MÄLUHÄIRETE ALL KANNATAV DEMENTNE PATSIENT JA ABI OSUTAMISE (0)

Tallinna Tervishoiu Kõrgkool
õenduse õppetool
Õ4-6
Milana Brattšik
MÄLUHÄIRETE ALL KANNATAV DEMENTNE PATSIENT JA ABI OSUTAMISE VAJADUS JA VÕIMALUSED
Seminaritöö õppeaines
Vaimse tervise õendus
Kohtla-Järve 2010
SISUKORD
3. ÕENDUSABI DEMENTSUSEGA PATSIENTIDE PROBLEEMIDE LAHENDAMISEL VÕIMALUSED 11
3.1 Õendusabi koduõenduses 11
SISSEJUHATUS
Keskmine eluiga suureneb pidevalt ja sündivus väheneb, mis viib üle 65-aastaste populatsiooni osakaalu suurenemiseni. Seega muutuvad ühiskonnas aina suuremaks probleemiks ka selle vanusegrupi haigused (Linnamägi jt 2008: 5), sest vananedes kahaneb toimetulek ja kolmas elufaas (normaalne vananemine pensionieas) võib kergesti üle minna neljandaks ( patoloogiline vananemine ja toimetulek pideva kõrvalabi toel). Kõige sagedasem ajuhaigus vanemas eas on dementsus (Linnamägi jt 2000).
Järgmise viiekümne aasta jooksul suureneb dementsust põdevate inimeste osakaal oodatavalt neli korda, sest rahvastik vananeb, prognoositav eluiga kasvab, kuid samas paranevad ka ravivõimalused ja meditsiinitehnoloogia ( Alzheimer ’s Association 2007: 2 ).
Kiiresti suurenev dementsussündroomiga isikute arv kujutab endast tõsist probleemi nii tervishoiu kui sotsiaalsüsteemile (Linnamägi jt 2004).
Ka Eesti neuroloogide hinnalgul on Eestis hinnanguliselt 15 000 dementsussündroomiga inimest (Dementsusega inimeste ...2007: 8- 10).
Selle teema ma valisin, sest töötan hooldekodus dementsusega eakate inimestega ja tegelen nende probleemidega. Isiklik kogemus oma hoolealuse hooldamise korraldamisega ajendasid teemaga lähemalt tegelema.
Eakad on suhteliselt arvukas hoolekande ja hooldusravi/ õendushoolduse kliendirühm. Suurele osale vanemaealistest tekitab probleeme iseseisev toimetulemine ning osutatav/ pakutav teenus peaks olema korraldatud ja teostatud parimal võimalikul professionaalsel tasemel. Dementne eakas on hoolduse suhtes erivajadustega. (Dementsusega inimeste... 2007: 8- 10).
Töös kasutatud põhimõisted:
Dementsusega patsient – haigusena tähendab see toimetulekuvõime järk- järgulist
alanemist, loobumist rollidest ja vastutusest kui ka minapildi muutusi ja sotsiaalsete suhete
muutumist (Feil 1993: 16; Heimonen jt 2006: 15 Erkinjuntti jt 2007: 37).
Dementsusega patsiendi õendushooldus – dementsusega isikutele õendushooldusteenuse
osutamine eriväljaõppega personali poolt spetsialiseeritud asutuses või osakonnas on
õendusabi eriliik. Osutatakse kodust, päevast, institutsionaalset õendushooldust
(Hooldusravi tervishoiuteenuse…2007: 7).
Dementsusega patsiendi elukvaliteet - individuaalsed jooned ja eluolukorrad, mis on kujundanud indiviidi subjektiivset elukvaliteedi kogemust, sisaldavad mitmesuguseid dementsuse ilminguid , kaasnevaid haigusi, sotsiaalset ja füüsilist keskkonda ja haigusega mitte seotud individuaalseid tunnuseid nagu majanduslik olukord, väärtushinnangud ja religioossedveendumused (Woodsjt2006:219).
Õendusabi - õendusabi tervishoiuteenuse ehk hooldusravi eesmärgiks on patsiendi
väljakujunenud tervisliku ja funktsionaalse seisundi säilitamine ja võimalusel
parandamine, stabiilses seisundis haigete pikaajaline ravi ja toetamine õendustegevuse
kaudu, patsientide ettevalmistamine hooldusasutusse või koduhooldusele suunamiseks ning
surijate õendusabi (Hooldusravi tervishoiuteenuse…2007: 6).
1. DEMENTSUSE RASKUSASTMED JA NENDE ABI VAJADUSE ASTMED
Dementsuse raskusastmed jagatakse tavaliselt kergeks,keskmiseks ja raskeks. Patsiendi vajadus abi ja toetavate teenuste järele lisanduvad haiguse raskusastme suurenedes (Eloniemi-Sulkava jt 2007: 15).
Dementsuse kui haiguse sümptomiks on tavaliselt peetud mälu ja muude kognitiivsete tegevuste nõrgenemist. See on tingitud sellest, et kognitiivseid tegevusi on lihtsam mõõta ja kirjeldada. Kognitiivsed muutused iseenesest ei kujuta endast hoolitsemise mõttes kõige
koormavamat osa, aga olles ühendatud indiviidi psühholoogiliste protsessidega võivad need vallandada nii inimlikust kui ka hoolitsemise aspektist väga koormavateks kujunevaid
käitumismuutusi (Eloniemi-Sulkava jt 2007: 18).
Dementsuse diagnoosiga patsiendil on nõrgenenud vähemalt kaks järgmistestkognitiivsest tegevustest: 1) mälu, 2) võime mõista kõnet ja rääkida, 3) võime planeerida ja täide viia erinevaid tegevusi 4) võime käsitleda ja lahti mõtestada visuaalset informatsiooni (Alzheimer’s Association 2007: 2).

Mäluhäired esimene rühm
Mööduvad mäluhäired võivad olla tingitud ajuvereringe lühiaegsetest häiretest,migreenitüüpi peavaludest, epilepsiast (kramptõbi), ravimite liigsest tarvitamisest,alkoholist ning kergematest ajukahjustustest. Ravitavad mäluhäired (dementsus) võivadolla tingitud organismi ainevahetuse häiretest ja sisesekretsiooninäärmete (kilpnääre,neerupealised) talituse häiretest või südame-, maksa-, ja neerupuudulikkusest, B12 ja B1vitamiini vaegusest. Mäluhäirete põhjuseks võivad olla ka kesknärvisüsteemi põletikulisedhaigused ning koljusisesed kasvajad ja verevalumid ( Jaanson 1999: 4).

Teise suurema rühma
Moodustavad progresseeruvad mäluhäired. Nende puhul on taustalmitmesugused aju kahjustavad haigused, kus toimub rakkude valikuline hävimine jaajustruktuuride muutus. Püsivaid muutusi ajus kutsuvad esile eelkõige järgmised haigused:Alzheimeri tõbi, vaskulaarne dementsus, otsmikusagaradementsus, Creutzfeldt- Jakobi tõbi, Picki tõbi, Parkinsoni tõbi, Lewy kehakeste haigus (Jaanson 1999: 4).

Abi osutamise vajadus
Haigus algab aeglaselt ja hiilivalt, tuttavas miljöös võib dementsus kulgeda väga varjatult ja toimetulek säilida veel kaua. Haigus tuleb tihti välja mõne muu haiguse või haiglasse sattumisega, kui võõras kohas enam hakkama ei saada. Lähedastele on see alati suur vapustus , kui selgub , et ema või isa enam lihtsate asjadega hakkama ei saa ega suuda enda eest hoolt kanda. Laste ellu toob see suured muudatused, sest vanema eest tuleb hakata nüüd ise hoolitsema. Ka hooldaja perekonnaliikmed on sageli mõjutatud ja tavapärane pereelu vajab hooldatava järgi muutmist . Dementse haige hooldada võtmine peab olema kogu pere otsus.
Küsimus, kas hooldada kodus või hooldekodus, peaks olema kogu haiguse vältel päevakorral. Võib saabuda aeg, kus kodus elamine on haigele piinarikkam ja ohtlikum. Kui hooldaja on tööl, võib dementne vanur vigastada iseennast või seada ohtu ümbritsevad ja nende vara, tehes näiteks toas tuld. Samamoodi võib hooldaja ise aastate jooksul tunda mitmeid tugevaid ja negatiivseid tundeid: kurbust, viha, jõuetust, abitust, ükskõiksust, süütunnet jne. See on loomulik, kuna tegemist on  omamoodi leinaga , kus leinatakse inimest, kelle olemust ja isiksust üha rohkem haigusele kaotatakse. Hea on, kui selliseid asju saab koos arutada ja ka tekkinud väsimusest, pahameelest ja lootusetusest lähedastega rääkida.
Kahjustuse järgselt püüab inimese aju kompenseerida puuduvat ajutegevust, aktiviseerides uusi piirkondi (Aejmelaeus jt 2007: 240; Heimonen jt 2006: 15).
See põhjustab käitumist, mis on ohuks dementsusega patsiendi oma, teiste patsientide ja ka personali heaolule (Isola jt.2005: 146).

Kognitiivsete võimete nõrgenemine
Ilmneb loogilisemalt Alzheimeri haiguse puhul, mil muutused puudutavad laialt kogu ajutegevust. Alguses on häiritud uue õppimine, lähimälu ja lisandub unustamine. Juba haiguse varajases staadiumis väheneb otsustusvõime, tegevusvõime aeglustub ja ärkvelolek ning täpsust nõudvad oskused nõrgenevad. Haigestunutel on raskusi sõnade leidmise ja arvutamisega. Alzheimeri haigust võib varases perioodis diagnoosida testidega, mida saab mõõta meenutamise raskuste, keeleliste probleemide ja tegevusvõimega. Keskastme Alzheimeri tõbe põdevate lähimälu on olematu, kõne tootmine raskendatud, nad on desorienteeritud ja neil on kujutlusvõimega probleeme. Probleemseteks muutuvad osavust nõudvad tegevused. Tasapisi kaovad õpitud oskused ja abstraktse mõtlemise võime. Lõpuks muutuvad problemaatilisteks ka lihtsad tegevused. Haiguse raskes faasis on dementsusega inimesel raske ennast väljendada ja kõne muutub (Eloniemi-Sulkava jt 2007: 18- 19).
Väga iseloomulik kognitiivsete võimete vähenemisele on, et stress, tunde-elu koormamineja ärritumine võivad märgatavalt nõrgendada kognitiivseid võimeid juba haiguse algperioodis. Kognitiivsed reservid ajus vähenevad ja nii võivad ägedad haigused olla kognitiivsete võimete häirumise põhjuseks ja aluseks ägedale segasusseisundile (Eloniemi-Sulkava jt 2007: 15).
2. ELAMISTOIMINGUD DEMENTSUSEGA PATSIENTIDEL VAJADUS JA NENDEGA TOIMETULEK
Söömine, joomine - söömisega tekivad probleemid haiguse süvenedes. Võib juhtuda, et
dementsusega eakas patsient keeldub teatud toitudest või üldse söömisest. Sellisel juhul tuleb püüda selgitada põhjust ja pakkuda toite, mis on olnud talle varem meelepärased. Parem on lubada tal olla valiv kui jätta ta söömata. Söömisprobleemide puhul on vajalik konsulteerida arstiga, sest tegemist võib olla psühhoosiga või mõne muu terviserikkega. Ebaõige lähenemisviis on esitada dementsele ärritunud olekus eakale kinniseid küsimusi, (nt"Kas soovite teraviljatooteid hommikusöögiks?") Asendamine avatud küsimustega (nt "Mida te sooviksite hommikusöögiks?") on õigem lähenemisviis. Sellisele küsimusele vastamine vähendab segadust ja stressi patsiendi jaoks. Säilitama peab rutiinid.
Turvalise keskkonna tagamine - turvalise keskkonna tagamine on ellujäämiseks ja kõigi
teiste elamistoimingute sooritamiseks hädavajalik tegevus. (Roper jt 1999: 30). Mälu nõrgenemise tõttu häirub turvatunne. Rahutu ja närviline õhkkond suurendab dementsusega patsiendi käitumshäireid suurendades riski ohtlike olukordade tekkeks. Eakaile dementsusega patsientidele, kellel on kalduvus uitamiseks, peab looma turvalise keskkonna, kus nad saavad käia ilma riskita. Uitamine on sihitu liikumine, ka ülemäärane
liikumine, soov lahkuda kodust või hooldusasutusest. Taustal võib olla võõrana tajutav või
halvasti valgustatud ümbruskond, igavustunne või kehalise aktiivsuse puudumine. Turvalisuse huvides keskkonnale ja ohu vältimiseks on täiendavad muudatused vajalikud.
Kui dementsusega eakas tajub enda suhtes lugupidamatust või peab temaga suhtlemisviisi
kamandavana, võib ta kergesti lüüa. Kui patsiendi eneseväärikustunne nõrgeneb, siis ka tema eneseusaldus kahaneb. Eakasse patsienti tuleb suhtuda lugupidavalt. Muusikateraapia ja lemmikloomateraapia (akvaariumi olemasolu hooldekodus), mis loovad tuttavliku keskkonna hooldekodudes, on samuti agressiooni teket vähendav ja patsiendi elukvaliteeti parandav . (Rayner jt 2006).
Isiklik hügieen - uuringud näitavad , et agressiivne käitumine leiab aset kõige sagedamini patsiendi intiimse hoolduse käigus. Agressiivset käitumist võib kutsuda esile hooldustöötaja/õe kiirustamine toimingut tehes või ei suhtle nad patsiendiga verbaalselt teda juhendades.
Riietumine - esmalt tuleb väljaselgitada, mis riietumise juures hoolealust kõige rohkem häirib. Kui hoolealune keeldub puhtaid riideid selga panemast, vahetage riided öösel või
annis käimise ajal. Kui ta keeldub enne magamaminekut riideid vahetamast, laske tal mõnikord magada riided seljas. Dementsusega inimese võib kärsituks muuta ka riietumise ajal tekkiv külmatunne. ( Linnamägi jt 2008: 51-53).
Suhtlemine – dementsusega eakatel tekivad kommunikatsiooniprobleemid, kuna nad ei ole
võimelised lugema signaale keskkonnast või unustavad, mida peaks ütlema. Nad reageerivad sellele ärevuse, segaduse ja vastuhakuga. Dementsusega eaka patsiendiga ei ole mõtet vaielda : see ei muuda tema arvamust, vaid tekitab temas pidevalt pahameelt ja ärritust. Hõlpsam on öelda, et nii mõtled sina, kuid mina ei mõtle sinuga sarnaselt. Hea oleks püüda muuta jututeemat. (Raynier jt 2006). Õed ja hooldajad saavad vältida kommunikatsiooni probleeme selgitades asju erinevate sõnadega ja kasutades kehakeelt. Dementsusega patsiendid vajavad otsest suhtlust, isegi siis kui nad on võimetud ise vastu rääkima. Õde peab patsiendi poole pöörduma rahulikult ja aeglaselt, vaatama kõneldes patsiendile silma ja vältima ringiliikumist vestluse ajal. Järsk ja ootamatu pöördumine ning
suhtlus võivad nad muuta dementsusega eaka patsiendi agiteerituks. Kui see siiski vestluse käigus juhtub, on tähtis jääda rahulikuks ja korrata juttu kasutades samu sõnu. Võimaluse korral viia patsient vaiksesse kohta või eemaldada vestluse ajaks ülemäärased segavad tegurid. Kõne peaks sisaldama lühikesi ja selgeid lauseid. Kui eakale patsiendile on jäänud
jutt arusaamatuks või ta ei vastanud, tuleb talle anda mõtlemisaega ja korrata sama lauset uuesti. (Mc Closkey 2004: 143; Rankin jt 2006: 334).
Suhtlemine aitab vältida isolatsiooni ja depressiivseid sümptomeid. Emotsionaalne ebastabiilsus on üsna tavaline dementsusega kaasnev sümptom. Emotsioonid , mida eakas dementsusega patsient väljendab, võivad olla kiiresti muutuvad ning mitte alati seotud käesoleva situatsiooniga. Ka ärevus ja hirmutunded võivad sageli tekkida ootamatult. Tavaliselt õnnestub õel/hooldajal pikapeale välja selgitada, millised situatsioonid või tegevused kutsuvad haigel esile erinevad emotsionaalsed reageeringud ning see omakorda aitab kas emotsioonide teket ära hoida või neid olukordi võimalikult kiiresti lahendada. Õel/hooldajal on oluline meeles pidada, et dementsusega eakas tekkinud negatiivsed tunded ei pruugi sugugi olla tingitud hoolduspersonali käitumisest. (Jaanson 1999: 13).
Magamine - ka palatite valgustus avaldab mõju dementsusega patsientidele. Hämara valguse poolt tekitatud varjud võivad dementsusega patsientidele tekitada segadust ja hirmutada, millele vastureaktsiooniks on agressiivne käitumine. Hele tuli, nagu fluorestseeriv valgus, vaatamata sellele, et on vajalik õele/hooldajale patsiendi põhjalikuks hinnanguks ja jälgimiseks, on probleemiks eakatele , kuna nende silmad on tundlikud ja valgus võib neid ärritada. Valgus tuleb hoida varjudevaba ja piirata eredat valgust magamise ajal. (Mc Closkey 2004: 141).
Seksuaalkäitumine - seksuaalne aktiivsus suureneb koos progresseeruva dementsusega ja
see võib põhjustada mõttetuid ja väsitavaid nõudmisi seksuaalpartnerid saada vastuvõetamatutes olukordades ja sobimatutes kohtades. Eakad dementsusega patsiendid
võivad rünnata kaaspatsiente juhul, kui need nõudmised ei ole täidetud. See hooldekodudes
elavatel eakatel patsientidel esinev käitumisprobleem päädib tihti rünnakuna hoolduspersonalile. Häirivat seksuaalkäitumist saab vaos hoida kui pakkuda eakatele naudinguid võimaldavaid tegevusi, nt söömine, meeleolu parandavad tegevused. Selline käitumine võib olla tingitud ka turvalisustunde puudumisest ja selle otsimisest. (Linnamägi
jt 2008: 56).
Suremine - dementsus on progresseeruv haigus, mis lõppkokkuvõttes toob kaasa enneaegse surma. Elu lõppfaasi dementsusega eakatel patsientidel on ärrituvus ja agitatsioon on peamiselt täheldatud hommikuti , õendustoimingute teostamise ajal: näiteks kummaliste häälitsuste tegemine, haaramine , sülitamine, löömine, karjumine ja pigistamine . (Koopmans jt 2009: 25).

3. ÕENDUSABI DEMENTSUSEGA PATSIENTIDE PROBLEEMIDE LAHENDAMISEL VÕIMALUSED

Hooliva ühiskonna mõõdupuuks on eakate erivajadusi arvestava hoolekande- ja tervishoiusüsteemi olemasolu kuna eakad on arvukas hoolekande ja hooldusravi/ õendushoolduse kliendirühm. Suurele osale vanemaealistest tekitab probleeme iseseisev toimetulemine ning osutav/ pakutav teenus peaks olema korraldatud ja teostatud parimal võimalikul professionaalsel tasemel. Dementne eakas on hoolduse suhtes erivajadustega (Kaukonen jt 2004: 10).

3.1 Õendusabi koduõenduses

Dementsusega patsiendi koduhoolduse ajaks võib arvestada 6-8 aastat. Omastest hooldajad ja eriti abikaasad on eriti motiveeritud ja soovivad dementsusega patsiendi hooldust kodus jätkata kui saavad piisavalt tuge. Suurim osa hooldajatest on abikaasad, kes jätkavad teistest kauem dementsusega patsiendi hooldamist kodus, samuti taluvad nad paremini probleeme, mis kaasuvad hooldamisega.
Dementsusega patsiendil ja tema perel on eriti vaja tuge. Mida paremini ennast tunneb patsient, seda paremini tunnevad ennast omastest hooldajad. Kodus võimalikult kaua elamine on ühiskonnale soodsaim lahendus, aga koormab liigselt lähedasi. Võimalus probleemi optimaalselt lahendada oleks pakkuda teenuseid ( tervishoid + sotsiaalhoolekanne) dementsusega inimestele ja nende lähedastele nii, et dementsusega inimene saaks elada edasi oma omastega koos, aga saaks piisavalt professionaalset kõrvalabi.
3.2 Päevahoiu
Eesmärk, teenuseliik mida dementsusega patsientide puhul on kasutatud, on Soomes näiteks patsientide mälu säilitamine, iseseisva toimetulekuvõime toetamine ja omastele vaba aja võimaldamine jõuvarude taastamiseks. Päevakodu on mõeldud klientidele, kes ei saa enam kodus üksinda hakkama ja vajavad järelvalvet. Ühised tegevused nagu mälutreening, õues ja linnas käimine, ühislaulud, toolivõimlemine, mängud, ajalehtede lugemine ja arutamine , tantsimine ja individuaalsed vestlused on päevakeskuses võimalikud. Keskuses toimub toitlustamine ( Hanson 2003: 29).
3.3 Päevane õendushooldusteenus
On kroonilist haigust põdeva või piiratud funktsionaalse
võimekusega patsiendi raviks (arsti ettekirjutusel) ja/või efektiivsemaks toimetulekuks osutatavad õendushooldus teenused päevases õendusabiüksuses, kus patsient viibib päevasel ajal. Päevase õendusabi patsiendid on oma funktsionaalselt seisundilt võimelised
kodus elama, kuid vajavad päeva jooksul õendushooldust, rehabilitatsiooni ning hoolekandeteenuseid (Hooldusravi tervishoiuteenuse… 2007: 6- 7).
3.4 Õendusabi asutushoolduses
Küsimus, kas hooldada kodus või hooldekodus, peaks olema kogu haiguse vältel päevakorral. Võib saabuda aeg, kus kodus elamine on haigele piinarikkam ja ohtlikum. Kui
hooldaja on tööl, võib dementne ekas vigastada iseennast või seada ohtu ümbritsevad ja nende vara, tehes näiteks toas tuld. Samamoodi võib hooldaja ise aastate jooksul tunda mitmeid tugevaid ja negatiivseid tundeid: kurbust, viha, jõuetust, abitust, ükskõiksust, süütunnet jne. (Dementsusega inimese…2008).
Asutushoolduse kliendid Eestis ei erine oluliselt teiste riikide hooldusasutuste klientidest, kuigi meil on elukvaliteet natukene madalam. Keskmise raskusega patsiendil liigub teadvus kord olevikus kord minevikus. Raske dementsuse vormi puhul elab patsient teises reaalsuses kui tema hoodajad. Ta ei tunne enam ära oma täiskasvanud lapsi või tunneb end ise lapsena. Tüüpiline on, et elu viimased aastad ununevad ja pöördutakse lapsepõlveaega tagasi (Tulva 2008: 140). Lihtsamadki mälu ja otsustamisega seotud tegemistega ei tulda enam toime ja kodus elamine on võimatuks osutunud. Sellises olukorras vajabki dementsusega patsient asutushooldust, kus teda aidatakse igapäevastes toimingutes. Oluline on jälgida, kuidas patsient saab hakkama igapäevaste toimingutega ja milline on ta mälu. Meeles peab pidama inimese individuaalsust, õde peab olema kannatlik , kuid otsustav , et patsient võiks tunda ennast kaitstuna ja olla õe peale kindel.
Õendusabi võimaluste hulka õendusabi osutamiseks kuulub ka spetsialiseeritud hooldusosakondade loomine Alzheimeri patsientidele (ASCU – Alzheimer Special Care Units ingl. k). Uurimistulemused kinnitavad nende osakondade töö efektiivsust võrrelduna
tavalise hooldekodu dementsusega patsientide osakondadega. Patsientidel, keda hooldati spetsialiseeritud osakondades, esines harvemini vajadust füüsiliseks tõkendamiseks, ja vähem kasutati nende puhul antipsühhootilisi ravimeid.
ARUTELU
Dementsuse all mõeldakse ulatuslikke mälu ja vaimsete võimete häireid, mis raskendavad inimesel oma igapäevase eluga toime tulla. Progreseeruv ajuhaigus muudab inimese eluplaane ja elukäiku. Kognitiivsete võimete vähenemine põhjustab turvatunde puudumist, kuna dementsusega patsient tunneb enda olevat eksinud oma ümbruses. See põhjustab käitumist, mis on ohuks dementsusega patsiendile, teistele patsientidele ja personali heaolule. Hooldusega püütakse säilitada dementsusega patsiendi heaolu ja turvalisusetunne. Dementsusega eakas on hoolduse suhtes erivajadustega. Kerge dementsuse vormi puhul püütakse patsiendil säilitada veel allesjäänud võimeid ja oskusi. Haiguse süvenedes suureneb koormus hooldajale kodus. Sagenevad käitumishäired. Lähedased vajaksid seoses haigusega teadmisi, toetust ja ka võimalust ennast välja puhata . Koduhoolduses talutakse suurt hoolduskoormust ja ebapiisavat nõustamist. Koduõenduses peaks saama kasutada koduõendusteenuseid ja tagama õendusabi kättesaadavuse. Lähedased soovivad eelistatult hooldada oma dementsusega pereliiget kodus nii kaua kui see võimalik on. Omastehooldajatel peaks olema võimalus saada tuge omataolistega suhtlemise kaudu, õdede nõustamist ja puhkust enese taastumiseks. Dementsusega patsientidele pakutakse ka päevahoiuteenust, mille toel peaks dementsusega patsient ja tema lähedane koduses keskkonnas toime tulema kuni sügava dementsuseni. Päevahoiuteenuse eesmärk oleks patsientide mälu säilitamine, iseseisva toimetulekuvõime
toetamine ja omastest hooldajatele puhkuse võimaldamine. Kui lähedasega enam kodus toime ei tulda siis vajataksegi asutushooldust. Asutushooldusele on nõuded kõrged kuna soovitakse saada võimalikult head ja profesionaalset teenust. Hoolekandeasutuses viibides vajab patsient eriteenuseid. Asutushoolduses peaks patsient olema turvalises kohas ja professionaalide hoole all.
Õendusabi peaks lähtuma dementsusega patsiendi vajadustest Mitte igaüks ei sobi sellele tööle vaid see nõuab õelt dementse maailma mõistmist, patsiendi iseloomu arvestamist ning sobivust töötada dementsusega inimeste keskel. Tulevikus on vajalik pidev koolitustöö hooldusmeeskonnale, et hoida vajalikku taset ja arendada dementsusega patsiendi hooldus võimalusi.
KASUTATUD KIRJANDUS
Eloniemi-Sulkava, U., Pitkälä, K. (2007). Dementia inhimmillisenä ja yhteiskunnallisena
haastena 15-27. Uurimusraporti kogumikus (toim Pitkälä, K.) Omaishoito yhteistyönä:
Iäkkäiden dementiaperheiden tukimallin vaikuttavuus Vanhustyön keskusliitto Gummerus
Kirjapaino.
Erkinjuntti, T., Alhainen, K., Rinne, J. (2007). Mäluhäired.Tallinn: AS Medicina .
Hanson, S. (2003). Praktika dementsete eakate hooldusega tegelevates Helsingi hoolekandeasutustes. Sotsiaaltöö, 2, 28-29.
Hooldusravi tervishoiuteenuse osutamise nõuded 2007. Eesti Haigekassa. Tallinn.
http://www.haigekasa.ee/raviasutusele/ravijuhendid/andmebaas/tunnutatud/ (03.09.10).
Dementse inimese vajadused (2008). Perearst
http://www.med24.ee/eesti/perearst/article_id-5103 (03.09.10).
Isola, A, Backman, K., Saarnio, R., Paasivaara, L. (2004). Hoitotyön edistykselliset
toiminnat haasteellisen käyttäytymisen kohtaamisessa dementoiduvan potilaan hoidossa. Hoitotiede, 17(3), 5.
Jaanson, K. (1999). Dementsus ja sellega kaasnevad probleemid. Tartu: Eesti
Koopmans, R. T. C. M., Molen, M., Raats, M., Ettema, T. P. (2009). Neuropsyciatric symptoms and quality of life in patiens in the final phase of dementia. International Journal of Geriatric Pyschiatry 24: 25-32 .
Linnamägi, Ü., Asser , T. (2004). Dementne inimene- koormus ühiskonnale. Eesti Arst, 83 (4), 256-261.
Linnamägi, Ü., Braschinsky, M., Saks , K., Võrk, E., Lääts, T. (2008). Käsiraamat
Õendushoolduse osutamise nõuded. (2007). Eesti Haigekassa, Eesti Gerontoloogia ja
Geriaatria Assotsiatsion, Hooldusravi Osutajate Ühendus, Eesti Õdede Liit.
http://www.legeartis.ee/failid/File/Hooldusravi%20tegevusjuhend_10.07.2007.pdf
(03.09.10).
McCloskey, R. M. (2004). Caring for Patients With Dementia in the Acute Care Environment. Geriatric Nursing , 25 (3), 139-144.
Woods , B., Thorgrimsen, L., Spector , A., Royan, L., Orrell, M. (2006). Improved quality of life and cognitive stimulation therapy in dementia. Aging & Mental Health, 10(3), 219-226.
17