Avaliku sektori ökonoomika eksami konspekt (0)

Kordamisküsimused
1. Avaliku sektori ö konoomika aine ja põhimõ isted
Avaliku sektori ökonoomika (public economics) uurib avaliku sektori kulude, maksustamise ja
majandusagentide (kodumajapidamiste, firmade ja valitsuse) vahelisi suhteid.
Avalik haldus (public administration) keskendub riigi tegevuse korraldamisele, selle institutsionaalsele aspektile.
Riigi rahandus (public finance) on orienteeritud maksudele ja riigi rahavoo (eelarve laekumiste ja
kulutuste) juhtimisele.
Avalik sektor on see osa majandusest, mis on seotud valitsuse ülekannetega (transactions). Valitsus
saab tulu põhiliselt maksudena ja mõjutab majandust oma jooksvate kulude ja investeeringutega.
Samuti mõjutab valitsus majandust kontrolli funktsiooni kaudu. Kontrolli funktsiooni teostab valitsus monetaar - ja fiskaalpoliitikaga.
Avaliku sektori institutsionaalne aspekt. Avalik sektor niisuguses tähenduses on see osa majandusest, kuhu kuuluvad riigi- ja munitsipaalasutused, - fondid ja -ettevõtted. Seega kuuluvad avalikku sektorisse lisaks riigikogule, vallavolikogudele, ministeeriumidele, vallavalitsustele ja muudele kesk ning kohalikku seadusandlikku, kohtu- ja täitevvõimu teostavatele institutsioonidele ka riigile või omavalitsustele kuuluvad mitmesugused fondid ja ettevõtted. Majandusliku tegevuse juhtimise ja kontrolli aspektist on olulisem täitevvõimu ja riigi- ning munitsipaalettevõtete tegevus. Samal ajal avaldab seadusandliku ja kohtuvõimu tegevus olulist mõju just seadusandlike raamide kujundamise ning seaduste täitmist kontrolliva tegevuse kaudu.
Heaoluökonoomika ( welfare economics) on majandusteooria haru, milles uuritakse
majandustegevuse korraldamist saavutamaks suurimat hüvede hulka ning sotsiaalset õiglust.
Üritatakse oma vahel ühendada majanduslikku efektiivsust ja sotsiaalset õiglust.
Segamajandus on üldiselt vaba turumajandus, mida valitsus makroökonoomilise ebastabiilsuse
vältimiseks ning turutõrgete tagajärgede leevendamiseks mõningal määral reguleerib. Definitsioon
tähtsustab just riigi reguleerivat osa ja viitab sellele, et praktiliselt on kõik kaasaegsed arenenud
turumajandused tegelikult segamajandused.
Mõiste avalik lisatähendused. Avaliku mõistega võidakse tähistada lisaks valitsusega seotud
aspektidele ka iga majanduslikku tegevust, millega haaratakse kaasa avalikkust (elanikkonda). Selles mõttes muutub ettevõte avalikuks kui ta läheb oma aktsiatega börsile. Sellistele ettevõtetele
esitatakse erinevate riikide seadusandluses küllalt olulisi täiendavaid nõudeid informatsiooni
avalikustamise, juhtimise, investeeringute riskide jaotamise jms kohta võrreldes ettevõtetega, kelle
aktsiatega börsil ei kaubelda.
Teiseks avaliku ettevõtte näiteks on investeerimisfondid. Kuna fondid müüvad oma ühikuid avalikult, on nende investeeringutele, seotusele erinevate majandusorganisatsioonidega (ettevõtetega, kuhu nad oma vahendeid investeerivad; pankadega, kes arveldusi teostavad) ning muudele tegevusaspektidele seadusandlusega kehtestatud hulk konkreetseid nõudeid.
Avaliku sektori ja valitsuse suhe. Mõistet valitsus kasutatakse kitsamas ja laiemas tähenduses.
Kitsamas tähenduses jaguneb valitsus kesk-ja kohalikuks täitevvõimuks ning kattub sellisena avaliku sektoriga. Laiemas tähenduses mõistetakse avaliku sektori all ka neid asutusi ja organisatsioone, kelle tegevuse finantseerimiseks ei korjata vahendeid maksude näol ning keda ei finantseerita riigi- või kohalike eelarvete kaudu. Siia kuuluvad mitmesugused mittekasumit taotlevad organisatsioonid , samuti riigi- ja munitsipaalettevõtted. Avalikku sektorisse laiemas tähenduses kuulub ka riigi rahapoliitikat kujundav keskpank .
2. Kaks avaliku sektori funktsioonide gruppi.
Üheks võimaluseks määrata avaliku sektori suurust on lähtuda funktsioonidest, mida üldiselt avalik
sektor enamuses riikides täidab. Need on järgmised:
riigivalitsemise ja omavalitsuse korraldamine;
seadusandluse ja õigusemõistmise korraldamine;
 riigikaitse ;
avaliku korra tagamine;
riigi rahvusvahelise esindatuse tagamine;
riigi kodanikkonna määratlemine.
Teise suure grupi moodustavad funktsioonid, mis on tähtsad suuremate inimeste koosluste või
ühiskonna kui terviku seisukohast . Sellesse gruppi kuuluvad järgmised funktsioonid:
 keskkonnakaitse ;
demograafilise situatsiooni mõjutamine;
tervishoiuteenused;
 haridusteenused ;
sotsiaalse kaitse võrk, mis hõlmab pensionisüsteemi, garantiisid tööpuudusega ja
õnnetusjuhtumitega seoses;
kultuur.
Nende valdkondade puhul kohtame väga erinevaid valikuid just sellega seoses, millisel määral on
nimetatud funktsioonide täitmist peetud riigi ja omavalitsuste ülesandeks ning millisel määral on antud teenuste osutamine jäetud turu meelevalda. Võime öelda, et riigi suurus või väiksus maksukoormuse ja tulude ümberjaotamisega seoses sõltub väga olulisel määral nendest valikutest, mis tehakse sellesse gruppi kuuluvate teenuste nõudmise ja pakkumise vastavusse viimise osas.
3. Merkantelistid , A. Smith ja J. M. Keynes riigi rollist.
SMITH Liikumapanevaks jõuks pidas Smith indiviidide toimimist, kes lähtuvad oma individuaalsest huvist ja kasumitaotlusest. 19. sajandi prantsuse ökonomistid kasutasid samas tähenduses mõistet Laissez faire (las käia, toimida).
Mida Smith arvas riigi osast. Toome välja nende valdkondade loetelu , mille puhul Smith pidas oluliseks riiki:
1) ühiskonna kaitsmine teiste sõltumatute ühiskondade ülemvõimu ja sissetungi vastu. Selles mõttes
võime rääkida eelkõige riigikaitsest, aga siia võib liigitada ka tegevused, mis on suunatud näiteks teise riigi rahandusliku ülemvõimu tõkestamisele;
2) ühiskonna iga liikme kaitsmine teiste ühiskonnaliikmete eest. Eelkõige tähendab see seaduste
kehtestamist ja täitmist ning korra tagamist riigis.
3) mõnede avalike tööde ja institutsioonide ülalpidamine. Siia kuuluvad eelkõige niisugused
tegevused või teenused, mida ei saa osutada piiratud arvule üksikisikutele.
Smith pidas rikkuse allikaks ainelist (materiaalset) tegevust, kuna sellega luuakse ülejääk
(lisaväärtus). Teenuste loomises aga ei näinud ta rikkuse lisandumist. Riigi teenuseid loovat tegevust, pidas ta ebaefektiivseks ja mitte rikkust loovaks. Seetõttu tuli riiki taluda ainult niivõrd kui ta osutab möödapääsmatuid teenuseid, mida indiviidid üksikuna ei ole võimelised osutama.
KEYNES Keynes üritas näidata teed tööpuudusest ja konjunktuuri kõikumisest tingitud ületootmisest vabanemiseks. Üheks keskseks teemaks oli agregeeritud nõudluse ja pakkumise käsitlus, mille kujundamisel tähtsustati riigi rolli. Riik pidi hoolitsema nõudluse kasvu eest riiklike kauba- ja teenuseostudega ning uute töökohtade loomisega. Keynes lükkas ümber Say seaduse, mille kohaselt pakkumine loob nõudluse.
Say seaduse kehtivuse tuvastamiseks tuleb silmas pidada, et eeldatakse pidevat raha ja kaupade
ringlust ning pakkumine loob nõudluse selles mõttes, et iga pakkumine loob ühtlasi ka tulu, mis
realiseerub nõudluse poolele kaupade ja teenuste ostudena. See seaduspärasus kehtib majanduse
kohta tervikuna , kuna iga tootja ju ei osta ainult neid kaupu ja teenuseid, mida ta ise loob.
Keynesi vastuväites oli oluline koht just tarbimise ja säästmise osa analüüsil, millega lisati kaupade ja rahavoogude analüüsi uus mõõde. Keynes näitas, miks Say seadus ei kehti: kodumajapidamised ei pruugi kasutada saadud tulu tarbimiseks , vaid võivad sellest teatud osa säästa. Sellega ei esita nad pakkumisele täies mahus vastavat nõudlust kuna säästetud osa võetakse ringlusest välja. Kuna säästmise ja tarbimise vahekord muutub, siis on see üks majandustsükleid põhjustav tegur.
Keynes väitis, et agregeeritud või kogunõudlust saab suurendada just riigi ostude ja
investeeringutega. Eriti olulised on need siis kui toimuvad muutused säästmise ja tarbimise
vahekorras. Riik peab siis võtma endale teatud stabiliseeriva osa kas siis suurendades või
vähendades kogunõudlust. Keynesi teooria nägi riigi olulist rolli ka väljaspool minimaalseid
funktsioone, mida pooldas klassikaline majandusteooria.
*4. Kas tänapäevasele kapitalismile on omane kombinatsioon ühelt poolt ressursside paigutamine ( finantseerimine ) avaliku eelarve kaudu ja teisalt tootmine eraettev õ tetes ?
*5. Majandusliku ja sotsiaalse liberalismi juured.
Kaasaegse liberalistliku mõttesuuna teerajajaks peetakse konventsionaalselt John Locke `I poliitilist filosoofiat. Locke`i veendumus oli et riik peaks rajanema lepingutel ning mistahes valitsusel ei tohiks olla absoluutst või monistlikku võimu.
Liberaalne liikumine arenas alguses põhimõttelislet vastukaaluna absolutistliku riigi võidukäigule 18-19. sajandi Euroopas. Taotleti valitsuse võimu piiramist, kuna see kaitses väljakujunenud institutsioone ning traditsioone ja sedaviisi piiras individuaalset vabadust; nõuti konstitutsioonilist monarhiat, hiljem vabariiki, võimude lahusust, riigi sekkumisest vabaturumajandust jm.
Ekslik on liberaale määratleda või piiritleda kui põhimõttelisi valitsuse tegevuse vastaseid. Liberalismi juhtmõttest- individuaalse vabaduse järgimine ühiskonnaelu korraldamisel- ei tulene otseselt kuidagi, et riik igal juhul ja alati kahjustab vabadust ja peab sestap olema minimaalne.
6. Majandusliku liberalismi kaks peasuunda.
Majandusliku liberalismi teoreetikud jagatakse kaheks vastavalt sellele millist tüüpi argumentatsiooni nad kasutavad. Loomulikele õigustele apelleerivad liberaalid eesotsas R.Nozickuga ründavad riigi sekkumist majandusse esmajoones moraalselt pinnalt, empiirilised (F.Hayek, M. Friedman ) koguheaolu aspektist.
Nozicku meelest läheb riigi tegutsemine üldise heaolu nimel vastuollu Kanti maksiimiga: ühiskonna eesmärkide saavutamiseks kasutatakse inimesi selles vahendina. Nozick on deklareerinud, et maksustamine on vargus (juhul kui korjab inimestelt legitiimselt so toga või pärandusena saadud raha) ning orjus , kuna paneb inimesed osa nende ajast tööle valitsuse heaks. Nozicku ideaalne “ heaoluriik ” on öövahirolliga minimaalne riik, mis täidab kolme funktsiooni: kaitseb indiviidi ja tema omandit , valvab lepingutest kinnipidamist ning vajadusel “korrigeerib ümberjaotuse läbi mineviku vigu”. Viimane tähendab, et rikkuse ümberjaotamine tuleb kõnealla ainult ning ainult siis kui see on saadud ebaseaduslikult, ebaõiglaselt.
Empiirilise suunitlusega turuliberaalide lipulaevaks on olnud nn Austria koolkond juhituna L. von Misese ja F. Hayeki poolt. Nendega väga saranaseid seisukohti heaoluriigi küsimustes on omanud aga ka normatiivse avaliku valiku teooria esindajad.
Hayeki meelest on sotsiaalne õiglus fiktsioon, sest vabas ühiskonnas ei eksisteerivat mingeid üldisi või ühiseid arusaamu õiglusest. Tema meelest pole paremat individuaalse panuse määrajat, kui selleks on turg . Turu jaotust ei saavat Hayeki järgi pidada õiglaseks või ebaõiglaseks, vaid ainult heaks või halvaks, sest tegemist pole inimeste endi tegevuse või tegevusteuse tagajärgedega.
Igasuguse riikliku ressursside ümberjaotamise tagajärjel kaotavad Hayeki arvates kõik.
Võrreldes nozickuga toetavad empiirilised liberaalid pisut suuremate funktsioonide usaldamist riigile. Näiteks mõningate avalike kaupade pakkumine ja äärmise vaesuse leevendamine või esmavajaduste rahuldamine.
*7. Sotsiaalse liberalismi põhiseisukohad.
Individuaalne vabadus on nende jaoks tingimusteta ülimuslik. Sotsiaalsed liberaalid leiavad igati õigustatud olevat riigi ümberjaotava tegevuse kui sellise. Neil on pragamaatiline suhtumine sellistesse institutsioonidesse nagu eraomand , turg või maksustamine. Ükski koordinatsioonimehhanism või omandivorm ei ole iseenesest parem; ühe või teise paremuse määrab olukord.
Sotsiaalse liberalismi pikima traditsiooniga mõttevool on utilitarism . Selle põhiprintsiibi kohaselt on soovitav selline hüviste jaotus, mis maksimeerib ühiskonna liikmete koguheaolu. Ümberjaotamine võib olla õigustatud.
8. John Rawls sotsiaalsest õiglusest.
Tema argumentatsioon on üdini ratsionaalne . Õiglane saab olla vaid hüviste jaotusprintsiip, millega kõik nõustuvad ehk milles on ühiskondlikult e sotsiaalselt kokku lepitud.
Teiseks, kui Rawls paneb oma mõtteeksperimendis indiviide läbi rääkima majandusliku ja sotsiaalse organiseerituse printsiipe eeldab ta, et tegemist on ainult ning ainult oma huve jälgivate ratsionaalsete agentidega, kes on läbirääkimisel täielikult vabad. Et saavutada õigluse printsiibi osas üksmeelt, asetab Rawls läbirääkijad nn teadmatuse loori taha. Seal on neile teada üldised tingimused, ent neilt võetakse ära kogu teadmine endast- positsioon ühiskonnas, teadmine võimetest, varade seis, isiklikud eelistused , pliitiline hetkeseis jm sarnased tingimused, nii et nad ei tea kuidas valiku alternatiivid neid ennast mõjutavad. Ses olukorras valib ratsionaalne agent Rawlsi arust kõige halvemas olukorras oleva indiviidi heaolu maksimeerimise, sest ta võib ise osutuda selleks.
Teisisõnu inimesed ei vali ainult traditsioonilisi liberaalseid väärtusi, nagu võrdsus seaduse ees jt, vaid ka ümberjaotuse.
9. Paternalism . Argumendid paternalismi poolt ja vastu.
Paternalism on seisukoht, mille kohaselt valitsus peaks sellepärast sekkuma, et ta teab inimestest
endist paremini, mis neile on kasulik. Kas valitsus peaks eelistama tarbijate eelistusi või peaks tegema teatud ettekirjutusi?
Esimesel pilgul tunduvad paternalismi toetavad argumendid inimeste õiguseid ahistavad ja seetõttu vastuvõetamatud. Samas, tuletame meelde, et riigi ja avaliku sektori või täpsemalt, mitmesuguste sinna kuuluvate asutuste (näiteks teadusasutused) üheks ülesandeks on toota teavet erinevate nähtuste põhjuslike seoste kohta. Selles mõttes võib niisugune kollektiivne üksus olla rohkem informeeritud kui tavaline kodanik. Sellega seoses tekkiv küsimus on, millisel määral ja millistel tingimustel peaks suurem informeeritus võimaldama teha kodanikele ettekirjutusi ?
Suitsetamise kahjulikkus tervisele on üldiselt tunnustatud. Sealjuures kahjustavad suitsetajad nii enda kui ümbritsevate inimeste tervist. Võib väita, et suitsetamine tekitab vähki, ja selle haiguse ravi on kallis. Seetõttu ravitakse vähihaigeid valdavalt kaasates selleks suure hulga ühskonnaliikmete poolt kogutud ressursse. Vastavad väljaminekud kaetakse suures ulatuses solidaarsusprintsiibist lähtudes, näiteks haigekassa vahendite arvel.
Käsitlemata siin tervishoiu finantseerimise üksikasju, võib väita, et mingis ulatuses katavad ka mittesuitsetajad suitsetajate ravimisega seotud kulutusi iga tervishoiukindlustuse süsteemi puhul, milles solidaarse finantseerimise põhimõtteid kasutatakse. Paternalismiga seoses esitatav küsimus on järgmine: kui aksepteerida statistilist seost suitsetamise ja teatud haigustesse haigestumise sageduse ning nende ravimisega seotud avalike kulutuste vahel, millised on need meetmed, millega antud probleemi puhul sekkuda? Teisiti öeldes, kuhu maale võib ulatuda riigi paternalistlik hoolitsus ?
Paternalistliku seisukoha äärmuslikud pooldajad väidavad, et suitsetamine tuleks ära keelata isegi kodus, sest kui seda tehakse ainult ühiskondlikes kohtades, on mõju suhteliselt tühine. Arvestatava osa ööpäevast veedab inimene privaatses sfääris. Samas, inimesele ettekirjutuste tegemine selle kohta, kuidas ta peaks käituma oma kodus, on väljaspool kaasaegset oksidentsiaalset nägemust vastuvõetava paternalistliku sekkumise ulatuse kohta.
Selle probleemi üks lahendus on lasta suitsetajatel oma võimaliku ravimisega seotud kulud kinni
maksta tubakatoodetele kehtestatud aktsiisimaksu kaudu.
10.Heaoluökonoomika esimene põhiteoreem.
Kui tootjad ja tarbijad käituvad nagu tõelised konkurendid, s.t. ostjad püüavad osta võimalikult
odavalt ja müüjad müüa võimalikult kallilt, kui on olemas turud ning majandusagentidel on täielik
informatsioon, siis on nendel turgudel esinev tasakaal Pareto-efektiivne.
11.Pareto printsiip ja kasulikkuste võimaluste raja.
Vilfredo Pareto (1848-1923) nime järgi nimetatakse iga ressursside paigutusviisi või kaupade jaotust tarbijatele Pareto paranduseks kui selle tulemusena kellegi seisund paranes ning samal ajal kellegi teise seisund ei halvenenud. Tasakaalupunkti, kus sellised heaolu suurendavad vahetused enam võimalikud ei ole, nimetatakse Pareto optimumiks või efektiivseks tasakaalupunktiks.
Pareto paranduste kaudu optimumi poole liikumine läbi vahetuste sõltub esialgsest kaupade
jaotusest. Kuna neid jaotusi, millest vahetused saavad alata , on palju, siis on ka Pareto optimumide
arv suurem kui üks. Tegelikult on neid suur hulk kuna ka esialgse jaotuse võimalusi on suur hulk.
Erinevaid Pareto optimume ühendavat kõverat nimetatakse lepingukõveraks.
12.Heaoluökonoomika teine põhiteoreem.
Kui on olemas turud ning majandusagentidel on täielik informatsioon ja kui ülekannete ning
maksudega seoses pole mingeid täiendavaid kulusid , siis on iga Pareto-efektiivse ressursside jaotuse
korral turud tasakaalus ka selliste maksude ja ülekannete korral.
13.Täieliku konkurentsi mudeli eeldused.
Üldiselt võime rääkida konkurentsiturgudest siis kui on täidetud järgmised tingimused:
1) vaba sisenemine turule;
2) vaba väljumine turult ;
3) vabad hinnad;
4) homogeenne kaup;
5) täielik informatsioon.
Üheks valitsuse sekkumise põhjuseks ongi asjaolu, et paljud turud ei ole konkurentsiturud ning
valitsuse ülesanne on leevendada nende turutõrgete mõju.
*14.Tasakaalu (hinna ja koguse) kujunemine monopoli puhul. Näidake joonisel heaolukadu .
(arvutusü lesanne )
*15.Loomuliku monopoli tekkimine.
Kui firma on omandanud kasvava mastaabiefekti tulemusena monopoolse seisundi, nimetatakse seda loomulikuks monopoliks. See, kas antud turgu saab iseloomustada loomuliku monopoliga, sõltub asjaoludest. Näiteks uute sidetehnoloogiate areng on kaotanud arenenud riikides loomuliku monopoli kaugekõneteenustele.
Nagu öeldud on loomuliku monopoli üheks põhjuseks turule sisenemise ja sealt lahkumise keerukus.
On väidetud, et kui turule astumine ja sealt lahkumine toimuks kuludeta, oleksid isegi loomulikud
monopolid sunnitud turule sisenejate konkurentsi kartma .
16. Monopolide reguleerimine.
Miks monopolidele halvasti vaadatakse? Põhjus on selles, et kui monopolide tegevust ei reguleerita,
piiravad nad kõrgema hinna saamiseks oma toodangut.
Selgitamaks kuidas see toimub, vaatame kõigepealt hinna kujunemist täieliku konkurentsiga turul.
Seal on üksik agent hinnavõtja, mis tähendab seda, et ta oma tootmisotsustega turuhinda ei mõjuta
(nõudluskõver on tema jaoks horisontaalne). Turul on palju tootjaid ning firma omab seal suhteliselt
väikest osa. Tootmismaht määratakse piirkulu ja piirtulu lõikepunkti järgi. Firma suurendab oma
toodangut niikaua kuni iga täiendav ühik annab veel kasu (piirtulu on suurem piirkulust). Täieliku
konkurentsiga turul on piirtuluks müügihind.
Joonis 3.2. Hind ja kogus täieliku konkurentsi korral.
Monopoli jaoks on piirtulu müügihinnast väiksem. See on sellepärast nii, et monopolist peab
müügimahtu suurendades oma hinda alandama. Seda peab ta tegema mitte ainult viimase ühiku osas, vaid kõigi ühikute osas, kuna ta ei saa müüa tooteid erineva hinnaga. Seda asjaolu väljendab
allapoole kaldu keskmise tulu kõver, mis on ühtlasi ka nõudluskõveraks. Monopolist langetab
tootmisotsuse punktis kus piirkulu joon lõikub piirtulu joonega . See määrab tootmismahu ning hinna
saame nõudluskõveralt.
Joonis 3.3. Hind ja kogus monopoli korral.
Konkurentsiturule vastav lahend oleks meil Joonisel 3.3. piirkulu kõvera ja keskmise tulu kõvera
lõikepunkt, s.t. kogus, mille puhul viimane tooteühik ikkagi ei tooks veel tootjale kahju, kuid hind
tarbijale oleks madalam ning tootmismaht suurem. Kõrgema hinna ja väiksema tootmismahu puhul
teenib tootja antud tingimustel monopoolset kasumit. Monopolide reguleerimise idee üldisel kujul
seisnebki selles, et mõjutada neid aksepteerima lahendit, mis oleks analoogiline konkurentsituru
tingimustele.
**17.Positiivsed ja negatiivsed välismõjud. Tooge kaks konkreetset näidet mõlema kohta.
Paljudel juhtudel mõjutab ühe üksikisiku või firma tegevus teisi üksikisikuid või firmasid. See võib
toimuda nii, et üks firma tekitab teistele firmadele kulu, kuid jätab selle kompenseerimata. Samuti
võib üks firma tekitada teistele firmadele kasu, kuid ei saa selle eest kompensatsiooni . Kõige
aktuaalsemaks näiteks on õhu ja vee saastamine . Autod halvendavad õhukvaliteeti, mis tähendab
täiendavaid kulutusi teistele agentidele täiendavate kulutuste näol võimalike saastumisest põhjustatud haiguste raviks.
Juhtumeid, kus üksikisik tekitab oma tegevusega teistele kulusid, nimetatakse negatiivseteks
välismõjudeks. Kui mingis tiigis hakkab kalastama veel üks kalapüüdja, võib ta vähendada kalade
arvu, mida teistel kalastajatel on võimalik välja püüda. Üheks näiteks on kalastajatega seoses ka see
kui samal ajal keegi teine (näiteks tselluloosi valmistav tööstur) halvendab oma tegevusega vee
kvaliteeti, vähendab sellega kalade arvu veekogus ning kalastamise tulukust. Kui samasse
naftamaardlasse on puuritud mitu naftapuurauku, võib ülemäärase naftakoguse puurimine ühest
puuraugust vähendada teiste puuraukude jaoks jäävat naftakogust.
Samas võib esineda ka positiivseid välismõjusid, mille korral üks isik toob oma tegevusega teistele
kasu. Kui keegi rajab oma maja ette aia, võivad ka teised selle vaatamisest kasu saada. Õunaaed
võib avaldada positiivset mõju mesinikust naabri meesaagile.
Niisuguste välismõjude esinemise korral võib turu poolt loodav ressursside jaotus osutuda
ebaefektiivseks. Kuna üksikisikud ei kanna nende poolt tekitatavate negatiivsete välismõjude täit
kulu, ei piira nad vastavaid tegevusi. Samas kehtib ka vastupidine - kuna üksikisikud ei saa mingit
tulu positiivsete välismõjude loomisest, pööravad nad nendele liiga vähe tähelepanu.
Valitsused reageerivad välismõjudele mitmel viisil. Mõnel juhul (põhiliselt negatiivsete välismõjude
korral) püüavad nad kõnealust tegevust reguleerida; valitsus kehtestab näiteks normid autode
heitgaasidele ning õhu ja vee saastamisele firmade poolt.
Valitsus võib püüda kasutada ka hinnasüsteemi, kehtestades negatiivsete välismõjude eest trahve ja
positiivsete välismõjude eest preemiaid; võidakse välja selgitada üksikisikute poolt teistele
tekitatavaid kulusid ja kasu. Näiteks autode heitgaaside taseme reguleerimise asemel võib valitsus
kehtestada kriitilist piiri ületava heitgaaside hulgaga proportsionaalse maksu. Maksu võtmisega teede kasutamise eest vähemalt tipptundidel saab valitsus teadvustada teede kasutajatele kulusid, mida nad teistele liiklusummikutega tekitavad.
Vastupidise toimega on positiivsed välismõjud. Sel juhul mõjutab ühe üksikisiku või firma tegevus
teisi üksikisikuid või firmasid positiivselt, kuid ei saa selle eest tasu.
18.Selgitage joonisel Pigou maksu ja Pigou subsiidiumi leidmist negatiivsete välismõjude korral
Konkreetselt soovitas Pigou maksustada negatiivse välismõju tekitajat (kelleks võib olla näiteks
looduse saastaja) maksuga iga ühiskondlikult efektiivses mahus Qa toodetud ühiku pealt. Seda
maksu nimetataksegi Pigou maksuks. Selle maksu suurus Joonis 5.1. on Ps-Pt. Protseduuriliselt näeb
Pigou maksumäära leidmine välja nii, et sotsiaalse piirkulu ja piirtulu põhjal määratakse sotsiaalselt
efektiivne tootmise maht Qs. Samuti on meil teada tootmise piirkulu väljendav kõver. Nende kahe
kõvera vahe sotsiaalselt efektiivse tootmismahu juures annab meile Pigou maksu ulatuse. Teisiti
öeldes, selle maksu suurus määratakse antud tootmismahu juures viimase ühiku sotsiaalse piirkulu ja
tootmisega seotud piirkulu vahe põhjal. Kuna maksu rakendatakse igale tooteühikule, kujuneb selle
kogusummaks Qs*(Ps-Pt).
Joonisel on meil kaks kõverat, mis väljendavad negatiivsete välismõjudega seotud kulutusi lisatuna
tootmisepiirkulule. Kuna eelduse kohaselt on meil tegemist kasvava tootmise piirkulu ja saaste
piirkuluga, siis seda väljendavad vastavalt üles paremale kulgavad kõverad, mille kohaselt iga
järgneva ühikuga seotud kulutused kasvavad.
Tehase kulud koosnevad sel juhul kahest osast: kulud sisenditele pluss maks. Ettevõtte kasum on
maksimumis toodangumahu Qs puhul, sest siis annavad viimasele ühikule eelnevad ühikud veel
kasumit ning viimase tooteühiku puhul on kulud ja tulud võrdsed (s.t. piirtulu on suurem kui piirkulu, kusjuures viimane sisaldab nüüd ka maksu). Sellest toodangumahust edasi hakkab kasum
vähenema, kuna piirkulu on suurem kui piirtulu.
Maksust laekunud summasid võib kasutada nii kahju kannatajale hüvituse maksmiseks kui teiste
keskkonna parandamiseks mõeldud meetmete realiseerimiseks. Samas, oluline on võrrelda ka
maksuna kinni peetud summat ja saastekahjude vähenemist maksu kehtestamise tulemusena.
Saastekahju vähenemist kirjeldab meile nelinurk saastekahju piirkulu kõvera all. Selle nelinurga, mille üks külg on Qa-Qs ning teine külg Pu-Pv (maksu kehtestamise tulemusena vähenenud saasteine hulk igale tooteühikule, mille võrra toodang vähenes). Nelinurga pindala annab summaarse saastekahju vähenemise rahalise väärtuse.
Pigou maks on üks viis kuidas tegelikult panna tootjat maksma täiendavate kulude katmiseks, või viis kuidas tegelikult realiseerub sotsiaalse piirkulu kontseptsioon . Sealjuures on üheks kõige
keerulisemaks probleemiks, kuidas selgitada välja välismõjuga seotud piirkulud .
Alternatiivseks skeemiks negatiivsete välismõjudega seotud kahju vähendamiseks on Pigou
subsiidium. Subsiidiume võidakse negatiivsete välismõjude korral rakendada selleks, et tehas piiraks
oma toodangut sotsiaalselt efektiivse mahuni. Sisuliselt lahendatakse sama probleemi, mis Pigou
maksu puhul, kuid lähenetakse ülesandele teiselt poolt. Saavutamaks tootmismahu vähendamist Qa-lt
Qs-ni (kusjuures Qs on samuti leitud lähtudes sotsiaalse piirkulu funktsioonist), makstakse tootjale
subsiidiumi tooteühikult summas, mis vastab tootmismahu Qs juures sotsiaalse piirkulu taseme ja
mahu Qa juures tootmise piirkulu taseme vahele. Tootmismahtu sunnib tehast vähendama asjaolu, et
tootes Qa, jääb tal saamata subsiidium Ps-Pa. Tootmist Qs-ni vähendanud firmale makstakse
subsiidiumi mahus (Ps-Pa)*(Qs-Qa). Võrreldes seda Pigou maksuskeemiga, võime öelda, et
subsiidiumi rakendamisel jaotatakse ümber väiksem osa tulust kui maksu puhul.
Maksu- või subsiidiumiskeemi vahel valides on teiseks oluliseks momendiks see, et maksuskeem
loob vahendeid, mille arvel parandada keskkonnaseisundit, subsiidiumi korral aga tuleb firmadele
maksta teiste maksude arvelt kogutud vahenditest.
**19. Coase sotsiaalse kulu kä sitlus .
Coase tähelepanuväärne artikkel käsitles sotsiaalseid kulusid. Selles valdkonnas kehtis
inglise majandusteadlase Pigou klassikaline seisukoht, mille kohaselt hinnakujunduses tuleb arvestada lisaks majanduslike kuludega ka nn. välismõjudega, mida turg otseselt arvesse ei võta. Pigou seisukoht oli, et negatiivsete välismõjude esinemise korral (kui ühe majandusagendi tegevus vähendab teise tulukust, kuid turul see ei kajastu) tuleb kasutada sotsiaalse kulu kriteeriumi ning riik peab sekkuma, et kahju kannataja saaks sellistel juhtudel hüvitust. Coase väitis, et sellise tõkestusega tekitatakse kahju algse kahju tekitajale ning heaolu seisukohalt on meil sel juhul tegemist kaotusega.
Ta väitis, et seda tüüpi situatsioonide puhul tuleb loobuda sekkumisest ning lahendust tuleb tagada omandisuhete kaudu. Täpsemalt formuleerus see seisukoht nn. Coase teoreemina.
Coase teoreem väidab, et esialgsel omandisuhete jaotusel pole tähtsust efektiivsuse seisukohalt kui
nende omandisuhete muutmisega seotud tehingukulud puuduvad.
Coase laiendas ressursside jaotuse seaduslike õiguste peale ning väitis, et turg parandab esialgset
omandisuhete jaotust ning jõuab efektiivsuskriteeriumi järgi optimumini kui õiguste vahetusega seotud tehingukulud on null. Poliitiline järeldus sellest väitest on, et kuna üldiselt kaasnevad seaduslike õiguste vahetusega kulud, siis on riigi ülesanne hoolitseda, et need kulud oleksid võimalikud väiksed (näiteks seadusi luues ja nende täitmist tagades), kuid samas tuleb jätta vastavad vahetused turu mõjussfääri.
Coase poolt pakutud lahendis esineb riik mitte niivõrd otsese karistaja ja maksude sissenõudja rollis kui üldiste reeglite kujundajana. Riigi roll ja vältimatu eeltingimus antud koordinatsiooniprobleemi lahendamises seisneb adekvaatses üldiste reeglite kehtestamises ja nende täitmise jälgimises (eelkõige kuulub siia seadusandlik süsteem ja seaduste täitmise jõustamismehhanism), mis teeks võimalikuks antud probleemi lahendamise majandusagentidel omavahel nimetatud reeglite piires.
Kuidas selline eri osapoolte kokku leppimine võib turu kaasabil toimuda, seda kirjeldab nn
suitsetajate ja mittesuitsetajate näide. Kui suitsetajad ja mittesuitsetajad on samas ruumis ja
mittesuitsetajate kahju ületab suitsetajate kasu, võivad mittesuitsetajad kokku tulla ja suitsetajad “ära
osta”, et nad ei suitsetaks ehk neile mittesuitsetamise kompenseerida. Kui suitsetajad on
mittesuitsetajate kupees ja suitsetamise keelamine , mida saab lugeda mittesuitsetajate poolt
suitsetajatele kehtestatud välismõjuks, vähendab nende heaolu rohkem kui mittesuitsetajad kasu
saavad, ühinevad suitsetajad ja maksavad mittesuitsetajatele “kompensatsiooni”, et mittesuitsetajad
lubaksid neil suitsetada.
Coase käsitlus eeldab piisavat riigi institutsionaalse raamistiku kvaliteeti, mis on vajalik võimaldamaks
viia olukordade koordineerimine , mille puhul traditsioonilisemas käsitluses piisaks riigi autoriteedil
põhinevast karistusest ja trahvist, märksa komplitseeritumale suhete selgitamisele turu vahendusel.
Kas ja kuivõrd see käsitlusviis on realiseeritav, on omaette küsimus, kuid Coase skeem pakub meile
ühtlasi originaalse nägemuse ka turgude ja riigi omavahelisest seotusest.6
**20.Puhta avaliku kauba omadused.
Ainult puhastele avalikele kaupadele on omane välistamatus ja konkurentsitu tarbimine.
**21.Kaupade klassifikatsioon . Kaks näidet tollikaupadest (ühiskaupadest).
Eespool defineerisime avalikud kaubad kahe tunnuse järgi, milleks olid tarbimise välistamatus ja
konkurentsitus . Nende kahe tunnuse lõikes vastanduvad avalikud kaubad erakaupadele. Viimaste
puhul kehtib seega tarbimise välistatavus ja konkurents selles mõttes, et iga täiendav tarbimine toob
kaasa lisandunud kulud.
Ühiskaubad on sellised, mille puhul iga täiendava tarbimisega kaasnevad täiendavad kulutused, kuid samas pole meil võimalik tarbimist välistada. Selles mõttes on ühiskaubad finantseerimise seisukohast ebamugavad kuna neid ei saa regulatsiooni seiskohast kohelda nagu erakaupu ning teiseltpoolt, ei ole tegemist ka avalike kaupadega , mille puhul lisandunud tarbimine ei too kaasa täiendavaid kulutusi.
Tollikaupade puhul on võimalik tarbimist välistada, kuid samal ajal ei kaasne täiendava tarbimisega
täiendavaid kulutusi. Seetõttu soovitatakse tollikaupu kohelda nagu avalikke kaupu.
22.Põhjendage kas haridus ( arstiabi jne.) on oma olemuselt era- või avalik kaup?
23.Avalike kaupade ja erakaupade nõ udlus .
Üheks oluliseks erinevuseks, mis tuleneb eespool kirjeldatud kahest omadusest, on see, kuidas
kujuneb era- ja avalike kaupade nõudlus. Alustame erakauba nõudlusest.
Da ja De kujutavad kahe tarbja individuaalseid nõudlusi, ehk seda kui palju nad on nõus tarbima
teatud hinna juures. Turul kujuneb erakauba nõudlus individuaalsete nõudluste summana. Samal turul
on ka pakkumine, mida väljendab pakkumiskõver. Hind kujuneb turul tervikuna ning seda määrab
turul olevate ostusoovide summa e turunõudlus üheltpoolt ja erinevate agentide pakkumise summa
teiseltpoolt. Kui me eeldame, et konkurentsituru eeldused kehtivad, kujuneb meil sellel turul kõigi
agentide jaoks üks hind P. Vastavalt indviduaalsele nõudlusgraafikule ostab a seda kaupa koguses,
mida väljendab lõik OF ning agent e koguses OG. Kahe agendi poolt turul ostetud kauba summa on
OH. Seeaga on meil hind, mis kujuneb üle terveturu ning on selles mõttes fikseeritud kõigi osaliste
jaoks. Teisepoolt, kogus kujneb meil osaliste poolt sõlmitavate tehingute summana.
Nõudluse kujunemine avalike kaupade järele
Avalike kaupade põhiline erinevus seisneb selles, et sisuliselt tarbitakse ühte ja sama kogust, mis on
osutatud, ning probleem on selle osutamiseks vajalike ressursside e. hinna kujunemises. Teisiti
öeldes, summeeruvad maksusoovid nimetatud kauba või teenuse osutamiseks.
Antud juhul maksab a antud teenuse eest hinna Pa ja agent e hinna Pe. Seega maksab a rohkem kui
e. Samas, avalike akupade omaduste tõttu tarbivad nad seda kaupa ühe palju, koguses Q. Näiteks
võiks siin olla ilutulestik , mille korraldamiseks kogutakse raha annetuste näol. Teenuse nautimise
ulatus ei sõltu selles kui palju keegi oma vahenditest on selle jaoks ohverdanud. Et seda tüüpi
probleemi vätida, eelistatakse vahendeid avalike teenuste osutamise jaoks koguda maksudena ja
nende osutamist finantseerida riigi- või kohalike eelarvete kaudu, kusjuures eelnevalt tehakse valiku
teel kindlaks maksumaksjate eelistused osutatavate teenuste osas.
24.Avalike kaupade erateel pakkumise ebaefektiivsus ja erakaupade avalikul teel pakkumise
ebaefektiivsus.
25.Tooge kaks näidet nn puudulikest turgudest.
Kui eraturud ei suuda kaupa või teenust pakkuda, kuigi selle pakkumise kulu on väiksem kui tarbijad on nõus maksma, esineb turutõrge, mida nimetatakse turgude puudulikkuseks (täielik turg pakuks kõiki kaupu ja teenuseid, mille pakkumise kulu on väiksem kui tarbijad on nõus selle eest maksma). Mõned majandusteadlased on seisukohal, et eraturgudel on alati olnud ebaõnnestumisi kindlustuse ja laenuandmise alal.
Üheks puuduliku turu näiteks on olukord, kus kauba või teenuse järele on nõudmine, aga pakkumist ei teki või see pole piisav nõudluse lahendamiseks. Tavaliselt on see seotud spetsiifiliste riskidega teenuse pakkuja jaoks, kes on valmis turu nõudlust rahuldama nende riskide kõrvaldamisel või vähendamisel riigi või kohaliku omavalituse poolt.
Üheks näiteks on õppelaenud. Pikk tasuvusaeg ja küllalt suur risk laenusaaja tulevase tulutaseme ning laenu tagasimaksmise võime suhtes olid põhjuseks, miks laenuandmine ülikoolihariduse
finantseerimiseks ei saanud pikka aega ka lääne-riikides hoogu sisse. Alles õppelaenude
garanteerimine valitsuste poolt alates 1960 aastatest käivitas selle turu.
Teised näited: ühendused elamuehituseks vajalike hüpoteegilaenude garanteerimiseks, ekspordiimpordi toetamine vastavate garantiide ja finantsvahenditega. Enne iga niisuguse programmi käivitamist on väidetud, et juurdepääs krediiditurgudele on olnud piiratud.
Omaette probleemi moodustab täiendavate turgude puudumisega kaasnev. Näide suhkruga kohvi
kohta - eeldusel , et kõik inimesed joovad kohvi ainult koos suhkruga ja tarbivad suhkrut põhiliselt
kohvi magusaks tegemiseks. Üksik ettevõtja, kes planeeriks kas kohvi või suhkru eraldi toomist, ei
teeks seda, kuna kummalegi eraldi puudub turg. Küll saaks nad aga koos tegutseda.
26.Miks vangide dilemmas ei saavutata Pareto efektiivsust? Riigile toetuvad lahendused.
*27.Infotõ rked ja tehingukulud (???)
Infotõrked: Mitmeid valitsuse tegevusi motiveerib tarbijate käsutuses oleva informatsiooni puudulikkus ning arvamus, et turg pakub ise liiga vähe informatsiooni. Kahtlemata ei ole võimalik absoluutselt täielik informatsioon ning viimase hankimist tuleb vaadata ka kui ühte võimalikku tootmiskulu. Esinevad aga ka olukorrad, kus informatsiooni mitteomamisel on teatud süstemaatiline põhjus, mis omakorda halvendab turu kui majandusmehhanismi toimimist.
Näide informatsiooni ebasümmeetriast: kindlustusturg ( elukindlustus ). Kindlustuse ostjal palju
rohkem informatsiooni oma tervise ja sellega seotud riskide kohta kui müüjal (kindlustusfirmal).
Situatsiooni tasakaalustamisek on võimalikud samuti mitmesugused meetmed (arstlik kontroll jne).
28. Avage hääletamisparadoksi olemus. Millest sõltub hääletamistulemus?
Loogikast on tuntud transitiivsuse omadus, mille kohaselt sellest, et kui a on suurem kui b ja b on
suurem kui c, järeldub, et a on ka suurem kui c. Politiiliste valikute puhul aga transitiivsuse omadus ei pruugi kehtida.
Kujutame olukorda, kus I valija eelistus kolme variandi vahel on järjekorras A, B ja C. II valija
järjekord variantide osas on C, B ja A ning III valijal B,C ja A. Antud juhul võidab variant B varianti
A 2:1, variant B võidab samuti varianti C häältega 2:1 ning ka C võidab A-d 2:1. Seega saame
enamushääletuse teel järjekorra 1) B; 1)C; 3) A.
Vahetame nüüd II valija puhul järjekorda nii, et see oleks C, A ja B. B võidab C-d 2:1, C võidab Ad
2:1, kuid A võidab nüüd B-d 2:1 ja meil pole võimalik ühest variantide järjekorda määrata. Seda
olukorda nimetatakse hääletamise paradoksiks.
Sel juhul sõltub tulemus, eriti siis kui me alustame valikuga kahe variandi vahel ja halvima kõrvale
jätame, hääletamise järjekorrast. Alustades A ja B võrdlemisest, saame tulemuseks, et parem on A.
Võrreldes A-d C-ga, saame tulemuseks, et parim on C.
Kui me alustame aga B ja C võrdlemisest, saame tulemuseks, et parem on B. Võrreldes nüüd edasi
B-d A-ga, saame tulemuseks, et parim on hoopis A.
Selgub , et tulemus sõltub sellest, millises järjekorras variandid hääletusele pannakse.
29.Selgitage kompensatsiooniprintsiipi. Milliseid Pareto kriteeriumi puudusi lahendab (leevendab), milliseid mitte?
Nicholas Kaldor ja John Hicks pakkusid välja nn. kompensatsiooni printsiibi, mille kohaselt teatud
muutust loetakse paranduseks kui selle järel ressursside paigutuses võitjad hüpoteetiliselt
kompenseerivad kaotajatele ning on sellele vaatamata paremas olukorras kui enne seda muutust.
See kriteerium jaotab seega muutuse efekti kaheks: 1) efektiivsuse võit/kaotus; 2) tuludejaotust
puudutavad tagajärjed. Niikaua kui võitjad hindavad oma võitu kõrgemalt kui kaotajad oma kaotust,
õigustab täiendav efektiivsus parandust ressursside jaotuses isegi siis kui kompensatsioonimaksete
puudumise tõttu tegelikult leidis aset muutus tulude jaotuses. Kui võitjad maksavad kaotajatele
täieliku kompensatsiooni ning ikkagi veel omavad teatud puhaskasu, võime rääkida ka parandusest
Pareto mõttes.
30.Utilitaristlikud, egalitaarsed ja J. Rawlsi arusaamad ühiskonna heaolust ja vastavad ühiskonna ükskõiksuskõverad.
Utilitaristlik heaolu kontseptsioon
Esimeseks üldiseks küsimuseks ühiskondliku heaolu puhul on see, kuidas viimane sõltub üksikute
indiviidide heaolust. Kõige lihtsam vastus sellele küsimusele on antud utilitaristliku koolkonna poolt,
mille kohaselt ühiskondlik heaolu pole midagi muud kui individuaalsete heaolude summa.
Joonis 6.1. Utilitaristlik ükskõiksuskõver
Sellest käsitlusest tuleneb mitmeid olulisi järeldusi. Kõigepealt aksepteerime me ühiskonna heaolu
suurenemisena nii rikaste kui vaeste kihtide heaolu suurenemist . Ka juhud , kus rikaste kihtide heaolu
kasvas vaeste kihtide arvel, on aksepteeritavad ühiskondliku heaolu suurenemisena juhul kui mingite
meetmete tagajärjel rikaste kihtide heaolu kasvas rohkem kui vähenes vaeste kihtide heaolu.
Joonisel 6.1. On kõik punktid aksepteeritava samaväärsete, s.t. kaheagendilise ühiskonna
koguheaolu seisukohalt ei eelista me sellel sirgel ühtegi punkti teisele. Ühiskonna seisukohalt on
eelistatavad need aktsioonid, mis suurendavad koguheaolu, s.t tagavad liikumise kõrgemale
ükskõiksuskõverale. Kõik heaolu vahetused ühe kõvera piires on samavääsed. Seetõttu pole tähtsust
sellel, kas me liigume Joonis 6.1-l punktist A, mille puhul heaolu jaguneb suhteliselt ebaühtlaselt,
ühtlasema jaotusega olukorda väljendava punkti B või toimub vastupidine liikumine.
6.1.2. Rawlsi heaolu kontseptsioon
John Rawls konstrueeris ühiskondliku heaolu käsitluse, mis põhines küllalt erilistel eeldustel.7 Ta
väitis, et selle probleemi üle peaks mõtlema inimese seisukohalt, kes pole veel siia ilma sündinud ning
seetõttu ei tea kas ta peab oma elu alustama lossis või hurtsikus. See valik toimub niisiis nn
“teadmatuse loori” taga. Eeldades, et seda tüüpi hüpoteetilise valiku langetaja on ratsionaalne agent,
peaks ta Rawlsi arvates eelkõige püüdma vähendada riski selleks juhuks kui ta peaks hurtsikusse
sündima.
Joonis 6.2. Rawlsi ükskõiksuskõver
Rawls väitis, et ühiskonna heaolu määrab tema kõige kehvemate kihtide heaolu, ehk teisiti öeldes
need sotsiaalsed garantiid , mida see ühiskond suudab tagada oma kõige viltsamatele liikmetele .
Rawlsi kontseptsiooni kohaselt ei ole ühiskonnas eri gruppide vahel toimuvad heaoluvahetused
ekvivalentsed ning jõukate kihtide heaolu kasv ei mõjuta sellisena defineerituna vaeste kihtide heaolu
kasvu. Joonis. 6.2 kirjeldatud sirgeid mööda liikumine tähendab seda, et muutub ainult ühe agendi
heaolu või teisiti öeldes, heaolus toimuvad muutused on sõltumatud.
Rawlsi teooria näib esimesel pilgul küllalt sotsialistlik, kuid tema põhiline filosoofilne tagapõhi võiks
siiski olla pigem eksistentsiaalne. Rawlsi teooria ei nõua totaalset ümberjagamist vaid sotsiaalseid
garantiisid kõige kehvematele kihtidele. Siit võiks tuletada ka liberaalse teesi, mille kohaselt ühiskond
peaks aitama neid, kes ise endaga hakkama ei saa ning teistel tuleb loota enda jõupingutustele.
31. Lorentzi kõver ja Gini koefitsient.
lorenzi kõver – kirjeldab graafiliselt algse tulu kumulatiivset kogumit perede kumulatiivse kogumiga võrreldes; mida suurema paindega on lorenzi kõver – seda ebavõrdsemalt on tulud jaotunud, ja vastupidi
gini indeks – lorenzi kõvera ja absoluutse võrdsuse joone ning lorenzi kõvera ja absoluutse ebavõrdsuse joone vahele jäävate pindalade suhe, mis kirjeldab tulude jaotuse ebavõrdsust; mida suurema väärtusega indeks – seda ebavõrdsem on tulude jaotus
32.Kahaneva piirkasulikkuse seadus. Selgitage joonise abil kuidas see eeldus utilitaristlikus
lähenemises võib õigustada tulude ümberjaotamist.
Heaoluökonoomika käsitleb probleeme marginalistlikus paradigmas, mille järgi otsuste langetamisel
on määravad piiril toimuvad muutused. Samuti on suhteliselt üldised mitmed teised eeldused, mida
erinevate probleemide puhul aksepteeritakse. Üheks selliseks on kasvavate piirkulude ja kahanevate
piirtulude eeldus. Samas, näiteks tootmise puhul on paralleelselt oluline ka mastaabiefektist, mille
kohaselt tootmine muutub mahu suurenedes efektiivsemaks, s.t. tulude ja kulude vahe kasvab ning
vastavad muutused peavad toimuma ka piirväärtustega. Siiski peab mingist tasemest alates ka sel
juhul hakkama realiseeruma kasvavate piirkulude ja kahanevate piirtulude tendents , sest vastasel
korral kasvaksid firmad lõputult suureks.
Kahaneva piirkasu eeldus kehtib ka tulud puhul. Sel juhul tähendab see seda, et kasulikkus viimasest
kroonist ei ole 1000 ja 10000 kroonise tulu puhul üks ja seesama. 1000 kroonise tulu saajale on
lisakroon suhteliselt suurema kasulikkusega kui 10000 kroonise tulu saajale.
Kui oleme seda üldist eeldust aksepteerinud, võime küsida kas ei ole võimalik ühiskonna heaolu
suurendada lihtsalt tulude ümberjagamise teel? Kirjeldame seda ülesannet Joonisel 6.3.
Kaheliikmelise ühiskonna kogutulu on vahemik OO´. Oletame, et algselt saab Paul sellest
Oa ja Peeter O´a. Teeme järgmise tulu ümberjaotuse: võtame Peetril tuluosa ab ja anname selle
Paulile (vaatlemata praegu kasutatavat meetodit, milleks võib olla näiteks tulu erinev maksustamine).
Selle jaotuse tagajärjel toimus muutus ka heaolus. Peetri heaolu vähenes nelinurga acdb pindala võrra
ning Pauli heaolu kasvas nelinurga aefb võrra. Kahe nelinurga pindala vahe nelinurk cefd kujutab
koguheaolu suurenemist selle tulude ümberjagamise tulemusena. Muude tingimuste muutumatuse
korral oleme suurendanud ühiskonna heaolu. Järgmine küsimus on selline: kas on veel võimalik
sooritada tulude ümberjagamist, mis suurendaks ühiskonna heaolu? Selgub, et me saame teha seda
liikudes kahe agendi piirkasu kõverate lõikepunkti suunas. See lõikepunkt ongi meil heaolu
seisukohast optimaalne tuludejaotus.
Eespool kirjeldatud mudel tegeles n.ö. olemasoleva piruka ümberjagamisega ega ütle midagi selle
kohta, kuidas see mõjub piruka suurusele. Mitmetest teistest teooriatest teame, et liigne
Joonis 6.3. Tulude ümberjaotamise mõju heaolule
võrdsustamine mõjub halvasti piruka suurusele. Siiski võime öelda, et teatud piirides on tulude
ümberjagamisega võimalik suurendada ühiskonna heaolu tingimusel, et see ei mõjuta negatiivselt
piruka kasvu.
33.Bürokraatia definitsioonid.
Webster´s Dictionary annab bürokraatia kohta kolm definitsiooni:
1A. Bürokraatia moodustavad kõik mittevalitavad valitsusametnikud;
1B. Bürokraatia on administratiivne poliitikat kujundav grupp suures organisatsioonis;
2. Bürokraatia tähendab süstemaatilist administreerimist, mida iseloomustavad spetsialiseerumine
funktsioonide järgi, objektiivne ametikoha täitmiseks vajaliku kvalifikatsiooni nõue, tegutsemine
vastavalt kindlaks kujunenud seadustele ja võimuhierarhiale.
3. Bürokraatia on juhtimissüsteem, mille iseloomulikeks joonteks on pidev pürgimine võimu ja
tööfunktsioonide endale allutamise poole, vähene initsiatiiv ja paindlikkus , hoolimatus inimeste
vajaduste ja avaliku arvamuse suhtes, tendents jätta otsuste tegemine kõrgematele ametnikele või
takistada tegutsemist kantseleilike meetoditega.
Kui kaks esimest definitsiooni on objektiivsed ja neis keskendutakse bürokraatiat iseloomustavatele
objektiivsetele detailidele, siis kolmas on hinnanguline ja väljendab seda ettekujutust, mis kodanikel
sageli bürokraatiast on.
Bürokraatia vastab olukorrale, kus avalike ressursside kasutamine ja ümberjaotamine sõltub
administratiivpersonali olemasolust, kes hoolitseb ülekandemaksete tegemise eest vastavalt avalikult
kehtestatud reeglite süsteemile. Avalikku regulatsiooni viiakse ellu büroode kaudu. Bürood võib
defineerida kui kontorit avalike asjade ajamiseks.
34. Riigit õrgete olemus. Avaliku valiku koolkonna näited riigitõrgetest
35.Avaliku valiku koolkonna seisukohtade kriitika. Võimalikud lahendused riigitõrgetele.
36. Niskanen bürokraatia toimimisest. Näidata Niskaneni mudeli abil bürokraatia ülepakkumist.
Mingi organisatsioon on Niskaneni poolt antud definitsiooni kohaselt ainult siis büroo, kui tal on kaks
avalikku omadust: nad pakuvad sellist teenust, mille hulka mingi kollektiivne organisatsioon tahab
suurendada üle turu poolt pakutava piiri ja mille puhul ta ei ole valmis sõlmima lepingut kasusaamise
eesmärgil tegutseva organisatsiooniga. Büroo peamiseks tuluallikaks on raha eraldamine valitsuse
eelarvest.
Niskanen modelleerib valitsuse büroo teenuste suhtes esinevat nõudlust ning büroo poolset teenuste
pakkumist. Büroo poolt osutatavate teenuste hulag ja eelarve ressursi vahekorda iseloomustab
ebasümmeetria, mis avaldub selles, et bürokraatia teab teenuste osutamisega seotud kulutustest
rohkem kui teenuste telliv valitsus. Põhjuseks on see, et büroo konkreetsete tulemuste saavutamiseks
vajalikke kulutusi on suhteliselt raske objektiivselt hinnata. Samas on bürool oluliselt lihtsam
kujundada oma panust vastavalt eelarvelistele eraldistele. Sellises olukorras on Niskaneni järgi büroo
toodang alati suurem kui selle optimaalne tase. Ta kirjeldab seda probleemi kasutades piirkulu ja -
tulu mudelit.
Joonis 7.1. Niskaneni bürokraatiamudel
Joonisel 7.1. on horisontaallteljel büroo töömaht Q. Vertikaalteljel on bürooga seotud rahalised
vahendid. Nii büroo kulud kui riigi eelarvest eraldatavad summad on seotud büroo poolt pakutavate
teenuste mahuga. Kõver V näitab summat, mille ulatuses valitsus on nõus iga konkreetse töömahu
puhul bürood finantseerima. See kõver väljendab ühtlasi ka büroo poolt loodavat kasu. Kuna meil
puudub teine viis mõõta otseselt büroo poolt loodavate teenust väärtust, eeldame, et eelarveliste
finantseeringute maht väljendabki nende teenuste väärtust. C on kulukõver. Kõvera V kalde
absoluutne väärtus möödab iga mahuühiku lisandumisest saadavat sotsiaalset piirtulu ning kõvera C
kalde väärtus mõõdab lisandunud mahuühiku piirkulusid. Mahu kasvades piirtulud hakkavad teatud
punktist kahanema . Piirkulud aga kasvavad, mis tähendab, et iga järgmise teenuse ühiku osutamine
muutub suhteliselt kallimaks. Optimaalne oleks arendada tegevust mahus Q*, kus vahe teenuste
osutamisest saadava kasu ja tehtavate kulutuste vahel on kõige suurem.
Kõverate V ja C piirsirgete võrdne kaldenurk antud punktis tähendab seda, et piirtulud ja -kulud on
selles punktis võrdsed ning just selle mahuni on majanduslikult otstarbekas teenuste mahtu
suurendada. Suurendades teenuste mahtu sellest punktist edasi hakkavad piirkulud ületama
piirtulusid, mis tähendab, et iga täiendava kulutatud ressursi ühiku korral kasvab panus vähem kui see
ühik. Samas, kuna büroo ei saa tulude ja kulude vahest endale mingit täiendavat kasu ja kuna ta on
pigem huvitatud oma mõjukuse, töötajate arvu ja ka eelarvest laekuva raha maksimeerimisest, siis
suurendab ta pigem töömahtu kuni punktini Qb, kus tulu- ja kulukõver lõikuvad. Kaugemale ei saa
büroo minna, sest neid projekte, mille tulemusena kulud ületavad tulusid, ei finantseerita või teisiti
öeldes, büroo peab oma teenuste mahtu suurendades arvestama ressursi kitsendusega, kuigi tal on
teatud piirini võimalus ressursse juurde kaubelda.
Niskaneni mudel ei väida, et büroo eelarve on lihtsalt liiga suur. Ta analüüs viitab sellele, et bürood
on sotsiaalselt ebaefektiivsed, mis tähendab, et nende eelarved on efektiivse nõudluse suhtes liiga
suured. See on hüpotees büroode poolt pakutavate teenuste ja kaupade nõudluse ning pakkumise
suhetest. Niskaneni põhiline väide on see, et büroo pakkumine on krooniliselt liiga suur ning sellisel
korraldatud teenuste osutamise skeemis sisaldub majandusmehhanism, mis viib vältimatult sellele
kroonilisele ülepakkumisele.
Niskanen püstitab küll hüpoteesi, mille tõestamiseks ta pakub majandusmehhanismi kirjeldust, kuid
selle hüpoteesi kehtivuse empiirilise tõestamisega on hulk probleeme. Ainuke võimalus välja
selgitada, kas büroo on liiga väike, suur või paras, on võrrelda ja hinnata avalike teenuste nõudmist ja
pakkumist. Seda on aga nende teenuste omaduste tõttu sageli väga raske teha, kuna neil puudub
hind.
Niskanen pakub mitmeid büroode struktuuri reformimise võimalusi, mille eesmärk on ära kaotada
büroode informatsiooni valdamisest tulenev eelisolukord. Ta pakub büroode konkurentsi
analoogiliste teenuste pakkumisel, isikliku huvi suurendamist, kontrolli ja järelvalve tõhustamist,
erafirmade ulatuslikumat kasutamist avalike teenuste osutamisel. Selline lähenemine asetab rõhu
büroo efektiivsuse suurendamisele, kuid jätab kõrvale vastutuse jms.-ga seotud probleemid.
37.Esindussuhted (volitaja-agendi suhted) ja vastavad probleemid avalikus sektoris.
Põhiline probleem seda tüüpi süsteemis on informatsiooni ebasümmeetria.
Seda saab kirjeldada lihtsa näitega kuidas mingi toode või teenus kujuneb teatud meeskonna töö
tulemusena olukorras, kus puuduvad meetodid iga osavõtja panuse kindlaks määramiseks. Iga
meeskonna liige loomulikult teab, milline on tema isiklik panus, kuid tal pole mingit huvi seda
informatsiooni teistega jagada. Teades, et tema panust pole võimalik kindlaks määrata, tekib tal soov
tööst kõrvale hoida. Kuna see kehtib kõigi panusetegijate suhtes, on tagajärg halvem võrreldes selle
olukorraga kui oleks ainult üks otsustaja . Antud juhul eeldab iga süsteemis osaleja, et ka kõik teised
otsustajad juhinduvad oma tööpanuse minimeerimise strateegiast. Sellises situatsioonis on
lahenduseks institutsionaalse sunduse loomine, s.t. järelvaataja palkamine .
Järelvaataja tegevus põhineb iga osaleja piirefektiivsuse väljaselgitamises, mis omakorda võib üsna
kalliks osutuda. Tsentraliseeritud organisatsioonis areneb informatsiooniline ebasümmeetria välja siis
kui eriteadmisi hangivad ja administratiivset tööd teevad organisatsiooni erinevad allüksused.
Tööandjad kannatavad avalikus sektoris sama ebasümmeetria käes nagu tööandjad erasektoris, sest
põhiprobleem on sama mõlema pool. Samas on siin ka erinevusi. Esiteks ei saa mure efektiivsuse
pärast olla avaliku sektori tööandja kõige esmaseks probleemiks. Erasektoris saab omanik,
tööandja, peale kõigi maksete sooritamist tulu ülejäägi kasumina endale. See on väga otseseks
stiimuliks järelvaataja rolli tõsiselt võtmisel. Samal ajal ei ole avalikus sektoris bürokraatia efektiivsus
otseselt seotud poliitikute tuluga.
Bürokraatia vähene efektiivsus võib pikemas perspektiivis viia valimistel kaotuseni, kuid huvigruppide
eest seismine ja poliitika atraktiivne külg suurendavad ilmselt võimalust taasvalituks saada enam kui
efektiivsuse suurendamiseks kasutusele võetud ranged meetmed bürokraatia ohjamisel. Kuna
ebaefektiivsete büroode ellimineerimiseks ei ole toimimas mingit konkurentsimehhanismi, siis ei või
neid vaadelda kõige efektiisema viisina avalike teenuste osutamiseks vajalike ülekannete teostamisel.
Teiseks, tööandja võimalused luua avalikus sektoris teatud motiivide süsteem stimuleerimaks
töövõtjaid, on piiratud. Firma omanik võib osa kasumist suunata firmasse või jagada töövõtjate vahel
ning sellega stimuleerida neid omaniku huvides pingutama. Kuna avalikud bürood ei taotle kasumit,
siis ei ole sama meetod avaliku sektori tööandjate poolt kasutatav. On küll teoreetiline võimalus, et
büroo osutab teenuseid eelarves fikseeritud kulutustest odavamalt ning see vahe kasutatakse büroo
töötajate premeerimiseks. See ei ole aga palju efektiivsem tööandja seisukohalt, kes sel juhul saab
sama teenuse odavamalt, kuid ei see mingit osa kulude kokkuhoiuga tekkinud ülejäägist.
38.Heaoluriigi mudelid ja majanduslikud tulud.
Liberaalne mudel.
Mudeli põhiväärtusteks on indiviidi vabadus, inimõigused, võrdsed võimalused ja aus
konkurents. Lisaks on läbivateks väärtusteks veel ratsionaalsus ning usk turu iseregulatsiooni
võimesse. Riigi ning turu suhet iseloomustab mõiste minimaalne õiguriik st riigi roll on tagada
õiguslik raamistik konkurentsile . Domineerivaks on usk, et konkurentsiturg kaotab ebavõrdsuse.
Konservatiivne heaoluriigi mudel.
Konservatiivse mudeli põhiväärtusteks on stabiilsus ja järjepidevus. Olulisel kohal on
traditsioonide austamine ning tõik, et sotsiaalset ebavõrdsust peetakse loomulikuks. Riik
domineerib turu üle läbi erinevate regulatsioonide. Kuna ebavõrdsust peetakse loomulikuks, ei ole
ka heaolu tagamise skeemid kujundatud egalitaarsust soosivalt. Tööturg on staatiline ning turule
sisenemine on raskem kui liberaalse mudeli korral. Tööturu mobiilsus on madal ning enamasti
vertikaalne.
Põhivastutus lasub tööandjal ning seda riiklikult kehtestatud korra alusel ning
järelvalvel. Indiviidi heaolu on seotud tema tööpanusega ning lähtutakse printsiibist, et
sotsiaalteenuste finantseerimine on kolmepoolne funktsioon (riik, tööandja, töövõtja). Taoline
heaolusüsteem soodustab indiviidi usaldust tööandja ning riigi suhtes.
Sotsiaal-demokraatlik heaoluriigi mudel.
Sotsiaal-demokraatlikule mudelile iseloomulikeks joonteks on egalitaarsus,
interventsionistlik riik ning julged sotsiaalsed muutused. Süsteemi toimimise eelduseks on teatav
makrotasandi kollektivism- ühiskonna solidaarsus heoluriiki puudutavates küsimustes. Riik
sekkub ulatuslikult turu toimimisse ning vastutab heaolu tagamise eest. Erinevalt eelpool
käsitletud mudelitest püütakse sotsiaal- demokraatlikus heaoluriigis tagada heaolu kõigile
ühiskonna liikmetele. Kuna püütakse tagada võrdsust esineb ka positiivset diskrimineerimist
39.Milliste riskide vastu rakendatakse sotsiaalkindlustust? Sotsiaalkindlustuse finantseerimine
Eestis.
40.Pensionite eelfinantseerimine ja jooksev finantseerimine (eelised ja probleemid). Eesti
kolmesambaline pensionisьsteem.
41.Tervishoiuökonoomika põhimõisted, tervishoiuteenuste turg, tervishoiusüsteemide ü lesehitus
42.Sotsiaalse tasuvusanalüüsi eripärad.
43.Tasuvusanalüüsis sissetulekute jaotuse arvesse võtmine.
44.Täielikkus, spetsialiseeritus jt. eelarve klassikalised pхhimхtted.
1. Eelarve täielikkuse põhimõte, mis tähendab seda, et eelarves peavad kajastuma riigi kõik tulud
ja kulud: eelarvestamine peab toimuma brutobrintsiibil, kus tulud ja kulud kirjutatakse välja täies
summas. Erandi moodustavad tavaliselt riigi-ja munitsipaalettevõtted, kus rakendatakse
netoprintsiipi, s.t. eelarves kajastub nende tegevuse saldo . Kui nad eraldavad eelarvesse rohkem,
kui nad sealt saavad, siis kajastub saldo eelarve tulude poolel, kui nad aga eraldavad eelarvesse
vähem, kui nad sealt saavad, siis kajastub saldo eelarve kulude poolel.
2. Selguse põhimõte.Eelarve tulud ja kulud peavad olema nii selgesti ja arusaadavalt esitatud, et
nende päritolu ja eesmärk oleks üheselt mõistetav. Seda saavutatakse eelarve tulude ja kulude
klassifikaatori abil, mis fikseerib eelarve osad, peatükid, paragrahvid ja artiklid. Klassifikaatorit ja
võib sisuliselt pidada eelarve koostamise keeleks . Ühtne klassifikaator annab tõese ja
üheseltmõistetava ülevaate eelarve kõigist tuludest ja kuludest ning teeb omavahel võrreldavaks
erinevate aastate eelarved. Samuti on võimalik võrrelda ühtsete põhimõtete alusel koostatud
erinevate riikide eelarveid.
3. Ühtsuse põhimõte väljendub kassaühtsuses. Kõik riigieelarve tulud koondatakse ühtsesse
fondi, milleks Eestis on riigikassa, ja sealt tehakse ka kõik kulutused. Riigikassa saab niisugusel
juhul täita kontrolli eelarveliste vahendite sihtotstarbelise kasutamise üle ning võimaldab jälgida
eelarve tulude poole täitumist.
4. Eesmärgist sõltumatuse põhimõte keelab tulude sidumist konkreetsete kuludega, s.t.
erikassade ja erifondide pidamist. Arvatakse, et erifondide pidamine vähendab eelarve
paindlikkust, mis on eriti oluline siis, kui eelarveperioodi jooksul tekib vajadus korrigeerida
prioriteete. Uus kulu ei pea kindlasti tähendama uue maksu kehtestamist.
5. Täpsuse põhimõte tähendab seda, et eelarvestamine peaks olema võimalikult täpne, s.t. seda, et
kinnitatud ja täidetud eelarve on võimalikult sarnased. Tegelikult on eelarve tulusid ja kulusid väga
raske täpselt planeerida , sest nende mõjutegureid on palju, s.h. nii majanduslikke kui ka
administratiivseid. Näiteks, maksutulud sõltuvad majanduse arengust, SKP kasvust, kuid ka
inflatsiooni tasemest ja selle muutumisest, mis omakorda oleneb paljudest teguritest. Eelarvetulude
täpne planeerimine tähendaks kogu eelmärgitud mõjurite hulga täpset ja tõest planeerimist, mis
kiiresti muutuva majanduse puhul on väga keeruline ja nõuab nii teadmisi kui kogemusi. Lisaks
majanduslikele mõjuritele oleneb maksutulude selgitamine ja sissenõudmine ka maksuhaldurite
teadmistest, oskustest, mõjutegurite toime tundmisest suhetes kodanike ja ettevõtete esindajatega
ning tegevusest. Riikide praktika näitab, et kui kehtestatakse uus maks, siis algul ei õnnestu seda
sisse nõuda ja seda tuleb arvestada. Eestis ei lähtuta eelarve tulude prognoosimisel täpsuse
põhimõttest eriti rangelt ja tulude ülelaekumisel koostatakse lisaeelarved. Kulude tegemise
vajadusi määrab majanduse areng. Kui majandus on tõusuteel, siis sotsiaalkulud ( sotsiaalabi )on
väiksemad, majanduse languse perioodil muutub aga vajadus neid suurendada hädavajalikuks.
6. Eelnevuse põhimõte, tähendab seda, et eelarve hõlmab kindla perioodi tulusid ja kulusid,
mida nimetatakse eelarveaastaks. See ei pea kokku langema kalendriaastaga, vaid määratakse
erinevates riikides nii nagu seda ratsionaalsemaks peetakse. Eelarve peab valmis olema enne
algavat eelarveaastat ja eelarve raamseaduses on tavaliselt kehtestatud reeglid, mida kasutatakse,
kui eelarvet enne eelarveaasta algust mingil põhjusel vastu ei ole võetud. Eestis on eelarveaastaks
kalendriaasta , nii riigi- kui kohalike eelarvete osas. Riigieelarve eelnõu tuleb Riigikogule üle anda
esimeseks oktoobriks, s.t. 3 kuud enne eelarveaasta algust. Kui eelarvet enne eelarveaasta algust
vastu võetud ei ole, siis kasutatakse arenenud riikides tavaliselt üht alltoodud reeglitest:
73
 Jooksva aasta eelarve kehtib edasi (prorogatsioonisüsteem). Selle süsteemi puuduseks on see, et
ta ei lahenda probleeme, mis vahepeal on tekkinud. Ei valitsusel ega parlamendil pole selle
variandi puhul erilist põhjust eelarve vastuvõtmise kiirustamisega. Selleks, et neid siiski mõjutada
rakendatakse 1/12 meetodit;
Seaduses ettenähtud kulutusi lubatakse küll teha ( sotsiaalabirahad, eelarveliste asutuste
ülalpidamine), kuid muid senilubatud kulutusi mahus, mis neis reeglites kehtestatakse (Saksamaal
näiteks veerandi osas eelmisest eelarvest). Uute programmide ja investeeringute alustamine on
keelatud;
Valitsusel lubatakse uue eelarveaasta esimesel kuul kulutada 1/12 eelmise aasta eelarve mahust,
järgmisel jälle 1/12 . Nii toimub see näiteks Euroopa Liidu eelarve puhul.
7. Spetsialiseerituse põhimõte. Eristatakse kvantitatiivset ja kvalitatiivset spetsialiseeritust.
Kvantitatiivne spetsialiseeritus tähendab, et kulutuste maksimaalne summa on seadusega
määratud ning seda tuleb järgida. Eelarvekulude planeerimisel tuleb kinni pidada majanduslikkuse
ja kokkuhoiu printsiibist. Kui kulud osutuvad ettenägematutel põhjustel suuremateks kui planeeriti,
siis tuleb teha lisaeelarve . Lisaeelarve tegemisel tuleb aga alati näidata ka missuguste tulude
suurenemine võimaldab täiendavaid kulutusi finantseerida. Lisaeelarveid tehakse tavaliselt
eriolukordade puhul nagu loodusõnnetused või pankrottide laine, mis suurendab oluliselt toetusi
jmt. Niisugustel puhkudel on rahandusministril tavaliselt erivolitused. Väiksemate probleemide
lahendamiseks piisab ka valitsuse reservfondist.
Kvalitatiivne spetsialiseeritus tähendab, et valitsus võib teha ainult eelarveseadusega
ettenähtud kulutusi.Kvalitatiivse spetsialiseeritusega määratakse eelarve struktuur ja antakse
valitsusele ette mängureeglid, mida viimane peab järgima. Mõnikord võidakse kvalitatiivse
spetsialiseerituse printsiibist kõrvale kalduda, eriti siis, kui tegemist on sõltuvate kuludega, mille
puhul on võimalik teist kulu teha pärast seda, kui esimene on tehtud. Näiteks, uut kooli saab
finantseerida siis, kui ta on õpilaste vastuvõtuks valmis. Kui kool antud eelarveaastal mingisugustel
ettenägematutel põhjustel valmis ei saanud, ei saa ka koolitööga seotud kulude finantseerimiseks
ettenähtud raha kasutada ja see suunatakse muude vajalike kulude katmiseks.
8. Avalikkuse põhimõte, mis tähendab seda, et kõik eelarvemenetluse etapid oleksid avalikustatud
sel määral, et iga kodanik võib saada ülevaate riigi finantspoliitikast. See eeldab, et eelarve-eelnõu
oleks avalikustatud ning soovijatele kättesaadav, kuid ka seda, et eelarve kinnitamise protsess
oleks avalikustatud, nagu ka eelarveseadus ja eelarve täitmise aruanne. Avalikkuse põhimõtet
teenib ka kontroll eelarve täitmise protsessi üle, mille tulemusi avaldavad meediakanalid ja
ajakirjandus . Eestis kontrollib eelarve täitmist Riigikontroll .
Eelmärgitud eelarvepõhimõtteid peetakse klassikalisteks, mis eeldavad liberaalset majanduspoliitikat
ja valitsusepoolset mittesekkumist majandusotsustesse. Klassikalised põhimõtted seavad piiranguid
ja seetõttu on neid aegade jooksul kohandatud riigis kehtivale majanduspoliitilistele eesmärkidele
sobivamateks. Konjunktuuri mõjutamiseks ja kasvupoliitilistel eesmärkidel (stabiliseerimiseks ja
stimuleerimiseks) on valitsusel vaja vabu eelarveressursse e. reservfondi, mille moodustamist
74
klassikalised eelarvepõhimõtted, s.h. kvantitatiivse ja kvalitatiivse spetsialiseerituse printsiibid ette ei
näe.
45.Eesti riigieelarve: eelarveprotsess.
46.Eelarve tasakaal, puudujддk ja riigivхlg.
Riigi eelarve on parlamendi poolt vastuvõetud dokument, milles kajastuvad riigi planeeritud kulutused
ja näidatakse ära eelarve tulude allikad. Igal aastal koostatav riigieelarve on valitsuse tähtsaim
dokument ning oluline vahend riigivalitsemiseks. Riigieelarve valmimisse annavad oma panuse väga
paljud riigiasutused , mitmed organisatsioonid ning parlament . Eelarve kaks poolt on nagu tavaline
ettevõtte bilanss tasakaalus. Tänapäeval on saanud lausa tavaks see, et enamikus arenenud riikides
ületavad eelarvekulud tulusid. Eespool kirjeldatud olukorda nimetatakse eelarve puudujäägiks ehk
defitsiidiks.
47.Maks, lхiv, maksukandja jt. maksundusalased pхhimхisted.
Maks on riigi poolt enda kasuks kehtestatud kohustuslik makse, mis maksumaksjale otsest kasu ei
anna.
Maksu iseärasuseks on seega kohustuslikku ja otsese vastuteene puudumine. Kohustuslikkus
avaldub sel viisil, et maksumäärad ja muud maksudega seotud asjaolud määratakse kindlaks
seadustega ning kodanikud peavad maksuseadusi täitma nagu teisigi seadusi. Seda tagab riik oma
seaduste täitmist tagava jõustamismehhanismiga. Teiseltpoolt, kuigi räägitakse otsese vastuteene
puudumisest, kasutatakse maksuna laekuvaid vahendeid avalike teenuste osutamiseks. Pole aga
määratud konkreetset avalikku teenust, mida antud maksumaksja enda poolt makstud maksude eest
saab.
Tasu iseärasuseks on otsese vastuteene olemasolu. Samuti on tasu selles mõttes vabatahtlik, et seda
võib nii maksta kui ka sellest loobuda, juhul kui loobutakse vastava kauba või teenuse tarbimisest.
Teiseltpoolt, tasu on eelduseks eelkõige erakauba tarbimisel.
Lõiv erineb maksust selle poolest, et ta on praktiliselt tasu konkreetse teenuse eest kui seda osutab
riigiasutus (kohtu, notar jt.). Lõivu maksmine on vabatahtlik, teenusest loobumisega saab vältida ka
lõivu maksmist.
Maksusubjekt (maksukohuslane) on füüsiline või juriidiline isik, kellele seaduse alusel on pandud
maksukohustus. Maksusubjekt võib olla maksumaksja, aga ei pruugi seda alati olla. Näiteks nn.
84
allika juures kinnipeetava maksu puhul, milleks on üksikisiku tulumaks palgalt, arvestab maksu
töötaja palgast maha ning kannab riigikassale üle tööandja. Maksusubjekt on aga töövõtja, sest tema
saab maksustatavat tulu.
Maksukandja on isik, kelle tulusid maks lõppkokkuvõttes koormab. Maksusubjekt ja maksukandja
võivad olla üks ja seesama isik, aga ei pruugi seda alati olla. Kui turu tingimused võimaldavad kauba
müüjal lisada maksud kauba hinda, siis kannavad vähemalt osa sellest tarbijad.
Maksuallikas on raha, vara või hüviste voog või seis, millelt maksu on võimalik võtta. Samas ei
kasutata maksustamise võimalust maksuallikate osas täielikult.
Maksuobjekt (maksualus) on see osa maksuallikast, mida tegelikult maksustatakse.
Maksu määramisel on oluline maksuobjekti mõõtmise probleemi lahendamine. Maksu arvutamisel
lähtutakse rahalises väljenduses antud kauba väärtusest (müügimaks) või selle müügihinna ja kulutuste
vahest (lisandväärtusmaks), isiku tulust (tulumaks), maksustamishinnast ( maamaks ), füüsilises ühikus
väljendatud mahust ( aktsiisimaks kütuseliitrilt), mootori võimsusest (sõidukimaksu puhul).
Maksumäär ( tariif ) võib olla määratud kas kindla summana mahu- või kaaluühikult või protsentides
maksuobjekti väärtusest.
Maksusumma sõltub maksuobjekti mahust ja maksumäärast ühiku kohta.
Maksuobjekti maht ja maksumäärad on omavahel pöördvõrdelises seoses. Maksuobjekti
kitsendamine maksuvabastustega tähendab seda, et sama maksusumma kogumiseks tuleb rakendada
kõrgemaid maksumäärasid. Teiseltpoolt, kui eesmärgiks on madalad maksumäärad, siis tuleb
kasutada võimalikult laia maksuobjekti.
Maksusoodustused on üks põhilisi viise maksuobjekti kitsendamiseks.
Maksuvaba miinimum on seadusega lubatud summa, mida on võimalik maha arvata maksustatavast
tulust.
Maksukrediit on maksuseadusega lubatud summa mahaarvamine maksust.
Soodusmaksumääradega luuakse mitmesugustele tegevustele soodsamaid tingimusi.
48.Fiskaalsed ja mittefiskaalsed eesmärgid maksustamisel.
49.Ekvivalentsusprintsiip ja maksevхimelisuse printsiip maksustamisel.
Ekvivalentsuse printsiip
Ekvivalentsus printsiibis väljenduvad riigi ja tema kodanike vahetussuhted: riigi poolt mitmesugused
teenused, riigialamate poolt maksud. Kui suurenevad kodanike nõudmised teenuste hulgale ja
kvaliteedile, peavad suurenema ka maksud. Nii õigustab ekvivalentsuse printsiip maksude tõstmise
vajalikkust ning määrab ka selle kodanike ringi, kes maksukoormat peaksid kandma.
Idee järgi peaks maksustamisel lähtuma kasuekvivalentsusest hindamaks, üheltpoolt, milline on
maksumaksja kasu riigi poolt maksude eest osutatavatest teenustest ja, teiseltpoolt, tema kasu
vähenemine selle tuluosaga seoses, mis läheb maksudeks . Kuna aga kasu on raske, sageli ka võimatu
mõõta, siis asendatakse kasuekvivalentsus enamasti kuluekvivalentsusega. Viimane seab vastavusse
antud teenuse osutamiseks tehtud kulud, mida tarbib antud konkreetne maksumaksja või elanikkond,
ning selle teenuse rahastamisega seotud maksukoormuse.
Kasu- või kuluekivalentsus on heaks lähtekohaks maksustamisele sellega seoses, et peetakse üldiselt
vastuvõetavaks kasu sidumist selle kasu tekitamiseks vajalike maksudega. Samas pole ainult selle
printsiibi järgimisele võimalik maksusüsteemi üles ehitada. Riigi poolt osutatavate või rahastatavate
avalike teenuste maht on moodsates ühiskondades nii suur, et sellega seotud koormuse jagamisel
ainult vastavalt kasuekvivalentsusele kujuneks väikese tuluga elanikkonna maksukoormus nii suureks,
et ähvardaks neid ilma jätta kõige esmaseks tarbimiseks vajalikest vahenditest. Seega on vaja seda
printsiipi küll arvestada, aga oluliselt täiendada maksevõimelisuse printsiibist tulenevate järeldustega.
Maksevõimelisuse printsiip
Maksuvõimelisuse (maksujõu) printsiip lähtub maksumaksja materiaalsest suutlikkusest maksu
maksta ega arvesta kasu suurust, mida avalik teenus talle konkreetselt annab. Maksevõimelisuse
printsiip jaguneb horisontaalse ja vertikaalse õigluse printsiibiks.
Horisontaalne õiglus tähendab seda, et ühesuguse sissetulekuga inimesi maksustatakse ühtemoodi.
Horisontaalse õigluse printsiibi jälgimine on suhteliselt lihtne ja enesestmõistetav kui tegemist on ühest
allikast saadava tuluga (näiteks palgaga). Samas peab printsiip silmas kõiki sissetulekuid ning selle
rakendamisel kerkib üles mitmeid suhteliselt keerulisi praktilisi küsimusi. Kuidas võrdsustada
omavahel samasuurt tulu mida makstakse igakuiselt või näiteks kord aastas (mitmesugused
honorarid)? Maksuseadused pakuvad siin riigiti erinevaid lahendeid
Vertikaalne õiglus tähendab seda, et erineva sissetulekuga inimesi tuleb koormata erinevate
maksudega.
87
Vertikaalse õigluse printsiip tähendab suuremate tulude kõrgemat maksustamist. Sealjuures saab
seda tõlgendada nii absoluutsete maksusummade erinevusena kui ka kõrgemate maksumääradega.
Ka proportsionaalse üksikisiku tulumaksu korral maksab näiteks kümme korda suurema tulu saaja
tulumaksuvaba miinimumi ületavalt summalt kümme korda rohkem maksu võrreldes väiksema tulu
saajaga. Progressiivse maksumäärade skaala rakendamisel suureneb see vahe veelgi.
Horisontaalse ja vertikaalse õigluse printsiibi rakendamisel võetakse arvesse erinevaid tulusid ning
nende arvestamine ja omavahel võrreldavaks tegemine on maksustamise puhul sageli probleemiks.
Arvestamist komplitseerivad uued moodsad kauplemisega seotud tehnoloogiad nagu interneti
kaubandus. Kauba- ja tuluvood pole seal otseselt seotud konkreetsete riikide territooriumidega, mis
raskendab maksuametite tööd ja stiimuleid.
Alternatiivse skeemina on pakutud maksustada või maksustamisel lähtuda varandusest kui
maksevõimelisuse näitajat.
50.Maksuohvriteooria. Selgitage absoluutselt vхrdse, proportsionaalselt vхrdse ja vхrdse piirohvri erisusi.
Maksumäärade väljatöötamise üheks maksuteoreetiliseks aluseks on maksuohvri teooriad. Maksud
vähendavad kasutada olevat tulu ning sellega piiravad tarbitavate hüviste hulka ning sellega seotud
kasulikkust. Seetõttu võib maksustamist seostada ohvriga, mida maksumaksja kannab loobudes osa
hüviste tarbimisest saadavast võimalikust kasulikkusest. Maksusüsteemi kujundamise seisukohalt on
oluliseks küsimuseks kuidas seda maksuohvrit jagada erinevate ühiskonnaliikmete vahel või kes seda
peaks kandma?
Maksuohvri teooria lähtub sellest, et iga sissetulek esindab kasusaamise võimalust, iga täiendav
sissetulek aga esindab täiendava kasusaamise (piirkasu) võimalust, kuid sissetulekute kasvades
piirkasu kasv aeglustub. Kui inimese palk on 1000 krooni, siis 100 kroonine lisa on talle rohkem
tuntav, kui 100 kroonine lisasissetulek 10 000 kroonise sissetulekuga inimesele. Maksuohvri
teooriaga analüüsitakse erineva sissetulekuga inimeste käitumist ja selgitatakse välja enamuse poolt
tunnustatav normaalne sissetuleku ja piirkasu vaheline sõltuvus (vt. Joon 18). Selle empiiriliselt
kujundatud kasufunktsiooni põhjal konstrueeritakse maksumäär ning jaotatakse maksukoormus
erineva sissetulekuga inimeste vahel.
Joonis 9.1. Sissetuleku kasufunktsioon
Eristatakse absoluutselt võrdset ohvrit, proportsionaalset maksuohvrit ja võrdset piirohvrit.
Absoluutselt võrdse ohvri teooria järgi peaks maksude näol maksjatele kaotsi läinud kasu olema
absoluutmahus võrdne ( Joonis 9.2.).
Joonis 9.2. Absoluutselt võrdne maksuohver
Joonisel kujutab ülemine kõver kasulikkust enne maksude maha arvamist ja alumine kõver
kasulikkust peale maksude maha arvamist. Kõigi tulutasemete juures väheneb kasulikkus absoluutselt ühepalju.
Joonis 9.3. Proportsionaalne maksuohver
Proportsionaalse ohvri teooria tähendab seda, et maksudena kaotatud kasu moodustab erineva
sissetulekuga maksumaksjatel suhteliselt ühesuuruse osa algsest kasust. See tähendab samas, et
absoluutselt on suurema sissetulekuga maksumaksjate maksuohver suurem.
Võrdse piirohvri teooria kohaselt peab maksudega ära võtma ühiskonnas kõige väiksemat kasu
andva sissetuleku. Kuna meil on tegemist kahaneva piirkasuga, siis tähendab see seda, et suhteliselt
vähem kannatab ühiskonna heaolu tervikuna kui maksustada kõige kõrgemat sissetulekute osa.
Teiseltpoolt lähtutakse piirohvri teooria rakendamisel maksusummast, mis on vajalik poliitiliselt
kokkulepitud avalike teenuste mahu osutamisega. Siin maksab suure sissetulekuga kodanik (A) kogu
maksu (a) oma ülemisest sissetulekute osast. Kodaniku B (väikesepalgaline) ja A kasuhulgad
võrdsustuvad (A– a = B ). Võrdse piiriohvri puhul, laieneb maks ka B tuludele, kui maksu vajatakse
rohkem, kui a-ga märgitud.
Joonis 9.4. Võrdne piirohver
Ohvriteooriaid on maksumäärade kujundamisel arvestatud, kuigi pigem kujutavad reaalsed
maksusüsteemid kombinatsiooni erinevate maksuohvri käsitluste rakendamisest. Kolmest
ohvriteooria variandist on arenenud riikide maksusüsteemide kujunemist mõjutanud proportsionaalse
ohvri põhimõte koos maksujõu arvestamisega. Selle kombinatsiooni resultaadiks on progressiivsete
maksumäärade rakendamine. Samas võib öelda, et võrdne piirohver on seostatav maksuvaba
miinimumiga üksikisiku tulumaksu puhul.
51. Astmelise progressiooni ja maksukiilu ülesanded.
Konspektis pole
52.Maksuintsidents. Maksukoormuse edasi- ja tagasilьke. Teha joonis maksukoormuse jaotumisest (kui mingile tootele kehtestatakse maks). Maksuintsidents tдielikult elastse nх udluse ja tдielikult mitteelastse nхudluse korral.
Intsidents tähendab kõige üldisemalt riigi finantstegevuse mõju tulude jaotusele. Intsidentsi analüüsiga
tehakse kindlaks, mida ümber jaotatakse, milliseid majandussubjekte ümberjaotamine puudutab,
milline on jaotamise ulatus, milline oleks alternatiivne olukord ilma ümberjaotamiseta.
Intsidentsi erienvad vormid on sissetuleku ehk maksuintsidents, väljamineku ehk kuluintsidents ja
mõlemat hõlmav eelarve intsidents.
Maksuintsidentsi puhul, millele järgnevalt keskendume, on põhiliseks probleemiks maksukoormuse
jaotumine erinevate majandusagentide vahel. Sealjuures on oluliseks küsimuseks ka maksukoormuse
ülekandmise võimalused maksu kehtestamisel.
Eespool defineerisime maksusubjekti ja maksukandja. Maksukoormuse ülekandmine
maksusubjektilt mõnele teisele majandusagendile on üks maksuintsidentsi vorme. Kauba väärtusahela
seisukohalt võib see toimuda nii maksukoormuse edasi- kui tagasilükkena.
Maksukoormuse edasilükke puhul nihutatakse maksukoormust mööda kauba väärtusahelat edasi.
Näiteks tõstab kaupmees maksu kehtestamisel kauba hinda ja veeretab sellega maksukoormuse kas
osaliselt või täielikult tarbijatele.
Maksukoormuse tagasilükke puhul nihutatakse maksukoormust kauba väärtusahelat mööda tagasi.
See võib toimuda näiteks toote valmistamisel sisendiks oleva tooraine hinna alandamise kaudu maksu
võrra, millega maksustatav tootja kannab maksukoormuse üle tooraine tarnijale.
Maksukoormuse ülekandmise võimalus ja ulatus sõltub konkurentsi situatsioonist turul. Mida vähem
on teistel majandusagentidel võimalus antud tootest loobuda, seda suurem on maksukoormuse
ülekandmise võimalus. Näiteks kui tarbijate nõudlus antud kauba suhtes sõltub suhteliselt vähe hinna
muutustest (nõudluse elastsus on hinnamuutuste suhtes väike), siis on võimalik maksukoormus kanda
üle hinda ja sundida tarbijaid seda kandma. Selline maksukoormuse ülekanne aga ei ole võimalik kui
tarbjad on hinnatundlikud (nõudluse elastsus hinnamuutuste suhtes on suur).
Analoogiline seos avaldub ka tootmissisendite poolel seoses maksukoormuse tagasilükkega. Kui
tarnijatel pole alternatiivseid võimalusi tooraine kasutamiseks, siis on nad sunnitud aksepteerima
maksukoormuse ülekannet tooraine hindade alandamise kaudu.
Joonisel 9.5. on kujutatud maksu kehtestamise mõju turu pakkumise ja nõudluse poolel olijatele.
Tootemaksu kehtestamisel määraga t nihkub pakkumise kõver üles kuna tootjatel tekivad täiendavad
kulud. Samas määrab uue tasakaalu punkti asukohta ka nõudluskõver, mis väljendab tarbijate
reakstsiooni hinnatõusule. Antud juhul on võimalik näha, et tootjatel ei ole võimalik tõsta hinda kogu
maksumäära võrra. Tasakaalu punkt nihkub A-st B-sse.
Selle nihke tulemusena väheneb nii tarbijakasu kui tootjakasu. Maksukoormusest kannab tarbija (P1
– P0 )* Q1 ja tootja (P0 – P2 ) * Q1. Maksu laekub kokku (P1 – P2 ) * Q1. Maksu kehtestamise
tulemusena tõusis hind ja vähenes toodetud kogus.
Joonis 9.5. Maksuintsidents.
54.Liigne maksukoormus ja optimaalse maksustamise kontseptsioonid .
Maksude kehtestamisel on eelduseks, et need on vajalikud avalike kaupade ja teenuste pakkumiseks
ning seetõttu otstarbekad. Samas kaasneb maksudega nii tarbijate kui tootjate heaolu vähenemine
vastavalt antud kaubade tarbimisest ja tootmisest. Samas peaks seda heaolu vähenemist
kompenseerima avalikest teenustest saadav kasu.
Üheks viisiks hinnata erinevate maksude efektiivsust on võrrelda tarbijate ja tootjate heaolukadu
maksude laekumisega. Joonisel 9.5. oli tarbijakasu vähenemine suurem tarbijate maksukoormusest
1/2(P1 – P0 )* (Q0 – Q1 ) võrra ja tootjakasu vähenemine suurem tootjate maksukoormusest 1/2(P1
– P2 ) * (Q0 – Q1 ) võrra. Seda vahet nimetatakse liigseks maksukoormuseks ja selle põhjuseks on
kaubeldud kaupade mahu (maksubaasi) vähenemine maksustamise tagajärjel. Seetõttu on tarbijate ja
tootjate heaolukaotus suurem kui riigi heaolu võit maksude laekumise kaudu.
Efektiivse maksustamise üheks ülesandeks on liigse maksukoormuse vähendamine, ehk teisiti öeldes,
selliste maksude kehtestamine, mis ei muudaks inimeste majandusliku tegevuse mahtu. Liigset
maksukoormust esineb nii käibmaksu kui tulumaksu puhul, kuigi selle avaldumise viis on erinev.
Kaudsete maksude puhul on liigse maksukoormuse põhjuseks käibe vähenemine, otseste maksude
puhul aga inimeste valikud tööaja ja vaba aja vahel. Maksu kehtestamine alandab töötaja netopalka
ja kui tööjõu pakkumine on elastne tööjõu hinna (palga suhtes), siis tööaeg väheneb ning tootjakasu
vähenemine on suurem kui riigi heaoluvõit maksude näol.
Liigset maksukoormust ei esine kindlasummaliste maksude, näiteks peamaksu, puhul. Nii et
maksustamise efektiivuse seisukohast minimalse liigse maksukoormuse mõttes oleks peamaks väga
efektiivne. Samas on sellel teisi puudusi, näiteks kujuneks moodsate ühiskondade avalike teenuste
mahu juures väga kõrgeks väikese tuluga inimeste maksukoormus.
55.Otseste ja kaudsete maksude erinevus.
Maksude liigitamine otsesteks ja kaudseteks on nende üks võimalikke eristusviise. Liigitamisel
lähtutakse sellest, kas maksusubjekt ja maksukandja langevad kokku või mitte. Otsesed maksud
tasutakse otse maksusubjektide tulust ning selle võrra väheneb maksumaksjate kasutatav tulu.
Maksusubjekt ja maksukandja langevad otseste maksude puhul kokku.
Kaudsete maksude korral on võimalik, et maksusubjekt suurendab maksu võrra müüdava kauba
hinda ning maksukoormuse kannab tegelikult tarbija. Samas sõltub maksukoormuse ülekandmine nii
tarbijate nõudluse elastsusest kui turu struktuurist.
Kaudsete maksude puhul võivad maksusubjekt ja maksukandja erineda.
Maksusubjekti ja maksukandja kokku langemist peetakse otseste maksude eeliseks . Maksude
kehtestamisel on teada, kes maksukoormuse kannab. Riigi ja maksusubjektide suhe on läbipaistvam
ning on teada, keda maksude tõstmine või alandamine otseselt puudutab. Otseste maksude
puuduseks peetakse negatiivset mõju erainvesteeringutele. Selle näiteks on arutlus, mille kohaselt
ettevõtte tulumaksu vähendamine või kaotamine suurendavad investeeringuteks jäävat kasumi osa
ning sellega majanduskasvu.
Kaudsete maksude puhul peetakse puuduseks seda, et pole täiesti selge, millises ulatuses kannab
maksukoormust maksusubjekt ning millises ulatuses õnnestub see üle kanda teistele
majandusagentidele. Kaudsed maksud on ka regressiivse toimega tulude jaotusele kuna vaesemad
inimesed tarbivad suurema osa, ja vastavalt säästavad väiksema osa oma tuludest kui rikkamad , ning
seetõttu maksavad ka suhteliselt suurema osa oma sissetulekutest nende maksude kaudu riigile.
Samas on tarbimisega seoses ka tarbijal võimalik teatud piirides valida kas kulutada tulu tarbimiseks
ja sellega seoses maksta kaudseid makse või mitte seda teha. Tarbimise maksustamist säästude ja
investeeringute asemel on nähtud ühe kaudsete maksude eelisena majanduskasvu seisukohalt
56.Fiskaalse detsentraliseerituse eelised ja probleemid.
57.Kohalike omavalitsuste tulubaasi pхhikomponendid.
Kohaliku omavalitsuse kдsitlus
Fiskaalne fцderalism ja klubide teooria. Laialdasel fiskaalsel detsentraliseeritusel omad eelised: Inimeste
soovid erinevad. Ьhed tahavad nдiteks rohkesti parke, teised ei pea neid oluliseks. Detsentraliseeritud
sьsteemi puhul saavad inimesed huvigruppide viisi koonduda ja kujundada avalike teenuste paketi vastavalt
oma soovidele. (Analoogia klubidega, kus liikmemaks ja liikmetele neid huvitavad teenused) Kohalikud
omavalitsused sunnitud rohkem arvestama inimeste soovidega. Detsentraliseerituse puudusi: (1) Vхimalikud
negatiivsed vдlismхjud naabritele jддvad arvestamata (kui omavalitsused maksimeerivad vaid oma heaolu
pццramata tдhelepanu naaberomavalitsustele); (2) Avalike kaupade puhul mida suurem hulk inimesi neid
kasutab, seda vдiksemad kulud inimese kohta ehk lьhidalt mastaabisддst (vдhem hooneid, personali vaja
jne.) (3) Maksusьsteem vхib osutuda ebaefektiivseks (Vхimalik nдide: Ьkski omavalitsus ei julge
mobiilseid tootmistegureid maksustada, kuna need vхivad siirduda mujale.) (4) Maksukogumisel
mastaabisддst (5) Vхrdsuse taotlemine raskem.
Kohalike omavalitsuste rahastamine Eesti kohalike omavalitsuste tulubaas vдga mitmekesine . 2003. aastal
tulude struktuur: Tulumaks (42%), Eraldised tasandusfondist [vahendid konkreetsete ьlesandete tдitmiseks
(хpetajate palgad jm.)] (18%), Tasandusfond [eraldised riigieelarvest nхrgema tulubaasiga omavalitsustele,
kelle arvestuslikud kulud jддvad alla arvestuslikele tuludele] (10%), Laekumised majandustegevusest [nt.
piletite mььk jne.] (7%), Maamaks (4%), Ministeeriumite sihtotstarbelised eraldised [riiklike ьlesannete
tдitmisega seotud kulude katteks] (4%), Riigieelarvelised investeeringutoetused [koolid paljuski
munitsipaalomandis] (4%), Varade mььk (3%), Eraldised teistelt omavalitsustelt [osutatakse avalikku
teenust mхnele teisele omavalitsusele, nt. teises vallas puudub gьmnaasium] (2%), Muud omatulud [nt. rent]
(2%), Ressurssimaks [veeerikasutuselt ja kaevandamisхiguste tasu] (1%), Muud maksutulud [sh kohalikud
maksud] (1%), Eraldised avalik-хiguslikelt juriidilistelt isikutelt ja sihtasutustelt (1%), Muud tulud (1%)
2
29