Mart Lepiku ja Hans Treumanni uuringute järgi võis kutse omandada 1809. a Saksa teatri juurde asutatud teatrikoolis, mille olemasolu tõestab meile kuukiri Ruthenia sama aasta märtsist. Steinsberg kirjutas järgmised eestikeelsed näidenditekstid, lavastas need ja mängis ise peaosades: 1819 "Häbbi sellel, kes petta tahhab" 1821 "Krappi Kaie willetsus ehk: Kes paljo lobbiseb, peab paljo wastama" (J. Hutti järgi) 1824 2-vaatuseline" Permi Jago unne-näggo" (L. Holbergi "Mäeotsa Jeppe" ja A. von Kotzebue "Der Trunkenbold`i" järgi). Peale 1824.aastat läks Stinsberg Saksamaale ja tema hilisem elukäik on teadmata. PROFESSIONAALNE EESTI MUUSIKATEATRI TEKKIMINE Johann Voldemar Jannsen (sünninimi Jaan Jensen; 16. mai 1819 13. juuli 1890) oli eesti koolmeister ja rahvusliku liikumise juhte. 24. juunil 1865. aastal asutas "Vanemuise Seltsi". "Vanemuise Selts" organiseeris Tartus esimese ülemaalise eesti laulupeo. 24.juunil 1870. aastal kanti Tartus ette "Vanemuise Seltsi" 5
taani algupäraste näidendite kirjutamise. Teatri tegevuse jooksul kogunes komöödiaid kokku 33. Tegevustiku ehitas ta üles eelkõige oma lemmikautori Molière'i eeskujul ja aineil. Tema komöödiad on tugevad eht-taani rahvaliku , eriti kodanliku miljöö käsitluses. Ühiskonnakriitikuna oli Holberg oivaline. Tema tuntumate komöödiate ajakajaline tagapõhi oli kahtlemata aktuaalne: ,,Poliitiline kannuvalaja", ,,Jeppe Mäelt" (eesti laval mängitud 1934), ,,jean de France", ,,Erasmus Montanus". Holbergi eesmärk oli piitsutada nende näidenditega oma kaasmaalasi ümber vaatama oludes, milles nad elasid, ja panna neid oma vaateid ümber hindama uue aja humanistlikus ja valgustuslikus vaimus. Ta lõi taani esimese väärtusliku ilmaliku kirjanduse ladusas rahvuslikus keeles. Ise peab ta ennast eelkõige valgustajaks, humanistiks, kasvatajaks, mis sest et omapärase kõverpeeglimeetodi abil. Tema
liikmete arv juba 400ni. Seltsi peamiseks tegevusalaks oli põhikirja järgi meeskoorilaul, peamiseks seltskondlikeks üritusteks kujunesid aga iga kuu toimunud kuuõhtud, kus peeti ettekandeid ja kõnesi, kuid ka lauldi, tantsiti, söödi jne. Rahva kokkumeelitamiseks ja lõbustamiseks otsustati kavva võtta ka näitemänge. Rahvusliku teatri loomise idee oli tegelikult pidevalt õhus. Riia Läti selts oli 1868. aastal lavale toonud taanlase Ludwig Holbergi ,,Mäeotsa Jeppe" alusel valminud komöödia ,,Purjus Bertulis", mida lätlased loevad oma rahvusliku teatri sünnipäevaks. Soomlased alustavad oma teatri ajalugu 1869. aastal Soome seltsis mängitud Aleksis Kivi ,,Leaga". Teated naabrite teatritegevusest jõudsid ka Eestisse: Lydia Koidula (1843-1886) luges läti teatrist Postimehest ning soome teatrist kirjutasid talle kirjasõbrad Soomest. Teisalt oli Koidulal kujunenud (meelelahutus)teatrisse üsnagi skeptiline suhtumine. Tõsise draama esitamiseks ja
teated ebamäärased; mõningatel andmetel olevat ta tegelenud Saksamaal kaubanduse alal. "Krappi Kaie willetsuse" osasles Steinsberg ka osatäitjana, samuti nagu ta mängis nimiosa 1824.a. suvel Pärnus lavastatud kahevaatuslikus jandis "Permi Jago unne-näggo", mille näitleja oli koostanud Kotzebue komöödia "Der Trunkenbold"("Lakkekauss") järgi. Selles Lääne-Euroopa kirjanduses laialt levinud süees (Kotzebue eeskujuks oli taani teatri rajaja L.Holbergi "Mäeotsa Jeppe" - "Jeppe paa Bjerget") kujutatakse, kuidas purjuspäi magama jäänud talumees mõisa viiakse ja saksa kombel riietatakse, et teda pärast ärkamist mõisnikuna austada. Uuest viinauimast ärgates leiab mees ennast jällegi endises olekus külakõrtsi ukse alt, arvates, et ta on vahepeal taevas olnud. Eesti lugejad olid naljandi sisu motiividega tutvunud juba Willmanni "Juttudes ja tegudes". Arvatavasti ei seadnud Steinsbergi
annaabi.ee 
