Organid: · trahhee e. hingetoru, · bronhid, · kopsud, · vahelihas, · rindkere, · roided Funktsioneerimine Kopsud käsnjad. Vasak kops väiksem kui parem Ülesanne: varustada õhuvooluga Sissehingamine väljahingamine (passiivne) Kõhuhingamine, roidehingamine Jõudehingamine s:v 3:4 Kõnehingamine s:v 1:4 Ekspiratoorne paus. Akustiline paus Inimesed suudavad erinevalt enamikust loomadest oma hingamist kontrollida. Kopsud ja diafragma Fonatsioon Vt Ariste Eesti keele foneetika Ülesanne: tekitada heli. Kõri ehitus: sõrmuskõhr, kilpkõhr, pilkkõhrele kinnituvad huultekujulised häälekurrud/häälepaelad. Kõri vertikaalne ja horisontaalne läbilõige. 4 asendit: jõude (kolmnurk), hingeldamine (viisnurk), sosin (väike kolmnurk), suletud (hääle tekitamine, häälekurrud nihkuvad rõhu mõjul veidi üles ja lähevad korraks laiali, nn Bernouille'i effekt). Funktsioneerimine:
ESIMENE etapp kujutab endast ajutegevust, kõne planeerimist ja sõnumi kodeerimist. Kõnelejal on mõte midagi öelda. Mõistestamine e konseptualiseerimine sõnumi tähendusesitude kodeerimine keelelisse vormi. Keelendamine tähendusesituse kodeerimine keelelisse vormi. Esimese kõneetapi lõpptulemuseks on kõneplaan. TEISES etapis realiseeritakse oletatav kõneplaan lihastele antavate närviimpulssidena. Häälekurdude tegevus ehk fonatsioon. KOLMANDAS etapis on sõnum füüsikaline signaal. Häälekurdude võnkuine annab mehhaanilise energia, mis tekitab õhurõhumuutusi ja õhuosakesed hakkavad võnkuma. Niimoodi liigub häälelaine akustilise kõnesignaalina õhus kiirusega 330 m/s. Häälekurrud funktsioneerivad hääleallikana. NELJANDAS etapis jõuab häälelaine kuulaja kõrva ja kuulmekile hakkab vastavalt häälekajale võnkuma.
Kõnehingamine - hingamisfaasid erineva pikkusega, väljahingamisfaas võib kesta kuni 20 sekundit, kõne rütmi kujundamine, hääle kõrguse ja valjuse muutmine. 9. Milline on hingamise osa kõnetegevuses? Kõne eeltingimuseks on hingamine. hingamiselundid tagavad hääle tekitamiseks vajaliku õhuvoolu. Rääkimise ajal aktiveerub umbes 100 erinevat lihast. Häälikute genereerimiseks vajalik eeltingimus on rõhu muutus õhuvoolu loomiseks (Bernoulli' efekt). Fonatsioon on hääle tekitamine kõris häälekurdude võnkumisega, mis tekitab põhisageduse (F0). Fonatsioonist sõltub, kas häälikud on helilised või helitud. Helilised häälikud: häälekurrud vibreerivad (vokaalid ja helilised konsonandid). Helitud häälikud: häälekurrud ei vibreeri (nt klusiilid). 10. Missugused on meie fonatsioonielundid? Ülesandeks hääle tekitamine. Kõri (larynx ) e alumine hääleallikas oma elunditega sõrmuskõhr (cartilago cricoidea )
häälikute kordused pausid sõnade vahel sõnade kordused 49. Logopeed saab oma erialaseid oskusi rakendades töötades: kliinikus koolis lasteaias rehabilitatsiooniasutuses sotsiaalkindlustusametis haridusministeeriumis 50. Afaasia tunnusteks võivad olla: häälehäired lausete primitiivsus hingamispuudulikkus oskamatus lugeda ja kirjutada häälikute asendused ja ringipaigutamised sõnaleidmisraskused 51. Düsartria on kõnepuue, mille puhul ei vasta normile: artikulatsioon fonatsioon ja resonants kõne mõistmine kõnehingamine 52. Õige või väär? Motoorse alaalia puhul kujuneb varajane-eelne periood (lalin) eakohaselt, probleeme tekib hiljem sõnade ühendamisel fraasidesse. Õige Vale 53. Õige või väär? Kuulmispuude korral võivad kahjustuda kõik hääle akustilised omadused: õige vale 54. Suulaelõega laste kõnepuue väljendub: kõneloome- ja mõistmise puuetena kõnesujuvuspuudena resonantsipuudena häälduspuuetena 55
4. Häälduselundite tegevus 5. Õhuosakeste võnkumine 6. Kõrva tegevus 7. Närvisignaalid 8. Keeleline vorm 9. Mõte Kõneakt · Rääkimise ajal aktiveerub ~ 100 lihast · Kopsudest tulev õhuvool tekitab häälekurdudest allpool ülerõhu; häälekurrud eemalduvad teineteisest ja õhuvool pääseb neelu-, suu- ja ninaõõnde; häälekurdudest allpool tekkinud alarõhk suleb häälekurrud - nii toimub üks häälekurdude võnge · Hääle tekitamine häälekurdude võnkumisega= foneerimine (fonatsioon) 3. Mida uurib foneetika ja fonoloogia? Foneetika e häälikuõpetus, e hääldusõpetus. Teadus, mis uurib inimkõne üksusi - häälikuid - artikulatoorsest, akustilisest ja pertseptiivsest aspektist. Fonoloogia õpetus foneemidest ja nende funktsioonidest. Fonoloogia tegeleb foneemide ja nende kombinatsioonide uurimisega (kuidas, mis tingimustel foneemid omavahel kombineeruvad) Fonoloogia põhiüksus on foneem. Keeles avalduvad foneemid variantidena e allofoonidena 4
Sensoorne afaasia! Kõne on spontaanne. Paikneb kuulmiskeskuse vahetus naabruses. 3) Sekundaarne ehk teisane motoorne ala (kutsutakse ka kõne vokaliseerimise piirkonnaks). Ta paikneb eesmises tsentraalkäärus. Seal, kus juhitakse keele motoorikat kõnelemisel. Kõne on organismi liitfunktsioon, mis koosneb Fonatsioonist ehk hääle moodustamisest ja artikulatsioonist ehk häälikute ja nende kombinatsiooni moodustamisest. Fonatsioon toimub kõrilihaste osavõtul ja õhusurve muutmise teel (kui liigub läbi häälepaelte). Osalevad keel, suulae lihased, mälumise lihased. Nende lihaste talitlused juhitakse teisasest motoorsest keskusest. Selle piirkonna kahjustusel tekib motoorne afaasia, aga vaid mõneks nädalaks. Kui broca ala on kahjustamata, siis on afaasia ajutine. Ajupiirkonnad, mis on kõne kujundamisega seotud: * nurkkäär ehk gyrus angularis (Brodmani 39
Üldistatult viis etappi: 1. Sõnumi kodeerimine - mõte, mõistestamine (sõnumi tähendusesituse kujutamine vastavalt mõttele)ja keelendamine (tähendusesituse kodeerimine keelelisse vormi) 2. Sõnumi tootmine - neuraalne ja füsioloogiline tegevus (artikulatoorne foneetika). Põhisagedus - tajutava helikõrguse keskseim omadus (mõjutab ka rõhu asetust); Fonatsioon - häälekurdude tegevus; võnked annavad energia, mille abil neelu, suuõõne ja huulte vahelise ava suurust muutes moodustatakse häälikud. Õõnte kuju muudetakse keelelihaste, huulte ja pehme suulae abil, see ongi hääldus. 3. Sõnum signaalina - helilaine (akustiline foneetika) 4. Sõnumi vastuvõtmine - füsioloogiline ja neuraalne tegevus (auditiivne e tajufoneetika) 5. Sõnumi dekodeerimine - tuvastamine, mõistmine
järjenditeks. Fonoloogiline põhjendus: pikad monoftongid on funktsioonilt paralleelsed diftongidega (saame-saime). Sarnaselt ka laadivahelduse tulemusel tekkivates monoftongides / diftongides kõrgete vokaalide madaldumine (süsi-söe, lugu-loo). Konsonandid häälikud, mis ei vasta vokaalide definitsiooni tingimustele; õhuvoolule tekib keele (suu) keskele takistus sulg või ahtus. Konsonantide hääldamise seisukohalt on olulised kolm tegurit: 1) moodustusviis 2) fonatsioon (heliline või helitu) 3) häälduskoht. Konsonantide liigitus hääldusviisi järgi 1) resonandid õhuvool ja hääl pääsevad hääldamisel takistuseta välja; jagunevad omakorda - poolvokaalid (õhk välju suust nagu vokaalidegi puhul): j, w - liikvidad (õhk väljub suust vokaalidest erinevalt): lateraalid (õhuvool üle keele külgede l) ja tremulandid (õhuvool on katkendlik r) - nasaalid (õhk väljub ainult nina kaudu): m, n
Tap ehk klopsuhäälik ja flap ehk puutehäälik Tapi puhul keel puudutab kergelt suulage. Flapi puhul toimub liikuv suulae puudutus. Poolvokaal Õhu väljapääs suhteliselt vaba. Sarnanevad pigem vokaalidega. Hääldatakse eri kohtades. Nende hääldamisel ei teki olulist ahtust õhuvoolu ette. Õhk pääseb laiast ruumist liikuma. Muude konsonantidega koos esinedes võivad sarnaneda pigem konsonantidele, kuigi üldjoontes vokaalisarnased. FONATSIOON - ehk mida teevad häälekurrud? Helitud konsonandid – häälekurrud ei võngu (lehel 1. tabeli paarishäälikute puhul vasakpoolsed), häälepilu on kas täiesti avatud või suletakse see osaliselt, nagu h hääldamisel, või täiesti sulguda, mispuhul on tegu kõrisulghäälikutega. Helilised konsonandid – häälekurrud võnguvad, mis tagab helilisuse (lehe paarishäälikutel parempoolsed).
Paikneb eesmises tsentraalkäärus. Tahteliste liigutuste sooritamine toimub skeleti ehk vöötlihaste kaudu. Kõnekeskus (mitu alakeskust, mis ei ole seotud kõnelemis juhtivate lihastega) Kõne koosneb fonatsioonist ehk häälemoodustamisest, selles osalevad kõrilihased, õhusurve on oluline, mis läbib kõri ja koosneb artikulatsioonist ehk häälikute ja nende kombinatsioonide moodustamisest. Artikulatsioonis osalevad keele, suulae ja näolihased. Fonatsioon ja artikulatsioon (hääle tekitamine ja hääle abil sõnade ja nende kombinatsioonide tekitamine). Kõnekeskusel on kolm osa : Motoorne kõnekeskus e. Broca keskus- on enamus inimestel vasaku otsmiku sagara tagumises alaosas. Ja jääb eesmise tsentraalkääru nende neuronite ette või naabrusse, mis juhivad näo, keele, neelu, suulae lihaste tööd. Motoorne afaasia kõnevõimetus (inimene saab aru temale räägitavast, aga ei suuda ise rääkida, või siis
Tahteliste liigutuste sooritamine toimub skeleti ehk vöötlihaste kaudu. · Kõnekeskus (mitu alakeskust, mis ei ole seotud kõnelemis juhtivate lihastega) Kõne koosneb fonatsioonist ehk häälemoodustamisest, selles osalevad kõrilihased, õhusurve on oluline, mis läbib kõri ja koosneb artikulatsioonist ehk häälikute ja nende kombinatsioonide moodustamisest. Artikulatsioonis osalevad keele, suulae ja näolihased. Fonatsioon ja artikulatsioon (hääle tekitamine ja hääle abil sõnade ja nende kombinatsioonide tekitamine). Kõnekeskusel on kolm osa : Motoorne kõnekeskus e. Broca keskus- on enamus inimestel vasaku otsmiku sagara tagumises alaosas. Ja jääb eesmise tsentraalkääru nende neuronite ette või naabrusse, mis juhivad näo, keele, neelu, suulae lihaste tööd
annaabi.ee 
