Anton Hansen Tammsaare (12)

Anton Hansen Tammsaare
1878-1940
Eesti kirjanduse suurim eepik

• pärit Järvamaalt Albu vallast Põhja-Tammsaare talust (selle järgi saanud omale kirjanikunime)
  
• 1886. a pandi ta Sääsküla vallakooli, aasta hiljem paremate tingimustega Prümli vallakooli
  
• 1892- 1897 Väike-Maarja kihelkonnakoolis, kus õpetajaks üle-eestiliselt tuntud luuletaja Jakob Tamm
  
• 1898 -1903 Tartu, Hugo Treffneri eragümnaasium (õpperaha puuduva osa teenis Anton Hansen tasa tööga- valvurina, algklassides tundide andmisega jms)
  
• Treffneri gümnaasiumist sai korraliku humanitaarhariduse, huvi maailmaklassika vastu, eriti saksa ja vene realistide vastu; lemmikuks F. Dostojevski
  
• 1900. ilmusid esimesed jutustused Postimehes, Gustav Suitsule hakkasid need silma ning too ärgitas noort kirjanikku edasi kirjutama; esimesed jutud avaldas ta Anton Hanseni nime all, kirjanikunimi Tammsaare on kasutusel alates 1902 . aastast
  
• 1903-1907. Tallinnas Teataja toimetuses (Teataja oli noor ajaleht, asutatud 1901. a, toimetaja ja väljaandja noor jurist Konstantin Päts)
  
• 1907. astus Tartu ülikooli õigusteaduskonda, kuid haiguse tõttu katkestas õpingud (“Parem diplomita elada, kui diplomiga surra,” otsustas Anton Hansen ja lahkus ülikoolist kevadel 1911 riigieksamite aegu)
  
• tuberkuloosi süvenedes asus elama venna juurde Koitjärvele, 1912. a sõitis Kaukaasiasse end ravima. See jäi ka Tammsaare ainsaks välisreisiks.
  
• tagasi Eestisse tulnud, tema tervis halvenes. Talle tehti raske maooperatsioon
  
• 1918. kolis Tallinnasse Kadriorgu, kus praegu asub tema majamuuseum
  
• 1919. a abiellus Käthe Weltmaniga
  
• Tammsaare loomingu kaks viimast ning kõige viljakamat aastakümmet ühtivad Eesti esimese iseseisvusajaga
  
• küpsusperioodil keskendus ta loometööle ja kulutas end muudele tegevustele vaid niivõrd, kuivõrd see oli vältimatu
  
• tuli ka tõlkida, sest omade teoste honorarist ei piisanud elamisrahaks
  
• tema lähem sõpruskond polnud suur: paar juristi ja arsti, bibliograaf. Gustav Suitsuga püsis aga elu lõpuni suur vastastikune loominguline austus ja sümpaatia
  

Looming

• paralleele võib tõmmata Piibliga
  
• palju on autobiograafilist (näiteks “Tões ja õiguses” on Andrese prototüübiks Tammsaare isa, Pearu prototüübiks aga nende naaber Jakob Sikenberg, härra Mauruse prototüübiks Hugo Treffner , ka on arvatud, et Tammsaare kasutab naistegelaste suhete kujutamisel omaenda kogemusi)
  
• oluliseks peab mõistust ja tundeid
  
• matsi ja vurle kontseptsioon
  
• Tammsaare mõtteid selle kohta:
  
• ... eurooplust ei saavutata üldse mitte Euroopale järeleahvimisega, vaid sellega, et õpime niisama intensiivselt mõtlema, tundma ja töötama, nagu on seda teinud eurooplane. [---] Sügav ja intensiivne saab aga olla mitte võõrsilt laenatud asjus..., vaid selles, mis meile kõige põlisemat. Selleks olluseks on meil aga kahtlemata talupoeg. Muidu on tooniandev nõndanimetatud vurle, see matsi otsekohene vastand . Mats on traditsiooniline, püsiv, visa , alalhoidev. Mis tal on, sellest peab ta kinni, sest selle on ta omandanud mitte uisapäisa, vaid tasa ja targu , oma loomu ja tarvete kohaselt. Tema armastab isegi seda, mille käes ta kannatab ja millega peab verist võitlust. (Euroopas on kõige matsilisem rahvas inglased . Tema püsivus ja alalhoidlus on otse imetlusväärne. Seega on arusaadav tema valdav mõju maailmas.)
  
• Vurle ei kipu kõige hingega millegi küljes ja tema tunneb vaevalt võitlust elu ja surma peale. (Parem paneb ta hõlmad vöö vahele ja läheb Austraaliasse või Brasiiliasse. Vurle seab end iga tuule järgi, puhugu see idast või läänest. Üleöö saab temast venelane , sakslane, prantslane või inglane. Aga seda ainult keele, riiete, mööbli või näovaaba poolest.) Oma sisemises olemuses pole ta ei see, teine ega kolmas, sest tema on ainult vurle – loomutuse ja vormituse kehand.
  

Loomingu I periood

• peamiselt külaainelised jutud
  
• lühijutt “Mäetaguse vanad”- kujutab saunikute eluolu, prototüübid tema kodupaigast. Vanakesi ühendab kokkukuuluvustunne ja mõistmine.
  
• “Käbe-Kaarel ja tema noor naine”
  
• “Kaks paari ja üksainus”- toonitab elupildi karmust, inimste vaen üksteise vastu
  
• “Vanad ja noored” - kunstiliselt selle perioodi tugevaim jutustus. Talu vahekord mõisaga
  
• “Raha-auk”- kujutab 1905. a revolutsioonist osavõtnute julma karistamist. Lõpp dramaatiline, revolutsionääri surnukspeksmine
  

Loomingu II periood

• temaatika muutub, loobub külaühiskonna kujutamisest, käsitleb üliõpilasprobleeme
  
• palju psühholoogilist analüüsi, vastandab erinevaid tõekspidamisi
  
• süveneb matsi ja vurle probleem
  
• Nn üliõpilasnovellide tsüklis “Pikad sammud” (1908), “Noored hinged ” (1909) ja “Üle piiri” ( 1910 ) eritleb Tammsaare noorte haritlaste sümpaatia- ning armusuhteid. Ta on teinud seda ühelt poolt avameelsusega, mis ületas toonaste kõlblusnormide piirid ja šokeeris heakodanlikku avalikku arvamust; puhtakujulised psühholoogiliselt impressionistlikud novellid
  
• “Varjundid”- autobiograafiline, tegevuspaigaks Kaukaasia; kahe inimese traagiline armastuslugu . Siit tuleb sisse motiiv, et armastus ja surm on omavahel seotud; impressionistlik
  
• “Kärbes” - irooniline sümbolnovell
  
• “Poiss ja liblik”
  

Loomingu III periood

• loomingu tippaeg, ilmusid kõik romaanid
  
• psühholoogilisse analüüsi toodud nii maa kui linn
  
• 1922. a “Kõrboja peremees ” - romaan saatuslikust armastusest; teose peamist mõtet võiks tõlgendada järgmiselt: Eestil pole veel õiget peremeest , ta tuleb alles kasvatada.
  
• 1934. “Elu ja armastus” – psühholoogiline romaan, keskealise mehe Rudolfi ja teenijanna Irma armastuslugu; kriitiline hoiak linnakodanluse suhtes
  
• 1935. “Ma armastasin sakslast” – esmakordselt kasutab Tammsaare minajutustust ja valib pihtimusliku päevikuvormi. Keskmes on eesti üliõpilase Oskari ja baltisaksa neiu Erika armastuslugu
  
• 1939. “Põrgupõhja uus Vanapagan ”- tugiteoseks populaarne rahvajuttude tsükkel Kaval-Antsust ja Vanapaganast; Põrguperemees Jürka on tulnud Põrgupõhja tallu eesmärgiga maa peal õndsaks saada. See tähendab seda, et ei tohi tegusid, mis viiksid pahuksisse kristliku moraaliga. Kui Jürkal õnnestub maapealse eluga õndsaks saada, siis on tal edaspidi õigus saada põrgusse kõigi nende inimeste hinged, kes pole samaga toime tulnud. Inimesekujutuses on senise psühholoogilise realismi asemele tulnud folklooripärane tinglikkus (st Antsul ja Jürkal puuduvad võrreldes Andrese ja Pearuga mitmeplaanilisus ja sisevastuolud; tuleb välja rahvajuttudele iseloomulik terav vastandamine, karakteri lihtsus)
  
• 1926.-1933 epopöa “Tõde ja õigus” I-V osa
  
  • “Tõde ja õigus”
    
  • Ajastu
    
  • Tegevuspaik
    
  • Peategelased
    
  • I osa
    
  • u 1870-1900
    
  • Vargamäe
    
  • taluperemehed Mäe Andres ja Oru Pearu
    
  • II osa
    
  • 20. saj algus
    
  • Mauruse kool Tartus
    
  • Indrek, Mauruse tütar Miralda, Tiina
    
  • III osa
    
  • 1905
    
  • Tallinn
    
  • Indrek
    
  • IV osa
    
  • 1920ndad
    
  • Tallinn
    
  • Indrek ja tema naine Karin
    
  • V osa
    
  • 1920ndate lõpp- 30ndate algus
    
  • Vargamäe
    
  • Indrek, Tiina, Andres, Pearu
    
• I osa – inimese võitlus maaga; Andres tõdeb, et võitlus maaga kestab igavesti ja et see annab tulemuseks heal juhul viigi
  
• II osa - inimese võitlus jumalaga ; peategelaseks autorilähedane Indrek, tüübilt on Indrek enam vaatleja ning mõistja.
  
• III osa - inimese võitlus ühiskonnaga; teravdatud sotsiaalkriitilisus ja samastumine ühiskonna alumiste kihtidega. Kirjanik ei saa suhtuda üksikisiku kannatustesse ja surmasse nagu poliitik, kes võtab neid paratamatusena. Kirjanik näeb kõike läbi indiviidi, konkreetselt ja lähedalt, kuna poliitikud , sealhulgas revolutsioonitegelased, tegelevad inimhulgaga ja püüavad seda soovitud suunas liikuma panna.
  
• IV osa - inimese võitlus iseendaga ja oma eluõnnega; tegevusajaks Eesti Vabariigi algusaastad, Indreku abielu Kariniga, abielukriis
  
• V osa - resignatsioon; Indreku süümepiinad, saabumine Vargamäele tagasi; sündmustikus annab tooni kolmas põlvkond
  
• “Tõde ja õigust” võib näha kui inimkonna languse, aga ka igavese taassünni lugu. Sama mõtteviisiga haakub ka lunastuse teema. Seda kannab endas Indreku arengulugu : kui Andres kehastas vanatestamentlikku loojajõudu, siis Indreku osaks oli uustestamentlik lunastajaroll.
  

Tammsaare lastekirjanikuna

• pole kirjutanud puhtalt lastekirjandust, kuid ka näiteks “Tõesse ja õigusesse” sisse kirjutatud laps- ja loomtegelased, nende toimingud, käitumised, omavahelised suhted ja suhted täiskasvanutega annavad põhjust neid lastekirjandusena käsitleda
  
• 1932. a “Meie rebane ”- lugu rebasepojast, kelle metsavaht päästab metsatulekahjust ja viib koju, asjaks oma pojale. Mossa kasvab üles, kodustub mõnel määral, lõpuks jätab oma hinge aga ikkagi kanavargusel. Teost läbib populaarteaduslik moment. Loomad käituvad loomaliselt, pole sümboleid.
  
• Siiski võib “Meie rebast” võtta ka kui puhast täiskasvanute raamatut- siin toob Tammsaare nähtavale inimarusaamu ja -iseloome, käsitleb armastuse ja vabaduse, peremeheau, õrritamise, dresseerimise teemat.
  

Tammsaare näitekirjanikuna

• 1921. “ Juudit ” – Juuditis ühinevad seksuaalkirg ja võimujanu, ta ihaldab Olovernest kui meest, aga ka kui võimaliku kuulsuse allikat. Olovernes on väsinud sõjast ja julmustest, ta ei taha võimu, ning lükkab eemale ka teda sellele teele keelitava naise – ja Juudit raiub oma ääretus alanduses hetkelise hävituskire sunnil Olovernese pea. Isikudraama taustal mõjutab sündmusi rahvamass, hävitav, juhitamatu jõud.
  
• 1936. “ Kuningal on külm” – allegooriline näidend, tuleks vaadelda kindlasti toonase ühiskonna ja poliitika taustal
  

Tammsaare stiilist

• Tammsaarele on omased pikad laused
  
• sõnakasutus väga hästi läbi mõeldud
  
• koomiline ja lüüriline külg omavahel põimunud
  
• tema romaanides katkestavad tegevust sageli pikemad tegelase mõtisklused ja monoloogid, kus arutletakse oluliste probleemide üle ja selgub tegelase ilmavaade
  
• Tammsaare ei kirjelda üldiselt taustu, teda huvitab rohkem inimese tegevus, käitumine ja hingeelu
  
• jutustamislaad on rahulik, seda ka siis, kui tegevus on pingeline. Stiil võib olla lüüriline, jutustav, humoristlik või satiiriline
  

Kirjandus
“Eesti kirjanduslugu ” 2001. Tallinn: Koolibri. Lk 275-289.
Riismaa , Pille, Astrid Rätsep, Tiina Õunapuu 2002. “Eelmise sajandi eesti kirjandus”. Künnimees. Lk 87-99.
Hennoste , Märt 1997. “Väike eesti kirjanduslugu”. Tallinn: Koolibri. Lk 225-234.
Kalda, Maie 2002. “Tuglasest Ristikivini”. Eesti proosa 1906-1940. Tallinn: Koolibri. Lk 38-64.
“Eesti kirjanduse biograafiline leksikon ” 1975. Toim E. Nirk ja E. Sõgel. Tallinn: Eesti Raamat. Lk391-395.
Elukäik
Anton Hansen sündis Järvamaal Albu vallas. Ta õppis omal käel lugema ja läks 8-aastaselt kooli. Esimesed teadmised omandas Sääsküla, hiljem õppis Väike-Maarja kihelkonnakoolis.Luuetaja Jakob tammas ta ka ise luuletuste kirjutamist. Kui ta lõpetas kihelkonnakooli, ei avanenud talle kohe edasiõppimise võimalust ning teda taheti jätta koju töömeheks. Alles aastate pärast sai ta isalt loa edasi õppida. Ta õppis Tartus Hugo Treffneri Gümnaasiumismal ajal ka
"Teatajatuses. Gümnaasiumi lõpetamise järel alustas Hansen õpinguid Tartu ülikooli õigusteaduskonnas. Ülikooliaastatel
kirjutas jutustused "Pikad sammud", "Üle piiri", "Noored hinged" jts. Juristidiplom saamata, kuna ta haigestus tuberkuloosi
Kirjandusse tuli Tammsaare 20.sajandi laolustikuliste novellide ja jutustustega ("Kilgivere Kustas", "Mäetaguse vanad", "Käbe- Kaarli noor naine", "Kaks paari ja üksainus" (1902)ähtis päev", "Vanad ja noored" (1903)aha-auk" (1907)
Tammsaare loomingu kõrgaeg algas näidendist Juudit (1921)ja romaanist Kõrboja peremees(1922)Keskse tähtsusega on 5-
köiteline romaan Tõde ja Õigus (1926-1933)mis käsitleb Eesti ühiskonnale
iseloomulikke arengusuundi 19.sajandi lõpukümnendeist
1920 aastate lõpu majanduskriisini.
Ühiskonnaelu arvustavad allegooriline romaan Põrgupõhja uus vanapagan(1939) ja näidend Kuningal on külm(1936).
Ajapikku omandas Tammsaare looming suure psühholoogilise sügavuse ja ühiskonnakriitilise teravuse, rikastus kunstiliselt ja mitmekesistus elukujutuse poolest. Ta on 20. sajandi eesti kriitilise realismi kõige silmapaistvamaid esindajaid. Samas on ei piirdunud Tammsaare temaatikas Eesti maaeluga, vaid käsitles ka ajaloolisi ja fantaasiaküllaseid teemasid. Lisaks romaanidele on Tammsaare avaldanud miniatuure, kunstmuinasjutte, artikleid ja esseid ning tõlkinud hulgaliselt nii ilukirjandust kui publitsistikat.