pööret ja da-tegevusnime. II välde III välde kõnnin võrdle kõnnitakse tõlkida võrdle tõlkige laulan võrdle laulaksite kasta võrdle kastnud tõlgin võrdle tõlgiti värvida võrdle värvides 3. Nõrgenev ja tugevnev tüvi vältevahelduses Tugevneva tüvega käändsõnaga on tegemist siis, kui nimetavas käändes olev II- välteline sõna/sõnavorm (rikas tütar) muutub omastavas III-välteliseks (rikka tütre). Nõrgeneva tüvega käändsõnaga on tegemist siis, kui nimetavas käändes olev III- välteline sõna/sõnavorm (pikk matk) muutub omastavas II-välteliseks (pika matka). Nõrgeneva tüvega pöördsõnaga on tegemist siis, kui da-tegevusnimeline III-välteline sõna/sõnavorm (hakkida) muutub oleviku 1. pöördes II-välteliseks (hakin).
Morfoloogia ehk vormiõpetus on keeleteaduse osa, mis uurib sõnavorme nende moodustamist, nende sisemist struktuuri ning nende omavahelisi seoseid. Foneetika ehk häälikuõpetus on häälikuid uuriv teadus. Foneetika uurib häälikute füüsikalisi omadusi. 3. Morfoloogia uurimisvaldkond Morfoloogia uurimisvaldkonda kuulub sõnamuutmise ja grammatiliste kategooriatega seonduv. 4. Morfeem (k.a jagunemine),allomorf, sõnavorm Vormiõpetuse põhiüksuseks on morfeem keelesüsteemi väikseim tähenduslik osa. Vastavalt tähendusele, mida morfeemid sõnavormis kannavad, jagunevad nad tüvedeks, liideteks ja tunnusteks. Allomorfideks nimetatakse ühe ja sama morfeemi erinevaid variante. Ühe morfeemi allomorfid kannavad kõik seega sama tähendust, erinevad üksteisest aga näiteks häälikulise koosseisu poolest. Eesti keeles on allomorfid näiteks -le (koera/le) ja -lle (ta/lle), mille
omavahelisi suhteid. Foneetika – häälikuõpetus. Uurib heli teket, hääliku helilisust. SEOSED: kõik on keeleteaduse harud, mis uurivad erinevaid sõnaosi. Fonoloogia, morfoloogia ja süntaks on kokku grammatika, sest nad tegelevad keelesüsteemi tähendust kandvate üksustega. 3. Morfoloogia uurimisvaldkond. Morfoloogia kui grammatika osa tegeleb sõnavormidega. Uurib nende moodustamist ning nendest arusaamist. 4. Morfeem (k.a jagunemine), allomorf, sõnavorm. Morfeem on keele kõige väiksem tähendust kandev üksus. Iga sõna on vähemalt üks morfeem. Morfeemid jagunevad vastavalt tähendusele tüvedeks (leksikaalne tähendus), liideteks (muudavad tüve leksikaalset tähendust) ja tunnusteks (grammatiline tähendust). Allomorf – morfeemil võib olla mitu välist kuju. Kui morfeem tähendab üht ja sama, ent esinemiskuju erineb, siis eri kujusid e morfeemivarianti nimetatakse allomorfideks.
`mitte külm' ja soe `hundi' aga homonüümid, kuna siin on tegemist kahe erineva sõna vormidega, mille häälikuline kokkulangevus on juhuslik. Vormiõpetus ehk morfoloogia on keeleteaduse haru, mis uurib sõnavormide moodustamist ja sõnade struktuuri. Vormiõpetuse põhiüksuseks on morfeem keelesüsteemi väikseim tähenduslik osa. Morfeemide hulka kuuluvad sõnajuured ehk tüved, tuletusliited ja grammatilised tunnused. Nt sõnavorm majadeni koosneb tüvest maja, mitmuse tunnusest de ja rajava käände tunnusest ni. Morfeemid võivad kanda mitmesuguseid tähendusi. Leksikaalne tähendus on sõna põhitähendus, mis osutab asjadele, olenditele või nähtustele reaalses maailmas. Seda tähendust kannab sõna tüvi. Grammatiline tähendus suhestab leksikaalseid tähendusi. Seda tähendust kannavad tunnused. Tunnuseid on võimalik liigitada vastavalt nende asendile tüve suhtes, näitek sufiks järgneb tüvele, prefiks eelneb
1.Keel, milles morfeemid on liidetud muutumatule sõnatüvele on AGLUTINEERIV 2.Sufiksid on EESTI KEELES TUNNUSED JA LÕPUD TÜVE LÕPPU LIITUVAD AFIKSID 3. Morfoloogilist protsessi, milles tähendusüksusi lülitatakse üksteise järele nii,et morfide piirid jäävad semantiliselt ja struktuuriliselt läbipaistvaks, nimetatakse: AGLUTINATSIOONIKS 4. Millist afiksit märgib A sõnas walk-A? SUFIKS 5. Nuumerus,kaasus,tempus,moodus ja genus on: MUUTEKATEGOORIAD 6. Keel, milles on väga palju seotud morfeeme, on: POLÜSÜNTEETILINE 7.Inkorporeeriv keel on keel, milles GRAMMATILISE PROTSESSI TULEMUSENA SAAB ÜHEST SÕNAST TEISE SÕNA OSA 8.Arvu kategooria markeeritud liige/liikmed on: MITMUS 9.Sisekohakäänded on: ELATIIV ILLATIIV INESSIIV 10. Millised järgmistest on ortograafilised liitsõnad? MITTE-EUROOPA, KOHUPIIMAVORM, SÕNAVORM 11.Liidepartikkel on: -KI/-GI KLIITIK 12. Millist afiksti märgib A sõnas A-mugav? PREFIKS 13.Radikaalid on: KATKESTATUD MORFID...
1.Keel, milles morfeemid on liidetud muutumatule sõnatüvele on AGLUTINEERIV 2.Sufiksid on EESTI KEELES TUNNUSED JA LÕPUD TÜVE LÕPPU LIITUVAD AFIKSID 3. Morfoloogilist protsessi, milles tähendusüksusi lülitatakse üksteise järele nii,et morfide piirid jäävad semantiliselt ja struktuuriliselt läbipaistvaks, nimetatakse: AGLUTINATSIOONIKS 4. Millist afiksit märgib A sõnas walk-A? SUFIKS 5. Nuumerus,kaasus,tempus,moodus ja genus on: MUUTEKATEGOORIAD 6. Keel, milles on väga palju seotud morfeeme, on: POLÜSÜNTEETILINE 7.Inkorporeeriv keel on keel, milles GRAMMATILISE PROTSESSI TULEMUSENA SAAB ÜHEST SÕNAST TEISE SÕNA OSA 8.Arvu kategooria markeeritud liige/liikmed on: MITMUS 9.Sisekohakäänded on: ELATIIV ILLATIIV INESSIIV 10. Millised järgmistest on ortograafilised liitsõnad? MITTE-EUROOPA, KOHUPIIMAVORM, SÕNAVORM 11.Liidepartikkel on: -KI/-GI KLIITIK 12. Millist afiksti märgib A sõnas A-mugav? PREFIKS 13.Radikaalid on: KATKES...
1.Keel, milles morfeemid on liidetud muutumatule sõnatüvele on AGLUTINEERIV 2.Sufiksid on EESTI KEELES TUNNUSED JA LÕPUD TÜVE LÕPPU LIITUVAD AFIKSID 3. Morfoloogilist protsessi, milles tähendusüksusi lülitatakse üksteise järele nii,et morfide piirid jäävad semantiliselt ja struktuuriliselt läbipaistvaks, nimetatakse: AGLUTINATSIOONIKS 4. Millist afiksit märgib A sõnas walk-A? SUFIKS 5. Nuumerus,kaasus,tempus,moodus ja genus on: MUUTEKATEGOORIAD 6. Keel, milles on väga palju seotud morfeeme, on: POLÜSÜNTEETILINE 7.Inkorporeeriv keel on keel, milles GRAMMATILISE PROTSESSI TULEMUSENA SAAB ÜHEST SÕNAST TEISE SÕNA OSA 8.Arvu kategooria markeeritud liige/liikmed on: MITMUS 9.Sisekohakäänded on: ELATIIV ILLATIIV INESSIIV 10. Millised järgmistest on ortograafilised liitsõnad? MITTE-EUROOPA, KOHUPIIMAVORM, SÕNAVORM 11.Liidepartikkel on: -KI/-GI KLIITIK 12. Millist afiksti märgib A sõnas A-mugav? PREFIKS 13.Radikaalid on: KATKESTATUD MORFID...
1. Morfoloogia e vormiõpetuse aine ja uurimisobjekt - on grammatika osa, mis tegeleb sõnavormidega – nende moodustamisega ja nendest arusaamisega. Kahesuunalised protsessid: sünteesi- ja analüüsiprotsessid. Vormimoodustus ehk morfoloogiline süntees - vormimoodustuse tulemuseks on korrektne sõnavorm ehk leksikaalset ja grammatilist tähendust kandev fonoloogiline järjend. Morfoloogiline analüüs - . . . vastupidises suunas toimuv protsess: mingi fonoloogilise järjendi leksikaalse ja grammatilise tähenduse tuvastamine ehk kindlaks tegemine. Seega tegeleb morfoloogiline analüüs sõnavormidest arusaamisega. Morfoloogiline analüüs on keerukam kui süntees, sest analüüsil mängib kaasa ka kontekst, nt homonüümsete sõnavormide tuled ja tuled tuvastamisel kord verbivormina
omavahel. · Hüüdsõnad on muutumatud sõnad, mis väljendavad tundeid või mis püüavad tähelepanu äratada. · Vormiõpetus käsitleb sõnavormide moodustamise seaduspärasusi. · Morfeem on väikseim tähendusega keeleüksus. · Aglutinatsioon on sõnavormide moodustusviis, mille puhul tüvele lisatakse liiteid. · Tüvevaheldus on sõnavormide moodustusviis, mille puhul muudetakse tervet sõnatüve. · Analüütiline väljendusviis on siis, kui sõnavorm koosneb kahest sõnast. · Sünteetiline väljendusviis on siis, kui sõnavorm koosneb ühest sõnast. · Isoleerivad keeled on need, mis kasutavad ainult analüütilist väljendusviisi. · Aglutinatiivsed keeled on need, milles antakse grammatilisi tähendusi edasi muutetunnuste liitmisega sõnatüvele. · Flektiivsed keeled on need, milles väljendatakse grammatilisi tähendusi sõnatüvede sisestruktuuri muutmise teel.
morfoloogiline süntees on sõnavormide MORFEEMID (vormiõpetus ehk morfoloogia) moodustamisega tegelev vormiõpetuse osa morfoloogiline analüüs on sõnavormidest HÄÄLIKUD (foneetika, fonoloogia) arusaamisega tegelev vormiõpetuse osa (millest koosneb sõnavorm). MUUTUVAD SÕNAD JA MUUTUMATUD SÕNAD Pane õigesse lahtrisse: verbid (tegusõnad), adverbid (määrsõnad), substantiivid (nimisõnad), interjektsioonid (hüüdsõnad), adjektiivid (omadussõnad), konjunktsioonid (sidesõnad), numeraalid (arvsõnad), pronoomenid (asesõnad), adpositsioonid (kaassõnad) Pane õigesse lahtrisse: eile, tegema, mina, üks, maja, tohoh!, ilus, ning, taga Muutuvad sõnad Muutumatud sõnad
meeleelundite tajusid (kuuleb, haistab, kompab) aega (ootan, ootas, on oodanud, oli oodanud) suhtumist (tuleb, tuleks, tulgu, tulevat) Muutumatud sõnad sidesõnad seovad osalauseid tervikuks hüüdsõnad väljendavad emotsioone Ei saa esitada küsimusi! Moodusta lauseid järgnevate sõnadega, nii, et need sõnad oleksid kord nimi-, kord omadussõna. ::D vale, tark, pime, hull, haige, terve, külm, soe, võõras, tuttav, punane. Vormiõpetus Sõnavorm = tüvi + tunnus + lõpp Tüvi väljendab sõna põhitähendust. Tunnus väljendab mitmust, kõneviisi, tegumoodi, aega Lõpp väljendab käändeid, pöördeid. Sõnavorm võib koosneda ainult ka tüvest. Tunnused mitmus -D tragöödia-d -DE, -TE tragöödia-te-s -I tragööd-i-ais kõneviis -ks ela-ks tingiv -vat ela-vat kaudne
1. Leia võrdlusastmete opositsiooni markeerimata liige/liikmed ILUS 2. Sisekohakäänded on: ILLATIIV, INESSIIV, ELATIIV 3. Arvu kategooria markeerimata liige/liikmed on: AINSUS 4. Liidepartikkel on: KLIITIK, -KI/-GI 5. Nuumerus, kaasus, tempus, moodus ja geenus on: MUUTEKATEGOORIAD 6. Keel, milles esineb palju tüvemuutusi, on: FUSIIVNE (FLEKTEERIV) 7. Millistel juhtudel on tegemist supletiivsusega? ÜKS – ESIMENE, MINEMA – LÄHEN 8. Millistes sõnavormides on tegemist fusiooniga? JALGU, KANU 9. Millist afiksit märgivad A1 ja A2 sõnas A1-baddang-A2? TSIRKUMFIKS 10. Vaegmuutelise paradigmaga sõnadel on: MÕNED VORMID PUUDU 11. Väliskohakäänded on: ALLATIIV, ADESSIIV, ABLATIIV 12. Keel, milles sõna koosneb ühest morfeemist, on: ISOLEERIV 13. Eesti keele algvormid e sõnaraamatuvormid on: MA-INFINITIIV, SUBSTANTIIVI NOMINATIIV 14. Keel, milles morfeemid on liidetud muutumatule sõnatüvele, on: ...
allomorfidega? -de ja –te, -te ja-i, pood ja poe 29. Eesti keele algvormid e. sõnaraamatuvormid on ma-infinitiiv, substantiivi nominatiiv 30. Keel, milles morfeemid on liidetud muutumatule sõnatüvele, on aglutineeriv 31. Kongruents on süntaktiline ühildumine 32. Sõnaraamatusõna ehk lekseem 33. Sufiksid on tüve lõppu lisanduvad afiksid, eesti keeles tunnused ja lõpud 34. Sõnavormi konkreetne esinemisjuht tekstis on sõne, sõnavorm, sõnavormitüübi realisatsioon 35. Nuumerus, kaasus, tempus, moodus ja geenus on muutekaategooriad 36. Keel, milles esineb palju tüvemuutusi, on fusiivne (flekteeriv) 37. Millistel juhtudel on tegemist supletiivsusega? üks-esineme, minema-lähen 38. Morfoloogia ei uuri sõnajärje mõju lause tähendusele 39. Millist afiksit märgivad A1 ja A2 sõnas A1-baddang-A2 Tsirkumfiks 40. Keel, milles on väga palju seotud morfeeme, on polüsünteetiline
1. Kongruents on SÜNTAKTILINE ÜHILDUMINE 2. Fusiooniindeks näitab MORFEEMIDE JA MORFIDE SUHET 3. Morfoloogia ei uuri SÕNAJÄRJE MÕJU LAUSE TÄHENDUSELE 4. Sõnaraamatusõna ehk LEKSEEM 5. Sisekohakäänded on ELATIIV ILLATIIV INESSIIV 6. Sufiksid on EESTI KEELES TUNNUSED JA LÕPUD TÜVE LÕPPU LIITUVAD AFIKSID 7. Eesti keele algvormid ehk sõnaraamatuvormid on SUBSTANTIIVI NOMINATIIV MA-INFINITIIV 8. Märgi ära vaegmuutelise paradigmaga sõna(d) VIISNURKNE 9. Liidepartikkel on KLIITIK -KI/-GI 10. Inkorporeeriv keel on keel, milles GRAMMATILISE PROTSESSI TULEMUSENA SAAB ÜHEST SÕNAST TEISE SÕNA OSA 11. Millised järgmistest on ortograafilised liitsõnad? SÕNARAAMAT VALGE-TOONEKURG SÕNARAAMATUSÕNA 12. Morfeemide põhiomadus on see, et NAD KANNAVAD TÄHENDUST 13. Millist afiksit märgib A sõnas b-A-ili? INFIKS 14. Keel, milles esineb palju tüvemuutusi, on FUSIIVNE (FLEKTEERIV) ...
Sõna, täpsemalt: leksikaalne sõna ehk lekseem, on sama tüve alusel moodustatud sõnavormide kogum. Nt kogum jõgi, jõe, jõge, jõkke, jões, ..,jõed, jõgede, jõgesid .., millest üks vorm valitakse sõna esindajaks eesti käändsõnadel on selleks ainsuse nimetav ja pöördsõnadel ma-tegevusnimi. Seda esindajat kutsutakse algvormiks ehk võtmevormiks. Kui pole tarvis täpselt eristada, siis kasutatakse sõna ka sõnavormi tähenduses. Sõnavorm on iga grammatiline vorm, milles mingi leksikaalne sõna esineb. Nt tegi, teen, tehakse, tehtud, oled teinud, tegemaks .. on sõnavormid sõnast tegema. Sõnavorm on suurim morfoloogia ja vähim süntaksi üksus. Lekseemi tüvi kannab tema mõistesisu ehk leksikaalset tähendust, nt `maja', `valge', `ehita-' vms, sõnavormide muutetunnused aga grammatilist tähendust, s.o abstraktsemat tüüpi tähendusi, nt käsku, seesolu vms.
lähemal kui helitud kaashäälikud Nt: traktor, klaver, proua 4) Eesti keeles võib rõhutu silbi tuumas esineda ainult lühike a, e, i, o, u Nt: auto 19. Morfoloogia e vormiõpetuse mõiste! Morfoloogia ehk vormiõpetus on keeleteaduse osa, mis uurib sõnavorme nende moodustamist, nende sisemist struktuuri ning nende omavahelisi suhteid. 20. Sõnavormi mõiste! Sõnavorm- ühe ja sama sõna erikuju, mis erinevad üksteisest ainult selle poolest, kuidas neid lauses kasutada saab. 21. Võrdlusastmete moodustamine! · Võrdlusastmeid saab moodustada omadussõnadest · Algvõrre- omadussõna niemtav kääne · Keskvõrre- omastav kääne + m (osade sõnade puhul tüvevokaal a või u muutub e- ks) Nt: must- musta- musteim, vana- vanem- vanim, pikk- pika- pikim · Ülivõrre- kõige ülivõrre ja lühike ülivõrre
missugune? mida? kui väike? missugust? M T T S [Uskumatult väike] poiss tassis [suurt kotti] ==== Muudame lause sõnajärge. Mis toimub moodustajatega? Iga lause moodustaja on lauses mingi ülesande täitja. Mis toimub sõnadega? 4. LAUSE MOODUSTAJAD Süntaktiline üksus Näide Sõnavorm matkaja, jutustas, kummalise, loo Fraas külalistemaja perenaisele, kummalise loo, nukralt hall Sekundaartarind nukralt niutsudes; suppi keetma; koti tassimist Osalause (nägin,) et poiss tassis kotti Lause Poiss tassis kotti Lausest väiksemad üksused on moodustajad. Paigutada lünka eri tüüpi süntaktilisi üksusi. Viis minutit tagasi nägin märga koera. FRAAS
allofoon on foneemi püsivate tunnuste miinimumkomplekt koos positsioonist, häälikuümbrusest või kõnelejast varieeruvate tunnustega. Strukturalistliku fonoloogia alus: minimaalpaar – kana – kala – tikk-takk-tukk-tokk-tekk – kann - kann´; kas - kass – ingl. beat bi:t - boot bu:t • distinktiivne distributsioon (leidub vähemalt üks minimaalpaar) -> eri foneemid • komplementaarne distributsioon (+sarnasus) -> sama foneemi allofoonid 6. Sõna, sõnavorm, lekseem, sõne. Tüüpilised ja ebatüüpilised sõnad. Homonüüm, homofoon, homograaf. Sõna: • Ortograafia jaoks on sõna see, mis kirjutatakse tühikute ja/või kirjavahemärkide vahele. Suulises kõnes pause tavaliselt ei ole ja sõnapiiride määramine on probemaatilisem. • Tüüpiline sõna o esineb üksi o liigub tervikuna o omab tähendust o ebatüüpilisi sõnu: artiklid, sidesõnad, ei
Vastus EESTI KEEL 100 Mitu käänet on eesti keeles? 14 käänet EESTI KEEL 200 Mis on öeldis? Vastus EESTI KEEL 200 Mis on öeldis? Tegusõna EESTI KEEL 300 Mis on följeton? Vastus EESTI KEEL 300 Mis on följeton? Kedagi või midagi naeruvääristav kirjanduse lühiv EESTI KEEL 400 Mis on pöördsõna? Vastus EESTI KEEL 400 Mis on pöördsõna? Sõnaliik, millesse kuuluv sõnavorm väljendab teg MATEMAATIKA 100 Mis on ruut? Vastus MATEMAATIKA 100 Mis on ruut? Ruut on võrdsete külgede ja nurkadega kujund MATEMAATIKA 200 Leia 34% 345-st. Vastus MATEMAATIKA 200 Leia 34% 345-st. 34:100 x 345= 177.3 MATEMAATIKA 300 Mis on risttahuka täispindala valem? Vastus MATEMAATIKA 300 Mis on risttahuka täispindala valem? St=2(ab+ac+bc) MATEMAATIKA 400 Mitu tahku on keral? Vastus
Üks viise kuidas keeles loovust kasutatakse Leksikoloogia sõnaõpetus sõnavaraõpetus Uurib, kuidas sõnad inimkogemuses eksisteerivad (sõnaraamatute koostamise põhimõtted >> sõna talletamine ja taastootmine ajus) Põhimõisted I Sõna üldistus sõnavormidest, st sama tüve alusel moodustatud sõnavormide kogum. Sõna algvorm sõna esindaja, valitakse (ainsuse nimetav ja ma-tegevusnimi) Sõnavorm grammatiline sõna, st sõna mistahes grammatilises vormis (jooksma, joostakse, on jooksnud). Sõnavara ehk leksika - kõik mingisse keelde, allkeelde või ühe isiku keeletarvitusse kuuluvad sõnad ja sõnade püsiühendid kokku. Põhimõisted II Sõne sõna tekstis (sõnavarastatistika tegeleb sõnavara statistilise uurimisega: sõnasagedus, sõnavara kasv, tekstianalüüs) Lekseem vähim sõnavaraüksus (sõna või tüvimorfeem)
Häälikud jagunevad vokaalideks(täishäälikuteks) ja konsonantideks(kaashäälikutest). Keele prosoodilised vahendid võimaldavad häälikujärjendeid erineval viisil hääldada. Vahendid on intonatsioon, rõhk, toonid, väited. Flektiivne keel- sõnavorme saadakse tüve kuju muutmisel (eesti, vene, inglise) vesi-vee-vett Isoleeriv keel- sõnad on sama kujuga, tunnuseid ei liitu, sõnadevahelisi suhteid väljendatakse sõnajärje ja abisõnadega (inglise, hiina) Agultinatiivne keel- sõnavorm moodustab sõnatüvele tunnuste ja lõppude lisamise teel (eesti, türgi) tuba-de-le Polüsünteetiline keel- pikad sõnavormid, mis väljendavad sageli tervet lauset (tsuktsi) Laadivahelduslikkus-muutuvad häälikud sõna tüves(mille?mida?), sulghäälik või s tuleb juurde või kaob ära. Nõrgas astmes ei ole sulghäälikut või s-i. Tugevas astmes on sulghäälik või s. Vältevahelduslik- muutub ainult välde. Tugevas-sõna hääldatakse pikemalt ja rõhulisemalt.
(sõnaraamatud peaksid ära tooma kõik sõna tähendused) -, siis grammatilisel sõnal tekstis tegelikult see omadus puudub: kõneleja aktiveerib ainult ühe sõnatähenduse. Nt Mis teed teed? Lekseemideks loetakse ka püsiühendeid (väljendid), lekseem võib olla morfoloogiliselt ehituselt lihtne (piht), tuletatud (pihik), aga ka liitsõna (meremees) või mitmesõnaline (pihta panema). Põhimõisteid II: sõnavorm, sõne Grammatiline sõna on lekseem oma konkreetses süntaktilises ümbruses, s.o semantilises ja pragmaatilises kontekstis, lekseem esineb tekstis alati mingis konkreetses vormis. Sõnavorm on iga grammatiline vorm, milles mingi leksikaalne sõna esineb. Nt tegi, teen, tehakse, tehtud, on tehtud on sõnavormid sõnast (lekseemist) TEGEMA. Sõnavorm on suurim morfoloogia ja vähim süntaksi üksus. Sõnavorm esineb tekstis sõnena (nt iga tegi, mis tekstis ette tuleb).
Auditiivne e tajufoneetika - psühholingvistiliste meetodite kasutusala, uuritakse kuidas tajutakse hääldust. Diftong - täishäälikuühend Geminaat - sama konsonant, mis on silbi piiril (kal-la) Afrikaat - sama häälduskohaga sulghääliku ja ahtushääliku ühend, näiteks ts, tš, dz, dž, pf. Palatalisatsioon - pehmendus, kass’, pall’, loll’, vann’ Vokaalharmoonia - ühes sõnas ühte tüüpi häälikud Konsonantühend - mitme kaashääliku ühend 6. Sõna, sõnavorm, lekseem, sõne. Tüüpilised ja ebatüüpilised sõnad. Homonüüm, homofoon, homograaf. Sõna- Ortograafia jaoks on sõna see, mis kirjutatakse tühikute ja/või kirjavahemärkide vahele. Tüüpiline sõna esineb üksi, liigub tervikuna, omab tähendust. Sõnavorm Lekseem- sõnavormide kogum, ühe tüve (ühe tähenduse) paradigma. Sõne- statistiline sõna Ebatüüpilisi sõnu: artiklid, sidesõnad, ei Hononüümid- kirjas ja häältuselt ühtmoodi sõnad, kuid tähenduselt erinevad
uurimine Morfoloogia teistes teadustes Astronoomias: taevakehade kuju uurimine Morfoloogia teistes teadustes Folkloristikas: rahvajuttude struktuuri uurimine Morfoloogia teistes teadustes Geomorfoloogia: Maa pinnavormide uurimine Morfoloogia teistes teadustes Jõemorfoloogia: jõgede voolusängide muutumise uurimine Morfoloogia põhimõisted Lekseem on sõnavara põhiüksus, eri vorme sisaldav üldistatud sõna. Paradigma on lekseemi kõigi muutevormide kogum. Sõnavorm e muutevorm on lekseemi konkreetne esinemisjuht tekstis, nt majadeni, majale. Morfoloogia Morfoloogia põhimõisted põhimõisted Morfeem on väikseim tähendusega keeleüksus. jõgedes jõge +de +s Probleeme morfeemi määratlemisel Morfeem on väikseim tähendusega keeleüksus. Kommunikatiivne ideaal oleks üks tähendus üks vorm. Aga: (sa) jooksid, (nemad) jooksid majasid, majja kibedale, habemele Morfoloogia põhimõisted Tüvi on sõna leksikaalset tähendust
pdf FONEEM- häälik häälesüsteemi üksusena, väikseim tähendust omav keele üksus Struktualistliku fonoloogia alus: minimaalpaar on sõnapaar, mille liikmed erinevad teineteisest häälduslikult vaid ühes punktis ning mille liikmeil on erinev tähendus Kana – kala; kann- kann`; kas- kass Distinktiivne distributsioon (vähemalt üks minimaalpaar)- eri foneemid Komplementaarne distributsioon(vähemalt üks minimaalpaar ja sarnasus)- sama foneemi allofoonid 4. Sõna, sõnavorm, lekseem, sõne. Tüüpilised ja ebatüüpilised sõnad. Homonüüm, homofoon, homograaf. Sõna on ortograafias see, mis kirjutatakse tühikute ja/või kirjavahemärkide vahele. Suulises kõnes pause tavaliselt ei ole ja sõnapiiri määratlemine raskem. Tüüpiline sõna: • Esineb üksi • Liigub tervikuna • Omab tähendust Ebatüüpilised sõnad on artiklid, sisesõnad, ei Sõnavorm- mingi sõna muutevorm, grammatiline sõna
Tänapäeva muusika ehk nüüdismuusika Nüüdismuusika ehk uus muusika on muusikas üldmõiste, mis hõlmab uutes muusikasuundades, muusikastiilides ja uuenduslike kompositsioonimeetodite abil loodud muusikat 20. sajandi algusest tänapäevani. Nüüdismuusika mõiste on kasutusel nii süva kui ka levimuusikas. Sellel taustal kasutab mõistet "nüüdismuusika" esimest korda 1919. aastal Paul Bekker oma ettekandes "Nüüdismuusika" (saksa keeles Neue Musik), millega see sõnavorm tuleb avalikult käibele. Bekker mõistab sõna all kasutatava muusikalise materjali ja muusikatunnetuse uuendamist. Alates 1921. aastast suureneb Bekkeri tähenduses väljendi "nüüdismuusika" kasutamine, mis viib 1924. aastaks väljendi "nüüdismuusika" kvaasiterminoloogilisele kinnistumisele. Herbert Eimert rõhutab 1960. aastal formuleeringuga uue muusika teine arengufraas ühest küljest
käände-ja pöördelõpp). Leksikaalne tähendus, grammatiline tähendus. Formatiiv. Morfoloogia e vormiõpetuse aine ja uurimisobjekt - On grammatika osa, mis tegeleb sõnavormidega – nende moodustamisega ja nendest arusaamisega. Kahesuunalised protsessid: sünteesi- ja analüüsiprotsessid. Vormimoodustus ehk morfoloogiline süntees - Vormimoodustuse tulemuseks on korrektne sõnavorm ehk leksikaalset ja grammatilist tähendust kandev fonoloogiline järjend. Morfoloogiline analüüs - vastupidises suunas toimuv protsess: mingi fonoloogilise järjendi leksikaalse ja grammatilise tähenduse tuvastamine ehk kindlaks tegemine. Seega tegeleb morfoloogiline analüüs sõnavormidest arusaamisega. Morfoloogiline analüüs on keerukam kui süntees, sest analüüsil mängib kaasa ka kontekst, nt homonüümsete sõnavormide tuled ja tuled tuvastamisel.
Seegi test ei ole üldkehtiv, nagu näitab inkorporatsioon - grammatiline protsess, mille tulemusena sõnast saab teise sõna osa (põrandat pühkima põrandapühkimine). Identsena tunduvad sõnavormid (kella ja kella jne) on rangelt võttes sõnavormi erinevad realisatsioonid. Astme võrra kõrgemal abstraktsioonitasandil on nad siiski sama sõnavormitüübi realisatsioonid. Nii realisatsioonide kui ka sõnavormitüüpide kohta kasutatakse keeleteaduslikus kirjanduses terminit sõnavorm, samuti terminit sõna. Eesti keeles kasutatakse sõnavormide kohta ka terminit sõne, mis tähendab sõnavormi konkreetset esinemisjuhtu tekstis. Tavaline kõne ja kirjutatud, jooksev tekst koosnevad seega sõnedest. Veel kõrgemal abstraktsioonitasandil on sõnavormid (sõnavormitüübid), sama sõna eri vormid, muutevormid. Need on lekseemi (leksikaalse sõna, sõnaraamatusõna) teisendid, mis on olemas tänu keele süntaksi ja morfoloogia iseärasustele.
4 lugejat tegutsema teatud viisil. Kui autor kasutab aga tingiva kõneviisi vorme: peaks, tuleks ei tohiks, võtab ta endale kritiseerija rolli (Kasik 2002b: 462). 3. Keele uurimismeetodid Keele uurimismeetodid võivad olla analüütilised või sünteetilised. Analüüsigrammatika uurib, missugustest osadest koosneb lause, fraas, sõnavorm või morfeem. Sünteesigrammatika aga püüab kirjeldada protsesse, mille abil häälikutest ja morfeemidest sõnavorme ja sõnavormidest lauseid moodustatakse. Kuid on ka keeleteadlasi, kes peavad oluliseks seda, kuidas keel suhtluses töötab. Uuritakse näiteks keelekasutust (Kasik 2001: 16). 4. Keelehoolde eesmärk Keelehoolde eesmärk on muuta keelekasutajad oma ja teiste keelekasutuse suhtes analüütilisemaks. Samuti on eesmärgiks keelekasutust parandada
Sõnamoodustuse küsimused. Sissejuhatus 1. Leksika ja sõnamoodustus on vastastikku seotud selles mõttes, et sõnamoodustus on sõnarikastusvahend: protsessi tulemuseks on uued sõnad oma leksikaalse tähenduse ja grammatikaga (muutevormistik, lausekasutusvõimalused). 2. Sõna kui keelemärgi üks funktsioone on tähistada keelevälise maailma objekte ja nähtusi, mida nim entiteetideks e olemiteks. 3. Keelevaras olemasolevaid leksikaalseid ja tuletusmorfeeme kindlate reeglite järgi kombineerides moodustatakse uus nimetusüksus KOMPLEKSSÕNA (liitsõna v tuletis), mille kasutus ja tähendus on moodustusest motiveeritud. Kuidas sõnad tekivad 4. Leksikaalse tasandi üksused sõnad ja tuletusliited on sõnamoodustuse lähteüksusteks. Sõnamoodustuse tulemiks on uued, lähteüksustest harilikult komplekssema struktuuriga sõnad, mis uute nimetusüksustena täi...
Nurksulg [ ] Nurksulgudes olev märksõna osa tähendab, et sõna võib tarvitada nii sulgudes oleva osaga kui ka ilma selleta. k`allike[ne] Märksõna järel nurksulgudes on hääldus. jazz [dzääz ~ dzäss] Noolsulg < > Noolsulgudes on andmed märksõna morfoloogia kohta. orhid`ee <26i>, ujuma <27> Noolsulgudes on ka liitsõna omastava vorm, kui liitsõna põhisõnal on sõnaraamatus ainsuse nimetavas homonüümne sõnavorm: huvi+j`uht <-juhi> b. ÕS annab abi ka sõnade sobivuse ja stiili kohta. Milliseid sõnu või märke selleks kasutatakse? Näited. 1. ÕS-ist saab abi väldete kohta. Näiteks III väldet märgib kriipsuke ` (graavis) III- vältelise kirjasilbi täishääliku ees: s`oosima. Ümarsulgudes vältekriips tähendab, et sõna võib hääldada nii III kui ka II vältes: (`)andekas, k(`)angelane, k(`)etserlus, v(`)õimetu. 2
minimaalpaar – kana – kala – tikk-takk-tukk-tokk-tekk– kann - kann´; kas - kass eesti vokaalide destinktiivsed tunnused distinktiivne distributsioon (leidubvähemalt üks minimaalpaar) >eri foneemid komplementaarne distributsioon(+sarnasus) > sama foneemi allofoonid Sõna, homonüüm, homofoon, homograaf Sõna Tüüpiline sõna • esineb üksi • liigub tervikuna • omab tähendust ebatüüpilisi sõnu: artiklid, sidesõnad, ei sõnavorm sõne – statistiline sõna lekseem – sõnavormide kogum, ühe tüve (ühe tähenduse) paradigma, mõnikord eristatakse tüve ja juurt • homonüümid tee - tee • homofoonid müüja - müüa • homograafid palk - palk Morfoloogia. Morfeemi mõiste ja liigid Morfoloogia tegeleb morfeemide ja nende funktsioneerimisega. • morfeem – väikseim tähendusega üksus keeles • allomorf – morfeemi variant sõnavorm sõne – statistiline sõna
18. Mis on morfotaktika? Morfotaktilised reeglid on morfeemide omavahelist järjestust määravad reeglid, mis on igas keeles erinevad. Üldiselt on produktiivsete muutmiskategooriate tunnuste järjestus niivõrd väljakujunenud, et valikuvabadust ei ole. Erandlik on mari keel. 19. Eesti keeles tänapäeval rakendatav sõnaliigitus. Mis on liigituse esmaalus? Nimetada sõnaliigid. 20. Terminid lekseem, tekstisõna, sõnavorm, sõne. LEKSEEM- sõna kui sõnaraamatu või sanavara üksusest. Kuna paljudes keeltes esinevad sõnad mitmes eri vormis, on keele kirjeldamisel otstarbekas valida lekseemi esindajaks mingi algvorm. Praktikas esinevad sõnad on alati mingi lekseemi mingid vormid. TEKSTISÕNA- kasutatakse selguse mõttes siis, kui sõnu vaadeldakse kõneldud või kirjutatud teksti osana. SÕNAVORM- praktikas olevad lekseemi vormid. SÕNE-iga üksik tekstis esinev sõnavorm. 21. Mis on etümoloogia?
MORFOLOOGIA . . . ehk vormiõpetus on keeleteadusharu, mis uurib sõnavormide moodustamist. Sõna jagunevad muutuvateks ja muutumatuteks sõnadeks. Muutuvad sõnad on käänd- ja pöördsõnad. Käändsõnadele saame lisada käände lõppe ja püürsõnadele pöörde lõppe. Kui me liidame sõnadele erinevaid lõppe, siis saame sõnadest erikujulisi vorme. Näide: käsi (nimetav) käe (omastav) kätt (osastav) käega (kaasütlev). Iga selline vorm on sõnavorm. Sõnavorm koosneb omakorda sõnatüvest, tunnustest ja lõppudest. Näide: õdedega õde (tüvi) -de (mitmuse tunnus) -ga (kaasütlev), magasime maga (tüvi) -si (lihtmineviku tunnus) -me (pöördelõpp). 10 Lisaks käändelõppudele saab lisada mitmuse tunnust ja omadussõnadele saame lisada keskvõrde tunnuse. Näide: ilusam. Pöördsõnadele saab lisaks pöördelõppudele lisada aega, arvu (ainsus või
youtube.com/watch?v=PG7MNU1JmHw) 21 SWING (~1930) Swing saab alguse jazziajaloo teise suure väljarändega- ümberasumisega Chicagost New Yorki. Kui jazzi vanemaid stiile iseloomustas "two- beat jazz" (kahe löögi jazz), siis swingi võib iseloomustada kui "nelja löögi jazzi", sest see paigutab rõhud taktis kõigile neljale löögile. Sõna swing (inglise keeles õõtsuma, kiikuma) on jazzi võtmetermin ja seda kasutatakse kahes erinevas tähenduses. Sõnavorm sving tähistab rütmielementi. New Orleansis ja Ragtime'is on aktsent nn. rõhulistel löökidel (esimesel ja kolmandal nagu näiteks marssides). Siit alates hakkab jazz muutuma rütmiliselt aina keerukamaks ja intensiivsemaks. Sõnavorm swing tähistab kolmekümnendatel domineerivat jazzstiili. Selle termini levikule aitas kaasa Briti Raadiokorporatsioon (BBC), kus leiti, et sõna jazz on raadios
osadevahelised vastandused e. opositsioonid, mitte niivõrd see, mida need osad endast praktikas kujutavad. subjekt e. alus sufiks e. järel- e lõppliide- käib tüve järgi sõltuvus- teatavasuunaline seotus. Lause juhtivaks liikmeks võib tunnistada verbi, mille omadustest sõltub ju kogu lause ülesehitus sõnasemantika- uurib põhiliselt paradigmaatilisi tähendussuhteid e. keelelise mõistesüsteemi ehitust sõne- iga üksik tekstis esinev sõnavorm sõsarkeeled- üheealised tütarkeeled sünkroonne käsitlus- puhtkaasaegne käsitlus sünonüüm- samatähenduselised, erineva väljendusvormiga sõnad süntagma- ühe tasandi elementide järjend süntagmaatilised suhted e. seostamissuhted süntaks e. lauseõpetus süntaktilise süvastruktuuri kirjeldus- selle ülesandeks oli kujutada lause tähendust. süsteemigrammatika- keelesüsteemi käsitletakse, kui kasutuselolevate ning osaliselt
ühendverbides külge hakkama, millegagi peale hakkama) tegevuse alguseks ja sealt edasi ajasuhte väljendajaks. Eesti keeles on kujunemas aspektipartikkel ära, mille lähtetähendus on kohatähendus "kusagilt ära, mujale". Aspekti väljendama sobib ära hästi hävimist ja lõppemist, seega kujuteldavalt vaateväljalt kadumist väljendavate verbidega (ära kaduma, ära surema, ära kaotama), kuid mitte tekkimist väljendavate verbidega. Kui grammatikaliseerub üksik sõnavorm, nagu partiklistuv imperatiivivorm (kuule, näe, vaata, oota), on peamiseks vorminähtuseks redutseerumine - hääldus lüheneb (kule, vat, ota), häälikuid võib kaduda (vaat, nää). Kaassõnakolmik kätte-käes-käest ei väljenda mitte üksnes inimese valduses, vaid ka mingite välisjõudude mõjualas olemist. Kaassõna tänu tähendus on üldistumas põhjuse tähenduseks, kaugenedes oma leksikaalsest allikast; sellega kaovad
• Subjektiivselt tajutakse ka süsteemitähendusi väga erinevalt, kõnelejatähendus ja kuulajatähendus ei pruugi kokku langeda. Tähenduste üle saab suhtluses läbi rääkida. • Seletussõnaraamatutes ikka: põhitähendused, allltähendused, suur hulk näiteid. Lekseem • Lekseemide oluliseks omaduseks on nende kuulumine sõnaklassidesse ja sõnaliikidesse. • Muutuvad sõnad moodustavad sõnavorme, muutumatud sõnad ei muutu sünkroonilises plaanis. • Sõnavorm = grammatiline sõna. • Leksikaalne kirjeldus lähtub tavaliselt sellest, et leksikonis esitatakse vaid üks fonoloogiline vorm, põhivorm. Sõne • Sõne – tekstisõna, sõna esindaja tekstis, võib esineda mistahes vormis, s.t. üks lekseem võib esineda tekstis mitme erineva sõnena. • Sõnavarastatistikas opereeritakse sageli just sõnede arvuga. Keele sõnavara muutuvus • Keele sõnavaraline koosseis muutub pidevalt
AGA ei pruugi olla morfoloogilise tunnusega Markeerimatus – loomulikkus. Morfoloogiline nähtus on markeerimata, kui see on laialt levinud erinevates keeltes, omandatakse lastekeeles varakult, on keeles laia levikuga jne. Genitiivatribuut - Omastavaline täiend ehk genitiivatribuut on lauses omastava käände vormis esinev nimisõnaline täiend, nt minu auto. Nagu milline tahes omastavas käändes sõnavorm vastab omastavaline täiend küsimustele kelle? mille?. sisemuutus – vokaalide või konsonantide muutus tüves, nt astmevaheldus ablaut - inglise sing, sang, sung, song e reeglipärane täishäälikute vaheldus samas tüves umlaut - saksa Hand – Hände e tüvevokaali muutumine järgneva silbi vokaali mõjul akusatiiv – sihitav kääne, näitab, kellele või millele on tegevus otseselt suunatud (ostsin raamatu)
Verbikesksed lausemallid" Sõltuvusgrammatika: lause keskmeks verb, millest muud lauseelemendid otseselt või kaudselt sõltuvad. Esitus lähedane tänapäeva konstruktsioonigrammatikale. Mati Erelt: funktsionaalne ja tüpoloogiline süntaksikirjeldus. EKG peatoimetaja, süntaksiosa kavandaja ja üks autoreid. 1981 ,,Eesti adjektiivisüntaks" 1993 ,,Eesti keele grammatika II. Süntaks, lisa: kiri" Moodustajasüntaks e. fraasisüntaks. Lause koosneb eri tasandite moodustajatest (sõnavorm, fraas, osalause jne). Lause struktuur seostatuna tähenduse ja pragmaatikaga. Lause põhitüübid, süntaktilised protsessid (rinnastus, väljajätt), modaalsete ja pragmaatiliste tähenduste väljendumine lauses jne. On alustatud süntaksi uue tervikkäsitluse koostamist (Mati Erelt). 15. Eesti leksikograafia: peamised sõnaraamatute tüübid; leksikograafia meetodid. Leksikoloogia on keeleteaduse haru, mis uurib sõna ja sõnavara, jagunedes selle järgi sõnaõpetuseks ja
- kana kala foneemid, tähendus pole sama - tikk-takk-tukk-tokk-tekk- tükk täkk - kann - kann´; kas - kass · s s' · n n' · t t' · l l' (palk); (tall; tal) distinktiivne distributsioon (leidub vähemalt üks minimaalpaar) eri foneemid komplementaarne distributsioon (+sarnasus) sama foneemi allofoonid: ühes kontekstis üks allofoon, teises teine allofoon (nt kanngi ja kangas) 6. Sõna, sõnavorm, lekseem, sõne. Tüüpilised ja ebatüüpilised sõnad. Homonüüm, homofoon, homograaf. Sõna keele kõige olulisem üksus. Ortograafia jaoks on sõna see, mis kirjutatakse tühikute ja/või kirjavahemärkide vahele. Tüüpiline sõna: 1. esineb üksi 2. liigub tervikuna, ei jäta oma osasid maha 3. omab tähendust
Kirjalause jõuab lugejani ühekorraga kui valmis tervik. Kõne on lineaarne/protsessuaalne ehk seda tehakse sõnahaaval ning see jõuab ka kuulajani sõna-sõna järel (täpsemalt muidugi häälik-hääliku järel). Kiri on kustutatav. Me võime oma sõnumit mitu korda ringi teha, aga kui pole spetsiifilist vajadust, siis saadame lugejale ainult lõpliku teksti. Suuline jutt ei ole kustutatav. Iga väljaöeldud sõnavorm jõuab ka kuulajani. Kui midagi läheb viltu, siis saab kõneleja ainult tagantjärele osutada, et mingi eespool olnud ebasobiv variant tuleks kuulajal oma mälus välja vahetada. Nii jõuavad kuulajani erinevad sõnaotsimised, tagantjärele parandused jms. Teisisõnu, suuline lause sisaldab eksplitsiitselt nii planeeritud tulemust kui selle tegemise protsessi. Teine põhjus on selles, et suuline tekst sünnib alati pidevas suhtluses/dialoogis kuulajaga.
Refereeringu puhul jutumärke ei kasutata, küll on aga vajalik viitamine allikale või autorile. Ulatuslikum refereering algab autori nime mainimisega ja lõpeb viitega kasutatud kirjandusele. Kui refereering koosneb ühest lausest, siis paikneb viide enne lauset lõpetavat punkti, kui aga tervest lõigust, siis pärast punkti. Lubamatu on esitada refereeringu pähe jutumärkideta tsitaati või refereeringut, kus on originaaltekstiga võrreldes asendatud ainult mõni sõna või sõnavorm. Uurimistöödes kasutatakse autori valikul ühte kahest viitamissüsteemist: · numbrilist viitamist; · nime/aasta viitamist, Numbriline viitamine põhineb kasutatud kirjanduse tähestikulisel loetelul: nurksulgudes tuuakse ära viitekirje järjekorranumber kasutatud kirjanduse loetelus ja leheküljed. Järjekorranumbri ja leheküljenumbri vahel on koolon ja tühik. Näide: Majandusteadust on defineeritud kui teadust, mis uurib inimese käitumist sõltuvana tema
Verbikesksed lausemallid" Sõltuvusgrammatika: lause keskmeks verb, millest muud lauseelemendid otseselt või kaudselt sõltuvad. Esitus lähedane tänapäeva konstruktsioonigrammatikale. Mati Erelt: funktsionaalne ja tüpoloogiline süntaksikirjeldus. EKG peatoimetaja, süntaksiosa kavandaja ja üks autoreid. 1981 ,,Eesti adjektiivisüntaks" 1993 ,,Eesti keele grammatika II. Süntaks, lisa: kiri" Moodustajasüntaks e. fraasisüntaks. Lause koosneb eri tasandite moodustajatest (sõnavorm, fraas, osalause jne). Lause struktuur seostatuna tähenduse ja pragmaatikaga. Lause põhitüübid, süntaktilised protsessid (rinnastus, väljajätt), modaalsete ja pragmaatiliste tähenduste väljendumine lauses jne. On alustatud süntaksi uue tervikkäsitluse koostamist (Mati Erelt). Uurimistemaatikat: subjekti käändevaheldus (Liina Lindström, Peep Nemvalts), objekti käändevaheldus (Anne Tamm, Martin Ehala), küsilause (Helle Metslang), koordinatsioon (Jüri Valge), tuumverbid (Ilona
teame sõna ,,laud", aga mis see siis tähendab, mis mõiste see on? ,et see on jalgadel plaat, millel saab erinevaid asju teha. - mõiste kujuneb sõna vahendusel. Sõna viib lapse kujutlusest mõisteni välja (kui jõuab siiamaani) Kõne on seotud kujutlustega, mõistetgea jne. F. de Saussere . Ta eristas keelt, kõnet ja künetegevuse mehhanismi. Keeleteadus hakkaski uurima aint keelt põhimõtteliselt. Tulemus on aga seepärast piiratud ikkagi. Siis uuritigi häälikuid, foneeme, sõnavorm, grammitlisi morfeeme. Keel(langue) kõne (parole)- kõnetegevuse mehhanism (sisemine ,,lingvistika") Keele sotsiaalne märgisüsteem (struktureeritud). Süsteemil on oma kindel sisemine ehitus, kindel struktuur. Vähemalt formaalne struktuur peab olema üheselt mõistetav inimstele enamvähem. Märk - reaalsus mõiste keeleüksus (akustiline kujund tähendus). Siin tekib jälle mõiste küsimus. Keegi on öelnud, et me enamasti opereerime mkujutluste tasandil mitte müiste tasandil
11. SWING (kolmekümnendad) Swing saab alguse jazziajaloo teise suure väljarändega-ümberasumisega Chicagost New Yorki. Kuijazzivanemaid stiile iseloomustas"two-beat jazz" (kahe löögijazz),siisswingi võib iseloom ustadakui"nelja löögi jazzi",sestseepaigutab rõhud taktiskõigileneljalelöögile. Sõna swing ( inglise keeles õõtsuma, kiikuma) on jazzi võtmetermin ja seda kasutatakse kahes erinevastähenduses.Sõnavorm svingtähistabrütmielementi.New orleansis jaragtime'ison aktsent nn. rõhulistel löökidel (esimesel ja kolmandal nagu näiteks marssides). Siit alates hakkab jazz muutuma rütmiliselt aina keerukamaks ja intensiivsemaks. Dixielandis, chicago stiilis ja kahekümnendate Chicagos levinud new orleansi jazzis nihkus aktsent teisele ja neljandale löögile, kuigi esimene ja kolmas löök on endiselt rõhulised taktiosad. Nii sündis om alaadne"hõljum ine",m issainim ekssving.(V aatanoodinäidet
2.mees, mehe, meest, mehesse... (ühe sõna grammatilised vormid e sõnaraamatusõna konkreetsed esindajad tegelikus tekstis e sõned). 3.mehelik, mehestuma, mehine, meeskond (tuletised ühe tüve baasil). 4.meessugu, meessõber, meesõpetaja, meeste-jalgratas... (liitsõnad ühe täiendsõna baasil). 1-3 on lihtsõnad, vastandudes viimasele, liitsõnade klassile. 3) Formatiiviks nimetatakse ühes sõnavormis kajastuvate grammatiliste tähenduste ühisväljendust. Nt sõnavorm loeti koosneb tüvest loe, mis kannab leksikaalset tähendust `kirjutatut häälikulises kõnes taastekitama', ja formatiivist -ti, kus väljendub liitne grammatiline tähendus `umbisikulise tegumoe minevik'. 4) Morf on morfeemist mõnevõrra konkreetsem mõiste, tähistades strukturaalses lähenemises väikseimat võimalikku fonoloogiliste üksuste järjendit, milleks sõna on võimalik morfeemanalüüsi käigus jagada
(assotsiatsioonisõnastikud, teadmiste struktuur jne.). Võtame teise näite — keeleüksuse verifitseerimise (selle õigsuse määramise). Keeleteadus püüab välja selgitada, missugused keeleüksused vastavad keele normile, psühholingvistika aga seda, kas isik eristab normatiivseid ja moonutatud keeleüksusi. Näiteks: kas on õige Malle sööb suppi kahvliga (sõnavalik), Malle söös suppi (morfeemivariant), Malle sööb supp (sõnavorm)? Lisaks loe “Psühholingivistika ja emakeeleõpetus” Karlep. LK 16-26 2. Tegevusteooria - L. Võgotski + abilised Tegevusteooria järgi on psühholoogia teadus, mis uurib psüühika (psüühilise peegelduse, psüühiliste protsesside) kujunemist, funktsioneerimist ja struktuuri indiviidi tegevusprotsessis. Tegevus on spetsiifiline, ainult inimesele omane käitumise vorm, seda reguleerivad algusest peale inimkonna kogemused ja ühiskonna nõuded, see on inimese
4. Sama suhet väljendavate lausete mõistmine ja koostamine, samuti lihtsad muuteoperatsioonid omandatud lausemallide piirides. Muuteoperatsioonid on vajalikud väitlausete muutmiseks küsi- ja käsklauseks, jaatava lause muutmiseks eitavaks ja vastupidi, ka baaslausete ühendamiseks ja sisestamiseks. Lausete analüüsi liigid: Lauset analüüsitakse formaalsel (sõnavormid, nende järjestus, arv) ja sisulisel ehk semantilisel tasandil (sõnavorm ja selle tähendus lause kontekstis). Formaalne analüüs toetub graafilistele skeemidele kui orientiiridele või joonistatakse vastavad skeemid lause kordamise ajal või pärast seda. Skeemidest kui orientiiridest loobutakse, kui õpilane suudab juba väliskõnes analüüsida. Sel perioodil võib skeeme valida / joonistada enesekontrolliks. Sõnaskeeme konkretiseeritakse aplikatsioonidega/esemepiltidega: a)tegusõna märgitakse lainelise noolega; b)tagasõnu
annaabi.ee 
