Agronoomia alused-Konspekt (0)

loomapõhised söödad (kellele mida söödad ja miks jne), mürgiseid taimi peaks tundma jne.  ala mida hobune sööb ja miks ta peab tihti sööma jne  ja loomasöödad eraldi ka, eri teraviljade, kartulite jms kohta pead oskama rääkida  Proteiin Üks reaalsemaid teid söötade valgu puudujäägi katmiseks on selliste taimede kasvatamise  suurendamine, mille toorproteiini sisaldus on suurem. Kõige parimaid tulemusi andvateks meetmeteks on: 1) laiendada liblikõieliste heintaimede kasvupinda ja intensiivistada kõigi heintaimede  viljelemist; 2) kasvatada enam ida-kitsehernest; 3) laiendada kaunviljade kasvupinda; 4) kasvatada rohkem rapsi ja teisi valgurikkaid kultuure. Rohusöödad rahuldavad veiste energia-, proteiini-, vitamiini- ja mineraalainete targe ning  on vajaliku mahukuse ning koredusega. Loomad on oma evolutsiooni käigus kõige paremini kohastunud aastatuhandeid põhisöödaks olnud heintaimede keemilisele koostisele. Oluliseks   tuleks   pidada   ka  heintaimede  viljelemisel   taludes   piiratud   tööjõuressursse   ja liblikõieliste heintaimede  bioloogilist võimet siduda ning akumuleerida  suurtes kogustes lämmastikku.     Samas   on   heintaimedel   võime   sünteesida   mineraalsetest lämmastikuühenditest   valgulisi   ühendeid.     Lähtudes   eeltoodust   peaks   veiste   suvine söötmine   põhinema   karjamaarohul   nii,   et   selle   osatähtsus   piimakarja   ratsioonis   oleks 75...85% ning noorloomadel isegi kuni 100%. ristikurohke põldhein 50% pinnast - lutsernikülvid 20% pinnast - kultuurniit 15...20% pinnast


- kultuurkarjamaa 10...15% pinnast Ida-kitseherne kasvatamine on eriti tõhus paepealsetel ja erodeeritud muldadel, kus teiste valgurikaste söödakultuuride kasvatamine on raskendatud. Ida-kitseherne tähtsus seisneb ka positiivses mõjus mullaviljakusele, mis loob eeldused edaspidiseks teiste söödakultuuride kasvatamisel. Ida-kitsehernele sobib kahekordne niitereziim, kusjuures esimene niide tuleks teha õitsemisfaasis ja teine septembri lõpus. Oma pika kasutuskestuse (10...15 aastat), suhteliselt suure ja stabiilse seemnesaagi ning hea talvekindluse tõttu pälvib ida-kitsehernes suurt tähelepanu valguprobleemi lahendamisel. Kaunviljadega,   eriti   aga   herne   kasvatamisega   on   võimalik   kompenseerida omatoodetud   söödateravilja   valgudefitsiiti.   Ilmekalt   iseloomustab   kaunviljade,   eriti   aga herne kasvupinna plahvatuslikku suurenemist Üheks   võimaluseks   omatoodetud   söödateravilja   valgudefitsiidi   katmiseks   on  suvirapsi seemne   kasvatamine.   Suur   osa   toodetud   suvirapsi   ja   -rüpsiseemnetest   tuleb   kasutada rapsisöödakoogi   valmistamiseks.   Söödakook   sisaldab   25...26%   seeduvat   proteiini. Rapsikoogiga   suurendatakse   odrajahu   väärtust.   Sellist   segajõusööta   antakse   põhiliselt sigadele ja lindudele, harvemini veistele. Koristada tuleb suviraps kohe õitsemise algul, hiljem varred puituvad. Heintaimed Heintaimede kasvatamise eelised on võrreldes teiste kultuuridega järgmised: 1. Saagid on aastate lõikes stabiilsemad. 2. Sõltuvad vähem ilmastikust. 3. Võimaldavad vähendada inimtöö- ja energiakulutusi toodanguühikule. 4. Saaki saab kasutada maikuu algusest kuni hilissügiseni pea-aegu kadudeta. 5. Väärindavad kõige paremini mineraalväetisi.


6. Rohusöödad on mäletsejatele bioloogiliselt täisväärtuslikuks söödaks. Heintaimede   kasvuks   sobivad   niiskemad   mullad.   Tavaliselt   rajatakse   rohumaad piiratud   kasutusega   aladele.   Viimased   on   sellised   kohad   mis   on   kartuli   ja   teravilja kasvatamiseks   vähesobivad.   Rohumaaks   sobivad   üldjuhul   kõik   mineraalmullad   välja arvatud liivad ja kruusad. Karjamaad Piimakarjale võib karjamaa rajada kõikidele muldadele, mis sobivad heintaimede kasvatamiseks . Siiski peaks jälgima, et võimaluse piires oleks need paremad pinnad, sest lüpsilehmade toodang sõltub karjamaast. Noorloomadele võib rajada rohumaa ka igasugusele mullale kuid valitakse siiski vähemviljakad alad võrreldes lüpsilehmade karjamaaga. Vasikate   karjamaa   tuleb   rajada   hästi   viljakale   mineraalmullale.   Vasikate karjatamiseks peab rohi olema hästi toitaineterikas ja peeneleheline. Lammaste karjamaa peab paiknema kuivemal kasvukohal. Niisketes kasvukohtades levivad lammaste haigused (maksakaan). Kuivad kasvukohad on tavaliselt vähemviljakad. Mineraalväetiste  kõrge hinna tõttu kasutatakse neid minimaalselt. Fosfor- ja kaaliväetisi võib kasutada iga kolme aasta järel. Karjamaal   tuleks   jälgida,   et   rohi   ei   jõuaks   oma   arengus   õitsemiseni.   Kõigi elusolendite esmane ülesanne on kindlustada antud liigi kiire paljunemine. Juhul kui me laseme   karjamaarohul   minna   õitsema,   siis   on   taimed   selleks   suveks   oma   põhiülesande täitnud - nad on andnud seemne. Karjamaadel   hinnatakse   heintaimede   vastupidavust   karjatamisele   ja   suurt   ädalasaaki. Liblikõielistest   sobivad   karjamaale   valge   ristik,   harilik   nõiahammas,   juurevõrseline hübriidlutsern   ja   sirplutsern.   Tüüpilised   karjamaa   taimed   on   aasnurmikas,   võsundiline punane   aruhein,   karjamaa   raihein   ja   aasrebasesaba.   Lisaks   neile   liikidele,   vastavalt vajadusele,   võetakse   karjamaa   seemnesegusse   harilikku   aruheina,   keraheina   ja   timutit. Karjamaale   ei   sobi   kindlasti   päideroog,   ohtetu   luste   ja   liblikõielistest   harilik   ja niidutüübilised hübriidlutsernid.


   Kombineeritud kasutuslaadiga rohumaadel kasvatatavad liigid peavad olema vastupidavad nii karjatamisele kui ka niitelisele kasutamisele. Sellised heintaimeliigid on kerahein, aas- rebasesaba, aasnurmikas, harilik aruhein ja timut. Veised Kogu   söödavajadust   ei   rahuldata   siiski   ainult   karjamaarohuga.   Osa   loomade söödatarbest  kaetakse (olenemata teravilja kõrgest omahinnast) jahuga. Suvisel perioodil, kui loomad saavad karjamaalt piisavas koguses toorproteiini, võib lehmadel tulla puudus energiast. Seetõttu sobib väga hästi kasutada suveperioodil omatoodetud odrajahu. Jõusööta tuleb anda lehmadele diferentseeritult : suve esimesel poolel vähem ja sügise poole rohkem. Keskmisena antakse lehmale vähemalt 200 g jahu ühe kilogrammi piima kohta.  1. Piimakarja karjatamine. Lehm sööb päevas 30...100 kg rohtu. Normaalselt kulub lehma kohta keskmisena 60...70 kg rohtu päevas.  Suurte karjagruppide korral piimatoodang langeb. Ühismajandites võib olla karjagrupi suuruseks 200...250 lehma. Seda on natuke palju ja toodang langeb, sest lehmad segavad üksteist. Sobivaks võib lugeda 150...200 lehma ühes grupis. Koplite arv sõltub taimedele vajalikust puhkeajast ja karjatamiskestusest koplis. 2-päevasel karjatamisel on vaja 15...18 koplit, 1-päevasel aga 28...32. Vaheaeg on seega keskmisena 30 päeva. Kopli suurus määratakse kindlaks karjagrupi suvise söödavajadusega ja karjamaa saagikusega. Noorkarja karjatamine  erineb lüpsilehmade karjatamisest. Vastava söötmistüübi väljakujundamine algab varakult. Kasutades üht või teist söötmistüüpi kujuneb noorloomal sellele   vastavalt   ka   seedesüsteem.   Noorkarja   hulka   loetakse   veiseid   6...8   elukuust   kuni lüpsma tulekuni. Neid söödetakse suvel täielikult karjamaarohuga. Selle tulemusena areneb välja   vastav   seedesüsteem,   mis   on   edaspidi   (lüpsilehmana)   võimeline   mahutama   ja kasutama suurtes kogustes rohusööta. Mullikad kasutavad päevas 25...40 kg rohtu, s.o. 5...7 sü päevas.                Noorkarja   nõuded   on   väiksemad   kui   lüpsilehmadel.   Üheks   võimaluseks   on järelkarjatamine piimakarja koplites. Noorkarja ja lüpsikarja vahele peaks jääma 1...2 koplit selleks, et nad üksteist ei häiriks. Koos lehmadega karjatamisel (taludes) võivad nad oma noore ja elava iseloomu tõttu häirida lüpsilehmade söömist ja seetõttu mõjuda negatiivselt


piimatoodangule. Pullvasikaid enamasti ei karjatata. Karjatada võib ehk nuuma esimesel poolel. Grupi suurus 30...50 looma. Vasikate   karjatamine.   Rohi   peab   olema   hästi   noor,   pehme   ja   mahlane.   Rohu osatähtsus   söödaratsioonis   sõltub   vasika   vanusest.   Ühele   1...6   -   kuusele   vasikale   kulub 300...400 sü rohusööta suvel.  Vasikakoplid tuleb rajada lauda lähedale. Ühes koplis 3...5 päeva. Nooremates rühmades võib olla kuni 30...50 vasikat, vanemates isegi 100 looma.   Lammaste   karjatamine.  Karjamaad   peavad   olema   kuivad,   märjal   lambad haigestuvad.   Lambakarjamaadeks   sobivad   vähemviljakad   kuivad   alad.   Kasutatakse looduslikke rohumaid. Lammaste karjatusperiood on 180...190 päeva. Ühele lambale umbes 300 sü haljassööta. Ühes koplis 3...5 päeva. grupi suurus on piiramatu.    Hobuste   karjatamine  võib   toimuda   kas   veiste   koplites   või   eraldi   rajatud hobusekoplites. Hobused võivad olla ühes koplis 4...6 päeva. Karjatamise periood on 150 päeva. Hobused vajavad 1200...1500 sü haljassööta. 1 ha kohta saab pidada 2...3 hobust. Tööhobustele on vaja 40...50% rohkem karjamaad. Liiga noort rohtu hobustega ei karjatata, sest selles on vähe süsivesikuid. Sigade   karjatamine.  Noorsigadel   võib   olla   20...40%   suvisest   söödast   rohusööt. Sead   söövad   hästi   noort,   mahlakat   ja   pehmet   rohtu.   Karjamaa   peab   olema   lauda   või suvelaagri juures.   Emis sööb suve jooksul 1,5 tonni rohtu; Karjatatakse 2 korda päevas, korraga vaid 2...3 tundi. Lindude   karjatamine.  Haned   on   suured   rohusööjad   linnud.   Neil   on   kuni   80% suvisest  söödast  võimalik  katta   rohusöödaga.  Sobivad  liigid  karjamaale   on valge   ristik, punane ristik, karjamaa raihein, kastehein ja punane aruhein. Väärtusliku rohu saamiseks, mida linnud vajavad tuleb karjamaa rajada viljakale mullale. Ühele hanele on vaja 0,3...0,4 tonni rohtu. Ühes koplis on linnud 1...2 päeva ja suve jooksul 7...8 korda. Karjamaal on vaja teha järelniitmine ja äestamine. Joogivesi peab olema alati käepärast. Umbrohud Umbrohtudeks peetakse mittekülvatud taimi, mis on:  1) loomade tervist või toodangut kahjustavad;  2) halva söödavusega; 


3) madalasaagilised ja suurte saagikadudega; 4) takistavad kultuurliikide kasvu. Umbrohtudeks peetakse  ka neid kõrrelisi  ja liblikõielisi  taimi,  millised  on halva söödavusega ja loomadele kahjulikud (sinihelmikas, luht-kastevars, jusshein jt.).  HEIN  LOOMASÖÖDANA Heina nii botaaniline koosseis kui ka keemiline koostis sõltub rohumaa tüübist. Meil tehakse põld- ja niiduheina, loodusliku heina osatähtsus on väike. Heina söödetakse veistele, hobustele ja lammastele.. Tänapäeval heina nii palju ei anta,   sest   põhisöödana   kasutatakse   silo   ja   kuivsilo.   Hobustele   antakse   heina   6...10   kg, lehmadele   3...6   kg   päevas.   Praktikas   on   juurdunud   tavaks,   et   lisaks   silosöötadele   peab lehma kohta olema üks tonn heina. Heina niitmise ajast sõltuvad nii saak kui ka selle kvaliteet.  Maksimaalne heinasaak saadakse taimiku õitsemisel. Heina koristusaeg võib kõikuda taimede loomise lõpust kuni õitsemiseni. Hilisemal niitmisel seedumatu kiu osa suureneb ja taimed puituvad. Alati ei saa koristada   optimaalsel   ajal,   seetõttu   on   püstitatud   koristusaja   piirväärtused.   Kõrrelistel heintaimedel   loomisest   täisõitsemiseni   ja   liblikõielistel   õienuppude   tekkest   kuni täisõitsemiseni. Loomise lõpuks peaks olema koristatud kerahein, ohtetu püsikluste, kõrge raikaerik   ja   päideroog.   Õitsemise   lõpuni   võib   oodata   aas-rebasesaba   rohu   rohustu niitmisega. Ülejäänud kõrrelised heintaimed jäävad oma koristusküpsuselt neide taimede valmimise vahepealsele ajale. Õitsemine kestab 8...15 päeva. Looduslik hein niidetakse 4...5 cm ja kultuurniidu ning põldheina rohi 5...6 cm kõrguselt. Heina kuivatamisel on väga oluline võimalikult kiiresti viia rohu niiskuse sisaldus 18...19%- ni. Kuivatusprotsessis võivad olla väga suured kaod. Kuni pool rohu toitainetest võib minna kaduma.  Silo


Silo söövad hästi kõik mäletsejalised, ta parandab isu, soodustab seedeprotsesse ja rahuldab loomade vitamiini- ja mineraalainete vajaduse. Silo söödaväärtus ei jää palju maha haljassööda väärtusest, kuigi sileerimisel esinevad vältimatud kaod minimaalselt 10% piires. Hingamise ja käärimise protsessides kasutatakse ära 60...90% suhkruid ja 50% valke.  Veiste   söödaratsioonis   võib   katta   kuni   40...45%   toitainete   vajadusest   kvaliteetse siloga.   Lehmadele   tuleb   talveks   varuda   9...12   tonni   head   konservsilo,   mida   võib   anda päevas 35...40 kg. Silo kvaliteet peab vastama kindlatele kriteeriumitele. Eesti tingimustele vastavad hindamiskriteeriumid on välja töötatud H. Olderi, R.-J. Sarandi, O. Kärti ja R. Viiralti poolt 1996.a. novembris. Kuivsilo. Kuivsiloks nimetatakse anaeroobsetes tingimustes konserveeritud rohusööta kuivaine sisaldusega 40...60%. Kuivsilo kvaliteeti kujundavad tegurid: 1) Kõige olulisem on lähtematerjali kuivaine sisaldus, mis suunab mikrobioloogilisi protsesse. Parim on 40...50% kuivainet.  2) Heintaimede kvaliteet. Kui materjal juba põllul rikneb, siis ei saa kvaliteetset kuivsilo. 3)   Puudulik   tihendamine,   eriti   kuivema   materjali   korral   ja   pikemat   massi   kasutades   ei võimalda   õhku   eemaldada.   Kui   õhku   on   palju,   siis   silo   kuumeneb   ja   toitainete   kaod suurenevad. Teraviljad   Loomasöödana võib kasutada teravilja kogu maapealset osa. Tähtsaim on siiski kontsentreeritud sööda põhiosa moodustav tera. Teraviljasaaduste kasutamine lautades on kergesti mehhaniseeritav. Jõusöödatööstus on Eestis tehnilis-tehnoloogiliselt mahajäänud ja ei   vasta   alati   eurostandarditele.   Seoses   aga   loomakasvatuse   järjest   suurema mehhaniseeritusega   suureneb   ka   teravilja   osakaal   söödaratsioonis.   Samas   ka   loomade tootmistaseme   tõusuga   suureneb   vajadus   kontsentreeritud   sööda   järele.  Eestis   on enamlevinud teraviljaks oder.   Maailmas on kõige laiema külvipinnaga nisu, riis, mais ja alles neljandal kohal on oder. Suviteraviljad


Suviteraviljad   on   üheaastased   kõrrelised   kultuurtaimed,   mille   küpseid   teri kasutatakse   kas   inimtoiduks,   loomasöödaks   või   tehniliseks   otstarbeks.   Meie   vabariigis kasvatatavad suviteraviljad on: oder, nisu, kaer. Lisaks neile kuuluvad suviviljade hulka ka riis, mais, hirss ja sorgo. Suviviljadel on teatavad eelised võrreldes taliviljadega: 1.   Suviviljade   saak   on   stabiilsem,   sest   kasvuperioodil   puudub   ebasoodne talvitusperiood. 2. Sortide mitmekesisus võimaldab suviteravilju kasvatada mitmesuguse viljakusega muldadel ja moodustada optimaalne koristuskonveier. 3. Lühema kasvuaja tõttu on lihtsam teha umbrohutõrjet. Suviteraviljadel on ka rida puudusi: 1. Tänu lühikesele kasvuajale kasutavad nad halvemini talviseid veevarusid ja mulla toitaineid. 2. Kevadisel külviajal tööd kuhjuvad ja on väga pingelised. Oder. Kasutamine on küllaltki mitmekülgne: söödaks, toiduks ja tööstustooraineks. Söödana sobib oder eelkõige nuum- ja veoloomadele. Sigade nuumamisel soodustab oder kvaliteetse liha moodustumist. Oder sobib energiarikkaks lisasöödaks lüpsilehmadele just karjatamisperioodil   selleks,   et   tasakaalustada   proteiinirikast   söödaratsiooni.   Odrapõhku sö10detakse lihaveistele talvisel söödaperioodil koos kvaliteetse proteiinirikka siloga. Suviteraviljadest   on   oder   üks   lühema   kasvuperioodiga   liik.   Varajased   sordid valmivad Eesti tingimustes 70 päevaga, enamus aga 90...110 päevaga. Kaer.  Põhiliselt on kaer loomasööt. Eestis on kasvatatud kaera ka inimtoiduks kuid antud momendil tuuakse kogu toiduainete tööstusele vajaminev kera sisse teistest riikidest. Seega on kaer arvestatav kui energiarikas loomasööt. Võrreldes teiste teraviljadega on kaera terad rasvarikkamad ja tema proteiin veiste poolt paremini omastatav kui odra või maisi terades olev proteiin. Kaer on parema aminohappelise koostisega ja loomadele maitsvam kui   oder.   Puuduseks   on   terade   suurem   kiu   sisaldus.   Kaer   on   pikapäeva   taim.


Koristusküpsuseni kulub tal 85...100 päeva. Jaheda suve ja tugeva lämmastiku foonil kaera kasvuperiood pikeneb. Suvinisu.  Tema   kasvatamine   on   kõige   parem   stepi   tingimustes.   Kasvatamiseks sobivad piirkonnad, mis on soojad ja päikesepaistelised. Nisu   külvipind   moodustab   maailmas   teraviljade   külvipinnast   peaaegu   ühe kolmandiku. Ta on pikapäeva taim ning kasvuaeg Eesti tingimustes 90...110 päeva. Külvi agrotehnilised nõuded: 1. Korralikult ettevalmistatud seeme. 2. Külv peab toimuma õigeaegselt. 3. Väljakülv peab olema ühtlase külvisenormiga. 4. Ühtlane külvisügavus. 5. Külviread sirgjoonelised ja ühesuguste vahedega. 6. Ei tohi esineda vahelejätmisi ega ülekülve. 7. Põld peab olema ühtlaselt tasane, kivid koristatud. Külvisenorm kaaluliselt: oder 200...280 kg/ha    kaer 190...250 kg/ha      suvinisu 220...280 kg/ha. Taliteraviljad Talirukis. Rukis on tähtis leivavili põhjapoolsetes piirkondades. Rukkikliid on hea loomasööt. Põhku kasutatakse loomadele allapanuks ja kartuli- või juurviljakuhjade katmiseks. Rukis on soojuse suhtes vähenõudlik. Rukis on kõige külmakindlam teravili, taludes 25...35o külma. Temperatuuri vaheldumine talvel on taimedele ohtlik.  Vegetatsiooni pikkus kõigub rukkil 270...360 päeva vahel. Vegetatsiooni pikkus kõigub rukkil 270...360 päeva vahel. Toitainete vajadus suur.  Talinisu.  Talinisu on hea saagikusega ja kõrge kvaliteediga teravili. Suurem osa saagist läheb inimtoiduks.  Talinisu on niiskuse, mullastiku, toitainete ja eelviljade suhtes nõudlikum kui rukis. 


Kartul Kartuli tähtsus on suur ja kasutamine mitmekülgne: toiduks, söödaks ja tööstuse tooraineks.   Tal   on   suur   tärklisesisaldus,   rohkesti   vitamiine,   mineraal-   ja   teisi   inimese organismile vajalikke aineid. Eriti tähtis on C vitamiin inimeste talvises toidus.  Tööstuse toorainena   sobib   kartul   tärklise-,   piirituse-   ja   siirupitööstusesse.     Söödana   võib   kartul asendada   juurvilju.   Loomasö10daks   kasutatakse   kartulitööstuse   jääke.   Loomade söödaratsioonis   sobib   ta   väga   hästi   nuumloomadele,   nii   veistele,   sigadele   kui   ka kodulindudele. Kartuli kodumaa on Lõuna-Ameerika. Ameerikas on üle 200 kartuli liigi. Toiduna   kasutatakse   10   liiki.   Põhilisena   on  Solanum   tuberosum.   Esimesena   kirjeldasid eurooplastest kartulit hispaanlased 1530.a. Kartul vajab kasvuks mõõdukalt sooja, niisket ja hästi   õhustatud   mulda.   Ebasoodne   kartuli   kasvuks   on   liiga   kuiv   ja   väga   märg   muld. Idanemiseks on minimaalne temperatuur 6...7o C.  Toitainete vajadus on kartulil suur. Ta on hea väetiste kasutaja. Kartulile antakse nii orgaanilist kui ka mineraalväetist. Orgaanilised väetised,   lisaks   toitainetele,   parandavad   mulla   füüsikalisi   omadusi   ja   niiskusreziimi. Orgaanilised väetised antakse rasketel muldadel sügisel.  Söödajuurviljad Juurvili on talvine mahlakas sööt, mis sisaldab 75...90% vett. Eestis on aegade jooksul  kasvatatud 6 erinevat juurvilja: söödapeet, poolsuhkrupeet, suhkrupeet, söödakaalikas,  naeris ja porgand. Juurviljad annavad suure saagi, reageerides hästi mullaviljakusele. Suhkrupeeti  kasutatakse tööstuse toorainena.  Söödaporgand  on oluline karotiinirikas ja seega oluline vitamiiniallikas. Juurvilja söödetakse kõikidele loomadele. Lehmadele võib maksimaalselt anda 50...60 kg päevas. Suured juurviljakogused võivad lehmadel põhjustada kõhulahtisust ja vähendada piimarasva   sisaldust.   Sigadele   sobivad   juurviljad   vähem   kui   lehmadele.   Mäletsejalistel soodustab   juurviljades   leiduv   suhkur   vatsakäärimist.   Nuumloomadele   (sigadele)   sobib rohkem kartul, sest ta on energiarikkam. Söödapeet


Peedid kuuluvad maltsaliste sugukonda. Kõik meil juurviljadena kasvatatavad peedid  moodustavad esimesel kasvuaastal lihaka juurika ja leheroseti.. Peedi kasvuaeg on esimesel  aastal 150...160 päeva. Teisel aastal kulub istikute istutamisest viljade valmimiseni  110...130 päeva. Kasvutingimuste suhtes on peet nõudlik. Eelistab kergemaid muldi.  Sö10dapeet   sobib   söötmiseks   kõikidele   loomadele.   Peamiselt   söödetakse   peediga   siiski lüpsilehmi,   50...60   kg   päevas.   Nii   suure   koguse   puhul   peab   söödaratsioonis   olema küllaldaselt koresööta. Tavaliselt antakse lehmale 1 kg juurvilja 1 kg piima kohta. Söödakaalikas ja naeris Enne silosöötade levikut kasutati Euroopas lehmade talviseks mahlakaks söödaks söödapeedi kõrval rohkesti söödakaalikat ja -naerist. Kaalikas ja naeris kuuluvad ristõieliste sugukonda.   Nad   on   kaheaastased   risttolmlejad   taimed.     Kasvuaeg   esimesel   aastal   on kaalikal 120...150 ja naeril 80...110 päeva. Teisel aastal kulub seemnete saamiseni vastavalt 110...120 ja 85...90 päeva. Kaalika veevajadus on suurem kui peedil. Kuivas kasvukohas kasvab halvasti. Raps Raps on botaaniliselt kaalika teisend. Meil on olemas kaks rapsi vormi: suviraps ja taliraps.  Suvirapsi kasvatamisel tuleb valida sobiv kasvukoht, sest ta on niiskusenõudlik taim.     Suviraps   on   talirapsist   kuivainerikkam.   Alates   õitsemisest   väheneb   haljasmassi toorproteiinisisaldus kiiresti. Taliaps annab rohkem haljasmassi kui suviraps. Söödakapsas Söödakapsas on kasutusel põhiliselt siirdesöödana. Oma suure proteiinisisalduse ja  kõrge saagikusega sobib ta lisaks haljassöödana kasutamisele üleminekuperioodil ka  silokultuuriks.  Söödakapsas on lisaks kõrgele seeduvale proteiinile, mineraalainetele ja 


vitamiinidele suhkruid (5,9...7,9%), mis soodustavad haljasmassi sileerimist. Kasvuaeg  esimesel aastal on 140...160 päeva ja teisel 120...130 päeva.  Söödakapsas on heaks  eelviljaks teistele kultuuridele. Tema alt vabanev pind on umbrohuvaba.


13


14