A. H. Tammsaare (9)

SISUKORD
SISSEJUHATUS 3
1. ANTON HANSEN TAMMSAARE ELULUGU 5
1.1. Tammsaare nooruspõlv 5
1.2. Elu koitjärvel 5-6
1.3. Tammsaare elu Tallinnas 6
1.4. Tammsaare ausambad ja mälestised 6
2. ANTON HANSEN TAMMSAARE LOOMING 7
2.1. Loomingu I periood 7-8
2.2. Loomingu II periood 8
2.3. Loomingu III periood 8-9
2.4. Tammsaare ajakirjanikuna 9-11
2.5. Tammsaare stiilist 11
KOKKUVÕTE 12
KASUTATUD KIRJANDUS 13
SISSEJUHATUS
Anton Hansen Tammsaare (1878-1940) on üks eesti kuulsaimatest kirjanikest , kelle peateost “Tõde ja õigus” teab pea iga eestlane. Avaliku kirjanikustaatuse varjus aga peitub keerulise elusaatuse, tundliku loomuse ning väga laialdaste teadmistega inimene. Kirjandusajaloos on Tammsaaret kujutatud erakliku, endassetõmbunud inimesena , pisut igavanagi. Eemale hoidis Tammsaare siiski eelkõige vaid pidulikest tseremooniatest ja suurtest rahvahulkadest. Oma iseloomu poolest oli Tammsaare tegelikult väga seltskondlik, jutukas, lõbus ja sarmikas.
Tammsaare kirjanduslik debüüt oli aastal 1900. Sel ajal oli suurimaks romaanikirjanikuks Eestis Eduard Vilde , Tammsaarega samal ajal tuli kirjandusse aga hulk teisigi olulisi nimesid , näiteks Fr. Tuglas, M. Metsanurk. Esialgu ei olnud Tammsaare looming eesti proosas eriti uudne, “Kilgivere Kustas ” on alkoholiprobleemi ning “Ärakadunud poeg” sakslase ja eestlase abiellumisvõimalusega tegelevad lood. 1901. aastal ilmunud “Mäetaguse vanad” kannab juba selgemini Tammsaarele omast käekirja. 1902 . aastal avaldatud “Kaks paari ja üksainus” on järgmine jutt, mis kriitikute hinnangul eesti kirjandusmaastikul uuemaid jooni esile tõi - seda on peetud selgeks naturalismi näiteks eesti kirjanduses. Aina selgemalt hakkab välja tulema ka kirjaniku inimesekontseptsioon.
Seoses ühiskondlike kriisidega ja I Maailmasõjaga kirjutas Tammsaare ka ühiskonnakriitilist publitsistikat, näiteks “Sõjamõtted”. Paralleelselt omaloomingu kirjutamisega alustas Tammsaare tõlkimisega, lisaks sellele kirjutas ta pidevalt publitsistikat, mis tänapäevalgi mõnusat lugemist pakub, hämmastades teravmeelsuse ja aegumatusega.
1919. aastal lahkus Tammsaare Koitjärvelt ning alustas vabakutselise kirjaniku elu Tallinnas. Ka tema loomingusse tulid uues tasandid, näiteks ilmus 1921. aastal tema esimene näidend "Juudit", millega algas ka kirjaniku loomingu kõrgperiood. 1922 ilmus romaan Kõrboja peremees , seejärel juba maailmakuulus viieosaline romaan "Tõde ja õigus" ning 1930.aastatel romaanid "Elu ja armastus" (1934), "Ma armastasin sakslast " (1935) , näidend " Kuningal on külm" (1936) ning kirjaniku viimaseks jäänud romaan, mille ta kirjutas aastal enne oma surma – "Põrgupõhja uus vanapagan " (1939), mis on samuti maailmas palju huvi äratanud.

ANTON HANSEN TAMMSAARE ELULUGU
1.1. Tammsaare nooruspõlv
Anton Hansen Tammsaare sündis 30. jaanuaril 1878 aastal Tammsaare-Põhja talus Vetepere külas Albu vallas Järvamaal Hansenite kümnelapselises peres neljanda lapsena. 1886 aasta sügisel viis isa Antoni õppima Sääsküla vallakooli, aastal 1888 aga Prümli vallakooli. Aastatel 1892-1894 ning 1896- 1897 õppis Anton Väike-Maarja kihelkonnakoolis. 1898 -1903 jätkas ta oma haridusteed Tartus Hugo Treffneri Gümnaasiumis, kus õpperaha puuduva osa teenis Anton Hansen tasa tööga nii valvurina kui ka algklassides tundide andmisega. Pärast lõpueksamite sooritamist läks Anton Hansen tööle Teataja toimetusse Tallinnas, kus ta töötas aastatel 1903-1905. A. H. Tammsaare ülesandeks Teatajas oli materjali muretsemine lehe kohalike sõnumite rubriigile. Ta kirjutas artikleid ja sõnumeid Tallinna elust, samuti toimetas ja tõlkis ajalehe joonealust osa. Peale Teataja sulgemist töötas ta ajalehtede Vaatleja ja Sõnumete toimetustes. 1907 aastal asus Tammsaare õppima Tartu Ülikooli õigusteaduskonda, kus ta õppis 1911. aastani, mil ta oli lõpueksamid sunnitud pooleli jätma ning kolima ära oma kõige vanema venna Jüri juurde Koitjärvele, et üritada jagu saada kaugelearenenud tuberkuloosist. Koitjärvelt reisis ta aga hoopis Kaukaasiasse, kus Punase Lageda eesti asunduses õnnestus haigusele lõpuks piir panna. Pärast paariaastast Kaukaasias viibimist tuli Tammsaare taas tagasi Koitjärvele, kust viis tee üsna pea jällegi Tartusse – raskele maooperatsioonile, mille õnnestumise tõenäosust peeti imeväikeseks.
1.2. Elu Koitjärvel
Imekombel kaks korda surmasuust pääsenud kirjanik jäi pärast lõikust mitmeks aastaks Koitjärvele, kus nii isiklikus elus kui ühiskonnas seoses I Maailmasõjaga toimunud murrangud kutsusid temas esile sügavad sisemised kriisid ja muudatused, mille tulemus viimaks avaldus tema suurepärases ja erilises loomingus. Ilmselgelt Kaukaasia mõjutustega on jutustus ”Varjundid” , mida võib üldse lugeda Tammsaare üheks meisterlikumaks modernistlikus võtmes kirjutatud looks , mis lisaks impressionistlikule laadile kannab ka teisi väga selgeid oma ajastu mõjutusi. Ühtlasi lõpetab "Varjundid" Tammsaare n.ö flirdi Noor- Eestiga ja impressionismist mõjutatud loominguperioodi. Teise pikema jutustusega “Kärbes” lõpetab Tammsaare ka üliõpilastemaatika oma loomingus. Koitjärvel kirjutas Tammsaare veel ka romaani "Kõrboja peremees", mis on mõjutatud Koitjärve loodusest ja sealsetest inimtüüpidest ning Kaukaasia- teemalise , impressionismihõngulise pikema jutustuse "Varjundid", mis lõplikult ilmus alles 1917. aastal.
1.3. Tammsaare elu Tallinnas
1. septembril 1919 asus Tammsaare elama Tallinnasse Õuna tänavale, kus elas tema naine Käthe- Amalie Veltmann, kellaga Tammsaare ametlikult abiellus alles pool aastat hiljem. Neil sündis ka kaks last: tütar Riita ja poeg Eerik. Õuna tänavalt kolis Tammsaare aga peatselt Toom-Kuninga tänavale, pere viimaseks elukohaks sai aga Koidula 12A maja Kadriorus. Anton Hansen Tammsaare suri 62 aastaselt 1. märtsil 1940 südamerabandusse ning maeti Metsakalmistule.
1.4. Tammsaare ausambad ja mälestised
Anton Hansen Tammsaarele on püstitatud mitmeid monumente: Albu valda Järva-Madisele, Tallinna kesklinna ja Kadrioru muuseumi ette. Lisaks ausammastele on Tammsaare järgi nimetatud tänavaid nii Tallinnas,
Tartus kui ka Pärnus ning rajatud kolm muuseumi: Tammsaare sünnitalus, tema viimases elukohas Tallinnas ning Kaukaasias Krasnaja Poljana külas, kus ta end haigustest ravimas käis. Tallinnas kannavad Tammsaare nime ka rahvateater ja keskraamatukogu. 1998. aastal anti välja ka Tammsaare nimeline romaaniauhind.

ANTON HANSEN TAMMSAARE LOOMING
2.1. Loomingu I periood
Tammsaare kirjanduslik debüüt oli aastal 1900, mil suurimaks romaanikirjanikuks Eestis oli Eduard Vilde. Esimesed jutukesed ilmusid Tammsaarel 1900. aastal "Postimehes". Esialgu ei olnud Tammsaare looming eesti proosas eriti uudne, "Kilgivere Kustas" on alkoholiprobleemi ning "Ärakadunud poeg" sakslase ja eestlase abiellumisvõimalusega tegelevad lood.
1901. aastal ilmunud "Mäetaguse vanad" kannab juba selgemini Tammsaarele omast käekirja, kuid selle järel ei ilmu jällegi mõnda aega sama hea tasemega jutte . 1902. aastal avaldatud "Kaks paari ja üksainus" on järgmine jutt, mis kriitikute hinnangul eesti kirjandusmaastikul uuemaid jooni esile tõi - seda on peetud selgeks naturalismi näiteks eesti kirjanduses. Aina selgemalt hakkab välja tulema ka kirjaniku inimesekontseptsioon. Tammsaare oli kursis nii E. Zola teoste kui naturalismi teoreetiliste seisukohtadega, mistõttu on küllalt loomulik, et ta neid oma loomingus katsetada tahtis. Naturalism ei olnud aga päris see, mida Tammsaare kirjandusest otsis, niisiis on see vaid üks väike aspekt tema loomingust. Jutustuses "Vanad ja noored", mis ilmus 1903. aastal, tuleb Tammsaare tagasi realistliku elukujutuse juurde, kuid juba väga tammsaarelikul moel. Juba selle looga on selge, et Tammsaare on eepiline kirjanik, kes jutustab konkreetset lugu. Samuti tuleb esile kirjanikule omane anakronism (väärasse ajajärku paigutatu, konteksti nihkesse asetamine) ja peamine vahend selleks - jutustaja . Jutustaja roll ja jutustaja kui tegelane on Tammsaare loomingu oluline ja huvitav aspekt, jutustaja ilmub välja peaaegu igas tema teoses. Ning muidugi tulevad "Vanades ja noortes" sisse Tammsaare loomingule omased ja hiljem aina põhjalikumat süüvimist leidvad motiivid: õigus, noorus, surm ja sünd, kannatus.
Järgneva paari aasta jooksul kirjutas Tammsaare väga vähe ilukirjanduslikku loomingut, sest põhienergia kirjutamiseks võttis töö ajalehetoimetustes. Elu Tallinnas ja töö ühiskonnatundlikes lehtedes tingisid ka teemamuutusi loomingus, tuues sisse linnamiljöö ja revolutsiooniõhustiku kujutamise. Esimene novell, mille Tammsaare Tallinnas kirjutas, oli “ Lehekandja nr 17”, mis on otseselt seotud “Teataja” toimetusega. Kõige poliitilisem on revolutsiooniteemaline jutustus “Raha-auk”, mis ilmus 1907. aastal. Tammsaare katsetas ka poliitilise satiiri kirjutamist (vrdl Vilde “ Kaak ”), õnnetunuimaks paroodiaks peetakse 1907. aastal ilmunud pala “Hea valitseja”, mis on huvitav ka selle poolest, et Tammsaare kasutab siin vanatestamentlikku kirjutusstiili, mis hiljem tuleb selgelt esile tema kunstmuinasjuttudes ja miniatuurides. See esimene periood aastani 1907 on eelkõige katsetuste aeg, millest aga "Vanad ja noored", "Kaks paari ja üksainus" ning "Mäetaguse vanad”" eesti kirjanduskaanonisse jõudsid.
2.2. Loomingu II periood
Loomingu II perioodil Tammsaare temaatika muutub, ta loobub külaühiskonna kujutamisest ning käsitleb eelkõige üliõpilasprobleeme. Need lood kirjutas Tammsaare Tartus ülikoolis õppimise ajal. Märksõnadeks on siin eelkõige linnamotiivid ja erinevate kujutamisstiilide katsetamine, inimese reageeringud ja suhtumised ümbritsevasse ja iseendasse, mis eriti avaldub seoses armastusega. Novellide tegelaste hulgas kordub pidevalt armastuskolmnurga motiiv : kas armastab üks naistegelane korraga kahte meesterahvast või vastupidi, kaks meest sama naist. Samuti esitab Tammsaare neis novellides omamoodi väljakutse realismile, tuues välja näilisuse ja tõelisuse subjektiivsuse ning küsimuse: mis on tõde ja kas on tõde. Omaaegne kriitika ei võtnud aga linnaharitlaste temaatikaga lugusid kuigi hästi vastu: kritiseeriti vormi ja stiili, kuid ei märgatud tegelaste psühholoogilist sügavust,  millegi ületamist ning uusi tasandeid, mida nad saavutavad. Väga mitmekihilised on ka osaliselt sel perioodil kirjutatud miniatuurid ja kunstmuinasjutud.
2.3. Loomingu III periood
1919. aastal lahkus Tammsaare Koitjärvelt ning alustas vabakutselise kirjaniku elu Tallinnas. Ka tema loomingusse tulid uues tasandid, näiteks ilmus 1921. aastal tema esimene näidend "Juudit", millega jõuab Tammsaare oma loomingu kõrgperioodi. Tema loomingut iseloomustab psühholoogiline läbinägevus, avarate panoraamide loomine, ühiskonna probleemide käsitlemine ning rõhu asetus mõistusele ja tunnetele. Loomingu tippajal ilmusid ka kõik Tammsaare romaanid.
1922. aastal ilmus "Kõrboja peremees", mis oli Tammsaare esimene rahvusvaheliselt läbilöönud romaan. Selles teoses ühineb realistliku karakteri - ja olustikukujutusega tugev lüüriline tundeelevus; peategelane on komplitseeritud karakteri ja hingeeluga inimene, kes hukkub sisemise konflikti tagajärjel. Teoses analüüsitakse ka peremehe probleemi üldistavas plaanis Eesti Vabariigi algaastate ühiskonnas. "Kõrboja peremeest" peetakse siiani üheks eesti parimaks romaaniks .
Järgmisena ilmus Tammsaare kuulsaim romaan "Tõde ja õigus" I-V (1926.-1933), millele järgnes psühholoogiline romaan "Elu ja armastus" (1934). Esmakordselt kasutab Tammsaare minajutustust ning valib pihtimusliku päevikuvormi romaanis "Ma armastasin sakslast" (1935), kus keskmes on eesti üliõpilase Oskari ja baltisaksa neiu Erika armastuslugu.
Romaanide vahel leidis Tammsaare aega kirjutada ka näidendi "Kuningal on külm" (1936), mis on terav ja vaimukas satiir Teise maailmasõja eelsete Euroopa fašistlike diktatuuride vastu.
Tammsaare viimaseks romaaniks jäi "Põrgupõhja uus Vanapagan" (1939), mille aluseks on populaarne rahvajuttude tsükkel Kaval-Antsust ja Vanapaganast.
2.4. Tammsaare ajakirjanikuna
Anton Hansen Tammsaare publitsistika, mis hõlmab umbes 300 artiklit , moodustab omaette peatüki kirjaniku pärandis. See sündis ilukirjandusliku loomingu kõrval enam kui kolme aastakümne jooksul. Kirjanikust kujunes laia probleemihaardega publitsist, kes ütles sõna sekka paljudel elualadel.
Anton Hansen Tammsaare ajakirjanduslik tegevus põimus tihedalt tema kirjanikutööga. Ka ajakirjanduses alustas ta siiski kirjanikuna, mitte ajakirjanikuna. Tema esimesed jutustused ilmusid "Postimehes" ajal, mil ta õppis Tartus, Hugo Treffneri eragümnaasiumis (1898-1903). Jutustused äratasid kroonugümnaasiumis õppiva Gustav Suitsu tähelepanu, kes pöördus noore autori poole, et saada kaastööd gümnaasiuminoorte almanahhile Kiired. Kiirtes ilmuski mitu Anton Hanseni jutukest.
1903. a sügisel siirdus kevadel gümnaasiumi lõputunnistuse saanud noormees Tallinna, kus oli vabanenud koht ajalehe Teataja toimetuses. Tammsaare ülesandeks Teatajas oli materjali muretsemine lehe kohalike sõnumite rubriigile. Ta kirjutas artikleid ja sõnumeid Tallinna elust, samuti toimetas ja tõlkis ajalehe joonealust osa.
Ajakirjanikutööd alustas A. H. Tammsaare keeruliste ajalooliste sündmuste - Vene-Jaapani sõja ja 1905. aasta Vene kodanlik-demokraatliku revolutsiooni eelõhtul. Pöördeliste ühiskonnaelu sündmuste ajal jäi ta pigem tähelepanelikuks vaatlejaks, kui aktiivseks tegutsejaks.
Teataja oli hakanud ilmuma 1901. a, saades kiiresti üheks olulisemaks väljaandeks 20. sajandi alguse Eesti ajakirjanduses. Tollal olid toimetuseliikmete ülesanded veel vähe eristunud ja ajakirjanikud pidid olema universaalsete oskustega, et suuta korraldada kõik ajalehe tegemisse puutuvat. Päeval saabunud kaastöö redigeerimine ja sõnumite koostamine, õhtul koosolekute, teatrietenduste ja iga liiki seltside peo- ja perekonnaõhtute külastamine jättis noorele kirjanikule vähe mahti loominguliseks tööks. Seetõttu ei kiindunudki Tammsaare ajakirjanikukutsesse kuigi sügavalt, vaid võttis seda kui ajutist tegevusala.
A. H. Tammsaare esteetiliste vaadete arengule mõjus soodsalt tema kontakt Tallinna teatrieluga. Teatrietenduste süstemaatiline jälgimine kujundas A. H. Tammsaarest kiiresti teravapilgulise teatrikriitiku, kes eelkõige nõudis lavastuselt tegelaste psüühika tõepärast läbitunnetamist. Teatrikriitilistes artiklites hakkas ilmnema kirjaniku huvi suundumine psühholoogilise realismi poole.
Sõjaseaduse kehtestamine 1905. a detsembris pillas Teataja toimetuse laiali. 1906.-1907. aastal töötas Tammsaare ajalehtede Vaatleja ja Sõnumed toimetuses. Mõlema lehe toimetuses langes tema õlgadele kultuuri-, kirjandus- ja teatriküsimuste valgustamine. 1906. a tegi ta kaastööd J. Lilienbachi töölisalbumitele.
Peale seda, kui 1907. a juunis tsaarivõimud sulgesid ajalehe Sõnumed, lahkus Tammsaare Tallinnast, sest soovis astuda ülikooli. Ka ülikooliaastail (1907-1911) võttis Tammsaare ajakirjanduses elavalt sõna - küll tollase intelligentsi kujunemisprobleemide, küll Noor-Eesti ümber peetava võitluse kohta.
Kogu oma kirjanikutöö jooksul oli A. H. Tammsaare publitsistina tegev paljudes tollal ilmunud väljaannetes. Tema kaastöid avaldasid Olion, Päevaleht, Tallinna Kaja, Tallinna Teataja, Vaba Maa, Vaba Maa, Nädal Pildis , Tänapäev, Eesti Noorus, Eesti Kirjandus, Teater, Eesti Kodu, Looming, Uus Päevaleht, Rahvaleht jm.
2.5. Tammsaare stiilist
A. H. Tammsaare üldistusjõulised, isikupärase nägemisnurga alt kirjutatud artiklid kuuluvad küll oma aega, kuid sisaldavad mõtteid, mis on aktuaalsed tänapäevalgi. Tema kirjutisi iseloomustab ühiskondlike ja kultuuriliste protsesside läbinägelik analüüs ning oskus väljendada universaalseid ideid ajaomasest laiemas kontekstis. Tihti esitas ta oma mõtteid vaimukates ja mänglevates seostes, pakkudes paradokse ja ootamatuid järeldusi. Mõningaid paralleele võib ka tõmmata piibliga. Tammsaare kasutas oma loomingus ka autobiograafilisi tegelasi, näiteks "Tões ja õiguses" on Andrese prototüübiks Tammsaare isa, Pearu prototüübiks aga nende naaber Jakob Sikenberg, härra Mauruse prototüübiks Hugo Treffner , ka on arvatud, et Tammsaare kasutab naistegelaste suhete kujutamisel omaenda kogemusi. Tammsaarele on omased veel ka pikad laused , hästi läbi mõeldud sõnakasutus ning pikemad tegelase mõtisklused ja monoloogid, kus arutletakse oluliste probleemide üle ja selgub tegelase ilmavaade. Tammsaare ei kirjelda üldiselt taustu, teda huvitab rohkem inimese tegevus, käitumine ja hingeelu ning tema jutustamislaad on rahulik, seda ka siis, kui tegevus on pingeline .
KOKKUVÕTE
Anton Hansen Tammsaare sündis 30. jaanuaril 1878 Albu vallas Järvamaal ning suri 1. märtsil 1960 Tallinnas südamerabandusse. Tammsaare kirjanduslik debüüt oli aastal 1900, mil tema esimesed jutukesed ilmusid Postimehes. Esialgu ei olnud Tammsaare looming eesti proosas eriti uudne, kuid ajapikku hakkas välja tulema kirjaniku inimesekontseptsioon. Kaks korda surmasuust pääsenud kirjanuku loomingu kõrgperiood algas 1921. aastal, mida tähistas ta esimene näidend "Juudit". Sel perioodil ilmusid ka romaanid "Kõrboja peremees", "Tõde ja õigus", "Elu ja armastus" ja "Ma armastasin sakslast" ning näidend "Kuningal on külm". Kirjaniku viimane romaan "Põrgupõhja uus vanapagan" ilmus aasta enne tema surma. Tammsaare romaanid, esseistika ja lühem proosa vapustavad tänapäevagi lugejat oma sügava elutunnetusega. Tammsaare on ennast lugejate südamesse kirjutanud omapärase keelekasutuse, paradokse täis mõttekäikude ning ebatavaliste tegelaskujudega, kes elavad korraga nii omas ajas kui ka igavikus, olles erilised ja köitvad iga ajastu lugejate jaoks. Tema tõlketöid avaldatakse tänapäevalgi.
KASUTATUD KIRJANDUS
1. Kaevats, Ü. 1996. Eesti Entsüklopeedia 9. Tallinn: Eesti Entsüklopeediakirjastus
2. Puhvel, H. 2000. Eesti kirjanike leksikon . Tallinn: Eesti Raamat
3. Cederberg, A.R. 2001. Eesti biograafiline leksikon. Saku: AS Rebellis
4. Linnamuuseum… 2007. Linnamuuseum – A. H. Tammsaare majamuuseum.
http://www.linnamuuseum.ee/tammsaare/index.php . 12.03.2007
5. Untitled... 2007. Untitled Document –
http://www.syg.edu.ee/oppematerjalid/kirjandus/tammsaare.html . 13.03.2007