Botaanika loengukonspekt (0)

Botaanika loeng 04.09
Botaanikat võib jagada:

• Taime morfoloogia
  
• Taime anatoomia
  
• Taime füsioloogia
  
• Taime geneetika
  
• Taime embrüloogia
  
• Taime ökoloogia
  
• Taime geograafia
  

Roheliste autotroofsete taimede põhiülesanne on fotosüntees(orgaanilise aine tootmine).
Loomaarsti ja botaanika seos – looma terviserikke korral kasutame rohtu
Paljudel juhtudel on taimed kahjulikud, põhjustavad tervisehäireid võ rikuvad loomakasvatuslikku toodangut(piimale värvi anda, liha maitse, lambavill).
Taimerakk

• Koosneb rakkudest, erineb loomarakkudest ehituselt
  
  • Rakukest
    
  • Vakuoolid rakumahlaga
    
  • Kuju ja suurus väga mitmesugune(oleneb asukohast). Optimaalne on ümmargune kuju, sest soojakadu väikseim
    
  • Ainuraksed on kerakujulised
    

Kuju järgu on kaks rühma:

Parenhüümsed rakud – pikkus ja laius enamvähem samad

Prosenhüümsed rakud – pikkus ületab kordades laiust
Elus rakus rakumahl liigub. Eristatakse kolme liikumist:

Rotatsioon – plasma liigub ühes suunas

Tsirkulatsioon – erisuunalised liikumised

Voogamine – raku sisu rütmiline liikumine
Plastiidid esinevad taimedel

Kloroplastiidid

Kromoplastiidid – punased, kollase, oranzid

Leukoplastiidid
Kloroplastiidid sisaldavad rohelist pigmenti klorofülli, ülesanne orgaaniliste ainete tootmine anorgaanilisest ainest valguse kaasabil. Tavaliselt on taimerakus kuni 50 kloroplasti. Paikneavd tsütoplasma seinmises kihis. Vähese valguse korral koonduvad välispinna lähedale paralleelseslt. Ereda päikese korral pöörduvad nad servaga valguse suunas. Tärklist, mis tekib kloroplastides FS produktina, nimetatakse esmaseks tärkliseks. Hiljem muudetakse ensüümide mõjul esmane tärklis glükoosiks ja transporditakse teistesse elunditesse.
Kromoplastiidid sisaldavad värvipigmente. Mõõtmetelt on nad väiksemad, erineva kujuga. Esinevad mõnede taimede kroonlehtedes, küpsetes viljades, sügisestes lehtedes. Ülesanne: putukate ligitõmbamine, seemnete levimine. Kromoplastiidid võivad üle minne leukoplastideks.
Leukoplastiidid ei sisalda pigmente. Mõõtmetelt tunduvalt väiksemad ja ei oma kindlat kuju. Paiknevad taime sellistes rakkude, kuhu ei paista päike nt: juurtes , mugulates, seemnes. Peamine ülesanne on varuainete, tärklise süntees ja säilitamine. Nendest moodustuvad mitmesuguse kuju ja suurusega tärkliseterad.
Rakutuum
Saab eksisteerida vaid tsütoplasmas. Konkreetse raku ja kogu organismi tunnuseid määrava pärilikkusaine säilitamine. Kujult kerajas või lapik . Noortes rakkudes on tuuma ja protoplasma suhe 1:5, vanades 1:20.
Tuuma ja raku jagunemine
Tuuma jagunemine eelneb raku jagunemisele

Tuuma ja tsütoplasma mahtude normaalse suhte rikkumine

Raku mahu ja üldpinna suhte rikkumine

Mitmesugused stimulaatorid(nt. Raku laguproduktid)
Mitoos – kõige olulisem tuumaga rakkudel
Amitoos
Meioos
Kahe jagunemine vahel rakus toimuvate protsesside kogumikku nimetatakse mitootiliseks tsükliks ja see koosneb interfaasist ja mitoosist, kestab 10-20h
Mitoosis on 4 faasi: profaas , metafaas , anafaas , telofaas. Tsükkel koosneb interfaasist ja mitoosist.
Profaasi alguses tuum suureneb, puntras kromosoomid , mis hakkavad spiraliseeruma. Profaasi lõpuks kromosoomid lühenevad ja on näha, et nad koosnevad kahest kromatiidist. Tuumamembraan laguneb, kõige kestvam faas.
Metafaas – alguses kromosoomid spiraliseeruvad ja kogunevad raku ekvatoriaaltasandile. On näha kromosoomide arv, kuju, suurus ja asetus , mis on igale taimeliigile püsiv suurus.
Anafaas . kromatiidid lahknevad, liiguvad eri poolustele ja igast kromatiidist tekib kromosoom järelikult tekib kummalegi poolusele võrdne arv kromosoome, kui oli emarakus.
Telofaasis toimuv protsess on vastupidine profaasile. Kromosoomid despiraliseeruvad, tuumamembraan taastub . Tekib uus kuidude kogumik ekvatoriaaltasandile. Moodustavad kaks eraldi rakku, mille kromosoomide arv, suurus ja kuju on identne emarakuga.
Amitoos – lihtpooldumine. Raku tuum venib välja enamvähem võrdseteks poolmeteks ja rebeneb . Moodustunud rakud ei kaota oma korrastatust . Esineb ainuraksetel, alamatel seentel ja kõrgematel taimedel vaid vananevates kudedes.
Botaanika loeng 18.09.12
Täieliku ehitusega juhtkimbus on ksüleem ehk puiduosa ja floeem ehk niineosa . Nende asetus juhtkimbus võib olla erinev.
Kontsentriline juhtkimp – ksüleem ümber floeemi; enamasti üheidulehelistel;
Kollateraalne juhtkimp – floeem on väljaspool ja ksüleem seespool.
Bikollatelaarne juhtkimp – floeem on lisaks ka seespool ksüleemi.
Radiaanne juhtkimp – ksüleemi ja floeemi osad on vaheldumisi radiaanselt organi keksteljega.
JUUR
Täidab mitut ülesannet taimes :

Imab mullast vett, mineraalaineid, vähesel määral ka orgaanilisi aineid ning juhib need varre sisse

Kinnitab taime substraadisse

Sünteesib mõningaid orgaanilisi aineid

Teostab sidet mulla mikroorganismidega

Varuainete säilitamise koht

Vegetatiivse paljunemise organ (iga juure jupp annab uue taime).
Mõnel taimel juured maa peal, võtavad osa fotosünteesist, aitavad omastada hapniku nt hingamise juures. Kui seeme idaneb, siis seemnest areneb idujuur ja sellest saab taime peajuur, mis kasvab maa sügavusse. Peajuurest kasvavad külgjuured, mis omakorda võivad anda teise järgu külgjuuri. Enamikul mitmeaastastest taimedest on lisajuured . Need ei arene juurest vaid teistest taime organitest (lehest, varrest), võrsumissõlmkonnast, sibulast , mugulast, risoomist.
Juurevõõtmed

• Kasvukuhik(kõige all), mis on kaitstud juurekübaraga
  
• Kasvuvõõde(2-3mm), kus rakud suurenevad, paisuvad
  
• Diferentseerumisvööde – hakkavad tekkima püsikoed, moodustuvad juurekarvad (tekivad epipleemi väljakasvudena). Seda nimetatakse ka imavaks vöötmeks
  
• Külgjuurtevööde
  

Juure primaarne ehitus (EKSAMIL)
Kudede eraldumine toimub imavas vöötmes, on tekkinud esimeristeemi rakkudest ja seetõttu nimetatakse seda ehitust primaarseks. Eristatakse juure kesksilindrit ja esikoort, mis on kaetud juurekarvakestega. Esikoore välimine kiht on eksoderm, mis korgistub ja omab kaitseülesannet. Järgneb põhiparenhüüm. Esikoore sisemine kiht on endoderm, rakud puituvad ja omavad kaitseülesannet. Rakud on ühekihilised. Selleks et vesi saaks silindrisse on endodermis mittepuitunud läbilaskerakud. Kesksilindris on elusad rakud, mida nimetatakse peri tsükliks, mille ülesandeks on külgjuurte ja lisapungade moodustamine. Kesksilindri keskosal on radiaansed puidurakud, mis ulatuvad läbilaskerakkudeni.
Juure sekundaarne ehitus
Kaheidulehelistel ja paljasseemnetaimedel moodustub juure kesksilindris kambium . Kambium tekib parenhüümi rakkudest niine ja puidu vahele. Sissepoole moodustatakse sekundaarset ksüleemi ehk teist puitu ja väljapoole sekundaarne floeem.
VARS
Vars koos lehtedega – võsu. Varre ülesanded:

Ühendus lehtede ja juurte vahel

Võimaldab lehtedele suure pinna paigutades nii, et lehed saaksid rohkem valgust
Puitunud varred – puud, põõsad
Rohttaimed – kasvuks ebasoodsatel aastaaegadel võib maapealne osa hävida. Vastavalt elueale jaotatakse:

• Üheaastased
  
• Kaheaastased
  
• Mitmeaastased
  

Varred võivad olla erineva kuju ja asetusega. Valgel ristikul roomavad varred vastu maad. Roosal ristikul tõusvad varred. Lapiknurmikal on lapik vars. Varred võivad olla siledad või karvased.
Varre primaarne ehitus
Esineb ainult üheaastastel vartel, sekundaarne ehitus on mitmeaastastel taimedel, seoses varte jämedamaks kasvamisega.
Primaarsel ehitusel katab vart epidermis. Epidermis katab noori varsi ja lehti, mis võivad olla kaetud vahaga. Epipleemil on karvad , peab vastu võtma vett. Järgneb esikoor, teatud sügavusel näeme juhtkimpe. Kaheidulehelistel on juhtkimbud varre ristlõikel ringina. Kui võrrelda kahe- ja üheidulehelisi, siis üheidulehelistel on juhtkimbud laiali pillatud ja kaheidulehelistel ringina.
Varre sekundaarne ehitus
Seotud kambiumi moodustumisega. Kambium moodustub esiniine ja esipuidu vahele. Väljapoole eristub kambium teiskooreks, sissepoole toodab teispuitu, mis koosneb trahheedest ja trahheiididest, puidukiududest, puidu parenhüümist, säsikiire parenhüümist. Aastaringid tekivad sellest, et kambium toodab puitu perioodiliselt. Kevadel tekivad suure läbilaskega trahheed juhtkoe elementidena, sügisel tekivad väikesed paksuseinalised trahheiidid , mis annavad tugevuse.
LEHT
Lehe ülesanded:

Fotosüntees ja tranpiratsioon

Säilitusorgan

Kaitsevahend(kaktusel okkad)

Putukate püüdmiseks(nt huulhein )

Kinnitusvahend
Botaanika loeng 25.09
Eristatakse kolme lehtede rühma:

• Alalehed – tavaliselt välja arenemata ja nende ülesanne on erinev nt idulehed , pungasoomused, risoomide taandarenenud lehed
  

• Pärislehed – lehtede põhimass, on antud taime liigile tüüpilised, nt tammelehed
  
• Kõrglehed – asuvad õievartel ja nad on värvunud, nt pilbergia, jõulutäht
  

Lehes on samad koed, mis varres(kattekude, juhtkude ja seal vahel põhikude)
Leht on mõlemalt pinnalt kaetud epidermisega, aga eristatakse lehe ülemist ja alumist epidermi . Sageli on epiderm kaetud lehe väljakasvudega nt karvakesed . Õhulõhed asuvad lehe alumises epidermises. Õhulõhede arv on 40-300ni 1 ruutsentimeetri kohta. Kahe epidermise vahel on mesofüll ehk põhikude, sisaldab kloroplaste . Enamikul taimedest on mesofüll jagunenud kaheks: 1) sammaskude ja 2) kobekude. Sammaskude on ülevalpool ja seal on 80% kloroplastidest. Kobekoe rakud on mitmesuguse kujuga, rakkude vahele jääb rakuvaheruum, mille pind kokku moodustab lehe sisepinna . Kobekude on kohastunud gaaside vahetuseks. Õhulõhede kaudu siseneb välisõhk, tungib sügavale leherakkude vahele. Ksüleem lehe juhtkimbus on ülalosas, floeem alaosas. Lehtede tähtsaim funktsioon on fotosüntees, mille põhiprodukt on tärklis, eraldub hapnik. Vabanev hapnik eraldub atmosfääri, mida kasutatakse hingamiseks. FS kasutatakse väike osa lehtedele langenud energiast, suurem osa energiast neeldub ja kasutatakse transpiratsioonil. Selle tulemusena toimub taimes pidev veevool, 1 kg kuivaine moodustamiseks kulunud veekogus kilogrammides on transpiratsioonikoefitsent.
Paljunemisviisid :
Suguta paljunemine – uus organism areneb välja emaorganismi rakust või taimekoest või mõnest muust taime osast
Vegetatiivne paljunemine – juure, varre, lehe või nende osade abil. Tavaliselt 1 või 2-aastased taimed vegetatiivselt ei paljune.
Suguline paljunemine – uus organism tekib kahe suguraku liitumise tulemusena
Õis
Tähtsamad osad: emakad ja tolmukad , kus arenevad emas- ja isasgameedid. Tavaliselt on need ümbritsetud õiekattega. Välised õiekattelehed e tupplehed on harilikult rohelised ja moodustavad tupe. Sisemised kattelehed on eredavärvilised. Eredavärvilised kroonlehed moostavad krooni.
Tolmukate arv ühes õies võib ulatuda ühest kuni mitmekümneni, kõrrelistel on 3. Tolmukas koosneb tolmukapeast ja tolmukaniidist. Tolmukapeas on kaks tolmukakotti ja kummaski kaks tolmupesa, mille sees on tolmuterad.
Emakasuuet katab magus kleepuv vedelik. Harilikult on ühes õies nii tolmukad kui ka emakad, need on mõlemasugulised ehk hermafrodiitsed õied nt maasikas, kartul . Kui õies on kas ainult tolmukad või ainult emakad, siis need on lahksugulised õied nt kurk , sarapuu.
Lahksuguliste õitega taimi, millel on emas- ja isasõied ühel taimel, nimetatakse ühekojalisteks nt kurk, tamm, sarapuu. Lahksugulisi taimi, millel emas- ja isasõied on eritaimedel, nimetatakse kahekojalisteks nt murakas, astelpaju .
Tolmlemine – õietolmu ülekandumine tolmukailt emakaile. Eristatakse ise- ja risttolmelejaid. Kui emakasuudmele satub õietolm samast õiest, siis on isetolmlemine nt oder . Kui õietolm on pärit teisest õiest, siis on risttolmlemine. Putuktolmlemine ja tuultolmlemine. Enamik õisi on kohastunud putuktolmlemisele. Väikesed õied on koondunud õisikusse, õied sisaldavad nektarit. Tuultolmlejatel on õiekate taandarenenud, aga emakakasuudmed on väga suured, et püüda õhust tolmuteri. Õietolmu tekib palju.
Viljastamine
vili areneb õiest vaid siis, kui on toimunud tolmlemine ja viljastamine. Emakasuudmele sattunud tolmutera hakkab arenema. Tolmutoru tungib läbi emakakaela sigimiku. Tolmutorus on kaks seemnerakku, sigimikus paiknevad seemnealgmed. Seemnealget ümbritsevad katted , milles on väike ava e seemnepilu. Seemnekotis on 8 rakku, üks neist on suurem, asetseb seemnepilu juures. See on munarakk , ehk emassugurakk . Tolmutoru tungib läbi pilu lootekotti seemnealgmesse ja sisu koos kahe seemnerakuga valgub lootekotti, toimub viljastumine . 1 seemnerakk ühineb munarakuga, viljastunud munarakust areneb idu. Teine seemnerakk ühineb lootekoti keskrakuga, sellest kujuneb säilituskude ehk endosterm.järelikult toimub kahekordne viljastamine. Selline viljastumine on iseloomulik ainult katteseemnetaimedele.
Seeme
Seeme on taime eriline elujärk, ainevahetus on ajutiselt vaibunud, taim saab mitmesuguste levimisviiside abil asuda uutele kasvukohtadele. Seemet katab kest, tal on kaitsefunktsioon. Olulisemaks osaks seemnes on idu, kaheiduleheliste taimede seemnetes on kaks idulehte, mille vahel paiknevad idupung , iduvars ja idujuur. Idulehed on suhteliselt suured põldoal ja neis on varuained . Üheiduleheliste taimede seemneis (nisu, oder) on üks õhuke ja palja silmaga vaevalt nähtav iduleht. Suurema osa seemnest võtab enda alla endosperm ehk põhikude. Tärklis, valguterad. Kaheidulehelistes on tärklis ja valk kõikides idulehtede rakkudes. Nisuteras paiknevad valguterad välimises rakukihis. Keskosa rakud on täidetud tärkliseteradega.
02.10.12
Seemnete idanemine
Seemnete idanemiseks on vajalik vesi, õhk ja soojus , need on vältimatult vajalikud. Kasvav idu kasutab toiduks orgaanilisi ja mineraalaineid. Orgaaniliste ainete varud on seemnetes, vajaliku vee saab seeme ümbritsevast keskkonnast. Kuiv seeme avaldab tugevat vettimavat jõudu. Vee toimel algab seemnes ensüümide intensiivne tegevus. Varuainete lagunemisel vabaneb keemiline energia, see on vajalik uute taimeosade loomiseks. Enamik põhjamaa kõrrelisi taimi hakkab idanema kui temperatuur on üle 0 kraadi. Lõunapoolsetel taimedel on minimaalne temperatuur +10. Hingamiseks on hapniku vaja ning see suureneb järsult verventatiivse tegevuse elavnemisel.
Katteseemnetaimed ehk õistaimed
Tunnuseks on õie esinemine, enamikul on putuktolmlemine. Toimub kaheliviljastumine. Katteseemned jaotatakse kahe- ja üheidulehelisteks. Kaheidulehelistel on valdavalt sammasjuurestik , üheidulehelistel narmasjuurestik.
Üheidulehelised:

• narmasjuurestik
  
• Lehtede roodumine: rööp- või kaarroodumine
  
• lehelaba serv harva terve
  
• õie osasid: 3 või selle kordne arv
  
• õiekate lihtne
  
• enamasti rohttaimed
  

Kaheidulehelised

• valdavalt sammasjuurestik
  
• Sulg- või sõraroodumine
  
• lehelaba serv harva terve
  
• õie osade arv 5 või 4
  
• õiekate: sageli tupeks ja krooniks jagunenud
  
• puud, põõsad, rohttaimed
  

Õistaimed jaotatakse õite ja viljade ehituse järgi:
Kaheidulehelised:

• ristõielised – enamasti rohttaimed nt põldsinep, hiirekõrv, kapsas
  
• liblikõielised – rohtsed taimed, mõned põõsad. nt. Hernesuba, ristik, lutsern
  
• roosõielised – rohttaimed ja põõsad. nt. Maasikas, vaarikas, õunapuu, toomingas
  
• maavitsalised – rohttaimed. Nt kartul, tomat , tubakas . (palju mürgiseid taimi)
  
• Korvõielised – rohttaimed. Nt võilill, aster , rukkilill
  

Üheidulehelised:

• liilialised – rohttaimed. Nt maikelluke, tulp , liilia
  
• kõrrelised – timut , kerahein , nurmikas, aruhein
  

Üheidulehelised
Idujuur on taandarenenud, mille tõttu juurestik koosneb lisajuurtest, puudub primaarne kambium. Hästi on arenenud rõõp- ja kaarroodsed lehed, nt liilialised. Enamikud on kas sibulate, mugulate või risoomidega. Risoomidega liilialised: maikelluke, piibeleht . Sibulaga liilialised: kõik laugud(lehed on kas lamedad, niitjad või ruljad; iseloomulik on sarikõisik; kõikides laukudes on teravalõhnalised eeterlikud õlid; hütonsiidid, vitamiinid). Murulauk on u 15 cm pikk, kasvab rannaniitudel. Karulauk – kasvab lammi - ja salumetsades. Harilik sibul, küüslauk, porrulauk. Küüslaugu ravitoime on mitmekülgne – hütonsiidide toimel hävib enamik soolenakkusi põhjustavaid pisikuid, ergutab sapi , maksa ja teiste näärmete tegevust. Soodne toime on täheldatud ka hingamisteede haiguste, reuma, podagra , sapipõie ja neerukivide puhul, tugevdab südant, vereringet, laiendab veresooni, puhastab verd mürgistest ainevahetusjääkidest, alandab vererõhku, tõkestab veresoonte lubjastumist. Amarüllilised – nartsiss, lumikelluke , kevadine märtsikelluke
Võhumõõgalised – iirised
Käpalised ehk orhideed
Lõikheinalised – tarn , loomasöödana harilik tarn ja hirsstarn.
Kõrrelised – ühe või mitmeaastased rohttaimed, sinna hulka kuuluvad toidukultuurid ( rukis , nisu, oder, kaer , mais, riis , hirss ), söödataimedena on tuntud timut, nurmikad. Kõrreliste hulka kuulub ka puu nt bambus -pilliroog. Kõrreliste peavarre hargnemine toimub varre alumistes sõlmedes, mida nimetatakse võrsumissõlmedeks. Võrsumise järgi jaotatakse kõrrelised: puhmikulisteks ja võsundilisteks. Puhmikulised omakorda jagunevad tiheda- ja hõredapuhmikulisteks. Tihedate hulka kuuuvad väheväärtuslikud nt luht- kastevars . Enamasti on kõrrelised tuultolmlejad. Kõrreliste vili on teris , tera on kaetud sõkaldega.
Lämmastikväetiste kasutamine
Väetamine peab olema selline, mis sobib antud rohumaatüübile ja tagab väetise kõrge efektiivsuse. Väetisel peab olema kõrge efektiivsus. Kõige tugevamat mõju rohumaadele avaldab lämmastik ja orgaanilised väetised. Liblikõieliste ülekaaluga rohumaadel on põhiliseks fosfor - ja kaaliumväetised(PK). Kõrreliste rohumaadel esmatähtsusega lämmastik. Sõltuvalt väetise liigi toimest võib väetised jagada igal aastal ja perioodiliselt kasutatavateks. Igal aastal kindlasti lämmastikväetised ja ka PK väetised. Perioodiliselt antakse orgaanilisi lubi - ja mikroväetisi. Mulla lämmastikuvaru arvelt saab rohumaalt vaid 1,5-2,5 tonni kuivainet hektarilt ja selle proteiinisisaldus on 8-10%. See ei vasta lüpsilehmade vajadusele. Toorproteiinisisaldus peab olema sööda kuivainest vähemalt 14%. Oluline on liblikõieliste heintaimede poolt seotav lämmastik. Meie kliimatingimustes seovad liblikõielised mügarbakterite abiga hektari kohta 90-170 kg lämmastikku.
Kõrreliste ristikute niidetavad rohumaad. Esimesel ja teisel kasvatusaastal lämmastiku ei anta . Edaspidi kui ristikute osatähtsus langeb alla 50%, siis antakse lisaks 30-40kg N/ha. Juhul kui ristikute osatähtsus langeb veelgi, siis tuleb anda vähemalt 70kg N/ha. Lutsernirohkele rohumaale enamasti lämmastiku ei anta.
Ristikuterohke karjamaa . Väetise andmine sõltub ristikute osatähtsusest. Esimestel aastatel kui ristikuid on üle 30%, lämmastiku ei anta. Kui alla 30% on, siis tuleks anda igal aastal lämastikku. Täiendav lämmastik on vaja anda suvel. Vanadele umbrohtunud tuleks anda väetist kolm korda suve jooksul kogu normiga 120 kg/ha.
Kõrreliste rohumaad. On vaja anda tunduvalt suuremaid lämmastikukoguseid. Sellega kaasneb nii kuivainesaagi kui ka proteiinisisalduse tõus. Mitmeniitelisel rohumaal 200-250 kg/ha. Niidule on rohkem väetist vaja, sest sinna ei satu midagi tagasi. Väga suured normid võivad kahjustada loomi. Väetamise kogus sõltub niitmiste arvust.
PK väetiste kasutamine
Nad on ka põhiväetised, aga nende kasutamisele ei järgne järsku saagitõusu. Olenevalt mullas leiduvatest kättesaadavatest toitainetest saak võib tõusta 10-30%. Samas kui lämmastik võib tõsta 5 korda(500%) saaki. PK väetised tagavd teiste toitainete parema omastamise. Liblikõielised heintaimed vajavad rohkesti fosforit . Kõrrelised akumuleerivad saagis enam kaaliumi , fosforit kasutavad taimed vastavalt vajadusele. Kaalium võib koguneda taimerakumahla väga suurtes kogustes . Soovitavaks peetakse kaaliumisisaldust 0,9-1% kuivaines. Üle 3% kutsub esile üle 3 %. Loomad vajavad fosforit 0,3-0,5 % kuivaines. Kuna PK väetised on aeglase toimega, siis antakse nad rohumaadele sügisel või varakevadel isegi külmunud mullale. Traktorijäljed lõmastavad valge ristiku roomavad varred, kui maa on jääs. Võib anda ka kaks korda aastas, nii sügisel kui ka suvel. PK väetisi võib anda ka kaheks- kolmeks aastaks ette.
Orgaanilised väetised.
Kuuluvad perioodiliselt antavate väetiste hulka. Lühiajalistele rohumaadele antakse orgaanilised väetised rajamise käigus. Pikema kestusega rohumaadel antakse lisaks rajamiseelsele veel pealtväetisena 3-5 a tagant. Orgaanilised väetised ei ole ainult orgaanilise aine varu täiendamise seisukohalt tähtsad, vaid ka olulised mikrobioloogilise tegevuse aktiviseerimiseks. Kõrge on orgaaniliste väetiste efektiivsus erodeeritud ja huumusvaestel muldadel. Orgaanilise väetise normid sõltuvad mullaviljakusest ja andmise viisist. Rajamisel võib anda mulda suuri koguseid 40-100t/ha sõnnikut või sõnniku-turba komposti. Pealtväetisena antakse sõnnikut iga kolme aasta järel, kogus mitte üle 30 t/ha. Huumusevaestel (alla 2%) antakse sõnnikut iga kolme aasta tagant, keskmise sisaldusega muldadel(2-3% huumust) iga nelja aasta tagant. Huumusrikastel muldadel (üle3%) iga 5 aasta tagant. Sõnnik tuleks laotada sügisel septembrikuus, selleks, et toimuksid veel samal aastal aktiivsed mikrobioloogilised protsessid. Võib kasutada ka turvast (50-100t/ha), eriti erodeeritud ja huumusevaetele muldadele. Turba efektiivsus suureneb oluliselt komposteerides sõnnikuga. Vedelatest orgaanilistest väetistest kasutatakse enim virtsa ja läga, mis on lämmastiku- ja kaaliumirikkad, täiendavalt tuleks lisada fosforit.
Karjamaade kasutamine

Karjamaade iseärasused

• Keerulisem kui üheaastaste taimede kasutamine
  
• Karjatamisel on täiesti erinevad tingimused (tallamine, väljaheited, mitmete mikroorganismide tegevus). Alles karjatamine teeb rohumaast karjamaa.
  
• Rohu söömine erineb rohu niitmisest – niitmisel kõrvaladatakse rohi ühtlaselt, karjamaal sööb loom valikuliselt. Pidevalt kärbitakse paremaid taimi ja taimeosi, seetõttu paremini söödavad taimeliigid on ebasoodsates tingimustes. Mittesöödavad taimeliigid aga võivad rahulikult kasvada, annavad seemet, paljunevad(head taimed võvad välja minna, mittesöödavad levivad). Kärpimise kõrgus sõltub taimede kõrgusest, tihedusest ja arengufaasist. Peale karjatamist jääb laiguline pinnas. Kärpimisel teevad loomad ühes minutis 30-90 hammustust. Söömise kiirus on pärandatav! Pidev söömine kestab umbes 30 minutit, umbes 4-5h kestab söömine kokku. Siis tuleb pikem vahe. Mõned liigid taluvad hästi kärpimist. Üldiselt soodustab karjatamine tiheda rohukamara teket.
  
• Tallamisel on head ja halvad küjed. Tallamise tagajärjel muld tiheneb, õhurežiim halveneb ning juurestiku ja mullasiseste võsundite kasv pidurdub. Vanadel rohukamaratel tallamine soodustab õhuvahetust rohukamaras.
  
• Väljaheidetega satub tagasi suur hulk toitaineid. Arvestatakse, et üks lehm jätab aastas karjamaale väljaheiteid, mis vastab 25 tonnile sõnnikule. Oluline on, et väljaheited soodustavad mikrobioloogilist tegevust. Halb on see, et väljaheited satuvad ebaühtlaselt ja vähendavad rohu söödavust.
  
• Tervikuna võttes on karjatamisel mõned kahjulikud momendid, kuid üldiselt on karjatamine kasulik. Soodustab tiheda rohukamara teket ja mulla viljakuse tõusu.
  

Karjatamise optimaalne aeg ja vaheaeg
Tähtis on, et loomad sööks rohu lühikese aja jooksul, millele järgneks pikem periood rohusaagi taastumiseks. Optimaalne aeg karjatamiseks sõltub rohu arengufaasist ja kõrgusest. Kuigi noor rohi võimaldaks piima enam toota, ei jõua loomad seda piisavalt koguda. Väärtusliku rohu 1 kg kuivainet võimaldab toota 1-1,2 kg piima. Maksimaalse koguse rohtu söövad loomad siis, kui rohi on 12-20 cm kõrge ja sellega on võimalik toota u 20 kg piima päevas ainult rohu arvelt. Karjatamist saaks kevadel alustada keraheina või aas- rebasesaba kasvatamisega . Optimaalne karjatamine peaks toimuma võrsumise lõpus, kõrsumise alguses. Rohu kõrgus oleneb ka rohukamara tüübist. Kui on aluskõrreliste rohke, siis on 10-16 cm. Pealiskõrelisterohke(timut, kerahein, aas-rebasesaba), siis 15-20 cm. Karjatamise aega võib ka määrata tagavara alusel. Aluskõrrelistel on see 4-6 tonni hektarilt. Pealiskõrrelisterohkel 5-8t/ha.
Karjatamise vaheaeg
... on vajalik selleks, et rohi uuesti kasvaks ja taimedes saaks taastuda varuained. Liiga pika vaheaja korral taimed vananevad, toitainete sisaldus nendes väheneb ja nad ei vasta loomade nõuetele. Loomade seisukohalt võiks vaheaeg olla lühike, et saaks värskemat rohtu, heinamaade seisukohalt aga pikem, et taimed saaksid taastuda. Rohusaagi taastumine suve jooksul on erinev, kevadel kasvab rohi kiiremini. Kevadel kuni esimese saagini kulub 15-20 päeva. Esimese ja teise karjatamisringi vahel on 15-16 päeva, teise ja kolmanda vahel 20-25 päeva. Suve lõpus isegi kuu aega vahet, sügisel u35 päeva.
Karjatamise kestus loomade ja taimede tervise seisukohalt
Karjatamise kestuse all mõeldakse aega, mille vältel ühe karjatamisringi ajal on loomad ühes koplis. Heintaimede tervise seisukohalt ei tohiks olla see nii pikk, et loomad saaksid süüa esimesel päeval kärbitud rohuädalat. Kevadel kasvab kolme-nelja päevaga söödav ädal. Loomade seisukohalt on see veelgi tähtsam. Esimesel päeval söövad loomad 60-80 kg rohtu päevas. Teisel päeval 40-50 kg, kolmandal päeval veelgi vähem. Karjas võivad olla ka haiged lehmad ja rohumaa muutub nakkusallikaks. Väljaheited reostavad rohu ja loomad võivad nakatuda. Karjatamisringide arv meie kliimas 4-7, sõltuvalt rohukamarast. Kõige sagedamini võib karjatada valge ristiku rohukamarat. Keraheinarohke rohukamar talub 4-5 karjatamisringi. Karjatamise kõrgus peale karjatamist sõltub karjamaa tüübist: aluskõrrelistel 4-5 cm ja pealiskõrrelistel 5-6 cm. Lisasöötmine( kontsentraadid , karesööt?). Loomad söövad 3% kuivainet oma kehakaalust.
Karjatamise viisid

Süsteemitu e vabakarjatamine

Süsteemikindel e ratsionaalne karjatamine

Kopliviisiline

Portsionviisiline

Karjamaade vahelduvkasutamine

Karjamaade niiteline kasutamine

Ketitamine
Süsteemitu karjatamine
Kasutatakse laidudel, saartel. Viiakse loomad sinna ja lastakse lahti. Loomadele antakse kätte kogu karjatatav pind, neil on ligipääs igale poole. Kõigepealt süüakse ära maitsvad liigid, need väärtuslikud liigid 7-8 päeva pärast uue söödaädala ja nii kärbitakse neid liike 10-12 korda suve jooksul. Mõne aasta pärast väärtuslikud liigid kaovad taimikust. Vähemväärtuslikud liigid jäävad puutumata, neid tallatakse ja roojatakse. Haigused võivad levida . Osa neist liikidest oleks noorelt söödavad, aga võetakse ikka paremaid liike, vananedes muutuvad kõlbmatuks.
Kopliviisiline karjamaa kasutamine
Karjamaa jaotatakse kopliteks( osadeks ) - neid kopleid karjatatakse vastavalt rohu kasvule. Mõnepäevasele karjatamisele järgneb pikem vaheaeg(20-30 päeva taimedele kasvamiseks). Karjatatav ala on piiratud ja loomi sunnitakse sööma ka vähemsöödavaid liike ja seetõttu nad ei levi nii ulatuslikult. Järgmisel karjatamisringil on nad noored ja jälle söödavad. Võrreldes kopliviisilist ja vabakarjatamist on rohusaak 30-50% suurem ja loomakasvatuslik produktiivsus 25-35% suurem.
Portsjonviisiline karjatamine
Karjatamist alustatakse laudast kaugemalt , tehakse püsielektrikarjused osade eristamiseks. Ühe portsjoni suurus peaks olema nii suur, et loomadel jätkuks süüa 4-5 tunniks. Enne lauta ajamist tuleks loomad lasta uuele osale karjamaast . Enne lauta tagasi laskmist lastakse lehmad uuele karjamaale, et nad kõhu väga täis sööksid.
Karjamaade vahelduvkasutamine
Igal aastal rohi niidetakse kevadel 1-2 korda ja siis karjatatakse 3-4 ringi. Selliselt karjamaalt saab toota nii talvise sööda kui ka suvel sööta. 3-4 aastat karjatatakse, 1 aastal kasutatakse niiteliselt.
Karjamaa niiteline kasutamine
Mõeldav erandjuhul (laut valmis, karjamaa valmis, loomi ei ole). Niitesagedus peab olema suurem(4-5 korda). Rohukamar muutub 3-4 aastaga niidutüübiliseks, hõreneb.
Ketitamine
Ei saa kasutada suure karja puhul. Võib kasutada pullide ja noorloomade puhul. Jälgida tuleb, et karjamaad ära ei rikuks.
Eri loomalikide karjatamine
Piimakari :
Lüpsilehmad

• Lehmad söövad päevas 30-100 kg rohtu
  
• Karjamaa vajadus
  

Madalsaagilisi 0,5-0,6 ha
Kõrgsaagilisi 0,3-0,5

• Karjagrupi suurus 200-250 lehma(lehmad ei tunne muidu üksteist ära enam)
  

Sobivaiks 150-200 lehma

• Koplite arv
  

Kahepäevased 15-18 koplit
Ühepäevases 28-32 koplit

• Karjatamise vaheaeg keskmisena
  

30 päeva(15-45 päeva)
Ööpäevasel karjatamisel söövad lehmad 6-10 h, mäletsevad lamades 5h, mäletsevad seistes 50min. Heal karjamaal saab 15-16 kg piima rohu arvelt. Lehmad joovad 60-80 l vett päevas. Kui loomad on harjunud jooma karjamaal, siis nad peavad alati jooma karjamaal.
Noorkari (6-8 elukuud)

• Söövad päevas 25-40 kg rohtu
  
• Noorkarja ja lüpsilehmade vahele peaks jääma 1-2 tühja koplit
  
• Karjamaa vajadus 0,3-0,4 ha
  
• Koplite arv 8-10
  
• Pullmullikaid karjas 30-50 looma
  
• Rohukamar väheviljakas
  

Vasikad

• Karjamaa vajadus 0,08 ha
  
• Rajada lauda lähedale
  
• Kopli suurus 0,4-0,5 ha
  
• Rühmas 30-50 vasikat
  
• Rohukamar rajada aasnurmika ja valgeristiku rohke
  
• Karjatada 6-8 korda suve jooksul
  

Lambad ja kitsed

• Karjamaa peab olema kuiv
  
• Valida heintaime liigid, mis taluvad põuda ja madalat kärpimist (punane aruhein)
  
• Karjamaaperiood 180-190 päeva
  
• Pinda vaja 0,11-0,12 ha lamba kohta
  
• Koplis 3-5 päeva
  
• Koplite arv 7-8
  
• Grupi suurus piiramata
  
• Rohi madal – 10-13 cm
  

Hobused

• Veistega ühes koplis
  
• Eraldi karjatatakse 4-6 päeva ühes koplis
  
• 1 ha kohta 2-3 hobust
  
• Karjatada vanemat rohtu
  
• Sobivad kõrrelisterohked karjamaad
  

Sead

• Noorsigadel võib olla 20-40% söödast rohusööt
  
• Ühele emisele 0,08-0,1 ha
  
• Karjamaa jaotada 8-10 kopliks
  
• Ühes koplis 3-4 päeva
  
• Karjatada 2 korda päevas, 2-3 h
  
• Tuhnimise vältimiseks vähendada karjamaal olemise aega
  
• Tühikud ja songitud kohtade tasandamine
  

Linnud

• Haned on suured rohusööjad
  
• Sobivad liigid: valge ristik, punane ristik, karjamaa raihein, kastehein ja punane aruhein
  
• Karjamaa rajada eriti vijakale mullale
  
• Ühele hanele on vaja 0,3-0,4 tonni rohtu
  
• Kopleid rajada 15-20
  
• Ühes koplis 1-2 päeva ja 7-8 korda
  
• Kindlasti järelniita ja äestada
  

Karjamaade hooldamine
Järelniitmine
Osa rohtu jääb karjatamisel söömata, soodustavad umbrohtude levikud. Ka kõige õigemal karjatamisel jääb 15-30 % söömata. Üksikute karjatamisringide ajal võib see veel suurem olla. Hea on kui saaks niita iga karjatamisringi järel. Oluline on, et tehakse kaks korda suve jooksul niitmist. Esimene kord niita vähemalt teise karjatamisringi järel. Takistame umbrohtude levikut ja kõrreliste generatiivorganite moodustumist. Teist korda niita augustis-septembris, et hävitada umbrohtusid ja niita roojahunnikutel kasvama jäänud rohu, mis on hiirtele pesapaigaks. Niitmise kõrgus 7- 10cm . Kuid luhtkastevarre esinemisel tuleks niita madalamal. Suure hulga söömata rohu korral on niitmine tülikas, vikat ummistub. Järelniidetud heina ei koristata. See kuivab karjamaal ja järgmisel karjatamisringil ja loomad söövad seda meelsasti.
Veel hooldusvõtteid: äestamine ja rullimine
Karjamaa probleeme
Rohukamara söödavust mõjutab roojahunnikute esinemine. Nende ümber jääb osa rohtu söömata, hunnikute all rohi võib hukkuda. Kasvama võivad hakata umbrohuseemned. Nii või jääda 15-20% karjamaast rammutukkade alla. Järelikult teiseks oluliseks hooldustööks on roojahunnikute laotamine. Toitainete tagastamine karjamaale loomade väljaheidetega on mulla viljakuse parandamise seisukohalt soodne. Halb on see, et toitained paiknevad ebaühtlaselt. Laialiajamine väldib rammutukkade teket. Karjamaad võib äestada ainult karjamaaäkkega, mis ei vigasta oluliselt rohukamarat. (eriti valge ristiku kamara puhul). Karjamaad kahjustavad sageli ka mullamutid, neile meeldib rohkesti juurestatud orgaanilise aine rikas muld, kus on palju vihmausse. Heal karjamaal võib olla kuni 1000 mutimullahunnikut, kui neid laiali ei aja, siis kattuvad nad heintaimedega juba samal vegetatsiooniperioodil ja karjamaa muutub künklikuks. Ebatasane pind takistab tehnikaga töötamist. Mullamutihunnikud tuleks laiali ajada kevadel. Kevadisel äestamisel on mitmekülgne tähendus, lisaks mutimullahunnikute laotamisele eemaldatakse ka kulu. Eriti vajalik siis, kui sügisel on jäänud järelniitmine tegemata. Üleskergitatud kulu kuivab ja laguneb kiiremini. Karjamaid rullitakse pinna tasandamiseks , eriti vajalik turvasmuldadel, kus talvel esineb külmakergitusi(mullas olev vesi paisub ja tõstab pinna kõrgemale), see võib rebida taimejuured katki. Kevadel kui muld sulab, siis juured jäävad välja. Rullimisega vajutatakse üleskergitatud taimed mulda tagasi. Mineraalmullal on rullimine vähemvajalik, küll aga surub see väikesed kivid pinnasesse, soodustab niidukite töötingimusi.
Karajmaade kasutamist võib raskendada ka loomade haigestumine , mistõttu karjamaa muutub haiguskoldeks. Pisikutega saastumine on väheoluline juhul, kui peetakse kinni karjatamise vaheaegadest. Enamik haigustekitajaid hukkub suvises päikesepaistes. Esimestel päevadel haigustekitajad ei ole ohtlikud.
Umbrohutõrje
Rohumaal esineb liike, mida meie ei külva.

Loomade tervist või toodangut kahjustavad

Halva söödavusega

Madalasaagilised ja suurte saagikadudega

Takistavad kultuurtaimede kasvu
Umbrohtudeks võib ka kõrrelisi ja liblikõielisi pidada, mis on halva söödavusega(sinihelmikas, luhtkastevars). Rohundite ja umbrohtude vahel ei ole selget piiri.
Umbrohutõrjet tehakse rohumaal kahel printsiibil:
Profülaktiline ehk kaudne - Kaudsed võtted: Umbrohtude niitmine enne õitsemist, aga niita ka karjateedelt ja aia alt. Umbrohupuhta seemne kasutamine rohumaade rajamisel, umbrohupuhta sõnniku kasutamine, külvikordade kasutamine, katteviljata karjamaade rajamine. Rasketehnika tõttu tekkinud tühikute täitmine heinaseemnetega.
Otsene tõrje:
Mehaaniline – umbrohtude välja kitkumine, torkimine. Efektiivne, aga töökulu nõudev. Seda tehakse heinaseemne põllul. Luhtkastevarre mättaid võib väikesel pinnal kodutalus võib välja lüüa labida või kirvega.
Keemiline – väga efektiivne, luhtkastevarre mätta tõrjeks(konts lämmastikväetise vesilahus1:1), mõne aja pärast mätas kuivab ja tegutsema hakkavad tselluloosi lagundavad mikroorganismid , teikib kunstlik rammutukk, mille rohi on hästi söödav.
Bioloogiline – kasutatakse elusaid putukaid
Hein loomasöödana
Veiste ja teiste rohusööjate loomade põhitoidu konserveerimise üldmeetod on heina tegemine. Hein on kuivatatud rohusööt. Selleks, et hein säiliks, peab ta kuivaine sisaldus olema vähemalt 85%. Heina botaaniline koosseis ja keemiline koostis sõltub rohumaa tüübist. Meil on põldhein ja niiduhein, loodusliku heina osatähtsus on vähene. Heina söödetase veistele, hobustele ja lammastele. Põhisöödaks on silo või kuivsilo , seetõttu hobustele antakse heina 6-10 kg, veistele u 6kg. Lisaks silole on lehma kohta 1 tonn heina vaja. Heina niitmise ajast sõltub saak ja kvaliteet. Maksimaalne heinasaak saadakse taimiku õitsemisel, hiljem niites seedumata kiuosa suureneb ja taimed puituvad. Paljuliigilise segu korral koristatakse hariliku aruheina koristusküpsuse alusel. Tavaliselt rajatakse niidud või heinamaad ühe või kahe ühesuguse arengukiirusega domineeriva liigiga . Selle juhtliigi järgi otsustatakse niitmise aeg. Kui tahetakse saada mitu niidet, siis tuleb varem niita, kui on optimaalne aeg. Kui heintaimik lamandub, siis tuleb kohe niita, sest alumised lehed hakkavad mädanema, kaotame saagis ja selle kvaliteedis . Hallitanud lehed võivad mõjuda halvasti loomade tervisele. Mädanemist põhjustavate mikroorganismide ainevahetuse jääkproduktid on toksilised. Peale kalendaarse aja on ka optimaalne aeg päeva jooksul. Kõige sobivam aeg on niita 11 aegu hommikul , sellisel juhul hein kuivab juba samal päeval. Hein niidetakse enamvähem 5 cm kõrguselt. Heina kuivatamisel on väga oluline viia rohu niiskus 18-19% ja kuivatamisel võivad olla väga suured kaod(50%). Kaod võivad olla põhjustatud taimede elutegevuse jätkumisest, toitainete väljauhtumisest, taimede varisemisest.
Peale niitmist jätkub taimedes elutegevus, sellega kaasnevad suured kaod. Vihmaga läheb see osa mädanema – seda perioodi nimetatakse näljaainevahetuseks. Selle aja jookslul langeb niiskus taimedes 40-50%ni. Kaduma lähevad süsivesikud, suhkrud ja osa valgulisest lämmastikust. See on närtsimise ehk eelkuivamise periood. Kadude vähendamiseks on vaja vähendada seda perioodi. Niitmisjärgne periood kestab 5-7 tundi. Närtsimisaega saab lühendada muljumise, segamise ja kaarutamisega. Teine võimalus on niitmine hommikul, kolmandaks , niita kuiva rohtu, märga heina niites jäävad lehed kokku ja ei kuiva. Toitainete väljauhtumine sõltub ilmastikust. Isegi kuiva ilma puhul on kadu 15-20%. kõige hullem on, kui vihm vaheldub päikesepaistega, nii läheb hein kergemini mädanema. Lehtede varisemine tekib liiga kuiva heina segamisel. Eriti kergesti varisevad liblikõieliste lehed. Ida-kitseherne lehed varisevad vähe. Kui hein on liiga kuiv, tuleks riisuda hommikul või õhtul, siis kui õhuniiskus on suurem. Heina võib kuivatada maas , toestel või ventileeritavatel pindadel. Maas kuivatamine on kõige lihtsam, aga hein on ilmastiku meelevallas, kaod on suured. Toestel kuivatamine on sobivam. Võib kasutada pressitud heina valmistamist, mehaniseeritav, lihtsam transportida ja säilitada, vajatakse 2-3 korda vähem ruumi. Keskmine heinakuupmeetri kaal on 50 kg, olenevalt sellest, kui kaua on vajunud.
SILO ja rohu sileerimine
karjamaarohi on alati kõige tervislikum sööt, kuid talvel peab seda asendama. Sileerimine on üks enam levinud ja kindlamaid roheiste taimede säilitamisviise. Silo söövad kõik mäletsejalised, ta parandab isu, soodustab seedeprotsesse ja rahuldab toitainete ning mineraalainete vajaduse. Silo söödaväärtus ei jää palju maha haljassööda väärtusest. Kaod on heina puhul 40-50%, silo tootmisel 25-30%, kuivsilo 15-25%, konservsilo 8-12%. Veiste söödaratsioonist võib katta kuni 45% toitainete vajadusest siloga. Lehmadele tuleks varuda 10-12 tonni head silo, anda päevas kuni 40kg. Silo kvaliteet peab vastama teatud kvaliteedinäitajatele. Sileerimine on bioloogiline protsess, mille aluseks on orgaaniliste ainete moodustamine mikroorganismide poolt, kasutades taimedes olevaid suhkruid. See protsess on suunatud piimhappebakterite tegevuse soodustamisele. Silole on kahjulikud võihappebakterid, roisubakterid ja pärmide kasvu peaks ka pidurdama. Hoidlasse satub üldiselt väga hulgaliselt mikroorganisme, koosseis sõltub taime liigist, ilmast , saastumisest. 1G värskes rohus on umbes 8000 -250000 piimhappebakterit, 1000-100000 võihappebakterid, 8-42 miljonit roisubakterid.
Silo valmimisel võib eristada kolme etappi :

Sega mikrofloora arengut soodustav taimede peenestamine, massi tihendamise tulemusena tekkiv mahl , areneb rohkesti hallitusseeni, pärmiseeni. Piimhappebakterid arenevad aeglaselt. Kui mass on kohev, siis kestab see faas kaua ja kaasnevad suured kaod. Oluline on õhu eemaldamine silost tallamisega

Põhiline käärimine toimub piimhappebakterite rohkel paljunemisel, anaeroobses keskkonnas tekkiv piimhape muudab keskkonna happeliseks(pH 4,0-4,3), see omakorda pidurdab mikroorganismide paljunemist.

Lõppvalmimine piimhappebakterite poolt toodetud happelises keskkonnas hukkuvad ka piimhappebakterid. Lõpeb käärimine ja silo on valmis. Piimhappebakterite toimimiseks on vaja suhkruid.
Silo kvaliteet:
Võihappeline käärimine on piimhappelisele põhiline konkurent, kasutatakse ära suhkrud, tärklise ja isegi piimhape. Võihappebakterite paljunemist takistab kiire piimhappeline käärimine, mis viib pH 4 juurde. Roisubakterid lõhustavad põõhiliselt valke, aga elavad põhiliselt aeroobses keskkonnas. Pärmiseened toodavad silos alkoholi ja CO2 ja aromaatseid aineid, mis parandavad silo maitset . Alkohol ei halvenda silo kvaliteeti, kui seda ei ole üle 4%. hallitusseened halvendavad silo kvaliteeti, aga nad paljunevad kiiresti aeroobses keskkonnas. Oluline, et oleks kinnitallatud anaeroobne keskkond. Üheks eelduseks et haljasmass hästi sileeruks, peab silomahuti olema puhas, isegi kuivanud jäätmetes on palju baktereid ja seeneeoseid. Silohoidla seinad peavad olema õhukindlad, kui ei ole, siis tuleb seest kilega vooderdada. Kui on väga silorikas söödaratsioon, peaks jälgima, et silo ei kahjustaks loomade tervist. Loomad on võimelised sööma 3-3,5% kuivainet lähtudes oma kehakaalust(15-18 kg kuivainet). Juhul kui silo on liiga märg, ei suuda loomad vajalikku kogust süüa, et rahuldada kuivaine vajadust. Tänu intensiivsele mäletsemisele ja suurtes kogustes sülje eraldumisele tõuseb looma vatsas pH. Üheks enamkasutatavaks võimaluseks on kuivsilosöötmine või siis silole lisaks korraliku heina lisamine söödaratsiooni. Selleks, et loom rohkem mäletseks, kasutatakse muljutud teravilja söötmist. Kuivsiloks nimetatakse anaeroobsetes tingimustes konserveeritud rohusööta kuivaine sisaldusefa 40-60%. Närvutatud heintaimedel mikroorganismid ei paljune või siis paljunevad aeglaselt. Hallitusseened on võimelised paljunema ka kuivemal materjalil, aga nad on aeroobsed bakterid. Happed moodustuvad kuivsilos aeglasemalt kui tavalises silos ja pH jääb kõrgeks. Selle tulemusena säilivad suhkrud.
Kuivsilo kvaliteeti mõjutavad tegurid: lähtematerjali kuivaine sisaldus, mis suunab mikrobioloogilisi protsesse, parim on 40-50% kuivainet. Madalama kuivaine korral tekib võihappeline käärimine, suurema korral on õhu eemaldamine raskem ja esinevad ka varisemiskaod. Teiseks on oluline heintaimede kvaliteet, kui materjal juba põllul rikneb, siis head silo ei saa. Kui hallitusseened tegutsevad, siis tekivad valgu laguproduktid ja siis ei tohiks seda sööta loomadele anda. Kolmandaks on puudulik tihendamine, eriti kuivema materjali korral ja pikemat massi kasutades ei ole võimalik õhku eemaldada. Kui õhku on palju, siis silo kuumeneb ja kaod on suured. Silorullid ei tohiks olla tee ääres. Neljaandaks on täitmisaeg, ühel päeval peab täitma vähemalt 1m kihi ja hoidla peab olema täidetud ja hermeetiliselt suletud kolme-nelja päevaga. Rehvid pannakse kilede peale, et linnud ei julgeks sinna minna kilet katki tegema. Katkise koha pealt algab riknemine ja võib minna kuni 2m sügavusele. Kui silohoidla lahti võetakse, algab riknemine. Talvel õues rikneb aeglaselt, laudas soojas aga kiiresti. Viiendaks on lähtematerjali botaaniline koosseis ja taimiku arengufaas . Parim on liblikõielisterohke rohi ja põldhein niita õitsemine algfaasis täisõitsemiseni. Söötmine on mehaniseeritav, omadustelt on kuivsilo koresööda ja mahlakate söötade vahepealne. Head kuivsilo sööb lehm päevas 25-40 kg, kui on halb silo, ei või anda üle 10 kg päevas. Kuivsiloga ei saa heina täielikult asendada .
Teraviljad
Teravilja kasvatatakse enam kui poolel maailma külvipinnal. Enamasti toiduks, kuid suureneb ka kasvatamine loomasöödaks ja tehniliseks otstarbeks. Kõige rohkem läheb toiduks nisu, siis riis. Eestis tüüpiline leivavili on rukis. Mais ja sorgo on tähtsad Aafrikas ja Ladina-Ameerikas. Teravili on hästi seeduv – valgu ja tärklise suhe on inimorganismile sobiv. Loomasöödana kasutatakse kogu maapealset osa. Tähtsaim on tera. Kasutamine laudas kergelt mehhaniseeritav. Loomade tootmistaseme tõusuga on tõusnud vajadus kontsentreeritud sööda järgi. Tööstusteraviljana sobib teravili tärklise, piirituse, õlle ja konservide tootmiseks. Nisu ja maisi idudest saab toiduõli. Põhku kasutatakse pakke- ja kattematerjalina paberitööstuse toorainena, küttematerjalina, tarbeesemete valmistamiseks. Teravilja saak on stabiilne.
Suviteraviljad
Suviteraviljad on ühe aastased kõrrelised heintaimed. Tera on botaanilises keeles teris. Eestis kasvatatakse kõige rohkem otra , nisu, kaera.
Suviviljade eelised taliviljadest:

• Saak on stabiilsem – puudub ebasoodne talvitusperiood
  
• Sortide mitmekesisus – võimaldab kasvatada erineva viljakusega muldadel. Võimalik valmistada optimaalne koristuskonveier saak saab erineval ajal valmis.
  
• Lühema kasvuaja tõttu on lihtsam teha umbrohutõrjeid
  

Puudused:

• Kasutavad halvemini talviseid veevarusid ja mulla toitaineid.
  
• Kevadised külvitööd kuhjuvad ja on väga pingelised
  
• Kevadine võrsumine langeb kokku kevad-suvise põuaperioodiga, mis põhjustab hõredate külvide kujunemise ja nende umbrohtumise.
  
• Osa teraviljasorte on pika kasvuajaga ja koristamine langeb hilisele ajale, kui on palju sademeid.
  

Oder
Kasutamine mitmekülgne: söödaks, inimesele toiduks, tööstustooraine
Väga hea eelkõige nuum- ja veoloomadele. Soodustab kvaliteetse liha moodustumist. Sobib energiarikkaks lisasöödaks lüpsilehmadele, eriti karjatusperioodil. Odrapõhk sobib lihaveistele. Toiduks kasutatakse põhiliselt kruupide ja tangudena. Odrajahu kasutatakse vähe. Odrajahust leiba ei saa. Saab kasutada õlle ja piirituse tootmisel, õlleoder peab olema ühtlase suuruse ja kvaliteediga. Peab rohkem tärklist sisaldama. Võrreldes suvinisuga on oder vähenõudlik. Idaneb 1-2 kraadi juures. Tärkab 2-3 nädala pärast. Tõusmed taluvad 7-8 kraadi öökülma. Oder on isetolmleja taim. Niiskuse suhtes vähenõudlik – üks põuakindlamaid teravilju . Transpiratsiooni koefitsient ligikaudu 400. Suviviljadest üks lühema kasvuperioodiga liik – seetõttu vajab viljakat mulda. Varajased sordid valmivad umbes 70 päevaga. Enamus sorte 90-110 päevaga. Soodsates tingimustes on odral 2-3 võrset.
Kaer
Põhiliselt loomasööt. Energiarikas, kaera terad rasvarikkad. Tema proteiin on veiste poolt paremini omastatav. Kaeral on suur kiu sisaldus. Sõklad moodustavad 25% terade kaalust . Kaerapõhk on loomasöödana väärtuslikum, kui teistel teraviljadel, sest tal on palju hilisvõrseid. Idaneb 2-3 kraadi juures, oras talub 8-9 kraadi öökülma. Kaera niiskuse nõudlus on suur. Transpiratsiooni koefitsient on umbes 470. Mullaviljakuse suhtes leplik . Talub ka mulla happelisust aremini kui oder ja nisu. Kaeral on suur juurestik, mis omastab hästi toitaineid. Võib kasutada ka soomuldadel. Kaer on pikapäevataim. Koristusküpsus saabub 85-100 päeva pärast. Kaer on isetolmelja. Kaeraterade valmimine ebaühtlane valminu terad varisevad kergesti.
Suvinisu
Kasvatamiseks sobivad soojad ja päikesepaiselised kasvukohad . Idanemistemperatuur 1-2 kraadi. Tõusmed on öökülmade suhtes vastupidavad -7 kuni -11 kraadi. Jahe kevad soodustab võrsumist. Niiskusnõudlik, vajab viljakamat mulda. Pikapäevataim, kasvuajaga 90-110 päeva.
Suviviljade agrotehnika
Kõige nõudlikum suvinisu, siis oder, siis kaer ja segavili. Otra on meil Eestis kõige rohkem. Segavili – teraks kasvatamisel . Segatis – haljasmassiks kasvatamisel (sorteeritud, puhastatud ). Külv peab toimuma õigeaegselt. Väljakülv peab olema ühtlane, külviread sirged ja ühesuguste vahedega. Ei tohi esineda vahelejätmisis ( umbrohi hakkab kasvama) ega ülekülve. Põld peab olema tasane , kivid koristatud .
Külvisenorm

• Odral – 200-280 kg/ha
  
• Kaeral – 190-250 kg/ha
  
• Suvinisu – 220-280 kg/ha
  

Taliteraviljad
Talirukis, talinisu ja talioder. Normaalseks elutegevuseks peavad läbima jaheda perioodi (30-60 päeva jahedus 0-3C). Seda perioodi nimetatakse jarovisatsiooni (???) staadiumiks. Kevadel külvates jäävad taliteraviljad kuni sügiseni võrsumisfaasi. Eestis külvatakse taliteraviljad august lõpus või septembri alguses. Talvituvad võrsumise faasis. Normaalselt talvitudes on saak suurem kui suviviljadel. PUUDUS: peavad läbima pika ebasoodsa külmaperioodi.
Talirukkis
Põhiline leivavili. Rukkikliid on head loomasöödaks. Põhk on allapanekuks.soojuse suhtes on vähenõudlik. Idanemistemperatuur suhteliselt madal 6-12 kraadi. Kõige külmakindlam taludes 25-35 kraadi külma. Vastupidavus külmale sõltub sügisesest karastusperioodist. Temperatuuride vaheldumine talvel on ohtlik. Vegetatsiooni pikkus on 270-360 päeva. Sügisel peab moodustuma 3-4 võrset. Rukis võrsub kevadel vähe, kasvab ka soomuldadel. Toitainete vajadus on suur. Kevadine koristamine toimub soojadel suvedel juuli keske, jahedatel augusti keskel. Enamik rukkisorte vajab järelvalmismiseks 25-30 päeva, siis saabub normaalne idanemine. Risttolmleja – tolmleb tuule abil.
Talinisu
Hea saagikus, kõrge kvaliteet. Suurem osa läheb inimtoiduks. Talub rukkist vähem külma. Hukkudes -16 kuni -17 kraadi juures. Nõudlikum niiskuse, mulla viljakuse ja eelviljade suhtes. Vähem vastupidav taimehaigustele. Üleujutust talub natuke paremini. Aeglase kasvuga, seetõttu peab põld olema umbrohupuhas. Võrsub nii sügisel kui kevadel, NB! Eksamis. Kasvuaeg rukkist pikem, valmib 10-20 augustil. Pikapäevataim (vaja 14-17 h valget aega), isetolmlev.
Teraviljade talvekahjustused
Vastupidavamad on kahe kuni nelja võrsega taimed. Oluline on, et oleks piisavalt varutoitaineid (ei külmu nii kiiresti ära, ei teki külmakahjustusi). Talvele vastupidavamaks muutuvad taimed sügisel karastusperioodil. See aasta halb karastusperiood (NB! EKSAMIS). Üheks karastusperioodi alustajaks on päeva pikkus, kui päevad muutuvad lühikeseks, siis taimed orienteeruvad sellest. Karastumist soodustab sügisene ilmastik: madalad temperatuurid ja hea valgustus . Pilves ilmaga väheneb taimede vastupidavus talvekahjustustele. Taimed võivad hukkuda ka siis, kui nad on vahepeal kasvu lõpetanud ja soojade ilmadega hakkavad uuesti kasvama.
Talvel võivad taimed hukkuda:

• Külmumise – külma tõttu tekivad taime rakuvaheruumidesse jääkristallid, edasisel külmumisel võetakse vesi rakkudest ja rakumembraanid purunevad.
  
• Haudumise – kui lumi tuleb sulale maale, siis lume all soojas taimedel jätkub intensiivne hingamine , kulutatakse ära toitained ja taim hukkub. Kui lumi tuleb lopsakale taimikule, siis muld ei külmu ära, kahjustuste vältimiseks tuleb niita. Lund võib rullida. Kevadel on võimalik lumele tuhka külvata, et lumi kiiremini ära sulaks.
  
• Vettimise – taimed hukkuvad õhupuudusel, seisvas soojas vees hukkuvad taimed kiiremini, kui külmas ja liikuvas vees. Vettimise all kannatab rukis rohkem kui nisu. Selle vältimiseks teha vesivagusid.
  
• Jääkooriku – jää tekitab mehaanilisi vigastusi; tähtis on, et ei koguneks liigne vesi.
  
• Külmakergituse – esineb peamiselt kevadel, muld kerkib jäätudes, võib juured katki rebida. Mulla sulades kevadel surutakse taim mullast välja – ülemine kiht sulab kiiresti ära ja muld vajub alla. Seda saab parandada rullimisega.
  
• Lumiseene tõttu – toituvad elusa taime mahlast. Nad ei kahjusta tavaliselt normaalselt kasvanud taimi vaid talvel nõrgenenud taimi.
  

KARTUL
Kartuli kasutus on mitmekülgne – söödaks, toiduks ja tööstuse tooraineks. Tal on suur tärklisesisaldus, rohkesti vitamiine, mineraalaineid, suur C - vitamiini sisaldus. Kartul on tärklise, piirituse ja ka siirupitööstuses oluline. Kartulitärklis on palju odavam kui teraviljatärklis.
Loomasöödana võib asendada juurvilju, eriti sobib nuumloomadele (veis, siga, kodulinnud ). Kartul on vaheltharitav kultuur, see mobiliseerib mulla toitainetevarusid, võimaldab tõhusalt võidelda umbrohtudega. Ta on heaks eelviljaks nõudlikele sortidele (suvinisu). Kartuli põhilised tööperioodid on erinevad võrreldes teiste kultuuridega, leevendab tööpinget. Kartuli kodumaa on Tšiili. Sealt toodi kartul Euroopasse( 1530 ). Eestis hakkas kartul massiliselt levima seoses vinavabrikute ja raudtee ehitamisega. Oluline on ebakorrapärane sademete jaotus, mis põhjustab häireid kartuli kasvus , rikub mugulate kaubanduslikku väljanägemist. Mulla temperatuur idanemiseks on 6-7 kraadi, idanemine kestab 3-4 nädalat. Kui mulla temperatuur on alla 5 kraadi, siis võib kartul mädanema minna. Sobivaim on 13-14 kraadi – siis tulevad tõusud kiiresti. Öökülmade suhtes väga tundlik. Enamus taimi hävib 0 kraadi juures, mugulate külmumine -1 kraadi juures. Valguse suhtes on kartul väga nõudlik. Eelvilja suhtes nõudlik ei ole, aga parimaks on põldhein või söödajuurvili. Mugul on varre osa. Kartulile sobib kivivaba pind, kivine pind raskendab mulla harimist ja koristusmasina tööd. Kartulil on vaja sügavalt haritud ja õhurikast mulda. Oluline, et toitained vabaneksid suve teisel poolel. Kevadine mulla harimine ei tohiks hilineda, muidu muld muutub panklikuks???. Enne mahapanekut haritakse muld sügavalt (12-17cm), hävitab umbrohud ja teeb mulla kobedaks. Kartulil on toitainete vajadus suur. Ta on hea väetiste kasutaja, antakse nii orgaanilisi kui ka mineraalväetisi. Orgaanilised väetised lisaks toitainetele parandavad mulla füüsikalisi omadusi ja niiskusrežiimi. Orgaanilised väetised antakse rasketel muldade sügisel, kergetel mudadel võib ka kevadel. Sõnnikut peaks olema vähemalt 40t/ha. Tähtis on, et sõnnik küntakse kiiresti mulda, muidu lämmastik aurub ära. Mineraalväetisi tuleks anda õiges vahekorras. Toidukartulitele antakse enam fosfor- ja kaaliväetisi.
Seemnemugulate ettevalmistamine
Kõige tähtsam on, et oleks terve sort. Seemnematerjal peab olema sorteeritud suuruse (läbimõõt 4-5 cm, kaal u 40-60g) ja tervisliku seisundi järgi. Oluline on ka seemnekartuli idandamine kevadel enne mahapanekut. Biokeemilised protsessid hakkavad toimima selles suunas, et algaks hoogne elutegevus ja ilmuksid rohelised lehed. Mugulate eelidandamine pikendab kasvuperioodi, mille tulemusena saak valmib sügisel varem. Tänu sellele on nakatumisoht kartulilehemädaniku väiksem ja koristamine on soodsate ilmastikutingimustega. Eelidandamiseks kulub 3-4 nädalat ja see peab toimuma valguse käes. Valguse käes moodustuvad lühikesed tugevad eosed. Temperatuur peaks olema 14-16 kraadi ja õhuniiskus 85%. Väga hästi saab eelidandada kilekottides vastavas ruumis. Nii on kaitstud öökülmade eest. Kasutades kilekotte, saab neid riputada lae alla, nii et valgus pääseb igalt poolt ligi. Õhu saamiseks torgatakse kilekotid läbi, nii toimub hapnikuvahetus. Maha pannes tuleb vaadata, et eod katki ei läheks.
Võib eelidandada ka tranšees 2-3 kihilisena. Põhjas on 20-30 cm hobusesõnnikut, see annab sooja. Sinna peale pannakse õlgi. Ööseks on võimalik katta õlemattidega. Kui kartul on varakult maha pandud ja lehed väljas, tuleb öökülm, siis kukuvad lehed maha, aga uued kasvavad asemele.