A.H.Tammsaare MA ARMASTASIN SAKSLAST Katre Pohlak Rakke Gümnaasiumi 12.klass Millest antud raamat räägib? Romaani tegevus toimub Eestis 1920. aastate lõpul, esimese vabariigi ajal. Peategelaseks on jõuetu korporandist üliõpilane Oskar, kes on õpingud rahaliste raskuste ja tahtejõuetuse tõttu katkestanud, kuid tagasi maale vanematekoju minna ei soovi. Üürides tuba eestlannast majaproua kodus, armub ta koduõpetajannasse, vaesunud paruni tütresse, sakslannast Ericasse. Ent nende armastus põrkab kokku neist palju vägevamaga inimese olemusega. Romaani minategelane - Oskar Oskaril on suur kohustus oma pere ees, kes poisi koolitamiseks võlgu võttis ja nüüd maksimaalset tulemust ootab, kuid teisest küljest leiab Oskar peale kahte ja poolt aastat ülikoolis, et õppimisega pole elus midagi peale hakata. Samuti leiab Oskar, et korporatsioonid, mida tol ajal nii
Pepi on aga tegelikult kihlatud krahvi teenija Josefiga. Krahvile teeb veel muret, et ka tema naine krahvinna Gabriele Zedlau on samuti Viini jõudnud. Saabub Pepi, kes toob Cagliari ballikleidi tantsunumbri jaoks krahv Bitowsky ballil. Franzi lubab suuremeelselt Pepil endal seda kleiti kanda ja peol komtesside tantsus tema asemel esineda. Saabub vürst Ypsheim-Gindelbach, krahv Zedlau ülemus. Ta satub kokku Franzi isa Kagleriga, kes esitleb end majaproua isana. Ypsheim järeldab sellest, et majaproua Cagliari ongi krahvinna. Ja kui suvevillasse ilmub tõeline krahvinna, peab vürst teda hoopis tantsijannaks ja krahvi armukeseks. Nüüd on krahv sattunud raskesse olukorda. Ta palub vürstil Cagliarit esitleda kui oma naist. Vürst aga saab valesti aru ja esitleb krahvinnat oma naisena. II vaatus Ball krahv Bitowsky palees. Krahv Bitowsky organiseeritud suurel tantsupeol selgitab krahv oma suhteid krahvinna Zedlauga, tantsijanna Franzi ja Pepiga
Saabub Pepi, kes toob Cagliari ballikleidi tantsunumbri jaoks krahv Bitowsky balliks. Franzi lubab suuremeelselt Pepil endal seda kleiti kanda ja peol komtesside tantsus tema asemel esineda. Saabub vürst Ypsheim-Gindelbach, krahv Zedlau ülemus. Ta satub kokku Franzi isa Kagleriga, kes esitleb end majaproua isana. Ypsheim järeldab sellest, et majaproua Cagliari ongi krahvinna. Ja kui suvevillasse ilmub tõeline krahvinna, peab vürst teda hoopis tantsijannaks ja krahvi armukeseks. Nüüd on krahv sattunud raskesse olukorda. Ta palub vürstil Cagliarit esitleda kui oma naist. Vürst aga saab valesti aru ja esitleb krahvinat oma naisena. Krahv Bitowsky suurel tantsupeol esitleb krahv oma suhteid krahvinna Zedlauga, tantsijanna Cagliari ja Pepiga. Nii krahvinna kui Cagliar on otsustanud mees endale võita. Krahv ise on aga ainult Pepist
Toaneitsi päevik 1) Kuidas leiab Celestine oma viimase töökoha? Majaproua andis kuulutuse teenijate büroosse ning Celestine leidis selle. 2) Milline on perenaise ja peremehe omavaheline suhe? Perenaise ja peremehe omavaheline suhe oli halb. Mehel polnud mingit hääleõigust, kõike otsustas naine. Isegi kogu raha oli naise käes. Mees sai seda naise käest väga vähe. Nad elasid koos nagu naabrid. Mingeid seksuaalsuhteid nende vahel polnud. Nad elasid koos lihtsalt nagu naabrid. Üksteist nähti vaid õhtusöögi ajal või ühistel
The road was used mainly to move with horses and carriages. Short Foot was founded in the 13. century when the German merchants's asulad developed. It was founded near the area of Niguliste church. The street can be passed due to its steep slant only by pedastrians and it is now covered with stonestairs. 1935. aasta sügisel kolis Lühikese jala 9. majja vene daam. Kord päeval märkas ta klaasuksel heledat valgust ja sellest eralduvat väljasirutatud kätega munka. Majaproua avas klaasukse, aga langetatud peaga munk jäi liikumatuks. Poole tunni pärast viirastus kadus. Daam nägi munka veelgi. Ükskord õhtul märkas ta põlvitavat munka suure kirikutorni taustal. Munga nägu oli kohutav ja sissevajunud ning tema silmad väljendasid kurbust. Kummitust nägi ka üks külaline. Õhtul ilmus munk jälle, üle ta otsaesise, nina ja suu ulatusid kaks haava. Peagi asendus see ilmutis munga väljasirutatud parema käega, sama
ta oma mõtete ja unistustega põgenes. Ja loomulikult kuulus tema armuelu peategelaste hulka lauljanna. Stendhali andumus erootikamaailmale aitas tal luua imelisi naistegelaskujusid. Julien Soreli suurele armastusele proua de Rênali vastu on kogu kirjandusloost raske võrdväärset leida. Proua de Rênal on provintsilinnakese Verrières'i meeri abikaasa, kelle juures Julien koduõpetajana tööle hakkab ja õpib tundma ja läbi nägema juste milieu mängureegleid. Noor õpetaja ja majaproua armuvad teineteisesse. Ilus, naiivne, mitte enam noor proua de Rênal elab imestades läbi oma esimest tõelist armastust, Julien on alguses ainult "vallutamise" peal väljas. Aga siis haaravad ka teda tõelised tunded. Lugu lõpeb traagiliselt. Julien usub, et proua de Rênal reetis ta, ja tulistab naise pihta. Naine jääb ellu. Isegi tapmiskatse ei suuda purustada tema armastust. Ka Julien järgneb veelkord südame häälele. Kui ta vanglas hukkamist ootab, mõtleb ta ainult armastusele
kergem ja talvel kõht täis ja soe tuba. Poissi koguni ähvardatakse - ta peab ringi liikuma rauast sirkliga, et oleks võimalik ennast kaitsta. Täielik mandumine on see, mida Julien seal tunneb. Ta näeb suurt vaeva et mitte lasta sel kõigel endale mõjuda. Julien üritab naiste kaudu end karjääriredelil üles upitada Esimene samm noormehe unelmate täitumise teel on koduõpetaja koht Verrieres'i linnapea de Renali juures. Juba 30. eluaasta künnise ületanud majaproua armub koduõpetajasse ja ka Julien, kes oli esialgu mõelnud üksnes naise vallutamisele, haaravad armutunded. Karjääriredeli järgmiseks astmeks saab Pariisi aadliku de La Mole'i sekretärina tema tütre Mathilde'i armastuse võitmine. Julien on veel vaid sammukese kaugusel ihaldatud eesmärgist abiellumisest ja husaariohvitseri staatusest , kui proua de Renali pihiisa eestvõttel kirjutatud kiri paljastab ta. Tulvil segaseid
olid suursugused juured ja ta vääris seda, et tema eest hoolitsetakse. Nagu selgus romaani lõpus jäi paljugi pärast seda saatuslikku kohtumist ütlemata. Erika ei uskunud Oskari armastusse ning Oskar ei osanud midagi ette võtta, et end Erika vääriliseks muuta, õigupoolest oli ta end alati väärtusetuna tundnud ja saades sellele kinnitust, võttis selle tõrkumata vastu. Armulugu jäi katki. Kõrvalise tegelasena sisse toodud hääleka majaproua, kes alatasa armastusest rääkis, ei teinud seda ilmselt piisavalt kavalalt. Alatasa käis tema juttudest läbi mõtteid, mille omaks võtnuna oleksid nii Oskar kui Erika ehk leidnud jõudu ja kindlust kokku jääda ja kasvõi koos põgeneda. Pajaproua näol oli tegemist jõuka naisega, kes on endast vaesema mehega abiellunud ning seega leidis, et tal ka rohkem sõnaõigust on. Kuigi ta tegi seda taktitult ning jämedalt, oli tema jutus alati killuke tõtt. Ilma armastuseta ei ole midagi
Raamatu peategelane professor Humbert pärines perekonnast, kust anti ta eluteele kaasa ohtralt viisakust. Härra oli väga heade kommetega ning suutis igast olukorrast tulla välja raskusteta. Professoriga oli hea suhelda ning ümbruskonna inimestele jättis ta hea ja armsa kodaniku mulje. Keegi ei osanud aimatagi, mis põhjustel ta võttis vastu Charlotte Haze'i pakkumise jääda elama proua üürnikuna. Päeval, mil Humbert käis uudistamas tulevast koud, kohtus ta majaproua kaheteistaastase tütrega, kelle nimeks oli Dolores Haze, lühidalt Lolita. Härra armus silmapilkselt endast mitukümmend aastat nooremasse nümfetti. Ta oli juba varasemas eas tundnud suurt huvi noorte tüdrukute vastu. Professor tundis naudingut, kui pargis mängides nümfett tema jalga kogemata puudutas. Samuti oli ka Lolitaga, kes tabas ära mehe tunded ning oskas nendega mängida nagu nukkudega. Humberti palav armastus pani mehe mõtlema proua Haze'i
mees, keda ta varem polnud kohanud. Soovitud hommikusööki ta ei saanud, selle asemel teatati talle, et ta on vahistatud. K. ei teadnud mille eest ta arreteeriti või miks see ettekujutatust nii palju erineb. K.-l paluti oma toas korraldusi oodata. Kogu sündmust jälgisid naabrid oma korterite akendest. Mõne aja pärast kutsuti ta inspektori juurde. Talle anti selga must kuub. K. saadeti tööle koos kolme kaastöölisega, kes kogu sündmuses osalenud olid. Õhtul käis K. majaproua Grubachiga juhtunust vestlemas. Samuti soovis ta preili Bürstneri ees vabandada, et naise tuba oli hommikul K. ülekuulamiseks kasutatud. Paraku oli preili teatris ning teda tuli pikalt oodata. Kui preili saabus rääkis K. talle kõik üksikasjalikult ära. Ta üritas isegi jutunut näitlemise abil mõistetavaks teha. Selle käigus hüüatas ta aga liiga kõvasti ning äratas naabri ( proua Grubachi õepoja ) tähelepanu. Enne lahkumist suudles K. preili Bürtneri. Teine peatükk
mees, keda ta varem polnud kohanud. Soovitud hommikusööki ta ei saanud, selle asemel teatati talle, et ta on vahistatud. K. ei teadnud mille eest ta arreteeriti või miks see ettekujutatust nii palju erineb. K.-l paluti oma toas korraldusi oodata. Kogu sündmust jälgisid naabrid oma korterite akendest. Mõne aja pärast kutsuti ta inspektori juurde. Talle anti selga must kuub. K. saadeti tööle koos kolme kaastöölisega, kes kogu sündmuses osalenud olid. Õhtul käis K. majaproua Grubachiga juhtunust vestlemas. Samuti soovis ta preili Bürstneri ees vabandada, et naise tuba oli hommikul K. ülekuulamiseks kasutatud. Paraku oli preili teatris ning teda tuli pikalt oodata. Kui preili saabus rääkis K. talle kõik üksikasjalikult ära. Ta üritas isegi jutunut näitlemise abil mõistetavaks teha. Selle käigus hüüatas ta aga liiga kõvasti ning äratas naabri ( proua Grubachi õepoja ) tähelepanu. Enne lahkumist suudles K. preili Bürtneri. Teine peatükk
majaga, mille kohta on 1930. aastate keskelt kõige rohkem kummituste kirjeldusi. Paranähtuste uurimisega tegelesid tol ajal Eesti Metapsüühiline Selts ja Psüühiliste Uurimiste Selts. Esimesse kuulusid valdavalt eestlased ning teise sakslased ja venelased. 1935. aasta sügisel kolis Lühikese jala 9. majja vene daam. Kord päeval märkas ta klaasuksel heledat valgust ja sellest eralduvat väljasirutatud kätega munka. Majaproua avas klaasukse, aga langetatud peaga munk jäi liikumatuks. Poole tunni pärast viirastus kadus. Daam nägi munka veelgi. Ükskord õhtul märkas ta põlvitavat munka suure kirikutorni taustal. Munga nägu oli kohutav ja sissevajunud ning tema silmad väljendasid kurbust. Kummitust nägi ka üks külaline. Õhtul ilmus munk jälle, üle ta otsaesise, nina ja suu ulatusid kaks haava. Peagi asendus see ilmutis munga väljasirutatud parema käega, sama pilt ilmus korduvalt ka seinale, muutudes
muutunud, ta ei teinud enam Lavretskist nii välja nagu varem. Ühel südaööl avaldas Lavretski Liisale armastust, saades vastuseks, et ka Liisa armastab teda. Liisa puhkes nutma. Lavretski võttis ta oma käte vahele ja suudles. Järgmisel päeval läks lavretski taas Kalitinite juurde. Teel kohtas ta Pansinit, kuid see ei teinud tast välja. Jõudes Kalitinite maja juurde kuulis, et pansinit ei lastud sinna sisse, kuna majaproua on väsinud ja ka Lavretskit ei lastud. Ta läks tagasi oma koju. Kodus ootas teda ees naisterahvas, tõstes pea, nägi lavretski, et see on tema naine. See oli suur jahmatus, kuna ta pidas teda surnuks. Naine hakkas end välja vabandama ja rääkima, mis temaga on juhtunud, nimetanud end ka kurjategijaks. Ta palus end tagasi võtta. Tal oli ka tütar Adake kaasas. Lavretski oli vihane ja palus naisel lahkuda, kuid naine jäi. Lavretski läks välja, ta hulkus üle
Kirjandusministeeriumi teadurite abiga, kes koostasid ekspositsiooni, avas Kreutzwaldi muuseum juulis 1941 uksed külastajaile. 9 SAAL Maja kõige avaram ja uhkem ruum on saal. Seintel on palju perepilte, millel on majarahvas: Friedrich Reinhold Kreutzwald, J. E. v. Pancki lõigatud varjupildid perekonnast, tütre Annette Adelheidi ja poja Friedrich Alexise fotod. Aknal õitseb luuderohi. Majaproua Marie Elisebethile meeldis tikkida ning kududa. Muuseumis on säilinud tema mustriraamat, mis pärineb aastast 1763 ja sisaldab vahelehel ka andmeid rahvuselt Marie Elisebeth Saedleri sugupuu kohta. Klaveril on Annette Adelheidile kuulunud noodid. Võrulastel on siin võimalus kuulata head muusikat. Esinenud on Andres Paas, Age Juurikas, Andres Mustonen, Lauri Väinamaa jt. Pillimeister Aavo Saarva on lahkelt oma ülesandeks võtnud klaveri mängukorras hoidmise.
meistriteos, millele ajastuomane kriitika heitis ette eestlase tüpaazi halvustamist ja pessimismi õhutamist, kuid oli siiski sunnitud möönma uue, moodsa romaani sündi eesti kirjanduses. Romaani tegevus toimub Eestis 1920. aastate lõpul.. Peategelaseks on jõuetu korporandist üliõpilane Oskar, kes on õpingud rahaliste raskuste ja tahtejõuetuse tõttu katkestanud, kuid tagasi maale vanematekoju minna ei soovi. Üürides tuba eestlannast majaproua kodus, armub ta koduõpetajannasse, vaesunud paruni tütresse, baltisakslannast Erikasse. Ent nende armastus põrkab kokku neist palju vägevamaga inimese olemusega, mida ükski ühiskonnakorra muutumine juba kergelt ei muuda... Tammsaare kujutab olukorda, tüüpe ja tegelaste mõttemaailma, kirjeldatav pole ka täna oma usutavust kaotanud ja elab jätkuvalt edasi. Tammsaare kasutas romaanis enda jaoks uudset vormivõtet, esitades romaani kadunud
Äkki nägi ta silti kandnud meest, too aga jooksis eest ära. Kui Harry talle järgi jõudis, ei tundnud mees teda ära. Mees sõnas irooniaga, et kui Harry tahab meelelahutust, mingu ,,Musta Kotkasse". Raamatukogu juures kõndides kohtas ta noort professorit, kellega oli vanasti idamaade mütoloogiast vestelnud. Professor kutsus ta enda juurde õhtust sööma. Harry läks koju, võttis sisse podagrapillid (liigesevalu vastu) ja hakkas end õhtuks valmis seadma. Majaproua võttis Harry vastu. Professor rääkis, et oli lehest lugenud Harry Halleri nimekaimust, kes olevat irvitanud keisri üle ja avaldanud arvamust, et tema kodumaa polevat sõja puhkemises põrmugi vähem süüdi kui vaenulikud maad. Nad asusid söögilauda, kuid ilmselgelt kõik pingutasid, et üksteist välja kannatada, nad ei nautinud seltskonda. Harry nägi Goethe pilti, mis oli maalija poolt üles mukitud ja ei olnud Goethele omane ning Harry tegi pildi maha
kirjandusloost raske võrdväärset leida. sõjakäigud, Proua de Rênal on provintsilinnakese Verrières'i meeri abikaasa, kelle juures Julien poliitika ja koduõpetajana tööle hakkab ja õpib tundma ja läbi nägema juste milieu mängureegleid. Noor kunst, vaid õpetaja ja majaproua armuvad teineteisesse. Ilus, naiivne, mitte enam noor proua de Rênal elab ka imestades läbi oma esimest tõelist armastust, Julien on alguses ainult "vallutamise" peal väljas. armastus. Aga siis haaravad ka teda tõelised tunded. Lugu lõpeb traagiliselt. Julien usub, et proua de Rênal reetis ta, ja tulistab naise pihta. Naine jääb ellu. Isegi tapmiskatse ei suuda purustada tema armastust
tema saladuse välja ja luges ta kirja. Kui Vürst ja Ganja olid majast välja läinud seletas Vürst talle kõik rahulikult ära , kuid Ganja oli ikka vihane. Kuid kui Vürst oli avaldanud soovi lahku minna , vabandas Ganja ja nad läksid ikka Ganja maja poole. 8. Vürst ja Ganja jõudsid Ganja maja juurde. Vürst võeti viisakalt vastu ja juhatati oma ruumi. Peale seda vaatasid kõik üürilised ja elanikud Vürsti üle ja proovisid ka vestlust alustada. Kõige viimasena kutsus majaproua Ganja ema ,Vürsti külaliste tuppa ja proovis Vürstilt natuke informatsiooni Ganja kohta teada saada. Samal hetkel tõi ka Ganja õde Nastasja pildi Ganja ema kätte , mida see hämmastusega vaatas. Sellele sattus peale jällegi Ganja , kes sai Vürsti peale jälle vihaseks ja süüdistas teda jälle lobisemises. Kuid Ganja ema seletas, mis tegelt oli juhtunud. Ganja ema ja Ganja hakkasid omavahel tülitsema ja Vürst lahkus toast. Ta kuulis oma toast et keegi on ukse taga ja
XII 1787 - 14. X 1845) 53 300 rubla eest. See kinnitati aktiga 8. juulil 1842. 5. oktoobril 1845 tehtud testamendi järgi omandas Suure-Kõpu mõisa 60 000 rubla eest tema tookord veel alaealine poeg (hilisem abiõpetaja) Alexander-Otto-Heinrich von Stryk (1839-1903), kellele mõis 23. novembril 1854 ka kinnitati. Alexander - Georg-Goettlieb von Stryk oli kaks korda abielus. Tema esimene abikaasa oli Juliane Charlotte Frederice von Dochenhausen, lesestunud majaproua, kes tegelikult pärines Hannoverist ja peatus tol ajal Liivimaal. Ta oli 15 aastat vanem kui abikaasa Alexander-Georg-Gottlieb. Tal oli esimesest abielust väike poeg Julius de la Nöe, kes varases lapseeas suri ja puhkab Riidajas perekonna kalmistul. 1825. a. põles maha Suure-Kõpu mõisa elumaja. Mõlemas tütred hilisemast abielust Alexandrine (Alla) ja Mathilde abiellusid hiljem. Juliane von Stryk suri pärast 17 aastat kestnud abielu 25. märtsil 1825. Ka tema on maetud Ridaja kabelisse
ILLA KARDNA HENN TARRAND Narva 7.VII 1939 Tallinn Tavaliselt kirjutati kohanimed kaardile vaid siis, kui pruut ja peigmees elasid erinevates kohtades. Pruudi elukoht kirjutati vasakule , peigmehe elukoht paremale. Varasematel aegadel kutsuti kihluspeole ainult kõige lähedasemad perekonnaliikmed ja sõbrad. Tavaliselt oli kihluspeo korraldamine pruudi ülesanne. Kihluspeol istub pruutpaar kõrvuti, nende vastas pruudi vanemad. Peigmehe isa istub majaproua , ema- majahärra kõrval. KIHLASÕRMUS Sageli ostetakse laulatussõrmused valmis juba kihluseks ja kantakse neid kihluse tunnusena vasaku käe teises sõrmes. Kui rahakott lubab, kingib peigmees pruudile kihlumispäeval kalliskiviga sõrmuse. Kink antakse üle pakkimispaberist vabastatud karbis, mille pruut ise avab. Sõrmuse paneb aga sõrme peigmees. Sõrmuse valikul peab peigmees arvestama pruudi
(koomiline pesitseb Karini kuju kahjutus mehhanistlikkuses, sellest hoolimata aga kiuslikus püüus lõpuni ennast maksma panna tõeliselt elava inimesena). Konstateerin veel kord Tammsaare kunsti segatust. Tegemist on siin ilmsemalt kui Mauruse romaanis tragikoomiliste konfliktide reaga, mida kroonib tragikoomiline lõppefekt - Karini surm. Satiirilist elementi olude ja institutsioonide (korporantlus) suhtes esindab muidu sügavtraagiliselt mõjuv romaan ,,Ma armastasin sakslast". Siin on majaproua kujus ka Karini tüüpi edasi arendatud, kuid hoopis meeldivamais värvides. Enne siirdumist viimasena vaatluse alla tulevale sõna- ja mõttekoomikale tahaks tähelepanu juhtida huvitavale asjaolule, et enamuses käsiteldud romaanidest leidub alati üks kuju, kes ise jääb koomika seisukohalt kõrvaliseks, kehastab teose tõsist, ideeliselt väärtuslikku poolt, sündigu tema ümber ka missugune märul tahes. Säärane kuju on ,,Tões ja õiguses" Indrek,
See hõlmab salongi –, restorani-, ja puhkpilli- muusikat ning populaarset klassikalist muusikat. Salongimuusika sai oma nime ja olemuse 18 sajandil prantsuse suurkodanluse salongidest, kus seltskondlikku vestlusse põimiti muusikalist meelelahutust. Mida jõukam majahärra, seda kuulsamad virtuoosid esinesid tema salongides. 19 sajandil levis niisugune seltskonnaelu vorm teistessegi maadesse ja laiematesse jõukama kodanluse kihtidesse. Palgatud kunstniku asemel esines siis tavaliselt majaproua või tütar, enamasti kergemate klaveripaladega, vahel lauluga klaveri saatel. Seoses sellega tekkis eriline, eelistatavalt sentimentaalne või illustratiivne klaveriliteratuur. Ajapikku sai kombeks, et ka keskklassi peretütred pidid peale näputöö oskama klaverit mängida, nii hästi või halvasti, kui see neil välja kukkus. 19 sajandi lõpupoole hakati salongimuusikat üha enam mängima kohvikutes ja restoranides. Tagasihoidlikumad lokaalid piirdusid duo (klaver, viiul), või trioga
annaabi.ee 
