19.SAJANDI JA 20.SAJANDI ESIMESE POOLE RAHVUSLIK LIIKUMINE (1)

Loo Keskkool
19. SAJANDI JA 20. SAJANDI ESIMESE POOLE RAHVUSLIK LIIKUMINE
Referaat
Autor:
Klass: 11
Loo 2011

Contents

1.Sissejuhatus 2
2. Sisu 4
* oskusi majandada valda * õppisid esindajaid leidma/ valima * õppisid koosolekuid pidama *õppisid kohut mõistma *õppisid oma huve kaitsma 5
Esimene Eesti üldlaulupidu toimus 1869. Aastal Tartus ja see kasvatas eestlaste kokkukuuluvustunnet ja andis jõudu ning julgustas tulevikuks. 5
Venestamise Kahju eestlastele: *haridustase langes * vähenes nende kaasrääkimine oma maa asjades * kultuuri areng pidurdus 6
*sõjakohtud mõistsid palju vabameelsed eestlased süüdi, nende karistuseks oli näiteks peksmine, vangistus ,sunnitöö, surmanuhtlus. 6
*Paljudel tuli Eestis põgeneda, selleks oli sunnitud ka näiteks Päts. 6
* suleti tähtsamad ajalehed 6
2.1 Kultuuritegelased 7
Kokkuvõte 15
Kasutatud allikad: 15
Lisad 16

1.Sissejuhatus

19. sajandi Eestlaste eluolu ei olnud kuigi nii hea kui ta juba 20 sajandi alguseks oli. Eestlaste kasuks hakati looma seaduseid mis soodustasid eestlaste heaolu. Eesti esimene talurahvaseadus, manitses talupoegi kokkuhoidlikule majapidamisele ning lubas neil omada vallasvara . Talupoegadele anti võimalus maad osta ja olla iseenda peremees . Talupojad hakkasid vähehaaval moodustama ise seisust . Loodi vallakogusid ja vallakohtuid et olla kindel et talupoegi vääralt ei kasutataks ning et talupojad ise ei täidaks alla koormise normi.
Hakati kirjutama ajalehti sellistelt suurtelt tegijatelt nagu Konstanitin Päts ja Johann Voldemar Jannsen . Loodi Eesti Kirjameeste Selts mis tegeles eestikeelse kirjasõna väljaandmisega, eriti tähtsaks peeti õpikuid ning eesti rahvaluule kogumise ja avaldamisega.

2. Sisu

Balti kubermangude elanikkonna enamiku moodustasid eestlased ja lätlased. Valitsev elanikkonnagrupp oli baltisakslased – ligi 5% rahvastikust. Lisaks neile veel juute , venelasi, rootslasi jt. Enamik elas maal, linnades oli ülekaalus saksakeelne elanikkond. Balti suuremad linnad olid kubermangukeskused Riia, Jelgava ja Tallinn. Tsaarivõimu esindasid kindralkuberner ja kubermanguvalitsused. Nikolai I ajal piirati kirikuseadusega luteri kiriku eesõigusi, kogu impeeriumis sai ametlikuks usuks vene õigeusk. Tartu ülikoolis püüti ametliku asjaajamiskeelena kehtestada vene keelt. Rüütelkondade ja linnade omavalitsusele tuginev Balti erikord püsis ja isegi tugevnes .
1802.a Eesti esimene talurahvaseadus, manitses talupoegi kokkuhoidlikule majapidamisele ning lubas neil omada vallasvara. Talupojad said talukoha põlise kasutamisõiguse tingimusel et kõik koormised ja maksud mõisa heaks on täidetud. Määrati kindlaks eesti ja läti talupoegade koormised ning piirati mõisnike kodukariõigust. Järgmiseks vabastati talupojad pärisorjusest (eestimaal 1816, kuramaal 1817 ja liivimaal 1819a). talupojad ei olnud enam mõisnike omand vaid moodustasid vaba talurahvaseisuse. Maa jäi aga mõisnike ainuomandiks ja talupoeg pidi seda rentima ja selle eest tasuma teotööga( teorent ). Talupoegade liikumisvabadus jäi piiramatuks ja neile anti perekonnanimed . Liivimaal 1849a ja eestimaal 1856a algas üleminek teotöölt raharendile ning talude päriseksmüümine talupoegadele. Talurahvareformidega pandi alus iseseisva ja majanduslikult mõtleva peremehe kujunemisele.
Talurahvaseadustega ja pärisorjuse kaotamisega hakkas mõisa kõrvale kujunema talurahva kui seisuse enda omavalitsus – vallakogukond. Loodi vallakohtud, mis lahendasid talupoegade omavahelisis riiu- ja varanõudeasju, jälgisid koormiste täitmist ning määrasid väiksemaid karistusi. Magasivili – talupoegade endi kogutud vili, mis oli ühises aidas. Magasivilja sai kasutada ikalduse ja nälja korral. Mõisnike kontrolli alt vabanes talurahva omavalitsus alles pärast 1866.a vallareformi. Mis seisnes selles et talurahvas valis valla volikogu ja ametimehed
* valla eesotsas oli vallavanem ning tal oli eelarve
*eelarvet käsutas volikogu

Talupojale andis omavalitsemises osalemine:

* oskusi majandada valda
* õppisid esindajaid leidma/valima
* õppisid koosolekuid pidama
*õppisid kohut mõistma
*õppisid oma huve kaitsma

1840.a algul tabas eesti- ja liivimaad viljaikaldus ja näljahäda, samal ajal levisid kuuldused et venemaal antakse kõigile soovijaile tasuta maad. Talupojad uskusid naiivselt et keiser on valmis nende olukorda parandama, kuid mõisnikud on selle vastu, see vallandas 1845.a lõuna-eesti ja läti alal massilise usuvahetusliikumise, mille käigus astusid 60 000 eesti talupoega vene õigeusku, millega lootsid saada maad ja vabaneda teokohustusest. Kui nad aga maad ei saanud, oli pettumus suur kuid uuesti usku vahetada enam ei saanud. Tsaarivalitsus nägi õigeusu levitamises vahendit impeeriumi äärealade venestamiseks ja Balti erikorra murendamiseks.

Esimene Eesti üldlaulupidu toimus 1869. Aastal Tartus ja see kasvatas eestlaste kokkukuuluvustunnet ja andis jõudu ning julgustas tulevikuks.

Kohalik talupojakultuur hakkas järjest rohkem muutuma euroopalikuks kirjakultuuriks. Üheks tähtsamaks baltimaade vaimuelu keskuseks ning õppe- ja teadusasutuseks kujunes Tartu Ülikool, mille avamise järel hakkas kohalik haritlaskond kiirelt kasvama. Tõusis ka talurahva haridustase. Esimene eestikeelne ajaleht „Tarto maa rahwa Näddali-leht“. Üha enam hakkas ilmuma rahvakeelset kirjandust.
Rrahvaasemikud jagunesid kaheks leeriks ja nende leeride nõudmised olid sellised:
mõõdukad-eesti keelele nõuti suurema kasutusõiguse andmist
radikaalid-nõudsid demokraatlikku vabariiki,keeldusid maksude maksmisest ja sõjaväkke minemisest

Venestamise Kahju eestlastele: *haridustase langes
* vähenes nende kaasrääkimine oma maa asjades
* kultuuri areng pidurdus

1905.a revolutsioonisündmused:
* korraldati streike ja miitinguid
* nõuti demokraatlike vabadusi ja talurahvale maaandmist.
*osaleti oktoobri üldstreigis
* Eestis rahva tulistamine koosoleku ajal Uuel turul.
1905. a revolutsiooni otsesed tagajärjed olid :

*sõjakohtud mõistsid palju vabameelsed eestlased süüdi, nende karistuseks oli näiteks peksmine, vangistus ,sunnitöö, surmanuhtlus.

*Paljudel tuli Eestis põgeneda, selleks oli sunnitud ka näiteks Päts.

* suleti tähtsamad ajalehed

Kultuur Majandus

*1906.a loodi Tartus esimene * loodi mitmed ühistud: maasika - , piima-,
maaparandusühistud.
eestikeelne gümnaasium.
* 1902 .a asutati esimene Eesti pank .
*1907.a loodi Eesti Kirjanduse Selts.
* 1909.a loodi Eesti Rahva Muuseum

2.1 Kultuuritegelased

Johann Voldemar Jannsen 16. mai 1819 – 13. juuli 1890 oli eesti koolmeister ja rahvusliku liikumise juhte.
Jannsen sündis Vana-Vändra vallas. Ta töötas nii kantori, hiljem ka köstri ja alates aastast 1838 koolmeistrina Vändra köstri- ja kihelkonnakoolis. 1850 kolis Pärnusse, kus kuni 1863. aastani oli Pärnu Ülejõe vallakooli õpetaja. Tema kirjanduslik tegevus algas vaimulike laulude tõlkimisega. Kokku sisaldasid tema kolm avaldatud teost kokku 1003 laulu koos viisidega, neil oli ja on eesti vaimulikus kirjanduses oluline koht. Et hõlbustada laulukooride tööd, andis Jannsen 1860. aastal välja ka ilmalike laulude kogu "Eesti Laulik ". Tema loomingus on siiski peamised küla- ja ajalooainelised jutud.
1857. aastal asutas Jannsen esimese korrapäraselt ilmuva eestikeelse nädalalehe Perno Postimees ehk Näddalileht, mis ilmus Pärnus aastatel 1857– 1886 . Lisaks Postipapale aitas lehe ilmumisele ka kaasa Friedrich Wilhelm Borm. Jannsen toimetas Pärnu Postimeest aastatel 1857 – 1863. Ajaleht väärtustas tugevalt eestlaste rahvustunnet ja väärikust, samas pakkus vaesele talupojale teavet maailma kohta. Pärnu Postimehe esimese numbri avaluuletuses pöördus Johann Voldemar Jannsen esmakordselt senise " maarahva " asemel "Eesti rahva" poole, olles üks esimesi haritud eestlasi, kes julges oma rahvaga ühtekuuluvust niivõrd julgelt tunnistada. 1880. aastal haigestus Jannsen afaasiasse, ta suri kümme aastat hiljem 13. juulil 1890 Tartus.
19. sajandi teisel poolel levinud teooria, mille kohaselt Jannsen oli sakslaste poolt ära ostetud, et ta oma ajalehes Eesti Postimees kirjutaks sakslastele meelepärast juttu , leidis hiljem ka kinnitust: Voldemar Miller leidis Balti aadli arhiivist materjale regulaarsete toetussummade maksmise kohta Eesti Postimehele. Jannsen püüdis rahvuslikku liikumist ja baltisakslasi lepitada, ent 1870. aastate Eestis polnud see ilmselt enam võimalik. Nii jäi talle külge eestlaste reeturi maine, mida ilmselt tegelikult ei väärinud.
Jannsenite perekonna maja Tartus Tiigi tänaval hävis II maailmasõjas, kuid säilinud on nende aeda istutatud "Koidula tamm".
Jakob Hurt 22. juuli 1839 – 13. Jaanuar 1907 oli eesti rahvaluule- ja keeleteadlane , vaimulik ning ühiskonnategelane.
Õppis Himmaste küla- ja Põlva kihelkonnakoolis, 1853–55 Tartu kreiskoolis ja gümnaasiumis ning 1859 –64 usuteadust Tartu Ülikoolis sai 1886 Helsingi Ülikoolis dr. phil. kraadi. Oli 1865–66 Hellenurmes A. T. von Middendorffi perekonna koduõpetaja, 1868–72 Kuressaares ja Tartus gümnaasiumiõpetaja, 1872–80 Otepääl ja 1880–1901 Peterburis eesti Jaani koguduse pastor.
Alustanud juba üliõpilasena Õpetatud Eesti Seltsis ja Vanemuise seltsis ühiskondlikku tegevust, osales juhtivalt eesti rahvusliku liikumise suurüritustes. Esindas 1870–83 Eesti Aleksandrikooli peakomitee ja 1872–81 Eesti Kirjameeste Seltsi presidendina rahvusliku liikumise mõõdukat suunda ning sattus tugevasse vastuollu radikaalse Carl Robert Jakobsoni ja tema pooldajatega. Taotles emakeelset kooli ja rahvahariduse edendamist. Taandus 1880. aastate alguses ühiskondlikust tegevusest ja pühendus teadusele.
Kirjamehena propageeris Hurt uut kirjaviisi ja korraldas tagajärjekalt eesti kirjakeelt, avaldas uurimused "Die estnischen Nomina auf -ne purum" ja "Eesti sõnadest -line lõpuga" ning artikleid ste-lõpuliste kohanimede, partiklite ehk ja või jm. kohta, abistas Ferdinand Johann Wiedemanni Eesti-Saksa sõnaraamatu koostamisel ja andis välja selle 2., täiendatud trüki. Ajaloo alalt avaldas ta "Pildid isamaa sündinud asjust", milles on kasutanud rohkesti rahvaluuleainest.
Hurda peateened on eesti rahvaluule kogumine ja teadusliku publitseerimise algatamine. Ise alustas ta kogumist 1860, saanud äratust kodukohast ja "Kalevipojast". Rahvaluule kogumist korraldas Hurt EKmS presidendina ja hiljem iseseisvalt; rakendas rahvaluuleteaduses esimesena vabatahtlikke korrespondente. Aastast 1871 avaldas ta selleks ajalehtedes 11 põhjalikku juhendavat üleskutset, 1888 ilmus "Paar palvid Eesti ärksamaile poegadele ja tütardele", milles ta selgitas rahvaluule žanreid ja kogumise tehnikat .
Mälestussambad Jakob Hurdale asuvad Põlvas ja Tartus.
Jakob Hurda bareljeef asub Otepää kirikus.
Carl Robert Jakobson 26. juuli 1841 Tartu – 19. märts 1882 Kurgja ) oli eesti ühiskonnategelane, publitsist , kirjanik ja pedagoog .
Jakobson elas noorpõlves Tormas ning sai alghariduse isalt ja kohalikus kihelkonnakoolis. Aastatel 1856–1859 õppis ta Valgas Cimze seminaris .
Aastatel 1859– 1862 oli ta isa järglasena Torma kihelkonnakooli õpetaja. 1862 läks ta Torma mõisniku ja pastoriga vastuollu ning lahkus sellelt ametikohalt. Aastast 1864 töötas ta kooli- ja koduõpetajana Peterburis. 1865 omandas ta saksa keele ja kirjanduse alal gümnaasiumi ülemkooliõpetaja kutse.
Jakobson osales Eesti Kirjameeste Seltsi ja Eesti Aleksandrikooli rajamise organisatsiooni asutamises ja tegevuses, olles alates 1870. aastast Eesti Aleksandrikooli peakomitee liige.
1874 ostis Jakobson Vändra lähedal Kurgja talu, millest ta kavatses teha näidismajapidamise. Samal aastal korraldas ta Vändras Eesti esimese künnivõistluse. Jakobson valiti Pärnu Eesti Põllumeeste Seltsi ja Viljandi Eesti Põllumeeste Seltsi presidendiks. Neis seltsides pidas ta põllumajandusealaseid teadmisi ja uuendusi tutvustavaid ning rahva majanduslikku ja õiguslikku seisundit käsitlevaid kõnesid ja esitas põllumajanduse edendamise kava.
Aastast 1878 toimetas Jakobson Viljandis ajalehte Sakala. Tema lähemad abilised toimetuses olid Jaak Järv ja Jakob Kõrv. Ajaleht kritiseeris kehtivat agraarkorraldust, aadlivõimu ja seisuslikke asutusi ning taotles ajakohaseid reforme, samuti nõudis rahvakooli vabastamist kiriku hooldusest. See tõi kaasa konflikte eestlastest kirikuõpetajatega ja lõpuks rahvusliku liikumise mõõdukamate tegelaste kaugenemise Sakalast. Konflikt kandus ka suurtesse rahvuslikesse organisatsioonidesse.
1881 valiti Jakobson Jakob Hurda asemele Eesti Kirjameeste Seltsi presidendiks.
Ta taotles eesti laulukooridele algupärast repertuaari ning andis välja noodikogud Wanemuine Kandle healed ja "Rõõmus laulja". Ühiskondlikust tegevusest lahutamatu on Jakobsoni patriootiline luule ja palju mängitud näidend "Artur ja Anna" , mis taunib seisuste ebavõrdsust.
Villem Reiman 9. märts 1861 Karola külas Viljandimaal – 25. mai 1917 Kolga- Jaanis oli eesti vaimulik ja eesti rahvusliku liikumise üks olulisemaid juhte 19. sajandi lõpus ja 20. sajandi alguses.
Reiman sündis renditaluniku religioosses perekonnas ning õppis Viljandi elementaar - ning seejärel kreisikoolis 1872– 1877 . 1878–1882 omandas ta haridust Pärnu gümnaasiumis ning astus seejärel Tartu Ülikooli usuteaduskonda.
1883. aastal oli Reiman üks Eesti Üliõpilaste Seltsi asutajaliikmeid , ta osales ka seltsi sinimustvalge lipu sissepühitsemisel 1884. aasta 4. juunil Otepää kirikus. 1886. aastal sai tast seltsi esimees.
1890. aastate alguses oli eesti rahvuslik liikumine madalseisus, sest endisaegsed juhid olid kas surnud või avalikust elust tagasi tõmbunud ning venestusaeg oli oma haripunktil. Ka eesti ajakirjandus oli rahvusliku joone hoidmisest peaaegu loobunud . Reiman koos oma aatekaaslastega Oskar Kallas, Heinrich Koppel suutis seda 1896. aastal muuta, kui nad ostsid Karl August Hermannilt ajalehe Postimees ning kutsusid selle peatoimetajaks Jaan Tõnissoni. Seda loetakse "Tartu renessansi" alguseks.
1890. aastatel oli Reimanil ka pidevalt probleeme riigivõimuga, sest ta vastustas sakslaste domineerimist luteri kirikus ning nõudis sellest eestikeelse ja -meelse rahvakiriku tegemist. Ta anti mitmel korral kohtu alla ning viibis 1891–1893 korduvalt koduarestis. Sellele vaatamata jätkas ta rahvusideede aktiivset levitamist.
Reimanil oli oluline roll ka harrastusajaloolasena, sest ta kirjutas esimese vähegi teaduslikuma ülevaate Eesti ajaloost, kus populariseeris aga ka mitmeid siiani kestnud idealiseeritud müüte millest kõige tuntum on "vana hea Rootsi aja" kuvand . Samuti tegeles ta perekonnaloo uurimisega, viies sellegi teaduslikule tasemele , ning kirjutas mitmete ärkamisaegsete tegelaste elulood .
1907–1914 oli Reiman Eesti Kirjanduse Seltsi ning 1908–1913 Viljandi Eesti Haridusseltsi esimees. 1914. aastal pidi ta aga tervise järsu halvenemise tõttu avalikust elust kõrvale tõmbuma.
Aastal 1917, veidi enne oma surma, esitas Reiman Eesti autonoomia idee.
Lydia Koidula (sünninimi Lydia Emilie Florentine Jannsen); 24. detsember 1843 Vana-Vändra – 11. august 1886 Kroonlinn oli eesti kirjanik, Johann Voldemar Jannseni tütar.
Ta lõpetas 1861. aastal Pärnu saksa kõrgema tütarlastekooli. Pärast seda abistas isa ajalehetöös. Tartus elades võttis Koidula osa tärkavast eesti vaimuelust ning väljendas loomingus ärkamisaja aateid. Lydiale andis lisanime "Koidula" ärkamisaja tegelane Carl Robert Jakobson, kui ta avaldas oma aabitsas Lydia kirjutusi.
21. novembril 1871 tehti avalikkusele teatavaks Lydia Koidula ja Tartu Ülikooli arstiteaduskonna läti rahvusest üliõpilase Eduard Michelsoni kihlus. 19. veebruaril 1873 nad abiellusid ning asusid elama Kroonlinna. Aastal 1874 sündis Lydial esimene laps – Hans Voldemar, kaks aastat hiljem sünnitas Lydia Tallinnas tütre, kellele pandi nimeks Hedvig. 1878. aastal Viinis tuli ilmale teine tütar – Anna.
Koidula oli oma aja luule suurkuju, romantiline isamaalaulik luulekogu "Emajõe ööbik"; 1867. Ta on kirjutanud ka lastelaule.
"Vanemuise" seltsis oma näidendeid "Saaremaa onupoeg ", "Säärane mulk " lavastades pani ta aluse eesti teatrile.
Koidula jutulooming lähtub põhiliselt võõreeskujudest. Oma loominguperioodi vältel kirjutas ta 4 näidendit, 7 artiklit , 86 proosatööd ja üle 300 luuletuse .
Koidula suri 1886. aastal rinnavähki ning maeti Kroonlinna. Aastal 1946 toodi tema põrm Tallinnasse ja sängitati Metsakalmistule. Luuletaja mehe ja tema noorelt surnud lapse kirstud jäid aga perekonna hauaplatsile Kroonlinna kalmistul.
Pärnus asub Koidula memoriaalmuuseum.
Friedrich Reinhold Kreutzwald 26. detsember 1803 Jõepere mõis, Kadrina kihelkond, Lääne–Virumaa – 25. august 1882 Tartu oli eesti kirjanik ja arst.
Kasvas Kaarli , Hageri ja Ohulepa mõisas, õppis Rakvere köster Gööki algkoolis 1815–1817, kreiskoolis 1817– 1818 , Tallinna kreiskoolis 1819-1820, oli kaupmehe õpilane Tallinnas 1818–1819. Ta sooritas 1823 Tallinnas koduõpetaja eksami ning töötas 1825. aastani koduõpetajana Tallinnas ja Peterburis. Aastatel 1826-1833 õppis ta Tartu Ülikooli arstiteaduskonnas .
1833. aastal lõpetas ta keiserliku Tartu ülikooli, samal aastal asus ta Võrru tööle linnaarstina. Ta kirjutas rahvavalgustuslikke teoseid ja toimetas "Maarahva kasulist kalendrit". Tema tõlkelised jutustused "Reinuvader Rebane " ja "Kilplased" on tänapäeval lasteraamatud. Kreutzwaldi värsiloomingul kogu "Viru lauliku laulud", poeem "Lembitu", mis tugineb saksa eeskujule, oli omal ajal eesti luule arengule suur tähtsus.
Tema peateos, rahvaluuleaineist töödeldud rahvuseepos "Kalevipoeg", sai eesti rahvusliku kirjanduse nurgakiviks. Rahvaluulele toetuvad ka "Eesti rahva ennemuistsed jutud". Neid jutte nagu "Kalevipoegagi" on tõlgitud mitmesse võõrkeelde.
Kreutzwaldi looming mõjutas tugevalt kogu rahvusliku liikumise aja vaimuelu.
Kreutzwald oli Õpetatud Eesti Seltsi auliige aastast 1849, Soome Kirjameeste Seltsi korraline liige aastast 1855, Ungari Teaduste Akadeemia välisliige aastast 1871. 1870. aastal valiti ta Eesti Aleksandrikooli peakomitee auliikmeks.
Kolleegiuminõunik aastail 1877-1882, elas surmani Tartus väimees Blumbergi juures, Kreutzwald on maetud Vana-Jaani kalmistule
Kristjan Jaak Peterson , ka Christian Jacob Petersohn 14. märts 1801 Riia – 4. august 1822 oli eesti kirjanik.
Sündis Viljandimaalt pärit kirikuteenri pojana. Tema isa oli Riia eesti koguduse kellamees ja koguduse eeslaulja. Kristjan Jaak sündis pere kolmanda lapsena, õppis Riia kubermangugümnaasiumis ning 1819–1820 Tartu Ülikooli usu- ja filosoofiateaduskonnas.
Ta hakkas kirjutama luuletusi ja proosamõtisklusi juba gümnaasiumis. Ta avaldas Johann Heinrich Rosenplänteri ajakirjas "Beiträge zur genauern Kenntniss der ehstnischen Sprache" artikleid eesti keele kohta, tõlkis rootsi keelest saksa keelde Kristfrid Gananderi "Mythologica Fennica", 1822, omaette väljaanne tiitellehe andmeil 1821 arvatava eesti ainestikuga, mis mõjutas Friedrich Robert Faehlmanni ja Friedrich Reinhold Kreutzwaldi kujutlust eesti muinasusust.
Peterson nimetas ennast maarahva laulikuks, hindas kirjanduse rahvuslikku omapära ja pidas võimalikuks algupärase eesti kirjanduse loomist. Tema luuleloomingust on teada ligi veerandsada luuletust seal hulgas 3 saksakeelset. Põhiosa moodustavad heroilis-filosoofilised oodid, mida iseloomustab ülev värvi- ja kontrastirikas sõnastus, ja lihtsama värsikoega pastoraalid, milles leidub eesti rahvalaulu motiive ja vormivõtteid; ilmneb ka antiikkirjanduse Theokritose ja eelromantikute Friedrich Gottlieb Klopstocki mõju. Peterson oskas vähemalt 16 keelt, sealhulgas mitut idamaa keelt. Kirjanik suri tuberkuloosi.
Petersoni käsikirja leidis 1901 Õpetatud Eesti Seltsi arhiivist Villem Reiman; tema kirjanikusuuruse tõstis ausse Gustav Suits. Petersoni luule ja mõttepäevik avaldati alles 1922. Talle rajati Tartus Toomemäel 1983 mälestussammas, mille autorid olid Jaak Soans ja Allan Murdmaa.
Kristjan Jaak Petersoni sünniaastapäeval, 14. märtsil, tähistatakse alates 1996. aastast emakeelepäeva, mis sai 1999. aastal riiklikuks tähtpäevaks.
Friedrich Robert Faehlmann 31. detsember 1798 Ao mõis – 22. aprill 1850 Tartu oli eesti kirjamees ja arst.
Sündis Ao mõisa valitseja pojana, võeti 7-aastasena pärast ema surma mõisaomaniku von Paykulli perekonda kasvatada.
Õppis 1810– 1814 Rakvere kreiskoolis, 1814–1817 Tartu gümnaasiumis ja 1817–1827 Tartu Ülikooli arstiteaduskonnas. Kuulas ülikoolis ka filoloogia- ja filosoofialoenguid ning hakkas huvi tundma eesti keele vastu.
Doktoriväitekirjaga Observationes inflammationum occultiorum, mis käsitleb südamepõletikuga kaasnevaid südame haiguslikke muutusi, rajas ta Tartu ülikoolis teed kardioloogiale.
Peamiselt Faehlmanni õhutusel asutati 1838 Õpetatud Eesti Selts, 1843–1850 oli ta selle esimees. Oma ettekannetes ja kirjutistes kaitses Faehlmann talurahvast. Ta oli Eesti mineviku romantiline austaja, mõistis hukka saksa vallutajate julmuse (lektorikursuse avaloeng, käsikiri " Mein Streit mit Nolcken " 1842, eesti keeles "Postimehes" 1899) ning tõstis esile eesti rahva vaimumaailma ja keele rikkust.
Faehlmann oli eesti eepose mõtte algatajaid. Ettekandes "Die Sage vom Kallewi poeg" ( Muistend Kalevipojast visandas ta eesti kohamuistenditest lähtudes suure osa "Kalevipoja" põhisündmustikust ning andis loole sakslastevastase suunitluse; tema eeltöid kasutas hiljem Friedrich Reinhold Kreutzwald.
Eesti keele alal uuris Faehlmann astmevaheldust, sõnade muutmist ja tuletamist ning tegi mõningaid ettepanekuid vana kirjaviisi täpsustamiseks.
Ta käsitles ka eesti prosoodiat ning kirjutas kolm sentimentaalset, antiiksetes värsimõõtudes luuletust ÕES-i kalendrites ilmunud juttudes avaldusid Faehlmanni silmapaistvad humoristivõimed ja tüübijoonistamisoskus;

Kokkuvõte

Kokkuvõtteks oli see ajastu eestlaste jaoks rahvusliku eneseleidmise.
Sel ajal elustati Eesti eneseteadvust oma pärandi kohta ja loodi eepos Kalevipoeg.
See aeg oli Eesti rahva jaoks hea aeg kuna eestlased said minna õppima ülikooli ja eestlased vabastati pärisorjusest ning anti võimalus elada oma elu nii kuidas nad ise tahtsid ilma et keegi neid takistaks. Loodi ka ajalehed millest mõned on tootmisel seninigi, loodi teatrid ja eestikeelsed näidendid. Tol ajal sai ka rahvas ühtsemaks tänu Jannseni korraldatud üldlaulupeole milles võtsid osa inimesed eri Eesti paigust et olla koos ja näidata et Eesti rahvas on tugev ja ühtne rahvas keda on raske mudra. Muidugi oli ka kurbi hetki nagu turul süütute laskmise. Üleüldse olen veendumusel et see aeg oli eestlaste jaoks tähtis ja hea aeg.

Kasutatud allikad:

http://et.wikipedia.org/wiki/Villem_Reiman
http://et.wikipedia.org/wiki/Johann_Voldemar_Jannsen
http://et.wikipedia.org/wiki/Jakob_Hurt
http://et.wikipedia.org/wiki/Carl_Robert_Jakobson
http://et.wikipedia.org/wiki/Lydia_Koidula
http://et.wikipedia.org/wiki/Kristjan_Jaak_Peterson
http://et.wikipedia.org/wiki/Kreutzwald
http://et.wikipedia.org/wiki/Faehlmann

Lisad

Villem Reiman
Friedrich Robert Faehlmann

Johann Voldemar Jannsen

Jakob hurt

Carl Robert Jakobson

Lydia Koidula
Friedrich Reinhold Kreutzwald
Kristjan Jaak Peterson
~ 17 ~