Eaka suremine (4)

Suremine on elu viimane toiming. Suremine tähendab maapeale elu lõppu, nagu sünd tähendab selle algust. Erinevalt sündimisest eelneb surmale teatud protsess ( suremise protsess) , milles indiviid ise aktiivselt osaleb. Ainus kindel asi meie elus on see, et me kõik kord sureme, kuid me ei tea, millal, kus, miks ja kuidas see toimub. Selline surmaga seotud teadmatus tekitab ebameeldivaid tundeid enda või lähedase surma peale mõeldes. ( Roper jt 1999)
Surm võib saabuda järsku, näiteks raske südameataki või tõsise õnnetuse tagajärjel või eelneb sellele suremisprotsess. ­ Akuutse surmaeelse haiguse või keerulise operatsiooni tagajärjel võib surm saabuda paari päeva kuni paari nädalal jooksul. Kui aga on tegemist halva prognoosiga kroonilise haiguse või vaid osalise taastumisega akuutse haigusest, võib suremisprotsess kesta mitmeid kuid ja isegi veel kauem. Surmaeelse haiguse kestvus võib olla väga erinev. Definitsiooni kohaselt on surmaeelne haigus selline haigus, mille kulg on pöördumatu, mis ei allu enam ravile ning mis lõpeb vältimatult surmaga. Enamus inimesi sooviks surra vanana, äkki ja loomulikul teel, ilma oma väärikust kaotamata. (Roper jt 1999)
Surma, suremise ning kaotusvalu mõistmine on väga tähtis kõigile tervishoiu professionaalidele, eriti aga õdedele, et nad võiksid suremise ning lähedase inimesse kaotuse korral osutada kaastundlikku ning oskuslikku hooldust. Haige ja nõrk inimene on teadlik sellest, et iga päevaga kaotab ta midagi oma elamistoimingute sõltumatusest. Siiski võivad hooldajad kodus, haiglas ja hospitalis julgustada patsiente säilitam aiseseisvust seni, kuni see on võimalik ning aidata tal kontrollida valu ( kui valu esineb), et surija võiks säilitada kontrolli oma elamise kvaliteedi ja lähikeskkonna üle. Et aidata surijal säilitada optimaalset iseseisvust, mis tema olukorras on võimalik ja millele tal on õigus, peavad hoolduse osutajad aitama tal tasakaalustada sõltuvuse ja sõltumatuse astet erinevates elamistoimingutes kuni surmani. (Roper jt 1999)

Vanadus ja suremine

Vanemad inimesed teavad, et nad lähenevad elukaare lõpule. Sellest annab neile märku elukaaslaste surmad. Enamus vanureid on terved , nad säilitavad oma iseseisvuse ning surevad äkki või pärast lühikest haigust. Neile, kes on haiged ja sõltuvad, võib surm olla teretulnud, kuna vabastab nad valudest ja ebamugavusest. Suremisprotsess võib olla pikk vapralt peetav võitlus põdura ja tõrkuva kehaga oma väärikuse ning enesest lugupidamise säilitamise eest. (Roper jt 1999)
Pikaaegne surmaeelne haigus võib tekitada suuri ebamugavusi ka sugulastele. Neil on küll võimalik valmistuda kaotuseks, kuid lisaks oma murele ja hirmule tuleb neil pikka aega haige eest kodus hoolitseda või teda haiglas vaatamas käia. Vanuri surm võib tähendada abikaasa kaotust (kellega koos on elatud kogu elu) või nooremale sugupõlvele vanema või vanavanema kaotust. (Roper jt 1999)
Kuna vanas eas vaadatakse surmale kui „loomulikule asjale“ , on ka vähe uuritud vanurite leinamist. Kurbust võidakse kogeda erinevalt: harvem esineb ülitugevaid kurbusehoogusid, sageli tuleb ette ka eitamist ( elusolija räägib ja käitub nii, nagu poleks midagi juhtunud), võib esineda pikaaegset depressiooni. (Roper jt 1999)
Lähedaste kaotamine ja depressioon , lisaks ka sotsiaalne eristatus ja vaesus on vanurite enesetappude sagedased põhjused. (Roper jt 1999)
Vanurite enesetapu riskifaktorid :

• Lein
  
• Hooldajad (eriti kui hooldatava kognitiivne sõltumatus on vähenenud, kui hooldaja ei saa psühholoogilist või majanduslikku abi; kui tal pole võimalik vahepeal puhata)
  
• Puuet tekitavad seisundid (halvatus, Parkinsoni tõbi, Huntingdoni ja Alzheimer haigused)
  
• Raske meditsiiniline haigus
  
• Alkoholism
  
• Eelnevad depressioonihood (Roper jt 1999)
  

Tähtsamad põhimõtted, mis puudutavad sureva vanainimese ravi, on järgmised:

Patsiendi enda soove tuleks püüda arvestada.

Teda ei tuleks jätta üksi, kui ta ei ole seda just nimelt soovinud.

Ta peab soovi korral teada saama oma olukorra kohta käivad meditsiinilised seigad .

Tal peab olema võimalik mõjustada end puudutavaid raviotsuseid.

Kui patsient soovib, tuleb anda talle võimalus surmast rääkida.

Kui patsient oma otsuse tähendst mõistes keeldub alustatud ravist, tuleb tema otsust arvestada.

Ravipersonal peab tegema koostööd haige omastega.

Valuvaigistamine olgu tõhus.

Loobuda sellisest diagnostikast ja ravist, mis ei paranda ega leevenda patsiendi olukorda.

Patsiendi ja tema omaste soovil korraldada võimalus koduseks raviks ja hoolitseda selle eest, et patsient tarbe korral pääseks vältimatu abi korras raviasutusse.

Korraldada patsiendi psüühiline ja hingeabi, kui ta seda omal soovil vajab.

Raviasutuse olmesuhted püüda hoida kodustena ja teha nii, et omakesed saaksid vajadusel kogu aeg haige juures viibida. (Tilvis & Sourander 1996)

Surija õigused

Surijal on õigus olla tema ise, elada tervise seatud piirides omamoodi. Tal on õigus rahule ja puhkusele, terviseparandusele ja vahendusele. Tema põhivajaduseks on olla eemal avalikkusest, võõrastest inimestest – ka arstidest - ja viibida lähisugulaste keskel. Väga tihti saab perering talle kõige tähtsamaks. Kui peres on tekkinud tüli, otsib ta usalduslikku ja mõistvat inimest või arsti – halvimal juhul. (Tilvis & Sourander 1996)
Surijal on õigus hea kvaliteediga elule. See on võimalik, kui ta võtab elu nii, nagu see on, ja surm ka. Kvaliteetse elu põhitunnuseks on enesekindlus ja teadmine, et inimene ise valitseb oma elu üle. (Tilvis & Sourander 1996)
Masendus johtub osaliselt inimkeha välistest ja eelkõige sisemistest muutustest, mida ei saa kompenseerida. Võime vaid püüda luua patsiendile võimalusi nendest tunnetest kaugeneda, näiteks rõhutades tema alles olevat teovõimet ja meenutades neid aegu, mil keha oli veel terve, noor ja nägus. Selline toetus, mis on täis armastust ja arusaamist, parandab patsiendi enesetunnet . (Tilvis & Sourander 1996)

Õendustoimingud

Suremise elamistoiminguga seonduv hooldus hõlmab nii surija eest hoolitsemist kui leinajate abistamist pärast lähedase inimese surma. (Roper jt 1999)
Surijaid võib julgustada osalema oma hügieenis, kui nad tunnevad , et on selleks suutelised. Õendustöö peab olema korraldatud nii paindlikult, et selles võiks arvestada neid ajaperioode, millal patsient saab hakkama oma häiretega ja valukontroll on optimaalne. (Roper jt 1999)
Kuigi inimeste reageering surmale on paljuski sarnane, on õenduse individualiseerimisel siiski väga oluline mõista, et iga surija ja teda ümbritsevad inimesed reageerivad surmale isemoodi . On nii palju erinevaid asju, mis võivad surijat kartma panna ja temas hirmu tekitada: näiteks hirm surma, valude, suremisprotsessi ees; hirm kaotada oma väärikus ja kontroll enese üle; hirm jääda üksinda või mure lähedaste pärast. Õde pole ehk võimeline kõrvaldama hirmu ja ängistust, kuid siiski võib ta lihtsaid vahendeid kasutades patsiendi olemuse mugavamaks muuta. Nendeks vahenditeks on osavõtlikkuse ilmutamine, surija murede ärakuulamine ja talle seltsiksolemine. (Roper jt 1999)
Haiglas viibivad surijad võivad tunda vahel lämmatavat üksindustunnet vaatamata sellele, et nad tegelikult ju ei ole üksinda. Õde peab surijaga tihedalt suhtlema . Oleks hea kui tema ja surija vahel valitseks usaldus, mis aitaks vähendada üksindust ja eristatust. Teisalt võib surija olla ümbritsetud haiglapersonalist, kuid end ikka üksikuna ja mahajäetuna tunda. On ju loomulik, et haiglas olev surija tunneb end eraldatuna perekonnast ning kodu hubasusestja tuttavlikkusest. (Roper jt 1999)
Surijal pole kerge otsida abi õdedelt ning õdedel pole lihtne omapoolset kaasaelamist ilmutada. Vahel on põhjuseks see, et õed ei mõista, et reaktsioonid nagu viha ja depressioonid on suremisprotsessis „normaalsed“. Surija õendushoolduse oluline aspekt on kaastunde ja sümpaatia ilmutamine. (Roper jt 1999)
Vahetult pärast surma
Esimestel surmale järgnevatel tundidel ja päevadel tuleb perekonnaliikmetel teha palju otsuseid ja tegeleda mitmesuguste praktiliste asjadega. Õde võib anda praktilisi nõuandeid selle kohta, mida vahetult pärast lähedase inimese surma on vaja teha. Enne kui sugulased lõplikult haiglast lahkuvad , annab õde neile üle ka lahkunule kuulunud vara. On väga oluline, kuida õed sugulastega enne viimaste haiglast lahkumist käituvad. Sõbralikkust ja praktilist abi mäletatakse tänuga, samal ajal kui ükskõikne ja hoolimatu käitumine jätab halva mälestuse. (Roper jt 1999)

Allikaloend

Roper, N., Logan , W.W.,Tierney, A. 1999  Õenduse alused. Tartu: Elmatar.
Tilvis, R. & Sourander, L. (toim.) (1996). Geriaatria. Medicina , Tallinn