Kolmandal kohal suguelundid. Igal inimesel on individuaalne mikroobikooslus (see võib muutuda). Koos elavate inimeste mikroobikooslused ühtlustuvad. Kui veres on baktereid, siis see on sepsis (veremürgitus) ja suremus kõrge. Mikroobikoosluse ülesanded: 1) Tagavad organismi kaitse a) otseselt (nt: rasvhapete teke nahal, piimhape soolestikus) b) kaudselt (sobivate elupaikade hõivamine). Kaudne kaitse kaob antibiootikumravil. Bakter, mis ei kinnitu, meid ei kimbuta. Haiglainfektsioonid. 2) Seedekulgla mikroobikooslused toodavad vitamiine 3) Aitavad kaasa toitainete seedumisele ja imendumisele (laktoosi seedimine; Fe, Ca, P imendumine jne) 4) Hoiavad immuunsüsteemi toimivana. VÄGA STERIILSENA ELAMINE ON PROBLEEMNE! (NT telekas vasutolu: actimel vs safeguard) Inimene ja bakterhaigused: Nakatumisviisid on viirustega samad, ainult näited teised Närvisüsteem: bakteriaalne meningiit, teetanus, borrelioos
Tallinna Tervishoiu Kõrgkool õenduse õppetool Õ26-1 Inna Netsai KÄTEHÜGIEEN Referaat uurimis- ja arendustöö metoodikas Tallinn 2012 SISUKORD SISSEJUHATUS Paljude patsientide surma ja kannatusi, mis on tingitud haiglainfektsioonidest, saab ennetada. 20-30% haiglainfektsioonidest peetakse ennetatavateks efektiivse kätehügieeni abil. Haiglainfektsioonid mõjutavad igal aastal sadu miljoneid patsiente üle maailma. Need infektsioonid toovad endaga kaasa mitmeid probleeme. Seetõttu pikeneb patsientide hospitaliseerimise aeg ja töövõimetus ning suurenevad kulutused diagnostikale, põetusele ja ravile. See omakorda toob täiendavat koormust tervishoiusüsteemile. Lisaks eelnevale suureneb ka surmajuhtude arv. Arenenud maades haiglainfektsioone põeb 5-15% patsientidest, arengumaades infektsioonide levik on 2- 20 korda suurem
põhjustavad paratamatult kohanemisraskusi vanur on pigem nõus taluma ebamugavusi ning näiteks kukkumisega seotuid ohte omas harjumuspärases ümbruskonnas. Seetõttu esineb vanuritel segasusseisundeid. Negatiivne ilming on ka hooldusasutuses süvenev sõltuvus välisest arstist. Akuutse haiguse tõttu haiglaravile sattunud vanur seisab silmitsi riskiga mitmesuguste iatrogeensete tüsistuste tekkes: invasiivsed diagnostilised ja raviprotseduurid, ravimite kahjulikud kõrvaltoimed, haiglainfektsioonid, voodiravi ja traumad. Eelmainitud komplikatsioone esineb igal kolmandal geriaatrilisel patsiendil ning iga kümnes haige vajab seetõttu lisaravi või läheb ettearvatust hiljem koju. Iatrogeensete probleemide tekkimise risk on kõrgenenud teistest raviasutustest tulnuil, hulgaliselt eri ravimeid saavaid ja püsiva hoolekandeasutusse jäämise ohus olevail. Immobiilsus Vanuri jäämine voodihaigeks tähendab sageli sattumist nõiaringi, millest ka rehabilitatsiooni abil
antiseptika. 6 KASUTATUD KIRJANDUS Ayliffe, G. A. J. jt. (2000). Control of Hospital Infection. Garner, J. S., Jarvis, W. R., Emori, T. G., Horan, T. C., Hughes, J. M. (1996). CDC definitions for nosocomial infections. In: Olmsted, R. N. ( Ed.) (1996). APIC Infection Control and Applied Epidemiology: Principles and Practice. (A-1-A-20). St. Louis: Mosby. Aaviksoo, E. (toim.) (2002). Haiglainfektsioonid- probleem iga arsti jaoks. Lege Artis. Tallinn: OÜ Lege Artis. Haiglanakkustõrje standardid (2002). Sotsiaalministeerium. Tallinn. Hellsten, S. (toim.) (1999). Infektioiden torjunta sairaalassa. Helsinki. Loogna, G. (toim.) (2001). Inimese füsioloogia ja anatoomia. Tallinn: AS Medicina. Maimets, M. (eritoim.) (2000). Infektsioonhaigused. Tallinn: AS Medicina. Mikelsaar, M., Mändar, R. (toim.) (1998). Kliinilise mikrobioloogia käsiraamat. Tallinn: AS Medicina. Parm, Ü. (1995)
annaabi.ee 
