Eesti suuline keel ja suhtlus (0)

Suuline  keel ja kirjalik keel  suhtluses   
 
 
 
 
 
 
| 1 
Eesti suuline keel ja suhtlus 
Kursus  Tartu ülikoolis 2014 
Tiit  Hennoste  
 
 
 
I. SISSEJUHATUS 
 
1.1. Suuline keel ja kirjalik keel suhtluses1 
 
Igas keeles on paljudest sõnadest või grammatilistest  vormidest  mitu erinevat  varianti .  
Keele  sõnavaras  on  hulk  sünonüüme  (nt  hobune,  suksu,  ratsu,  kronu,   setukas   jms).  Sõnade 
hääldus võib varieeruda (nt  praegu,  praega , präägu). Morfoloogias on mitmetest vormidest 
paralleelvariandid (nt illatiiv koju, kodu ja kodusse). Ka lausegrammatikas ei ole asjad teisiti. 
Inimene  võib  soovida  telefoninumbrit  küsilausega  (Kas  te  ei  ütleks  mulle  rektori telefoni?), 
käsklausega  (Palun  öelge  mulle  rektori  telefon!)  või  jutustava  lausega  (Ma  ei  tea  rektori 
telefoni.).  
Kokkuvõttes on meil hulk erinevaid enam või vähem sünonüümseid keelevahendeid. Sellised 
variandid  ei    moodusta  keeles  suvalisi  kämpe,  vaid  suhteliselt  püsivaid  kogumeid,  mille 
piiridel  on  palju  suuremad  erinevused  kui  sees.  Ühe  keele  erinevaid  püsivaid   variante  
nimetame  allkeelteks (ingl variety).  
 
Kolm  allkeelte   liigitamise  viisi ja mõjurite rühma 
 
Allkeeli  liigitatakse  keeleteaduses  paralleelselt  kolmelt  aluselt  (vt  Biber  jt  1999;  Biber, 
Conrad   2009;  Hennoste  2000a,  2009;  Hennoste,   Pajusalu   2013).  See  liigitus  annab  ühtlasi 
edasi keelekasutust mõjutavad kesksed  keele- ja tekstiväliste tegurite rühmad. 
Esimene  on   eristus   normingulise  kirjakeele  (normikeel,  standard   language )  ja  ilma 
norminguteta  allkeelte  vahel  (vt  eesti  kirjakeele  kohta  Hennoste  (toim)  2000;  Kerge  2000; 
Erelt  2002;  Erelt  jt  2007;  Raag  2009).  Kirjakeeles  kehtivad  ühiskonnas  kehtestatud 
keelenormingud,  muudes  allkeeltes  juhivad  keelekasutust  väljakujunenud  ja  suuresti 
kasutajate poolt  teadvustamata  tavad (mida mõnikord nimetatakse normideks).  
See  tähendab  ka,  et  tekstides,  milles  nõutakse  kirjakeelt,  järgivad  kasutajad  üldjuhul 
norminguid, kuigi võivad neist “lolluse või laiskuse” tõttu kõrvale kalduda. Neid allkeeli, kus 
norminguid ei ole, saab mh eristada vastavalt sellele, mil määral seal norminguid järgitakse. 
On  allkeeli  ja   olukordi ,  milles  esineb  nö  ühiskondlik  surve  kirjakeelsuse  suunas  (nt  avalik 
esinemine) ja on selliseid, milles surve puudub (nt  argisuhtlus ). 
                                                 
1  NB  See  tekst on  loengukonspekt.  Palun  sellele  konspektile  oma  töödes  MITTE  viidata.  Kui  on  vaja  viidata 
mingile seisukohale või faktile, mis siin esineb, siis palun pöörduda minu poole ja ma annan vajaliku allikaviite. 
Suuline keel ja kirjalik keel suhtluses  
 
 
 
 
 
 
| 2 
Teine  eristus  on  erinevate  kasutussituatsioonide  alusel.  Siin  lähtutakse  sellest,  et  keelelisi 
valikuid   mõjutavad  või  on  nendega  korrelatsioonis  kasutusolukorra  erinevad  omadused 
(suuline või kirjalik, argine või avalik-ametlik jne). Selliseid allkeeli nimetatakse registriteks 
( register ;  vt  Biber,  Conrad  2009).   Tavalised    registrid   on  näiteks  suulise  spontaanse 
argisuhtluse keel ehk  argikeel , asjaajamiskeel jms.2  
Kolmas  on  eristus,  milles  keeleliste  valikute  mõjuriks  või  aluseks  on  keele  kasutajate 
omadused  (elukoht,  sotsiaalne  kiht,   haridus ,  sugu  jne;  vt  nt   Chambers ,  Trudgill  1998).  Siin 
vastandatakse kõigepealt kaks allkeelerühma. Osa allkeeli on kasutusel üle vastava keeleala ja  
kõigis  inimrühmades,  osa  aga  ainult  teatud  territooriumil  või  inimrühmades.  Esimest  rühma 
nimetame  ühis(all) keelteks   ja  teist  murreteks  ehk  dialektideks  (dialects).  Ühiskeele mõiste 
on oluline eeskätt vastanduses murretega.  Murded  jagatakse kohamurreteks (dialekt kitsamas 
mõttes) ning sotsiaalmurreteks (sotsiolektideks).3  
Me  tegeleme  selles  kursuses  eesti  suulise  ühiskeelega  ning  murdeid  puudutame  vaid 
möödaminnes. Keskne  liigendus, millest me lähtume, on seega register. 
 
Suuline ja kirjalik pearegister 
 
Keelt  analüüsides  tulevad  välja  need  situatsioonijooned,  mis  mõjutavad  keelelisi  valikuid 
paljudes  erinevates   olukordades .  Olen  teinud  siin  kokkuvõtte  erinevate  uurijate  leitud 
kesksetest  registereid  loovatest  situatiivsetest  joontest  (vt   pikemalt   Hennoste  2000a; 
Hennoste, Pajusalu 2013: 38–49).4 
•  suuline või kirjalik suhtlus;  
•  vahendava  tehnoloogia  olemasolu ja selle loomus;  
•  sünkroonne ja asünkroonne suhtlus; 
•  dialoog või  monoloog ; 
•  argine või avalik ( institutsionaalne ) situatsioon;  
•   privaatne  või avatud keskkond; 
•  anonüümne või mitteanonüümne suhtlejaskond; 
•  spontaanne või redigeerimist võimaldav tekstitegemine. 
Need tunnused lubavad välja tuua kesksed suured ja üksteisest erinevad registrikooslused.  
Kõige  tugevam  ja  olulisem  piir  kõigis  uuritud  keeltes  on  suulise  ja  kirjaliku  suhtluse  keele 
vahel.  Nende  kahe  keelevariandi  erinevused  on  nii  suured,  et  keeltes,  milles  mõlemad  on 
olemas,  saame  rääkida  kahest  keele  pearegistrist:  suuline  ja  kirjalik  pearegister  ehk 
tavakeeles  kõne  ja  kiri  (pearegistri  mõistet  keeleteaduses  üldiselt  ei  kasutata,  registreid  ei 
hierarhiseerita nagu nt murdeid).  
                                                 
2 Eesti keeleteaduses on kasutatud varem suuresti samasugust mõistet  funktsionaalstiil  (vt nt Erelt jt 2007). 
3 Eesti murrete kohta vt Pajusalu jt 2009. 
4  Hennoste  2000a  esitab  liig,nduse  milles  ei  ole  arvesse  võetud  netisuhtluse   uuendusi .  Seal  on  viidatud  Biber 
1995:  7–18;    Biber  1988:  30–31;  1994:  40–41;  Chesire  1992:  324–326;  Chrystal,  Davy  1969:  60–91; 
Montgomery 1995: 105–133; Trudgill 1992: 62, 72; Wardhough 1996: 48–51. Netisuhtlusega  arvestab  Hennoste 
2009  ja  sellest  osalt  erinevalt  Hennoste,  Pajusalu  2013.  Netisuhtluse  enda  tüpologiseerimise  kohta  vt   Herring  
2007. 
Suuline keel ja kirjalik keel suhtluses  
 
 
 
 
 
 
| 3 
Järgnevalt   seisame   kahe  küsimuse  ees:  millised  on  suulise  ja  kirjaliku  keele  kesksed 
erinevused ja millest need erinevused tulevad? 
 
Suulise ja kirjaliku keele põhierinevused 
 
Mille  poolest  suuline  ja  kirjalik  keel  erinevad  ja  mille  poolest  nad  sarnanevad?  Alustame 
sama näitega, mida olen kasutanud allkeelte kursuses (vt ka Hennoste, Pajusalu 2013: 51–60).  
Vaatame  kahte  kirjanik  Mihkel  Muti  tekstikatket.  Esimene  neist  on   katkend   kirjalikust 
tekstist,  mille   Mutt   avaldas  kirjandusajakirjas  Looming  (näide  1:1).  Teine  on  suuline  tekst 
sellisel  kujul,  nagu  ta  seda  rääkis   kohtumisel   noorte  kirjanikega  Tartus  (näide  1:2).  Kirjalik 
tekst oli sel ajal juba kirjutatud, aga mitte veel avaldatud.  
 
(1:1) 
Kirjalik tekst  
 
/.../ Ent lisaks etendamisele ning läbielamisele leidub elus ka nukuteatrit. Kujutlegem stseeni 
tänaval,  kus  kohtuvad  lapsevankrit  lükkav  naine  ja  tema  põgus  meestuttav.  Aetakse   juttu , 
mees paneb suitsu ja mõtleb daami lõbustada. Nii ta küsib imikult, kas too ka paberossi tahab.  
Oletame, et laps ei hakka lalisema, sest võõrastab tundmatut. Siis vastab ema mokki torutades 
lapse peenel häälel: "Meie veel ei suitseta. Meie oleme alles pisikesed." Selge  nukuteater ! Siin 
pole  ümberkehastumist,  ei  kommenteerita,  vaid  kasutatakse  meediumi,  mis  ongi  nukuteatri 
tunnus.  Lapse  asemel  võib  samas  situatsioonis  olla  mõni   koduloom ,  kõht  (kõhurääkijatel) 
vms. /.../  
 
(1:2) 
Suuline tekst 
 
/.../  a=sis=ma  mõtsin=et  on  olemas  ka  nukuteater  tegelikult  elus.  nukuteater  (.)  mis  on 
nukuteatri  põhitunnus  on  see,  (...)  et  näitleja  (.)  ei  räägi  ise,  vaid  ta  kasutab  mingisugust 
meediumi, no=antud juhul tndab nukku, või=ükskõik=noh=mingit mingisugust marionetti, ta 
räägib tema kaudu. sama asi esineb muide ka näitks kõhurääkijatel, sest  kõhurääkijad on on 
ka sarnased nukuteatrile, sest kõhurääkija ju noh projitseerib oma hääle kas siis noh kellelegi 
nagu hobuse tagumikku=või või=noh ükskõik kuhu tähendab mis asi hakkab rääkima.  
ja vat ongi ütleme kui  näiteks (.) kohtuvad lapsevankrit lükkav ema, väike laps on seal sees, 
ja  ütleme  tema  meestuttav.  (.)  mingi  juhuslik  meestuttav.  (.)  akkavad  juttu  ajama.    ja:: 
siis=noh see meestuttav tahab nagu (...) lõbustada daami või nalja teha, paneb suitsu ette=ja, 
ja pakub sellele imikule ka ütleme suitsu. (...) noh a= imik  oletame et ta lihsalt rääkida ei oska 
ja hakkab lalisema midagi noh laliseb lihtsalt, ja sis ema ütleb peene häälega talle et noh=et 
ema räägib imiku eest peenikese imiku häälega et me oleme veel väikesed me veel ei suitseta. 
no=se  ongi  puhas  nukuteater  tähendab.  (.)  ema  antud  juhul  kasutas  seda  last  nagu  nukku  ja 
rääkis tema kaudu. (.)  vat see on elus ka nukuteater esineb. /.../  
Suuline keel ja kirjalik keel suhtluses  
 
 
 
 
 
 
| 4 
 
Neis  katketes  tulevad  välja  kõik  eesti  suulise  ja  kirjaliku  keele  kesksed  sarnasuste  ja 
erinevuste põhitüübid.  
 
Sõnavara 
 
1. Suurem osa sõnu on samasugused nii kõnes kui kirjas, aga on ka erinevusi.  
2. Kirjalikku teksti iseloomustavad spetsiifilisemad, valitud sõnad või  fraasid , mille asemel on 
suulises  jutus  nö esimesed  valikud  (leidub – on olemas, põgus – juhuslik, paberossi – suitsu, 
mõtleb – tahab, peenel häälel – peene häälega, pisikesed – väikesed).  
3. Kõnes on sõnu, mida kirjakeel väldib  (no, noh, vat) või keelab, pidades neid argikeelseteks 
(kudas, nisukene).  
4. Nimisõnad ja  verbid kirjatekstis peaaegu ei kordu, suuline tekst on kordusi täis.  
5.  Kõnes  on  palju  enam  sõnaliike,  mis  pole  nimisõnad  ega  verbid:  asesõnad,  sidesõnad, 
adverbid  jms. 
6.  Kõnes  on  mitmed  sõnad  lühenenud  või  muul  viisil  erinevad  kirjutatud  keele  sõnadest 
(sis=siis, mõtsin=mõtlesin, tndab=tähendab jne). 
 
Grammatika 
 
7. Kõnes ja kirjas kasutatakse sarnaseid käände- ja pöördelõppe ja tunnuseid.  
8. Mõlemas vormistatakse lauseliikmed samamoodi. Alus on nimetavas käändes,  sihitis  on nt 
osastavas  käändes  (lapsevankrit  lükkav  ema  –  lapsevankrit  lükkav  naine),  sõna  hakkama 
juurde käib ma-tegevusnimi (hakkab lalisema – ei hakka lalisema) jne.  
9.  Kirjas  esinevad  nö  ametlikumad  lausekonstruktsioonid  kui  kõnes,  nagu  lauselühendid  ja 
mine-vorm (Ent lisaks etendamisele ning läbielamisele leidub elus ka nukuteatrit – on olemas 
ka nukuteater tegelikult elus), umbisikuline  tegumood (aetakse juttu – akkavad juttu ajama.). 
11. Kirjas on osalaused enam erinevate sidenditega seotud (kus, kas, et, vaid) kui kõnes.  
12.  Kõneleja  piiritleb  oma  üksused  intonatsiooni  abil  (=  transkriptsioonis  punktid).  Need  ei 
lange alati kokku kirjale  omaste  (osa)lause piiridega. Sidend et nt hääldatakse tema ees oleva 
sõna  külge,  mitte  ei  panda  kõrvallause  algusesse  (nö   koma   järele)  nagu  kirjas  (a=sis=ma 
mõtsin=et on olemas ka nukuteater tegelikult elus). 
13. Kõnelausetes on mitmeid eksplitsiitseid muudatusi ja parandusi: 
- autor takerdub ja kasutab jätku otsimiseks pause, partikleid (noh, nagu, t(ähe)ndab), kordusi 
(kõhurääkijad  on  on  ka  sarnased  nukuteatrile)  või  häälikute  venitusi  (ja::  siis=noh  see 
meestuttav.), 
-  asendab  ühe  konstruktsiooni  teisega  (või=ükskõik=noh=mingit  mingisugust  marionetti;  ja 
sis ema ütleb peene häälega talle et noh=et ema räägib imiku eest peenikese imiku häälega),  
- lisab sõnu tagantjärele juurde (ja ütleme tema meestuttav. (.) mingi juhuslik meestuttav) 
Suuline keel ja kirjalik keel suhtluses  
 
 
 
 
 
 
| 5 
- jätab lause pooleli ja alustab uut (nukuteater (.) mis on nukuteatri põhitunnus) ; 
- jätab lause sisuliselt lõpetamata ja lõpetab ebamääraselt (projitseerib oma hääle kas siis noh 
kellelegi  nagu  hobuse  tagumikku=või  või=noh  ükskõik  kuhu  tähendab  mis  asi  hakkab 
rääkima.) 
14.  Autor  kasutab  lausekonstruktsioone,  mida  kirjas  üldiselt  ei  kasutata  või  mis  on  seal 
keelatud: 
-  lausungite  alguses  on  fraasid,  mis   esitavad   mingi  märksõna  või  teema  (ja  vat  ongi  ütleme 
kui  näiteks (.) kohtuvad lapsevankrit lükkav ema;  noh a=imik oletame et ta lihsalt rääkida ei 
oska).  
- kaks lausungit (siin küsimus ja vastus) on seotud kokku üheks korduva verbiga lausungiks 
(mis  on  nukuteatri  põhitunnus  on  see,  (...)  et  näitleja  (.)  ei  räägi  ise)  või  kasutab  samas 
lausungis kahte erinevat verbi (vat see on elus ka nukuteater esineb); 
-  otsese  kõne  ees  on  kaudkõnele   viitav   sõna  et  (ema  räägib  imiku  eest  peenikese  imiku 
häälega et me oleme veel väikesed).  
15.  Autor  lisab  lausungi  lõppu  sõnu  juurde,  mistõttu  sõnajärg  erineb  kirjalause  sõnajärjest 
(a=sis=ma mõtsin=et on olemas ka nukuteater tegelikult elus).  
 
Millest kõne ja kirja erinevused tulevad? 
 
Millest  tulevad  suulise  ja  kirjaliku  keelekasutuse  erinevused?  Põhjused  jagunevad   viide  
suurde rühma. 
 
Kõige olulisem erinevuse põhjustaja on suulisus ise. Mida see tähendab?  
Kujutleme  stseeni  tänaval.  Sõber  tuleb  vastu  ja  muu  jutu  sees  ütleb:  tule  mulle  külla.  Mina 
vastan:  ma tulen  üleho- ee  homme  kell kell kuus. Miks ma „ilusasti“ ei kõnele? Siin tulevad 
mängu  suulise  keele  kolm  põhimõttelist  omadust:  kõne  tempo,  kustutamatus,  
lineaarsus /protsessuaalsus.  
Kirjutamise  tempo  on  individuaalne  ja  üldiselt  oleme  tempo  valimises  vabad. 
Professionaalsed kirjutajad löövad ca 250-400 lööki  minutis , kahe sõrmega toksijad 130-180 
lööki  minutis  (mõnesõnaliste  lõikude  puhul  võib  kiirus  olla  ka  300  lööki).  Teksti  mõeldes 
löövad inimesed aeglasemalt, ca 100 lööki minutis. Keskmine sõnapikkus on 6-7 tähte, lisaks 
sõnavahed. Seega teksti mõeldes kirjutavad inimesed umbes 10-15 sõna minutis. 
Ka kõnelemise tempo on individuaalne, aga kõigub üldiselt 120-180 sõna vahel minutis, mis 
teeb 2-3 sõna sekundis. Telediktorid näiteks  loevad  uudiseid 120-140 sõna minutis. Seega on 
kõnelemise  tempo  umbes  kümme  korda  kiirem  kui  kirjutamise  tempo  ja  meil  on  kirjutades 
kümme korda enam aega mõelda, mida ja kuidas ütelda. Me ei saa ka  kõnetempot suvaliselt 
aeglustada, sest siis oleks tulemuseks pikkade pausidega tekst, mis pole mõistetav.  
Teiste sõnadega võib öelda, et kõnetekst on alati oluliselt spontaansem kui kirjatekst.  Siit on 
selge, et kirjutades saame teha keerukamaid lauseid ja lihvida neid enam.  
Suuline keel ja kirjalik keel suhtluses  
 
 
 
 
 
 
| 6 
Kirjalause jõuab lugejani ühekorraga kui valmis tervik. Kõne on lineaarne/protsessuaalne ehk 
seda  tehakse  sõnahaaval  ning  see  jõuab  ka  kuulajani  sõna-sõna  järel  (täpsemalt  muidugi 
häälik-hääliku järel). 
Kiri  on  kustutatav.  Me  võime  oma  sõnumit  mitu  korda  ringi  teha,  aga  kui  pole  spetsiifilist 
vajadust,  siis  saadame  lugejale  ainult  lõpliku  teksti.  Suuline  jutt  ei  ole  kustutatav.  Iga 
väljaöeldud  sõnavorm  jõuab  ka  kuulajani.  Kui  midagi  läheb   viltu ,  siis  saab  kõneleja  ainult 
tagantjärele osutada, et mingi  eespool  olnud ebasobiv variant tuleks  kuulajal  oma mälus välja 
vahetada.  Nii  jõuavad  kuulajani  erinevad  sõnaotsimised,  tagantjärele   parandused   jms. 
Teisisõnu,  suuline  lause  sisaldab  eksplitsiitselt  nii  planeeritud  tulemust  kui  selle  tegemise 
protsessi.  
 
Teine põhjus on selles, et suuline tekst sünnib alati pidevas suhtluses/ dialoogis  kuulajaga.  
Oletame, et ma luban anda sõbrale vastuse järgmisel päeval kokku  saades . Ma olen selle läbi 
mõelnud  ja  sõnastanud.  Ma  võin  alustada  oma  vastust  nii:  Ma  tulen  homme  ke-.  Aga  siis 
märkan, et sõber raputab pead,  andes  märku, et homme ei sobi. Selle peale võtan kasutusele 
varem  valmis  mõeldud  tagavaravariandi:  ülehomme  kell  kuus.  Tulemuseks  on  taas 
eneseparandusega lause Ma tulen homme ke- ülehomme kell kuus. See tähendab, et me teeme 
vajadusel  ka  oma  varem  valmis  mõeldud  lauset  poole  pealt  ringi.  Nii  mõjutab  partneri 
reaktsioon alati meie teksti ja sellest ei ole pääsu.  
Erinevalt  kirjast annavad  kuulajad  kõnelejale  pidevat  signaale  selle  kohta,  kuidas  nad  teksti 
vastu on võtnud. Mõni noogutab, mõni ütleb mhmh, ahah jms. Selline tagasiside ei ole päris 
vabatahtlik.  Seda  näitab  asjaolu,  et  kui   kuulaja   seda  piisavalt  sageli  ei  anna,  siis  hakkab 
kõneleja kontrollima, kas  kanal  töötab ( hallo , hallo, kas sa  kuuled  mind?).  Teiselt  poolt juhib 
tagasiside ka kõneleja tegevust. Kõneleja jälgib tagasisidet ja korrigeerib oma järgnevat juttu 
vastavalt sellele. Kui ta seda ei tee, võivad tulemuseks olla suhtlusprobleemid.  
Erandiks   on  monoloog  raadios  või  teleris,  kui  inimene  tõepoolest  räägib  üksi   stuudios   ilma 
tagasisideta kuulajatelt.  
 
Kolmas  oluline  mõjur  on  suulise  tekstitegemise  sõltuvus  inimese  mälust.  Kirjutades  saab 
vaadata valmis tekstiosa uuesti üle ja mõelda, kuidas sellest edasi minna. Kõnelemise ajal see 
võimalik ei ole. Me ei saa oma mõtet tagasi kerida. Ilma välise fikseerimisaparaadita oleme 
sõltuvuses oma mälust.  
Psühholoogid  on  näidanud,  et  inimese  töömälu  maht  on  7+/-2  üksust/elementi,  mis  lauset 
ehitades  tähendab  vastavat  hulka  sõnu  (lause  puhul  on  toodud  välja,  et  maht  on  5  sõna).5 
Kuna 5-7 sõna on ka keskmine ja tüüpiline lausepikkus suulises suhtluses, siis näitab see, et 
lause  on  tüüpiliselt  kooskõlas  meie  töömälu  mahuga  ja  me  saame  kõneldes  mõtelda  ainult 
tehtavale üksusele.  
Muidugi  on  ka  pikemaid  lauseid,  mispuhul  kõneleja  teeb  neid  osade  kaupa.  USA 
keeleteadlane   Wallace  L.   Chafe   on  korraga  mälus  töödeldavaid  üksusi  nimetanud 
                                                 
5 Vtpikemalt  http://en.wikipedia.org/wiki/The_Magical_Number_Seven,_Plus_or_Minus_Two 
Suuline keel ja kirjalik keel suhtluses  
 
 
 
 
 
 
| 7 
ideeüksusteks  ( idea    unit )  ja   toonud   ka  välja  nende  erinevaid  grammatilisi  variante  inglise 
keeles (Chafe 1982; eesti keele kohta vt Hennoste 2000g: 2223 jj).  
Üks ideeüksus sisaldab maksimaalselt ühe aktiveeritud kontsepti, mille autor fokuseerib oma 
teadvusse, ning lisaks mõned juba aktiivsed lisakontseptid. Ideeüksuse identifitseerimiseks on 
kolm kriteeriumi:  
-  olulisim  piirisignaal  on   intonatsioon :  enamik  ideeüksustest  lõpeb  intonatsioonikontuuriga, 
mis osutab, et üksus on lõppenud, kuid tekst veel jätkub;  
-  teine,  vähem  oluline  piirisignaal  on  üleminekusegment   piiril ,  milleks  on  tüüpiliselt 
mitmesuguste  mõttepiiri  ja  mõtte  takerdumist  osutavate  vahendite  komplekt  ( pausid , 
kordused, üneemid (ee, õõ ), partiklid jms);  
-  süntaktiliselt  võib  selline  üksus  olla  mitmesugune.  Püsivat  vastavust  ideeüksuste  ja 
grammatiliste üksuste vahel pole olemas. Tavaliselt on nad lihtlaused või fraasid.  
 
Neljas  mõjur  on  suulise  suhtluse  sünkroonsus.  Lugeja  on  tempo  valimises  kirjutajast 
sõltumatu ja võib lugeda teksti ka mitu korda, kui kohe aru ei saa. Kuulaja peab tegema oma 
tööd kõnelejaga samas  tempos . Samuti ei saa ta partneri juttu nö tagasi kerida ja mitu korda 
kuulata,  kui  miski  jäi  arusaamatuks.  See nõuab,  et  kuulaja  saaks  jutust  ühe  korraga  ja  sama 
kiiresti aru, kui jutt temani jõuab. See eeldab omakorda kahte asja. 
Esiteks  on  hea,  kui  toodetud  üksused  mahuvad  hästi  ära  partneri  töömälusse.  See  tähendab 
näiteks, et  laused on lühemad kui 5 sõna.  
Teiseks,  kuna  teksti  sisulist   lihtsust /keerukust  me  eriti  valida  ei  saa,  siis  peab  suuline  tekst 
olema   grammatiliselt   piisavalt  lihtne,  et  kuulaja  suudaks  seda  kiires  tempos  vastu  võtta. 
Suulisus  toob  kaasa  vajaduse  kõnelda  lihtsate  lausetega,  lihtsate  sõnadega,  paljude 
kordustega.  Lauselühendid,  põimlaused  ja  väheste  sõnadega  palju  ütlemine  pakivad  infot 
tihedalt.  Nii  nõuavad  nad  mõistmiseks  ja  ka  tegemiseks  enam  aega.  Kuulates  keerukate 
konstruktsioonidega küllastatud teksti saame häiritud suhtluse.  
 
Viies  mõjur  on  suulise  suhtluse  multimodaalsus.  See  tähendab,  et  suulises  suhtluses 
kasutatakse  lisaks  sõnadele  ja  grammatikale  ka  (a)  prosoodiat  ja  parakeele  nähtusi  (rõhk, 
intonatsioon, tempo, toon jms) ning (b) kehakeelt (žestid, miimika, pilk jms).  
Ühest  küljest  tähendab  see,  et  nt  prosoodial  on  väga  oluline  roll  selles,  kuidas  me  mingit 
sõnumit  tõlgendame.  Sama  sõna  öelduna  eri  intonatsiooniga  võib  teha  mõtte  isegi 
vastupidiseks. 
Teisest  küljest tähendab  see,  et  osa  suhtlusest  toimub  pidevalt mittevokaalselt,  nt žestidega. 
See  mõjutab  omakorda  lausungite  ehitust.  Nii  võime  moodustada  lausungi,  mis  koosneb 
verbaalsest algusest ja žestiga väljendatud lõpust (Mine sa õige [ ropp  žest]). Samuti võivad 
dialoogis  kuuluda  kokku verbaalsed ja  mitteverbaalsed üksused. Nt võib inimene kutsuda teist 
lausungiga (Tule siia!), kuid teine vastata keeldumist märkiva pearaputusega. 
Muidugi  on  olemas  vahendatud  suhtlusvariandid,  milles  multimodaalsus  ei  saa  väljenduda 
täielikult. Nt telefonisuhtluses või raadios on kasutusel vokaalne osa multimodaalsusest, kuid 
mitte kehakeel, mida võetakse vastu visuaalselt. 
 
Suuline keel ja kirjalik keel suhtluses  
 
 
 
 
 
 
| 8 
Kuna  need  tingimused  (suulisus  (lineaarsus,  kustutamatus,   seotus   tempoga),  dialoogilisus, 
seotus mäluga, sünkroonsus, multimodaalsus) ei ole suulisest keelekasutusest põhimõtteliselt 
kõrvaldatavad,  siis  mõjutavad  nad  kõiki  keeli  samas  suunas  ja  loovad  suulise  keele 
universaale,  millega  seotud  jooned  on  ühesugused  kõigis  keeltes.  Üheks   selliseks  
universaaliks on nt  eksplitsiitsed  eneseparandused. 
Kuna need tegurid panevad suulisele keelele peale ennekõike piiranguid, siis võime öelda, et 
suulise  teksti  tegemise  tingimused  kokku  on  ennekõike   kohustav   mõjur.  Kirjalik  vorm  ja 
kirjateksti  tegemise  tingimused  annavad  meile  kordades  enam  aega  teksti  teha  ja  lugeda, 
lubavad kustutusi ning ei nõua dialoogi. Kokkuvõttes kohustab kiri palju vähem ja lubab palju 
enam. Kirjalikkus on pigem tugev võimaldav mõjur.  
 
Allkeelte  hierarhias  on kirjalikku pearegistrit üldiselt peetud kõrgemaks. Esmasusest lähtudes 
on aga pilt teistsugune.  
•  Suuline variant on olemas kõigis keeltes ja kultuurides, kirjalik keel paljudes kultuurides 
puudub.  
•  Suuline keel on ajalooliselt esimene, kirjalikud variandid on palju hilisemad .  
•  Suulise keele omandame elus kõige enne, kirjalikku keelt õpime kasutama alles lasteaias ja 
koolis.  
•  Suulist keelt kasutame igapäevases elus palju enam kui kirjalikku keelt.  
Kokkuvõttes tähendab see, et suuline keel on inimeste keelelise suhtluse lähteregister.  
 
Suulist  pearegistrit  võime  jagada  alamateks  registriteks  mitmete  parameetrite  alusel,  millest 
kesksed  on  meie  jaoks  praegu  kaks   liigitust :  argine  ja  avalik  (sh  ametlik,  institutsionaalne) 
suhtlus ning dialoog ja monoloog (vt kõiki parameetreid Hennoste, Pajusalu 2013: 38-49). 
 
Argine ja avalik suhtlus 
 
Igas  ühiskonnas  jaguneb   keeleline   suhtlus  kahte  suurde  rühma  vastavalt  selle  toimumise 
sfäärile:  argisuhtlus  (mitteformaalne  suhtlus)  ja  avalik  ( formaalne ,  osalt  ametlik, 
institutsionaalne) suhtlus.  
 
Argisuhtlus 
 
Argisuhtlust  ühendab  mitu  tunnust.  Seal  me   suhtleme   sõpradega,  vanematega,   naabritega , 
tuttavatega jne. Sealjuures  täidame me suheldes eraelu rolle, olgu selleks sõber, tütar, vms.  
Argisuhtlus võib toimuda peaaegu kõikjal: kodus, tänaval, bussis, kaupluses jne.  
Argisuhtluse  pikkus  on  tavaliselt  suhtlejate  poolt  üsna  vabalt  määratav  ja  muutub  kergesti 
situatsiooni käigus. On tavaline, et vastu tulnud sõber ütleb, et tal on kümme minutit aega ja 
lobiseb pool tundi. Oleme näinud, kuidas suhtlejad lõpetavad mitu korda sama vestlust ja üha 
uuesti hoo üles võtavad. 
Suuline keel ja kirjalik keel suhtluses  
 
 
 
 
 
 
| 9 
Argisuhtlus on improviseeriv. Kõnelejad vahetavad teemasid kiiresti ja ettearvamatus suunas.  
Sellega  koos  on  argisuhtlus  väga  spontaanne.  Me  peame   reageerima   kiiresti  ja  siinsamas 
partneri  pakutud uutele teemadele ega saa neid üldiselt varem ette valmistada.  
Argisuhtlus  on  üldjuhul  vaba  vooruvahetusega.  Kõnelejad  annavad  ja  võtavad  sõnajärge 
vastavalt olukorrale.  
Argisuhtluses  on  sotsiaalne  kontroll  meie  sõnade  üle  üldiselt  väike.  Ka  ei  ole  me  tavaliselt 
orenteeritud nt kirjakeele normingutele.  
Lisaks on argisuhtlus selgelt emotsionaalsem kui valik suhtlus. 
Argisuhtlusel  võib  olla  väga  erinevaid  konkreetseid  eesmärke.  Ma  võin  jutustada  lugu,  et 
lõbustada sõpra, võin küsida infot arvutiprogrammi kohta, veenda teda kohvikusse  tulema  jne. 
Kõik need on kokku võetavad laias mõttes informeerimise alla. Neile lisaks võib argisuhtluse 
eesmärgiks olla lihtsalt  suhtlemine  ja lobisemine (small  talk ). Sel juhul pole primaarne mitte 
informeerimine,  vaid  suhtlemine  ise,  nt  näitamine,  et  meil  on  koos  hea  olla.  Sama  vestluse 
käigus  võivad  kaks  liiki  kergesti  vahelduda.  Tavaline  on  telefonikõne,  mille  alguses  on 
informeeriv  osa,  mille  lõpus  järgneb  küsimus:  „Kuidas  muidu  läheb?“  ja  algab  lobisemine 
maast ja ilmast.  
 
Avalik suhtlus 
 
Avalikud (ja ameti)registrid erinevad argisuhtlusest kõigis eespool toodud punktides. 
Siin  suhtleme  tavaliselt  võõrastega,  harvem  tuttavatega,  veel  harvem  sõpradega.  Selles 
suhtluses  on  meil  täita ametirollid  (arst,  patsient , müüja,  ostja,  ülemus,  alluv  jne),  mis  ühes 
situatsioonis ei vahetu. Tavaline on ka see, et vähemalt üks osapool on selles suhtluses mingi 
institutsiooni esindaja (poemüüja esindab poodi, õppejõud ülikooli jne).  
Avalik  suhtlus  toimub  selleks  määratud  paikades,  nt  ametiasutustes,  poodides,   koolides   või 
sellistes  kohtades,  mis  on   ajutiselt   määratud  olema  avaliku  suhtluse  kohad  (nt  ajutine 
laadaplats).  
Samuti on avalikus suhtluses tihti määratud situatsiooni piirid, selle toimumise aeg ja pikkus. 
Loengu pikkus või arsti vastuvõtuaeg ja selle pikkus on paigale pandud ja kuigi seda võidakse 
veidi liigutada, ei ole see siiski vaba. Kuigi nt kaupluses ei ole pandud  piire  sellele, kui kaua 
me võime müüjaga kõnelda, on ajaline press seal alati tuntav.  
Avalik suhtlus on suhteliselt formulariline. Kaupluses kordame päevast päeva samu fraase ja 
lausemalle.  Arst  kasutab  vastuvõtul  korduvalt  samu  konstruktsioone  jne.  Nii  meenutab  see 
tihti formulari või lünkteksti täitmist, milles konstruktsioon on ette valmis, ainult sõnad tuleb 
sisse panna (nt kaupluses: Palun mulle X grammi Y jms).  
Sellega koos käib ametisuhtluse väiksem  spontaansus  kui argisuhtluses. Kuna mallid on osalt 
varem  olemas,  siis  ei  tule  enam  lauseid   konstrueerida .  Lisaks  oleme  tihti  ametisuhtluseks 
varem ette valmistunud (nt mõtleme ülejuhul enne ostusoovi vormistamist läbi, mida me osta 
tahame). 
Suuline keel ja kirjalik keel suhtluses  
 
 
 
 
 
 
| 10 
Ametisuhtluses võib esineda tihti reguleeritud vooruvahetus. Nt võib olla kindlaks määratud 
roll (nagu küsija- vastaja  teleintervjuus) ning vestlust võib juhtida inimene, kes annab ja võtab 
osalejatelt sõna (nagu telesaates).  
Avalikus  suhtluses  on  seal  olemas  tugev  ja  selge  sotsiaalne  kontroll  meie  keelekasutuse  ja 
laiemalt  suhtluse  üle.  Seetõttu  väldime  nt  ropendamist  vms.  Ka  iseloomustab  meie 
keelekasutust tihti selgelt suurem orienteeritus keeles olevatele normingutele (nt hääldatakse 
sõna alguses h, kasutatakse enam nud-varianti jms).  
Samuti on avalik suhtluses enamasti vähem emotsionaalne kui argisuhtlus. 
Selles suhtluses võivad kõnelejal olla samuti erinevad informeerivad eesmärgid.  Poliitik  võib 
veenda kuulajaid enda poolt hääletama, õppejõud võib anda uut teavet jne. Ainult lobisemist 
siin üldjuhul ei ole.  
 
Tabel 1:1. Argisuhtlus ja avalik suhtlus. 
Omadus 
Argisuhtlus 
Avalik suhtlus 
partnerid  
sõbrad, tuttavad 
tavaliselt võõrad 
rollid 
Argirollid/ eraisikud  
Ametirollid 
koht 
vaba 
määratud 
piirid  
vabad 
määratud 
suhtluslaad 
improviseeriv 
suhteliselt formulariline 
spontaansus 
spontaanne 
enam ette valmistatud 
vooruvahetus 
vaba 
tihti reguleeritud 
sotsiaalne kontroll 
nõrk 
tugev 
orienteeritus normingutele  puudub 
esineb 
emotsionaalsus 
emotsionaalne 
vähe-emotsionaalne 
eesmärgid  
informeerimine ja suhtlemine  informeerimine 
 
Ka selles jaotuses on olemas oma põhivariant: argiregister. Selle omandame elus kõigepealt ja 
sellele toetudes  ehitame  ja õpime erinevaid avalikke registreid.6  
                                                 
6  Avalikust  ja  argisest  situatsioonijaotusest  eraldi  tuleb  vaadata  privaatseid  ja  avatud  keskkondi  ja  vastavat 
suhtlust. Privaatses keskkonnas teised peale suhtlejate suhtlusele ja  tekstile  ei pääse. Avatud keskkond tähendab 
seda, et ka nö kõrvalised inimesed saavad suhtlusest mingil viisil osa saada ja see mõjutab meie keelekasutust.  
Privaatne  suhtlus  võib  toimuda  kodus,  direktori  kabinetis,  jm.  Avatud  suhtlus  aga  võib  aset  leida  nt   kohvikus , 
kaupluses,   pargis ,  bussis  jm.  Ka  avatud  keskkonnas  võib  tegelikult  toimuda  privaatne  suhtlus,  nagu  tänaval 
jalutades. Kui keegi satub sellese suhtluse ruumi (nt  kõnnib meist mööda), siis inimesed vaikivad hetkeks, sest 
privaatsena tõlgendatud ruum muutub hetkeks avatud ruumiks.  
Privaatsusega  seostub  see,  kas  suhtlejad  on  anonüümsed  või  mitte.  Siin  on  olemas  palju  erinevaid  variante, 
mida  saab  jagada  vastavalt  sellele,  kui  palju  me  oma  suhtluspartneritest  teame.  Kõige  avalikum,  kõige  vähem 
anonüümne on suhtlus kahe sõbra või sugulase vahel. Nad teavad üksteise  nimesid , sotsiaalseid omadusi (sugu, 
Suuline keel ja kirjalik keel suhtluses  
 
 
 
 
 
 
| 11 
 
Dialoog ja monoloog 
 
Eelnevas   leidsime ,  et  suuline  suhtlus  on  loomult  alati  dialoogiline,  kuna  suhtluses  esineb 
pidev  tagasiside.  Siiski  saab  selles  eristada  dialooge  kitsamas  mõttes  ja  monolooge  (reaalne 
suhtlus võib olla muidugi ka mõlema  variandi  segu). Mis neid kahte rühma eristab? 
 
Dialoog  on  nt  suhtlus,  milles  üks  inimene  küsib  ja  teine  vastab  või  räägivad  kaks  sõpra 
vaheldumisi  eelmise päeva peost. Seda iseloomustab: 
1. Suhtejad ehitavad reaalset teksti ühiselt, kahepeale (kuni  selleni , et üks võib lõpetada teise 
lauseid).  
2. Toimub pidev ja kiire kõnejärje üleandmine teineteisele ehk kõnevoorude vahetamine.  
Monoloog  on  suhtlus,  milles  üks  kõneleja  räägib  ja  teised  kuuluvad  ( loengud ,  ettekanded 
jms): 
1. Kõneleja ehitab reaalset teksti üksi.  
2. Puudub kiire ja pidev vooruvahetus. 7    
 
Muud varieerumise mõjurid 
 
Eelnev  allkeelte  liigendus  lähtus  erinevustest  eri  situatiivsete  ja  kasutajakesksete 
suhtlusvariantide vahel. Kerge on näha, et me väljendame sama asja ka sama registri sees ja 
isegi  samas  tekstis  mitmel  eri  viisil.  Näiteks  kasutame  mõnes   lauses   nud-  ja  mõnes  nd-
kesksõna  vormi  (teinud  –  teind).  See  näitab,  et  lisaks  situatiivsetele  ja  kasutajakesksetele 
teguritele  on  olemas  ka  muud  mõjurid,  mis  panevad  valima  ühte  või  teist  varianti.  Sellised 
olulised mõjurid jagunevad kahte rühma.  
 
Esimene  rühm  on  seotud  kõne  foneetiliste,  prosoodiliste  ja  parakeeleliste  omadustega. 
Kõneleja  valikuid  mõjutavad  nt  mingile  üksusele  eelnevad  ja/võijärgnevad  häälikud, 
kõnerütm,  tempo  jms.  Nii  on  leitud,  et  suulises  keeles  mõjutab  -nud  ja  -nd  vahelist  valikut 
                                                                                                                                                         
haridus jms) ja staatust, häid ja halbu loomujooni jne. Teise otsa jääb suhtlus poolte vahel, kes teineteise kohta 
peaaegu  midagi  ei  tea.  See  on  tavaline  kirjalikus  suhtluses.  Aga  ka  suulises  suhtluses  võin  nt  kuulata  X  riigi 
raadiost kellegi juttu. Rääkija ei tea midagi  minust  ja mina ei tea ka temast peaaegu mitte midagi. Siit näeme, et 
üheks anonüümsust muutvaks teljeks on suhtluse  avalikkus  ja argisus. Argisuhtluses teame oma partnerite kohta 
kordi  enam.  
 
7  On  kerge  näha,  et  situatiivsed  tegurid  pole  ainsad  keelevälised  suulise  keelekasutuse  mõjutajad.  Ka 
inimkesksed sotsiaalsed tegurid mõjutavad meie keelelisi valikuid. Igal inimesel on olemas mingi murdetaust, ka 
siis, kui ta ise seda ei tea. Selle kaudu tulevad ühiskeelde mingil kombel sisse murdejooned. Nt lõunaeestlane 
palataliseerib  palju  enam  kui  põhjaeestlane,  kasutab  tugevat  s-lõppu  (metsass)  jms.   Teisalt   mõjutab  inimese 
keelelisi  valikuid  tema  haridus.   Uurimine   on  näidanud,  et  haritumad  inimesed  kasutavad  vähem  kirjakeelest 
erinevaid jooni. Jne. Nende teemadega tegeleme selles kursuses ainult möödaminnes. 
Suuline keel ja kirjalik keel suhtluses  
 
 
 
 
 
 
| 12 
väga palju see, millised häälikud on sõnas enne seda tunnust. Kui seal on helitu  konsonant , 
siis on peaaegu alati kasutusel -nud ( kost -nud), helilise kaashääliku ja täishääliku järel aga on 
2/3 juhtudel -nd (tul-nd, läi-nd) (vt selle kohta  Keevallik  1996). Kui inimene kõneleb kiiresti, 
siis kalduvad ta sõnad kergesti lühenema (kakskend). Jne.  
 
Teine mõjurite rühm seostub  nn mikrokontekstiga ehk olukorraga, mis  valitseb just antud 
vooru  ütlemise  ajal.  See  paistab  eriti  hästi  välja  suulises  dialoogis.  Mõnikord  ütleme  emale 
„Palun anna piima!“, aga teinekord „Kas sa ei annaks piima?“. Siin ei ole erinevus viisakuses. 
Mõlemad  on  viisakad  soovid.   Keskseks   valiku  aluseks  on  hoopis  see,  kuidas  kõneleja 
prognoosib võimalikke takistusi, mis soovi täitmisel ette võivad tulla. Kui takistusi ei paista, 
siis kasutab ta käskivat kõneviisi, kui aga takistused paisavad suured, siis küsimust.  
Need  kaks  rühma  omakorda  toovad  meile  välja  olulise  liigenduse.  Situatiivsed  ja 
suhtlejakesksed tegurid olid konkreetse teksti suhtes väline kontekst. Neist lähtudes näitame 
ühtlasi, et  keelelised  valikud on seotud antud situatsiooni, antud teksti väliste teguritega.  
Kõne  häälduslikud  omadused  ja  mikrokontekst  moodustavad  sisemise  konteksti.  Need  on 
seotud konkreetse tekstikohaga ja selle vahetu ümbrusega.  
Kaks konteksti tegutsevad suuresti üksteisest sõltumatult. Erinevad keelekasutuse teooriad ja 
kookonnad   aga  annavad  eri  kontekstiliikidele  erineva  kaalu  ja  tõlgendavad  nende  suhteid 
erinevalt.  
 
Kõik eelnevad nähtused olid toodud välja lähtudes  seisukohast , et sealsed keelelised valikud 
on  ebateadlikud.  Mõnel  juhul  kõneleja  ei  saagi  teisiti  valida,  mõnel  juhul  on  tegu 
ebateadlikult kujunenud suhtlusnormidega jne.  
Nende kõrval on alati olemas ka teadlikud keelelised valikud, millie juhtijaks on ühiskonnas 
omaks  võetud  stiili-  või  retoorikaideaalid  ehk  arusaamad  selle  kohta,  kuidas  tuleb  midagi 
ütelda.  
On  registreid,  kus  teadlikke  ideaale  praktiliselt  ei  ole.  Selline  on  nt  argisuhtlus.  Selle  tõttu 
keskendub  inimene  seal  väga  vähe  sellele,  kuidas  ütelda.  Avalikus  suhtluses  on   esmalt   üks 
üldine ideaal: seal on tugevam kirjakeelsuse press ja seetõttu järgitakse seal enam kirjakeele 
norminguid  kui  argisuhtluses.    Teiseks  on  avaliku  suhtluse  eri  variantides  omad  ideaalid,  nt 
ajakirjanduses või ilukirjanduses. 
Nii  õpetatakse inimesi  kirjanduses  vältima  kordusi  ja  vaheldama  nt  saatelause  verbi   valikul  
sünonüüme (Juhan ütles,  lausus , kõneles, väitis, seletas jne). Aga  ajakirjanikele  õpetatakse, et 
uudise  kirjutamisel  tuleb  kasutada  saatelause  öeldisena  võimalikult  palju  neutraalset  sõna 
ütles ja vältida sünonüüme. On selge, et selle tulemusel on nende tekstirühmade vahel suur 
erinevus sõna ütles sageduses.  
 
Allkeeled  ja keele allosad 
 
Mingis  allkeeles  kasutatakse  või  eelistatakse  ühte  keelevahendit  ja  teises  teist.  Kirjakeeles 
kasutame  teinud  ja  läinud,  aga  suulises  registris  tihti  teind  ja  läind.  Vaadates  allkeeli 
Suuline keel ja kirjalik keel suhtluses  
 
 
 
 
 
 
| 13 
keelepoolsest otsast, saame välja tuua need keelelised vahendid, mida ühes või teises allkeeles 
kasutatakse  palju  ja  teistes  vähe  või  üldse  mitte.  Siin  on  kaks  piiri:   kvantitatiivne   ja 
kvalitatiivne. 
 
Kvantitatiivne  piir  esineb  juhul,  kui  kasutame  samu  sõnu  või  grammatilisi  vorme  eri 
allkeeltes piisavalt palju, aga erineva sagedusega. Näiteks kasutab suuline keel lauselühendeid 
vähe ning kirjalik keel palju enam.  
Kvalitatiivne  piir  on  nende  vahendite  vahel,  mida  kasutatakse  või  mitte.  Nii  on  suulises 
keeles  kasutusel  suhtlushäälitsused  ehk  üneemid  ee  ja  õõ  (tulen  ee  homme),  mida  kirjalik 
tarbekeel  ei  kasuta  üldse.  Ta  lihtsalt  ei  vaja  neid.  Me  võime  öelda,  et  ka  siin  on  tegu 
kvantitatiivse piiriga, kuid see on siiski nii  terav , et on mõttekas vaadata teda eraldi.  
 
Keeleliste  valikute  tulemuseks  keelevahendiste  poolt  vaadatuna  on tõdemus, et  eri  allkeeled 
erinevad  üksteisest  erinevates  keele  osades.  Mõnikord  on  keskne  erinevus  häälduses, 
mõnikord erineb sõnavara, morfoloogia või süntaks. Nii on põhjaeesti ja  lõunaeesti murded 
lausete  ehitamise  poolest  üsna  sarnased,  aga  nende  morfoloogia  on  erinev  (metsas  – 
mõtsah/mõtsan).  Suuline  ja  kirjalik  eesti  keel  on  aga  morfoloogialt  väga  sarnased,  samas 
lausete ehituse poolest erinevad.