Morfoloogia (2)

MORFOLOOGIA
Morfoloogia ehk vormiõpetus uurib sõnade ehitust nende morfoloogilistest osistest – morfeemidest lähtudes. Morfeem on väikseim tähendusega üksus. Morfoloogia jagatakse kahte ossa : 1) sõna muutmine ja 2) sõnamoodustamine. Morfeemide järjestuse uurimist nimetatakse morfotaktikaks. Morfoloogilise protsessi all mõeldakse operatsioone, mida rakendades saab kirjeldada vormide moodustamist. Morfoloogiline loomulikkus avaldub selles, et keerulisemat sisu kodeeritakse keerulisemalt ja lihtsamat vastavalt lihtsamalt.
Sõna­vormide moodustamist käsitlevat vormiõpetuse osa nimetatakse vormi­moodustuseks ehk morfoloogiliseks sünteesiks ja sõnavormi­dest arusaamist käsitlevat osa morfoloogiliseks analüüsiks.
* Sõna
Keelesüsteemi tähtsamad struktuuriüksused on lause ja sõna. Morfoloogias selgitatakse sõnade siseehitust, lause on aga sõnadest moodustatud tervik. Sõnad võivad iseseisvalt moodustada lause (kõnes lausungi). Sõna määratlemiseks saabki operatsioonitestina kasutada näiteks omadust üksi esineda või vabadust kohta vahetada. Permutatsioonitestiga saab kontrollida sõnade vabadust lauses liikuda samal ajal tähendust muutmata. Üksiesinemine ja permutatsioonivabadus ei ole alati piisavad sõnaks olemise kriteeriumid (nt ingl keele the, a, an ei saa vabalt lauses liikuda, kuid neid peetakse sõnadeks).
Kolmas kriteerium on sõna terviklikkus ehk kohesioon . See tähendab, et sõna koosseisu ei saa tuua teisi lauses esinevaid sõnu. Seegi test ei ole üldkehtiv, nagu näitab inkorporatsioon - grammatiline protsess, mille tulemusena sõnast saab teise sõna osa (põrandat pühkima – põrandapühkimine). Identsena tunduvad sõnavormid (kella ja kella jne) on rangelt võttes sõnavormi erinevad realisatsioonid. Astme võrra kõrgemal abstraktsioonitasandil on nad siiski sama sõnavormitüübi realisatsioonid. Nii realisatsioonide kui ka sõnavormitüüpide kohta kasutatakse keeleteaduslikus kirjanduses terminit sõnavorm, samuti terminit sõna. Eesti keeles kasutatakse sõnavormide kohta ka terminit sõne, mis tähendab sõnavormi konkreetset esinemisjuhtu tekstis. Tavaline kõne ja kirjutatud, jooksev tekst koosnevad seega sõnedest. Veel kõrgemal abstraktsioonitasandil on sõnavormid (sõnavormitüübid), sama sõna eri vormid, muutevormid . Need on lekseemi (leksikaalse sõna, sõnaraamatusõna) teisendid , mis on olemas tänu keele süntaksi ja morfoloogia iseärasustele. Lekseemi sõnavormi esindajat sõnaraamatutes nimetatakse sõnaraamatuvormiks või algvormiks.
Fonoloogiliste sõnade all mõeldakse sõnavorme, mille sõnaks klassifitseerimisel kasutatakse fonoloogilisi kriteeriume. Näiteks eesti keele esimesele silbile langev seotud pearõhk annab märku sellest, et selle (pearõhulise) silbi ees on sõnapiir. Seotud pearõhk funktsioneerib seega morfoloogilise piiri ehk morfoloogilise junktuuri näitajana. Pearõhuta häälduvad tihti lühikesed sõnad ja grammatilisi funktsioone täitvad sõnad, nt pronoomenid, pre- ja postpositsioonid ning konjunktsioonid .
Tavalises kõnes sõnavormide vahel tegelikult pause ei ole. Sõnad moodustatakse ja need häälduvad täiesti pideva vooluna, isegi osaliselt kattuvalt: sõnapiiril toimub assimileerumisi, häälikute kadumisi ja muid foneetilisi reduktsiooninähtusi, mis võivad kirjas ilmnevad sõnapiirid täielikult hajutada (mis on – mis son). Sellised sandhinähtused on tuntud mitmetes keeltes. Näiteks prantsuse keele foneetika tüüpiline joon on liesoon ehk seostus .
Ortograafiliste sõnade äratundmine on lihtsam, vähemalt nendes keeltes, mis kasutavad häälik-täht kirjaviisi. Ortograafilised sõnad koosnevad põhiliselt tähtedest ehk grafeemidest (tegelikult nende esindajatest allograafidest). Tüüpiline ortograafiline sõna on tähemärkide järjend, mille kummalgi poolel on vahe, kirjavahemärk, lause absoluutne algus või eelnevate kombinatsioon. Kirjavahemärke ei peeta tavaliselt ortograafiliste sõnade osaks. Ortograafiliste sõnade määratlemisel on seega tähtis roll vahel ehk tühikul. Kui liitsõnadel on aga vahe on olemas, siis ei ole tegemist enam liitsõna, vaid fraasiga. Lühendid on oma täisvormidega võrreldes sekundaarsed, vrd nt TÜ – Tartu Ülikool, ja neid võib nimetada sekundaarseteks ortograafilisteks sõnadeks. Sõna staatuse osas on keerulised järgmised näited, mida on nimetatud ahelliitsõnadeks (naised-lapsed nt). Need on lause, fraasi ja sõna piiril olevad nähtused. Ortograafilise sõna (=sõnavormi) määratlus: see on vahe, kirjavahemärgi ja/või lause algusega piiritletud märgijärjend.
Grammatilise sõna all mõistetakse fonoloogilist või ortograafilist sõna, mida on tõlgendatud vastavalt keele morfoloogilistele kategooriatele. Grammatilise sõna mõiste on kasulik morfoloogilise analüüsi vahend siis, kui sõnavorm on struktuurilt mitmeti seletatav . (eesti keele viis, ingl cut)
Struktuurilise mitmetähenduslikkuse üldterminiks on homonüümia, mis hõlmab nii fonoloogilist mitmetähenduslikkust ehk homofooniat kui ka ortograafilist mitmetähenduslikkust ehk homograafiat. Mitmetähenduslik üksiksõna on vastavalt homonüüm, homofoon või homograaf. Ühele ja samale lekseemile vastavate grammatiliste sõnade vormid ei käitu homograafia ja homofoonia osas alati sümmeetriliselt. Kõnealuse sõnavormihomonüümia ulatus on keeliti erinev. Eestikeelses ilukirjandustekstis esineb sõnavormihomonüümiat umbes 40% juhtudest. Erinevuse põhjus on morfoloogiliste kategooriate hulk. Kirjutatud teksti lugemisel ja kõne vastuvõtmisel kulub osa tõlgendusprotsessist homonüümiajuhtude analüüsiks: õige homograaf või homofoon valitakse vastavast kontekstist või teksti- ja muust ümbrusest lähtuvalt. Homonüümide ühestamine on jätkuvalt probleem ka loomuliku keele arvutianalüüsis.
* Morf , morfeem, allomorf
Morfoloogilise analüüsi objektiks on fonoloogilised või ortograafilised sõnavormid. Selle üks eesmärk on määratleda väikseimad tähendusüksused – morfid. Morfidel on iseseisev tähendus või vähemalt grammatiline funktsioon ja tavaliselt esinevad nad paljudes sõnavormides. Morfianalüüsi meetod on sõnavormi segmentimine ehk foneemi- või tähejärjendi liigendamine. Liigendamise teel eraldatud osiste morfilisust saab kontrollida, kui võrrelda neid teiste sõnavormidega. Morfide piire ehk junktuure tähistatakse tavaliselt plussiga (+). Morfi määratlusse on lisaks tähendusele kaasatud ka grammatilise funktsiooni mõiste, sest tihti on morfide tähendust väga raske kirjeldada. Morfianalüüsi käigus tekib sageli tõlgendusprobleeme (Mitu morfi on näiteks eesti keele sõnavormis järjestamistelegi?). (võib öelda, et sõnad järg, järjestama ja järjestamine on tänapäeva eesti keeles leksikaliseerunud iseseisvateks lekseemideks. Nende sisemised morfipiirid on struktuuriliselt (ortograafiliselt ja fonoloogiliselt) küll olemas ja neid saab etümoloogilisest perspektiivist segmentida , kuid kõik seda liiki sõnade tähendused ei ole tänapäeva eesti keeles reeglipäraselt osade põhitähendustest tuletatavad). Morfipiirid võivad seega olla rohkem või vähem läbipaistvad. Täiesti läbipaistev morfipiir vastab nii struktuuriliselt kui ka semantiliselt selgetele üldreeglitele. Vastavad morfid esinevad üldiselt teisteski sõnavormides samas tähenduses ja enam-vähem samal kujul. Sõna kogutähendus on kompositsiooniliselt tuletatav tema osade tähendustest. Läbipaistva morfipiiri vastand on opaakne ehk läbipaistmatu morfipiir. Kui sõnas on üks või rohkem läbipaistmatut morfipiiri, siis on sõna kogutähenduses ka selliseid elemente, mida ei saa otse tuletada oletatud morfide üksiktähendustest. Tegelikult on läbipaistva ja läbipaistmatu piir hajus ehk järkjärguline. Paljude sõnade tähendus muutub ja sagedased, kultuuriliselt või muidu tähtsad sõnad iseseisvuvad. Seetõttu ei olegi ammendav ja ühemõtteline sünkroonne morfianalüüs võimalik.
Morfide eraldamine on lihtne, kui nende piirid on struktuuriliselt ja semantiliselt läbipaistvad. Nii on see eelkõige aglutinatiivsetes sõnavormides, milles lõppe või muid elemente lükitakse üksteise järele ilma üksikmorfide tähenduste ebamäärastumise ja morfide ühendamise tõttu tekkivate häälikuvariatsioonideta ühel või mõlemal pool morfipiiri. Sellist morfoloogilist protsessi, milles iga morf esineb teatud sõnavormis oma põhitähenduses ja fonoloogilisel normaalkujul, nimetatakse aglutinatsiooniks. Morfianalüüs on keerukam , kui kaks (või rohkem) tähendusüksust ehk semeemi esinevad üksteisesse sulandunult nii, et nende vorme ei saa foneemide või grafeemide reas loomulikult üksteisest eraldada - fusioon . Nähtav morf ehk fonoloogilise ja ortograafilise substantsina realiseeruv morfi. Semantiliselt komplekssete, kuid vormiliselt jagamatute morfide kohta kasutatakse sageli terminit portmanteau-morf ehk kohvermorf. Kohvermorfides esinevaid iseseisva semantilise funktsiooniga variante on kirjeldatud ka morfoloogiliste protsessidena. Nähtavad morfid ei ole seega sisutasandi üksustega alati üksüheses suhtes. Kohvermorfid on lõppudena eriti tavalised sellistes keeltes, millel on palju muutenähtusi – fusioonikeeled.
Järjestikkusel põhinev morfoloogiline määratlemine ei sobi hästi diskreetsete ehk katkeliste juhtude kirjeldamiseks, sest kõik kokkukuuluvad elemendid ( foneemid , tähed) ei pruugigi järjestikku esineda. Näiteks iseloomustavad sellised nähtused mitmete semiidi keelte, araabia keele ja heebrea keele muutesüsteemi. Nende keelte põhitüved koosnevad sageli kolmest konsonandist – radikaalist. Sõnavormid tekivad, kui radikaalide vahele paigutuvad vokaalid. Mõnikord selgub morfianalüüsis elemente, millel puudub iseseisev tähendus ja mis ei ole seetõttu tüüpilised tähendust kandvad morfid. Nt. jäänukmorf, mis esineb vaid teatud seostes ega saa esineda iseseisvana teistes seostes (uhi+uus). Sellised elemendid on sageli keele ajaloolise arengu käigus tundmatuks muutunud jäänukid. Teine erandlik morfitüüp on nullmorf, mis ei avaldu struktuuriliselt, st ei realiseeru ei foneemide ega tähtede kujul. Morfoloogilised opositsioonid on tihti sellised, et üks opositsiooni liige on tunnuseta ehk substantsita, “null”. Nullmorfi nimetatakse vahel ka peitmorfiks vastandina nähtavatele morfidele.
Fonoloogias jaotatakse häälikuid ehk foone vastanduse, täiendava distributsiooni ja vaba variatsiooni testide alusel erinevateks foneemideks või sama foneemi allofoonideks. Kokkukuuluvad morfid on sama morfeemi allomorfid . Kaks morfi on omavahel opositsioonis ja seega eri morfeemide allomorfid (variandid), kui nad on fonoloogiliselt erineva ehitusega ja neil on erinev tähendus. Kaks morfi on sama morfeemi allomorfid, kui nende ehitus on osaliselt sarnane, nad on komplementaarse distributsiooni vahekorras ja tähenduselt identsed. Morfeemide allomorfide häälikuvarieerumist nimetatakse morfofonoloogilisteks varieerumisteks. Näiteks ees- ja tagavokaalide vaheldumine (vokaalharmoonia) soome keele kohakäänete lõppudes -ssa ja -ssä, -lta ja -ltä on oma olemuselt morfofonoloogiline. Kolmandaks on kaks morfi sama morfeemi allomorfid ka juhul, kui nad on vormiliselt erinevad, kuid tähenduselt ja distributsioonilt samad. Distributsiooni samasus tähendab, et kõnealused morfid on vabas variatsioonis, nad võivad esineda samades kontekstides (nt eesti keele -de ja -i-mitmuse vormid sõnades raamatu+te+s ja raamatuis)
* Morfofonoloogiline varieerumine
Kaks peamist morfofonoloogilise variatsiooni liiki on: 1)fonoloogiliselt tingitud varieerumine ja 2)grammatiliselt tingitud varieerumine. Fonoloogiliselt tingitud variatsioon on morfeemi allomorfide häälikuvariatsioon, mille määravad fonoloogilised tegurid, s.o häälikuümbrus. Seda nähtust nimetatakse ka automaatseks varieerumiseks. Allomorfide ja nende morfofonoloogiliste variatsioonide teise liigi määravad ümbritsevate lõppude ja/või tüvede grammatilised (mitte üksnes fonoloogilised) omadused. Seda variatsiooni nimetatakse grammatiliselt tingitud variatsiooniks.
Distributsioonipiirangud on oma olemuselt tõesti grammatilised, mitte fonoloogilised. Morfoloogiliselt tingitud häälikuvariatsioone kirjeldatakse morfofoneemide kaudu, mis esindab omavahel variatsioonisuhtes olevaid foneeme.
Morfofonoloogilised realisatsioonireeglid kirjeldavad, missugustel tingimustel ja mis kujul morfofoneemid realiseeruvad. Esinemisümbruse tingimusi kirjeldades on võimalik viidata fonoloogilistele, morfoloogilistele ja süntaktilistele omadustele. Morfofoneemid vastavad abstraktsusastmelt arhifoneemidele, kuigi neil ei ole keele fonoloogias niisama loomulikku tagapõhja kui arhifoneemidel. Morfofoneemide ja arhifoneemide vahel ei ole seega radikaalset erinevust. Morfofoneemid võivad morfoloogiakirjelduses tunduda mõnikord abstraktsetena, kuid nende kasutamine on vahel möödapääsmatu.
Allomorfivahelduste kolmas, eelmistest palju harvem liik puudutab neid juhtumeid, mille puhul teatud allomorf esineb vaid koos kindlate lekseemidega (child+ren, ox+en). Need allomorfid on klassikalised erandid, ühejuhureeglid. Leksikaalselt määratud allomorfi esinemistingimusi ei saa kirjeldada üldise fonoloogilise konteksti ( fonoloogiline määratus) ega kogu morfeemiklassi või mingi naabruses esineva grammatilise kategooria (grammatiline määratus) alusel.
Morfide liigituse erijuhtumeid on supletiivsus, mille puhul semantiliselt kokku kuuluvad ja täiendava jaotumise vahekorras olevad morfid on oma fonoloogiliselt ja ortograafiliselt koostiselt täiesti erinevad (nt mitmuse tunnused –d ja –i hüpped, hüppeil). Morfoloogiline tunnus ehk kategooria nimetus.
Protsessimorfoloogia (IP) on morfoloogia meetod, milles teatud allomorfid tuletatakse abstraktsemaist, näiteks arhifoneeme või morfofoneeme sisaldavatest representatsioonidest või teistest allomorfidest. Meetod on levinud just generatiivse fonoloogia traditsioonis. (Soome keele vokaalharmoonia)
Protsessimorfoloogia vastand on IA-morfoloogia (Item-and-Arrangement). Selles lähenemises ei võeta seisukohta abstraktse morfeemitasandi probleemide osas. Selle meetodi järgi loetletakse vaid keerulisemate juhtude allomorfid (items) ja nende distributsioonid.
IP-morfoloogia toob kirjeldusse suunalisuse. Ühed representatsioonid on põhilised või primaarsed, teised neist tuletatud. Primaarseid representatsioone nimetatakse generatiivses fonoloogias tavaliselt leksikaalseteks representatsioonideks.
* Morfeemide liigitamine
Morfeeme saab liigitada mitmel viisil: distributsiooni alusel vabadeks ja seotud morfeemideks, tähenduse alusel leksikaalseteks ja grammatilisteks morfeemideks. Morfoloogiliste ja süntaktiliste funktsioonide järgi jagunevad seotud morfeemid muutelõppudeks ning tunnusteks ja tuletusliideteks, vabad morfeemid omakorda sõnaliikideks. Morfeemiklassiks nimetatakse morfeemide rühma, mille liikmed käituvad teatud omaduste poolest sarnaselt.
Distributsiooni alusel saab morfeemid jagada vabadeks morfeemideks ja seotud morfeemideks.
*Vaba morfeem võib oma suvalise allomorfi kujul esineda iseseisva sõnavormina, ilma et temaga kohustuslikus korras liituks teisi morfoloogilisi elemente ( tool , every, one). Morfeem, mis üldiselt on vaba, võib mõnikord esineda liitsõnades, milles ta ei ole vaba (everyone). Niisiis on morfeemi vabadus tegelikult potentsiaalne võime esineda mõnikord iseseisvana. *Seotud morfeem esineb ainult koos teiste morfeemide või sõnadega, mitte kunagi iseseisva sõnavormina (eba-). Seotud morfeemi sisaldavad sõnavormid on seega alati mitmemorfeemilised. Seotud morfeemide kohta kasutatakse ka terminit afiks , liitub tavaliselt tüvele, kliitilised morfeemid liituvad tavaliselt sõnavormile. Tüve minimaalset põhiosa, mis esindab lekseemi, nimetatakse juurmorfeemiks (kõne näites kõne+le+va+d). „Minimaalne” tähendab, et järjend ei ole enam liigendatav väiksemateks morfoloogilisteks osadeks .
Termin tüvi on tegelikult kahetähenduslik. Sellega võidakse mõelda mis tahes sõnaosa, millele afiks liitub, või tüve eespool määratletud tähenduses, olgu see siis minimaalne juurmorfeem või morfoloogiliselt komplekssem struktuur. Teiselt poolt võidakse tüve all mõista ka lihtsalt juurmorfeemi.
Vastavalt asendile tüve suhtes võib eristada kolme liiki afikseid. Tegemist on seega positsioonilise ehk asukohast lähtuva liigitusega. Tüve ees asuvad afiksid on prefiksid , tüvejärgsed on sufiksid ja tüve sees paiknevad afiksid on infiksid. Muuteprefikseid esineb näiteks ka saksa keele verbide partitsiibivormides. Sellise prefiksi ja sufiksi kohustusliku ühendi kohta kasutatakse mõnikord terminit tsirkumfiks. Selle vormi prefiks on osaliselt reduplikatiivne - prefiks sisaldab tüve alguskonsonanti. Tüve lõppu liituvaid afikseid nimetatakse sufiksiteks. Ka nt eesti keele tunnused ja lõpud. Sufiksid on maailma keeltes palju tavalisemad kui prefiksid; keeli võib nimetada sufiks või prefikskelteks, kui enamus afikseid on ühesugused. Tüve sees asetsevaid afikseid nimetatakse infiksiteks. Keeletüpoloogiliselt esinevad need palju harvemini kui prefiksid ja sufiksid. Afikseid saab liigitada ka distributsionaalselt määratud morfotaktilistesse morfeemiklassidesse selle alusel, kus nad asuvad teiste afiksite suhtes.
Morfoloogilisi nähtusi vaadeldakse aga väga sageli ka IP-analüüsi vaimus protsessuaalselt: pindstruktuuri sõnavorme tuletatakse hüpoteetilistest baasvormidest (juurtest) ja/või tähendusüksustest. Rohkem või vähem aglutinatiivne morfeemide liitmine (afikseerimine) on morfoloogilise protsessi näide. Elemendid võivad alluda fusioonile ehk sulada kokku. Täielik fusioon on siiski erandlik. Väga tavaline on liitmisega koos toimuv osaline fusioon ehk tüve ja/või afiksi modifitseerumine. Suurt osa morfofonoloogilistest variatsioonidest saab käsitleda morfoloogiliste protsesside kõrvalproduktina, nt eesti keele astmevaheldus.
Reduplikatsioon on liitmise erijuhtum. Reduplikatsiooni lihtsaim avaldumisvorm on tüve täielik kordumine.
Tavaline on ka prosoodiline transformatsioon rõhu või sõna intonatsiooni abil, nt paljudes Aafrika toonikeeltes. Rõhu ümberpaigutamisega tehakse inglise keeles vahet eri sõnaliikidesse kuuluvate sõnade vahel. Mõnikord kasutatakse morfoloogiliste suprasegmentaalsete vahendite kohta terminit superfiks.
Liitmise vastand selles kontekstis on lühendamine. Vene keele mõnede käändkondade substantiivide mitmuse genitiiv moodustub ilma tunnuseta, kusjuures põhivormiga võrreldes näib see lühendamisena.
Morfoloogiliselt liitseid sõnavorme võib tekkida mitut moodi. Seotud morfeemidel ja prosoodilistel modifikatsioonidel on kaks põhiülesannet. Kõigepealt võivad need olla keele süntaksi teenistuses, mil nende abil moodustatakse ühest lekseemist uusi sõnavorme. Erinevad muutevormid aitavad kujundada konkreetsete lausete ehitust ja on selle kõrval sageli abiks ka tähenduse väljendamisel. Seotud morfeemide ja teiste vastavate elementidega saab tuletada ka uusi lekseeme. Sellise protsessi tulemusel rikastub sõnavara.
Morfotaktikaks nimetatakse morfeemiklasside järjestust sõnas ja seda reguleerivaid piiranguid. Keeltes, milles on rohkesti muutevorme, märkas Bybee järgmisi morfotaktilisi universaale või universaalseid tendentse.
Teatud seotud morfeemide ühesugune morfotaktiline käitumine on aluseks morfeemide distributiivsele liigitamisele. Samas kohas esinevad morfeemid kuuluvad samasse positsiooniklassi, nt käände või arvu klassi. On tavaline, et ühe positsiooniklassi liikmed on süstemaatilistes suhetes kindlate süntaktiliste ja semantiliste omadustega. Käänded väljendavad fundamentaalseid süntaktilisi suhteid, liidepartiklid väljendavad pragmaatilisi suhteid. Alati leidub üleminekunähtusi. Positsiooniklasse on kergem määrata aglutinatiivse sõnastruktuuriga keeltes.
Tunnused ja lõpud ehk muutemorfeemid esinevad üldreeglina perifeersemas asendis kui tuletusmorfid. Sõnade morfotaktilistel äärealadel – sõna alguses ja lõpus – esinevad kliitilised morfeemid. Tuletusliited mõjutavad oluliselt sõna leksikaalset tähendust, nende abil saab moodustada isegi uusi sõnu.
Võrreldes muute- ja tuletusmorfeemidega on kliitikud tüvega nõrgemini seotud. Sageli nad tegelikult ei seostugi tüvega, vaid liidetakse juba muudetud sõnavormidele või koguni tervikfraasile. Kliitikute ehk kliitiliste morfeemide tüüpnäiteks eesti keeles on liidepartikkel -ki (ei tulnudki, majagi).
Kliitikute ülesanded ei ole kuigivõrd süntaktilised. Nad ei näita sõna suhet lause teiste sõnadega, vaid neil võib olla keerulisi pragmaatilisi funktsioone. Kõneleja kasutab neid tihti oma arusaamade või seisukohtade väljendamiseks või situatiivsete nähtuste rõhutamiseks. Selliseid funktsioone täidab ka eesti liidepartikkel -ki. Morfotaktiliselt asetsevad kliitikud sõnavormi alguses ja/või lõpus. Kliitikud on seotud, mitte iseseisvad morfeemid, kuid nad on siiski rohkem sõna moodi kui näiteks muutelõpud. Sarnasus sõnadega ilmneb eriti selgelt nendel kliitilisteks peetud juhtudel nagu inglise kontraktsioonid ’ve (have). Nende puhul on algupärane täisvorm alternatiivse väljendusvõimalusena ka ise olemas. Seetõttu ei peeta kõiki kliitikuid alati afiksiteks.
* Muutmine
Muutmine on morfoloogiliste vahendite kasutamine lekseemidest uute sõnavormide, muutevormide moodustamiseks. Muutevormid väljendavad eelkõige grammatilisi seoseid, st tegelikult muudetud sõna seost lause teiste sõnadega (üldiselt mingi konkreetse sõnaga). Muutevorme saab moodustada kõikide eespool käsitletud morfoloogiliste protsesside abil. Keele muutekategooriad (ingl inflectional category) koosnevad opositsioonis olevatest morfosüntaktilistest tunnustest.
Morfosüntaktilisi tunnuseid realiseerivad seega segmentaalsed või suprasegmentaalsed morfeemid, lõpptulemusena nende konkreetsed, kõnes või kirjas esinevad allomorfid. Morfosüntaktilise kategooria tunnused on omavahel opositsioonis. Mõnikord on mugav rääkida nendest kui opositsiooni liikmetest.
Morfosüntaktilised tunnused realiseeruvad seega morfidena, üldjuhul nähtavate morfidena. Aga morfosüntaktiline tunnus võib realiseeruda ka varjatult ehk nullmorfina. Muutemorfid on oma morfosüntaktiliste tunnuste eksponendid ehk näitajad. Muutemorfiga varustatud sõnavorm on oma lekseemi muutevorm. Muutekategooria morfosüntaktiliste tunnuste omavaheline sugulus nähtub sellest, et neid väljendavad morfid esinevad sõnas üldjuhul samas morfotaktilises positsioonis ehk asendis.
Sõna muutmisel selle sõnaliik üldiselt säilib. Sama lekseemi eri muutevormid on tavaliselt omavahel komplementaarse distributsiooni seoses, st üldjuhul ei saa neid samas lauses teisega asendada (loengut, loengusse). Muutmisele on iseloomulik see, et tüvelekseemi tähendus erinevates muutevormides säilib.
Keeletüpoloogiliselt on kõige tavalisemad muutekategooriad substantiivide, adjektiivide, pronoomenite ja verbide ARV ehk NUUMERUS , substantiivide, adjektiivide ja pronoomenite KÄÄNE ehk KAASUS, adjektiivide SUGU ja VÕRDLUS ehk KOMPARATSIOON ning verbide ISIK ehk PERSOON , AEG ehk TEMPUS , KÕNEVIIS ehk MOODUS , ASPEKT ja TEGUMOOD ehk GEENUS. Vähemesinevad kategooriad on veel substantiivide TOPIK ja sõnaliigist sõltumatu kategooria VIISAKUS. Tähtsaimad on substantiivide KÄÄNE ja verbide ISIK, millele toetub paljudes keeltes lause põhistruktuur.
Keele tähtsamad morfosüntaktilised kategooriad koos oma morfosüntaktiliste tunnustega moodustavad keele muutesüsteemi.
Lekseemide eri muutevormid, mille moodustamist muutesüsteem võimaldab, on erinevad grammatilised sõnad. Nullmorfi korral ei erine kaks muutevormi teineteisest oma väliskujult ning tekivad homonüümid.
Sama sõnaliigi sõnad jagunevad sageli alarühmadeks sel viisil, et eri alarühmadel on neile omased tunnused, mida ei pruugi esineda teistes rühmades. Eri alarühmadesse kuuluvatel lekseemidel on seega (tervenisti või osaliselt) erinevad eksponendid sama morfosüntaktilise tunnuse väljendamiseks. Alarühmale tüüpiline afiksite kogum määratleb teatud muuttüübi, mida eesti keeles nimetatakse käändkondadeks (nimisõnadel) ja pöördkondadeks (verbidel). Klassikaliste keelte eeskujul nimetatakse substantiivide muuttüüpe vahel deklinatsioonideks ja verbide muuttüüpe konjugatsioonideks.
Eesti keele substantiivide käänamisel võib samuti eristada mitmeid muuttüüpe (käändkondi ja käändtüüpe). Näiteid verbide muuttüüpidest pakuvad germaani keelte nõrgad ja tugevad (ebareeglipärased) verbid .
* Morfoloogilised paradigmad
Keele morfosüntaktilised tunnused määravad, missuguseid muutevorme erinevate sõnaliikide sõnadel olla saab. Nende vormide täielik kogum moodustab lekseemi muuteparadigma. Eesti substantiivide muuteparadigmade aluseks on neliteist käänet ja kaks arvu ( ainsus , mitmus ). Verbide muuteparadigmad koosnevad (keele omadustest sõltuvalt) tegumoe, tempuse, mooduse, aspekti ja isiku vormidest . Nii substantiividel kui ka verbidel on – eriti rikkalikuma morfoloogiaga keeltes – ka muuteparadigma piiril või sellest väljaspool olevaid afiksit sisaldavaid vorme. Sellised on näiteks soome keele substantiivide possessiivsufiksid ehk omastusliited nagu -ni, -si, -Vn. Analoogilised on kliitikud.
Muuteparadigma sõnavormid kuuluvad oma struktuuriliste ülesannete tõttu eriti tihedasti kokku. Sõnad, millel on ühesugused muuteparadigmad, liituvad sarnasuse alusel üksteisega ja moodustavad paljuliikmelisi muuttüüpe.
Sellised paljudes sõnades korduvad tunnuste/lõppude kogumid ja tüve morfofonoloogilised variatsioonid põhjustavad muuteparadigmade sisemise tiheduse ehk kohesiooni .
Paradigmaatilise morfoloogia (WP) peamiseks meetodiks on muutenähtuste kirjeldamine nii, et uuritava keele kõikidest muuttüüpidest koostatakse näiteparadigmad; üksiksõna morfoloogiline kirjeldus ongi siis info, missugusse paradigmasse ta kuulub. Paradigmaatilise morfoloogia põhiüksused on järelikult sõnavormid ja muuttüübid; sõnavorme ei käsitleta üldiselt morfidest ja morfeemidest koosnevatena. Soome keeles on eri paradigmavorme umbes 150. Eesti keelega võrreldes on see arv suurem põhiliselt possessiivsufiksitega vormide, aga ka kliitikute arvelt. Lisaks on soome substantiividel umbes 1500 erinevat paradigmavälist vormi.
Mõnikord ei ole sõnal täielikku sõnavormide paradigmat. Mõned vormid võivad olla keelevastased, neid lihtsalt ei ole olemas. Sellisel juhul on tegemist defektiivse muutmise ehk vaegmuutmisega. Puuduvad vormid on paradigma augud, eesti keeles nt puudub pronoomenitel üksteise ja teineteise nimetav kääne ja mitmuse vormistik. Kui muuteparadigmas esineb auke , siis on neid üldjuhul sümmeetriliselt. Nt plurale tantum – sõnad, millel puudub ainsusevorm (jõulud). Singulare tantum – substantiividel puuduvad vastavalt mitmuse vormid (manna, gripp , river Thames ). Mitmusevormide puudumisel on üpris selged semantilised põhjused: kõnesolevaid mõisteid ei ole reaalses maailmas rohkem kui üks (Thames) või ei ole loomulik käsitleda neid mitmuslikena ( mustus ). Mõnedel adjektiividel puuduvad analoogilistel semantilistel põhjustel võrdlusastmed ehk komparatiiv ja superlatiiv ( nelinurkne , rase ).
Kõik verbid ei muutu kõikides grammatilistes isikutes. Ühepöördelisteks nimetatakse neid verbe, mis pöörduvad vaid ühes isikus , üldjuhul ainsuse kolmandas pöördes (sajab). Muuteparadigmade juhuslikumate aukude näiteks on inglise keele mõnede modaalverbide teatud vormide puudumine (may).
Eelnevalt on kõne all olnud muuteparadigma absoluutsed augud. Vastavad oletatud muutevormid on lisaks sellele, et nad ei esine, ka keelevastased. Aga ka tegelike sõnavormide hulgas on suuri erinevusi esinemisulatuses: ühed vormid on semantiliselt loomulikumad ja seetõttu laiemini kasutatavad kui teised. Sagedasti kasutatavad vormid on paradigma tuumvormid. Semantilised tegurid mõjutavad seega oluliselt üksikvormide kasutust .
* Morfoloogiline markeeritus ja loomulikkus
Markeeritus ja loomulikkus on morfoloogias teineteise suhtes justkui ümberpööratud suhtes: mis on loomulik, on markeerimata, ja mis ei ole optimaalselt loomulik, on markeeritud .
Järelikult on tähtis morfoloogiliste opositsioonide analüüs. Iga reaalne morfoloogiline kategooria moodustab opositsiooni, mille liikmetena esinevad morfosüntaktilised tunnused, eriti neid realiseerivad morfeemid, ning viimases järjekorras üksikmorfid. Opositsioonid võivad olla kas binaarsed või mitmeliikmelised.
Kui opositsioonide liikmeid analüüsida neid realiseerivate morfide fonoloogilise struktuuri seisukohalt, siis torkab silma, et mõni liige on lihtsama struktuuriga (näiteks segmentaalselt lühem) kui sama opositsiooni teiste liikmete morfikujud.
Ainsuse, nimetava , algvõrde, oleviku , kindla kõneviisi ja ainsuse isikute morfid on struktuurilt selgelt lihtsamad kui mitmuse, sisseütleva jne morfid. See konkreetne struktuuriline lihtsus on aluseks väitele, et ainsus, nimetav, algvõrre, olevik , kindel kõneviis ja ainsuse isikud on oma opositsioonide markeerimata liikmed ning vastavalt mitmus jne on omaopositsioonide markeeritud liikmed.
Mõiste “markeerimata” tähendab mõnikord otseses mõttes tunnuse puudumist (ainsus, algvõrre jt, tegelikult nullmorf). Markeerimata liikme olulisim tunnus on siiski see, et ta on lihtsam kui markeeritud liige. Seepärast ongi võimalik väita, et ainsuse pöördelõpud on mitmuse omadega võrreldes markeerimata, kuigi realiseeruvad nähtavate morfidena.
Morfoloogilise markeerituse teooria tähtsaim tähelepanek on see, et opositsioonide formaalselt tunnusjoonteta liikmed on oma tähendussisu poolest olulisemad, lihtsamad, põhilisemad, isegi algsemad, kui seda on markeeritud liikmete tähendused. Ainsus (üks) on järelikult kognitiivselt “vähem” kui mitmus (kaks või rohkem); nominatiivi vormis substantiiv vaid nimetab eset, inessiivi lõpuga -s varustatud substantiiv aga informeerib lisaks asukohast; preesens väljendab käesolevat aega ja on seega sõna otseses mõttes kõnelejale lähemal kui möödunud aega väljendav imperfekt; indikatiivi kasutatakse siis, kui verbiga väljendatavat tegevust vaid nimetatakse, konditsionaal aga seab selle toimumisele juba tingimusi jne.
Seega on olemas seos lihtsa tähenduse ja lihtsa vormi vahel; selle kohta kasutatakse terminit konstruktsiooniline ikoonilisus või diagrammilisus. Ikoon on piltlik ; morfoloogilised opositsioonid on seega oma kodeerimisviisi poolest põhiliste semantiliste suhete abstraktsed kujutised. Semantiliselt lihtne kodeeritakse fonoloogiliselt (suhteliselt) lihtsana, semantiliselt komplekssem kodeeritakse ka fonoloogiliselt komplekssemana. Loomulik morfoloogia püüab järelikult anda mingitele morfoloogilise struktuuri teatud omadustele semiootilis-kognitiivseid seletusi.
Morfoloogiliste opositsioonide markeerimata liikmetel on teisigi huvitavaid omadusi, mille tõttu neid võib pidada eespool esitatud definitsiooni alusel loomulikeks.
Markeerimata ja markeeritud nähtuste erinevused:
* markeerimata nähtused esinevad paljudes keeltes;
* markeerimata nähtused on konkreetses keeles esinemissageduselt ja
morfosüntaktiliselt distributsioonilt levinumad kui markeeritud nähtused;
* markeeritud nähtused alluvad keelemuutustele kergemini kui markeerimata nähtused;
* markeerimata nähtused tekivad keelemuutuste tulemusena üldiselt sagedamini kui
markeeritud nähtused;
* lapsed omandavad markeerimata keelenähtused varem kui markeeritud nähtused;
* markeeritud nähtused on keele ja kõne häirete (nt afaasia ) suhtes resistentsemad kui
markeerimata nähtused.
Tegelikult peegeldab markeerimata liikmete eelistamine suhtleva inimese
ökonoomsustaotlust: tähtsad ja sagedased mõisted saavad säästlikuma keelekuju.
Kuid keeltes esineb ka loomulikkuskonflikte.
*Keelte morfoloogilised põhitüübid
1) isoleerivad 2)aglutineerivad 3)fusiivsed
Isoleerivas keeles ei ole seotud morfeeme. Kõik sõnad on muutumatud, selgelt eristatavad, isoleeritud tervikud. Isoleerivate keelte tüüpiliste näidetena mainitakse enamasti vietnami ja hiina keelt. Näiteks mitmuslikkust ja minevikku ei väljendata tunnustega ega selles näites ka ajaadverbiga, vaid nimetatud tähenduste üle tuleb otsustada kõnesituatsioonist lähtudes. Sõnadevahelisi suhteid väljendatakse lauses sõnajärje, prosoodiliste vahendite ja sageli muutumatuid sõnu meenutavate partiklite abil.
Tüüpilises aglutineerivas ehk tüvesid ja lõppe kokku liimivas keeles kasutatakse rohkesti seotud morfeeme, mis tavaliselt liituvad muutumatu sõnatüvega. Morfofonoloogilisi variatsioone järelikult ei ole. Sõna morfotaktilises struktuuris võib olla mitmeid positsiooniklasse. Grammatilistele tähendustele vastab võrdlemisi ühtlaselt sama morfeem, teiste sõnadega: samale tähendusele (funktsioonile) vastab süstemaatiliselt samakujuline tunnus/lõpp. Prototüübiks türgi keel. Ka eesti keelt on nimetatud aglutinatiivseks, kuid tüvede mitmesugused morfofonoloogilised variatsioonid (käsi – käe – kätt jne) ei esinda siiski puhast aglutinatiivsust.
Fusiivsetes (flekteerivates) keeltes on rohkesti tüvesiseseid, tähendust mõjutavaid häälikuvariatsioone, nt germaani keelte tugevate verbide preteeritumis. Morfide segmentimine on sel juhul raske või isegi võimatu – termin fusioon seda tähendabki. Samal grammatilisel tähendusel võib olla mitmeid avaldumisvorme
Sellesse kolmikjaotusse on Põhja-Ameerika indiaani keelte uurijad hiljem lisanud veel polüsünteetiliste keelte tüübi, mille näideteks tuuakse tavaliselt eskimo ehk innuiidi keeled ning mitmed Põhja-Ameerika pärismaalaste keeled. Need on keeled, milles on väga palju seotud morfeeme (üle kümne ühes sõnas) ning nende tähendus sisaldab tavaliselt rohkemat kui tavaline muutelõpp või liide . Polüsünteetilises keeles ei ole sõna ja lause vahe järelikult sugugi selge.
Inkorporatsioon - leksikaalsete morfeemide ühendamisega (eriti seoses muutmisega). Selline ühendamine on tavaliselt seotud adverbiaalide ja objektidega.
Keelte klassikaline morfoloogilis-tüpoloogiline jaotamine isoleerivateks, aglutineerivateks, fusiivseteks ja polüsünteetilisteks keelteks ei kehti tänapäeval enam nii üheselt. Vähesed keeled kuuluvad puhtalt ühte tüüpi.
Tänapäeval (Comrie 1989) ollakse seisukohal, et ühe nelikjaotuse asemel on kaks sõltumatut, astmelist morfoloogilise tüpoloogia muutujat, süntees ja fusioon. Süntees väljendab morfeemide hulka sõna kohta. Fusiooni aste väljendab morfide segmenteeritust, eriti seda, mil määral morfeemid ja morfid on üksüheses vastavuses. Nende alusel on võimalik arvutada keelte sünteesiindeks ja fusiooniindeks.