Kirjanduse koolieksam (0)

1. Rahvaluule liigid : rahvajutt , rahvalaul, rahvaluule väikevormid.
Rahvaluule väikevormid : vanasõnad- vaimukas , napisõnaline ütlus, mis iseloomustab või hindab nähtusi rahvatarkuse ja ühiskondlike normide seisukohalt.
Nt: Aeg kaob, aga õnn ei kao ( Laiuse ), Loll pea on kere nuhtluseks ( Simuna ), Elu õpetab, aga eluõpetus on kibe-kibe (Pöide), Muna õpetab kana (Karja), Vesi on vanem kui tuli (Suure-Jaani), Ei ole halba ilma heata (Tartu), Lapsel on keisriõigus (Otepää)) Kõnekäänud- Lühike piltlik ütlus, mis iseloomustab mõnd olukorda, nähtust või isikut
Nt: kärbseid pähe ajama , peenike nagu piitsavars, viies ratas vankri all, leiba luusse laskma , kopsu üle maksa ajama,nagu sukk ja saabas , nagu öö ja päev. Mõistatused-
Nt. üks hani, kaks kaela ( püksid) viis venda, igal vennal ise kamber ( sõrmkinnas ) pisike poisike, raudsed juuksed ( hari ) üks ema, üheksa last ( kartul ) veest lukk , puust võti ( sild ) mees kaheteistkümne näoga ( aasta ) valge poiss , must nina ( uba ), roheline mehike, rohelised jalad ( rohutirts ), kaks korda sünnib, üks kord sureb ( lind ), vana hobune, kuus küljeluud ( lootsik )
Rahvaluule on suuline , mälus säilitatud ja põlvest põlve edasi antud vaime looming.Rahvaluule tunnused on : suuline looming, traditsiooniline, kollektiivne, varieeruv , anonüümne. Rahvajutu liigid on : muistend tekke-seletus, koha, vägilasmuistend, ajalooline, rahvausundiline ( haldjad ), muinasjutt ( hea/halva võitlus), traditsiooniline lõpp ( ja kui nad veel surnud ei ole ... ), traditsiooniline algus ( elas kord, seitsme maa ja mere taga, kord oli), imeasjad ( seitsme penikoorma saapad, võlukepp, nähtamatuks tegev keep ), maagiline arv ( 7 pöialpoissi, 3 põrsakest, 12 kuud, 7 õde ), naljand- anekdoot , pajatus.Mõistatused
Rahvalaul : vana e. Regivärsiline rahvalaul- Kõige vanem on regivärsiline rahvalaul, mis ühendab endas teksti, meloodia ja esituse.
Tähtsaim, kuid samas kõige muutlikum osa on tekst. Meloodia on traditsioonilisem, ühe viisiga lauldi palju laule.Regilaul ei jagune stroofideks, tema värsiridu seob mõtteriim ehk parallelism - ühes värsis väljendatud mõtte kordamine teiste sõnadega. Regilaul koosneb 8-silbilistest värsiridadest, milles vaheldub 4 rõhulist ja 4 rõhuta silpi.Esitus on regilaulu kõige püsivam osa: eeslaulja poolt esitatud värssi kordas koor, nii said laulda ka need, kes sõnu ei teadnud . (UNl METSA!Uni pääle mul tulessa, laiskus pääle mul lamessa! Kus ma pea uni panerna või ma pea laiskus ajama? Uni mõtsa hundi selga ,laiskuskarjalaste pääle! ), uus e. Riimiline rahvalaul- Riimiline rahvalaul hakkab kujunema 18. sajandil. Riimilise rahvalaulu olulisemaks tunnuseks on lõppriim. Värsid ei koondu enam paralleelrühmadesse, vaid lõppriimi alusel stroofiks. Ka keelelisi arhaisme esineb vähe.(KAS ON MEIE HÄRRAL MURET?Kas on meie härral muret,kust ta saab, mis ta süöb,kas täma nälga sureb?Täma luodab tüöliste pääle,prassib sääl, balli pääl,tõstab rõemsast hääle!)
2. Ilukirjanduse põhiliigid klassikalise jaotuse järgi on  eepika ,  dramaatika , lüürika. Põhiliigid jagunevad žanriteks ehk ajalooliselt väljakujunenud traditsioonilisteks  kirjandusvormideks.

EEPIKA – üks kirjanduse põhiliik. Eepilises ehk jutustavas teoses kujutatakse tõepäraseid või sellena esitatavaid sündmusi, tegelasi, olukordi . Esikohal on jutustamine, mis on seotud arutluste, kirjelduste ja dialoogidega. Käsitlusviis on enamasti rahulik ja üksikasjalik, jutustatakse juba toimunust. Autori suhtumine avaldub enamasti kaudselt , vahel sekkub ta ise sündmustikku või on tegelaseks. Eepika olulisemad žanrid on: suurvormid eepos ja romaan; väikevormid jutustus, novell , lühijutt, valm, anekdoot jt.
Eepikat on kirja pandud nii värsivormis (nt valm, eepos) kui ka proosas (nt romaan, novell, anekdoot). PROOSA – sidumata (värsistamata) kõne. LUULE – värss- ehk seotud kõne. Kompositsioonid, mis kasutavad ranget ja korrapärastatud struktuuri: rütmistatud kõnet, teksti liigendamist ridadeks ja salmideks ning häälikulist instrumentatsiooni (riim) LÜÜRIKA – üks kirjanduse põhiliik, mida iseloomustavad elamuslikkus ja vahetus mõtete, tunnete ja meeleolude esitamisel. Lüürikas kujutatakse luuletaja siseilma elamusi. Lüürika tuntumad žanrid on lüüriline luuletus , ood, sonett , hümn, pastoraal, regivärss jt. Lüürilisel luuletusel on kolm peamist vormitunnust: riim, värss ja stroof . (RIIM – vormivõte luules: häälikute kokkukõla, sarnase kõlaga sõnade kordamine värsirea lõpus. Tavaliselt paiknevad riimid värsi (rea) lõpus (lõppriim), kuid tuntakse ka algusriimi ja siseriimi. VÄRSS – luuletuse rida, mille kujunemise aluseks on rütm. Värss ei pea moodustama terviklauset. Mitu värssi võivad moodustada ühe lause või mitu lauset ühe värsi. STROOF – salm: rühm värsse, mis on seotud rütmiliseks, intonatsiooniliseks ja mõtteliseks tervikuks.) LÜROEEPIKA – kirjanduse segaliik, milles põimuvad lüürika ja eepika (jutustav luule). Näiteks kangelaslaul , ballaad , poeem, värssromaan DRAMAATIKA – üks kirjanduse põhiliik, mida iseloomustavad lavalisus , dialoogivorm ehk kahekõne, tegevuse esitamine olevikus (“siin ja praegu”), tihe ja pingeline sündmustik ja vastuolud tegelaste suhetes (sündmustiku dramatism). Näidend jaguneb vaatusteks või piltideks ning viimased omakorda stseenideks ehk etteasteteks. Näidendi lavastamisel kasutatakse dekoratsioone ja rekvisiite (mööbel, esemed, kostüümid jne) ning valgustust ja  muusikalist kujundust. Dramaatika kasvas välja antiikaja kultusrituaalidest (viljkusjumala Dionysose pidustustest). Draamakirjanduse tähtsamad žanrid on tragöödia, komöödia, ja draama .
KIRJANDUSE PÕHIMÕISTED
TEEMA – teoses käsitletav nähtuste ring. Kirjanduses on välja kujunenud rida traditsioonilisi teemasid , nagu armastus, võitlus, sõprus, töö, kodumaa, loodus, sõda jt. Pikemates teostes käsitletakse enamasti mitut teemat, mis jagunevad pea- ja kõrvalteemadeks. Kõrvalteemasid arendatakse lühemalt ja nende ülesanne on peateemat toetada. IDEE – kirjandusteose peamine mõte, mis järeldub tekstist. Idee väljendab autori suhtumist nähtustesse, probleemidesse, tegelastesse. SÜŽEE – teose kunstiliselt korraldatud sündmustik. Süžeel on kuus põhilist koostisosa (arengetappi): ekspositsioon – teose sissejuhatav osa, kus tutvustatakse tegelasi, tegevusaega ja –kohta; sõlmitus – sündmus, mis käivitab tegevuse; dispositsioon – tegevuse järkjärguline arendus, kus avanevad tegelastevahelised suhted ja nende areng; kulminatsioon – tegevuse pinge haripunkt; pööre – sündmused, mis langetavad pinge ja viivad lõpplahenduseni; konklusioon – teose lõpetus, mis sisaldab konflikti ja probleemi lahendust. Mõnes teoses lisanduvad nendele arenguetappidele veel:
proloog – eellugu , milles esitatakse mõni põhisündmustikule eelnenud sündmus või selgitatakse teose sisu ning autori kavatsusi; epiloog – järellugu, milles tehakse kokkuvõte toimunust või tutvustatakse tegelaste edasist saatust.
Ilukijandus e. belletristika
1)Luule e. lüürika (sonetid, oodid , pastoraalid)
2)Proosa e. eepika (teosed millel on sisu: novellid, romaanid , eeposed)
3)Näitekirjandus e. dramaatika. (põhižanrid on komöödia, tragöödia ja draama. Kuuldemängud, sketšid e. koomilise sisuga lühinäitemängud, libretto e. ooperi sisu-alustekst)
Kõnekujundid
• Epiteet- lauseid kaunistav omadussõna ( Maa on maksa karvaline)• Võrdlus (Mustad silmad,siia-sinna, hüpplesid kui kirbupaar. M.Under)• Metafoor e. troob- ühendab erinevaid nähtusi, sarnasuse alusel. Ülekantud tähenduses.( Sinise taeva silm)• Isiksustamine e. personifikatsioon-elutul asjal võime midagi teha( Nüüd nutab mu igatsus.E. Enno )
• Tabu e. sõnakeeld (Põrguvürst e. vanapagan ) • Allegooria- mõistukõne
• Hüperbool- poeetiline liialdus (Millioneid aastaid ja enamgi veel valmib 1 ainus mote)
• Litootes e. poeetiline väljendus(Tegi toa tuule pale, majavarre pale)• Iroonia e. sarkasm- pilkav teesklus ( hüvasti hõbelusikad)• Metonüümia-sarnaneb metafooriga. Ülekantud tähendus ühe ja sama nähtusega seonduva piires(Oktoober(sügis) sadu alla tigutas)( Lugesin Vildet-tema loomingut).
3. Rahvuslik ärkamisaeg.
Tähtsus
*Hakkati tundma end ühtse rahvana *Sündis rahvuslik teater *Tekkis rahvuslik kunst
*Pandi alus laulupidude traditsioonile *Koguti ja kirjutati üles rahvaluulet *Kujunes välja ühtne kirjakeel
Eeldused:*eestlaste eneseteadvuse tõus * pärisorjusest vabanemine Eestimaal 1816 a. Ja Liivimaal 1819a. *Talude päriseksostmine *Majandusliku jõukuse kasv * haridusliku taseme tõus * Rahvusluse ideoloogia levik(baltisakslased-eestlased) *Estofiilide tegevus *Eesti päritoluga intelligentide ilmumine
Rahvusliku ärkamisaja perioodid
Algus: 1850. aastate algus – 1869.
1857 - “Kalevipoeg” ( Friedrich Reinhold Kreutzwald )
- “ Perno Postimees ” - Johann Voldemar Jannsen .
1860-1880 – Rahvusliku liikumise kulminatsioon
1862 - “Kalevipoja” rahvaväljaanne
1864 - “Eesti Postimes” J.V.Jannsen. Tartu.

• Palvekirjade kampaania Aleksandrikooli rajamiseks, Köler.
  

1865- laulu- ja mänguselts “ Vanemuine ”
1868- Carl Robert Jakobsoni “3 isamaakõnet”
1869- I eesti laulupidu , Tartu.
Teine tsükkel e. 1870 aastad.
1870- Lydia Koidula näidend “Saaremaa onupoeg”
1871- Aleksandrikooli peakomitee loomine/asutamine
1872- L. Koidula “Säärane mulk ehk...”

• Eesti Kirjameeste Selts (EKS) asutamine Tartus, kasutati uut kirjakeelt, eesti keele ja kirjanduse arendamine.
  

Jakob Hurt – tahvaluule kogumine.
1878- Carl Robert Jakobson “Sakala”
Tülid Jakobsoni ja Hurda vahel.
Kolmas tsükkel. 1880. algus.
1880- Jakob Hurt siirdub St.Peterburgi Eesti Jaani koguduse pastoriks

• J.V. Jannsen muutub insuldi tagajärjel teovõimetuks.
  

1881- Liberaalsete vaadetega keiser Aleksander II tapmine ; Keisriks saab sl
1882- C.R. Jakobsoni surm
1884- juunis õnnistati Otepää kirikus Eesti Üliõpilaste Seltsi sinimustvalge lipp
1888- avati Aleksandrikool , algas J.Hurda poolt väljakuulutatud eesti rahvaluule kogumine.
Tähtsat seltsimehed.
Friedrich Reinhold Kreutzwald. Ametilt nii arst kui ka kirjanik.
Peamiselt on looming rahvusvalgustuslik (tõlk. Saksa keelest “Winakatk”- võitles joomapahe vastu.) Avaldas lugusi “ Maarahva kasulises kalendris ” (ilmus ligi 30 aastat). Luulekogu “Viru lauliku laulud”. Eeskujuks Koidulale,Veskele,Reinvaldile jt luuletajatele.
Eepos- pikk värsivormiline jutustav teos, luule varaseim suurvorm , milel aineks on vägilaste või jumalate teod. 1853 - “Alg-Kalevipoeg” 1857 valmis 20 loost koosnev “Kalevipoeg.”
4. 1860-1870. aastad rahvusliku liikumise juhid ja üritused.
19. sajandi keskpaigaks oli maarahva hulgast ja võrsunud ka rahvusliku mõtteviisi algatajaid ja edendajad, haritud ja eestimeelseid mehi. Nende püüdluseks sai ühelt poolt eesti kultuurisfääri arendamine, teiselt poolt maarahva poliitiliste õiguste ja seekaudu ja majanduslike võimaluste suurendamine . 1868.aastal pidas Carl Robert Jakobson, üks rahvusliku liikumise juhtkujusid „Vanemuise” seltsis oma I isamaakõne, milles maalis idüllilise pildi eestlaste muistsest kultuurist. Parodoksaalsel kombel aga langes rahvusliku ärkamisega kokku senise rahvakultuuri taandumine. 19.saj. jooksul leidsid rahva eluviisis aset suured muutused, sest maailmas oli juba alanud industriaalajastu ja vähehaaval jõudis see ka Eestisse. Üha suurema tähtsuse omandas masinatöö, taandus isemajandav talupidamine, käsitööesemeid hakkas asendama laiatarbekaup, elav rahvaluule taganes raamatute ja ajalehtede ees. Rahvusliku liikumise kõrgaastaid iseloomustavad paljud ühised ettevõtmised, mis kinnitasid eestlaste rahvusliku enesetunnet. Neist tähtsaim oli I üldlaulupidu 1869.aastal Tartus. Selle algatasid Johann Voldemar Jannsen ja tema juhitud „Vanemuise ” selts.
Eesti Kirjameeste Selts ( EKmS ) tegutsesTartus aastail 1872-1893. Sinna kuulusid kõik need, kes tahtsid eestlust luua ja edendada. Seltsi peamised tegevusalad olid eesti keele korraldus, uue kirjaviisi progageerimine, rahvaluule kogunemine, eestikeelsete raamatute kirjastamine ja oma aastaraamatute väljaandmine.Eesti Kirjameeste Seltsi järjeltulijaks sa Eesti Kirjanduse Selts (EKS), mis asutati 1907.aastal, suöeti 1940.aastal ja taasasutati 1993.aastal.
1860.aastal algatasid Viljandimaa talumehed eestikeelse keskkooli asutamise mõtte, sest kesk-ja kõrgharidust oli Eestis 19.sajandil võimalik omandada vaid vene või saksa keeles. Et asja Vene riigivõimudele meelepärasemaks teha, esitati kohe alguses kooli nimeks Aleksandrikool. Kogu tööd juhtis Aleksandrikooli komitee, mille esimeheks valiti Jakob Hurt. Kavandatule vastavat kooli ei õnnestunud siiski luua. 1888.aastal asutasid ametivõimud rahva kogutud rahaga Põltsamaa lähedale venekeelse linnakooli, kus õpetati paari nädalatunni ulatuses erandlikult ka eesti keelt.
Rahvusliku liikumise keskused olid Tartu linn ja Viljandimaa, kõik aktsioonid levisid peamiselt Lõuna-Eestis, mis kuulus Liivimaa kubermangu. Liikumise tähtsamad ideoloogid ja rahvajuhid olid Johann Voldemar Jannsen, Jakob Hurt, ja Carl Robert Jakobson.
Johann Voldemar Jannsen (1819-1890) oli järjepideva eestikeelse ajakirjanduse rajaja. Aastatel 1857-1863 toimetas ta Pärnus nädalalehte „Perno Postimees” ja aastatel 1864-1880 Tartus ajalehte „Eesti Postimees”. Need olid esimesed tõeliselt laia levikuga eestikeelsed ajalehed. Janseni ajalehtede eesmärk ei olnud ainult uudiste edastamine, vaid ka lugejate rahvustunde egutamine ja rahva vaimu igakülgne edendamine. Just Jannsen on kirjutanud oma ajalehtedes eestlaste kui rahvuse mõistet. Jannsen on kirjutanud ka laulude tekste , teiste seas Eesti hümni „Mu isamaa, mu õnn ja rõõm” sõnad. See laul kanti esmakordselt ette I üldlaulupeol.
Rahvusliku liikumise mõõduka suuna juht Jakob Hurt (1839-1907) on rõhutanud: Kui me ei saa saada suureks jõult ega arvult , siis võime saada suureks kultuurilt”. J.Hurda eriline teene oli rahvaluule kogunemise algus. Ühtlasi asus ta kogutud rahvaluule trükis avaldama, millega ta pani aluse eesti rahvaluule teaduslikule väljaannetele.
Carl Robert Jakobson (1841-1882) asutas oma ideede levitamiseks ajalehe „Sakala” Oma ilmumisajal aastatel 1879 -1882 oli see „Eesti Postimehe” kõrval teine laia levikuga eesti ajaleht. Jakobsoni vaadete arengus etendas tähtsat osa Peterburi patriootideks nimetatud eesti haritlaste rühm, kellega ta 1860.aastail Peterburis saksa keele õpetajana töötades liitus. See rühmitus, kuhu kuulus ka Vene keisri lähikonda jõudnud inimesi (kunstnik Johann Köler. Arst Philipp Karell ), kujundas suurel määral rahvastiku liikumise radikaalse suuna seisukohti.
5. Kirjanduses on romantism suund, mida olid ette valmistanud 18. sajandi eelromantism. Romantism mängis tähtsat osa 19. Sajandi Euroopa kirjanduses ja levis ka Ameerikasse. Iseloomulik oli esteetiliste kategooriate ja zanrite segunemine, fragmentaarsus, grotesk ja iroonia. Romantismi mõju on olnud eriti suur lüürika arengus. Eestis oli romantismil feodalismi- ja saksavastane  värving.
Tunnetuse   tõukejõuks peavad romantikud lõpliku ja lõpmatu vahelise vastuolu läbielamist, tungi lõpmatuse poole, lõpmatuse kättesaamatusega seotud igatsust, iroonilist suhtumist iseendasse ja oma loomingusse. Lõpmatusega võimaliku ühinemise vahendiks peavad romantilise koolkonna esindajad armastust, müstilist loodusekultust, religioosseid elamusi.
Koidula on meie rahvusliku teatri asutaja ja eesti algupärase näitekirjanduse rajajaid.
,,Vanemuise’’ seltsi nooremate liikmete hulgas algas sihiteadlikum teatrihuvi eriti pärast teatrikeelu kadumist Tartus. Teada on samuti saksakeelseid teatrimänge mõnede tartlaste(ka J.V.Jannseni) kodudes. Algul täielikult teatri vastu olnud. 1870 .a kevadel kolis ,,Vanemuine’’ aga uude majja, kus oli suurem saal . Lydia Koidula otsustas siis tähistada seltsi viiendat aastapäeva teatrietendusega. Teatrimõtte realiseerimiseks tuli Koidulal endal nii muretseda repertuaar kui ka lavastada.24 .juunil 1870 esietendus ,,Vanemuises’’ Koidula lavastuses teatrimäng ,,Saremaa onnopoeg’’(,,Saaremaa onupoeg’’),millega pandi alus rahvuslikule teatritegevusele. Koidula oli saksa näitekirjaniku T.Körneri värssjandi alusel loonud olustikulise rahvatüki Eesti oludest, rõhutades seejuures eriti armastusabielu olulist ning hariduse vajalikkust. Esikteose ja selle lavastuse erakordselt hea vastuvõtt tiivustas Koidulat ning juba sama aasta sügisel tõi ta lavale oma uue näidendi –komöödia ,,Marret ja Mina ehk Kosja -kassed’’. “Kosjakaskede’’aluseks on J.V.Jannseni tõlkelaenuline külajutt ,, Naabre tütred’’. Koidula dramatiseeringus olid tulipunkti tõstetud taas armastusabielu ja hariduse probleemid, kuid olulisemgi oli ärkamisaja radikaalsemate ideede kuulutamine.
3.juunil 1871. a esietendus ,,Vanemuise’’ seltsis Koidula lavastuses tema algupärane komöödia ,,Säärane mulk ehk Sadda wakka solatango’’.
1880. a algul Kroonlinnas kirjutatud ja samal suvel III üldlaulupeol Tallinnas lavastamiseks mõeldud Koidula neljandal näidendil ,,Kosjaviinad ehk kuida Tapiku pere laulupidule sai’’ oli küll tsensori luba, kuid ilmselt laulupeo korraldustoimkonna tahtel see siiski lavale ei jõudnud. Trükis ilmus see alles 1946.a ja esmavaatus oli 1953. a ,,Endla’’ teatris.
6. Eesti kirjandus-ja kultuurirühmitused XX saj. algul:
Noor-Eesti - kasvas välja 1903.a loodud Tartu keskkooliõpilaste kirjanduspoliitilisest ringist „Ühisus“. Tekkis sellepärast, et taheti Eesti kultuuri arendada (huvi äratasid emakeelne kirjandus, omalooming; väliskirjandus; ajalugu ,poliitika ja filosoofia). Sinna kuulusid: Gustav Suits, Friedebert Mihkelson Tuglas , Villem Grünthal Ridala, Berhard Linde (rahasjades lõi kaasa A. Kitzberg ; kunstnikud - K. Mägi, N. Triik, K. Raud, keelemehed J. Aavik. Eesmärk-hakkasid tõlkima võõrkeelest eesti keelde; tahtsid kirjandusse tuua uusi Euroopa suundumusi ja viia oma uuenenud kirjandust Euroopasse; väga rõhutasid meie ühistunde puudumist (eripära-kõik meie rahvakunst on jama ). Noor-Eesti andis välja 5 albumit.Noor-eesti teened:vormi rõhutamine, noorte autorite esitlemine ,Petersoni ja Liivi au sisse tõstmine, kaasaegse väliskirjand. tutvustamine eesti publikule,eesti kirjanike tõlk. soome keelde. (Olgem eestlased, aga saagem ka eurooplasteks!)
Siuru-loodi 1917a. 17.mail.Rühmitusse kuulusid-Henrik Visnapuu,Marie Under, Arthur Adson ,Friedebert Tuglas, August Gailit , Johannes Semper (kunstnikud:J.Koort,A. Vabbe ja N.Triik)Siuru tähtsus-tõid Eesti luulesse maailmatasemel armastus ja loodus lüürika;esimene suurem ettevõtmine-album;Siuru trükitoodangu esimene laine-Underi luulekogu „Sonetid“ , Adsoni „Henge palango“ , Visnapuu „ Amores “ , ilmusid ka Siuru II ja III albumb. Korraldasid puhkeõhtuid(loteriiõhtuid). Rühmitus lagunes , tekkisid vastuolud (Gailiti ja Underi vahel),tegevus lõpetati 1919 a.lõpul. Elulähedusliikumine-tekkis Juhan Sütise eestvedamisel, mis tegutses 1920-30-aastatel;realistid, ülistasid töörahvast, kirjeldav naturalistlik piltluule , ründasid eelmisi rühmitusi-et enne neid on kõik jama olnud.
Arbujad -1938a.rühmitus kujunes välja sõpruskonnast ühesuguste mõttede ja vaadete alusel, neil ei olnud ühiseid loosungeid, eesmärke, kuid neid sidus ühine mõttelaad, ühised huvid.Tahtsid eriti viimisletud intellektuaalselt luult ja suhtusid üleolevalt lugejasse, kes neid ei mõistnud. Rühmitusse kuulusid-Betti Alver, Heiti Talvik, Bernard Kangro, Uku Masing , Paul Viiding , August Sang , Kersti Merilaas ja Mart Raud. Olid romantikud, ülistasid vaimsust,tarkust, hindasid intellektuaalsust, tõrjuv hoiak naturalismi suhtes. Esseekogud "Arbujad" (1981) ja "Arbujate kaasaeg " (1983).
7. „Noor –Eesti“ tegutses aastail 1905-1916 Tartus. Tuumiku moodustasid Gustav Suits, Friedebert Tuglas, Villem Grünthal-Ridala, Johannes Aavik, Bernhard Linde. Oli mure eesti kultuurielu kehvuse pärast.( Tuglas arvustas teravalt eesti relistide loomingut, pidades seda kunstiliselt vähenõudlikuks ja teostuselt ebaühtlaseks). Kirjandusliku programmi üheks nurgakiviks oli estetism , kunsti ja kirjanduse sõltumatuse ning iseseisva väärtuse rõhutamine. Loomingus väljendati ühiskondlike ja rahvuslike ideid. Nooreestlaste looming esindas uusromantisimi( esiplaanil kirjaniku subjektiivne, kujutluslik nägemus). Keerulisem ja modernsema väljendusviisiga kui vanaromantism. Noor- Eesti ei olnud ainult kirjanduslik rühmitus, vaid taotles laiemalt eesti kultuurilisi eesmärke. Uueneva kirjandusega pidas sammu ka kujutav kunst . Noor- Eesti andis kunstnikele tegutsemis- ja esinemisvõimalusi, need omakorda toetasid rühmitust oma töödega.( kujundasid ja illustreerisid Noore- Eesti väljaandeid). Noor- Eesti oluline tegevusvaldkond oli ka keeleuuendus ( Johannes Aaviku eestvedamisel). Eesti kirjakeele sõnavara täiendamiseks ja puhastamiseks saksa mõjust. Johannes Aavik andis välja Keelelist Kuukirja, tõlkis raamatuid ning kirjutas kriitikat eesti luule keele-jakujunduskasutuse kohtsa. Enamik inimesi ei võtnud uusi sõnu siiski koha kasutusele, see jäi mõõdukuse piiridesse . Tema tegevus innustas ka hilisemaid luuletajaid . Kuulus üleskutse „ Olgem eestlased, aga saagem europlasteks“ jt. sarnased ütlused kuuluvad Gustav Suitsule . Nooreestlased väärtustasid kirjutamiskultuuri. Ühisväljaanded : Noor – Eesti albumid I(1905) II(1907), III(1909), IV(1912), V( ? ), ajakiri Noor- Eesti. Alates Noor- Eestist võib rääkida asjatundlikust kirjanduskriitikast.
• Aastal 1905 moodustati kirjanduslik rühmitus ,,Noor Eesti, kelle eesotsas oli Tuglas ja Sütiste. Sisaldas kultuurimehi, kes tahtsid arendada Eesti kirjandust.
,,Olgem Eestlased, aga saagem Eurooplasteks,, (taeti Eesti kultuur viia euroopa  tasemele )
• Aaata 1906 hakkas ilmuma ajakiri ,,Eesti kirjandus,,. Samal aastal avati Tartus esimene eesti keelega seotud keskkool (tütarlaste gümnaasium)
• Samuti 1906 pandi alus ka kutselisele teatrile( Karl Menning)
• Valmis uus ,,Vanemuise,, teatrihoone, mis avati näidendiga ,,Tuulte pöörises,, (A. Kitzberg )
• Rahvuslik teater 1870
• Hakati korraldama kunstinäituseid.
• 1909 avati Eesti Rahva Muuseum (Tartus)
• Ajakirjandus arenes väga edukalt. Sajandi alguses hakkas ilmuma ,, Teataja ,,(1901) ja ,,Uudised,,(1903). Sellest hoolimata ilmusid ,,Postimees,, ja ,,Sakala,, ikkagi edasi.
,,Noor Eesti,, (1905-1916) Tartus
Eesmärk:
• Olukorda põhjalikult muuta. Kultuur tuli viia Euroopa tasemele.Estetism-kunsti ja kirjanduse sõltumatus ja iseseisva väärtuse rõhutamine.
Looming:
• Rõhutati ühiskondlike, sealhulgas rahvuslikke ideid. Kirjandusvooluliselt esindas uusromantismi.
Inimesed:
• Tuglas, Vilde , Suits. Johannes Aaviku algatusel tõusis ,,Noore Eesti,, keeleuuendus. Villem Grünthal Ridala. Benrnhard Linde
Teosed:
• ,,Hirmu ja õudus jutte ,,
• ,,Tuleviku Eesti keel,,
• Ajakiri ,,Noor Eesti,,( 1910 -1911)
,,Siuru,, (1917-1919)
Eesmärk:
• Üritati rohkem välja tuua vormitäiust ja kunstilist mõjukust. Oli valitud lugejale määratud kirjandus. Pidevalt oli kõneall noorte olukord, haridus jne.
Looming:
• Rõhutasid, et looming sünnib inimese sisemisest vajadusest, mitte väljaspoolt saadud missiooni tulemuse kallutlusel. Looming väljendab eelkõige inimese isiklikke tundeid ja elamusi. Maised rõõmud jai ihad .
Inimesed:
• M. Under, H. Visnapuu, J. Semper, Artur Adson.
Teosed: 1
• ,,Proloog,,
• ,,Sinine terass ,,
• ,,Suveöö,,
• 2 proosakirjanikku: F. Tuglas ja A. Gailit + A.Alle, J.A. Barbarus .
,,Tarapita,, (1921-1922)
Eesmärk:
• Kirjanduspoliitiline rühmitus, kes teadvustas keelekultuuri halba olukorda ning võitles kirjanduse ja kirjanike koha eest ühiskonnas.
Looming:
• Analüüsimine ja üldistamine. Tarapita üks oluline mõjuallikas asus Lääne-Prantsusmaal kirjaniku H. Barbusse asutatud rahvusvaheline rühm ,, Clarte,,
Inimesed:
• Johannes Barbarus
• J. Semper
• F. Tuglas
• M.Under
Teosed:
• ,, Iseseisvus ja meie,,
• ,, Noorsoo kriis,,
8. 1960. aastate luuleuuenduse aegu avardusid eesti luule piirid oluliselt. Kasvas nii eestilik kui euroopalik substraat, mis asus senise plakatliku sotsrealismi asemele, traditsioonile tugineva arbujalikkusega põimusid modernistlikud võtted. Domineeris tendents avatusele, kaanoni igakülgse avardamise vaim. Kui sula oli lõppenud ja algas stagnatsioon , liikus eesti luule taas arbujaliku paradigma keskme suunas. Loobuti vabast vormist ja kujundite pillavast küllusest ning koos nendega ka sotsiaalsest optimismist. Luule muutus uuesti napiks, distsiplineerituks, rangeks ja ülevaks või irooniliseks ja skeptiliseks (nt. Betti Alveri "Korallid Emajões").
Luule 
Kuuekümnendad oli luulekümnend. Kodumaine Eesti luule arenes modernismi, XX sajandi moodsate voolude tähe all. Võib täheldada huvi haiku , tanka ja teiste ida luulekunsti võimaluste vastu. Meie kirjanikke tabas vabavärsipoleemika, teadvustati, et riim on ainult üks võimalus ja et täiesti võimalik on ka riimitu luule. Vabaneti arusaamisest, et ainus ja õige luule on emotsionaalne luule - tunnetele rõhuv ja pildiline, mis asendatakse intellektuaalse luulega -  märksõnaks saab kujundlikkus. Luuleuuendused: 1. Vabavärss ja vabaävrsipoleemika (Jaan Kross, Ellen Niit, Ain Kaalep ).2. Stroofi ja värsivormid läänest - romanss , haiku, tanka.3. Eesti vanema ja uuema rahvalaulu võimalused.4. Murdeluule kirjutamine elavnes .5. Optimistlik eluvaade , rõõm maailma avastamisest.
Kassetipõlvkond Ajavahemikus 1962-1967 ilmus igal aastal luulekassett: pappkarp sisaldas 3-5 noore luuletaja debüütkogusid. Alates esimese kasseti ilmumisest sai sellest tõeline luulesündmus. Kassetipõlvkonda ühendasid järgmised põhimõtted : elujaatav hoiak; maailma avastamine; uuenduste toetamine ; ränga minevikuga arvete õiendamine
Kassetipõlvkonda kuulusid järgmised suurkujud: Artur Alliksaar;Paul-Eerik Rummo; Mats Traat ;Jaan Kaplinski ;Hando Runnel ;Viivi Luik
Paul-Eerik Rummo on eesti luuleuuenduse säravaim nimi. Ta on  sündinud ja üles kasvanud  Tallinnas. Rummo  õppis Tallinna 2. keskkoolis ja Tartu ülikoolis, mille lõpetas 1965. aastal. Seejärel töötas Rummo Vanemuise teatri dramaturgina. Selleks ajaks oli ta juba kahe luulekogu autor ja Kirjanike Liidu liige. Aastatel 1966-1976  elas Rummo vabakutselise kirjanikuna Tallinnas, töötas siis kümme aastat (1977-1988 ) Eesti Draamateatris ja pöördus aegade liberaliseerumise järel poliitikasse , olles Eesti Liberaalidemokraatliku Partei asutajaliige ja esimees, parlamendiliige seni neljas koosseisus ning kultuuri- ja haridusminister aastatel 1992-1994. Aprillist 2003 kuni 5. aprillini 2007 oli ta Eesti Vabariigi rahvastikuminister. Ta valiti XI Riigikogusse. 16. aprillist 2007 on ta Eesti-Malta parlamendirühma ja 30. aprillist Soome- Ugri toetusrühma esimees. Paul-Eerik Rummo on olnud Rahvusringhäälingu Nõukogu esimees, Integratsiooni Sihtasutuse Nõukogu esimees. 2007. aastast on ta Eesti Migratsioonifondi Nõukogu esimeees. Paul-Eerik Rummo on abielus näitleja ja kirjaniku Viiu Härmiga.
Looming "Ankruhiivaja" (1962)"Tule ikka mu rõõmude juurde" (1964)"Lumevalgus...lumepimedus" (1966)"Luulet 1960–1967" (valikkogu, 1968)"Tuhkatriinumäng" (näidend, 1969)" Saatja aadress" (1972, levis omakirjastuslikult)"Lugemik-lugemiki" ( lasteraamat , 1974)"Kokku kolm juttu " (lasteraamat, 1974)" Kass ! Kass! Kass!" (näidend, 1981)"Saatja aadress ja teised luuletused 1968–1972" (1989)"Ajapinde ajab" (1985)"Oo et sädemeid kiljuks mu hing" (valikkogu, 1985)"Kõrgemad kõrvad" (1985)"Luuletused" (1999)"Kohvikumuusikat" (2001)"Vannituba" (2004)"Kogutud luule" (2005)
Paul Eerik Rummo on kirjutanud ka näidendeid, lasteraamatuid, filmistsenaariume, laulusõnu, dramatiseeringuid ning tõlkinud luulet paljudest keeltest.
9. ESIMENE LAINE
1990. aastate algus elab suure kirjandusmurrangu tähe all. Aastad 1994—1995 pakuvad olulisi teoseid, kaante vahel ilmuvad näiteks Kivirähki „Ivan Orava mälestused“, Mihkelsoni „Nime vaev“, Kõivu „ Studia memoriae“ esimesed köited, Kaplinski, Ehini, Krulli , Soometsa luulekogud jm. Klassikalise kirjandusloo piire on alati rohkem määranud luule, mis suudab olla rohkem sünkroonne iseendaga . Hoiakud tekivad gruppides, kus näiteks sõltuvalt autorite kujunemiseast on olemas ühine kultuurikogemus. Vanemad saavad olla avatud nooremate kogemusele.
1980-ndate lõpu ja 90-ndate alguse pöörde kõige üldisemad jooned: dünaamika, erinevate keelekihtide (kõnekeel, släng, murre) ja võõraste keelte sissetung kirjandusse, massikultuuri märkide seostumine kõrgkultuuriga, intertekstuaalsus, metalisus, kontseptualism, kollektiivsete väärtuste relativiseerimine, kirjaniku imago tähtsustumine teksti tähenduste loomisel. Võib rääkida klassikaliste kompositsioonireeglite taandumisest, tekstide fragmentariseerumisest ja žanrilise avatuse suurenemisest.
Sõnade küllus nõuab uut kultuurilise käitumise taktikat, suutlikkust teha kiireid selektsioone, võimet tühjavõitu tähendustega sõnamassist mööda vaadata
Esimese laine murrangulisust tugevdavad veel mõned asjaolud . Esiteks — kirjanduselu ja -väljaanded (Eesti Kostabi $ eltsi ja „Hirohalli“ löögirusikas, ajakirja „Vikerkaar“ avatus uuele kirjandusele jne.); teiseks — murrangu tugev enesetõlgenduslikkus. Viimane võib tähendada nii kirjanike manifeste ( etnofuturism ennekõike) kui ka kirjandusega sünkroonset murrangut kriitilises ja teoreetilises keeles.
Missugused tähtsamad harud selles 90-ndate keskpaigaks välja kujunevad?
1. Keelekeskseks (post)modernismiks nimetatud nähtuste kogum. Kümnendivahetuse kirjandusmurrangus mängib see igal juhul keskseimat rolli, sest kirjanduskeele eneseteadlikku ümbervormimist näeme siin kõige selgemalt ja teravamalt. Suhteliselt massiivse pealetungiga muudetakse avangardse tekstikäsitluse tähendust kirjanduse sees ning luulesse tuuakse keele- ja väärtuste paabel. 
2. Kõrgpoeetiline uusromantika jääb pilti alles, aga — nagu korduvalt öeldud — ta kandepind väheneb, suureneb enesepeegelduslikkus nii sisus kui ka maneerlikus vormis. Ühed kriitikud näevad Doris Karevas ja Indrek Hirves tõelise kirjanduse viimast kantsi, teiste silmis muutuvad nad tehniliste iluharjutuste tegijaks. 
3. Kõige ühtlasemas muutumises jätkab argikeele-sõbralik suund, mis seob end uuema rahvalaulu esteetikaga. See rida areneb üle Lepiku —Runneli Beierini ja sealt edasi nn. punkluuleni, maailmavaade ulatub rahvuslikust konservatiivsusest Tõnu Trubetsky anarhismini, peale tuleb kogukondlik släng. 
Proosa ajaline hajaliolek ja suurem seotus raamatukaubandusega annavad kokku natuke kirevama pildi. Kirevust lisab seegi, et proosa kirjutamine sõltub rohkem keskea püsivusest ja töövõimest. Enne artikli juurde asumist märkisin välja autoreid , kes mulle 90-ndate kirjandusest on kuigivõrd korda läinud. Nii luules kui proosas sain umbes kolmkümmend nime, kuid proosas oli vanemate autorite osakaal tunduvalt suurem ja seda eriti „esimese laine“ noorte arvel.
Modernistliku proosa edasiarendused postmodernismi segasevõitu teedel. Vanemate autorite loomingust mängivad kaasa näiteks Ene Mihkelsoni ja Toomas Raudami kõne- ja mälupöörised, Ülo Mattheuse ambitsioonikas hämarus, Vindi vormimängud ja psühholoogilised võbelused. Kõige enam aga kindlasti Mati Unt, kelle romaanid „Öös on asju“ ja „Doonori meelespea“ andsid kümnendi alguses ettekujutuse, kui pööraseks võiks vabamäng sajandi lõpul kujuneda. Undi romaanid ilmusid 1990. aastal ja siin võikski olla hetk, kus nihe proosas hakkab endast raamatutena rohkem märku andma. Samal ajal ilmus Jaan Unduski „Kuum“, mis Undiga veenvalt haakub ja Undist ka veenvalt erineb.
Jätkub realistlik proosa. Kirjanduses jääb eriti kõlama subjektiveeritud vaatepunkt, mille kaudu on ju ikka võimalik kirjeldada nii inimese kujunemislugu kui ka selles peegelduvat ühiskonda. Mats Traadi romaanisarja ei saa juba mahu tõttu märkamata jätta, aga sarja maht pole retseptsiooni mahuga kuidagi proportsioonis ja ilmselt on sellel siis ka põhjusi. Silmapaistvamaid kõrvalekaldujaid proosa žanrilistest tsentritest on Jaan Kaplinski.
Mõttevahetus on suure kaarega mööda käinud draamast. Ebaõiglane on vaikimisi valitud nõusolek, mis loovutab draama ainuüksi teatrile ja käsitleb sellega draamateksti peamiselt suulise fenomenina. Teatriloos on draamal oma koht, aga see ei pea olema ainuke. Teistsuguseid tunnusteridu tuleb igatahes juurde luua. Rutt Hinrikus on näiteks esile toonud tekste, mis tegelevad individuaalse ja kollektiivse mäluga, samuti on ta ära märkinud korduva huvi nooruki kujunemisloo vastu
TEINE LAINE

Laias laastus annavad 90-ndate teisele poolele kuju kaks asjaolu: esiteks — kümnendi alguse uued jooned võetakse pöördumatult „päris“-kirjandusse vastu, senised noored institutsionaliseeritakse ja nad elavad omakorda läbi muutusi. Teiseks — ka uute noorte tulek kirjandusse sünnib lainena. 
1980. aastate lõpul ilmnenud pöörde kehtestumine ja paigutumine kulgeb omajagu veidralt. Noortel lastakse kirjanduses suhteliselt omapäi toimetada. Kümnendi teiseks pooleks jahtuvad ühiskondlikud kired ja hakatakse vaatama, mis on vahepeal kirjanduses juhtunud. Ja tagantjärele hakatakse pidama sõdu, mis on mingis mõttes juba läbi või nõuavad ehk ainult lõppvaatust.
Välise kinnistumisprotsessiga käib kaasas muutuste sisuline omaksvõtt. Tiit Hennoste näib murrangu kinnistumise suhtes olevat kahetisel positsioonil, ta arvab , et selle tulemused jäävad püsima. Soometsa „Pidurdusjälg“ on varasemaga võrreldes sümbolistlikum, Sinijärv muutub nostalgilisemaks, Krulli tekstuaalset hullust rahustab vaatlev pilk.
„Uute noorte“ tulek on põhimõtteliselt uus juba seetõttu, et kümne aasta tagune murrang on nendele ajalugu, lüli varasemate kogemuste ahelas, murdeea lugemisrõõm. Tulijate sünniaastad jäävad umbes ajavahemikku 1973—1982. Algavad ka koondumised: 1996. aastal saab kokku rühmitus Erakkond, 1997. alguses luuakse Tartu NAK, kuskilt pool- underground ’ist ilmuvad kriitika nägemisvälja rühm 14 NÜ ja ÕigemValem, 1998. aastal koondub T.N.T. Tähelepanuväärsed debüütraamatud tulevad nüüd selgemalt kui varem kahe pisilainena: 1996. aastast alates luulekogud ja 1998. aastast proosa — alguses Kender ja sealt edasi tihedam ja veelgi noorem seltskond . Contra „Ohoh!“ ilmub küll juba 1995, kuid tema tõeline tähelend on siiski hilisem. 90-ndate lõpul on noortele jäänud ennekõike väikesed nihked ja uuendused, stabiilsus ning kogemuste süntees. See kehtib aga protsessuaalses mõttes ning ei välista ainulaadseid autoreid ja tekste . Ettekujutus noortele määratud kindlast rollist aga ei soodusta selle vahe märkamist.
Kümnendi alguses oli ühel pool mõttelist joont traditsioon ja teisel pool uuendus, piir lõi identsused. Oolukord on samasugune nagu vananevas rockmuusikas, sa võid imiteerida raevukaid ja hingestatud kitarrisoolosid, kuid tegelikult mängib professionaalne igavus . Teine märkimisväärne nähtus on tehniliste võimaluste ja eripära rakendamine kirjandusliku teksti loomisel.