Allekeeled ja nende olemus (0)

Allekeeled ja nende olemus Sõnad ja vormid mida peaaegu kõik eestlased kasutavad, neid võib nimetada 
ühiskeelseteks variantideks. Kasutusel on ka kitsamas ringkonnas esinevad vormid.  Näiteks kas kitsas asukohas või valdkonnas. 
Inimese individuaalset keelevarianti nimetatakse idiolektiks. Idiolektid koonduvad 
kimpudesse, moodustavad kogumeid. Näiteks kohamurded. Erinevus Võru ja saarte murde 
vahel on väga suur, aga erinevused nende murrete sees olevate murrakute vahel on pisikesed. Territoriaalselt on 
kõige kitsamad kooslused eesti keeles kohamurrakud, mis katavad väikese piirkonna. Järgnevad 
murrakurühmad, murded, siis murderühmad ja lõpuks peamureded (põhjaeesti ja lõunaeesti peamurded).  Allkeelteks nimetatakse ühe keele erinevaid püsivaid variante mida kasutatakse teatud kasutussituatsiooinides 
või inimrühmades. Allkeelel on omad keelelised kasutusnormid.  Allkeeli liigitatakse kolmelt aluselt:  1) norminguline kirjakeel vs norminguteta allkeel
2) erinevad kasutussituatsioonid (suuline vs kirjalik; argine vs ametlik suhtlus, jne) 
3) keele kasutajate omadused (inimese elukoht, sotsiaalsed omadused, haridus, jne).  Allkeeli mida kasutatakse kindlates suhtlussituatsiooni tüüpides nimetatakse registriteks. Tavalised registrid on 
näiteks argikeel, kirjalik avaliku elu keel jms. Allkeeli mis on jagatud kasutajate omaduste (Nt. elukoht) järgi nimetatakse murreteks ehk dialektideks, mis 
jagatakse omakorda kohamurreteks ning sotsiaalmurreteks ehk sotsiolektideks. Murretele vastandub ühiskeel- 
allkeelte rühm, mida kasutatakse kogu keelalal ning kõikides sotsiaalsetes rühmades. Loomulikul on ühiskeeles 
ka väikeseid erinevusi, kuid kasutajad tunnetavad seda kui kõigi eestlaste ühise keelena.  Tänapäeval on ühiskonnas kõige tähtsam allkeel kirjakeel.  Allkeeled ja muu varieerumine Mitte kõigist keelelistest erijoontest ei saa allkeeli. Argikeele annavad meile järgmiste tunnuste komplekt: 
suulisus +  argisus + spontaansus + mittenormilisus. Argivestluse register on väga lai. Selle alla mahub palju 
alamliike. Iga inimese peas on korraga mitu erinevat allkeelt. Üldallkeelteks nimetatakse allkeelt, mida 
valdavad kas kõik või suurem osa inimestest.  Allkeeled ja keele allosad Keelelise vahendid, mida ühes või teises allkeeles kasutatakse või ei kasutata. Näiteks suhtlushäälitsused ehk 
üneemid- (tulen EEEE homme). Teine erinevus on statistiline- suulises keeles kasutame näiteks vähe 
lauseühendeid, kirjalikus aga palju. Eri allkeeled erinevad üksteisest erinevates keele osades. Mõnikord on 
erinevus hääduses, mõnikord sõnavaras.  1. Kirjakeeles kehtivad ühiskonna kehtestatud normingud, muudes allkeeltes juhivad keelekasutust tavad.
Kirjakeel on ühiskonnas kokkulepitud normidega. Normide mõte on tagada sujuv ja probleemideta suhtlemine. 
Muudes allkeeltes aga ranged normingud puuduvad. Keelt kasutatakse erinevalt sõltuvalt kas asukohast 
(murded) või kasutussituatsioonist. Argikeele annavad meile suulisus+argisus+spontaansus+mittenormilisus.  2. Eri allkeeled erinevad erinevates osades. Osad allkeeled on jagatud kasutajate omaduste järgi (nt asuhoht, 
sotsiaalsed omadused, haridus, jne), osa kastussituatsiooni järgi (suuline vs kirjalik, argine vs ametlik).  Mõnikord on erinevus häälduses, sõnavaras või näiteks ka lauseühendites. Kasutussituatsioon on situatsioon kus keelt kasutatakse (meedias, ametiasutuses, argises olukorras, jne).  Register on kindlate korduvate joontega allkeel, mis seostub kindla suhtlussituatsiooni tüübiga, mis esineb 
regulaarselt ühiskonnas (Nt. ametlik vs argine).


Keele pearegister- suuline ja kirjalik.  Argikeel ehk suulise spontaanse argidialoogi keel on kõigi teiste registrite alusregister ja meie emakeel.  
Registrirühmad- trükikeel ja netikeel. Selliseid variante nimetame registrirühmadeks Murre on allkeel mis on jagatud kasutajate omaduste järgi - nende elukoht, sotsiaalsed oskused. Ühiskeel on allkeelte rühm, mida kasutatakse kogu keelealal ja kõikides inimrühmades. Kasutajad tunnetavad 
seda kui kõigi eestlaste ühise keelena.  Tänapäeva eesti keele tähtsamad allkeeled on:
kirjakeel ajakirjanduskeel
oskuskeel murdekeel
släng suuline keel
kirjaliku vestluse keel ilukirjanduskeel Kirjakeel -  (normikeel, standardkeel) on ideaalne süsteem, teadliku valimise, korrastamise ja normimisega 
loodud ühtlustatud allkeel, mis on fikseeritud kirjakeele grammatikates ja sõnaraamatutes.  Keelepoliitika - on riigi tegevus, et juhtida ühiskonna kee-
lelist arengut võimu määratud eesmärkide suunas. Seaduste jms dokumentide vastuvõtmine ja nende täitmise 
järgimine.   Keelekorraldus- on kirjakeele teadlik rikastamine arendamine, stabiliseerimine ja ajakohastamine. Selles 
otsitakse keeleideaali, antakse keelesoovitusi selle poole liikumiseks ja fikseeritakse keelenorminguid. Eesti 
keelekorraldusel on kolm osa: üldkeelekorraldus, oskuskeelekorraldus ja nimekorraldus. Keelehoole - on praktilised toimingud keelekasutuse parandamiseks, keelekorralduse käskude või soovituste 
elluviimine.