Esimesed kirjapanekud (0)

Sissejuhatus
Eesti keel kujunes välja ja seda hakati kõnelema ligikaudu muinasaja lõpul. Täpsemalt tekkis see kahe või kolme läänemeresoome hõimumurde lähenemise tulemusena. Teistest läänemeresoome algkeele murretest olid need arvatavasti eristuma hakanud ajaarvamise vahetuse paiku. Teada olevalt sai eesti keelt esimest korda paberil näha alles 13. sajandi esimesel poolel. Millised aga olid täpsemalt esimesed eestikeelsed kirjapanekud ja teosed?
Esimene ajalukku jäädvustatud eestikeelne lause
Esimeseks eesti keeles jäädvustatud lauseks on „ Laula , laula, pappi!“1. Need on sõnad, millega Saaremaa paganlikud eestlased pilkasid vangivõetud kristlikku misjonäri Frederici Alt-Zellest ja tema nimetut kaaslast, kui nad neid 1215. aastal enne tapmist piinasid, nii nagu seda kirjeldab Chronicon Livoniae, mille pani umbes aastatel 1224–1227 kirja Liivimaa saksa preester Henrik. Väärib tähelepanu, et XIII sajandi keskpaiku tegutsenud ladinakeelne kroonik põimis oma teksti sõnu rahvakeeles, mida enne varauusaega üldse kuigi palju kirja pandud ei ole.
Esimesed eestikeelsed raamatud
Esimeste eestikeelsete raamatute ilmumine 16.–17. sajandil oli seotud Saksamaa reformatsiooniliikumisega ja trüki­kunsti levikuga . Erinevalt ladinakeelseid jumalateenistusi pidanud katoliiklastest nõudsid luterlased, et jumalasõna peab kirikus kõlama selles keeles, mida kõneleb kohalik rahvas. Samuti oli luterluse põhimõte, et igaüks peab saama pühakirja lugeda oma emakeeles, olgu tegemist kui tahes väikese rahvakilluga.
Vanim eesti keelt sisaldanud raamat pole säilinud, kuid selle kohta on kaudseid teateid. Nimelt arestis Lübecki raad 1525. aastal vaadi raamatutega, mida taheti saata Riiga . Vaadis olid saksakeelsed luterlikud raamatud ja liivi-, läti- ning eesti­keelsed missatekstid. Raamatud kästi põletada kui „ luterlik jõledus”. Pole andmeid, kas otsus ka täide viidi, aga igatahes algab eestikeelse raamatu ajalugu olemasolevate faktide põhjal just sellest kadumaläinud trükisest.
Järgmine teadaolev eestikeelset teksti sisaldanud raamat on tuntud Wanradti ja Koelli katekismuse nime all. Sellest on säilinud ainult 11 kahjustatud lehekülge. Katekismuse koostas Tallinna Niguliste kiriku õpetaja Simon Wanradt ja eesti keelde tõlkis teose Pühavaimu kiriku eesti koguduse õpetaja Johann Koell . Raamat trükiti 1535. aastal Wittenbergis, kuid hävitati kaks aastat pärast ilmumist, põhjuseks arvatavasti lah­knemine Lutheri katekismusest.
Esimesed eestikeelsed aabitsad ja usulised teosed
Rootsi valitsuse ajal 17. sajandil hakati üha enam mõtlema sellele, et talupoeg peaks suutma ka iseseisvalt jumalasõna uurida. Maarahva harimiseks asutati koole, lugemise õpetamiseks anti välja aabitsaid. Enne kui jõuti Piibli täieliku eestikeelse tõlkeni, ilmus mitu kirikukäsiraamatut ning ka Uue Testamendi tõlkeid. Ajaloolistel põhjustel kujunes eestlaste alal kaks kirjakeelt: põhjaeesti (tallinna) ja lõunaeesti (tartu) keel. Põhjaeestikeelse kirikukirjanduse rajajaks oli baltisaksa vaimulik Heinrich Stahl. Tema peateos, neljaosaline saksa- ja eestikeelne „Käsi- ja koduraamat…” (1632–1638) sisaldab Lutheri väikest katekismust, kirikulaulude kogu, evangeeliume ja epistleid. Stahl andis välja ka esimese eesti keele õpiku koos sõnastikuga „Juhatus eesti keele juurde” (1637). Lõu­naeestikeelse kirikukirjanduse rajaja on Joachim Rossihnius oma katekismuseväljaande ning kirikukäsiraamatuga „Evan­geeliumid ja epistlid kõigiks pühapäevadeks terve aasta kohta” (mõlemad 1632).
17. sajandi lõpul levis esimese eesti koolmeistrite seminari asutaja ja õpetaja Bengt Gottfried Forseliuse lihtsustatud kirjaviisiga aabits, mida anti välja mitmes kordustrükis. Forse­lius lähendas saksa ortograafial põhinevat kirjaviisi eesti keele tegelikule hääldusele ja peagi sai tema rakendatud kirjaviis üldkasutatavaks.
Esimene eestikeelne piibel
Eesti kirjanduse ajaloo esimesi suursaavutusi on täieliku eestikeelse Piibli „Piibli Ramat / se on keik se Jummala Sanna...” ilmumine 1739. aastal. Eesti lugejateni oli jõudnud maailmakirjanduse tähtteos. See pakkus nii õpetlikku lugemis­vara kui ka meelelahutust, andis teadmisi teiste maade ja rah­vaste ajaloo ja kirjanduse kohta, tõi eestlase mõttemaailma uusi mõisteid ja sõnu. Piibel oli tõlgitud põhjaeesti keelde ja selle laialdane levik rahva hulgas pani aluse ühise põhjaeesti murretele tugineva eesti kirjakeele kujunemisele.
Esimesed eestikeelsed luuletused
17. sajand tõi eesti kirjandusse ka esimesed eestikeelsed ilmalikud luuletused. Nende autorid, saksa ja rootsi päritolu gümnaasiumi- ja kirikuõpetajad, kirjutasid neid oma sõprus­kondades meelelahutuseks. Juba 14. sajandist alates oli Lääne- Euroopas levinud juhuluule, s.o pühendusluuletused pul­made, ristsete, matuste , ametisse pühitsemise, raamatute ilmu­mise jm oluliste sündmuste puhul. Algul olid need vaid ladina-või saksakeelsed. Esimene teadaolev eestikeelne juhuluuletus, ladinakeelse pealkirjaga pulmalaul, ilmus trükist 1637. aastal. Selle autor oli sakslane , antiikkeelte professor ja kirikuõpetaja Reiner Brockmann , kellelt pärineb veel mitu eestikeelset, aga ka ladina-, kreeka- ja saksakeelseid luuletusi. Eesti kirjan­duse kulgu juhuluule suuremat ei mõjutanud, sest see ei jõud­nud maarahvani, vaid jäi võõramaalastest kitsa ring harras­tuseks.
Esimene eestlase loodud luuletus on 1708. aastast pärinev kaebelaul „Oh! ma waene Tardo Liin”2. See räägib Tartule Põhjasõjas Vene vägede läbi osakssaanud kannatustest, mida autor tõl­gendab kui Jumala karistust linnakodanike patuelu eest.
Esimene eestikeelne ajakiri
Lühhike öppetus (Lühike õpetus) oli esimene eesti keeles ilmunud perioodiline väljaanne.
See ilmus aastatel 1766 –1767 Põltsamaal Peter Ernst Wilde väljandmisel. Lühhikeses öppetuses kirjeldati lihtsaid meditsiinilisi abinõusid, mida ka talupojad võisid kasutada.
Väljaande täieik pealkiri oli Lühhike öppetus mis sees moned head rohhud täeda antakse, ni hästi innimeste kui ka veiste haigusse ning viggaduste vasto.
Ta ilmus kord nädalas, igal andel oli 4 lehekülge ning kokku ilmus 41 väljaannet. Wilde saksakeelsed tekstid tõlkis eesti keelde August Wilhelm Hupel. 25 esimest numbrit tõlgiti ka läti keelde: "Latviešu Ārste" (tõlkijaks oli praost J. Lange).
Esimene eestikeelne ajaleht
Esimene eestikeelne ajaleht oli Tarto maa rahva Näddali-Leht, mille esimene number ilmus 1. märtsil 1806. See ajaleht oli Põlva pastori Gustav Adolph Oldekopi, Kanepi pastor Johann Philipp von Rothi ning koolide inspektor Carl August von Roth poolt alates 1. märtsil 1806. aastal väljaantud tartumurdeline ajaleht.
Ajalehte trükiti Tartu Ülikooli trükkali Johann Michael Grenzius poolt ning ajalehte tsenseeris vastavalt kehtivale korrale ülikooli esimene eesti keele lektor pastor Friedrich David Lenz .
Erinevalt varaseimast eestikeelsest ajakirjast «Lühhike Öppetus» polnud nädalalehe peasiht mitte üksnes praktilisi näpunäiteid jagada, vaid kajastada ka suure maailma uudiseid. Nagu tol ajal tavaks, täideti uudiste osa teistest ajalehtedest võetud materjaliga, kusjuures Tartu lehe peamiseks uudiste allikaks sai kõige käepärasem – «Dörptsche Zeitung ». Nii lugesidki saks ja mats samasisulist ajalehte, üks saksa, teine eesti keeles, kusjuures ka ajalehtede väljanägemises oli palju sarnast.
Lehest võis lugeda näiteks äsja troonile asunud keiser Aleksander I-st, poliitilisi anekdoote, teateid Võnnu vanglast põgenenud kirikuröövija kohta, hobusevarastest, kaitserõugete panekust, üllameelsetest tegudest, maavärisemisest Itaalias, hulludest koertest ja nende hammustuse ravimise viisist jpm.
Baltisaksa aadliringkonnast tsaarivalitsusele saadetud kaebuses osutati sellele, et leht kisub alla talupoegade kuulekust härrade suhtes, kirjutades asjadest, mis talurahvasse ei puutu. Samuti kardeti rahutusi seoses käimasoleva nekrutivärbamise ning maakaitseväe moodustamisega.
Keisri otsusega keelati 1806. a lõpus eestikeelse ajalehe edasine trükkimine ning kõik eksemplarid hävitati. Hävitustöö oli nii põhjalik, et siiani pole Eestist leitud ühtki numbrit «Tarto maa rahwa Näddali-Lehte». Ainukesed ajalehe kümme esimest numbrit leidis alles 1994. aastal ajaloolane Tõnu Tannberg Peterburi ajalooarhiivist ja ainult seetõttu teame täna, kuidas see ajaleht välja näeb.
Kokkuvõte
Esimesed eestikeelsed kirjapanekud olid enamik kirjutatud tänu välismaistele autoritele, nagu Frederici Alt-Zellest, Simon Wanradt ja Johann Koell. Samuti olid need kõik kirjutatud tänu kristlusele ning selle levitamisele ja propageerimisele. Seega tuleb eestikeelse kirjanduse alustoe paika panemise eest tänada suurelt nii kristlust kui ka eelnevalt tekstis nimetatud välisautoreid.
Kasutatud kirjandus
Epner , L., Metste, K., Olesk , S. 2005. Vanem eesti kirjandus. Tallinn: Koolibri.
Murray, Alan V. Eesti keel Heinriku kroonikas . www.keeljakirjandus.eki.ee/559-572.pdf. 25.04.11.
Eesti keele ajalugu. www.et.wikipedia.org/wiki/Eesti_keele_ajalugu. 25.04.11.
Millest jutustab Käsu Hans?. www.eha.ee/arhiivikool/index.php?tree_id=32. 25.04.11
Lühhike öppetus. www. et.wikipedia.org/wiki/Lühhike_öppetus. 25.04.11.
Tarto maa rahva Näddali-Leht. www. et.wikipedia.org/wiki/Tarto_maa_rahva_Näddali-Leht. 25.04.11.
1. Henriku Liivimaa kroonika XVIII . 8, lk 154/155
2. Hans, Käsu 1714. EELK Tartu Jaani koguduse kirikuraamat. Tartu
Lisad
Lisa 1 Lisa 2
Henriku kroonika 1982. a. väljaanne Esimene läbinisti eestikeelne raamat,
lõunaeestikeelne Uus Testament (1686)
Lisa 3 Lisa 4
Esimese eestikeelse Piibli palgeleht Esimese eestikeelse Piibli tiitelleht
8