Remark tegelaskõnet kommenteeriv ja täiendav märkus, mis aitab paremini mõista tegelasi ja lugu. Remargid on mõeldud nii lugejale teose paremaks ettekijutamiseks kui ka lavastajale ja näitlejale. Repertuaariteater täiemahulise loomingulise koosseisuga teater, mille repertuaari koostamisel peetakse silmas võimalikult erinevaid sihtrühmi ning korraga on mängukavas mitmeid lavastusi. Repliik ühe tegelase kõnevoor Situatsioonikoomika olukorrast tulenev koomika. Skets väheste tegelastega ja ootamatu lõpplahendusega lõbus-irooniline lühinäidend. Stseen lavateose väikseim osa, millel on ühtne tegevus ja muutumatu tegelaskond, etteaste. Stsenaarium etenduse kirjanduslik käsikiri Sõnakoomika sõnavaimukuse koomika Tragikomöödia ühendab tragöödia ja komöödia tunnusjooni. Sündmuste esitus liigub
Tegelaskonseptsioonid- põhimõtted, mille alusel tegelane on loodud: mask, ampluaa, tüüp, karakter Paralingvistika- hääletämber, kõnetempo, pausid, rütm, intonatsioon, hääletugevus Nulltasand- neutraalsed märgid, nt vaikus ja liikumatus Miinusvõte- millegi tugevalt silmatorkav puudumine (nt alasti olemine teatris) Repliik- ühe kõneleja kompaktne lausung, ühe kõneleja kõnevoor Monoloog- üksikkõne Monodraama- ühe tegelase monologist koosnev draamatekst, nt Smuuli “Polkovniku lesk” Remarktekst- näidenditekst Poeetiline aeg- fiktsionaalse maailma sisene aeg, kujundatud sündmuste aeg Mittepidevus e diskreetsus- pidevusmulje loomiseks kasutatakse mitmeid drama ja teatritehnilisi võtteid Objektiivne kronomeetria- subjektiivne ajakogemus Müüdiline e tsükliline aeg on suletud, ringlev, taaskorduv ja seotud mütopeedilise
R konkreetse teo raskus H Hearer kuulaja (või ka lugeja, st adressaat) S kõneleja/kirjutaja P, D ja R "reaalsed" ja "interaktsioonilised" tähendused võivad erineda. Nt väga individualistlikud ühiskonnad (USA) kompenseerivad reaalsete P ja D kõrgeid väärtusi interaktsioonilise P ja D väikeste väärtustega, mis viib positiivsete viisakusstrateegiateni (komplimendid, "kutsed lõunale", eesnimed jne, kuni R on nullilähedane). 20. Küsimus Kõnevoor kõnejärjekord. Kõnevooruvahetuspaus: kõneleja lõpetas oma monoloogi ja annab vestluspartnerile märku, et tema võib kõnelemisega alustada. Kõnevoorusisene paus: kõneleja valib õigeid sõnu, mõtleb järele, kahtleb. Kui omavahel vestlevad pikema ja lühema kõnevooruvahega (kõnevooruvahetus- pausiga") kultuuride esindajad: pikema kõnevooruvahega kultuuri esindaja ootab veel, et olla kindel, et võib kõnelda, lühema kõnevooruga kultuuri esindaja tunneb vaikuse
keeleväliseid tunnusekimpe. Vestlusanalüüs vestlusanalüüs loodi 1960ndatel, kujunes välja 70-80ndatel. Loojateks Harvey Sacks, E.Schegloff ja G.Jefferson . Selle alusidee on et vestlus on sotsiaalse elu keskne nähtus ning vestluse omad ehitusmehhanismid mõjutavad seda, kuidas me oma tekste vormistame. Eesmärk leida üles vestluse ehituse mehhanismid ja neid juhtivad reeglid. Materjali kogutakse informantide abil, salvestuse kaudu, trankriptsioon. Kõnevoor ja vooruehitusüksus kõnevoor on vestluse osa, ühe kõneleja jätkuv häälesolek. Vooru piiri märgib kõneleja vahetus, voor esindab kõneleja tegevust, voor liigendub vooruehitusüksusteks. Eesti suuline ja kirjalik keel 1: korpusepõhine statistika Sõnarühmade sageduserinevused: neli paralleelkorpust: suuline argikõne, suuline avalik kõne, 1990. aastate ilukirjandus ja 1990. aastate ajakirjandus. Ajakirjanduskorpus ca 232 000 tekstisõna, ilukirjandus 366 500, suuline argikõne 52 000, avalik kõne 38 000.
Põhimõtted: · Vestlus on osalejate tegevuste koordineerimine · CA keskne teema: koostöömehhanismi uurimine suhtlusjuhend Kolm vestlust konstitueerivat mehhanismi: 1. Vooruliigendus: · vooruehitusüksus (turn construction unit) · voorujaotuse komponent (turn distribution component) 2. Sekventsiliigendus: suhtlus on organiseeritud järjenditena (sequently). Iga kõnevoor ennustab mingil määral, milline jätk tema järel tuleb ja iga kõnevoor on tehtud sobivaks eelneva kõnevooruga. suhtlusjärjestus 3. Parandus/remondiliigendus (repair): süsteem, mille abil kõnelejad käsitlevad kõnelemisel, kuulamisel ja kõne mõistmisel tekkinud raskusi. parandusmehhanism Põhiideed: · Eesmärgiks on leida, kuidas inimesed tulevad toime omavahel keeleliste vahendite abil suheldes · Kõne ja tegevuse primaarsus: lõppkokkuvõttes loob inimeste tegevus nii situatsiooni kui ka vestlejate
viipekeel. Verbi markeerimine modaalsuse väljendamiseks: viiplemise kiirus, intensiivsus, amplituud, miimika. Eitus verbi koostisosana on miimika, pearaputus; eitavad viiped või viipesse inkorporeeritud eitus. 8) Viibeldud keel kõnekeele viiplemine (viibeldud eesti keel, signed English, Manually Coded English jne) 9) Sõrmendamine täht haaval viiplemine 10) Vestlusanalüüs analüüsib vestlust loomuliku salvestuse abil, on empiiriline uurmismeetod 11) Kõnevoor on ühe kõneleja jätkuv häälesolek, dialoogiline tervik (vooru piiri märgib kõneleja vahetus), voor on tähenduslik tervik; inimesed tunnevad keele omaduste järgi ära selle millal voorud vahetuvad. Voor liigendub vooruehitusüksusteks (lause, sõna, fraas, häälitsus, paus). Voorud jagunevad vabadeks voorudeks ja naaberpaarideks. Parandusliigendus on süsteem, mille abil kõnelejad käsitlevad kõnelemisel, kuulamisel ja kõne mõistmisel tekkivaid raskusi.
transitiivne/intransitiivne lause/verb. a. Lause terviklik mõte. See on keeleüksus, mis on grammaatiliselt ja intonatsiooniliselt vormistatud ning kannab terviklkku mõtet. Lause peamine ülesanne mõtet edasi andma. See on suurim üksus, millega süntaksis tegeldakse. b. Lausung lausetest või lausekatkenditest koosnev ühe isiku kõneakt, mis piiratud pauside või teiste isiku kõneaktiga. c. Voor e kõnevoor on see, mida üks kõneleja ütleb, kuni selle kohani, kus teine kõneleja hakkab rääkima. d. Fraas koosneb ühest või mitmest sõnast, mis kokku moodustavad ühe terviku ja väljendavad lauses ühte osalist või asjaolu. e. Moodustaja - (ingl k constituent) on ühest või mitmest sõnast koosnev üksus, millel on teatud funktsioon suuremas tervikus, mille liige ta on. f
Remark on tegelaskõnet kommenteeriv ja täiendav märkus, mis aitab paremini mõista tegelasi ja lugu. Remargid on mõeldud nii lugejale teose paremaks ettekujutamiseks kui ka lavastajale ja näitlejatele. Remargi ülesanne on täpsustada visuaalset pilti: lavakujundust, tegelase välimust ja käitumist; täpsustada dialoogi ja helitausta: tegelase intonatsiooni, pause, muusikat; kommenteerida tegelase käitumist ja siseelu või autori suhtumist. Repliik on ühe tegelase kõnevoor dialoogis. Lühemad repliigid muudavad dialoogi dünaamilisemaks, kiiremaks ning kinnitavad tihedat seost vestluspartnerite vahel. Pikk kõnevoor võib kujuneda üksikõneks ehk monoloogiks. Tavaliselt on erinevate tegelaste järjestikused repliigid omavahel temaatiliselt seotud. Repliikide seostamatus või üksteise repliikide kordamine ja väike varieerimine viitab kommunikatsioonihäiretele, millel võib olla erinevaid põhjuseid. 14.Millised on etenduse kaks ajatasandit?
Remark on tegelaskõnet kommenteeriv ja täiendav märkus, mis aitab paremini mõista tegelasi ja lugu. Remargid on mõeldud nii lugejale teose paremaks ettekujutamiseks kui ka lavastajale ja näitlejatele. Remargi ülesanne on täpsustada visuaalset pilti: lavakujundust, tegelase välimust ja käitumist; täpsustada dialoogi ja helitausta: tegelase intonatsiooni, pause, muusikat; kommenteerida tegelase käitumist ja siseelu või autori suhtumist. Repliik on ühe tegelase kõnevoor dialoogis. Lühemad repliigid muudavad dialoogi dünaamilisemaks, kiiremaks ning kinnitavad tihedat seost vestluspartnerite vahel. Pikk kõnevoor võib kujuneda üksikõneks ehk monoloogiks. Tavaliselt on erinevate tegelaste järjestikused repliigid omavahel temaatiliselt seotud. Repliikide seostamatus või üksteise repliikide kordamine ja väike varieerimine viitab kommunikatsioonihäiretele, millel võib olla erinevaid põhjuseid. 14.Millised on etenduse kaks ajatasandit?
voorudest. Järjendite analüüsimisel uuritakse, kuidas teatud tegevusi algatatakse ja edasi viiakse ning kuidas avatakse või suletakse teed järgmisteks kõnevoorudeks. 4) Kõnevooru kavandamine rääkides kõnevooru kavandamisest, siis peetakse silmas kõneleja poolt tehtavat valikut: tegevuse valikut, mida soovitakse kõne abil sooritada ja vahendite valikut selle tegevuse sooritamiseks. Kõnevoor võib olla kavandatud näiteks selleks, et end kaitsta, et vestlejaga nõustuda vm. 5) Sõnavara valik - igapäevases kõnepruugis võidakse küll kasutada kõnekeelseid sõnu, kuid ametlikus olukorras valitakse, sõnavara, mis toob institutsionaalsesse konteksti. 6) Interaktsiooni ebasümmeetrilisus - institutsionaalne vestlus on tavaliselt ebasümmeetriline. Viimane väljendub selles, et
Dialoogi aluseks on enamasti olukord, kus tegelased omavad erinevat infot või vaatepunkte, nii et neil tekib vajadus kõnelemiseks. Kahekõne sõltub: tegelaste arvust, tegelaste ühiskondlikust positsioonist, iseloomust, meeleolust, konkreetsest kõnelemissituatsioonist. Dialoogi analüüsimisel tuleb silmas pidada: o Kõnelejate arv. (Duoloog, dialoog - kahekõne. Polüloog - mitmekõne.) o Repliikide pikkus.(Repliik - ühe kõneleja kõnevoor.) kes kui pikalt räägib o Teksti jagunemine tegelaste vahel. o Repliikide sidusus o repliigi tasandil, o stseeni/tervikteose tasandil, o ühe tegelase tasandil. Monoloog dialogiseerub siis, kui sellesse ilmuvad teis(t)ega või iseendaga suhtlemise elemendid. o Laval üksi viibiv tegelane pöördub monoloogis kellegi poole, s.o. peab otsekui dialoogi eemalviibiva partneriga. Apostroof - Monoloogi fiktiivne adressaat võib olla
sihipärasem, üleminekud kunstiliselt motiveeritud · esteetilisem -peegeldub autori stiil ja ajastu kõnekombed 50. Millised on näidendi tekstikihid? Näidendi tekst koosneb põhitekstist (dialoog/monoloog) ja sekundaartekstist (remargid). 51. Mis on dialoog, repliik, remark, polüloog, duoloog? Nimetage dialoogi analüüsimise võimalusi. Dialoog - ehk kahekõne on kahe või enama isiku kõnelus repliik - ühe kõneleja kompaktne lausung, ühe kõneleja kõnevoor remark - tegelaskõnet kommenteeriv ja täiendav märkus, mis aitab paremini mõista tegelasi ja lugu polüloog - mitme tegelase vaheline kõnelus (dialoogi eriliik) douloog - kahe inimese vaheline kõnelus Dialoogi analüüsides tuleb silmas pidada kõnelejate arvu, repliikide pikkust, teksti jagunemist tegelaste vahel, repliikide sidusust. 52. Mis on monoloog? Milliseid monoloogikontseptsioone on võimalik eristada?
sekundaartarind Lausung: • peamiselt suulise keele analüüsimisel kasutatav keskne suhtlusüksus • pidev kõne, mis algab ja lõpeb selgelt tajutava pausiga • kõige olulisem piirimarker on suulise keele puhul intonatsioon • lausungi mõistet kasutatakse mõnikord ka kirjaliku keele analüüsimisel • tegemist on keeleteaduses laialt kasutatav mõistega Voor: • ehk kõnevoor on keeleteaduse mõiste, mis tähistab ühe kõneleja jätkuvat häälesolekut Fraas: • on üks lause moodustaja • sõnade ühend, mis koosneb sisuliselt kokku kuuluvatest sõnavormidest • liigitatakse peasõna (sõna, mida ei saa fraasist välja jätta ning mis on asendamatu) sõnaliigi järgi: o tegusõnafraas, o nimisõnafraas, o omadussõnafraas, o määrsõnafraas, o kaassõnafraas,
kommunikatsioon on mitmemõtteline, vaikus on kõige mitmemõttelisem/mitmeti tõlgendatav. Vaikus võib olla hea tähendusega (nt. lähedaste inimeste vahel, suure D väärtusega kultuuride puhul). Vaikus olla halva tähendusega (nt. pausid ülekuulamistel). Võib tähendada nõustumist, kahtlust, tõrjumist jne. Vaikuse mulje võivad tekitada pikemad loomulikud pausid nn kõnevoorude (turns) vahel: A: "......" 1. kõnevoor B: "......" 2. kõnevoor Vestlusanalüüs (Harvey Sacks, Emmanuel Schegloff jt): Ameerikas normaalne "No gap, no overlap". Erandid: suurlinnade juudikogukonnad (Tannen) overlap (samaaegne kõnelemine) võib olla positiivse viisakuse tunnus. Üldiselt aga on overlap pigem teadliku ebaviisakuse tunnus. Kuidas tunda ära, millal A kõnevooru lõpetas? Üks olulisi märke: paus on pikem kui kõnevooru-sisene paus
kritiseerimine Ajalooline draama keskmes on ajaloolised sündmused Dialoog, monoloog, remark Tegelaskõne võib olla nii seotud kui ka sidumata kõnes. Draamatekst peab olema kõneldav ja loomulik, samas kunstiliselt korrastatud. Dialoog kahekõne, kahe või enama inimese kõnelus. Aluseks on enamasti olukord, kus tegelastel on erinev informatsioon, erinevad vaatepunktid tekib vajadus kõnelemiseks. Repliik ühe inimese kõnevoor Monoloog üksikõne, võib olla nii üksi oleva inimese kõnelus kui ka teistele esitatud pikem repliik Arvatakse, et monoloogiga langeb näidendi pinge, sellepärast seda eriti kasutata. Kui, siis tegelase siseelu avamiseks ja ka sobimatute sündmuste edastamiseks (ajaline ja ruumiline piirang). Monodraamad koosnevad ühe tegelase monoloogist, sisemiselt dialoogilised Remark tegelaskõnet kommenteeriv ja täiendav märkus, aitab mõista tegelast ja lugu
· Seotud situatsiooni ja kõnelejate omavaheliste suhetega (ei saa analüüsida lahus tegelase ja olukorra analüüsist) · Tähtsaim karakteerimisvahend (kõne loob tegelase ja vastupidi) · Kahekõne sõltub: tegelaste arvust tegelaste ühiskondlikust positsioonist, iseloomust, meeleolust, konkreetsest kõnelemissituatsioonist. · Dialoog koosneb repliikidest. Repliik on ühe kõneleja kompaktne lausung, ühe kõneleja kõnevoor Dialoogi struktuur: · Kõnelejate arv: kas duoloog (kõnelejaid on kaks) või polüloog (dialoogis osaleb kolm või enam tegelast). · Repliikide pikkus ja vaheldumise sagedus. (Mõjutab näidendi ja lavastuse tempot ja rütmi.) · Repliikide jagunemine tegelaste vahel. (Harilikult määrab peategelase teksti suur hulk, aga mitte alati.) Dialoogi analüüsimisel tuleb silmas pidada: 1) Kõnelejate arvu 2) Repliikide pikkust 3) Teksti jagunemist tegelaste vahel.
Normaalselt on verbaalne ja mitteverbaalne sõnum omavahel kooskõlas. Kui lapsega suhtlemisel on vanematelt tuleb mitteverbaalne ja verbaalne info korduvalt vastuoluline, siis võib lapse isiksuse areng selle tõttu kannatada. Pilk on tähtis kõnevoorude struktureerimisel. Sõnumi ettevalmistuse ajal vaatab kõneleja tavaliselt kõrvale, rääkima hakates suunab ta pilgu vastuvõtjale. Pilgu suunamine mujale näitab vastuvõtjale, millal kõnevoor lõpeb, millal avaneb võimalus vooru vahetada. 3. Keel kui struktuur (keele sümbolilisus, keele allsüsteemid, keelesüsteemi avatus). Keelel on kaks põhilist allsüsteemi - häälikute süsteem ja tähenduste süsteem. Keele kasutamine seisneb tähenduste edasiandmises hääliksümbolitega. Tähendus- ja hääliksüsteem tingivad keele duaalse(kaheplaanilise) põhiolemuse. Sümboli vormi suhe sõna potentsiaalsetesse referentidesse ja teiselt poolt tähendusse on arbitaarne
LIBRETO muusikalise lavateose tekst või tantsulavastuse lühike sisukirjeldus. STSENAARIUM filmi või saate kirjanduslik alustekst LAVASTUS kirjaniku, lavastaja, näitlejate, kunstnike jt loodud teos. Aluseks tavaliselt näidend, kuid lavastus ei ole näidendi esitamine teatris, vaid enamasti ikka näidendi tõlgendus, see tähendab iseseisev kunstiteos. ETENDUS lavastuse ühekordne esitamine REPLIIK ühe tegelase kõnevoor, vastulause REMARK tegelaskõnet kommenteeriv ja täiendav märkus, mis on enamasti pandud tekstis sulgudesse. Selle ülesanne on täpsustada visuaalset pilti (lavakujundust, tegelaste välimust, käitumist), täpsustada dialoogi ja helitausta (tegelase intonatsiooni, pause, muusikat), kommenteerida tegelase käitumist või autori suhtumist. Lisaks remarkidele kuuluvad remarkteksti hulka ka autori nimi , teose pealkiri, zanrimääratlus, tegelaste loetelu, osutused tegevusajale ja kohale
Nõuab nii ühendavat kui eristavat kõnet. Dialoog on seotud situatsiooni ja kõnelejate omavaheliste suhetega ei saa analüüsida tegelastest ja olukorrast eraldiseisvana. Dialoog on tähtsaim karakteriseerimisvahend kõne loob tegelase ja tegelane loob kõne. Kahekõne sõltub tegelaste arvust, tegelaste sotsiaalsest positsioonist, iseloomust, meeleolust ja kõnelemissituatsioonist. Dialoog koosneb repliikidest. Repliik ühe kõneleja kompaktne lausung, ühe kõneleja kõnevoor. Dialoogi struktuuri määrab 3 omadust: kui mitu inimest räägivad? (duoloob või polüloog), repliikide pikkus ja vaheldumissagedus (mõjutab näidendi ja lavastuse tempot ja rütmi), repliikide jagunemine tegelaste vahel (üldiselt määrab peategelase see, et tal on kõige rohkem teksti). Dialoogi analüüsimisel tuleb silmas pidada kõnelejate arvu, repliikide pikkust, teksti jagunemist tegelaste vahel ja repliikide sidusust (repliigi tasand,