aastal korraldas Karl XI Eesti- ja Liivimaal reduktsiooni, andes suurema osa eramõisatest riigile tagasi ning vähendades mõisnike võimu talupoegade üle. Seati sisse vakaraamatud, mis piirasid valitsejate kuritarvitusi talunike suhtes ning talunikud said õiguse isegi kuningale kaevata ja kohtusse minna, kui neile nende arvates liiga tehti, kuid üldiselt arvati, et õigus on ikkagi mõisnikul. Esimesed talurahva koolid Eestis tekkisid Rootsi ajal. See oli tänu Bengt Gottfried Forseliusele, kes 1684. aastal rajas õpetajate ettevalmistamiseks seminari, mis kestis 4 aastat. Seminari asusid õppima peamiselt ümberkaudsete kihelkondade poisid, kellest said koolmeistrid ja köstrid. Seminari saatis edu ning kaks Eesti poissi viidi isegi Rootsi kuningale näitamiseks, kes kiitis kooli õppemeetodi heaks. Eesti jaoks oli Rootsi võim sama nagu kõik teisedki võõrvalitsejad – tõusude ja mõõnadega. Märkimisväärne on rahvastiku kiire kasv 17. sajandil ning
See oli n-ö Vana Liivimaa esimene kool, milles oli 4 teaduskonda. Õpetöö toimus tollal, nagu ka teistes ülikoolides Ladina Keeles. Piibli tõlkimise vajaduse tulemusena, loodi Eestis uued ja korralikumad grammatika reeglid. Piibli arusaadavaks tegemisel rahvamassidele oli vaja välja kujundada korralik grammatika mida kõik ühiselt mõistaks. Esimese grammatika saksapärase reeglistiku järgi avaldas Heinrich Stahl. See aga ei meeldinud Forseliusele ja Johann Hornungle. Murranguliseks osutus Hornungi loodud grammatika 1693.aastal, mis tunnustas eesti keele tegelikku vormiõpetust. See oli aga siiski raskesti hääldatav, ning meie tunneme seda vana kirjaviisi nime all. Rootsi võimu all oldud aega võime pidada tõesti heaks ajaks, sest Eesti riigikorraldus tehti korrapärasemaks, ning haridus muutus senisest kättesaadavamaks ja paremaks. Rootsi ajal
Peale Rootsi-Poola sõda olid kirikud küllaltki halvas seisus, kuid erandiks jäi Tallinn, millest kujunes luteriusu keskuseks. Kirikuelu korraldamiseks moodustati kirikuvalitsus, mille etteotsa sai Eestis piiskop. Kuna kirikuõpetajad oskasid pidada eestikeelseid jutlusi, olid nad tänuväärsed eesti kirjakeele ja rahvahariduse arendamisel. Kirikukorraldus viidi väga kõrgele tasemele ning sellega kaasnes ka haridusoludede paranemine. Eriti tänulikud saame olla Bengt Gottfried Forseliusele, kelle eestvedamisel asutiti Forseliuse seminar, kus õpetati välja koolmeistrid. Pandi alus kiriklikule rahvakoolide rajamisele, kirjaoskuse levitamisele. 1630. aastal asutati esimene gümnaasium Tartusse ning kaks aastat hiljem juba Tartu ülikool. Suure põntsu pani Rootsi ajale Suur näljahäda 1695. aastal, mis kestis kaks pikka aastat. Selle ajaga langes Eesti rahva arv hinnanguliselt viiendiku võrra.
Forselius häälikute veerimise (häälimise) meetodil. Igast kihelkonnast saadeti Tartusse õppima noormehi. Nelja tegevusaasta jooksul sai seal õpetust umbes 160 eesti poissi, kellest sirgus umbes 50 köstrit ja koolmeistrit, kes omakorda edendasid eesti rahvaharidust. Nendesr üksteist asus juba 1686. a. koolmeistrina tööle Kambjas, Kolga-Jaanis, Laiusel, Nõos, Otepääl, Pilistveres, Puhjas, Põltsamaal, Rõngus, Sangastes, Tartus (Maarja koguduse juures). Üheks suuremaks takistuseks Forseliusele oli see, et balti aadel ei soovinud lasta eestlastel haridust omandada. Toetust oma tegevusele lootis Forselius saada Rootsi kuningalt. Nii käis ta 1686. a koos oma ärksamate kasvandikega Rootsis, kus demonstreeris ministritele ja kuningale õppeasutuse saavutusi. Kaasa võttis ta Ignatsi Jaagu (Kambjast) ja Pakri Hansu Jüri (Harju-Madiselt), kes näitasid oma lugemisoskust kuningas Karl XI-le ja said temalt kumbki autasuks ühe kuldtukati. 1687. aastal otsustas kindralkuberner J.J
Vastuseisu murdmiseks viis Forselius 1686 kaks oma kõige andekamat õpilast – Ignatsi Jaagu ja Pakri Hansu Jüri Stockholmi Rootsi kuninga ette, kus nad näitasid oma oskusi. • Forselius õpetas toona uudsete pedagoogiliste meetoditega, ning oma eluajal andis ta välja ka aabitsa, mis ei ole küll säilinud. Ta üritas juurutada ka uut kirjutamisviisi, mida eestlastel oleks lihtsam lugeda. • 1688. aastal hukkus Forselius Stockholm-Tallinna reisil. Tänu Forseliusele oli Eestis aga 160 õpetajaharidusega eesti noormeest. Need rajasid koole kõikjale üle Eesti- ja Liivimaa. Õige peatselt hakkasid kõik eestlased saama kooliharidust. • Aastal 1687 otsustati, et igasse Eesti kihelkonda peab ehitatama kool, kus õpetatakse eestlasi lugema ja kirjutama. • Loe Forseliuse aruannet! • Kui palju on õppurite seas tüdrukuid? • Kes on õpetajad? • Kuidas suhtuvad eestlased haridusse? Eestikeelne kirjasõna
Forseliuse seminarist läks rahva sekka 160 noormeest, kes siinmail omakorda lugemist edendama hakkasid. Aastail 16861688 loodi eestikeelseid rahvakoole Forseliuse eestvedamisel Eestimaa ja Liivimaa kubermangude kihelkondades. Lugemisoskusega rahvana said eestlased rohkem osa seltsi- ja kultuurielust, võimaluse osaleda kogukonna omavalitsuses, edendada põllumajandust, käsitööndust said loomingulisemalt elada ja areneda. Tänu Forseliusele saame tänavu 2011 aastal tähistada eesti keelse kooli 325 aastapäeva.10 Forseliuse seminar kestis kõigest neli aastat. Pärast Rootsi kuningalt volituste saamist talurahva koolide asutamiseks ja rahvahariduse korraldamiseks inspektori kohtade loomist Eesti ja Liivimaale, hukkub Forselius Läänemere lainetes. Forseliuse pärand on vaieldamatult Eesti haridusloo üks liikumapanevaid jõude. Eesti rahvakooli algusega seostatakse just B. G. Forseliust. Siit edasi on hariduse areng
Esialgu õpetasid lugemist köstrid. Peamiseks ülesandeks sai koolmeistrite väljaõpetamine. Selle töö võttis oma kanda Bengt Gottfried Forselius. 1684. aastal asutti Tartu lähedale Piiskopimõisa seminar eesti koolmeistrite ja köstrite väljaõpetamiseks. Hakkasid levima kuulujutud, et koolid on kahjulikud. Vastuseisu murdmiseks võttis Forselius ette reisi Stockholmi, kaasas kaks parimat õpilast- Ignatsi Jaagu ja Pakri Hansu. 1688. aastal anti Forseliusele luba asutada koole üle kogu maa. 1687. aastal otsustas Liivimaa maapäev, et igasse kihelkonda peab asutama kooli. Koolide kõrval oli oluline ka koduõpetus. Eestikeelne kirjasõna: Hariduse levitamise kõrval oli oluline ka piibli tõlkimine eesti keelde.1637. koostas Heinrich Stahl esimese eesti keele grammatika. Piiblikonverentsil vaieldi kirjaviisi üle, kuid üksmeelele ei jõutud.. Selle alusel avaldas Johan Kornung 1693
kohapeal täiesti suletud tegevuses, kus töötas vaid ülikooli surrogaat (asekool) Järvamaal Albu mõisas, mõisnikele. Maarahva lastel oli ülikooli pääsemine võimatu. Sama kehtib gümnaasiumide kohta, mis loodi Tallinna, Tartusse ja Pärnusse. Kuid ka küladesse tekkisid koolid ning kodudes hakkasid inimesed õppima lugemist. Eestlased jäävad igavesti võlgu eriti ühele mehele, Risti ja Harju-Madise pastori pojale Bengt Gottfried Forseliusele. Forselius pani aluse eesti kiriklikule rahvakoolile kirjaoskuse levitamisele ja koolmeistrite koolitamisele. (Tartu lähedal töötas B. G. Forseliuse Õpetajate Seminar). Huvitav episood Forseliuse tegevuses oli tema sõit Stockholmi 1686. aastal, kus ta Karl XI-le esitles kahte oma parimat õpilast Ignatsi Jaaku ja Pakri Hansu Jüri. Kuningas jäi koolimehe tööga väga rahule, kinkis kummalegi poisile kuldraha ja andis hiljem Forseliusele
Forselius koostas eestlastele oma aja parima aabitsa (ilmunud hiljemalt 1694; säilinud selle arvatavad uustrükid, põhjaeestikeelne 1694. ja lõunaeestikeelne 1698. aastast) ning väga oluline on tema osa kirjaviisi normeerimiselt (jättis kõrvale võõrtähed, h pikendusmärgina, ainsuse partiivi ja eitava kõne rahvakeelne tarvitamine, nimede mõõdukas eestipärastamine jm). Aabits oli rajatud tema õppemeetodile, kasutatud uut, ühtlustatud ortograafiat. Forseliusele on omistatud ka Lundis leiduv põhja-eesti- keelne aabitsa väljaanne aastast 1694 ja lõuna-eesti-keelne aastast 1698. 6. Saksakeelne luule Eestimaal: Tallinna luules on tähtis mängulisus, anagrammid. Palju on säilinud epigramme, satiirilisi luuletusi. XVII saj esimesel poolel oli vaimueliit koondunud Tallinna ümber. Aadlikud kirjaelus ei osalenud, küll aga kirjutati neile luuletusi. Enim kirjutati pulmalaule, seejärel matuselaule, teelesaatmisluuletusi
annaabi.ee 
