Sissejuhatus üldkeeleteadusesse (0)

• artikulatoorne foneetika – tegeleb häälikute moodustamisega; uurimisobjekt on ka inimese suu;
  
• akustiline foneetika – uutimisobjekt on heli;
  
• auditiivne e tajufoneetika – uurib heli vastuvõttu.
  

Keeleteadus vastandpaaridena, suured jaotised teaduse sees:

• üldine keeleteadus püüab kirjeldada põhimõtteliselt kõiki keeli
  

• deskriptiivne keeleteadus kirjeldab üksikkeelt
  

• teoreetiline keeleteadus uurib keelt sellisena, nagu see on, ilma teadmisi kusagil kasu pärast rakendamata
  

• praktiline (rakenduskeeleteadus) – üks valdkondi on keele normeerimine , tegeldakse sellega, kuidas õpetada võõrkeelt. Veel kõik see, mis puudutab suhtlemist arvutiga loomulikus keeles (nt õigekirjakontroll)
  

• diakrooniline keeleteadus vaatab asja ajalooliselt
  

• sünkrooniline keeleteadus vaatab tänapäeva
  

• mikrolingvistika (autonoomne l.) uurib keelt keele enda siseselt, väliskeskkonnast sõltumata
  

• makrolingvistika ( kausaalne l.) – miks keel on selline, nagu ta on? Vastust otsitakse väljastpoolt keelt. Olulised inimene, ühiskond, aeg.
  

Keeleteaduse meetodid:

• lindistus (seda veel uurida ei saa),
  
• litereerimine (heli pannakse kirjalikku vormi),
  
• korpused (korpus koosneb teatud hulgast kirjalikest tekstidest; sealt otsimise puhul ise andmeid ei koguta ),
  
• sõnaraamatud, arhiivid jms.
  
• katsed: luuakse kunstlik keelekasutusolukord
  

• kvalitatiivsed meetodid – arutlemine
  
• kvantitatiivsed meetodid – loetakse midagi kokku, tehakse statistikat.
  

• IPA;
  
• soome-ugri transkriptsioon
  
• lihtsustatud transkriptsioon
  

• heliline / helitu:
  

• klusiil - tekib sulg (k, p, t)
  
• frikatiiv - midagi sahiseb: sibilant(s, š, z, ž) ja spirant (f, v, h)
  
• afrikaat – algab klusiiliga, lõppeb s-häälikuga (ts, ks)
  
• nasaal – ninahäälik (n, m, ŋ)
  
• lateraal - moodustatakse keele äärte abil (l)
  
• tremulant – värihäälik (r)
  
• poolvokaal – vahepealne ( j, w)
  

• Vastavalt moodustuskohale:
  

• dentaalne - hammastega,
  
• palataalne - suulaega,
  
• larüngaalne - kurguga,
  
• aspireeritud – k,p,t klusiilid, milel on lisaplahvatus
  
• labiaalne – huultega
  
• alveolaarne – hambasompudega
  
• palataliseeritud – teatud häälikud muutuvad i-poolseks
  

• diftong – täishäälikuühend (täishäälikud on samas silbis )
  
• geminaat – silbi piiridele jäävad kaks kaashäälikut (nt kap/pi)
  
• afrikaat – algab klusiiliga, lõppeb s-häälikuga
  

• palatalisatsioon ( kass ’, pall’, loll’, vann ’)
  
• vokaalharmoonia – ühed vokaalid esinevad ühtedes, teised teistes ühendites. Ees- ja tagavokaalid esinevad sõnades gruppidena. I ja E võivad esineda nii ees- kui tagavokaalidega.
  
• konsonantharmoonia
  
• assimilatsioon – häälikute sarnastumine , kui nad satuvad üksteise kõrvale (nt tulnud on murdes tullud)
  
• dissimilatsioon – häälikute eristumine (nt soome k mees – mies)
  

• rõhk – hääldusenergia kontsentratsioon (eesti k 1. silp), rõhulist silpi hääldatakse kõige selgemalt.
  
• intonatsioon – terve lause meloodiline kõikumine
  
• kvantiteet (välde)
  
• sõnaintonatsioon (toon)
  

• kana – kala – foneemid , tähendus pole sama
  
• tikk- takk -tukk- tokk -tekk- tükk – täkk
  
• kann - kann´; kas - kass
  

• s – s’
  
• n – n’
  
• t – t’
  
• l – l’ (palk); ( tall ; tal)
  

• tähenduselt samad nt de; te + d
  
• struktuurilt osaliselt sarnased vt eelnev näide
  
• komplementaarses distributsioonis, ühes kontekstis üks, teises teine jalga- / jala- ; -de- / -te-
  

• tähenduselt samad;
  
• vormilt erinevad;
  
• distributsioonilt samad ilusa+te+le / ilusa+i+le
  

• nt kirjand = kirja (juur), kirjand (tüvi)
  
• nt hüpe = hüp (juur), hüpe (tüvi)
  

• → afiksid – grammatilised tunnused, mis liituvad teistele alustele .
  

• → grammatilised – tüved, lõpud:
  

• nt sõna “ei”
  
• “maha põlema” – pole muud tähendust kui lõpetatud tegevus.
  

• prefiks- enne tüve eba+viisakas
  
• sufiks - pärast tüve jalga+de+le+gi
  
• tsirkumfiks – nii tüve ees kui taga saksa ge+ mach +t
  
• infiks – väga haruldane , tüvi katkestatakse.
  

• Singular
  
• Pluural
  
• Duaal – kahel objektil on erinev väljendusviis. Eesti keeles on sellest jälgi: nt mõlemad (eraldi pöördelõppe meil selle jaoks pole).
  

• Maskulinum
  
• Femininum
  
• Neutrum
  

• Instruktiiv nt lehvivi hõlmu
  
• –tsi; päris kääne pole, sest kõigist sõnadest teha ei saa: nt meilitsi, telefonitsi
  

• indo-germaani keeltest tuttav; nt inglise k artiklid the ja a; definite ja indefinite articles . Kasutusel, kui objekti on ainult üks, nt the sun, the king .
  
• eesti keeles on selle väljendamiseks teistsugused vahendid (nt üks, see)
  

• Positiiv, algvõrre
  
• Komparatiiv , keskvõrre – skalaarsete omadussõnade puhul
  

• eesti k tunnus m;
  
• analüütiline, abisõnaga
  
• sünteetiline + i
  

• Superlatiiv, ülivõrre – maksimum
  

• kindel kõneviis - tunnust pole, aga on isikulõpp;
  
• käskivas kõneviisis lõppu pole (mitmuses on!);
  
• umbmäärane kõnebiis;
  
• tingiv kõneviis;
  
• jussiiv (tehku, laulgu, mingu) – seda vormi saab kasutada tegelikult kõikide isikutega.
  

• impersonaal – umbisikuline tegumood; shitis ehk objekt tõstetakse subjektiks
  

• the book was read my the boy, eesti keeles pole sel juhul lihtsalt alust: raamatut loetakse;
  

• personaal – isikuline tegumood;
  
• aktiiv – lause pealiige on alus ehk subjekt ;
  
• passiv – lause pealiige vastavalt keeletüübile:
  

• nt mina olen olnud/olin/olen/olin olnud vangistatud.
  

• lõpetatud / lõpetamata;
  
• tulemuslik / mittetulemuslik;
  
• punktuaalne / duratiivne;
  

• progressiiv - näitab tegevuse kestvust:
  

• laulMAS, rääkiMAS; singING, talkING
  

• ühildumine ehk kongruents – ühildumine rakendub kahele üksusele korraga, sama kategooria rakendub mõlemale; sihitisest tegusõnavorm ei sõltu, sest see ei ühildu. Ühildumine näitab, millised sõnad kuuluvad kokku.
  

• adjektiiv ja substantiiv ühilduvad arvus ja käädes (kollane pall, kollase palli jne [va ni-na-ta-ga-käänded, mis ühilduvad ainult arvus!]);
  
• sujekt ja predikaat ühilduvad ka arvus (va olevikus on, kus me ei näe, kas ta on ainsuses või mitmuses)
  
  • rektsioon – üks sõna nõuab teise sõna vormi, aga ise seda kategooriat ei kanna. Ühel verbil võib olla erinevaid tektsioone (nt mõtleb millest? Mida?)
    
  • eraldi morfeem – nt possessiivsufiks, pole oluline
    

• abstraktne : süsteemi tähendus
  
• konkreetne:
  
• kõneleja tähendus
  
• kuulaja tähendus
  

• (tähendus)väli – kirjeldusmeetod, kus me eeldame, et tähendused moodustavad tasapinnalise kontiinumi; hulk sarnase tähendusega sõnu (nt värvinimetuste väli);
  
• Polüseemia – mitmetähenduslikkus; erinevad tähendused saab viia kokku ühele alusele. Üks sõna, palju tähendusi (nt ajama ). Huvitab semantikat kõige rohkem.
  
• Homonüümia – vorm sama, tähendus erinev;
  
• Sünonüümia – vorm erinev, tähendus sama;
  
• Metafoor – tähendusülekanne. Üht objekti/nähtust nimetatakse teise nimea. Mõned omadused kanduvad üle (nt jalg, käsi – miski on vihma käes). Üks tüüpilisemaid polüseemia tekkimise võimalusi.
  
• kujundskeem (ehk skeemkujutlus) – kirjeldab mitmekülgseid tähendusi. Väga paljud tähendused tekivad suuremate skeemide põhjal ja põhinevad inimese tunnetusel ja elukogemusel. Skeemid seletavad tähendusmehhanisme.
  

• nt aega tajume ruumiliselt – liikuva aja metafoor: meie seisame ja aeg tuleb vastu ja läheb mööda. Aega saaks nagu ühikutena loendada. Aja mastiku metafoor: inimene liigub, mitte aeg - nii jääb minevik selja taha.
  

• Propositsioon – lausega väljendatud sündmus, olukord (nt on tore, et lumi on maas → lumi on maas)
  
• Presupositsioon – väide, mis peab kehtima, et lause oleks mõttekas (nt Prantsuse kuningas on kiilaspea → vale eeldus, mis teeb kogu lause mõttetuks, sest Prantsusmaal pole kuningat. Ta säilib ka siis, kui lauset eitatakse).
  

• kooperatiivsusprintsiip – inimesed suhtluses jälgivad, et nad teevad koostööd oma partneriga, et kõik saaks aru ja suhtlus oleks ladus . Üks printsiibi rikkumine on iroonia (kui teine irooniat mõistab, siis ei riku ka). Jaguneb neljaks :