Rääkida tõtt (satja) Hoiduda seksuaalelust (brahmatsarja) Võtta ainult seda, mida antakse (asteja) Vabastada end inimestest, kohtadest ja asjadest (aparigraha) Hiljem lisandus veel kuues tõotus: hoiduda söömisest pärast pimedaksminekut. Ilmikud Ilmikud annavad väiksemad tõotused ehk anuvrata`d. Inimene oleks taimetoitlane ega peaks ametit, mille juurde kuulub elu tahtlik hävitamine, näiteks küttimine või kalapüük. Ilmik võib kultustalitusi sooritada kas templis või kodus. Viis ülimat olendit Idealiseeritud kujud, kellest lähtuvad dzainismi askeetlikud põhimõtted. Kõige kõrgemad: arhatid ehk "väärikad", keda tuntakse ka tirthankara`tena. Teisel kohal: vabanenud hinged siddhad, kes elavad puhta õndsuse seisundis maailma katusel. Kolmandal kohal: vaimsed õpetajad, kes juhivad munkasid ja nunnasid.
Kogu totaalse kunstiteose idee. Hiljem ta pettus Wagneris. Provotseeris tollal levinud antiigi käsitlust. Manduv ja moraliseeriv sõnadevool. Seab vastamisi kaks erinevat loomisprintsiipi, mis üksteist tasakaalustavad: apollooniline luulekunst ning dionüüsiline poolus. Dionüüsiline pool on justkui joobes olek ning apollooniline on justkui unenägu. Taargiline eluhoiak on joobumus. 534 eKr – Thespis. Poolmütoloogiline tegelane. Suurte dionüüsiate ajal oli esimene ilmik, mittepreester. Tuli vankriga, mille äärelaudadest sai moodustada lava. Thespise kunst = näitekunst, Thespise rüü = teatrikostüüm. Teater tänapäevases mõistes tekkis läbi Thespise. Kuigi on arvatud, et laulik Arion andis tragöödiale kuju. Erinevate linnriikide rivaalitsemine on eriarvamuste põhjuseks. Ta astus kooriga dialoogi kangelase või jumala rollis. Esimene pühitsemata inimene, kes võttis omale õiguse jumala kehastamiseks. Aristophanes – kuulsaim komöödia kirjanik (
kohustus ta jahvatada vilja ainult oma isanda veskis ja pärast selle eest maksta, selleks võeti talupoegadelt vanu käsikive ära. See näitab, et talupajale ei tulnud palju kasumit ekskaja tehnilistest uuendustest. Ta oli kirjaoskamatu, oma usunditega, must − teda peeti rohkem loomaks, kui inimeseks. Sotsiaalses ja poliitilises plaanis pidi tavaline keskaja inimene alluma ülematele: prelaatidele, kui ta oli vaimulik või kuningale, senjöörile juhul kui ta on ilmik. Intellektuaalses ja vaimses plaanis pidi ta alluma eelkõige Piiblile. Vaadeldes tavalise talupoega igapäevast elu, on näha, et me läksime nendest edasi kultuurses plaanis. Kuid aga vaadelda nende tundeid ja eesmärke, nad jäid suures osas samaseks. Meid huvitavad tänapäevani samad mured: kuidas päästa oma hinge ja mis sellega saab pärast surma ning kuidas hoida oma pere ja armastust. Kirjandus Jacques Le Goff, Keskaja Euroopa kultuur, Tallinn 2001.
Budistlikud reeglid hoiatavad alkoholi eest, sest need põhjustavad tähelepanematust. Et mitte kahjustada elusolendeid, on paljud budistid taimetoitlased ja osa varaseid munki ei kasvatanud endale isegi mitte vilja, sest kündmine võis mullas elusolendeid kahjustada. Kuna Buddha juhendeid võib ilmikutel raske järgida olla, peavad budistid tavaliselt munkade ja nunnade eluviisi isetu elu parimaks näiteks ega eelda, et keskmine ilmik peaks neid täielikult järgima. EKSISTENTSIAALSED KÜSIMUSED KANNATUS Buddha õpetuse keskseks teemaks on kannatuse probleem. Ükski teine usund või filosoofia ei ole sellele nii põhjalikult keskendunud. Lääne inimesele võib Buddha õpetus tunduda üsna trööstituna: ,,Sündimine on kannatus, vananemine on kannatus; lein, kaebus, meelepaha ja rahulolematus on kannatus, ka soovitust ilmajäämine on kannatus
Selle kannatuse pühjustab inimene endale ise nende võitmiseks peab ta leppima kannatustega, arusaama kannatuse olemustest ja alles seejärel meele arendamise teel saab ta hakata nendest üle olema. -) Meditatsioon ehk mõtlus ainukene viis, kuidas inimene saab oma meelt puhastada. Inimene mõtleb keskendunult ainult ühele asjale ja seeläbi meel tühjeneb. * Kogudus ehk sangha. Koosneb ilmikutest ja munkadest (munk bhiksu; nunn bhiksuni). -) Ilmik on andnud kolmekorda varjupaiga tõotuse, ehk öelnud, et läheb buddha, dharma ja sangha kaitse alla budistide usutunnistus. Ülesanne on toetada templeid ja kloostreid ning üksteisi kutsutakse õdedeks ja vendadeks ehk on oma olemuselt võrdset. -) Mungaks võib anda inimene tõotuse, kui saab 20 aastaseks. Ta otsib mõne vanema munga, elab tema juures, õpib temaga koos ja ajab pea kiilaks (nii mees, kui naine) ja elatakse kerjusena (bhiksu on tõlkes kerjus)
ohverdusrituaale. Usu mõtteviisi iseloomustab karma-õpetuse usk uuestisündide ja maailmaajastute ringlevasse taaskordumisse, mille puhul käesolevas elus tehtud teod saavad järgmisestes oma tasu. Usk on väga mitmelaadiline ning selle usu puhul eristatakse kolme eripära: 1. Usk ei ole rajatud, vaid ta on alguse saanud loodususunditest. 2. Ta ei tunne kindlapiirilisi dogmasid(pühad tõed) 3. Ta on puht Indialik ilmik ning usutakse, et eriaegadel tekivad eriõpetlased, kes räägivad erinevates probleemidest. Tänu hinduismile on tekkinud Indias kastisüsteem s.o range sotsiaalne jaotumus, mida ei ole suudetud tänaseni likvideerida. Kõige vanem religioon, millel ei ole konkreetset loojat, panteonis palju jumalaid.(aluseks Aasia loodususundid) Maailma suuruselt 3. religioon. Pilet 12 1. Laulev revolutsioon, Eesti taasiseseisvumine Eesti taasiseseisvumine saab alguse 1987. a 23
Samal aastal esitab ta reormatoorse programmi, rebib maha katoliku kiriku kolm müüri: vaimuliku võimu ülimuslikkus ilmaliku ees, pühakirja tõlgendamine üksnes paavsti meelevallas, konsiliaarne kord. Luther leiab, et ristimise läbi on kõik kristlased vaimulikus seisus, mida tuntakse üldpreesterlusena, see annab luteri kirikus suurema vabaduse jumalasõna kuulutamiseks, alustades sellest, et jumalasõna võib kuulutatud või jutlusevormis teha ka ilmik. Kontsiili kokkukutsumine laieneb ilmalikus reformatsiooniprogrammiks, mille kohaselt peaks likvideerima nii kirikuriigi, tsölibaadi ja ka kerjamise. Selle asemel peaks kirik tegema plaanikohase vaeste hoolekandega ja parandama oma haridussüsteemi. Vahe protestantliku ja katoliikliku Euroopa vahel kirjaoskuses on hiiglaslik. Protestantlikud maad on peajagu üle oma lugemisoskuse poolest. 20. sajandiks on see tasakaalustanud, seoses ka poliitilise korra ja üldise ühiskondliku
riiki tema silmis. Ta andis välja palju seadusi, millega vaimulikel keelati osaleda näiteks hobuste võiduajamisel või näitemängudel. Eriti valvsalt jälgiti, et piiskopid ei rikuks korda ja nende ametile seati ühe rangemaid piire. Seda kroonis 553. aastal välja antud Justinianuse novell, kus pandi paika täpsed piiskopi valimist puudutavad reeglid. Kandidaadil pidid olema laitmatud elusviisid, piiskopiks ei tohtinud saada kurjategija, samuti ei tohtinud kandidaat olla ilmik ega olla abielus, pidi tulema vaimulikust seltskonnast, lese puhul vaadati, kas oli ainuke naine tal olnud, samuti ei tohtinud tal olla konkubiine. Kui kandidaat oli olnud abielus, siis ei tohtinud tal olla järeltulijaid (et tal ei oleks soovi maad pärandada). Nõuti õpetuse head tundmist, ametit ei antud raha ja kinkide eest. Samuti pidi piiskop omal territooriumil elama ja ei tohtinud sealt lahkuda kauemaks kui 1 aasta.
Osa tunnistab protsessioonlikku ?????? Preester =prespüter. Diakon pole õigust armulauda jagada. Piiskop õigus preestreid määrata. Paavstil ka piiskopi pühitsus aga rohkem õiguseid. Kardinal diakon, kardinal preester, kardinal piiskop. Ajalooliselt kardinalid Rooma ja selle lähikonna vaimulikud, Rooma kirikute diakonid, preestrid ja piiskopid. Hiljem nimi säilis ka mujal. Salakardinalid Venemaal ei kuulutatud oma kardinali staatust, et ei tekiks sellepärats probleeme. Ilmik vaimulikkond pole ilmalikud vaid tegutsevad ilmas, mitte kloostris. Ordu vaimulikud regulaarvaimulikud ehk mungad (ordo =kord). Mungad annavad mungatõotuse, alluda Ordu distsipliinile. Mõned preestrid on mungad aga kõik mungad pole preestrid. Kõik ordu vaimulikud ei ela kloostris, nt sõjaliste ordude liikmed, kerjusmunga ordud, toomhärrade ordude liikmed. Tänapäeval on enamus munkadest preestrid. Vaimulikkonna eesotsas on paavst, kes on Rooma piiskop
kahest suurest sõjast raskeima Teise Maailmasõja lõppu ning Hiroshimat kirjutab Jung: ,,Kuid kaasaegse inimese jaoks on lood hoopis teised. Me oleme üle elanud nii kuulmatuid ning sokeerivaid asju, et küsimus, kas sellised asjad on mingil moel lepitatavad pildiga heast Jumalast, on muutunud põletavalt päevakohaseks. See pole enam probleem, millega tegelevad teoloogiliste seminaride eksperdid, vaid üleilmne religioonialane luupainaja, mille lahendamisele isegi minusugune ,,ilmik" teoloogia alal saab ning vahest isegi peab andma oma panuse." (JUNG 2002:119) Kõike eelpool nimetatut arvestades peaksime eneselt küsima: kas traditsiooniline kristlik käsitlus heast ja kurjast on piisav või peaksime oma dogmaatikat ning maailmanägemist laiendama ning edasi arendama? Kui kristlik kuulutus pakub taolistele küsimustele piisavalt häid selgitusi, siis miks on nii vähe inimesi seda pühapäeviti kirikus kuulamas? Nii jõuame
annaabi.ee 
