Eesti keele allkeeled-kokkuvõte eksamiks (0)

Kohamurded ja dialektoloogia.
Kohamurded – samas maakonnas elavate inimeste ühine keel. Erinev leksikaalselt, grammatiliselt, fonoloogiliselt teistest kohamurretest. Inimesed teadvustavad end rühmana ja murret rühmasisese keelena, mis neid teistest eristab. Selle põhjuseks on, et lähestikku elavad inimesed suhtlevad rohkem kui teised ning peredes elab mitme põlvkonna inimesi, mis loob ajalise püsivuse.
Dialektoloogia ehk keelegeograafia – meetodite võrk murrete erinevuste uurimiseks, mis tekkis 19. saj kui lingvistikas valitses võrdlev-ajalooline meetod, mis väitis, et keel muutub rangelt häälikumuutuste reeglite alusel. D tekkis , et testida hüpoteesi häälikumuutuste regulaarsuse kohta.D leidis, et tegelik keel on väga varieeruv ja muutused pole reeglipärased. D eraldus kiirelt võrdlev-ajaloolisest meetodist ja hakkas liikuma enda teed mööda. D tippaeg oli 20 saj essa pool. Siis keskenduti linnadialektoloogiale ja sotsiolingvistikale.
Meetodid - D keeleanalüüsi meetodid on sarnased keeleuurimise muude empiiriliste meetoditega. murdeline varieerumine on seotud ka keeleliste uuendustega , mis liiguvad mööda regiooni, seetõttu on oluline ka ajaline dimensioon , mis on võrdlev-ajaloolise keeleteaduse valdkond, seetõttu on tihti kombineeritud D ja VAmeetod. D eripära – informantide valik, küsimustik, keelekaardid.
Informantide valik – otsiti puhast murret, mis oleks vanapärane ja teistest allkeeltest puutumata. Informandid ehk mitteliikuvad vanemad meessoost maainimesed. Oluline oli ka vähene haridus , lugemus ja sotsiaalsed kontaktid. Eestis on 4/5 informantidest naised. Ülejäänd vanemad inimesed, väheste kontaktidega, ainult maal elanud.
Kuidas vältida teiste allkeelte mõjusid? Küsitletakse mitu korda samu informante, informant ja küsitleja muutuvad sõpradeks, kogujateks tihti kohalikud elanikud, küsimine soovitavalt samas murdes, et vältida informandi üleminekut kirjakeelele.
Küsimuse ja informandivaliku kriitika. - murdeuurijad kirjeldavad vaid väikest osa kogu murdest, vanemate naiste keel, kus puudub murde sotsiaalne varieerumine, tavaliselt on avalik keel ja puudub tegelik argikeel, räägitakse monoloogis, dialoogi pole.
Diakriitikud – nendega osutatakse häälikute pikkust ja kõrgust, helilisust ja helitust, häälikute moodustuskohti. Keskne : tähtede kohale pannakse märgid, mis osutavad häälikute pikkust.
Keelekaardid ja-atlased – D väljundiks on murdeatlased, mis näitavad eri vormide varieerumist valitud territooriumil. Kogutud materjal esitatakse keelekaartidena(tsitaat- ja sümbolkaardid)
isoglossid- see on D keskne mõiste, mis eristab kahte piirkonda, mis kasutavad ühes sõnas erinevat keelelist vormi, muudes sõnades samu vorme. Isoglosse saab esitada kahel viisil: kas joon tõmmatakse sinna, kust läheb piir või ühendatakse piiril kohad, kus kasutatakse ühte või teist. Iga isogloss näitab kaardil ühte keelelist joont. Isoglossid moodustavad kimpe, kus mitme keelejoone piir läheb umbkaudu samast kohast. Kohtadesse , kus paljud I asetsevad koos, tõmmatakse murdepiir, mis eraldab murdealasid. See, et eri kohtades on I arv erinev, annab eri järku piirid.
Siirdealad – murdepiiridel tekivad mõnikord alad, mida on konkreetse murdega raske ühendada. Neid alasid nimetatakse siirdealadeks ja siirdemurreteks. Kompaktne siirdeala – teise murde jooned ulatuvad antud murdesse ja paiknevad seal kimbus. Hajus siirdeala – jooned ei koondu kimpudesse. Segamurrakus on koos kahe murde vormid aga siirdemurrakus on jooned, mida pole kummaski konkreetses dialektis
Eesti kohamurded: põhiliigendus ja peamurrete kesksed jooned
Andrus Saareste murdeliigendus 1932 – toetus keelegeograafiale, murrete eristamisel on neli tasandit mis jaotuvad: 1. põhjaeesti-lõunaeesti 2. saarte, keskpõhjaeesti, kirde 3. üksteist murret 4. murrakud
Arnold Kase murdeliigendus 1956 – püüab ühendada keelegeograafilist ja ajaloolist lähenemist.

Kolm põhimurret: põhjaeesti, lõunaeesti ja kirderannikumurre. Rannikumurre omakorda ei jagune ning ta põhjendab seda diakrooniliste seikade abil 2. põhjaeesti ja lõunaeesti 3. murrakud -kihelkondade kaupa
Põhjaeesti ja lõunaeesti peamurrete kesksed erinevused – VAATA SLAIDILT 2.2 ÕPI PÄHE.
Murre ja normikeel
murdesõna ja murdevormi kaks tähendust, selles murdes esinev vorm või sõna, nud ja nd on mõlemad murdevormid, eri murretes.
Murrete varieerumine ja roll allkeelte hulgas - kohamurre oli kunagi ainus keel, mida inimene valdas ning see varieerus sotsiaalselt ja situatiivselt. Al 19.sajandist muutus kohamurre üheks allkeeleks, mida kasutati ainult kindla rühma poolt mingis kindlas olukorras, kohamurre muutus registriks ja sotsiolektiks.
Murrete kujunemine – seda millal eesti murded kujunesid ei teata, aga põhirühmad u 2000 aastat tagasi, kitsamad murdeerinevused 13-16 sajandil, mil tekkisid ka keelemuutused, mis mõjutasid enim lõunaeesti murdeid ega jõudnud osalt kirderannikule. 14-16 sajandi sunnismaisus kujundas eripäraseid murrakuid ning eri murretel olid eri keelekontaktid .
Murrete hääbumine – hakkas 20.sajandil ning jäi järele ainult aktsient, Hääbumise põhjused: dialekt on seotud lokaalse kultuuri ja identiteediga. Lokaalsete kultuuride ja identiteedi asendumine rahvuskultuuri ja identiteediga. Dialekt on seotud suhteliselt homogeense maaühiskonnaga. Kui keel ja ühiskond diferentseerub, siis diferentseerub ka keel. Kuna moodne kultuur on seotud linnaga, kirjaliku teksti, normikeelega, siis see toob murdesse laenud normikeelest. Kirjakeel levib hariduse ja trükisõnaga. Inimeste liikuvus suureneb ja väiksemad dialektid segunevad teistega . Toimub mingil määral ka teadlik murrete hävitamine ja allasurumine.
Sotsiolingvistika ja keele sotsiaalne varieerumine
Sotsiolingvistika laias mõttes on distsipliin , mis uurib keele ja ühiskonna suhteid, aga kitsas mõttes on distsipliin, mis uurib keele sotsiaalset varieerumist. Sotsiolingvistika uurib keeli teistmoodi kui uuritakse murdekeeli.
William Labovi sotsiolingvistika – eesmärgiks leida tegurid sotsiaalses siuatsioonis , mis võivad mõjutada kõneleja keelelisi valikuid ning mõista keelevalikuid, mis toimuvad praegu. Varem arvati, et keel muutub väga aeglaselt, aga Labov ütles et eri põlvkondade keelelised erinevused võivad olla käimasoleva keelemuutuse erinevad staadiumid.
Variaabel – varieeruv nähtus, nt erinev hääldus või morfoloogilised formandivariandid(nd -nud). Iga variaabli jaoks on variantide loend ja uurija uurib, milliseid variante kasutatakse ja mis tingimustel. Variaablid esinevad eri keeletasandil : leksikaalsed, foneetilised, fonoloogilised, morfoloogilised,süntaktilised. Põhiosa uuritud variaablitest on häälikud, mida saab vahetada ilma sõna tähendust või grammatilist vormi muutmata.
Uurimismetoodika -informantide valik – valitakse inimesi igast sotsiaalsest grupist, igal inimesel peab olema sama võimalus informandiks saada ning kuna valik on sotsioloogiliselt esinduslik , siis kirjeldab tulemus eeldatavasti korrektselt kõiki selles piirkonnas kõnelevaid keele variante. Labov: pole võimalik võtta suvalisi individuaalseid kõnelejaid ja üldistada neist välja ülejäänud sama sotsiaalse klassi kõne. Ühe inimese kõne võib erineda teiste sama klassi inimeste kõnest ennustamatul moel.
Tavaliselt uuritakse igapäeva keelt, sest see on kõige vähem mõjutatud teistest allkeeltest ja korrektsuse ideaali poolt. Kui on uuritud, tehakse järeldusi, algul kirjeldatakse erinevusi, siis püütakse seletada, miks nii on.
Keelekasutus ja sotsiaalne kiht – keskne mõiste on klass/sotsiaalne kiht, mis paiknevad ühiskonnas hierarhiliselt. Klass määrab, kellega inimene igapäevaselt rohkem suhtleb. Klassiga seotud markerid mõjutavad keelelist käitumist. Keel reedab, mis klassist inimene on. Sotsiaalse klassi allelemendid on amet, eluruumi tüüp, elukoht.
Kõnestiilid: on kolm stiili- igapäevane, hoolikas, formaalne . Labov: olulisim stiilimuutuse mõjur on see, kui palju inimene keskendub sellele, mida öelda ja kuidas öelda. Mida formaalsem stiil seda rohkem mõeldakse sellele, mida ja kuidas öelda.
Sex/prestige pattern – püsivaim tulemus, mis on leitud sotsiolingvistilistest uurimustest industriaalsetes lääneriikides. Kui naistel ja meestel on võrdne ligipääs normivormile, siis kasutavad naised normivariante rohkem kui mehed.
Tulemusi: inimesed on keeleliselt rohkem mõjutatud nende keelest, kes kuuluvad nendega samasse sotsiaalsesse gruppi. Inimesed, kes on gruppi hästi integreerunud, kasutavad erinevate omadustega keelt, kui need, kes pole, sest nendele on grupi mõju väiksem. Mida tihedam on inimeste side võrguga, seda sarnasem on nende keelekasutus ning paremini võrkudesse kaasatud inimesed kasutavad kõige sagedamini keele regionaalseid variante.
Eesti keele sotsiaalne varieerumine
sotsiolektide uurimused eesti keele kohta – puuduvad klasside ja keele suhetele keskenduvad tööd, nud/nd uurimine , h häälduse varieerumine, grupitöö Manilaiu keelemuutuste kohta , uurimine Mulgi murde verbi kohta, võru kõnekeele varieerumine. Eesti eripära – uuritakse palju lingvistiliste tegurite mõju, pole eri klasside ja kihtide keelenäiteid. Eesti keeles on formaalne stiil tugevalt normikeelne, argistiil varieeruv, naised ning haritumad inimesed on enamasti normikeelsemad.
Register ja selle uurimismeetodid
Keele situatiivsed variandid – situatiivne variant: kommunikatiivne situatsioon, mis esineb regulaarselt ühiskonnas ja seostub kindlate keeleliste joontega. Inglisekeelses traditsioonis eri sõnad, style, register ja genre . Paljude tunnuste loendid, mis üheskoos on keelekasutusega korrelatsioonis.
Register ja selle situatiivsed faktorid
suuline ja kirjalik suhtlus – kõne on tagasikerimatu, kiri tagasikeritav, kõne on kustutamatu: kõik, mis välja öeldud, jõuab kuulajateni, aga kirja puhul jõuab lugejani ainult lõpptekst. Kõne on lineaarne: kuulaja saab infot sõna sõna haaval, aga lugeda saab ka lõikude kaupa. Kõne on multimodaalne, sest seal on pausid, intonatsioon , tempo, miimika , kuid kiri ei ole multimodaalne. Kõnelemise tempo on u 10 korda kiirem kui kirjutamisel .kõnelemise ajal saame mõelda vaid üksusele, mida produtseerime, kirjutades saab vaadata valmis teksti.
spontaanne ja redigeeritud tekst – kui palju on aega sõnumi planeerimisest esitamiseni, kui palju öeldavast ja reaktsioonist on ettemääratav või prognoositav. Olulised taustamõjurid: ootamatu – varem kavandatud situatsioonid, kõnetaval on vahetu seos kõneks oleva situatsiooniga, kõnelejate koosseisu vahetamise kiirus, vooruvaheldus vaba ja reguleeritud.
argine ja avalik suhtlus – tähtsad on inimeste rollid, inimeste suhted: kas nad on võõrad või tuttavad, füüsiline olukord: kas ollakse suletud ehk kodus, neutraalsed ehk kohvikus või avatud ehk tööl. Avalik – avatud kõrvalistele isikutele. institutsionaalne – üks isik on institutsiooni esindaja.
vahetu ja vahendatud suhtlus – vahetu suhtluse puhul partnerid vaatavad silma ning on võimalik vahetu tagasiside.vahendatud suhtluse puhul kasutatakse meediumi või pole võimalik vahetu tagasiside. Probleemiks on telefonisuhtlus .
dialoog ja monoloog – probleemiks suhtluses osalemise ja teksti loomise piir ehk tagasiside probleem.
suhtlejate põhieesmärk- informeerimine ja suhtlemine ise.
Wallace Chafe – 4 stiili tekste , argine suuline kõne lõunalaua vestlusest, ametlik suuline kõne loengutes, argine kirjalik tekst erakirjades, ametlik kirjalik tekst akadeemilistest tekstidest.
Ideeüksus ja lause – kõne ja kiri erinevad selle poolest, milliste üksustena neid toodetakse: kirjas lause, kõnes ideeüksus. Ideeüksus on teadvustatu fookuse lingvistiline väljendus ehk üks portsjon infot. On 3 kriteeriumi: intonatsioon – enamik ideeüksustest lõpeb ideekonstruktsiooniga, mis osutab, et üksus on lõppenud, kuid tekst veel jätkub.
Fragmenteeritus – ideeüksus on tavaliselt üks lause, üksused on üksteise kõrval ilma sidenditeta või seotud üldiste koordinatiivsete sidenditega.
Integreeritus – nomilisatsioonid, mida on kirjas 10 korda rohkem, partitsiipe 3.5 korda rohkem, atributiivadjektiive 4 korda rohkem, relatiivlauseid ja alluvaid täiendkõrvallauseid 2 korda rohkem.
Seotus ja distantseeritus – seotus:kõneleja viitab iseendale ja oma mentaalsetel protsessidele, toimub infovoolu pidev jälgimine, emfaatilised partiklid, udusus ja otsesed tsitaadid. Distantseeritus: passiv , kirjas kuni 5 korda rohkem
Douglas Biber – kogus kokku keelelised variaablid, mis olid leitud kõnes ja kirjas erinevate variantidena. Tegi kindlaks, millised variaablid on olulised ja millised moodustavad keelelt homogeensed tekstide rühmad. Võrdles lingvistilisi jooni, mis kuuluvad grammatilistesse kategooriatesse: aja ja aspektimarkerid, koha ja ajaadverbiaalid, pronoomenid ja proverbid, nomilisatsioonid jne. Analüüsis tekste, mis kuuluvad žanritesse ning otsis nendega seotud keeleväliseid tunnusekimpe.
Vestlusanalüüs
vestlusanalüüs loodi 1960ndatel, kujunes välja 70- 80ndatel . Loojateks Harvey Sacks, E.Schegloff ja G. Jefferson . Selle alusidee on et vestlus on sotsiaalse elu keskne nähtus ning vestluse omad ehitusmehhanismid mõjutavad seda, kuidas me oma tekste vormistame. Eesmärk leida üles vestluse ehituse mehhanismid ja neid juhtivad reeglid. Materjali kogutakse informantide abil, salvestuse kaudu, trankriptsioon.
Kõnevoor ja vooruehitusüksus – kõnevoor on vestluse osa, ühe kõneleja jätkuv häälesolek. Vooru piiri märgib kõneleja vahetus, voor esindab kõneleja tegevust, voor liigendub vooruehitusüksusteks.
Eesti suuline ja kirjalik keel 1: korpusepõhine statistika
Sõnarühmade sageduserinevused: neli paralleelkorpust: suuline argikõne, suuline avalik kõne, 1990. aastate ilukirjandus ja 1990. aastate ajakirjandus. Ajakirjanduskorpus ca 232 000 tekstisõna, ilukirjandus 366 500, suuline argikõne 52 000, avalik kõne 38 000.
Kõne ja kiri – kõnes vähem sünonüüme kui kirjas, kõnes lühemad sõnad kui kirjas, kõnes kasutatakse rohkem mittekirjakeelseid lühemaid vorme(se, sis, vä), üneeme(noh, õõ, ee), suhtlussõnad(ahah,mhm,jah, jaa), muud partiklid(eksole, noo), koha ja aja proadverbid(siin, seal siis, nüüd), modaalid(saab, vaja, tuleb). Kirjas kasutatakse sagedamini konkreetseid koha ja ajasõnu(ees, läbi, vastu), nimisõnu, sõnu pole/polnud. Kõnes on sõnu, mis rikuvad kirjakeele liitsõnamoodustuse põhimõtteid. Sõnu hääldatakse kõnes tihti kokku ning need võivad jääda püsivateks. Kõnekeele sagedased erisõnad: kesse , misse, eksju, ahsoo, jajah, onju, eksole, misasi, ingliskeel , nono, etet.
Eesti suulineja kirjalik keel 2: kvalitatiivne süntaks
Grammatiline lause – sõnade ja fraaside moodustatud grammatiline tervik, mille tuumaks finiitverb ja mille osade vahel on erinevaid grammatilisi suhteid.
lausesulam/tihvtlause – kaheverbiline prosoodiline tervik, keskel ühine osa tihvt, (peegelkonstruktsioon: see on bluffimine on see)
Eesti netikeel
Netis kasutatava keele uurimine – kasutatakse erinevaid klassikalisi keeleuurimise viise, eelkõige korpusepõhised uuringud, oluline on suulise ja kirjaliku keele taust, uuringuid vähe, eestis uuritud, kommentaarides, reidis, jututubades, msnis.
Netikeel – mõiste on ebamäärane, kuid see on igasugune arvutisuhtluse keel, mis erinev normikeelest. Ainult teismeliste netisläng,
ortograafia erijooni – suurtähtede ja kirjavahemärkide ärajätt. Numbrid , täppideta tähed või sümbolid täpitähtede asemel. Sümbolid sõnade asemele. Mõttepunkte palju ütluse lõpus, venitused , häälduspärane kirjaviis , h-tähe esinemine(iir, hia), sage sõnade kokkukirjutamine (maitea,nomis),
Sõnavara erijooni – vulgaarsem ja familiaarsem keel( loll jorss, krdi lollakad), palju argikeele sõnavara, argituletus, inglise laenud(dšiisas, wack), teietamine puudub, kesksed üneemid(mm, aa, ooo), pragmaatilised partiklid( siis , nagu , vat), emotikonid partiklite väljendamiseks, lühendamine ja vokaalide ärajätmine(kle, krt), netikeele erilühendused(kle, ple, vbnds, nv), täheühenditest üksiktähed(ks – x)
hääldusviisi, emotsiooni väljendamine – emotikonid, märgikordused,tähtede kordamine (dšiiiiisas), üksiksõna rõhutamine suurtähtedega, helide ja häälitsuste märkimine(haha,väkk)
Lausung – tavaliselt lühiksed, konkreetsed, jäetakse vaid uus info, jäetakse verbe ära tihti.
Netikeel ja allkeelte süsteem
Arvuti ja kohamurded – varem olid kohamurded kesksed, 20. saj teisel poolel minimaalsed, aint aktsent oli. Arvuti on virtuaalne reaalsus , mis jaguneb erinevateks kohtadeks , kaduv nähtus asendub virtuaalse sotsiolektidega.
Arvuti ja sotsiolektid, suhtlusvõrgustik – varem sotsiaalne suhtlusvõrgustik, nüüd moodustavad keelelise seose need,kes tegelevad arvutis samade asjadega.
klass, haridus, sugu, vanus – varem sotsolektid suhtlejate sotsiaalsete omaduste põhjal. Arvutis nüüd enamasti haritud inimesed, rohkem naisi kui mehi. Vanus on olulisim mõjur, vanad kasutavad rohkem normikeelelaadset stiili, noored erinevat.
Avalikud ja anonüümsed sotsiaalsed omadused – varem olid autorid personaalsed ja avalikud, anonüümsus oli negatiivne. Arvutis toimub nüüd anonüümne suhtlus, kus pole näha kirjutaja sotsiaalseid omadusi.
Rollid ja staatus suhtluses – varem olid sotsiaalsed omadused püsivad ja pigem tingitud ühiskonna poolt, sinu roll määras suhtlusvõimalused. Arvutis nüüd igaüks loob endale ise sotsiaalse identiteedi, mille puhul on võimalik valida, mida varjata, mida juurde lisada.sageli esinetakse võõras rollis.
kultuurisidusus/ülekultuurilisus- varem oli suhtlus pidevalt kultuurisidus, arvutis nüüd on ülekultuuriline suhtlusviis, mis liigendub mitte rahvuste, vaid huvide alusel.
Paralleelne suhtlus – varem eeldas see keskendumist ühele ja ühisele teemale, aga nüüd on võimalik arvutis nt kirjutada mitut teksti korraga, lugeda samal ajal uudiseid ja olla jututoas.
Vahetu ja vahendatud suhtlus – varem suhtlesid inimesed omavahel silmast silma, nüüd on vahendatud suhtlus, kus kasutatakse mingi meediumit.
Arvutisuhtluse erilised ühisjooned – arvutikiri osalt multimodaalne, on uus reguleerimisviis moderaator, kes saab asju kustutada , nimemärgiline anonüümsus. Inimesed suhtlevad uutes olukordades ja uuel territooriumil.
Keelekorraldus ja normikeel
Normitud allkeeled – normitud keele grammatika on standardiseeritud ehk välja on valitud teatud keelendid , mis on kuulutatud normingulisteks antud allkeeles.normikeelel puudub mitmekesisus , saab olla kas õige või vale. Normikeel on arendatud välja olevate allkeelte, tavaliselt kohamurrete baasil. Eesti keeles algab normikeele arendamine reformatsiooniga, kirjakeel saab iseseisvaks 20.saj algul.eesti keeles on tugevust normitud ortograafia ja morfoloogia , vähem sõnavara ja veelvähem süntaks. Normikeelt kasutatakse peamiselt kirjas ja avalikus suhtluses.John Joseph on öelnud, et normitud keel pole kellegi emakeel . M.Stubbs on öelnud, et normikeel on kindla sotsiaalse kihi emakeel: haritud kesklassi oma. Normikeelel 3 seisundit : tunnusteta, ametlik keel, riigikeel.
keelearendus/keelekorraldus – normikeel tuleb luua keelearenduse abil. Praktiline keelearendus algas 16-17 saj kui loodi keeleakadeemiad, eestis hakati rääkima sellest 17. saj piiblikonverentsidel. Tauli „Keelekorralduse alused“ 1968 avaldatud. Keelearendus püüab lahendada rahvuskeele probleeme ning selle kaudu püütakse juhtida , muuta või säilitada keelelist normi ja keele staatust. Teine keelekorralduse aspekt on keelereform , mille eesmärk muuta nr tähestikku, kirjaviisi, grammatikat jne. 19-20 saj väga palju keelereforme.
Status planning ja corpus planning ( Heitz Kloss) - CP ehk eesti keelekorraldus . Tegevused, mis mõjutavad keelt kui süsteemi ehk kirjaliku keelekuju loomine, arendamine. SP ehk statuskorraldus, seisundikorraldus, keelepoliitika .tegeleb maine tõstmise ja keelekaitsega. Mainet kujundatakse propaganda, poliitika ja seadustega. Prestige planning: positiivse psühholoogilise tausta loomine, mis on oluline keelekorralduse tegevuste pikaajalise edu jaoks(Haarmann 1990). Acquisition planning :(Robert Cooper 1988) (eesti keeleõppekorraldus): luua tingimused keeleõppeks
Normikeele kujundamine – alguses on vaid suuline keel, siis toimub kirjaliku keelekuju loomine ehk valitakse kiri ja süsteem, seejärel reeglistiku ja sõnavara kindlaksmääramine, lõpuks normikeele sõnavara ja reeglite pidev ajakohastamine ehk sõnavara täiendamine.
Keelekorralduse etapid – selection : üks keelevariant valitakse normikeele aluseks. Codification: üks organ fikseerib variandi sõnastikes ja grammatikates. Implementation: periood, mille jooksul normingud viiakse ühiskonda. Õpetatakse korrektsed variandid. Eloboration of function : normikeel peab olema kasutatav kõigis keskse juhtimisega ja kirjutamisega seotud funktsioonides. Lisada uusi keeleüksusi, termineid.
Eesti kirjakeele lugu
Eesti keelekorraldus – normikeelega tegelevad keelepoliitika, keelekorraldus ja keelehoole. Keelepoliitika: riigi tegevus, et juhtida ühiskonna keelelist arengut võimu määratud eesmärkide suunas. Seaduste jms dokumentide vastuvõtmine ja nende täitmise järgimine. Keelekorraldus (Tiiu Erelt ): kirjakeele teadlik rikastamine arendamine, stabiliseerimine ja ajakohastamine.
Selles otsitakse keeleideaali, antakse keelesoovitusi selle poole liikumiseks ja fikseeritakse keelenorminguid. Keelekorralduse 3 osa - üldkeele-, oskuskeele-, nimekorraldus. Keelehoole: praktilised toimingud keelekasutuse parandamiseks, KK käskude või soovituste elluviimine
Varane keelekorraldus: esimesed normikeeled Eestis olid Tallinna ja Tartu keel. Vana kirjaviis: Bengt Gottfired Forselius 1680. aastad, Johann Hornung Grammtica Esthonica 1693. 19. sajand: akadeemiline õppekeel Tartu ülikoolis alates 1803 . 19. sajandi keskpaigaks Tartu keel peaaegu kadus ning tuli Uus kirjaviis: Eduard Ahrens , Fr. R. Kreutzwaldi mõju, C. R. Jakobsoni kooliõpikud jm. 1872 hakkas keelekorraldusega tihedalt tegelema Eesti Kirjameeste Selts, mida vedas Jakob Hurt , kes oli keelekorralduse ideoloog ning kelle mõtted olid: toetumine keeleajaloole, selgus ja erisus. Ideaaliks puhastatud ja rikastatud rahvakeele alusel loodav ühtne kirjakeel.Hurt hakkas tooma soomest laensõnu ning tõi keelde ka lõunaeesti materjali. Johannes Aavikul keeleuuendusid olid väga olulised , ta hakkas veel rohkem sõnu keelde tooma, sest sai aru, et keel on liialt vaene. Ta panustas iluprintsiibi, kunstlike sõnade, morfoloogia lühikeste vormide, i-mitmuse ja i-ülivõrde peale. Johannes Voldemar Veski keelekorradus: tahtis luua süsteemsust koos loogiliste seletustega, otstarbekust ja rahvakeelsust. Panustas keele normimisele ja terminoloogia looomisele.
Normingute loojaks Eesti Kirjanduse Seltsi keeletoimkond, olulisim ettepanekute tegija Elmar Muuk. 1998 sai eesti keel riigikeeleks, viimane keeleseaduse uuendamine oli 1995, loodi keeleinspektsioon, kes peab keeleseaduse täitmist kontrollima, nüüd 2009 on ajalehtedes ilmnenud vaidlused uue keeleseaduse üle.
Põhjaeesti murre – afrikaat puudub(siga,küpsetab), larüngaalklusiil puudub( kalad ), harv palatalisatsioon (t,l,s,n,r), ks-ks(saaks), ksi-ks(üks,läks), psi-ps(laps), tk-tk(katki), kt-ht(kõht), ajalooline muutus, rekonstruktsioon, vokaalharmoonia puudub(näha), erinevad vokaalid teatud sõnades(lõhki, kollane, mets), keskkõrged vokaalid nasaalide ees(tema, on), silbilõpu klusiili nõrk vaste vokaliseerunud(nael),järgsilbi o kadunud(jahu,tegu), mitmuse nominatiiv -d(kalad), valdav -de mitmud(puudel), illatiiv -sse(kohtusse), inessiiv -s( jalas ), keskvõrre -m (suurem), eri pöördelõpud isikus ja arvus(annan, anname), pöördelõpud lihtminevikus ja tingivas kõneviisis(andsite, annaksite ), da-infinitiiv(tuua, istuda), domineerib -si lihtminevik(võtsid)
Lõunaeesti murre – afrikaat esineb(tsiga,küdsa), larüngaalklusiil esineb(kala?), sage palatalisatsioon(kõik konsonandid), ks-ss(saassi), ksi-ts(üts,läts), psi-pts( lats ), tk-kk/tsk(katski), kt-tt(kõtt), vokaalharmoonia(näta,terävä), erinevad vokaalid teatud sõnades(lahki, kõllane, mõts), kõrgenenud vokaalid nasaalide ees(timä,um), silbilõpu klusiili nõrk vaste säilinud( nagel ), järgsilbi o( jano ,tego), valdav i- mitmus (puil), illativ -he,-de(kohtude,kohtuhe), inessiv -n,-h,-hn(jalan,jalah),keskvõrre -mb(suuremb), pöördelõpud puuduvad(tii anni, tii annassi), da-infinitiiv(tuvva, istu), domineerib i-lihtminevik(ma võti, ta elli)
Südaeesti ja kirderanniku murderühmade peamised erinevused – südaeestis sisekadu , lõpukadu, i-e diftongides, vokaalharmoonia puudub, vältevaheldus esineb, ng:ng:lõng:lõngad, palatalisatsioon, gbd vokaalide vahel(tuba), illatiivis geminatsioon( tuppa ). Kirderannikul sisekadu osalt toimumata(kandama,raudane), lõpukadu osalt toimumata(metsa,poika), i säilinud(poig,poika), ä- harmoonia säilinud(tüttär), vältevaheldus puudub(must,mustad), ng:nn:lang:lannad, palatalisatsioon puudub, kpt vokaalide vahel(tupa), geminatsioon puudub(tupa). Südaeestis essiiv puudub, valdav -de mitmus, eitusverb ei pöördu, aga kirderannikul essiiv: nuorena, valdav -i mitmud(oravi, kalo), eitusverb pöördub(en, et, ei, emme).