Psühholoogia arvestuse kordamisküsimuste vastused (0)

Kordamisküsimused sügiseseks vahearvestuseks (2013/2014).

• Mis on psühholoogia? Mis on psüühika?
  

Psühholoogia on teadus inimese psüühikast (teadus, mis uurib inimese (ja loomade) hinge- ja vaimuelu olemust ning avaldamise viise). See on õpetus hingeelu nähtustest ja käitumisest. Psüühika väljendub objektiivse tegelikkuse tunnetamise võimes. Kõige tõenäolisemalt on ta närvisüsteemi ja aju tegevuse tulemus, selle funktsioon. Lisaks tegelikkuse tunnetusfunktsioonile mõistetakse psüühika all ka hingelaadi, hingeelu, isikupäraseid hingeelulisi nähtusi. Psüühika on organismi võime peegeldada keskkonda ning vastavalt sellele muuta oma käitumist, peamiseks eesmärgiks on maailmast tervikpildi loomine. Lihtsaim definitsioon: psühholoogia on teadus, mis uurib käitumist ja vaimseid protsesse ehk psüühikat. Psüühika on organismi sisemuses toimuvate protsesside kogum, mille kohta tehakse järeldusi välist käitumist järgides.

• Kuidas jagunevad psüühilised nähtused?
  

Psüühilised nähtused jagunevad psüühilisteks protsessideks (st vaimne tegevus välismaailma peegeldamisel, tunnetusprotsessid ( aistingud , tajud, kujutlus , mõtlemine, tähelepanuprotsess)), psüühilisteks seisunditeks (üldine aktiivsuse tase, olek, meeleolu, psüühiliste protsesside kulgemise eripära; on lühema- või pikemaaegsed, vähem või rohkem teadvustatud) ja psüühilisteks omadusteks (konkreetse inimese psüühika tüüpilised erijooned , iseloomustavad inimese psüühikat kiiruse, täpsuse, püsivuse, muutlikuse, aktiivsuse taseme, mahu jm seisukohalt, on teatud potentsiaaliks või eelduseks , mis lubab ennustada üht või teist käitumist või reageerimisviisi).

• Millised küsimusi uurib psühhofüsioloogia? Isiksuse psühholoogia? Sotsiaalpsühholoogia? Arengupsühholoogia? Psühhofüüsika? Too iga haru kohta näide.
  

Psühhofüsioloogia uurib inimkäitumise bioloogilisi aluseid (peam. neurokeemilised), tihedalt seotud psühhofarmakoloogiaga ehk organismi manustatavate ainete mõju uurimisega meeleolule, tajule, mõtlemisele ja käitumisele. Isiksuse psühholoogia uurib isiksust, ehk inimkäitumise neid aspekte, mis inimesi üksteisest eristavad ja mis iseloomustavad inimesi erineval määral. Sotsiaalpsühholoogia uurib inimest ühiskonnas ( grupis ). Arengupsühholoogias uuritakse lapsi, et välja selgitada, kuidas tekivad inimesel kognitiivsed funktsioonid, millised on kaasa sündinud, millised ühiskonna poolt arendatud jne. Psühhofüüsika uurib, kuidas välismaailma füüsilised suurused (helid, värvid, liikumine, objektide ajalne järgnevus jne) on kujutatud psüühilistes protsessides, ehk kuidas meie aju saab välismaailmast aru.

• Mis on eksperiment ? Vaatlus ? Intervjuu ? Too iga uurimismeetodi kohta oma näide.
  

Eksperiment ehk katse: tunnetusmeetod, mida iseloomustab uuritava nähtuse aktiivne mõjutamine ja kõrvalnähtustest isoleerimine . Eksperimendis seatakse uuritav psühholoogiline nähtus teadaolevatesse, suvaliselt muudetavatesse tingimustesse, milles nähtuse seaduspärasus avaldub ehedal kujul. Eesmärgiks hüpoteeside kinnitamine või ümberlükkamine. Laboratoorne eksperiment viiakse läbi labori tingimustes spetsiaalse psühholoogilise aparatuuri abil, katseisiku tegevus on määratud instruktsioonidega ja katseisik teab, millega on tegemist. Loomulik eksperiment – katseisik ei tea, et eksperiment toimub, see toimub katseisikule loomulikes tingimustes. Vaatlus: tunnetusmeetod, mille käigus ei mõjutata uuritava nähtuse kulgu . Vaatluse läbiviija on passiivne ja ei sekku. enesevaatlus ehk introspektsioon , teiste vaatlus. Intervjuu: struktureeritud, poolstruktureeritud, struktureerimata.

• Millal sündis teaduslik psühholoogia? Esimese labori rajaja?
  

Erinevad koolkonnad ja uurimistraditsioonid tekkisid 20. sajandil, kuid juba 19. sajandil ( 1879 ) rajas W. Wundt esimese eksperimentaalpsüholoogia labori Leipzigi ülikoolis, uuriti, kuidas ravimid (nt kofeiin ) mõjutavad psühholoogilisi protsesse ning kas andekus on pärilik.

• Kes kirjeldasid inimese temperamenditüüpe?
  

Esimese temperamenditeooria loojaks peetakse Antiik-Kreeka arst Hippokratest ja mitu sajandit hiljem elanud rooma arst Claudius Galenost. Nemad töötasid välja nn kehamahlade teooria, mille järgi temperamendi määrab kindlaks üks inimese keha põhimahlast: veri (kr. sanguis), lima (kr. flegma), must sapp (kr. melas chole) ja kollane sapp (kr. chole). Siit tulenevad tänapäevalgi tuntud temperamenditüüpide nimetused: sangviinik , flegmaatik . melanhoolik, koleerik. Nende antiikteadlaste põhiliseks teeneks tuleb lugeda seda, et nad olid temperamenditüüpide "ristiisad" ja andsid neile nimetused, veelgi olulisemaks aga seda, et nad oskasid näha nelja põhitüüpi, mida tunnustatakse tänapäevalgi.

• Milline inimene on melanhoolik? Koleerik? Sangviinik? Flegmaatik?
  

Melanhoolik: kurvameelne, murelik inimtüüp. Koleerik: kergesti ärrituv, tundlik, äge inimtüüp. Sangviinik: keevavereline, tormakas, seltsiv inimtüüp. Flegmaatik: tuim , loid, kannatlik inimtüüp.

• Kirjelda biheiviorismi, humanismi , psühhodünaamilist koolkonda, kognitiivset psühholoogiat, psühhobioloogilist koolkonda. Too iga koolkonna kohta näide, kuidas nad seletaksid ühte psühholoogilist probleemi.
  

Biheiviorism : tegevus, mõtlemine ja tundmine on võrdsed käitumised. Inimene on must kast, pole vaja teada, mis seal sees on. Pole tähtsad vaimsed seisundid , sisemised protsessid, introspektsioon. Lähenemine, milles teadusliku psühholoogia uurimisobjektiks tunnistatakse ainult otseselt jälgitav väline käitumine. Humanism : rõhutab inimese kontrolli oma elukäigu üle. Inimene on oma olemuselt hea, tal on vaba tahe ja autonoomsus , võimeline tegema oma valikuid , tal on soov pürgida oma potentsiaali täieliku saavutamise poole, inimese arengupotentsiaal on piiramatu. Psühhodünaamika: käitumine on tingitud seesmiste teadvustamata psüühilise energia voogude poolt, mille üle inimese kontroll on minimaalne. Vaade, mis tunnistab teadvustamata protsesside ja käitumismehhanismide olemasolu sellisel kujul, nagu seda oletas Sigmund Freud ja tema järgijad. Kognitiivne psühholoogia: keskendub sellele, läbi milliste protsesside inimesed tunnetavad (salvestavad meelte infot, töötlevad jene ) ja mõistavad maailma. Psühhobioloogia: (ka käitumuslik neuroteadus) käitumist seletatakse kui ajus toimuvate keemiliste ja elektriliste protsesside tulemit, suur areng aistingute, mälu, mõtlemise ja psüühiliste häirete uurimises tänu tehnoloogiale 1990ndatel, eksperimentides üks aspekt alati seotud närvisüsteemi töö vaatlemise, manipuleerimise või salvestamisega.

• Mis on operantne tingimine? Klassikaline tingimine?
  

Operantne tingimine seisneb tegevuse tagajärgedest õppimises, näiteks koer õpib ukselingiga logistama ja teeb seda edaspidi iga kord, kui tahab välja minna, sest peremees on ta varem selle tegevuse peale välja viinud. On ära õpitud seos tegevuse ja tagajärje vahel.
Klassikalise tingimisega on tegemist, kui loom õpib ära, et ühele sündmusele, nt kellahelinale järgneb teine, näitek söögiaeg. Kellahelinast saab looma jaoks märguanne läheneva söömaaja kohta ning loom hakkab ootama toitmist iga kord, kui ta kuuleb kellahelinat. On ära õpitud seos stiimulite või sündmuste vahel.

• Aju: millised on neli suuraju sagarat ( frontaal , temporaal, parietaal, oktsipitaal) ning millised on nende põhilised funktsioonid?
  

Käitumise kõrgeimaks juhiks on peaaju . Suuraju jaguneb neljaks suuremaks sagaraks:
Frontaalsagar e otsmikusagar – asub peaaju eesmises osas ja tegeleb stiimulitele regeerimisega. Selles ajupiirkonnas on peamiseks neurotransmitteriks dopamiin .
Temporaalsagar e oimusagar – ajukoore osa, mis tegeleb põhiliselt kuulmise ja mälestuste moodustamisega. Temporaalsagaras toimub auditoorse info töötlus, kõne mõistmine ning visuaalsete objektide äratundmine. Ülemises temporaalvaos sobitatakse kokku visuaalset ja auditoorset infot, sealt tuleb sotsiaalse kognitsioonioskus.
Parietaalsagar e kiirusagar – on ajukoore osa, mis paikneb kiiruluu all. Parietaalsagar vastutab objektide ruumilise asetuse ja liigutuste kooskõlastamise eest. Ühtlasi hoolitseb see liigutuste õige järjekorra eest ning võimaldab samaaegselt mitme asjaga tegeleda.
Oktsipitaalsagar e kuklasagar – on peaaju tagumises osas, kuklaluu all paiknev ajuosa, mis tegeleb nägemisega.

• Mida tähendab, et aju on lateraliseeritud ?
  

Tähendab, et „ülesanded“ paiknevad eelistatult ühes ajupoolkeras. See on ajutalitluse omapära. Vasak ajupoolkera juhib paremat kehapoolt. Nt kõrvutades psüühikas ilmnevaid iseärasusi ajukahjustuse asukohaga, saab teha järeldusi, missugused ajuosad tagavad milliseid psüühilisi mehhanisme .

• Kuidas suhtlevad närvirakud?
  

Aju koosneb miljarditest närvirakkudest e neuronitest. Närvirakud suhtlevad omavahel keemiliselt. Rakke ümbritsev rakumembraan on polariseeritud. Keemilised elemendid vallanduvad närvilõpmetest elektrilise membraanipotentsiaali muutuse tõttu, andes edasi „sõnumi“ sünapsisse ja sealt järgmisse rakku. Seega suurem osa neuronitevahelisest suhtlemisest toimub keemilises keeles – närvilõpmetest vabanevate keemiliste ainete vahendusel, mille mõjul teised neuronid ärgastuvad. Närvirakkude „sõnumid“ naabritele võivad olla erutavad või pidurdavad. Erutusneuronid vähendavad sõnumisaaja membraani elektrilist polariseeritust ja suurendavad tõenäosust, et adressaat ärgastub ja tekib tegevuspotentsiaal. Pidurdusneuronid suurendavad rakumembraani polariseeritust veelgi ja hoiavad sellega teise neuroni ärgastumise ära.
Mõned neuronid suhtlevad tihedate rakkudevaheliste ühenduste kaudu ka elektriliselt. Mitte kogu närviteabe keemiline edastamine ei ole sünaptiline. Mõned ajutüves paiknevad tuumad hoiavad ulatuslikke piirkondi eesajus enda kontrolli all aksonitega, mis piki kulgu kohati laienevad ja vabastavad virgatsainet. Viimane imbub ajukoes laiali ja erutab kõiki ettejäävaid neuroneid , millel asuvad seda virgatsainet äratundvad retseptorid . Nii suudab isegi ühestainsast neuronist vallandunud tegevuspotentsiaal mõjustada silmapilk ajukoore närvirakke otsmikusagarast kuklasagarani. Selline mehhanism osaleb püsiva tähelepanusäilitamisel ja tähelepanufookuse vahetamisel.

• Mis on neurotransmitter ?
  

Neurotransmitterid e virgatsained on keemilised ühendid, mis vabanevad tegevuspotentsiaali mõjul närvilõpmetest ja muudavad teiste rakkude talitlust, seondudes retseptoritega. Neid aineid sünteesitakse ja säilitatakse närvilõpmetes, erandiks on endopioidid või neuropeptiid, mis sünteesitakse närvirakukehas ja kantakse aksonit pidi närvilõpmesse. Neurotransmitteriteks on nt:
Atsetüülkoliin – õppimine, mälu, ärkvelolek;

Glutamaat – üsna universaalne erutusvirgatsaine, enim uuritud seoses õppimisvõimega;

Noradrenaliin – tähelepanu, erksus;

Dopamiin – üldine motiveeritus, edasipüüdlikkus;

Serotoniin – meeleolu, hetkeajede kontrollimine, uni;

Gammaaminovõihape – väga universaalne pidurdusvirgatsaine, eriti interneuronites;

Endopioidid – valu mahasurumine, sotsiaalne lähedustaju;

Neuropeptiid – söögiisu suurendamine , ärevuse mahasurumine.

• Kus asuvad närvilõpmed?
  

Närvilõpe on aksoni haru, mille abil see ulatub teise närvirakuni. Närvilõpmed asuvad paigas, kus teise neuroni rakumembraan on vaid kümmekonna nanomeetri kaugusel. Suhtlemiseks vabastatakse närvilõpmetest virgatsained, mille mõjul teised neuronid ärgastuvad.

• Mis on sünaps?
  

Närvilõpet, vastasseisva neuroni membraani ja nendevahelist pilu nimetatakse sünapsiks. Sünapsi ülesandeks on tagada info liikumine ainult ühes suunas.

• Mis on dendriidid?
  

Dendriidid on lühikesed ja hargnenud närvirakujätked, mida mööda kulgeb närvierutus närviraku keha poole.

• Mis on teadvus? Kuidas inimese teadvus erineb loomade teadvusest?
  

Teadvuseks nimetatakse tavaliselt vaimuseisundite, nt mõtete, emotsioonide ja mälestuste omamist ja tundmist. Samuti nimetatakse teadvuseks seisundit, kus ollakse võimeline seda omadust aktiivselt rakendama (teadvus vs teadvusetus). Lisaks ärkvelolekuteadvusele on olemas ka teisi teadvuse vorme: uni, hüpnoos, meditatsioon, sensoorne deprivatsioon ja mitmesuguste ainete tarbimisest tingitud seisundid. Teadvus on teadlik olemine välise maailma ja iseenda olemasolust, seisunditest ja tegudest.
Kuigi loomadel on teadvus – nad on meelte ja muude tunnetusvahendite kaudu teadlikud ümbritsevast keskkonnast – ei ole nad teadlikud sellest, et neil see teadvus olemas on. Kuigi inimene on võimeline endale aru andma, teisisõnu peegeldama e reflekteerima , mis toimub tema psüühikas, ei põhine inimese ümbritseva maailma tunnetus ja tema käitumine alati teadvustatud tegevusel.
Inimene versus loom:

• asjade omaduste eristamine (tegelikkuse oluliste omaduste eristamine)
  
• eesmärgilisus (tulevik versus “siin ja nüüd”)
  
• kogemused (ühiskondlik-ajalooliste kogemuste akumuleerimine, omandamine, edasiandmine, suuline ja kirjalik keel)
  

• Mida uurisid strukturalistid? Nimeta üks strukturalist .
  

Wilhelm Wundt rajas 1879. aastal esimese psühholoogialaboratooriumi, kuna teda huvitasid psüühika ehituskivid. Defineerides psühholoogiat teadusena teadvustatud kogemusest, lõi ta mudeli, mis sai tuntuks strukturalismina. Strukturalism keskendus põhielementidele, mis moodustavad mõtlemise, teadvuse, emotsioonide ja teiste vaimsete seisundite ja aktiivsuste aluse. Mõistmaks, kuidas põhiaistingud kombineeritult tekitavad meie teadvustatuse maailmast, kasutasid Wundt ja teised strukturalistid teadvuse sisu uurimisel protseduuri, mida nimetatakse introspektsiooniks. Introspektsiooni puhul esitati inimestele stiimul, näiteks ereroheline kujund või kaardile trükitud lause ning paluti oma sõnadega kirjeldada nii detailselt kui vähegi võimalik, mida nad selle stiimuli eksponeerimisel kogesid. Wundt väitis, et psühholoogid suudavad aruannete kaudu, mida inimesed oma reaktsioone kirjeldades andsid, mõista teadvuse struktuuri. Wundti strukturalism ei pidanud ajaproovile vastu, kuna psühholooge ei rahuldanud oletus , et introspektsioon suudab psüühika põhielemendid paljastada. Probleeme tekkis mõne sisemise kogemuse, näiteks emotsionaalse reaktsiooni kirjeldamisel. (Proovige näiteks järgmisel vihastamisel analüüsida ja selgitada, millised on teie vihatunde algelemendid.) Veel enam: objektide lammutamine kõige algsemaiks elementideks võib mõnel juhul osutuda väga veidraks ettevõtmiseks. Näiteks ei kirjeldaks strukturalist raamatut lihtsalt raamatuna, vaid selle osadena nagu kaanematerjal, värvid, tähtede kujud jne. Introspektsioon ei tõestanud ennast tõeliselt teadusliku tehnikana. Välisele vaatlejale jäi väga vähe võimalusi teise inimese teostatud introspektsiooni täpsuse kontrollimiseks. Sedalaadi puudused viisid uute mudelite evolutsioonile, mis strukturalismi suures osas välja tõrjusid. Huvitav on märkida, et strukturalismi jäänused siiski püsivad: viimase kahekümne aasta jooksul on taaselustunud huvi inimeste sisekogemuse kirjelduste vastu. Tunnetuspsühholoogid, kes keskenduvad kõrgematele psüühilistele protsessidele nagu mõtlemine, mälu ja probleemide lahendamine, on loonud uuenduslikke tehnikaid inimeste teadvustatud muljete mõistmiseks. Need tehnikad aitavad ületada paljusid introspektsiooni puhul tekkinud raskusi.

• Millised on teadvuse omadused?
  

Kõrgelt arenenud teadvuse eripärane omadus on eneseteadvus . Eneseteadvus – teadlikkus oma teadvusest e identiteeditunne.
Teadvuse omadused:

kvalitatiivsus – iga teadvustatud kogemus omab teatud kindlat oma „ tunnet “;

subjektiivsus – seisundid eksisteerivad ainult sedavõrd, kuivõrd nad on kogetud konkreetsete inimeste v loomade poolt;

intentsionaalsus – ollakse teadlikud millestki ;

transparentsus – me elame oma teadvust läbi asjade ja maailmana, mitte ajuna v teadvusena.

• Millal tekib eneseteadvus? Kuidas kontrollitakse selle olemasolu?
  

Eneseteadvus on teadvuse üks vorm – iseendast teadlik olemine ja enesest aru saamine. Eneseteadvus on inimteadvuse keskne komponent . See on teadlikkuse enese olemasolust ja tegevusest, enesest kui isiksusest ja ühiskonna liikmest. Eneseteadvuse kujunemise aluseks on oma isiku, tegevuse ja saavutuste võrdlemine teiste isikute, nende saavutuste ja tegevustega. See väljendub enesevaatlustes ja –analüüsis, -kujutlustes, -hinnangutes, enesele omistatud püüdlustes – minapildis. Enesetunnetuse olemasolu teeb inimese oma tegude eest vastutavaks.
Eneseteadvuse olemasolu loomade puhul kontrollitakse peeglitesti abil – et ennast peeglist ära tunda, peab loomal olema kas või kõige algelisem ettekujutus oma füüsilisest minast. Uinutatud šimpansile joonistati lõhnatu, maitsetu ja nahal tundetu värviga laubale suur punane laik. Kui šimpans üles ärkas ja ennast peeglist nägi, suunas ta oma tegevuse mitte kujutisele peeglis, vaid iseendale. Seni on peeglitesti usaldusväärselt läbinud orangutan ja šimpans – neil on olemas eneseteadvuse kõige algelisem vorm. Ka inimesel ei ole eneseteadvust kohe sündides olemas, vaid see kujuneb paari aasta jooksul.

• Miks nimetatakse Freudi teadvusekäsitlust psühhodünaamiliseks?
  

Selle lähenemise aluseks on Freudi psühhoanalüütiline teooria, mille kohaselt mõjutavad inimese isiksuse arenemist varajased kogemused lapseeas ja teadvustamatus ehk alateadvus. 
Freudi kohaselt on isiksuse keskmes see osa teadvusest, mida inimene endale ei teadvusta. Sinna kuuluvad sellised isiksusele energiat andvad impulsid, instinktid , motiivid ja konfliktid, mis on inimese jaoks niivõrd palju hirmu, piinlikkust või ärevust tekitavad, et nende olemasolu endale ei teadvustata. Isiksuse struktuur koosneb kolmest osast: Miski ehk ID, Ülimina ehk Superego , ja Mina ehk Ego.
Kõik psüühilised fenomenid on vastandlike jõudude koosmõju tagajärg. Inimese käitumine ja tema motivatsioonid on aktiivsed, energiaga laetud ning muutuvad pidevalt. Kuna isiksuse struktuuri osad on oma loomult vastandlikud, on pidev sisekonflikt inimesele omane. Mina funktsioonid suudavad siiski enamasti tagada konflikti talutavuse. Kui aga mingitel põhjustel miski või ülimina nõudmised tugevnevad, siis võib tasakaal paigast ära minna. See võib toimuda näiteks eluperioodil, mil seksuaaltung on tugevam. Tekib ärevus, kasutusele võetakse kaitsemehhanismid .

• Nimeta ja kirjelda teadvustamata protsesse.
  

Üks näide teadvustamata protsessist on sügavustaju. Kahe silmaga korraga vaadates tajume objekte ja nende kaugust teisiti kui silmi eraldi kasutades. Teise teadvustamata protsesside rühma moodustavad need psüühilised protsessid, mis on kunagi olnud teadvuses, kuid ei vaja toimimiseks pidevat teadvustamist. Eksisteerib nähtus, mida nimetatakse automatiseerimiseks – mida rohkem ja sagedamini me mingit tegevust teeme, seda automaatsemaks see muutub ja seda vähem oleme sellest tegevusest teadlikud (nt kõndimine – me ei pea mõtlema, kuidas üht jalga teise ette tõsta). See ei kehti vaid lihtsate tegevuste puhul – mõnikord suudame enesele teadvustamata läbi viia ka keerukaid toiminguid .

• Millised hormoonid reguleerivad inimese tsirkadiaanset tsüklit? Milline looduslik tsükkel on välja kujundanud inimese ärkveloleku ja magamise tsükli? Kuidas?
  

Tsirkadiaanne tsükkel on inimese looduslik füsioloogiliste ja käitumuslike protsesside kogum, mis jaguneb umbes 24-tunnisele ajavahemikule. Tegevust kontrollib nn bioloogiline kell, mis asub aju hüpotalamuse suprakiasmaatilises tuumas (SCN). Imetajate tsirkadiaanset tsüklit mõjutavad peamiselt melatoniini tootmine ja imetaja kehatemperatuuri muudatused, samuti looduslik valguse- pimeduse tsükkel ja südame löögisagedus. SCN saab teavet ümbritseva valguse või pimeduse kohta silmade kaudu. Sealt liigub teave käbikehasse, mis eraldab reaktsioonina melatoniini. Melatoniini eraldub kõige enam öösel, päevasel ajal see peatub või ei eraldu seda mõõdetaval tasemel. Vastavalt melatoniini eraldamisele tekib ka tsirkadiaanne tsükkel.

• Mis on uni? Kuidas seda uuritakse?
  

Uni on psühhofüsioloogiline seisund, mille aluseks on ajukoorele ja selle alustele struktuuridele levinud üldine pidurdus. Une ajal ei teadvusta subjekt ümbritseva keskkonna ärritajaid, on sellest ”ära lõigatud”. Une tähtsaimad funktsioonid on 1) aidata taastada kesknärvisüsteemi, lihaskonna ja meeleelundite töövõimet, 2) soodustada püsimälu jälgede kinnistumist, 3) osaliselt aktiveerida käitumisprogramme, mida võiks põhimõtteliselt tarvis minna, kuid mida pole tegelikkuses piisavalt või üldse mitte kasutatud. Une ajal kustutatakse mälust valed ja mittevajalikud mälujäljed, säilitades aju infotöötlusmahtu. Une ajal toodetakse kasvuhormoone ja ajuvalke ning taastatakse närvirakkude energiaressursse.
Und uuritakse erinevate katsete abil, nt lastakse katseisikutel magada , kuid äratatakse kohe pärast kiire une ilmingute saabumist, et uurida kiire une olulisust. Samuti uuritakse katseisikute abil unehäireid (unetus, narkolepsia , uneapnea, uneskõndimine, õudusunenäod) ja hüpnoosi mõju.

• Mis on REM uni? Mis teda iseloomustab?
  

REM-uni ehk kiire või paradoksaalne uni on üks viiest une astmest , olles ühtlasi ka kõige aktiivsem. See algab uinumise järel, umbes pärast tunniajalist und, ning kordub keskmiselt 90 minuti tagant 5-6 korda öö vältel 5-20 minutiliste perioodidena. Mida lähemale hommikule, seda suuremaks muutub REM-une osatähtsus. REM-und ( rapid eye movements) iseloomustavad kiired järsud silmaliigutused, mis on jälgitavad isegi suletud laugude tagant. REM-une ajal suureneb aju bioelektriliste potentsiaalide võnkesagedus, suureneb ainevahetus , kiirenevad hingamine , südametöö ja vereringe , alaneb teatud lihaste toonus . Unenägusid nähakse peamiselt või ainult REM-une ajal. Katsed on näidanud, et kiire uni ei ole juhuslik nähtus, vaid hädavajalik organismi teatud funktsioonide taastamiseks või alalhoidmiseks.

• Milline on unestaadiumite järgnevuse põhimõte?
  

Uinumisest järjest sügavamasse unne üleminemine kuni viiendasse REM-une faasi. Ja nii tsükliliselt.

• Vaikne ehk rahulik uni – 80 – 85% unest.
  

Selle vältel toimub üldine lõõgastumine: aju bioelektrilise aktiivsuse, südametalitluse ja hingamise aeglustumine, lihaste lõõgastumine, aju kui terviku ainevahetuse ja verevoolu vähenemine.
Staadiumid:
1. aste - kerge uni, kestusega kuni 2 minutit. Keha lõdvestub, kaovad ärkveloleku ajal valitsenud alfalained.
2. aste - uinumine, kestusega u 20 minutit. Südame töö ja hingamine aeglustuvad. Silmalaud on suletud, silmad võivad aeglaselt liikuda . See aste hõlmab 45–55% kogu uneajast.
3. aste - Üleminek deltaune staadiumisse. Selles astmes tekivad aeglased suure amplituudiga deltalained. See aste hõlmab 3–8% kogu uneajast.
4. aste - sügav uni ehk deltauni. Silmamunad püsivad paigal. Sel ajal on magajat kõige raskem üles ajada. See aste hõlmab 10–15% kogu uneajast. Sel ajal on võimalik ka unes käimine ja unes rääkimine.
5. aste - Kiire ehk paradoksaalne uni. Kordub keskmiselt 90 minuti tagant 5-6 korda öö jooksul ning kestab 5-20 minutit.Mida lähemale hommikule seda suurema osakaalu saab kiire uni. Nimetatakse ka kui REM (rapid eye moving ) uni. Kiire une ajal suureneb ainevahetus, kiirenevad hingamine, südametalitlus ja vereringe, alaneb teatud lihaste toonus , võib esineda erektsioon ja ilmuvad kiired silmaliigutused.

• Miks me näeme unenägusid? Kirjelda võimalikke seletusi .
  

Psühhoanalüütikute järgi aitavad unenäod leevendada alateadvusse surutud psühholoogilisi sisepingeid ja konflikte
Unenäod ilmuvad üksnes kiire une ehk REM une staadiumi, kuna 80% REM unest ärganutest väidavad, et nägid unenägu. Mõned välis- või siseärritajad murravad närvisüsteemi pidurduse teatud osas läbi ja ajukoores tekivad selgepiirilisemad erutuskolded. Uue ärritaja mõjul elustunud, mällu talletatud endiste erutuste jälgi ja nende põhjustatud erutusassotsiatsioone elatakse läbi unenägudena. Kuna suurem osa ajukoores on siiski pidurdusseisundis, on unenägu katkendlik, hüplev ja seosetu.
Unenäod tulevikku ei ennusta, vaid neis võivad ilmneda inimeste soovid, tundmused , mured, allasurutud tungid ning seda tavaliselt küllaltki moonutatud kujul. Kuna unenägu võib olla tingitud tulevikumuredest ja tugevast motivatsioonist, võib unenägude täideminek olla tegelikult asjade loomulik käik.

• Mis on taju? Aisting ?
  

Aisting - psüühiline protsess, mis tekib objektiivse keskkonna üksikomaduste vahetul meeleorganitele mõjumisel. Väljendavad välismaailma esemete ja nähtuste algkvaliteeti nagu raskus, temperatuur, värv, heledus, valjus, suurus, maitse, lõhn.
Taju – esemete ja nähtuste tervikliku meelelise tunnetamise protsess. Tajumisprotsesside vahendusel tekib hetkel vahetult mõjuvatest objektidest ja ümbrusest subjektiivne ja mõtestatud tajukujund . Siiski ei ole taju aistingute summa, vaid aistinguga võrreldes meelelise tunnetuse kõrgem aste. Liigitatakse modaalsuste järgi (nägemis-, kuulmis -, jne)tegelikkuse fundamentaalsete eksistentside järgi (aja-, ruumi-, liikumistaju)ning taju objekti järgi: vormitaju, sündmustaju, värvustaju, keeletaju, isikutaju , tekstuuritaju.)

• Millised protsessid tekitavad taju?
  

Tajus esinduvad ärritajad ja nende vahelised seosed on kompleksne protsess, mis tugineb aistinguile, sõltub varasematest kogemustest, emotsioonidest ja mõtlemisest ning eeldab tähelepanu.
Meeleelundite sees kui ka mujal organismis asetsevad spetsiaalsed sensoorsed rakud , mis on võimelised vastu võtma ja muutma vastava füüsikalise stiimuli närvisüsteemile arusaadavaks signaaliks. Näiteks paiknevad nahas erinevad retseptorid, mille ülesandeks on reageerida temperatuuri muutustele, mehaanilisele survele või muudele ärritajatele. Organismi sisemuses paiknevad retseptorid siseorganites, lihastes, luudes , veresoontes.
Tajuretseptoritele on iseloomulik ärrituslävi. See on teoreetiline piir, millest madalama intensiivsusega ärrituse aitsmine ei ole organismil retseptorite omaduste tõttu võimalik.
Retseptorites tekkinud ärritused liiguvad mööda aferentseid juhteteid ajju, kus neist moodustub taju.
Taju kujunemist iseloomustavad taju omadused, milleks on mõtestatus, üldistus, äratundmine, selektiivsus, kontekst, konstantsus

• Millest sõltub inimese tajukujundi tekkimise aeg?
  

Tajuväliste tegurite mõju aistingule ja tajule:
Janu, nälg
Näljaperioodi alguses sensibilisatsioon (tundlikkuse suurenemine) toiduga seotud ärritajatele või valikuline interpreteerimine, hiljem lävede kasv
Valu, hirm
Tundlikkuse kasv siis, kui ärritaja on ootamatu või kui isikul on võimalik täpse ja kiire taju abil ebameeldivat mõju vältida. Tundlikkuse alanemine siis, kui miski ennustab valu. Nõrkade ja keskmiste ärrituste puhul võib ilmenda sensibilitatsioon, tugevate korral kaitse. Meestel võib oht või valu sagedamini kutsuda esile taju selguse kasvu.
Ärevus
Tajuhinnangud ja eristamisvõime muutuvad ebatäpsemaks. Keeruliste kujundite äratundmisaeg pikeneb.
Tasu, edukus
Sisendatavus ja mõjustatavus üldiselt vähenevad, illusioonid on nõrgemad. Tajumistäpsus kasvab. Tasustatud variante tajutakse sagedamini, kergemini ja kiiremini
Tajuja sugu
Naiste lõhnatundlikkus on suurem, eriti menstruats. tsükli keskel; puutetundlikkus on suurem; kuulmisläved on madalamad, tundlikkus elektrilöögile on kõrgem; heledas valguses nägemisteravus madalam, simad harjuvad pimedusega kiiremini; peitepilte lahendavad halvemini; ruumi- ja kujunditaju on viletsam
Tempe-rament ja isiksuse tüüp
Introvertide tundlikkus on üldjuhul kõrgem; taju kestva aja vältel püsivam; eelistavad tajuda suhteliselt keerukamaid kujuneid ja ümbrust;

• Mis on H. von Helmholtzi arvates inimese tajukujundi tekkimise aluseks? James Gibsoni arvates?
  

Helmholtz järgi tajukujund moodustub keeruliste otsustuste ja arvutamisprotsesside tulemusena. Inimene ainult teadustab lõpptulemuse. (Teadvustamata otsuste teooria)
Gibsoni järgi moodustuvad tajukujundid meelte poolt registreeritud andmetest (aistingud), ilma et inimene sellele mõtlema peaks. (Ökoloogiline tajuteooria)

• Mis on adaptatsioon ? Apertseptsioon ?
  

Adaptsioon (ehk kohanemine ) on tundlikkuse kohanemine pidevalt mõjuva ärritajaga, mis avaldub lävede madaldumises või kõrgenemises.
Adaptsioon on üks aistingute seaduspärasusestest (lisaks on kompensatsioon – ühe aistinguliigi korvamine teisega ; sünteesia – ühele meeleelundile iseloomuliku aistingu teke teise meeleelundi ärritamisel).
Erinevatele eluorganismidele on evolutsiooni käigus välja kujunenud just tema elukeskkonnas tarvilikud valgus-, heli-, puute-, lõhna- ja maitsetundlikkuse süsteeme. Samas on liikidel üsna lai kohanemisvõime, vmis võimaldab varieeruvas keskkonnas elada ja efektiivselt toimida.
Erinevate ärritajate puhul on adaptsioonivõime erinev:
Kõrge: puute-, haistmisaistinguis (me ei märka riiete survet kehale jne);
Väiksem: nägemis-, kuulmis-, maitsmis - ja külmaaistingud ( viibimine absoluutses pimeduses tõstab valgustundlikkust 40 minutiga ca 200 000 korda; eredas valguses pupillid laienevad);
Puudub: valuaistingud.
Näide: Tegelikus elus on adaptsiooninähtused igaühele hästi tuntud. Kui inimene läheb jõkke suplema, tundub vesi esimesel momendil külm. Siis külmaaisting kaob, vesi näib olevat küllaldaselt soe. Sarnast pilti võib jälgida tundlikkuse kõigi liikide juures peale valutundlikkuse. Adaptsiooni tulemusena toimib tundlikkuse läve kõrgenemine, kuna tundlikkus antud ärritaja suhtes langeb.
Apertseptsiooniks nimetatakse inimese taju ja suunitluse sõltuvust inimese kogemustest, huvidest, ellusuhtumisest, orientatsioonist ja teadmiste hulgast. On taju üks tähtsamaid omadusi, mis annab isiksuse tajule aktiivse iseloomu.
On teada, et maali, meloodia ja filmi tajumine on erinevatel inimestel erisugune. Jutub, et inimene tajub mitte seda, mis on olemas, vaid seda, mida taab. Ühed ja samad nähtused võivad inimeste hulgas esile kutsuda nii heakskiitu kui hukkamõistu jne. Näiteks kõrgemal positsioonil olevate inimeste pikkust hinnataks välisel vaatlusel pikemaks kui nad tegelikult on.
Eristakse:
Ajutine apertseptsioon – tingitud inimese psüühilisest seisundist taju momendil (meeleolust, aktiviseeritusest, ootustest) ja on vahelduv.
Püsiv apertseptsioon – püsiv mõju, mida ei mõjuta hetketaju.

• Mis on disparaatsus ? Miks ta oluline on?
  

Disparaatsus tähendab silmade erinevast ruumilisest asendist tulenevaid võrkkestakujutiste väga väikesi erunevusi vasakus ja paremas silmas. See mehhanism toimib asjaolu tõttu, et kaks silma asuvad teineteisest 6-6,5 cm kaugusel, kuid samal ajal jälgivad enam-vähem üht ja sama ruumiosa. Võrkkestakujutiste erinevus on seda suurem, mida lähemal vaadeldav objekt on.
Disparaatsus toimib automaatselt ja on üks efektiivsemaid sügavustaju mehhanisme. Aitab tajuda esemete kaugust ning võimaldab adekvaatse ruumitaju . Ruumitaju toetab ka inimese õpitav oskus valguse ja varjude jälgimisel (nad vahelduvad esemete asetuse muutumisel) ning selle järgi esemete ruumis asetumise hindamisel.

• Mis vahe on illusioonil ja hallutsinatsioonil?
  

Illusiooni puhul on tegemist ajutistest teguritest tingitud moonutatud tajuga (kujutatakse teisiti kui on), hallutsinatsiooni puhul on tegu raske tajuhäirega (kujutatakse asju, mida pole).
Hallutsinatsioon ehk välisärrituseta taju on raske tajuhäire: tegelikkuses olematute asjade tajumine. Tekib haigusliku seisundi korral. Subjektiivne tajuelamus, meelepette raskem vorm.

• Tõelisel hallutsinatsioonil on haigele tegeliku taju väärtus.
  
• Pseudohallutsionatsioon on nõrgem ja haige ei väida, et tema tajuelamuses esinduv reaalselt eksisteerib.
  

Sagedasemad on

• nägemishallutsinatsioonid – nähakse loomi, inimesi, mitmesuguseid olendeid, viirastusi.
  
• Kuulmishallutsionatsioonid – kuuldakse helisid, olendite hääli jmt.
  

PS. Meelepetete meditsiiniline kategooria on hallutsinoos - psühhoos, mis seisneb elavate (peamiselt kuulmis-) hallutsionatsioonide esinemises muidu selge teadvuse ja orientatsiooni juures. Diagnoos ja ravi on psühhiaatri pädevuses.
Illusioon – väär, moonutatud taju, mis kujutab objekte vaimusilmas teisiti, kui need on tegelikkuses.
Eristatakse nii nägemis-, kuulmis-, kompimis-, haistmis-, kui ka maitsmisillusioone. Ülekaalus on mitmesugused geomeetrilis- optilised illusioonid, mis seisnevad joonte pikkse ja suuna, kujundite suuruse, vahemaa , kuju vms ebaõiges hindamises.
Illusioonide tekkepõhjused võivad olla füüsikalised, füsioloogilised või psühholoogilised. Illusioon tekib tavaliselt objektiivsete mõjurite teatud seoses; väljaspool seda seost tajutakse näiteks võrdseid sirglõike või kujundeid võrdsetena, samas aga illusiooni kontekstis näivad nad ebavõrdsed.

• Kirjelda isikutajus ennasttäitvate ootuste efekti, järjestuse efekti, haloefekti. Mis on stereotüüp, projektsioon , kausaalne atributsioon? Too näide.
  

Ennasttäitvate ootuste efekt – Pygmalioni efekt, kus ootus teise inimese käitumise suhtes võib tahtmatult muutuda tegelikkuseks. Näiteks ootad aktsepteerimist, aktsepteeritakse; otsid halba, leiad seda.
Järjestuse efekt – ebatäieliku ja/või vastukäiva informatsiooni puhul avalduvad inimesest kujunevale arvamusele rohkem müju need andmed, mis on saadud järjekorras esimestena.
Esmamulje on mõjus. Samas aga on tuttava inimese puhul hinnangut kujundavaks just viimased andmed.
Oreooli efekt ehk haloefekt – teisest inimesest kujunenud üldmulje või suhtumise mõju inimese üksikomaduste ja –tegude tajumisele ja hindamisele. Tavaliselt tekib see efekt informatisooni defitsiidi olukorras.

• Positiivne haloefekt – kui esmamulje või üldmulje on juba kujunenud soodne, hea, siis kaldutakse nägema peamiselt positiivset , tegusid /omadusi kiputakse üle hindama , negatiivseid omadusi aga alahindama ja õigsutama, neid ei märgata. Näiteks nn näo järgi hindamine, pailaste väljakujunemine.
  
• Negatiivne haloefekt – tendentslikult võimendub halb, hea aga jäetakse tahaplaanile, seda ei hinnata ega märgata. Sellega seostub nn „musta lamba“ või „valge varese “ fenomen.
  

Sotsiaalne stereotüüp – teatud sotsiaalsesse gruppi kuulumise alusel tetud omistus inimeste omaduste ja käitumise kohta. Kõige levinumad on stereotüübid rahvuse, soo, vanuse, ametite ja religioossete rühmituste kohta.
Tekkinud stereotüübid mõjutavad taju, hinnanguid teiste inimeste kohta ja käitumist nende suhtes. On täheldatud, et stereotüüpidega kooskõlalist infot pannakse sageli tähele ja mäletatakse hästi, mittekooskõlalist ei märgata ega jäeta meelde. Samuti kaldutakse ülehindama stereotüübi ja reaalses toimuva sarnasust . Stereotüübiga mittesobivad isikud ei muuda stereotüüpi, sest need liigitatakse mõtlemises erandite alla (nö ebatüüpilise esindaja skeem).
Stereotüübid on laadilt
kirjeldavad , sisaldades omadusi ja käitumisi, mida peetakse iseloomulikuks teatud grupile (professorid on hajameelsed);
normatiivsed, hõlmates ettekirjutusi, millist käitumist teatud grupi liikmete puhul õigeks peetakse (poisid ei nuta ; eestlased on töökas rahvas).
Projektsioon – alateadlik tendents tajuda iseenda ebasoovitavaid, halbu, enesekujutlusega vastuolus olevaid seisundeid ja omadusi teise inimese omadustena, neid ole kanda, projitseerida teisele inimesele.
Näiteks väljendub teise inimese tagarääkimises, halvustamises. Inimene, kes ei tule oma ülesandega toime, keeldub tunnistamast oma võimetust, väites, et talle „ei seletatud, mida tuleb täpselt teha“, temast „ei saadud aru“ jne.
Kausaalne atributsioon – sündmuste, iseenda ja teiste käitmuise põhjuste omistamine ja selgitamine . Põhjuseid võidakse omistad ahoolika kaalumise järel (nt süüaluse motiivide uurimine kohtus), kuid tihti toimub see protsess üsna automaatselt ja pikema mõtlemiseta (nt nähes tänavanurgal sinises vormiriietuses inimest, peate teda politseinikuks). Sarnane intuitsioonile, mis ei pruugi olla täpne, aga võib anda ka üllatavalt täpseid tulemusi.
Põhjuste omaistamisel hinnatakse kolmest peamisest kriteeriumist lähtuvalt:

Kas toimuni tulenes inimesest endast (tüdruk naerab, sest tal on hea tuju) või olukorrast (tüdruk naerab, sest kuulist just naljakat lugu)?

Kas inimene oleks saanud käituda teisiti ehk kas sündmuste põhjused on inimese poolt kontrollitavad või mitte?
Näiteks töötuks jäänud inimene tekitab kaastunnet , kui arvate et tegu oli paratamatu koondamisega; põlgust, ki peate põhjuseks inimese laiskust ja saamatust.

Kas käitumise põhjus tulenes millestki püsivast (nt võimed) või ebapüsivast (nt juhuslik vedamine)?

• Kuidas jaotatakse mälu sisu alusel? Kestvuse alusel? Meelteinfo alusel?
  

Sisu alusel: (=domineeriva psüühilise aktiivsuse iseloomu alusel?):
Motoorne mälu ehk liikumismälu – mitmesuguste liikumiste ja praktiliste toimingute salvestamine tegevuses. Motoorne mälu on aluseks töö- ja liigutusvilumuste väljakujunemisele. Seda liii mäluga inimesed on hea koordinatsiooniga, füüsiliselt osavad ja „mihklid“ iga töö peale; nende vilumused toimingutes kujunevad kiiresti.
Emotsionaalne mälu – hea arengu korral mäletab inimene hästi oma tundmuste vahendusel. Mälusignaalina toimib sageli just tundmus , seejärel tundmusega seotud info. Selle mäluliigi puhul on oluline omandamisprotsessi emotsionaalsus. Inimene mäletab ennekõike seda, mida ta tundus, oskab seda väga ilmekalt kirjeldada, seda aga, miks ta niimoodi tundis, oskab ta juba vähem argumenteeritult ja täpselt seletada. Emotsionaalne mälu esineb vähestel inimestel.
Kujundimälu – rajaneb sageli heal fantaasial ning seisneb eas vormi, ruumi, ruumisuete, proportsiooni, harmoonia jmt salvestamisvõimes ja reprodutseerimises. Sihipärasel kasutamisel võib see mäluliik olla kunstiloomingu lätteks. Tänapäevased uurimused on näidanud, et loovisikutel ( teaduses , poliitikas või kunstis) on hästi arenenud või isegi domineeriv kujundiline psüühika (arvatavasti parema ajupoolkera funktsioon).
Sõnalis-loogiline mälu – sisuks keele vahendusel antud mõtted. Hästiarenenud sõnalis-loogilise mäluga inimene on loogiline ja argumenteerimisosav. Probleemiks võib olla loovuse vähesus. PS. Spetsiifiline inimesele, kuna teised mäluliigid oma madalamatel vormidel võivad esineda ka loomadel.
Kestvuse alusel:
Sensoorne mälu ehk ülilühiajaline mälu – meeleelundite kaudu tulev info püsib vähem kui sekundi, mille jooksul sorteeritakse ja kodeeritakse lühiajalise salvestuse jaoks. Lühimällu kantakse edasi sõnaliselt või mittesonaliselt kodeerituna (viimane eelkõige lastel, kes veel rääkida ei oska).
Salvestamine automaatne .
Kättesaadavus: nii kiire kui võimalik.
Unustamine: Kustumine
Lühimälu ehk lühiajaline mälu ehk primaarne mälu – mälu alasüsteem, mille ülesandeks on tundeorganitest, sensoorsest mälust ja püsimälust saabuva info operatiivne töötlemine, ajutine säilitamine teadvuses käepärasena, aktualiseerituna, et kasutada seda hetkel vajalikus tegevuses ja/või (taas)suunata püsimällu. Nö taktikaline mälu: tajutud materjal püsib lühikest aega (kuni 30 sek); lühimälu maht on piiratud (kuni 10 meeldejäetavat ühikut). Kui kaua ja kui palju sõltub tähelepanust ja materjali organiseeritusest.
Salvestamine: läbi sõnastamise, kodeerimise.
Kättesaadavus: väga kiire
Unustamine: Uus info asendab vana
Püsimälu ehk pikaajaline mälu ehk sekundaarne mälu – strateegilise tähendusega materjali talletamiseks (isiksuslikult olulised teadmised, oskused, kogemused). Iseloomustab pikk ajaline kestus ja väga suur maht (väidetavalt piiramatu). Info viimiseks lühimäälust püsimällu on vajalikud verbaalne kordamine, info mõtestamine, seostamine varasemaga või siis väemalt tugevad elamused .
Mälumahu kohta on tehtud katseid, kuid ei õnnestu tõestada (ega ümber lükata) hüpoteesi, et kõik millega elus kokku puututakse, talletub püsivalt mingil kujul mällu.
Salvestamine: kordamine
Kättesaadavus: Aeglane
Unustamine: Interferents (nii pro- kui retroaktiivne)
Operatiivmälu ehk töömälu – vahel nimetatakse ka lühimälu sünonüümiks, tänapäeval eristatakse. Sisuks materjali aktualiseerimine jooksva tegevuse kindlustamiseks või teatud ülesande täitmiseks.
Meelteinfo alusel (= taju liikide põhjal?): informatsioon talletub mällu erinevate meelte kaudu:

• Kuulmismälu – enim uuritud
  
• Nägemismälu – enim uuritud
  
• Lõhnamälu (oluline degustaatori jaoks)
  
• Liigutusmälu (oluline sportlase jaoks)
  

• Kes on E. Tulving ? Kirjelda tema mälustruktuuri ( episoodiline , protseduuriline , semantiline). Too näide iga struktuuriosa kohta.
  

Endel Tulving (sündinud 26. mail 1927 Petseris) on eesti päritolu Kanada psühholoog, üks tunnustatumaid mälu-uurijaid maailmas. Ta on tuntud kui episoodilise mälu avastaja ja uurija. 1957. aastal kaitses filosoofiadoktori kraadi Harvardi ülikoolis. Alates 1956. aastast töötanud Toronto Ülikoolis.
Oli esmene, kes 1970-ndatel pakkus idee ja leidis ja eksperimetaalseid kinnitusi, et tuleks eristada kolme mälusüsteemi: semantilist, episoodilist ja protseduurilist. Mälusüsteemide erinevust tõestab see, et meenutamisel aktiveeruvad erinevad aju osad.
Püsimälu liigitus mälus sisalduva info omandamise järgi:
Semantiline mälu sisaldab üldisti faktilisi teadmisi maailma kota, see materjal ei ole kuidagi seotud isiklike mälestustega. Materjali omandamine eeldab teadvustatust. Näiteks teadmised, et Prantsusmaa pealinn on Pariis.
Episoodilises mälus (autobiograafiline mälu) paiknevad mälestused isiklikult kogetud sündmuste kohta, neil on selge subjektiivne ajamõõde. Omandamiseks pole vaja praktilist tegevust, kasutamine nõuab teadvustatust. Näiteks mälestused Pariisis käies fotografeeritud kohtadest .
Protseduuriline mälu sisaldab oskusi ja harjumusi, mille meenutamiseks ja kasutamiseks ei ole vaja nende teevuste peale mõelda. Sinna salvestub info harjutamisel, kasutamine on teadvustamatu. Näiteks oskus noa ja kahvliga süüa.

• Lühimälu, pikaajalise mälu kestvus, maht?
  

Lühimälus (primaarne) püsib tajutud materjal lühikest aega: mõnest sekundist poole minutini. Lühimälu maht on piiratud, seal püsib maksimaalselt 9-10 meeldejäetavat ühikut. Piltlikult kirjeldades on lühimälu nagu taju pikendus . See, kui kaua ja kui palju materjali lühimälus püsib, sõltub tähelepanust ja materjali organiseeritusest. Kui organiseerida/korrastada tähed sõnadeks ja sõnad lauseteks, siis moodustab iga korrastatud nähtus (sõna, lause jne.) omaette terviku/ühiku. Materjali püsimist mõjutab ka pidev uue materjali pealetung. Materjali salvestamine lühimällu toimub ajalises järjekorras) Lühiajaline mälu on tahtlikult juhitav. Kõige lihtsam aeg info püsimust lühimälus pikendada on kordamine – inimesed teevad seda sageli spontaanselt.
Pikaajalist (sekundaarne) mälu iseloomustab peale ajalise kestvuse ka väga suur mahti. Väidetavalt isegi piiramatu. Iformatsioon säilib kaua, võib olla kogu eluaja. Arvatakse, et kõik, mida inimene õpib on säilib pikaajalises mälus, kuigi osa sellest informatsioonist võib olla raskesti kättesaadav. See siiski on on raskesti tõestatav fakt.
• Millest sõltub meeldejätmine, meelespidamine , meenutamine?
Mälu protsessid: salvestamine, meelespidamine ja meenutamine. Mällu salvestamisel on oluline roll tähelepanul ja infotöötluse sügavusel. Mälus säilib paremini materjal, mis on organiseeritud ning mille salvestamisel on kasutatud mõtestatud kordamist ja jaotatud õppimist. Meenutuse edukus sõltub sageli konteksti sarnasusest salvestamise ning meenutamise ajal. Unustamine sealjuures on loomulik nähtus ning sellel võib olla mitmesuguseid põhjusi. On oluline teada, et unustatud materjali asemele konstrueeritakse mälus mõnikord nn valesid mälestusi.
• Kirjelda unustamiskõverat, kes on autor
Hermann Ebbinghausi poolt katsetulemuste põhjal koostatud klassikaline unustamiskõver näitab unustamise kulgemist ajas. Eriti tuleks tähelepanna pöörata selle kõvera juures, et kohe pärast õppimist unustatakse esimese paari tunni jooksul kõige rohkem õpitust (ca 50%). Edasine unustamine kulgeb aeglasemalt ja ei ole erilist erinevust tulemustes, mis on mõõdetud kas kuus tundi või kuus päeva pärast esialgset salvestamist.
PS! Õpikus on meil tegelikult pisut selgem ja ilusam joonis.
• Kuidas uuritakse normaalsete psüühiliste tunnuste pärilikkust?
Päritavuse uurimiseks inimeste psüühiliste tunnuste puhul on kasutatavad kaks viisi: kaksikute meetod ja perekonnastatistiline meetod.
Kaksikute meetod. 1) Ühemunakaksikud on geneetiliselt identsed. Seega erinevused kaksikute intelligentsuses tulenevad kõik erinevustest keskkonnas. 2) Erimunakaksikud on geneetiliselt lihtsalt õed-vennad. Tavakeeles öeldes on neil 50% geenidest samad. 3) Kui ühemunakaksikud on omavahel sarnasemad kui erimunakaksikud, siis on tegemist geneetilise mõjuga, sest eeldatavasti on keskkond mõlemale kaksikule identne.
Perekonnastatistiline meetod: See meetod seisneb eri astme sugulaste sarnasuse (tunnuste korrelatsiooni) uurimuses. Kui uuritava tunnuse korrelatsioon on seotud võrreldavate paaride sugulusastmega, siis viitab see geneetiliste tegurite osalusele inimeste erinevuses. Adopteeritud lapse/kasulapse disain . Adopteeritud lapse IQ võrreldakse nii bioloogilistevanemate kui kasuvanemate IQ-ga. Sarnasus kasuvanematega näitab keskkonna mõju; sarnasus bioloogiliste vanematega aga näitab pärilikkuse mõju.
• Mis on intelligentsus teaduslikus tähenduses?
Intelligentsus on indiviidi üldine võimekus käituda eesmärgipäraselt, mõtelda ratsionaalselt ja tulla keskkonnas edukalt toime. Üldine vaimne omadus, mis avaldub võimes planeerida , ette näha olukordi , mõtelda üldistes kategooriates, mõista keerulisi ideid, õppida varasematest kogemustest ja jõuda kiiresti probleemide lahenduseni.
• Mida uuris Galton ? Millise testi autor on Binet?
Sir Francis Galton (1822–1911) - uuris inimeste vaimseid võimeid. Tema uurimusi võib pidada vaimsete võimete süstemaatilist mõõtmiste alguseks. Galton jõudis järeldusele, et võimed on olulisel määral pärilikud. Jõudis väljapaistvaid isikuid analüüsides järeldusele, et võimed on pärilikud. Kasutas intelligentsuse mõõtmiseks peamiselt katseid, mis mõõdavad meelte tundlikkust ja reageermise kiirust 
Alfred Binet (1857- 1911) - 1904 . a. Pöördus prantsusmaa valitsus tema
poole palvega välja töötada test, millele tuginedes oleks võimalik objektiivselt kindlaks teha õpiraskustega lapsi ning suunata neid õppima eriprogrammi alusel. Binet koostatud test oli esimene standardiseeritud skaala, mille abil osutus võimalikuks tulemusi võrrelda ning otsustada, kas õpilane suudab lahendada ülesandeid, mis on jõukohased samas vanuses keskmiste võimetega õpilastele. See andis võimaluse kasutusele võtta mõiste vaimne vanus.
Binet ja tema kaastöötaja Simoni loodud intelligentsustest avaldati esmakordselt aastal 1905 ning edasiarendatud kujul tuntakse seda Stanford -Binet skaala nime all.

• Kirjelda intelligentsusteste.
  

Esimesed IQ testid loodi Alfred Binet (1905) poolt, et teha kindlaks ja aidata vähem võimekaid lapsi Pranstuse koolides .Nende testide tulem oli lihtne number või koefitsent , mis võttis kokku erinevad võimed. Sobivad IQ keskmiseks valiti 100 ning skoori jaotuse kirjaldamiseks normaaljaotuskõver. IQ teste arendati Stanfordi ülikoolis, sealt pärineb ka “Stanford-Binet” test 1916 aastast. Valitsused kasutasid neid teste sõjaväkke värbamisel.
Tänapäeval kasutatakse koolides, tööle värbamisel, isiklikus arengus jm mitmeid IQ teste. Teiste hulgas ka Wechsleri ja Eysencki teste.
On räägitud ka IQ testide vasturääkivusest kus väidetakse, et IQ testid viitavad rassilisetele erinevustele, neid on kritiseeritud ka valiidsuse osas: nad testivad vaid teatud võimeid, jättes teised kõrvale – näiteks ei arvesta nad igapäevaste väljakutsete puhul “praktilist taipu”.
IQ = Mental Age/Chronological Age X 100.
IQ mõiste on kasutusel ka tänapaeval, ehkki seda arvutatakse nüüd teisiti. Kõigepealt uuritakse valja keskmine tulemus mingis normgrupis (naiteks samaealistel lastel) ja sellele omistatakse väärtus 100. Sama grupi teistele testipunktidele omistatakse IQ vaartused selle alusel, kui palju nad erinevad keskmisest. Keskvaartusest (IQ 100) uhe standardhalbe võrra erinevaid tulemusi loetakse keskmisteks tulemusteks .
Eestis praegu enim kasutusel olevad testid on Raveni progressiivsed maatriksid, mis koosnevad ainuüksi mitteverbaalsetest ulesannetest ning mida kasutatakse eelkõige koolides, ning Wonderlicki intelligentsustestide erinevad versioonid, mis sisaldavad nii verbaalseid kui mitteverbaalseid ülesandeid. Mõlemad nendest on rühmatestid.
TESTITULEMUSTE INTERPRETEERIMINE
Kuna intelligentsustestid ei ole mõeldud selleks, et teada saada, kuidas inimene sooritab selles konkreetses testis olevaid ülesandeid, vaid testitulemuse alusel püütakse hinnata inimese üldist arutlus- ja mõtlemisvoimet ning ennustada, kuidas ta võiks tulevikus toime tulla neid võimeid nõudvate ülesannetega, siis testi tulemust peab vaatama kui ennustust, millel on teatav tõenäosus osutuda õigeks.
KESKMISEST KÕRGEMAL JA MADALAMAL
See, millise tulemuse Te saate, sõltub sellest, milline grupp voetakse normide moodustamise aluseks e. millise grupiga teid võrreldakse. Kui normid moodustatakse suhteliselt võimekama ühiskonna osa, üliõpilaste, alusel (nagu paljudes psühholoogilistes uurimustes), siis teie tulemus on tõenäoliselt madalam kui oleks see võrdluses Eesti keskmisega.
85 - 115 punkti saanud inimeste tulemused loetakse keskmisteks;
116 - 130 IQ punkti saanud inimesed on kõrgete vaimsete võimetega ja
üle 130-punktise tulemusega inimesed aga vaimselt väga andekad.
70 - 84 punkti saanud inimestel on madalad vaimsed võimed,
alla normi e. alla 70 IQ punkti arvestatakse vaimset alaarengut, mis omakorda jaotub tinglikult neljaks rühmaks:
(1) IQ 55 - 69 kerge alaareng . Nende inimeste areng on aeglane, kuid nad tulevad ise toime, voivad tootada ja luua perekonna, umbes 90% koigist alaarengu juhtudest kuuluvad sellesse ruhma.
(2) IQ 40 - 54 mõõdukas alaareng. Puudujäägid ilmnevad varakult, keelelised ja motoorsed oskused on eakaaslastest maas , suudavad küll tootada lihtsatel kohtadel, kuid vajavad juhendamist kogu elu jooksul, umbes 6% alaarengu juhtudest.
(3) IQ 25 - 39 raske alaareng, selliseid inimesi on umbes 3% alaarengu juhtudest ning nad on võimetud ise toime tulema .
(4) IQ alla 25 sugav alaareng (1%). Nad ei suuda enda eest hoolitseda ja vajavad täielikku hooldust , motoorika kontroll on nõrk, keelelised võimed puuduvad.
Juhan Tork 1889-1980
Juhan Torki doktoritöö "Eesti laste intelligents" (1939) on Eesti psühholoogia kõige väljapaistvaim saavutus kahe sõja vahelisel perioodil. Mitmed selle uurimuse ideed on uudsed veel ka tänapäeval.

• Mida peame teadma selleks, et saaks kasutada intelligentsustesti konkreetses populatsioonis?
  

Kas intelligentsuse määramisel on mõjuvaks teguriks pärilikkus või keskkond? Teadlased on püüdnud sellele küsimusele ka vastust leida, kuid sageli on pärilikkuse osakaalu väljaselgitamist intelligentsuse kujunemisel ning rassiliste erinevuste uurimist peetud poliitiliselt ebakorrektseks. Kuidas siis aga seletada valgete püsivalt kõrgemaid tulemusi intelligentsuse testimisel võrreldes Afro-ameeriklastega ja madalamaid tulemusi võrreldes Aasia päritoluga inimestega. Enamasti on põhjusteks pakutud kultuurilisi, sotsiaalseid ja majanduslikke erinevusi.
Oluline oleks aga silmas pidada, et küsimust, kas geenid või keskkond ei saagi nii absoluutsena asetada. Mõlemad faktorid on väga tähtsad ning neid ei saa teineteisest eraldada. Geenide avaldumine on alati seotud keskkonnaga, vähemasti biokeemilise keskkonnaga, aga sageli ka kultuurilise ja sotsiaalse keskkonnaga. Samuti ei saa pärilikkuse uuringutega midagi öelda selle kohta, kuidas ühel konkreetsel inimesel mingi joon avaldub. Pärilikkuse uuringutega tehakse kindlaks, kui palju on mingi omaduse muutlikkus mingis populatsioonis tingitud geneetilistest ja kui palju keskkondlikest erinevustest. Näiteks on ühes peres üles kasvanud e. samast keskkonnast pärit erinevate vanemate laste (erinevad geenid), vahelised erinevused intelligentsuses põhjustatud geneetilistest erinevustest. Vastandina lahus kasvanud (st. erinev keskkond) ühemunarakukaksikute, kellel on teatavasti identsed geenid vaheline erinevus on täielikult tingitud keskkonnast.
Geenidest tingitud muutlikkust nimetatakse pärilikkuse osakaaluks intelligentsuse kujunemisel ning kõige otsesemalt saab seda mõõta lahus kasvanud ühemunarakukaksikute intelligentsuste vahelise korrelatsiooniga. Pärilikkuse osakaal sõltub ka vanusest , olles täiskasvanud inimestel suurem kui lastel. Keskkonna osakaaluks, mida kõige lihtsamalt saab mõõta koos kasvanud erinevate vanemate lapsi võrreldes, on saadud 5 - 10% kogu intelligentsuse muutlikkusest. Järelejäänud protsendid tuleb kanda mõõtmisvea arvele. Need protsendid ei tähenda kindlasti, et suur osa ühe konkreetse inimese intelligentsusest oleks determineeritud pärilike tegurite poolt ning, et keskkonnale jääks kujundada vaid tühine osa. Pärilikkuse osakaal näitab, milline osa intelligentsuse muutlikkusest mingis populatsioonis on tingitud pärilikest teguritest ning milline osa keskkonnast.
Ka ei tähenda kõrge pärilikkuse osakaal, et keskkonnal ei oleks mingit mõju antud joone kujundamisel või et see joon ei oleks seotud õppimisega. Nii näiteks on leksikaalne võimekus väga suuresti pärilik, samas on iga sõna sõnavaras õpitud. Pärilikkus tähendab sel juhul õppimisvõimet, mis aga ilma õppimiseks soodsa keskkonnata ei pruugi üldse avalduda. Keskkonna ja pärilikkuse omavaheline mõju ilmneb ka selles, et indiviidid loovad ja otsivad endale ise sobivaid keskkondi.
Ehkki intelligentsus on väga oluline omadus ja seda eriti edule orienteeritud ühiskondades nagu Eesti, ei tohiks seda üle tähtsustada. Palju olulisemad ja seda mitte ainult inimeste vahelisi suhteid arvestades, vaid ka tööalast edu silmas pidades, võivad olla mõned isiksuse omadused nagu soojus , avatus ning mõistmis- ja kaasatundmisvõime, mis kuidagi ei sõltu sellest, kas inimene on geenius või keskmisest hoopis veidi madalama IQ-g

• Kas intelligentsuseid on üks või mitu? Catelli arvates? Spearmani arvates? Sternbergi arvates?
  

Kuigi mitmese intelligentsuse teooriad on eriti laia publiku seas populaarsed (Howard Gardner , Robert Sternberg jt.)…
… enamus eksperte arvab siiski, et erivõimed pole omavahel sedavõrd erinevad, et tuleks kõnelda mitmest erinevast intelligentsue vormist .
R. Sternberg (s. 1949) arvab, et IQ testid mõõdavad ühte võimet ehk analüütilist intel.
C. Spearman, Catelli nimetus Liikuv IQ, mõõdetakse IQ testidega
Spearmani mudeli põhiseisukoht on see, et eksisteerib üldine vaimne võimekus (general intelligence e. g-faktor), mis avaldub kõikides vaimsetes võimetes, s.o taiplikkus, võime arutleda, lahendada probleeme ja mõelda abstraktselt .

• Mis on g-faktor, selle väljapakkuja?
  

general intelligence e. g-faktor
G-faktori, mis on faktoranalüüsi kaudu psühholoogilistes katsetes eristuv kõige olulisem faktor (eriti kui mõõdetakse informatsiooni töötlemise efektiivsust : lühimälu ja tähelepanu mahtu, valiku tegemise ülesannetele vastamise reaktsiooni kiirust, pertseptsioonikiirust) avastas Spearman juba 1904. aastal. G-faktor põhjustab erinevate indiviidide võimekuse eristumist isegi juhul, kui me vaatleme motoorse võimekuse testisid, erineva sensoorse motoorse modaalsusega, aju modulaarsusega, õpitud kognitiivsete oskuste ja teadmiste rakendamisega ülesandeid. 
Erinevad ülesanded erinevad g-loadingu poolest, kuid ta on neis kõigis avalduv. G-faktor arvatakse olevat seotud ajufüsioloogia iseärasustega paremini kui aju suurus, närviimpulsside liikumise kiirus või aju ainevahetuse kiirus. G on inimese aju töötamise kiiruse parameeter ja iseloomustab aju keemilisi ja füüsikalisi üksikasju ning suuremad läbimurded teaduses sellel ala on veel tegemata .
G-faktor on aju bioloogiline omadus ning kõige paremini seotud aju informatsiooni töötlemise efektiivsusega (lühimälu mahu katsed, valiku ja vahetegemise ülesannete reaktsioonikiirused, pertseptsioonikiirus (sisuliselt kronomeetrilised ülesanded)). G on seotud pärilikkusega, mitte kultuuriga.

• Kuidas erinevad mehed ja naised spetsiifiliste võimete poolest?
  

-Meestel paremad tulemused ruumilises mõtlemises ja laialdastes faktiteadmistes
-Naistel parem sõnaline võimekus ja lühimälu
Levinud on seisukoht, et naised on edukamad verbaalsetes ja peenmotoorikat nõudvates ülesannetes, mehed aga geomeetrilistes ja ruumilistes ülesannetes. Samas on mehed ja naised üsna võrdsed matemaatiliste ülesannete lahendamisel. 
Tegelikult tähendavad kõik need valdkonnad omakorda tervet hulka alavõimeid ja -oskusi. Näiteks võivad mees ja naine jõuda ühesuguse formaalse skoorini ruumitaju valdkonda kuuluva ülesande – labürindi läbimise puhul, ent selle taga on ometigi hoopis erinev lahenduseni jõudmise viis, sest meesisendid ja naisisendid, nii inimesed kui ka närilised, käituvad labürindis üsna erinevalt. Näib nimelt, et mehed vajavad tee leidmiseks geomeetrilist infot – nurki, suundi jms, naised märkavad peamiselt konkreetseid märke või objekte.
Ruumitaju ongi valdkond , milles soolised erinevused kõige kindlamini avalduvad. Selle määramiseks kasutatakse muu hulgas nn mentaalse pööramise teste. Üks tüüpilisemaid ülesandeid selles vallas nõuab vastust küsimusele, milline tervest hulgast elementidest on testelemendiga identne, kuigi mingi teise nurga alt esitatud. Mehed lahendavad neid ülesandeid paremini kui naised, eriti kui objekte pööratakse kolmes mõõtmes või ülesanne on muidu raske. Samas on naised edukamad sellises ruumitaju ülesandes, kus on vaja märgata objektide muutunud asukohta . 
Meeste paremus ilmneb veel märgitabamisülesannetes, kus tuleb visata märklaua pihta või tabada liikuvat objekti. Nendes asjades on poisid juba 3-aastaselt täpsemad kui tüdrukud. Bioloogiliste seletustega ei tohi niisugusel juhul siiski kiirustada, sest tihti soosivad vanemad juba beebieas sootüüpilisi tegevusi. 
Üks vanemaid intelligentsusealaseid leide on meeste paremus matemaatikas. Samas on see teema endiselt vastuoluline : testides saavutavad mehed kõrgemaid skoore, kuid kooli matemaatikatundides, nagu enamikus teisteski tundides , saavad tüdrukud paremaid hindeid . 
Huvitav on veel, et matemaatiline võimekuski pole ühtne, vaid valdkonniti erinev. See teadmine üllatab tihti ka õpetajaid ning ei tulene siis ehk niivõrd lastega seonduvatest ootustest. Tüdrukud on paremad arvutajad, poisid matemaatiliste probleemide lahendajad, kuigi enamasti kasvatatakse-õpetatakse neid üheskoos.
Sotsialisatsioonihüpoteesi kasuks räägib aga fakt, et soolised erinevused vähenevad aasta-aastalt ning poisse ja tüdrukuid, nagu teada, koheldaksegi üha sarnasemalt. Korrektsete järelduste tegemiseks oleks siiski tarvis võrdlusi täpselt samade testide ja isegi testiküsimustega. Reaalsus on aga selline, et tihtipeale lähevad küsimused aja jooksul moest või siis visatakse nad testidest välja, kuna nende analüüsimisel ilmnevad liiga suured soolised lahknevused. Ka peab võrreldavate gruppide koostis olema sarnane – kokku peab langema sugu, rahvus ja muud tunnused. Näiteks on ju ilmne, et ülikooli astujad Eestis aastail 1970 ja 2004 erinevad oluliselt. On ka teada, et valge rassi hulgas on soolised erinevused suuremad kui kollase või musta rassi puhul. Lisaks on oletatud, et tüdrukud kannatavad rohkem matemaatika- ja testimisärevuse all. Miks see siis ei ilmne koolihinnetes? Võib-olla on tüdrukud korrastatumad, motiveeritumad ja tahavad saada paremaid hindeid? Kuid hinded kajastavad enamasti orienteerumist tuttavates probleemides, testid aga uudsetes, probleemilahendusi nõudvates ülesannetes. Vastamata küsimusi on rohkesti. 

• Kirjelda mõisteid: liikuv ja kristalliseerunud intelligentsus.
  

Muutliku e. liikuva e. fluiidne intelligentsuse all mõistetakse võimet käsitleda uusi probleeme ja ootamatusi, seotud uue info omandamise kiirusega, füsioloogiliste omadustega, närvisüsteemiga. Väheneb keskeas (ülesannete lahendamise kiirus).
Cattelli arvates on muutlik intelligentsus seotud neuroloogilise arenguga ning ei peaks seetõttu eriti sõltuma kultuurilistest ega kasvatuslikest mõjudest, see saavutab maksimaalse taseme noorukieas ja hakkab siis langema. Muutlikku intelligentsust mõõdetakse ülesannetega, mis on testi sooritajale uudsed.
Kristalliseerunud intelligentsus on informatsiooni, vilumuste ja strateegiate hoidla , mida inimesed on omandanud oma muutliku intelligentsuse kasutamise käigus ning see kasvab kuni 50. eluaastani. Vastupidiselt muutlikule intelligentsusele sõltub kristalliseerunud intelligentsus eelkõige just keskkonnast, st. haridusest ja kultuurilisest päritolust. Need võimed on mõõdetavad sõnavara suuruse, üldise informeerituse ja matemaatilise arvutusoskuse testidega.
Seoste leidmine, analüüsimine, otsuste tegemine, üldine informeeritus, omandatud oskused ja kogemused ning nende rakendamine. Sõltub palju haridusest. Suureneb elu jooksul pidevalt, võib hakata vähenema 50-60-ndatest, kui inimene ei rakenda oma võimeid.

• Mida kujutab endast isiksus?
  

Isiksuse mõisteid on mitmeid, osad keskenduvad erinevustele, mis inimesi omavahel eristavad. NT Isiksus on järjepidev tundeelu ja motivatsiooni omadustes väljenduv individuaalsete erisuste kogum.
Teistes keskendutakse mingile konkreetsele inimesele ainuomaste tunnusjoonte komplekti määratlemisele ja kirjeldamisele. NT Isiksus on selline psühholoogiliste ja käitumuslike tunnuste unikaalne kogum, mis võimaldab isikut teistega võrrelda ja mis tuleneb kaasasündinud ja elu kestel omandatud kalduvustest ja eeldustest, mille alusel indiviidiste areneb välja psühholoogiliselt omanäoline subjekt.
Isiksuse mõistmise ja määratlemise aluseks on selliste järjepidevate (püsivate) käitumuslike ja psüühiliste omaduste kogum, mis sama isiku puhul samades või sarnastes tingimustes seaduspäraselt või suure tõenäosusega avaldub (kordub). Seega - isiksuse iseloomu ja muude omaduste tundmine aitab antud isiku käitumist, eelistusi ja valikuid küllaltki suure täpsusega ennustada.
Olulisemateks isiksuse omadusteks, mis omakorda jagunevad konkreetsemateks karakteristikuteks , on temperamendiomadused, vaimsed võimed, iseloom ja väärtused.

• Millised on põhilised isiksuseteooriad?
  

1. Psühhodünaamilised teooriad
Põhiküsimuseks see, mis ikkagi on inimest liikuma panev jõud., aukohal motivatsiooniküsimus. Motivatsiooni käsitletakse psüühhilise tegurina , mis domineerib bioloogiliste tegurite üle. Inimese olemust ja motivatsiooni otsitakse alateadvusest. Alateadvus tähtsam kui teadvus. Tuntuim teooria Freudi psühhoanalüütiline isiksusekäsitlus. Freudistlikust seksuaaltungi kultusest arendasid tema õpilased välja uued samasse kategooriasse kuuluvad teooriad. Jung pööras tähelepanu kollektiivsele alateadvusele. Adler rõhutas oma individuaalpsühholoogias võimu- ja üleolekutungi ja alaväärsuskompleksi osa inimese kujunemisel. Neofreudistid pidasid tähtsaks sotsiaalseid suhteid reguleerivaid tegureid.
2. Tunnusjoonte teooriad
Isiksuse määrab ära stabiilsete seesmiste tunnusjoonte kombinatsioon, mis iseloomustab konkreetset isikut. See lähenemine oli omane juba Hippokratesele, kes eristas neli temperamanditüüpi - sang–iiniku, koleeriku, flegmaatiku ja melanhooliku.
Kretshmer ja Sheldon liigitasid isiksused sõltuvalt kehatüübist: endomorfsed (rahumeelsed , naudinguhimulised, heatahtlikud), ektomorfsed (valvsad, erksad, intellektuaalsed, hea enesekontrolliga) ja mesomorfsed (ekstravertne ja agressiivne).
Tegelikult on inimestele ainuomaseid isiksuseomaduste kombinatsioone palju. Allporti arvates määravad isiksuse kesksed (esmased) ja teisesed tunnusjooned. Allport jõudis arusaamisele, et igat inimest saab kiiresti kirjeldada vähem kui kümne sõnaga, mis on selle inimese ilmsete ja käitumist suunavate ning ennustada võimaldavate kesksete iseloomujoonte kokkuvõte.
Cattell arendas välja faktoranalüüsi ja sai 16 isiksusefaktorit.
Eysencki bioloogiliste tunnusjoonte teoorias taandub isikuseomaduste kogum kolmele põhimõõtmele – 1) ekstravertsus - introvertsus , 2) neurootilisus (emotsionaalne stabiilsus), 3) psühhootilisus (julmus, hoolimatus , normide eiramine ). Arvab, et teatud isiksuseomaduste kujunemisel geenidel suur roll.
Suure viisiku kontseptsioon . Analüüsides ja üldistades suurt hulka erinevaid isiksuse tunnusjoonte mõõtmisi, on jõutud järeldusele, et enam-vähem kõik tunnusjooned taanduvad viiele põhifaktorile, mis kujutavadki endast isiksuse baas-seadumusi. Nendeks on: avatus, kohusetunne/meelekindlus, ekstravertsus, lähedus/seltsivus, neurootilisus
3. Kognitiiv-käitumuslikud teooriad.
Teooriate autorid ( Bandura , Seligman) rõhutasid sotsiaalse õppimise ning sotsiaalsete kasvatustingimuste olulisust isiksuse kujunemisel. Isiksus kujuneb suhtlemisel ja koostegevuses. Tüüpilised käitumismustrid sõltuvad sellest, millist tagajärge on ette näha ja milline on eeldatava tulemuse olulisus inimesele. Edukogemus loob eduootuse, tsementeerib isiksust, teeb ta kindlamaks, positiivsemaks, stabiilsemaks, kasvab enesega rahulolu. Kujuneda võib ka õpitud abitus, kui inimese heaolu ja saavutused ei sõltu tema tegevusest. Isiksust oluliselt määratlev on tema kognitiivne stiil, mille mõõtmed on sõltuvus väljast, korraarmastus, otsinguulatus, nivelleerimistendents, kahemõttelisuse taluvus. Otsitakse vastust küsimusele, millised on püsivad ja tüüpilised tunnusmallid, mille abil inimene tõlgendab maailma, korrastab ja liigendab teavet ümbritseva kohta.
4. Humanistlikud ja fenomenoloogilised teooriad.
Rõhutavad ( Rogers , Maslow ) isiksuse unikaalsust ja arenemisvõimelisust. Indiviid areneb madalamate vajaduste rahuldamiselt kõrgematele, kuni tippelamuseni välja. Kesksel kohal on ümbritsevate inimeste suhtumise kaudu kujunev suhtumine enesesse ja isiku elukäiku determineeriv enesekontseptsioon. Teiste inimeste hinnangute alusel kujuneb enesehinnang. Kelly isiksuslike konstruktide teooria – inimest juhivad ja lõpuks ka määratlevad kujutlused, milles talletuvad ümbritsevate asjade ja nähtuste seosed.

• Kirjelda Suure Viisiku teooriat.
  

On viis suurt omaduste rühma, mis võivad kirjeldada inimest kõige üldisemal tasandil piisavalt ülevaatlikult ja ammendavalt: 1) neurootilisus – kalduvus kogeda negatiivseid emotsioone; 2) ekstravertsus – seltskondlikkus, aktiivsus, jutukus ning kalduvus kogeda positiivseid emotsioone. Introverdid eelistavad seltskonnale sagedamini üksindust ning see ei tee neid tingimata õnnetuks. 3) Avatus kogemusele – huvi ümbritseva maailma ja oma siseelu vastu. Võtavad kergemini omaks uusi ideid. 4) Sotsiaalsus – kalduvus usaldada teisi inimesi, olla omakasupüüdmatu ja leplik . Sotsiaalsed inimesed on valmis teisi aitama . Mittesotsiaalsed on egotsentrilised ja skeptilised teiste kavatsuste suhtes. 5) Meelekindlus – kontroll oma soovide ja impulsside üle. Meelekindlad inimesed planeerivad oma tegevusi ette, organiseerivad oma elu ja viivad oma kavatsused ellu ka siis, kui see nõuab neilt pingutust ja enesedistsipliini.

• Millised on emotsiooni komponendid? Millised on põhiemotsioonid?
  

Emotsioonid kujutavad endast pikemat sündmuste ahelat, mis algab emotsiooni põhjustava olukorraga ja lõpeb emotsiooni avaldamisega kas näiteks näoväljenduses või mingis muus nähtavad tegevuses.
Emotsionaalses käitumises järgmised koostisosad:
1. Emotsioone põhjustavad sündmused – iga emotsiooni kutsub esile mingi sündmus või olukord.
2. Sündmuste kodeerimine – sündmused liigitatakse erisuguse tähendusega kategooriatesse, näiteks alandus, meelelahutus jmt.
3. Hinnang – sündmusi hinnatakse vastavalt sellele, millist mõju nad avaldavad inimese heaolule ja toimetulekule.
4. Füsioloogiline reaktsioon – emotsioonid sisaldavad füsioloogiliste muutuste mudeleid . Eksisteerivad stereotüüpsed mudelid nende muutuste kohta, mis erinevate emotsioonidega peaksid kaasnema.
5. Tegutsemisvalmidus – emotsioonid on seotud inimese valmidusega tegutseda..
6. Emotsioonide avaldumine – emotsioonid võivad avalduda nii inimese näoväljendustes, hääletoonis kui ka muus emotsionaalses käitumises.
7. Regulatsioon – emotsioonide avaldumist kas pidurdatakse või võimendatakse tahtlikult.
Emotsioonid on ahelprotsess, millega kaasnevad keerukad muutused mitmesugustes inimorganismi valdkondades ja millel on nii bioloogiline alus kui ka sotsiaalne ja kultuuriline komponent.
Põhiemotsioonid on üllatus, soov, armastus, rõõm, viha ja kurbus .Kõik ülejäänud on nende kombinatsioonid. Enim toetust leidnud Ekmani uurimus, kus põhiemotsioonid kindlasti: hirm, kurbus, rõõm, viha, vastikus, üllatus. Hiljem sritsmendana nimetatud ka põlgus. Põhiemotsioonidel üheksa kriteeriumi: universaalse näoväljenduse olemasolu, emotsiooni esinemine teistel primaatidel, emotsiooniga kaasnevad iseloomulikud ja erilised füsioloogilised muutused, emotsioon tekib iseloomulike je eriliste eelnevate sündmuste tulemusena, emotsiooniga kaasneb püsivate ja kooskõlaliste vastuste mudel, emotsiooni kiire teke, lühiajaline kestus, emotsiooniga kaasneb eriliste ja iseloomulike hinnangute komplekt, emotsiooni ei ole võimalik ära hoida ega keelata.

• Millised on tähelepanu liigid? Kirjelda tähelepanu omadusi.
  

Kõige tuntum liigitus lähtub tahteliste protsesside osalusmäärast tähelepanus. Selle alusel eristatakse: 1) Tahtmatut – geneetiliselt vanim ning lihtsaim tähelepanu alaliik. Passiivne ja sõltub ärritajate eripärast ja tegevuse eesmärkide suhtes välistest sündmustest. 2) Tahtelist – tähelepanu saadab teadlike kavatsuste poolt suunatud tegevust, on selle teenistuses ning eeldab tahtepingutust. 3) Tahtelisjärgset tähelepanu – säilib tegevuse suuna vastavus eesmärkidele ja suvale, kuid tahtepingutuste komponent puudub, kuna tegevus on ise muutunud ennast motiveerivaks, huvitavaks, isekulgevaks.
Sõltuvalt tähelepanu suunast eristatakse: 1) Sensoorset – väliskeskkonna ärritajatele suunatud tähelepanu. 2) Ideaalset – mõtetele-kujutlustele suunatud tähelepanu. 3)Motoorset – tarvilik toimingute ja liigutuste suunamiseks ja kontrolliks.
Sõltuvalt tähelepanu suundade paljususest: 1) Fokuseeritud tähelepanu – valiv tähelepanu on suunatud mingile ühele objektile . 2) Jagatud tähelepanu – teabeallikaid kaks või enam ja tähelepanu tuleb nende vahel jagada.
Infotöötluspsühholoogias levinud liigitus: 1) Fokaalne tähelepanu – vaimsete infotöötlusoperatsioonide kogum, mille tulemusena järjestikku ja teadvustatult tunnetatakse objekte, ideid, tunnuseid, mõistes nende tähendust ja funktsiooni. 2) Eeltähelepanu – ITO kogum, mille tulemusena paljude objektide ja nende tunnuste üheaegse töötluse alusel luuakse materjal fokaalse tähelepanu tarvis: sensoorsetest elementidest ja tunnustest saavad terviklikud tajuobjektid, mille hulgast fokaalne tähelepanu valib järgnevalt järjestikku välja valikud .
Tähelepanu olulisemad omadused (mida saab mõõta): 1) Valivus (selektiivsus) – seotud võimalusega edukalt häälestuda selle info vaimsele töötlusele, mis on seotud teadliku eesmärgiga, vaatamata isegi häiriva või segava info olemasolule.
2) maht – sõltub oluliselt materjali organiseerimisest kompadeks või känkudeks, teatud mõtestatud tervikuteks. Mahu määrab üheaegselt selgelt tajutavate objektide hulk.
3) Püsivus – mõõdetakse efektiivsus- ja ajanäitajate alusel olukorras, kus kestvalt on tarvis tähele panna informatsiooni ühest infokanalist või ühe infoliigi piires.
4) Ümberlülituvus – uurimisel mitmesuguseid signaale või kanaleid rohkem kui üks ning isik peab lülituma üh(ted)elt teis(t)ele.
5) Jaotuvus – üheaegselt tarvis sooritada kaks või rohkem tegevust eeldusel , et neid ei saa sooritada eri ülesannete kiiresti vahelduva täitmise teel.
Lisaks veel kõikumine ja kontsentratsioon.

• Mis on motivatsioon ? Kirjelda Maslow vajaduste hierarhiat.
  

Motivatsioon on üldisem asjaolude kogum, mis meid tegutsema paneb ja tegutsemas hoiab. Nende asjaolude sekka võib kuuluda ühel ja samal ajal mitmeid komponente ehk motiive . Motiiv on kindel asjaolu, mis meid tegustema paneb. On bioloogiline ja kultuuriline motivatsioon.
Bioloogiline motivatsioon avaldub aktivatsioonitasemetena, nälja- ja janutundena, suguihana ning võimaliku sõltuvusena teatud ainete suhtes. Nende tunnete tekke aluseks on keha sisekeskkonna tasakaalu säilitamise vajadus.
Kultuurilise motivatsiooni arenguline aspekt käsitleb uudishimu, oma keskkonna ja iseenda tundmist ning kontrollitunnet nende üle. Kõige ilmekamalt avalduvad arenguga seotud omadused saavutusmotivatsioonina. Motivatsioon avaldub tegevuses.
Maslow järgi on inimese vajadused üksteisele hierarhiliselt allutatud ja iga inimese püüdluste tipuks on eneseteostus . Eneseteostuse all pidas Maslow silmas inimese suutlikkust saavutada kõik see, milleks tal jätkub võimeid, oskusi ja teadmisi, ning seejuures saavutatust ka rahuldust tunda. Motivatsiooni kõrgem astmeni jõudmiseks peavad aga madalama astme vajadused olema eelnevalt rahuldatud. Eneseteostus nõuab väga head eesmärkide püstitamise oskust. Eneseteostuseni ei jõua need, kes on raskustes vahe-eesmärkide püstitamisel ja kes püstitavad endale liiga kõrgeid ja kaugeid lõppeesmärke.
Vajaduste hierarhia (alumisest alates):
1. füsioloogilised vajadused,
2. turvalisusevajadused,
3. kuuluvuse ja armastuse vajadus,
4. enesehinnanguvajadused,
5. tunnetuslikud vajadused,
6. esteetilised vajadused,
7. eneseteostuse vajadused.