SOTSIOLINGVISTIKA EKSAM

Q: MIS ON JA MILLEGA TEGELEB SOTSIOLINGVISTIKA?

Vastus leiad õppematerjalist: SOTSIOLINGVISTIKA EKSAM

Q: Millal milleks kuidas?

Vastus leiad õppematerjalist: SOTSIOLINGVISTIKA EKSAM

Q: KUIDAS DEFINEERIDA KEELT JA MURRET?

Vastus leiad õppematerjalist: SOTSIOLINGVISTIKA EKSAM

Q: MIS ON GEOGRAAFILINE MURDEAHEL?

Vastus leiad õppematerjalist: SOTSIOLINGVISTIKA EKSAM

Q: MIS ON SEKSISTLIK KEELEKASUTUS?

Vastus leiad õppematerjalist: SOTSIOLINGVISTIKA EKSAM

Q: Kui ta on 34aastane?

Vastus leiad õppematerjalist: SOTSIOLINGVISTIKA EKSAM

Q: Miks laste- ja vanainimestega räägitav keel sarnanevad?

Vastus leiad õppematerjalist: SOTSIOLINGVISTIKA EKSAM

Q: Kui kehva kuulmisega ja puudega vanainimesed peavad seda hoolivaks julgustavaks 41 KUIDAS DEFINEERIDA SUHTLUSVÕRGUSTIKKU JA KUS SELLIST MEETODIT VÕIKS RAKENDADA?

Vastus leiad õppematerjalist: SOTSIOLINGVISTIKA EKSAM

Põlma, Mirell

SOTSIOLINGVISTIKA EKSAM (1)

Tartu Ülikool - Eesti keel - Eesti keel

5 VÄGA HEA

Esitatud küsimused

MIS ON JA MILLEGA TEGELEB SOTSIOLINGVISTIKA?
Millal milleks kuidas?
KUIDAS DEFINEERIDA KEELT JA MURRET?
MIS ON GEOGRAAFILINE MURDEAHEL?
MIS ON SEKSISTLIK KEELEKASUTUS?
Kui ta on 34aastane?
Miks laste- ja vanainimestega räägitav keel sarnanevad?
Kui kehva kuulmisega ja puudega vanainimesed peavad seda hoolivaks julgustavaks 41 KUIDAS DEFINEERIDA SUHTLUSVÕRGUSTIKKU JA KUS SELLIST MEETODIT VÕIKS RAKENDADA?

KEELE AVALDUMISVORMID – suuline kõne ja kirjalik tekst, st keel avaldub kas kõnes või kirjas. Keele põhiline avaldumisvorm on kõne. Keele kirjalik kuju on tekstid, suuline on vestlus ehk diskursus . Suuline kõne pole juhuslik ega struktureerimata, sest seda reguleerivad eri sotsiaalsed normid.

ARGISUHTLUS VS INSTITUTSIONAALNE SUHTLUS. Argikeel ehk suuline silmast-silma spontaanne argidialoog, mitteformaalne suhtlus VS avalik ehk formaalne , institutsionaalne suhtlus

MIS ON JA MILLEGA TEGELEB SOTSIOLINGVISTIKA ? Sotsiolingvistika uurib keele ja seda ümbritseva keskkonna vahelisi seoseid , suhteid. Kesksel kohal on kõnelejad ja nende päritolu. Tegeleb kasutustüüpidega suhtlussituatsioonides. Sotsiolingvistika on keeleteadusharu, 20. saj uudne keele nägemise viis.

SOTSIOLINGVISTIKA PÕHIALUSED. Keel peegeldab ühiskonda. Mida keeles näeme, on olemas meie ühiskonnas. Elus keel varieerub ja muutub. Mis tahes varieerumises on ainest keele muutumiseks. Siiski vaid osa varieerumisest viib keele muutumiseni.

SOTSIOLINGVISTIKA KEELETEADUSE HARUNA – debatt: kas peaks olema osa keeleteadusest? Labov arvas , et ei pea looma eraldi mõistet, vaid keeleteaduses võiks tunnistada sotsiaalse varieerumise olemasolu. Sotsiolingvistika eelkäijad olid antropoloogiline keeleteadus , etnoloogiline filoloogia ja keeleteaduslik etnoloogia , kuid tänaseks pole see ei sotsioloogia ega ka antropoloogia . Sotsiolingvistika erine traditsioonilisest lingvistikast:
TUNNUS
TRADITSIOONILINE LINGVISTIKA
SOTSIOLINGVISTIKA
ÜHTSUS
ühtne
varieeruv , pole ühtne
REEGLID
kategoorilised reeglid
variaablusreeglid
VARIEERUMINE
vaba
struktureeritud
INFORMANT
teadlane
kõneleja
KUJU
kiri
kõne
LÄHTEPUNKT
teooria
empiirika
HARUD
süntaks , morfoloogia , fonoloogia , foneetika , ortograafia , leksikoloogia jne
psühholingvistika , eksperimentaalne foneetika jne
KEEL
keel = abstraktsioon
kasutus = teisene
keele omandamine
keeleuniversaalid
keel = suhtlusvahend
keel = kasutus
keelekontaktid
keele muutumine
ESINDAJAD
Saussure, Chomsky
Labov

SOTSIOLINGVISTIKA TEOREETIKUD

Labov
Meillet: keel on sotsiaalne institutsioon, seega on ka keeleteadus sotsiaalne teadus. Sotsiaalsed muutused põhjustavad keelemuutusi. Ühiskonna ja keele seoste jälgimiseks on vaja kindlaks teha, milline sotsiaalne struktuur vastab teatud keelelisele struktuurile.
Whitney: keel ei ole mitte inimese isiklik, vaid sotsiaalne omand, st ta ei kuulu mitte üksikisikule, vaid ühiskonna liikmele. Ükski olemasolev keeleüksus ei ole üksikisiku teene: võib öelda, et see, mida me nimetame keeleks , pole seda mitte, kui seda ei tunnista omaks ega valda meie kaaslased. Kuigi keelemuutusi algatavad üksikisikud , osaleb nende muutuste väljatöötamises siiski kogu ühiskond.
Hymes: suhtluspädevus on abstraktsete keelereeglite kogum ja võime kasutada neid vastavusi sotsiaalselt ja kultuuriliselt korrektselt.

NIMETA SOTSIOLINGVISTIKA JAGUNEMISVÕIMALUSI, LÄHTUDES UURIMISSUUNDADEST. KIRJELDA IGAT SUUNDA

Universaalide otsijad (keelte ühisosa) ja varieerumise otsijad (keelte erinevused).
Mikrosotsiolingvistika lähtub keelest, uurib, kuidas sotsiaalne kultuur mõjutab keelekasutust. Makrosotsiolingvistika lähtub ühiskonnast, uurib, mida ühiskond keelega teeb, miks keelt vahetatakse jne. Mikrosuunaga tegelevad ainult keeleteadlased, makrosuunaga lisaks psühholoogid , sotsioloogid jt.

Mikrosuund ehk variatsiooniuuringud: kõik keele struktuurilised osad varieeruvad. Tähelepanu pööratakse ruumile ja ajale. Kvalitatiivne meetod.

Makrosuund ehk keelesotsioloogia: keel on vahend ühiskonna uurimiseks. Uuritakse keelekontakte eri ühiskondade vahel. Pol. ja maj. probleemid: mitmekeelsuse mõju majanduse arengule, valitsuse rakendatav keelepoliitika. Keele olemus ei tule nii hästi välja.

Interaktiivne keeleanalüüs ehk vestlussituatsioonid: suhtluses toimuv on esikohal. Vaadatakse, miks vestluse struktuur toimib ühtselt.

SOTSIOLINGVISTIKA INTERDISTSIPLINAARSUS. Seotud psühholoogia, sotsioloogia, keeleteaduse, statistika, geograafiaga.

SOTSIOLINGVISTIKA JA VESTLUSANALÜÜS – TÜs alates 1980 T. Hennoste eestvedamisel. Sellega tegelevad ka A. Rääbis, L. Keevallik . Vestluse mikroanalüüs uurib suhtlust inimeste ühistegevuse mehhanismina. Keskmes on üksikkõneleja, oluline on kontekst. Materjalikeskne uurimine , autentne materjal, loomulikud vestlused.

SOTSIOLINGVISTIKA JA TEKSTIANALÜÜS – analüüsib situatsioonide ja keelekollektiividega seotud keelekasutusviiside küsimusi eri vaatepunktidest, vaadeldes keelt kui tähenduse loojat, tähenduste vahendajat ja kandjat . Pöörab tähelepanu ideoloogiale, keele ja võimu suhtele, keelele kui võimukasutusvahendile. Sellega tegelevad M. Halliday , R. Kasik.

SOTSIOLINGVISTIKA JA TEISE KEELE OMANDAMINE. Seda iseloomustavad varieerumine, geograafiline varieerumine, suhtluspädevus, keeletootmine, eneseväljendus ja –parandus, õppija identiteet (kes ma olen, sots. rühm, võrgustikud) ja suhtumine-hoiakud- motivatsioon . Teise keele omandamist mõjutavad individuaalsed, sotsiaal-majanduslikud, kultuurilised, kognitiivsed, psühholoogilised ja mitte- keelelised tegurid, aga olulisimad on tundetegurid ehk motivatsioon, hoiakud, õppija keeleline minapilt ning keelehirm. Gardneri järgi jaguneb motivatsioon 2ks: integratiivne (õppija positiivne huvi sihtkeele kõnelejate-kultuuri vastu, soov olla interaktsioonis selle keele kõnelejaskonnaga) ning instrumentaalne (keeleõppel on praktiline eesmärk, mille taustal on uue keele oskusest saadav praktiline kasu ja soodustused, st keeleoskus on vahend saavutada majanduslikku kasu või paremat sots.majanduslikku positsiooni, nt vene-eestlased).

SOTSIOLINGVISTIKA JA KEELEIDEOLOOGIA. Ideoloogia on teatud ühiskonnale või sots. grupile omane ideede ja väärtuste tervik või nende „kujutis“. Keeleideoloogia on sotsiolingvistika haru, mille kese on arusaam korrektsest keelest. Peavoolumeedia põhiteemad on eesti k ohustatuse diskursus, eesti k ja „õige“ eesti k konkurendid, võru k positsioon, eesti k kestlikkus väljaspool Eestit.

SOTSIOLINGVISTIKA JA KEELEÖKOLOOGIA – teadus keele ja tema keskkonna vastasmõjust ning kuidas säilitada maailma keelelist mitmekesisust. Sellega tegeleb E. Haugen: keeleökoloogia on valdkond, mis uurib mistahes keele ja teda ümbritseva keskkonna koos- või vastasmõju, pidades keskkonna all silmas ühiskonda, mis kasutab seda keelt ühena oma koodidest. Keelekeskkond on üksikisikut ümbritsevate keelepraktikate terviklikkus, eriti eri keelte kohalolu ning kasutus. Keeleökoloogias püütakse kirjeldada ja analüüsida

keelekeskkondade olemust ning seda mõjutavaid võtmetegureid;
kuidas mõjutab keelekeskkond keelekasutuse mustreid /malle ning põlvkondadevahelist ülekannet;
kõnelejate hoiakuid keele kasutamise, õppimise, põlvkondadevahelise ülekande ning muude keelekeskkonnas eksisteerivate keelte suhtes;
kuidas üks või teine faktor on suuteline mõjutama keele säilitamist või kadu teatud keelekeskkonnas.

KVANTITATIIVSE JA KVALITATIIVSE ANALÜÜSI ERINEVUSED. TOO NÄITEID. Kval. sotsiolingvistikas vaadeldakse varieeruvaid keelendeid koos ümbrusega, kus nad esinevad. Olulised on keelekasutaja, vestluskaaslane, vestluse struktuur, teema. Kvalitatiivse sotsiolingvistika põhiküsimused: kes? millal? milleks? kuidas? Eesmärk otsida andmeid, mis kvant . meetoditel ei avaldu või mille arvuline esitus ja analüüs on keerulised, ebaotstarbekad ja võimatud . Kvalitatiivse sotsiolingvistika meetodid on kval. mikroanalüüs, kval. variatsiooniuuring, triangulatsioonimeetod (ühendab kvant. ja kval. meetodid) ning lingvistiline analüüs.

Kvantitatiivne analüüs uurib häälikute, sõnavormide ja sõnaühendite varieerumist. Põhiküsimused: kui palju? kui sageli? Labovlik sotsiolingvistika või paradigma . Adekvaatse tulemuse jaoks peab analüüsitavaid olema piisavalt. Keskendub keelelistele variaablitele – elemendid, millel on erinevad realisatsioonid. Kvant. analüüsi eesmärk on eri tekstide ja inimeste võrdlemine. Variaablite võimalike variantide vahel valides lülitavad keelekasutajad end mitmetasandilisse sotsiaalsesse ruumi. Ühe variaabli erinevad variandid esinevad samas tekstis.
Miks erinevad?

Inimestel on erinev sotsiolingvistiline taust, iga indiviidi personaalsed keelelised kogemused mõjutavad.
Indiviidi paiknemine geograafilises ruumis ning sellega seotud dimensioonides: vanus, päritolu, sots. klass, haridustase, amet, elukutse, sugu. Iga dimensioon suhestub keelega erinevalt.
Individuaalsed erinevused viitavad iga indiviidi personaalsele keelelisele kogemusele.
Sotsiolingvistiliste tegurite roll: rääkija keeleoskused, tema keeleline elulugu ja kogemused, suhtlusvõrgustike struktuur, hoiakud ja suhtumised.
Keeleline elulugu.
Identiteet.

KEELE VARIEERUMINE JA KEELE MUUTUMINE. Sotsiolingvistikas on tähelepanu eri keelejoonte varieerumisel ja keele muutumisel. Ühegi kõneleja keelekasutus pole kunagi samasugune, sest ühelgi kõnelejal pole samast keelest samasugust kogemust. Keel muutub kogu aeg. Muutust näeme erinevalt eri valdkondades, aga see on siiski olemas. Keel muutub kõikidel keeletasanditel kogu aeg (fonoloogia, morfoloogia, süntaks, sõnavara, semantika , pragmaatika). Keele muutumine nähtub eri aegadel ja eri kohtades erinevalt. Keel võib varieeruda reeglipäraselt ja moodustada mustri, aga ka ebareeglipäraselt.

LINGVISTILISTE VARIAABLITE TÜÜBID. TOO NÄITEID

Foneetilised variaablid: ühe hääliku erinev hääldus , nt helilised ja helitud klusiilid sõna algul ( bakter ), fortisklusiilide aspireerimine või aspireerimata jätmine eestlaste inglise keeles.
Fonoloogilised variaablid: ühel ja samal leksikaalsel üksusel on alternatiivsed fonoloogilised struktuurid , nt ` kontsert ja kont` sert , pluus ja pluusi (sg nom).
Morfoloogilised variaablid: samal sõnal on alternatiivsed morfoloogilised struktuurid, nt onu ja onut (sg part); suhkrut ja suhkurt; mõrult ja mõrudalt; jõkke ja jõesse; ma oleksin ja ma oleks; ilusaim ja kõige ilusam.
Leksikaalsed variaablid: sama tähendust saab väljendada kahe erineva leksikaalse üksuse ehk sõnaga, nt sool ja naatriumkloriid ; saama ja hankima; mobiil ja mobla ; radikas ja radiaator ; tšikk, beib (e), tibi; küpsis ja biskviit.
Süntaktilised variaablid: sama tähendust väljendatakse eri süntaktiliste struktuuride abil, nt raamat, mille ma ostsin ~ minu ostetud raamat ~ minu poolt ostetud raamat; kas sa tuled täna? ~ tuled sa täna?

VARIAABLEID MÕJUTAVAD TEGURID. TOO NÄITEID

Keelekasutaja: geogr . päritolu, rass , sots.majanduslik staatus, vanus, sugu, rääkija tase grupis .

Situatsioon ja stiil: situatsiooni ametlikkus ja vestlusteema emotsionaalsus. Materjal tuleb koguda ühesugustes tingimustes, mitte selliselt , et ühe inimesega tehakse ainult ametlik intervjuu ja teisega lindistatakse ainult argivestlust.

Keelesisesed faktorid : sõna välde, silpide arv, järgnev segment, koht lauses , kõne tempo, vormi rõhutamine.

SITUATSIOON, KASUTUSKONTEKST, KÕNELEJA EESMÄRGID
Keelekasutust mõjutavad situatiivsed jooned:

suuline või kirjalik suhtlus,
vahendava tehnoloogia olemasolu ja selle loomus
sünkroonne või asünkroonne suhtlus
dialoog või monoloog
argine või avalik situatsioon
privaatne või avatud keskkond
anonüümne või mitteanonüümne suhtlejaskond
spontaanne või redigeerimist võimaldav tekstitegemine

SOTSIOLEKT , REGIOLEKT, IDIOLEKT
Sotsiolekt – sotsiaalsed dialektid. Sotsiaalselt määratletud allkeeled . Rääkija võib olla sarnasem keeles rääkijaga samast sotsiaalsest rühmast mõnes teises piirkonnas kui inimesega, kes kuulub temast erinevasse sotsiaalsesse rühma samas piirkonnas.
Regiolekt – ühele regioonile, alale omane dialekt . Regiolekt kujuneb välja oma keelekeskkonnas, vastava asukohariigi põhikeele mõjul. Rääkija näitab oma keelepruugiga, mis keelekeskkonnas ta elab.
Idiolekt – üksikule isikule omane keelevariant, mis väljendub sõnavara, grammatika või häälduse iseärasustes

SLÄNG – rohkem uuritakse ( üli )õpilasslängi. Släng on noortele omane. Släng on üksikute autorite pärusmaa, kus pole välja kujunenud kindlamaid suundi, uurimisrühmi, koolkondi . Seda uurivad M. Loog, T. Tender , A. Oja. Kasutatakse kvantitatiivset meetodit, kogutakse ainestik üksiksõnade kaupa, materjal anketeeritakse. Netisläng on seotud konkreetse suhtluskeskkonna ja seltskonnaga, nt MSN. Släng on eesmärgipärane mittenormatiivsus keeles. Släng on omane sots. rühmale , klassile, ühe ja sama eriala inimestele, sõpruskondadele omane mitteametlik kõnekeelne sõnavara. Släng on olemuselt kood, kodeerimisviis, abstraheerituna äärmuslik register ja stiil + sotsiolekt.

NETIKEEL – iga uue keelekasutamise mooduse või keskkonna puhul tekib vastav keelekuju , mis selle keskkonnaga kõige paremini sobib. Netikeele stiil kui suuline keelekasutus kirjalikul kujul, suulise ja kirjaliku keelekasutuse hübriid, nende süntees.

VÄLISEESTI KEELEKUJUD – Hennoste: väliseesti allkeeled on territoriaalsed dialektid (= iga keelevariant on seotud kindla ala või riigiga, kus inimesed elavad, saades mõjutusi selle riigi põhikeelest), sotsiolektid (=keeles toimunud muutused on seotud kogukonna sots. struktuuriga) ja register või stiil (= eesti k kasutatakse muukeelses keskkonnas elades kindlates olukordades ja valdkondades). Praakli: Soome eesti keel on eesti k piirkondlik keelekuju, st eesti k variant, mida räägitakse ühel geograafilisel territooriumil. Väljaspool Eesti geograafilist ruumi räägitavate keelekujude defineerimine samadel alustel pole võimalik. Ükski kontaktitekkeline keelekuju pole kunagi ühtne. Samal territooriumil on mitu eri keelekuju, mis moodustuvad paljudest idiolektidest.

KEELELINE REPERTUAAR – ühe inimese kasutuses olev keelevariantide kogum. See koosneb lugemisest, arusaamisest, rääkimisest ja kirjutamisest.

SUHTLUS- JA KEELELINE PÄDEVUS SOTSIOLINGVISTIKA MÕISTES
Kuigi mitmekeelne kõneleja vajab vestluse ülesehitamiseks vähemalt 2 oskust: sõltuvalt vestluspartnerist nii üks- kui ka kakskeelsete vestlusnormide ning –strateegiate tundmist, mingil määral ka teise kontaktkeele tundmist –, ei eelda see ühegi keele perfektset valdamist. Keele sotsiolingvistiline kasutusoskus = kõneleja valmisolek ning suutlikkus mitmekeelseks suhtluseks ja mitmekeelseks keeleliseks käitumiseks eri olukordades ning keelekasutusväljadel.

ÜKSIKISIKU KEELEKASUTUST MÕJUTAVAD TEGURID

haridustase
sotsiaalne kuuluvus
elukoht (murdetaust)
vanus
rass
sugu
prestiiž seltskonnas
võõrkeelte oskus
vestluskaaslane
register

KOODIVAHETUS JA KOODI VAHELDUMINE – tüüpiline mitmekeelsetes situatsioonides , see johtubki situatsioonist. Situatsioonist johtuv koodivahetus johtub välistest teguritest, mis muudavad olukorda (nt räägin pereliikmete või naabritega). Koodi vaheldumine võib olla korrapärane – seda suunavad kindlad reeglid – või juhuslik. Seda mõjutavad eri tegurid: kõneleja kogemus, keelteoskus, üldine keeleline teadlikkus. Koodivaetust tõlgendatakse kui keelekontaktide koheselt nähtavat avaldumisvormi, keelemuutust, keelemuutuse mehhanismi või protsessi, mis tingib keelekontaktidest johtuvad keelemuutused ja/või mille kaudu muutus täide viiakse ning luuakse alus uute keelekujude tekkeks. Koodivahetus on mitmekordne identiteedi markeerimise strateegia. Kaht koodi kasutav rääkija on võimeline väljendama kaht või mitut identiteeti. Koodivahetust tuleb vaadata rääkija sotsiaalse identiteedi situatsioonist sõltumise ning identiteetide kokkuleppimise seisukohalt. Koodivahetusel on mitu funktsiooni. Guamperzi funktsioonid: tsiteerimine, adressaadi täpsustamine, interjektsioonid, kordamine, personaalse ja objektiivse vaatenurga muutumine. Appel-Muyskeni funktsioonid:

referentsiaalne (ei oska üht keelt piisavalt),
direktiivne (vestlusesse kaasamine või sellest kõrvaldamine),
ekspressiivne (vestluse tempo ja tooni muutmine),
metalingvistiline (kommentaar, metakeele funktsioon),
poeetiline funktsioon.

KUIDAS DEFINEERIDA KEELT JA MURRET?

KEEL

MURRE

DEFINITSIOON

Vastastikku mõistetavate murrete kogum. Mingit keelt peetakse keeleks poliitilistel, geograafilistel, ajaloolistel, sotsioloogilistel, kultuurilistel põhjustel. Keel on keel ainult sellepärast, et tal on oma riik. Ühiskondlikul tasandil on sõnal „keel“ teistsugune prestiiž kui sõnal „murre“. Keel on murre, millel on armee ja laevastik.

madala staatusega mittestandardne keelekuju;

maailma isoleeritud osades räägitav kirjakeeleta keelekuju;

kõrvalekalle normist , standardkeele hälve;

kõik keelekujud on murded , ükski neist pole teise suhtes ülemtasandil.

Murde määravad sotsiaalsed, administratiivsed, poliitilised kriteeriumid, keeleline alus puudub.

KASUTUS

Suurem. Keelekõnelejaid on rohkem. Keele ja murde suhtlusfunktsioonide määratlus on suhteline.

Väiksem. Murdekõnelejaid on vähem. Murdekasutusala on nii geograafiliselt kui ka arvuliselt suhteline. Murde suhtlusfunktsioonid on väiksemad kui keelel, s.o poliitiline otsus, sest murdeid saaks kasutada riiklikul tasandil.

HÕLMAMISSUHE

Üks keel = mitu murret. Standardkeel mõjutab murdeid, mis ta alla kuuluvad.

Murre on allkeel teises keeles. Mitu murret = üks keel. Üks murre = mitu murrakut.

VASTASTIKUNE MÕISTMINE

Keel on vastastikku mõistetavate murrete kogum. Samas Skandinaavia keeled on vastastikku mõistetavad , ent pole murded, ja saksa murded pole vastastikku mõistetavad, ent pole eraldi keeled. Vastastikune mõistmine sõltub kuulajast, tema haridustasemest ja soovist aru saada.

Ühe murde kõnelejad saavad üksteisest aru.

KIRJAKEEL

MIS ON GEOGRAAFILINE MURDEAHEL? NIMETA MURDEAHELAID, MIDA TEAD. Geograafiline murdeahel – ahel, kus üleminekud toimuvad järk-järgult, mitte järsult. Küladevahelised kumulatiivsed erinevused. Mingi geograafilise piirkonna erinevatel äärealadel paiknevad murded pole alati vastastikku mõistetavad, kuid kuuluvad vastastikuse mõistetavuse ahelasse. Mida suurem geograafiline kaugus, seda suuremad erinevused. Murdeahelad on näiteks romaani keelte murded Itaalias, Prantsusmaal, Hispaanias ja Portugalis; germaani keelte murded Austrias , Šveitsis, Saksamaal, Belgias, Hollandis; Skandinaavia murded Norras, Taanis , Rootsis; põhjaslaavi murdeahel: vene, ukraina , poola, tšehhi, slovaki k; lõunaslaavi murdeahel: sloveenia, serbia , horvaadi , makedoonia , bulgaaria k.

HETERONOOMIA JA AUTONOOMIA . TOO NÄITEID. Autonoomia = iseseisvus . Heteronoomia = sõltuvus . Erinevad poliitilistel ja kultuurilistel põhjustel. Keel on see, mis on autonoomne ja sisaldab endas heteronoomseid allkeeli. Heteronoomia ja autonoomia võivad muutuda.

heteronoomia  heteronoomia (Lõ-Rootsi kuulus aastaid Taani alla. 40a jooksul said sealsetest taani keele murretest rootsi murded, keeleliselt ei muutunud midagi),
heteronoomia  autonoomia (tšehhi, slovaki, serbia, horvaadi k),
semiautonoomia (nt Suurbritannias, USAs ja Kanadas räägitav ingl k on võrdse staatusega, briti inglise keel pole enam norm, samas Kanadas räägitavad prantsuse k norm on Euroopa prantsuse keel),
autonoomia  heteronoomia (nt šoti k).

MIS ON SEKSISTLIK KEELEKASUTUS? NIMETA SELLE JAGUNEMISVÕIMALUSED. Seksistlikud keeled näitavad mehi ja naisi ebavõrdsetena. Justkui ühe soo esindajad on mingil moel vähem täiuslikud, terviklikud ja neil on vähem õigusi kui teise soo esindajail. Seksistlikud keeled esitavad meeste ja naiste stereotüüpe. Mõnikord näitavad stereotüübid mõlemat sugu halvas valguses, kuid enamasti siiski naisi. On vaieldav, kas keel saab olla seksistlik vaid meeste või naiste suhtes. Keel saab näidata mehi vähem täielike , ja vähem inimlike, vähem õigusi omavatena kui naisi. Kas sel juhul on tegu seksismiga, oleneb ühiskonnas valitsevatest võimusuhetest. On kaheldav, kas keelel, mida kasutatakse n-ö meeste vähendamiseks, on sama efekt nagu keelel, mida kasutatakse naiste vähendamiseks. Seda seetõttu, et keelekasutuse taga on erinevad võimusuhted . Seksistlikke keeli saab vaadelda 2 viisil: keelesüsteemisisene seksistlikkus ja teatud liiki keelekasutuse seksistlikkus. Keelesüsteemisisene seksistlikkus avaldub sõnavara sümmeetrias ja asümmeetrias.

SEKSISTLIKUST KEELEKASUTUSEST SÜMMEETRIA JA ASÜMMEETRIA NÄITEL

Sümmeetria näiteks võib tuua hobuse mõisted. Hobune ise on üldmõiste , mida kasutatakse mõlemast soost loomade puhul. Üldmõiste = hobune, naissugu = mära , meessugu = täkk , noor = varss , noor naissugu = filly, noor meessugu = colt . Türgi k puudub üldmõiste hobuste jaoks, kuigi on olemas kõik hobuse alaliigid värvist, vanusest , soost lähtuvalt.
Mõisted, mida kasutatakse inimeste puhul, järgivad samasugust süsteemi, kuid ei ole inglise k nii sümmeetrilised, eesti k on: üldmõiste = inimene, naissugu = naine, meessugu = mees, noor = laps, noor naissugu = tüdruk, noor meessugu = poiss. Eesti k pole inimene ja mees (man) sama sõnaga. Samuti ei ole mehe ja naise vahel nii selge sarnasus nagu inglise k. Eesti naine tuleneb sõnast naima ‘naiseks võtma’, millel on seos mehega – mehed naivad naisi. Inglise k on man 2-tähenduslik. Inimesed ähmastavad sõna man kasutust , tähistades sellega kas nii naisi, mehi, poisse kui tüdrukuid või ainult mehi, aga mitte naisi või lapsi = ASÜMMEETRIA. Asümmeetria on ka see, kui girl on täiskasvanud naise tähenduses. Kui tegemist oleks meessoost isikuga, siis kasutataks seal man’i. Nt Daily Maili artikkel pealkirjaga Police girl wins sex bias case by a split verdict. Siin kasutatakse sõna tüdruk sõna naine asemel, et rõhutada noorust , mis muudab naise atraktiivseks. Kuna naiste staatus näib rohkem sõltuvat nende atraktiivsusest kui meeste oma, siis sõna tüdruk kasutades näidatakse, et pole veel vana = kompliment . Kas meespolitseinikku nimetataks pealkirjas politseipoisiks, eriti kui ta on 34aastane?
Viisakusvormelite kasutus on samuti asümmeetriline: miss /mrs/ms (proua/ preili /-) ja mr (härra). Täiskasvanud mees kasutab oma nime ees tiitlit Mr, kui tal pole teist tiitlit, nagu dr või kohtunik. Täiskasvanud naine võib oma nime ees kasutada 3 tiitlit. Seeläbi paljastab naine tiitlit kasutades enda kohta rohkem infot kui mees. Miss näitab, et ta pole abielus, Mrs näitab, et on. Ms on uus tiitel , mis loodi, et lõpetada ebavõrdsus. Selle asemel on aga ebavõrdsus hoopis kasvanud. Ms ei näita abieluseisust. Kui aga seda kasutada, siis arvatakse, et oled lahutatud või feminist . Alates sellest, kui Ms kasutusele tuli, näitab Miss’i ja Mrs’i valik seda, et sa ei taha olla feminist. Lisaks sellele, et need 3 tiitlit paljastavad naise abieluseisuse, kannavad nad endas ka poliitilisi vaateid. Tiitlid Miss ja Mrs on meile tulnud sellest ajast, kui naiste ja meeste vahelised võimusuhted olid palju ebavõrdsemad, kui nad on praegu enamikel Euroopa ja USA naistel. Naisi nähti tollal naise isa või abikaasa vastutusel, omandina. Seda näitab ka abielutseremoonia, kus naise annab abikaasale üle tema isa. 20. saj jooksul on kasvanud naiste pol. ja maj. õigused, aga keeles on säilinud vana süsteem, mis näitab naiste abieluseisu. Eesti härra, proua/preili on sarnased. Proua = abielus, preili = vallaline . Ei kasutata eriti, sest on vananenud kõlaga.

SEKSISTILIKUST KEELEKASUTUSEST MARKEERIMATA JA MARKEERITUD KEELENDITE NÄITEL. See on teine viis analüüsida seksismi. Kuulub asümmeetria alla, kuid erineb eelmisest. Nt lõvi (lion) on markeerimata mõiste, mida kasutatakse nii ema- kui isalõvi puhul. Aga saab ka öelda teisiti: lion – isalõvi ja lioness – emalõvi (markeeritud). Eesti k puhul mõlemad markeeritud (isa- ja ema-). (Eesti k on markeerimiseks kasutusel veel sufiksid -nna ja -tar.) On tavaline, et markeerimata vorm tähendab meest, naissoo saamiseks lisatakse sufiks meessoo vormile.. Ka naiste kohta kasutatakse tänapäeval markeerimata sõnu. See näitab, et keel ja suhtumised muutuvad. Siiski peetakse mõningaid ameteid, nagu kirurg, professor ja kohtunik, sageli ainult ühe soo – mees- või naissoo – esindajatele omasteks. Naiste puhul lisatakse nende ette liide nais-: naiskirurg, naisprofessor ja naiskohtunik. Sellega näidatakse, et norm on mees. Samas haiglaõe puhul on norm naine ja kui on tegemist mehega, lisatakse ette liide mees-: meesõde. Tasub tähele panna, et õel on madalam staatus kui kirurgil, professoril või kohtunikul.

SEKSISTLIKUST KEELEKASUTUSEST SEMANTILISE ALAVÄÄRISTAMISE NÄITEL. Sõnu, millel on alavääristav või seksuaalne kaastähendus , on palju uuritud. Selle üldtermin ongi semantiline alavääristamine.

Nt gentleman või lord / lady ‘härrasmees või lord/leedi’. Lady on kontekstis, kus on võimatu kasutada lord’i või gentleman’i. Inglismaal kasutatakse lady’t väljendite moodustamisel: dinner lady ‘naine, kes serveerib koolilastele toitu – söögitädi’, lollipop lady ‘naine, kes aitab koolilastel teed ületada – meil puudub’, charlady ‘koduabiline’. Kui samu rolle täidaksid mehed, siis aga ei öeldaks nende kohta dinner gentleman ega dinner lord jne. Lady on kontekstis, kus muidu on man või soota termin, kui tööd teeb mees: lollipop man, cleaner .
Nt master/mistress. He is my master tähendab, et ta on mu ülemus või et tal on rohkem võimu kui mul. She is my mistress tähendab, et ta on mu ebaseaduslik armuke . See näitab 2 asja: 1) naissoole viitavad sõnad kipuvad oma staatust kaotama (olla kellegi ülemus on palju võimukam kui olla kellegi armuke), 2) naissoole viitavad sõnad seostuvad naiste seksuaalsusega. Isegi sõna woman ise pole tähendusest puhas: fraas wine , women and song ‘vein, naised ja laul’. Nt sir/ madam . Sir ja madam võivad mõlemad viidata kõrge staatusega inimestele. Kuid sõna madam kasutatakse lisaks lõbumaja pidaja kohta, sir’i mitte. Nt bachelor/spinster või old maid ‘poissmees/vallaline naine või vanatüdruk’. Kõiki 3 sõna kasutatakse vallaliste puhul. Kuid spinster’it ja old maid’i kasutatakse tänapäeval harva, ilmselt nende negatiivsete seoste tõttu. Bachelor’il on positiivsed lisatähendused. Poissmehe elu (bachelor life) ja poissmehe korterit (bachelor pad) peetakse glamuurseteks: poissmees on keegi, kes pole end sidunud. Vallaline naine ja vanatüdruk tekitavad inimestes ettekujutuse kellestki, kes on vana, hall, inetu ega ole võimeline endale meest leidma. Väljendit bachelor girl ‘poissmehest tüdruk’ võib kasutada mitteabielus naise kohta, nii välditakse ülejäänud kahele mõistele – vallaline naine ja vanatüdruk – omast häbimärki. Naissugu näitab bachelorette, millel pole nii „mehist“ tähendust.
Kõik ülal toodud näited on asümmeetrilised ning alavääristavad pigem naisi kui mehi. Näitavad naisi meeste omanditena, kellel on madalam staatus ja kes on esmajoones seksuaalsed olendid. Abielludes saavad naised enamasti mehe nime. Ka lastele antakse isa nimi. Orkaanid jms on naiste nimega. Lõtvade kommetega naise kohta on rohkem sõnu kui samasuguse mehe kohta (ingl k 220 : 20). Ka naiste nimed on tuletised meeste nimedest , nt Pauliine  Paul. Ka koos öeldes öeldakse enne mees ja alles siis naine, nt kas või seesama mees ja naine, Aadam ja Eeva.

SEKSISM DISKURSUSES. Mõnikord ei avaldu seksism kindlates sõnades, vaid diskursuses – tähendustes, mis luuakse terve lausungi, lause või pikema tekstiga . Nt võivad nn neutraalsed sõnad, millel pole sotsiaalse sooga pistmist, saada mõnes kontekstis seksistliku tähenduse, kuigi esialgu neil seda tähendust polnud.

People feel entitled to the car, the GIRL, etc. If they’re let down, they blame themselves.

According to church writers , the Vikings were addicted to drink, gluttony and WOMEN.

Mõlemas lauses saavad muidu neutraalsed sõnad people, they, themselves ja Vikings meessoo tähenduse. Viimasel ajal on inglise keeles hakatud kasutama he asemel he/she või (s)he. Psühholoogilised uuringud näitavad, et kui on ainult he, tunnevad naised, et nad on välja jäetud.

MEESTE JA NAISTE RÄÄKIMISVIISI ERINEVUSED. TOO NÄITEID. „Naised räägivad rohkem kui mehed“ on müüt. Naiste jutu jaoks on hulk sõnu, mida meeste jutu kohta ei kasutata: loba, kuulujutt, tagarääkimine, keelepeks – need sõnad näitavad, et naistel jagub sisutut juttu . Tegelikult on aga nii, et mehed räägivad rohkem kui naised. See, et naised räägivad rohkem, on üldine uskumus , uurimused on näidanud vastupidist. Nt kas või siis, kui mehed ja naised on koos, räägivad mehed keskmiselt 2x rohkem kui naised: mehed valivad teema, arendavad seda, naised toetavad ja kuulavad aktiivselt. Mehed katkestavad naisi, segavad oma jutuga vahele. Seejuures katkestavad mehed rohkem naisi kui teisi mehi. Arvatakse, et selle taga on meeste arusaam, et kui nad räägivad nais(t)ega, siis tunnevad mehed, et neil on õigus rohkem rääkida – nad tunnevad, et on naistest üle.

Naised annavad vestluses rohkem tagasisidet kui mehed. Tagasisidega näitavad nad seda, et nad kuulavad, nt mhmh, ja-jah, noogutused, naeratused, kulmu kortsutamine jne. Tagasisidega panevad naised rääkija rohkem rääkima, kuna rääkija tunneb end kindlalt, sest teda kuulatakse. Võib nt proovida anda eri koguses tagasisidet ja vaadata, kuidas inimesed sellele reageerivad. Kui on vähe tagasisidet, siis muutuvad rääkijad ebakindlaks, hakkavad kõhklema, jäävad vait, lõpetavad jutu kiiresti.
Naised kasutavad rohkem täitesõnu, tingivat kõneviisi. Nt nagu, ma arvan, läheksin jne, võib-olla, tõesti, ehk, äkki jne. Laused Ma lähen üles õppima ja Ma arvan, et ehk ma tõesti peaksin mõtlema sellele, et nüüd üles õppima minna. Osa uurijaid peab põhjuseks seda, et naised on ebakindlamad kui mehed ega julge midagi kindlalt väita. Teised väidavad, et naised eelistavad konfliktidest hoiduda ja on seetõttu kaudsemad.
Erinevad teemad: naised räägivad enamasti isiklikel teemadel (kodu, pere, tunded, sõbrad), mehed eelistavad mitteisiklikke (tehnilised teadmised, sport , autod, ehitus, remont ). Meeste vestluse eesmärk on vahetada infot, aga naised säilitavad suheldes suhted teistega , et tugevdada sõprust.
Meeste ja naiste hääl on erinev. Lapsena on poiste ja tüdrukute hääled sarnased – mõlemad kõrged. Teismeeas on poistel häälemurre . Tänapäeval arvatakse, et selle taga on sots. põhjused, kuna kurtidel pole häälemurret.

VÕRDLE KEELEKASUTUST LASTE JA VANURITEGA RÄÄKIDES. TOO NÄITEID. Inimestel on teatud kogum võimalusi ennast identifitseerida. Samuti on neil teatud hulk võimalusi rääkida: nad saavad valida eri rääkimisviiside vahel. Vaatamata sellele, et me räägime enamasti eesti k, erineb meie keelekasutus siis, kui me räägime sama vanade inimestega ja kui me räägime endast vanemate või noorematega. Nt vanavanematega rääkides kasutame teistsugust keelt kui nooremate õdede-vendadega rääkides.

Hudson (1980) on väitnud , et me kasutame osavalt neid keelevariante, mis on olemas ja mida me teame/valdame. Erinevate keelevariantide kasutamine võimaldab meil kui rääkijatel ennast paigutada mitmetasandilisse ühiskonda. Samamoodi võimaldavad eri keelevariandid meil kui kuulajatel paigutada teisi rääkijaid sellessesamasse mitmetasandilisse ruumi. Vanust (nagu ka sugu, sotsiaalset klassi, geograafilist ja etnilist päritolu) on uuritud kui üht faktorit, mis liidab meid ühiskonnaga ja põhjustab keele varieerumist. Üks võimalus end kirjeldada on vanuse ja põlvkonna kaudu. Need mõjutavad keelekasutust. Lisaks neile mõjutab keelekasutust ka inimese vanus, kellega räägitakse. Võtmesõnad näitavad vestluses rääkija vanust. Ema räägib oma lastega lühikeste lihtlausetega. Kui ta räägiks vanema inimesega, oleks ta laused pikemad ja keerukamad. Lapsevanemad-vanavanemad kasutavad lastega kõneldes hellitusnimesid ja lastekeelt, nt kullake. Seda teevad ka lapsed ise (ema  emme). Ühevanuste inimeste vestlus on voolav: mõlemad rääkijad jätkavad vestlust kiiresti, kui eelmine rääkija on vooru lõpetanud. Vanusevahega rääkijatel võib esineda pause. Noored kasutavad slängisõnu. See tingibki olukorra, et vanemad inimesed ei mõista noori ning vajavad „tõlget“. Sõnavaraerinevus näitab rääkijate vanust. Vanust võivad näidata ka häälikulised erinevused ( fourth  fourh ja h-hääliku hääldamine sõna alguses). Sinatamine iseloomustab vanemat inimest, kes pöördub noorema poole, aga noored teietavad endast vanemaid.
Keel on inimtegevus, millega esitame oma maailmanägemust. Just keele kaudu antakse edasi kultuurilisi väärtusi ja uskumusi ühelt ühiskonnaliikmelt teisele, ühelt põlvkonnalt järgmisele. Keele ja selle struktuuri kaudu võib näha, kuidas mingi kultuur/ühiskond maailma näeb ja mida ta seal hindab. Vanuselised erinevused peegelduvad kõigis maailma keeltes. Nt itaalia k kasutatakse asesõnu vastavalt rääkija ja kuulaja vanusele. Kõigis keeltes räägitakse alla 5aastaste lastega teisiti kui täiskasvanutega. Sama vanuse kohta saab kasutada erinevat sõnavara, nt vanemaealine, vanemapoolne, vanaldane, vanur , eakas , väärikas eas, vanaätt, kõbi, pensionär , pensioniealine ja näidata nii oma suhtumist .
Lapsed ja vanad inimesed eristuvad selgelt ülejäänud ühiskonnast mitte ainult oma sots. ja maj. staatuse, vaid ka keele poolest.
Siin esmalt vanus kui üks tähtis kultuuriline kategooria. Teiseks, viis, kuidas meie keel võib peegeldada noorte ja vanade erilist staatust. Vanus on kultuuriline kategooria. Vanus paneb paika ja piiritleb inimeste kohustused, õigused, privileegid. Vanus määrab, kas inimene läheb kooli, abiellub, võib alkoholi tarvitada, hääletada, pensionil olla või sõita bussis sooduspiletiga. Nt inglise k paigutatakse vanust märkiv omadussõna nimisõnale kõige lähemale. Nt the intelligent old woman, the attractive teenage singer , the kind middle- aged nurse; eesti k ka: intelligentne vana naine, atraktiivne teismeline naine, lahke keskealine õde. Järelikult on vanus iseloomulikem tunnus, kuna just see paigutatakse nimisõna kõrvale. See, mis näib olevat loomulik sõnade järjekord , peegeldab tegelikult, millist kahest tunnusest peavad inimesed tähtsamaks. Intelligentsus, atraktiivsus ja lahkus on küll tähtsad, kuid ometi näivad nad olevat teisejärgulised vanuse kõrval. Turner (1973) väidab, et selline sõnade jrk (the old intelligent woman) on veider , sest ei peegelda meie harjumuspärast mõtlemisviisi.
Samu sõnu, mida kasutatakse 20–60aastaste kohta, saab kasutada ka üle 65aastaste kohta. Ometi esimesed sõnad, mis üle 65aastaste puhul pähe tulevad, on just need, mida saab kasutada ainult selles vanuses inimeste kohta: pensionär, vanamees jne. Alla 5aastaste kohta käivat sõnavara ei saa aga kasutada teiste vanusegruppide kohta. Teatud omadussõnad kuuluvad justkui ainult teatud vanusegrupiga kokku. Nt omadussõnu elukogenud, väärikas, kibestunud, nõder kasutatakse vanemate inimeste puhul, aga armsake, üleannetu, vallatu väikeste laste kohta. On ka selliseid omadussõnu, mida kasutatakse mõlema vanusegrupi kohta, nt väike, armas, põikpäine, rumal, tujukas, rahutu jne. Vanade inimeste kohta öeldakse ka, et neil on teine lapsepõlv. Nagu väikeste lastegi eest, nii hoolitsevad ka vanainimeste eest nooremad.
Lapsepõlve ja vanadust vaadatakse kui problemaatilisi ja haavatavaid elujärke, mis vajavad ülejäänud ühiskonna tähelepanu ja abi. Inglise k on olemas mõisted paediatrician ‘pediaater, lastearst’ ja geriatrician ‘geriaater, vanu inimesi raviv arst’. Puudub eraldi sõna 20–60aastaseid raviva arsti kohta. Sageli on ühiskonnas käivitatud ka programme , mis aitaks lapsi ja vanu inimesi, kuid teiste täiskasvanute aitamiseks pole programme käivitatud. Valitsused on lastele ja vanadele määranud rahalise abi. Maailmas on levinud lastekaitse - ja vanade inimeste organisatsioonid . Laste eest hoolitsevad nende vanemad või hoidjad. Kui vanad inimesed on mõistuselt nõdraks jäänud, siis võivad nad endale määrata inimese, kes nende eest otsuseid vastu võtab. Kui nad on füüsiliselt nõrgad, saavad nad endale hooldaja või viiakse hooldekodusse. Väikelapsed sõltuvad rahaliselt oma vanematest , nad ei saa ise vabalt raha kasutada ega käsutada, enne kui on saanud täiskasvanuks. Üldjuhul ei teeni lapsed ega vanurid ise raha. Lapsed saavad seda oma vanematelt ja vanurid saavad pensioni.
Laste ja vanurite kohta kasutatakse halvustavaid sõnu, nt jõmpsikas, jõnglane, kutsikas, tattnina, piripill; fossiil, muld , koi, vanamoor , kondirisu, nõiamoor jne. Kui vanade inimeste kohta kasutatavate halvustavate sõnade ette lisada veel sõna vana, siis muutub sõnade tähendus veel negatiivsemaks. 20–60aastaste kohta ei kasutata solvava lisatähendusega sõnu. USA 1991. aasta uurimuses leiti, et seenior ja pensionär on positiivse kaastähendusega: aktiivne, tugev, progressiivne, õnnelik. Sõnadel vanainimene, vanur on negatiivsed tähendused.
Väikelaste kohta öeldakse, et nad on õppivad rääkijad, st alles omandavad keele grammatikat ja sõnavara. Nende keelt iseloomustab häälekõla . Väikelaste häälekõrgus on kõrgem kui vanuritel, ka hääldus erineb. Väikelapsed teevad rohkem hääldusvigu kui vanurid. Erinevalt väikelastest on 65+ inimesed kogenud keelekasutajad. Siiski arvavad paljud, et vananedes langevad inimeste suhtlusoskused, nt vanainimestel kulub kauem aega, et keerulistest lausetest aru saada. Vananedes halveneb inimeste kuulmine , seetõttu on vanuritel raske jälgida kiiret kõnet või sosinat. Raskust lisab lärmakas ümbrus. Nagu väikelaste hääl, nii on ka vanainimeste hääl kergesti äratuntav. Vanurid räägivad aeglaselt, nende hääl on nõrgem ja kõrgema kõlaga kui noorematel täiskasvanutel. Siiski ei mõjuta inimeste hääletoon seda, mida nad ütlevad. Ühiskonnas on loodud stereotüüpe kõrge häälekõla kohta, nagu see oleks ebausaldusväärne või mitteautoriteetne. Sõnavara, mida eri vanusegruppide kohta öeldakse, näitab ühiskonna suhtumist. Täiskasvanud räägivad, lapsed lalisevad, vanainimesed ümisevad, räägivad monotoonselt.
Lapsekeel on omaette rääkimisstiil, mille tunnused on järgmised:

last kutsutakse hellitusnimega (enda nime tuletis ) või hellitleva sõnaga (kullake, musirull);

lühemad ja grammatilisemalt lihtsamad laused;

rohkem kordusi;

rohkem küsimusi või eks-ole-küsimusi;

lastekeele sõnade kasutamine, nt emme, issi, kutsu, kiisu;

lapse öeldud lausete laiendamine või lõpetamine ;

kõrgem hääletoon;

aeglasem kõne;

rohkem pause, eriti fraaside vahel;

selgem hääldus;

liialdatud intonatsioon : olulisi sõnu rõhutatakse tugevalt, küsimused on alati tugevalt tõusva intonatsiooniga.

Täiskasvanu ja lapse vahelise kõne jälgimisel on leitud, et kui laps alustab uut teemat, siis täiskasvanud kipuvad seda ignoreerima, täiskasvanud katkestavad lapsi rohkem või räägivad nendega samal ajal. Täiskasvanud kasutavad lastega rääkides palju käsklusi ja hoiatusi. Samuti kipuvad nad kasutama kas meie-vormi või tema-vormi, nt läheme nüüd magama (kuigi magama läheb ainult laps) või laps jääb nüüd tuttu.

Uurimused tõestavad, et laste ja vanainimestega räägitakse sarnaselt. Vanuritega suheldes kasutatakse lihtsaid küsimusi, lauseid , kordusi, hellitusnimesid. Hääletoon on kõrgem, kõne on valjem ja aeglasem, liialdatakse intonatsiooniga. Ka vanureid katkestatakse rohkem, neist räägitakse üle.

Miks laste- ja vanainimestega räägitav keel sarnanevad? Arvatakse, et see õpetab keelt, tegelikult siiski mitte. Nii tahetakse tagada, et veel ebapädev keelekasutaja saaks öeldust aru – näitab stereotüüpe laste ja vanainimeste kohta, et nad pole võimelised kõigest aru saama. Neid peetakse haavatavateks, ebapädevateks ja hajameelseteks, vaimsust hinnatakse madalamaks kui täiskasvanutel. Eraldi rääkimisviis näitab hoolitseja võimukehtestamist lapse või vanuri üle – nii saab ta käskida ja keelata. Kuigi lastele õpetatakse küsima sõnaga palun, ei öelda lapsele endale kunagi nii, vaid antakse käsk . Täiskasvanud suunavad oma küsimustega laste ja vanurite vastuseid, nt eks ole?, mis eeldab nõustumist. Laste ja vanuritega räägitav keel on nunnutav ning nende erivajadustega arvestav . Terved vanainimesed peavad nunnutamist alandavaks ja üleolevaks, samas kui kehva kuulmisega ja puudega vanainimesed peavad seda hoolivaks, julgustavaks.

KUIDAS DEFINEERIDA SUHTLUSVÕRGUSTIKKU JA KUS SELLIST MEETODIT VÕIKS RAKENDADA? Suhtlusvõrgustik on inimesi ühendavate mitteametlike sidemete kogum, mille sidemete summa moodustab vastava isiku suhtlusvõrgustiku . Sotsiaalse võrgustiku moodustavad igapäevased inimsuhted. Suhtlusvõrgustik on inimrühm, kes tunneb üksteist mingites valdkondades ja kes suhtleb omavahel erineva intensiivsusega. Suhtlusvõrgustikud võivad endaga kaasa tuua soovimatuid piiranguid ja käitumisnorme, mis aga soosivad keelekasutuse sarnastumist. Suhtlusvõrgustik on oluline võrgustikuanalüüsi meetodi puhul, mida rakendatakse ühe- või mitmekeelse kogukonna uurimiseks. Kuigi suhtlusvõrgustikud on olnud edukas meetod meelelise käitumise selgitamisel , on leitud, et alati ei olene varieerumine inimese omavahel ühendavatest sidemetest . Seega teatud juhtudel sõltub inimeste keelekasutus hoopis sellest, kui tugevalt on vaadeldavad inimesed linnale orienteeritud ehk mentaalselt urbaniseerunud.

NÕRGAD SIDEMED SUHTLUSVÕRGUSTIKUS. Inimestel on rohkem suhteid kui vaid ühe suhtlusvõrgustikuga. Indiviidid on võrgustikega erineval määral seotud: ühes võib ta olla tuumikliige, teises perifeerne liige. Võrgustikuga nõrgalt seotud perifeersete liikmete tõttu on võrgustikuanalüüsil oluliseks osutunud nõrkade sidemete teooria. Tugevalt seotud võrgustik on konservatiivne ega allu väljastpoolt tulevatele mõjutustele. Tugevad sidemed on ühe võrgustiku sisesed , aga nõrgad sidemed seovad erinevaid võrgustikke omavahel – sillad eri võrgustike vahel. Murded säilivad eelkõige tänu tugevatele sidemetele, mis murdekõnelejate vahel valitsevad. Nõrgalt seotud võrgustik pakub head pinnast keelemuutusteks: uuendused levivad ühelt rühmalt teisele võrgustiku nõrkade lülide kaudu. Võrgustiku nõrgad lülid on inimesed, kellel on rohkem võrgustikuväliseid kontakte – neil on mitmes eri võrgustikus palju nõrku sidemeid , st nad liiguvad eri võrgustike vahel. Võrgustiku nõrkade lülide keelekasutus erineb võrgustiku tuumiku omast: see toob kaasa keeleuuenduste leviku, mis omakorda nõrgendab paikkondlikke norme. Vahepealses positsioonis olevad keelejuhid näivad olevat uuenduste leviku taga. Linnastumine nõrgestab esialgu tugevaid maapiirkondade võrgustikke. Nõrgalt seotud võrgustikke on raske uurida, kuna nõrgad sidemed on iseloomulikud eelkõige kogukondadele, mis on sotsiaalselt ja/või geograafiliselt mobiilsed ning mille liikmeil on palju kontakte eri võrgustikes – iseloomulik linnadele. Keelemuutuste algatajad on innovaatorid ja varajased adopteerijad. Innovaatoreid seostatakse võrgustiku nõrkade lülide ehk sildadega eri võrgustiku vahel. Varased adopteerijad on aga võrgustikuga tugevalt seotud liikmed, kes võtavad uuendusi kergelt vastu. Nende kaudu levivad uuendused võrgustiku tuumikuni. Nõrk seotud võrgustikuga põhjustab seda, et nõrkadele lülidele ei rakendu surve järgida võrgustikus kehtivaid norme nii palju kui võrgustiku tuumikule. Uuendused levivad eelkõige võrgustiku äärealadel, mis võtavad neid kergemini vastu ja mille kaudu need tuumikuni jõuavad lõpuks.

SUHTLUSVÕRGUSTIKU LIIGID:

Milroy-Wei eristus :

vahetud võrgustikud – inimeste lähedasemad kontaktid (pere, lähedased sõbrad), mida iseloomustab pidev suhtlus ja aitamine, nõu küsimine, kritiseerimine ;
teised ehk interaktiivsed võrgustikud – liikmed suhtlevad küll sageli, kuid pikemate perioodide tagant, puudub otsene rahaline ja vaimne sõltuvus;
passiivsed võrgustikud – kontaktid, kelle vahel pole regulaarset suhtlust, kuid suhted võrgustikuliikmetega on siiski olulised ( kauged sugulased).

Raschka jt eristus:

tervikvõrgustikud – võrgustiku tihedus, ankruisikud, suhete mitmetasandilisus, ligipääsetavus ja hulk;
egovõrgustikud – keskendub ühele inimesele ja tema sidemeile võrgustikus, iseloomustab madalama majandusliku tasemega, homogeenseid ja territoriaalselt kergesti piiritletavaid kogukondi.

Hulsen jt eristus:

primaarsed võrgustikud – tähtsamad kontaktid,
mitteprimaarsed võrgustikud – vähemtähtsamad kontaktid.

Labie eristus ( jagab suhtlusvõrgustiku alamvõrgustikeks):

alamvõrgustikud

multietnilise dünaamikaga võrgustik, mis koosneb eri etnilistest alamvõrgustikest, mida ühendavad tihedad ja mitmetasandilised suhted teiste alamvõrgustikega;
ühe rahvuse keskne võrgustik, mis on samuti moodustunud erinevatest etnilistest alamvõrgustikest, kuid mille etnilised rühmad pole teiste rühmadega kontaktis ;
ühe rahvuse keskne võrgustik, mille liikmel puuduvad mitmetasandilised ja tihedad kontaktid oma rahvusega.

SUHTLUSVÕRGUSTIKKU ISELOOMUSTAVAD TUNNUSED

tihe, kui kõik liikmed üksteist tunnevad VS hõre, kui ego tunneb kõiki, aga muud liikmed üksteist ei tunne;
suurematest võrgustikest tekivad kimbud ehk väiksemad tihedamad rühmad;
mitmetasandiline või 1-tasandiline (liikmeid ühendab üht sorti side, nt naabrid) suhe võrgustikes;
suhete sagedus: kas läbi käiakse regulaarselt või mitte?;
kontaktide laad – nõrgad või tugevad võrgustikud;
võrgustiku keskpunkt on ankurisik ehk ego, kellel on sidemed võrgustiku teiste alarühmadega;
võrgustiku liikmeid ühendavate sidemetena eristatakse sisemisi (ühendavad sarnase taustaga liikmeid) ja väliseid (ühendavad erineva taustaga liikmeid) sidemeid;
keele säilitamise ja vahetamise funktsioon on liikmete vahel jagatud 4-ks: säilitajad, tugevamad säilitajad, vähem tugevad säilitajad ja vahetajad;
kuuluvustunde järgi jagunevad võrgustikuliikmed kuuluvaks või mittekuuluvaks vastavalt nende erinevatele kokkukuuluvustasanditele;
võrgustike puhul lähtutakse indiviididest, kelle sotsiaalseid suhteid vaadeldakse;
indiviidikesksed indeksid põhinevad sellel, kas indiviidid täidavad vaadeldavaid kriteeriume või mitte.

KEEL JA IDENTITEET – keel võib olla enam kui suhtlusvahend, isegi enam kui etnilisuse sümbol, sellest võib saada peamine etniline väärtus. Keelelised identiteedid on ilmselgelt fundamentaalsemad, sest nad on alus suurele osale teistest identiteetidest. Lõppude lõpuks loob just keeles ja keele kaudu inimene enda kui subjekti, sest vaid keel võimaldab luua kontseptsiooni . Mitmekeelsus ja –kultuurilisus on üks identiteedi komponent : olla eestlane, aga ka eurooplane . Koodivahetus kui mitmekordse identiteedi markeerimise strateegia. Kaht koodi kasutav rääkija on võimeline väljendama kaht või mitut identiteeti. Koodivahetust tuleb vaadata rääkija sotsiaalse identiteedi situatsioonist sõltumise ning identiteetide kokkuleppimise seisukohalt.

MEIE JA TEIE – „meie“ kood on rühmasisene, informaalne suhtluskeel , „nende“ kood on rühmaväline ja formaalne suhtluskeel. „meie“ kood on ootuspärane (st alati markeerimata) valik, „nende“ kood on ootamatu , alati markeeritud valik. Vähemuskeelele üleminekuid tõlgendatakse rühma solidaarsuse näitamise märgina (we- code ), enamuskeele (they-code) kasutamist tõlgendatakse võimu ja prestiiži näitamisega.

PRESTIIŽ – kas varjatud või varjamatu . Varjatud prestiiž on grupisisesed normid. Varjamatu ehk avalik prestiiž on keelekorraldus kehtestatud normid. Prestiiž soodustab varieeruvate keelendite püsimist pika aja jooksul. Inimesed väidavad, et nad mõistavad paremini keeli/murdeid, mis on prestiižsemad.

INDIVIDUAALNE MITMEKESISUS . Keeleoskusi on erisuguseid ning keeli võib osata eri viisil ja eesmärgil. Kuigi mitmekeelne kõneleja vajab vestluse ülesehitamiseks vähemalt 2 oskust: sõltuvalt partnerist nii üks- kui ka kakskeelsete vestlusnormide ning –strateegiate tundmist, mingil määral ka teise kontaktkeele tundmist –, ei eelda see ühegi keele perfektset valdamist. Olulisem kui perfektne keeleoskus on keele sotsiolingvistiline kasutusoskus: kõneleja valmisolek ning suutlikkus mitmekeelseks suhtluseks ja mitmekeelseks keeleliseks käitumiseks on situatsioonides ning keelekasutusväljadel. Kakskeelse kõneleja keelekasutus on individuaalne ega pruugi kattuda monolingvaalse keelekogukonna normidega. Sestap on ootuspärane, et kakskeelne kõneleja loob kummagi keele ressursside ning enda keelelise kogemuse ja keeletaju põhjal subjektiivsed keelekasutusnormid, mis aja jooksul hakkavad teineteist mõjutama ning panevad aluse iseseisva, kummagi keele materjale sisaldava keelekuju arengule, mille põhjal moodustub kolmas, kõneleja(te) või kogukonnakeskne keelekuju. Mitmekeelse keelekasutuse võrdlemise monolingvaalse keelekujuta välistab ainuüksi see, et kakskeelset kõnelejat ei ümbritse homogeenne keelekeskkond.

KAKSKEELSETE VESTLUSTE MUDELID

A1 A2 A1 A2 // B1 B2 B1 B2 – stabiilne vestluskeele valik. Vestlus toimub viienda vooruni keeles A, viiendas toimub vahetus ning rääkija nr 1 läheb üle B-le. Rääkija nr 2 aktsepteerib keelevalikut ning edasine vestlus on B-keeles.

A1 B2 A1 B2 – mudel peegeldab kõneleja keelelisi eelistusi. See kirjeldab tüüpilist kakskeelset vestlust, kus mõlemal vestlejal on oma keel, mille raamides püsitakse vestluse lõpuni. Mõlemad vestlejad aktsepteerivad teineteise keelevalikuid, kuid kumbki räägib oma keeles. Mudelis kirjeldatud keeleline käitumine eeldab vestluspartnerilt vähemalt arusaamist teisest keelest.

A1 B2 A1 B2 A1 // A2 A1 A2 – mudel kirjeldab keelelist käitumist, kus kakskeelsest vestlusest kasvab välja monolingvaalne vestlus. Diasporaa , põlvkondadevaheline suhtlus.

AB1 AB2 AB1 AB2 – põhikeele määramine pole võimalik. Vestlejad kasutavad voorusiseselt mõlemaid keeli, voorusisene koodivahetus võib toimuda mitu korda.

A1 [B1] A1 – mudel kirjeldab keelelist käitumist, kus rääkija läheb voorusiseselt hetkeks üle teisele keelele. Voorusisene hetkeline koodivahetus ei muuda vestluse põhikeelt ning vestlus jätkub samas keeles keelevalikut mõjutamata. Diasporaa.

KAKSKEELSE KÕNE ANALÜÜSIMISE VÕIMALUSI. KIRJELDA ÜHT TEOREETILIST MUDELIT

koodikopeerimine ( Johanson )
kolmnurgamudel (Muysken) – 3 terminit: sisestamine , vaheldumine ja ühildumine .

Sisestamine = üksikute sõnade sisestamine vestluse põhikeelde (tingimus on põhikeele struktuuri järgimine , protsess sarnaneb laenamisega).

Vaheldumine = A ja B keele vaheldumine vestluses, st üks keel asendub teisega.

Ühildumine = A ja B keele sõnade sisestamine lausesse, kui kontaktis olevatel keeltel on sarnane grammatiline struktuur, mida võib leksikaalselt täita mõlema keele elementidega.

transferents (Clyne)
kontiinummudel (Lauttamus)

KAKSKEELSE KÕNE ISELOOMULIKKE JOONI

koodivahetus ja vaheldumine

Mitmekeelses ühiskonnas pole keelevalik juhuslik. Mitmekeelsetes rühmades või keelekogukondades valitseb suhtlussituatsioonide ja keelevalikute vahel stabiilne suhe. Keele valik ja tegevus on teineteisega seotud.

teiste kontaktkeelte mõjud, nt toorlaenud, internatsionalismid, tsitaatsõnad , aktsent
teoreetilised mudelid
lingvistiline analüüs

.DOCX Laadi alla originaalfail 16 lk · .docx · 66 allalaadimist

10 punkti Autor soovib selle materjali allalaadimise eest saada 10 punkti.

~ 16 lehte Lehekülgede arv dokumendis

2015-01-16 Kuupäev, millal dokument üles laeti

66 laadimist Kokku alla laetud

1 arvamus Teiste kasutajate poolt lisatud kommentaarid

Mirell Põlma Õppematerjali autor

Eksamil 4 1 küsimust: 4 teooria kohta (kõik olid küsimustes olemas, kuid oli vaja vastata laialt ja põhjalikult, nt "mis on sotsiolingvistika?" eeldas vastuseid küsimustele 1.-8.) ja 1 enda uurimistöö kohta.

sotsiolingvistika eksam vestlus sotsiolingvistika kõneleja rääkija keelekuju võrgustikud seksistlik koodivahetus murded keeleteadus identiteet sümmeetria bachelor murdeahel

Sarnased õppematerjalid

odt

Eesti keele allkeeled-kokkuvõte eksamiks

linnaga, kirjaliku teksti, normikeelega, siis see toob murdesse laenud normikeelest. Kirjakeel levib hariduse ja trükisõnaga. Inimeste liikuvus suureneb ja väiksemad dialektid segunevad teistega. Toimub mingil määral ka teadlik murrete hävitamine ja allasurumine. Sotsiolingvistika ja keele sotsiaalne varieerumine Sotsiolingvistika laias mõttes on distsipliin, mis uurib keele ja ühiskonna suhteid, aga kitsas mõttes on distsipliin, mis uurib keele sotsiaalset varieerumist. Sotsiolingvistika uurib keeli teistmoodi kui uuritakse murdekeeli. William Labovi sotsiolingvistika eesmärgiks leida tegurid sotsiaalses siuatsioonis , mis võivad mõjutada kõneleja keelelisi valikuid ning mõista keelevalikuid, mis toimuvad praegu. Varem arvati, et keel muutub väga aeglaselt, aga Labov ütles et eri põlvkondade keelelised erinevused võivad olla käimasoleva keelemuutuse erinevad staadiumid.

Eesti keel

docx

Allkeeled - kordamine eksamiks

MURDED Kohamurded on samas maakohas elavate inimeste ühine keel, mis erineb rammatiliselt, fonoloogiliselt ja leksikaalselt teistest kohamurretest. Kohamurre oli kunagi ainus keel, mida eesti inimene valdas, varieerus sotsiaalselt ja situatiivselt. Murdevorm ehk murdesõna on selles murdes esinev vorm/sõna, mis erineb normikeele sõnast või vormist (nt. -nd on murdevõrm, -nud normikeelne). Keelegeograafia ehk dialektoloogia on meetodite võrk murrete erinevuste uurimiseks, tekkis 19.sajandil. Sündis, et testida hüpoteesi häälikumuutuste regulaarsuse kohta; leidis, et tegelik keel on varieeruv ja muutused reeglipärased. Meetodid: a) murdeline varieerumine on seotud keeleliste uuendustega regioonis; b) oluline on ajalooline dimensioon; c)informantide valik, küsimustik, keelekaardid: - informantide valik: otsiti puhast murret (teistest allkeeltest puutumata) enamasti olid uurimisobjektideks vanemad maal elavad inimesed, kelleni pole jõudnud massimeedia, kes on väheharitud n

Eesti keel

doc

Eesti sotsiolektide seisund

0 Eesti sotsiolektide seisund Tiit Hennoste Tartu Ülikool Tartu 2003 1 Sisukord Sissejuhatuseks 2 I. Sotsiolektid ja sotsiolingvistika 3 1. Sotsiolektid teoreetiliselt 3 2. Sotsiolektide uurimine maailmas 4 3. Sotsiaalne diferentseerumine ja keel 7 3.1. Keel ja sotsiaalne klass/kiht 7 3.2. Sotsiaalsed suhtlusvõrgustikud (Social networks) 11 3.3. Keel ja sugu (sex, gender) 12 3.4. Keel ja vanus 13 4

Geograafia

doc

Sotsiolingvistika

Nt ametlik/argine, kirjalik/suuline, spontaanne/redigeeritud jms. Nt ,,kasutan teemale vastavaid termineid, räägin normingupäraselt, väldin kõnekeelsusi, ... , ...." = ,,pean loengut". 13. Mitmekeelsete kõnelejate keelekasutus ei ole sama, mis ükskeelsetel. Ükskeelset keelekasutust ei tohiks pidada normiks. Mitmekeelsus on kognitiivselt keerukam, sest kui inimesel on olemas üksainus keelesüstem, ei teki tal paralleele ega võrdlusi. Sotsiolingvistika tegeleb ka mitkmekeelse keelekasutusega. Mitmekeelses kogukonnas võivad tekkida uued normid. 14. Teatud sotsiolingvistilsites olukordades tekivad koguni uued keeled. Põhiliselt on kaks liiki: pidzinid ja kreoolid (kreoolkeeled). NB! Kui Balti jaama turul eestlane ja venelane või eestlane ja soomlane püüavad suhelda ja neil on mingi ettekujutus kaasvestleja keelest, ei ole see pidzin ega kreool, nagu tihti ekslikult väidetakse. Olmearusaam ei kehti keeleteaduses! 15

Keeleteadus alused

pdf

Sotsiolingvistika

Keeleteadus

doc

Sissejuhatus eesti keele uurimisse

grammatika uurimine tüpoloogilisest vaatenurgast, murrete nüüdisseisundi uurimine, foneetika ja fonoloogia uurimine, kõnekeele uurimine, semantika, vana kirjakeele uurimine, tekstiuurimine, arvutilingvistika, vestlusanalüüs. · Eesti Keele Instituut: murdeuurimine, leksikoloogia, keelekorraldus, kirjakeele grammatilise ehituse uurimine, soome- ugri keelte uurimine, kakskeelsed sõnaraamatud, etümoloogia sõnaraamatu koostamine, arvutilingvistika. · Tallinna Ülikool: sotsiolingvistika, keelepoliitika, koodivahetus, eeti keele õpetamise teoreetilised alused, eesti keele omandamine teise keelena, eesti õppijakeele korpuse koostamine, murded, keelevähemused, lastekeel, nimeuurimine · Võru Instituut: ajaloolise Võrumaa keele ja kohanimede uurimine, murdesotsioloogia. · Tallinna Tehnikaülikool: foneetika ja kõnetehnoloogia labor Tegevusvaldkondi: · Eesti keele/kirjakeele ajalugu · Murrete jm keelevariantide uurimine · Sõnavara, semantika

Kategoriseerimata

docx

üldkeeleteadus

Eri keeltes matkitakse hääli erinevalt, see viitab onomatopoeetiliste sõnade osalisele arbitaarsusele ( motiveerimatusele). Onomatopoeetiliste sõnade osa leksikas on tavaliselt üsna väike. Eesti ja soome keeles esineb sellist sõnavara rohkem, kui lähemates indoeuroopa keeltes. Loengu materjal, küsimused loengute põhjal 1. Keeleteadus e lingvistika; üldkeeleteadus; teoreetiline keeleteadus Keeleteadus e lingvistika on loomulike keelte teadusliku analüüsiga tegelev teadus. Mõiste keeleteadused ühendab kõiki keelt lingvistilistest aspektidest uurivaid teadusharusid. Kõigi lingvistide ühine lähtekoht on, et keel on süsteem, kuid eelkõige on ta sotsiaalne objekt. Üldkeeleteadus käsitleb loomulike keelte kirjeldamise üldisi teoreetilisi probleeme ning arendab ja analüüsib keeleteaduse uurimismeetodeid. Põhiliselt tegeletakse

Keeleteadus

docx

Keeleteadus konspekt 2018 sügis

Keeleteadus full konspekt 2018 sügis Keel on märgisüsteem, mida inimene mõtete edasiandmiseks ja suhtlemiseks kasutab. Loomulik keel ja tehiskeel Loomulik keel on keel, mida teatud inimeste rühm kasutab emakeelena, see on loomuliku arengu tulemus. Loomulikud keeled on keeleteaduse uurimisobjektid ja sel kursusel räägitakse nendest. On olemas ka tehiskeeled, need on kunstlikult loodud keeled, nt formaalkeeled (teaduslik ja tehniline eesmärk, nt matemaatilised sümbolid) ning rahvusvahelised abikeeled (eesmärk luau universaalkeel, nt Esperanto) Keelt on vaja selleks, et ennast väljendada. Seda ei saa kunagi selgeks ja sellepärast tulebki koguaeg juurde õppida. Keelel ei ole tegelikult struktuuri (igapäeva elu kasutamisel). Tehti uuring, mis näitas et aju ei reageerinud struktuurile vaid mõistete gruppidele ja tähendustele. See uuring lükkas ümber ka

Keeleteadus

Rohkem sarnaseid

Kommentaarid (1)

EleriJ: Ajab asja ära, aga kõige parem pole.

17:57 12-12-2016

Kõik kommentaarid

.DOCX Laadi alla originaalfail 16 lk