Ärkamisaeg (0)

Sissejuhatus
Ärkamisaeg algas 1860. aastal ja lõppes 1885. aastal. Ärkamisaeg kui nimetus tuli sellest, et Eesti rahvas sai pärisorjusest vabaks ja tal oli selletõttu palju suurem vabadus. Tähtsamad tegelased olid ärkamisajal Jakob Hurt , Johann Voldemar Jannsen , Carl Robert Jakobson , Lydia Koidula ja Friedrich Reinhold Kreutzwald . Nad asutasid mitmeid seltse, kirjutasid raamatuid, andsid välja ajalehti jne. J. Hurt, J. V. Jannsen ja C. R. Jakobson ei suutnud alati üksmeelele jõuda, mistõttu ei suudetud teha ära kõike, mida taheti, aga korraldati kõige tähtsam: Eesti esimene üldlaulupidu. Seal peeti tähtsaid kõnesid, kõige kuulsamad olid kolm isamaalist kõnet. Seal muidugi lauldi, aga tehti ka palju muud. Eesmärgiks oli kutsuda eesti rahvas kokku, et nad tunneksid end ühtse rahvana. Ärkamisaeg lõppes sellega, et Eesti venestati.Rahvuslik liikumine
1860 – 1885
Ajavahemikku 1860 – 1885 nimetatakse Eesti ajaloos rahvusliku liikumise (RL) ehk ärkamise ajaks. Sellal kujunes Eesti aladel elanud talupoeg- maarahvas omapärast vaimset kultuuri loovaks eesti rahvuseks.
Pärisorjuse kaotamine Venemaal 1861. aastal tõi olulisi muutusi ka eesti talupoja ellu; neil avanes võimalus talusid päriseks osta, sellega tõstis pead ka rahvuslik eneseteadvus .
Rahvuslikku liikumist asusid juhtima eesti ühiskonnategelased. Peterburis tegutses maalikunstnik Johann Köleriga eesotsas nn Peterburi patriootide rühm, kes toetas eestlaste rahvuslikke püüdlusi. Peterburist sai tõuke isamaaliseks tegevuseks ka üks Eesti hilisemaid RL juhte Carl Robert Jakobson, kes töötas seal tol ajal gümnaasiumiõpetajana.
Eestimaal sai RL koldeks esialgu majanduslikult enam arenenud Viljandimaa; hiljem kujunes RL keskuseks Tartu.
RL on iseloomulik kõikvõimalike kultuuriliste ja majanduslike seltside asutamine. Põllumeesteseltsid jagasid praktilisi nõuandeid maaharimisest. Linnades ja ka suuremates maa-asulates tekkisid laulu- ja mänguseltsid. Neist tähtsaim oli Tartus 1865. a asutatud Vanemuine , millest hiljem sai alguse samanimeline teater. Paljude lauluseltside ühisüritusena peeti 1869. a Tartus esimene üldlaulupidu. Sellest võttis osa 46 koori 800 lauljaga. See oli RL aja üks kultuurielu kõrgpunkte.
Tähtsaim kultuuriorganisatsioon RL ajal oli Eesti Kirjameeste Selts, mis tegutses aastail 1872 – 1893 ja oli eesti kultuurielu juhtiv keskus. Seltsi põhiülesandeks oli rahvaluule kogumine, eestikeelsete õpikute soetamine ja rahvuslike teaduste alal esimeste sammude astumine . Seltsi tööst võtsid osa kõik nimekamad ühiskonnategelased ja kirjanikud nagu C. R. Jakobson, J. Hurt, M. Veske , J. Köler, J. Kunder jt. Palju energiat kulutati eestikeelse kõrgema astme kooli asutamiseks, mida Vene tsaari heakskiidu saamiseks nimetati Aleksandrikooliks. 1870. a loodi Aleksandrikooli peakomitee. Kooli rajamiseks annetas eesti rahvas suuri summasid. Eestikeelset kooli tsaarivalitsus siiski avada ei lubanud, rahvalt kogutud rahaga avati Põltsamaa lähedal vene õppekeelega linnakool.
Aleksandrikooliga samaaegselt pandi Tartus Koidula eestvõttel alus eesti rahvuslikule teatrile. 1870. a suvel etendus Vanemuise seltsis (asus Emajõe ääres, kus praegu asub Emajõe Suveteater) Koidula näidend “Saaremaa onupoeg”, mis tähistabki eesti rahvusliku teatri sündi. Järgmisel aastal asutati Tallinnas teatriselts Estonia, mõne aja pärast järgnesid Viljandis Koit, Pärnus Endla ja Võrus Kannel . Lisaks teatrikunstile pandi RL ajal alus ka eesti kujutavale kunstile ja heliloomingule.
RL-s ilmnes üsna varakult kaks erinevat suunda: kiriklik ja rahvuslik suund. Esimese juhiks oli Johann Voldemar Jannsen, kes arvas , et eesti kultuuri on võimalik arendada, toetudes mõisnike ja kiriku heakskiidule ja püüdes vältida tõsisemaid konflikte. RL algusaastatel oli Jannsen kahtlemata tähtsaim tegelane, olles järjepideva eestikeelse ajakirjanduse asutaja ( Perno Postimees 1857; Eesti Postimees 1864), Vanemuise seltsi rajaja Tartus (1865), I üldlaulupeo organiseerija (1869), kuid hiljem hakkas ta üle tähtsustama koostööd saksa mõisnike ja kirikuga ning kaotas oma esialgse populaarsuse.
Hiljem liitus klerikaalse suunaga ka Jakob Hurt, kelle peamine teene eesti kultuuriloos on suurejooneline rahvaluulekogumise algatamine ja juhtimine.
Rahvusliku suuna juhiks sai Carl Robert Jakobson, kes leidis, et eesti rahvas peab ise oma kultuuri üle otsustama, mitte kummardama saksa mõisnike ja Vene tsaarivalitsuse ees. Seda suunda toetasid ka maalikunstnik Johann Köler, kes tegutses peamiselt Peterburis ja Fr. R. Kreutzwald. Kahe suuna esindajate vahel kujunesid aja jooksul lepitamatud vastuolud.
Jakobsonist kujunes RL üks tähtsamaid juhte. Aastail 1868 – 1870 pidas Jakobson Vanemuise seltsis oma kuulsad kõned, mis ajaloos on tuntud “Kolme isamaakõne” nime all. Jakobson jagas Eesti ajaloo valguse- (eesti hõimude muistne vabaduseaeg), orjuse- (eestlaste alistamine ordurüütlite poolt) ja koiduajaks, mis oli RL aeg. Kõned said eestlaste hulgas ülipopulaarseks ning ilmusid ka trükituna 1870. aastal.
Rahvusliku liikumise hääbumise põhjused: 1880ndate alguses hakkas rahvuslik liikumine Eestimaal hääbuma; põhjuseks eelkõige surve Vene tsaari poolt, kes ei mõistnud eestlaste rahvuslikke püüdlusi. Tsaar tugevdas venestamise survet ning sellega seoses muutus eestlaste elu veel raskemaks ja meelelahutusele ei jäänud enam aega. Koolides asendati 1887. a senine eesti õppekeel vene keelega, ka ametiasutustes võeti kasutusele vene keel. Lisaks kaotas RL sel ajal oma peamised juhid: Jannsenit tabas 1880 halvatus, 1882 surid Kreutzwald ja Jakobson (40-aastaselt); Koidula oli abiellunud lätlasega ja kolinud Kroonlinna.
Järelromantism (1880ndate II pool): kuna ükski suur ühiskondlik liikumine ei hääbu päevapealt, järgnes ka RL tasane järellainetus, kus osad kirjanikud püüdsid veel rahvuslikke ideid toetada. Järelromantismi-aegne suurim sündmus oli sinimustvalge lipu õnnistamine EÜSi poolt Otepääl 4. juunil 1884.
Kunstiliselt ei saavutanud järelromantismi-aegne looming eriti kõrget taset. Nimetamisväärne on Jaan Bergmann, kes tõi eesti luulesse ajaloolise ballaadi (nt “Ustav Ülo”). Proosakirjanduses tõusis esile Eduard Bornhöhe eelkõige oma ajalooliste romantiliste jutustustega “Tasuja”, “Villu võitlused” ja “Vürst Gabriel ehk Pirita kloostri viimsed päevad”. Järelromantism hääbus lõplikult realismi tulemisega eesti kirjandusse 1990ndate aastate alguses.
Bornhöhe looming (iseseisvalt): Hennoste vana 9. kl õpik lk 100 – 102.
Jakob Hurt
Jakob Hurt sündis 22. juuli 1839 Himmaste külas ja suri 31. detsembril 1906 / 13. jaanuaril 1907 Peterburis. Hurt oli eesti rahvaluule- ja keeleteadlane , vaimulik ning ühiskonnategelane.
Hurt õppis Himmaste küla- ja Põlva kihelkonnakoolis, pärast seda läks ta Tartu kreiskooli ja gümnaasiumis ning õppis veel usuteadust Tartu ülikoolis. 1886 . aastal sai ta Helsingi ülikoolis kraadi. Algul ei saanud Hurt pastoriks, vaid läks tööle koduõpetajana, hiljem sai temast Kuressaare ja Tartu gümnaasiumiõpetaja, 1872. aastal sai ta Otepää eesti Jaani koguduse pastoriks.
Alustanud juba üliõpilasena Õpetatud Eesti Seltsis ja Vanemuise seltsis ühiskondlikku tegevust, osales juhtivalt eesti rahvusliku liikumise suurüritustes. Hurt esindas 1870 - 1883 Eesti Aleksandrikooli peakomiteed ja oli 1872 - 1881 Eesti Kirjameeste Seltsi president .
Hurda peateened on eesti rahvaluule kogumine ja teadusliku publitseerimise algatamine. Ise alustas ta kogumist 1860. aastal, saanud äratust kodukohast ja „Kalevipojast„. Rahvaluule kogumist korraldas Hurt Eesti Kirjameeste Seltsi presidendina ja hiljem iseseisvalt. Aastast 1871 avaldas ta selleks ajalehtedes 11 põhjalikku juhendavat üleskutset, 1888 ilmus „Paar palvid Eesti ärksamaile poegadele ja tütardele“, milles ta selgitas rahvaluule žanreid ja kogumise tehnikat. Kogumist õhutas ta ka kalendreis ja erakirjades. Kaastööliste (ligi 1400 inimest Eestist ja Venemaa eesti asundustest) ja kogumistööle suunatud üliõpilaste kaudu sai Hurt koos Eesti Kirjameeste Seltsi materjalidega 261 589 üksust rahvaluulet, kokku 122 317 lehekülge, peale selle murdeainest. 1888–1906 avaldas ta ajakirjanduses 156 põhjalikku aruannet. Kavatsetud rahvalauluväljaannete sarjast ilmusid esimesena „Vana Kannel„ I ja II, „Setukeste laulud“ I–III. Mainimist väärivad Hurda üks tähtsamaid ettekandeid oli 1896. aastal Riias toimunud X ülevenemaalisel arheoloogiakongressil eesti rahvaluule kogumise kohta.
Pärast Hurda surma on avaldatud „Jakob Hurda kõned ja avalikud kirjad“, „Kõned ja kirjad“ ja „Mida rahvamälestustest pidada“. Hurda kogumistöö äratas rahvusvahelist tähelepanu juba tema eluajal. Aastast 1992 antakse välja Jakob Hurda rahvuskultuuriauhinda.
Friedrich Reinhold Kreutzwald
Friedrich Reinhold Kreutzwald (26. detsember 1803 Jõepere mõis, Kadrina kihelkond, Lääne–Virumaa – 25. august 1882 Tartu) oli eesti kirjanik ja arst.
F.R.Kreutzwald kasvas Kaarli ja Hageri, Ohulepa mõisas. Õppimist alustas Rakvere köster Gööki algkoolis (1815-1817), edasi läks kreiskooli (1817-1818) ja Tallinna kreiskooli (1819-1820), kaupmehe õpilane oli ta Tallinnas 1818-1819. Koduõpetaja eksami tegi ta Tallinnas 1823. aastal, koduõpetajana töötas Tallinnas ja Peterburis 1823- 1826 . Õppis Tartu ülikooli meditsiiniteaduskonnas 1826-1833.
1833. aastal lõpetas keiserliku Tartu ülikooli, pärast lõpetamist asus arstina tööle Võrru. Kirjutas rahvavalgustuslikke teoseid ja tegi „ Maarahva kasulist kalendrit „. Kreutzwald tõlkis „Reinuvader Rebase „ ja „Kilplased„, mis on tänapäeval lasteraamatud. Ta värsiloomingul, „Viru lauliku laulud„ (kogu) ja „Lembitu„ ( poeem ), oli omal ajal eesti luule arengule suur tähtsus.
Tema peateos on rahvaluuleaineist töödeldud rahvuseepos „Kalevipoeg„. „Kalevipoeg“ sai eesti rahvusliku kirjanduse nurgakiviks. Rahvaluulele toetuvad ka „Eesti rahva ennemuistsed jutud“. Neid jutte on tõlgitud mitmesse võõrkeelde.
Kreutzwald oli Õpetatud Eesti Seltsi auliige aastast 1849, Soome Kirjameeste Seltsi korraline liige aastast 1855, Ungari Teaduste Akadeemia välisliige aastast 1871.
Johann Voldemar Jannsen
Johann Voldemar Jannsen (16. mai 1819 – 13. juuli 1890) oli eesti koolmeister ja rahvusliku liikumise juhte.
Jannsen sündis Vana-Vändra vallas. Ta töötas köstrina ja hiljem koolmeistrina. Köster oli ta Vändras ja kihelkonnakoolis. Vahepeal kolis Pärnusse, kus oli Pärnu Ülejõe vallakooli õpetaja. Tema kirjanduslik tegevus algas vaimulike laulude tõlkimisega. Kokku sisaldasid tema kolm avaldatud teost kokku 1003 laulu koos viisidega. Neil oli eesti vaimulikus kirjanduses oluline koht. Et hõlbustada laulukooride tööd, andis Jannsen 1860. aastal välja ka ilmalike laulude kogu „Eesti Laulik “. Tema loomingus on siiski peamised küla- ja ajalooainelised jutud.
1857. aastal asutas Jannsen esimese korrapäraselt ilmuva eestikeelse nädalalehe Pärnu Postimees ehk Perno Postimees, mis ilmus Pärnus aastatel 1857–1886. Sellest tuli ka ta hüüdnimi Postipapa. Lisaks Postipapale aitas lehe ilmumisele ka kaasa Friedrich Wilhelm Borm. Jannsen toimetas Pärnu Postimeest aastatel 1857–1863. Ajaleht väärtustas tugevalt eestlaste rahvustunnet ja väärikust, samas pakkus vaesele talupojale teavet maailma kohta. Pärnu Postimehe esimese numbri avaluuletuses pöördus Johann Voldemar Jannsen esmakordselt senise „maarahva“ asemel „Eesti rahva“ poole, olles üks esimesi haritud eestlasi, kes julges oma rahvaga ühtekuuluvust niivõrd julgelt tunnistada. Jannsen kasutas Perno Postimehes uut kirjastiili, aidates kaasa selle ülemaalisele levikule.
1863. aastal asus Jannsen elama Tartusse , kus hakkas välja andma uut ajalehte Eesti Postimees, mille sisu oli sarnane Perno Postimehega. Aja jooksul jäid tema seisukohad aga liialt alalhoidlikuks ning võimudepoolseid piiranguid kartes sulges Jannsen oma lehe rahvusradikaalidele, eestkätt Carl Robert Jakobsonile, aga ka Jakob Hurdale.
Mõni kuu enne esimest laulupidu ilmus Jannsenilt „Eestirahwa 50-aastase Jubelipiddo-Laulud“. Tuntud on ka isamaalaulud : „Eesti vennad laulgem rõõmsast“, „Minu kallis isamaja“ ning „Mu isamaa, mu õnn ja rõõm“. Viimane laul koos soome helilooja Paciuse viisiga sai Eesti hümniks.
Jannseni tegevuse tippajaks oligi rahvusliku ärkamisaja esimene pool ning 1870. aastate algus. 1865. aastal asutas ta Tartusse laulu- ja mänguseltsi Vanemuine, kus lavastati ka esimesed eestikeelsed näidendid. 1869. aastal organiseeris esimese üldlaulupeo. 1869 andis välja Eesti Postimehe lisana Eesti Põllomees, mis oli esimene eestikeelne põllundusajakiri, mille toimetamisel oli suuresti abiks tema tütar Lydia Koidula. 1870. aastal pani aluse Tartu Eesti Põllumeeste Seltsile.
Perekond Jannseni kodu muutus tolleaegse haritlaskonna üheks peamiseks kooskäimise kohaks. Lisaks Carl Robert Jakobsonile ja Jakob Hurdale võis seal kohata ka eesti kultuuri huvilisi Soomest ja Ungarist.
1880. aastal haigestus Jannsen afaasiasse, ta suri kümme aastat hiljem, 13. juulil 1890 Tartus.
19. sajandi teisel poolel levis teooria, mille kohaselt Jannsen oli sakslaste poolt ära ostetud, et ta oma ajalehes Eesti Postimees kirjutaks sakslastele meelepärast juttu . Hiljem leidis Voldemar Miller Balti aadli arhiivist materjale regulaarsete toetussummade maksmise kohta Eesti Postimehele. Nii jäi Jannsenile külge eestlaste reeturi maine, mida ilmselt tegelikult ei väärinud.
Lydia Koidula
Lydia Koidula sünninimi on Lydia Emilie Florentine Jannsen (24. detsember 1843 Vana-Vändra – 11. august 1886 Kroonlinn ) oli eesti kirjanik, Johann Voldemar Jannseni tütar.
L. Koidula lõpetas 1861. aastal Pärnu saksa kõrgema tütarlastekooli. Pärast seda abistas isa ajalehetöös. Tartus elades võttis Koidula osa tärkavast eesti vaimuelust ning väljendas loomingus ärkamisaja vaateid. Lydiale andis lisanime „Koidula“ ärkamisaja tegelane Carl Robert Jakobson, kui ta avaldas oma aabitsas Lydia kirjutusi.
21. novembril 1871 sai rahvas teada Lydia Koidula ja Tartu Ülikooli arstiteaduskonna läti rahvusest üliõpilase Eduard Michelsoni kihlumisest. 19. veebruaril 1873 nad abiellusid ning asusid elama Kroonlinna. 1874 . aastal sündis Lydial esimene laps Hans Voldemar, kaks aastat hiljem sünnitas Lydia Tallinnas tütre, kellele pandi nimeks Hedvig. 1878. aastal Viinis tuli ilmale teine tütar Anna.
Koidula suri 1886. aastal rinnavähki ning maeti Kroonlinna. Aastal 1946 toodi tema põrm Tallinnasse ja sängitati Metsakalmistule.
Carl Robert Jakobson
Carl Robert Jakobson tunti ka nimeall C. R. Linnutaja , 26. juuli 1841 Tartu – 19. märts 1882 Kurgja , oli eesti ühiskonnategelane, publitsist , kirjanik ja pedagoog .
Carl Robert Jakobsoni isa oli Torma kihelkonnakooli õpetaja Adam Jakobson. Natalie Auguste Johanson-Pärna oli tema õde ning Eduard Magnus Jakobson oli tema vend.
Jakobson elas noorpõlves Tormas ning sai alghariduse isalt ja kohalikus kihelkonnakoolis. Aastatel 1856– 1859 õppis ta Valgas Cimze seminaris .
Aastatel 1859– 1862 oli ta isa järglasena Torma kihelkonnakooli õpetaja. 1862 läks ta Torma mõisniku ja pastoriga tülli ning lahkus sellelt ametikohalt. Ta asus õpetajaks Jamburgi. Aastast 1864 töötas ta kooli- ja koduõpetajana Peterburis. 1865. aastal omandas ta saksa keele ja kirjanduse alal gümnaasiumi ülemkooliõpetaja kutse.
Jakobson liitus Peterburi patriootide ringiga ning alustas selle rühma mõjul tegevust publitsisti ja koolikirjanikuna. 1865 hakkas ta saatma kaastööd Eesti Postimehele, hiljem ka liberaalsetele vene- ja saksakeelsetele ajalehtedele. 1868 jäi rahuldamata Jakobsoni taotlus asutada Peterburis eestikeelne ajaleht.
Jakobson osales Eesti Kirjameeste Seltsi ja Eesti Aleksandrikooli rajamise organisatsiooni asutamises ja tegevuses.
1868 ja 1870 pidas Jakobson Vanemuise seltsis kolm isamaakõnet, mis 1870 ilmusid raamatuna.
1871 asus Jakobson elama Tallinna, kuid ei saanud ka seal luba eestikeelse ajalehe asutamiseks.
1872–1874 töötas Jakobson Vana- ja Uue-Vändra valla kirjutajana.
1874 ostis Jakobson Vändra lähedal Kurgja talu, millest ta kavatses teha näidismajapidamise. Samal aastal korraldas ta Vändras Eesti esimese künnivõistluse. Jakobson valiti Pärnu Eesti Põllumeeste Seltsi ja Viljandi Eesti Põllumeeste Seltsi presidendiks. Neis seltsides pidas ta põllumajandusealaseid teadmisi ja uuendusi tutvustavaid ning rahva majanduslikku ja õiguslikku seisundit käsitlevaid kõnesid ja esitas põllumajanduse edendamise kava.
Aastast 1878 toimetas Jakobson Viljandis ajalehte Sakala. Tema lähemad abilised toimetuses olid Jaak Järv ja Jakob Kõrv. Ajaleht kritiseeris kehtivat agraarkorraldust, aadlivõimu ja seisuslikke asutusi ning taotles ajakohaseid reforme, samuti nõudis rahvakooli vabastamist kiriku hooldusest. See tõi kaasa konflikte eestlastest kirikuõpetajatega ja lõpuks rahvusliku liikumise mõõdukamate tegelaste kaugenemise Sakalast. Konflikt kandus ka suurtesse rahvuslikesse organisatsioonidesse.
1881 valiti Jakobson Jakob Hurda asemele Eesti Kirjameeste Seltsi presidendiks.
Jakobson andis esimesena eesti talupoegadele teaduslikke talupidamisjuhiseid. Ta avaldas esimese eestikeelse põllumajanduse õppe- ja käsiraamatu Teadus ja Seadus põllul (I osa 1869) ning raamatud Kuidas põllumees rikkaks saab (1874), Kuidas karjad ja nende saagid meie põllumeeste rikkuse allikaks saavad (1876), Sakala Kalender põllumeestele (1880) ja mõned teised. Nendega pani ta aluse eestikeelsele põllumajanduskirjandusele.
Jakobsoni kõrgetasemelised uuenduslikud kooliõpikud mõjutasid suuresti Eesti rahvakooli ja pedagoogika arengut. Tema Kooli Lugemise raamatu(3 osa; 1867–1876) I osa ilmus 40 aasta jooksul 15 trükis. Laialdaselt tulid kasutusele ka „Uus Aabitsaraamat...“ (1867), Veikene Geograafia (1868) ja tütarlastekoolide lugemik Helmed (1880). Ajakirjanduses võitles ta koolide olukorra parandamise ja kiriku mõjust vabastamise eest.
Ta taotles eesti laulukooridele algupärast repertuaari ning andis välja noodikogud Wanemuine Kandle healed (2 vihku, 1869–1871) ja „Rõõmus laulja“ (1872). Ühiskondlikust tegevusest lahutamatu on Jakobsoni patriootiline luule (kogu „C. R. Linnutaja laulud“; 1870; sisaldab ka tõlkeid, peamiselt saksa luuleklassikast) ja palju mängitud näidend „Artur ja Anna“ (1872), mis taunib seisuste ebavõrdsust.
Kõik Jakobsoni teosed on uues kirjaviisis ning aitasid kaasa selle võidulepääsule.
Aastal 1948 avati Kurgjal tema talus kodumuuseum Kurgjal
1957. aastal püstitati tema mälestussammas Torma kooli juurde ( Roman Haavamägi, 1993. aastal avati monument ka Viljandis (M. Karmin ja T. Trummal).
Eesti Telefilm on teinud dokumentaalfilmi „Carl Robert Jakobson“ (režissöör Mati Põldre, 1982)
Kokkuvõtte
Tänu ärkamisajale said eestlased tunda ennast vabalt ühtse rahvana. Varem oli paljud eestlased orjuses – isegi seljariided olid mõisniku omad, pärast ärkamisaega said eestlased ennast üle pikka aja vabalt tunda. Paljud talupojad said talud ja põllud endale. Peeti esimene üldlaulupidu, mille järel on tulnud kümneid kuni tänaseni. Ajaloost teame, et eestlased on üks maailma vähestest rahvastest, kes on end vabaks laulnud. Kui ei oleks olnud esimest laulupidu, oleks Eesti tõenäoliselt senimaani Vene võimu all.
Tekst on võetud:
Raamatust
Aino Undla-Põldmäe, Väike luuleraamat
Internetists
http://www.estonica.org/est/lugu.html?menyy_id=49&kateg=8&alam=12&leht=1
http://et.wikipedia.org/wiki/Carl_Robert_Jakobson
http://et.wikipedia.org/wiki/Jakob_Hurt
http://et.wikipedia.org/wiki/Friedrich_Reinhold_Kreutzwald
http://et.wikipedia.org/wiki/Johann_Voldemar_Jannsen
http://et.wikipedia.org/wiki/Lydia_Koidula