Allkeeled - kordamine eksamiks (1)

MURDED
Kohamurded on samas maakohas elavate inimeste ühine keel, mis erineb rammatiliselt, fonoloogiliselt ja leksikaalselt teistest kohamurretest. Kohamurre oli kunagi ainus keel, mida eesti inimene valdas, varieerus sotsiaalselt ja situatiivselt. Murdevorm ehk murdesõna on selles murdes esinev vorm/sõna, mis erineb normikeele sõnast või vormist (nt. -nd on murdevõrm, -nud normikeelne).
Keelegeograafia ehk dialektoloogia on meetodite võrk murrete erinevuste uurimiseks, tekkis 19.sajandil. Sündis, et testida hüpoteesi häälikumuutuste regulaarsuse kohta; leidis, et tegelik keel on varieeruv ja muutused reeglipärased. Meetodid: a) murdeline varieerumine on seotud keeleliste uuendustega regioonis; b) oluline on ajalooline dimensioon; c)informantide valik, küsimustik, keelekaardid:
- informantide valik: otsiti puhast murret (teistest allkeeltest puutumata) – enamasti olid uurimisobjektideks vanemad maal elavad inimesed, kelleni pole jõudnud massimeedia , kes on väheharitud ning kellel on vähe sotsiaalseid kontakte (elanud terve elu oma pisikeses paigas ilma teiste külade inimestega suhtlemata); ajajooksul puhtad murded nivelleeruvad ehk segunevad; kogujad on tihti ise kohalikud inimesed, küsitletakse kohalikus murdes mitmeid kordi samu inimesi.
- küsimustikud: a) otsene – aluseks loend asjade nimetustest, küsitleja palub iseloomustada kruusi – vaadatakse, mis sõnadega ta seda kirjeldab; b) kaudne – küsitleja näitab eset ja palub öelda, mis see on; c) vabalt formuleeritavad küsimused (nimetamisküsimused – mida te ütlete kui soovite , et külaline tuppa astuks?; lünk-küsimused – te teete tee magusaks ...)
- keelekaardid: igal kaardil üks keeleline nähtus, mis on territoriaalselt varieeruv; murdeatlased näitavad eri vormide varieerumist valitud territooriumil; tsitaatkaardid – esitavad konkreetse vormi vastavalt esinemisele; sümbolkaardid – esitavad keelenähtusi üldistatuna sümbolite abil. Saareste murdeatlased.
Litereerimise eesmärgiks on märkida täpselt üles sõnafoneetika, foneetiline transkriptsioon koosneb märkidest ja sümbolitest, millega osutatakse häälikute pikkust, kõrgust, helilisust, helitust, moodustamise kohti.
Isoglossid eristavad 2 piirkonda, mis kasutavad ühes sõnas erinevat keelelist vormi, neid eristatakse 2 viisil: 1) tõmmatakse joon nende kohtade vahele, kust läheb piir, 2) ühendatakse joontega kohad, kus kasutatakse üht või teist variantI . Kohtadesse, kus paljud isoglossid paiknevad tõmmatakse murdepiir.
Siirdealad on murdepiiridel tekkivad alad, mida on raske ühendada ühe või teise murdega. On kas segamurrak, kus on koos kahe murde vormid või siirdemurrak, mis kasutab jooni, mida pole kummaski dialektis.
Murdeliigendus : a) A. Saareste 1932 – murrete eristamisel on määravaks vaid neid lahutavate isoglosside hulk; b) A. Kask 1956 – kolm põhimurret (põhjaeesti, jaguneb omakorda 4-ks/lõunaeesti, jaguneb 3-ks/kirderanniku), loob aluse klassikalisele murdeliigendusele; c) K. Pajusalu 1999 – 5 tasandit: 1) Peamurded on põhja-ja lõunaeesti; 2) Põhjaeesti jaguneb 2 murderühmaks (p-e ja kirderanniku); 3) Murded on: põhjaeesti (saarte/lääne/kesk/ida), lõunaeesti ( Mulgi , Tartu, Võru), kirderanniku (ranniku, kirde); 4) Murrakurühmad (jagavad murded osadeks );
5) Murrakud (seostuvad vanade põliskülade rühmadega; d) Pajusalu 2002/2009 - peamurded (põhja - ja lõunaeesti), murderühmad (südaeesti, kirderanniku), murded (eS-saarte, lääne, kesk, ida; eL-Mulgi, Tartu, Võru; eR-ranna, Alutaguse).
Murrete hääbumine toimus 20.saj, põhjusteks enamasti lokaalsete kultuuride/identiteetide asendumine rahvus – likuga, dialektoloogia oli seotud maaühiskonnaga, kuid kui kultuurid diferentseerusid, tegi seda ka keel, tõusis sotsiaalne mobiilsus ning hakkas levima kirjakeel.
SOTSIOLINGVISTIKA
- on distsipliin, mis uurib keele ja ühiskonna suhteid ning keele sotsiaalset varieerumist (st. inimese keelekasutus on seotud sellega, kus nad on elanud).
William Labov – püüab leida sotsiaalseid tegureid, mis võivad inimese keelekasutust mõjutada, klassikalises keeleuurimises arvati, et keel muutub väga aeglaselt, kuid Labov näitas, et muutumist võib näidata ka ühe põlvkonna käsitluses (erinev kõnepruuk väljendub sotsiolektidena).
Eesmärgiks uurida soo, klassi, elukoha, vanuse jms suhet inimese keelekasutusega. St kui isik kuulub mingisse teatud sotsiaalsesse klassi, kasutab ta keelendi variante suhteliselt stabiilse sagedusega(nt hobune/obune). Leidis ka, et põlvkondade keelelised erinevused võivad olla käimasoleva keelemuutuse eri staadiumid. Labov kasutas statistilist võrdlust. Keelekollektiiv ei ole kunagi staatiline ega homogeenne , vaid dünaamiline ja heterogeenne. Keeles on olemas sotsiaalne ja geograafiline variatiivsus (võib olla keelemuutuse vaheetapiks). Uued keelevormid levivad inimeselt inimesele kuni muutuvad valdavaks ja tõrjuvad varasema keelevormi kõrvale (mitte alati!). Grupisisesed normid. Varjamatu ehk avalik ja varjatud prestiiž(nt võrokad on uhked oma keele üle ega püüdlegi ühiskeele kasutamise poole). Uuritakse variaableid. Variaabel on nähtus, mis varieerub (nt teinud, teind, teid), enamjaolt uuritakse häälduserinevusi, millal ja mis olukordades missugust sõna kasutatakse. Uurimine on võrdlev nt kes hääldab sõna algul h, kes mitte. Tüübid: a) indikaatorid -näitavad sots kihistumist; keeleline joon, mille tunneb ära uurija, inimene seda endale ei teadvusta; b) markerid-näitavad sots ja stiililist kihistumist, on seotud kindlate sots kihtide või stiiliga, inimene tunneb ära ja oskab kategoriseerida, kes millisesse rühma kuulub; c) stereotüübid.
Uurimismetoodika on juhuslik, inimesi valitakse igast sotsiaalsest grupist enam-vähem võrdselt. Labov uskus, et pole võimalik pelgalt ühe inimese keelekasutuse põhjal kindlaks määrata kõigi samasse gruppi kuuluvate inimeste kõnejooni. Uuritakse linnakeelt – tavainimese poolt tavalistes situatsioonides kasutatav igapäevakeel ehk vernacular , mis on kõige vähem mõjutatud teistest allkeeltest ja korrektsusest.
Stiilide määramine tuleneb sellest, kas inimene mõtleb sellele, mida ta räägib või ei, nt põllumees vs riigikogulane. Stiilid vabast ametliku vestluseni, madalama klassi inimesed kasutavad hüperkorrektsust – tahetakse näidata, et nad kuuluvad kõrgemasse gruppi.
Observer’s paradox – keeleuurimise eesmärk on uurida, kuidas inimesed kõnelevad, kui neid ei jälgita süstemaatiliselt >> salajased lindistused, inimese tähelepanu kõrvale juhtimine(nt emotsioonide najal ei kontrollita oma kõnepruuki). Uurija muutub mõneks ajaks grupi liikmeks, et andmeid ja tekste koguda. Keeleliste variantide identifitseerimine toimub litereerimise ja transkriptsiooni teel.
Trudgilli konventsioon – baasvariant on see, mis esineb normikeeles, selle järgi eristatakse ka % kõrvalekaldest (st. kui palju kasutatakse –nd varianti normikeelse –nud variandi asemel).
Kui on rõhutu sõna, lühendame. Uuritakse miks on keelekasutus erinev. Piirajad – sotsiaalsed faktorid (klass, sugu, vanus jne), keelelised faktorid(häälikute asend sõnas, rõhk), situatiivsed-stiililised-tekstilised faktorid. Sotsiaalsed võrgustikud mõjutavad, kuidas keelt kasutatakse-oleneb võrgustiku tugevusest/tihedusest/sagedusest/mitmeke – sisusest(nt sugulased võivad omavahel olla ka sõbrad). Regionaalsed variandid – oma murded ja murrakud ehk vastand normikeelele.
REGISTER
Situatiivne variant on kommunitiivne situatsioon, mis erineb ühiskonnast ja seostub kindlate keeleliste joontega. Situatiivsed faktorid on suuline ja kirjalik suhtlus, spontaanne ja redigeeritud tekst, argine ja ametlik suhtlus jne.
Wallace Chafe – uskus, et on olemas ainult 4 stiilis tekste: a) argne suuline kõne lõunalaua vestlusest, b) ametlik suuline loengutest, c) argine kirjalik tekst erakirjadest, d) ametlik kirjalik tekst akadeemil. tekstidest.
Kirjas on üksuseks lause, kõnes ideeüksus (teadvustatu verbaalne väljendus ehk üks portsjon infot; intonatsioon ). Kõnes viitab inimene rohkem iseendale ja toimuvatele protsessidele, jälgib infovoolu(eksju, onju).
Douglas Biber – kogus kokku keelelised variaablid, mis olid leitud kõnes ja kirjas erinevate variantidena. 8 tekstitüüpi: intiimne , infosuhtlus, teaduslik seletamine, õpetatud seletamine, situatiivne reportaaž, kujutuslik narratiiv, üldine jutustav seletamine, veenmine.
VESTLUSANALÜÜS
Sotsiaalse elu nähtus. Eesmärk leida vestluse ehituse mehhanismid ja neid juhtivad reeglid ja normid. Materjalide kogumiseks on informandid , salvestised, taustaandmed, transkriptsioon. Suhtleja voor toetub sellele, kuidas ta analüüsib partneri eelnevat vooru . Kõik jooned on tähenduslikud – üneemid, pausid , intonatsioon. Vestlust korrigeerivad vooruliigendused, sekventsiliigendused(kordamised), parandusliigendused(suhtlemisel tekkinud raskused, eneseparandused, teiste parandused). Vestlusanalüüsi osade hulka kuuluvad ka vooruvahetus, naaberpaarid(küsimus-vastus), kiilungid, topelt liikmetega lausungid(korratakse samu sõnu), täpsustusjätke, tihvtkonstruktsioon, eelteema, peegelkonstruktsioon, sõnatuletus, raie.
Lause on grammatiline tervik = sõnad+ laused . Tuumaks on alati verb. Lausung on kõne pisim terviklik suhtlusüksus (nt lause, hüüd, käsk). Terviklikkuse määrajate hierarhia 3 teooriat: 1) keskne terviklikkuse alus on süntaks; 2) intonatsioonilised ja pragmaatilised punktid valivad, mis on lõplik vooruvahetuspunkt; 3)süntaks ja intonatsioon on võrdselt tähtsad, süstemaatilise vastastikmõju määravad piirid.
NETIKEEL
Netikeel on spetsiifilise keelena umbes 10 aastat vana. Teksti-ja suhtlustüübid – e-mail, msn, netikommentaarid , jututoad. Uus kirjaoskus – arvutikasutusoskus, emotikonid, inglise keele oskus. Netikeel erineb normikeelest (suurtähtede ärajätt, tähtede märkimine numbritega, sümbolid, emotikonid, venitused); häälduspärane kirjaviis (ma ei tea=maitea); sõnavara on vulgaarsem, familiaarsem, argikeelsem; kasutatakse üneeme, pragmaatilisi partikleid(vat, noh, njaa); sõnu lühendatakse, et anda kiiremini edasi oma mõtet; hääldusviisi ja emotsioonide väljendamine, mitteverbaalse tegevuse väljendamine.
NORMIKEEL
Normitud keele grammatika on standardiseeritud , st on välja valitud keelendid, mis on kuulutatud normingulisteks. Puudub mitmekesisus (saab olla ainult kas õige või vale). On arendatud tavaliselt kohamurrete baasil(siis, kui tekkis vajadus, levis kirjaoskus, levis kooliharidus, levis meedia).

• normikeel muutub iseseisvaks – sõnad ja grammatilised vormid, mis puuduvad kohamurretes
  
• puudub regionaalne identiteet
  
• normitud grammatika, sõnavara ja ortograafa
  
• pole aktiivselt ja laialdaselt kasutatav, sest suur osa ei valda seda korralikult
  
• kasutatakse kirjas ja avalikus suhtluses
  

Normikeele 3 seisundit : tunnusteta NK, ametlik keel, riigikeel .
John Joseph – NK ei ole kellegi emakeel, lähtub NK sõnavarast ja süntaktilistest konstruktsioonidest.
Michael Stubbs – NK on kindla sots grupi emakeel >> haritud keskklassi oma, lähtub igapäevasest keelekasutusest.
KEELEKORRALDUS
Keelekorraldus seostub normikeelega. Keelearendus algas 16.-17.saj. Mõiste language planning (LP) tuli kasutusele Uriel Weinreichi ja Einar Haugeni poolt.

• Proovib lahendada keeleprobleeme antud ühiskonnas
  
• Keelereformi eesmärgiks on muuta kirjaviisi, grammatikat, sõnavara
  
• Corpus planning ehk keelekorraldus-tegevus, mis mõjutab keelt kui süsteemi (arendamine, reeglistamine)
  
• Status planning ehk keelepoliitika -maine ja keelekaitse
  

Fergusoni 3 etappi :
*kirjaliku keelekuju loomine-valitakse kiri ja kirjasüsteem
*reeglistiku ja sõnavara kindlaksmääramine >> NK
*NK reeglistiku ja sõnavara ajakohastamine, täiendamine
Keelekorralduse etapid:
1)üks keelevariant on NK aluseks
2)mingi organisatsioon fikseerib variandi grammatikates ja sõnastikes
3)normingud viiakse ühiskonda
4)NK kasutatav keskse juhtimusega keskustes( parlament , haridus ...)