Sissejuhatus üldkeeleteadusesse (0)

Kordamisküsimused

1. Keele mõiste.
Keel on märgisüsteem, mida inimene kasutab suhtlemiseks ja mõtlemiseks.
Märk = vorm + tähendus
Märkide liigid:

• sümbolid (puudub motiveeritud seos vormi ja tähenduse vahel)
  
• ikoonid (seos vormi ja tähenduse vahel põhineb sarnasusel)
  
• indeksid (seos vormi ja tähenduse vahel põhineb mingit tüüpi järeldusel, osutamisel)
  

Allkeel e erinev keelekuju - mingi eriala, rühma või isiku keel (nt ametikeeled, olukorrast ja eesmärgist tingitud keele variandid ja isikukeeled e idiolektid)
Formaalkeel - kunstlikult loodud keeled (tehiskeeled, rahvusvahelised abikeeled). Kasutusalad kitsapiirilised, ei saa kasutada ka tunnete väljendamiseks ega sotsiaalsete suhete loomiseks. Põhisümbolite arv on loomulike keeltega võrreldes väike ja nende väljendite tähendused täpsed.
Iga homogeense ühiskonna keel on teatud taseme peegeldus selle rääkijate tegemistest ja maailmapildist. Aga kultuuri ja keele seos ei ole otsene. (Nt USA ja Inglismaa)
2. Verbaalne ja mitteverbaalne suhtlus.
Kehakeel - kõnekeelt saatev mitteverbaalne suhtlus
Loomuliku keele sekundaarsed representatsioonid - nt morsetähestik, punktkiri, vaegkuuljate sõrmtähestik jne
Metakeel e mõistesüsteem
Suhtlus e kommunikatsioon - saatja saadab sõnumi teate vastuvõtjale. Sõnum on materjaalne nähtus või protsess (nt linnulaul, foori punane tuli, kõne). Sõnumi ülesandeks on tavaliselt info edastamine . Ülesanne on täidetud, kui vastuvõtja on sõnumine mingil moel reageerinud . Suhtluse eelduseks on kanal (nt helilained, kompimine , maitsmine, haistmine ). Suhtleda võib eri viise kombineerides.
Kõne e keeleline suhtlus on sõnaline (verbaalne), st selle tähtsamad elemendid on sõnad ja sõnaühendid. Keelelist suhtlust toetab mitteverbaalne suhtlus ( miimika , žestid )
Fülogeneetiliselt e inimese arenguloo seisukohast on kõneuhtlus arenenud arvatavasti umbes saja tuhande aasta vältel. Ajaloos ei teata inimkeelt, mida mingi inimrühm oleks kasutanud igapäevase suhtlusvahendina ainult kirjalikus vormis.
Ontogeneetiliselt e ühe inimese bioloogilise, kognitiivse ja sotsiaalse arengu seisukohast - on selge, et rääkima hakatakse enne kui kirjutama.
Keelelise sõnumi ja selle sisu suhe on keelesidus ning põhineb konventsioonil(on kokkuleppeline) Keelesidus konvektsionaalsus tähendan, et tavaliselt on eri keelte konvektsioonid erinevad. (igas keeles on erinevad kokkulepped) Suguluse, laenude või juhuse tõttu on keeltes palju kokkulangevusi.
Keeleline suhtlus on kahesuunaline ja mitmeti interaktiivne. Oma sõnumit keeleliselt kodeerides peab kõneleja arvestama suhtlussituatsiooni ning kuulaja eeldusi ja teadmisi. Tõlgendusprotsessi muudavad vastuvõtjale kergemaks tastateadmised kõneleja ja kõneaine kohta.
Kuigi suhtlussituatsioon mõjutab mitmeti sõnumi kuju ja selle tõlgendust, on keele üks olulisi omadusi see, et seda on võimalik kasutada ka suhtlussituatsioonist sõltumatutel eesmärkidel.
Info vahendamine ei ole keelelise suhtluse ainus eesmärk. (vandesõnad - märk emotsionaalsest seisundist; palub - eesmärk saada midagi; tervitamine - äratundmise ja sotsiaalsete suhete kindlustamine)
Mitteverbaalne suhtlus hõlmab lingvistilisi nähtusi mida võib jagada kahte rühma: häälekasutusega kaasnevad paralingvistilised vahendid ning ekstraverbaalne (keelevääline) kommunikatsioon e kehakeel.
Hääle abil väljendatakse eelkõige keelelise suhtluse foneetilisi elemente - häälikud, rõhku, intonatsiooni. Sageli vahendab hääl tahtmatult ka saatja emotsionaalset, tervislikku jm seisundit.
Ilmsed, žestid ja pilgud võivad anda infot kõneleja emotsionaalse seisundi, hoiakute ning selle kohta, kuidas ta suhtub vastuvõtjasse, sõnumisse ja selle sisusse. Žestid on tihti kultuurisidusad ja konvektsionaalsemad kui ilmed . Žestide sisu ei ole otseselt seoses nende välise vormiga (nt tervitamine erinevates maades, eitus /jaatus pea noogutamise ja raputamisega erinev). Normaalselt on verbaalne ja mitteverbaalne sõnum omavahel kooskõlas. Kui lapsega suhtlemisel on vanematelt tuleb mitteverbaalne ja verbaalne info korduvalt vastuoluline , siis võib lapse isiksuse areng selle tõttu kannatada.
Pilk on tähtis kõnevoorude struktureerimisel. Sõnumi ettevalmistuse ajal vaatab kõneleja tavaliselt kõrvale, rääkima hakates suunab ta pilgu vastuvõtjale. Pilgu suunamine mujale näitab vastuvõtjale, millal kõnevoor lõpeb, millal avaneb võimalus vooru vahetada.
3. Keel kui struktuur (keele sümbolilisus, keele allsüsteemid, keelesüsteemi avatus ).
Keelel on kaks põhilist allsüsteemi - häälikute süsteem ja tähenduste süsteem. Keele kasutamine seisneb tähenduste edasiandmises hääliksümbolitega. Tähendus- ja hääliksüsteem tingivad keele duaalse(kaheplaanilise) põhiolemuse.
Sümboli vormi suhe sõna potentsiaalsetesse referentidesse ja teiselt poolt tähendusse on arbitaarne e meelevaldne. Sümboli motiveerimatus.
Onomatopoeetilised sõnad - mitmesuguseid hääli matkivad sõnad. (Sümboli vorm on osaliselt motiveeritud) Erinevates keeltes matkitakse hääli erinevalt ning see teeb nad osaliselt arbitaalseteks.
Ikoon - oma referendiga sarnane kujutis (nt kurvilise tee liikulusmärk)
Indeks - vorm on põhjus-tagajärg, kokkukuuluvus- või muus suhtes oma referendiga (paljud mitteverbaalse suhtluse keelevälised märgid; nt hallid juuksed - küpse iga, punastamine - häbelikkus jne)
Allsüsteemid:
Semantika - tähenduste uurimine ;
Fonoloogia - häälikulise strukuuri uurimine;
Foneetika - häälikulise substantsi ning selle tootmise ning vastuvõtu uurimine;
Morfoloogia - sõnade sisestruktuur
Süntaks - lauseehitus
Leksikon e sõnavara - kinnistunud sõnad
Inherentsed e iseloomulikud omadused
Distributsioon e jaotumine
Suhtlussüsteemid saab jagada avatuteks ja suletuteks.
Suletud süsteem koosneb piiratud arvust märkidest. Igale tähendusele või funktsioonile vastab sama vorm, märgid ei mõjuta üksteise tähendust ega ka kogu sõnumi tähendust juhul, kui on kasutatud nende ühendeid. Uusi märke eriti lihtsalt ei teki. (nt loomadele iseloomulik suhtlussüsteem)
Avatud süsteemid on ainult loomulikud keeled. Üldkeele sõnu on kümnetes tuhandetes, paljudel sõnadel on mitu tähendust. Avatud süsteemi tähtis omadus on loovus; uusi märke võib moodustada vastavalt vajadusele.
Rekursiivne iseloom - reeglit saab rakendada korduvalt (nt rinnastumise ja alistumise korral)
4. Keeleuniversaalid .
Universaalne grammatika
Universaalid e keelte võimalikud ühised omadused ja struktuurid .
Paljud esitatud universaalidest on implikatiivsed (Omadus b esineb, kui on olemas omadus a; kuid omadus a ei täheda omaduse b olemasolu)
Mitteimplikatiivne universaal - mingi omaduse a esinemist teistest omadustest sõltumata (nt kõigis keeltes on oraalseid vokaale)
Absoluutne universaal - üldistus võib olla eranditu
Universaalne tendents - vastan absoluutsele universaalile; on lubatud mõningad erandid
5. Sotsiaalkultuuriline ja bioloogilis- kognitiivne aspekt keeles.
Keeleline suhtlus on inimese sotsialiseerumise tähtsamaid vahendeid ja väliseid tunnuseid. Keelelise relatiivsuse hüpotees - (tugev variant, millel enam eriti pooldajaid pole)esimese keele sõnavara, tähendussüsteem ja grammatika määravad indiviidi maailmapildi, tema tegelikkuse mõistmise viisi. (Nõrgem ja reaalsem variant) Esimene keel küll suunab ja mõjutab meie maailmataju ja reaalsuse mõistmise kujunemist, kuid ei määra seda.
Keelekollektiivile olulised kultuurinähtused kodeeruvad juba keele sõnavarasse. (nt saun ja suusatamine ) Palju kultuurilise käitumise vormid eeldavad loomulikku keelt, nad väljenduvad loomuliku keele kaudu. (Teise astme sümbolisüsteemidesse kuuluvad nt rahvaluule, vanasõnad, rituaalid jne)
Kollektiivne mälu - osa vahendatud teadetest on osutunud nii kasulikuks, et need on kinnistunud keelesüsteemi osaks; keelekollektiivile kasulik info on kodeeritud sõnade ja nende tähendustena.
Keel ( Popperi arvates) on inimesele fundamentaalse tähtusega, kuna just keel moodustab ühenduslüli keha ja meele vahel.
6. Keeleteaduse suundi.
Keeleteadus e linvistika - loomulike keelte teadusliku analüüsiga tegelev teadus. (uurivad keeleteadlased e linvistid e keeleuurijad) Laias täheduses filoloogia .
Üldkeeleteadus käsitleb loomulike keelte kirjeldamise üldisi teoreetilisi probleeme ning arendab ja analüüsib keeleteaduse uurimismeetodeid.
Võrdlev -ajalooline keeleteadus - 19.saj Euroopas, pani aluse paljusid keeli haaravale empiirilisele analüüsile, keelte genealoogilisele rühmitamisele ja keeletüpoloogiale.
Deskriptiivne linvistika - tihedalt seotud sadade Põhja-Ameerika mandri põliselanike keelte uurimisega.
Keelesüsteemi autonoomsus - keelesüsteemi uuritakse lahus kõigist kontekstuaalsetest nähtustest ja argikeele varieerumisest. (ei arvestata nt murdeerinevusi, situatiivset varieerumist ja idiolektsust)
Keeletüpoloogia - keelte struktuurijoonte võrlemine ja sellele toetuv üldine liigitamine .
Struktuaalne keeleteadus e strukturaallingvistika - 20.saj üldkeeleteaduse valitsev suund, mida on vastandatud võrdelv-ajaloolise keeleteadusega.
Funktsionaalsed keelekategooriad - ( sotsiolingvistika ) iseloomulik on keele uurimine selle funktsioonidest lähtudes, arvestades kasutust , konteksti ja keelekasutaja omadusi. Keelt ei uurida idealiseeritud süsteemina.
Dialektoloogia e murdeuurimine
Kognitiivne keeleteadus - rõhutab keele sõltuvust inimese teistest kognitiivsetest võimetest ja isefi motoorsetest tegevustest
Tekstilingvistika - uurib terviktekste; vestlusanalüüs - uurib reaalseid vestlusi ; pragmaatika - uurib keelenähtuste tõlgenduste sõltuvust keelevälistest situatiivsetest faktoritest; kriitiline linvistika - püüab seletada keele ja ideoloogiate ning keelekasutuse ja võimukasutuse seoseid .
Autonoomsest keeleteadusest tuleb lahus hoida psühholingvistika, mis keskendub keeleprotsessi mehhanismide selgitamisele empiiriliste, eelkõige psühholoogias kasutatavate meetoditega. Psühholingvistika tähtsamateks uurimisobjektideks on kõne tootmine ja tuvastus.
Autonoomsest keeleteadusest tuleb eristada ka neurolingvistika . Neuro- ja psühholingvistika erinevused ei ole suured. Neurolingvistikas keskendutakse keelevõime lokaliseerimisele ajus ja keelekasutusprotsesside esindatusele inimese närvisüsteemis.
Logopeedia - keele- ja kõnehäirete uurimine
Sünkrooniline uurimine selgitab probleemi teatud ajahetke seisukohalt, teeb ajalise läbilõike, võtmata arvesse ajahetkeni viinud ajaloolist arengut. Tavaliselt mõeldakse selle all uurimise toimumise ajal kasutusel olevate keelevariantide kirjeldamist ja/või analüüsimist.
Diakrooniline uurimine arvestab ajalist arengut ja kirjeldab eri etappide keelemuutusi.
Keele sünkroonia on tema hetkeseisund, diakroonia on ajalooline areng (keeleajalugu).
Foneetika - kõne häälikuline aines ning selle tootmine ja tuvastamine . Iseloomulikuks teemaks on maailma keelte hääldusressursside kirjeldamise süsteemi loomine, mis paneb aluse lingvistiliselt motiveeritud keeleteadusega tegelemisele.
Etnolinvistika e antropoloogiline keeleteadus - rõhutab, et keelt ei saa uurida lahus seda kasutatavatest inimestest ja nende kultuurist laias tähenduses.
Kontrastiivne keeleuurimine - tähelepanu all on keelte struktuuride võrlemine ning eesmärgiks on välja selgitada mis võib raskendada seda võõrkeelena õppimisel.
7. Keeleteaduse ajaloo põhijooni.
Keeleteadus iseseisva teadusena tekkis 19.saj.
Panini (maailma esimene linvist) - fonoloogia ja morfoloogia kirjeldused, mis on täiesti professionaalsed isegi tänapäeva lingvisti pilguga vaadates.
Modistid - grammatikate autorid
Diakrooniline keeleuurimine - laiem ajalooline keeleuurimine
Eesti keeleteadlased: Andrus Saareste (1892-1964),
Paul Ariste (1905-1990) - uurimisobjektideks eesti keele foneetika ja hiljem laiemalt fennougristika.
Strukturalism e strukturaalne keeleteadus - tähtsamaid teooriaid humanitaarteaduses 20.saj.
Struktuur on kooslus , mis koosneb teatud viisil struktureeritud osade väärtusest, mis üksteisest erinevad ning on osalt määratletud selle kaudu, millised on selle teised osad.
FONEETIKA
8. Foneetika uurimisvaldkond. Kõneakti mõiste foneetikas.
Foneetika tegeleb kõneloome- ja tuvastusega ja akustilise ehituse analüüsiga. Foneetika peamiseks ül on luua selline süsteem, mille abil saaks kirjeldada ja liigitada maaima keelte häälikulisi ressursse. ( Artikulatoorne foneetika e kõneloome uurimine, akustiline foneetika e kõnesignaali analüüs, auditiivne e tajufoneetika e kõne tuvastamine)
Kõneakti all mõistetakse suulise suhtlusprotsessi põhilisi etappe .
Üldistatult viis etappi :

Sõnumi kodeerimine - mõte, mõistestamine (sõnumi tähendusesituse kujutamine vastavalt mõttele)ja keelendamine (tähendusesituse kodeerimine keelelisse vormi)

Sõnumi tootmine - neuraalne ja füsioloogiline tegevus (artikulatoorne foneetika). Põhisagedus - tajutava helikõrguse keskseim omadus (mõjutab ka rõhu asetust); Fonatsioon - häälekurdude tegevus; võnked annavad energia, mille abil neelu , suuõõne ja huulte vahelise ava suurust muutes moodustatakse häälikud. Õõnte kuju muudetakse keelelihaste, huulte ja pehme suulae abil, see ongi hääldus.

Sõnum signaalina - helilaine (akustiline foneetika)

Sõnumi vastuvõtmine - füsioloogiline ja neuraalne tegevus (auditiivne e tajufoneetika)

Sõnumi dekodeerimine - tuvastamine, mõistmine
Pulmonaalne mehhanism - kopsud
Glotaalne mehhanism - kõri liikumine üles-alla (moodustatakse; kui kõri liigub üles poole ejektiive e suruhäälikuid, kui kõri liigub allapoole siis implosiive)
Egressiivne häälik - õhuvool suundub väljapoole (primaarsed häälikud, lihtsam moodustada)
Ingressivne häälik - õhuvool suundub sissepoole. (Imihäälikud (click) - suus tekitatud õhuvooluga moodustatud ingressiivsed konsonandid )
Põhisagedus mõjutab kõige rohkem hääle tajutavat toonikõrgust - eriti intonatsiooni.
Helilised häälikud - hälekurrud vibreerivad (nt vokaalid ja konsonandid)
Helitud häälikud - häälekurrud ei vibreeri, õhk voolab vabalt läbi häälepilu sellest kõrgemal asuvatesse õõntesse.
Glotis e häälepilu - häälepilu kokkusurumisega moodustatakse kõrisulghäälik e larüngaalklusiil
Põhitooni kõrval on veel ülemtoonid (põhisageduse kordsed )
Formandid - võimendunud ülemtoonid
Dekodeerimist e tõlgendaist kujutatakse tavaliselt kaheosalisena. Kõne tuvastamine - sõnumi häälikulise ehituse peamiste tunnusjoonte identifitseerimine. Mõistmine - foneetilis-fonoloogiliselt tuvastatud signaali tegelik tõlgendamine e sellele tähenduse andmine.
Sõnumi vastuvõtjas toimuvate mentaalsete protsesside ül on:
-identifitseerida sõnade struktuur ja tähendused;
-lahendada võimalikult hästi mitmetähenduslikud juhtumid ;
-otsustada, missugustele referentidele viitavad iseseisva tähenduseta pronoomenid;
-otsustada, mis on uus info; integreerida uus info sobivalt selle ehtke mentaalsesse teadmusse;
-otsustada püsimälus pärinevaid argiteadmisi kasutades, missugused on kõnealuste objektide omavahelised seosed ja reaalsed tõlgendamisvõimalused
9. Foneetiline transkriptsioon .
Olulisimaks abivahendiks keelte häälikuressursside selgitamisel on foneetiline transkripstioon, kõne häälikute ja teiste tähtsate tunnuste märkimine. Transkripstioon on oluline, et eri keeli saaks foneetiliselt kirja panna ühesugusel ja arusaadaval viisil.
See on eriti kasulik kolmel juhul:
-kui uuritakse mingi keele v murde häälduse üksikasju v erijooni;
-kui keelt ei ole varem uuritudja püütakse selgitada selle häälikulist ehitust;
-kui keele õpetamisel on vaja näidata sõna häältust.
IPA - Rahvusvahelise Foneetikaühingu tähestik, mille esimesed versioonid loodi juba 19.saj.
Germinaadid - silbipiiriga poolitatud topelthäälikud
Kasutusel on ligikaudne transkriptsioon (väikestele erinevustele ei pöörata tähelepanu) ja täpne transkriptsioon (kasutatakse rohkesti lisamärke e diakriitilisi märke).
IPA põhimärkide kõrval vajatakse foneetilises transkriptsioonis ka diakriitilisi märke (osutavad lisaartikulatsioonile). Tähistatakse nasaalsust, juhuslikku nasaliseerimist, helitu klusiili nõrka aspiratsiooni , konsonandi palataliseerumist, afrikaati, helitustumist.
10. Häälikute liigitus kõneloome seisukohast.
Segmedid e häälikuüksused - vokaalid ja konsonandid. Nende vastandiks on suprasegmentaalsed omadeused (nt kvantiteet , rõhk, intonatsioon ja rütm).
Segmenteerima e eristama - nt oma esimest keelt suudad segmenteerida teistest.
Emakeele hääldamis- ning tõlgendamisharjumused mõjutavad seda, kuidas kuuldakse teisi hääli. Need on kuulmisel põhineva transkriptsiooni peamised puudused.
Vokaalid on helilised häälikud. Vokaalide hääldamisel on artikulaatoriks keeleselg. Hääldusviis oleneb keeleselja kõige kõrgema koha ja selle lähima suulae koha vahelisest kaugusest (kõrgus). Jaotatakse kolme rühma: eesvokaalid , keskvokaalid ja tagavokaalid .
Eristatakse nelja kõrgusastet: kõrge, keskkõrge, keskmadal, madal.
Labidaalsus(kolmas oluline): labidaalse- huuled on ümardatud; illabidaalsed - huuled ümardamata
Häälduses pingsus (mõningate keelte kõrged vokaalid): pingsad ja lõdvad.
Diftong - koosneb kahest ühte silpi kuuluvast erineva kvaliteediga vokaalist.Diftongi vokaale ei saa lahutada, kuna diftongi hääldamisel liigub keel pidevalt. Nt Inglise keele on diftongid: kõrgenevad (teine vokaal kõrgem kui esimene) ja madalduvad. Eesti keeles on 36 diftongi (neist 10 ainult võõrsõnades).
Konsonantide arikulaator on tavalisel mingi keele osa, vahel ka alumine huul . Hääldusviisi alusel liigitatakse konsonante vastavalt kitsuse iseloomule.
Tähtsamad hääldusviisid:
klusiilid e sulghäälikud (täielik sulg , õhuvoolu läbipääs täielikult suletud),
frikatiivid e hõõrdhäälikud(ahtuses tekib kahin, nt f, v, s, z, h jne),
Frikatiivide kaks põhilist alarühma: sibilandid e sisihäälikud e s-häälikud ja spirandid e hõngushäälikud e piluhäälikud ( nt f, h, v jne)
afrikaadid (klusiilialgulised frikatiivid),
nasaalid e ninahäälikud (klusiili meenutav kitsus suus, käik ninaõõnde avatud, nt m, n jne),
lateraalid e külghäälikud (keele keskel kulgev sulg, õhk voolab vabalt üle keele servade , nt l),
tremulandid e värihäälikud (väringute seeria või mõnikord ja üks väring, nr r),
poolvokaalid (nt j)
Paljudes keeltes on oluliseks konsonantide liigitamise aluseks helilisus (helilised, helitud).
Retroflekssed konsonandid (keeletipp pöördub üles ja tahapoole) nt inglise keeles, riigirootsi keeles, paljudes India keeltes.
11. Suprasegmentaalsed nähtused.
Kõne suprasegmentaalsed e prosoodilised omadused on kvantiteet (pikkus), rõhk ja intonatsioon, mis kokku moodustavad prosoodia . Suprasegmentaalsed omadused võivad olla seotud ainult segmentidega, kuid üldiselt esinevad need sõnades, fraasides või lausungites.

• Kvantiteedisuhteid juhivad kõne tootmisel aju ajastus- ja koordinatsioonimehhanismid. Kvantiteedi akustiline vaste kõnesignaalis on ajaline kestus, kõne vastuvõtul vastab sellele tajutud pikkus.
  
• Rõhku reguleeritakse õhuvoolumehhanismiga koos fonatsiooniga. Rõhu akustiline vaste on intensiivsus, kõne tajumisel vastava hääle tugevus. Pearõhk (märgitakse IPAs ülapüstjoonega), kaasrõhk (alapüstjoon), liikuv sõnarõhk (distinktiivne rõhk, rõhk muudab sõna tähendust)
  

Kinnistunud sõnarõhuga keeltel on pearõhk alati samal silbil, sellisel juhul on sõnarõhul piiritlev funktsioon.
Neutraalrõhulisus - mittekontrastiivne rõhk.
Üldine tendents on keeltes see, et rõhk asetub sõnale, mis väljendab uut infot (remaatiline rõhk).
Emfaas e tunderõhk (väljndab tundeid)

• Sõnade tooni ja lause intonatsiooni määrab häälekurdude võnkumise sagedus (fonatsioon). Selle akustiline vaste on põhisagedus e põhitoon, millele kuulmisaistingu tasemel vastab helikõrgus.
  

Toonikeeled - keeled, kus intonatsioonierinevused muudavad sõnade tähendusi. Toonide esinemine ei sõltu sõnarõhkust, silpide arvust või grammatilistest omadustest (kui esineb siis on tegu tooniaktsendiga)
FONOLOOGIA
12. Fonoloogia uurimisobjekt .
Fonoloogia uurimisobektiks on keele häälikusüsteemid. Fonoloogia tähtis osa on häälikute foneetiliste erinevuste funktsioonide analüüs.
Häälikuid ja häälikustruktuure vaadeldakse paljudel abstraktsiooni tasanditel. Kõige madalama abstraksiooni tasandi üksused on häälikud e foonid. Foneetiline esitus - märkimata jäetakse kõnelejast sõltuvad isiklikud omadused, sõnad on üksteisest lahutatud, kuigi kõnes seda ei ole.
13. Minimaalpaari mõiste ja foneemideks liigitamise põhiprintsiibid.
Foneemianalüüsi põhiline meetod on minimaalpaarianalüüs.
Minimaalpaar - koosneb kahest sõnast, mis on eri tähendusega ja erinevad teineteisest vaid ühe hääliku võtta (nt muu-suu, kala-kana jne). Einevad häälikud on fonoloogilises opositsioonis. Minimaalpaar tõendab, et häälikud on eri foneemid , õigemini eri foneemide esindajad e allofoonid.
Opositsioonis olevad häälikud ja nendevahelised erinevused on distinktiivsed e tähendusi eristavad.
Täiendav jaotumine e komplementaarne distributsioon - kui kahe häälikuga ei leidu ühtegi minimaalpaari ja kumbki esineb vaid sellises ümbruses, kus teine ei esine.
Kui häälikud on ka foneetiliselt sarnased, on nad ühe ja sama foneemi esindajad e allofoonid.
Allofoon - ühe ja sama foneemi foneetiline variant. Kahte häälikut peetakse ühe ja sama foneemi allofoonideks vaid siis, kui nad on foneetiliselt lähedased
Märgatavad e ekstrinssed allofoonid - kuuldavalt erinevad; kalduvus põhjustada hääldamisvigu ja seega interferentsi võõrkeeleomandamisel.
Märkamatud e intrinssed allofoonid - tajupiirangulised, erinevused pole kuulda
Kui kaks häälikut esinevad samas häälikuümbruses, olenemata sealjuures omavahel opositsioonis (ja kujutavad endast ühe ja sama foneemi allofoone), on nad vabas vahelduses. (Nagu vaba otsus, kumba kasutada)
14.Fonoloogilised tunnused.
Fonoloogiliste tunnusjoonte teooria - foneetilise põhiliigituse edasiarendus. Eesmärgiks on leida universaalsete foneetiliste põhiomaduste võrgustik, mida saaks kasutada mis tahes keele kirjeldamisel. Fonoloogilisi tunnuseid kasutades näidatakse iga foneemi puhul, missugused kasutusel olevad tunnused selles realiseeruvad.
Fonoloogilised tunnusjooned on binaarsed e neil on üldiselt kaks väärtust. (nt helilised/helitud, nasaalsed/oraalsed, labidaalsed/illabidaalsed)
Liiasusreeglid e ennustatav omadus
Fonoloogiliste tunnuste üks om on see, et nad ei kirjelda kõiki foneetilisi detaile alati täpselt. (tunnustetabel)
Fonoloogiliste tunnuste tähtis kasutusala on loomulike klasside väljendamine (häälikusegmentide klassid, mille liikmed on keele teistest häälikutest ühemõtteliselt eristatavad vähemate tunnuste abil kui on vaja klassi üksiksegmentide ammendavaks kirjeldamiseks).
Eesti keeles on loomulikeks klassideks: vokaalid, eesvokaalid, labidaalsed eesvokaalid, klusiilid, nasaalsed konsunandid, helilised konsonandid, alveolaarsed konsunandid, obstruendid.
Mida avatum on kõnetrakt, seda sonoorsem e kõlavam on moodustatav häälik.
15. Foneemi olemus, foneemisüsteemid.
Foneem on suhteliselt abstraktne häälikusüsteemi üksust tähistav üldmõiste, mis realiseerub kõnes varieeruval kujul. Seda tõestavad täiendav jaotumine ja vaba vaheldus . Foneemide seletamisel on levinud kaks tradistiooni: foneemid häälikuperedena ja foneemid funktsionaalsete üksustena.
Häälikupere - selliste omavahel foneerilises suguluses olevate allofoonide rühm, mille liikmed ei ole opositsioonis.
Foneemide märkimiseks tuleb kasutada mingit eeskuju, Selleks on kaks võimalust:

Võib kasutada peaallafoone e foneeminorme - kõige kõrgemat distributsiooni omavad e kõige rohkearvulisemates häälikuümbrustes esinev allofoon.

Käsitleda foneemi eeskuju probleemi nimetamise küsimusena, nii et representatsiooniks võidakse valida suvaline märk (nt vastav tähestiku märk)
Fonoloogiliste tunnusjoonte tabelid on fonemide disdikntiivse sisu täpsed kajastused. Funktsionaalse määratluse järgi on foneemid distinktiivtunnuste kimbud .
Keele foneemid moodustavad foneemisüsteemi e foneemiventari. Keelt saab fonemiseerida (s.o keele foneeme määrata) erinevatel abstraktsioonitasemetel ja seega võib saada kvalitatiivselt ja kvantitatiivselt erinevaid tulemusi.
UPSID - fonoloogiline andmebaas ; selles on 317 keele foneemisüsteemi andmed; keelte valik on tehtud väga hoolikalt, et maailma keelkondade igast rühmast oleks võetud parim esindaja.
Implikatiivsed sõltuvused (UPSIDi andmete põhjal), peaaegu eranditeta reeglid. UPSIDi põhjal ei ole sajaprotsendilisi universaale, ei ole leitud ühtegi kindlat vokaali või konsonanti mis esineks kõigis uuritud keeltes.
16. Fonotaktika .
Fonotaktika - foneemide ja foneemijärjendite kombineerimis- ehk seondumispiirangute süsteem. Fonotaktilised piirangud on akutaalsed just konsonantühendite ja vokaaliühendite osas. Fonotaktilised reeglid puudutavad foneemide loomulikke klasse .
Lähipiirangud - kehtivad kõrvuti asuvate segmentide puhul
Kaugpiirangud - kehtivad üksteisest kaugemal asuvate segmentide osas.
Süstemaatilised augud keele foneemide liitmise reas- fonotaktilisi piiranguid rikkuvad foneemijärjendid, nt mingis murdes
Juhuslikud augud - järjendid, mis ei riku fonotaktilisi piiranguid, kuid mida tegelikus keeles üksustena siiski ei esine.
Fonotaktilistel aukudel on tähtis kommunikatiivne ülesanne (nende ül on suurendada sõnumi liiasust, ennustatavust, aimatavust). Konsonant on informatiivsem ja raskemini ennustatav kui vokaal. Vokaalid on vähem informatiivsed ja neid on seetõttu kergem ära arvata.
MORFOLOOGIA
17. Morfoloogia uurimisobjekt.
Morfoloogia e vormiõpetus - uurib sõnade ehitust nende morfoloogilistest osistest (morfeemidest) lähtudes. Morfoloogia jagatakse kahte ossa: sõnamuutmine ja sõnamoodustamine.
Morfeem on väikseim tähendusega üksus. Morfeemide järjestuse uurimist nim morfotaktikaks
18. Sõna.
Keelesüsteemi tähtsamad struktuuriüksused on lause ja sõna. Neid esineb kõikides teadaolevates keeltes.
Üksused: sõnaraamatu märksõnad (kala), relisatsioonid/ muutevormid (kalale), tuletised (kalastama) - tavaliselt iseseisvad märksõnad sõnaraamatus, liitsõnad (tavaliselt ka eraldi märksõnad sõnaraamatus).
Sõnadel on tähendus (need väljendavad mõtet, mida kõneleja kavatseb öelduga edastada ).
Sõna võib vastavas kõneaktis sobiva intonatsiooni ja rõhuga hääldades olla iseseisev lause (nt vastusena küsimusele).
Permutatsioonitest - tõestab et sõna on iseseisev, nt kui paigutada sõna teise, kuid lause on ikka korrektne .
Üksikesinemine ja permutatsioonivabadus ei ole piisavad sõna kriteeriumid. (nt ing k. a ja the)
Kolmas kriteerium on sõna teriklikkus e kohesioon (st et sõna koosseisu ei saa tuua teisi lauses esinevaid sõnu). See aga ei ole üldkehtiv, kuna eksisteerib inkorporatsioon e grammatiline protsess, mille tulemusena sõnast saab teise sõna osa.
Sõnavormid e sõnade esinemisjuhud (sõne e sõnavormi konkreetne esinemisjuht tekstis)
Lekseem e algvorm e sõnaraamatuvorm.
Muutevormid e lekseemi teisendid e sõna eri vormid
Fonoloogilised sõnad - sõnavormid, mille sõnaks klassifitseefimisel kasutatakse fonoloogilisi kriteeriume
Morfoloogiline junktuur e morfoloogiline piir
Liesoon e seostus (nr prantsuse keeles sõnad on kõnes justkui seotud omavahel)
Ortograafilised sõnad - koosnevad põhiliselt tähtedest, tähemärkide järjend, mille kummalgi pooolel on vahe/kirjavahemärk/lause algus või nende kombinatsioon.
Sekundaarsed ortograafilised sõnad - lühendid
Kui arvestatakse nii tavaliste sõnade kui sekundaarsete sõnadega on märgijärjend.
Grammatiline sõna - fonoloogiline või ortograafiline sõna, mida on tõlgendatud vastava keele morfoloogilistele kategooriatele.
Homonüümia - struktuuriline mitmetähenduslikkus
19. Morf , morfeem, allomorf.
Morfoloogilise analüüsi objektiks on fonoloogilised või ortograafilised vormid. Selle üks eesmärk on määratleda väiksemaid tähendusüksused - morfid e formatiiv - generatiivses fonoloogias)
Morfidel on iseseisev tähendus või grammatiline funktsioon. Morfide piire e junktuure tähistatakse tavaliselt plussiga (talu+s+ki). Morfide tähendust on tihti väga raske kirjeldada (nt luge+da).
Segmenteerimine e foneemi- või tähejärjendi liigendamine (sõna väikseimad osised võetakse lahti)
Morfianalüüsi on tihti väga raske tõlgendada. Mõned sõnad on leksikaliseerunud iseseisvateks lekseemideks.
Morfipiirid võivad olla kas läbipaistvad (vastab nii struktuuriliselt kui ka semantiliselt selgelt üldreeglitele) või läbipaistmatu e opaakne.
Paljude sõnade tähendus muutub ja iseseisvuvad, seetõttu ei ole võimalik ammendav ja ühemõtteline morfianalüüs.
20. Aglutinatsioon ja fusioon .
Aglutinatiivsed sõnavormid - sõnalõppe või muid vorme lükitakse üksteise järele ilma üksikmorfide tähenduse ebamäärastumise ja häälikuvariatsioonide tekkimiseta.
Aglutinatsioon - iga morf esineb selles sõnavormis oma põhitähenduses ja fonoloogilisel normaakujul.
Fusioon - kaks või rohkem tähendusüksust on üksteisse sulandunud nii, et nende vorme ei saa üksteisest eraldada.
Fusioonikeeled - keeled, kus on palju muutenähtusi ja eriti tavalised on kohvermorfid (semantiliselt kompleksne kuid vormiliselt jagamatu morf).
Kõik kokku kuuluvad elemendid ei pruugi järjestikku esineda. Nt osade keelte põhitüved koosnevad kolmest konsonandist e radikaalist. Sõnavormid tekivad, kui radikaalide vahele paigutuvad vokaalid.
Jäänukmorf - üldjuhul esinev vaid kindlas seoses ega saa esineda iseseisvana teistes seostes. (nt uhi-, võhi-, jne)
Nullmorf - peitemorf, ei avaldu struktuuriliselt (ei realiseeru ei foneemide ega tähtede kujul)
Kokkukuuluvad morfid on sama morfeemi allomorfid . Kui kaks morfi on omavahel opositsioonis, kui kaks morfi on vormiliselt erinevad aga tähenduselt samad. (siis on allomorfid)
21. Morfofonoloogiline varieerumine.
Morfofonoloogiline varieerumine - morfeemide allomorfide häälikuvarieerumine.
Kaks peamist variatsiooni liiki:

• Fonoloogiliselt tingitud varieerumine - fonoloogiliselt tingitud variatsioon on morfeemi allomorfide häälikuvariatsioon, mille määravad fonoloogilised tegurid (häälikuümbrus)
  
• Grammatiliselt tingitud varieerumine - määravad ümbritsevate lõppude ja/või tüvede grammatilised omadused
  

Morfofonoloogilised realisatsioonireeglid - kirjeldavad , missugustel tingimustel ja mis kujul morfofoneemid raliseeruvad.
Supletiivsus (morfide liigituse erijuhtum) - semantiliselt kokku kuuluvad ja täiendava jaotumise vahekorras olevad morfid on oma fonoloogiliselt ja ortograafiliselt koostiselt täiesti erinevad.
Protsessimorfoloogia e IP-morfoloogia - morfoloogia meetod, milles teatud allomorfid tuletatakse abstraktsemaist representatsioonidest või teistest allomorfidest.
IA-morfoloogia - IP vastand ; ei võeta seisukohta abstraktsete morfeemitasandi probleemide osas; loetletakse vaid keerulisemate juhtude allomorfid ja nende distributsioonid.
22. Morfeemide liigitamine.
Morfeeme saab liigitada mitmel viisil: distributsiooni alusel (vabad, seotud), tähenduse alusel (leksikaalsed ja grammatilised). Morfoloogiliste ja süntaktiliste funktsioonide järgi jagunevad seotud morfeemid muutelõppudeks ning tunnusteks ja tuletusliideteks, vabad morfeemid sõnaliikideks.
Morfeemiklass - morfeemide rühm, mille liikmed käituvad teatud omaduste poolest sarnaselt. (nt kääne, substantiiv jne)
Vaba morfeem - võib oma suvalise allomorfi kujul esineda iseseisva sõnavormina, ilma et temaga kohustuslikult liituks teisi morfoloogilisi elemente
Seotud morfeem - esineb alati koos teiste morfeemide või sõnadega, mitte kunagi iseseisva sõnavormina. Seotud morfeemide (v.a jäänukmorfid) kohta kasutatakse ka terminit afiks . Afiks liitub tavaliselt tüvele.
Juurmorfeem - tüve minimaalne põhiosa, mis esindab lekseemi
Kolme liiki afiksid:

• Prefiksid (tüve ees asuvad)
  

Tsirkumfiks - prefiksi ja sufiksi kohustuslik kombinatsioon
Reduplikatiivne - prefiks sisaldab tüve alguskonsonanti
Keel, milles esinevad anult prefiksid - prefiksikeel

• Sufiksid (tüvejärgsed)
  

Eesti keeles tunnused ja lõpud. Sufiksid on maailmakeeltes tavalisemad kui prefiksid. (sufiksikeeled)

• Infiksid (tüve sees paiknevad)
  

Esinevad palju harvemini kui prefiksid ja sufiksid.
Kliitikud - sõnade morfotaktilistel äärealadel esinevad kliitilised morfeemid. Kliitikud ei näita sõna suhet lause teiste sõnadega, neil võib olla keerulisi paragmaatilisi funktsioone. Kõneleja kasutab neid tihti oma arusaamade või seisukohtade väljendamiseks või situatiivsete nähtuste rõhutamiseks.
Kliitikud on seotud, mitte iseseisvad morfeemid, kuid nad on ikka rohkem sõna moodi kui nt muutelõpud. Kliitikuid ei peeta alati afiksiteks.
23. Morfotaktika.
Morfotaktika - morfeemiklasside järjestus sõnas ja seda reguleerivad piirangud.
Üldiselt: liited asuvad tüvele lähemal kui tunnused ja lõpud
Teatud seotud morfeemide ühesugune morfotaktiline käitumine on aluseks morfeemide distributiivsele liigitamisele.
24. Muutmine, tavalisemad muutekategooriad.
Muutmine on morfoloogiliste vahendite kasutamine lekseemidest uute sõnavormide, muutevormide moodustamiseks. Muutevormid väljendavad eelkõõige grammatilisi seoseid.
Keele muutekategooriad koosnevad opositsioonis olevatest morfosüntaktilistest tunnustest.
Mofrosüntaktilsi tunnuseid realiseerivad segmentaalsed või suprasegmentaalsed morfeemid. Morfosünaktiline tunnus võib realiseeruda ka varjatult e nullmorfina.
Sõna muutmisel selle sõnaliik üldjuhul säilib. Sõnade tuletamisel aga võib muutuda.
Muutmisele on iseloomulik, et tüvilekseemi tähendus erinevates muutevormides säilib.
Tüüpilised muutemorfeemid väljendavad süntaktilisi seoseid e sõnadevahelisi seoseid lauses.
Keele tähtsamad morfosüntaktlised kategooriad koos oma morfosüntaktiliste tunnustega moodustavad kelle muutesüsteemi.
Muuttüübid e eesti keeles käändkonnad ja pöördkonnad. Substantiivide muuttüübid - deklinatsioonid. Verbide muuttübid - konjugatsioonid.
25. Muuteparadigmad.
Keele morfosünaktilised tunnused määravad, missuguseid muutevorme erinevatel sõnaliikide sõnadel olla saab. Nende vormide täielik kogum moodustab lekseemi muuteparadigma.
Paradigmaatline morfoloogia - peaiseks meetodiks on muutenähtuste kirjeldamine nii, et uuritava keele kõikidest muuttüüpidest koostatakse näiteparadigmad. Põhiüksused on sõnavormid ja muutüksused.
Mõnikord ei ole sõnal täielikku sõnavormide paradigmat. Mõned vormid võivad olla keelevastased, sellisel juhul on tegemist defektiivse muutumise e vaegmuutumisega. Puuduvad vormid on paradigma augud.
Plurale tantum - sõnad, millel puudub ainsuse vorm
Sinugulare tantum - puudub mitmuse vorm
Ühepöördelised verbid - sõnad, mis pöörduvad ainult ühes isikus
26. Morfoloogiline markeeritus .
Markeerimata - tähendab mõnikord tunnuse puudumist, olulisim tunnus on see, et on lihtsam kui markeeritud liige.
Markeeritud nähtused alluvad keelemuutustele kergemini kui markeerimata nähtused.
27. Keelte morfoloogilised tüübid.
Isoleerivad keeled - neis ei ole seotud morfeeme. Kõik sõnad on muutumatud, selgelt eristatavad, isoleeritud tervikud. Isoleerivas keeles väljendatakse sõnadevahelisi suhteid lauses sõnajärje, prosoodiliste vahendite ja sageli muutumatuid sõnu meenutavate partiklite abil.
Aglutineerivad keeled - tüvesid ja lõppe kokku liimivad keeled, kasutatakse palju seotud morfeeme, mis tavaliselt liituvad muutumatu sõnatüvega. Morfoloogilisi variatsioone ei ole.
Fusiivsed keeled - rohkesti tüvesiseseid, tähendust mõjutavaid häälikuvariatsioone. Morfide segmenteerimine on sel juhul raske või isegi võimatu. Samal grammatilisel tähendusel võib olla mitmeid avaldumisvorme.
Polüsünteetilised keeled - väga palju seotud morfeeme ning nende tähendus sisaldab tavaliselt rohkemar kui tavaline muutelõpp või liide . Polüsünteetilistes keeltes ei ole sõna ja lause vaje sugugi selge. Inkorporatsioon - muidu iseseisvana näivad elemendid esinevad sõnavormi sees.
Keelte klassikaline neljaks jaotamine ei kehti tänapäeval enam üheselt. Tänapäeval ollaks seisukohal, et on kaks sõltumarut, astmelist morfoloogilise tüpoloogia muutujat - süntees ja fusioon.
Süntees väljendab morfeemide hulka sõna kohta. Fusiooni aste väljendab morfide segmenteeritust, eriti seda, mil määral morfeemid ja morfid on üksüheses vastavuses. Nende abil saab arvutada sünteesi- ja fusiooniindeksit.
SÜNTAKS
28. Süntaksi uurimisvaldkond. Lause mõiste.
Süntaksi e lauseõpetuse uurimisobjektiks on lausete ehitus.
Lause on grammatika e keele struktuurilise organiseerituse suurim üksus. Minimaalne täielik lause koosneb tüüpiliselt finiitverbist (verbi pöördelisest vormist ) ja selle juurde kuuluvatest nominaalsetest liikmetest.
Nominaalne lauseliige ( subjekt e alus, objekt e sihitis, adverbiaal e määrus jne) on lause osa, mille keskmes on harilikult nimisõna e substaantiiv.
Finiitverb ja nominaalliikmed moodustavad struktuuri, mille osad sõltuvad üksteisest.
Vaeglaused - puudub finiitverb; nt tervitused, pealkirjad, väljendid (Tere; suur allahindlus; jne)
Tekstiellipsid - lauseliikmeid võib ära jätte kui kontekst annab piisava informatsiooni.
29. Lause moodustajastruktuur.
Lausel on hierarhiline struktuur. Strukturaalne süntaks uurib lause moodustajat. Nende leidmiseks kasutatakse kontrollvõtteid, mis põhinevad sõna ümbruse arvestamisel. Need testid on substitutsioon e asendus ja permutatsioon e siire . See pole eriti täpne, kuna tähtis roll on uurija vaistul.
Moodustajate analüüsil püütakse leida lauseosad, mis käituvad iseseisvalt.
Lause hierarhiline struktuur avaldub igal tasandil vahetute moodustajatena.
Kaks või rohkem üksteisega liituvat moodustajat moodustavad konstruktsiooni e tarindi ja on grammatilise üksuse struktuuri baasiks.
Endotsentrilises konstruktsioonis on ainult ühe moodustaja distributsioon (st võimalus esineda lauses) samasugune kui kogu konstruktsioonil .
Eksotsentrilises konstruktsioonis (neksus) ei käitu kumbki moodustaja nii nagu kogu konstruktsioon , vaid osad on terviku võrdsed komponendid.
Lauses lahus paiknevad konstruktsioonid on diskontinuatiivsed e katkestatud.
Isomorfsed - vastavad üksteisele ja saab vastastikku üksteiseks muuta.
Lause hierarhiline struktuur jaotab lause osadeks ning aitab seda paremini meelde jätta. (sama mis nt tel nr meelde jätmine; jaotatakse mingiteks osadeks)
30. Sõnaliigid ja fraasid .
Tavalisemates hargmikes on lisaks sõnadele kolme tüüpi nimelisi sõlmi: sõnaliik e kategooria, fraasid ja lause ( tähistus S).
Ka sõlmede vahel on struktuurisuhted, neist olulisim on domineerimissuhe. (Ülevalpool asuvad sõlmed domineerivad alumiste üle, kui nad on omavahel otse ühenduses)
Vahetu domineerimine - kõrvuti asetsevate sõlmede suhe (ülemine domineerib alumist).
Sõnaliik on iga sõna täähtsaim morfosüntaktiline omadus ja kuulub sõna leksikaalsesse esitusse e kirjesse. Sama sõnaliigi sõnadel on sama distributsioon, nad esinevad samas ümbruses, neid saab üksteisega asendada ja moodustavad seetõttu vormiklassi.
Tavalisemad sõnaliigid:
substantiiv e nimisõna
pronomeen e asesõna
numeraal e arvsõna
kvantor
artikkel
adjektiiv e omadussõna
adverb e määrsõna
verb e tegusõna
prepositsioon e eessõna
postpositsioon e tagasõna
konjunktsioon e sidesõna
Fraasid kujunevad mingisse sõnaliiki kuuluva sõna ümber. Fraasi keskmeks e põhisõnaks (tuumaks) on mingi sõnaliigi sõna, millega seonduvad teised moodustajad, mis moodustavad põhisõnaga konstruktsioone. Funktsionaalses grammatikas on fraaside asemel rühmad.
Fraasid:
nimisõnafraas NP
omadussõnafraas AP
määrsõnafraas ADVP
kaassõnafraas PP
tegusõnafraas VP
NP on kõige sagedamini esinev fraas , kuna sõnavaras on substantiive kõige rohkem.
Adjektiivifraasi põhisüna on adjektiiv, millega võib endotsentriliselt liituda intensifikaator (eesti keeles alati eeslaiend) nt eriti, üsna jne
Keele fraasitüübid:
on asendatavad
nihutatavad lause sees
osade lautamatus - puudub võimalus viia fraasi sisse selle struktuuri mittekuuluvaid moodustajaid
sisemised grammatilised protsessid
Fraasitüübid erinevad üksteisest kokkukuuluvuse e sidususe tugevuselt.
31. Fraasistruktuurigrammatika.
Fraasistruktuurigrammatika (FSG) on tänini formaalse süntaksi nurgakivi.
FSG reeglid on üldiselt asendusreeglid.
Hargmiku derivatsioon - hargmiku loomine FSG reeglite kohaselt. Dervatsioon algab sümboli S asendamisega.
Lause derivatsioonilugu - lause tuletamisel kasutatud reegid.
FSG oluline puudus on see, et ta ei sobi hästi sõnajärjega keelte süntaktiliste struktuuride kirjeldamiseks. Selliste keelte analüüsimiseks on olulisemad mõisted sõltuvus ja valents .
32. Fraaside süntaktilised funktsioonid ( lauseliikmed ).
Lause koosneb struktuuriüksustest, mis omakorda koosnevad väiksematest üksustest.
Eesti keele grammatikatraditsioonis lauseliikmed: öeldis, alus, sihitis, öeldistäide, määrus, täiend.
Lauseanalüüs on enamasti fraaside ja nende osade süntaktiliste fuktsioonide ( lauseliikmete ) määramine.
Süntaktilised funktsioonid tuleb määrata tekstilausete morfosüntaktiliste omaduste abil. Nendest olulisemad: grammatiliste morfeemide kasutus, kongruents ja reakstioon, sõnajärg.
Süntaktiliste funktsioonide piirid ei ole alati selged.
Süntaktilised funktsioonid ei ole absoluutsed universaalid.
33. Akusatiivi- ja ergatiivisüsteemid.
Verb on transitiivne , kui sellega liitub kohustuslikult kaks NP-d, millest üks objekt teine subj.
Aklusatiivisüsteem - kui transitiiv- ja intrasitiivlause subjektid markeeritakse ühtemoodi, transitiivlause objekt aga teistmoodi.
Ergatiivsüsteem - osades keeltes tõlgendtatakse I, S ja O suhteid I=O ja S markeeritakse erinevalt.
S-i kääne on ergatiiv, I ja O käänet nim absolutiiviks või nominatiiviks.
34. Sõltuvus ja valents.
Sõltuvusgrammatika - kirjeldatakse sõnadevahelisi süntaktilisi sõltuvussuhteid, eelkõige mis on endotsentrilise struktuuri põhisõna ja selle laiendid.
Komplement on kohustuslik lauseliige. Põhisõna ei saa esineda kontekstivabas lauses ilma komplemendita.
Valents - selle kohtade või argumentide e kohustuslike laiendite hulk
Valent on eelkõige verbidel. Verbide valents võib olla 0-3
35. Ühildumine.
Ühildumine e kongurents - sõna teatud vormitunnuste tingitus teise elemendi vastavatest vormitunnustest või semantilistest omadustest. Ühildumine on väga levinud nähtus keeltes.
Nt eesti keeles peavad adjektiivatribuudid olema samas käändes kui nende põhisõnaks olev substantiiv.
Sooühildumine
Isikuühildumine esubjektikonjugatsioon
Ühildumine suurendab teate liiasust ja aitab seega kaasa paremale arusaamisele ka halvemates suhtlussituatsioonides. Ühildumine näitab lauseliikmete suhteid
36. Rektsioon .
Rektsioon e sõltumine on sõltuvussuhetega kaasnev kindla vormi nõue. Üks põhisüna määrab teise sõna kategooria. Põhi eeldab, et temast sõltuv sõna esineb mingis kindlas vormis või teatud süntaktilises struktuuris.
Kui tavalise ühildumise korral korratakse sama elementi mitu korda, siis rektsioonisuhete puhul tehakse seda ühe korra.
37. Sõnajärjetüpoloogia.
Sõnajärg on üks süntaktiliste funktsioonide väljendamise vahendeid. Sõnajärjepiirangud toimivad mitmel tasandil: fraaside sees, liitlause moodustajate vahel a liitlause osalausete vahel.
Lineariseerimine - fraaside ja luasete järjestamine kõnes või kirjas.
Tüpoloogia lähtekohaks on transiivse väitlause põhisõnajärg, st moodustajate S, V, O ühendamisvõimalused. On keeli (vaba sõnajärjega keeled), mille kohta isegi sellel tasandil pole võimalik öelda, mis on nende põhisõnajärg. Nendes keeltes ei ole süntaktiliselt domineerivat sõnajärjetüüpi, sõnade järjekord oleneb teksti- ja stiiliteguritest.
Eesti keele transitiivlause neutraalne põhijärjestus on SVO.
Rohkem kui 75% maailma keeltest kasutab SVO ja SOV sõnajärge.
10-15% keeltest on VSO-keeled
VOS-keeled on haruldased, mõned üksikud keeled on ka OVS.
Paljud keeled kasutavad erinevates lausestruktuurides erinevat sõnajärge.
Fraasi tasandil on keeltes tavaliselt rangemad sõnajärjereeglid kui lausetasandil.
Sõnajärjetüpoloogia seisukohalt on tähtis veel seotud morfeeme kasutavate keelte morfoloogiline tendents eelistada kas sufikseid või prefikseid.
38. Lausetüübid ja lausetevahelised seosed.
Lause prototüüp on lihtlause . Süntaksi tähtsaim omadus on võime siduda põhilisi lausestruktuure teineteisega.
Kui lause esineb teise lause liikmen on tegemist alistussuhtega.
Kõrvuti, samal strukuuritasandil ja samas süntaktilises funktsioonis esinevad laused on rinnastatud.
Kõrvallauset osutab sageli alistussidend (et, sest, kui…).
Vastavalt sellele, kuhu kõrvallause on matriitlauses sisestatud, võib rääkida algussisestusest, kesksisestusest ja lõpusisestusest. Lõpusisestus on kõige tavalisem ja loomulikum sisetuse tüüp.
Paremale hargnevad - lõpus asuvale kõrvallausele lisatakse järgmine kõrvallause.
Reeglite rekursiivsus - reegli korduv kasutamine nii, et reegel kordab iseennast . (nt paremale hargnevate lausete puhul)
Rekursiivsed algus- ja kesksisestused on praktiliselt võimatud, kuna nende valmistamine ja mõistmine on väga keeruline.
39. Süntaktilised transformatsioonid.
Tekstilaused e pindlaused
Tuumlausete muutmist kirjeldatakse süntaktiliste transformatsioonide abil.
Kõik ühtekuuluvad pindlaused moodustatakse süntaktiliste transformatsioonide abil ühest ja samast süntakilisest süvastruktuurist. Markeerimata pindlause on kõige lähemal süvastruktuurile, kuid pole identne.
SÕNAVARA
40. Leksikaalse info liigid.
Kõnelejal peab olema lekseemi kohta järgnev info (kui valdab seda korrektses kasutuses kõnes ja kirjas):

• hääldus ja selle variandid
  
• õigekiri ehk ortograafia
  
• muutumine
  
• süntaktilised omadused (sh valents ja rektsioon)
  
• kollokatsioonid e kalduvus esineda tekstis koos teatud sõnadega
  
• põhitähendused
  
• kõrvaltähendused, sobibus erinevatesse stiilidesse
  
• olulisemad semantilised suhted teiste sõnadega
  
• suhe selle välismaailma objektiga, mida tähistab
  

Põhivorm - aeglase hääldamise alusel kirja pandid redutseerimata täisvorm, mida on kuulamisel kerge ära tunda.
41. Sõnaliik.
Kõige olulisem lekseemi kohta käiv info on sõnaliik e kategooria.
Kõikides keeltes on sõnaliigid olemad, nende hulk ja koosseis on keeliti erinevad.
Sõnaliike võib jagada:

• avatud klass - semantilised morfeemid
  
• suletud klass - grammatilised morfeemid, üldiselt täidavad grammatilist rolli, neid ei ole palju ega teki lihtsalt juurde.
  

Eesti keele olulised sõnaliigid on verbid, nimisõnad ja omadussõnad.
Sõnaliigid jagunevad üldjuhul alaliikideks .
Sõnaliigid võivad olla erikeeltes erinevad, kuna paljud sõnaliigid ei moodusta erinevates keeltes eraldiseisvat sõnaliiki.
42. Üldsõnavara ja oskussõnavara.
Kinnistunud sõnad - tekstisõnad on grammatiliste reeglite vahendusel esindatud leksikonis lekseemina, millel on oma leksikaalne kirjeldus. Leksikaliseerunud sõnade hulgas eristatakse kolme rühma: tavasõnad, tuletised, liitsõnad.
Sõnad võivad oskuskeelest üldkeelde liikuda .
Juhuslikult moodustunud sõnad on uued, varem kasutamata liitsõnad, mis järgivad sõnade liitmise põhireegleid ja on kontekstis läbinähtavad.
Juhuslike sõnad, uusmoodustiste ja leksikaliseerunud sõnade vahel puudub selge piir. Paljud juhuslikud sõnad on hetkelised, osad võivad muutuda terminiteks, mõned kinnistuvad lekseemideks.
On mitmeid keelekasutuse valdkondi - erikeel, oskuskeel , allkeel. Oma terminoloogiaga keeled, mis ei kuulu üldsõnavarasse.
43. Leksikograafia.
Sõnaraamat on tavaliselt tähestiku järjekorras esitatud lekseemide loend ninde klssifikatsiooni, definitsioonide, kirjelduste ja näidetega.
Üks lekseem ja selle juurde kuuluv info moodustab sõnaartikli. Suur ükskeelne sõnaraamar on keele standrdiseerimise üks põhilisi vahendeid.
SEMANTIKA
44. Semantika uurimisobjekt. Tähenduse mõiste.
Semantika e tähendusõpetus. Uurmisobjektiks on sõnade ja grammatiliste kategooriate tähendused keelesüsteemi osana .
Tähendusi väljendatakse keeleliste vormide abil. Keelekasutajal on raske eristada sõna (vormi), selle tähendusest.
Osade sõnade tähendus täpsem kui teistel (nt mutter ja vabadus). Sõnad omavad tihti süsteemi- e põhitähendust.
Leksikaalne tähendus - dentonatsioon ( semeem ), mis sellel lekseemil on sõnaraamatus.
45. Polüseemia ja homonüümia.
Paljudel lekseemidel on rohkem kui üks denotatsioon - nad on mitmetähenduslikud e polüseemilised. (üks kirjapilt, erinevad tähendused)
Homonüümia - olukord, kus kaks fonoloogiliselt koostiselt sama, kuid kaks eraldi lekseemi.
Homonüümia ja polüseemia vahel on raske vahet teha.
Mida konkreetsem ja püsivam on on lekseemi referent, seda vähem on alltähendusi.
46. Tähenduskomponendid.
Sõna dentonatsiooni saab kirjeldada komponentide abil. Tähenduskomponendid on esitatud üldiselt binaarsetena (ehk kas on + või ei ole -), vastavalt kas komponen on omane või mitte.
Mida täpsem on dentonatsioon, seda vähematele referentidele see viitab .
Eri keeltes on eri lekseemid ja dentonatsioonid sama asja väljendamiseks, nii kujunebki erinev semantiline struktuur.
47. Tähendusväljad.
Sõnade paradigmaatiline kokkukuuluvus võib olla tugevam või nõrgem. Rühm sõnu, mis on omavahel semantiliselt määratlevates paradigmaatilistes suhetes, moodustavad semantilise välja.
48. Sünonüümia, hüponüümia, meronüümia, vastandlikkus.
Sünonüümia e samatähenduslikkus - kahe või rohkema vormilt erineva lekseemi dentonatsiooni identsust. (sünonüümid) Täielik sünonüümia eeldab, et sünonüüme saab üksteisega asendada kõikides kontekstides .
Lähisünonüümid - kui sõnade vahel on väikseid semantilisi või süntaktilisi erinevusi.
Deskriptiivne - sõna häälikuline vorm kirjeldab kuidagi dentonatsiooni (nt sünonüümi sõnastikus on paljud deskriptiivsed vasted)
Hüponüümia - tähenduste hierarhilised alistussuhted. Alistatud sõna on talle vastava kõrgema kategooria hüponüüm, kõrgema kategooria aga oma hüponüümi suhtes hüperonüüm. Nt “hobune” on hüponüüm “ imetaja ” suhtes.
Meronüümia (vahel partonüümia) - osa ja terviku suhe. ( nt keha koosneb pea, kukal , selg, jalg, kõht, käsivars; käsivars omakorda õlavars, küünarnukk, käsi jne)
Eraldamatu omandussuhe - vältimatu , integraalne kuulumine millessegi. (nt käelaba kuulub käe osade hulka)
Meronüümias nim osa meronüümiks ja tervikut holonüümiks.
Atributsoon e atributiivne suhe - entiteedi omaduste ja entiteedi enda suht küsimus. Entiteet koosneb osadest, kuid sellel on omadused.
Sünonüümia vastand on vastandlikkus. On eri liike vastandusi, kõige lihtsam neist komplementaarne vastandus (komplementaarselt vastandlikult dentonatsioonid nt mees ja naine)
Vastandlikkuse teine tüüp - antonüümia e skalaarne vastandus. Nende dentonatsioonid on omadused, mida on igal konkreetsel juhul rohkem või vähem, saab moodustada võrdlusastmeid.
49. Substantiivide ja verbide grammatilisi kategooriaid.
Entiteetide loomulikest om-st on tendents grammatikaliseeruda muutekategooriateks nt järgmistel:

• Definiitsus - tähendab vastava NP referendi tuntust või tundmatust parajasti käimasolevas diskursuses ja on oluline diskursuse referentide mõistmise ja liigitamise seisukohalt.
  
• Piiritletus - piiritletus puudutab eelkõige ainesõnade ainsuslikke vorme, kuid ilmneb ka loendavate substantiivide mitmuse vormides. Arvsõnade kasutamisel ainesõnadega on piirangud (nt kolm liiva).
  
• Elusus - see väljendub mingil viisil peaaegu kõigis keeltes. Kategooriad võib jagada erinevalt (nt mõned peavad kuud elusaks).
  
• Inimene/mitteinimene
  
• Grammatiline sugu - algselt põhinenud bioloogiliste sugude erinevusel, kuid tänapäeval on see hämardunud.
  
• Sugulus
  
• Sotsiaalne staatus - austavates vormides vanemate inimeste kohta
  
• Eseme väliskuju - eluta eseme omadused võivad grammatikaliseeruda klassifikaatorsüsteemidena.
  

Veel on grammatikalisi kategooriaid nt arv ja kääne. Arv väljendab referentide kogust (ainsus, mitmus , kaksus e duaal jne), kääne nende suhet teiste referentidega.
Verbid e tegusõnad väljendavad tegevusi. Aega ja aspekti väljendatakse kõigis keeltes.

• Argumentide rollid - Peaaegu kõikidel verbidel on vähemalt üks komplement (kohustuslik laiend). Verbi komplementide on palju rolle (nt tegija e agent , koht, objekt, suund jne).
  
• Aspekt - Koondab tegevuse sisemisi omadusi (vahel nim tegevuse kvaliteediks).
  
  • Punktuaalne/duratiivne - Punktuaalsel tegevusel ei ole ajalist kestust, duratiivne tegevust vastupidi kulgeb ajas.
    
    • Iratiivne - korduv tegevus;
      
    • progressiivne - jätkuv tegevus;
      
    • frekventatiivne - korduv;
      
    • habituaalne - harjumust või viisi väljendav;
      
    • inhoatiivne - algust väljendav.
      
• Aeg - Aeg on deiktiline kategooria, mis suhestab lause poolt väljendatu kõnehetkega või mõne muu valitud hetkega.
  
  • Imperfekt e lihtminevik
    
  • Futuurum e tulevik
    
  • Liitajad e perifastilised ajad
    
  • Perfekt e täisminevik
    
  • Pluskvamperfekt e enneminevik
    
• Kõneviis - informatsioon, millega kõneleja väljendab oma suhtumist või arvamust
  
  • Espiseteemilisus - esitatud info tegelikkusele vastavuse aste
    
  • Evidentsiaalsus - esitatud infoväidete põhjendused või allikad
    
  • Eesti keeles on viis kõneviisi:
    
    • Indikatiiv - neutraal
      
    • Imperatiiv e käskiv kõneviis
      
    • Jussiiv e möönev kõneviis
      
    • Konditsionaal e tingiv kõneviis
      
    • Kvotatiiv e kaudne kõneviis
      
• Isik
  

50. Predikaatanalüüs.
Predikaatanalüüs - lähtekohaks lekseemide sõnasemantiline kirjeldus ja eesmärgiks on selgitada, kuidas moodustub lause tähendus.
Omadusi ja suhteid väljendavad elemendid on predikaadid.
Predikaatanalüüs kirjeldab lause denotatsiooni poolt.
Grammatilised sünonüümid e sümbolid, mille tähendused on sama denotnatsiooniga grammatilised vormid.
Suur osa on metafooridel, tihti ka leksikaliseeruvad ning argisuhtluses toodetakse uusi metafoore koguaeg .
Kollokatsioon
Kollokatsioon - sõna tähendusest sõltuvad tendentse esineda koos teatud sõnadega. ( hobused hirnuvad, lehmad ammuvad)
Kollokatsioonide väljaselgitamine eeldab üldiselt suurte tekstikorpuste kasutamist.
51. Semantilised võrgustikud.
Mõistesüsteemi abil kujuneb pilt sõnavarast kui suurest võrgustikust.
Võrgustikus on mitu sisse- ja väljapääsu. (võivad olla temaatilised võrgustikud)
Võrgustiku tippudes e sõlmedes on eelkõige oluline info
Konnotatiivne, afektiivne ja sotsiaalne tähendus
Konnotatiivne tähendus - subjektiivsem ja viitab tähenduskogemusele, mida sõnade kasutamine tekitab konkreetses kõnelejas
Afektiivne tähendus - seotud eelkõige kõneleja tunnete väljendamisega või tema suhtumise edasiandmisega
Sotsiaalne tähendus - kõneleja hääl, aktsent, sõnavalik ja süntaktilissed konstruktsioonid võivad anda infot tema tasutast (nt kodukoht , haridus , sotsiaalne klass jne)
TEKST JA DISKURSUS
52. Tekst ja diskursus.
Tekst on keelekasutuse väljund. Tekst on keele kasutuse, mitte keele struktuuri üksus ja see on ka protsess, kus tähendus realiseerub.
Diskursuse all mõeldakse tihti suulist suhtlust, laiemas tähenduses aga igasugust kontekstis esinevat teksti. Diskursuse mõiste kattub paljuski teksti mõistega. Suulise diskursuse all mõeldakse tavaliselt kahesuunalist vestlust. Diskursuse liigid on nt argivestlus, väitlus, jutustus ja ametlik kõne (kõigil neil on oma iseloomulikud tunnused)
Tekstide olulisemad omadused on struktuurne sidusus ja sisuline koherentsus. Sidusus ilmeb eelkõige sõnavalikus, semantiliselt kokkukuuluvate sõnade kaudu.
Suhtluse diskursuse tasandi normid on lõdvemad kui morfosüntaksi normid ja suhtluse norme ei ole võimalik formaliseerida täpseteks struktuurireegliteks. Kuid see ei tähenda, et neid norme poleks olemas või neid poleks võimalik kirjeldada.
Teksti tähtsaim omadus on tekstuaalsus e tekstuur, mille kõige olulisem komponent on piisav sisuline homogeensus e koherentsus.
53. Situatsioonitähendus.
Deiktiline element, mis seob lauselausungi antud kõnehetke olukorraga.(täna, eile, homme , siin jne)
Deiktilised on ka demonstratiivpronoomenid e näitavad asesõnad.
Illokutiivsed jõud e ülesanded, mida lausundid mingis olukorras võivad täita.
54. Teksti sidusus.
Tüüpiline tekst on struktuurilt sidus ja semantiliselt koherentne tervik. Semantiline koherentsus ei avaldu alati nähtavate seostena, vaid põhineb järeldustel. Üldjuhul ilmneb koherentsus siiski leksikaalsete sidususvõtete kasutamisena. Teksti sidusus e kohesioon ilmneb eelkõige sõnade valikus .
Teksti samale referendile viitavad sõnad moodustavad sidususliikmete rühma ja iga konkreetset esinemist võib nimetada seoseks.
Geneerilised e üldviited vs spetsiifilised viited.
55. Lause infostruktuur.
Infostruktuuri e temaatika all mõeldakse konkreetse lause struktuuri sobimist ümbritseva keelelise ja keelevälise kontekstiga. Infostruktuur ilmeb eriti selgelt moodustajate järjekorras.
lk277
56. Vestluse uurimine.
Vestlusanalüüs e konversatsioonianalüüs
Vestlusanalüüsis ei eristata jäiga keele struktuuri ja funktsiooni. Kindlad põhimõtted reguleerivad vestluse alustamist ja lõpetamist. Esineb palju väljajätte.
KEELE VARIEERUMINE
57. Keele varieerumine.
282
58. Keele muutumine.
286
MAAILMA KEELED
59. Maailma keeled, nende liigitamise põhimõtted.
Indoeuroopa keeled
GERMAANI KEELED
Põhjagermaani
rootsi
norra
taani
fääri
islanfi
läänegermaani
inglise
saksa
friisi
hollandi, flaami
afrikaani
BALTI KEELED
leedu
läti
SVLAAVI KEELED
idaslaavi keeled
vene
valgevene
ukraina
lääneslaavi keeled
poola
tšehhi
slovaki
lõunaslaavikeeled
bulgaaria
serbia- horvaadi
sloveeni
makedoonia
ROMAANI KEELED
itaalia
hispaania
katalaani
portugali
prantsuse
provasi
retoromaani
sardiinia
rumeenia
KREEKA
KELDI KEELED
iiri
gaeli
kõmri
bretooni
ARMEENIA
ALBAANIA
INDOIRAANI KEELED
indoaaria keeled
hindi
bengali
pandžabi
marathi
urdu
gudžarati
bihaari
sindhi
nepali
singali
iraani keeled
pärsia (farsi)
kurdi
puštu (afgaani)
Uurali keeled
SAAMI (LAPI) KEELED
lõunasaami
Umea saami
Pitea saami
Lulea saami
põhjasaami
Inari saami
Kemi saami
koltasaami
Akkala saami
Kildini saami
turjasaami
LÄÄNEMERESOOME KEELED
liivi
eesti
vadja
soome
isuri (ingeri)
karjala
aunuse
lüüdi
vepsa
MORDVA KEELED
ersa
mokša
MARI (TŠEREMISSI) KEELED
PERMI KEELED
udmurdi (votjaki)
permikomi
sürjakomi
UGRI KEELED
ungari
mansi (voguli)
handi (ostjaki)
SAMOJEEDI KEELED
nganassaani (tavgi)
eenetsi (jenisseisamojeedi)
juratsi
neenetsi (juraki)
sölkupi (ostjakisamojeedi)
kamassi
matori
292
60. Pidžin- ja kreoolkeeled.
309
61. Viipekeeled .
310
62. Ühiskonna mitmekeelsus.
314
KEELETEADUSE METOODIKAST
63. Keeleteaduse meetodid.
319
Kordamisküsimused ainetele
Sissejuhatus keeleteadusesse ( FLEE .08.001)
Keeleteaduse alused 1. osa (FLEE.08.053)
Fred Karlssoni raamatu „Üldkeeleteadus” põhjal (KOGU RAAMAT!!!!)
NB! Need küsimused on mõeldud neile üliõpilastele, kes soovivad sooritada selle eksami loengutel käimata ja on eelnevalt sellest õppejõule teatanud ja nõusoleku saanud.
Enne eksamit peavad Moodle’s olema sooritatud kodutööd (maailma keeled) ja test (morfoloogia).
Eksam koosneb kolmest mõttelisest osast. Esimeses küsitakse 10 termini tähendust ühe lausega. Nendeks terminiteks võivad olla KÕIK raamatus paksus kirjas esitatud terminid.
Teises osas küsitakse kolme keele kuuluvust. Keeled valitakse indoeuroopa või soome-ugri keelte hulgast selles mahus , nagu esitatud lk 297-301. Kolmas osa eksamist sisaldab kolme küsimust järgnevast loetelust (võivad olla sõnastatud teisiti või kombineeritud omavahel).
Sissejuhatus üldkeeleteadusesse (2AP)
Fred Karlssoni raamatu "Üldkeeleteadus" põhjal
2006/2007 sügissemester
1. Keeleuniversaalid. (5p)
2. Muutmine, tavalisemad muutekategooriad. (5p)
3. Teksti sidusus. (5p)
4. Kirjuta ühe lausega, mida tähendavad keeleteaduses järgmised mõisted (10p)
foneetiline transkriptsioon IPA
kõrgenev diftong
foneem
aglutinatsioon
supletiivsus
hargmik
nominaalfraas (NP)
valents
arvuühildumine
semantika
5. Millise keelkonna millisesse harusse (alarühma) kuuluvad järgmised keeled (3p)
udmurdi
katalaani
iiri
Sissejuhatus üldkeeleteadusesse Fred Karlssoni raamatu "Üldkeeleteadus" põhjal
sügissemester 2012
1. Suprasegmentaalsed nähtused. (5p)
2. Sõnajärjetüpoloogia. (5p)
3. Leksikograafia. (5p)
4. Millise keelkonna millisesse harusse (alarühma) kuuluvad järgmised keeled (5p)
udmurdi
katalaani
iiri
vadja
inglise
5. Kirjuta ühe lausega, mida tähendavad keeleteaduses järgmised mõisted (10p)
foneetiline transkriptsioon IPA
kõrgenev diftong
foneem
aglutinatsioon
supletiivsus
hargmik
nominaalfraas (NP)
valents
arvuühildumine
semantika