Eesti kirjandus enne ärkamist (0)

Eesti kirjandus enne ärkamist
1. Heinrici Chronicon Livoniae. Ajavahemik 1180-1227, kirjeldatud on eestlaste kombeid, usundit, keelt, rahvalaulu, isiku- ja kohanimesid, põlluharimist jm. Sõnad maleva, kylekunda, vanem, Odenpe, Sackala, Tarbata, Viliende , Sontagana, Lembitus, Maniwalde; Laula , laula, pappi! Maga magamas!
2. 1525 Lübeckis trükitud katekismus ja 1535 Simon Wanradti ja Johann Koelli katekismus. Säilinud 11 lk leiti1929. a, sisaldas tõenäoliselt kümme käsku, usutunnistuse , Meieisa palve , ristimissakramendi ja altarisakramendi tekstiosa ning pihtimisõpetuse. Mõeldud preestritele.
3. Georg Mülleri jutlused levisid käsikirjalistena, trükiti 1891. 39 jutlust pidas autor aastatel 1600-1606, kõneks katk ja selle tagajärjed, 1601.a nälg, kombed, elu-olu, ajalugu. Omavad kiriku-, keele-, olustikuloolist, aga ka kirjanduslikku väärtust.
4. Heinrich Stahl, kirikuõpetajana P-Eesti kogudustes töötanud õpetaja, koostas ja avaldas 2 eesti-saksakeelset kogumikku. Esimene, „ Hand -  und Hauszbuch für…“ („Käsi- ja Koduraamat Eesti vürstkonna jaoks Liivimaal“1632-38), sisaldas Lutheri väikese katekismuse, evangeeliumid, lauluraamatu ja psalme, palveid, laule. Teine, „Anführung zu der Ehstnischen Sprach“ („Juhatus eesti keele õppimiseks“ 1637), ei sisalda süstemaatilist grammatikat, vaid juhatuse eri vormide või konstruktsioonide moodustamiseks ning sõnastiku.
         17.s ilmub veel eri autorite grammatikaid (Hornungi oma reeglistab vana kirjaviisi) ja J. Rossihniuse lõunaeestikeelsed evangeeliumid, epistlid, katekismus.
5. 1686  „Wastne Testament “
    1739 Piibel
6. Eestikeelne juhuluule. Reiner Brocmann , Tallinna gümnaasiumi kreeka keele professor , kirjutas sakslastest linnakodanike pulmapidudeks frivoolsevõitu õnnitluslaule. Puhja köster ja koolmeister Käsu Hans kirjutas eestlastest lugejatele 32-stroofilise kaebelaulu Tartu põlemise ja inimeste küüditamise järel jeremiaadi “Oh, ma vaene Tarto liin“.
7. Valgustusaja alguses 18. s Tartu ülikool ei töötanud ning õpetlasedki olid Eestist lahkunud. Alles 1802. a kutsutakse uued õppejõud (enamasti Euroopast) ning eesrindlikud ideed jõuavad jälle otse siia, ilma saksa emamaa vahenduseta. Seepärast on 18.s üsna kirjandusvaene, kirjutavad endiselt mõisahärrad: Roth, Tiesenhausen, silmapaistvaim luuletajaist on Põlva pastor Oldekop, kelle erinevatel teemadel kirjutatud laulutekstidest osa on ilmalikke.
8. 1766-67 andsid Põltsamaa pastor A. W. Hupel ja arst P. E. Wilde välja 41 vihikut ajakirja „Lühhike öppetus…“, mis ongi eestikeelse ajakirjanduse algus.
9. Friedrich Gustav Arveliuse „Üks Kaunis Jutto- ja Öppetusse- Ramat “ I ja II on lastelugemik, mis sisaldab lookesi moraaliõpetuslike ja tervishoiualaste näpunäidetega.  Analoogiline „Ramma Josepi Hädda- ja Abbi-Ramat“ jagati lugejatele tasuta, selle tiraaž oli 10000 eksemplari.
10.  1782 .a ilmub Fr. W. Willmanni „Juttud ja Teggud…“ 89 õpetliku looga , lisaks toodi siin ära mõistatusi ja vanasõnu, mesilasepidamise ja loomaravitsemise õpetusi. Ilukirjanduslikus osas tutvustab autor mitmeid maailmakirjanduse lendmotiive („Joonud talupoeg“). 
       Saarema kirjamees Luce „Sarema Jutto ramat“ kirjeldab motiive Lääne-Saaremaa elust, Keila pastor Holtz kirjutas peale ilukirjandusliku juturaamatu „Luggemissed…“ veel ametlikke tekste , tervishoiualaseid brošüüre ja seaduseid.
11. Pärnu pastor Johann Heinrich Rosenplänter on Eestimaa esimese ajakirja väljaandja. See oli saksakeelne ja mõeldud kohalikele eesti keele huvilistele sakslastele. „Beiträge…“ (Lisandusi) kokku 3500 lk ilmusid aastatel 1813-32, 20-s almanahhis käsitleti keeleõpetust, folkloori , kirjandust, selles pandi alus eesti poeesiakäsitlusele, mütoloogiale, kirjanduskriitikale ja bibliograafiale. 11. Vihik oli mõeldud eesti keele õpikuks gümnaasiumidele. „Beiträge“ kaastöölisteks olid kõik tolleaegsed ärksamad haritlased:LUce, Knüpffer, Hupel, Masing , Peterson , aga ka külaharitlased Holter ja Jervitson. Ajakirjas ilmunud luulest koostas autor kogu „Lillikessed“.
12. Otto Wilhelm Masing (1763- 1832 ) on esimene eestlasest kirjamees ja ühtlasi teenekaim perioodil. Tema looming pakkus arendavat, publitsistlikku ja populaarteaduslikku kirjavara. Kogu 19.s olid koolides kasutusel tema „Täieline ABD-Ramat“ ja  „Arwamise-Ramat“. Juturaamat „Pühhapäwa Wahhe -Luggemissed“ tutvustas võõraid maid, sealset loodust ja kombestikku (Ameerika, Aafrika, Kamtšatka jm).
      Tema suurim saavutus on maarahva ajaleht „Marahwa Näddala-Leht“ ( 1821 -23, 1825). Tema on ka Õ tähe tähestikku tooja.
13. Sajandivahetuse ajaviitejuttu esindavad Mannteuffeli „Aiawite peergo walgussel“ ja Jenoveva -lood (Kreutzwaldi vaba tõlge „Wagga Jenowewa ajalik elloaeg“). Sellelaadilisele kirjavarale vastandus Suve Jaani e Johann Fr. Sommeri „Luige Laos“, lihtne külapoiss, kes Vene mereväes ustavus , vapruse ja eneseohverduse imetegusid teeb.
14. Kristjan Jaak Peterson (1801-1822) oskas saksa, vene, rootsi, prantsuse, inglise, ladina, kreeka, heebrea , kaldeaja läti keelt. Oma päevikus räägib ta eri kultuuride ja ajastute autoritest, kasutab mitmekesiseid žanre ( dialooge , sententse, filosoofilisi mõtteteri, antiikseid luulevorme). Õppis poolteist aastat ülikoolis usuteadust, unistas misjonärielust, kuid nõrgenenud tervise ja rahalise toetuse lõppemise tõttu elatas end tunniandmisega Riias.
      Looming. Gümnaasiumiõpilasena tegi kaastööd „Beiträgele“. Tõlkis rootslase C. Gananderi teose soome mütoloogiast saksa keelde, tõi sellega eesti rahvausundisse soome muinasjumalad Väinämöise, Ilmarise ja Lemminkäineni, lõi meie pseudomütoloogia. Tema kokku 17 luuletust on žanrilt oodid ja karjaselaulud e pastoraalid. Enim tuntud neist on „Laulja“ (luuleloomingu vägevusest) ja „Kuu“ (eesti maakeele ülistus).1922.a ilmus suur osa tema loomingust koguteosena, 1976.a „Laulud. Päevaraamat“ kommenteeritud täielik väljaanne.
Ja siin meie tänavune konspekt.
EESTI ESIMESED KIRJALIKUD MÄLESTUSMÄRGID
12.-13. s  jõuab kristlus Eestisse, see
o        avas Eesti uksed Euroopasse,
o        liitis esivanemad kristliku maailma ja kultuuriga ,
o        vaimukultuur hakkas arenema.
Eesti kirjandusega kõrvuti arenes baltisaksa kirjandus, mis on oluline, et saada ülevaade Eesti kirjandusest ja vaimuelust.
Kroonikad - esitab ajaloosündmusi kronoloogilises järjekorras, enamasti proosa-, harvemini värsivormis.
Henriku Liivimaa kroonika- esimesed kirjalikud teated eestlaste kohta, tähelepanekud eestlaste kommete , usundi, keele, rahvalaulu, isiku- ja kohanimede kohta.
Taani hindamisraamat-sisaldab ligi 500 kohanime , lisaks ka isiku- ja perenimesid. Teos on pakkunud väärtuslikke andmeid Eesti asutusajaloo uurijatele ja keelteadlastele.
Esimene säilinud eestikeelne raamat on Simon Wanradti ja Johann Koelli katekismus. See oli abivahend saksa soost pastoritele. Esimene säilinud eestikeelne raamat on Saksamaa Wittenbergi linnas trükitud Simon Wanradti ja Johann Koelli katekismus. Sellest on säilinud 11 lehte, mida oli kasutatud ühe keskaegse raamatu kaanetäidisena ja selle avastas arhivaar H. Weiss 1929.aastal. (Soome – 1542 , Leedu – 1547 , Vene – 1564, Läti – 1585) Järgmisel sajandil tekkis tähendusrikas ahel: eestikeelne trükitud raamat – ladina kiri – lääne kultuur. Katekismus – lühike usuõpetuse käsiraamat küsimuste ja vastuste kujul – usuõpik. Eestis sai tuntuks M. Lutheri 1529.aastal avaldatud Väike Katekismus, mille järgi on kujunenud meie rahva eestilised tõekspidamised ja mida kasutatakse laste lugemaõpetamiseks. See teos koosneb viiest peatükist: 1)kümme käsku 2) usutunnistus 3)meieisapalve 4)ristimissakrament 5)altarisakrament ja pihtimisõpetus
 Georg Mülleri Jutlused Reformatsioon ja esimeste eestikeelsete trükiste ilmumine panid aluse kirikukirjandusele. 17.sajand oli kirjanduse suhtes vaene sajand, kuna 1601.aastal oli suur viljaikaldus, mis tõi kaasa näljahädad ja katku, see tõttu ei soositud kirjandust ja raamatute väljaandmist. See aeg ei olnud Eestis ka ühtegi trükikoda.
Sellest ajast on säilinud käsitsi kirjutatud vaimulikke tekste, näiteks kirikuõpetajate jutlusi. Üks neist on Tallinna Pühavaimu kiriku abipastorilt Georg Müllerilt. Tema 1600-1606 aastatel 39 peetud jutlust on avaldatud 1891.aasta kultuuriloolase Villem Reimani toimetusel. (See on esimene suurem eestikeelne kirjalik mälestis, mis kajastas maad, rahvast, ajalugu, katku, kombeid ja kultuuri.) Nendest jutlustest saame teada, et Pühavaimu koguduse juures tegutses eestikeelne kool. Samuti on suureks kõneaineks nendest jutlustes laulmine . Mülleri jutlused on sisukad ja kindla kavaga. Nendest algabki meie ilukirjanduse proosa. Jutlus – usuline kõne, millega vaimulik juhib koguduse mõttekäiku Piibli alusel. See on jumalateenistuse keskne osa.
Juhuluule. Ajapikku sugenes kirikulaulu kõrvale eestikeelne ilmalik luule, mis sai alguse nn juhuluulest. Sellekohane harrastus hakkas levima Eestis peamiselt Tallinnas ja Tartus 17. saj esimesel poolel. Luuleharrastus muutus salongilikuks moeasjaks. Eeskujuks seati Saksamaal levinud omapäratsev barokne luule. Seda püüti viljeleda eri keeltes: saksa, rootsi, ladina, kreeka, heebrea ja ka eesti keeles.
  Idee oli uudne ja huvitav: nii hakkasidki pidustustel, pulmades , varrudel aga ka matustel kõlama eestikeelsed värsid. Paraku ei jõudnud need pärisrahva kuuldekaugusesse.
1630. aastate keskel muutus pulmalau l- epitalaamionid härrasrahva pidusaalides ja trükisõnaski moeasjaks. Pulmalaulu populaarsust ärgitas kohaliku trükikoja tegevuse algus, aga ka tuntud saksa luuletaja Paul Flemingi (1609-1640) Tallinnas viibimine . Tema ümber koondusid kohalikud luuleharrastajad, moodustades poeesiahuviliste nn lemburiseltsi. R. Brocmann (1609-1647) – P. Flemingi sõber. Tallinna gümnaasiumi kreeka keele professor. Tema säilinud juhuluuletustest on tuntuim pulmalaul pealkirjaga „Carmen Alexandrinum Esthonicum ad leges Opitij peoticas compositum“ - „Opitzi poeetikareeglite järgi koostatud eestikeelne laul aleksandriinis“.
Juhuluuletajate seas tõuseb esile Käsu Hansu kaebelaul. Teos peegeldab Vene valitsusaja tumedat algust Eestis Põhjasõja päevil. Tegemist on Puhja köstri ja koolmeistri Käsu Hansu pikema lõunaeestimurdelise luuletusega Tartu linna hävitamisest ja inimeste küüditamisest Vene võimude poolt 1708. a.
  Teos koosneb 32 stroofist, mis jagunevad kolmeks enamvähem võrdseks osaks. Esimeses osas on juttu Tartu endisest rikkusest ja õnneajast. Teise osa põhisisu: Jumalavallatu patuelu tõi kaasa karistuse- linna rüüstava vaenlase – mille haripunktis on raehärrade poomine. Kolmandas osas räägitakse linna hävitamisest ja tema kodanike küüditamisest. Teose lõpus manitsetakse inimesi alandlikkusele ja õiglusele, aga ka kõigi hirmulugude meelespidmisele. Taolisi teoseid nimetatakse jeremiaadideks.
J. H. Rosenplänter- silmapaistev estofiil. Pärnu Elisabethi koguduse pastor. Asutas saksakeelse ajakirja „Beiträge zur genauern Kenntniss der ehstnischen Sprache“, mis oli pühendatud mitmesugustele keeleõpetuse, kirjanduse ja folkloori probleemidele. Ajakiri pani aluse ka eesti poeesiakäsitlusele, mütoloogiale, kirjanduskriitikale ning bibliograafiale. Rosenplänteri arvates pidid kõik maarahvaga suhtlevad sakslased oskama eesti keelt.
Otto Wilhelm Masing- eestlaste suhtumine raamatusse muutus nõudlikumaks, primitiiv-didaktiline laad lugejad enam ei rahuldanud. Niisugustes ühiskondlikes oludes hakkas kirjamehena tegutsema O. W. Masing. Ta pakkus mõistust ja mõtlemisvõimet arendavat kirjavara, peaasjalikult ajakirjanduslikku ja populaarteadusliku loomingut. Niisuguseks loomeks oli ta piisavalt võimekas tänu oma heale haridusele ja rikkalikele reisikogemustele. Masing seadis eesmärgiks rahva silmaringi avardamise ja mõtlemisvõime arendamise köitva populaarteadusliku lugemismaterjali varal . Selleks andis välja raamatu „Pühhapäwa Wahhe-luggemissed“, mis tutvustab eesti lugejaid paljude võõraste maade, sealse looduse ja inimestega. Üldtuntuks sai Masing aga tänu „Marahwa Näddala-Lehele“, milles pakuti sõnumeid kodu- ja välismaalt, jutte , luuletusi, vanasõnu. Masing on eesti vanema kirjandusloo silmapaistvaim esindaja, kelle mõju meie rahvuskultuurile ja ärkamisaja vaimsele ettevalmistamisele on olnud suur.
Krahv Mannteuffel - teda huvitas eestlaste elamise viis, kombed ja laulud. Kogu tema looming, eeskätt jutud, annavad märku rahvasõbralikkusest. Nii on tema esimese raamatu „Aiawite peergo walgussel“ lõppu lisatud südamlik pühendus. Mannteuffelit peetakse meie valgustusjutu parimaks viljelejaks, kes õpetuseiva hoopis rohkem kunstiteosele omase meelelahutuslikkusega sidus. Teos sisaldab valme ja pikema pealkirjata jutustusi, mille esiosas astub autor välja mitmesuguste pahede- joomise , mõisavarguse, petmise vastu. hiljem koondub ta tähelepanu noorte armastuse ja abiellumise probleemidele ning rahvakombestikule. Tema teiseks põhiteoseks on karskuseteemaline jutt „ Willem Nawi ello -päwad“. Erinevalt eelmisest on selles enam õpetlikkust. Teoses on värvikaid karaktereid, keda on osatud mahlakalt kõnelema panna.
Sentimentaalne kirjavara- kui estofiilide rahvavalgustuslikud teosed käsitlesid põhiliselt siinseid olusid, siis sentimentaalne kirjandus on vahendanud ainult võõrast ainestikku. Kõnealused haleduslood jõudsid meie mugandajate-tõlkijate kätte saksa rahvaraamatuist, mis omakorda laenasid neid keskaja rüütli- ja legendikirjandusest. Nende juttude liigutav sündmustik pakkus lihtlugejale tugevat meeleerutust. Ehkki lihtsakoelised ja naiivsed, oli ometi tegemist uudse laadiga, mis vähemnõudlikku lugejat köitis.
H. Stahl. Trükitud kirjanduse esimene silmapaistev esindaja. Pärines Tallinnast, omandas Saksamaa ülikoolides usuteadusliku hariduse ja töötas kirikuõpetajana. Ameti tõttu leidis ta, et on vaja edendada eesti kirja- ja trükisõna. Pikajalise töö tulemuseks oli saksa- ja eestikeelne käsiraamat pealkirjaga „Käsi- ja koduraamat Eesti vürstkonna jaoks Liivimaal“ (1632-38). Mõne aasta pärast avaldas ta jutluseraamatu „Ilmikute peegel“, milles räägitakse ka eestlaste elust- olust . Teoses mainitakse esmakordselt eesti vägilast Kalevit. Ta on ühtlasi ka esimese eesti keele õpiku koostaja . Stahli eesti keel oli mitmemurdeline, ta kasutas rohkesti germanisme ja eesti keelele võõrast ortograafiat.
Kristjan Jaak Peterson         (14.03.1801-4.08.1822)      Eesti kunstiväärtuslik lüürika nüüdisaegses tähenduses algab Kr. J. Petersonist ja tema kõlavatest oodidest. Noor luuletaja põimis rahvalaulu vormivõtteid ja motiive oma pastoraalides antiikse vormi ja nõudlikkusega. Tema käe läbi avanesid müto- loogia varasalve rikkused.
      Kr.J.Peterson oli haritud eestlane. Tema luule on kirjutatud haritud lugejale, isegi praegu ei pruugi me mõista selle täielik-ku sisusügavust. Ta käis Riia Jakobi algkoolis, kreiskoolis ja kubermangugümnaasiumis. Paistis silma erakordse keeltehuviga, mis hiljem veelgi süvenes (oskas  saksa, vene, rootsi, prantsuse, ladina, kreeka keeli). Kristjan Jaak oma päevaraamatus truuks eesti keelele ja ei kaotanud ka eestimeelsust.
     1819.aastal astus ta Tartu ülikooli usuteaduskonda, soov misjonäriks saada innustas teda õppima keeli, ka kuulas ta keele- ja kasvuteaduse loenguid. Kaasaminek üliõpilaste boheemlasliku eluga ja rahalised raskused sundisid teda õpinguid katkestama. Pärast poolteist aastat kestnud üliõpilaseelu Tartus tuli Peterson tagasi Riiga, kus elatas end tundide andmisega, lootes pooleli-jäänud stuudium lõpetada. See agaei olnud nõrgenenud tervise pärast võimalik.
Looming oli uudne , mitmekülgne ja tähendusrikas. tema luuleloomingu põhiosa on heroilis-filosoofilised oodid ja karjaselaulud(pastoraal). Oodid ülistab inimmõistust ja -vaimu, sõprust ja armastust ( „Inimene“, „Sügise“, „Sõpruse“ ). Oluline teema on luule ja luuletaja motiiv : „Laulja“ räägib prohvet -poeedi missioonist rahvas elus. Populaarseimas oodis „Kuu“ loob eredate loodus-nähtuste toel elava pildi maakeele tõusust. Karjaselaulud põhinevad antiikeeskujudel, tähtis väljendusvahend on dialoog . Pastoraalides kujutatakse karjalaste idüllilist elu kauni looduse rüpes. („Karjalaste laul. Ott ning Peedu“,  „Jaak ja Jüri - karjapoisid“). Kogu tema looming on sügavama elumõtte otsimine, inimese dialoog maailmaga. Proosa. Galanderi „Mythologia Fennica“ tõlkimine rootsi keelest saksa keelde tõi eesti rahvausundisse soome muinas-jumalad ja pani aluse meie pseudomütoloogiale. 1922.aastal avaldati Kr.J. Petersoni tööde kogumik nimega „Laulud, päeva-raamat ja kirjad“, millesse koondati kogu ta loominguline pärand: luule, kirjavahetus ja filosoofiline mõttepäevik.
PANE TÄHELE , SIIT PUUDUB TÄIESTI KALENDRI- JA AJAKIRJANDUS
Piibel on ristiusu õpetuse aluseks olev tekstide kogumik, kristlaste pühakiri, jumalik ilmutus teispoolsest maailmast. Selles esitatakse vanade idamaade müüte maailma ja inimese loomisest ning lugusid juutide ajaloost. Piiblisse kuulub 66 eri aegadest pärit ja aja jooksul üheks teoseks koondatud raamatut. ta on omamoodi raamatukogu, mille vanimad osad on loodud 12. sajandil eKr ja uusimad 2. sajandil pKr. Iga raamat on koostatud teatud oludes ja teatud eesmärke silmas pidades.
         Piibel koosneb kahest põhiosast: Vanast ja Uuest Testamendist, kuhu kuulub vastavalt 39 ja 27 raamatut, ühtekokku 1189 peatükki.
Vana Testamendi raamatud jaotatakse kolmerühma:
1)     aja(loo)raamatud (nt viis Moosese raamatut)
2)     õpetus- ehk tarkuse - ja luuleraamatud (nt laulud ja õpetussõnad)
3)     prohvetiraamatud (Jesaja, Jeremija jt)
Uus Testament jaguneb neljaks
1)     evangeeliumid (Matteuse, Markuse, Luuka , Johannese)
2)     ajalooline raamat ( Apostlite teod)
3)     õpetusraamatud (nt Pauluse, Peetruse kirjad)
4)     prohvetiraamat (Johannese Ilmutus)
Piibli lisana esinevad veel apokriiva raamatud.
Piibel on religioosne ajalookäsitlus, sisaldades vormilt ja otstarbelt erinevaid tekste; vaimulikke laule, tavaproosat, rahvapärast jutustust, ülevat luulet, pilkelule, vanasõnu, allegooriat, tähendamissõnu. uue Testamendi õpetusraamatutes on kirju, kirjavormis jutlusi, teoloogilisi lühiuurimusi. Prohvetite raamatus võib leida ajakajalisi ettekuulutusi, aga ka värvikaid võrdluspilte.
Vana testament ( Wana Seadus) jutustab Jumala tegudest enne Kristuse sündimist. Uue Testamendi (Uus Seadus) põhisisuks on evangeelium , mis tähendab rõõmusõnumit Jeesusest Kristusest kui Lunastajast.
Piiblist on Euroopa kultuurivaramusse, sealhulgas kirjandusse, muusikasse ja kunstidesse, kandunud igakülgselt vaimuvara: sümboleid, väljendeid, lendsõnu, mõistukõnesid, süžeesid, karaktereid)
         Eestlasteni jõudis terviklik Piibel pärast Põhjasõda mil laastatud polnud mitte ainult maa, vaid ka vaimuelu. Rahvas paisati oma loomulikult arenguteelt aastakümne võrra tagasi. Põhiliseks usukandjaks oli luterlik kirik, ehkki suurte raskustega. 18. sajandil hakkas levima Saksamaalt alguse saanud usuvool – pietism . Eestis avaldus see vennastekoguduste liikumisena.  18. sajandi teisel poolel oli koole napilt, samuti õpetajaid. Ja kõigest hoolimata oli eestlaste lugemisoskus suhteliselt kõrgem ehkki lugemist õpetati mitte niivõrd koolis kui kodus. Selleks aga oli vaja emakeelset trükisõna.
Eesti talurahva tarbeks loodud kirjasõna koosnes üksnes vaimulikest raamatutest – katekismusest, palve- ja lauluraamatutest. Sellekohane põhiteos – Piibel – avaldati 1739. aastal, kuid tema ilmumist valmistasid ette mitmed varasemad trükised, eeskätt aga Uus Testament.
Esmakordselt nägi see trükivalgust 1686. a Riias lõunaeestikeelse väljaandena pealkirja all ’’Wastne Testament’’ See oli ajajärgu esinduslikem teos, esimene läbinisti eestikeelne raamat. Tõlkijateks olid Andreas ja Adrian (isa ja poeg) Virginius. Ligi 30 aastat hiljem, 1715. aastal avaldati sama teos Tallinnas põhjaeestikeelsena pealkirja all ’’Uus Testament’’ Selle tõlkimise ja trükkitoimetamisega oli seotud rida inimesi, tähtsamaid nende seal oli aga Kullamaa pastor H. Gutsleff. Teos on hinnatav veel selle poolest, et sissejuhatuses antakse esmakordselt ülevaade eesti kirjandusest.
Piibli tõlkis rida inimesi, tööd juhtis Jüri koguduse pastor Anton Thor Helle ( 1638 -1748), kes oli hea eesti, kreeka ja heebrea keele tundja . Käsikiri valmis 1736. aastal ja pärast kirjastaja leidmist ilmus 1739. aastal Tallinnas J. Köhleri trükikojas 1415-leheküljeline teos pealkirjaga ’’Piibli Ramat/ se on keik se Jummala Sanna…’’ Piibel fikseeris ja ühtlustas eesti kirjakeele ja –viisi, mis tugines põhjaeesti murdele. Kuni tänapäevani (1992) on Piiblit avaldatud eesti keeles 45. trükki.