Rannikumurre omakorda ei jagune ning ta põhjendab seda diakrooniliste seikade abil 2. põhjaeesti ja lõunaeesti 3. murrakud -kihelkondade kaupa Põhjaeesti ja lõunaeesti peamurrete kesksed erinevused VAATA SLAIDILT 2.2 ÕPI PÄHE. Murre ja normikeel murdesõna ja murdevormi kaks tähendust, selles murdes esinev vorm või sõna, nud ja nd on mõlemad murdevormid, eri murretes. Murrete varieerumine ja roll allkeelte hulgas - kohamurre oli kunagi ainus keel, mida inimene valdas ning see varieerus sotsiaalselt ja situatiivselt. Al 19.sajandist muutus kohamurre üheks allkeeleks, mida kasutati ainult kindla rühma poolt mingis kindlas olukorras, kohamurre muutus registriks ja sotsiolektiks. Murrete kujunemine seda millal eesti murded kujunesid ei teata, aga põhirühmad u 2000 aastat tagasi, kitsamad murdeerinevused 13-16 sajandil, mil tekkisid ka keelemuutused, mis mõjutasid
keeled (aga küllalt sarnased), alam- ja ülemsaksa murded on üpris erinevad (aga peetakse ühe keele murreteks). Max Weinreich: ,,Keel on murre armee ja laevastikuga". Kirjakeeled/standardid ei eksisteeri ,,objektiivselt", neid luuakse, vajaduse korral defineeritakse uuesti jne. Sellepärast on olemas ka neutraalne termin, mis ei osuta piiridele, standardi olemasolule jne, on keelevariant/keelekuju/lekt (variety, lect). 12. Sotsiolekt või kohamurre on kasutajakeskne keelekuju (definitsioon lähtub kasutajast, ,,kes me oleme"). Nt ,,räägin võru murret = olen võruke". Kuid inimene ei räägi kogu aeg samamoodi. Seesama võroke sõidab Tallinna ja räägib seal ühiskeelt või igatahes püüab sinnapoole. Register: kasutuskeskne keelekuju (definitsioon lähtub kasutuses, ,,mida parajasti teeme, mis olukorras toimub keelekasutus"). Nt ametlik/argine, kirjalik/suuline, spontaanne/redigeeritud jms
keeled (aga küllalt sarnased), alam- ja ülemsaksa murded on üpris erinevad (aga peetakse ühe keele murreteks). Max Weinreich: ,,Keel on murre armee ja laevastikuga". Kirjakeeled/standardid ei eksisteeri ,,objektiivselt", neid luuakse, vajaduse korral defineeritakse uuesti jne. Sellepärast on olemas ka neutraalne termin, mis ei osuta piiridele, standardi olemasolule jne, on keelevariant/keelekuju/lekt (variety, lect). 12. Sotsiolekt või kohamurre on kasutajakeskne keelekuju (definitsioon lähtub kasutajast, ,,kes me oleme"). Nt ,,räägin võru murret = olen võruke". Kuid inimene ei räägi kogu aeg samamoodi. Seesama võroke sõidab Tallinna ja räägib seal ühiskeelt või igatahes püüab sinnapoole. Register: kasutuskeskne keelekuju (definitsioon lähtub kasutuses, ,,mida parajasti teeme, mis olukorras toimub keelekasutus"). Nt ametlik/argine, kirjalik/suuline, spontaanne/redigeeritud jms
MURDED Kohamurded on samas maakohas elavate inimeste ühine keel, mis erineb rammatiliselt, fonoloogiliselt ja leksikaalselt teistest kohamurretest. Kohamurre oli kunagi ainus keel, mida eesti inimene valdas, varieerus sotsiaalselt ja situatiivselt. Murdevorm ehk murdesõna on selles murdes esinev vorm/sõna, mis erineb normikeele sõnast või vormist (nt. -nd on murdevõrm, -nud normikeelne). Keelegeograafia ehk dialektoloogia on meetodite võrk murrete erinevuste uurimiseks, tekkis 19.sajandil. Sündis, et testida hüpoteesi häälikumuutuste regulaarsuse kohta; leidis, et tegelik keel on varieeruv ja muutused reeglipärased.
on kuulutatud normingulisteks. Teised variandid/dialektid norminguid ei oma. Teine: Dialektid ehk murded kohamurded ja sotsiolektid (nt släng). · Dialekt on keele variant, mis erineb grammatiliselt, fonoloogiliselt ja leksikaalselt teistest sama keele variantidest · Dialekt on seotud geograafilise koha ja/või kindla sotsiaalse klassi või staatusgrupiga (Trudgill 1992). · Kohamurre = regional (local, territorial, geographical) dialect, regiolect, topolect · Sotsiaalmurre = sociolect, social (class) dialect Kohamurre on samas maakohas elavate inimeste ühine allkeel. Selle kujunemise mõjurid on: · lähestikku elavad inimesed suhtlevad üksteisega enam kui kaugemal elavad · peredes elab koos mitu põlvkonda inimesi, mis loob ajalise püsivuse · murde kõnelejad teadvustavad end rühmana ja oma murret eristava keelena
1. Terminoloogia Eesti keele allkeelte teaduslik süstemaatiline määratlemine on olnud väga juhuslik (vt mõned varased katsed Rätsep 1976; Pajusalu 1992). Praktiliselt on kasutatud mõnda mõistet (kirjakeel, ühiskeel, argikeel, kõnekeel, murre), kusjuures need on üsna uduselt defineeritud ja praktilises kasutuses pigem intuitiivsed. Enim kasutatud mõisted on ilmselt murre ehk dialekt, kirjakeel ja släng. Kõige tavalisem on, et eesti keel jagatakse esmalt kaheks: murdekeel/kohamurre kui territoriaalselt kitsalt levinud allkeelte kogum, mille vastandiks on mingi laialt levinud all- keelte kogum, mida nimetatakse kirjakeeleks või ühiskeeleks. Sellel poolel on mitmeid eri liigendusi (vt ülevaadet Hennoste 2000), millest tavalisemad on kaks. Erelt jt ning ENE nimetavad kogu seda keelt kirjakeeleks, mis on norminguline keel, mis jaguneb erinevateks stiilideks, mida on eristatud eeskätt kasutussituatsiooni ja normingute järgimise järjekindluse alusel
Martin Ehala. Silvi Vare ,,Eesti keel vene koolis" 2004. 19. Keelekorralduse probleemid, strateegiad, meetodid. 20. Murrete uurimine: põhimõisted ja uurimissuunad. Dialekt- keelevariant, mis erineb grammatiliselt, fonoloogiliselt ja leksikaalselt teistest variantidest, olles seotud geograafilise koha ja/või sotsiaalse rühmaga. Mida suurem geograafiline kaugus, seda suuremad on erinevused. Dialektid jagunevad sotsiodialekt ja regionaalne dialekt e kohamurre. Murrete uurimisel on põhimeetodiks fonoloogiline ja morfoloogiline analüüs. Materjali kogumisel kasutatakse murdepäevikuid, salvestisi, lindistusi, küsimustikke. Materjali säilitatakse murdesõnastikes, murdekorpustes. Ajalooline murdeuurimine lähtub murrete arengust, murdeid võrreldakse algkujudega. Sotsiolingvistika- uurib ühiskonna ja keele vahelisi seoseid. Kesksel kohal kõnelejad ja nende päritolu.
annaabi.ee 
