Anton Hansen Tammsaare (1)

Põhikool - Kirjandus - Kirjandus

5 VÄGA HEA

Kool
Nimi
Klass
ANTON HANSEN TAMMSAARE
ELU JA LOOMING
Referaat
Juhendaja :
Aasta
Sisukord

Sissejuhatus……………………………………………………………………………3

Elulugu………………………………………………………………………………...4

Looming……………………………………………………………………………….7

Tammsaare kirjanikuna……………………………………………………………8

Tammsaare tõlkijana……………………………………………………………...11

Tammsaare ajakirjanikuna………………………………………………………..12
4. Lisa…………………………………………………………………………………….15
Sissejuhatus
Anton Hansen-Tammsaare (1878-1940) on eesti kuulsaim kirjanik, kelle peateost “Tõde ja õigus” teab pea iga eestlane. Avaliku kirjanikustaatuse varjus aga peitub keerulise elusaatuse, tundliku loomuse ning väga laialdaste teadmistega inimene. Kirjandusajaloos on Tammsaaret kujutatud erakliku, endassetõmbunud inimesena , pisut igavanagi. Eemale hoidis Tammsaare siiski eelkõige vaid pidulikest tseremooniatest ja suurtest rahvahulkadest. Oma iseloomu poolest oli Tammsaare tegelikult väga seltskondlik, jutukas , lõbus ja sarmikas.
Elulugu
Anton Hanseni vanemad on pärit Lõuna-Eestist, Viljandimaalt, kust nad 19. sajandi lõpupoole Kesk-Eestisse Järvamaale siirdusid ning Albu valda talu ostsid. Suure tamme järgi, mis läheduses kasvas, nimetati talu Tammsaareks, mille Anton Hansen endale hiljem kirjanikunimeks võttis.
1903. aastal lõpetas Anton gümnaasiumi, sooritades lõpueksamid Narvas. Lõpueksamiteks valmistus ta aga Tartus Treffneri eragümnaasiumis – ta oli liiga vana, et riiklikku gümnaasiumi minna. Kooli ajal luges Tammsaare väga palju vene klassikat, aga ka muud, mille kättesaamine tänu kooliraamatukogule võimalik oli. Tänu sellele viis Tammsaare ennast kurssi Euroopa kaasaegsete autorite ja kirjandusvooludega, samuti filosoofiliste ja ühiskonnateoreetiliste suundumustega. Tammsaare oli kogu oma elu äärmiselt huvitatud ja kursis maailmas toimuvaga nii poliitilises, ajaloolises, ühiskondlikus kui kultuurilises plaanis, ta luges palju nii ilukirjanduslikku kui populaarteaduslikku kirjandust, ja seda kuues keeles.
Pärast lõpueksamite tegemist tuli Anton Tallinnasse ning asus tööle ajakirjanikuna Konstantin Pätsi asutatud lehes “ Teataja ”, hiljem ajalehes “Sõnumed”. Vaata lähemalt “Tammsaare ajakirjanikuna”.
Esimesed jutukesed ilmusid Tammsaarel juba 1900. aastal “Postimehes”. Tähelepanu väärib asjaolu, et Tammsaare ühe esimese jutustuse “Ärakadunud poeg” lõpp oli kirjanikul erinev sellest, mis trükis ilmus – “Postimehe” toimetaja J. Tõnisson muutis lõpu leebemaks, kuna leidis originaallõpu olevat baltisakslaste suhtes liiga kriitilise. Sellest loomingu alustamise perioodist on esile tõstetud jutustusi “Mäetaguse vanad” (1901) ning “Kaks paari ja üksainus”( 1902 ) ning “Vanad ja noored” (1903). Nendes lugudes on olemas juba see aines ning stiil, mis kirjanikule omane oli ja mille juurde ta hiljem pikemates teostes tagasi tuli.
1907. aastal astus Anton Hansen Tartu Ülikooli õigusteaduse osakonda. Ülikoolis õppimise ajal kuulus Tammsaare ka ainsasse poliitilise alatooniga organisatsiooni oma elu jooksul, üliõpilasseltsi “Ühendus”, mille liikmed ise määratlesid end kui “ demokraadid ”, olid aga üsna sotsialistliku meelestatusega. Tammsaarest sai “Ühenduse” kõneõhtutel üks keskne kuju, tema ilmumisega seltsi käis kaasas ka huvi tõus kunsti ja eriti kirjanduse vastu.
“Ühendusest” leidis Tammsaare endale sõbrad (R.Eliaser, A.Arras), kellega ta suhtles elu lõpuni ning kes kuulusid tema mitte eriti ligipääsetavasse lähimasse suhtlusringi. Väiksemas seltskonnas – nagu “Ühenduses” - olevatki kirjanik olnud äärmiselt jutukas, vaimukas, teravmeelne ja vaidlushimuline. Suuremas seltskonnas tõmbus ta aga tahaplaanile või ei ilmunud üldse rahvarohketele üritustele.
Tammsaare õpingud ülikoolis jäid lõpetamata lõpueksamite eel avastatud raske tuberkuloosi tõttu. Sellest hetkest algab kirjaniku elus tegelikult uus eluetapp, mis on märgistatud pideva murega tervise pärast, kuid ka uuelaadse ümbritseva tajumise poolest. Kirjanik sõitis läbi raskuste raha laenates ennast ravima Kaukaasiasse Punasele Lagedale (seal asub praegu samuti väike Tammsaare muuseum ), kus sündis hulk miniatuure, mille loomiseks Punase Lageda ilus ümbrus inspiratsiooni pakkus. Tammsaare oli Punasel Lagedal 1912. aasta märtsist 1913. aasta suveni. See ainus välisreis (rohkem kirjanik oma elu jooksul Eestist ei lahkunud) jättis talle sügavaid jälgi ja rikkalikult muljeid.
Peale Kaukaasiast tagasitulekut avastati Tammsaarel peagi uus terviseprobleem , kasvaja maokaelas. Väga raske operatsioon õnnestus siiski, kuid jättis jälle jälje kogu eluks – kirjanik pidi elu lõpuni rangelt jälgima, mida sööb, piisavalt liikuma ja puhkama . Pärast operatsiooni elas Tammsaare küllalt kaua oma venna Jüri Hanseni juures Koitjärvel. See ligi kümne aasta pikkune aeg on kirjaniku Koitjärve-periood, mis andis tema loomingule eriti loodusotiivide poolest olulisi mõjutusi. Esimesi jutustusi, mis Tammsaare operatsioonist toibudes Koitjärvel kirjutas, oli impressionismihõnguline “Varjundid”, kuigi see ilmus alles 1917. aastal. Kirjutamiseks meisterdas vend kirjutuspuldi, et ta saaks seistes kirjutada, kuna istuda ei olnud esialgu võimalik.
Ka nö metsas elades jälgis kirjanik tähelepanelikult maailmasündmusi ja kirjutas palju publitsistikat (nt “Sõjamõtteid). Ilukirjanduslikku loomingut kirjutas ta sel perioodil vähem, kuid hilisemas loomingus on Koitjärve olustikud, loodusmotiivid ja inimesed olulisel kohal (vt Toomas Haug “A.H. Tammsaare ja A.H. Koitjärve. Maastikuloolisi märkmeid”, Looming 2003, nr 1).
Koitjärvelt tuli Tammsaare Tallinnasse 1919. aastal, samal aastal abiellus ta Käthe Hanseniga. Tema esimeseks elukohaks Tallinnas sai Õuna tänav, hiljem elas ta veel Toomkuninga tänaval ning elu viimased kaheksa aastat Koidula tänava 12 A majas , kus praegu asub Tammsaare Muuseum.
Tallinnas elas Tammsaare vabakutselise kirjanikuna, mis tähendas talle pidevat tööd, et kirjutamisega ära elatada esialgu ennast ja oma abikaasat, hiljem aga ka nende kaht last. Lapsed – tütar Riita (…) ja poeg Eerik (….) - olid Tammsaare elus väga tähtsal kohal.
Paralleelselt omaloomingu kirjutamisega alustas Tammsaare tõlkimisega, praegugi avaldatakse veel kordustrükke tema tõlgetest, nt E. Lawrence ’i “ Seitse tarkusesammast”, aga ka O. Wilde ’i, W. Scotti jt. teoseid. Lisaks sellele kirjutas ta pidevalt perioodikat, mis tänapäevalgi mõnusat lugemist pakub, hämmastades teravmeelsuse ja aegumatusega.
Tammsaare on kurtnud ühes kirjas, et ta ei mäletagi aega, millal ta puhata sai – kui teised suvel vähemalt puhkust võtsid, siis just sel ajal kirjutas tema oma ilukirjanduslikku loomingut, lisaks tegi korteris remonti ning aitas teenijatel moosigi keeta .
Tammsaare oli väga kokkuhoidlik ja pidas arveraamatuid, et iga sisse- ja väljaminek mustvalgel kirjas oleks. Eriti elu teisel poolel ei olnud tema rahaline olukord aga sugugi kehv, lisaks honoraridele sai Tammsaare toetust Kultuurkapitalist. Kui rahaliselt võimalikuks osutus, maksis kirjanik oma taskust tõlkidele, sest oma loomingu tõlkimist teistessegi keeltesse pidas Tammsaare väga oluliseks.
Tammsaare suri 1.märtsi 1940. aastal oma töölaua taga südamerabandusse.
Looming
Esimesed jutukesed ilmusid Tammsaarel juba 1900. aastal “Postimehes”. Sellest loomingu alustamise perioodist on esile tõstetud jutustusi “Mäetaguse vanad” (1901) ning “Kaks paari ja üksainus”(1902) ning “Vanad ja noored” (1903). Nendes lugudes on olemas juba see aines ning stiil, mis kirjanikule omane oli ja mille juurde ta hiljem pikemates teostes tagasi tuli.
Ülikoolis õppimise aeg on Tammsaare loomingus jäädvustunud nn üliõpilasnovellide näol. Tuberkuloosi tõttu Kaukaasias veedetud aeg andis inspiratsiooni kunstmuinasjuttude ja miniatuuride loomiseks. Peale maooperatsiooni venna juures Koitjärvel elades kirjutas Tammsaare samuti Kaukaasia - teemalise , impressionismihõngulise pikema jutustuse “Varjundid”, mis ilmus alles 1917. aastal. Seoses ühiskondlike kriisidega (I Maailmasõda) kirjutas Tammsaare ka ühiskonnakriitilist publitsistikat, näiteks “Sõjamõtted”. Paralleelselt omaloomingu kirjutamisega alustas Tammsaare tõlkimisega, lisaks sellele kirjutas ta pidevalt publitsistikat, mis tänapäevalgi mõnusat lugemist pakub, hämmastades teravmeelsuse ja aegumatusega. 1919. aastal lahkus Tammsaare Koitjärvelt ning alustas vabakutselise kirjaniku elu Tallinnas. Ka tema loomingusse tulid uues tasandid, näiteks ilmus 1921. aastal tema esimene näidend “ Juudit ”, millega algab kirjaniku loomingu kõrgperiood. 1922 ilmub romaan Kõrboja peremees , seejärel juba maailmakuulus viieosaline romaan “Tõde ja õigus” ning 1930.aastatel romaanid “Elu ja armastus” (1934), “Ma armastasin sakslast” (1935) , näidend “ Kuningal on külm” (1936) ning kirjaniku viimaseks jäänud romaan, mille ta kirjutas aastal enne oma surma – “Põrgupõhja uus vanapagan ” (1939), mis on samuti maailmas palju huvi äratanud.
Tammsaare kirjanikuna
Tammsaare kirjanduslik debüüt oli aastal 1900. Sel ajal oli suurimaks romaanikirjanikuks Eestis Eduard Vilde , Tammsaarega samal ajal tuli kirjandusee aga hulk teisigi olulisi nimesid , näiteks Fr. Tuglas, M. Metsanurk.
Esialgu ei olnud Tammsaare looming eesti proosas eriti uudne, “Kilgivere Kustas ” on alkoholiprobleemi ning “Ärakadunud poeg” sakslase ja eestlase abiellumisvõimalusega tegelevad lood.
1901. aastal ilmunud “Mäetaguse vanad” kannab juba selgemini Tammsaarele omast käekirja, kuid selle järel ei ilmu jällegi mõnda aega sama hea tasemega jutte. 1902. aastal avaldatud “Kaks paari ja üksainus” on järgmine jutt, mis kriitikute hinnangul eesti kirjandusmaastikul uuemaid jooni esile tõi - seda on peetud selgeks naturalismi näiteks eesti kirjanduses. Aina selgemalt hakkab välja tulema ka kirjaniku inimesekontseptsioon. Tammsaare oli kursis nii E. Zola teoste kui naturalismi teoreetiliste seisukohtadega, mistõttu on küllalt loomulik, et ta neid oma loomingus katsetada tahtis. Naturalism ei olnud aga päris see, mida Tammsaare kirjandusest otsis, niisiis on see vaid üks väike aspekt tema loomingust. Jutustuses “Vanad ja noored”, mis ilmus 1903. aastal, tuleb Tammsaare tagasi realistliku elukujutuse juurde, kuid juba väga tammsaarelikul moel. Juba selle looga on selge, et Tammsaare on eepiline kirjanik, kes jutustab konkreetset lugu. Ning kuigi vormilt realistlik jutustus, ei tegele see tegelikult niivõrd välise ühiskonna detailse kirjeldamisega (vrdl Metsanurk või Balzac ), vaid eelkõige inimsuhetega, inimesega (vrdl Dostojevski ). Samuti tulevad esile kirjanikule nii omane anakronism (väärasse ajajärku paigutatu, konteksti nihkesse asetamine) ja peamine vahend selleks - jutustaja . Jutustaja roll ja jutustaja kui tegelane on Tammsaare loomingu oluline ja huvitav aspekt, jutustaja ilmub välja peaaegu igas tema teoses. Ning muidugi tulevad “Vanades ja noortes” sisse Tammsaare loomingule omased ja hiljem aina põhjalikumat süüvimist leidvad motiivid: õigus, noorus, surm ja sünd, kannatus.
Järgneva paari aasta jooksul kirjutas Tammsaare väga vähe ilukirjanduslikku loomingut, sest põhienergia kirjutamiseks võttis töö ajalehetoimetustes. Elu Tallinnas ja töö ühiskonnatundlikes lehtedes tingisid ka teemamuutusi loomingus, tuues sisse linnamiljöö ja revolutsiooniõhustiku kujutamise. Esimene novell , mille Tammsaare Tallinnas kirjutas, oli “ Lehekandja nr 17”, mis on otseselt seotud “Teataja” toimetusega. Kõige poliitilisem on revolutsiooniteemaline jutustus “Raha-auk”, mis ilmus 1907. aastal. Tammsaare katsetas ka poliitilise satiiri kirjutamist (vrdl Vilde “ Kaak ”), õnnetunuimaks paroodiaks peetakse 1907. aastal ilmunud pala “Hea valitseja”, mis on huvitav ka selle poolest, et Tammsaare kasutab siin vanatestamentlikku kirjutusstiili, mis hiljem tuleb selgelt esile tema kunstmuinasjuttudes ja miniatuurides, kuid on mingil määral omane ka nt “Tõe ja õiguse” stiilile ja üldse Tammsaare kirjutamismaneerile. See esimene periood aastani 1907 on eelkõige katsetuste aeg, millest aga “Vanad ja noored”, “Kaks paari ja üksainus” ning “Mäetaguse vanad” eesti kirjanduskaanonisse jõudsid.
Teatus üleminekuperioodi kirjaniku loometeel tähistab kriminaaljutustus “Uurimisel”, mis ilmus samuti 1907. aastal.
1907. aastal kolib Tammsaare Tartusse ning hakkab õppima Tartu Ülikoolis ning see tähistab ka tema järgmise n.ö loominguperioodi temaatika , milleks on eelkõige üliõpilasnovellid. Need lood kirjutas Tammsaare Tartus ülikoolis õppimise ajal. Märksõnadeks on siin eelkõige linnamotiivid (külatemaatika jääb kõrvale) ja erinevate kujutamisstiilide katsetamine, inimese reageeringud ja suhtumised ümbritsevasse ja iseendasse, mis eriti avaldub seoses armastusega. Novellide tegelaste hulgas kordub pidevalt armastuskolmnurga motiiv : kas armastab üks naistegelane korraga kahte meesterahvast või vastupidi, kaks meest sama naist. Ühtlasi tuleb novellides sisse ka naisemantsipatsiooni teema ning võib rääkida juba Tammsaare naisekäsitlusest ( vt lähemalt nt: M. Hinrikus “Naisküsimuse lahendus Weiningeri moodi. Otto Weiningeri minatud naised Tammsaare loomingus”, Vikerkaar 1-2/2005). Samuti esitab Tammsaare neis novellides omamoodi väljakutse realismile, tuues välja näilisuse ja tõelisuse subjektiivsuse nig küsimuse: mis on tõde ja kas on tõde. Kindlasti võib siin leida ka Dostojevski mõjusid (eriti novell “Uurimisel”), vabaduse ja “piiride” proovilepanekut. Üliõpilasaastatel tutvus Tammsaare rohkem ka “Noor-Eesti” põhimõtete ja loomelaadiga ning luges ohtralt maailmakirjanduse klassikat (O. Wilde, Galsworthy, Maeterlinck, Nietzsche , Sologub), mille muljed avalduvad eelkõige tema tol perioodil kirjutatud perioodikas, kuid ka ilukirjanduslikus loomingus. Omaaegne kriitika ei võtnud linnaharitlaste temaatikaga lugusid kuigi hästi vastu, kritiseeriti vormi ja stiili, kuid ei märgatud tegelaste psühholoogilist sügavust, millegi ületamist ning uusi tasandeid, mida nad saavutavad. Väga mitmekihilised on ka osaliselt sel perioodil kirjutatud miniatuurid ja kunstmuinasjutud. Eelkõige on nende loomisel saanud Tammsaare mõjutusi ilmselt O. Wilde’lt. Oma osa oli ka ühiskondlikul olukorral, mis soodustas mõistukõnelisust (1905-1907 aasta revolutsiooni). Eelkõige on miniatuurid seotud piibelliku kujundlikkuse ja stiiliga ning filosoofiliste allhoovustega. Miniatuurid on Tammsaare tulevase loomingu pisikoopiad – nendest väikesest lugudest võib leida juba kõik olulisemad teemad ja märksõnad, mida kirjanik hiljem põhjalikumalt lahkama ja lahti kirjutama hakkab.
Selle perioodi katkestas tuberkuloos, mis sundis ülikooliõpingud lõpetama ja 1911. aastal Koitjärvele venna juurde kolima ning sealt edasi Kaukaasiasse sõitma. Ilmselgelt Kaukaasia mõjutustega on jutustus ”Varjundid” , mida võib üldse lugeda Tammsaare üheks meisterlikumaks modernistlikus võtmes kirjutatud looks , mis lisaks impressionistlikule laadile kannab ka teisi väga selgeid oma ajastu mõjutusi (vrdl juugend ja dekadents ). Ühtlasi lõpetab ”Varjundid” Tammsaare n.ö flirdi Noor-Eestiga ja impressionismist mõjutatud loominguperioodi. Teise pikema jutustusega “Kärbes” lõpetab Tammsaare ka üliõpilastemaatika oma loomingus, kuigi tõstab esile teema, mille juurde ta aina tagasi pöördub – see on naiselikkus naises (vt E. Siirak “Kogutud teosed” 3 köite järelsõna). Naiselikkus ja igavene naiselikkus pakub võrdlemisainet ka Dostojevski ja vene religioonifilosoofiaga seoses.
“Kärbes” kannab endas väga olulisi märksõnu, mis põhjalikumat käsitlemist leiavad juba Tammsaare romaanides. “Kärbes” novellist on tehtud ka nukufilm “Kevadine kärbes” . Lõppenud periood ( sel ajal elas Tammsaare peale Kaukaasiast tulekut 1912. aastal oma venna juures Koitjärvel ning on seetõttu tuntud ka kui Koitjärve-periood) oli Tammsaarele seisukohalt oluline eelkõige kui enesekogumisaeg, maailma ja inimeste jälgimise ning mõtestamise aeg. I Maailmasõda ning tema enda elu ja surma piiril kõikumine panid Tammsaare vaatama ja nägema elu sisemisi ja sügavamaid kihte.
Tammsaare kirjutas novelle ka hiljem, läbi oma loomingu, neist tuntumad on “Pöialpoiss”, “Itaalia reis”, “Vanaisa surm” ja “Elavad nukud”.
1919. aastal lahkus Tammsaare Koitjärvelt ning alustas vabakutselise kirjaniku elu Tallinnas. Ka tema loomingusse tulid uues tasandid, näiteks ilmus 1921. aastal tema esimene näidend “Juudit”, mis lähtub Vana Testamendi ainestikust ja mida võiks nimetada sümbolistlik-juugendlikuks teoseks. Juudit ja Salome olid juugendi lemmiktegelased, Tammsaare Juudit on aga eriliselt seda femme fatale tüüpi kandev karakter. Juuditis on aga olemas kõik vähegi juugendkunstnikke köitev: iha, julmus, saatuslikkus naises ning ülimalt traagiliselt omavahel seotud armastus ja surm. Samuti on Juuditis olulisel kohal võimuiha ja nartsissism. “Juuditiga” jõuab Tammsaare oma loomingu kõrgperioodi.
Tammsaare tõlkijana
Tammsaare alustas tõlketegevusega Treffneri gümnaasiumis õppimise ajal, et endale lisaraha teenida. Eriti oluliseks elatusallikaks oli tõlkimine talle Kaukaasias viibimise ajal, kui ta seal ennast ravis .
Paljudele teostele kirjutas Tammsaare kirjastuse ülesandel ka ees- või järelsõna.
20. sajandi esimesel poolel ei olnud Eestis välja kujunenud kindlat tõlketeooria käsitlust. Keele seisukohalt oli tõlkimine eelmise sajandi alguses kindlasti väga oluline, seda eriti just terminoloogia rikastamise ja eestindamise osas. Tammsaare tõlkis 1918.aastal soome keelest Lauri Pihkala “Poiste spordiõpetuse” ning oli hädas eestikeelsete vastete leidmisega. Samuti oli ta hädas W.Scotti “Ivanhoe” tõlkimisega, kuna teoses oli palju arhaisme. Nende “lahti hammustamiseks” kasutas Tammsaare saksa- ja venekeelseid tõlkeid, mis Tallinna Keskraamatukogus olemas olid. F.Marryati “Tüürimees Tubli ” tõlkimisel oli jällegi probleeme terminoloogiaga, nimelt mereasjanduse oskussõnastikule vastete leidmisega, mida ta otsis erinevatest teatmeteostest.
Tammsaare ise avaldas arvamust, et tõlkimine ei valmista talle erilisi raskusi ega pingutust. See olevat lausa omaloomingu kirjutamise kõrval omalaadseks puhkuseks , sest keeli, millest ta tõlgib, valdab ta piisavalt, pealegi on tal pikaajalise kogemuse käigus välja kujunenud oma rutiin .
Oma tõlgetest tõi ta eriti südamelähedasena välja Dostojevski “Kuritöö ja karistuse” tõlke, mille eest Eesti kirjanikkuse Liidu juhatus talle 1924. aastal maailmakirjanduse tõlgete võistlusel auhinnaks 125 krooni määras. Tõlge ilmus aga alles 1929. aastal, kuna A.Oru kirjastus, mille all see pidi ilmuma, läks vahepeal pankrotti. Kui sama tõlge “Looduse” poolt 1939.aastal uuesti, ilma tõlkijalt luba küsimata välja anti, oli Tammsaare rohkem pahane mitte saamata honorari, vaid vananenud – ligi 15-aasta vanuse – tõlke muutmata kujul avaldamise pärast. Ta leidis, et kuna eesti keel neil aastatel on niivõrd kiiresti muutunud ja arenenud, oleks tõlge tulnud uuesti läbi vaadata ja parandada ning tal oli väga kahju, et lugejad nüüd kõik tõlkekohmakused tema arvele kirjutasid.
Tammsaare ajakirjanikuna
Anton Hansen Tammsaare publitsistika , mis hõlmab umbes 300 artiklit , moodustab omaette peatüki kirjaniku pärandis. See sündis ilukirjandusliku loomingu kõrval enam kui kolme aastakümne jooksul.
Kirjanikust kujunes laia probleemihaardega publitsist, kes ütles sõna sekka paljudel elualadel.
Anton Hansen Tammsaare ajakirjanduslik tegevus põimus tihedalt tema kirjanikutööga. Ka ajakirjanduses alustas ta siiski kirjanikuna, mitte ajakirjanikuna. Tema esimesed jutustused ilmusid "Postimehes" ajal, mil ta õppis Tartus, Hugo Treffneri eragümnaasiumis ( 1898 -1903). Jutustused äratasid kroonugümnaasiumis õppiva Gustav Suitsu tähelepanu, kes pöördus noore autori poole, et saada kaastööd gümnaasiuminoorte almanahhile Kiired. Kiirtes ilmuski mitu Anton Hanseni jutukest.
1903. a sügisel siirdus kevadel gümnaasiumi lõputunnistuse saanud noormees Tallinna, kus oli vabanenud koht ajalehe Teatajatoimetuses. A. H. Tammsaare ülesandeks Teatajas oli materjali muretsemine lehe kohalike sõnumite rubriigile. Ta kirjutas artikleid ja sõnumeid Tallinna elust, samuti toimetas ja tõlkis ajalehe joonealust osa.
Ajakirjanikutööd alustas A. H. Tammsaare keeruliste ajalooliste sündmuste - Vene-Jaapani sõja ja 1905. aasta Vene kodanlik -demokraatliku revolutsiooni eelõhtul. Pöördeliste ühiskonnaelu sündmuste ajal jäi ta pigem tähelepanelikuks vaatlejaks, kui aktiivseks tegutsejaks.
Teataja oli hakanud ilmuma 1901. a, saades kiiresti üheks olulisemaks väljaandeks 20. sajandi alguse Eesti ajakirjanduses. Tollal olid toimetuseliikmete ülesanded veel vähe eristunud ja ajakirjanikud pidid olema universaalsete oskustega, et suuta korraldada kõik ajalehe tegemisse puutuvat. Päeval saabunud kaastöö redigeerimine ja sõnumite koostamine, õhtul koosolekute, teatrietenduste ja iga liiki seltside peo- ja perekonnaõhtute külastamine jättis noorele kirjanikule vähe mahti loominguliseks tööks. Seetõttu ei kiindunudki A. H. Tammsaare ajakirjanikukutsesse kuigi sügavalt, vaid võttis seda kui ajutist tegevusala.
A. H. Tammsaare esteetiliste vaadete arengule mõjus soodsalt tema kontakt Tallinna teatrieluga. Teatrietenduste süstemaatiline jälgimine kujundas A. H. Tammsaarest kiiresti teravapilgulise teatrikriitiku, kes eelkõige nõudis lavastuselt tegelaste psüühika tõepärast läbitunnetamist. Teatrikriitilistes artiklites hakkas ilmnema kirjaniku huvi suundumine psühholoogilise realismi poole.
Sõjaseaduse kehtestamine 1905. a detsembris pillas Teataja toimetuse laiali. 1906.-1907. aastal töötas A. H. Tammsaare ajalehtede Vaatleja ja Sõnumed toimetuses. Mõlema lehe toimetuses langes tema õlgadele kultuuri-, kirjandus- ja teatriküsimuste valgustamine. 1906. a tegi ta kaastööd J. Lilienbachi töölisalbumitele.
Peale seda, kui 1907. a juunis tsaarivõimud sulgesid ajalehe Sõnumed, lahkus A. H. Tammsaare Tallinnast, sest soovis astuda ülikooli. Ka ülikooliaastail (1907-1911) võttis Tammsaare ajakirjanduses elavalt sõna - küll tollase intelligentsi kujunemisprobleemide, küll Noor-Eesti ümber peetava võitluse kohta. Tema hilisem tagasivaade Noor-Eesti tegevusele sisaldab hinnanguid, mis rühmituse ajaloolise missiooni mõitmiseks on ajaloolise tähtsusega ("Noor-Eesti", 1915).
A. H. Tammsaare ühiskonnakriitika peegeldas Eesti ühiskonna arengutendentse ning sisemisi vastuolusid, samuti aitas leida vastuseid paljudele keerulistele probleemidele. Ühtlasi avas kirjaniku publitsistika tema kirjandusteoste ideelise ja filosoofilise tagapõhja ning viis Eesti sotsiaalset ning esteetilist mõtet suurte sammudega edasi.
Mõjukaks ja meisterlikuks publitsistiks, kes ühendas endas terava ühiskondliku analüüsivõime ja inimese olemust sügavuti mõtestava filosoofi, kujunes kirjanik Koitjärvel, kus ta veetis Esimese maailmasõja aastad. Sõja metsikus ja rahvaste kannatused tekitasid temas kahtlusi senistes ideaalides - Euroopa kõrges kultuuris ja tsivilisatsioonis.
A. H. Tammsaare kirjanduskriitika vaatleb loominguprotsessi mitmesuguseid küsimusi ja kirjanduse funktsiooni ühiskonnas. Kultuurikriitikuna tundis Tammsaare huvi kultuurielu kõikmõeldavate probleemide vastu kuni moe ja kodukultuurini välja.
Kogu oma kirjanikutöö jooksul oli A. H. Tammsaare publitsistina tegev paljudes tollal ilmunud väljaannetes. Tema kaastöid avaldasid Olion, Päevaleht, Tallinna Kaja, Tallinna Teataja, Vaba Maa, Vaba Maa, Nädal Pildis , Tänapäev, Eesti Noorus, Eesti Kirjandus, Teater, Eesti Kodu, Looming, Uus Päevaleht, Rahvaleht jm.
Sõjavastased artiklid koondas kirjanik raamatusse "Sõjamõtted" (1919). Lisaks ilmusid kirjaniku eluajal omaette väljaandena ka artiklikogu "Sic transit ..." (1924) ning pikem essee "Keelest ja luulest " (1915).
Pärast pikka vaheaega kirjastati eri brošüürina "Avalik kiri kirjanik A. H. Tammsaarele" (1964).
Hiljem on ligi veerand Tammsaare artiklite koguhulgast publitseeritud raamatus "Valitud artiklid" (1976, koostaja Heino Puhvel). Tammsaare publitsistika on koondatud "Kogutud teoste" ....... köitesse (... 1988...).
A. H. Tammsaare üldistusjõulised, isikupärase nägemisnurga alt kirjutatud artiklid kuuluvad küll oma aega, kuid sisaldavad mõtteid, mis on aktuaalsed tänapäevalgi. Tema kirjutisi iseloomustab ühiskondlike ja kultuuriliste protsesside läbinägelik analüüs ning oskus väljendada universaalseid ideid ajaomasest laiemas kontekstis. Tihti esitas ta oma mõtteid vaimukates ja mänglevates seostes, pakkudes paradokse ja ootamatuid järeldusi. A. H. Tammsaare vaimseid otsinguid toestas hea võõrkeelte oskus, mis avas talle maailmakultuuri varasalved loodusteaduse, sotsioloogia, kultuuriajaloo, filosoofia, psühholoogia, eetika, kunstiteooria jm aladel. Parim osa tema publitsistikast muutub aastatega üha väärtuslikumaks.
Lisa
Anton Hansen Tammsaare Muuseum Vargamäel, Albu vallas avati esmakordselt 30. jaanuaril 1958.a. kirjaniku 80 sünniaastapäeval.
Kirjaniku sünnikodu Albu vallas Vetepere külas sai kirjandussõpradele tuntuks juba pärast romaani “Tõde ja õigus “ I osa ilmumist 1926 .a.
Muuseumis on võimalik saada tervikpilt romaanitegelaste elukeskkonnast ning kirjaniku lapsepõlvemiljööst.
Lisaks looduslähedasele talukompleksile ning õuele on võimalik võtta ette jalutuskäik ka Kõrvemaa looduskaitseala matkaradadel, mis muuseumi vahetus läheduses on.
Tammsaare Muuseum Punasel Lagedal Kaukaasias tähistab rasket perioodi kirjaniku elus, kui ta oli seal tuberkuloosi ravimas. Tammsaare elas väikeses majas, kus tema käsutuses oli tagasihoidlik tuba. Kaukaasia loodus ja inimesed avaldasid Tammsaarele sügavat mõju ning see avaldub ka tema loomingus, näiteks miniatuurides ja jutustuses “Varjundid”. 1988. aastal avati majas, kus Tammsaare omal ajal peatud, väike muuseum, mis on rõõmsaks avastuseks kõikidele sinnamaile reisinutele. Tammsaare lootis ka ise Kaukaasiasse tagasi pöörduda, kuid kord tervislikel, kord majanduslikel põhjustel jäi tal see reis tegemata.
Kasutatud kirjandus
http://www.linnamuuseum.ee/tammsaare/index.php
16

.DOC Laadi alla originaalfail 16 lk · .doc · 122 allalaadimist

50 punkti Autor soovib selle materjali allalaadimise eest saada 50 punkti.

~ 16 lehte Lehekülgede arv dokumendis

2008-11-02 Kuupäev, millal dokument üles laeti

122 laadimist Kokku alla laetud

1 arvamus Teiste kasutajate poolt lisatud kommentaarid

jaanisk Õppematerjali autor

Elu ja looming

anton hansen tammasaare

Sarnased õppematerjalid

rtf

A. H. Tammsaare

SISUKORD SISSEJUHATUS 3 1. ANTON HANSEN TAMMSAARE ELULUGU 5 1.1. Tammsaare nooruspõlv 5 1.2. Elu koitjärvel 5-6 1.3. Tammsaare elu Tallinnas 6 1.4. Tammsaare ausambad ja mälestised 6 2. ANTON HANSEN TAMMSAARE LOOMING 7 2.1. Loomingu I periood 7-8 2.2. Loomingu II periood 8 2.3. Loomingu III periood 8-9 2.4. Tammsaare ajakirjanikuna 9-11 2.5. Tammsaare stiilist 11 KOKKUVÕTE 12 KASUTATUD KIRJANDUS 13 SISSEJUHATUS Anton Hansen Tammsaare (1878-1940) on üks eesti kuulsaimatest kirjanikest, kelle

Kirjandus

doc

Anton Hansen Tammsaare - referaat

SISUKORD SISSEJUHATUS 1. ANTON HANSEN TAMMSAARE ELULUGU 1.1. Lapsepõlv 1.2. Noorukiiga 1.3. Elu pärast kooli lõpetamist 1.4. Haigusaastad 1.5. Elu Tallinnas 1.6. Tammsaare tööpäev Tallinna perioodil 1.7. Tammsaare surm 2. ANTON HANSEN TAMMSAARE LOOMING 2.1. Tammsaare kirjanikuna 2.2. Tammsaare tõlkijana 2.3. Tammsaare ajakirjanikuna 2.4. Tammsaare kriitikuna 3. TEOSE ANALÜÜS KOKKUVÕTE KASUTATUD KIRJANDUS SISSEJUHATUS Anton Hansen Tammsaare on eesti kuulsaim kirjanik, kelle peateost ,,Tõde ja õigus" teab peeagu iga eestlane. Avaliku kirjanikustaatuse varjus aga peitub keerulise elusaatusega, tundliku loomuse ning väga laialdase teadmistega inimene. Kirjandusajaloos on Tammsaaret kijutatud erakliku, endasse tõmbunud inimesena. Eemale hoidis Tammsaare siiski eelkõige vaid pidulikest tseremooniatest ja suurtest rahvahulkadest. Oma iseloomu poolest on Tammsaare väga seltskondlik, jutukas, lõb us ja sarmikas. (Tammsaare...2007).

Kirjandus

doc

Anton Hansen Tammsaare

Anton Hansen Tammsaare (1878 1940) Anton Hanseni vanemad on pärit LõunaEestist, Viljandimaalt, kust nad 19. sajandi lõpupoole Kesk Eestisse Järvamaale siirdusid ning Albu valda talu ostsid. Suure tamme järgi, mis läheduses kasvas, nimetati talu Tammsaareks, mille Anton Hansen endale hiljem kirjanikunimeks võttis. 1903. aastal lõpetas Anton gümnaasiumi, sooritades lõpueksamid Narvas. Lõpueksamiteks valmistus ta aga Tartus Treffneri eragümnaasiumis ta oli liiga vana, et riiklikku gümnaasiumi minna. Kooli ajal luges Tammsaare väga palju vene klassikat, aga ka muud, mille kättesaamine tänu kooliraamatukogule võimalik oli. Tänu sellele viis Tammsaare ennast kurssi Euroopa kaasaegsete autorite ja kirjandusvooludega, samuti filosoofiliste ja ühiskonnateoreetiliste suundumustega. Tammsaare oli

Kirjandus

docx

Anton Hansen Tammsaare elulugu

Anton Hansen Tammsaare Elulugu Anton Hansen Tammsaare sündis 30. jaanuaril 1878 aastal Tammsaare-Põhja talus Vetepere külas Albu vallas Järvamaal Hansenite pere neljanda lapsena. Ta õppis omal käel lugema ja läks 8-aastaselt kooli. o 1886. a pandi ta Sääsküla vallakooli, aasta hiljem paremate tingimustega Prümli vallakooli o 1892-1897 Väike-Maarja kihelkonnakoolis, kus õpetajaks üle-eestiliselt tuntud luuletaja Jakob Tamm o 1898-1903 Tartu, Hugo Treffneri eragümnaasium (õpperaha puuduva osa teenis Anton

Kirjandus

doc

Anton Hansen Tammsaare

Anton Hansen Tammsaare Tammsaare elulugu Anton Hansen Tammsaare sündis 30. jaanuaril 1878 aastal Tammsaare-Põhja talus Vetepere külas Albu vallas Järvamaal Hansenite pere neljanda lapsena. Ta õppis omal käel lugema ja läks 8-aastaselt kooli. 1886 aasta sügisel viis isa Antoni õppima Sääsküla vallakooli, aastal 1888 aga Prümli vallakooli. Aastatel 1892-1894 ning 1896-1897 õppis Anton Väike-Maarja kihelkonnakoolis. Seal alustas ta ka ise luuletuste kirjutamist. Kui ta lõpetas kihelkonnakooli, ei avanenud talle kohe edasiõppimise võimalust ning teda taheti jätta koju töömeheks. Alles aastate pärast sai ta isalt loa edasi õppida. Ta õppis Tartus Hugo Treffneri gümnaasiumis ja töötas samal ajal ka "Teataja" toimetuses. Gümnaasiumi lõpetamise järel alustas Hansen õpinguid Tartu ülikooli õigusteaduskonnas. Lõpudiplom jäi tal aga

Kirjandus

docx

Anton Hansen Tammsaare

Anton Hansen Tammsaare 1878 1940 30. jaanuaril 1878 sündis Tammsaare-Põhja talus Vetepere külas Peeter ja Ann Hanseni peres neljanda lapsena 1898 (20-aastane) 1903 jätkas Anton haridusteed Tartus Hugo Treffneri Gümnaasiumis. Aastatel 1907 (29-aastane) 1911 õppis ta Tartu Ülikoolis (diplom jäi saamata tiisikusse haigestumise tõttu). Pärast Treffneri Gümnaasiumi lõpetamist 1903 töötas Tammsaare mõned aastad Tallinnas ajakirjanikuna (nt "Teataja" toimetuses). Pärast kaukaasiat Aastatel 1914 1919 elas A. H. Tammsaare oma kõige vanema venna Jüri juures Koitjärvel. Kihlumisega seoses kolis Tammsaare 1919. aastal jälle Tallinnasse. 13.03.1920. aastal abiellus 42-aastane Anton Hansen Käthe-Amalie Veltmanniga, kes oli temast 18 aastat noorem lapsed Riita ja Eerik Avaliku kirjanikustaatuse varjus aga peitub keerulise elusaatuse, tundliku loomuse ning väga

Kirjandus

rtf

A.H.Tammsaare

A. H. Tammsaare A. H. Tammsaare, kodanikunimi Anton Hansen( 30. jaanuar 1878 Albu vald 1. märts 1940 Tallinn) oli eesti kirjanik.Ta oli Peeter ja Ann Hanseni neljas laps. Tal olid vennad Jürri (Jüri), Jaan, August, Otto ja kaksikud Hans ja Paul ning õed Maria, Anna, Anette ja Martha Ta õppis omal käel lugema ja läks 8-aastaselt kooli. Esimesed teadmised omandas Sääsküla koolis, kuhu ta läks 1886. aastal, hiljem õppis Prümli vallakoolis ja pärast seda Väike-Maarja kihelkonnakoolis, kuhu tuli õpetajaks tuntud

Eesti keel

doc

A.H. Tammsaare, elulooreferaat

Sisukord 1. Elulugu 2. Looming 3. Tõde ja Õigus 4. Muuseumid 5. Kasutatud materjal A. H. Tammsaare elulugu Anton Hansen sündis Järvamaal Albu vallas. Ta õppis omal käel lugema ja läks 8-aastaselt kooli. Esimesed teadmised omandas Sääsküla koolis, hiljem õppis Väike-Maarja kihelkonnakoolis, kuhu tuli õpetajaks tuntud luuletaja Jakob Tamm. Seal alustas ta ka ise luuletuste kirjutamist. Kui ta lõpetas kihelkonnakooli, ei avanenud talle kohe edasiõppimise võimalust ning teda taheti jätta koju töömeheks. Alles aastate pärast sai ta isalt loa edasi õppida. Ta õppis Tartus Hugo Treffneri

Eesti keel

Rohkem sarnaseid