Tammsaare ja Gailit elulugu (0)

A.H. Tammsaare
A.H. Tammsaare on eesti tähtsaim proosaklassik,
romaanižanri novaator ja kriitilis -realistliku romaani meisterlikem viljeleja eesti kirjanduses. Ta alustas loomingulist tegevust, siis kui E. Vilde oli tema võimete tipul . A.H.Tammsaare äratas tähelepanu juba oma esimeste jutustustega, kuid siiski võttis loominguline eneseleidmine ja meisterlikkuseni jõudmin tal paar aastakümmet aega. Loomingu paremikuga kuulub Tammsaare maailmakirjandusse. Tema demokraatlikud ja humanistlikud teosed on pidevalt eesti kultuurielust saanud implusse edasiseks arenduks, eriti palju on aga andnud tema teosed ainet eesti teatrikunstile. Ikka ja jälle leiame me mõnest teatri mängukavast jälle ja jälle lavastatud Tammsaare teoseid.A.H.Tammsaare on eesti armastatuim proosakirjanik .
A.H. Tammsaare (kodanikunimega Anton Hansen ) sündis 30. jaanuaril 1878. aastal Järavamaal, Albu vallas, üksikul väljamäel Põhja-Tammsaare talus . Tammsaare on pärit lüürilise ning maalilise loodusega paigast , seega tema loodusetundmise alused pärinevad just tema lapsepõlvekodust. Tema kodukanti kaunistasid sood, mis mõnes suunas võisid isegi kümnete kilomeetriteni ulatuda. Sealset loodust iseloomustas karm ilm, põhjamaine suursugusus, mis vastuvõtlikule inimese jätab sügava mulje.
Tammsaare oli peres neljas laps vanemate kümnest lapsest. Kõik lapsed olid rakendatud tööle, esialgu karjas, hiljem põllutöödel ning muudel suurematel talutöödel. Noorukina omandas Anton isakodus austuse- ja lugupidamise talupoja raske, kuid austusväärse ja ühiskonnale hädavajaliku töö vastu. Hiljem süvenes Antonis see tunne veelgi, ning sellest kujunes välja üks tammsaarelik elukäsituse põhialus, mis selgesti peegeldub tema paljudes teostes.
Tammsaare alustas enda kooliteed kaheksa aastaselt. Esimesed teadmised omandas Anton Sääsküla ja Prümli koolis. 1892.aastal siirdus Anton Väike-Maarja kihelkonnakooli, kuhu õpetajaks tuli tuntud luuletaja Jakob Tamm. Jakob Tammi käe all õppides, tekkis Antonis soov kirjutada värsse. Samuti harjutas Tammsaare viiuli mängimist. Peale kihelkonnakooli lõpetamist, soovis Anton edasi õppida, kuid selleks ei paistnud esialgu võimalust. Alles aasta hiljem sai ta isalt edasiõppimise loa. Naabrimehe kaerakoorma otsas sõitis ta Tartusse , kus ta asus õppima Hugo Treffneri eragümnaasiumisse.
H. Treffneri kool oli paljurahvuseline õppeasutus, kooli vastuvõtul polnud kindlaks määratud vanust , seetõttu sai H.Treffneri eragümnaasiumisse tulla õppima igast vanusest noormehi. Samuti tuli siia õppima igast eesti nurkadest poeglapsi (H.Treffneri eragümnaasium oli mõeldud ainult poeglastele). H.Treffneri eragümnaasiumis õppis Anton Hansen aastail 1898 -1903. Kuna Anton oli pärit mitte väga rikkast perekonnast, tuli tal pidada enda õpingute maksmiseks koolis valvuriametit. Kooli kõrvalt hakkas Tammsaare ilukirjandust tõlkima ning proosat kirjutama. 1900.aastal „Postimehes“ ilmus tema esimene jutt „Kilgivere Kustas “. Treffneristina kirjutas A.H.Tammsaare kümmekond jutustust ja valis kodutalu järgi endale kirjandusliku pseudonüümi.Küpsuseksamid sooritas Tammsaare 1903. aastal Narvas ; Treffneri kooli ei olnud tollal ajal veel gümnaasiumi lõputunnistuse väljaandmise õigust.
1903. aastal sai Tammsaare töökoha Tallinnas ajalehe „ Teataja “ toimetuse juures. „Teataja“ oli sajandi algul üks paremaid ajalehti, selle toimetuses olid Tammsaare töökaaslasteks E. Vilde, hiljem H.Pöögelmann, O.Münther, keeleteadlane J.V. Veski jt. Tammsaare töökohustuseks oli ajalehte varustada kohalike sõnumitega, tänu millele ta pidi külastama palju teatrietendusi, kontserte ning olema üldse kursis kõigi sündmustega. Ajakirjanikuamet andis elusündmusi tähelepanelikumalt jälgivale kirjanikule palju olulist materjali.
A.H. Tammsaare alustas enda kirjanikutööd 1905. aasta revolutsiooni eelõhtul. Revolutsioonivõitlusesse suhtus ta sügava poolehoiuga, kuigi ise ei kuulunud ta aktiivsete võitlejate hulka. Tammsaare varjas revolutsiooni ajal enda korteris H.Pöögelmanni , kui viimast taheti arreteerida, ning tegi kaastööd J.Lilienbachi väljaannetele. Kui tsaarivalitsus alustas 1905.aasta detsembris revolutsioonijõududele otsustavat pealetungi, suleti sõjaseaduse kehtestamise järel ka „Teataja“. Osa selle ajalehe toimetuse töötajatest arreteeriti, osa põgenes. 1906. ja 1907. aastal töötas ta „Vaatleja“ ja „ Sõnumed“ toimetuses, lõpuks suleti needki . 1905. ilmunud lühijutt “Päästmisel“ Mayeri vabriku juures kujutab tööliste tulistamist ning jutustus „ Rahaauk “ kajastab revolutsiooni mahasurumise julmust.
1907. aasta sügisel alustas A.H.Tammsaare õpinguid Tartu ülikooli õigusteaduskonnas. Ta arvas , et juuratudeng olles saab ta kõige põhjalikuma ja parema ülevaate ühiskonna struktuurist , selle seaduslikest ja õiguslikest alustest. Tammsaare õppis ülikoolis palju keeli, kuulas loodusteaduse ja psühholoogia loenguid ning kulutas palju aega maailmakirjanduse klasssikute lugemiseks. Ülikoolipäevil oli Tammsaare üliõpilasseltsi „Ühendus“ liige. Tammsaare arendas ka koostööd „Noor-Eesti“ kirjandusliku rühmitusega. Ülikooli aastatel kirjutas ta jutustused „Pikad sammud“ , „Noored hinged “ ja „Üle piiri „ .
Juristidiplom jäi Tammsaarel kahjuks halveneva tervise tõttu saamata. Tema tervis ei pidanud lihtsalt suurele töökoormusele vastu. 1911. aastal täpselt lõpueksamite ajal haigestus Anton tuberkuloosi ning arstid keelasid igasuguse vaimse pingutuse. Diplomist ilmajäämine aga ei häirinud Tammsaaret, kuna ta tunnetas oma kirjanikukutsumust ning selleks polnud ülikoolidiplom vajalik. Raskekujulist tuberkuloosi põdedes siirdus Tammsaare Tartust Koitjärvele, kus tema vend pidas metsavahiametit. Seal loodi haigele paranemiseks head tingimused, kuid kahjuks pööret ei toimunud. Arstid soovitasid Tammsaarele kliimavahetust ning sõpradelt laenatud rahaga alustas Tammsaare 1912. kevadel reisi Kaukaasiasse.
Kaukaasia reis oli Tammsaarele kosutav, seal olles kirjutas ta jutustuse „Varjundid“, mis peegeldavad Kaukaasia loodust. Kaukaasias suutis kirjanik ületada ka haiguse üliohtliku faasi.
Kodumaal asus Tammsaare taas elama Koitjärvele. Esialgu oli raskusi tervisega , peale nõrkade kopsude oli ka kirjanikul maohaigus. 1914.aasta algul sooritati talle Tartus raske operatsioon, mille õnnestumiseks anti vähe lootust, kui lõikus läks siiski korda ning Tammsaare tervis hakkas aegamööda paranema. Koitjärve aastad sisustas Tammsaare lugemise ja keelte õppimisega. Esimese maailmasõja suhtes jäi ta eitavale seisukohale. Oma artiklites kirjutas ta rahvaste kannatustest ning kultuurielu mandumisest. Oma artiklid koondas ta kokku teosesse „Sõjamõtted“ .
1919. aastal rajas Tammsaare endale perekonna ning asus elama Tallinna. Nüüd pühendas ta ennast järjekindlalt loomingulisele tööle.Loomingu huvides eraldus ta kõiksugustest ühingutest ja rühmitustest. See ei tähendanud kaugenemist kultuurielust, millest Tammsaare võttis vilkalt osa.
Tammsaare kujundas välja talle omase loomingulise töö meetodi ja rütmi. Proosateoste kirjutamine vaheldus tõlketöödega ning artiklite koostamisega. Tammsaarel oli võime kirjutada ulatuslikke romaane väga kiiresti , kui loodav oli juba varem mõttekujutuses põhjalikult läbi mõeldud. Tema suured romaanid on kirjutatud 3-4 suvekuu jooksul, millal tema ja ta perekond olid suvitamas. Tammsaare ise puhkas muidu harva, seepärast ongi ta 20 tööaastaga suutnud luua 9 väga kõrgetasemelist romaaniköidet, kaks näidendit, novelle , mitu mõtterikast köidet publitsistikat ja lisaks anda rida tõlkeraamatuid, nende hulgas niisuguste klassikute töödest, nagu F.Dostojevski, O. Wilde , B.Shaw jt.
A.H. Tammsaare suri Tallinnas 1.märtsil 1940. aastal. Tema muldasängitamise päev kujunes üldrahvalikuks leinapäevaks.
A.H. Tammsaare looming jaguneb selgepiiriliselt kolme perioodi. Esimest piiritlevad aastad 1900-1907. Sellal kirjutas Tammsaare põhiliselt külaainelisi jutte. Teise perioodi moodustab ajavahemik 1908-1920. Siis avaldas kirjanik jutustusi haritlasnoorte elust, kusjuures kirjutamislaad erineb märgatavalt varasemast realismist. Kolmas periood algab 1921. aastal näidendiga „ Juudit „ ja kestab kirjaniku surmani. See oli Tammsaare loominguline kõrgaeg, ta tõusis psühholoogilise realismi ja kriitilis-realistliku romaani tähtsaimaks viljelejaks eest kirjanduses.
Alustanud kirjutamist HTG kooli õpilasena, polnud tal suuri kogemusi kirjutamise alal , kuid ta arendas neid. Esimesest õnnestumisest annab märku lühijutt „Mäetaguse vanad“ (1901)
Esimese loominguperioodi kunstiliselt tugevaimaks teoseks on jutustus „ Vanad ja noored „ (1903) , mille kirjutamiseks andsid ainestikku Hansenite naabertalus toimuvad/toimunud sündmused. Jutustuses „Raha-auk“ (1907) kujutas Tammsaare 1905. aasta revolutsioonist osavõtnu julma karistamist. Juba esimesel loominguperioodil näitas Tammsaare ennast võimeka prosaistina.
Teise loominguperioodi algust tähistab uue ainestiku ja kujutamislaadi tungimine A.H.Tammsaare jutustustesse. Nüüd asus Tammsaare kujutama eesti üliõpilasnoorust, kujunevat intelligentsi, kelle elulaadi ja eneseotsinguid ta ise üliõpilasena võis jälgida. Tammsaare üldine kirjutamine on muutunud detailsemaks. Kirjanik pööras suuremat tähelepanu ka tegelaste psüühika avamisele ning tunnete täpsele tabamisele. Kõik see näitab , et Tammsaare jälgis haritlaste elust jutustusi kirjutades mõnevõrra impressionismi põhimõtteid. Eriti selgesti nähtuvad impressionistliku stiili elemendid jutustuses „ Varjundid“.
Impressionistlike teoseid ei kirjutanud Tammsaare palju, juba teise loominguperioodi lõpus hakkas ta püüdlema realistliku kujutamislaadi poole. Jutustused „ Pikad sammud“, „Noored hinged“ kujutavad üliõpilaste tundeelamusi. „Üle piiri“ käsitles naisemantsipatsiooni teemast, mis tollal oli aktuaalne . Teise loominguperioodi lõpetab Tammsaare teosega „Kärbes“, milles esitatakse tagasivaade Esimese maailmasõja eelsele üliõpilaselule Tartus. Stiililiselt on „Kärbes“ mitmekesine teos. Objektiivse realistliku jutustuse kõrval esineb siin ka huumorit, lürismi, ja irooniat, mis rikastavad teose kunstilist poolt. Karakterid on kõvasti ilmekamad ja mitmekülgsemad kui varasemates linnaainelistes teostes. Miniatuurid ja kunstmuinasjutud koondas Tammsaare raamatusse „Poiss ja liblik “ (1915) Tammsaare miniatuure iseloomustab köitev mõtterikkus , elu põhiväärtuste poetiseerimine ja viimistletud ning väljendusrikas stiil.Tammsaare teine loominguperiood polnud eriti viljakas. Palju takistas kirjutamist õppimine ning haigused ning välised tingimused tänu sõjale polnud ka eriti soodsad. Kuigi kirjaniku arengus on see periood väga oluline, kuna teise loominguperioodi aeg liikus ta üha enam ja järjekindlamalt psühholoogilise realismi suunas, mis saigi aluseks järgmise perioodi kunstilistele võitudele.
Loomingulise kõrgperioodi aluseks olid A.H. Tammsaare maailmavaatelised ja esteetilised seisukohad põhijoontes välja kujunenud ja kajastavad selgepiiriliselt ka tema teostest. Kirjanik oli veendunud demokraat. Sügavalt austamisväärseks pidas ta talurahva tööd ning ka üldist rahva tööd. Tammsaare mõistis et igasugune töö on ühiskonnale vajalik. Tammsaare oli paljude kodanliku Eesti elunähtuste suhtest skeptiliselt häälestatud, kuid pidas alati silmas eluväärtusi – loovat tööd, humanismi, rahvuse eneseteostamise töö ja kultuuri kaudu. Isiksuse ideaaliks pidas Tammsaare inimest, kes demokraatiast ja tsivilisatsioonist ei looda ainult kasu saada ning hüveolu saada, vaid kohustub vabatahtlikult töötama, et leida uusi väärtusi.
A.H. Tammsaare oli eepiline talent, ta oskas elunähtustest jutustada huvitavalt ning haaravate sisemiste kaasaelamistega. Tema teoste dramaatilistes kõrghetkedes ei muutu jutustuse ja kujutamise laad pingutavaks ega närviliseks, vaid säilitab eepilise rahulikkuse. Samal ajal rikastab tema stiili vaevumärgatav varjundite vaheldumine, nagu inimlikus mõtlemises vahelduvad elu jälgimisel mitmesugused varjundid ja suhtumisnüansid. Ja lõpuks on tema elunähemine ning mõistmine sügavalt rahvuslik, mis teebki Tammsaare loomingu Eestis väga populaarseks.
A.H.Tammsaare esimeseks kõrgperioodi teoseks on piibliaineline „Juudit“ . Piiblis leidub legend Juuditist, kes vapra ja jumalakartliku naisena päästab kodulinna Petuulia vaenlaste piiramisrõngast. Seda legendi on paljud kirjanikud kasutanud draamateoste algmaterjalina. Tammsaare aga kirjutas nn iseenda Juuditi . Juudit on Tammsaare teoses auahne, julge, tark, äärmiselt egoistlik ja võluv naine, kes ei taha surra hukkumisele määratud kodulinnas. Ta läheb vastaste sõjaleeri väepealiku Olovernese juurde, kuid seda tehes ei mõtle ta hetkekski enda kodulinna päästmisele, vaid ahvatleb Olovernest mässu tõstma keisri vastu. Juudit näeks hoopis Olovernest suurriigi valitsejana ning ennast tema emandana. Kuid Olovernes lükkas kõik Juuditi pakkumised tagasi ning seejärel tapab Juudit magava Olovernese mõõgahoobiga. Tammsaare on viinud iidse konflikti auahnuse ja kirgede tasemele.
Kõrgperioodi esimene proosateos on romaan „ Kõrboja peremees “. Selle romaaniga suundus Tammsaare enda meelisainestiku, nimelt maaühiskonna kujutamise juurde, mis oli kesksel kohal olnud esimesel loominguperioodil. „Kõrboja peremees“ on küll lühike romaan, kuid sellegi poolest on ta elutunnetusliku sisu ja ideede poolest rikas, eriti köitvad on karakterid. Selle kõrval käsitleb kirjanik külaühiskonna probleeme, kusjuures keskne on küsimus milline on õige peremees. Romaani kesksed tegelased on vastuolulise karakteriga talupoiss Katku Villu ja haritud suurtalutütar Kõrboja Anna. Romaan jutustab nende kiindumusest, mis viib traagilise lõpuni - Katku Villu enesetapuni. Otsustavaks Katku Villu saatuses saab kohtumine kunagise armastusega, Kõrboja Annaga. Taaskohtumine tekitab mõlemates suuri mattunud tundeid. Saanud kivilõhkumisel viga, mõistab Katku Villu et ta ei ole vääriline Kõrboja Annale , sest et tema sisemine uhkus ei luba seda. Romaani stiili iseloomustab rahulik-eepiline jutustamislaad, mida mitmekesistab kord lüüriline , kord dramaatiline põhiheli. Lürismil on suur osa looduskirjeldustes, aga samuti ka üksikutes stseenides, näiteks jaaniõhtu ja paadisõidu kirjeldustes. Rahvalikud väljendused annavad teosele talupoegliku koloriidi. Eredaimaks stiiliomapäraks on kordus, mida Tammsaare pole nii pillavalt rakendanud üheski teises teoses. Romaani viimases peatükis rõhutatakse Kõrboja Anna hingelist kriisi korduse abil järgmiselt:“ Aga Kõrboja perenaine läks ise nõnda, nagu poleks ta kellegi meelest ilus ja armas, nagu poleks ta seda kogu eluaeg kunagi olnud ja nagu peaks ta suremagi, ilma et ta oleks kellegi meelest ilus ja armas – nõnda läks Kõrboja perenaine, kui ta läks Katku õuest. Sisemise tundeintensiivsuse ja huvitavate tegelaste traagilise saatuse kujutamise tõttu on „Kõrboja peremees“ üks eesti menukamaid romaane.
Üheks tuntumaks teoseks Tammsaarel on kindlasti „ Tõde ja õigus“ Seda on trükitud 11 võõrkeelde. Epopöas „Tõde ja õigus“ on umbes 170 väljaarendatud tegelaskuju, nende hulgas rida monumentaalseid karaktereid ( Andres ja Pearu, Maurus , Indrek, Karin, Mari jt.) , kes tunnetuse sügavuselt kuuluvad maailmakirjanduse saavutuste hulka.“ Tõde ja õigus“ on ulatuslikem ja tegelasterohkeim romaan eesti kirjanduse, epopöa, mis annab kunstiliste üldistuse eesti rahva ajaloo mitmest olulisest etapist. A.H. Tammsaare oli kauemat aega plaanitsenud ulatuslikku taluolustikulist romaani, kuid mitmetel põhjustel (haigused ja sõjaaegsed halvad olud) lükkasid plaani teostamist edasi.
Epopöa filosoofilise üldplaani kohaselt kujutab I köide inimese võitlust maaga, kusjuures ajaliselt langeb teose sündmustik XIX sajandi viimasesse veerandisse, millal masin veel inimest Eestimaal põllutöödel ei aidanud. II köide viib sündmustiku ühiskonna kõrgemasse arnegdufaasi, käsitleb inimese võitlust jumalaga , see tähendab jumala-idee hülgamist. Selle teema realiseerimiseks andis Tammsaarele materjali H. Treffneri gümnaasim, kus ta ise õppinud. III köide kujutab võitlust ühiskonna ümberkujundamise eest, seega siis revolutsiooni. Ainestikku selle teema lahendamiseks andsid 1905. aasta revolutsiooni sündmused Tallinnas, mida kirjanik oli saanud ajalehetoimetuses töötades küllaltki tähelepanelikult jälgida. IV köide käsitleb võitlust isikliku eluõnne eest ja selle purunemist ning V köide resignatsiooni. Kõigile köidetele on ühine tõetunnetuse ja õigluseotsingu keerukas ja raske protsess. Mitte asjata pole Tammsaare suurima teose pealkiri „Tõde ja õigus“. Tegelikult jääb aga tõde ja õigus igas köites pilkalt kauniks ideaaliks, sest et eluvõitlus on nende vastanditel- valel ebaõiglusel tuhat avaldumisvormu ning neid ei suudetagi inimlikust tegevusest kõrvaldada. Epopöast tõuseb üles üldistus, et õigluse poole pürgimine on kestev protsess ja selle pole lõppu seni, kuni eksisteerib inimene.
Tammsaare viimased loominguaastad toovad eesti kirjandusse veelgi suurepäraseid teoseid. Peale „Tõe ja õiguse“ kirjutamise lõppu, ei lubanud kirjanik endale pikemat puhkust, vaid jätkas loomingulist tööd juba väljakujunenud rütmis. Ta kirjutas kaks psühholoogilise kirjutamislaadiga armastusromaani „ Elu ja armastus“ ja „Ma armastasin sakslast “. Samuti sai kirjanik hakkama ühe näidendiga. „ Kuningal on külm“ on allegooriline , vaimukalt satiiriline ja mõningate fantastilistre motiividega. „Kuningal on külm“ on eesti draama tippteos. Viimaste loominguaastate meisterlikem ja ühiskondlikult tähendusrikkaim teos on romaan“ Põrgupõhja uus Vanapagan “. See romaan on eesti kriitilise realismi teravaim seisukohavõtt kodanliku ühiskonna elukorralduse ja moraali suhtes. Siin on inimese ekspluateerimise teema viidud valdavale kohale; sellel on allutatud kõik teised teose ideelised ja sisulised liinid . Realistliku elukujutusega on ühendatud fantastilised motiivid, mis mitmekesistavad romaani kunstilist kudet. Ühtlasi nähtub siit, kuidas Tammsaare otsis pidevalt võimalusi kujutamislaadi uuendamiseks. Filosoofiline kandvus, kriitika erakordne teravus ja karakterite üldistusjõud on teinud „Põrgupõhja uuest Vanapaganast“ ühe eesti kirjanduse menukaima romaani.
Teised kirjanikud A.H.Tammsaarest

A. H. Tammsaare tee ja töö.

  
TEMA VIIEKÜMNE AASTA PUHUL.
     
Tammsaare tähendust saab täielikumalt hinnata muidugi alles siis, kui ta oma elutöö on täitnud. Alles siis on võimalik aru anda ta pikal ­dase kirjandusliku arengu lõppjäreldustest. Veel ei tea meie ju oma tänavuse juubilari viimset sõna. Meil on rõõm teda parajasti näha tema mehiste aastate hariastmel. Üliviljaka Ed. Wilde 50-dal sünnipäeval kõneldi tema uuestisünnist, ja ilmuski täisvalminud ande meisterteos „Mäeküla piimamees ”. Vähem tootlik A. H. Tammsaare on just viiekümne eel jõudnud oma võimiste tipule, ja eks tohi meie „Tõe ja õiguse” autorilt oodata veel uusi kaaluvaid lisaväärtusi.
Aga juba tänapäev tunnistame Tammsaare loomingut niivõrd tähenduspidevaks, et see meid kutsub ta seniste saavutuste ülevaatlikule ja kokkuvõtlikule hindamisele. Aimame tema arengu astmevaheldustes üht­lasi sellaseid käändusid ja keerundeid, et see meid kohustab mõtlikule sissetundmisele.
       
1.
Mis paistab meile enne kõike silma Tammsaare kuju meelde tule­tades? See on autori kadumine oma püüete ja teoste taha. Sõnatark, meie nimekaimaid, kodumaal elanud ja töötanud, viiekümneaastane, aga kui vähe teame tema isikust! Oleme oma muid kirjanikke nii mõnigi kord kuulnud ja näinud avaliku elu näitelaval, kõnetoolis, kirjanduslikel ringreisidel, üksikult ja rühmiti. Kord hea, kord kurja sulega on meie viimaste aastate kirjandusliku boheemkonna kirevast eraelust paberile pis­tetud liiginimlikkegi pisiasju. Tammsaare tagasihoidlik isik selle vastu on peitunud laialisele üldsusele ligipeasematuks. Tema palgest palgesse nägemine on suletud olnud väheste lähedate sõprade kinnisesse usaldusringi. Tammsaare kirjanikunime varju on jäänud Anton Hansen.
Kes Hansen-Tammsaare eneseteostust tahab mõista, see ei saa hoopis küsimata jätta, kust ta on tulnud ja missugustes tingimustes pead tõstnud.
Teame hädavaevalt, et ta on sündinud 18. jaanuaril 1878. aastal Järva- Madise kihelkonnas, Albu vallas, Tammsaare-Põhja talus. Sealt, rabadega ümbritsetud väljamägede, männijändrikkude ja vaevakaskede, madalate taluhoonete ja alateadlikkude maainimeste vaatenurgast, on esile kasvanud Tammsaare põhilised elamused . Selle Järva-Madiselt kerkinud elukäigu umbsed andmed piirduvad esiotsa ainult mõne hõreda tõsiasjaga. Ei ole meie soodetaguse talunikupoja tung valguse poole igatahes mitte hõlpsasti pääsenud linnatee otsale: tema alaea visalt otsustatud haridus ­likke väljavaateid märgib eri maakoolides käimine kõrvuti  vähejõukate vanemate kodus peatatud viivitustega. See pikaldane talutöö nõuetest ja maapoisi määrustest vabanemise protsess, mis algas Sääsküla vallakooli astumisega 1886 , vältas kuni hilinenud edasiõppija keskkooli jõudmi­seni 1898, Hugo Treffneri eragümnaasiumi Tartus. Tähelepandavaks vahejaamaks on olnud kolm aastat Väike-Maarja kihelkonnakoolis, kus siis toekas luuletaja Jakob Tamm õpetas ja juhatas. Küllap vast noisse Väike-Maarja aastaisse näitabki vastuvõtliku kasvandiku poetatud pärastine mälestuskilluke: „Kord lugesin ma õige palju Jakob Tamme „Ärganud hääli” neid suurte osade kaupa peast mäletades. Mulle meeldis selle luuletaja lihtsus, otsekohesus, sõnakehv ja maamehelik kohmakus, mille taga peitub soe tundmuste allikas. Need jooned valdavad mind veel praegugi . . .”   (A. Hansen, „Keelest ja luulest ”, 1915, lhk. 15).
Avalikust etteastumisest hoidunud A. H. Tammsaare on väga kinnine olnud ka teadete andmisega oma elukäigust. Tema viimane suur tagasivaateline romaan „Tõde ja õigus” põhjab ometi üsna lähedalt ja vastuvaidlematult Anton Hanseni noorepõlve kogemustesse. Selles oma tänises peateoses on autor tõeliselt läbielatut vist küll seganud kujutletuga. Aga juba „Tõe ja õiguse” arvustus on seletanud: kellegisse oma rahvarohke romaani tegelastest ei ole autor sulgenud nii intiimset iseennast kui Eespere Andrese nooremasse pojasse Indrekusse. Nimi on muudetud ühes teiste romaani võimalikkude algkujude nimedega; kirjeldatud olukordades ja jutustatud tegudes on mälestusosa enam-vähem teisendatud mõttekujutluse ja kunstikavatsuse sugemetega; kommete kujutamisest ja karakterjoonistusest jääb see mulje, et siin midagi olulist ei ole ümbermoondatud. Väike Indrek aitab nii siis vähemalt kaudset pilku heita ala- ja murde­ealise Antoni kaetud hingeellu.
Samas talupoegsuses sündinud kui teisedki ta ümber, samas olustikus kodune, on väike Indrek kehalt nõrgukene, meelelaadilt tasane , unistustes oma ette. Tugevate tooreste jõudude ja karmide kommete keskel iseloo­mustab seda areldi kaasaelavat poisikest sünnipärane hellus kaasinimeste, loomade ja looduse kohta. Mõni täiskasvanute mõttetu julmus nagu metsik kassitapmine võib tema närvierksat kaastundmust nii hirmsasti erutada, et öösiti hakkab jampsima. Säärasele ülihellale lapsehingele oli kirjanik juba 1902 ilmet annud visandis „Vastukaja”. See oli siis väikene Innu, „haiglane, kõhn, suure peaga poiss”, kes mahalastud jänese silmi vahtides haledalt nutma puhkes : „Jänese . . silmad . . . jänes . . . on . . .ju surnud . . .” Nagu „Tõe ja õiguse” täisealiste vastaspooled on ja võimu pärast alalõpmata protsessivad, nii satub ka noorukene Indrek pahatihti vastamisi oma teistsuguse tõe ja õiguse loomusundide pärast. Seda noorukest ja nõrgukest haarab juba varakult valguse valu, uimab kooliskäimise iha, kisub raamatulugemise kirg , mille teiseks pooleks on tegelikust maaelust eraldumine. Eks ole ju ülikooli hariduse osaliseks saanud Tammsaare ise oma esimeses isikus ilukõnelist tunnistust annud oma raamatuvaimustusest: „Ma armastan raamatuid kevadel, kui kõik loob lokkama, õilmitsema ja kui mesilased sumisedes mett korjavad: mina otsin mett raamatutest. Ma armastan raamatuid lugeda oja kaldal istudes , kuulates möödavulisevaid laineid nagu oleksid nad elutunnid: raamat päästab nii mõnegi silmapilgu kaduvusest. Ma armastan raamatuid sügisel, kui vihma padiseb tinasist pilvist ja tuul hulub toanurgal ja korstnasuul: on raamatuid, mida lugedes isegi taevatähed pisaratena paistavad!” (Ühes raamatuarvustuses, „Vaba Sõna” nr. 1, 1914). Ei olnud Tammsaare noorepõlve kirjanduslik teisik „Tões ja õiguses” veel linnakooli jõudnud, kui ta juba armunud oli raamatuisse nagu oma hingeõnnistusse. Veel algelises kirjatarkuse omandamise õhinas maal viibides on see raama ­tute kallal istuja kord kooliõpetaja vennalt saanud võõraste nimede ja sõnadega raskendatud teose. „Kui ometi kord sinnamaale jõuaks, et seda võiks lugeda arusaamisega ja et sellest, mis oled lugenud, oskaks ka teistele jutustada”, õhkas Indrek.   („Tõde ja õigus”, lhk. 522).
Teistele jutustada! Umbes niisugune salatung pidi küll kätketud olema ka Tammsaare talu nooremasse pojasse. Lähem ligipääsemine ta kasvuea videvasse isikuloosse näidaku võimalikult edaspidi, millal meie saabuvas jutustajas käärivad külaelamused ja raamatumõjud hakkasid taot­lema kirjanduslikku väljendust.
Hansen-Tammsaare on oma varasemas nooruses maitsnud tüseda kihelkonnakoolmeistri Jakob Tamme õpetust ja luuletusi. Kas on ka tema kirjanikutungi ärkavad hääled värsis õnne katsunud? Küsitagu seda Tammsaarelt eneselt. Sestsaadik kui ta sulelükked ja mõttenükked on avalikuks saanud, on ta teatavasti proosat eelistanud värsile. Tema enese­määramine on lähtunud lihtloomulikust, tema elamuslaad on peesinud argipäevases: tema omapära on sobinud hõlpsamini sidumatusse sõnava­badusse kui mõõdetud rütmis ilutsema ja kunstlikke häälikkavatsusi instrumenteerima. Aga teiselt poolt on siiski tähelepandavad ka ta värsimaitse taolised puhangud. Tõsi küll, need on keelmatult ilmsiks pääsenud alles ta täitsa eneseteadlikul arenemisastmel. Igatahes ei ole sõna „kandlemängija” mitte ainult omandanud ta proosameeleolude lüürilist tõusu tõlgitseva tähenduse. Käesoleva sajandi teisel kümnel on nii mõnigi kord märgata olnud Tammsaare lauseliikumise luulelist rütmistumist peaaegu värsikõnele liginevaiks võrranditeks ja kõnehäälikute puhtilukõlalises mängus, ja seda liiatigi ta proosaminiatüüride kogus „Poiss ja liblik”.
Oma võimistes teadlik, on Tammsaare „Noortest hingedest” (1907) saadik oma proosateksti siin-seal vahele lülinud koguni päris riimitud värsikatkeid. Täpsustan kohe: need on parajasse paika improviseeritud vemmalvärsid. Näib nagu ei taotlekski Tammsaare eeskujuliku värsi kirjutamist. Aga kui ta oma „Keelest ja luulest” essees küllalt erksat arusaamist on osutanud tõsise luulekunsti hindamiseks, siis oskab ta oma proosakunstis ise just vemmalvärssi hästi ehtsalt väärtustada. Selle võttega parodeerib ta peenelt mõne haleda olukorra mõttetust, see aitab ühtlasi kaasa eri tegelaste karakteristikale.
Paar tsitaati ütleb lühemalt ja otsemalt. „Üle piiri” kanguseta kangelane Robert Muidu luuletab oma taskuraamatusse, ei tea isegi kas Katale või Hedvigile:
    Su nina nii imelik nüsi,
    Kuid iial ma sinult ei küsi,
    Mispärast su nina nii nüsi
(„Üle piiri”, lhk. 83 - 84).
Aga veel veider-uudsemalt nukrustab ta:
    Küll väike on mu kambrio,
    Veel väiksem tema aknio,
    Pea peal mul madal lagio,
    Mis mustaks teinud nõgio.
  
    Mul väike, väike kambrio,
    Veel väiksem, väiksem aknio,
    Miks undab tormil merio?
    Miks valus vaevleb verio?
( Sealsamas , lhk. 104-105).
„Eesti kirjanikust” - selle pealkirja all mõlgutas kord autor ise oma esimeses isikus väherõõmsaid mõtteid. See oli maailmasõja ajal ja eriti raskeks muutunud suleteenistuse norus: „Te olete haige, rind rägiseb, meeleheide vahib silmist!” Ei ole tujule muud väljapeasu kui Siioni sihipüüdliku meelsusvärsi parodeerimises ja selle pühendamises tiisikuse haigetele, kunstnikkudele, kirjanikkudele:
    Vilista, vilista,
    Ara vilet unusta!
    Elutee käib risti-rästi
    Isa, Poja, Vaimu ees,
    Siiski maitseb elu hästi,
    Kui saab selle kurja ilma sees
    Vilista, vilista!
(Sic transit . . . lhk. 19).
Tammsaare värsijuhud ei ole arvukad, nende astmevaheldus ja kunstikavatsus teenib tähelepanu. Kel ei oleks veel „Tõest ja õigusest” värskelt meeles küla lorilauliku Lullu moodivemmaldatud värsid? Ehtrahvalikus algupärasuses on unustamatu seegi salm :
    Uuh kuuradi, Jussi juuradi,
    Rangjalgadi, kenuskaeladi,
    Kuuseoksas ta siis vaene kõlkus,
    Sest et Mari vahet Andres jõlkus.
(Tõde ja õigus, lhk. 241).
  
2.
Aga asusin ju kirjutama jutustajast ja mitte luuletajast. Hansen-Tammsaare esimesi valgele pääsenud jutustuskatseid võib tagasi jälgida ta õpilasaastaisse Tartus. 1900 sügisel ilmus vanas Tartu „Postimehes” väike uudisjutt „Kilgivere Kustas” tundmatu algaja sulest. A. H. nime­tähtedega märgitud autor alles Treffneri gümnaasiumi kuuendas klassis, aga muidu 22 aastat vana.
Tuletagem vähe lähemalt meelde seda lähtekohta. Vene hiiglaimpeeriumi, põliste feodaalhärrade ja võõrasrahvuslikkude linnakodanikkude võimu alla rõhutud Eestis ilmus siis üksainukene päevaleht. Sajandi vahetusel oli meie kirjanduses ja ajakirjanduse jutunurkades teretulnud õpetlikkude sihtidega külarealism. Uus juurdetulija oli veel küllalt noor külaharitlane. „Kas on noorus kunagi midagi uut leidnud”, küsis üks kaasaegne väliskirjanik, August Strindberg, keda meie siis küll veel vae­valt eemalt tundsime. Ka „Kilgivere Kustase ” kirjutaja debüteeris olemasolevate nõuete vähenõudlikuna jätkajana.
Kitzberg , Ed. Wilde, Ernst Peterson käisid eel. Õnnetu Juhan Liivi „Vari” oli juba Väike-Maarja kihelkonnakooli kasvandikku sügavat mõju avaldanud. Aga ei ole neile eeskujudele järelepüüdmise suun „Kilgi­vere Kustases” veel hästi selginud, algeline on algaja oskus. Pärastine tammsaare ise ei ole enam hoolinud oma esimese joonealuse ega mitme jargnevagi meeldetuletamisest, üheski raamatulises väljaandes uuestitrükkimisest. Uurides tagasivaatavale pilgule on jutukese kompositsioonilises saamatuses huvitav seletada just eri sugemete algsegu. Vähese faabula sihiks on ja nagu ei oleks mitte ainult näidata Kilgivere kantniku jooma­pahesse langemist, ta perekondliku õnne lagu ja kraavi kukkumise surma. Õpetlik tendents sumbub kantniku, ta kodukondsete ja kõrtsiseltsilistegi vallalises karakteristikas, faabula juhtimine peatub meelsalt vaeserahva olustikuliste pisiasjade vahelekriipsutamises, kilke ja prussakaid unustamata. Ei puudu aga algajal ka haleduseni kaasaliigutatud meeleolude tsipakesi. Seda ebatasast tähendusliikumist väljendavad lamedavõitu kirjakeele harju­mused kõrvuti värskelt rahvalikkude kõnekäändudega (näit. „tõmba parem pool toopi va kõrihöövelt”). Huvitavamad kõigest sellest on jutukeses laialepillatud alatoonid. Need aimavad nagu ette hilisemaid ehttammsaarelikke juhtmotiive: elu näib hea ja see on halb; inimliku eluõnne tumedate sunduste vastu ei ole midagi parata; aga kõige madalamalgi on armastuse ja kaastundmuse silmapilgud kõige ülemad.
Oma ülesannet ei näe ma muidugi mitte tähelepanu peatamises Tammsaare Hanseni kõigil jutustuskatsetel ta õpilasaastailt. Aineline kehvus, jõukate vanemate poegi painamatud teenimisvajadused, Treffneri pansioni lauakatmine, tundide andmine tolle omapärase eragümnaasiumi alamais klassides ja väljaspool - kõik see ei koormanud mitte ainult ta kooliõpinguid ja koolilõpetamist. Õpperahade puudus pigistas ühtaegu tema isetegevusele ärganud kirjanikuannet. Teiseks kiirustas kitsikus ka suleteenistusele. Nende ebasoodsate tingimuste kiuste ja tõttu sigis tema sulest juba enne keskkooli küpsustunnistuse saavutamist rida uudisjutte ja vestlusi , mis ilmusid alguses „Postimehe”, pärastpoole enamasti „Teataja” veergudel, vahel „Noor-Eesti” eelsete „ Kiirte ” vihkudes. Ükski neist noore kirjaniku sõredamaist ja vähemaist esiktoodetest ei pääsenud veel iseraamatut moodustama. Üksikasjalisi bibliograafilisi andmeid Hansen-Tammsaare varasemast ajakirjanduslikust trükingust on märgitud B. Linde esseekogus „Omad ja võõrad” (1927).
Anton Hanseni õpilasaastail sündinud toodangust leiame Tammsaare nimeliste raamatute kaante vahel hiljem ainult kunstiliselt ja ideeliselt väärtuslikuma valiku. Mõtlen „Poiss ja liblik” kogu (1915) täiteks lisatud külarealistlikku järelpõimingut, eriti aga naturalistliku ülekaaluga novelli­kogu „Vanad ja noored” (1913). Viimatimainitud pealkirja kannab kooli lõpetamisele liginenud Hanseni kõige mahukam ja sihipüüdlikum jutustus, esmakordselt ilmunud „Postimehes” 1903. a. veebruarikuul (nrid 26-47). See teeminimetus „Vanad ja noored” on nüüdses raamatulises trükis laiendatud koostama lisaks veel kaht hästi vastupidavat õpilassaavutust: „Kuresaare vanad”, „Kaks paari ja üksainus”. Kummagi algtrükk oli aset leidnud omaaegseid noori ja vanu kutsuvate „Kiirte” koosseisus, esimene ja idüllisem „Kiirte” esimeses vihus (1901), teine ja varjupoolsem tolle Tartu koolinoorurite algatuse kolmandas albumis, mis oli ühtlasi nende liigvarase isekirjastuse viimane (1902).
Mälestus on õhuliseks sillaks möödunud päevade ja käesoleva silma­pilgu vahel. Sõnad nagu „Kuresaare vanad”, „Kaks paari ja üksainus”, „Vanad ja noored” tuletavad kaasaegsele tagasivaatajale elavalt meelde nende teoste ja autori esmakordsust.
Lubatagu neisse mälestustesse siin hetkeks kõrvale kalduda.
Oli Tartu eelrevolutsiooniliste keskkooliõpilaste keskel tekkinud väike omarahvuslikkude huvidega kirjandussõprade ring. See omandas pea­aegu esialalise aktiivsuse teiste samaealiste kogumises ja seltsimises: uue aastasaja valge hakul otsustati siin nimelt esile saata oma noorusliku sõnavaimustuse ja tegevusiha esimesed „Kiired”.   Selle taga oli hingeline protestitundmus venestuskooli kasvatuse vastu, ergutuseks ja julgustuseks vanemailtki tegelastelt saadud kaastöö lubadused, ebamäärane õhin vaimu­ toitude ühendamiseks omas keeles ja meeles. Aga ühtlasi pakitses nende noorte elujõudude käärimises juba vabanemise tung kodustegi mõjuvõi­mude hooldamise alt. Olime küll veel üpris noored, aga küllalt ennast­usaldavad tulevikulapsed oma naiivsete kirjanduslikkude katsete ja isikumärkide pooldamiseks. Niisama vähe nagu meie tänapäevased noorkirjanikud tänulikud on oma käsikirjade tagasilükkamise eest olid seda ka need tunased juurdetulijad. Eriti aga ei meeldinud neile, et sihtimääravad ajalehetoimetajad nende trükitud ilukirjanduslikku kaastööd omamoodi ümber parandasid, harjunud maitse järele koolutasid „kõlbulisemaks ja õpetlikumaks”. Sellest sündisidki siis noorte vaba eneseavalduse taot­lused ja enneaegseks isetegevuseks kokkuheitmine. Sellest ka nende ridade kirjutaja esimesed isiklikud kokkupuuted noore Hanseniga Tammsaarelt.
Anton Hansen ei astunud ise ligi, teda pidi otsima . Küsisingi teda ühel sügisesel õhtupoolikul pärast tunde Treffneri gümnaasiumis. See oli siis tema, „Kilgivere Kustase” ja „Ärakadunud” poja kirjutaja, küsijaga võrreldes juba siis tüse poiss, lai otsaesine, lahke ja kinnine pilk ühtlasi. Mindi üheskoos välja, sees ei olnud oma jutunurka, jalutati mööda Emajõe kõnniteed. Ühel oli peas kulunud kaabu , teisel kroonugümnaasiumi vormi­mütsi odav loorberiraag noka kohal. Tulgu ometi ka nende ja nende kirjandussõprade salaseltsi! Ei tulnud. Ei tahtnud. Ei nähtud teda ka pärastpoole nende teiste kogumiskohas. Põikles kõrvale kahkleja ja kõhk­leja ilmega, ajapuuduse ettekäänete all. Tema naeratusi ja naljatusi võis aga seletada ka umbusklikuks üleolemiseks enesest nooremate rühma vaimustuse kohta. Tundus nagu kardaks ta kõiki liialdatud lootusi ja tõotusi, nagu elaks ta juba nurjunud unistuste õhkkonnas.
Niisugune oli ta juba tookord.
See esimene jalutuskäik ja mõttevahetus ei jäänud viimaseks . Ta oli iseennast oma suhtumuses elu ja raamatutega. Elus oli ta kalduv nägema enam argipäeva kui pühapäeva. Kirjanduses jagasime siiski ka mägiharjade ja päikesepoolte maitset . Aga inimese kujutamise ehtsus nõudis selle realistliku noorkirjaniku meelest meilgi muud kui katekismuse ja lauluraamatu tõdesid. Isamaalise taga ütles ta otsivat päriseestilist. Kui ta aktiivset seltsimist ülearuseks peab, andku vähemalt kaastööd teoksil oleva „Kiirte” väljaande jaoks. Sellega oli kõrvalehoidlik kaaslane nõus. Saime „Kuresaare vanad”, aasta hiljem „Kaks paari ja üksainus”, ja need ei osutunud mitte ainult Hansen-Tammsaare õpilasaastate väärtus­likumaiks saavutusteks. Uue kirjandusliku sugupõlve algelistest eesvõitlejaist ei olnud siis veelgi keegi võimeline looma nii lihtsat ja ehtsat väikest teost nagu „Kuresaare vanad”. A. Hansen ei olnud ju nende haljusest ees mitte ainult ea poolest. Loiu Kuresaare taadi ja ta vasturääkiva eide paaripanekus, nende vegeteeriva vaikelu , väikeste riidude ja lepliku unustuse leidmises võib vast olla omajagu Gogoli mõju. Isegi kui nende patriarhaalsete maakehvikute kujusid oletada  järglasteks, on meiemaa soosaarele asetatud taati eite omandanud täitsa eesti­lise tegumoe. Oma visandlikus kompositsioonis moodustab see teos juba tähelepandava kunstilise terviku. Humoristlikud ja karakterjooned sulavad hästi loomulikult ühte liigutavatega. Nii äratasidki algava kirjaniku külajut­tudest just „Kuresaare vanad” arvustuse esmakordset ja kiitvat tähelepanu. 
3.
A. Hansen Tammsaarelt ilmus meie lugeva üldsuse ette jutustajana, ja jutustajaks on ta ka peamiselt jäänud. Oli nagu oleks ta juba 1901 leidnud oma tee: tema „Kuresaare vanade” visand võistles juba Juhan Liivi ja A. Kitzbergi vääriliste külarealistlikkude lookestega (nagu „Punasoo Mari” või „Sauna Antsu oma hobune”). Kaasaegne arvustus hindaski seda väikest sündmuskehva ja katkelist maaidülli „väga kenaks”. Märgiti kiitusega uue juurdetulija iseloomude kujutamist, rahva elu ja keele tundmist. Märgati isesugust joonetõmbamist ta saunikpaari karakteristikas: „Kaks vanakest, mees ja naine, elavad alalises nägelemises. Aga see on harjunud asjaks saanud, see näib nagu nende elunõue olevat ja ei riku head läbisaamist teineteisega”  („ Postimees nr. 80, 1901).
Kauasest ühtekuuluvusest ja võrdsest meelelihtsusest hoolimata kaks ebavõrdset sugupoolt, nähtud lepliku karakterhuumori episoodilises valgus­tuses, väikesed inimesed, kellest palju muud ei või ütelda, et nad on olemas, niisugused on need „Kuresaare vanad”. Eriliselt tähelepandud on nende kahestumise ja ühtekuulumise liigutav lõpplahendus. Kui Kuresaare mats hakkab surema, siis lausub ta sõnakas eit härdaks heldides: „Või pole meie hästi läbi saanud? Oleme meie iial teineteisele halba sõna öelnud?” Nägelemine paratamatuna elunõudena, pahanduste muutu­mine kalliks mälestuseks teineteisest lahkudes - eks juhata juba selle kaksiksaatuse idüllisedki murdjooned Tammsaare inimkujutuse põhilisse problemaatikasse?
Madalas tõsielus püsivate hingeliste antinoomilises paaripanekus oli nii siis Hansen-Tammsaare leidnud oma algelise proosakunsti lähtekoha. Selle vaatenurga omandanud, ei andunud noor kirjanik mitte taltsat abi­elulist leppimist või härrast meeleliigutust ülendava külarealismi epigooniks. Tema järgmine etteküündiv külasüžee osutab juba jõhkramat, tumedamat ja keerukamat kooselu mitmuses . „Kaks paari ja üksainus” on kasvanud materialistlik-deterministliku ilmavaate karmuses. Need A. Han­seni „kriipseldused Läänemaalt” - 1902. a. suvevaheajal paberile visatud metsaülemast õemehe juures Piirsalus - esindasid ta ilutsemist vältivat tungi allapoole, armetu kehvuse ja vaimuvaesuse varjupooltesse, pimeda metsanurga mõisakantnikkude majja. Otsekui protokollipidava külanaturalisti sulega on siin kirjeldatud kahe proletaarse perekonna vaevalist ja vaenulist olemasoluprotsessi, viletsaist viletsam üksik vanarauk Taidi -Laidi kodakondsena nende Kaaside ja Laiade vahel.
„Kahe paari ja üheainsa” taga ei tarvitse otsida mingit kirjandus­ likku eeskuju. Need fabuleerimisest hoolimatud kirjeldused ja kõnelused näikse siin pigemini taotlevat lähedamalt vaadeldud ja kuulatatud vaese rahvaelu kopeerimist. Aga „Kahe paari ja üheainsa” sündimise tõukeks on siiski olnud meie noore kehvikkirjaniku ligidane kokkupuude idealist ­likku realismi tagasitõrjuva mõtteliikumisega. Ei ole ligemat kohta tiiba­deta kahejalgsete tõsiloomuse paljastamiseks, nende vajaduste ja hädade alastikiskumiseks kui ühiskonna põhjas. Sellele suunale olid eesti kirjanduseski teed avanud Ed. Wilde „Külmale maale” ja E. Petersoni „Paised”. Ei puudunud ehtimatule elutõele kutsuva mõtteradikalismi otsematki propa­gandat Tartu-Jurjevi ülikoolilinnas. Eesti rahvusliku ärkamise aadete lippu uuesti kergitava „Postimehe” kõrval püüdis siin omamaalaste keskel loodus­teaduslikku ilmavaadet levitada, ühiskonna majanduslikke aluseid selgitada ja ideloogilisi pealeehitusi ümber hinnata liiatigi see pahempoolsete eesti intelligentide ja üliõpilaste ring, mis 1900-1901 välja andis Hermannilt ülevõetud „Rahva Lõbulehte”. Mitmed selle ringi tegelastest olid endised treffneristid ja andsid samas koolis õpetust (J. L. Jürgens, J. W. Weski j. t.). Uue proosavaimu omandamiseks oli Treffneri eragümnaasiumi õppiv noorus üldse vastuvõtlikum kui kroonugümnaasiumis teisel pool jõge, vanade keelte ja klassikute kultuse õhkkonnas Koolilõpetamises hiljaksjäänud treffneristi A. Hanseni kaastöö „Rahva Lõbulehes” piirdus küll H. Sudermanni tõlkimisega. Aga tema kooliealise sugupõlve „Kiirtes” avaldatud „Kaks paari ja üksainus” pimedast mõisakantnikkude urkast - see võistles juba meie külanaturalismi ehtsamate saavutustega.
„Kahes paaris ja ühesainsas” on selle omatee otsija aje nii siis pöördunud meil alles uudsesse naturalismi . See ilmub teose pisiasjus ja tervikulises kokkupanekus. Armetu tõsielu paljastamistahe ei jaga siin kaasaegse E. Petersoniga mitte ainult satikamotiivide moodsust. Motiivide ja sõnaleidude aksessuaarid viitavad üheskoos naturalistlikule põhivaatele. „Kahe paari ja üheainsa” pahased tegelased võrdlevad üksteist „ putu ­katega”, kooselu „hundipesaga”, vihastavad „tolavasika” ja „vaskussi” nimeandmistega. Pisut, paremas tujus võrdleb Kaasi naisepeletis Tiina vana Taidi-Laidit sigadega seletades: „Ootab ja ootab ning kögiseb, ei lähe magama enne kui suutäie saab.” Selle loomulik-loomaliku elust arusaamisega on ka Laia eit heatahtlikult nõus: „Jah, mis see inimenegi targem on, ühte moodi tahab igaüks süüa saada. Näe, va koerakutsikaski ehk kanapojad - ei lähe ukse alt ära, kui sa neile midagi ei anna” (kogus „Vanad ja noored”, 1913, lhk. 135).
Taidi-Laidi alanduse määrab leivapaluke peaaegu samuti nagu Tug-lase Popi suhte ta hea ja halva isandaga. Esineb Tammsaare enese „Uurimisel” (1907) haritlane-arst kõhuõpetusega („iga looma hing on ta kõht”).
„Kahe paari ja üheainsa” ühiskondlikuks tagapõhjaks on veel möödumatu mõisaorjus. „Orja kisaks” nimetab autor oma Laia Viiu ilmalekantud üheksanda lapse häälitsemist. Varastab tusaste mõisa alamate pea paljastamine ja selja küürutamine armulise härra ees. Aga kui Ed. Wilde ja E. Petersoni kujutatud maakehvikute ummikus esialal on majanduslik paratamatus ja ühiskondlik ülekohus, siis ei lange „Kahes paaris ja ühes­ainsas” rõhk mitte sotsiaalsete vastolude esiletõstmisele. Pilk on siin pöördud enne kõike kantnikumaja vabaduseta olevuste ürgloomusele, nende perekondlikule sigivusele ja  kodusele  kimplemisele, nende  vastastikuse naabruse leppimatuse ja leppimise vahejuhtudele, nende hämarate sisesundide vastutamatusele. Selle jälgimise kõrval on jäänud hõredaks nii ühiskondliku olustiku kui ligioleva välise looduse kirjeldus.
Nende oriinimeste sümpaatiate ja antipaatiate esilekriipsutamises on erilist tähelepanu äratanud riidlevad naised. Tõepoolest, haugutav Kaasi Tiina sünnitusvaludes vaevleva Laia Viiu akna taga see on põru­tavamaid ja meeldesööbivamaid tigeduspilte. Aga „Kahes paaris ja ühes­ainsas” ei tülitse mitte ainult naised isekeskis: vaenulised loomusunnid satuvad kähku kihku , naiste, meeste ja laste vahel. Hüvasti tagasihoid­likult torisevad eesti eided ja taadid, kui ka seitsmekümneaastane vana­poiss närudes keppi tõstab teist kiusava poisikese karistamiseks ja seda vannub „saadana hingeks”! Hilisema Tammsaare „Sõjamõtete” tunnistust mööda on inimese loomus kuri („kuri on inimene algusest saadik”). On nagu oleksid juba ta „Kahe paari ja üheainsa” kodusõjad selle tunnetuse eelkajastuseks. Me võime ta kantnikumaja massinimeste karakteristikas küll eraldada meelevaldseid ja vagusaid, vaevajaid ja vaevatuid. Aga neid kõiki haarab hooti meeletu kurjuse vimm, mis neid vihatujudes teeb üksteise taoliseks. Ei kordu mitte ainult tüüpilised sõimusõnad eri vane­mate tegelaste suus („nirakad”, „kurat”, „tola”). Sääraste sõgedate loomusundide võimuses ei tähenda ka lapsed mingit olulist paremuse tõotust: noored kordavad vanade vandumist ja üksteise kiusamist. Muidu on selle paigaltammuva sunnielu kohta tüüpiline, et kodusõja äritustele järgneb leppimine ja kestmatule vaherahule uus tasakaalu kaotamine - paratamatu ringikäik.
Kus ei ole tahtevabadust, seal ei ole aru ega otsa sihitult sigiva sunnielu vastamisi tõuklemisel. On nagu oleks „Kahes paaris” ülirea­listliku erapooletusega tahetud kirja panna mõningaid vallalisi episoode sellasest arutust olemasoluprotsessist, ja muud midagi. Kangemate ja vähemperekate Kaaside lahkumisega kantnikumaja tegelaste koosseisust lõpevad need ühest vahejuhust teise ekslevad „kriipseldused”. Lõpevad ilma mingit põhjuslik-ajalist sihti tuletamata, ilma mingi koospüüdliku tegevuse arenguta, ilma suletud lahenduseta.
Mida järjekindlam naturalist, seda objektiivsem ilme jäljendatava tõsielu tõlgitsusel. Kõrvaldades olemasolust vaba vaimsuse on meie vanemad kirjanduslikud naturalistid oma ülesannet näinud sotsiaalse ten­dentsi rõhutamises, protesti või üleskutse avaldamises („Tulge appi!”). On kulunud aastaid „Kahe paari ja üheainsa” ilmumisest ennekui on leitud: „See teos esitab eesti naturalismi iseloomulisemat saavutust” (Fr. Tuglas , „A. H. Tammsaare toodangu piirjooned”, „Vaba Sõna”, lhk. 200, 1916). Harva vilksatab selle kitsikusest tulija enese kaastundlik vahelerääkimine oma kehvikute troostitusse („Jah, magage, magage magusasti, isad ja pojad!”). Vaevalt märgatav on ta muigamine oma jonnakate tegelaste juhmi vaenujahmu üle ( vihane Kaasi eit ja taat teineteist sängist välja pugimas).
Ei ole selle masendava madaluse kopeerimises siiski väljatõrjutud „kriipseldaja” sisemgi hingeteadlik iselaad. Noore jutustaja antinoomiline elukäsitus näikse küll väheleidlik olevat, kui ka ta kahe tülitseva paari ruum-ajaline lahkuminek tagasi kutsub „Kuresaare vanades” leitud lõpp­lahenduse. Peaaegu samade sõnadaga kordavad Laia Viiu ja Kaasi Tiina teineteisest lahkudes: „Või me siis riielnud oleme, alati ilusti läbi saanud.” Aga kummagi pisaraid valava eide muljesugulus teineteisest kaugenedes omandab siin „naturalistliku iroonia ” tähenduse. Kõige inetuma tõsielu teisiti nägemine ja ilusaks kujutlemine mälestuses - see on tahes või tahtmata naturalismi vastumänguks, see on unenäoliste hingeliigutuste tunnistamiseks ka kõige argipäevasemas inimsuses, see on vaevalt tähele­pandava salaukse lahtijäämiseks romantikasse. Mitte ainult iseloomuliseks, ka aegumatuks visandiks oleks „Kaks paari ja. üksainus” võinud saada meie naturalismi ajaloos. Kui tänapäev iga jutustus aastasaja algusest kannab aegumise märke, siis mitte sellepärast, et inimlikud sundused ja suhted oleksid uues ühiskondlikus korras hoopis teiseks muutunud. Maha­jäänud on „Kahe paari ja üheainsa” kirjeldavais osades keel ja stiil, väheilmekas, lihtlabane proosa liiatigi sissejuhatavais „kriipseldustes”. Vananematud selle vastu on dialoogid elavat rahvakeelt tabavas lopsa­kuses ja täpsuses.
Kui „Kahe paari ja üheainsa” vastolulises ühtekuuluvuses ja ühis­kondlikus apaatias puudub igasuguse sihipüüdliku tegevuse ülesehitus, siis on aasta hiljem ilmunud „Vanad ja noored” uueks tähiseks Tammsaare Hanseni arenguteel. Nüüd kergitab ka meie noornaturalist juba esile jutustuse ideelise juhtimise. Selleks ideeks on paratamatu vastolu vana ja uue sugupõlve vahel - nii siis jällegi mitte sotsiaalselt, vaid bioloogiliselt rõhutatud põhivaade. See „vanade ja noorte” antagonism, mis siis pakitses kaasaegses intelligentses liikumises, on Tartu koolilõpetaja samanimelises pikemas külajutustuses ümberkujutatud madala talupoegse tõsielu protsessiks. On nagu oleks A. Hansen kõige tõsielu põhjas näinud seesmist kahestumist ja lõhestumist.
Mitte sotsiaalsed vastolud ei kisenda A. Hanseni „Vanades ja noortes” reformide järele. Mitte põlised küla kurnavad võimupidajad ei ole siin oma eesõiguste ja eelarvuste rahus eksitatud. Ei, soo ja rabaga ümbritsetud Kadaka talus püüab koduväi Kaarel peremeheks, et mõisavõla tasumiseks põldusid seada paremini ja ehitada uued eluhooned , kus oleks korstnaga ahi, suuremad aknad, kambrites enam valgust järeltulijate jaoks. Selle tahtejõulise argikangelase kannatlikuks kaasvõitlejaks ja vagusaks pooldajaks on noorik Tiina. Aga noorepaari edumõtet tõkendab Kadaka vanapaar, kräbe vanaperenaine Mari oma nohiseva taadiga, visad loobuma oma peremeheõigustest ja sissejuurdunud harjumustest. Sünnivad aru­saamatused, sõnavahetused, tülinorimised, vanal ja noorel paaril on kum­malgi oma tõde ja õigus: kohta enese kätte püüdes jõuab Kaarel veendu­musele, „et võimata on noor olla ja vanadega mitte riielda.” Kahetsuse asemel hakkas ta tundma, „nagu peituks nendega nääklemises iseäraline elunähtus.”
Gustav Suits

Koomilise sugemeid A. H. Tammsaare loomingus.

   
Ülev-traagiline ja madal- koomiline - nende kahe polaar­suse vahel lugematuis üleminekuastmeis kõigub kirjandus. Ala­tes jantlikust naljast, mida esimestena tutvustasid meile meie esimesed haritlased-kalendrisepad Kreutzwald ja Faehlmann, põhjalikumalt meie esimene realist - noor nalja -Vilde, on eriti koomika ajanud lopsakaid õisi meie talupojakultuuriga jutu­kirjanduses. Niipea kui see kirjandus hakkas saama kunstitead­likumaks, vabanedes köster-kooliõpetajate ebaalgupärasest halemeelsusest ja üle jõudes järelromantismi rahvuslikust idealis­mist, on see vaistlikult tunnetanud oma lopsaka sigimispõhja koomikas, millelt ta pole lahkunud tänapäevani realistlikumas, maalähedasemas harus. Kui säärane kalduvus poleks omane kõi­gile talupojarahvaste kirjandustele, oleks tahtnud tembeldada seda eestlastele kuidagi koguni erilisel viisil pärisomaks.
Kuid koomika avaldusvorme on lõpmatu palju; tema olemus, kuigi lihtne ja tajutav afektide tõttu, mida ta enamasti vallan­dab, on peaaegu määratlematu klassifitseerivale ja defineerivale mõistusele. Vähemasti tänapäevani tekitab veel väga suuri ras­kusi anda koomilise põhiolemusest kõigiti kehtivaid valemeid, mille alla saaks korraldada kõiki selle liigi üksiknähtusi. Kui öelda lihtsalt, et koomika alla kuulub kõik see, mis on naeru tekitav või tundub naeruväärsena, siis ei ütle säärane seletus ise­enesest veel midagi (see oleks niisama hea kui öelda: koomiline on kõik, mis tundub koomilisena) ega anna ka tuge selle liigi õrnemate vormide - õilistava, liigutava huumori või pateetilise, tõsisema satiiri kaasahõlmamiseks. Ei piisa ka paljudest lähe­ maist definitsioonikatseist, mis näevad koomika tuuma näiteks „millegi oodatava tähtsa äkilises lahenemises tühiseks” ( Kant , Lipps), „üleolekutunde tekkimises teiste inferioorsuse kohta” ( Hobbes ), „üllatava kahemõttelisuse ja sellest tekkiva inkongruentsi tajumises” (ligikaudu Schopenhauer ’il, Fechner’il), „mehaanilise, tardunu, harjumuseks saanu või eluvõõra märka­mises elavas, pulseerivas elus” (Bergson), sest ka neid ei saa rakendada koomilise kõigi avaldusnähtuste puhul või nad ula­tuvad sellest üle mittekoomiliselegi. Küll aga võib neist abi olla ühel või teisel juhul. Et pealegi ilukirjandus, eriti selle kõige vabam liik - jutustav kirjandus (komöödia on hoopis enam surutud kanoniseeritud raamidesse) vabalt kõigub üleminekuis ja kõrvalehargnemistes koomiliselt tõsisele, siis jätab mõne teose lugemine lõppmuljena tihti vägagi segatud tunded, mis laadi teosega oli õieti tegemist, oli see tõsiselt mõeldud, olid selles ülekaalus koomilised tõed, peitus üldkäsitluses satii­rilist teravust või tuleb teost mõista traagiliselt kannalt, tehes kokkuvõtte selle ideelisest annusest .
Kaugeltki mitte hõlpsasti end kätte andva kirjanikuna esi­neb meile ses suhtes just Α. H. Tammsaare oma loominguga. Ei ole küll kahtlust, et meie lühikese rahvuskirjandusliku õitsengu kestusel, Vilde järel, kes oma hilisemas loomingus jõudis välja puhastatud , lepliku huumorini („Mäeküla piimamees”, „ Asunik Woltershausen” jt.), just Tammsaare on see, kes kõige mitme­kesisemalt jätkab koomika elementide edasiviljelemist meie jutukirjanduses; seda võime teatud kindlusega väita vähemasti ta „Tõe ja õiguse” esimese köite ilmumisest saadik, kui isegi mitte juba varem. Kuid seda ta esindab säärases segus ja kvali­teedis, et õieti vähestel puhkudel, kui üldse kunagi, on juletud teda otseselt tembeldada kas humoristiks või kellekski muuks selles laadis, mida ometi südamerahuga tehakse näiteks Lutsu , Raudsepa ja mitme teise puhul juba ammu . See kohustab tema puhul erilisele ettevaatusele enneaegsete otsuste langetamises. Koomilise kategooria alla kuuluvate sugemete esinemine näib Tammsaare hilisemais tooteis tihti olevat otse uputuslik, aga need sugemed ei esinda koomilise lihtsamaid vorme, vaid niisu­guseid, mida alles suurema kaalutluse järel julgeb sealt tuletada kui suguluses seisvaid. Samuti ei ole ühegi ta sellesse järku kuuluva teose tervikmõju puhtalt ühenimetajaline; humorist­like või satiiriliste komponentide ülirohkuse juures kisuvad ta teosed lõpuks oma maailmavaatelistes tulemustes ja ka tõsist laadi paralleelkomponentide võrdse rohkuse tõttu pigemini traa­gilisele, paremal juhul siis tragikoomilisele pinnale. See nõuab eritlemist, millest siin saab visandada ainult mõningaid etteval­mistavaid jooni.
Tammsaare loomingu vaatlusel, ütleme, koomilise gradat­sioonide säärase detailse eritluseni minna, nagu Th. Lipps sel­leks eeskujusid loob, pakkudes tosinate kaupa ainuüksi sõna- ja mõttemängu tuupisid, pole ruumi ega mõtet; peaks piisama kolme tähtsama alaliigi vaatlusest suurtes joontes: situatsioonikoomika, karakterkoomika ja eriti viimases komponentidena, kuid kõige tõrksamalt reeglistamisele alistuvate sõna- ja mõtte­mängu nähtuste ülevaatest.
Naljakas sündmustik on vahest üks elementaarsemaid koomika vorme, mida kasutatakse piiramatu isuga tavalisemate, labaseimategi jantide ja naljandite ülesehitamisel; igasugused sissekukkumised, üllatused, ninapidivedamised, rumalused, totakused on lõbutekitamise ja naeruvallandamise universaalseimaiks rekvisiitideks igal pool ja kõigil aegadel . Sellele seltsib koomilise kuju lakkamatult naerule kõditav võlu (punane nina, linnulõug, küüraklus jne.). Varjundatult peab neid koomika alamaid vorme kasutama ka kõrgem, kui nõnda öelda tohib, „tõsisemaks” tempereeritud koomika, arendades situatsioone keeru ­lisemaks või kasutades väliskuju grotesksust iseloomuhuumori tõhustamiseks.
Vaadeldes Tammsaare loomingut me ei leia selles puhast situatsioonikoomikat kuigi suurel määral. Üldse Tammsaare kogu varasemas toodangus, alates ta realistlike juttudega, see­järel ta mänglevais psühholoogilistes novellides ja lõpetades „Kõrboja peremehega”, on kalduvus komismi sootuks hõre, kuigi seda siin-seal aimab esinevat . „Vanade ja noorte” realistlikud või naturalistlikud lood küll ei põlga teatud üksiksituatsioonide (eide-taadi magamaheitmise pusklemine aseme pärast, kuni eit hoopis voodist pudeneb, „Kahes paaris ja ühesainsas” jm.) ja väljenduste koomilisust, mis tahtmatult kaasub lihtlabase kesk­konna eluviiside ja harjumuste kujutamisele (hõlpsasti viidav Hobbes-Groos’i „inferioorsest üle oleku tunde” valemi alla). Ta impressionistlik-psühholoogilistes novellides on olulisim sõna­demäng; mõned situatsiooniveidrused, mis langevad murrangukärsitust põdeva noorsoo hoogtujude arvele (veidrad luuletamisstseenid loos „Üle piiri” jm.), ei arene ilma sõnakoomika täienduseta kuigi kindlapiirdeliseks. Küll aga leiame koos sõna­mängu arenemisega ilmekaid humoristlikke seisukordi hilisemas üleminekuteoses „Kärbes” (Kulno kõne stseen isamaalikul koos­olekul, kirjanik Meriheina austamise äpardumine juubelisünnipäeva hommikul seltskonna-esindajate tulekul; valem: „üleva lahenemisest tühiseks”, Kant-Lipps). Kuid niihästi „Kärbses” kui ka kõigis muis varasemais selle liigi novellides taganeb pai­guti vaevu pead tõstev koomiline enamasti hoopis teist laadi (tungleva, lüürilise või unistava) elemendi eest.
Alles „Tõest ja õigusest” peale võime kogeda tugevat pöö­ret Tammsaare stiilis ja teoste ehituses, mis viib meid lähemale käesoleva pealkirja all käsiteldavale teemale. Ühtlasi kulminee­rib just romaani esimeses köites situatsioonikoomika, niipalju kui sellele Tammsaare juures üldse tähelepanu kingitakse. Hil­jem, kui seda esineb siin-seal, pole sellel enam iseseisvat tähtsust, vaid see sulab karakterkoomika arendamise sisse. Niisiis , ees­kätt „Tõe ja õiguse” I-s osas, algul pealegi jämekoomilisel kujul. Kui Pearu kohe tutvustamisstseenis tikub esinema omaenda kaevu rüvetajana, kui ta naaberperemehe pulmas pidutülis kisub püksid maha ja saab selle eest naistelt nõgestega nuhelda, kui kõrtsikakluses Andresega ta saab kusagilt hellast kohast pigistada, siis need robustsed stseenid ilmutavad ürgset koomikat, mõjudes nüüdisaegsesse lugejasse siiski vahest ehk enam loole arhailist varjundit andjaina kui tõesti naljakaina. Koomilise ürgalgeid tulevatki otsida seksuaalselt pinnalt. Täna­päeva lugejale muhedamat koomikat esineb juba suuremal mää­ral Pearu arvukais kõrtsi-, kodu- ja kohtuprotsessimistes naaber­peremehe Andresega, eriti tugeval kujul aga ta nääklemistes Andrese karjapoisiga; aialõhkumises, milles ta jääb alla, sest et „nuabrimehe veart eit oma heleda jaalega” (Pearu murrakulise kõneviisi pitoreskne koomika) kurjale läinud loomad palja hõikumisega ära kutsub; kraavipaisutamistes, mis naabri karjapoisi vahelesegamise tõttu samuti luhtuvad; tikkude tagumises kopliteesse, mis lõpuks veristab Pearu enda jalad, ja hul­gas teistes säärastes seikades. Kõik need stseenid kätkevad või­mast koomikat puhtamal kujul (Hobbes’i valemi järgi, et „üleoleku tunne kellegi inferioorsusest”, eriti kui selle juures või­dule pääseb õiglane pool, tekitab naeru). Viimastel puhku­del on lisaks tegemist tunnustatud inversiooninähtusega (tegu pöördub tegija enda. kahjuks). Üldse on jämekoomiline „Tõe ja õiguse” I osa sündmustikus eelistatuim, aidates rõhutada olus­tiku minevikukaugust. Tagapere koera peksmine jõuluõhtul eespere ahjutares je. tagakambris, kus sellest jääb igaveseks jälg laual lahti olnud palveraamatusse („otse Emmanueli peale”), tekitaks oma hasardiga, hoolimata metsikusest, millega seda toi­metatakse, vääramatult võimsaid lõbutundepuhanguid ürgse­mas ühiskonnas, nagu seesuguse kinnituseks on ka kirikust naasva vanema perepoja, noore Andrese kahetsev lause: „Oleks ma seda teand, siis ma kiriku põleks läindki.” Ka siin on tege­mist ürgse koomikaga (peksmine, kahjurõõm), mis mõjub jutus­tust arhaiseerivalt. Situatsioonikoomika ohtra esimese osa kõr­val mõjub „Tõe ja õiguse” II osa hoopis vähemviljakana, ehk küll siin naljakaid seiku on vahest isegi rohkem kui esimeses. Ülikülluses on muidugi õpilastempusid, omavahelisi võrdlemisi napilt, rohkem aga õpetajate (kaklusstseen Goethe ja Schilleri rinnakujude hävimisega jm.) või Mauruse enda vastu sihituid. Peatähtsus ei lasu ootamatult aga mitte neil ( erandlik nähtus koolielu kirjeldavate teoste kohta), vaid Mauruse enese isiku kujutamise koomikal (vihastumis-, karistamis-, lepitamisstseenid). Ent needki ohtrad veidrused, mis koonduvad selle pea­kuju ümber, pole olulised niivõrd autonoomseid situatsioone tekitavate naljadena kui karaktri narrusi toonitavate abivõtetena. Muidugi saab neid vaadelda ka situatsioonikoomika kannalt ja siis on nad koondatavad Kant-Lipps’i valemi alla, kus nad toonitavad direktori- autoriteedi ja -auväärsuse lakka­matut virildumist naeruväärseks ja tühiseks, mõttetuks ja sega­seks tuulamiseks („üleva lahendumine tühiseks”). „Tõe ja õi­guse” II-s osas kohtame aga täies hiilguses üht võtet, mis Tamm­saarele juba ta varasemas loomingus näib olevat üpris meeldi­nud ja mis siitpeale pärib otsustavalt ta teostes esikoha: mõtte- ja sõnamängude, loogikaveidruste nalja. See sööb pikapeale huvi sündmustiku teritamise vastu sootuks õhukeseks. Sündmustiku areng muutub suuremas osas hilisemais romaanides tavaliseks, indiferentseks, lokkab selle asemel aga staatiline sõna- ja mõttekombinatsioon. Vaevu eritleme veel koomilist situatsiooni mõnes „Tõe ja õiguse” IV osa seigas, näiteks veidras loos pühkmekasti visatud saiast , mille uudishimulik kojaeit sealt välja õngitseb, saia ära sööb, niisamasuguse paki rukkileivaga kasti asemele viskab, kus see kuhjumisketistiku seaduste järgi saab tähtsaks teguriks veel kord - kasti pühkmeist tühjendamise puhul, andes ainet pikkadeks arutlusteks ja kõneveeretamisteks; isegi selle sündmustiku interpretatsiooni sigineb aga juba roh­kesti mõtlikke, nukraid jooni. Tragikoomilise tujukusega tuis­kab teose nimetatud osas ümber Indreku naine Karin; kuid sel­les tuisklemiseski pole enam õiget komismi, olukordadel, mis karaktrit peavad selgitama, enam iseseisvaid koomilisi väärtusi. Esikohal on ja sinna jääbki satiiriline, aforistlik mõtetemäng.
Kujukoomikat kohtame Tammsaarel veelgi harve­mini. Naljakat mõju väliskujuga on taoteldud vahest „Tõe ja õiguse” II-s osas eeskätt Mauruse enda, mõnede õpetajate, nagu Slopaševi, eriti pan Voitinski, III-s osas vana kontoriametniku Bõstrõi puhul, kuid mõlema viimase välimuse vilets kõhnus ja kängujäänus on pigemini kurb; naljakaks muudab selle alles nende mõlema kõnevadin. Nõrgalt vilksatab kujukoomikat, enam küll aimamisi, mõne põgusa joonega Tammsaare omapä­raste naiivsete naiselik -neitsilike tütarlaste man, kes harilikult pole mingid iludused, vaid köidavad peategelase meeli hoopis mõne meeldiva inetusega: pikkade inetute kätega (Kristi), suure suuga ja õhukeste kitsaste jäsemetega (Rimalda- Ramilda ) lombakuse ja puusavigasusega (Kata, teenijatüdruk Tiina), töntsaka ümmarusega ( Molli ), suure kondiga ja vistrikulise näoga (parunipreili Erika). Puhtalt, ainult koomilise kujuga peab para­tamatult mõjuma „koera söögimaja” lihav astmaline koer, mui­dugi ka koeramamma ise. Muidu aga ei armasta Tammsaare palju peatuda olendite kirjeldusel; ta otsib inimese sisejooni ja töötab kas monoloogi või dialoogiga. Teoses „Ma armastasin sakslast” ta ironiseerib meelega peategelaste välimuse kirjelda­ mise arvel („Οlen keskmist kasvu ja siniste silmadega… Habe­mest ja vuntsidest ei maksa rääkida, sest et ajan ära… Juuksed on mustjad; kulmude karvast võib vaikida, sest see pole tänapäev enam kuigi kindel… Pealuu ovaalne , kalduvuse või tungiga kuklasse, kus asuvat aru, mida pole endal tänini tähele pannud . Lõuapärad toonitatud, nagu oleksin pureja, kuigi pole sageli ivagi hamba alla panna… Nina nõgus… King on aga täht­sam kui nina või iseloom ja kinganina vorm otsustab palju sage­damini inimeste saatuse kui inimese enda nina nõgu või kühm … Kannan vaheldumisi kingi nr. 43 ja 44″). Muidugi on säärane kirjeldus, kuigi see toonitab kuju tavalisust, juba iseenesest ironiseerivalt koomiline. Ühtlasi see rõhutab kujukoomika ebaolulisust Tammsaare juures.
Üle minnes karakterkoomikale saab juba üksikasja­lisemalt vaatluse alla võtta ka seda, mil määral Tammsaare on viljelnud koomilise sääraseid kõrgemaid ülavorme nagu huumo­rit ja satiiri. Kumbki neist pole mingiks eriliseks kategooriaks omaette, vaid on ainult koomilise modifikatsioone. Jõuame neile otsinguile paratamatult alles siin, sest õieti sealt peale, kus käsitlusesemeks tõuseb inimene, poeetika keeles - tüübistik, kus valgustuse alla saab seega võtta kogu üksikteost selle täies ula­tuses, hakkab selguma ka autori seda- või teistpidine lähenemis­viis oma ülesannetele. Nimelt lisandub, niipea kui on tegemist inimesega (üksiku või grupiga, ühiskonnaga) koomilisele uus, tõsisem joon. Me ei lepi ainult naljaka elemendi olemasoluga, vaid omistame isikule resp. ühiskonnale ka teatud väärtusi. Sedamööda, kuidas isik neid väärtusi enda puhul suudab tões­tada või tühistada, saame kaks erilist valgustusviisi: humorist­ liku , kui isik hoolimata oma naljakusest või naeruväärsusest suudab tõestada oma inimlikke voorusi, või satiirilise, kui ta oma isiku graviteetse tähtsuse tagant paljastab meile oma tõelise tü­hisuse. Autori see või teine hoiang avaldub muidugi juba detai­lides, ometi määrab teose humoristlikkuse või satiirilisuse lõplikult alles kogumulje.
Tammsaare karakterkoomika annus on õige suur ja mitme­kesine. Pealegi ta näib ohtrasti viljelnud olevat mõlemaid selle ülavorme, kuigi mitte alati tüüpiliselt puhtal kujul, vahel isegi segunevalt teineteisesse. Kirjanikule omane skeptiline vankuvus puhtate tõdede olemasolu tunnustamisel näib peegelduvat isegi ta tüübistiku suunamisel ühele või teisele poole täiesti. Sellest hulk kujusid, mille humoristlikkus tõestub ainult tükati. Kõige puhtamal kujul leiame realistlikke, õnnestunud lepliku huumo­riga käsiteldud kujusid ta kõige varasemas loomingus. Umbes nagu Kitzberg läheneb ta tegelastele sooja sümpaatiaga jutus „Kuresaare vanad”, kus laisatoimelise vanamehe ja ta käreda, tülitseva eide abieluline kooskõla manifesteerub liigutavalt alles nende peaaegu üheaegses surmas (liigutav huumor). Isegi jutus „Kaks paari ja üksainus” kroonib tillukese ühiskonnagrupi jä­medatoimelist argielurähklemist lahkukolimispäeva leplik vaim. Järgnevad karakterkoomika suhtes võrdlemisi indiferentsete psühholoogiliste novellide rida ja tõsiselt peetud meistripala „Kõrboja peremees”. Siis aga jõuame „Tões ja õiguses”, kus Tammsaare kunst äkki täiesti valla puhkeb, üksteise järele suu­repäraste, sügavkoomiliselt või tragikoomiliselt toonitatud ku­jude juurde, mis jäävad alatiseks püsima meie kirjanduse raud­varana. Siitpeale, tänu muu seas ka Tammsaare mitmesugustele puhtstiililistele iseärasustele, tohime kõnelda temast kui ühest omapärasemast, mitte küll puhtaverelisest, kuid vägagi harulda­sest skeptilisest humoristist. Tammsaare on loonud mitu niisugust kuju, mis tüübilt rikastavad seniajani tuntud humorist­likku repertuaari; eriliseks vooruseks tuleb lugeda, et tema käsit­luses need kujud pole lihtsustatud elementaarseks, vaid säilita­vad elulise komplitseerituse. Niisuguseid on kõigepealt Pearu „Tõe ja õiguse” esimeses osas, Maurus selle teises osas, Karin neljandas; peale nende tähtsamate veel hulk teisi väiksemaid täis- või poolhumoristlikus valgustuses nende ümber või kõrval; viimaste hulgas paistab eriti silma rida naiivkoomiliseks skit­seeritud noorte tütarlaste ja neidude siluette. Kujude nime­line mitmekesisus on väga suur; seal on sulaspoisse ja tüdru­kuid, igas kaliibris taluperemehi ja eitesid, köstreid ja maarätsepaid, linna majaperemehi, trahteripidajaid, rohelist õppivat noorsugu ja selle kantseldajaid õpetajaid, kojamammasid ja söögimajaemandaid, vabrikutöölisi, ajalehetoimetajaid ja revolut­sionääre, hangeldajaid, marodööre, rahatuusi ja linna peenema seltskonna vesivõsusid, parunipreilisid ja paruneid. Ainuke asi, et kirjaniku ühe stiliseeriva võtte tõttu, mida ta tarvitab kõigil puhkudel peaaegu ühteviisi, kannatab mõnel määral kujude indi­vidualiseerimine: enamasti on ta inimesed kõik ohus muutuda koomilisiks lobisejaiks, peamiselt mis puutub linnarahvasse; maainimesed cn sõnakehvemad, kuid ka huumorivaesemad, see-eest aga palju ilmekamalt iseloomustatud.
Sellest mitmekeelselt käratsevast hulgast kerkivad paar üksikut, nagu öeldud, eriti suurejooneliselt välja. Pearu, Mau­rus ja Karin võiksid olla need, kelle najal Tammsaare koomikavõimeid lõplikult hinnata.
Pearu kuju tahaks tunnustada humoristliku kunsti üheks mustersaaduseks. Säärasena see kehastab üht teatud kirge. Peab leiduma, nagu väidab Bergson, inimese väliskujus või hingelises hoiangus mingi ebanormaalne, nagu tardunud , groteskselt suu­reks paisunud vesikasv, mis ei võimalda tal olla ega käituda loo­muliku painduvusega, vaid ikka jälle tungib esile või torkab silma mehaanilise paratamatusega, äratades oma mittekavatsetud veid­rusega üldist heatuju. Väliselt võib sääraseks atribuudiks olla näiteks ebaproportsionaalselt pikk, jäme või jumekas nina; sää­ rase ninana tuleb mõista ka sisemist väärarengut mingis ebaloo­mulikus, kuid põhimiselt siiski kahjutus suunas. Niipea kui selle kahjutus on selgunud , äratab selle esinemine aina hubaseid tundeid. Nagu nõutakse, peab võima anda sellele väärkallakule ühesõnalise nimetuse, etiketi , sest humoristlik või koomiline tüüp omab õigust saada üldtüübiks, käibivaks rahaks, mille vasteid hakatakse otsima ka tegelikus elus ja viima ühise nimetaja alla. Pearu on „krutskimees”. Ta elumõte näib olevat koondunud vägikaikavedamisse oma lähema naabri Andresega. See naab­rite vaenu teema, mr.da on mujalgi puudutatud eesti kirjandu­ses, kõlbaks ehk paremini tõsiseks käsitluseks. Peab leiduma sünguselt ära juhtiv ventiil , koomiliseks tühistav lahendusvõte, mis muudaks naabertalude kaklused, sõnapusklemised ja kohtus­käimised naerdavaks. Ja see leidubki seigas, et Pearu kogu oma riidlemishasardi tühistab ise mõttetuseks. Tal ilmneb ai­nult külgekasvanud haigus naabrit kiusata, ilma vähemagi vihata, peaaegu esteetiline lõbu rakendada oma sellekohast kunsti igal sobival juhul; ja ta käitub seejuures aumehelikultki ja kõigiti mängureeglite kohaselt, nautides või tunnustades ka vastase õn­nestunud vastukäike tarvilisel korral. Ta pole naabriga sugugi vihukses. Ta ainult ei saa oma krutskihimu kusagile ära panna, nagu ei saa inimene kusagile lahkuda ka oma koomilisest ninast. („Oleme kaks vänget vanameest siin Vargamäel, üks ei kuule ja teine ei anna järele. Riidleme mis riidleme, aga ega me see­pärast veel halvasti ela.”). Kui tõesti ajuti sigib teravam vaen mõlema talu vahele, siis mitte Pearu süül, vaid Andrese mittemõistvalt ägeda iseloomu tõttu, kes mängu teinekord ei taha enam kaasa teha või selles: aru saada. Pearu ise aga on joviaalne kuju, teinekord abivalmiski (muidugi vastutamata, et ta isegi selle juures ei põika mõnele uuele krutskile), kergesti harduv ja jäme­dalt seltskondlik. Nende kahe palge (kiusu ja sõbramehelikkuse) kummaline kokkusobitumine, tehnilises keeles nn. „ridade interferents” ühes ning samas isikus annab suurepäraseid humo­ristlikke efekte ; see humoristlikkus kulmineerib Pearu iga uue riuka juures, sest me teame, millega see lõpuks laheneb; ja la­heneb see enamasti vanamehele mitte küllalt ea- ja seisuseväärika allajäämisega. Leiutatud kuju on Tammsaarel ehtne ja ainulaadselt mahlakas. Inimlikult soojuselt kerkib see raamatu lõpul ja edaspidiseis köiteis isegi kaugelt süm­paatsemaks   vastasmängija   Andrese   omast.   Suur   osa   koo­mikast, mis piirab Pearu isikut, sõltub muidugi ka ta kõne originaalsest laadist (dia- ja monoloogitehnikas pole Tammsaare ennast kusagil enam siinantust ületada suutnud, kuigi just sõnamäng on Tammsaare tugevamaid külgi). Pearu kõne­tehnika seisab suurel määral piibliliku väljendusviisi parodeeri­valt koomilises transponeerimises tüserealistlikesse pühapäevakõnelustesse, mis peavad matkima talupojaviisakust, olukorraga kohandatud õrna, ülendatud tundelisust (purjuspeajutud naab­rimehe naise matustel, oma poja pulmades naabrimehe tütrega, vestlus Indrekuga „Tõe ja õiguse” teises köites jm.). Kuigi sel moel Pearu kuju annab värvingut kogu raamatule, ei suuda see seda täita terves ulatuses. Rohkete muude motiivide tõttu, milles kaugeltki väike ei ole koomilisest hoopis eemale sattuv, meeleoluline, hell, paiguti traagiliselt sünge, vahel õnnelik-õrn element, ei julge seda teost mitte tembeldada puhtalt humo­ristlikuks. Huumor moodustab selles ainult osa, kuigi üsna tähtsa osa. Tammsaare kunst on universaalse liikuvusega; see peegeldab elu igasuguseid külgi. Elu on aga ainult osalt lõbus, sagedamini kurb, vahel unistav, vahel ägedalt tormav, nii kuidas ta on. Ja nii see on läinud ka Tammsaare raamatusse.
Mitte sugugi väikese kaaluga pole teine kirjaniku poolt loo­dud tüüpiliselt humoristlik kuju - Maurus „Tõe ja õiguse” tei­ses köites. See on aga oma üksikjoontes eelmisest veelgi komp­litseeritum; niivõrd komplitseeritud , et annab vahest kaugeid ja segaseid assotsiatsioone Bergsoni poolt määrateldud koomi­lise karaktri ühe udusema peatüübiga: ähmastunud hingeeluga, reaalse ja ideaalse vastuoludest kistud, loomulikust elust välja libisenud tuisupeaga (seega kauge paarimees maailmakirjanduse koomilise karaktrikunsti kurbnaljakale prototüübile Don Quijote ’le; isegi oma Sancho Panza on tal olemas valgesilmalise ro­bustse käsilase Ollino näol). Mauruse idealism ei anna aga võrrel­dagi Don Quijote omaga. Ta on idealist peaaegu ainult nime poo­ lest , mammonajünger altruistlike puhangutega, kroonupatrioot absurdsest kikkiskõrvsusest, blasfeemilise künismiga usumees - seega varustatud päris paraja parmaga igasuguseid vastuolu­ lisi komplekse, mis koomilise kiirusega omavahel vaheldudes ja oma vastanditesse lahendudes loovad haleda, vaevalt-vaevalt inimväärsust säilitada suutva, oma tühisusega hubast meeleolu tekitava kuju. Siin pole Tammsaare näilikult enam sugugi hoo­litseda tahtnud tüübi sirgjoonelisuse eest. Relatiivsuse skepsis , väärtuste segipaiskamise lust paistab raamatu igalt leheküljelt vastu. Kirjanik on haaratud uuesti huvitavast mängust, arendada igasuguseid mõttekäike näiva absurdsuseni. Kõik tegela­sed selles raamatus aina räägivad, räägivad, ehitavad hüppelisi süllogisme, teevad järeldusi ja neist jälle uusi, kuni jõuavad pöörastesse veidrustesse. Mitte ilmaaegu ei kordu seal alatasa sõnad: hull, idioot, loll jne., sest tõesti ei saa enam ükski lõpuks aru, mis määral neist keegi seda on. Selle pahupidi pööratud maailma üle presideerib Maurus, nagu mingi jumalus, kellest kogu seda mõttesegadust ümbrusesse kiirgab. Oleks nagu tege­mist groteskseks paisutatud totruse koomikaga, mis pingutusi teeb näida arukana ja olla sellena võetud. Kui nii, siis on ka siin oma tugev, normaalne koomikapõhi, mille rakendamist sää­rasel kujul terve romaani aluseks tuleb hinnata ainulaadseks ja riskeeritult julgeks. Sest lõpuks üks koomilisi efekte seisab ju millegi väärtuslikuna ja tähendusrikkana näiva või näida tahtva lahenemises tähtsusetuks ja absrudseks. Seda tehnikat aga rakendatakse siin peaaegu alasti kujul. Miks Mauruse kuju lõpuks siiski isegi sümpaatseid tundeid lugejasse suudab istutada, see tuleb sellest, et see oma groteskses kentsakuses mõjub kahjutuna ja et selle iseloomu halvad jooned, kuigi harva, mängleva ootamatusega pöörduvad südamlikeks ja isegi õilsaiks. Kui säärane mammonateener nagu Maurus poi­sile, kelle ta arvab olevat rahast lagedaks koorinud, sealsamas puhtsüdamliku hoolitsusega rublatükki tasku hakkab toppima, sest et „natuke raha peab teiesugusel pikal mehel ikka ka olema”, kui ta samale poisile , kelle ta „jumala tapmise ” pärast koolist välja on heitnud, veel tänavalegi järele jookseb , et viierublast selle tasku toppida, sest et „inemisel peab ometi viiski rubla raha olema, kui ta tahab eesti jumala vastu minna”, siis saab ta sel­lisena juba meeldivaks. Vähemalt ikkagi mõnesuguseid sü­damlikke tundeid kerkib sellest ähmasest virvarrist esile, seal, kus seda kõige vähem võis oodata. Ka Maurus pole ju isand oma hulga koomiliste ninade üle, vaid peab neid kandma, olles ise hulga parem kui ta ninad . Seda kinnitab ta muide ka ise sealsamas, öeldes: „Oleks härra Maurus veel noor, siis tuleks ehk temagi kaasa, sest ka tema on oma südames mäs­saja; aga nüüd on härra Maurus juba vana.” Ütleb ja läheb vanainimese tippival sammul tagasi majja. - Ka siin, nagu Pearu puhul, mängib Mauruse kõneviis, siin selle hüppeline loogika , eesti sõnade väänamine, saksa­keelsete sissepoetamine, sõnade ja mõtete kordamisahelate tarvitamine kujukoomika tõstmiseks suuresti kaasa („Noor inemine peab ikka viisakas, ikka aupaklik olema. Seepärast ikka - Herr direktor , Herr Maurus, Herr Lehrer. Härra Mau­ruse majas on kõik viisakad , härra Maurusel on viisakas maja. Aga pidage, pidage! Kuhu me teid magama paneme? kuhu me teile ruumi leiame? Jah, viisakas, aupaklik. Ladina keel ja viisakus , need valitsevad härra Mauruse majas. Ladina keel! Roomlane armastas ruumi, tema armastas palju ruumi. Härra Maurus õpetab küll ladina keelt, aga ruumi tal nii palju ei ole kui roomlasel. Herr Ollino, Herr Ollino! Kust leiame sellele roomlasele ruumi? Kuhu võib ta oma kasti panna?”).
„Tõde ja õigus”II on Tammsaare välismoelt koomikarikkam teos, eriti just tänu oma sõnamängude ja mõtteveidruste ohtru­sele, otse ühekülgsuseni, lonkavuseni koomikarikas, sest isegi trahternikud, majaomanikud linnas, isegi Mauruse haige tütar Ramilda teeb kõiki nakatanud mõttetantsu kaasa (mõte ümmar­gusest mõttest jm.), isegi proua Malmberg, peaaegu kõik. Kuid kust tuleb siis Indreku, selle statisti nukrus kogu selle jantliku kõnelemise keskel? Tühjuse- ja tühisusetundest? Kas mitte ka mõnel teisel, näiteks õpetaja Slopaševil Puškini juubeli puhul? Isegi vahest Maurusel endal, kui ta hardub? Kas mitte isegi suurimate mõtteveidruste tipud pole siin sageli meeleheitlikkuseni kurvad? Teose meeleolu kõigub suurima lõbususe ja suu­rima nukruse vahel, ja seetõttu seguneb paljudessegi kohtadesse tragikoomilisuse tunnet (lahtilastud õpetaja Schulz’i targutused isamaast, Miralda jutt Õnnistegijast, kes Mauruse ühes poistega paradiisi kutsuks, Slopaševi härdumine kõnelustes Puškinist jm.). Traagilise tipule aga jõuab meeleolu Indreku metsas uitlemise loos pärast Miralda surma. Isegi see teos on seega segatüüpi, niihästi mis puutub koomilise ja traagilise vaheldusse, kui ka koomilise enda mitmesuguseisse varjundeisse. Soodsalt häälestatud lugeja võib Mauruse ülaltoodud kõnetsitaadis avastada huumori asemel vastupidi hoopis pilget (satiiri), „härra Mauruse viisaka maja” küsimuses näiteks. Karakterkoomika seisukohalt ei tarvitse seda seal aga sugugi leiduda. Nii ka edaspidi paljude analoogiliste passuste juures. Tamm­saare kunst kõnnib koomilise mitmesuguste tendentside ristumispiiril ja jätab palju võimalusi nii või teisiti mõistmiseks. See ongi üks tema tähelepandavamaid iseärasusi. Kunstiliselt mõjub see hästi, esiteks, sest et seega kaob elementaarsuse mulje, me tunneme kokkupuudet tihedalt varjundirikka kunstiga, tei­seks koomilise kontrastide tugevus seeläbi aina võidab, mida peidetum on algselt nende lõplik lähenemisviis. Teinekord jääb see lahenemine just sama iseärasuse tõttu siiski ka üldse tule­mata. Tammsaare on tihti liialt relativist, et anda lugejale kätte selge juhis, kas naerda või nutta, kas võtta midagi tõeks või naljaks (skepsis). Meie aga ütleme sel puhul, et ta lihtsalt vei­derdab, harrastab sõnademängu. Suuremal või vähemal määral leiame kirjanikul säärast käitumist ka kõigis hilisemais romaa ­nides; väga ilmekalt näiteks „Tõe ja õiguse” viimases osas, mille nukker mälestuste-lüürika varjundab kogu teost (skepsis elumõtte suhtes).
Kõige selgem oma kavatsustelt on kirjanik vist küll ainult „Tõe ja õiguse” IV-s köites, Karini romaanis . Siin on vähemasti otsekohe selge, et loeme tüüpiliselt satiirilist teost. Ühiskonnasatiirilist teost, mille peategelaseks on tõstetud naine satiirialuse keskkonna tüüpilisemast kihist. See kiht ise on pärastvabadus sõjaaegne linnatõusiklus, rutturikastunud ärimehed, kohvikuseltskond jne. Satiiri olemasolu ei sega sugugi, vaid pigemini isegi tõhustab, et säärast mõtteveidruste nalja, nagu leiame Mauruse romaanis, on sootuks napilt ja et üldiselt teos on hoi­tud asjalikult realistlikes raamides. Autoripoolse objektiivse erapooletuse säilitamine on satiiri mõju tõstmise parimaid va­hendeid. Näeme kohvikukujusid nagu proua Horst, kellele „lapsed hirmsasti hakkavad närvidele”, proua Meeli, kes pööri­tab oma mandlitaolisi tuvisilmi ja kõneleb „arushaadav”, „thõepoolest”, „fiimane khord Berliinis”, proua Itam, kes on nii peen ja õrnatundeline, et, kõnelemata kärbse surmamisest, ei suuda ise oma suitsugi tuhatoosi kustutada , vaid palub seda teha mõnd teist, kunstnik Mägar, kes ilustab maalitavaid oma piltidel, sest et inimene on surelik, ilu igavene , ja seisab istuva laudkonna juures püsti, et kõik näeksid, kuidas ta ümbrusest kõrgemal sei­sab, suurspekulante, kes usuvad, et just nemad on need õiged ja ausad eesti mehed, teised aga kaabakad. Karin, kes-teab, on selles rühmas isegi kõige sümpaatsem, vähemasti oma naiivsuse ja pinnapealse siirusega, kuid ta täieneb ja areneb kiiresti üldise taseme suunas. Igatahes on talle ta mehe Indreku õilsus ja inimlik väärtus täiesti suletud maailmaks. Jälle seega võõras, mehaaniline , pimescatud hoiang elu suhtes, jälle mingi ebanormaalne hingeelu nina; muidugi ei ole Karin enda ees süüdi, et ta säärane on. Kuid ka sellisena pole ta olemasolu õigustatud. Nii saab ja kujuneb ta osa teoses ainult negatiivseks. Tema endaavaldused, kuju liigläheduse tõttu küll vähem satiiriliselt värvindatud kui teistel siin mainitud ja mainimata tegelastel , on siiski kõige paremini vaadeldavad pilke , satiiri kannalt; ja isegi see, et ta kõigist mehesõimamistest, -petmistest, koguni abielu­rikkumisest hoolimata oma meest armastab ja lõpuks, ehk küll kuidagi juhusliku põhjuse tõttu ja mõttetult (nagu on mõttetult ka elanud), armastusest tema vastu sureb, ei päästa tema inim­likku väärikust. Ta läheb katki nagu lelu , inimliku vastu tar­dunud silmadega, koomiliselt oma mittehingelisust veel viimas­tes kõnelustes kohtureporteritegagi alla kriipsutades. Teos osutub jälle mänguks tõsise ja naljaka vahel (koomiline pesitseb Karini kuju kahjutus mehhanistlikkuses, sellest hoolimata aga kiuslikus püüus lõpuni ennast maksma panna tõeliselt elava ini­mesena). Konstateerin veel kord Tammsaare kunsti segatust. Tegemist on siin ilmsemalt kui Mauruse romaanis tragikoomiliste konfliktide reaga , mida kroonib tragikoomiline lõppefekt - Karini surm.
Satiirilist elementi olude ja institutsioonide (korporantlus) suhtes esindab muidu sügavtraagiliselt mõjuv romaan „Ma ar­mastasin sakslast”. Siin on majaproua kujus ka Karini tüüpi edasi arendatud, kuid hoopis meeldivamais värvides.
Enne siirdumist viimasena vaatluse alla tulevale sõna- ja mõttekoomikale tahaks tähelepanu juhtida huvitavale asjaolule, et enamuses käsiteldud romaanidest leidub alati üks kuju, kes ise jääb koomika seisukohalt kõrvaliseks, kehastab teose tõsist, idee­liselt väärtuslikku poolt, sündigu tema ümber ka missugune märul tahes. Säärane kuju on „Tões ja õiguses” Indrek, hella- või sügavatundeline maapoiss, nimeliselt romaani peategelane, sest tema hingeelu käsitellakse eeskätt; sõnakuse poolest on ta aga peaaegu statist, mingi moraalibaromeeter, hindamispügalapuu. Tõelisteks teose peategelasteks kerkivad hoopis teised kujud - Maurus, Karin, Kristi. Indrek on suurimaks süüdlaseks, miks Tammsaare koomilisemategi teoste koomika pole täielik; tema segab oma puhta inimsusega kõikjal vahele ja soodustab seda, et lõplikult Tammsaaret tuleb esteetiliste kategooriate suhtes lugeda romaanivormi segatüübi esindajaks . Olgu ta selle eest siiski tänatud.
Satiiri, mis liigub abstraktsel pinnal, mida rakendatakse mitte tõeliselt olemasolevaile inimestele, vaid ainult nende abstraktsioonidele, kohtame Tammsaare näidendis „Kuningal on külm”; inimesi asendavad siin nende mitmesuguste üksikute liikide üldmõisted: kuningas, narr , naine, kes mehest ei tea jne. Koomiline mõju on väljaspool kahtlust, sest kui juba varem koomilised efektid saavutati reaalsete tegelaste mõnesuguste tardunud, mehhanistlikult mõjuvate iseloomuveidruste varal , mis siis veel nüüd, kus tegemist on tõeliste marionettidega. Siinsed vaimukused ja naljad piitsutavad üldpahesid ja karikeerivad üldveidrusi groteskselt liialdatud kujul (kuningas on oma rahva röövel; narr on ainuke tark pea riigis; rahvas jätab oma kuninga maha kahe peaga vasika pärast; kuningas tallab oma rahva sel­jas, naine - kuninga seljas ). Säärast laadi teos ei tarvitse olla arengult kuigi kompaktne ega seotud; kogu kanderaskus lasub üksikuil vaimukail või groteskseil sõnamängudel ja teos on seega ainult mingi nende enam-vähem loogilisse reastusse viidud vademeekum.
Viimaseks on jäänud libistada pilk üle Tammsaare sõna­- ja mõttenaljade. Tammsaare koomiline kunst kasutab nii ühtesid kui teisi neist õige ohtrasti. Jutustavas proosas ei võistle temaga sel alal meie kirjanikest vist keegi. Juba oma varase­mais psühholoogilisis novellides ta armastas mänglevat dialoogi: „Kärbses” sigineb sellele lisaks ilmseid mõttekurioosumeid (vähemasti purjuspäi üliõpilaste omavahelistes vaidlustes). Sealt kandub see loogikamäng üle ja tõuseb erilisse ausse „Tõe ja õiguse” köiteis, eriti alates teisest köitest; nii see jääbki suure­mal või vähemal määral valitsema kõigis hilisemais teostes, tõustes ainuoluliseks eelkäsiteldud satiirilises näidendis.
Lihtsaist sõnanaljadest alates - nagu koomiline haritlas- või raamatukeele (Pearul ka piiblikeele) sõnade moonutamine või ebakohaselt tarvitamine oskamatusest (Pearu „hallelooja”, Rava Kusta „ei anna õiget vahmiili välja”, Hundipalu Tiidu „poolidiiga, karikseriv kõlanali „katkikismus”; linnatõusikute keele „kulduura”, „prohviit”, „kriit” = krediit , „konktuur”), koomilised hüüdnimed („ lambasihver ”, „So ein Tere-tere”, „majalukk”), argoosõnad ( Lible „ kapsad ”, „palvekapsas”, Mauruse „ komade palee”, Tigapuu „vosmi” jne.); murde- ja rahva­päraste kõnetavade ja rahvanaljade kaudu („Vuatan ja vuatan, tunnistan ja tunnistan, aga ei tunne ega tunnegi”, „Säh, võta oma püksid ja aja uadetele jalga, las kõnnivad tões ja õiguses”); naiivsete järelemõtlematuse veidruste kaudu („Kuidas peaks olema säärase keele nimi, mida pole kuulnud ei sina ega õpeta­jagi”, „istu otseteed edasi”, „kuidas võib inimese elulugu täielik olla, kui selles pole täielikku surma”; siia kuulub ka Tammsaarel eriti harrastatav lobisev sõnakus, mis kordamiste, keerutuste ja asjatute kõrvalekaldumistega jutulõnga peaaegu edasipääsmatult kinni takerdab või viib selle sootuks mujale kui soovitud; näitena sellest kõlbab Mauruse eespool tsiteeritud „viisakusjutlus”); sõnamängude kaudu - „raha moodi inemine” (s. o. inimene, kes raha toob), „teie ema õnnekõrvad” (s. o. ema poolt kaasa antud tassikõrvad, mis peavad õnne tooma ), „olgu meil siis parem surelikkus, ja käigu kuradile see igavene kurat”, „ ulun nagu hunt siin Hundipalul”, „usku peab olema; kõik pea­vad millessegi uskuma; isegi Jumal, kui ta on olemas”; loogili­selt absurdsete järelduste kaudu („kui inimene on seepärast kaabakas, et ta laenab, siis on ka see kaabakas, kes laenu annab, sest ega inimene muidu võtta saa, kui teine ei anna”, [kihlveos] „sööb see, kes kaotas, sest teine sai võidu juba niikuinii”, „kui oleme igavesed, miks peame siis Jumalat ja ta ingleid uskuma, kas Jumal ja ta inglid, kes samuti on igavesed, ei võiks natukegi ka meid uskuda ”) jõuame lõpuks juba niisuguste, küll veidrate ja loogiliselt valesti ehitatud, oma kahemõttelisuses siiski kaudseltki mingit tõde tabavate deduktsioonideni: „Kus oma suur­mehi ära tuntakse [mõeldud on Eestit], seal järelikult puudub kultuur! Tuntakse loomaliku instinktiga! Barbaritel on loomainstinkt tugev… Ka koer tunneb koera kohe!.. Meiegi, [vene­lased,] seni kui olime harimata, tundsime ikkagi veel oma, aga niipea kui hakkas haridus, enam iseendid ei tunne, ei taha tunda” [= kultuurikadaklus]; „Mis on Puškini ja Kristuse vahe? Eks mõlemad olnud luuletajad ! Ainult Kristus laskis teisi kirju­tada, ise ta kirjutamist ei osanud”. Kõrgemal seisavad juba nii­sugused erutavalt julgesti konstrueeritud mõtteehitised, mis väljendavad ütleja elukogemustel põhinevat sisemist veendu­must ja on seetõttu usutavad, kuigi nende ebaharilikkus tundub kõrvale algul tõrksalt kõditavana („Naist peab pidama nagu noort hobust - ohjad pingul ja valjad peas. Kangvaljad, need on naisele kõige paremad. Usu, väimeespoeg, naine ei tunne muidu oma väärtust, ei usu, et mehel temast midagi on, ei usu sedagi , et mees teda armastab.”). Veelgi kõrgemaks, ei tea, kas enam koomilise rajamailegi kuuluvaiks, klassifitseeruvad lõpuks resigneeritud, skeptilised elutarkuse aforismid, mis käsitlevad elu ja usu mõtet või mõttetust (Indrek räägib isale : „ „Vargamäe on sunnitööliste paik, aga inimene ei saa ilma sunnitööta läbi. Inimene ei oska ilma sunnitööta elada, olgu see sunnitöö vaba­tahtlik või teiste poolt peale pandud. Mina tahtsin, et teised paneksid mu sunnitööle, aga nemad ei pannud: nemad arvasid, et mina ei vaja seda. Nõnda tulin ma siis ise vabatahtlikult, tulin, isa, sinu juurde, sest sina oled kõik oma paremad aastad elanud siin kui sunnitööline.” - „Ei, poeg,” vaidles isa vastu, „mina pole olnud Vargamäel ühtegi päeva sunnitööliseks… Mina olen hakand Vargamäed armastama …” - „Mis on armas­tus ja mis sunnitöö?” küsis Indrek.”).
Nõnda oleme siingi jõudnud ühest äärmusest teise: madal-koomilisest sügav-traagiliseni. See on Tammsaare kunsti kokkuvõte.
Et saada mingit lõplikku valemit Tammsaare kunstist, ta­haks kõige öeldu põhjal ikka jälle tagasi tulla juba varem vihja­misi antud iseloomustusele - Tammsaarest kui skeptilise varjundiga humoristist. Selleks annab tuge humo­ristliku elemendi esinemine tal nii karaktrikujutuses kui ka sõna- ja mõttemängudes. Kuid see huumor näib olevat abivõte, millega varjatakse või mahendatakse teoste tõelist ideelist ras­kemeelsust. Tammsaare põhiideed on peaaegu alati vähelohu­tavad. Kõige oleva relatiivsuse tunnetamine , püsivate tõdede olemasolus kahtlemine, mitte nende otsene eitamine , vaid nende asetamine suure küsimärgi alla, mida alatasa kohtame Tamm­saare mõtestikus, muudaksid enamuse ta teoseist teissuguse, vähem hubase serveerimise puhul lootusetult kurvaks. Kui võtta Tammsaare teoseid ükshaaval nende põhiidee seisukohalt, siis hävitab ta neis tükk-tükilt vankumatu usu paljudesse eluks vaja­likkudesse kas või luulkujutelmadesse: usu õigluse kehtivusse („Tõe ja õiguse” I-s köites), jumalasse (II-s köites), vabadusse (III-s köites), abieluõnnesse (IV-s köites), elu mõtestatusse (V-s köites), armastusõnnesse („Ma armastasin sakslast”). See on skepsis, mis kõige puhtamal kujul väljenduse leiab romaanis „Ma armastasin sakslast” majaperemehe puhtsüdamlikus, kurvas tunnistuses naise pärimisele: „Inimene tahab ometi elada, ini­mene peab ometi elama! Või ei pea sinu arvates?” - „Ei mina tea, mida see inimene siin ilmas peab või ei pea.” Inimesed ise pole selles eluväärtuste puudumises sugugi süüdi, seepärast isegi pahupidi koomilistena saab neisse suhtuda ja neid käsitella kaasatundva heasoovlikkusega. Ja et oma üldist raskemeelset elutunnet, oma relatiivsuseusku vastuvõetavaks teha, rakendab Tammsaare aforistlikku, veidralt lõbusat mõttemängu, mis nagu palsam peab mahendama tema enda poolt loodavaid haavu .
E. Raudsepp
August Gailit ( 1891 -1960)
August Gailit sündis 9. jaanuar 1891 Sangaste lähistel ja suri 5. november 1960 Rootsis.Gailit sündis Valgamaal Sangaste mõisa läheduses Kuiksillal. Üles kasvas ta Laatre mõisas.Alates 1899. aastast õppis ta Valgas läti kihelkonna- ja linnakoolis, aastatel 1905–1907 Tartu linnakoolis.Aastatel 1911–1914 töötas ta ajakirjanikuna Lätis, 1916–1918 Eestis.Ta võttis osa Vabadussõjast sõjaväeametnikuna ja sõjakirjasaatjana.Gailit kuulus kirjanike rühmitusse "Siuru".Aastatel 1922–1924 elas ta Saksamaal, Prantsusmaal ja Itaalias ning seejärel kutselise kirjanikuna Tartus, hiljem Tallinnas.Aastatel 1932–1934 oli ta "Vanemuise" direktor.Gailit oli alates aastast 1932 abielus operetinäitlejanna Elvi Vaher-Nanderiga (1898-1981). Ainsa lapsena sündis 1933 tütar Aili . Aastal 1944 põgenes Gailit koos perekonnaga Rootsi.
Uusromantilise ja realistliku kujutamislaadi süntees on märgatav enne Esimest maailmasõda loomingulist tegevust alustanud August Gailiti proosas. Sõja ajal kandusid tema teostesse pessimistlikud hukkumismeeleolud, mis eriti ilmekalt nähtuvad romaanis „ Purpurne surm“(1924). Kui 1920-ndail aastail süvenes eesti kriitiline realism , ei läinud A.Gailit kaasa proosa arengu peasuunaga, vaid otsis võimalusi romantilise elutunnetuse väljendamiseks. Nii ongita paremates novellides ja romaanides ühendatud realistlik olustikukirjeldus romantilise elutunnetuse ja inimesekontseptatsiooniga.
A.Gailit oli leidlikult fabuleeriv kirjanik, kelle teostest üllatab lugejat omapärane ja põnev sündmustik. Kui varasemates teostest oli fantastiline nii miljöökujutus kui ka sündmustik, siis hiljem esitas kirjanik eriskummalisi sündmusi realistliku olustikupildi taustal. Romantikuna valis ta teoste peategelasteks erandinimesi, kusjuures nende kummaliste ettevõtete psühholoogilisele põhjendamisele ei pööranud kirjanik tähelepanu. A. Gailiti teoste kujutuspildistik on värvikas ja üllatusterohke, kuid sageli pealiskaudne , följetonlikult kerge, anekdootlik või groteskne . Kuid samal ajal ei puudu tema teostel tõsine põhiheli ning A . Gailit on omamoodi sugestiivne ka süngete elupiltide ning inimeste kannatuste kujutamisel.
Novell ja romaan on Gailiti peamised kirjandusliigid. Novellikogud „ Vastu hommikut “ ja „ Ristisõitjad“ märgistavad tema loomingus küpse perioodi algust. Viimne romantik, nagu A. Gailit ühe tema novelli pealkirja järgi nimetati, algatas eesti proosas uue liigi- romaani novellides, milles ta on kirjutanud oma paremad teosed „ Toomas Nipernaadi “ ja „Ekke Moor „. Traditsioonilise romaani vormis on märkimisväärsed kauge saare arhailist elulaadi kujutav „ Karge meri“ , mis on omalaadne paralleel A. Mälgu rannaromaanidele, ning kuntsniku ja rahva seoseid kujutav „ Leegitsev süda“.
„Toomas Nipernaadi“ on seitsmest novellist koosnev romaan, mida tervikus ühendab omapärane nimikangelane. Nipernaadi karakteriga tõi A. Gailit eesti kirjandusse uuelaadse tegelase- boheemliku mentaliteediga vagabundi; kes muretu rändurina sööstab ühest seikluslikust ettevõttest teise. Teda iseloomustab eelkõige fantaseerimislust ning argipäeva elutarkusele vastanduv tegevus.Esialgu näib, et Nipernaadi ainuke eesmärk on neidude südamete vallutamine, millises tegevuses teda aitab erakordne sõnaosavus ja võime elada sisse uutesse rollidesse, mida olukorrad nõuavad. Tundub, nagu Nipernaadi hakkaks nn enda valesid ka ise lõpuks uskuma ning ta hakkab nende järgi talitama. Nipernaadi fantaseerib ennast kord pärlipüüdjaks, kord meremeheks ning kord üleüldse kingsepaks. Seejuures ei ole Nipernaadi banaalne südametemurdja, ta ainult äratab erinevates tütarlastes enda vastu huvi ja kiindumuse, põgenedes kohe kui tütarlapsel on tekkinud tunded. Alles viimases novellis avaneb tegelikult Nipernaadi tõeline olemus, kui tema naine ilmub tallu, kus ta end varjab . Nipernaadi oli tegelikult tavaline närviline linnainimene, kes argipäeva muredest ja igapäevasest elust pettununa rändab suviti maal, otsides rahuldust fantaseeringuis ja seiklustes.
„Ekke Moor“ on kompositsioonilt sarnane „Toomas Nipernaadile“, ainult novelle ühendav peategelane on seal nooruk, keda ajavad rändama nooruse seiklushimu ja rahutus. „Ekke Mooris“ puuduvad ülemäärased fantaseeringud ja teos on üldiselt realistlikum.
A.Gailiti looming on vastuoluline ja eesti rahulikult jutustava prooda üldlaadist erinev.
A.Gailiti maailmavaade oli konservatiivne . A.Gailit on oluline eesti kirjanik, ta lõi uuelaadse tegelase ning Gailitit on tõlgitud mitmetesse keeltesse.