Anton Hansen Tammsaare elulugu (0)

Anton Hansen Tammsaare Elulugu Anton Hansen Tammsaare sündis 30. jaanuaril 1878 aastal Tammsaare-Põhja talus Vetepere külas Albu  vallas Järvamaal Hansenite pere neljanda lapsena. Ta õppis omal käel lugema ja läks 8-aastaselt kooli.  o 1886. a pandi ta Sääsküla vallakooli, aasta hiljem paremate tingimustega Prümli  vallakooli o 1892-1897 Väike-Maarja kihelkonnakoolis, kus õpetajaks üle-eestiliselt tuntud luuletaja  Jakob Tamm o 1898-1903 Tartu, Hugo Treffneri eragümnaasium (õpperaha puuduva osa teenis Anton  Hansen tasa tööga- valvurina, algklassides tundide andmisega jms) o Treffneri gümnaasiumist sai korraliku humanitaarhariduse, huvi maailmaklassika vastu,  eriti saksa ja vene realistide vastu; lemmikuks F. Dostojevski o 1900. ilmusid esimesed jutustused Postimehes, Gustav Suitsule hakkasid need silma ning  too ärgitas noort kirjanikku edasi kirjutama; esimesed jutud avaldas ta Anton Hanseni 
nime all, kirjanikunimi Tammsaare on kasutusel alates 1902. aastast o 1903-1907. Tallinnas Teataja toimetuses (Teataja oli noor ajaleht, asutatud 1901. a,  toimetaja ja väljaandja noor jurist Konstantin Päts) o 1907. astus Tartu ülikooli õigusteaduskonda, kuid haiguse tõttu katkestas õpingud  (“Parem diplomita elada, kui diplomiga surra,” otsustas Anton Hansen ja lahkus 
ülikoolist kevadel 1911 riigieksamite aegu) o Tuberkuloosi süvenedes asus elama venna juurde Koitjärvele, 1912. a sõitis Kaukaasiasse end ravima. See jäi ka Tammsaare ainsaks välisreisiks. o Tagasi Eestisse tulnud, tema tervis halvenes. Talle tehti raske maooperatsioon
o 1918. kolis Tallinnasse Kadriorgu, kus praegu asub tema majamuuseum


o 1919. a abiellus Käthe Weltmaniga  o Kirjaniku esimene korter asus Õuna tänaval, peale seda elas ta Toom-Kuninga tänaval  ning pere (abikaasa Käthe ja nende kaks last, tütar Riita ja poeg Eerik) viimaseks 
elukohaks sai Koidula 12A maja Kadriorus. o Tammsaare loomingu kaks viimast ning kõige viljakamat aastakümmet ühtivad Eesti  esimese iseseisvusajaga o Küpsusperioodil keskendus ta loometööle ja kulutas end muudele tegevustele vaid  niivõrd, kuivõrd see oli vältimatu o Tuli ka tõlkida, sest omade teoste honorarist ei piisanud elamisrahaks
o Tema lähem sõpruskond polnud suur: paar juristi ja arsti, bibliograaf. Gustav Suitsuga  püsis aga elu lõpuni suur vastastikune loominguline austus ja sümpaatia. o 30. augustil 1936 avati A. H. Tammsaare ausammas Järva-Madisel. Kirjanik suri 1. märsil 1940. aastal Tallinnas. Looming o Paralleele võib tõmmata Piibliga
o palju on autobiograafilist (näiteks “Tões ja õiguses” on Andrese prototüübiks Tammsaare  isa, Pearu prototüübiks aga nende naaber Jakob Sikenberg, härra Mauruse prototüübiks 
Hugo Treffner, ka on arvatud, et Tammsaare kasutab naistegelaste suhete kujutamisel 
omaenda kogemusi o oluliseks peab mõistust ja tundeid 
o matsi ja vurle kontseptsioon 
 Tammsaare mõtteid selle kohta: ... eurooplust ei saavutata üldse mitte Euroopale  järeleahvimisega, vaid sellega, et õpime niisama intensiivselt mõtlema, tundma ja 
töötama, nagu on seda teinud eurooplane. [---] Sügav ja intensiivne saab aga olla mitte 
võõrsilt laenatud asjus..., vaid selles, mis meile kõige põlisemat. Selleks olluseks on meil 
aga kahtlemata talupoeg. Muidu on tooniandev nõndanimetatud vurle, see matsi 


otsekohene vastand. Mats on traditsiooniline, püsiv, visa, alalhoidev. Mis tal on, sellest 
peab ta kinni, sest selle on ta omandanud mitte uisapäisa, vaid tasa ja targu, oma loomu 
ja tarvete kohaselt. Tema armastab isegi seda, mille käes ta kannatab ja millega peab 
verist võitlust. (Euroopas on kõige matsilisem rahvas inglased. Tema püsivus ja 
alalhoidlus on otse imetlusväärne. Seega on arusaadav tema valdav mõju maailmas.)   Esimesed jutukesed ilmusid Tammsaarel juba 1900. aastal "Postimehes". Tähelepanu väärib   asjaolu,   et   Tammsaare   ühe   esimese   jutustuse   "Ärakadunud   poeg"   lõpp   oli kirjanikul erinev sellest, mis trükis ilmus – "Postimehe" toimetaja J. Tõnisson muutis lõpu   leebemaks,   kuna   leidis   originaallõpu   olevat   baltisakslaste   suhtes   liiga   kriitilise. Sellest   loomingu   alustamise   perioodist   on   esile   tõstetud   jutustusi   "Mäetaguse   vanad" (1901)   ning   "Kaks   paari   ja  üksainus"(1902)   ning  "Vanad   ja   noored"   (1903).  Nendes lugudes on olemas juba see aines ning stiil, mis kirjanikule omane oli ja mille juurde ta hiljem pikemates teostes tagasi tuli. Ülikoolis õppimise aeg on Tammsaare loomingus jäädvustunud nn üliõpilasnovellide näol.   Pärast   operatsiooni   elas   Tammsaare   küllalt   kaua   oma   venna   Jüri   Hanseni   juures Koitjärvel. See ligi kümne aasta pikkune aeg on kirjaniku Koitjärve-periood, mis andis tema loomingule eriti loodusmotiivide poolest olulisi mõjutusi. Esimesi jutustusi, mis Tammsaare   operatsioonist   toibudes   Koitjärvel   kirjutas,   oli   impressionismihõnguline "Varjundid",   kuigi   see   ilmus   alles   1917.   aastal.   Kirjutamiseks   meisterdas   vend kirjutuspuldi, et ta saaks seistes kirjutada, kuna istuda ei olnud. Ka nö metsas elades jälgis   kirjanik   tähelepanelikult   maailmasündmusi   ja   kirjutas   palju   publitsistikat   (nt "Sõjamõtteid).   Ilukirjanduslikku loomingut kirjutas ta sel perioodil vähem, kuid hilisemas loomingus on Koitjärve olustikud, loodusmotiivid ja inimesed olulisel kohal.   1919.   aastal   lahkus   Tammsaare   Koitjärvelt   ning   alustas   vabakutselise   kirjaniku   elu Tallinnas. Ka tema loomingusse tulid  uues tasandid,  näiteks ilmus 1921. aastal tema esimene näidend "Juudit", millega algab kirjaniku loomingu kõrgperiood.   1922 ilmub romaan Kõrboja peremees, seejärel juba maailmakuulus viieosaline romaan "Tõde ja õigus" ning 1930.aastatel romaanid "Elu ja armastus" (1934), "Ma armastasin sakslast" (1935) , näidend "Kuningal on külm" (1936) ning kirjaniku viimaseks jäänud romaan, mille ta kirjutas aastal enne oma surma – "Põrgupõhja uus vanapagan" (1939), mis on samuti maailmas palju huvi äratanud. Kui rahaliselt võimalikuks osutus, maksis


kirjanik oma taskust tõlkidele, sest oma loomingu tõlkimist teistessegi keeltesse pidas Tammsaare väga oluliseks.  “Tõde ja õigust” võib näha kui inimkonna languse, aga ka igavese taassünni lugu. Sama mõtteviisiga haakub ka lunastuse teema. Seda kannab endas Indreku arengulugu: kui Andres kehastas vanatestamentlikku loojajõudu, siis Indreku osaks oli uustestamentlik lunastajaroll. Tammsaare lastekirjanikuna  pole kirjutanud puhtalt lastekirjandust, kuid ka näiteks “Tõesse ja õigusesse” sisse
kirjutatud laps- ja loomtegelased, nende toimingud, käitumised, omavahelised suhted
ja suhted täiskasvanutega annavad põhjust neid lastekirjandusena käsitleda  1932. a “Meie rebane”- lugu rebasepojast, kelle metsavaht päästab metsatulekahjust ja
viib koju, asjaks oma pojale.  Tammsaare näitekirjanikuna  1921. “Juudit” – Juuditis ühinevad seksuaalkirg ja võimujanu, ta ihaldab Olovernest
kui meest, aga ka kui võimaliku kuulsuse allikat. Olovernes on väsinud sõjast ja
julmustest, ta ei taha võimu, ning lükkab eemale ka teda sellele teele keelitava naise –
ja Juudit raiub oma ääretus alanduses hetkelise hävituskire sunnil Olovernese pea.
Isikudraama taustal mõjutab sündmusi rahvamass, hävitav, juhitamatu jõud.  1936. “Kuningal on külm” – allegooriline näidend, tuleks vaadelda kindlasti toonase
ühiskonna ja poliitika taustal Tammsaare stiilist o Tammsaarele on omased pikad laused
o sõnakasutus väga hästi läbi mõeldud
o koomiline ja lüüriline külg omavahel põimunud
o tema romaanides katkestavad tegevust sageli pikemad tegelase mõtisklused ja  monoloogid, kus arutletakse oluliste probleemide üle ja selgub tegelase ilmavaade o Tammsaare ei kirjelda üldiselt taustu, teda huvitab rohkem inimese tegevus, käitumine  ja hingeelu o jutustamislaad on rahulik, seda ka siis, kui tegevus on pingeline. Stiil võib olla lüüriline,  jutustav, humoristlik või satiiriline Kasutatud kirjandus


https://et.wikipedia.org/wiki/A._H._Tammsaare https://www.syg.edu.ee/oppematerjalid/kirjandus/tammsaare.html http://tammsaare.weebly.com/elulugu.html