VANURIIGA (2)

Tallinna Tervishoiu Kõrgkool
õenduse õppetool
Õ2-6 KJ
Milana Brattšik
Irina Dudenkova
Jekaterina Jepišina
vanuriiga
Arengu psüholoogia
Gruppitöö
Õppejõud: Tatjana Vetštomova
Kohtla - Järve 2008

SISUKORD

SISUKORD 2
SISSEJUHATUS 3
Ettevalmistus vananemiseks 3
Vananemisega seotud mõisted 3
Enamlevinud periodiseerimine 3
1. FÜÜSILISED MUUTUSED 4
2. MEELEELUNDITE VANANEMINE 5
2.1. Kuulmine 5
2.2. Nägemine 5
2.3. Mälu 5
2.3.1. Dementsus 6
2.3.2. Alzheimeri tõbi 7
2.3.3. Tähelepanu. Aisting . Taju 8
3. SOTSIAALNE AKTIIVSUS JA SUHTLEMINE 9
4. PSÜÜHILINE VANANEMINE 10
6. VANADUS ERIK ERIKSONI JÄRGI 13
7. VANADUS KASTENBAUMI JÄRGI 14
8. SURM KUI ARENGU LÕPPSTADIUM 15
KOKKUVÕTTE 16
KASUTATUD KIRJANDUSALLIKAD 17

SISSEJUHATUS

Ettevalmistus vananemiseks

Me kõik teame juba noorest east alates, et me kunagi vananeme. Kuid vähe on neid, kes tegelikult end selleks ette valmistavad. Ja ometi tuleks seda teha nii füüsiliselt kui ka psüühiliselt.
Inimese tervis ja heaolu vanaduses sõltuvad suurel määral sellest, kuidas ta on elanud ja mida kogenud nooruses ning keskeas .

Vananemisega seotud mõisted

Vananemine ja vanadus on kahetised mõisted. Mitmesugused vananemisprotsessid toovad kaasa nii positiivset kui ka negatiivset tagajärgi. Negatiivsest küljest toob vanadus kaasa mitmesuguseid kaotusi, näiteks keha jõetuks muutumist, haigusi, muutusi välimuses, tegevusvõime vähenemist, üksindust, ühiskondliku positsiooni nõrgenemist või otsest kõrvalejäetust. Positiivsete vananemisega seotud seikadena mainitakse sageli kogemuste, mitmesuguste oskuste ja tarkuse lisandumist. Vanadust võib vaadelda ka kui harmoonia ja paljude vabaduste ajajärku. Inimease elukulgu on võimalik käsitada ka kumulatiivse protsessina, millega kaasneb mitmesuguseid nähtusi. Osa neist kulutab jõuvarusid ja osa lisab neid

Enamlevinud periodiseerimine

• 55(60)-70 elatanud. Pensionitulek
  
• 70-90 vana
  
• >90 pikaealine. Sõltuvus teisest.
  

1. FÜÜSILISED MUUTUSED

• Lihaste kaal, tugevus ja vastupidavus alanevad. Lihasfunktsioonid aeglustuvad , lõdvestumise aeg pikeneb
  
• Veresoonte elastsus alaneb
  
• Luud hõrenevad ja nõrgenevad
  
• Muutub immuunsussüsteem, antikehade tootmise süsteem alaneb
  
• Muutused välimuses (naha vananemine, kõrtsud,
  

Põhitegevused- tukastamine, söömine, jalutamine, vestlemine. Huvitav see, et samad tegevused on peamised ka üliõpilastel.

2. MEELEELUNDITE VANANEMINE

2.1. Kuulmine

Kuulmises täheldatakse esimesi muutusi juba alates 25.-30.astaist. Kõige enne hakkab nõrgenema võime kuulda kõrgemaid toone. Kord-korralt süvenedes võib kõrgete toonide kuulmine 50-60 aasta vanuses täiesti kaduda ja ka keskmiste toonide kuulmine tunduvalt nõrgeneda. Madalatooniliste helide kuulmine säilib reeglina kõige kauem, selle nõrgenemist täheldatakse tavaliselt alles kõrges eas.
Häirivaks võib osutuda ka see, et kõrgemate toonide kuulmisvõime nõrgenemine halvendab arusaamist teise kõnest, esineb vääriti kuulmist jne. See aga raskendab kaasinimestega suhtlemist.
Kuulmine alaneb kõrgemate helisageduste osas. Tihti võimetus eristada helisid foonimürast

2.2. Nägemine

Nägemises algavad involutsiooninähud paiguti üsna varakult. Tekib lugemisel või töö juures mingi objekti pikaajalisel teraval jälgimisel aina kiiremini väsimus. Väheneb võime mingit eset kontsentreeritud tähelepanuga vaadelda.
Ka teises meeleelundites on täheldatavad aastatega pikkamööda arenevad involutsiooninähud: ärritese vastuvõime nõrgeneb ja muutub ebatäpseks. Vanuril võib leida nahatundlikkuse, maitse- ja haistmisteravuse nõrgenemist. Märgatavad individuaalsed erinevused ilmnevad nii hästi muutuste ulatuses kui ka nende subjektiivses tunnetamises.

2.3. Mälu

Üks kesksemaid vananemisega kaasnevaid psüühikamuutusi on mälu nõrgenemine. Peamiselt kannatab õppimisvõime, s. t. uue materjali omandamine. Kõige rohkem uuritud mälu funktsioneerimist. Mälu ei pea halvenema.
Muutustest mälu liigiti :

• Sensoorne mälu - veidi väiksem
  
• Lühimälu- muutusi eriti ei ole
  
• Püsimälu- suudavad meenutada loetelust vähem objekte ja vähem detaile kujundist.
  

Vana õpib sama hästi, kui noor, aga läheb kauem aega. Õpitavat ainet mõistab vanem inimene paremini. Raske on pähe õppimine, sest mälu nõrgeneb ajurakkude suremise, ravimite kasutamise ja psüühiliste tegurite tõttu.
Mäluhäired ja dementsus on enamasti kõrge elueaga kaasnevad nähtused. Progresseeruvate ajuhaiguste esinemissagedus suureneb märginavalt pärast 70. eluaastat ja on suurim üle 90 aasta vanuste hulgus. Viimastest põeb iga kolmas mingit dementsuse vormi.
Mäluhäired ja dementsus on enamasti kõrge elueaga kaasnevad nähtused. Progresseeruvate ajuhaiguste esinemissagedus suureneb märginavalt pärast 70. eluaastat ja on suurim üle 90 aasta vanuste hulgus. Viimastest põeb iga kolmas mingit dementsuse vormi.

2.3.1. Dementsus

Dementsuse all mõeldakse ulatuslikke mälu ja vaimse võimete häired, mis raskendavad igapäevase eluga toimekut. Dementsuse puhul on tegemist sümptomite kompleksiga, mille puhul mäluhäiretele lisandub vähemalt üks või mitu järgmist tunnust: häired keeletarvituses, osavuse vähenemine, äratundmisraskused ja keerukamate intellektuaalsete võimete kahjustamine .Sageli põhjustab dementsust mõni progresseeruv ajuhaigus, näiteks Alzheimeri tõbi, ajuvereringehäired, Lewy kehakeste haigus või otsmikusagara degeneratiivne haigus.

2.3.2. Alzheimeri tõbi

Alzheimeri tõbi on kõige levinum dementsust põhjustav haigus, sest see põhjustab 70% kõikidest dementsusjuhtumitest. Alzheimeri tõve puhul koguneb ajusse amüloidseid naaste, kuid haiguse põhjus on seni teadmata. Esimesteks haigusnähtudeks on mäluhäired.
Samuti muutub uue õppimine raskemaks. Haigus algab hiilivalt ja areneb varajasest Alzheimeri tõvest kerge, mõõduka ja raske dementsuseni. Sümptomiteks on õppimisvõime nõrgemise ja mäluhäirete kõrval näiteks keelilise väljenduse raskused, otsustusvõime ja sihipärase tegevuse nõrgenemine ning algatusvõime vähenemine. Haiguse algetapil on masendus küllalt üldine nähtus. Haiguse süvenedes nõrgeneb aja- ning kohataju, lisaks on häired asjade mõistmises üha sagedasemad. Oma igapäevase eluga hakkama saamine muutub sedavõrd raskeks, et üha suureneb kõrvalise abi vajadus.

2.3.3. Tähelepanu. Aisting. Taju

Lennukõrguse vähendamine tundlikkust närvi süsteemid, mis tingivad aeglustumine reaktsioon organismi peale nendevahelisest mõjutuste ja muutused tundlikkust erilisiorganite meelte . Enamus inimeste vananemise protsessis korraga avastavad, et nende nõuab oluliselt rohkem ajale kui varem, selleks et välja võtma informatsiooni.Taju protsesside nõrgenemine .Enamiku inimesi äkki saavad aru, et nendele on vaja rohkem aega, kui varem, et saada informatsiooni.

3. SOTSIAALNE AKTIIVSUS JA SUHTLEMINE

Vananemisega kaasnevad üsnagi tõsised muutused inimese sotsiaalsete seoste ja tema sotsiaalse situatsiooni osas üldse. Ühelt poolt vähenevad ja harvenevad järk-järgult vananeva inimese seosed laia maailmaga . Lapsed lahkuvad üksteise järel kodust, asudes omaette elama. Kaugemad sugulased jäävad võõraks, nendegi readhõrenevad aastatega küll surma, küll elukohavahetuse tõttu. Pensionile siirdumised nõrgenevad, vahel koguni katkevad seosed töökaaslastega, kardinaalselt muutuvad inimese kohustuste-õiguste-vajaduste suhted selles lõigus, mis siiani oli tema peamiseks elusisuks. Kui siis ka elukaaslane jäädavalt lahkub , võib vana inimene jääda üksikuks. Seda isegi olukorras, kus tema ümber elab arvukaltnaabreid, nendega ei ole tal mingeid lähemaid suhteid, ainsaks ühiseks nimetajaks on elukoha majanumber. Just psüühiliste-emotsionaalsete seoste hõrenemine ja nõrgenemine põhjustab inimeste üksinduse, tema sotsiaalse deprivatsiooni ehk isolatsiooni sisu, mida enamastion üpris raske taluda.
Eakate elukvaliteetti mõjutavad kõige enam kolm valdkonda. Esimene neist on inimese endaga seotud asjaolud . Siia kuuluvad nii füüsiline seisund (näiteks võime liikuda oma kodus ja selle ümbruses) kui ka psüühiline loomus ( hea kognitiivne ehk tunnetuslik võimekus, otsutusvõime, võime kohaneda muutusega elus jmt).
Teiseks valdkonnaks on suhestumine keskkonnaga ehk kuuluvus. Füüsilistest suhtest on oluline omada privaatset ruumi, vajadusel puudele kohandatud eluaset, juurdepääsu ametiasutusse (ühissõidukid, trepid, liftid ). Sotsiaalne suhestumine hõlmab suhteid pereliikmete, sõprade ja naabritega , kes vajudusel on valmib abistama. Suhted kogukonnaga sisaldavad eelkõige eakatele vajalike teenuste olemasolu ja kättesaadavust.
Kolmandaks avaldab paljude eakate puhul elukvaliteedile olulist mõju isiklike eesmärkide ja pürgimuste saavutamine. Siia kuuluvad nii saavutused argielus (iseseisev toimetulek kodutöödega, võimelisus abistada abikaasat või kedagi teist), eneseteostuse ja vaba aja tegevustega seotud saavutused (huvitegevus, tegelemine hobidega) kui ka enesearendamine (mälu ja vastupidavuse treenimine , uute olukordadega kohanemine ).

4. PSÜÜHILINE VANANEMINE

Vananemisega koos ilmnevad muutused ka inimese psüühikas. Need muutused on põhjustatud ühelt poolt sellest, et ajapikku tekib vananemisnähte ka psüühika substraadis – meeleelundites ja kesknärvisüsteemis. Kuid oluline on ka see, et inimene ise tunnetab oma kehalist ja psüühilist vananemist ning sellest sugenevaid töö- ja suhtlemisprobleeme, see aga avaldab omakorda mõju kogu psüühilisele olemusele. Nii kujutab psüühiline vananemine endast komplitseeritud nähtust, millel on tunduvalt rohkem individuaalseid variante kui kehalisel vananemisel .
Mõningad muutused kujunevad vananemisel ka emotsionaalsetes funktsioonides. Emotsionaalsete reaktsioonide ahenemisele ja nõrgenemisele viitab paljude eakate inimeste huvideringi järkjärguline kitsenemine. Tasapisi jääb niisugune vanur passivsemaks sotsiaalsete probleemide, kultuurisündmuste ja muude üldisemate nähtuste suhtes. Järjest rohkem koonduvad tema huvid omaenese ´´mina`` ümber, peaasjalikult oma igapäevastele olmeprobleemidele ja tervisele.
Tundeelu muutustega koos võib osal vanureist märgata järjest tugevnevat härdameelsust. Mitte ainult kurva sündmuse puhul, vaid ka rõõmustavate uudiste saamisel või vana tuttava kohtamisel, mineviku meenutamisel ja muude juhtudel tekib kergesti härdustunne, silma kipuvad liigutuspisarad.Ei tohi unustada, et vanaduses on inimene enamasti märksa tundlikum talle osaks saava kohtlemise suhtes kui nooremas eas. Haavumine tekib palju kergemini, annab alust süngele meeleolule palju tihedamini kui varasemas eas. Pensioneriealisel inimesel võivad kergesti tekkida mõtted, et teda pole kellelegi enam vaja, et temast ei hoolita jne.
Küllalt sagedaseks nähuks vananeva inimese psüühikas on tema tähelepanu teravnemine oma tervise suhtes. Kõrges eas üsna sagedased väikesed hälbed enesetundes- une pinnalisus, seedekorratused, hingamisraskused , valusähvatused siin-seal jms. Võivad kujuneda mõnel eakal inimesel tõsise mure objektiks . Ta hakkab oma tervist aina hoolikamalt jälgima, korduvalt otsib nõu ja abi arstilt, kurdab oma halba tervist perekonnaliikmetele, kaaslastele, tuttavatele. Ja kui arsti läbimõtlemata või vääritimõistetud replik annab võimaluse oletada mõnd raskemat haigust, võib niisugusel vanuril välja kujuneda raskemeelsus. See aga ei kuulu enam füsioloogilise vanenemisele alla.
Teiseks iseloomulikuks muutuseks on mõtlemise aeglustumine, sele järkjärguline inertsemaks muutumine. Ümberlülitamine ühelt teemalt teisele, ühelt objektilt teisele muutub tasapisi ikka raskepärasemaks ja pingutavamaks. Mõtlemises ja kõnes hakkab inimene kasutama ikka rohkem sissejuurdunud stampe, valmisstereotüüpe ja tavafraase. Probleemide arutlemisel väheneb originaalsus , samuti ka võime omaks võtta teise seisukohti, olgu need kui tahes põhjendatud. Arvamused, hinnangud ja hoiakud kujunevad üha rohkem püsivateks, nad tarduvad ja nende muutmine kujuneb aina raskemaks. Psüühiliste protsesside inertsus kasvab välja vanadele inimestele üldiselt omane kalduvus konservatismile, mis avaldab nii olmelises elulaadis kui ka hoiakutes ja vaadetes.
Inimese temperament, tema kõrgema närvitegevuse tüüp, tema iseloomujooned vajutavad oma pitseri ka tema vananemisele, üldine kogemus näitab, et suuremal osal inimestest vananemisel põhilised iseloomujooned teravnevad. Aktiivsed, liikuvad ning ettevõtlikud inimesed võivad oma initsiatiivikuse ja suhtlemisvajadusega kaaslastele koguni koormavaks muutuda. Kinnised ja vähese kontaktivõimega isikud muutuvad vananemisel veelgi endassesulgunumaks, sageli umbusklikuks.
Vanaduses võivad ilmekamalt avalduda sellisedki iseloomujooned, mida inimene varem teadlikult suutis maskeerida, näiteks ahnus , ihnus egotsentrism jne.
Vananemisega seotud vaimse tegevusvõime muutused on üldiselt vähesed ja need ei mõjuta tavaliselt igapäevase eluga toimetulekut. Kergete kognitiivsete häirete all (MCI) mõeldakse olukorda , kus mäluhäire või mõni muu vaimse võime nõrgenemine on märgatavam, kui selles eas inimestel üldiselt. Sümptomeid on siiski nii vähe, et igapäevase eluga toimetulek ei tekita veel raskusi.
5. PSÜÜHILINE VANANEMINE F. GIZE JÄRGI
Psüühiline vananemine on erinev. F. Gize järgi on kolm tüüpi vanenenemist:

vanur- negativist, kes eitab, et ta vananeb.

vanur- ekstravert, mitte eitav oma vanemist saabumine (lapsed on täiskasvanud, muutused perekonnas,

introventirovaane tüüp- inimene, kes teravalt tunneb vanenemise protsess, kaob huvi kõigele uuele, elab minevikus.
Kuna inimese elus tuleb paratamatult ette kriitilisi perioode , siis räägitakse ka nn. elulistest ehk arengukriisidest, mis leiavad aset rasketel eluetappidel, enamasti üleminekuperioodidel ( murdeiga , lapsevanemaks saamine, kliimaks, pensionile jäämine jt.). Nendel perioodidel toimuvad suured muutused inimese elus.
Kriisiga on tegemist siis, kui tasakaal on häiritud. Need on perioodid inimese elus, mis vajavad kohanemist. Mõni läbib neid probleemideta, mõnele on see väga raske. Normaalset kestab uue rolli või muutusega kohanemine lühikest aega, kuid vahel võib tekkida sügavam kriis. Nendel rasketel aegadel tunnetab inimene kriisi sümptome: ärevust, viha, hirmu, suutmatust, süütunnet jm.

6. VANADUS ERIK ERIKSONI JÄRGI

Vanadus (65 kuni surmani): terviklikus vs ahastus ( integrity vers despair).
Isiksuslik küpsus saabub kuuekümne viiest ning väljendub meelerahus, elutarkuses ja isiksuse terviklikuses. Kui inimene saab küll vanaks , ent mitte isiksuslikult küpseks, valdab teda lootusetus (kibestumine, ahastus, meeleheide). Tulevik tundub trööstitu, kogu elatud elu mõttetu. Möödunud aastate karma , aga ka võime elatud elu enda jaoks mõtestada, määrab selle, mis seisundis jõuab inimene oma elu lõppjärku. Elu viimane etapp kujutab endast suurt väljakutset. Probleemiks saab see, kas inimene suudab oma elu lahti mõtestada nõnda, et ta vabaneb oma ego külge klammerdumisest ja saavutab enne surma mõistvuse, selguse ja meelerahu või ei suuda ta enesekeskusest välja murda ning sureb lootusetuse tundega. Vanaduse saabudes elab inimene oma mõtete ja kujutlustega üha enam minevikus. Elurõõmu aitab säilitada nartsissismi lõplik ületamine- ümberlülitamine oma egolt elule laiemalt kõigis selle avaldustes. Vanemat inimest hoiavad ärksana huvi nooremate ettevõtmiste vastu ja sotsiaalsete probleemidega kursisolek, aga ka omaealistega suhtlemine ning üksteise toetamine .
Enamik meist läbib Eriksoni kirjeldatud eluetapid vaid osalise edu või ebaeduga. Ning kogeb sageli mingil järgmisel etapil varasemasse arengufasi kinnijäämise probleeme. Näiteks tunnevad isegi kõige edukamad meist mõnes olukorras varesemale arengujärgule iseloomlikke kohanemisraskusi, rääkimata ajutisest enesekindluse puudumisest või kahtlusest oma suutlikkusse.
Psühhosotsiaalne areng- Erik H. Eriksoni järgi:
Inimene vaatab tihti elule tagasi. Ta võib leida, et tema elul on olnud tähendus, tunnetada endaga rahuolu . Kuid ta võib tunda ka vastupidist- kogu elu on elatud valesti, aga midagi parandada on juba hilja. See inimene jõuab püsiva meeleheite seisundini.

7. VANADUS KASTENBAUMI JÄRGI

Kastenbaumi (1979) järgi on seniilsus progresseeruvalt kulgev mõtlemise ja tegevuse mandumine seoses taastumatute ajukahjustustega.

• Piiratud abstraktsioonivõime
  
• Fikseeritus samadel mõtetel
  
• Ideede puudus
  
• Mõtlemise aeglus
  
• Tähelepanematus ümbritseva suhtes
  
• Mälu hiljutiste sündmuste kohta alanenud
  
• Vaimne allakäik takistab enese korrashoidu
  

8. SURM KUI ARENGU LÕPPSTADIUM

8.1. Surm E. Kubleri- Rossi järgi
E.Kubler-Ross- surmaga silmitsi seisjad läbivad 5 staadiumi:
1. Eitus - kui öeldakse, et shansid väga väikesed, keeldub omaks võtmast.
2. Viha- teiste, arsti, jumala peale. Miks mina?
3. Tingimine – surija püüab mõelda surma edasilõkkamise teedest. Võivad põhendada usule . Paluvad näha näiteks lapselapsi.
4. Depressioon - jõuavad arusaamisele, et tingimine kasutu. Kogevad oma surma “ettevalmistavat südamevalu”.
5. Omaksv õtt- Võtavad tulekul oleva surma omaks. Harilikult mitteemotsionaalsed ja mittekommunikatiivsed.
Lein .
4 kurvastamise staadiumi. Need pole seotud sellega, mida surev inimene kogeb enne surma.
1. Shokk, eitus, uskmatus. Mõni päev, venides mõnikord kuude pikkuseks .
2. Depressiooon. 5 päeva kuni aasta.
3. Leppimine surma paratamatusega.
4. Uue identiteedi ülesehitamine.

KOKKUVÕTTE

Vanaduses inimesed peavad ületama 3 kriisi

• Esimene nendest sõlmite sisse ümberhindlus, millistele paljudel inimeste vahetult lahkumiseni pensionile jääb peamine.
  
• Teine kriis on seotud vastu tunnetamine fakti halvenemise tervist ja vananemine tele,mis annab inimesele võimalus viimistlema endla selles plaanid paratamatult leigus.
  
• Kolmandat kriisi inimesel kaob isemuretsus ja praegu tema ilma õudused jõuab võtta vastu mõtte surmast.
  

Hilise küpsuse ülesanded
1. Kohanemine kahaneva füüsilise jõu ja tervisega.
2. Kohanemine pensionile jäämise ja vähenenud sissetulekuga.
3. Kohanemine abikaasa surmaga.
4. Oma eagrupiga täpse osaluse loomine.
5. Sotsiaalsete ja kodanikukohustuste täitmine.
6. Rahuldavate füüsiliste elutingimuste loomine.

KASUTATUD KIRJANDUSALLIKAD

Saarma, J. (1992). Vananemine ja psüühika.- Tallinn: Valgus,
Eakate vananemise kogemused Eestis ja Soomes. (2008). Artiklite kogemik. TLÜ KIRJASTUS. Tallinn,
Soots, A. (1999). Kriis ja kriisisolija abistamine. Eesti Gerontoloogia ja Geriaatria Assotsiatsioon.. Tartu,
Kindro, A. ,(2005). Isiksus. Tallinn. Mondo
Tilvis, R., Sourander,L. (1993).Geriaatria. Medicina ,
Психология развития личности. Средний возраст, старение, смерть. Под редакцией Реана, А. (2007). АСТ; СПб.: ПРАЙМ – ЕВРОЗНАК.
Белозёрова, Л. (2002).Учитесь стареть. Москва „ОЛМА-ПРЕСС Экслибрис“
Kраснова, О. В ., Лидерс, А. Г. (2003). Психология старости и старения. Хрестоматия. Издательский центр „Академия“.
3