kristluse ajalugu konspekt (0)

USUS.01.069 KRISTLUSE AJALUGU KRISTLUSE AJALOO ÕPIKUD, vt kirjanduse lehelt! 3 eksamit: 1) vanaaeg, 2) keskaeg, 3) viimased 500 aastat I LOENG – 01.09.2020 – Sissejuhatus. Kristluse põhimõisted, periodiseering,
teemad. Kristliku kiriku jaotumine Konfessiooniperekonnad, mis on kolme tüüpi: - Universaalkirik: katolikukirik, universaalne hierarhia (püramiid). Kõige suurem osa
kristlaskonnast, 1.2 miljardit. - Territoriaalkirik: õigeusukirik, ei ole ühtset kirikupead, küll aga juhinduvad ühisest
kanoonilisest pärimusest (pühakiri, kirikupärimus: 7 esimest oikumeenilist kontsiili
4.-8. saj). üks kristlik kirik, aga asub erinevatel territooriumitel, need, mis eraldi on
oma juhtimises iseseisvad. 14 iseseisvat kirikut (4 vana Konstantinoopol, Aleksandria,
Antiookia ja Jeruusalemma patriarhaat – I at ja 10 uus kirikut – II at). Küprose kirik
on vana, aga ei kuulu nelja patriarhaadi juurde. Pisut alla 300 miljoni liikme. - Protestantlikud/usutunnistuslikud kirikud: protestandid, anglikaanid, vabakogudused.
Kokku 585 miljonit protestanti, nelipühilased 600 miljonit.  Kõige rohkem kristlasi Euroopas, üle 500 milj, u sama palju Lõuna-Ameerikas. Ilmselt varsti
kõige   rohkem   Aafrikas.   Aasias   365   miljonit,   Põhja-Ameerikas   natuke   üle   200   miljoni.
Nelipühilaste kõrval kõige kiiremini misjoneerivaks on ikkagi katolikukirik (alged jäävad 16.
sajandisse). Õigeusukiriku aluseks on territoorium, idee kohaselt peaks ühe kiriku raames kuuluma sellel
territooriumil elavad kõik rahvad, kuid tegelikkuses on esimene pigem ikkagi rahvusprintsiip
(venelased misjoneerivad venelasi, bulgaarlased bulgaarlasi jne).  Protestantlikud kirikud oluliselt paindlikumad. Asetavad esiplaanile usutunnistuse, sageli ka
rahvuse. Kristliku kiriku uurimine Ajaloolisus on alati kaasas käinud. Moodne ajaloouurimine algas 18.-19. sajandil, enne seda
vaadati kristliku kiriku ajalugu ajaloolisena, kuid käsitlused olid erinevad.  Keskajal   üritati   periodiseerida.   19.   sajandit   on   nimetatud   ajaloosajandiks,   kuna   ajaloo
uurimine vaadati metodoloogiliselt üle ning sellega puutus distsipliinina kokku ka kirikulugu.
Muutub   ajalooliseks   uurimisobjektiks.   Seetõttu   on   kirikulugu   nii   teoloogia   kui   ka
religiooniuuringute jaoks ei liha kui ka kala – ühtpidi kasutab ajalooteaduslikke meetodeid,
teistpidi tegeleb ka õpetusajalooga, mitte vaid kristlikku institutsiooni ajalooga. 


Kultuuriline kontekst on ülemöödunud sajandist hakanud tähtsust kasvatama. Kiriku rolli on
tunnustatud kultuuri ja väärtuste alalhoidjana. Lisaks on ka ideede roll kristliku kiriku ajaloos
tähtsamaks muutunud. Ajaloo jaotamine 1) Vanaaeg
2) Keskaeg
3) Uusaeg (4) Uusim aeg Katoliiklaste Huberti Jedin, kes kasutas nelikjaotust: - Kristlus   roomaaegses   ühiskonnas:   piir   umbes   aastas   700,   kui   frangid   ühendavad
Euroopa. - Kirik kui kristlik Õhtumaise rahvaste osaduse vormiprintsiip: 700-1300 - Kristlik-Õhtumaise korra jagunemine: u 1300, lähtub mõtteloolisest aspektist, tekkis
kontseptuaalne paljusus. Iseloomustab ka maailmamisjoni algus. - Maailmakirik   masside   ajastul:   1750-…   Iseloomustab   haaret,   mille   kristlik   kirik
viimase   perioodi   jooksul   saavutab.   Euroopakesksest   kirikust   saab   ülemaailmne
suurus. Otto Brunneri jaotus: - Arhailine ajastu: …-12. saj - Vana-Euroopa ajastu: 12.-19. sajandi algus (lähtub sots.ajaloost, milline oli Euroopa
ühiskondade sotsiaalne korraldus). - Industriaalne ajastu Carl Andresen: - Esimene periood: u aasta 700. - Teine periood: 700-1300, kiriku kasvamine germaanlikus ruumis, teiselt poolt pöörab
tähelepanu bütsantslikule vaimulaadile (k.a slaavimaailmas). - Kolmas periood: 1300-1648 (Vestfaali rahuga). Sekulariseerumisperiood II LOENG – 03.09.2020 – EELLUGU  Oluline  on kõigepealt  aastat  229.-228. a eKr – esimene  Ilüüria  sõda, kui Rooma  allutas
Vahemere idaalad, mistõttu hellenism levis Väike-Aasiasse, Pärsiasse, Egiptusesse. 1.-5. saj
oli kristlikuks ruumiks Vahemere ruum.  Kristluse   tekkeaegne   Rooma   impeerium,   mis   on   veel   Ilüüria   sõja   ajal   vabariik,   aga   I
eelkristliku sajandi ajal muutub autokraatseks vabariigiks (Caesar-keiser/Augustus-auväärne).
Augustuse (Octavianus) suurimaks teeneks on nn Pax Romana/Augustana – see on periood,
mida tuntakse 27. a eKr-180. a pKr (aeg, kui Rooma riik ei sõdinud). Piiriõgvendusi küll
toimus ning leegionid olid nii Egiptuses kui ka Süürias (et lihtsustada maksukogumist). 


Rooma   riigi   religioosne   pale   oli   üsna   mitmekesine,   seda   on   nimetatud   sünkretistlikuks.
Esiplaanil on küll Rooma enda jumalad, kuid eripiirkondades on religioosne paljusus tuntav,
samal ajal on näha, et Rooma riigireligioon üritab assimileerida eri piirkondade jumalaid
enda   süsteemi.   Teadaolevalt   saavutati   Rooma   riigireligioonis   jumalates   ka   teatav   ühtsus.
Samas   on  leitud,   et  tegu   oli   elava   ja  areneva  süsteemiga.  Sotsiaalne   kord  oli  seotud  nii
kodanike kui ka jõukusega ning seda omistati ka jumalatele, sest ainult kodanike õiguseks oli
saada preestriteks. Seega vahetegemine vaeste ja rikaste vahel oli selge. Usuti, et jumalatel oli
võime   inimeste   ellu   sekkuda,   mistõttu   oli   oluline   õigesti   ohverdada   –   jällegi   seotud
jõukusega. Rooma   religioonil   on   kristlikule   kirikule   suur   mõju.   Alustades   esimeste   sajandite
religioossest   laadist   ning   kirikukalendrist,   millest   paljud   kuupäevad   võetakse   üle   Rooma
riigireligioonist, lõpetades kirikuhoonetega. Alates 4. sajandist saab kristlus Roomas sallituks
ning võetakse üle roomalik arhitektuur.   Allikad, millele me varakristliku kiriku puhul saab toetuda.  Peamine on Piibel.  Ainult UT
raamatud ja Piibli kaanoni kujunemine. Kõige kaugem üleskirjutus on säilinud 3. sajandi
algusest, üksikuid fragmente on võimalik ka varasemast ajast leida. Eusebius pani 4. sajandil
kristluse ajaloo kirja. Pauluse   kirjad   on   dateeritud   aastasse   50-60   pKr.   Kõige   vanemaks   evangeeliumiks   on
Markuse evangeelium, mis on dateeritud u 65-75 pKr. Sellele järgnevad Matteuse ja Luuka, u
80 aastatel. Sünoptilised, pärinevad ühest allikast. Matteuse ja Luuka autorid on kasutanud
Markuse   evangeeliumit   enda   omade   kirjapanemiseks.   Johannese   evangeelium   on   pärit
aastatest 80-110.  Viimane raamatu on Johannese ilmutusraamat, u 150. aastast.  Enne 350. aastat ei saa rääkida mingisugusest kaanonist. Ortodokssed ja apokrüüfsed tekstid.
Esimesed kristlased ei piirdunud vaid pühakirjaga, ilmutus hõlmas ka muid kirjutusi ning ka
liturgiate kirjeldusi, piiskoppide kogude otsuseid jms. Aga   mis   sai   otsustavaks?   Miks   osad   on   ortodokssed   ja   mis   mitte?   Esimeste   kristlaste
kogunemistel   loetud   tekstide   hulka   kuulus   ka   tekste,   mis   tänapäeval   pühakirja   ei   kuulu,
osasid mainitakse ka tänapäeval, nt Didache – 12 apostli õpetus (jumalateeenistlusliku korra
õpetus,  u  1.-2. saj).  Selle  kõrval  on  viitamisi  ka  kanoonilistele   kirjutistele,  kuid  neile   ei
viidata kui teistest autoriteetsematele. Seega 1.-4. sajandini ei ole selge, mis on ÕIGE. Kuigi
vaikselt hakkas tekkima eristus õigete ja vähemõigete vahel. Saab rääkida kolmest tingimusest: - Teos pidi olema kogu oma ulatuses enamiku jaoks ortodoksne, ühtselt vastu võetav.
Seepärast nt Tooma evangeelium loosi ei läinud, kuna oli mõjutatud gnostitsismist.  - Apostellik järjepidevus. Teatav põlvnemine peab olema tuvastatav.  - Konsensus, et tekste on järjepidevalt kogudustes loetud. Oli ka teisi eksiõpetusi, gnosise kõrval, mis takistas. Nt markeniidid, kes kogunesid juhi
Markioni ümber. Markion oli kiriku ametikandja, kes arvas 140. a paiku, et kristlik kirik
vajab reformi – kristluse vabastamine juutluse mõjudest. Selleks töötas ta välja oma kaanoni,


mis   koosnes   Luuka   evangeeliumist   ning   10st   Pauluse   kirjast.   Lisaks   rookis   ta   välja
olemasolevad Pauluse kirjad ja Luuka evangeeliumi aspektidest, mis olid juutlikud. Kirik umbes aastal 100 pKr. U 50 000 kristlast, umbest 10% impeeriumi rahvastikust aastal
300, ehk siis juba u 6 miljonit. On käidud välja ka väiksemaid arve – nt aastal 100 oli umbes
7500 kristlast, aastal 200 u 200 000 ning 3. sajandil jõudis kristlus massidesse ning jõutakse
ikkagi u 6miljonini.  Adolf von Harnack – üks tuntumaid  teolooge,  kes on TÜ lõpetanud.  Ta tegeles vanaaja
kirkulooga,   tema   suurimaks   panuseks   on   see,   et   ta   on   kristluse   ajalukku   toonud
helleniseerumise mõiste. Tema pidas koguarvuks aastal 100 umbes 7000 inimest. Edward Gibboni raamat Rooma riigist. ??? EI KUULANUD Juba varakristlikust ajast on esile toodud märtrite roll. Ajalooline tõde on kaheldav, kuid
oluline on retoorika – märtrid on ju jäänud surmani usule kindlaks. Ajalooliselt kaheldav, sest
tegelikult ei tapetud väga palju kristlasi roomlaste poolt. Kõige suurem tagakius oli keiser
Diocletianuse ajal. Selle tagakiusu ajal suri idapool u 2500-3000 kristlast, läänes umbes 500
kristlast. Samal ajal oli ju kristlaste kogupopulatsioon 6 000 000 inimest. Hilisema kiriku
jaoks oli see aga oluline, sest veenas kristlasi, sest olid olemas ka varakristlikud märtrid.
Lisaks eristas see neid teistest gruppidest – oldi valmis vaadete eest surema.  Teine põhjus oli imeteod ja misjonitöö. Tuleb teadvustada, et peale Pauluse generatsiooni
selline suur misjonitöö, kus oleks tuhandeid pöördujaid, lõppeb.  Tänapäeval räägitakse eeskätt perekondlikest ja sõpruskondlikest sidemetest. See on oluline
misjontegevuse viis, grupid, kes linnades tegutsesid, hoidsid end avatuna. Rooma impeeriumi
suured linnad olid täis juurteta inimesi. Pigem sedasi võiski kristlus levida. Esialgu oli tähtis
just osadus, mitte niivõrd õpetus. Neid hoidiski koos teineteisega suhtlemine. Viimasel ajal
on rõhutatud just naiste rolli. Praeguseks on kirikuloolase üksmeelel, et 3. sajandiks oli naisi
rohkem – nende kaudu tulid kogudustesse ka mehed, vennad, lapsed.  Kristliku kogukonna eripära ja iseloom. Kus koos käidi. Kristus pöördub oma isa poole sõnaga  abba  (isa, isake). Jumal on kogukonna osa. Teine
kasutatav sõna on osadus, kolmas on kogudus/koosolek (hiljem muutus kirikuks). Kogudusse
arvamine toimus juba kristluse algusaegadest alates ristimise kaudu. Ristimine toimus vees.
Vees pesemine on traditsioon, mis võetakse üle juutluselt. Vesi on püha ja puhastav. Esimeste kristlaste juures muidugi ei pööratud tähelepanu, milline see vesi on või kus seda
peab läbi viima. Hiljem muidugi areneb ja muutub. Sageli asusid kristlikud hooned linna
ääres, mistõttu vesi oli lihtsamini kättesaadav, sageli oli ka kaev olemas Ristimiseks valmistumine võttis aega ca 2-3 aastat. Katehumeenid – ristitavad. Nad pidid
nende   mõne   aasta   jooksul   süvendama   enda   teadmisi   kristlusest,   saama   juhendatud.
Ristimistalitlus   viidi   välja   laupäevaöösel   vastu   ülestõusmispühade   pühapäeva.   Tavaliselt
katehumeenid siis puhastusid, hoidusid seksist ja külastasid regulaarselt sõnajumalateenistusi,
s.t armulauast osa ei saanud. 


Lisaks veega ristimisele toimetati muude toimungutega samuti. Aeti välja deemoneid, lausuti
sõnu jms. See kõik toimus eraldi ruumis, kus esmalt tunnistati usku, eemaldati riided ning
astuti   vette.   Veest   tulles   salviti   oliivõliga   ning   riietati   valgesse.   Seejärel   liiguti
koosolekuruumi, kus lubati katehumeenidel esimest korda osa võtta armulauast. Eeldati, et
liikmed peavad olema usu kindlad, seepärast pikk ristimisprotsess. Teine tähendus – sellega
kaitsti armulaua osadust.  Jumalateenistus.   Kõigepealt   loeti   ette   tekste.   Pärast   seda   vahetati   rahusuudlus,   seejärel
katehumeenid eraldusid ja jätsid koguduse tunnistama leiva ja veini ruumi toomist. Peale
seda   toimingut   kutsuti   Püha   Vaimu   sekkuma.   Juba   1.   saj   ei   tajutud   seda   kui   surnu
mälestusteenistust   vaid   kui   ravi   ebamoraalsuse   vastu   ning   osaduse   tekitamise   vahendina
jumaliku ja inimliku vahel (firmamärk juba algkristlusest alates). Seda kõike tehti salaja ning
väljaspool   ei   mõistnud   motiive,   seetõttu   arvati,   et   tegevus   võis   olla   ebanormaalne   (nt
kannibalismi süüdistused jms). Egalitaarne kogukond. Teoreetiliselt oli võimalik, et senaator ja ori olid koguduses üksteisega
võrdsed. Impeeriumi kontekstis oli selline olukord suur muutus – staatus ei mänginud enam
rolli.  III   LOENG   –   08.09.2020   –   KRISTLUS   ROOMA   RIIGIS   KUNI   4.
SAJANDINI.   TAGAKIUSAMISED,   GNOSTITSISM,   MONTANISM.
VAIMULIKUAMETI KUJUNEMINE. Kristliku ja juutliku kogukondade vaheline lõhe.  Ehkki selleks ajaks oli juba paganamisjon
alguse saanud, siis juutide ülestõus 70. aastal roomlaste vastu, oleks daatumiks, mil saab
lugeda kirstliku kiriku silmnähtavat ja lõplikku eraldumist juutlusest. Lisaks   assimilatsioonile   juutlusega,   tuleb   rääkida   1.   ja   2.   sajandil   ka   assimilatsioonist
hellenistliku Kreeka-Rooma maailmaga.  Tasub pilk pöörata kahele mehele  – Tertullianus
Kartaagost   ja   Justinus   Märter.   Iseloomustavad   vastasseisu   kristliku   usu   mõistmises.   See
kokkupõrge   peegeldab   teemat,   mis   on   tänaseni   aktuaalne.   Kristlik   kirik   on   sääraseid
diskussioone pidanud palju, kord domineerib üks vaatepunkt, kord teine, kuid kokkuvõttes on
läbi läinud tulemus saavutada tasakaal. Justinus   Märter   –  ajendatud   hellenistlikust   maailmast.   Antiikfilosoofia   ja   kuidas   seda
kristliku kiriku teenistusse rakendada. Lähtus kristlikust alusest, ehk kuidas kristlus saaks
assimileerida   hellenistlikku   maailma.   Jõudis   omanäolise   tulemuseni   –   kristlus   on
antiikfilosoofia   kõrval   see,   mis   pakub   lõplikku   tõde,   antiikfilosoofia   lõplik   edasiarendus.
Samas   kristlus   põhjendamises   ja   õpetusena   toetub   antiikfilosoofia   pärandile.   Kristluses
asuvad teadmisteidud logos spermaticos n.ö jumaliku tõe idud, mis on ühtmoodi nähtavad nii
filosoofias   kui   ka   kristluses=ühendavad   lülid   kahe   õpetuse   vahel.   Senist   maailmapilti   on
võimalik assimileerida kristlusse ning kasutada ka jumalateenistuses – Clemens (2. sajand).
Sama mõte ka Eusebiusel (esimene kristlik ajalookäsitlus).  Tertullianus –  täiesti ristivastupidisel seisukohal. Kuna ta oli piiskopiks Kartaagos, siis ka
seal   oli   sel   mõtteviisil   enim   pooldajaid.   Ta   nägi   filosoofias   ohtu   kristluse   puhtusele.


Väljenduslaad oli järsk – leidis, et perverssus, mis kristluses esineb on sinna jõudnud just
filosoofia kaudu. Mis on ühist Ateenal ja Jeruusalemmal, akadeemial ja kirikul?  Juba 2. sajandil on kaks väga erinevat suunda, kuidas kristlust mõtestada. Eksklusiivsus vs
inklusiivsus. Kui see asetada kiriku arengu konteksti, siis ei saa kõneleda kristluse jõudmisest
Rooma maailma kui pauguga juhtunud sündmusest. See on astmeline inimeste teadvusesse
jõudmine. Ühes sellega, et kristlus arenes, tekkisid kristluse sees väga erinevad õpetuslikud
eripärad.  Kuidas roomlased kristlikku kirikut nägid? Ega ka neil polnud esimestel sajanditel arusaama,
mis see kristlus on ja kui vettpidav ta on. Puudusid ju välised tunnused, nagu jumalakujud,
templid jms. See uudsus natuke häiris roomlasi ning seda argumenti kasutati veel 4. sajandil
keiser Julianuse ajal, kui üritati pöörata Rooma riiki tagasi paganlikule joonele. Roomlaste
poolne kujutus kristlusest oli 3. sajandil veel väga varieeruv, paiguti kutsus esile vaenu. Kristliku kiriku ametid. 2.-3. sajand oli aeg, mil kirikus hakkasid välja kujunema ametid.
Saab rääkida kahest vaimulikuameti tüübist. 1) Karismaatiline   vaimulikuametitüüp:   vanem   variant.   Kohtab   juba   Pauluse   kirjades vihjeid kiriku tööliste kohta, olgu nad õpetajad, apostlid, imetegijad. Kas nad võiksid
olla autoriteedid? Probleem seisneb selles, et autoriteet ei pärine mitte apostlitelt vaid
nad on vaimuga rikastatud. Ehk nad on kogukonnas karismaatilised või kuidagimoodi
eristuvad liidrid (võimekam, parem lugeja vms). Ta ei eristu selle poolest, et oleks
kuidagimoodi õigem (seotus jüngrite/apostlitega).  a. Presbüteriaalne   mudel:  presbyterios  –   vanem.   Jumalateenistuse   eestseisjad. Elukogemuse  poolest  esile   kerkinud  või   paremad   juhid,   karismaatilisemad.
See on see mudel, mis on sillaks karismaatilise juhtimise ja piiskopliku tüübi
vahel. 2) Piiskoplik/monarhistlik   vaimulikuametitüüp:   2.-3.   sajandil   hakkab   kujunema karismaatilise   kõrval.   Piiskop   ehk  episcopos  –   ülevaataja,   juht,   juhendaja.   Tema
kõrval   võtab   koguduses   istet  diaconos  –   diakon,   teener,   teenija.   Erineb   nii
karismaatilisest   kui   ka   sellest,   kuidas   Roomas   on   vaimulikke   ameteid   mõistetud.
Kristlik piiskop pühitsetakse ametisse eluks ajaks – Roomas olid oraaklid ja preestrid
tähtajalised. Seda tingib just kristliku kiriku sees tekkinud paljusus – piiskoppidest
saavad õige õpetuse eest seisjad (see funktsioon on tänase päevani). Piiskopi isikuga
saame   siduda   ka   kiriku   struktuuri   kujunemist,   hakkab   tekkime   teatav
konsolideerumine,   hierarhia   ja   süsteem.   Autoriteetseks   ei   ole   enam   see,   mida
kogukond   neist   arvab,   aga   nad   peavad   pälvima   ka   teiste   piiskoppide   heakskiidu.
Sellega muutub oluliseks ka kiriklik struktuur – tekivad kogudused ja linnad, mida
juhivad   piiskopid.   Tekivad  metropooliad,   ehk   siis   linnades   asuvad   kiriklikud
keskused. Piiskopliku ameti kõrval, hiljemalt 3. sajandil, kujuneb teine kirikujuhtimise printsiip.
Selleks on nn sinodaalne printsiip. Eesotsas on piiskop ja valitsemisviis on kollektiivne
(episkopaal-sinodaalne).   Saab   alguse   Egiptusest,   Aleksandria   kirikust   (metropoolia).
Kirik, mis on suur ja ambitsioonikas, kuna kuidagimoodi peab vaidlusi lahendama ka


keskusest kaugemal, siis seda otsustakse kollektiivselt. Sealt hakkab sinodaalne printsiip
levima üle kogu Rooma riigi ning jõuab 4. sajandil teetähiseni, mil toimub I kirikukogu.  Apostellik järjepidevus – piiskopid hakkavad juba 3. sajandil enda ametiga seoses, eriti
just metropooliate peadena, joonistama sugupuusid enda põlvnemise kohta, s.t amet on
tuletatav   Kristusest   endast.   Pärandi   edasikandjad.   Vihjeid   näeme   ka   apokrüüfsetes
kirjutistes.   Nii   mitmeski   on   juttu   ka   sellest,   et   piiskopil   on   ainuõigus   pühitseda
armulauda. Varakristlikud kõrvalekalded õpetuses: 1) Esimestel sajanditel ei olnud kindlust, et kristlikkusse kirikusse ei tule karismaatilist juhti,   kes   lööks   platsi   puhtaks.   Üks   kuulsamaid   liikumisi  montanistid.  Juht
Montanus,  kes tegutses  Väike-Aasias,  Früügia  provintsis  u aastatel  157-172.  Said
kuulsaks 2 naisprohvetit Maximilla ja Pricilla. Nende kuulutus oli karismaatilist laadi.
Maailmalõpu kuulutajad, ütlesid, et Kristus saabub üsna pea ühte väikesesse linna
Peputsasse, millest pidi saama uus Jeruusalemm. Liikumine kasvas ka pärast tähtaja
ületamist (maailmalõpp pidi saabuma Maximilla surmaga). Nemad on üks liikumine,
keda   Tertullianus   nimetab   vaimu   poolt   täidetuteks   –   neumaatikuteks.   Olid   väga
sallimatud   teiste   suhtes.   Tekib   konflikt   vertikaalse   ja   horisontaalse   juhtimismudel
vahel.   Seetõttu   hakkab   maad   võtma   apostelliku   järjepidevuse   mudel,   et   asi   oleks
kontrollitud ja et vältida karismaatilist „lärmi“. See   tegi   piiskopid   Rooma   riigis   sihtmärgiks,   nende   vastu   suunati   pogromme   –
tagakiusulaineid. Piiskopid lahkusid seetõttu mõnikord oma koguduse juurest, kristlik kirik
pidas seda üheks valemaks sammuks üldse. Sellises juhtimisvaakumis võisid asemel astuda
taaskord   karismaatilised   liidrid,   kes   võisid   ka   nende   vaimulike   üle   kohut   mõista.   Nt
Cyprianus oli ametis Kartaago piiskopina, teda kiusati taga ja ta põgenes. Kui ta tagasi tuli,
leidis ta eest karismaatiliselt juhitud kiriku, kus oli vahepeal toimetatud kõiksugu talitusi, s.h
ristitud. Cyprianus nim. seda ketserite ristimiseks, kuulutas selle kehtetuks. Et seda asja läbi
suruda, kutsus ta Kartaagosse 87 piiskoppi, kuid tülile lahendust ei leitud, sest Rooma kirik ei
asunud Cyprianuse selja taga. Tüli lõpetas alles keiser Valerianuse tagakiusamine aastal 258,
mille käigus piiskop hukati. 3. sajandiks oli arusaam ortodoksiast ja hereesiast. Kirjutistesse tekkis mõiste traditsioon –
kuidas  asju  on kristlikus kirikus  aetud,  et gruppe ühendada.  Seda traditsiooni  on püütud
viljeleda   juba   Pauluse   aegadest,   ehkki   õige   ja   vale   eristamiseni   läks   veel   mitu   sajandit.
Traditsiooni   ei   mõisteta   mitte   ainult   minevikku   vaatamisena,   vaid   tegu   on   orgaanilise
sidemega mineviku ja tuleviku vahel. Nähti, et kogu kristlik kogukond oli dünaamiline ja
uuenemise  kestel  tuli  eristada,  mis on autentne  ja traditsiooniga  kooskõlas. Kõige parem
näide on  gnostitsism.  Õpetus, mis levis võimsalt, ent jäi kristliku kiriku pealiinist kõrvale.
Põhimõtteliselt tähendab see seda, et maailm on loodud vähema jumaliku olendi(te) poolt
ning inimese hing pärineb vaimumaailmast ja on vangistatud mateeriasse (püüdleb lunastuse
poole). Liigutakse tõelise jumala poole, tee temani avaldub meie gnoosises, kaemuses, mida
levitavad valgustatud õpetajad. Dualism keha ja vaimu vahel, suhtumine mateeriasse on väga
negatiivne. See süsteem integreeriti kristlikusse õpetusse – Kristus kui suur gnoosise õpetaja.


Tekkis küsimus vahekorrast Jeesuse ja Jumala isa vahel ning Jeesuse füüsilise reaalsuse vahel
–   kas  miski,   mis   on   jumalik   ja   puhas  saab   üldse   olla   materiaalne?   Kahtluse   all   Jeesuse
viibimine inimesena maa peal. Sellest omakorda sattusid kahtluse alla armulauaelemendid
jms. See kõik tekitas kristlikus kirikus küsimusi ja vastuseisu, sest neid elemente ei suudetud
inkorporeerida. Sellele vaatamata levis veel sajandite vältel seoses gnostikutega üks teine
eskiõpetus – doketistid. Doketistid esinesid gnostilise süsteemiga põimunult. Väideti, et Jeesuse lihaline kohalolu ei
olnud   võimalik.   Jumal   ei   oleks   saanud   nii   labast   ilmutusviisi   välja   mõelda,   nii   maist   ja
rüvedat. See ainult näis olevat füüsilsine reaalsus – miraaž. Esimesed kirikukogud astuvad
kohe selle väite vastu.  III sajandi kristlus on murranguaeg. Tegeleb meeleparanduse ja kõlbluse küsimustega. Kas
kirik   on   segatud   ihu   või   pühade   osadus.   Kas   ta   tähendab   rahvakiriklikku   printsiipi
vabakiriklikku printsiipi. Kas hingab ühtemoodi või tunnistab, et temasse kuulub inimesi, kes
mõistavad asju teistmoodi. Diakoniamet. Algselt on olnud seotud administratiivse valitsemisega, on olnud piiskopi abi,
vastutanud koguduse tegeliku juhtimise eest. Varakiriklik ametite väljakujunemine on olnud
seotud ka finantside ja rahalise valitsemisega. 3. sajandil kohtame pühakodasid, mis kuuluvad
mõnele inimesele, kogudus kultushoonet omada ei või (ent võib kalmistut ja maavaldusi).
Selle   valitsemisega   tegelebki   diakon.   Mis   veelgi   olulisem,   juba   sellest   ajast   alates   on
koguduse juurde kuulunud diakooniatöö – kaasinimeste aitamine (rahaline, moraalne jms).  3. saj alates mõistetakse  piiskoppi kui teenijat  ja selle kaudu kogukonna teenijat.  Juured
muidugi Jeesuse enda isikus, kes alandamise kaudu ülendamisest kõneleb. Sellisena eristub
ka   roomalikust   traditsioonist.  Piiskop  andnud   tõotuse  Jumalale,   pead  olema  prii  maistest
tõotustest. V   LOENG   –   15.09.2020   –   AUGUSTINUS   JA   TEMA   TÄHENDUS
KIRIKULOOS (TEGELT MITTE) Oikumeenilised   kontsiilid.   Esimesel   aastatuhandel   toimus   7   oikumeenilist   kirikukogu.
Läänekirik   on   kontsiliaarset   korda   arendanud   edasi   1960ndatel   toimus   21.   kirikukogu.
Õigeusu kirikud orgunnisid 2017. a 8. kontsiili, mis siis kogunes esimest korda üle 1000
aasta. Kirikukogude   kokkukutsujaks   on   Rooma   keiser,   esindatud   oli   suur   osa   tolleaegsest
kristlaskonnast.   Eismene   kirikukogu   oli   325.   a   Nikaias   (VT   PABERIT!).   Esimese   kahe
kontsiili keskmes küsimus Isa ja Poja vahekorrast, teisel ka Püha Vaim. Lepitakse kokku
kolmainu õpetuses.  Arius ja ariuslased.  Arius elas u 260-336. Tekib konflikt kohaliku piiskopi Aleksandriga.
Vastasseis levib ja ähvardab impeeriumi lõhestada. Seepärast Constantinus kutsubki kokku
esimese sinodi Ariuse vastu. Tüli sai alguse Ariuse jutlusest, kus samastab logose (eesmärk
oli kristlikku maailma siduda hellenismiga) Jumala tarkusega. Selleks ajaks oli  logose  idee
tuntud ning kasutusele võetud – s.o Jumala sõna, Jumala mõte, justkui maailma algne plaan.


Arius omistab loodu tähenduse Kristusele, logos on Kristuses esindatud, aga ta on sellisena
loodud,  enne kõiki  teisi  asju. SEE TÄHENDAB, et  tal,  nagu kõigel  loodul,  on algus ja
seetõttu on ta oma olemuselt MUUTUV! Ariuse taotlus on püüda rõhutada Jumala ainsust ja
ainukordsust, seda, et ta peab olema ainukordne ja muutumatu. Jumal on alati see ja sama,
ajatu, tükeldamatu jne. Piiskop Aleksander, eelkõige seoses lunastusega, tõstab üles aspekti,
et poeg peab olema samaväärne Jumalaga, ka oma olemuselt jumalik. See puudutab kristluse
sakramenti   ja   sellega   vaheldatavat   lunastust.   Vaidlus   puhkes   kõige   kesksema   teema   üle,
seetõttu   ka   selline   vaidluse   ägedus,   mis   järgmistel   aastatel   pead   tõstab.   Arius   heidab
Alexandrile ette hereesiat.  Poeg on sigitatud, aga mitte loodud. SIGITAMINE vs LOOMINE. Kuna Jumala olemus on
absoluutne, siis teda ei ole võimalik jagada. Kõik muu, mis eksisteerib väljaspool Jumalat on
loodud – Arius. Kui Jumal oleks endast midagi ära andnud. Kui Kristus oleks Jumal, siis
Jumalast tekkimine oleks Jumalat muutnud, ta oleks ennast jaganud – Jumal ei oleks enam
tervik, ta oleks muutunud, aga Jumala eemalolek teebki temast Jumala. Seepärast eitab järsult
seda, et Jeesus saaks olla kuidagi Jumalast eraldatud. Ka väljaarenemine on mõeldamatu.
Mitte mingil juhul ei tohiks väita, et Isa ja Poeg on ühest olemusest. Poeg on esimene Loodu.
On täiuslik Loodu. Jumal pole alati Isa olnud, oli aeg, mil ta oli lihtsalt Jumal, sai hiljem
Isaks. Kui Jumalisa on muutumatu, siis poeg mitte. LOODUNA ON TA MUUTUV. Jumal
on Kristusesse armulikult jumalikkust avaldanud. Algselt prooviti regionaalsinoditega asja lahendada – Antiookias ja Aleksandrias. Kui keiser
teada sai, lähetas saatkonna, ent ka see ei aidanud. Keisri jaoks näis diskussioon mõttetu.
324/325. a toimus Antiookias veel üks sinod, kus Ariuse vastaste positsioonid tugevnesid
ning siis jõuti olukorda, kus muud polnud teha, kui pidi kokku kutsuma üleriikliku sinodi.
Arius oli ametis Aleksandrias, mis pidas end Markuse asutatud linnaks. Nikaia oikumeenilisel kontsiilil 325. a - Ariuse õpetus ja olukord kirikus - Nikaia usutunnistus - Võitlus Nikaia otsuste pärast – homoios vs homoousios (piiskop Athanasius) Enamik piiskoppe kirjutas all, oli ka neid, kelle teoloogilised tõekspidamised erinesid. Võõras
oli homoousiose mõiste.  Aastatel 340-350 tekib patiseis. Constantius saab aru, et on tüli mõistete pärast ja toob sisse
uue mõiste –  homoiosteoloogia. Isa ja Poja vahekorda peab kirja alusel iseloomustama kui
SARNAST. Sellest tehakse hiljem ka riigidogma. Ei ole olemusühtsust vaid on sarnasus. See
tekitas uue grupi esiletõusu – homoiouslik teooria – kõnelesid olemussarnasusest. Julianus Apostata võimuletulek 361. a.  VII LOENG – 22.09.2020 – MUNKLUS VARAKRISTLIKUS KIRIKUS 1.-5. sajandi munklus.


Munkluse arengut võib seostada ühelt poolt keiserliku sundreligiooni poliitikaga, mis saab 4.
sajandil alguse – eristub peakirik ja selle raames väiksemad voolud. Nii 4. sajandi kui ka 3.
sajandi munklus on nähtus, mis laias laastus on  erakutes, kloostrites ja viimaks ordudes
kindlate reeglite järgi toimuv elu, elukorraldus, Jumala teenimise vorm, kus mungad
elavad demonstratiivselt ette sellist elu, mis justkui ei ole sellest maailmast – nad on
vaimses mõttes maailmast, mida oodatakse.  Eusebius heidab pilgu kirikule ja selles sisalduvale kristlikule elule ning tõdeb, et kristlikule
kirikule ja elule on antud kaks eluvormi: üks on tavapärane, siis teisel ei ole midagi tegemist
harjumuspärasega – ei soosi abielu, ega laste sündimisi, omandi soetamist, muudab inimese
eluharjumusi, tehes seda nii, et need, kes selle eluvormi valivad, teenivad armastuse abil vaid
Jumalat   –   elavad   kehadega   maa   peal,   ent   hinged   on   salapärasel   moel   taevasse   tõusnud.
Täiusliku kristliku elu vorm. Selle kõrval eksisteerib tavalisemat laadi kristlik eluvorm, mis ei heida kõrvale kõike seda,
mida täiusliku elu vorm. Aga kristlase ja kristliku kiriku jaoks on Eusebiuse sõnul mõlemad
vormid olulised. Ta ei maini seda, et kui palju siis neid on, kes seda täiuslikku elu elavad.
Saab teha järelduse, et 4. sajandi alguseks on suure kristliku krooniku jaoks askeetlik kristlik
elu   midagi,   mis   ei   ole   dekadentlik   ega   allakäinud,   vaid   on  täiesti   auväärne   ning   kuulub
kristliku olemuse hulka.  Kui vaadata  tagasi varasematesse  sajanditesse,  siis näha, et  4. sajandi  alguses jõutaksegi
osaduskonnas toimivasse munkluse vormi. Sajand-kaks tagasi ei olnud askeetlus tingimata
kristlik nähtus. Kusagil 3. sajandil on see võtnud esimese vormi, esineb mõiste monachos –
psalmidest, kus on mainitud, et Jumal paneb üksildased elama majadesse (askeedid, omaette
elavad inimesed). See saab alguse Egiptuse ja Süüria aladelt. Sellest tuleb ka eestikeelne sõna
monastiline ehk munklik laad. Kui suureks võib distantseerumine kasvada? Kristlik askees astub 3. sajandil julge sammu –
mõtestab saabuvat maailma enda jaoks – see maailm tuuakse enese eluruumi, ehk elatakse
üksnes tulevase maailma nimel nõnda, nagu füüsiliselt juba olnuks selles maailmas. See andis
ka   selle   aluse,   kuhu   ja   miks   eralduda.   S.t   et   see   maailm,   kuhu   eralduti,   pidi   paiknema
praeguse maailma äärealadel või väljaspool seda – nii geograafiliselt kui ka kombeliselt. Seda
askeesi on võrreldud ka budistliku munklusega. 3. sajandi jooksul on võimalik selles askeesis
eristada kolme selget motiivi: 1) Eshatoloogiline – elatakse lõpule viimise entusiasmis. 
2) Jeesuse järgimine – tõlgendati omas radikaalsuses: Jeesuse katsumused.
3) Elu   evangeelium   kohaselt   –   askees   kujuneb   mõttelooliseks   lõngaks,   mis   rajab askeetliku   evangelismi   (askeetlusest   saab   jutlustatud   ja   kirjutatud   vorm,   mida
levitatakse kui eeskuju). Eremiitlus. Eremia – kõrb. Olemuselt individualistlik. Lähtuti isiklikust valikuvõimalustest.
Varakiriklik   traditsioon   oligi   muidugi   kasinusele   kutsuv,   aga   eremiitlus   arendab   välja
inimvõimete piiri, pikkides sisse gnostilisi ja eshatoloogilisi motiive. Dualism ihu ja hinge
vahel. Tähenduslik ka tagakiusude motiiv, see, et paganad valguvad kirikusse – annavad
hoobi, et askeedid hakkavad eralduma. Kogudustele mõjub see negatiivselt, sest ideaalseid


kristlasi ei ole enam iga päev silme ees. Ühtlasi tekib ka kirikujuhtide jaoks probleem, kas
eremiidi   on   ikka   õiged   kristlased,   kui   nad   ei   soovi   end   kogudusega   siduda.   Peamiseks
küsimuseks oli see, et kuidas jääda kristlaseks ja panna vastu ajastu kiusatusele – see sunnib
ka tagakiusude ajal paljusid kõrbeteekonda ette võtma.  Varasema eremiitliku munkluse kohta on mitu allikat. Historia moachorum in Aegypto (u
400),  Historia   Iausiaca  (u   419/420).   Reisikirjeldused   läbi   Egiptuse   munkade   asualade.
Selline   turism   asualadele   oli   levinud.   Selle   tulemusena   sündis   kirjanduslik   looming,   mis
mõne   jaoks   propaganda.  Kõrbeisade   tarkus  (Logos   1999)   –   kohati   legendilaadsed,   ent
samuti hingekosutuslikud mõtted.  Traditsiooniliselt on esimeseks eremiidiks peetud  Teeba Paulust  (srn u 341). On peetud
vaidlusi, kes on kõige vanem eremiit, kuid Teeba Paulus on hetkel kõige tuntum, sest tema
elulugu on üles kirjutatud. 22-aastasena läks tagakiusu eest mägedesse pakku. Selle asemel,
et   naasta,   jäi   ta   koopasse   ja   elas   seal   ligi   90   aastat,   toitudes   vaid   palmipuuviljadest   ja
allikaveest.   Hiljem   olevat   ronk   talle   iga   päev   leiba   toonud.   Teeba   Pauluse   avastas   Püha
Antonius – talle  vaatas vastu pilt, kus Pauluse külalisteks olnud vaid metsloomad.  Teise
külaskäigu ajal, u 341. aastal, oli Paulus olnud juba surnud. Tema surma kohta ka legend,
kuidas kõrbest tulnud lõvid leinasid teda ja kaevasid talle ka haua. Hea näide varakristlikust
eremiitlusest, mis kiriku mõttes tähendab armuvahendite doktriini tagasilükkamist. Selline
suhtumine 4. sajandil kirikule väga ei meeldinud, kuna eremiidid muutusid populaarseks ning
nende   juures   käidi,   mis   omakorda   õõnestas   piiskopliku   autoriteeti,   mis   omakorda   viis
munkliku reformini.  Anahoreetlus.  Anachoresis   –  tagasitõmbumine   maailmast.   Tekib   4.   sajandil   eremiitluse
kõrvale.   Sellele   eelnes   iseeneslik   areng   eremiitluses,   kus   eremiitidele   tekkisid   õpilased.
Meistrid ja õpilased – õpilased võtavad meistri elustiili üle ja nii tekivad esimesed korrastatud
munkluse   vormid,   ehk   siis   kogumid/asundused.   S.t   et   aeg-ajalt   käiakse   vanemate   juures
õpetust   saamas,   ent   muidu   elatakse   oma   koopas   vms.   Toonaseks   ajaks   oli   populaarseks
saanud   ka   eremiitidele   almuste   viimine   –   linnast   tuuakse   toitu   ja   vett,   ent   korda   selles
tähenduses, et oleks reeglid, ei ole. On lihtsalt õpetaja ja õpilase suhe. Kui tekkis kiusatus,
siis mindi õpetaja juurde abi saama. Kõige tuntumaks esindajaks Püha Antonius, kes Teeba
Pauluse eluloo kirja pani. Elas legendi kohaselt u 255-356.  Teave tema kohta jõudis meieni
noorema kolleegi poolt üles kirjutatud teose järgi – Athanasiuse  Vita Antonii.   Sellega on
öeldud, et Athanasius on sillaks Ida ja Lääne vahel – see teos jõudis ka Läände ja sai seal
Lääne munklusele suureks eeskujuks.  Antonius   sündinud   Kesk-Egiptuses   rikkasse   perekonda.   Kui   vanemad   surevad,   siis
20aastasena pärib suure varanduse ning peab hoolitsema ka noorema õe eest. Teda vaevasid
mõtted,  mida tulevikuga  peale  hakata.  Kristlikus vagaduslaadis  kirjutatud  lood rõhutavad
suurt pöördepunkti. Antonius saab aru, et peab oma turvalisest elust lahkuma – müüb kõik ja
jagab vara vaestele. Jätab ka õe maha, käib teda vaid korra vaatamas. Athanasiuse järgi oli
Antoniuse motiive mitu. Esimene motiiv Matteuse evangeelimi 6. peatükist 34. salm  Ärge
siis   muretsege   homse   päeva   pärast.  Esimeseks   katsumuseks   on   enda   lahti   rebimine
kohalikust   maailmast.   Läks   elama   vanadesse   haudadesse   (kus   toonase   pärimuse   kohaselt
elasid deemonid). Teiseks motoks  Palveta lakkamatult.  Aitab, et jõududele vastu panna ja


neid võita. Selles olukorras kohtab ta üht vana eremiiti, kes talle isaks ja õpetajaks. Kogub
tarkusi ja kogemusi ka teistelt ning saab kuulsaks – inimesed hakkavad teda külastama, mis
talle aga ei meeldi. Ta püüab lähedust vältida ja u 285. a asub elama ühte hauakoopasse. Kui
munk ei ütle oma südames: mina ja Jumal, meie oleme ainsana maa peal, siis ta rahu ei leia.
Ta ei saa ka koopas rahu. Selles olukorras Antonius murdub, rajab puuviljaaiakese, tegeleb ka
käsitööga – siit tuleb munklusesse see töötamise printsiip (II Tessaloonika kirjast – kes ei
taha töötada, ärgu ka söögu). Antonius seda hea meelega ei tee, ent lõpuks lahkub koopast.
Erakud hakkavad elama ühiselulises vormis ning pidama ühiseid jumalateenistusi.  306. a
paneb õpilased kolmekaupa elama ja on ise isa eest. Tekib ka päevarütm, esimest korda.
Hakatakse tegelema korvide punumisega, mida vahetatakse toiduainete vastu. Toonasel etapil
raamatutele hea pilguga ei vaadatud – need võisid inimese uhkeks muuta. Piiblit teati peast.
Käis kahel korral Aleksandrias. Soovis surra märtrisurma. Teine kord käis veel, 351. aastal,
kus ta käis lahutamas seda tüli aarialaste ja nikaialaste vahel. Kirjutas ka keisrile, pidas end
autoriteediks.  Anahoreetluse   juures  oluline  oma  enese pühaduse kogemine  ja  maailma  põlgamine.
Sellesse maailma suhtutakse põlgusega, olgugi et austatakse Jumala loomingut. Antoniuse
jaoks kujuneb sellest hellenistliku – teaduse, majanduse, kodanliku – maailma põlgamine,
mis   suurendab   konflikti   suurkirikuga.   Selle   konfliktiga   tegeldi   Halkedoni   kontsiilil   451.
aastal. 5. saj algul hakkas olukord kontrolli alt väljuma – mungad olid fanaatilised, liialdasid
askeesiga,   lõhuti   paganlikke   templeid   jne.   Neile   oli   omane   ka   see,   et   oma   arvamuse
läbisurumist nõuti märatsedes ja jõuga. See muutus ka üha populaarsemaks. Anahoreetide arv
oli tõusuteel. Tekib vajaduse uue organiseeritud vagadusliikumise järgi. Koinobiitlus.  Koinonia – kui kloosterliku ühiselu vorm. Eksisteerib teistega veel sajandeid
samal ajal. Rajajaks  Pachomios  (292-346), kes rajas esimese konobiitliku kloostri. Levis
kiiresti üle kogu kristliku maailma. Pachomios sündis aga paganana, sõjaväelase taustaga.
Puutus kristlastega sõjaväes kokku, nood jätsid hea mulje. Koinobiitlikus mudelis on nõuete
osa   veelgi   enam   arenenud.   Klooster   kui   sõjaväelaager,   palju   füüsilise   töö   tegemist.
Tingimused   kloostrisse   pääsemiseks:   katseaeg   kolm   aastat,   katehees   läbitud.   Esimene
klooster,  Tabennisi  klooster,   oli   see,   mida   Athanasius   külastas.   Ta   julgustas   selliseid
kloostreid veel asutama, sest mida korrastatum on klooster, seda kasulikum on see kirikule.
Pachomiosel ka õde Maria, kes rajas esimese kloostri lähedusse mitu naiskloostrit (nunn –
nonna   –  kopti   keeles   püha,   süütu).   Munga   elu   muutub   mitmekesisemaks   ja
süstemaatilisemaks. Raha teeniti endiselt käsitööga, oskuste valik muidugi laienes: naha- ja põllutööd. Tekib ka
jaotus, ühe maja elanikud teevad sama tööd. Üks päev nädalas töövaba. Mungad jagatakse
kloostris   kreeka   tähestiku   järgi.   Kõige   siiramate   munkade   maja   iootaga,   salakavalamad
mungad zeeta majja. IX LOENG – ÜLEMINEKUPERIOOD Rahvasteränne.  Impeeriumi poliitilise korra lagunemine, rändhõimude sissetung, paikseks muutumine ja nende ristiusustamine on epohhiloov sündmus nii poliitiliselt kui ka kristlikus


võtmes. Kirik liigub põhjapoole. Põhja-Aafrikas ja Hispaanias algab 7. sajandil islam peale tungima ning kirikuprovintse enda võimu alla alistama.  Tekivad germaanlikud maakirikud. Itaalia alade kirik muutub üha enam  romaniseerunud kirikuks (tekstid, eluviis, teadmine – kirik teeb seda kõike oma huvidest lähtuvalt) – kujuneb arvestaavaks   suuruseks,   kes   hoiab   roomalikku   identiteeti.   Sellega   kaasnevad   ka   ilmaliku võimu   mõttes   kirikule   antavad   uued   ülesanded.   Piiskopid   muutuvad   riikliku   halduse kandjateks. Riiklikud ametkonnad asenduvad kiriklikega. Kirikusse tekib materiaalne rikkus, tõmba   germaani   hõime   ligi.   Ka   germaanlastel   on   kirikule   üht   teist   pakkuda   –   õiguse mõistmine/mõtestamine,   ustavus,   isiklikud   omadused,   aga   ka   teatud   sotsiaalsed   ja religioossed tõekspidamised. Toimub kiriku germaniseerumine. Linnar Mäll on öelnud, et hereetikute tuleriidad on ainsad, mis keskajal valgust andsid. Kloostritest saavad keskused.  Mis toimub Idas? Seal jätkub kõik üldjoontes vanaviisi.  Sümfoonia kontseptisoon.  Keiser Justinianuse   ajal.   Kooskõla   ilmaliku   ja   vaimuliku   võimu   vahel.   Kooskõla   puhul   tuleb kindlasti tähele panna, et ilmalik võim mõistis seda üht- ja vaimulik teistmoodi. Vaimulik nägi selles riigikaitset, et kirik saaks vabalt tegutseda ja kujundada Bütsantsi avalikku ruumi. Kujutati ette Bütsants on uus Iisrael, Bütsantsi keiser kui uus Taavet. Riik aga näeb seda olukorda   teisiti.   Bütsantsi   impeeriumi   võimekad   keisrid   mõtestavad   seda   nii,   et   patriarhi ülesandeks on keisrite eest palvetada ja ilmalik võim ajab seejuures oma asja – funktsioon on riiki toetada.  Mingid TINGIMUSED, mille ma amhaa magasin. 2) Kiire rahvastiku kasv, 3) Rooma riigi nõrgenemine. 378.   aastal   toimus   märgiline   sündmus   –   Adrianapoli   lahing,   kus   keiser   Valens   sureb   ja Rooma vägi alistatakse gootide poolt. Hakatakse sõjaväge etniliselt puhastama, msi tekitab 399. a gootides ülestõusu ning Konstantinoopol võetakse mõneks ajaks enda kontrolli alla, eesotsas toonase juhi Gainasega.  Ida-Rooma on see olnud, kes Lääne-Rooma maha müüs – üks arvamus, miks idas Bütsants nii kaua püsis ja hõimudele vastu pani. Et   germaani   hõimudele   vastu   astuda,   tõid   lääne   rooma   väehjuhid   oma   leegionid   ära Britanniast Itaaliasse, mis tähendab ka maailmaajalooliselt Britannia provintsi loovutamist barbaritele. Rooma vägede juhataja Stilihov mõrvatakse ja see annab gootidele võimaluse


Roomat   rünnata.   Gootide   eesmärk   oli   saada   föderaadi   staatus,   sellest   keiser   keeldus. Tulemuseks   oli   katastroof.   410.   aastal   vallutavad   gootid   Rooma   –   see   on   esimene pöördepunkt. Ka gootide juht Alarich sureb ootamatult, mis tõmbab edasisiele pealetungile piiri ette.  Sellesse   aega   jääb   püüd  kukutada   viimane   Rooma   keiser   Romulus   Augustus  –   oluliseks eelduseks on see, et Rooma sõjaväes on germaanlaste käes ülekaal. Protsess ei toimu mitte ainult hõivamise vaid ka integreerumise teel. Kogu sellest riikide puntrast püsivam tähendus on Läänegootide omal, aga ainus pikaajaline, mis hakkab tulevikueuroopat kujundama on Frangi riik.  Kiriku jaoks oluline, sest kokkupõrge eri kultuuridega toob kaasa eri kultuuride ja poliitika kogemuse. Hõimud, kes Rooma riigi vallutasid, olid kõigele roomalikule väga vastuvõtlikud. Tavaliselt ei võeta omaks identiteeti, mis kuulub vallutatule.  Clodovechi   risitimine   498.   aastal.   See   on   roomaliku   ajalookirjutuse   jaoks   pöördeline sündmus, sest ta ristitakse katoliku peavoolu, neist saavad kristliku kiriku suurimad kaitsjad.  Mida kõikjal alati ja kõikide poolt on usutud – katoliku kiriku alus tänase päevani.  X LOENG – 13.10.2020 – PAAVSTLUSE TEKE Kui   rääkida   viiest   vanast   kirikust:   Rooma,   Konstantinoopol,   Aleksandria,   Antiookia   ja Jeruusalemma kirik (siia juurde ka Küprose kirik ja 4. saj Armeenia ja Gruusia kirikud), siis nende   puhul   kõneldakse   lugupidamisega   nendest,   kes  olid   alusepanijateks,   eriti   need   n.ö apostlikirikud. Idas on selliseid kirikuid rohkem, Läänes on ainult üks – Rooma – see kirik on seotud   nii   Peetruse   kui   ka   Paulusega,   viib   suurema   autoriteedini.   Lisaks   Rooma pealinnastaatus,   mis   viib   kõrgendatud   eneseteadvuseni.   Üheks   oluliseks   aspektiks   on piiskopinimekirjad, millega näidatakse apostelliku järjepidevust. Selle otseseks tagajärjeks see, et Rooma kiriku poole hakatakse juba 2. sajandist pöörduma, et nõu küsida. Eriti tihi oli kontakt Põhja-Aafrika kogudustega. Teine küsimus, mis Rooma tähtsust tõstab on koguduse usuline tegevus, s.h ka karitatiivne tegevus, nn „armastuse töö“. See, et Rooma kogudus suutis ja soovis teisi kogudusi toetada. Kõik   olekski   võinud   nii   jätkuda,   kui   4.   sajandil   poleks   tekkinud   kahte   pealinna.   Selle tulemuseks on rivaalitsemine ja erinevate kirikumõistete kujunemine. Rivaalitsemine toetub eeskätt   keisri   poliitikale,   mis   eelistab   Ida-Roomat   ja   Bütsantsi   ning   Konstantinoopoli kirikupead   (Konstantinoopol   on   Uus-Rooma   alates   381.   aastas).   Lääne   kirik   jäi


autonoomseks ja see mõjutas ka kanoonilist õigust – kui Idas jääb kirikuõiguslikuks vormiks riigisinod, siis Läänes võtab maad just autonoomne kirikuõigus ja selle keskmeks on idee paavstlusest. Keel ja liturgia mängivad olulist rolli, läänes on keeleks ladina keel, ühtsus võrreldes Idaga on suurem,  lisaks on oluline  Symbolum Romanum, mis on tänaseni  aluseks apostellikule usutunnistusele.  Vaatamata   sellele,   et   Rooma   apelleerib   pidevalt   sellele   eelispositsioonile,   siis   esimesel kolmel sajandil Rooma end läbi suruda ei suuda. Esimesed taotlused küll pärinevad sellest ajast. Üks selliseid on Victor I eneseteadlik kokkupõrke otsimine Väike-Aasia kogudustega 2. sajandi lõpus – kuidas tähistada ülestõusmispühasid. Teise näitena Rooma piiskop Stefanus (254-257), tema asetub donatistliku tüli keskele, apelleerib tülis tuntud kirjakohale Matteuse evangeeliumist 16:12, kus kõneldakse, kuidas Rooma kirik rajatakse apostel Peetrusele. Ka Stefanuse nõudlus ei leidnud toona üldkiriklikku aktsepteerimist. 4. sajandil on näha, kuidas keiser   Constantinusega   läheb   raskuskese   itta.   Rooma   piiskopid   ei   mängi   suurt   rolli kolmainudogma   välja   töötamises.   Nikaias   pannakse   kiriku   toimimse   eest   vastutama   just kohalikud sinodid – Idas see toimib ka tänase päevani, ent Läänes lisati Nikaia otsusele ka Serdica sinodi otsused, kus üheltpoolt toetati Nikaia õpetlikku positsiooni, ent lisati, et rolli mängib ka Rooma autoriteet. Ka   381.   a   sinod   on   oluline,   sest   seal   kinnitati   üle,   et   metropoliitide   ametitegevus   peab piirduma nende oma kirikuga, mis justkui tähendaks, et Läänel puudub autoriteet kogu kiriku üle.   Täpsustati   ka   spetsiifilisi   otsuseid,   nt   et   väljaspool   oma   kirikuid   ei   tohi   ordineerida vaimulikke, mis signaliseerib seda, et ametipiirkonnad on olulised ja nende lõikes kehtivad kirikupeade   volitused,   mitte   väljaspool   neid.   Konstantinoopolis   võeti   vastu   n.ö Konstantinoopoli eristaatust käsitlev kaanon, kus Konstantinoopoli piiskop peab saama oma austuse ja eelistuse Rooma piiskopi eeskujul, ehk kinnitatakse, et Konstantinoopol on uus Rooma. Ida alade struktuur ei jää tegelikult toetuma sellele, et iga kirik on iseseisev, sest 451. a   kontsiil   Halkedonis   otsustab,   et   Konstantinoopoli   kiriku   eriõigus   on   teostada   kirikus järelevalvet   ja   asutada   väljaspool   Rooma   riigi   piire   uusi   kirikuid.   See   kaanon   on   tänase päevani mõne kiriku jaoks risti jalus ees. Konstantinoopol on võrdne esimeste seas. Neil õigus kutsuda kokku kirikukogusid, aga sellist autoriteeti ei ole nad nõudnud, nagu nõudis Rooma.


382.   a   kutsutakse   Roomas   kokku   kontsiil.   Esialgu   soovib   kontsiili   kokku   kutsuda üldkiriklikuna riigisinodina, aga selleks puudub keisril igasugune soov. Samaaegselt sindodid Roomas ja Konstantinoopolis. Viimases arutatakse, et tuleb käituda eelmise sinodi reeglite kohaselt, Roomas seevastu kõneldakse sellest, et igasugune kohalike kirikupeade ametisse määramine   peaks   toimuma   Rooma   osalemisel.   Kõige   selgemalt   annab   selle   Roomaliku enesemõistmise edasi Rooma paavst Gelasiuse dekreet 5. saj algul: „Rooma kirik pole teistest kirikutest   esile   tõstetud   mingi   sinodaalotsuse   kaudu,   vaid   on   oma   eesõiguse   saanud evangeeliumi kaudu…“  Hakatakse üles ehitama kiriklikku aparaati, mis algul koosneb diakonitest ning on hilisema kardinalide kolleegiumi eelkäija, diakoneid on 7, pühenduvad kuriaalsele tööle. Paari sajandi jooksul   on   näha,   et   esile   tõusevad   üksikud   paavstid,   kes   hakkavad   seda   Rooma   kiriku eelisseisundit   mõtestama.   See   toimub   keskkonnas,   kus   kirik   on   sattunud   välisesse   ohtu (germaanlased!).   Paavstid  kasutavad  seda  olukorda   nii   mõnigi   kord  ära  –  nt  Innocentius esimene   (402-417),   kellele   oli   segadus   kasuks,   sest   kirik   ja   paavsti   institutsioon   saavad Rooma järjepidevuse sümboliks, mis viib kirikliku ja poliitilise tähtsuse tõusuni.  Leo I Suur (440-461). Valitsusaeg jääb Halkedoni kontsiili aega. Rooma kuuria asub selle kontsiili   suhtes   kohe   eitavale   seisukohale.   Seda   on   ka   kirikuloolaste   poolt   peetud skismaatilise lahkumineku verstapostiks, kus üks kirik toetub selgelt kontsiili 28. kaanonile ning   teine   kirik   oma   universaalprimaadile.   Tuleb   rõhutada,   et   tegu   oli   süstemaatilise paavstiga.   Oskab   oma   seisukohti   paremini   põhjendada,   s.h   ka   piibellikult.   Sellisest kõrgendatud   eneseteadvusest   lähtuvalt   nimetab   ta   iseennast   kristluse   õpetajaks   (vicarius Christi). Väga usin ja edukas skeemitaja, kes oskab poliitilisi olukordi ära kasutada. Pärast seda kui Idas on aastakümneid vaieldud, leitakse Leo kiri, mis on teoloogilist hästi selgitav (kristluse mõlemad loomused). See tõstab aga ka läänekiriku autoriteeti, samas jääb alles terve hulk kirikuid, mis seda dogmat ei aktsepteeri (Halkedonieelsed/monofüsiitlikud kirikud nt Kopti kirik). Gelasius I (492-296). On nn „kahe mõõga teooria“ väljaarendaja. Väga teenekas liturg.  Symmachus  (498-514).  Tema  ajal   formuleeritakse   põhimõte,   et  paavsti  üle   ei  saa   ükski inimene   kohut   mõista   (avaldatakse   502.   aastal).   Samal   aastal   hakatakse   Rooma   piiskopi asemel   kirikupead   nimetama   paavstiks.   Esimene   Rooma   kirikupea,   kes   hakkab   jagama peapiiskoppidele palliume. 


Justinianuse   kirikupoliitika   Rooma   üle.   Room   kui   au-primaat  (alates   536).   Keiser Justinianuse   ajal   peetakse   edukaid   lahinguid   idagootidega.   Poliitilistel   põhjustel   hakkab keiser   oma   asevalitsejate   kaudu   valitsema   mitte   ainult   ilmalikult   Itaalia   üle   vaid   ka vaimulikult paavstluse üle. Justinianuse jaoks on paavstid samavõrra autoriteedid kui kirikute patriarhid – ei erista üht positsiooni teistest. Kõneleb küll au-primaadist, aga see on ka kõik. Näide, kui nõrk võib üks paavst olla on  Vigilius  (537-555). Vigilius on lihtsalt tööriistaks keisri käes, Lääne ja Ida suhteid varjutab kolme kapiitli tüli, keda Justinianus soovib hukka mõista (tahab monofüsiite üldkiriku ja riigiga lepitada). Põhjustab skisma Õhtumaa aladel, ehk siis Vigiliuse omaenda aladele jäävad kirikuprovintsid ütlevad temast lahti. See skisma kestab kuni 7. oikumeenilise kontsiilini ja toob kaasa Läänes täiesti uue patriarhaadi tekke, selleks on Aquileia piiskop. Märgiline see, et 555. a allutab Justinianus keiserliku dekreediga igasuguse ametisse nimetamise Roomas (s.t et paavsti surma korral tuleb teavitada keisrit ning uue valik peab toimuma keisri heakskiidul). Kui Vigilius sureb saab ametisse keisri mees  Pealgius I  (556-561). Kuni 568. aastani, kuni langobardid Itaalia vallutavad, jääbki paavstitool keisri paavstitooliks. Selline suhtumine jääb paika kuni 9. sajandini, kus leiti, et kõik, mis Läänes toimub peab heakskiidu saama Idas. Gregorius Suur  (elas 540-604). Pontifikaat 590-604. Laseb ehitada  Roomas ümber oma vanemate paleest kloostri. Seal, esialgu askeedina, seejärel diakonina. Temast saab paavst Pealgius II nõunik ja asjur. 579-585. a viibib legaadina keisri õukonnas Konstantinoopolis. Kui   Pelagius   II   sureb,   siis   valitakse   Gregorius   rahva   heakskiidul   paavstiks.   Teda   on   ka munkpaavstiks nimetatud. Vahekord Konstantinoopoliga ei ole pilvitu. Pannakse ametisse aklamatsiooniga. Kinnitus viibib, sest Gregorius ei suhtu Konstantinoopoli patriarhi piisava auga.   Patriarh   kannab   tiitlit   oikumeeniline   patriarh   –   välismaailmaga   suhtlemisel   justkui kõneisik.   Gregorius   pole   nõus   patriarhi   oikumeenilisena   tunnustama   ja   ei   kasuta   mitte primaadinõudlust, vaid ütleb, et on tagasihoidlik Peetruse järgija (peegeldub ka tema nimes – cervus cervorum Dei). Kes tahab olla teiste ülem, peab olema teiste teenija. Gregorius rõhub pastoraalsele karismale, vaimulikule indentiteedile, mille tähtsaimaks tagajärjeks on raamat vaimulike   elukorraldusest   ehk  pastoraalreeglistik.  Hingehoiukäsiraamat,   mille   ta paavstiameti alguses koostab. Kirjeldab, milline peab olema see, kes karjaseameti enda kanda võtab, vaimulike eluviisid, jutlustamine, lõppeb kokkuvõtliku manitsusega alandusele.  XI LOENG – 15.10.2020 – KESKAEGNE MUNKLUS LÄÄNES


Vaidlus,   kust   pärineb   Õhtumaine   munklus.   Ei   ole   pääsu   ida   mõjust   –  võrsumise   tees. Eksisteerivad külg-külje kõrval ja toetuvad samadele põhimõtetele, kuid idamunklus lihtsalt vanem ja annab impulsse Läände. Võrsumise teesi kõrvale toovad Lääne uurijad teise teesi, Lääne munklus omandab 4./5. sajandil Idast iseseisva näo. Munklusest kujuneb olulisim faktor, mis vormib järgneva aja vaimset kiriklikku elu – annab palju misjonäre ja teolooge. Gallia munklus 4.-5. sajandil. Munklus 4. sajandi lõpus on väga lõdvalt seotud, elati küll kollektiivselt, ent siiski eraklikult. Püha   Martin  kultiveerib   esimesena   teadlikult   omaette   institutsionaalsusega   askeetide asundust Gallias. Martinil sõjaline taust, ent ristimise järel lahkus sõjaväest ning asus õppima. 371.   a   valitakse   ta   Toulouse’i   linna   piiskopiks.   Gallia   munkluse   vaimne   isa/juht.   Tema eluloost Vita Martini, kujuneb eeskuju. Oluliseks saab Marmoutier’i klooster.  Gallia kaguosas tekib omaette keskus. Peamiseks asualaks saab Rhone’i jõe org. Lerinumi kloostri rajas  Honoratus.  Ta oli riigiteenistujate perest pärit. Kloostreid nimetatakse sageli põgenike   kloostriteks,   sest   pealetungivate   germaanlaste   eest   põgenevad   aadlikud kloostritesse.   Omakorda   hakates   seal   tooni   andma,   mis   tähendab,   et   neist   kujunevad võrdlemisi   rahulikud   paigad   ja   teiseks   lõppeb   Lääne   munkluses   vastuseis   teadusele   ja kultuurile.   Aristokraatlik   mõtlemine   kloostrimüüride   vahel   kujundab   Lääne   munklusest sellise vaimse ja akadeemilise suundumuse. Honoratus reisis palju ning õppis tundma ka idamunklust,   ent   kujundas   enda   kloostri   ümber   ning   lihtsalt   ei   kopeerinud   varemnähtut. Lerinumi   kloostri   puhul   on   kord   ja   omavaheline   läbikäimine   oluliselt   rangem: vastuvaidlematu   kuulekus   abtile   on   tingimus,   mis   Lerinumi   kloostri   tüüpi   kloostreid iseloomustab,   mungad   tegelevad   enda   sisemise   distsiplineerimisega.   Töötamine   oli   ka ülesanne,   ent   neis   kloostrites   tegid   raskemaid   töid   sageli   kloostriorjad.   Reeglid   on   üsna kained – pikemaid paastusid ja väliseid askeese lubatakse vaid vanematele munkadele, et algajad endale liiga ei teeks. Vanemad mungad elavad tavaliselt ka erakutena. Tehakse vahet munkade vanusel ja kogemusel ning ka idakiriku munkluses oli see üsna sagedane. Lerinumi kloostritüüp levib ka põhjapoole – Iirimaale, Briti saartele, ning ka idapoole – Šveitsi ja sealt edasi. Johannes   Cassianus.  Sai   mungaks   Betlemmas.   Koostas   esimese   mungaks   olemise üldkäsitlusjuhendi.   Johannest   on   nimetatud   läänemunkluse   varaseimaks   teoreetikuks,   kes koondab oma mõtted 12st raamatust koosnevasse paketti, millest neljas esimeses annab ta


põhjaliku programmi, kuidas mungana elada ja ehkki see ei ole reeglistik vaid idamunga normatiivne   usupraktika,   siis   see   kirjeldus   on   Õhtumaise   munkluse   jaoks   esimene universaalselt kasutatav reeglistik. Johannese reeglitel on oluline roll Benedictuse reeglite kujunemisel. Peamine tähelepanu suunatud sellele, kuidas munk võitleb kaheksa pahe vastu: mõõdutunde  puudumine,  mittekasin  eluviis,  ihnus, viha, kurbus, loidus, auahnus,  kõrkus. Kirjeldab kõigi psühholoogilisi iseärasusi ning annab praktilisi nõuandeid nende ületamiseks (eeskätt palvelised, kuid sinna juurde kuulub ka piht). Lisaks toob sisse põhimõtte, et mitte ainult maine maailm pole kiusatuseks, vaid kiusatuseks võib olla ka kirik „Üks munk peab naise ja piiskopi eest põgenema“. Ta ei ignoreerinud kiriku autoriteeti, ega astunud selle vastu, vaid ta soovis munkade elu organiseerida korrastatult, kontaktis kirikuga, et kirik ei domineeriks, ent side kirikuga oleks olemas. Tegeleb ka patu- ja armuõpetusega. Esindab seni   pelagiuslikku   väidet,   et   patusus   pole   kaasasündinud,   vaba   tahe   pole   täielikult   maha surutud ning Jumalik tahe ei pruugi sellele eelneda.  Flavius   Cassiodorus.  Hüüdnimi   senaator.   See,   kes   on   suur   kloostrirajaja   –   Vivariumi klooster. Vivariumi klooster hakkab süvendatult tegema teadusliku uurimustööga. Seal oli kaasaja suurim raamatukogu. Kloostrisse seatakse sisse skriptoorium, kus hakatakse tekste ümber   kirjutama.   Selline   kirjutamise   töö   ja   kloostrikoolide   rajamine   on   taustaks   ka Benedictusele. Benedictuse reeglid.  5. sajandil leidub gürovaage, hulkuvaid munki, kes käivad kloostrist kloostrisse, kuid ei ole paiksed. See päädib sellega, et kirik peab oluliseks munkluse korrastamist. Seda tehakse 506. aastal   Agde   sinodil.   Õhtumaise   munkluse   normiks   saab   paigal   püsimine,   suundumine koinobiitlusele. Tuleb mängu Benedictus, kes on Monte Cassino kloostri abt. Reeglid saavad tuntuks täna Greogorius I, kes Benedictust kiidab ja tema reegleid oluliseks peab. Üle kogu kiriku saavad need reeglid üldkehtivuse alles 9. sajandil, kui võimule saab Karl Suur, kes hindas Benedictuse tööd.  Benedictus hakkas munki jaotama: 12 munga gruppi, millest igaühes oli 12 munka. Neid järgijaid oli palju, seetõttu hakkas rajama kloostreid, millest Monte Cassino oli tegelikult viimane. Ta täiendas reegleid vastavalt vajadusele, et tekiks piisavalt üldine, ent täpne vorm, et ühe munga elu korraldada. Sealt tuleb ka mungareeglite pikkus – 73 peatükki. Lisaks on seal jumalateenistust ja kloostri kõrgemat korda puudutavaid reegleid.  Palvetajatöö – ora et labora – palveta ja tööta, on munkluse alusnormiks. 


Frangi riik. Merovingide   dünastia   ja   Clodovechi   pöördumine   rajavad   tugeva   kristliku   aluspõhja Euroopale. Esialgu on raskuskese Loode-Gallias. 468. aastal alistab Roomaliku asevalitseja ja asub  Gallia  ala  tervikuna  valitsema.  497.  aastal  sõdib  ta   alemannidega  ja   asuala  laieneb veelgi. Sellesse aega jääb ka Clodovechi pöördumine. Ühest küljest põrkub germaanlaste maailm kristliku maailmaga. Germaanlastel on vereõigus olulisel kohal, mis aga ei olnud kristlusega kooskõlas, seetõttu ei toimunud pöördumine kergekäeliselt. Oli vaja imet – lahing alemannidega – Clodovechi armee esialgu põgeneb, viimases hädas pöördub kristliku Jumala poole abipalvega, alemannid põgenevad ja lahinguõnn pöördub. Clodovech sai kinnitust, et tugevam Jumal on temaga. Kuningas vajas ka teistkordset imet, et rahvas oleks kristluse vastuvõtmisega nõus, muidugi see ime ka sündis – kõigepealt kuningas ja tema järel ka kogu rahvas.  Riik   on   see,   kes   dikteerib   religiooni   vabaduse.   CLodovechi   on   nimetatud   uueks Constantinuseks.   Frangid   jäävad   küll   sajanditeks   ikkagi   ristitud   pagantakes.   Clodovechi ristimine   annab   surmava   hoobi   teistele   germaani   hõimude   arusaamadele   kristlusest. Kõigepealt   alistatakse   läänegoodid,   kes   surutakse   Hispaania   aladele,   on   oluline,   et   sinna vahepeale – Põhja-Itaalia ja Šveits – kus asusid burgundid, suudetakse samuti rakendada frangilikku kirikumudelit. Mõnikord nimetatakse seda ka gallo-frangi mudeliks. Iseloomustab kahte vormi, mis kokku saavad, s.h Gallialik vorm on senine riigikiriklik Rooma kristluse kord (piiskoplik kord). Kuuendal sajandil on see võrdlemisi levinud, kasutusel on ka ladina keel. See tähendab, et ühes läänegootide ja nende mõju kadumisega kaob ka rahvakeelne jumalateenistus   ning   domineerivaks   saab   ladinakeelne.   Teine   pool   mudelis   on   frangilik mudel – maakirik. Ehk et sinodid ei ole puhtalt kirikusisesed üritused, vaid toimuvad kuninga kutse peale, kuningas kinnitab kõik otsused jms (sisuliselt sama, mis oli Rooma keisril). Need kaks süsteemi ühendatakse – struktuur gallialikust ja õigused (ilmaliku võimu) frangilikust mudelist.  Toimub kiriku riigistamine. Päris ilma kirikuõigusteta see ei sünni, võideldakse, asüüliõiguse eest. Kirikule tuleb anda tegus vorm ja vundament. Kirik nõuab igavese õndsuse eest maad – saab teha annetusi hinge päästmiseks. Kulmineerub 750. aastal nn Pippini kingitusega. Oluline, et lisaks kuningavõimule tugevneb ka aristokraatia, mis hakkab ühtsust pärssima. Riiki hakatakse jagama, ei suudeta end kehtestada ühe ja autoriteetse juhina, sest kohalik


aadelkond haarab üha rohkem võimu. Alates 7. sajandist hakkab kasvama institutsioonina majordoomuste amet. Tekib merovingide ja karolingide konkurents. XIV LOENG – 27.10.2020 – 9.-11. SAJAND KUI PÖÖRDEPUNKT KIRIKU JA RIIGI SUHETES Mida tihedam on riigi ja kiriku vaheline suhe, seda vahetumalt ka riigi tõusud ja mõõnad kirikut mõjutavad.  Rooma kiriku pime ajastu (pornokraatia ajastu 904.-935. a). Karolingide aja lõpp. See viitab sellele, et Rooma püha tool on langenud territoriaalpiiskopkonna tasemele – on kaasatud kohalikku   võimuvõitlusesse.   Piiskopitooli   üle   võitlevad   kohalikud   Itaalia   aadlisuguvõsad. Paavstlus kriisis, mis on jätnud kiriku võimust alles riismed ning taandanud ta autoriteedist – paavstlus jäänud ilma keisrivõimu toest. 9. saj lõpul ja 10. saj algul on paavstlus turbulentses olukorras,   ametis   on   sajandivahetusel   19   paavsti,   nende   seast   6   mõrvati.   Mõned markantsemad näited: paavst Formosus, kellele peeti laibasinodit – laip kaevati välja, võeti paavstirüü seljast, riietati ilmiku kombel, mõistetati kohtus süüdi, raiuti maha kaks sõrme ja maeti võõraste haudade vahele. Stephanuse ametijärglane Theodorus lasi Formosuse laiba välja õngitseda jõest ja austustega matta, enne kui ta maha võeti paavstitoolilt. Simoonia.   Kiriku   ja   riigi   suhete   tihenemine   tekitas   olukorra,   kus   vaimulikud   hakkasid kuuluma kõrgema riigiaparaadi hulka. Sageli oli nii, et enne oldi ametnik ning alles siis saadi vaimulikuks (abielud enne vaimulikuks saamist jms). Karolingidel oli kaks põhjust, millega vaimulikke eelistati:  vaimulike kõrge haridustase ning aspekt, et neil polnud järeltulijaid. Karolingide   ajastu   lõpus   oli   aga   kõik   vastupidiseks   pöördunud   –   vaimulikud   hakkasid abielluma, et neile usaldatud vara kuidagimoodi pärandada.  Enne piiskopiks saamist pidi vaimulik olema munk, s.t, et ta ei saanud abielus olla. Paavia riigi sinod aastal 1022, eesotsas paavst Benedictus VIII sõnasatab, et kirikuvarasid on vaja tagasi. Peapõhjuseks ongi kiriku vaesumine. Tuntakse muret, et preestrid abielluvad. Preestrid eelistasid kirikule oma lähikondlasi – ilmalik ja kiriklik võim hakkavad astuma ühte jalga – mõlemal probleemiks, et vaimulikud abielluvad. Kirikus oli ka hääli, kes arvas, et peaks läbi suruma seaduse, et piiskoppide lapsed peaks seadsuse järgi lugema kiriku juurde kuuluvaiks, et nende vara ja staatus kuuluks kiriku kätte. See ei leidnud toetust, sest samal ajal, seoses varaküsimusega, oli tõusnud ka tsölibaadinõudest kinnipidamise küsimus. Kirik kohtas selle poliitika maksma panemisel omaenese ridadest ägedat protesti – Piiblis ei ole


ridagi   tsölibaadi   kohta,   väideti   ka   seda,   et   apostlite   abielutus   on   väheste   väljavalitute pühadus. Reformimeelsed paavstid suutsid ka oma tahtmise läbi suruda – seetõttu ongi seda aega aastatuhande vahetuse järel hakatud nimetama reformpaavstluse ajaks.  Tähtsaimana peab peatuma paavst Gregorius VII-l. Tsölibaadinõude kõrval oli probleemiks ka   simoonia.   Sellega   tegelemisega   alustati   juba   enne   Gregorius  VII-t,   et   vabastada   kirik altkäemaksu nõiaringist, see põhjustas riigi ja kiriku suhtes negatiivseid tagajärgi. Probleem seisnes   selles,   et   kirikul   õnnestus   altkäemaksule   viltuvaatamisel   välja   vihastada   hulk ilmalikke valitsejaid – kui hakati kõnelema vajadusest simooniast priiks saada, siis tõusis küsimus, kellel on üldse õigus vaimulikke ametisse nimetada.  Investituuritüli –  kellel on õigus anda üle kirikuametikandja tunnused.  Paavst   Gregorius   VII   on   läinud   ajalukku   kui   kõige   suurema   konflikti   vallapäästja. Kõneldakse gregoriaanlikest reformidest, mis hakkavad 11. saj keskpaigas katoliku kiriku elu mõjutama   ning   kestavas   kusagil   12.   saj   I   veerandini.   Greogorius   ei   olnud   esimene reformpaavst. Hakkab suhtlema piiskoppidega üle kogu riigi, määrab ametisse paavstlikud legaadid. See, et paavst teeb n.ö oma asjaks kirikuasjade korraldamise, on reformpaavstluse üheks   instrumendiks.   Paavsti   esindajad   on   nuntsiused.   1050.   a   paiku   tekivad   Itaalias ülestõusud, millest tuntuim on 1057. a toimunud Ataaria ülestõus Milanos, mida juthisid üks diakon   ja   aadlik.   See   on   osa   suureast   rahvaliikumisest,   kus   madalam   klass   tõuseb   üles kõrgvaimulike vastu. Tõustakse üles kirikliku korruptsiooni vastu. Ilmikud hakkavad muret tundma   oma   hingeõndsuse   pärast,   Greogorius   kutsub   üles   ilmikuid   mitte   vastu   võtma armulauda   abielus   vaimulikelt.   1059.   a   sinodil   tõstatati   (LAteraani   kirikukogu?)   üldisem põhimõte, kus kõnedli kirikuvabadusest. Selle all ei peeta silmas absoluutset vabadust, vaid vabadust ilmalikust võimust ja selle sekkumisest. Selleks ajaks oli paavstiks  Nikolaus II. Hildebrandi   mõju   olevat   selleks   ajaks   sedavõrd   kasvanud,   et   Lateraansinodi   ajal,   oli Hildebrand   üks   suundaandvamaid   mõjusid   kirikus.   Ilmselt   just   tema   eestvedamisel   võeti vastu otsus, mis põlgab luksuslikku elu. Oluline sinod, sest võetakse vastu ka paavsti valimise dekreet. Dictatus Papae XV   LOENG   –   29.10.2020   –   SUUR   SKISMA   1054.a,   RISTISÕJAD, VAGADUSELU


Suur skisma.  Võtab kokku sajanditepikkuse lahkukasvamise. Ida- ja Lääne-kirik olid küll võrsunud   ühest   tüvest,   ent   juba   hiljemalt   Lääne-Rooma   langemisest   elanud   erinevates kultuuriruumides ning riiklikes moodustites. Säärased ida ja lääne vastuolud pidid viima ka lõpliku ühtsuse katkemiseni – 1054. aastal. Võtmetähtsusega on ristisõjad. 11. sajandi lõpul algavad   ristisõjad,   mille   käigus   tungivad   Lääne-Euroopast   rüütlid   jmt   Idakiriku territooriumile, kuhu hakatakse asutama oma kiriku jurisdiktsiooni kuuluvaid piiskopkondi jm struktuure – lõhub mõlema kiriku suhted lõplikult. Skisma lõpetatakse alles 1965. aastal. Lääne poolt on reformpaavst Leo IX ja tema legaat Konstantinoopolis – kardinal Humbertus di Silva Candida ning Ida poolt on seotud nõrk Bütsantsi keiser Constantinus IX ja jõuline patriarh Miikael I. Kirikliku võimu esindajad on kartlikud Lääne mõjude suhtes. Otto I 951. a oma sõjakäigul Itaaliasse oli abiellumisega võtnud üle ka Lõuna-Itaalias Langobardi Itaalia kuningavõimu ja 962. a krooniti Otto Rooma keisriks, ta soovis võimu kogu Lõuna-Itaalias. Itaalia idaosas oli aga endistviisi ka Bütsantsi asuala. Selle tulemusena tekkis kriis. Miikael patriarhina on sügavalt põlglik Lääne suhtes – Lääs elab läbi paavstluse allakäiku. Küsimus, kas armulaual hapendatud või hapnemata leib – idapool tembeldatakse hapendamata leiva kasutamine tagasi judaismi (hereesia), see jõuab 11. sajandi keskpaigas sellise kokkupõrkeni, et patriarh käsib ladinlaste kirikud kinni panna, kuna kasutatakse vale leiba.  Ilmalike küsimuste lahendamiseks saadab Leo Konstantinoopolisse oma legaadi. Humbertus jõuab kohale ning on keisri suhtes hästimeelestatud, patriarhi suhtes aga mitte. Pärib patriarhi käest aru ladinavastaste aktsioonide kohta ning nõuab, et patriarh tunnistaks Rooma kiriku primaati, keelab kasutada mõistet oikumeeniline (sest ta ei saa kõneleda kogu kiriku eest, Rooma ju primaat). Humbertus lahkub ning kinnitab  16. juulil 1054. a Konstantinoopoli Hagia   Sophia   altaril   dokumendi,   milles   sarjab   Miikaeli   ning   kuulutab   välja  anathema. Miikaeli süüdistatakse ka simoonia soosimises ning nõuab ladinlaste uuestiristimist. Viimaks öeldakse, et ka usutunnistuses eksib idakirik. Osa süüdistustest muidugi alusetud.  Patriarh   kutsus   kokku   sinodi   ning   andis   vandebulla.   Ka   lääneinimesed   pandi   vastu kirikuvande   alla.   See   ei   tähenda   kohest   osaduse   katkemist   kirikute   vahel.   Otsesõnu hukkamõist puudub. Kui rangelt vaadata, siis esimesel bullal, millega Humbertus tüli lõkkele lõi, ei ole üldse seaduslikku tagatist, sest Leo IX oli selleks ajaks juba surnud ja kanoonilise õiguse kohaselt olid legaadi volitused peatatud. Kolme ülejäänud patriarhaati ei mainitud üldse. Etteheited asetusid sellise pikemaajalise lahkukasvamise konteksti.


Ristisõjad. Poliitiliselt tähendas see seda, et juba 1088. aastal oli Bütsants sunnitud Rooma sõjaväest abi paluma – Bütsantsi ründasid seltžukid, kes ongi ristisõja käivitajad. See abi Lääne poolt tuli. Ida pidi selles küll pettuma,  sest asendati  senised kiriklikud struktuurid uutega   või   loodi   paralleelstruktuurid   ning   1204.   a   vallutati   IV   ristisõja   ajal   ka Konstantinoopol. Lääne appitulek ei olnud sugugi vaid abi, vaid seal oli mängus omahuvi, mida realiseeriti nii kirikupoliitiliselt kui ka sõjaliselt.  Vaimuliku võimu tugevnemine juba Greogriuse ajal, näitab regnumile koha kätte, on see punkt, kus katoliku kirik kogeb kõrgkeskaegset kõrgemat pilotaaži, sest sellist välist hiilgust pole kirikul ei enne ega ka hiljem olnud. I ristisõja algus iseloomustab seda hästi. Põhjuseid erinevaid: maa saamine, lunastus, pühade paikade külastamine jne jne. XVI LOENG – REFORMATSIOONI EELKÄIJAD XVII LOENG – 12.11.2020 – REFORMATSIOON Algse  korra taastamise   idee  ei  ole  16.  sajandi  ega  Martin  Lutheriga  seotud  nähtus,  vaid printsiip, mis on kogu ajaloo vältel olnud olulisel kohal. Ecclesia semper reformanda – kirik on pidevas uuenemises. Kui rääkida reformatsioonist, siis tegu on küll uuendusega, ent see uuendus leitakse pöördumises algse poole. Soovitakse taastada algkristlikud tavad, taas avastada lätted, kust kristlus on alguse saanud. See toetub kristlikule põhiprintsiibile, et algus ja   lõpp   peavad   omavahel   kattuma,   ehk   siis   hetk,   kus   me   praegu   oleme,   peaks   kattuma hetkega, kus kristlus alguse sai – need peaksid olema võrdpildid. Kõik see, mis sinna vahele jääb on kihistus, millesse suhtumine peab olema kriitiline.  Kiriku   uuenemine   institutsionaalsel   moel   on   varasemalt   olnud   munkluse   kanda   –   kiriku vagaduselu ja teoloogilise mõtte uuendajad ja värskendajad. Reformatsioonieelsed   sajandid   –   vajadus   uuenemise   järele   oli   ilmne   nii   ilmikute   kui   ka vaimulike seas, ainus, kes vajadust ei tajunud oli Rooma kuuria, kes elas kirikliku välise hiilguse   taastamise   ajas.   Kirik   oli   läbi   teinud   reformikontsiilide   perioodi   (konstanzis   ja baselis). Saksamaa olud olid teised. Linnakodanlus hakkas nõudma ka vaimulikkonna käest rangemat vagaduslaadi,   sealsetes   linnades   oli   väga   palju   vaimulikkonda.   Reeglina   olid   nad alatasustatud ja viletsa haridusega. Inimesed muretsesid oma hinge heaolu pärast ja hakkasid vaimulikelt ka seda nõudma. See eristab Saksamaad ka Inglismaast ja Prantsusmaast, kus tõuseb 15. sajandil esile teine tendents – tsentraliseerimine, absolutism.


Detsentraliseerituse ja absolutismi vahele jääb Habsburgide dünastia imperialism. Tekivad rahvuslikud alged. Etnosümbolism – meil on biloogilise rahvsluse varasemal astmel ühesugused müüdid ja sümbolid, mis aitavad rahvuslikku identiteeti uusaega, kus tekib n.ö modernistlik rahvus.  Palverännakud Santiagi de Compostelasse, Montsant Michel. Kirikule kõrgkonjunktuuriaeg.  Saksamaal ei ole näha ühtki populaarset piiskoplikku hierharhiat reformatsioonieelsel ajal. Piiskopid   reeglina   aristokraadid,   kel   vähene   vaimulik   haridus,   variatiivsus   suur   –   on territooriume, kus 30% vaimulikest kõrgharidusega (ei pruugi olla teoloogiline haridus). Luterlik   reformatsioon   kestab   1517-1555  (lõpeb   Augsburgi   usurahuga).   I   faas   – indulgentsitüli   1517-1521,   Rooma   kiriku   algatatud   protsess   luteri   kiriku   vastu.   II   faas   - Tekivad esimesed remormatsioonirühmitused, Šveitsis Zvingly? Tekib ka nn reformatsiooni vasaktiib, spiritualistid, ristijad. III faas 1525. a kui talupoegade ülestõus Saksamaal. IV faas kuni   1530.  a  konsolideerumise  faas  –  evangeelse   maakiriku  algus.  V  faas  1530-1546/47 reformatsioon levib eeskätt just Saksamaal ning hakkab levima ka Euroopa põhja- ja idaosas – reformatsioon linnadesse jõuab juba varem. VI faas kuni 1555. a, kui puhkeb Šmalkaldija sõda, lõpeb augsburgi usurahuga. AUgsburgi usutunnistus pärit juba 1530. aastast. Konfessionaalne ajastu 1555. a alates.  Martin Luther sündis 1483. aastal. Talupoegadest esivanemate perre. Isa oli vasetööstuses ning liikus talupidamisest  hoopis uude valdkonda, mis tähendas, et Lutheril  oli võimalik omandada hea haridus. Erfurti kloostris õpib seitset vabat kunsti. Temast saab munk, sest elab läbi pöördumise, mis on lihtsalt šokielamus – ta liigub ühest linnast teise, satub äikesetormi kätte ning ühtäkki kardab oma elu eest. Selles olukorras ta tunneb, et peab astuma kristluse kohtunikutooli   ette,   sellises   hingelises   seisundis   ei   olnud   ta   valmis   seda   tegema, surmakogemus oli vahetu, mistõttu tundis, et peab end ette valmistama, et kristluse kohtu ette astuda. Sellele järgneb ka reformatoorne avastus, kus ta jõuab reformatsioonis kinnitunud õpetusliku   tuumani.   1507.   a   kevadel   pühitsetakse   Erfurti   toomkirikus   preestriks,   misjärel asub õppima teoloogiat. Juba 1511. aastast hakkab ka ise loenguid pidama Johannes von Satupitzi  algatusel.  1512.  a  lähebki  Luther   doktorantuuri.  Ühtaegu  on  ta  nii  preester  kui munk, samal ajal jätkates oma õpinguid Wittenbergis. Enne, kui doktoriõpinguid alustab, käib ta 1510-1511. a Roomas. Saksa Augustiinlaste klooster andis Lutherile oluliselt vabama keskkonna, kus mõelda, tegu oli küllaltki noore orduga. 1513. a hakkab loenguid pidama,


tõlgib Piiblit. Pauluse kirjad ja loengute andmine aitavad tal reformatoorse teoloogia leida. Pöördumine toimus Wittenbergi kloostri tornis (WCs) XIV LOENG – 17.11.2020 – REFORMATSIOONI JÄTK Meeldetuletus.   Algus   indulgentsitülist.   Rõhuasetus   liigub   sellele,   kuidas   inimene   saab päästetud. Indulgentsitüli   puudutab   Peetruse   indulgentsi,   mis   mõeldud   Püha   Peetruse   basiilika ehitamiseks Roomas. Antakse Lutheri asuala kuurvürstidele täita, s.t et sõlmitakse lepingud, kui palju peab indulgentse müüma ning millised trahvid kaasnevad, kui seda norm ei täideta jne. Selline maine ja praktiline küsimus. Annab välja jutluse rahva jaoks indulgentsikriitika kohta, levib kiriesti ja mõjub hulkadele. 1518. a saksa dominiiklaste juhtimisel alustatakse Lutheri suhtes ketserlusprotsessi. Luther kutsutakse   Rooma,   kuhu   ta   peab   ilmuma   60   päeva   jooksul.   Kuurvürst   Friedrich   Tark saavutab selle, et juurdlus jätkub Saksamaa pinnal, s.t et Luther kuulatakse oktoobris 1518 üle Augsburgis. Seal ilmneb a) Lutheri salgamine, et kiriku varandus on identne Kristuse ja pühakute teenetega. Indulgentsipraktikas tavaline, et seda nähti  kui hüvitist Kristuse ja pühakute   ülemääraste   teenete   eest,   Luther   oli   selle   vastu.   Sama   moodi   saab   selgeks  b) sakrament kui selline ei ole see, mis õigeks mõistab, vaid õigeks mõistab üksnes usk. Luther oma vaadetest ei loobu vaid jätkab kirjutamist.  Sakramenditeoloogia on hiliskeskaegsele katoliku kirikule oluline. See on instrument kiriku käes,   mis   on   päästevahend.   Kogu   seda   vaidlust   saadab   küsimus   kiriku   majanduslikest hüvedest, sest sakrament on tulus sissetulekuallikas.  1518.-1520. aastani protsess Lutheri vastu peaaegu, et seisab, ilmalikel põhjustel: uue keisri valimised, alles 1520. a antakse kiriku poolt välja vandeähvardusbulla. Rooma kiriku kord oli selline, et kirikuvande alla panek ei toimunud kohe, vaid kõigepealt ähvardati ja anti 1 aasta, et meelt parandada. Luther ei kavatse seda teha. Selle asemel, 10. dets 1520. aastal leiab Wittenbergis aset võrdlemisi vastuoluline sündmus, kus Luther ja tema kaaskondlased põletavad kaotliiklikke köiteid ja vandebulla eksemplar samuti. Uusaegses kirikuajaloos on see üksjagu kaalukas, kuna sellest saab märk, negatiivne märk. Raamatuid põletatakse ka hiljem.  1817.   aastal   toimub   Saksamaal   kolmesaja   aasta   tähistamine   luterlikust   reformatsioonist. Tähistatakse suure festivaliga oktroobris, sellest kujuneb üks identiteedi alustala. 


Peale   raamatute   põletamist   heidetakse   Luther   katoliku   kirikust   välj.a   Sama   aasta   mais kogunem   Wormsi   riigipäev.   Kiriklikule   vandebullale   järgneb   ka   riigivanne   –   Luther kuulutatakse lindpriiks.  Saksa riigis ei ole jõudu, kes suudaks Lutherit kontrollida ja kinni võtta. Luther leiab kaitset ja hakkab kirjutama. Luterlik reformatsioon on ilmselt maailma ajaloos esimene pöördeline sündmus,   mida   kaasaegsete   kommunikatsioonivahenditega   ellu   viiakse.   ÖLutheri   teoseid paljundatakse, levitatakse ning Luther 1520ndatel vaidelb – kirjalikud disputatsioonid, mida suuliselt kaitstakse. Luther on kirglik ja osav retoorik. Arendab   risti   teoloogiat,   liites   kokku   õigeksmõistva   õpetuse   ja   ristiteoloogia.   Kõneldes, kuidas peale pattulangemist ei ole inimesel vaab tahet, on vabadus üksnes kurjaks. Läheb edasi ing kõnelbe, kuid kahtlemine enese võimettes võib anda mõistmise Kristuse armust (ristiteoloogia tuum). 1519. a Leipzigi disputatsioon, kus arutletakse paavsti ja kontsiilide autoriteedi üle. Lutherlit väide, et nii paavst kui ka kontsiilid võivad eksida, mis saab temavastases protsessis oluliseks argumendiks. Tõestatud punkt, kus luterluse ja katoliikluse eklesioloogias tekib lõhe. Leipzigi   disputatsioon   toob   aga   uusi   liitlasi.   Võidab   enda   poole   humanistid,   kes Madalmaades jaŠveitsis innukad. Rõhuasetus pisut teine – tahtevabaduse küsimus. Oluline see,   et   humanistide   ringidest   tulevad   mitmed   luterlikud   reformaatorid,   eesotsas  Philipp Melanchton. Lisaks hakkab Luther palju kirjutama. 1520.   aastal   ilmub   olulisi   jutlusi   jm   tekste:   jutlus,   mis   kõenelb   headest   tegudest,   mida peetakse reformatoorse eetika varaseks peamiseks dokumendiks, kus Luther näitab 10 käsu alusel uut usu ja heade tegude vahekorra määratlust. I ja ülim heategu on usk kristlusesse.  Samal   aastal  esitab   ta  reormatoorse  programmi,  rebib  maha  katoliku  kiriku  kolm   müüri: vaimuliku   võimu   ülimuslikkus   ilmaliku   ees,   pühakirja   tõlgendamine   üksnes   paavsti meelevallas, konsiliaarne kord. Luther leiab, et ristimise läbi on kõik kristlased vaimulikus seisus,   mida   tuntakse  üldpreesterlusena,  see   annab   luteri   kirikus   suurema   vabaduse jumalasõna kuulutamiseks, alustades sellest, et jumalasõna võib kuulutatud või jutlusevormis teha ka ilmik.  Kontsiili   kokkukutsumine   laieneb   ilmalikus   reformatsiooniprogrammiks,   mille   kohaselt peaks likvideerima nii kirikuriigi, tsölibaadi ja ka kerjamise. Selle asemel peaks kirik tegema plaanikohase vaeste hoolekandega ja parandama oma haridussüsteemi. Vahe protestantliku ja


katoliikliku Euroopa vahel kirjaoskuses on hiiglaslik. Protestantlikud maad on peajagu üle oma lugemisoskuse poolest. 20.   sajandiks   on   see   tasakaalustanud,   seoses   ka   poliitilise   korra   ja   üldise   ühiskondliku arenguga,   kuid   see   vahekord,   milline   on   üldine   ühiskondlik   areng   ja   kirjaoskus,   siis lõunapoolsetes on phtmoodi ja põhjapoolsetes riikides teistmoodi. Nt Venemaal viiakse 1897. a läbi I rahvaloendus, kuulus fakt, kuidas eestlased on kõige kõrgema kirjaoskusega rahvas kogu Venemaal. 1520.   aastal   tegeleb   Luther   ka   sakramenditeoloogia.   Sakramenti   defineerib   läbi   Jumala tõotuse   ja   inimese   usu.   Jumala   tõotus   sõna   kinnitatakse   märgis,   mis   on   sakrament,   mis edendab   usku.   Seetõttu   nimetab   luther   sakramenti  nähtavaks   sõnaks   –  verbum   visible. Vaatab üle sakramentide arvu ja ütleb, et sakrament saab olla vaid kristluse poolt seatud, sellele   lisandub   väline   märk,   seetõttu   on  piibellikud   sakramendid   ainult   ristimine, armulaud ja ka meeleparandus (meeleparandus hiljem ei ole eanm osaks). Kristlus   on   armulaua   elementides   kohalolev,   aga   ta   rõhutab   justnimelt   seda sakramenditõotuse   sõna,   ehk   seda   nähtavat   sõna.   Ta   on   vastu   sellele   katoliiklikule armulauaõpetusele, mis toetus põhimõtteliselt kolmele printsiibile: a) ilmikutele karikat ei antud,   said   ainult   armulaualeiba,   b)   oli   kogu   missa   armulaua   tõttu   ohvriiseloomuga,   c) transsubstantsatsiooniõpetusele   (kõneleb   sellest,   et   armulauas   juhtub   nii,   et   armulaua nähtavad elemendid vein ja oblaat säilitavad oma kvaliteedi, aga saavad armulauas juurde jumaliku kvaliteedi). Kui mõtleme nt protsessina, kui lumi sulab ja temast saab vesi, siis selle transsubstantsiatsiooni järel säilib nii lume kuju kui ka toimub protsess, et lumest saab vesi = mõlemad säilivad. LOL – Luther heidab prügikasti ja asetab rõhu hoopis teisele. Kõige   olulisem   erinevus   selles,   et   mis   saab   armulaua   elementidest   pärast   armulauda? Katoliku kirikus on selleks eraldi ese – tabernaakel. Toetub arusaamale, et kui armulaud on pühitsetud, siis elemendid säilitavad oma kvaliteedi. Luterlikus kirikus on traditsiooniliselt olnud arusaam, et armulaua elementide pühitsus kehtib täpselt selleks ajaks, kui armulaud aset leiab ning armulaua elemendid pühitsust hiljem edasi ei kanna. Lutheri ilmalik ja ristiinimest puututav materjal.  1520. a hilissügisel esitab ta traktaadi ristiinimese vabadusest, seal sedastab, et ristiinimene on samaaegselt kõigi asjade vaba isand ja alluv sulane. Ehk siis luterlik õpetus, mille kese on õigeksmõistuõpetus, esitatakse sisemise ja välise inimese vahelises pinges. Üheltpoolt rõõmus, vahetu ja sellisena saab usklik inimene osa   kõikidest   kristluse   hüvedest.   Samal   ajal   on   paneb   ta   oma   patu   ebaõigluse   ja   häbi


kristlusele – sisemine dimensioon. Toetudes usule ja selle tõttu on inimene vaba kõikidest vagadest tegudest. Teine   suund   on   samamoodi   Piibli   põhine.   Katoliiklusega   pidevad   konfliktid,   pidi   oma positsiooni konsolideerima. Leiti sõnalise inspiratsiooni teema, mis väljendab arusaama, et Piibel on sõnaliselt inspireeritud ning inspiratsioon ja ilmutus on need, mis pühakirja meieni toovad. Kui ma seda inspireerituna, usu silmadega loeme, siis Piibel avaneb meile õigel moel. See tähendab, et annab hoopis laiemad võimalused Piiblit ühiskonnaelus rakendada. Me ei selekteeri välja ainult seda kitast normi, vaid näeme seda kui laiemat alust. XV LOENG – 19.11.2020 – REFORMATSIOON vol III Saksamaa   territooriumil   patiseis   vürstide   tõttu,   kes   olid   valitsemises   iseseisvad,   kuigi vasallivanne oli antud.  Rändjutlustajad olulised. Luther annab kinnituskirju. Jõuavad linnadesse ja tekib olukord, kus raad ranget seisukohta ei võta usuküsimuses, küll aga huvitab teda see, kas jutlustajad on tõepoolest luterluse esindajad või soolapuhujad. Seetõttu pöörduvad linnad Lutheri poole, et kinnitusi küsida. Luterluse   territoriaalne   ülestõus.   Luther   jätkuvalt   kirjutab   ja   tõlgib,   mitte   ainult   n.ö õpetuslikel teemadel, vaid ka kiriku sotsiaalsest uuenemisest, aga ka kiriku välisest korrast. Sellega tegelevad ühtmoodi innukalt kõik reformaatorid. S.t tegeldakse missakorraga. 1524. a antakse välja 1. koguduse lauluraamat. 1526. a on pärit Saksa missakord, mis toetub missa vormelile, kuid kus on suur rõhk pandud jutlusele. 1527. a märtsis läheb Luther Wittenbergi tagasi.  LOENG 01.12.2020 – KONFESSIONAALNE AJAJÄRK VAATA LÜHIKOKKUVÕTET! 

Document Outline

• USUS.01.069 KRISTLUSE AJALUGU
  • I LOENG – 01.09.2020 – Sissejuhatus. Kristluse põhimõisted, periodiseering, teemad.
    • Kristliku kiriku jaotumine
    • Kristliku kiriku uurimine
    • Ajaloo jaotamine
  • II LOENG – 03.09.2020 – EELLUGU
    • Kristliku kogukonna eripära ja iseloom. Kus koos käidi.
  • III LOENG – 08.09.2020 – KRISTLUS ROOMA RIIGIS KUNI 4. SAJANDINI. TAGAKIUSAMISED, GNOSTITSISM, MONTANISM. VAIMULIKUAMETI KUJUNEMINE.
  • V LOENG – 15.09.2020 – AUGUSTINUS JA TEMA TÄHENDUS KIRIKULOOS (TEGELT MITTE)
  • VII LOENG – 22.09.2020 – MUNKLUS VARAKRISTLIKUS KIRIKUS
  • IX LOENG – ÜLEMINEKUPERIOOD
  • X LOENG – 13.10.2020 – PAAVSTLUSE TEKE
  • XI LOENG – 15.10.2020 – KESKAEGNE MUNKLUS LÄÄNES
  • XIV LOENG – 27.10.2020 – 9.-11. SAJAND KUI PÖÖRDEPUNKT KIRIKU JA RIIGI SUHETES
  • XV LOENG – 29.10.2020 – SUUR SKISMA 1054.a, RISTISÕJAD, VAGADUSELU
  • XVI LOENG – REFORMATSIOONI EELKÄIJAD
  • XVII LOENG – 12.11.2020 – REFORMATSIOON
  • XIV LOENG – 17.11.2020 – REFORMATSIOONI JÄTK
  • XV LOENG – 19.11.2020 – REFORMATSIOON vol III
  • LOENG 01.12.2020 – KONFESSIONAALNE AJAJÄRK