Saksamaa Uusajal (0)

Tallinna Prantsuse Lütseum
Karl - Johannes Kalma
Saksamaa aastatel
1600 - 1914
Õpetaja : Liis Reier
Tallinn
2011

Sisukord

1. Saksamaa 17. sajandil 3
1.2 Kolmekümneaastane sõda 4
1.2.1 Böömi-Pfalzi periood 4
1.2.2 Taani periood 4
1.2.3 Rootsi periood 5
1.2.4 Prantsuse-Rootsi periood 5
Protestantlik unioon 6
Böömi 6
Taani 6
Rootsi 6
Prantsusmaa 6
1.3 Vestfaali rahu 6
2. Saksamaa 18. sajandil 7
2.1 Põhjasõda 8
2.1.1 Sõja põhjused 8
2.1.2 Põhjasõja otsustavad sündmused Saksimaa jaoks 8
2.1.3 Sõja tulemused 9
2.2 Valgustusajastu 9
2.2.1 Valgustusajastu majandus Preisimaal 10
2.2.2 Friedrich Wilhelm II 10
3. Saksamaa 19. sajandil 10
3.1 Napoleoni sõjad ja reformid Saksamaal 11
3.2 Monarhistlik reaktsioon Euroopas 11
3.3 Saksa liidu moodustamine 12
3.4 Liberaalne ja rahvuslik liikumine Saksamaal 12
3.4.1 Liberaalne liikumine Saksamaal 12
3.5 Revolutsioon Saksamaal 13
3.5.1 Revolutsiooni tagajärjed 13
3.6 Saksamaa ühendamine 13
3.7 Saksa keisririik 14
4. Saksamaa 20. sajandi alguses 15
4.1 Maroko kriisid ning vastasleeride kujunemine 15
Sissejuhatus
Oma referaadi teemaks valisin Saksamaa kuna tänapäeval on Saksamaa üks tähtsamaid riike maailmas ning uudistest pidevalt kuuleb Saksamaa saavutuste kohta kas majanduses, spordis või poliitikas. Kuna kuulen Saksamaa praeguste saavutuste kohta palju ja see hakkas mind huvitama siis võtsin Saksamaa teema referaadiks, et saada teada ka saksamaa saavutuste kohta minevikus. Oma referaadis otsustasin kirjutada rohkem sõjalisest poolest kuna ma huvitun sellest rohkem kui kirjutasin ka poliitikast. Referaat on jaotatud sajandite kaupa kuna algul materjali lugedes märkasin, et paljud asjad lõppevad sajandite lõpus ning uued algavad kohe sajandi alguses. Nii oli kergem teha ja usun, et tuli ka terviklikum tekst millest on kergem aru saada ja kergem lugeda.

1. Saksamaa 17. sajandil

Augsburgi usurahu tugevdas oluliselt vürstide võimu Saksamaal. Nüüd oli vürstide määrata, millist usku peavad nende alamad tunnistama. Usulisi pingeid see ei lahendanud. Juba 1606. aastal oleks äärepealt puhkenud sõda usuliste rahutuste tõttu keisrile kuuluvas väikeses Donauwörthi linnas, kus protestantlik enamus takistas katoliiklaste rongkäiku ning kuna keiser oli katoliiklane, pidas ta seda usurahu rikkumiseks . 1608. aastal moodustasid protestandid uniooni ning 1609. aastal vastasid sellele katolliklased oma ühenduse loomisega. Mõlemal poolel oli oma sõjavägi ja kokkupõrge katoliiklaste ja protestantide vahel oli vältimatu. Pinge keisri ja böömi aadlike vahel kasvas. 23. mail 1618. aastal Praha linnuses tekkinud tüli käigus viskasid protestantidest böömi aadlikud kaks keisri nõunikku ja nendeka kaasas olnud sekretäri aknast välja. Karistuseks selle teo eest otsustas keiser Ferdninand II bööme karmilt karistada ning tungis katoliku liiga sõjaväega Böömimaale ning sellest algas sõda mis kestis 30 aastat. ( Tannberg , T 2003)

1.2 Kolmekümneaastane sõda

Kolmekümneaastast sõda saaks jaotada neljaks perioodiks : (Vaata joonist 1.1)

1.2.1 Böömi-Pfalzi periood

See oli edukas katoliiklastele. Böömimaal hakkas valitsema jälle katoliku usk, kusjuures hukati hulk protestante ja katoliiklastele vastuhakkajaid. Hukatute varandus konfiskeeriti riigi heaks. Sama saatus tabas ka Böömi naabermaid – Sileesiat ja Määrimaad. Sõja tagajärjed oli rasked. Enne sõda elas Böömimaal neli miljonit elanikku, pärast sõda vaid 800 000, kuna palju elanikke oli sunnitud põgenema katoliiklaste kättemaksu eest. (Wikipedia, Kolmekümneaastane sõda)

1.2.2 Taani periood

See oli samuti edukas katoliiklastele. 1626. aasta augustis lõi Tilly Lutteri juures Saksamaale tunginud taani kuningaväge. Peale seda kuningas põgenes Elbe taha.
Kui keisrivägede uus ülemjuhataja, geniaalne administraator  Albrecht von Wallenstein, oli 6 kuud Starlsundi linna tagajärjetult piiranud, algasid rahuläbirääkimised Taaniga ja aasta hiljem sõlmiti viimasele soodus rahuleping  Lüübekis. Taani pool oli enne seda rängalt Wolgasti juures lüüa saanud. (Wikipedia, Kolmekümneaastane sõda)

1.2.3 Rootsi periood

Sõda hakkab kurnama mõlemaid pooli. 6. juulil 1630. a. Gustav II Adolf maandus Usedomi saarel oma väikese sõjaväega, mis koosnes 13 000 mehest. Rootslaste vägi oli küll väike, kuid seevastu mitte palgaline ja juhuslikest seiklejatest koosnev, vaid hästi distsiplineeritud. Ka rootslaste relvad olid paremad kui sakslaste omad. Lützenis Leipzigi juures peeti 16. novembril 1632. a. äärmiselt äge lahing, milles langes Gustav Adolf ning Wallenstein, Katoliku Liiga sõjavägede ülemjuhataja, sai kuulist riivata. Wallenstein tungis 1633. a. oma tugeva sõjaväega Sileesiasse. Tal oli kaks korda suurem sõjavägi kui vastasel, kuid ta ei astunud ometi lahingusse, vaid lubas Arnimile, kes juhatas Rootsi, Brandenburgi ja Saksi vägesid, soodsa vaherahu . Wallensteini vahekord muutus seejärel liigaga ja keisriga vaenulikuks, keiser süüdistas teda äraandmises ning ta mõrvati keisri käsilaste poolt. Varsti hakkas sõda uue jõuga: uueks katoliiklaste vägede ülemjuhatajaks määrati keisri poeg, ungari kuningas Ferdinand. (Wikipedia, Kolmekümneaastane sõda)

1.2.4 Prantsuse-Rootsi periood

Sõda kurnab mõlemaid pooli. Keisrivägede edu sundis ka Prantsusmaad sõjas kaasa lööma. Pealegi oli sõda muutunud paljudele elukutseks, kellel sõjast oli ainult kasu kuid kõige rohkem kannatasid rahva laiad massid , kes soovisid rahu igal tingimusel. Vahepeal hellitati lootust, et Rootsimaa loobub sõjalisest tegevusest, kuna vaherahu Poolaga oli lõppemas ja ta võis seal uuesti hakata sõda pidama . Kuid prantslased oskasid Poola-Rootsi vahekordi nii korraldada, et vaherahu kestis edasi ja Rootsi võis uusi vägesid Poolast Saksamaale tuua. Üldse hakkas nüüd Prantsusmaa aktiivsemalt ise osa võtma sõjast Habsburgidega ja kuulutas sõja ka Hispaaniale. Viimane suurem lahing oli 17. mail 1648. a., millest võtsid osa austerlased, baierlased, rootslased . Praha pärast võideldi rootslaste ja keisri vägede vahel kuni 3. novembrini, siis saabus teade üldise rahu sõlmimisest Münsteris 24. oktoobril 1648. a. Seda rahu nimetatakse Vestfaali rahuks, mis kindlustas paljukannatanud rahvastele rahulikuma elu-olu. (Wikipedia, Kolmekümneaastane sõda)
Habsburgid ja Katolik liiga

Protestantlik unioon

Böömi

Taani

Rootsi

Prantsusmaa

Sõda on võidukas katoliiklastele
Sõda kurnab mõlemaid pooli
(Joonis 1.1)

1.3 Vestfaali rahu

Saksamaa kaotas rahulepinguga suuri maa-alasid. Vaatamata pikka aega kestnud heitlustele usulisi piire sõda ei muutnud. Vestfaali rahuuuendas eelmisel sajandil Augsburgi usurahu. Maaisandatele jäi endiseltõigus oma alamate usku määrata. Vestfaali rahu võeti Saksamaa vastu suurte lootustega, rahvas usukus, et õigusetuse ja vägivalla asemele astub nüüd rahu ja kord. Saksamaa edasise arengu jaoks tähendas Vestfaali rahu olulist ajaloolist pöördepunkti, kinnistades enam kui kaheks sajandiks maa poliitilise killustatuse ligi 300 iseseisvaks väikeriigiks.
17. sajandi teisel poolel oli Euroopas sõjaliselt tugevaim riik Prantsusmaa. Päikesekuningas, Louis XIV, üritas suurendada oma piire põhjas Hispaaniat,Belgiat ning Hollandit ja idas Saksamaad rünnates kuid Euroopa riikide liitumine Prantsusmaa vastu nurjas tema edasised vallutuspüüded. 17. sajandil lõpul üritasid ka türklased oma maad suurendada piirates Viini linn ümber 200 000-mehelise väega. Keiser koos oma õukonnaga põgenes linnast kuid linna kaitsjad osutasid südi vastupanu ning türklaste rünnakud tõrjuti tagasi. Poola kuninga Jan III Sobieski juhtimisel vabastati Viin türklaste piiramisrõngast ning see jäi ka türklaste viimaseks suuremaks pealetungiks Euroopas. (Tannberg, T 2003)

2. Saksamaa 18. sajandil

17. sajandi lõpuks oli Rootsist saanud Läänemere tugevaim riik. Nõnda nagu Lääne-Euroopa riigid koondasid oma jõu Prantsusmaa vallutuste piiramiseks, nii moodustus Põhja-Euroopas koalitsioon Rootsi vatu. Sinna kuulusid Saksimaa, Taani ja Venemaa. Kuna Saksi kuurvürst oli August II nime all valitud ühtlasi ka Poola kuningaks, kisti sõtta ka Poola (Tannberg, T 2003)

2.1 Põhjasõda

Põhjasõda oli 1700–1721 peetud sõda ülemvõimu pärast Läänemerel. Selles võitlesid Rootsi vastu  Moskva tsaaririik, Taani, Saksimaa,Rzeczpospolita ning hiljem (1713) nendega liitunud  Preisimaa  ja  Hannover .
Sõda lõppes Rootsi kaotusega, mis vormistati Uusikaupunki rahuga. Rootsi kaotas ülemvõimu Läänemerel ja Venemaa sai suurriigiks, kuni selle ajani oli kasutusel riigi nimena Moskva tsaaririik. (Wikipedia, Põhjasõda)

2.1.1 Sõja põhjused

Läänemeri oli muutumas Rootsi sisemereks. Pärast Ingeri ja Karjala loovutamist Rootsile 1617. aasta  Stolbovo rahuga jäi Venemaa ilma otsesest väljapääsust Läänemerele, Taani tahtis Rootsilt tagasi saada Skånet, Blekinget ja Hallandit, mis olid 17. sajandil kaotatud ning samuti tahtis Taani, et Rootsi väed lahkuksid Rootsi satelliitriigist  Holstein -Gottorpist, kus nad toetasid nõudlusi Schleswigi osale, mis kuulus Taanile ja August II Tugev tahtis vallutada Liivimaa , et teha lõpp Rootsi ülemvõimule Baltimaades. Ta tahtis arendada Poola majandust, kuid Rootsi konkurents takistas seda. 24. märtsil  1698  sõlmiti Saksi kuurvürstiriigi ja Taani liit ning 1698 aasta augustis kohtusid Peeter I ning August II Tugev ning leppisid kokku Rootsi-vastases liidus. Liivimaa aadlik Johann Reinhold von Patkul  lubas August II-le Liivimaa aadli abi Rootsi-vastases võitluses. 12. novembril 1699 ühines liiduga Taani kuningas Frederik IV, et tagasi võita Taani kaotatud mõju Läänemerel, Taani mobiliseeris oma sõjalaevastiku ning koondas oma armee Rootsi liitlase Holstein- Gottorpi hertsogiriigi piirile, hiljem ühines liiduga ka  Brandenburg . (Wikipedia, Põhjasõda)

2.1.2 Põhjasõja otsustavad sündmused Saksimaa jaoks

1700. aasta talvel ründasid Saksi väed Riiat, linna vallutada ei suudetud kuid jätkati piiramist. Sama aasta sügisel ründas ka Venemaa Rootsi valdusi Baltikumis, asudes piirama Narva kindlust . Rootsi kuningaväed olid parajasti hõivatud kolmanda vastase Taaniga. Rootsi laevastik maabus ootamatult Kopenhaageni all ning sundis taanlasi sõjast välja astuma . 30. novembril 1700 suutis Rootsi noor kuningas, Karl XII, alistada Vene väed Narva lahingus ning kõik vastase suurtükid langesid Rootsi kätte. Juba 1701. aasta suvel vabastati Riia Saksi vägede piiramisrõngast ning sõda jätkus Poola valdustes. 27. augustil 1706 tungis Rootsi armee Saksimaale. Saksimaa kuurvürstiriik vallutati joon-joonelt ning igasugune vastupanu lämmatati eos.  Karl XII lubas saksimaalastele, et kui okupatsioonivõimude korraldusi järgitakse, siis ei toimu mingeid õiguste rikkumisi ega repressioone. Saksimaa sõjavägi taandus Saksa Rahva Püha Rooma Riiki Austriasse, kus see interneriti. Saksimaa sõjave juures olnud vene jalaväepolgud aga taganesid läbi Brandenburgimaa Poolasse. August pakkus Karlile läbirääkimisi. 24. septembril 1706 allkirjastati Altranstädti rahuleping, loobudes Poola troonist. Saksimaa salanõukogu andis Altranstädt´i separaatrahu kohaselt Johann Reinhold von Patkuli üle rootslastele, kes Rootsi sõjaväekohtu poolt riigireetmise eest hukati kuid Rootsi väed lahkusid Saksimaalt alles 1707. aastal.

2.1.3 Sõja tulemused

Põhjasõja tulemusel sai Hannover Bremeni ja Verdeni , Preisimaa Vorpommerni, Taani õiguse võtta Rootsi laevadelt väinatolli ja Venemaa vaba pääsu Läänemerele; Eesti-, Liivi- ja Ingerimaa läksid Venemaa koosseisu. Venemaast sai Euroopa suurriik uue pealinnaga Läänemere ääres. Rootsi kaotas ülemvõimu Läänemerel, osa territooriumist ning Holstein-Gottorpi kui liitlase. Hiljem (Kübarate sõda, Gustav III sõda, Soome sõda) püüdis Rootsi korduvalt oma kaotatud alasid Venemaalt tagasi võita. Preisimaa võimsus kasvas. Saksi-Poola nõrgenes. (Wikipedia, Põhjasõda)

2.2 Valgustusajastu

1713. aastal tõusus Preisimaa troonile Friedrich Wilhelm I kes oli äärmiselt karm ja kitsi valitseja. Tema valitsusajal oli kehtestatud väga range kokkuhoiupoliitika, mis võimaldas Preisimaal luua elanike arvuga võrreldes suurima armee Euroopas. Friedrich Wilhelm põlgas valgustusajastu teadlasi, muusikuid ning prantsuse kirjandust. Kui Friedrich Wilhelm suri 1740. aastal tõusis troonile Friedrich II, kellel oli plaanis oma riiki valitseda nagu valgustusajastu ideaal. Tema võimuletulekut jälgiti huviga kogu Euroopas kuna esimest korda oli troonile tõusinud valitseja, kes oli tuttav valgustuskirjandusega. Juba esimestel päevadel andis Friedrich II korralduse jagada vesematele odavamalt vilja, keelas kohtutes piinamised ja kuulutas usuvabaduse. Ta pidas ennast rahva esimeseks teenriks ning süvenes ka kõige tühisematesse valitsemisasjadesse. Ta pidas oma ametnikega küll nõu kuid otsustas kõik ikka ainuisikuliselt.

2.2.1 Valgustusajastu majandus Preisimaal

Majanduspoliitika oli rangelt merkantilistlik. Kaitsmaks talupoegi nõudis Fredrich II, et nende teokoormistele seataks piirid. Tema enda maadel vähendati teokoormisi seniselt kuuelt päevalt kolmele. Samuti pöörati tähelepanu ka kartulikavatusele, mis polnud veel eriti levinud ning vältimaks näljahädade kordumist rajati üle terve maa viljamagasine, kust võisid talupojad häda korral abi saada. (Tannberg, T 2003)

2.2.2 Friedrich Wilhelm II

Friedrich Wilhelm II oli Friedrich II vennapoeg, kes tõusis troonile pärast oma onu surma (1786. aastal). Ta proovis valgustatud monarhi ja eduka armeejuhuna Friedrich II jälgedes käia, kuid Suur Prantsuse revolutsioon nurjas tema plaanid. Kuna ei soovitud, et ka teistes Euroopa maades toimuksid revolutsioonid otsustati Prantsusmaale sõda kuulutada. 4. aprillil 1792. aastal algas Prantsusmaa sõda Preisimaa ja Austria vastu. Friedrich Wilhelm II suri 16. novembril 1797. aasal Potsdami linnas Sanssouci lossis.

3. Saksamaa 19. sajandil

19. sajandi algul kaasati peaaegu kogu euroopa sõdadesse, mida on nimetatud ka Napoleoni sõdadeks. Sõdade ajastu tõi endaga kaasa olulisi muutusi kogu euroopas. (Tannberg, T 2003)

3.1 Napoleoni sõjad ja reformid Saksamaal

Prantsusmaast oli vabariigist jälle muutunud Napoleon Bonaparte 'i, Prantsusmaa kunsuli ja valitseja, eestvedamisel monarhistlikuks riigiks. 1806. aasta oktoobris põrmustasid prantslased Preisimaa. Hävitav sõjaline lüüasaamine 1806. aasta oktoobris tegi Preisimaal vana korra lagunemise ja uue, kodanliku ühiskonna ülesehitamise möödapääsmatuks. Lüüasaamine oli Preisimaale rahvuslikuks häbiks, millest ülesaamiseks oli vaja uueneda, et lõppkokkuvõttes kukutada prantslaste ülemvõim. Preisi reformidega taheti saavutada rahvuslik vabanemine . Reformid said tegelikult alguse juba revolutsioonisõdade ajal Prantsusmaale läinud Lääne-Saksa aladel kus neid tehti Prantsusmaa survel. Suurte reformide aja üheks keskseks muudatuseks oli pärisorjuse kaotamine enamikus Saksa riikides ning korraldati põhjalikult ümber ka riigivalitsemine ja kohalikud omavalitsused. Suured muudatused toimusid ka tsiviilelus: kaotati aadli ees-õigused, valitsevaks sai ilmalik abielu, sisse seati vandemeeste kohus ning juutidele anti kodanikuõigused. Tugevnes vastupanu võõrvõimule, loodi patriootlikke salaühinguid ning koostati sõjalise ülestõusu kavasid. Preisi armees valmistati ette sõdureid tulevaseks vabadussõjaks, mis puhkes Saksamaal siiski alles 1813 . aasta algul. (Tannberg , T 2003)

3.2 Monarhistlik reaktsioon Euroopas

1814 . aastal kutsuti Viinis kokku rahvusvaheline kongress , kuhu sõitis esindajaid enamikust Euroopa riikidest ning suurematest riikidest jäi kõrvale vaid Türgi. Oluliseimad küsimused otsustati nelja suurriigi - Inglismaa, Austria, Venemaa ja Preisimaa - omavahelistel läbirääkimistel, kuid päris eemale ei tõrjutud ka Prantsusmaad. Läbirääkimistel ilmnesid suurriikide omavahelised vastuolud, nii et Euroopa poliitilise kaari „korrastamisel” ähvardasid puhkeda uued sõjalised konfliktid. Uute piiride kindlaksmääramisel lähtuti kolmest põhimõttest: legetiimsuse põhimõtte alusel sooviti kõigi Prantsuse revolutsiooni eelsete sünastiate võimule ennistamist, Tasakaalupõhimõte pidi tagama, et ükski võitjariik ei muutuks teistest tugevamaks ning juleolekupõhimõttest lähtuvalt ümbritseti Prantsusmaa puhverriikidega. (Tannberg, T 2003)

3.3 Saksa liidu moodustamine

Viini kongressi otsusega loodi Saksa Liit, kuhu 1815. aastal kuulus 41 Saksa riiki. Austria ja Preisimaa kuulusid Saksa Liitu üksnes nende aladega, mis varasemalt olid olnud Püha Rooma riigi koosseisus . Preisimaa jagunes lisaks sellele veel territriaalselt kahte ossa: kuueks idaprovintsisks ja kaheks lääneprovintsiks. Liidu liikmesriikidel ei olnud ühist välis- ja majanduspoliitikat, sõjaväge ega kohtuvõimu. Seega säilitas Viini kongress Saksamaa killustatuse. Liidu mõjukamaks liikmeks oli Austria. Viimase põhiline poliitiline konkurent oli suuruselt teine riik - Preisimaa. Nii Austria kui ka Preisimaal pääses maksuvusele tagurlus. (Tannberg, T 2003)

3.4 Liberaalne ja rahvuslik liikumine Saksamaal

Saksamaal valisteva tagurluse vastu astusid avalikult välja üliõpilased, kelle loosungiks oli „Au, vabadus, isamaa”. 1817. aastal toimunud rahvuslik meeleavaldus Wartburgi linnuse juures kasvas ületagurlusevastaseks demonstratsiooniks, kus nõuti Saksamaa ühendamist. 1818 . aastal loodi Jenas Ülesaksamaaline Üliõpilasliit ning võitlust tagurluse vastu jätkasid ka mitmesugused salaorganisatsioonid , kes korrladasid terroriakte. 1819 tappis terroristist üliõpilane näitekirjanik August von Kotzebue , keda peeti reaktsioonijõudude toetajaks. Üliõpilasliikumine Saksamaal ei hirmutanud mitte üksnes kohalikke võimukandjaid, vaid ka teisi Euroopa riike. 1818 aasta sügisel toimunud Püha Liidu kongressil töötati välja abinõud selle liikumise vastu võitlemiseks. Nende mõjul vaibus üliõpilasliikumine Saksamaal 1820. aastate alguses. (Tannberg, T 2003)

3.4.1 Liberaalne liikumine Saksamaal

1830. aastate algul elavnes Saksamaal taas võitlus valitsevate poliitliste olude vastu. Kesksete probleemidena kerkisid üha enam päevakorrale küsimused Saksamaa ühendamisest ja kodanluse poliitilisest võimust. 1830.-1840. aastad olid Saksamaa riikides rahvusliku eneseteadvuse tõusu ajaks. Olulist rolli selles etendas kirjanduslik rühmitus Noor-Saksamaa, mille üheks vaimseks juhiks oliluuleklassik Heinrich Heine. (Tannberg, T 2003)

3.5 Revolutsioon Saksamaal

1848. aasta veebruari lõpul algas revolutsioon Saksamaal, kulmineerudes 18. märtsi väljaastumisega Preisimaa pealinnas Berliinis. 1848. aasta aprillis alustas tegevust Preisi Asutav Kogu eesmärgiga koostada kningriigi jaoks põhiseadus. 1848. aasta lõpul saadeti aga Preisi Asutav Kogu laiali, Berliini toodi taas valitsusväed ning linnas taastati sõjaseisukord. Uue põhiseadusega sai Preisimaast konstitutsiooniline monarhia ning 1849. aasta suvel lõpetas Saksamaal oma tegevuse Frankfurdi parlament . (Tannberg 2, T 2003)

3.5.1 Revolutsiooni tagajärjed

Pärast revolutsioone oli absolutistlik riigikord nõrgenenud, kehtestati põhiseadused ning sätestati demokraatlikud vabadused ja õigused. Olulised olid ka revolutsioonide ühiskondlikud ja majanduslikud tagajärjed: feodaaligantide kaotamine põllumajanduses, kodanlusele laiema tegevusvabaduse andmine ja teised sellised muutused, mis kiirendasid kokkuvõttes kapitalistlike suhete juurdumist. Ühiskond politiseerus ning tekkisid eripalgelised poliitilised klubid ja ühingud. Nende baasil hakkasid hiljem välja kujunema parteid. (Tannberg 2, T 2003)

3.6 Saksamaa ühendamine

1861. aastal tõusis troonile Wilhelm I. Tema valitsusaja algul saavutati usaldus trooni ja ühiskonna vahel ning liberaalne kodanlus asus kuningat toetama . 1862. aastal kutsus ta Preisi-maa valitsusjuhiks Otto von Bismarcki . See oli Saksamaa tuleviku jaoks oluline otsus. Aja jooksul kujunes kuninga ja Bismarcki vahel liit, kus vormiliselt esimene mees oli kuningas, kuid tegelikku poliitikat teostas valitsusjuht. Bismarck valitses riiki ilma kinnitatud eelarveta ning viis ellu sõjaväereformi, nagu oli kavandatud. Bismarcki-vastased poliitilised jõud ei suutnud tema vastu midagi ette võtta. Tugeva armee loomine võimaldas hakata ellu viima Bismarcki ühte peamist eesmärki - Saksamaa ühendamist. Koos Austriaga purustati 1864. aastal Taani ning võideti tagasi Schleswig, Holstein ja Lauenburg ja 1866. aastal provotseeris Bismarck Austria-Preisi sõja, kus Austria sai hävitavalt lüüa ning kaotas oma ülemvõimu Põhja-Itaalias ja Saksa aladel. Austria-Preisi sõja ajal kaotati Viini kongressil loodud Saksa Liit ning selle asemel moodustati 1867. aastal Põhja-Saksa Liit. Selle loomisega algas Saksamaa poliitiline ja majanduslik ühtlustumine, mis oli kokkuvõttes oluline samm maa lõplikul ühendamisel. Saksamaa lõpliku ühendamist proovis takistada Prantsusmaa. See viis 1870. aastal Saksa-Prantsuse sõjani. Sõjaks hästi ettevalmistunud Preisimaa koos teiste Saksa riikidega purustasid Prantsusmaa. Prantsuse keiser Napoleon III langes Sedani all sakslaste kätte vangi ning Prantsusmaa alistus. (Tannberg 2, T 2003)

3.7 Saksa keisririik

Saksa keisririik kuulutati välja veele enne Saksa-Prantsuse sõja lõppu 1871. aasta algus Prantsusmaal Versailles ' lossis. Keisrik sai Preisi kuningas Wilhelm I. Saksa keisririik oli liitriik , mille koosseisus säilisid kõik olemasolevad Saksa riigid: 4 kuningariiki, 6 suurhertsogkonda, 12 hertsogkonda, 3 vabalinna ning eraldi Elsass-Lotringi piirkond. Nimetatud riikides jäid alles omad seadusandlikud ja täidesaatvad riigivõimuorganid ning ka võimulolevad dünastiad. Mõjukaim riik keisririigil oli Preisimaa, mis moodustas üle 50% kogu Saksamaa territooriumist, Saksa keisriks oli Preisi kuningas ning ka enamik riigiametnikke pärines Preisimaalt. Keisri kõrval oli riigis tähtsuselt teine mees rigikantsler. Selle ametikoha sai endale Bismarck, kellel oli keiser Wilhelm I täielik toetus, mis kindlustas talle suure tegevusvabaduse. 1888. aastal suri keiser Wilhelm I ja troonile sai Wilhelm II, kes on ajalukku läinud kui viimane Saksa keiser, ta ei soovinud oma võimu kellegagi jagada ning. Wilhelm II eesmärgiks oli Saksamaa muutmine tõeliselt suureks riigiks. Erilist tähelepanu hakati pöörama armee ja laevastiku tugevdamisele. 1890. aastal lubati taas Saksamaa Sotsialistliku Partei tegevus. 1890. aastal sunniti ka Bismarck erru minema. Bismarcki errumineku järel Saksamaa välispoliitiline kurss muutus. Senise Euroopa mandrile suunatud poliitika asemel hakati orienteeruma maailmapoliitikale. 1896. aastal tõdeski keiser Wilhelm II uhkusega: „Saksa riigist on saanud maailmariik”. Maailmapoliitika tähendas tegelikult sekkumist kõigi maailmajagude asjadesse ning võitlust ülemvõimu pärast maailmas. Sellega kaasnes ka maailmavallutuslike ideede levik ühiskonnas. See poliitika viis Saksamaa maailmasõtta. (Tannberg2, T 2003)

4. Saksamaa 20. sajandi alguses

20. sajandi algul olid kõik suurriigid huvitatud oma mõju tugevdamisest ning teiste nõrgestamisest maailmas. Eriti soovisid seda kaks Euroopa mõjukamat suurriiki - Inglismaa ja Saksamaa. (Tannberg2, T 2003)

4.1 Maroko kriisid ning vastasleeride kujunemine

Saksamaad tegi ärevaks Prantsusmaa võimu tugevnemine Põhja-Aafrika ainsas iseseisvuse säilitanud riigis - Marokos . Saksmaa otsustas Prantsusmaa võimu suurenemist takistada ning Saksamaa keiser otsustas külastada Lõuna-Maroko sadamalinna Tangerit, kus teatas, et kavatseb kaitsta Saksamaa huve Marokos. 1906. aasta jaanuaris avati Hispaania väikelinnas Algecirases konverents Maroko kriisi arutamiseks. Vormiliselt anti kõigile riikidele majandussuhetes Marokoga vabadus ja võrdsed võimalused, kuid sisuliselt eelistati Prantsusmaad. See tähendas Saksamaa lüüasaamist ning isolatsiooni suurenemist rahvusvahelisel areenil. 1907. aasta augustis sõlmiti Inglismaa ja Venemaa vahel leping, millega jagato mõjusfäärideks Iraan ning Venemaa loobus pretendeerimast Afganistaanile. Inglise-Vene lepinguga sai lõpliku ilme Inglismaa, Venemaa ja Prantsusmaa kolmikkokkulepe ehk Antant. Antant oli vastukaaluks Saksamaa ja tema liitlaste (Itaalia, Austria-Ungari) - keisririikide - poolt 1882. aastal loodud Kolmikliidule. Seda liitu pikendati 1907. aasta juulis kuueks aastaks. 1911 aastal puhkes Marokos ülestõus, mis sai ajendiks Prantsuse vägede sissetungile maa siserajoonidesse. Saksamaa otsustas taas sekkuda algatades sellega teise Maroko kriisi. Maroko kriisi kasutas oskuslikult ära Itaalia, viies ellu oma ammuse vallutusplaani, hõivates Aafrika põhjaosas Türgi võimu all asuvad Tripolitaania ja Kürenaika. (Tannberg2, T 2003)
Kokkuvõte
Saksamaa on olnud läbi aegade sõdade keskel kuid suutnud kasvada üheks suurimaks ning võimsaimaks riigiks kogu maailmas. Saksamaa areng on olnud raske kuna Saksamaa oli killustunud ning vältimaks uue ning tugeva konkurendi tekkimist takistasid teised suurriigid Saksamaa ühinemist. Siiski oli Saksamaa ühinemine vältimatu ning kõigi suurriikide püüdluste vastu suutis Saksamaal tekkida iseseisvus . Saksamaa tugevad valitsejad suutsid Saksamaa muuta üheks võimsamaks riigiks, kes moodustas liidu Itaalia ja Austria-Ungariga ning püüdis säilitada iseseisvust Marokos.
Kasutatud materjalid :
Internet
Wikipedia. http://et.wikipedia.org/wiki/Kolmek%C3%BCmneaastane_s%C3%B5da
Wikipedia. http://et.wikipedia.org/wiki/P%C3%B5hjas%C3%B5da
Raamatud
Tannberg 2, T 2003 Uusaeg õpik 8. klassile II osa
Tannberg, T 2003 Uusaeg õpik 8. klassile I osa