Konspekt kirjandusest (0)

Kirjandus:

Rahvalaul :

• Rahvalaulul on kolm komponenti: meloodia , tekst ja esitus.
  

• Jaguneb kaheks: regivärsiline rahavlaul (vanem) ja riimiline rahvalaul (Uuem)
  

Regivärss:

• Regivärsi tunnused:
  

• paralleelism (sarnase mõttega värsiridade kordamine)
  
• Algriim (algushäälikute kordus): a)alliteratsioon (kaashäälikute kordus) ja b) assonants (täishäälikute kordus)
  
• 8 silpi värsireas
  
• Värsimõõduks on 4-jalaline-trohheus (vahelduvad rõhuline ja rõhuta silbid )
  
• Aegunud käändelõpud (nt. Ella )
  
• Regivärsil on mitmeid alaliike (töölaulud, kodulaulud, kiigelaulud)
  
• Esitatakse leelotatakse
  

Rütmiline rahvalaul:

• 18. sajand.
  
• Pole algriimi ega paralelismi, on lõppriim (ridade viimased sõnad riimuvad)
  
• Jaguneb salmideks e. Stroofideks.
  

Eestlaste muistne usund:

• Oli animism, mis tähendab et ususti et kõige looduses on hing, mis kavab ja seetõttu suhtusid loodusesse suure austusega.
  
• Hingejõudu annab vanlase südame söömine, loomade vere joomine, hõiti alles ära lõigatud küüsi, jukseid ja hambaid.
  
• Mentaliteet: ela ise ja laase ka teistel elsada
  
• Jumalad: Vanataat e. Uku (taevavalitseja), Taara (taeva ja maa looja), Vanemuine (laulujumal), Koit ja Hämarik (viimased kakas on Fhaelmanni väljamõeldised.
  

Rahvuslik ärkamisaeg:

• 1857 – J.V. Jannsen avaldas ajalehe „ Perno Postimees “
  
• 1962 – ilmus „Kalevipoeg“.
  
• 1863 – hakkas ilmuma „Eesti Postimees“, kui perekond kolis Tartusse.
  
• 1865 – esimene eesti näidend (koidula „Saaremaa talupoeg “)
  
• 1869 – Tartu esimene eesti üldlaulupidu.
  
• Eesti kirjameeste selts oli Jakob Hurt .
  
• Eesti aleksandrikoolist pidi saama esimene Eesti keelne keskkool.
  
• 1878 – Jakobson asutas ajalehe „Sakala“
  
• Eesti Üliõpilaste Seltsi eesotsas olid Willem Reiman, jaan Tõnisson ja Oskar Kallas
  
• 1884 – Otepääl õnnistati sisse sini-, must-, valge lipp .
  

Esimesed eesti raamatud:

• Liivimaa kroonika – ilmus 1940, ladina keelsena, räägis esimestest ristisõdadest Baltimaades, Esimesed eestikeelsed sõnat nt. Tarapita , avita jne., Autoriks Läti Henrik.
  
• Katekismus – 1535, Saksa ja eesti keeles, säilinud 11 lk., ilmus 1500 eksemplaari, autoriks wandradt ja Koell
  
• Liivimaa kroonika – 1578 , alam saksa keelsena, esimene teadaolev eestlase kirjutatud eesti ajaloo raamat, autoriks B. Russow .
  
• Piibel – Ttõlgiti eesti keelseks 1739, Anton Thor Helle.
  
• Laul „Oh ma vaene tarto liin “ – 18.saj, eesti keel, esimene eestikeelne laul, räägib Tartu purustamisest, Autoriks Käsu Hans.
  
• Kalender, lugemikud lastele, „maarahva nädalaleht“, „Arvamise raamat“ – 19.saj algus, tõi eesti keelde Õ tähe, Otto Wilhem Maasing.
  

Mõisted:

• Kroonika – alaraamat, mis jutustab ajaloosündmustest nende toimumisjärjekorras.
  
• Katekismus – lühike kristliku usuõpetusega käsiraamat.
  
• Ood – pidulik luuletus , ülistuslaul pühendatud kellegile või millegile.
  
• Pastoraal – karjuselaul.
  
• Eespos – pikk värsivormiline jutustav teos, mille aineks on vägivaldsete ja jumalate teod.
  
• Allegooria – mõistujutt.
  
• Komöödia – maljamäng.
  
• Situatsioonikoomika – naljakas olukord.
  
• Novelett – lühinovell.
  
• Ekspositsioon – teose sissejuhatus
  
• Sõlmitus – sündmus, mis toob esile tegevustevahelise vastuolu.
  
• Dispositsioon – teose arndus
  
• Kulminatsioon – tegevuse pinge haripunkt
  
• Pööre – sündmused, mis langetavad pinge
  
• Konklusioon – eose lõpetus.
  
• Puänt – novelli, anekdoodi, epigrammi ja soneti üllatav,kuid loogiline lõpplahendus.
  
• Kõne – mingi aktuaalse teemaga esitlus, eesmärgiga kuulajaid veenda.
  
• Epopüa – viie-osaline romaan.
  

Eesti autorid:

• Kristjan Jaak Peterson (1801-1822) – esimene eesti luuletaja. Sündis riias, isa oli eestlane. 17-aastasena hakkas kirjutama päevaraamatut. Õppis Tartu Ülikoolis usuteadust ja mitmeid vanu keeli. Suri 21-aastasena tiisikusse.
  
• Tõlkis soome mütoloogia Rootsi keelest Saksakeelde. Eesti keeles 25 luuletust. Oma oodides ülistas ta loodusjõude, inimest, jumalat, armastust ja sõprust.
  
• Friedrich robert Faehlmann (1798-1850) – lõpetas Tartu ülikooli arstiteaduskonna. Lõi Õpetatud Eesti Seltsi ( ÕES ), mille eesmärgiks oli eesti keele, rahvaluule , muinasjuttude uurimine ning rahvavalgustusliku kirjanduse palitsiteerimine. 1939. aastal esines faehlmann ÕES-is ettekandega kalevipojast, millest saadi mõte teha Kalevipoeg.
  
• Kirjutas saksa keeles 8 müüti. On kirjutanud ka luuletusi: mõttesalmik „Järwa-ma wanna mehhe õppetused“, dialoogiline „Piibo jut“, ka jutte : „Tühi jutt, tühi lori“, „Kalendritegija kimbus“. Ta on ka „Kalevipoja“ idee ja algatuse autor.
  
• Fr. Reinhold Kreutzwald ( 1803 -1882) – oli pärit Virumaalt, hariduselt arst. Peale ülikooli lõpetamist suundus Võrru. Samal ajal oli tihedalt seotud ÕESiga.
  
• Tutvustas teisi rahvaid ja maid raamatutega: „Maailm ja mõnda“, „Viinakatk“, „kodutohter“. Tema jutustused: „Kilplased“, „Reinuvader rebane “, „Eesti Rahva ennemuistsed jutud“(„Kullaketrajad“, „Vaeslapse käsikiri“, „Puulane Ja Tohtlane“). Luulekogu „viru Lauliku Laulud“. Pärast Faehlmanni surma alustats Kreutzwald eepose kootamist. 1857-1861 ilmus ÕESi toimetistes.
  
• Lydia emilie Florentine Jannsen – Sündis Vändras, sai hariduse Pärnus. Kooli ajal töötas isa (Jannseni) juures ajalehe juures. Tartus töötas koduõpetajana. Tegutses Vanemuise seltsis. Suri 42-aastane vähki.
  
• Tema esikkogu kannab nime „Vainulilled“, teine“ Emajõe ööbik “. Luuletused: „Miks sanutad?“, „Ööbik“, „Sind surmani“, „Mu isamaa on minu arm“, „Mu isamaa, nad on su matnud “, „Eesti muld ja eesti süda“, „Ema süda“, „Enne surma-Eesti maale!“.
  
• A. Haava – Sündis Tarumaal, armastas lugeda raamatuid, luuletas isiklikest kogemustest.
  
• K.E.Sööt – Pärist Tartu vallast, vabakutseline kirjanik, tal olid humoristlikud luuletused, kirjutas ka lastele
  
• G.Suits – oli korjandusliku rühmituse Noor-Eesi vaimne juht. Varakult tekkis huvi soome keele, rahva, kultuuri vastu.
  
• Tema luule on viimistletud, laia tundeskaalaga ja vormimeisterlik.
  
• M. Under – Õppis Tallinna saksa tütarlastekoolis. Eduard Wilde saatis talle armastuskirju. Esikkogu sonettides on elujaatav, värsle ja tundeid pillav luule.
  
• H.Visnapuu – Töötas õpetaja, ajakirjaniku ja kultuurinõunikuna. Ta oli vabakutseline kirjanik. Viimastes kogudes on oluline koht loodus- ja koduluulel.
  
• J.Sütiste – sündis Tartumaal. Tundis huvi joonistamise, spordi ja näitekunsti vastu. Kirjutas valdavalt ühiskonnaprobleemidest aint saanud luulet.
  
• H.Runnel – Pärit järvamaalt. Ta oli viljakas lastekirjanik, kes seab eesmärgiks laste silmaringi ja mõttemaailma arendamise. Luule keskmes on autori suhe kodumaa ja rahvaga ning elu ja ühiskonna valuprobleemid.
  
• D.Kareva(1958) – On õppinud Tartu Ülikoolis inglise filoloogiat. Ta on UNESCo Eesti rahvuskomisjoni peasekretär.
  
• Esikkogu „Päevapildid“. Noorusluule on sotsiaalselt kriitlilne, kuid hilisem looming on hapram ja tundelisem. Luulelet onb omane sisemine pingestus, napp sõnakasutus ja siseriimiline vabavärss.
  
• Johann Viiding (1948-1995) – sündis Tallinnas, on õppinud lavakunsti. Töötas ka näitlejana Tallinna draamateatris. Tema esimese luuletused jõudsid trükki 1972. aastal. Kasutas pseudonüümi Jüri Üdi. Maailma kujutas ta iroonia ja kroonika kaudu, kuigi oli ka aimata elu valulist taju.
  
• „Elulootus“ ja „Tänan ja palun“. On kirjutanud ka laulutekste, näidendeid ja filmistsenaariume ning koostanud luulekavu.
  
• Eduard Vilde (1865-1933) – on pärist Virumaalt. Sai hariduse Tallinnas. Töötas mitme ajalehe toimetuses. Pärast 1905. aasta revulutiooni kolis Soome. 1920. aastast sai temast vabakutseline kirjanik.
  
• Relistlik kirjanik, kirjutas elust nii nagu see on. Ta kirjutas palju külateemalisi lühijutte ja romaani „Külmale maale“. Kirjutas ka ajaloolise triloogia („ Mahtra sõda“, „kui anija mehed tallinnas käisid“ ja „ Prohvet Maltsvet“. Romaan „Mäeküla piimamees “ on psühholoogiline romaan. Komöödia „Pisuhänd“ ja draama „Tabamata ilu“.
  
• Juhan Liiv(1864-1913) – Sündis alatskivil Rupsi külas. Enne haigestumist kirjutab ka külajutte. Kui liiv kirjeldas loodust siis ta kasutas vähe sõnu ja rääkis kindlatest piltidest. Teda peetakse kõige eestlaslikumaks luuletajaks, kelle loomingus mängis olulist rolli tema saatus. Ta ei kirjutanud luuletusi, vaid elas neid läbi. Ta on mõjutanus paljusid eesti luuletajajid.
  
• Juhan Peegel(1919-2007) – Sündinud Saaremaal. Oli filoloogoa doktor ajakirjanduse ajaloo alal.
  
• Ta on kirjutanud peamiselt kodukohaainelist proosat nt. „Saaremaa motiive “. „Ma langesin esimesel sõjasuvel“ kirjutab eesti Territoriaalkorpuse ühe suurtükiväeosa sõjameeste saatust 1941.a Pihkvamaal.
  
• J. Bergmann ( 1856 -1916) –
  
• August Gailit 81891-1960) –
  
  • „Toomas Nipernaadi “, „Isade maa“, „Kerge mri“, „ekke moor“, „leegitsev süda“.
    
  • Albert Kivikas (1898-1978) – ta on pärit Viljandimaalt. 1918. suundus viljandisse, et liituda Vabadussõja Koolipoiste pataljoniga.
    
  • „Nimed marmortahvlil “ valmis 1936.
    
  • Carl Robert Jakobson ( 1841 -1882) – andis Viljandis välja ajalehte „Sakala“. Tegutses nii õpetaja, kirjaniku kui ka põllumehena. Kirjutas aabitsaid ja teisi kooliraamatuid.
    
  • 1868-1870 pidas ta Vanemuise Seltsis kolm isamaakõnet: „Valguse-, pimeduse- ja koiduaeg “, „Võitlemised eesti vaimupõllul“ ja „Nõiausk ja nõia-protsessid“.
    
  • Anton Hannsen Tammsaare (1878-1940) – elas järvamaal, Tammsaare talus.
    
  • Töötas ajalehtede juures. Õppis tartu Ülikooli õigusosakonnas. 1920. saab temast vabakutseline kirjanik. Tõlkis raamatuid.
    
  • Esimene romaan oli „Kõrboja peremees “. Järgmine raamat on viieosaline „Tõde ja Õigus“, mis on autobiograafiline teos. Romaane: „Elu ja Armastus“, „Ma armastan sakslast“, „Põrgupõhja uus vanapagan“
    

Lüürika tööleht:

Lüürika on üks kirjanduse põhiliike. Võrreldes teiste kirjandusliikidega, iseloomustab lüürikat luulevorm ning see, et ta on mahult lühem. Mõiste „lüürika“ tähendas algselt lüürika keelpilli lüüra saatel esitatavat luulet. Vanimas luuletused pärinevad 3000aasta tagant. Keskajal oli luule keeleks ladina keel, sest...
Sisu järgi võib luulet liigitatda mõtte-, tunde- ja võitlusluuleks. Mõtteluules on esikohal aated ja filosoodilised mõtisklused, tundeluule eleegia. Võitlusluule eesmärk on ühendada rahvast võisluses vabaduse ja ideede eest.
Laadilt jaguneb luule lüüriliseks, eepiliseks ja lüroeepiliseks. Eepiline ja lüüriline luule erinevad selle poolest, et lüüriline luule on mahult lühem ja sellel puudub enamasti jutustav alge. Lüroeepika źanrid on ballaad ja legend. Lüürika źanrid on...
Luuletuse peamised tunnused on rütm , riim ja vorm. Värss on luuletuse rida..., stroof on salm . Värsimõõt tähendab rõhuliste ja rõhuta silpide vaheldusel. Luuletusele annab rütmi just värsimõõt, vabavärsiline luuletus aga ei jagune tavaliselt reeglipärasteks värssideks ja stroofideks.
Riim on sarnase kõlaga sõnade taotluslik kordamine värsirea alguses, keskel või lõpus. Ema ülesanndeks on siduda värsse stroofideks, kujundada rütmi ja luuletuse kõlapilti. Lõppriim tähendab seda, kui riimuvad sõnad asuvad värsi lõpus.
Algriimi puhul paiknevas riimuvad sõnad värsirea alguses. Paarisriim = AABB, süliriim = ABBA, ristriim = ABAB. Meesriim = ühesilbilised (sööb, lööb), naisriim = kahesilbilised, täisriim = puul, tuul, irokriim = osaline kokkukõla (lint, kink ).
Luule olulisemas teemad on armastus, kodu, loodus, sõda jt. Teema on teoses käsitletav nähtuste ring. Tõlgendamine on teksti aktiivne lugemine, et seda mõista.
Luules on palju omasussõna, kirjeldav ja kaunistav lisandsõna. Metafoor on tähenduse ülekanne sarnasuse alusel. Võrdlus on nähtuste kõrvutamiune sarnasuse alusel. Sümbol on võrdkuju (nt. Koit – nooruse sümbol) Personifikatsioon on elusolendi tunnuste ülekandmine elutule.

Novell :

• Tiheda sündmustiku ja väheste tegelatega lühijutt, mis piirdub ühe teemaga.
  
• Tunnused: põhineb kindlal süźeeskeemil, juhtumused esitatakse ajalises järgnevuses, tegevus areneb kulminatsiooni suunas, tegevus lõpped puändiga, süźeed pingestab juhtmotiiv, tegelased individualiseeritud, tegevuskoht- ja aeg ei ole väga olulised.
  
• Liigid: jutustav, psühholoogiline ja sümbolnovell
  
• Esindajad: Nikolai Gogol, Edgar Allan Poe, Franz Kafka, Friedebert Tuglas , August Gailit, Peet Vallak jaArvo Valton.
  

Kirjandus ja sõda:

• Sõda on piirolukord, kus inimene peab otsutama, kuidas käituda. Sõda on halb, sest tihti kannatavad süütud. Sõda on hea, sest see tähendab uue elu algust. Sõda kujutas juba Homeros oma teoses „ Ilias “. Sõjast kirjutatakse ka Vanas Testamendis. Sõja teemale keskenduvad ka keskaegsed kangelaslaulud nt. „ Rolandi Laul“. Seda teemat puudutab ka „Kalevipoeg“. 20. sajand tõi kaasa kaks uut sõda, mid on kajastatud mitmetes teostes: „Tüli“, „läänerindel muutusteta“, „Sõda ja rahu“, „Hüvasti relvad“, „nimed marmortahvlil“, „Kellele lüüakse hingekella“, „Tapamaja, korpus viis“.