Rahanduse konspekt

Q: Kuidas poliitika mõjutab riigi rahandust?

Vastus leiad õppematerjalist: Rahanduse konspekt

Q: Milline on efektiivne maksusüsteem ?

Vastus leiad õppematerjalist: Rahanduse konspekt

Q: Kuidas poliitikad meie väärtustele vastavad otsib mis on soovitav?

Vastus leiad õppematerjalist: Rahanduse konspekt

Q: Miks inimesed käivad valimas?

Vastus leiad õppematerjalist: Rahanduse konspekt

Q: Kuidas me agregeerime need kollektiivseks valikuks?

Vastus leiad õppematerjalist: Rahanduse konspekt

Q: Kui teame indiviidide eelistusi?

Vastus leiad õppematerjalist: Rahanduse konspekt

Q: Kus igaüks maksab nii palju kui on tema piirkasu?

Vastus leiad õppematerjalist: Rahanduse konspekt

Q: Miks välismõjud põhjustavad ebaefektiivsust?

Vastus leiad õppematerjalist: Rahanduse konspekt

Q: Kuidas viia hoolekanne abivajajateni?

Vastus leiad õppematerjalist: Rahanduse konspekt

Q: Millised maksud on nähtavamad - tulu- või käibemaks?

Vastus leiad õppematerjalist: Rahanduse konspekt

Kleemann, Janika

Rahanduse konspekt (0)

Tallinna Tehnikaülikool - Haldus - Riigirahandus

5 VÄGA HEA

Esitatud küsimused

Kuidas poliitika mõjutab riigi rahandust?
Milline on efektiivne maksusüsteem ?
Kuidas poliitikad meie väärtustele vastavad otsib mis on soovitav?
Miks inimesed käivad valimas?
Kuidas me agregeerime need kollektiivseks valikuks?
Kui teame indiviidide eelistusi?
Kus igaüks maksab nii palju kui on tema piirkasu?
Miks välismõjud põhjustavad ebaefektiivsust?
Kuidas viia hoolekanne abivajajateni?
Millised maksud on nähtavamad - tulu- või käibemaks?
Kuidas teha maksustamist õiglasemaks?
Mida selle heaolujõukuse all mõista?
Kuidas neid arvestada maksupoliitikat puudutavate ettepanekute koostamisel?

2 lähenemist riigi rahanduses:

Edgeworth – „uus riigi rahandus “. Heatahtliku despoodi mudel: otsuseid teeks justkui heatahtlik despoot, kes tahab maksimeerida ühiskonna heaolu. Efektiivne otsus = otsus, mis maksimeerib ühiskonna heaolu.
Arvab, et riigi rahanduse alaseid valikuid tuleks käsitleda kui ühe indiviidi maksimeerivaid valikuid.

Wicksell – „vana riigi rahandus“. Efektiivsus tuleneb konsensusest. Efektiivne otsus = otsus, millega kõik nõus on. Inimene ei oleks nõus otsusega, mis vähendab tema heaolu.
Arvab, et riik = institutsionaalne raamistik . Riigi rahandusele kui teadusele peaks huvi pakkuma, kuidas riigi rahanduse alased otsused ikkagi sünnivad. Kuidas inimesed osalevad poliitilistes protsessides, selleks et riigi rahanduse tulemusi mõjutada? Kuidas institutsioonid mõjutavad riigi rahanduse alaseid valikuid? Riigi sekkumine on õigustatud ka peale seda, kui riik on loonud turu toimimiseks vajaliku institutsionaalse raamistiku , sest ükski turg ei vii alati efektiivsete tulemusteni.
RIIGI RAHANDUSE AJALUGU
Wagneri ’seadus’ riigi kulude kasvamise kohta: majanduse arenguga kasvad valitsuskulude osakaal SKPst.
Wagner :

Riigi sissetuleku allikad: maksud (ajalooliselt domineerivamad) ja äritegevus.
Maa, vara ja ettevõtete omamine on kaotanud tähtsuse. Riigi tegevused laienesid, järelikult vaja rohkem tulu.
Eramajandus vs riigimajandus. Riigil on võim, mida eraettevõtetel pole. Ettevõtetel on eesmärk kasumit teenida, kuid riik pakub hüvesid. Personalisüsteemi erinevus riigi ja erasektori vahel.
Mittemateriaalsed vs materiaalsed hüved . Mittemateriaalseid pakub riik, sest erasektor ei saa hinnata selle kulu/tulu.
Riigi rahanduse ülesanded: korraldada rahanduse kontroll, kokkuhoiu printsiibi järgimine , tasakaalu järgimine eelarves.
Seadusandlik võim – läbirääkimised, otsused. Täidesaatev võim – teenuste pakkuja .
Peamine põhimõte riigi teenuste pakkumisel – kulud peavad olema väiksemad kui tulud.
Maksude funktsioonid: tulusid koguda, et teenuseid pakkuda, tulusid ümberjaotada.
Maksustamise printsiibid : finantsilised, majanduslikud, õiguslikud, administratiivsed. Arvestatakse kas ja kui palju on inimene võimeline makse maksma.
Universaalsuse printsiipi ei pea arvestama võrdselt, peaks maksustama vastavalt kõigi võimele maksta.

Vana (public finance ) vs uus riigi rahandus (public economics ).
Vana riigi rahandus tegeleb küsimustega: Eesmärk maksimeerida tulusid, optimeerida kulusid . Kuidas poliitika mõjutab riigi rahandust? Kuidas poliitilised institutsioonid ( valimissüsteem , hääletusreeglid parlamendis)mõjutavad riigi rahandust?
Uus riigi rahandus tegeleb küsimustega: poliitökonoomiline. Millal ja kuidas peaks riik majandusse sekkuma? Kuidas saavutada majanduse efektiivset toimimist? Milline on efektiivne maksusüsteem ?
Peamised vastuolud riigi rahanduse arengus – Backhaus:

Riik kui osaleja (raamistiku looja) vs riik kui sekkuja (kehtestab maksud ja reeglid kuid ise ei osale) ehk kameralistid vs Smith. Kameralism – riik on kui osaleja majandusprotsessis ehk võtsid osa majandustegevusest, maksude kasutamise vastu, arvasid, et riik teenib tulu vara ja ettevõtete kaudu. Smith – makse tuleks sisse nõuda vastavalt omandile, need peaksid olema lihtsalt kogutavad, kindlaksmääratud.
Riik kui maksimeerija vs riik kui institutsionaalne raamistik ehk Edgeworth vs Wicksell.
TURU EFEKTIIVSUS
Pareto efektiivne jaotus – ressursid on jaotatud nii, et kellegi olukorda ei ole enam võimalik parandada ilma kellegi teise olukorda halvendamata. Kui see ei ole täidetud, siis on ressursse võimalik paremini kasutada.
Näiteks spetsialiseerumine – võimaldab vähendada toodangu omahinda ja seega suurendada kõigi hüviste toodangut. Kui kõigi hüviste tootmiseks juba kasutatakse võimalikult odavat tootmisviisi ja ei ole võimalik toota rohkem ilma, et mõne teise toodan väheneks, siis on ressursid jaotatud Pareto efektiivselt.
Näiteks kaubavahetus – mõlemad kauplejad annavad ära hüviseid, mida neil on palju ja saavad vastu midagi, mida neil pole.
Ka jaotus, mille korral kuulub kõik ühele inimesele on Pareto efektiivne – kellegi heaolu ei ole võimalik parandada ilma, et ainsa omaniku heaolu väheneks. See jaotus ei ole ühiskonna seisukohalt soovitav .
Pareto täiustus – selline muutus, mis parandab mõnede inimeste heaolu, ilma riivamata teiste inimeste heaolu.
Pareto efektiivsuse komponendid:

Vahetuse efektiivsus

Tootmise efektiivsus

Tootekogumi efektiivsus
Heaoluökonoomika – eelkõige normatiivne , uurib seost heaolu ja erinevate majanduse organiseerimise vormide vahel.
2 peamist kriteeriumit:

Efektiivsus (efficiency)

Õiglus (equity)
A.Smithi „nähtamatu käsi (vaba turumajandus ) – kui inimene maksimeerib enda kasumit, siis sellega ta aitab kaasa üldisele heaolule. Pakutakse nii palju, kui nõutakse. Nõudlus otsustab teenuste ja toodete pakkumise. Hind kujuneb selle järgi, kui palju on inimesed valmis maksma. Kui kulud on väiksemad kui hind, mida tarbija on valmis maksma, siis on mõtet toota.
Heaoluökonoomika põhiteoreemid: Arrow &Debreu

Iga konkurentsil põhinev turg on Pareto-efektiivne.

Iga Pareto-efektiivset jaotust on võimalik saavutada läbi turumehhanismide – kui alustada õigest jõukuse/sissetuleku jaotusest.
Heaoluökonoomika = Edgeworthi traditsioon – riik kui maksimeerija. Kui on vaja mingit maksutulu, siis kellelt peaks seda võtma, et maksumaksja heaolu maksimaalselt säiliks?
Turul toodetud ja tarbitud hüvise kogus on Pareto efektiivne, kui piirkasu (MB) = piirkulu (MC) ehk kui viimasest tarbitud hüviseühikust saadav kasu võrdub viimase hüviseühiku tootmiseks tehtava kuluga . Nt saame öelda, et sokolaadi kogus, mida turul tarbitakse ja toodetakse on efektiivne, kui 100nda tahvli puhul piirkasu =1euro, piirkulu= 1euro.
Positiivne analüüs – püüab kindlaks teha põhjuslikke seoseid tegurite vahel, olla „objektiivne“, kuidas asjad reaalselt praktikas on
Normatiivne majandusteadus – põhineb subjektiivsetel väärtuste, analüüsib, kuidas poliitikad meie väärtustele vastavad, otsib „mis on soovitav? Ja kuidas seda saavutada“, kuidas asjad peaksid olema
Kõik, mis seostub riigi rahandusega on normatiivne, ehk näitab kuidas asjad peaksid olema.
Turg tagab ideaalsetel tingimustel efektiivsuse tänu hinnamehhanismile.
Joonis 1
Nõudluse kõver näitab, millist kasu saab tarbija igast täiendavast ühikust hüvisest. Piirkasu on langev  igast täiendavast ühikust saadav kasu on kahanev. Otsustades, kui palju nõuda, nõuavad tarbijad sellise koguse, mille puhul saadav piirkasu võrdub hinnaga, mida tarbija hüvise eest maksma peab MB=p.
Joonis 2
Pakkumise kõver näitab, kui palju maksab iga täiendava ühiku hüvise tootmine (ehk tootmise piirkulu). Otsustades, kui palju toota, toodab pakkuja sellise koguse, kus täiendava ühiku tootmise kulu (piirkulu) võrdub hinnaga, mida tootja hüvise müümisel saab MC=p.
Efektiivsus nõuab, et täiendavast tooteühikust saadav piirkasu võrduks tootmise piirkuluga , vastasel juhul jääks ruumi Pareto täiustuseks.
Turutasakaalu punktis: ettevõtte piirkulu = p , tarbija piirkasu =p  piirkasu =piirkulu  efektiivsus
Kui MB > MC, tuleks tootmist laiendada
Kui MC > MB, tuleks tootmist vähendada
Turu eelised – Hayek : efektiivsus ja vabadus
Hayek: rikkaks saavad need, kes teiste eesmärkidele kõige rohkem kaasa aitavad (ehk kes kõige enam oma kasu maksimeerivad). Oli sotsialistliku planeerimise kriitik
Turu saavutus: pole vaja ühiseid eesmärke, et ühiskonnas koos elada. Turg võimaldab ühiskonnal koos püsida, aitame kaasa teiste inimeste eesmärkidele.
Inimesed ei ole kulu-tulu analüüsi tegemisel nii järjepidevad kui ratsionaalse valiku mudel eeldab.
Ha-Joon Chang: täiesti vaba turgu pole olemas, iga turgu iseloomustavad reeglid ja piirangud. Võib tunduda, et turg on vaba, sest me aktsepteerime osasid piiranguid.
Turu toimimiseks vajalikud tingimused: omandiõiguste kehtestamine ja lepingute jõustumine.
Kommunistlik majandus – puudub eraomand ja sotsiaalsed klassid, plaanimajandus , teadmata turunõudlus . Kommunismis on kõik varad ja tootmisvahendid ühiskondlikus omandis ja kõik inimesed on võrdsed nii sotsiaalselt kui majanduslikult.
Turumajandus – konkurents , eraomand, tuntakse turuvajadusi. Hind kujuneb nõudluse-pakkumise suhte tulemusena.
TURUTÕRKED
Valitsuse sekkumine on põhjendatud, kui esinevad turutõrked.
Selleks, et turg saaks hästi toimida, on vaja asjaõigust ja võlaõigust. Lepinguõigus võimaldab lepingute sõlmimist osapoolte vahel, kes üksteist ei tunne. Lepinguid jõustavad kohtud.
Turul kujunenud olukord on Pareto-efektiivne, kui hüvise viimasest tarbitud ühikust saadav ühiskondlik kasu võrdub selle ühiku tootmiseks tehtud ühiskondliku kuluga.
Turg suudaks tagada Pareto-efektiivsuse, kui ühiskondlik piirkasu (MSB) = erapiirkasu (MPB) ja ühiskondlik piirkulu (MSC) = erapiirkulu (MPC).
Kui erapiirkasu = ühiskondlik piirkasu, siis turutasakaalus: ühiskonna piirkasu (MSB) = p. Kui erapiirkulu = ühiskondlik piirkulu, siis turutasakaalus: ühiskonna piirkulu (MSC) =p. Järelikult – MSB = MSC (mis on Pareto-efektiivne). AGA! Alati ei lange erapiirkasu/kulu ühiskondliku piirkasuga/kuluga kokku.Sellistel juhtudel ei pruugi olla turutasakaalus tekkinud olukord olla Pareto-efektiivne. Ja SELLE TULEMUSEL turul kujunenud hinnad ei peegelda alati ühiskondlikke piirkulusid/kasusid, tekivad turutõrked.
Turutõrgete tekkimisel tarbitakse või toodetakse vähem, kui oleks efektiivne või rohkem, kui oleks efektiivne.
Turutõrgete põhjused:

Avalikud hüved – iseloomulik: avalikud hüved on mitterivaalsed – ühe inimese tarbimine ei välista teiste tarbijate samaaegset tarbimist/tarbitavat kogust, nt liiklismärgid, pargid, raadiosaated. Piirkulu (MC) täiendava tarbija puhul on 0. Mittevälistatavus – ei saa välistada, et toodet tarbitakse selle eest maksmata , nt majakad. Priisõitja probleem.
Tulu, mida tootja hüvise pakkumisel saab, on väiksem kui kasu, mida ühiskond selle hüvise puhul saaks. Seetõttu pakub totoja hüvist vähem, kui ühiskondlikult efektiivne oleks. 7
On hüviseid, mis võivad tunduda avalikena, kuid tegelikult ei ole. NT arstiabi – haigekassa puudumisel tasuline, haridus – iga soovija ei pruugi sisse saada.
Turul oleks huvi avalikke hüviseid pakkuda siis, kui vähemalt tulu=kulu ja teenitakse mingit kasumit.
Turu ebaefektiivsus avalike hüviste puhul:
SMB (ühiskondlik piirkasu) > PMB (isiklik piirkasu)  ebaefektiivsus, turul kujunev q1 kogus on liiga väike.
Joonis 3
Kui avalike hüviste tarbimist välistada ei saa, siis ei saa katta ka hüvise pakkumisega seotud kulusid. MC täiendava tarbija puhul = 0, AGA kui MB>0, siis välistamine oleks ebaefektiivne. Kui MC = 0 ja MB>0 oleks ju ruumi Pareto täiustuseks.

Välismõjud – positiivsed: üks ettevõte/inimene toob teisele kasu midagi vastu saamata, nt dekoratsioonid aias, mida näevad naabrid , vaktsineerimine , koolitused. Negatiivsed: üks toob teisele kahju ilma selle eest kompensatsiooni maksmata, nt põhjavee reostamine tootmisel, suitsetamine .
Negatiivne välismõju tootmisel:
Joonis 4
Nõutav kogus on erapiirkulu juures suurem – toodetakse rohkem sama hinna juures. Samas liigse tootmisega tekib liigne reostus. Ühiskondliku piirkulu juures peaks tootma vähem.

Puudulik konkurents – ühe inimese/ettevõtte kontroll mingi ressursi/teadmiste üle, teistel raske siseneda. Riik on tekitanud barjäärid, sest toetab teatud ettevõtteid (nt ravimitööstused) ja teadmised on riigi käes. Monopolid – poliitikad/seadused annavad mõnele firmale monopoli seisundi, mastaabisääst – tootmise laienemisega kaasnevad kahanevad keskmised kulud. Monopolistlik konkurents – turul palju firmasid, kes toodavad kõik natuke erinevaid tooteid. Loomulik monopol – erinevatest oskustest, teadmistest, ressurssidest tekkinud barjäärid teistele ettevõtetele. Avalik monopol – tegutseb kulud=tulud piiril , lähtub kodanike vajadustest .
Monopoli ebaefektiivsus: madalam tootmistase kui konkurentsi tingimustes. P>MC  selline Q, kus MB>MC  ebaefektiivsus. Lahendused: stimuleerida konkurentsi, jagada monopol osadeks , reguleerida ettevõtete liitumisi, riigistamine , reguleerimine.
Konkurentsi vähenemise põhjused: mastaabisääst, kontroll ressursi üle ( maavarad ), erinevad poliitikad, firmade strateegiline käitumine.

Mittetäielik turg - tarbija on nõus maksma vähem, kui tootmine tegelikult maksab. Täielik turg – tarbija on nõus maksma rohkem, kui tootmine tegelikult maksab, st firma saab rohkem kasumit. Informatsiooni puudumine – tarbijatel: informatsiooni puudumine ei lase teha ratsionaalseid otsuseid, turg ei saavuta efektiivsust . Ebavõrdne info ettevõtjatel töötajate kohta paneb teistega ebavõrdsesse seisu. Kohtumehhanismid pole piisavad ja on vaja toodete regulatsioone. Tarbijainformatsiooni puudutavad regulatsioonid on täiendav kulu ettevõtetele.
Toodete erinevad karakteristikud : otsungu-, kogemus- ja usalduskarakteristikud.
Litsenseerimise argumendid: tarbijate kaitse, litsensid tagavad pakutava teenuse kvaliteedi. Tarbijakaitse Eestis: lahendab vaidluseid, kontrollib tooteid, reguleerib reklaami.

Töötus ja inflatsioon – Keynes : töötuse vältimiseks tuleb valitsussektori nõudlust suurendada, mis suurendab kogunõudlust ja töökohti luua, inflatsiooni vältimiseks tuleb valitsuse kulutusi vähendada, see vähendab omakorda kogunõudlust.
Enne Keynesi : eesmärk tasakaal. Töötus tõuseb  palgad langevad  firmad hakkavad taas värbama. Kui majanduses kulutamine langeb, siis riigikulutused langevad.
Riik saab kogunõudlust suurendada: alandades makse, intressimääru, suurendada valitsuse kulutusi.
Keynes: valitsus peaks kulutusi suurendama infrastruktuuri täiendamiseks ja ehitamiseks, tööjõuintensiivseteks projektideks, tootlikust suurendavateks projektideks. See võib põhjustada omakorda inflatsiooni ja töötust.
Paternalism – olukord, kui isik, riik või organisatsioon piirab teiste vabadusi ja autonoomsust nende endi hüvanguks. Piiramine on isikute tahte vastane või sellest sõltumatu.
Liberalism – lähtub kõigi inimeste vabadustest ja õigustest, mida kaitseb riik.
Eesti riik buumi ajal 2004-2008: eelarve oli ülejäägis, oleks pidanud makse tõsta (selle asemel aga alandati) ja pankade reservinõudeid suurendama.
Kriisi ajal 2008-2009: vähendati kulusid – tegevus-ja majandamiskulud, palgad, pensioneid ei suurendatud (5% 14%asemel), tõsteti makse ( käibemaks , aktsiisid ), pensioni II samba maksed katkestati.
Valitsuse koguvõlg 7,2%, eelarve defitsiit 2%, SKP langus -13,9. Reserve ei kasutatud, sest taheti eurotsooni sisendada, selleks pidi olema eelarve defitsiit alla 3%. Reservide kasutamine oleks defitsiiti suurendanud.
Kui tekib majanduskriis, siis riigi ülesanded on kulutusi suurendada, et nõudlust ja tarbimist hoida. Maksude tõstmine vähendaks tarbimist. Riigieelarves puuduolev raha trükiktakse juurde ja tekib inflatsioon, mille tulemusena raha väärtus langeb ja kriis leevendub ning majandus areneb edasi. (Keynes)
Keynesi ideed olid 40- 50ndatel majanduses revolutsiooniks. 70ndatel – korraga kõrge inflatsioon ja töötus, mida teha? Lahendus: monetarism.
Valitsuse sekkumine on põhjendatud, kui esinevad turutõrked. Riik võib sekkuda, et tagada õiglust, jaotada ümber eesmärke ja suurendada võrdsust ning tagada ühiskondlikult soovitatavad hüvised . Viimaseid on vaja seepärast, et inimesed ei tegutse alati enda kõige paremates huvides ja ka kogu informatsiooni omades ei pruugita teha õigeid otsuseid.
Ratsionaalseid otsuseid on raske teha, kui kasud ja kulud on ajas lahutatud ( pension , laenud, suitsetamine), kui otsusest saadav tagasiside on nõrk (elektri kulutamine), otsuste puhul, mida ei tehta sageli, kui otsus on keeruline (liiga palju valikuid). Seetõttu tuleb inimeste valikuid suunata. Variandid: piits , präänik, müksamine (hoiatavad reklaamid). Müksamine ehk väiksed muudatused keskkonnas, mille mõjul on võimalik inimeste käitumist oluliselt suunata. See on valikute konteksti struktureerimine nii, et inimesed teeksid ’õigemaid’ valikuid. Nt asetada kooli sööklas tervislikud toidud ettepoole , koogid jms tahapoole. Paternalistlik pool – suunatakse inimese käitumist, et nende heaolu parandada. Libertaarlik pool – valikuvabadus jääb.
Müksamise võimalused:
Vaikevalikud – kui mitte midagi ei otsustata. Nt Austrias on inimene automaatselt organidoonor. Juhul, kui ta ei esita avaldust , et ei soovi doonor olla, siis ta jääbki organidoonoriks, ja see on tema vaikevalik. Nt USAs on II pensionisamba kogumine nö vaikevalik, kui just eraldi avaldust ei esita, et soovitakse sellest loobuda , siis makstakse seda pensionit. Laiskuse tõttu jäetakse sageli vaikevaliku juurde. Seega riik saab mõjutada inimeste valikuid, pannes paika vaikevalik – see on valik, kui inimesed ’midagi ei tee’.
Kättesaadavuse heuristik – inimesed hindavad seda sündmust tõenäolisemaks, mille kohta neil endal on mälestusi/kogemusi. Nt terrorirünnaku tõenäosus inimeste arvates suurenes märgatavalt pärast 9/11.
Valitsus peaks sekkuma inimeste tarbimisse siis, kui see hakkab mõjutama ühiskonda. Nt kiirtoitu tarbivatel inimestel halveneb tervis.
SOTSIAALNE VALIK: õiglus ja efektiivsus
Sotsiaalne valik tegeleb indiviidide eelistuste ja väärtuste agregreerimisega kollektiivseks eelistuseks ja väärtusteks.
Programmist saadavat kasu saab mõõta mõõdikuga: valmidus maksta (willingness to pay) ehk kui palju on tarbija nõus maksma iga täiendava ühiku eest. Kasutatakse selleks, et koostada kompenseeritud nõudluskõverat.
Tavaline nõudluskõver näitab kui palju on tarbija valmis maksma neljanda teksapaari eest, eeldusel, et maksad selle hinna kõigi 4 eest.
Kompenseeritud nõudluskõver näitab kui palju on tarbija nõus maksma neljanda teksapaari eest, eeldusel, et selle hinna maksabki vaid neljanda eest (ja palju on 1.teksapaari eest nõus maksma, palju 2.teksapaari eest nõus maksma jne)
Joonis 5
32
Tarbija heaoluvõit – kui tarbija on valmis maksma kauba eest 7 eur, kuid ta reaalselt peab maksma 3 eur, siis on heaoluvõit 4 eur.
Joonis 6
Joonis 7
Joonis 8
Heaoluvõitu saab kasutada ka ebaefektiivsuse hindamiseks. Saamata jäänud heaoluvõit/kasu= heaolukadu .
Näiteks: maksude kehtestamine toob kaasa heaolukao.
Joonis 9
Vaesuse indeks – kui suur % elanikkonnast elab allpool vaesuspiiri.
Absoluutne vaesus – rahuldamata on esmatähtsad vajadused eluks – puuduvad toit ja peavari.
Suhteline vaesus – olukord, kus elamistingimused on alla ühiskonna keskmist elatustaset.
Sissetuleku lõhe ehk vaesuse süvik – vahe suure sissetulekuga ja väikse sissetulekuga inimeste sissetulekutes.
Leitakse:
Joonis 10
Joonis 10.1
Ebavõrdsuse mõõtmine Joonis 11
AVALIK VALIK – poliitiliste nähtuste uurimine majanduslike meetoditega. Arenes suurelt 60ndatel .
Majandusteadus – inimeste valikute uurimine. Enne 70ndaid defineeriti seda uurimisobjekti kaudu, turgude toimimine , majandus kui süsteem. Alates 70ndatest defineeritud meetodi kaudu (G. Becker ). Majandusteadus on ratsionaalse valiku analüüs ja see on rakendatav kõikidele eluvaldkondadele, mitte ainult otsustele turul.
Analüüsi meetod: ratsionaalse valiku mudel – eeldab, et inimeste eelistused on stabiilsed, inimesed maksimeerivad oma kasu ja neil on otsuste tegemiseks piisavalt informatsiooni.
Analüüsi rakendused :

Eeldus: käitumine poliitikas = käitumine turul. Ratsionaalse valiku mudeliga saab analüüsida poliitikute, ametnike, kodanike käitumist. Avalik valik on riigi rahendusega seotud pigem perifeerselt.

Avalik valik kui riigi rahanduse keskne lähenemine . Analüüsib institutsioonide/mängureeglite mõju riigi rahanduse otsustele. Avaliku valiku/riigi rahanduse peamised teoreetikud – Wicksell, Lindahl.
Avaliku valiku kriitika heaoluökonoomika osas: heaoluökonoomiline analüüs põhineb eeldustel, mis pole ideoloogiliselt neutraalsed.
Heaoluökonoomika kriitika avaliku valiku poolt. Heasoovliku despoodi mudel: despoodi aspekt – ei võta arvesse demokraatlikke protsesse. Nt valimiste tõttu seatud piirandud poliitikute valikutele. Heasoovlikkuse aspekt – otsuseid tehes peavad poliitikud maksimeerima ühiskonna heaolu.
Heaoluökonoomika – inimesel on 2 mütsi: turul käitud enda soovide kohaselt, kuid AS-s töötades vahetad mütsi ära ja teenid ühiskonda.
Avalik valik – inimesel on 1 müts : kui inimene käitub turul isekalt, siis miks ta peaks ametnikuna ühiskondlike huve maksimeerima.
Avaliku valiku fookus : poliitilised protsessid. Poliitikad on poliitiliste protsesside tulemused. Et mõista riigi rahandust, peame uurima poliitilisi protsesse.
Areng:
18.saj: Jean-Charles de Borda & Marquis de Condorcet
19.saj: Charles Dodgsoni
40ndad : Duncan Black
50ndad: Anthony Downs – An Economic Theory of Democracy – uuris miks inimesed käivad valimas? Kodanikukohuse täitmine, minimaalse kahetsuse vältimine , inimestele meeldib ennast väljendada (hääletamine = jalka vaatamine). Kulud > kasud. Kasu = tõenäosus, et antud hääl osutub otsustavaks. Hääletamine kui irratsionaalne tegevus
60ndad : Buchanan & Tullock : The Logic of Collective Action
Avalik valik vs heaoluökonoomika

Uurimisobjekt : poliitikate sisu vs mängureeglid

Efektiivsus: Pareto efektiivsus vs Wicksellilik efektiivsus
Avaliku valiku ja sotsiaalse valiku ühine küsimus: kui meil on teada indiviidide eelistused, siis kuidas me agregeerime need kollektiivseks valikuks? Probleemid agregeerimisel: arvuline summeerimine on keeruline (raske võrrelda kasulikkust, mida 1 inimene erinevatest asjadest saab), isikutevaheline kasulikkuse summeerimine on veel keerulisem. Pareto lahendus: võrdleme eelistusi ordinaalselt (A>B>C)
Condorcet’ paradoks : isegi kui indiviidide eelistused on transitiivsed, võivad nende põhjal agregeeritud kollektiivsed eelistused, mis on leitud enamushääletamise abil, olla mitte transitiivsed, mistõttu ei eksisteeri stabiilset tulemust.
Transitiivsus: kui eelistused on transitiivsed, siis kui A>B ja B>C, siis A>C.
Ken Arrow: kas sellised probleemid esinevad ka teiste hääletusmehhanismide juures? Kuigi me teame individuaalseid eelistusi, ei oska me öelda, mis on kollektiivne eelistus ? Kas on mõnda hääletusmehhanismi, mis võimaldaks leida kollektiivse eelistuse, kui teame indiviidide eelistusi?
Ken Arrow teoreem : kas leidub kollektiivse valiku mehhanismi, mis vastaks elementaarsetele tingimustele?

Konsensuse põhimõte (Pareto optimaalsus) – kui kõik indiviidid grupid eelistavad A-d B-le, siis ka grupp peaks eelistama A-d B-le.

Transitiivsus – kui kollektiivselt eelistatakse A-d B-le ja B-d C-le, siis eelistatakse A-d C-le.

Kitsendamata domeen – kõik indiviidide eelistuste kombinatsioonid peavad olema võimalikud, st indiviidid grupid võivad valida ükskõik millise eelistuste järjestuse

Sõltumatus ebaolulistest alternatiividest - Kui igal grupi liikmel on mingi kindel järjestus nt alternatiivide A ja B vahel – ja see ei muutu – siis ei saa muutuda ka grupi eelistused A ja B osas, isegi kui grupi liikmete eelistused teiste alternatiivide osas – nt C või D osas - muutuvad.

Tegemist pole diktaatorlusega (kollektiivne otsusetegemise mehhanism ) - Pole indiviidi, kelle eelistused dikteerivad grupi eelistused. Diktaatorlus tähendab, et kui diktaator eelistab A-d B-le, siis on see ka sotsiaalne valik, isegi siis, kui kõik teised grupi liikmed eelistavad B-d A-le.
Pole olemas ühtki mehhanismi, mis täidaks kõiki neid tingimusi. Kõik kollektiivse otsusetegemise mehhanismid rikuvad vähemalt ühte neist tingimustest.
Arrow paradoks - Ainus kollektiivse otsustamise mehhanism, mis elementaarseid nõudeid rahuldab , on diktaatorlus.
Arrow tõestas, et probleem, mida me nägime paarikaupa enamushääletamise ja Condorcet paradoksi juures on universaalne. Et eelistuste agregeerimise probleem on üldine. Ükski kollektiivne otsusetegemismehhanism, mis kasutab alusena individuaalset alternatiivide järjestust, ei suuda täita elementaarseid tingimusi.
Borda loendus (leiab, mis on enamiku soov) – iga hääletaja reastab alternatiivid eelistuse järjekorras, iga alternatiiv saab hinde vastavalt kohale järjekorras: esimene -1, teine -2 jne. Leida iga alternatiivne summaarne hinne, võidab see millel on kõige väiksem summa. Rikub Arrow teoreemi 4.punkti.
Amartya Sen: Arrow teoreem kehtib vaid siis, kui informatsiooniliseks aluseks individuaalsed eelistuste järjestused (A>B>C). AGA kollektiivsete otsuste tegemine ei pruugi tugineda vaid eelistuste järjestuse informatsioonile. See võib anda vähe kasulikku infot, mis meid tegelikult majandus- või sotsiaalpoliitiliste otsuste juures huvitab .
Arrow teoreem ei tähenda, et kollektiivne otsusetegemine on võimatu. Võimalik ja võimatu sõltub sellest, millist infot me otsusetegemise alusena kasutame. Kui vaatame vaid eelistuste järjestust, ei pruugi lõpliku otsuseni jõuda.
Teatud tingimustel - ka enamushääletus (mille aluseks on individuaalsed eelistusjärjestused) annab stabiilse tulemuse (ja ei vii tsüklilise hääletamiseni). Kui eelistused on ühetipulised (vaid üks lokaalne maksimumpunkt).
Ühetipulised eelistused – inimene eelistab kõikidest valikutest rohkem vaid ühte (nt soovi ellu jääda) Rikub Arrow 3.teoreemi. Kui kõigi hääetajate eelistused on ühetipulised ja otsuseid tehakse enamushääletuse teel, siis otsustavaks saab mediaanhääletaja eelis (kõige keskmisem väärtus) – Duncan Black .
Kahetipulised eelistused
Maksuhind – kui palju peab inimene täiendavalt maksu maksma, kui valitsuse kulutused kasvavad ühe rahaühiku võrra.
Maksuhind proportsionaalse maksusüsteemi puhul:
Kui enamushääletus peegeldab mediaanhääletaja eelistusi, siis on tulemus efektiivne kui mediaanhääletaja osa valitsuse pakutavate hüviste pakkumise piirkuludest on sama, mis tema osa saadavast piirkasust.
Piirkulu (MC) = piirtulu (MB) sõltub maksusüsteemist, avaliku hüvise jaotusest elanike vahel, sissetuleku jaotusest.
Mediaanhääletaja eelistus võib viia ebaefektiivse avalike hüviste taseme pakkumiseni, kui sissetuleku jaotus on ebasümmeetriline, kui saadavad kasud pole ühtlaselt jaotatud ja kui maksusüsteem on progressiivne.
Virginia koolkond:

poliitika pakkumise pool (poliitikud, ametnikud). Skeptiline perspektiiv : ei maksimeeri tingimata ühiskonna heaolu.

Eelarve kui keskne dokument – liiga suur, defitsiit kui probleem

Kui tegemist turutõrkega – vaja analüüsida, kas valitsuse sekkumine muudab paremaks
Eelarve vahendid: kalduvus defitsiidile, maksud – arvestada ka poliitilisi kulusid
AVALIKUD HÜVISED
Kui jätta avalike hüvede pakkumine turu kätte, siis turg hakkaks tõrkuma, seega peab riik sekkuma ja avalikke hüviseid ise pakkuma. Kui tarbijad pole nõus hüvise eest maksma, siis pole turul motivatsiooni seda pakkuda.
Täielik avalik hüvis – mitterivaalne + mittevälistatav
Osaliselt avalik hüvis – mitterivaalne või mittevälistatav, nt teatud kanalite vaatamine TV-st
Hinnaga normeeritavad avalikud hüvised – mitterivaalsed, aga välistamise võimalus on olemas
Ülekoormatavad avalikud hüvised – kui teatud punktist alates täiendava tarbijaga kaasnev piirkulu=0. Nt maanteed, sillad – kui tarbijaid on liiga palju, takistavad nad teistel toodet tarbimast.
Hüvise karakteristikud ei ole tingimata fikseeritud, need võivad ajas muutuda: nt erahüvisest võib saada avalik hüvis ja vastupidi. Sõltub tehnika arengust, asustuse tihedusest jms.
Satelliitsignaali segades on võimalik inimeste tarbimist välistada (kõik, kellel on taldrikud , ei saa signaali kätte).
Vanasti – tuletõrje välistatav – kui maksud maksmata, siis tuletõrje ei tulnud. See oli võimalik, kuna asustus oli hõre ja puudusid kortermajad.
Turg suudab ka avalikke hüviseid pakkuda, kui kulud saavad kaetud. Nt raadiokanalid – mitterivaalsus ja mittevälistatavus – tarbijatelt ei saa raha küsida, aga kulusid kaetakse reklaami müümise eest.
AVALIKKE HÜVISEID EI PAKU ALATI AVALIK SEKTOR ! Avalik sektor võib pakkuda ka erahüvesid. Erasektor võib pakkuda ka avalikke hüviseid (nt raadio).
Turu ebaefektiivsus (ehk turutõrge ) avalike hüviste puhul:
Kui välistamine oleks mitte-rivaalse hüvise puhul võimalik, siis kas see oleks efektiivne? MC = 0, aga MB > 0, seega oleks efektiivne, kui tarbija saaks hüvist tarbida (ruumi Pareto täiustuseks). Nt silla puhul – kui nõudlus langeb nulli enne kandevõime piiri, siis on sild kogu nõudluse ulatuses mitte-rivaalne. Kui me võtaks silla ületajatelt tasu, siis kaasneks sellega heaolukadu, sest tarbija heaoluvõit on väiksem võetava hinna tõttu. Saamata jäänud kasu = kulu. Kuna MB>MC oleks ruumi Pareto täiustuseks. Hinna kehtestamine sillale viib alatarbimiseni.
Joonis 12
Avalike hüviste probleemi 2 tahku:

Kui välistada ei saa, siis ei saa katta ka hüvise pakkumisega seotud kulusid.

Mitterivaalse hüvise puhul, MC on iga täienda tarbija puhul 0. Aga MB>0, seega välistamine oleks ebaefektiivne.
Mänguteooria - vahend interaktiivsete otsusesituatsioonide kujutamiseks ja analüüsimiseks . Interaktiivne otsusesituatsioon - situatsioon, kui minu enda saadav kasu sõltub teiste – samuti strateegiliseselt käituvate – inimeste otsustest ja tegevustest. Mänguteooria annab meile vahendid, kuidas strateegilist situatsiooni kirjeldada ja kuidas määrata kindlaks kirjeldatud mängu tasakaal st teha kindlaks strateegiliselt stabiilsed situatsioonid.
Strateegiliselt stabiilsed situatsioonid - situatsioonid, kus ühelgi osalisel, ühelgi mängijal pole motiivi või stiimulit oma otsusest kõrvale kalduda st otsusest taganeda ja kuidagi teisiti otsustada.
Sellist tasakaalusituatsiooni nimetatakse Nashi tasakaal - strateegiliselt stabiilne situatsioon, kus ühelgi mängijal pole põhjust kõrvale kalduda. See on stabiilsuse, mitte efektiivsuse omadus. See võib anda kollektiivse kasulikkuse seisukohalt väga ebaefektiivseid tulemusi. Nashi tasakaalus teevad kõik oma parima , sõltuvalt sellest, mida teised teevad.
Stabiilsus - Kui teised jäävad oma otsuse juurde, siis pole ühelgi mängijal motiivi muuta oma otsust, et saada suuremat kasu.
Vangi dilemma – hea näide interaktiivsetest otsusesituatsioonidest.
Nashi tasakaal antud juhul, kas kollektiivselt optimaalne/efektiivne? Individuaalselt: ratsionaalne järgida isekat starteegiat. Kui aga mõlemad valivad iseka strateegia, siis on lõpptulemus halvem , kui siis, kui oleks valitud mitte-isekas strateegia.
Nashi tasakaal ja see olukord räägib vastu Smithi ja Hayeki ideedele, kes väitsid, et isikliku kasu taotlemine viib ühiskondliku kasuni. Vangi dilemma näitab, et isikliku kasu taotlemine ei vii tingimata kollektiivse kasuni.
Avalike hüviste eest vabatahtlik panustamine  sarnane struktuur vangi dilemmaga.
Avaliku hüvise kogus on efektiivne, kui ühiskonna piirkasu = ühiskonna piirkulu.
Erahüviste puhul on hind kõigile sama, küsimus on selles kui palju indiviidid erinevate hindade puhul mingit hüvist osta tahavad.
Avalike hüviste puhul on kogus kõigile sama, küsitakse aga, kui palju indiviidid selle koguse eest oleksid nõus maksma.
Efektiivsuse tingimus avalike hüviste puhul: MC=MB
Erik Lindahl’i tasakaalupunkt – lõikepunkt avaliku hüvise kollektiivse nõudluskõvera (ehk ühiskondliku piirkasu kõvera) ning ühiskondliku piirkulu kõvera vahel
Lindahli hind – mida iga indiviid konkreetse koguse avaliku hüvise eest on nõus maksma (vastavalt oma piirkasule)
Lindahli arvates peaks ideaalis avalike hüvise üle otsustama konsensuse alusel. Igaüks peaks maksma avaliku hüvise eest vastavalt oma piirkasule. Konsensus tagab efektiivsuse. Lindahl oli Wickselli õpilane.
Probleemid: kas inimesed avalikustaksid oma eelistusi, kas inimesed jõuaksid sellise konsensuseni, kus igaüks maksab nii palju, kui on tema piirkasu?
Tegelikkuses ei pruugi avalike hüviste kogus olla alati efektiivne.
Erahüviste pakkumine riigi poolt:
Haridus – erahüvis , sest puuduvad avaliku hüvise tunnused: rivaalne, sest iga täiendava tarbija lisandumine toob kaasa kulusid, välistatav, sest kõiki ei pruugita kooli vastu võtta. – kuigi see on erahüvis, pakub seda avalik sektor.
Mancur Olson – The Logic of Collective Action
Keskne tees: eeldus, nagu oleks grupi tegutsemine ja individuaalne tegutsemine analüütiliselt sarnased, on vale. Individuaalne ratsionaalsus ei taga tingimata kollektiivset ratsionaalsust.
Eksperimentide tulemused näitavad, et need, kes saavad oma enda panusest rohkem kasu, panustavad rohkem. Mida suurem on grupp, seda väiksemad on panused . Mängijatevaheline suhtlemine parandab tulemusi.
E. Ostrom eksperimendid : osalejad panustavad 40-60% oma algkapitalist, pärast esimest raundi panused vähenevad. Need inimtüübid, kes usuvad, et teised inimesed on koostöövalmid, panustavad tavaliselt rohkem ja on ise ka koostöövalmid. Mängu struktuuri parem õppimine aitab kooperatiivsete strateegiate valimisele tavaliselt kaasa. Näost näkku suhtlemine suurendab koostöö hulka. Valmidus kasutada ressurssi karistamiseks.
3 tüüpi: ratsionaalsed egoistid, tingimuslikud koostöö tegijad (50-60% rahvastikust), altid karistajad.
VÄLISMÕJUD – kui kahe osapoole vaheline tehing mõjutab kolmandat, ilma teda tehingusse kaasamata või tema nõusolekut küsimata. Tekib, kui üks mõjutab teisi nii, et neile tekitatakse kulusid, aga neid ei kompenseerita või neile tehakse kasu, aga ei saada selle eest tasu. / Turul toimivate tehingutega kaasnevad kulud või kasud, mis ei kajastu hindades. Kulusid kannavad või kasusid saavad kolmandad osapooled. Välismõjude puhul ei peegelda turuhinnad täielikult kõiki ühiskondlikke kulusid või kasusid.
Negatiivne välismõju – üks ettevõte/indiviid tekitab teisele kahju ilma selle eest kompensatsiooni maksmata.
Positiivne välismõju – üks ettevõte/indiviid võimaldab teisele kasu ilma selle eest tasu saamata.
Tarbimisega seotud välismõjud: mingi hüve tarbimisel tekitatakse teistele kasusid või kahjusid, aga seda ei võeta tarbimisotsuses arvesse.
Tootmisega seotud välismõjud: mingi hüve tootmisega tekitatakse teistele kasu või kahju, aga seda ei võeta tootmisotsustes arvesse.
Turul kujunenud tasakaal on Pareto efektiivne, kui ühiskondlik piirkulu = piirtulu. Turumehhanism suudab selle tagada, kui erapiirkulu = ühiskondlik piirkulu ja kui erapiirkasu = ühiskondlik piirkasu.
Miks välismõjud põhjustavad ebaefektiivsust? Tehes otsust, kui palju toota või tarbida, võtavad indiviidid ja firmad arvesse vaid oma kulusid ja kasusid (erapiirkulusid ja –kasusid), aga mitte ühiskondlikke kulusid või kasusid.
Roosa kolmnurk – on toodetud rohkem, kui majanduslikult efektiivne oleks. Tootmiskulud on suuremad, kui kasu, mis sellest saadakse. Heaolukadu ühiskonna jaoks.
NT õunapuud ja mesinik . Ühiskondlikult kasulik oleks istutada rohkem õunapuid . Kui õunapuid istutatakse, saab kasu ka mesinik.
Ühiskondlik heaolukadu – piirkasu > piirkulu, kasu mida ühiskond oleks võinud saada, kuid õunapuu istutaja ei istutanud neid puid.
Negatiivne välismõju – tarbimisel viib ebaefektiivse tarbimiseni turul, kulu on suurem, kui sellest ühiskondlikult saadav kasu. Nt suitsetamine
Positiivne välismõju tarbimise puhul – nt vaktsineerimine. Ühiskondlik piirkasu > erapiirkasu. Positiivsed välismõjud viivad heaolukaoni?
Joonis 13
Inframarginaalsed välismõjud – kui väline kulu või väline kasu on turu tasakaalupunktis 0, siis ei põhjusta see ebaefektiivsust.
Pareto-relevantsed välismõjud – turu tasakaalupunktis ühiskondlikud kulud/kasud erinevad erakuludest/kasudest.
Lahendused: Stiglitz – eraviisilised lahendused, riiklikud abinõud (turul põhinevad, mitteturulised)

Korrigeerivad maksud ( Pigou maks) – paneb tootja arvesse võtma väliseid kulusid, mida tootmine tekitab. Kui ühiskondlik piirkulu > erapiirkulu, kasutada maksu t, mis võrdsustaks need kulud ettevõtja silmis .
Probleemid: kuidas leida väliseid piirkulusid, administratiivsed kulud, poliitilised kaalutlused.
Pigou: kui eraviisilised piirkulud ja ühiskondlikud piirkulud lahknevad, siis kasutada ’erakorralisi julgustusi’ (toetusi) või ’erakorralisi piiranguid’ (makse). Teoorias !!! Praktikas: administratiivsed kulud ja poliitilised motiivid..

Toetused (dotatsioon, subsiidium ) – soodustamaks seda, et tootjad või tarbijad võtaksid arvesse positiivseid välismõjusid, mida nende tegevused tekitavad.

Standardite ja keskkonnamaksude lähenemine – panna paika standardid, missugust keskkonna puhtuse taset me tahame saavutada. Leida katseeksitusmeetodil, milline maksude tasa toob kaasa vastava standardi saavutamise. Sellise lähenemise puhul ei pruugi kehtestatud maks t tingimata vastata välistele kuludele (seega Pareto optimaalsus pole tingimata tagatud.) AGA! Selline lähenemine on administratiivselt odavam ja lihtsam kui Pigou maksude järgmimine.

Turustavate saastelubade süsteem – pakkus välja Dales. Turustatav luba – luba paisata õhku või vette teatud hulk saastet. Riik jaotab saasteload firmadele. Võivad kasutada ise või müüa teistele – ’saastelubade turg’. Kui firma X tahab saastada rohkem kui loa katet on, siis ostab lubasid juurde teistelt firmadelt , kellel on odavam saastamist vähendada. Riigi ülesanne on monitoorida, et kogu saastamine oleks lubadega kaetud. Eelised: tagab kuluefektiivse saaste vähendamise – kõigi firmade saaste vähendamise piirkulu on võrdne ja võrdub saasteloa hinnaga. Need, kel on odavam saastet vähendada, vähendavad rohkem, kellel kallim, vähendavad vähem. Kindlus kogu saaste hulga osas. Probleemid: lubade jaotamine (õigluse küsimused), pole soovitav, kui saaste kontsentreerub, kui tasuta anda siis riik ei saa tulu (erinevalt saastemaksudest), administratiivsed kulud.

Regulatsioonid – väljunditel põhinevad: keskenduvad lõplikule tulemusele. Sisendil põhinevad: nt teatud materjalide kasutamine tootmises, teatud tootmistehnoloogia ettekirjutamine. Eelised: kindlud, bioloogilised nõuded, kui geograafiline kontsentreerumine on probleem. Probleemid: ei vähenda saastamist kõige efektiivsemal viisil, ei anna stiimulit vähendada saastamist rohkem kui regulatsioon ette näeb, suured administratiivsed kulud, avalik valik (’vanaisade klausel’).
Saastemaksud:
Probleemid: ei pruugi kaasa tuua saastamise vähenemist
Eelised: kuluefektiivne – kõik ettevõtted vähendavad saastamist punktini, kus vähendamise piirkulu = saastemaksuga (MC=t). Ei saa öelda, et üks oleks viimast tonni saastet saanud vähendada odavamalt kui teine. Paindlik – firmade enda otsustada, kuidas saastamist vähendada. Konkurentsisurve. Maksutulud riigile.
Keskkonnamaksud praktikas: saastemaksud – vastavalt saaste kogusele. Tootemaksud – maksustatakse tooteid, mis on keskkonnale kahjulikud. Mõtekas siis, kui emissioone pole kerge mõõta ja kui tarbijate arv on suur.
Eraviisilised lahendused välismõjudele: Stiglitz – välismõju muutmine sisemiseks, omandiõiguse kindlaksmääramine, õigussüsteemi kasutamine.
Ronald Coase : välismõjud on kahepoolne vastastikune suhe, et välismõju eksisteeriks peab olema vähemalt 2 osapoolt. Kui ’ohvrit’ ei oleks, ei oleks ka välismõju. Eesmärk lahenduse otsimisel – suurema kahju vältimine: kummal on odavam oma tegevust muuta?
Coase teoreem: kui pole tehingukulusid (neoklassikalise koolkonna eeldus), siis negatiivsete välismõjude tekitajad ja nende ohvrid jõuavad ise omavahel läbirääkides efektiivse lahenduseni, sõltumata sellest, kummale on oma tegevuseks õigus antud. St riigi sekkumist pole välismõjude puhul vaja.
Reaalselt, aga tehingukulud eksisteerivad. Coase näitas, et “neoklassikalises maailmas” ei tekikski kunagi välismõjude probleemi, kuna osapooled lahendaksid omavahel läbi rääkides olukorra. Seega ka nt Pigou makse pole neoklassikalises “maailmas” vaja.
Coase: reaalses maailmas on riigil oluline roll välismõjude lahendamisel. Õigussüsteemi eesmärk on vähendada tehingukulusid. Kui neid on raske vähendada, siis tuleb omistada omandiõigused nii, et tagatud oleks efektiivne tulemus. Kui tehingukulusid on raske vähendada, siis sekkub riik, et välismõjusid lahendada.
Tehingukulud on kõrged, kui suur hulk inimesi on probleemist puudutatud ja kui sotsiaalsed normid takistavadd läbirääkimisi. Nt suitsetamine.
Omar Azfar:
Indiviidi ratsionaalsus ei võrdu grupi ratsionaalsusega. Grupi suurus mõjutab sotsiaalset survet - väiksemas grupis on sotsiaalne surve suurem. Väiksed grupid saavad organisatsioonis paremini hakkama, sest neil kulub vähem ressurssi, nad saavad vahetult suhelda, on nähtav oma panustatud tegevus ja sellest saadav kasu. Rikkam ja suurem grupp peab rohkem oma ressurssidest panustama – väikeste ekspluateerimine. Rikkad on aga nõud rohkem panustama, sest neil on palju rohkem kaotada.
Stiimulid – mõjutavad meie käitumist (reeglid, ettekirjutused), eriti vajalikud on need suures grupid.
Kollektiivse tegevuse probleemide kujutamine vangide dilemmaga pole hea variant, sest kollektiivne tegevus eeldab koostööd, kuid vangide dilemmas seda rakendada ei saanud.
Kollektiivne tegevus – keskkonnprobleemid –kõik riigid võitlevad selle vastu, üritavad vähendada, kuigi riiki otseselt ei puuduta . Nt osooniaugud .
Huvigrupid kulutavad palju ressursse, toimub stagnatsioon , räägitakse kaua samast teemast.
Rikastel riikidel on palju eksporti, tegelevad kõrgtehnoloogiaga. Tuleb osata teha kollektiivseid otsuseid ja lahendada probleeme, sest muidu riik ei rikastu.
Jürgen Backhaus:
Klassikalised/regulatiivsed maksud – püütakse muuta käitumist, nt keskkonnamaksud, Pigou maksud.
Enne maksude kehtestamist tuleb mõelda, mida hakkab mõjutama ja kas see toob soovitud tulemuse.
Coase suhtus kriitiliselt maksustamisesse. Kui lisakulusid (tehingukulusid) ei kaasne, peab probleemiga tegelema see, kes saab kõige rohkem kasu ja kelle kulud on kõige väiksemad.
Otsuseid tuleb teha siis, kui veel kulusid pole tehtud.
Maksude eesmärk – korrigeerida negatiivset välismõju. Probleemiks on see, et osad ettevõtted on nii jõukad, et võivad maksu maksta ja neil ei juhtu sellest midagi. See tekitab olukorra, kus ettevütted ei võta keskkonna säästmist tõsiselt.
Regulatiivsete maksude kehtestamisel kannataks kohalik majandus, sest tulu-kulu pole võimalik hästi välja selgitada, pärsib konkurentsi.
Pigou maksude asemel pakutakse välja, et maksu peaks kehtestama enne, kui tegevus on toimunud.
Backhaus pakub välja meetme: maksusoodustused. Kui töötada välja/võtta kasutusele mingi keskkonnasõbralik tehnoloohia, siis saab maksusoodustuse.
SOTSIAALKINDLUSTUS – sotsiaalpoliitiliste abinõude süsteem, sotsiaalne kaitse sissetulekute katkemise või vähenemise või kulutuste suurenemise korral. Eesti sotsiaalkindlustusskeemid on pensioni-, ravi-, töötuskindlustus, peretoetused, vanemahüvitis, puuetega inimeste sotsiaaltoetused ja matusetoetus.
Heaoluriik – pärit UK-st, vastand warfare state (Saksamaa).
Kõige ulatuslikum mõju tekkis pärast laevakindlustuse väljapakkumist – annab turul väärtust juurde.
Rahalised väljamaksed riigilt:
1)sotsiaalkindlustuse põhimõttel: väljamakseid tehakse neile, kes on teinud sissemakseid. Nt töötuskindlustus.
2)sissemaksega mitte seotud: universaalsed - nt lastetoetused . Sostsiaalhoolekande toetused- nt toimetulekutoetused.
Heaoluriigi eesmärgid:

Elamisstandardite toetamine : vaesuse leevendamine, kindlustus (et vältida suurt ja ootamatut langust elatustasemes nt töötuskindlustus, mis sõltub sissemaksetest), tarbimise ühtlustamise võimaldamine.

Ebavõrdsuse vähendamine: vertikaalne õiglus (ümberjaotus), horisontaalne õiglus (kohelda võrdseid võrdselt).

Sotsiaalne kaasatus : väärikuse tagamine, ühiskondlik solidaarsus .

Efektiivsuse tagamine: makro-, mikroefektiivsus, ajendite arvestamine .

Administratiivne lihtsus, läbipaistvus, selgus, tõhusus
Vanad sotsiaalkindlustusmaad – Bismarcki traditsiooni maad. Algusest peale sotsiaalpoliitika tugines sotsiaalkindlustuse ideele. Perekonnatoitja sissetuleku säilimine, staatus vs vaesus.
Uues sotsiaalkindlustusmaad – Beveridge traditsiooni maad. Peamiseks eesmärgiks oli algul vaesuse vältimine.
Sotsiaalkindlustust pakub riik, sest turg ei suuda seda pakkuda.
Kindlustus – mehhanism, mis kaitseb inimest riski vastu. Võimaldab koondada individuaalseid ressursse jagamaks riski, sest teada on sündmuste keskmine tõenäosus.
Kindlustamise võimalikkuse eeldused:

Iga indiviidi puhul peab kindlustatud sündmuse tõenäosus p olema teistest sõltumatu – erakindlustus on võimalik kui on kindel arv ’võitjaid’ ja ’kaotajaid’. Aktuaarne kindlustus saab hakkama individuaalsete, aga mitte süsteemsete šokkidega. Nt inflatsioon

P peab olema teada, sest kindlustus suudab adresseerida riski, aga ei suuda hakkama saada määramatusega.

P peab olema väiksem kui 1
Asümmeetriline informatsioon: kui eksisteerib kahjulik valik või moraalirisk , siis on kindlustusturg ebaefektiivne või ei eksisteeri üldse.
Kahjulik valik – tuleneb asümmeetrilisest infost kindlustuse pakkuja ja ostja vahel. Ostjal on rohkem infot.
Moraalirisk – tuleneb asümmeetrilisest infost, kindlustusfirma ei saa järgida, kuidas kindlustatu mõjutab p või L suurust.
Argumendid riigi sekkumiseks:

lühinägelikkus ja valearvestus - 100 eurot täna või 200 eurot aasta pärast? Hüperbooliline diskondteerimine. Kulud ja kasud ajas lahutatud, ebaselge tagasiside.

administratiivsed kulud - Suured administratiivsed kulud erakindlustuse puhul. T mõjutab kindlustuse hind. Kui hind on liiga kõrge, võivad osad kindlustusest loobuda. Sotsiaalkindlustuse puhul on kulud madalamad.

õiglus ja võrdsus – nt puuetega inimesed. Pikaaegne töötu  pole pensioni.
Sotsiaalkindlustus – kohustuslik, kindlustusleping vähem spetsiifiline, võimaldab kaitset ka määramatuse vastu.
Töötuskindlustus – riiklik, püüab vähendada moraaliriskist tulenevaid probleeme. Enamikes EL riikides sõltuvad sissemaksed palgast ja väljamaksed sissemaksetest. Eesmärk on tagada töötajale töötuks jäämise ajaks asendussissetulek, mis samas toetaks aktiivseid tööotsinguid ning pakkuda tööandjale tuge majanduslike ümberkorralduste ajal.
Töötuskindlustushüvitisele on õigus, kui:

inimene on töötuna arvele võetud;
on esitatud töötuskindlustushüvitise avalduse;
inimene on töötuna arvele võtmisele eelnenud 36 kuu jooksul vähemalt 12 kuud töötanud ja töötuskindlustusmakset maksnud;
töösuhe on lõppenud hüvitisele õigust andval alusel

Töötuskindlustushüvitisel on nii miinimum- kui maksimumsuurus. Töötuskindlustushüvitist makstakse esimesel sajal päeval 50% (maksimumsuurus) ja seejärel 40% (miinimumsuurus) kolmekordsest Eesti keskmisest ühe kalendripäeva töötasust.
Töötuskindlustushüvitisele ei ole õigust kindlustatul, kelle viimane töö- või teenistussuhe lõppes:
1) töölepingu ülesütlemisel töötaja algatusel või teenistussuhte lõpetamisel avaliku teenistuja algatusel, välja arvatud töösuhte lõpetamisel töölepingu seaduse § 37 lõikes 5, § 91 lõikes 2 ja § 107 lõikes 2 nimetatud alustel;
2) töölepingu seaduse § 88 lõike 1 punktides 3–8 nimetatud põhjusel või teenistuskohustuste rikkumise, usalduse kaotamise või vääritu teo tõttu;
3) poolte kokkuleppel.
Kindlustatul on õigus saada töötuskindlustushüvitist kogu töötuna arvel oleku ajal, kuid mitte kauem kui:
1) 180 kalendripäeva kindlustatul, kelle kindlustusstaaž on lühem kui 56 kuud;
2) 270 kalendripäeva kindlustatul, kelle kindlustusstaaž on 56–110 kuud;
3) 360 kalendripäeva kindlustatul, kelle kindlustusstaaž on 111 või enam kuud.
Riiklik tervisekindlustus – p polnud võimalik teha ratsionaalset otsust. Ka uute skeemide puhul: 3+6, 2+6 jne – kas on inimestele selgitatud mõju I samba pensionile?
II samba pensioni mõtlemiskohad: Kuidas kaitsta II samba pensione inflatsiooni eest tulevikus? Kas peaks olema konservatiivne riiklik fond, mille puhul on garanteeritud tootlus ? Kui sageli peaksid inimesed saama fondi vahetada? Annuiteetide ostmise kohustuslikkus ? – Peaks võimaldama järk-järgulist annuitiseerimist, kui pensionile minemise hetkel on finantsturud madalseisus.
Eesits: progressiivne tulumaks - maksustamise süsteem, kus suuremale brutotulule kehtib suurem maksumäär (protsent).
Regressiivne maks – maks, mille maksumäär väheneb maksustamise objekti hulga või suuruse kasvades. Regressiivseteks maksudeks loetakse ka makse, mis on kõigile võrdsed, kuid moodustavad seega madalama sissetulekuga inimeste sissetulekust suurema protsendi kui kõrgema sissetulekuga inimeste sissetulekust, selle näiteks on käibemaks.
Nt USAs – üle 110 000$ teenimisest ei pea enam sotsiaalmaksu maksma – soodustab kõrgete palkadega töökohtade loomist.
!!! Kasuta vangi dilemma ideed, et selgitada maksude kohustuslikkust (Nashi tasakaal jne.)
SOTSIAALHOOLEKANNE –
Camara: ’kui ma annan vaestele süüa, siis kutsutakse mind pühakuks. Kui ma aga küsin, miks vaestel süüa ei ole, siis kutsutakse mind kommunistiks.’
Efektiivsuse argumendid vaesuse leevendamiseks: siisetulekust tulenevad välismõjud. Vabatahtlik ümberjaotuse tase ei pruugi olla optimaalne: avaliku hüvise probleemid, annetamine .
Kuidas viia hoolekanne abivajajateni?

Sissetuleku test – tõestus, et pole piisavalt sissetulekut. Eelised: täpsus. Probleemid: negatiivsed stiimulid töötamiseks ja säästmiseks, tungib eraellu, administratiivselt aeganõudev ja kulukas .

Vaesusega seotud indikaatorite kasutamine – sellised, mida kerge kindlaks teha (kergem kui sissetulekut) ja mis vaesusega korreleeritud. Indikaatorid : vaesusega selgelt korreleeritud, et teada abivajajate sihtgruppide täpne kindlakstegemine . Peaksid oleks kergesti jälgitavad/mõõdetavad, et teha administreerimine kergemaks. Ei tohiks alluda inimeste manipuleerimisele, selleks, et vähendada negatiivseid stiimuleid. Eelised: pole negatiivset mõju töötamisele ja säästmisele, kui indikaatorid on kergesti mõõdetavad, siis on administreerimine kergem. Probleemid: tüüp 1 viga: tahtmatu väljajätmine (kui tegelikult vaene ei kvalifitseeru toetuseks), tüüp 2 viga: tahtmatu hõlmamine (kui mittevaene saab toetust).

Sihtgruppide enda valikute kasutamine – hinnatoetused, tingimuslikud toetused (nt töötu abiraha maksmine vaid siis, kui täidetakse teatud nõudeid nt täiendkoolitus, tööotsimine – inimeste otsused näitavad siin, kas nad päriselt abi vajavad.

Kombinatsioonid – nt soodustus töötmise eest, toetuse saamine sissetuleku testi alusel, tingimusel, et töötatakse n tundi nädalas. Suurendab sissetulekut ja motiivi töötada.
Lastetoetused: universaalsed (laste arv kui vaesuse indikaator, administratiivne lihtsus), sihitud (tüüp 1 ja 2 vead, stigmatiseerivad mõjud, administratiivsed kulud ja sekkumine eraellu, inimeste käitumise moonutamine.
MAKSUNDUS
Maks - seadusega või seaduse alusel valla- või linnavolikogu määrusega riigi või kohaliku omavalitsuse avalik-õiguslike ülesannete täitmiseks või selleks vajaliku tulu saamiseks maksumaksjale pandud ühekordne või perioodiline rahaline kohustus, mis kuulub täitmisele seaduse või määrusega ettenähtud korras, suuruses ja tähtaegadel ning millel puudub otsene vastutasu maksumaksja jaoks.
Maksu funktsioonid:

’koormamisfunktsioon’ – rahalise tulu saamine

Kujundamisfunktsioon – majanduspoliitiline funktsioon (käitumise muutmine), sotsiaalpoliitiline funktsioon (ümberjaotamine)
1 maks võib täita ka erinevaid eesmärke.
Maksubaas – konkretiseeritud maksu objekt.
Maksumäär – kui suur osa maksubaasist läheb maksudeks.
Maksukulud – Eestis 2013: u 320 mln Eur: täiendav maksuvaba tulu pensioni korral (126 mln), eriotstarbelise diislikütuse ja kerge kütteõli soodsam aktsiisimäär (58 mln), käibemaksumäär 9% ravimitele ja meditsiiniseadmetele (30 mln).
Maksu piirmäär (MTR) – täiendavalt teenitud rahaühikult makstav määr = ∆ (muut) makstud maksusummas / ∆ maksubaasi väärtuses.
Keskmine maksumäär (ATR) – kokku makstud maksud / tulu
Proportsionaalne maks – maksu piirmäär jääb maksu aluse kasvades samaks.
Progressiivne maks - maksu piirmäär kasvab maksu aluse suurenedes, Eestis. Probleem: ebaõiglane inimeste suhtes, kellel on kõikuv sissetulek.
Regressiivne maks - maksu piirmäär maksu aluse suurenedes langeb.
Joonis 14
Maksustamise printsiibid:

Kasusaamise printsiip ehk ekvivalentsusprintsiip – need, kes saavad riigi poolt pakutavatest teenustest rohkem kasu, peaksid maksma rohkem. Ekstreemse rakendamise versiooni pakkus välja Lindahl – igaüks maksab maksu vastavalt piirkasule, mis ta avalikust hüvest saab. Konstrueeritakse kollektiivse piirkasu kõver, leitakse, mis punktis see kõver lõikab piirkulu kõverat. Igaüks maksab maksu vastavalt oma piirkasule.
Seda printsiipi kasutatakse sihtotstarbeliste maksude puhul.

Maksusuutlikkuse printsiip – need, kes on suutelised rohkem maksma, peaksid ka rohkem maksma. Pärineb Aristoteleselt, levinud tänapäeval.
Kodanike kaasamine maksuseaduste väljatöötamisse pole võimalik, kaasneksid negatiivsed tagajärjed.
Ideaalse maksusüsteemi omadused:

Majanduslik efektiivsus – maksusüsteem ei tohiks takistada ressursside efektiivset jaotumist. Kaasnevad moonutused peaks olema võimalikult väikesed. Mittemoonutuslik maks – maks, mille suurust pole võimalik inimesel muuta, nt isikumaks ( Thatcher ).

Administratiivne lihtsus – otsesed kulud: valitsuse enda kulud, kaudsed : maksumaksjate kulud. Kapitalitulude maksustamine on kulukam kui palgatulude maksustamine.

Paindlikkus – vajadus maksumäärasid muuta vastavalt majanduse olukorrale. Progressiivne maksusüsteem – automaatne stabiliseeriv mõju.

Poliitiline vastutus – maksusüsteem peaks olema selline, et inimesed teaksid, kui palju nad tegelikult makse maksavad. See on oluline, et poliitilise süsteem saaks nende eelistusi täpsemalt peegeldada, nt sotsiaalmaks . Need, kes formaalselt, seaduse järgi peavad maksu maksma, ei pruugi tingimata olla need, kellele tegelikult maksukoorem langeb: maksuintsidentsi analüüs – analüüsib, kes maksukoormat tegelikult kannab.
Millised maksud on nähtavamad – tulu- või käibemaks? Kumbaid peaks riik kasutama?

Õiglus – horisontaalne õiglus – kõiki oluliste omaduste poolest võrdseid inimesi maksustatakse võrdselt, nt Inimesed kes teenivad ühepalju. Potentsiaalne võimekus maksta vs realiseeritud võimekus maksta. Vertikaalne õiglus – kes suudavad rohkem maksta, peavad rohkem maksma. Kas võrdne % proportsionaalse tulumaksu puhul on piisav, et tagada vertikaalne õiglus? Sissetulekust saadav piirkasulikkus on kahanev. NT sissetulek 100 eur vs 10 000 eur kuus: kui teenitakse juurde üks euro ja võtame ära 20% sellest mõlemal, siis kas toodud ohver (kasulikkuse kadu) on võrdne?
2 inimest teenivad samapalju kuus, kuid 1 neist on haige ja peab palju ravimitele kulutama. Kas on õiglane, et maksustame neid võrdselt, kas nad saavad oma sissetulekust samal tasemel heaolu? Kuidas teha maksustamist õiglasemaks?
Maksude intsidents ehk ülekandumine – analüüsib, kes maksukoormat tegelikult kannab.
Joonis 15 täiend
Maksuintsidents sõltub: nõudluse ja pakkumise hinnaelastsusest. Nõudluse hinnaelastsus: kui hüvise hind muutub 1% võrra, siis mitme % võrra muutub nõutud kogus?
Kui hinnatõusu tagajärjel nõudlus osaliselt langeb, siis on tegemist elastse nõudlusega. Kui hinnatõusu tagajärjel nõudlus eriti ei lange, siis on tegemist mitteelastse nõudlusega.
Elastsus =
Mida väiksem on pakkumise elastsus, seda suurema osa kannab maksust pakkuja.
Mida väiksem on nõudluse elastsus, seda suurema osa maksust kannab tarbija.
Mida suurem on pakkumise elastsus, seda väiksema osa maksavad maksust pakkujad .
Mida suurem on nõudluse elastsus, seda väiksema osa maksavad maksust tarbijad.
Maksude intsidents tööjõumaksude puhul:
Mida elastsem on tööjõu pakkumine ja mida vähem elastsem on tööjõunõudlus, seda enam kanduvad kõrgemad maksud üle tööjõu kogukuludesse (tööandjatele).
Mida vähem elastne on tööjõu pakkumine ja mida elastsem on tööjõu nõudlus, seda rohkem kanduvad kõrgemad maksud üle töötajatele (st saavad vähem palka).
Maksupoliitika eesmärk: kujundada selline maksusüsteem, mis minimeeriks heaolukao suurust, võttes eelduseks soovitus maksutulu. Kui meil on teada, kui palju riigil on tegevuseks raha vaja läheb, siis kuidas saada seda raha maksudena nii, et maksudega kaasnev heaolukadu oleks võimalikult väike?
Kindlasummaline maks – mille puhul pole käitumise muutmisega võimalik maksukoormat vähendada, ei kaasne ebaefektiivsust.
Moonutuslikud maksud – makstav maks sõltub majanduslikust käitumisest. Moonutused- nt inimesed tarbivad hüvist vähem, töötavad vähem vms, kaasneb ebaefektiivsus.
Heaolukao mõõtmine kasutades kompenseeritud nõudluskõverat: leiame, kui suur on tarbija heaoluvõit enne maksu kehtestamist, siis leiame heaoluvõidu kui kehtestame maksu ja leiame kui suur on maksutulu. Heaolukadu = tarbija heaolulisa enne maksu – (tarbija heaolulisa pärast maksu + maksutulu).
Heaolukadu hüvise maksustamisel: maksu tagajärjel – hinnad ei peegelda enam korraga tootmise piirkulusid ja tarbijate saadud piirkasu. Kuna maks surub hinna kõrgemale, siis hind ei võrdu enam piirkuluga. Maksustatud kauba tarbimine maksu tagajärjel on liiga madal (Pareto efektiivsuse mõttes): osa tarbijatest jätab maksu tõttu hüvise tarbimata, kuigi nende saadavad piirkasud on suuremad kui tootmise piirkulud (ja seeda oleks Pareto-optimaalne kui need hüvise ühikud saaks tarbitud).
Heaolukao suurus sõltub nõudluse ja pakkumise elastsusest.
Frank Ramsey – kaupade optimaalne maksustamine. Uurib, milline maksumudel põhjustab minimaalselt kaupade maksustamisega seotud moonutusi. Vastus: Maksumäär peaks olema pöördvõrdeline kauba pakkumise ja nõudluse elastsusega. Kriitika: poliitilised motiivid, kas poliitikutel on piisavalt ajendeid Ramsey loogikat järgida?
Elastsusoptimistid: tööjõu pakkumise elastsus pole suur. Elastsuspessimistid: tööjõu pakkumise elastus on kõrge.
Mirrlees: idee: kõrgeimate sissetuleku astmete puhul peaks maksu piirmäär olema 0. Optimaalne tulumaksusüstseem oleks selline, kus maksu piirmäär on konstantne ja optimaalne maksumäär jääks 20-30% vahele. Kui eeldada, et tööjõu pakkumise elastsus on madalam, siis võib optimaalne maksumäär olla ka üle 50%.
Kõige tundlikumad tööjõu maksude muutumise osas on abielus naised ja üksikvanemad. Naiste tööjõu pakkumine on elastsem. Maksude mõju on suht väike keskeas meeste puhul, ning samuti ka nende jaoks, kelle tulevane palk sõltub praegusest töötamisest. Maksudel on suurem mõju tööturule sisenemistele/väljumistele ja väiksem töötundidie vähesele muutumisele.
Tööjõu nõudlus: maksupoliitika, mis suurendab tööjõukulusid, vähendab tööjõunõudlust ja hõivet. Maksupoliitika, mis vähendab teiste tootmistegurite (nt kapitali) hinda, muudab tööjõu ja teiste tootmistegurite vahekorda (tavaliselt madala kvalifikatsiooniga tööjõu kahjuks). Maksu mõju ulatus sõltub nõudluse elastsusest.
Nõudlus madalapalgalise tööjõu järele on elastsem, sest selle asendamine moodsama tehnoloogiaga on lihtsam, samuti on lihtsam viia tööjõumahukamat tootmist üle teise riiki.
Avaliku valiku koolkond: kui me võtame arvesse demokraatlikke otsusetegemismehhanisme, siis võivad ettepanekud optimaalse maksusüsteemi osas näha välja üsna erinevad sellest, mida pakuvad välja heaoluökonoomilised lähenemised .
Ortodoksne lähenemine: kuidas peaks maksusüsteem olema kujundatud, tagamaks maksimaalset efektiivsust= Kuidas peaks maksumäärad olema paika pandud tagamaks parimat kompromisse efektiivsuse ja vertikaalse õigluse vahel? Mida selle heaolu/jõukuse all mõista? Kuidas seda mõõta, kuidas maksukoormuse erinevad jaotused mõjutavad jõukuse jaotust?
Konstitutsiooniline lähenemine: millised maksupoliitikad on tulemuseks läänelike demokraatiate poliitiliste institutsioonide raames? Kuidas mõjutaksid teatud institutsiooniliste elementide muutmine maksupoliitikaid? Millised on erinevate institutsionaalsete korralduste tagajärjed maksudele ja eelarvele ning kuidas neid arvestada maksupoliitikat puudutavate ettepanekute koostamisel?
Halcombe: Ramseylik maksusüsteem suurendaks poliitilisi kulusid ja renditaotlemist.
Maksustamisega seotud kulud: ühiskonna heaolukadu, valitsuse administratiivkulud , maksumaksjate kulud, poliitilised kulud. Optimaalne maksusüsteem peaks püüdma kõiki neid minimeerida.
Fiskaalse konstitutsiooni idee: osa üldisest põhiseadusest või laiapõhjaline kokkulepe.
Buchanan&Tullock: konstitutsioonilised vs post-konstitutsioonilised reeglid
Maksude ajalugu:
19.saj lõpul oli suur hulk erinevaid makse, valitses süsteemitus. Maksutulud moodustasid alla 10% SKPst.
20.saj toimusid olulised muudatused – demokratiseerumine, töölisklassi liikumised. Makse hakati nägema kui instrumente industrialiseerumisega kaasnevate probleemide lahendamiseks. Ebavõrdsuse leevendamine, sest seni oli suurem maksukoormus vaesematel. Tulumaksude kehtestamine jõukamatele –’klassimaksud’.
I ja II MS olid väga kulukad ja nende finantseerimiseks oli vaja täiendavaid tuluallikaid. Progresseeruvad tulumaksusüsteemid- piirmäärad väga kõrged, pärast sõda neid ei kaotatud, eesmärgiks ebavõrdsuse vähendamine, klassimaksust massimaksuks.
Pärast II MS – uus konsensus riigi funktsioonide üle. Riik peaks mängima olulist rolli majanduse suunamisel ja juhtimisel. Maksusüsteem on instrument suunamaks firmade tootmise ja investeerimise otsuseid. Maksud kui piits ja präänik. Norminaalsed maksumäärad on kõrged aga tegelikud maksumäärad firmadele, kes investeerisid sinna, kus riik vajalikuks pidas, olid madalamad. 60/70ndad olid maksud kui imeretsept kõikvõimalike probleemide lahendamiseks.
Kriitika piitsa ja prääniku tüüpi maksude suunas: keerukas, regressiivsete mõjudega, kasvavad maksukulud ehk saamata jäänud maksutulud, valdkondade toetamine peaks käima avalikult, läbipaistvalt läbi toetuste , mitte peidetult maksuvabastuste abil. Süsteemi kuritarvitamine poliitikute poolt.
80ndateks – uus konsensus. Maksubaase tuleb laiendada, vähendada erandeid ja vabastusi, maksustada kõiki tulusid sarnaselt, vähendada kõrgeid piirmäärasid. Reagani maksureformid 1981, 1986, mitmed riigid imiteerisid.
Sotsiaalmaks ja tulumaks on progressiivsed sissetulekute suhtes st kõrgemad detsiilid maksavad protsentuaalselt oma sissetulekust rohkem, kui madalamad. Käibemaks on regressiivne sissetulekute suhtes, kuid neutraalne tarbimiskulude suhtes. Kõige regressiivsem on ravimitelt ja meditsiinikaupadelt tasutud käibemaks. Progressiivsemad: käibemaks raamatutelt, teatrikülastustelt, majutusteenustelt. Alkoholiaktsiis ja tubakatoodete aktsiis on regressiivsed, keskkonnamaksud on regressiivsed sissetulekute suhtes, kuid progressiivsed tarbimiskulude suhtes.
Tulumaksumäära langetamisest ja maksuvaba tulu tõstmisest on enam saanud kasu kõrgemasse detsiili kuuluvad inimesed. Kui suhteliselt on võitnud kõige rohkem keskmised detsiilid, siis absoluutselt enim on võitnud kõrgem detsiil . Seega tulumaksumäära langetamise ja maksuvaba tulu tõusu koondmõju on olnud netotulude ebavõrdsust suurendav .
Käibemaksusoodustustest ravimitele saavad kõige rohkem kasu madalamatesse detsiilidesse kuuluvad inimesed. Mitmed muud km-soodustused toovad pigem kasu jõukatele. Kui käibemaks toidule oleks 5%, siis suhteliselt saaks kõige rohkem kasu esimene detsiil, absoluutselt aga kõrgemad detsiilid.
Pretsedendijuhtum – kui Kohus on juba sarnast juhtumit lahendanud, siis järgmised juhtumid lahendatakse sama pretsedendi alusel.
Kaudsed maksud on ühtlustatud EL-s, sest mõjutavad rohkem majandust.
Juriidilise isiku tulumaks – eesmärk vältida topeltmaksustamist (kapitali ja sissetulekutulu), direktiivid : subsidiaarsusprintsiip, ühtlustamise direktiiv ,
EÜ lepingu ülimuslikud sätted: diskrimineerimise vältimine, tööliste, kapitali, toodete ja teenuste vaba liikumine. Kui seadus on vastuoluline (üks ütleb piirata, teine mitte), siis rakendada tuleb seda, mis piirab inimesi kõige vähemal määral.
Kohtulahendid on mõjutanud erinevaid kohalike maksuseaduste aspekte : maksusoodustused, topeltmaksustamine jne.
Liikmesriikide surve ja kahjulik maksukonkurents: 1) piirideüleste ettevõtete positsioon – ettevõtted viivad oma tootmise sinna, kus on maksud madalamad. Põhilised maksud (aktsiisid, tollimaksud, käibemaks jms kaudsed maksud) tuleks EL-is ühtlustada, et konkurents oleks ühtlasem. 2) välisinvesteeringud – koonduvad riikidesse, kus soodsam tegutseda, tekitab ebavõrdsust riikide vahel. 3) Lahendus maksukonkurentsile – võeti vastu käitumiseeskiri (code of conduct), liitumine oli vabatahtlik, ei olnud seaduslikult siduv ehk ei saa kohaldada kõikidele riikidele.
EK kasvav aktiivne roll riikliku abi valdkonnas: riigid toetavad üksteist ettevõtluses .
Mitteliikmesriikidega maksulepingute läbirääkimise kompetents : nt Aasia riigid, probleem: liikmesriigid teevad erinevaid kokkuleppeid kolmandate riikidega, see seab osadele EL liikmetele ebavõrdsed tingimused. Peaks olema ühtsed kokkulepped EL riikide ja kolmandate riikide vahel.
Kahene ( dual ) sissetuleku maksustamine ja tagasipööre astmik maksustamisele: globaalne maksusüsteem – koguda kokku kõik tulud individuaalsel või leibkonna tasandil ja maksustada sama määraga. Astmik/ graafiline maksusüsteem – jaotuvad erinevatesse kategooriatesse ja erinevatele maksuobjektidele kehtivad reeglid. Kahene maksusüsteem – maksustatakse eraldi teenitud kapitali ja sissetulekuid.
Kahekordne maksustamine – milles probleem, kuidas lahendatud

.DOCX Laadi alla originaalfail 40 lk · .docx · 58 allalaadimist

50 punkti Autor soovib selle materjali allalaadimise eest saada 50 punkti.

~ 40 lehte Lehekülgede arv dokumendis

2016-02-16 Kuupäev, millal dokument üles laeti

58 laadimist Kokku alla laetud

0 arvamust Teiste kasutajate poolt lisatud kommentaarid

Janika Kleemann Õppematerjali autor

Turutõrgete põhjused:
1. Avalikud hüved – iseloomulik: avalikud hüved on mitterivaalsed – ühe inimese tarbimine ei välista teiste tarbijate samaaegset tarbimist/tarbitavat kogust, nt liiklismärgid, pargid, raadiosaated. Piirkulu (MC) täiendava tarbija puhul on 0. Mittevälistatavus – ei saa välistada, et toodet tarbitakse selle eest maksmata, nt majakad. Priisõitja probleem.

Pareto efektiivne jaotus – ressursid on jaotatud nii, et kellegi olukorda ei ole enam võimalik parandada ilma kellegi teise olukorda halvendamata. Kui see ei ole täidetud, siis on ressursse võimalik paremini kasutada.
Näiteks spetsialiseerumine – võimaldab vähendada toodangu omahinda ja seega suurendada kõigi hüviste toodangut. Kui kõigi hüviste tootmiseks juba kasutatakse võimalikult odavat tootmisviisi ja ei ole võimalik toota rohkem ilma, et mõne teise toodan väheneks, siis on ressursid jaotatud Pareto efektiivselt.

rahandus riigi rahandus sotsiaalteaduskond ttü pareto avalikud hüved erahüved heaoluriik maksud kindlustus hüvis piirkulu piirkasu nõudlus eelistus pension maksud elastsus

Sarnased õppematerjalid

130

doc

Avaliku sektori ökonoomika

SISUKORD 1. Peatükk. Ühiskonna ja heaolu ja turgude efektiivsus 2. Peatükk. Vahetuse, tootmise ja toodetekogumi Pareto-efektiivsus 3. Avaliku sektori ökonoomika ja rahanduse olemus 4. Avaliku sektori ökonoomika ja rahanduse uurimisobjekt ning meetod 5. Avaliku sektori ökonoomika ja rahanduse ajalooline areng 6. INDIVIIDI HUVI AVALIKU SEKTORI TEKKE JA ARENGU ALUSENA 7. TURU OMADUSED AVALIKU SEKTORI TEKKE JA ARENGU PÕHJUSENA 8. AVALIKUD HÜVED JA HÜVISED 9. ÜMBERJAOTAMINE JA ÕIGLUS 10. ÕIGLUS JA MAJANDUSLIK EFEKTIIVSUS 11. EFEKTIIVSUSE KADU JA VALITSUSE TEGEVUS 12. VALITSUSE VALIKUD 13. VALITSUSE ROLL AVALIKE HÜVEDE JA HÜVISTE PAKKUMISEL 14. VÄLISMÕJUDE KOMPENSEERIMINE JA/VÕI HÜVITAMINE 15

Majandusteadus

pdf

Avaliku sektori ökonoomika

5. Selgitage II heaoluteoreemi sisu? II heaoluteoreem väljendab seda,et kui konkurentsituru tekitatav tulude jaotus on ebameeldiv, ei pea konkurentsituru mehhanismist loobuma, vaid võib ressursse lihtsalt ümber jaotada (eeldusel, et ümberjaotus lisakulutusi kaasa ei too). Sotsiaalselt soovitava heaolu jaotuse saavutamiseks ühiskonnas turu “nähtamatu käe” toimet piirama ei pea. Tuleb kujundaada lihtsalt sobiv ressursside jaotus. 6. Mis on avaliku sektori ökonoomika ja rahanduse ülesandeks täiusliku (vaba ja võrdse konkurentsiga) turu tingimustes? Avaliku sektori ökonoomika ja rahanduse ülesandeks täiusliku konkurentsiga turu tingimustes on analüüsida ühiskondlikult õiglaseks hinnatava heaolutaseme jaotuse eelduseks oleva ressursside jaotuse omadusi ja sellise jaotuseni jõudmise võimalusi. 1 7. Mis on pakkuja motivatsioon turgu tasakaalustava kauba- või teenustekoguse turule toomiseks

Avaliku sektori ökonoomika

doc

Avaliku sektori ökonoomika eksami konspekt

Kordamisküsimused 1. Avaliku sektori ökonoomika aine ja põhimõisted Avaliku sektori ökonoomika (public economics) uurib avaliku sektori kulude, maksustamise ja majandusagentide (kodumajapidamiste, firmade ja valitsuse) vahelisi suhteid. Avalik haldus (public administration) keskendub riigi tegevuse korraldamisele, selle institutsionaalsele aspektile. Riigi rahandus (public finance) on orienteeritud maksudele ja riigi rahavoo (eelarve laekumiste ja kulutuste) juhtimisele. Avalik sektor on see osa majandusest, mis on seotud valitsuse ülekannetega (transactions). Valitsus saab tulu põhiliselt maksudena ja mõjutab majandust oma jooksvate kulude ja investeeringutega. Samuti mõjutab valitsus majandust kontrolli funktsiooni kaudu. Kontrolli funktsiooni teostab valitsus monetaar- ja fiskaalpoliitikaga. Avaliku sektori institutsionaalne aspekt

Majandus

pdf

Mikrooökonoomika konspekt

Majandusteadus. Mikro- ja makroökonoomika. A. Majapidamine on majandusüksus, kellel on ühine eelarve, sissetulek ja ühine otsus hüviste tarbimiseks. Intertemporal substitution – kuidas jaotada ressursse antud ja järgmise perioodi vahel • Ühiskonna ressursside juhtimine on tähtis, sest ressursside kogus on piiratud. • Kõiki tooteid ja teenuseid, mida meil vaja oleks, toota ei ole võimalik. MAJANDUSE KÜMME PÕHIMÕTET Majandusteadus (economics) on aine, mis katsub seletada, kuidas indiviidid ning firmad optimeerivad (piiratud) ressursside kasutamist. 1) Inimesed teevad kompromisse; Efektiivsus tähendab, et ressursse kasutatakse optimaalselt. Võrdsus ehk sotsiaalne õiglus tähendab, et ressurssidest saadav kasu jaotatakse ühiskonna liikmete vahel õiglaselt. 2) Igal asjal on oma hind; Alternatiivkulu (opportunity cost) on see, millest inimene loobub, selleks et saada seda, mida ta tahab. 3) Ratsionaalsed inimesed võtavad arvesse piir- ehk marginaalkulusid;

Mikroökonoomika

docx

Avaliku Sektori Ökonoomika Konspekt I osa

1. Loeng Avaliku sektori määratlemine Üldiselt: avalik sektor on valitsuse tegevus ja selle tagajärjed. Juriidiliselt: hõlmab valitsusasutusi ja kõiki avalik-õiguslikke organisatsioone (eelkõige poliitilised institutsioonid). Rahanduslik: lisaks eelnevale ka need organisatsioonid, mida suures osas rahastatakse riiklikest vahenditest nt haridus- ja tervisehoiu teenust osutavad SA (poliitiline eelarve kujundamine). Funktsionaalne: avalik sektor hõlmab kõiki organisatsioone avaliku halduse, sotsiaalkindlustuse, avaliku korra tagamise, haridus-, tervishoiu-, sotsiaal- ja kultuuriteenuste valdkonnas olenemata nende rahastamisallikast ja teenuse osutaja õiguslikust vormist. Avaliku sektori ökonoomika mõiste: ökonoomika on õpetus nappusest, ehk kuidas teha piiratud ressursside tingimustes valikuid. Avaliku sektori ökonoomika- avalikus sektoris tehtud otsused (valitsuse roll, kuidas valitsuse tegevus mõjutab otsuseid, mida tehakse erasektoris) Majandusteadlased uurivad: kuidas

Avaliku sektori ökonoomika

docx

MIKROÖKONOOMIKA

MIKROÖKONOOMIKA konspekt TOOTMISVÕIMALUSTE PIIR  Tootmine on loodus-, inim- ja kapitaliressursside ehk maa, töö ja kapitali muutmine kaupadeks ja teenusteks. Tootmisvõimaluste piir märgib piiri saavutatava ja saavutamatu tootmistaseme vahel MAJAPIDAMISTEOORIA  Majapidamine – majandusüksus, kellel on ühine eelarve ja ühine otsus hüviste tarbimiseks  Majapidamisteooria – peaeesmärgiks on uurida majapidamiste käitumise seaduspärasusi:

Majandus (mikro ja makroökonoomika)

docx

Keskkonnaökonoomika eksam

VÄLISMÕJUD LOENG 1 MAJANDUSE JA KESKKONNA SEOSED: keskkond majand kahjulik mõju kahjulik mõju keskkonnapoliitika ÖKOSÜSTEEMI TEENUSED: kasu, mis saadakse otse ökosüsteemist (nt bioloogiline mitmekesisus, hingatav õhk, kvaliteetne vesi, süsiniku sidumine, jäätmete absorbeerimine, puhkevõimalused, esteetilised väärtused). KESKKONNAÖKONOOMIKA: saastamisprobleemi majanduslikud alused, poliitikad ja instrumendid saastamisprobleemiga tegelemiseks, keskkonnapoliitika majanduslikud efektid jms RESSURSIÖKONOOMIKA: loodusressurssi-de pakkumine, nõudlus ja jaotus, taastuvate ja taastumatute ressursside optimaalne kasutamine, ühiskasutuses ressursid jms ÖKOLOOGILINE MAJANDUSTEADUS: majandus ökosüsteemi osana, looduskapitali säilitamine, ökosüsteemi teenused jms JÄTKUSUUTLIKKUS: integreerib keskkonnakaitse, vaesuse vastu võitlemise ja põlvkondade vahelise võrdsuse m

Keskkonnaökonoomika

doc

Avaliku sektori ökonoomika

Avaliku sektori ökonoomika Põhimõisted esimeses kontrolltöös 1. Avalik sektor - Avalik sektor ehk esimene sektor on majandusest, mis on seotud valitsuse rahaliste ülekannetega. Kontrolli funktsiooni teostab valitsus monetaar- ja fiskaalpoliitikaga. Avaliku sektori tuumaks on riik. Avalik sektor tegeleb valitsemise ja haldamisega. Avaliku sektori põhiülesanne on rahvusliku julgeoleku ja sotsiaalse heaolu kindlustamine. Avalik sektor on laiem mõiste, mis hõlmab nii riiklikud kui avalik-õiguslikud institutsioonid. Institutsionaalsest aspektist lähtudes on avalik sektor see osa majandusest, kuhu kuuluvad riigi- ja munitsipaalasutused, -fondid ja -ettevõted. Avalik sektor on majanduse osa, mis tegeleb avalike kaupade tootmise ja pakkumisega. 2. Ökonoomika - Valikute tegemine piiratud resursside tingimustes. Avaliku sektori ökonoomika – milliseid otsuseid peaks valitsus tegema piiratud resursside tingimustes 3. Avaliku sektori funktsioonid - allokatsiooni funktsioon (ressu

Mikro-makroökonoomika

Rohkem sarnaseid