Eesti kirjandus (7)

Kirjanduse KT Eesti kirjandus
Kristjan Jaak Peterson (1801-1822)
Tema luuletused nägid trükivalgust alles 20 sajandil. Peterson oli- romantiline ja traagiline, rahvuslik ja mässumeelne noormees .
Luule
Ta üritas luua eesti keeles nõudlikku kunsti selle traditsiooni alusel. Seda iseloomustasid antiikkirjanduse eeskujude järgimine ja tärkav romantism .
Tema luulepärand polnud suur: säilinud on 21 eestikeelset luuletust, nende hulgas 10 oodi ja 5 pastoraali. Oodid : „Laulja“, „Kuu“, „Inimene“, „Jumalale“, „Päeva loomine“.
Päevaraamat
„Kristjan Jaak Peterson ehk see, mida ta mõtles ja tegi ja kuidas ta elas ja mis ta teada sai oma elu sees. Iseeneselt üles pandud 17-nda eluaasta seest eluotsani.“- filosoofiliste mõttekäikude kogu. See on eestikeelne, kuid sisaldab võõrkeeles tsitaate.
Petersoni pärand
Saksa eeskujul rangelt siple ja rõhke loendav korrapärane luule. Tema rahvuslik enesemääratlus, tema eestlus oli „haritud, mõtleva, filosofeeriva isiksuse teadlik valik“.
Friedrich Robert Faehlmann (1798-1850)
Üks Õpetatud Eesti Seltsi (1838) algatajaid. Eesti kirjanduses oli F esimene, kes hakkas rahvaluulet kasutama kirjandusteoste algmaterjalina kindlatel rahvuspoliitilistel eesmärkidel. Ta oli arst, eesti keele uurija ja kauaaegne ÕES-i esimees.
Looming
Luuletused, jutud ja kunstimuistendid. F rõhutas eesti keele paindlikkust, rikkust ja selle kõnelejate kultuurivõimelisust. F on loonud kaks pikemat eestikeelset luuletust- oodi „Suur on, Jumal, su ramm“ ja värssdialoogi „Piibu jutt“- ning kümmekond epigrammi. Kõik F luuletused on kirjutatud antiiksetes värsimõõtudes.
ÕESi kalendri lisadesse jutte kirjutades pidas F silmas valgustuslikke eesmärke.
F loomingu tähtteosed on müütilised muistendid „Emajõe sünd“, „Vanemuise laul“, „Keelte keetmine “, „Koit ja Hämarik“, „Loomine“, „Vanemuise kosjaskäik“, „Vanemuise lahkumine “ ning „Endla järv ja Juta “.
Kangelaslugude olemasolu pidi tema meelest tõendama eestlaste kunagise muinaskultuuri kõrget taset.
Eesti keelde hakati F muistendeid tõlkima rahvusliku liikumise perioodil. Muistendite kaudu toetas F eestlaste tõusvat rahvuslikku iseteadvust.
Kalevipoja muistendite loomisel on F kasutanud pärimusteateid, kohamuistendeid jms. Just F arendas rahvamuistendite metsikust hiiust Kalevipojast oma rahva ja maa hüvanguks tegutseva kangelase. F Kalevipoja muistenfites on juba visandatud tulevase eepose põhisündmustik.
1840.a keskpaiku värsistas F saksa keeles paar episoodi muistendist „Vanemuise lahkumine“ ja pöördumise laulujumal Vanemuise poole.
F suri 22.04.1850 Tartus, maetud Raadi kalmistule.
Friedrich Reinhold Kreutzwald( 1803 -1882)
K sai eesti rahvuseepose looja, lauluisa, Viru laulik , vana targa mehe võrdkuju.
Rahvapärimuse uurimise tööd alustas folkloristi ja etnoloogina.
Eluajal oli ta Venemaal, Soomes ja Saksamaal vaieldamatult tuntuim eesti literaat .
Aimeteosed
K populaarteaduslik almanahh „Ma-ilm ja mõnda, mis seal sees leida on“ jätkas Masingu alustatud aimekirjanduse traditsiooni.
Rahvavalgustuslikud väljaanded olid ka ristisõdade ajalugu tutvustanud „Risti-sõitjad“, tõlketeos „Ma- ja Merre- piltid“jmt.
Jutulooming
K jutud olid kirjutatud tema kaasaegsetele eesti lugejatele. Lugudes oli palju õpetlikkust ja kasvatuslikkust(„Winakatk“). Rahvaraamat „Kilplased“. K „Reinowadder Rebbane“ esindab saksa rahvaraamatutes ja teiste Euroopa rahvaste traditsioonis levinud jututüüpi. K võttis eestikeelsete Rebase- lugude eeskujuks saksa kirjanik Goethe ja Hoffmanni vastavad teosed.
Võrus elades toimetas K aastakümneid „Kasulise Kalendri“ lisa ja avaldas oma jutte seal.(„ Reinuvader Rebane“ ja „Mihkel Põllulapp“) „Eestirahva Ennemuistesed jutud“(1866) muinasjutud . Need muinasjutud on kirjutatud rahvale, keda K tahtis harjutada lugema ilukirjanduslikku ilmalikku proosat ja õpetada austama oma esiveanemate pärnadust.
Tuntumad: „Puulane ja Tohtlane “, „Kullaketrajad“, „ Vaeslapse käsikivi“ ja „Kaksteistkümmend tütart“.
Lydia Koidula(1843- 1886 )
Jannseni vanim tütar. Luuletuste ja juttude kirjutamist alusats ta „ Perno Postimehe“juures, kus töötas isa abilisena.
Luule
Ühte kokku on K kirjutanud umbes 300 luuletust. Tema eluajal ilmunud luulekogud - „Waino- Lilled“ ja „Emmajöe Öpik“.
„ Vainulilled “(1866)
„Kodu“, „Sügismõtted“ ja „Kaugelt koju tulles“. Peamiselt saksa keelest tõlgitud või mugandatud luuletused looduest, Jumalast ja kodust.
„Emajõe ööbik I“(1867)
See kogu pani aluse K tuntusele. Hiljem koostas ka II osa, kuid see jäi ilmumata.
K mõlema luulekogu pealkirjad räägivad nii tema isikust kui ka tema ajast.
Isamaaluule
K varasemaid luuletusi, kus esineb isamaamotiiv on „Miks sa nutad?“
Hoopis teistsugus meeleolu väljendab hilisem luuletus „Jutt“. Erinevalt K patriootiliste luuletuste enamikust ei vahenda see hulkades vastu kajavaid tundeid, vaid autori kõige isiklikumaid hingeliigutusi.
„Kodu“ ja „kodumaa“ on mõisted, mis saavad inimlikult mõistetavaks just eemalolijatele, sisendab Koidula.
„Jutt“ on igatsusluuletus, milles moodustub tervikkujund. Mõjuvuse saavutamiseks kasutab värssides nii alg-, lõpp- kui ka siseriimi.
„Enne surma- Eestimaale!“
See luuletus on K testament , mida kannab kõrgeim tunne- patriotism .
K oskas anda kõrgromantilise stiili üldisele vormile sügavalt isikliku sisu. Oma temperamenditüübilt oli K romantiline luuletaja, kelle vaim lendab kõrguses ja hing ihkab ilu.
Koidula teater
K algatusel sündis ärkamisajal eesti rahvusteater . Eesti näitlejate teatrietendused eesti vaatajatele said alguse 1870. aastail, kui „Vanemuise“ seltsi sünnipäeva puhul kanti seltsimaja suveaias ette naljamäng „Saaremaa onupoeg “.Trupp koosnes peamiselt Jannseni pere meesliikmeist ja sõradest. K pidas teatri ülesandeks rahvuslike ja valgustuslike ideede levitamist ja rahvale õpetliku lõbu pakkumist. Samal sügisel laval ka K järgmine näidend „ Maret ja Miina ehk Kosjakesed“. Koidula esimene päris algupärane näidend, 1871. a esietendunud „Säärane mulk ehk Sada vakka tangusoola“, jagab eesti rahvusliku draamakirjanduse alusepanija Jakobsoni „Arthuri ja Annaga“. Trupi tegevus katkes pärast „Säärase mulgi “ ettekannet. Eestlastest sai teatrirahvas.
Rahvusliku ärkamisaja sündmused
1. 1869- I üldlaulupidu. Toimus Tartus. Jannsen ja Vanemuise Selts korraldasid.
2. 1872- loodi Eesti Kirjameeste Selts(EkmS)
3. 1893- viimane üldkogu, seal otsustatakse minna laiali. Koosneb enamasti estofiilidest ja Eesti intelligentidest.
4. 1865- Vanemuise laulu- ja mänguseltsi loomine
5. 1870- I eestikeelse näidendi lavastamine Vanemuise Seltsis - „Saaremaa onupoeg“.
6. 1857- hakkab ilmuma I eestikeelne ajaleht „Perno Postimees “
7. 1864- Jannsen avab uue ajalehe- „Eesti Postimees“.
8. 1878- „Eesti Postimehe“ ostsid Karl August Hermann , Jaan Tõnisson ja Villem Reimann.
9. 1878- I ajakiri „Meelejahutaja“
10. 1878- August Wiera lõi Vanemuise Seltsi orkestri, laulukoori ja näitetrupi põhjal poolprofessionaalse teatri.
11. 1871- Lydia Koidula lavastas esimese eestikeelse täispika näidendi Vanemuise Seltsis.
12. 1871- luuakse Estonia Selts
13. 1853 - Kreutzwald esitab eesti keelse ettekande ÕES-is „Kalevipoja“ I variandi .
14. 1857-1861=hakkavad ilmuma „Kalevipoja“ osad
15. 1862 - ilmub „Kalevipoja“ rahva väljaanne
16. 1860- Aleksandrikool
17. Rahvaluule kogumine- Hurt.
18. 1878- Carl Robert Jakobson hakkab välja andma ajalehte „Sakala“.
Esimesed eestikeelsed trükised
Vanim eesti keelt sisaldanud raamat pole säilinud, kuid selle kohta on kaudseid teateid. Järgmine teadaolev eesti keelt sisaldanud raamat on tuntud Wanradti ja Koelli katekismuse nime all. Sellest säilinud 11 kahjustatud lk. Raamat trükiti 1535 aastal Wittenbergis. Esimesed eestikeelsed raamatud olid vaimulikud väljaanded, mõeldud jumalateenistuse abivahendiks kirikuõpetajale. Heinrich Stahl- põhjaeestikeelse kirikukirjanduse rajaja, tema peateos „Käsi- ja koduraamat“ sisaldab Lutheri väikese katekismuse, kirikulaule, katkendeid evangeeliumidest jms. Lõunaeestikeelse kirikukirjanduse rajaja on Joachim Rossihnius. 17. sajandi lõpul levis esimese eesti koolmeistrite seminari asutaja ja õpetaja Forseliuse lihtsustatud kirjaviisiga aabits. 1739- täielik eestikeelne Piibel . 17. sajand tõi eesti kirjandusse ka esimesed eestikeelsed ilmalikud luuletused. 1637 ilmus esimene teadaolev eestikeelen juhuluuletus. ( Reiner Brockmann). Esimene eestlaste loodud luuletus on Puhja köstri ja kooliõpetaja Käsu Hansu 1708. aastast pärinev kaebelaul .
Uus ja vana kirjaviis
Vana kirjaviis on Bengt Gottfried Forseliuse ja Johann Hornungi poolt XVII saj lõpul lihtsustatud ja täpsustatud eesti õigekirjatava, mis on kujunenud ülemsaksa ortograafia alusel. Rõhulise lahtise silbi pikk vokaal märgiti ühe tähega (Loja, rõmustas), kinnises silbis kahega (maal, kuulsa). Rõhulise lahtise silbi lühikest vokaali märkis järgneva konsonandi kahekordne kirjutus (wagga, ühhest, rikkas ).
Vanas kirjaviisis kirjutatut tuleb lugeda nagu tänapäeva eesti keelt õigete pikkustega: Loja hääldatakse nagu looja, rõmustas on rõõmustas, niisamuti vaga, ühest, rikas.
Uus kirjaviis on Eduard Ahrensi soovitatud ja XIX saj III veerandil võitnud eesti õigekirjatava, mille eeskujuks oli soome ortograafia. See on aluseks praegusele eesti õigekirjale.
Valgustuskirjandus Eestis
Valgustusajad pidasid inimese põhiolemuseks mõistust ja uskusid, et teadmiste levitamise kaudu on võimalik ühiskonda muuta ning selle koraldust parandada. Haritlased asutasid lugemisringe ja teadusühinguid, maarahvala hakati välja andma kalendreid ja ajalehti, ilmusid esimesed eestikeelsed ilmaliku sisuga juturaamatud . Enamasti oli selleaegne eesti kirjandus tõlkeline ja nõnda kujunes eesti talupoja lugemisvara sisult samasuguseks, nagu see oli näiteks Saksamaa talurahval. Esialgu oli ilmalikke juturaamatuid vähe, nende hulk hakkas kasvama 1830. aastatel. Didaktilise kirjanduse kõrvale sugenes ka põneva süžeega meelelahutuslikke raamatuid.
Olulised estofiilid, nende panus
Otto Wilhelm Masing - tahtis anda talupoegadele uusi teadmisi, õpetada teda oma peaga mõtlema ning elu arukalt korraldama. Rahvale mõeldud raamatud pidid olema esmajoones õpetlikud, harivad. Tema tähtsaim teos on „Pühhapäwa Wahhe -luggemissed“, sellega pani ta aluse eesti aimekirjandusele. Tema väljaantud „Marahwa Näddala- Leht“ on esimene järjepidevam eesti ajaleht. Kirjutas ka mitu aabitsat, aritmeetikaõpikut jt kooliraamatuid. Tema teeneks on ka eesti kirjakeele uuendamine- tõi sellesse palju rahvapärast materjali, võttis kasutusele uusi oskussõnu ning püüdis ortograafiat lähendada keele hääldusele. Õ- tähe kasutuselevõtt.
Johann Heinrich Rosenpläter- aastail 1813- 1832 avaldas oma kulul esimest eesti keelele ja kirjasõnale pühendatud teaduslikku väljaannet. Tema arvates oli eesti keele oskus vajalik kõigile sakslastele, kes maarahvaga pidevalt suhtlesid. Alustas esimesena ka eestikeelsete ja eesti keelt puudutavate käsikirjade kogumist. Tänu temale on säilinud Petersoni luuletused ja päevaraamat, Masingu kirjad jm.
Ärkamisaja olulised isikud
Johann Voldemar Jannsenn
Ta oli järjepideva eestikeelse ajakirjanduse rajaja. Aastatel 1857- 1863 toimetas ta Pärnus ajalehte „Perno Postimees“ ja aastatel 1864- 1880 Tartus ajalehte „Eesti Postimees“. Ajalehtede eesmärk oli uudiste edastamine, lugejate rahvustunde ergutamine ja rahva vaimu igakülgne edendamine. Just Jannsen kinnistas oma ajalehtedes eestlaste kui rahvuse mõiste. Ta on kirjutanud eesti hümni sõnad.
Jakob Hurt
Ta oli rahvusliku liikumise mõõduka suuna juht. Tema eriline teene oli rahvaluule kogumise algatus . Ta õhutas ja juhendas kogumist. Ühtlasi asus ta kogutud rahvalaule trükis avaldama, millega pani aluse eesti rahvaluule teaduslikele väljaannetele.
Carl Robert Jakobson
Asutas oma ideede levitamiseks ajalehe „Sakala“. Ta kirjutas ka õpikuid eesti koolidele. Õpikutele lisaks avaldas ta põllumajandusalaseid käsiraamatuid, andis laulukooride tarbeks välja noodikogusid jne.