A.H. Tammsaare, elulooreferaat (0)

Sisukord
1. Elulugu
2. Looming
3. Tõde ja Õigus
4. Muuseumid
5. Kasutatud materjal
A. H. Tammsaare elulugu
Anton Hansen sündis Järvamaal Albu vallas. Ta õppis omal käel lugema ja läks 8-aastaselt kooli. Esimesed teadmised omandas Sääsküla koolis, hiljem õppis Väike-Maarja kihelkonnakoolis, kuhu tuli õpetajaks tuntud luuletaja Jakob Tamm. Seal alustas ta ka ise luuletuste kirjutamist. Kui ta lõpetas kihelkonnakooli, ei avanenud talle kohe edasiõppimise võimalust ning teda taheti jätta koju töömeheks. Alles aastate pärast sai ta isalt loa edasi õppida. Ta õppis Tartus Hugo Treffneri gümnaasiumis ja töötas samal ajal ka " Teataja " toimetuses. Gümnaasiumi lõpetamise järel alustas Hansen õpinguid Tartu ülikooli õigusteaduskonnas. Ülikooliaastatel kirjutas jutustused "Pikad sammud", "Üle piiri", "Noored hinged " jts. Juristidiplom jäi Hansenil saamata, kuna ta haigestus tuberkuloosi.
Anton Hansen-Tammsaare (1878-1940) on eesti kuulsaim kirjanik, kelle peateost "Tõde ja õigus" teab pea iga eestlane. Avaliku kirjanikustaatuse varjus aga peitub keerulise elusaatuse, tundliku loomuse ning väga laialdaste teadmistega inimene. Kirjandusajaloos on Tammsaaret kujutatud erakliku, endassetõmbunud inimesena, pisut igavanagi. Eemale hoidis Tammsaare siiski eelkõige vaid pidulikest tseremooniatest ja suurtest rahvahulkadest. Oma iseloomu poolest oli Tammsaare tegelikult väga seltskondlik, jutukas, lõbus ja sarmikas.
Tammsaare kolis lõplikult Tallinnasse elama 1919. aasta 1.septembril. Enne seda oli ta lühemat aega samuti Tallinnas elanud ja ajakirjanikuna töötanud. Ajakirjanikutöölt Tartu Ülikooli astudes muutusid elukohad sageli: Tartus oli ta lõpueksamid sunnitud pooleli jätma ning kolima ära venna juurde Koitjärvele, et üritada jagu saada kaugelearenenud tuberkuloosist; Koitjärvelt reisis aga hoopis Kaukaasiasse, kus Punase Lageda eesti asunduses õnnestus haigusele lõpuks piir panna. Pärast paariaastast Kaukaasias viibimist tuli Tammsaare taas tagasi Koitjärvele, kust viis tee üsna pea jällegi Tartusse – raskele maooperatsioonile, mille õnnestumise tõenäosust peeti imeväikeseks.
Imekombel kaks korda surmasuust pääsenud kirjanik jäi pärast lõikust mitmeks aastaks Koitjärvele, kus nii isiklikus elus kui ühiskonnas (I Maailmasõda) toimunud murrangud kutsusid temas esile sügavad sisemised kriisid ja muudatused, mille tulemus viimaks avaldus tema suurepärases ja erilises loomingus.
Abiellumisega seoses kolis Tammsaare 1919. aastal jälle Tallinnasse.
Kirjaniku esimene korter asus Õuna tänaval, peale seda elas ta Toom -Kuninga tänaval ning pere (abikaasa Käthe ja nende kaks last, tütar Riita ja poeg Eerik) viimaseks elukohaks sai Koidula 12A maja Kadriorus .
Tammsaare romaanid, esseistika ja lühem proosa vapustavad tänapäevagi lugejat oma sügava elutunnetusega. Tammsaare on ennast lugejate südamesse kirjutanud omapärase keelekasutuse, paradokse täis mõttekäikude ning ebatavaliste tegelaskujudega, kes elavad korraga nii omas ajas kui ka igavikus, olles erilised ja köitvad iga ajastu lugejate jaoks.
Tema tõlketöid avaldatakse tänapäevalgi, näiteks E.T.Lawrenci " Seitse tarkusesammast", Oscar Wilde 'i või Dostojevskit.
Tammsaare suri südamerabandusse 62 aastaselt, 1.märtsil 1940.

Ta oli Peeter ja Ann Hanseni neljas laps. Tal on vennad Jürri (Jüri), Jaan, August, Otto ja kaksikud Hans ja Paul ning õed Maria, Anna, Anette ja Martha
A. H. Tammsaare sai Eesti Punase Risti teenete märgi II klass – 24. veebruar 1938 aastal.1936 püstitati Tammsaarele ausammas Albu vallamaja juurde. Tammsaare sünnipaigas Põhja-Tammsaare talus ja Tallinnas on A. H. Tammsaare muuseum . Tema 100. sünniaastapäeval 1978 püstitati Tallinna A. H. Tammsaare mälestusmärk. Tammsaaret on kujutatud Eesti kahekümne viie kroonisel pangatähel.
Looming
Kirjandusse tuli Tammsaare 20. sajandi alguses külaolustikuliste novellide ja jutustustega ("Kilgivere Kustas ", "Mäetaguse vanad", "Käbe-Kaarli noor naine", "Kaks paari ja üksainus" ( 1902 ), "Tähtis päev", "Vanad ja noored" (1903), "Raha-auk" (1907)).
Tammsaare loomingu kõrgaeg algas näidendist Juudit (1921) ja romaanist Kõrboja peremees (1922). Keskse tähtsusega on 5-köiteline romaan Tõde ja õigus (1926–1933), mis käsitleb Eesti ühiskonnale iseloomulikke arengusuundi 19. sajandi lõpukümnendeist 1920. aastate lõpu majanduskriisini. Ühiskonnaelu arvustavad allegooriline romaan Põrgupõhja uus Vanapagan (1939) ja näidend Kuningal on külm (1936).
Ajapikku omandas Tammsaare looming suure psühholoogilise sügavuse ja ühiskonnakriitilise teravuse, rikastus kunstiliselt ja mitmekesistus elukujutuse poolest. Ta on 20. sajandi eesti kriitilise realismi kõige silmapaistvamaid esindajaid. Samas ei piirdunud Tammsaare temaatikas Eesti maaeluga, vaid käsitles ka ajaloolisi ja fantaasiaküllaseid teemasid. Lisaks romaanidele on Tammsaare avaldanud miniatuure, kunstmuinasjutte, artikleid ja esseid ning tõlkinud hulgaliselt nii ilukirjandust kui publitsistikat.
Esimesed tööd avaldas ta A. Hanseni nime all, kirjanikunime A. H. Tammsaare võttis kasutusele 1902. aastast.
A. H. Tammsaare tuntumad teosed
1908 Pikad sammud
1910 Üle piiri
1909 Noored hinged
1917 Kärbes
1921 Juudit
1922 Kõrboja peremees
1926-1933 Tõde ja õigus
1934 Elu ja armastus
1935 Ma armastasin sakslast
1939 Põrgupõhja uus vanapagan
Tõde ja Õigus
Keskne teos A. H. Tammsaare loomingus on 5-köiteline epopöa "Tõde ja õigus" (1926-33), avar läbilõige Eesti ühiskonna arengust 1870-ndaist aastaist kuni 1930-ndate aastateni; selles on esitatud lai eepiline panoraam taluelust ja linnaühiskonnast. Autori ideelise põhikontseptsiooni järgi polnud tollal valitsevates tingimustes võimalik tõe ja õiguse kooskõlani jõuda, mispärast peategelase tõeotsingud ei viigi sihile. Romaani laia eepilist haaret mitmekesistavad huumor, satiir . Teoses leidub palju sügavalt läbitunnetatud ja veenvalt kujutatud karaktereid. I köide, mille eluline materjal pärineb Tammsaare kodutalust, annab üldistava läbilõike eesti külaelust ja talupoja võitlusest loodusega 19. sajandi viimasel veerandil. Suurearvulisest tegelaskonnast tõusevad esile kaks vastandlikku naabrimeest – omapärased ning jõulised natuurid, kelles kummaski avaldub eesti talupoja iseloomulikke jooni. Vargamäe Andrese karakter ning kogu tema saatus on sügavalt läbitunnetatud kunstiline üldistus üksiktalupoja elust ja võitlusest karmides Põhja-Eesti kõrvemaa tingimustes. Ta ei aima, et siin ootab teda tema paha vaim – Tagapere Pearu. Uskudes oma jõusse, ei võta Andres esialgu Pearut tõsiselt, aga kui algavad nurjumised ja Pearu osutub jonnakuses niisama visaks kui Andres töös, algab Andrese karmistumisprotsess. Andresel on küllalt leidlikkust, et Pearut kohtus ja kõrtsis lüüa naabrimehe oma võtetega, kuid oma elukäigu traagilisi vigu ei saa Andres parandada. Ta juurib küll välja puu, mille otsa Juss enese poos, aga Jussi vari jääb Vargamäele, kust kaob elurõõm. Nüüd on positiivsete ideaalidega Andres oma talus süngem despoot kui Pearu. Nähes oma ideaalide nurjumist, hakkab Andres lohutust otsima piiblist, kuid muutub seejärel veelgi endassetõmbunumaks ja kurjemaks. Näib, et krutskimehel Pearul laabub elus kõik ladusamalt. Raskelt tabavad Andrest 1905. aasta revolutsiooni sündmused, sest poeg Ants langeb karistussalklaste kuulist ja Andres ise saab alandava ihunuhtluse osaliseks . Nüüd neab Andres jumalagi, kellelt ta seni on lootnud õiglust ja troosti. Andrese vastand Pearu on looduse poolt ilma jäetud loova tegevuse vajadusest. Ta polegi südamest kuri ja õel. Naabri kiusamises on ta väsimatu, pealegi on ta südames Krõõda pärast kadedusevari. Teda täidab ainult üks soov: olla Andresest ja tema talust omaga üle. Ent aegajalt löövad Pearu karakteris esile helgemad küljed ning siis võib ta olla lahke , sõbralik ja suurejooneline. Temale on elu kõigepealt mäng, kemplemine ja jõukatsumine, kusjuures tõde ja vale, headus ja kurjus , ausus ja ebaausus on ainult mänguvahendid ärplemises, mitte aga väärtused omaette .
Sügavalt inimlikud karakterid on Tammsaare kujundanud Krõõdast ja Marist, kes annavad eesti talunaise saatusest tõetruu üldistuse. Krõõt on headuse ja kannatlikkuse sümbol, ta malbuse ja siiruse ees taltub isegi Pearu riukalik meel. Kuid Vargamäe on Krõõdale liiga karm, Vargamäe nõuab ohvreid. Krõõdast jääb kõigile helge mälestus, tema elupäevi meenutatakse kui Vargamäe kuldset aega. Mari on alistuv ja kohusetruu naine, kes oma kunagist eksimust tahab heaks teha kannatuste vaikiva talumisega. Romaanis jälgitakse Mari elukäiku teenijapõlvest, millal ta oli elurõõmus noor neiu, läbi sauna- ja perenaiseseisuse valurikka surmani. Iga uus etapp Mari elus on eelmisest süngem ja kannatusrikkam, kuigi Mari tõuseb Vargamäe perenaiseks.
II köide, mille ainestik pärineb H. Treffneri gümnaasiumist, on nooruki kujunemisromaan sajandivahetuse Eesti olustikus, mille tagurliku hariduspoliitika kiuste tungisid noorte teadvusse uued ideed. Peategelaseks on ateismi poole suunduv noormees ja oludele kohanenud vastuoluline koolidirektor.
III köide käsitleb 1905. –07. aasta revolutsiooni sündmusi, selles on edasi antud masside meeleolu ja võitlusepisoode; peategelane jääb aga revolutsiooni otsustaval etapil kõrvalvaatajaks.
IV köites antakse haarav ja sügav psühholoogiline eritlus keskse tegelase abielu karilejooksmisest, millel on ühtlasi laiem ühiskonnakriitiline tagapõhi. Lõpptulemusena kujuneb romaan kogu kodanliku tsivilisatsiooni ja mentaliteedi hukkamõistmiseks.
V köites kandub tegevus uuesti maale, siin jälgitakse taluelu umbes pool sajandit hilisemal perioodil kui epopöa alguses. Lihtsas eluviisis ja füüsilises töös leiab peategelane uuesti sisemise tasakaalu.
Muuseumid
30. jaanuaril 1878 sündis Tammsaare-Põhja talus Vetepere külas Peeter ja Ann Hanseni peres neljanda lapsena poeg Anton, tulevane kirjanik.
Selle taluga olid tihedalt seotud Anton Hanseni esimesed paarkümmend eluaastat . Oma loomingus on Tammsaare jäädvustanud kodukandi inimesed, paigad ja kauni, kuid eluks karmi looduse.
Pärast romaani "Tõde ja õigus" I osa ilmumist 1926. aastal käis Tammsaare-maile palju uudistajaid. Ametlikult aga avati muuseum kirjaniku venna August Hanseni ehitatud elumajas 30. jaanuaril 1958. aastal ning kuni 1972. aastani oli ekspositsioon ainult maja teisel korrusel.
29. jaanuaril 1978. aaastal, Anton Hansen Tammsaare 100. sünniaastapäevale pühendatud pidustuste ajal avati taastatud hoonetekompleks. Uuesti olid ehitatud rehielamu, karjalaut, saunikute eluhooned , piiriaiad ning Tammsaare talu ümbritsevatesse rabadesse rajatud matkarajad.
4. detsembril 2002 moodustati Sihtasutus A. H. Tammsaare Muuseum Vargamäel.

• SA A.H.Tammsaare Muuseum Vargamäel,
  Vetepere küla,
  Albu vald 73402 Järvamaa
  http://tammsaare.albu.ee
  

• Teine A.H. Tammsaare muuseum asub Tallinnas, Kadriorus endises kirjaniku korteris   http://www.linnamuuseum.ee/tammsaare/
  

PILDID
A.H. Tammsaare
A.H. Tammsaare Muuseum Vargamäel
Kasutatud Kirjandus

http://tammsaare.weebly.com/index.html

http://et.wikipedia.org/wiki/A._H._Tammsaare

http://www.slideshare.net/ivi33/a-h-tammsaare

google pildi otsing