Avaliku Sektori Ökonoomika Konspekt I osa (0)

1. Loeng Avaliku sektori määratlemine

Üldiselt: avalik sektor on valitsuse tegevus ja selle tagajärjed. Juriidiliselt: hõlmab valitsusasutusi ja kõiki avalik-õiguslikke organisatsioone (eelkõige poliitilised institutsioonid ). Rahanduslik: lisaks eelnevale ka need organisatsioonid , mida suures osas rahastatakse riiklikest vahenditest nt haridus - ja tervisehoiu teenust osutavad SA (poliitiline eelarve kujundamine). Funktsionaalne: avalik sektor hõlmab kõiki organisatsioone avaliku halduse, sotsiaalkindlustuse, avaliku korra tagamise, haridus-, tervishoiu-, sotsiaal- ja kultuuriteenuste valdkonnas olenemata nende rahastamisallikast ja teenuse osutaja õiguslikust vormist .
Avaliku sektori ökonoomika mõiste: ökonoomika on õpetus nappusest, ehk kuidas teha piiratud ressursside tingimustes valikuid . Avaliku sektori ökonoomika- avalikus sektoris tehtud otsused (valitsuse roll, kuidas valitsuse tegevus mõjutab otsuseid, mida tehakse erasektoris)
Majandusteadlased uurivad: kuidas toota (kas era või avalik toodab), mida toota (kui palju ressursse kasutada era-, kui palju avalikusektori jaoks), kellele toota (valitsuse otsused maksude ja toetuste jaoks kujundavad isikutarbimist), kuidas need otsused tehakse?
Riigi roll majanduses: Ressursside paigutamine : valitsus taotleb, et ressursside paigutus ühiskonnas tagaks maksimaalse majandusliku heaolu. Ümberjaotav roll: valitus taotleb õiglust ja mõjutab seda sissetulekute ümberjaotamise kaudu. Regulatiivne roll: läbi seadusloome , eriti lepingute ja tarbijate kaitse valdkonnas,tagab valitsus turumajanduse funktsioneerimise . Stabiliseeriv roll: läbi majanduspoliitiliste meetmete saab valitsus mõjutada makromajandust (inflatsioon, tööpuudus )
Oluliseimad teemad: Kulutused: missuguseid kaupu ja teenuseid peaks valitsus pakkuma? Maksud : kuidas valitsus peaks kasutama oma raha?
Millal peaks valitsus majandusee sekkuma: Tavaliselt suudavad konkureerivad eraturud kindlustada majanduse efektiivse toimimise, seljuhul ei ole võimalik õigustada valitsuse sekkumist majandusse. Valitsuse sekkumine on õigustatud kui: esinevad turutõrked ja ressursside jaotus on ebaõiglane.Turutõrked: Kaupu toodetakse liiga vähe või liiga palju. Turg on tasakaalust väljas ja nõuab valitsuse sekkumist. Ümberjaotamine: ressurss suunatakse ühelt ügrupilt teisele. Muudab isikute käitumist, ning omab kulusid maksude kogumise näol.
Kuidas sekkub valitsus: Hinnamehhanismi muutmine maksude abil. Regulatsioonide kehtestamine, mis sunnib tarbimaja tootma teatuid kaupu ja teenuseid. Valitsus pakub ise teatuid kaupu ja teenuseid või rahastab eratootjaid, et nad seda teeks. Sekkumise tagajärjed: Otsesed efketid- tegevus andis soovitud tulemuse. Kaudne- sekkumine muutis inimeste käitumist.
Ebaõnnestumise põhjused: piiratud informatsioon, kontroll eraturu reaktsioonide üle ja bürokraatia üle ning poliitilistest protsessidest tulenevad kitsendused.
Wagneri seadus: Majanduskasv toob kaasa keerukamad majandussuhted , mis tähendab uute seaduste ja õigussüsteemi arengut, mis omakorda toob kaasa avaliku sektori kulutuste kasvu. Urbaniseerumisega kaasnev välismõjude uurenemine vajab suuremat valitsuse sekkumist. Avaliku sektori poolt pakutavate kaupade ja teenuste nõudlus on suure sissetuleku elastsusega . Seega kui majanduskasvu tulemusel suurenevad sisstulekud, kasvab ka nõudlus haridus-, tervishoiu-, vaba aja veetmise teenuste järele. Wagneri seadusest tuleneb, et avaliku sektori kulutused kasvavad protprtsionaalselt isikute sissetulekutega.
Arengu mudel: Arengumudelite kohaselt kasvab avalik sektor, sest arenguga muutub majanduse struktuur ja see muudab vajadusi
Poliitiline mudel: Poliitiline mudel – mediaanhääletaja eelistab ümberjaotamist, kui keskmise sissetuleku kasv on suurem kui mediaanhääletaja sissetuleku kasv

2. Loeng Heaoluökonoomika

Heaoluökonoomika on normatiivne majandusteaduse haru, mis kasutab mikroökonoomika vahendeid ja püüab anda soovitusi : mida antud ühiskonnas tuleks toota, kuidas peaks tootmine olema organiseeritud ja sissetulek jaotatud, et heaolu oleks maksimaalne ning oleks tagatud sotsiaalne õiglus . Heaoluökonoomika on see metoodiline käsitlus, mis võimaldab hinnata ressursside paiknemist majanduses ning tuvastada kriteeriumid, millal on õigustatud valitsuse sekkumine ( interventsioon ) majandusse.
Heaolu analüüs on süstemaatiline meetod, mille abil on võimalik hinnata alternatiivseid ressursside paiknemise võimalusi majanduses. Analüüsiga otsitakse vastuseid järgmistele kü simustele : kas antud ressursside paiknemine on majanduslikult efektiivne; kes on võitjad ja kes on kaotajad alternatiivsete võimaluste puhul; kui suured on võidud ja kaotused.
Pareto – efektiivsus: Esimesena tõi mõiste majandusteooriasse A. Smith – an invisible hand. Kui leidub mingi kaup või teenus, mida isikud soovivad, siis on nad nõus selle eest maksma. Ettevõtjad soovivad kasumit ja on nõus kaupa tootma. Järelikult tekib turule vajalik hulk kaupa,
ilma et peaks sekkuma “otsustuskomitee”
Efektiivsus: Majandus suudab üldjuhul tagada efektiivsuse. Kuid on terve rida juhtumeid, millal
majandus seda ei suuda ja valitsus peab sekkuma. Efektiivsuse erinevad aspektid: kaupade ja teenuste vahetuse efektiivsus; tootmise efektiivsus; kaupade mitmekesisuse efektiivsus.
Eelarvejoon: tarbijate ostuvõimalused on alati piiratud eelarvega . Tarbija tarbib erinevaid kaupu ja teenuseid erinevates kogustes ehk valib oma eelarve piires mingi konkreetse kombinatsiooni kaupu ja teenuseid. Oluline on teada, missugune on nende kaupade optimaalne kogus.
Heaoluökonoomika uurimisprobleemid: Heaoluökonoomika ü heks keskseks uurimisprobleemiks on erinevate kaubahulkade kasulikkuse omavaheline võrdlemine. Tarbija eelarve võimaldab valida erinevaid tarbimise kombinatsioone, mis võimaldavad maksimaalselt ära kasutada sisstuleku ja on kulutuste seisukohalt samaväärsed. Kriteeriumiks, kuidas tarbija teeb valikuid, on kasulikkus.
Ükskõiksuskõverate mudel (Indifference Curves): Tarbijal on võimalik valida mingi kombinatsioon soovitud kaupadest. Teatud kaupade kombinatsioonid on tarbija jaoks samaväärsed ehk annavad võrdse kasulikkuse Seda saab graafiliselt väljendada samaväärsuskõvera (ükskõiksuskõvera) abil. (4Õ või 2P/ 2Õ ja 4P). Mida kaugemal 0 punktist, seda suuremat kasulikkust ükskõiksuskõver näitab! Üldjuhul kumerad ja ei lõiku kunagi!
Tarbimise tasakaal: Kasutades ükskõiksuskõveraid ja eelarve joont saame leida tarbimise tasakaalu, mis näitab optimaalset kaupade kogumikku, mis tagaksid maksimaalse kasulikkuse tarbijale. Ettevõtte kulupiiranguid näitab samakulujoon!
Tootmisfunktsioon - seos maksimaalse tootmiskulude ja olemasolevate ressursside vahel. Kasutades samatoodangukõverat ja samakulujoont saab leida tootmise tasakaalu, mis näitab optimaalset kaupade kogumit, mida on võimalik olemasoleva ressursiga toota.
Turutõrked: Täielik- kaupade jaotus turu vahendusel pole võimalik, sest antud kauba või teenuse jaoks ei eksiteeri turgu (avalikud kaubad ). Osaline- turul on tasakaal, kuid see pole ühiskonnas vastuvõetav, sest on rikutud optimumi saavutamiseks vajalikke tingimusi ( välismõjud , konkurentsitõrge ).
Erakaubad- tarbimisel esineb konkurents , ühe isiku tarbimine välistab teise isiku tarbimise. Kauba hinna järgi teevad ostajad ja müüjad otsuseid, mis tagab kaupade optimaalse koguse ja ressursside efektiivse paiknemise.
Avalikud kaubad: konkurentsitud kaubad ja ühe isiku tarbimine ei välista teise tarbimist. Täiendav tarbija ei too kaasa lisakulu. (Nt riigikaiste, puhas õhk).
Erinevused: Erakaupade nõudlus kujuneb turul tarbijate individuaalsete nõudluste summana. Hinna määrab turunõudlus ehk ostusoovide summa ja turu pakkumine: turukauba tarbija maksab kauba eest otsesed kulud. Avaliku kauba tarbija jagab maksukulusid teiste maksumaksjatega
Erakaupade optimaalne pakkumine: Individuaalsete nõudluskõverate liitmisega soob ühiskonna kogunõudluskõvera. Kogunõudluskõvera ja pakkumiskõvera lõikepunkt määrab hinna. Paindlike turuhindade puhul tarbib iga isik sama hinnataseme korral erineva koguse kaupu ja teenuseid
Avalike kaupade optimaalne pakkumine: Kõik isikud tarbivad ühte ja sama kogust avalikku kaupa, kuid maksavad selle eest erinevat hinda.

3. Loeng Turutõrked

Majanduslik efektiivsus on tagatud täieliku konkurentsi olemaslolul. Heoluökonoomika põhiteoreem: Tootjad ja tarbijad käituvad nagu täielikud konkurendid ja turul on tagatud pareto- efektiivsus (ei saa parandada kellegi heaolu, ilma et teise oma väheneks).
Monopol : turu struktuur, kus kaupu toodab ja müüb üksainus firma. Monopoli toodangunõudluskõver kujutab ka turu nõudluskõverat. Monopoli jaoks pole oluline kõrge kauaba hind vaid maksimaalne kasumlikkus ! Monopol valib sellise toodangumahu, kus piirkulu on võrdne piirtuluga ja leiab nudluskõvera puhul hinna, millega kogu toodang ära ostetakse. Tulemuseks väiksem kogus kaupa kõrgema hinnaga. Monopol tekkepõhjused : *mastaabiökonoomia (loomulik monopol, kus üks firma suudab kogutoodangut pakkuda madalama kuluga, kui seda teeks kaks või enam. nt Tallinna Vesi) , *sisenemisbarjäärid (geograafiline asend, seaduslikud piirangud), *kontroll mõne tootmissisendi üle(oluliste tootmisressurside ainuomanik).
Valitsus reguleerib monopoli tegevust läbi hinna ja firmade ühinemise.
VÄLISMÕJUD: Negatiivne välismõju : firma tekitab teistele kulu, kuid jätab selle kompenseerimata. Positiivne välismõju: firma tekitab teistele kasu, kuid ei saa selle eest kompensatsiooni . Riigi ja omavalitsuse abinõud välismõjude puhul: trahvid ja maksud; regulatsioonide kehetstamine; kulutuste doteerimine välismõjude vastu; välismõjude leevendamine omandiõiguse kaudu.
Informatsioonitõrge: Informatsioonitõrke olemasolu tõttu võib turult kaduda hea kvaliteediga kaup. Juhul kui tarbijatel puudub võimalus hinnata toote kvaliteeti, kerkib üles ebasoodsa valiku probleem.
Moraalirisk: motivatsioonipuudus ma vara säilitamiseks kulutusi teha. (kindlustus) Avaliku sektori tegevused: kohustuslikud kindlustused , karistused.

4. Loeng Ühiskonna heaolu konseptsioon

Heaoluökonoomika põhiteoreem: Pareto-efektiivsus, täielik konkurents, keegi ei saa kasu, ilma, et keegi saaks kahju! Pareto-efektiivsus ütleb, et ühiskonnas ei raisata ressursse, kuid ei ütle, et ressurside jaotus oleks õiglane.
Heoluteooria teine teoreem : kui ühiskonnale ei meeldi konkurentsiturul tekkinud optimaalne ressursside paigutus, tuleb seda jaotust korrigeerida , loobumata sealjuures turumehhanismi kasutamisest. Korrigeerimine toimub läbi ümberjaotuses valitsus kehtestab maksud ja annab toetusi) Parim ja õiglaseim jaotus sõltub riigi poliitikast. Selleks, et saavutada rohkem õiglust tuleb osa efektiivsusest ohevarada!
Põhjused, miks sissetulekud isikute vahel erinevad: 1. Erinevused jõukuses – need isikud, kellel on kinnisvara või aktsiaid, saavad tulu ka oma varalt. 2. Erinevused inimkapitalis – suurem hulk akumuleeritud inimkapitali tagab suurema sissetuleku ehk talent lubab suuremat sissetulekut. 3. Erinev perekondlik taust – “õige perekond” võimaldab saavutada suuremaid sissetulekuid, kus õige ei tähenda ilmtingimata jõukust vaid ka perekonna võimet anda praktilisi nõuandeid ja inspireerida. 4. Erinevused töö hulgas – mõned inimesed töötavad rohkem kui
Teised. 5. Sissetulekute erinevus võib sõltuda õnnelikust juhusest. 6. Erinevused võivad olla seotud diskrimineerimisega.
Heaolufunktisoon (L4p3)
Sotsiaalne heaolufunktisoon ja ühiskonna heaolufunktisoon: SHF kirjeldab, kuidas ÜHF on seotd tema liikmete heaoluga . SHF ja ükskõiksuskõverate vahel valitseb seos. Ühiskonna ükskõiksuskõver on kombinatsioon kasulikkusest, mis tagan ühiskonnas sama heaolu ehk mille korral ÜHF on sama väärtus.
ÜHF õiglane jaotus on utilitaristide poolt selline, mis maksimeerib kogu ühiskonna liikmete kasu. Ükskõiksuskõver ja heaolufunktsioon on seljuhul sirgjooned . Kriitika, see ei arvesta eri sotsiaalgruppe vaid mõtleb kogu ühiskonna heaolu peale.
John Rawls : ühiskondliku heaolu käsitlus põhineb eeldustel, et inimesed peaksid ühiskonna heaolu üle otsustama sõltumata otsuste mõjust nende endi positsioonile. Ühiskonna heaolu parandab vaid kõige halvemas olukorras olevate isikute heaolu parandamine, teiste isikute heaolu parandamine ühiskonnale täiendavat kasu ei too. Ükskõiksuskõverad on L- kujulised
Ühiskonna ebavõrdustase: mõõdetakse Lorenzi kõveraga, mis näitab kululatiivsete osade kaupa riigi kogutulu (kui palju teenivad kõige vaesemad 5%...jne). Mõõtühikut nimetakse GINi-koefitsiendiks (Täielik ebavõrdus=0)

5. Loeng Riigieelarve

Riigieelarvet võib defineerida kui riigi tulude ja kulude plaani mingil perioodil ehk eelarveaastal, mis kinnitatakse parlamendi poolt seadusena ja on aluseks valitsuse tegevuse rahastamisel.
Eelarve koostamise printsiibid : Täielikkuse põhimõte: eelarves kajatsuvad kõik kulud ja tulud brutoprintsiibil. Selguse põhimõte: eelarve kulud ja tulud peavad olema esitatud selgelt ja arusaadvaalt, et nende päritolu ja eesmärk oleks üheselt mõistetav. (eelavre klassifikaator ). Ühtsuse põhimõte: kõik tulud koondatakse ühtsesse fondi ja sealt tehakse kõik kulud. Eesmärgist sõltumatuse põhimõte: tulud ei tohi olla seotud konkreetsete kuludega , uus ulu ei tähenda uut maksu kehtestamist. Täpsuse põhimõte: eelarve koostamine peab olema võimalikult täpne, ehk kinnitatud eelavr eja eelavre täitmine peavad olema võimalikult sarnased. Eelnevuse põhimõte: eelarve hõlmab eelarve aasta kulusid ja tulusid, mis ei pea olema seotud kalendriaastaga. Ning peam olema valimis enne eelarve aastat. Spetsialiseerituse põhimõte: Kvantitatiivne spetsialiseeritus tähendab, et kulutuste maksimaalne summa on seadusega määratud ning seda tuleb järgida. Kvalitatiivne spetsialiseeritus tähendab, et valitsus võib teha ainult eelarveseadusega ettenähtud kulutusi. Avalikkuse põhimõte: eelarve eelnõu, eelarve menetluse etapid, eelarveseadus ja eelarve täitmise aruanne peavad olema avalikustatud ja riigi kodanikele kättesaadavad
Eelarve koostamise meetodid: Traditsioonilised planeerimismeetodid tegelevad tulevasel perioodil ees oodatavate muutustega lähtudes konkreetsest juurdekasvust. Nullbaasist lähtuva planeerimise puhul kandideerivad kõik projektid võrdsetel alustel järgmiseks aastaks kasutada olevatele ressurssidele ehk eelmise perioodi plaane ei saa kasutada uutes plaanides taotletavate ressursside põhjendamiseks.
Kulupõhine meetod: eelarve koostamise statistiline meetod, kuna koostatakse eelmise aasta eelarve täitmise alusel.
Nullbaasiline meetod: tegevusplaani ja eelarve koostamine arvestamata tegelikkuses saadavaid ressursse. Keskendutakse üksikisiku tuludele kui ka kõigile tegevusprogrammidele. Meetod nõuab asutuse selget keskendumist prioriteetidele ja alternatiividele. Oluline programmi kirjeldus, eesmärgid ja sihid.
Tulemuspõhine meetod: parima teenuse saamine võimalikult madala hinnaga. Rõhk lõpptulemusel ja tootlikusel. Suureneb juhtide vabaus ja vastutus. Juhtimine detsentraliseeritakse.
Valitsuse tulude peamiseks allikaks on maksud. Levinuimad maksustamisviisid: maksud palgafondilt- sotsiaalmaks; üksikisikute sissetulek- tulumaks ; ettevõtte sissetuleks- tulumaks; kulutustelt - käibemaks; omandilt - maamaks; tasud ressursside kasutamisest- saastetasu.
Avaliku sektori kulutused: Avaliku sektori kulud – tarbimiskulud , mis on seotud kaupade ja teenuste ostmise ja valiku sektori töötajatele palga maksmisega. Riiklikud investeeringud – infrastruktuuri rajamisega seotud kulud, näiteks kulud teedeehituseks, koolide ehituseks. Valitsuse tulusiirded erasektorile – valitsuse ü lekanded , mille eest valitsus ei saa vastu kaupu ega teenuseid, näiteks pensionid , töötu abirahad, subsiidiumid. Riigivõla intressid – riigivõla ehk eelmistel perioodidel kulutuste finantseerimiseks võetud laenude summa intressid.
Fiskaalpoliitika : Kui valitsus muudab maksusid või kulutusi selleks, et mõjutada töötust ja inflatsiooni, nimetatakse vastavaid muudatusi eelarvepoliitikaks või fiskaalpoliitikaks. Eelarvepoliitika on maksusüsteemi ja valitsussektori kulude kujundamine, mille eesmärgiks on eelkõige majanduses täishõive saavutamine ja kogutoodangu kasv. (nt l5p22)
Kui majandust soovitakse laiendada on tegemist ekspansiivsusega, kui kitsendada on tegemist kitsendavaga. Fiskaalpoliitika võib mõjutada inimeste valikuid töötamise ja vaba aja vahel, säätmis- ja investeerimisotsuseid, uute tehnoloogiate väljatöötamist.
Riigieelarve: kui T=K on eelarve taskaalus. TK eelarve on ülejäägiga. TK eelavre on puudujäägiga.
Makroökonoomika enne- Keynes `i rõhutas valitsuse eelarve tasakaalu olulisust.Kui eelarve on puudujäägiga, mis sisuliselt tähendab riigivõla kasvu (sest puudujääk finantseeritakse laenuga), siis on see väga suureks koormaks järeltulevatele põlvedele. Tänapäeval pole riigieelarve puudujääk erandlik nähtus. Riigieelarve puudujäägi olemasolul on väga oluline eristada tegureid, mis on puudujäägi põhjustanud.
Eelarve puudujäägi võib põhjustada: valitsuse ekspansiivne fiskaalpoliitika - maksude vähendamine või valitsuse kulutuste suurendamine . Kui SKP on oma potentsiaalsel tasemel ning riigieelarve on puudujäägiga, siis on tegemist struktuurse puudujäägiga. Äritsü klid , mis toovad kaasaeelarve defitsiidiga. Kui SKP potentsiaalse taseme juures on eelarve tasakaalus, aga puudujäägi põhjustab äritsüklite langusfaas , siis on tegemist tsüklilise puudujäägiga.
Majanduse tasakaalustamine : automaatsete stabilisaatorite kasutamine (progressivne tulumaks ja töötu abiraha ; omab piduratavat jõudu, aga ei kõrvalda langust ega tõusu täielikult l5p35) ja diskreetne eelarve poliitika (nõuab sekkumist; maksude alandamine l5p39). Ehk fiskaalpoliitika võib olla automaatne ja diskreetne e situatsioonikohane.
Riigivõlg : Riigivõlg tekib eelarvedefitsiidi akumuleerumise tagajärjel. Eelarvedefitsiit tekib kui valitsuse kulud ületavad valitsuse tulusid. Eelarvedefitsiidi finantseerimiseks võtavad riigid tavaliselt laenu. Laenuga kaasneb täiendav võlakoormus intressimaksete näol, mis võib omakorda viia riigivõla suurenemiseni. Riigivõlg võib jaguneda siseriiklikuks võlaks ja välisvõlaks. Riigivõlg võib kasvada: sõjad , majanduse langused, maksude alandamine. Suure võlaga ei kaasne riigi pankrot sest (l5p48): võla taasfinantseerimisvõimalus, maksude tõstmine, suurendada raha pakkumist läbi kommertspankade reservmäära muutmise., valuutainvertisoon, riigi ettevõtete mahamüümine, rahvusvaheline finantsabi ja välislaenud.
Siseriiklik võlg , siis toimub ühiskonnas tulude ümberjaotumine maksumaksjatelt võlgade omanikele.
Välisvõlg siis toimub tulude ümberjaotamine riikide vahel. Laenates raha välismaalt, soodustab riik kodumaist tarbimist ja investeerimist täiendava rahahulga abil. Sellest tingituna ületab tegelik sissetulek riigi tootmisvõimaluste piiri. Sellega on võimalik vältida erasektori toodangu vähenemist juhul kui avaliku sektori toodangut suurendatakse. Välisvõlg omakorda suurendab impordi mahtu ja toob kaasa maksebilansi defitsiidi . Võlaga finantseerimine on soovitatav ainult sel juhul, kui võlasummasid kasutatakse riigi tootmisvõimaluste suurendamiseks (investeeringud). Riigivõla vähendamiseks tuleks saavutada eelarve tasakaal.

6.Loeng Maksutamise alused

Valitsuse tulud: Oma sisult tähendab maksustamine seda, et riigi kodanikud töötavad mingi aja valitsuse heaks, ehk kui üksikisiku tulumaksu määr on 25 %, siis neljandiku oma tööajast töötavad isikud valitsuse heaks.
Maks on riigi poolt enda kasuks kehtestatud kohustuslik makse, mis maksumaksjale otsest kasu ei anna.
Maksu kohustuslikkus tähendab, et maksumäärad ja muud maksudega seotud asjaolud määratakse kindlaks seadustega ning kodanikud peavad maksuseadusi täitma nagu teisigi seadusi.
Otsese kasu puudumine tähendab, et maksuna laekuvaid vahendeid kasutatakse avalike teenuste osutamiseks. Tavaliselt pole aga määratud konkreetset avalikku teenust, mida maksumaksja enda poolt makstud maksude eest saab.
Tasu: otsese vastuteene olemasolu. Tasu on vabatahtlik, kuna saad kauba või teenuse tarbimisest loobuda kui tahad . Mõiste seotud eelkõige erakauba tarbimisega.
Lõiv: tasumine seotud konkreetse vastuteene saamisega. Lõiv on tasu konkreetse teenuse eest kui seda teenust osutab riik ning maksmine on vabatahtlik.
Seadusejärgne maksumäär on kehtestatud maksuseadustega. Efektiivne maksumäär on tegelikult makstav maksumäär. Erinevus tuleneb maksuvabastustest ja erinevatest mahaarvamistest, mis alandavad maksubaasi.
Maksude kehtestamine on eelduseks avaliku sektori poolt kaupade ja teenuste pakkumisele. Ühelt poolt väheneb maksustamise tulemusena nii tarbijate kui ka tootjate heaolu. Teiselt poolt kompenseeritakse heaolu vähenemine avaliku sektori poolt osutatud teenustega . Kui maksustamise tagajärjel väheneb kaupade ja teenuste hulk, on tegemist liigse maksukoormusega. Optimaalne maksusü steem maksimeerib ühiskonna heaolu. Liigse maksustamise tõttu toimub heaolu vähenemine.
Efektiive maksustamine: maksud, mis ei muuda inimeste majandusliku tegevuse mahtu.
Maksuintident: näitab riigi finantstegevuse mõju tulude jaotusele ühiskonnas. On maksukoormuse jaotuvuse tuvastus. Selle anlüüsiga tehakse kindlaks, mida ümberjaotatakse, keda see puudutab, milline on ÜJ ulatus ja milline oleks alternatiiv ÜJ. Kehtib kolm reeglit: *Seaduse järgne maksu maksja ei pruugi olla tegelikult maksukoormuse kandja. *Maksukoormuse jaotumise puhul pole oluline missugusele turu osapoolele maks on suunatud. *Maksukoormuse kandjaks on see turu osapool, kelle puhul eksisteerib mitteelastne nõudlus või pakkumine
Maksukiil: erinevus selel hinna vahel, mida tarbija maksab ja mida tootja saab tehingust!
Kaudsete maksude puhul on liigse maksukoormuse põhjuseks käibe vähenemine, otseste maksude puhul aga inimeste valikud tööaja ja vaba aja vahel. Maksu kehtestamine alandab töötaja netopalka ja kui tööjõu pakkumine on elastne tööjõu hinna (palga suhtes), siis tööaeg väheneb ning tootja kasu vähenemine on suurem kui riigi heaoluvõit maksude näol.
Peamaks: kindlasummaline maks- ei esine liigset maksukoormust. Minimaalselt väikses maksukoormuse seisukohalt väga efektiivne, kuid miinuseks on see, et väikese tuluga inimeste maksukoormus muutuks väga suureks.
Regressiivne maksusüsteem – kõrgema sissetulekuga isikud maksvad oma sissetulekust proportsionaalselt vähem kui madalama sissetulekuga inimesed
Proportsionaalne maksusüsteem – kõik isikud sõltumata oma sissetuleku suurusest maksvad maksudeks ühesuguse protsendi oma sissetulekust
Progressiivne maksusüsteem – väiksema sissetulekuga isikud maksvad proportsionaalset vähem kui suurema sissetulekuga isikud (L6p39)
EKVALENTSUSE printsiip: Lähtub eeldusest, et iga maksumaksja peab osalema kulude katmises nende teenuste eest, mida ta saab avaliku sektori poolt. Seega õiglane maksusüsteem sõltub avalike kulutuste struktuurist. Riik pakub oma kodanikele turvalisust, haridust, tervise- ja sotsiaalkaitset. Riigikorraldus tähendab ka võimu ja valitsemist Eelpoolloetletud teenuste kulud kaetakse kodanike maksude arvel. Kui suurenevad kodanike nõudmised teenuste hulgale ja kvaliteedile, peavad suurenema ka maksud.
Kuluekvivalentsust rakendatakse peamiselt kollektiivsete vajaduste rahuldamisel, kus konkreetset kasusaajat on raske selgitada. Nt politsei kaitseb kõiki kodanikke, õpetaja õpetab kõiki klassi lapsi ühtemoodi jne. Seetõttu peab iga kodanik maksma niipalju makse, et need kulud oleksid kaetud.
Kasuekvivalentsus tähendab riigipoolse teenuse konkreetset kasu konkreetsele kodanikule – maksumaksjale. Nt sillamaks (silla korrashoidmiseks). Ekvivalentsuse printsiip võib rakenduda ka mõne teenuse tarbimise piiramiseks (näiteks tubakaaktsiis).
MAKSEVÕIMELISUSE printsiip: Lähtub maksumaksja võimalusest maksu maksta. Ei arvesta kasu suurust, mida riigi poolt pakutav avalik teenus konkreetsele maksumaksjale annab.
Horisontaalsest õigluse printsiibi kohaselt maksustatakse kõiki võrdsete võimetega isikuid võrdselt.
Vertikaalse õigluse printsiip väidab, et kõrgema maksevõimega isikud peaksid maksma rohkem makse.
**Kui kõik isikud oleks identsed, tuleks kõiki kohelda sarnase maksutamisega.. Seljuhul oleks parim kindlasummaline maks (peamaks). Kui kõik oleks idetsed, ei peaks valitsus tegelema ka ümberjaotamisega.
Frank Ramsey: Juhul kui kindlasummalisi makse pole võimalik kehtestada, peaksid maksud olema proportsionaalsed nõudluse ja pakkumise elastsusega. Suurema hinnaelastsusega kaupadele ja teenustele rakendatakse madalamaid maksumäärasid ja väiksema elastsusega kaupadele rakendatakse kõrgemaid maksumäärasid.
Lafferi kõver: maksumäärade ja majandusliku aktiivsuse vahelise sõltuvuse kõver. Kõrged maksud vähendavad töömotivastiooni ja õõnestavad avaliku sektori maskubaasi. Optimaalsed maksud lisavad töömotivatsiooni ning tulude kasvu ja avaliku sektori maksubaas suureneb. Kõver näitab, et esineb mingi punkt, millest alates maksudtulud hakakvad vähenema.
Stiglitza hea maksusüsteem: Maksud peavad olema majanduslikult efektiivsed; Maksusüsteem peaks olema õiglane; Maksude administreerimine peaks olema võimalikult lihtne Maksusüsteem peaks olema paindlik; Maksusüsteem peaks olema läbipaistev ja poliitiliselt vastutav maksumaksjate ees (l6p52-57);
Maksude kehtestamisel peab analüüsima:
Kogutavust- Kui kerge on makse koguda ja missugune on maksude võime genereerida soovitavat tulu. Tegemist on eelkõige administratiivse teostatavuse ja efektiivsuse kriteeriumiga.
fiskaalset neutraalsust- Kas süsteem eelistab ühte tulu või kulu ilma mõjuva põhjuseta. Maksud, mille puhul eksisteerib kõrvalehiilimise võimalus, ei ole fiskaalselt neutraalsed. Tegemist on võrdsuse kriteeriumiga.
Ujuvust- Kas süsteem eelistab ühte tulu või kulu ilma mõjuva põhjuseta. Maksud, mille puhul eksisteerib kõrvalehiilimise võimalus, ei ole fiskaalselt neutraalsed. Tegemist on võrdsuse kriteeriumiga.
Jaotuvuse efekti- Maksu mõju erinevatele elanikkonna gruppidele. Kellele avaldab maks mõju, kas madala sissetuleku või kõrge sisstulekuga isikutele? Tegemist on eelkõige võrdsuse kriteeriumiga. Samuti on antud juhul tegemist poliitilise teostatavuse kriteeriumiga
Nähtavust- Missugusel määral on maks aktsepteeritav avalikkuse poolt? See on eelkõige poliitilise teostatavuse kriteerium.
7. Loeng projektide valik
8. Loeng Avaliku sektori kasv
Majandusteadlasi huvitab , kui suur peaks olema avalik sektori. Miks avaliku sektori oskaal on viimase saja aasta jooksul kasvanud?
5 tüüpi selgitust: majanduslikud, fiskaalsed, poliitilised, institutsionaalsed , majanduse avatus ja globaliseerimine. Majanduslik selgitus : nõudluse ja pakkumise mudelid.
Wagneri seadus: koos majandusega kasvavad ka riigikulud nii absoluut kui ka suhte väärtusena. Kasvav nõudlus suurendab avaliku sektori kulutusi.
Wagneri teooria 3 komponenti: Majanduskasv toob kaasa keerukamad majandussuhted, mis tähendab uute seaduste ja õigussüsteemi arengut, mis omakorda toob kaasa avaliku sektori kulutuste kasvu
Urbaniseerumisega kaasnev välismõjude suurenemine vajab suuremat valitsuse sekkumist
Avaliku sektori poolt pakutavate kaupade ja teenuste nõudlus on suure sissetuleku elastsusega. Seega kui majanduskasvu tulemusel suurenevad sisstulekud, kasvab ka nõudlus haridus-, tervishoiu-, vaba aja veetmise teenuste järele
Põhiline Wagneri seadusest: avaliku sektori kulutused kasvavad proportsionaalselt isikute sissetulekutega.
Kriitika: Keynesi - hoopis avaliku sektori kulutused viivad isikute sissetulekute kasvuni. Empiirilised andmed ei toeta andmeid, kuna riigids on erinevad. Ja kuidas selgitada isikute sissetulekute ja avaliku sektori vahelist seost.
Arengumudelid : avaliku sektori kasvab, sest arenguga muutub majanduse struktuur ja see muudab vajadusi. Kriitika: mis sunnib inimesi muutma oma valikuid. Mudel kirjeldab mehhaaniliselt ega anna selgitust.
Baumoli seadus: Pakkumise poolsed argumendid avaliku sektori kasvule. Põhjendavad kasvu tootmistehnoloogia erinevustega avalikus ja erasektoris
Produktiivsus: ühe töötunni jooksul toodetud kaupade ja teenuste hulk rahalises väljenduses.
Produktiivsuse tõus: füüsilise kapitali suurenemine töötaja kohta, tehnoloogia arenemine, tööjõu oskuste suurenemine, juhtimisoskuste suurenemine, mastaabiökonoomika.
Baumoli seaduse selgitus: Avalikus sektoris kasutatav tootmis-tehnoloogia on tööjõu-intensiivsem võrreldes erasektoris kasutatava tehnoloogiaga. Tehnoloogia arenguga kaasneb produktiivsuse kasv ja palkade kasv erasektoris. Kuna avalikus sektoris ei ole võimalik asendada tööjõudu kapitaliga ja seega suurendada produktiivsust, aga palgad peavad olema konkurentsi-võimelised erasektoriga, siis on tulemuseks avalikus sektoris sama väljund suuremate kulutustega .
Fiskaalne selgitus: Kompleksne ja kaudsetest maksudest koosnev maksusüsteem võib tekitada fiskaalse illusiooni, mis võib viia süstemaatilise valitsuskulude kasvuni. Võrreldes lihtsa maksusüsteemiga, mis koosneb otsestest maksudest
Meltzer-Richardi mudel: poliitiline mudel- mediaanhääletaja eelistab ümberjaotamist, kui keskmise sissetuleku kasv on suurem kui mediaanhääletaja sissetuleku kasv
Institusionaalsed tegurid: Avaliku sektori suuruse majanduses määrab valitsusinstitutsioonide struktuur. Avaliku sektori kulutustel on kalduvus kiiremini kasvada kohaliku omavalituse tasandil võrreldes keskvalitsusega. Suurema fiskaalse tsentraliseeritusega riikides kalduvad kulutused kasvama aeglasemalt.
Majanduse avatus ja globaliseerumine: Avatud majandus suurendab ettevõtetele riske, mis omakorda suurendab avaliku sektori kulutusi. Valitsus ei suuda kontrollida kogunõudlust ja inflatsiooni. Eksportivate majandusharude hinnad kujunevad maailmaturul, ja ei pruugi arvesse võtta muudatusi kodumaistes tootmiskuludes.