Mullad moodustuvad väga erinevatel kivimitel. Eestis on nendeks peamiselt jääaegsed ja pärast jääaegsed settekivimid. Olulisteks muldi kujundavateks faktoriteks on rohelised taimed, mikroorganismid ja mõned teised elusorganismid. Mulla kõige iseloomulikemaks tunnuseks on tema viljakus. Mulla viljakuse all mõistetakse tema võimet varustada kasvavaid taimi toiteelementidega, veega ning taimejuuri hapnikuga. Mõnikord võib olla muld ühele taimele viljakas, teisele mitte. Mikroorganismidel on tähtis osa mulla viljakuse määramisel, eriti oluliseks tuleb pidada mügarbaktereid. Muld on taimedele kinnitumise keskkonnaks. Muldadele avaldab suurt mõju inimtegevus. Muld on põllumajanduses põhilisi ja asendamatuid tootmisvahendeid. Mulla kui tootmisvahendi väärtus oleneb tema viljakusest, see ei ole püsiv väärtus, see muutub pidevalt. Mulla viljakus võib muutuda arenemise kui ka inimtegevuse tagajärjel
parandatakse mulla bioloogilisi omadusi. Päritolus ja tekkelaadid- jaotatakse Looduslikud- turvas.lubisetted, paekivi jahu, toorfosfaat. kunstlikud- looduslike ainete tehnilise ja keemilise töötlemise tulemusena, fosforväetised sünteetilised mitmeid lähtematerjale kasutades- lämmastikväetis toimekiirusealusel- kiirelt ja aeglaselt kiired- kergesti lahustuvad lahused aeglased- hakkavad mõjuma teatud aja möödudes Taim muld väetis Väetamisviisid: hajusalt, paiklikult, reaskünnis, Põhitoitained- N- 0,1-0,3% ; rohkem karbonaatsetes muldades esineb orgaaniliste ühenditena, väetis, bakterid, liblikõielistel taimedel elavab mügarbakterid. Fosfor- 0,1-0,2%- 1/3 orgaanilistes ühendites, Kaalium- 1,3- 3,5%- Orgaanilised väetised- loomse või taimse päritoluga ained, sisaldab põhitoite aineid- NPK- mikroelemendid. Mikroorganismid, NT: Sõnnik, virts, läga, turvas, kompostid, liha ja
Rohumaataimi kasut Erineva otstarbega 2) Alusheinad- Taimede kõrgus on 0,6-0,8 meetrit. Lehemass on alumises kolmandikus. Alus- murudes, puhkemaastikutel turismitaludes. Kchvematel. piiratud kasutussobivusega muldadel, annavad heinade taimikul domineerivad lehed. rohumaad suurema saagi ja aastali tunduvalt stabiilsema saagi kui teised kultuurid. Väga oluline osa on N: valge ristik, karjamaa raihein, aas- nurmikas rohumaadel vee-, tuule-, ja tehnogeense erosiooni tõkestamisel. Püsirohumaal on aastaringselt olemas 10) Looduslike ja kultuurrohumaade majanduslik iseloomustus, rohukarjamaade tüübid ja nende tiheda |uurestikuga väetisameid neelav taimkate. Tihe rohumaa taimik takistab kallakulistel aladel erinevused, rohumaakülvikorra põhimõte
haritavad. Liivsavi ja saviliiv mullad on keskmise raskusega e. parasmullad. Savimullad on rasked ja niisked ning raskesti haritavad. Liivmuldadel moodustuvad mullaharimisega ümarad või pähkeljaid struktuurid. Keskmise raskusega muldadel tekivad rombjad või selinderjad struktuurid. Rasketel muldadel plaatjad struktuurid, kus vesi ja õhk halvasti liiguvad. Muldadekeemiline koostis sõltub muldade lähtekivimist, mille peal või millest muld tekkis. Eesti mullad on tekkinud vanaaegkonda jäävatest settekivimitest, need on lubjakivi, dolomiit, mergel savid ja liivakivid. Lubjakivi, dolomiit, ja mergel sisaldava kaltsiumi. Liiv ja liivakivi ( lõuna Eesti) sisaldavad räni. Devoniajastu Kesk- Eesti savi (deluur) sisaldab Al, Fe, räni ja kaaliumi. Mulla keemiline koostis oleneb kihtidest. 3) Mullatekke elementaarprotsessid Mulla tekkes eristatakse 7 olulist protsessi :
Eriloomaliikide karjatamine Lüpsilehmad 1. Lehm sööb päevas kuni 100kg rohtu 2. Karjamaa vajadus: madalasaagilisus0,5-0.6ha,Kõrgesaagilisus0,3-0.5ha 3. Karjagrupi suurus 200-250 lehma,Sobivaiks 150-200lehma 4. Koplite arv : kahepäevased:15-18koplit , ühepäevased:28-32 koplit 5. Karjatamise vaheaeg - 30päeva 6. Loomad söövad 10h , mäletsevad 6h 7. Heal karjamaal saab 15-16kg piima rohu arvelt 8. Loomad joovad päevas 60-80l vett Noorkarja karjatamine 1. 6-8kuust-lehmani on noorkari, kuni 6 kuu on vasikas 2
madalkünniadraga kevadel. Seejärel külvatakse vili maapinda. Selle mullaharimise viisil pole mõtet teha kultiveerimist. Künni asendamise eelised kobestamisega on kütuse- ja ajakulu vähenemine. Aja ja kütuse rahaline kokkuhoid sõ ltub sellest, kui kiiresti ning kui laialt tööd tehakse. Mulla tihenemine sõltub ratta asukohast künnil. Mulla tihedust suurendavad nii liigniiske kui ka väga kuiva mulla harimine. Künnivaos sõitmine eeldab kitsamat rehvi. Lisaks, mida kuivem on muld, seda väiksem on selle tihenemine. Kui traktori rehvirõhk on vale, siis muld tiheneb tugevasti, künniga kobestatakse ning halveneb mulla struktuur. Lisaks tiheneb künnikihi alus. Mulla kapillaarid on peenikesed torud, mis viivad vihma vee maa sisse, et see vagudesse ei koguks. Kui on päikseline ilm, siis läbi nende hakkab põhjavesi välja aurama niisutades maapinda ühtlaselt. Talivili reageerib taime/vilja vigastamisele ülihästi.
Kõik käisid ühes nii lehmad, hobused ja härjad ( Loorits 2001) 2.Karjatamisviisid Meie looduslike rohumaade taimekooslused on kujunenud pika aja jooksul inimese majandusliku tegevuse tulemusena metsaraie ja sellele järgnenud niitmise ning karjatamise tagajärjel. Paljude sajandite jooksul on karja söödavajadusi katnud suvel karjamaarohi, talvel hein, iga- aastane ühekordne käsitsi niitmine mõjutas looduskeskkonda vähe. Rohumaa taimekoosluste kujunemist mõjutab tugevasti kasutusviis. Ühesuguse mullastiku ja veereziimi 5 tingimustes põhjustab tugev karjatamine eri rohukamara moodustumist, võrreldes ainult niitelise kasutamisega. (Krall jt 1980). Karjatamise viisist sõltub söödud rohu kogus, rohu söödavus(%) ja loomade toodanguvõime ning karjamaa kestus
Lehmad on karjatamise suhte väga nõudlikud. Kõige sobivamad on lehmadele kõrreliste alusheinte ja liblikõieliste rohked ning kõrreliste pealisheinte rikkad rohukamarad. Piimalehmade karjamaad peavad paiknema parasniisketel muldadel, võimalikult lauda ligidal. Liiga pikka tee karjamaale (> 2km) ja tagasi lauta põhjustab piimatoodangu languse kuni 20% ööpäevas. Sõltuvalt piimatoodangust vajavad lehmad karjamaarohtu ööpäevas 60-80 kg. Täiskasvanud lehma kohta arvestatakse karjamaa pinda keskmiselt 0,5 ha., niisutamise korral 0,3 ha. Lehmade koplid peaksid olema võimalikult ruudu- või ristküliku kujulised. Teravnurksete koplite korral tallavad loomad liigselt rohtu ja sõtkuvad kamara puruks.kahte karjarühma või erinevat veisetõugu ei ole soovitatav karjatada kõrvuti olevates koplites. Ööpäevaringset reziimi võib rakendada siis, kui ööpäeva kaskmine õhutemperatuur on üle 10 C alates mai kolmandast dekaadist kuni septembri teise dekaadini
Lambakasvatuse alused Koostaja: dots. Peep Piirsalu Sheep Production 1 Sisukord 1. Lambakasvatus Eestis ja lambatõud 1.1. Lammaste arvukus, lambakasvatussaaduste tootmine, lambafarmide suurus Eestis 1.2. Lambakasvatuse perspektiivid 1.3. Eestis aretatavad lambatõud, nende jõudlusnäitajad 1.3.1. Eesti tumedapealise ja eesti valgepealise lambatõu väljakujundamise ajalugu. 1.3.2. Eesti maalammas 1.3.3. Eesti tumedapealine lambatõug 1.3.4. Eesti valgepealine lambatõug 1.3.5. Teised Eestis aretatavad lambatõud. 1.3.5.1. Tumedapealised lihalambatõud 1.3.5.2. Valgepealised lihalambatõud 1.4. Lambatõugude klassifikatsioonid 1.4.1. Zooloogiline klassifikatsioon 1.4.2. Klassifikatsioon pea värvuse järgi 1.4.3. Klassifikatsioon aretuspiirkonna järgi 1.4.4. Klassifikatsioon tõugude kasutuse järgi: 1.4.5. Lambatõugude klassifikatsioon tüübi järgi (Horlacher, 1927) 2. Lammaste jõudlus 2.1. Lihajõudlus 2.1.1. Lammaste lihajõudluse hind
metsiku floora hulgast 2. sekundaarsed ehk teisesed kultuurtaimed (rukis, kaer, tatar) levisid esialgu umbrohtudena 3. uuskultuuride rühm valitakse looduslike liikide hulgast ja mõned aretatakse kunstlikult- triticale (nisu ja rukki hübriid) 4. Kultuurtaimed, mis on minetanud oma majandusliku tähtsuse (sosnovski karuputk, kautsukitaim koksagõss, põhja-kanep, liivakaer 3. Taimede kasvu- ja arengutegurid- valgus, soojus, vesi, õhk, muld ja keskkonna reaktsioon Soojus Taimede kasvuks ja arenguks on vaja piisavalt soojust. Idanemiseks vajatav soojus sõltub taime liigist madalamaid temperatuure armastavad liigid idanevad hästi 13-18°C juures, soojalembesed taimed idanevad paremini18-24°C juures. Taimede aktiivne kasv toimub põhiliselt temperatuuril 0-45°C. Intensiivseim taimede kasv toimub temperatuuril 15-25°C. Soojanõudlus erinevates kasvufaasides pole ühesugune. Kõige paremini kasvavad
Talvist poegimist on traditsiooniliselt Eestis kasutatud. Kevadine poegimine toimub soojematel kevadkuudel- märtsis, aprillis. Kindlasti sobib kevadine poegimine sellistesse lambafarmidesse, kus lambaid peetakse külmlautades, kergehitistes või ka aastaringselt väljaspidamisel. Kevadise poegimise eeliseks on see, et sel juhul kulub vähem talviseid söötasid, eelkõige jõusöötasid, aga ka heina ja silosöötmisel silo, sest uttede ja tallede laudaspidamise periood on lühem. Juba maikuust saab uted koos talledega saata karjamaadele, kus nad saavad ise süüa värsket, kõrge proteiini sisaldusega karjamaarohtu. Talvise poegimise eeliseks on see, et noorlooma saavad varem realiseerimisküpseteks ja eriti oluline on see tõuloomade müügi puhul, sest sageli soovitakse tõuloomi osta juba augustist alates. Talvise poegimise eelduseks on aga soojustatud lautade olemasolu
1. Karjatamisviisid Karjatamisviisid võib tinglikult jagada süsteemituks e vabakarjatamiseks ja süsteemseks e rotatsiooniliseks karjatamiseks. Esimene viis on laialt kasutusel näiteks Inglismaal, põhiliselt poollooduslikel rohumaadel. Seevastu rotatsiooniline karjatamine on levinud väga paljudes riikides ja eeskätt Uus-Meremaal on see enim kasutatud karjatamisviis. Süsteemitu e vabakarjatamineKarjatatav ala on piiratud püsitaraga, kus loomad saavad valida karjamaarohtu üle kogu rohumaa ja neid hoitakse sellel maaalal suhteliselt pikka aega, tihtipeale enamuse aja kogu karjatamise perioodist. Kari lastakse kevadel karjamaale ja erinevate võtetega hoitakse tasakaalus rohu juurdekasv ja tarbimine mäletsejaliste poolt. Vabakarjatamist rakendatakse eelkõige ekstensiivse rohumaakasutuse korral.Vabakarjatamise viis nõuab väikseimaid kulutusi karjatarade, joogikohtade, juurdepääsuteede ja väravate valmistamisel. Hooldustööd on hästi
: Talvekindlus: Hea külma-, jäätumis- ja üleujutuskindlusega. 8-12 aastat. Läbilöövus karjamaasegudes on esimestel Kestvus: aastatel nõrk, soodsates kasvutingimustes võib hiljem valitsevaks kujuneda. Harilik aruhein Harilik aruhein ( Festuca pratensis Huds. ) ,,ARNI" Aretaja Herbert Korjus. Sordilehte kantud 1993. aastal Sorditüüp: Intensiivsort, 70-120 cm kõrgune pealishein Kasutus: Põldhein ja kultuurniidul heina ja silo valmistamiseks, võimaldab kolmekordset niitmist, karjatamisele üsna vastupidav Mullastik: Kaua püsib rohukamaras parasniisketel ja niisketel huumusrikastel mittehappelistel mineraalmuldadel. Keskmiselt ja hästilagunenud turvasmuldadel püsib niitelise kasutamise korral lühemat aega kui timut. Huumusvaestel happelistel muldadel ja kuivadel kasvukohtadel areneb nõrgalt ja langeb kiiresti rohukamarast välja. Vältida põlde, kus pinnavesi püsib pikka aega ja võib tekkida jääkiht
Teises jrk alust niitmist min m olevatelt kult niitudelt. 3 jrk turvasmuldadel paikn kult niidud. 4 võivad jääda looduslikud luhad. Heinategu on ilmselt vanim rohusöötade konserveerimisviis. See põhineb niiskussisalduse vähendamisel alla 17-18%, millega seiskub mikroorganismide ja seente aktiivne elutegevus. Ennesõjaaegsetes taludes olid hein ja põhk veiste põhilised söödad, kuid juba siis tehti taludes algust ka silo valmistamisega, sest silotegemisel saab heintaimi koristada vanemas arengufaasis, toitainetesisaldus on kõrgem ja seeduvus parem. Ka ilmastik mõjutab silo tegemist vähem kui heinategu. Heinateo eelisteks on selle lihtsus, väiksem tehnikavajadus ja veoste kaal, samuti on tagasihoidlikumad nõuded säilituskohtadele ja kasutamisele. Silo ja heina osatähtsuse üle on palju vaieldud, kuid on selge, et heinast ei loobuta kunagi, kuigi selle osatähtsus, võrreldes varasemaga, väheneb.
Kultuurtaimed jaotatakse põlvnemise käigu järgi: 1. Primaarsed ehk otseselt võetud ja valitud looduslikud vormid. Nisu 2. Sekundaarsed, Levisid algul umbrohuna, kuid hiljem hakati kultuurtamedena kasvatama. Rukis Sort- kultuurtaimede kõige madalam süsemaatika üksus. Isetolmlevatel sort on liin, vegetatiivsetel sort on kloon. Risttolmlejatel kitsam või laiem populatsioon. Kasutusviisi järgi põllukultuurid: 1. Toiduks 2. Söödaks 3. Tehniliseks tarbeks I Tera ja kaunviljad: 1. Tavalised teraviljad (taliteraviljad, suviteraviljad) 2. Mujal maailmas: Riis, hirss, sorgo, mais 3. Mittekõrrelised teraviljad: tatar 4. Kaunviljad (hernes, uba, lääts II Mugul ja juurviljad, kõrvitsalised 1. Kartul, maapirn, naeris, porgan III Põldheinad 1. Üheaastane raihein, Mitmeaastased kõrrelised timut, Mitmeaastased liblikõielised lutsernid IV Õli- ja eeterõlikultuurid 1. Sinep, raps, piparmünt, roos V Kiukultuurid 1
Tavapärane mullaharimine (sügavkünd) 1. Kõrrekoorimine 2. Sügiskünd 3. Libistamine 4. Kultiveerimine 5. Külv Minimeeritud mullaharimine(madalkünd) 1. Kõrre koorimine sügisel või künd madalkünniadraga 2. Kõrrekoorimine/randaalimine/künd madalkünniadraga kevadel 3. Külv EI KULTIVEERITA, KUNA PÕLD SILE Väetamine Teraviljade toitumise seisukohalt tähtsad toiteelemendid: Lämmastik N, Fosfor P, Kaalium K TAIMEKAITSE 1. Seemnete puhtimine- kaitseb idandeid, tõusmeid ja noori taimi seemnelt, mullast, taimejäänustelt ja õhust lähtuvate haigustekitajate või kahjurite eest 2. Teravilju kahjustavad olulisemalt tõusmepõletikud, juuremädanikud, nõgihaigused 3. Talivilju lumiseen Umbrohutõrje Kasvuaegselt esimene taimekaitsetöö Herbitsiidid on valiva toimega ja üldhävitava toimega, Glüfosaat, round up Kasvuregulaatorid
Saagiarvestuse meetodid, olenevalt sellest kas arvestuse aluseks on võetud loomakasvatuse- või taimekasvatusetoodang, jaotakse zootehnilisteks ja niitelisteks: - zootehnilised arvestusmeetodid hindavad karjamaasaagina loomade poolt ära söödud ja loomakasvatuse toodanguna (piim, liha, vill, töö) väärindatud rohukogust. -niiteliste arvestusmeetodite aluseks on vahetult enne karjatamist niiteliselt kaalutud rohusaak, millest edasi saame määrata karjamaa kuivainesaagi, keemilise koostise ja energeetilise väärtuse. Karjamaasaagi zootehniline arvestus. Zootehniline meetod käsitleb karjamaarohu saagi määramist arvestusliku ainevahetusenergia (ME) alusel. Karjamaa zootehnilise saagi (produktiivsuse) arvestamiseks registreeritakse loomade karjatamist eraldi arvestatavate karjatamisalade (põllumassiivil erinevalt rajatud ja kasutatud karjamaade alad, kultuurniidu ja põldheina ädalad jm.) järgi. Selleks tuleb iga
vihma eest varjumise võimalus (varjualused, kergehitised, mets, kadastikud, võsa jm) Sügava lume puhul lammaste aastaringsel väljaspidamisel lambad eelistavad viibida söödaplatsi lähedal, seistes sageli samal kohal, kus neid söödetakse. Mahelambakasvatuses peavad lambad laudast pääsema jalustusaladele aastaringselt, kui kliimatingimused seda võimaldavad Silo söötmine väljas (karjamaal). Heina, silo söötmiseks kasutatakse ümarsõimi, mis vähendavad sööda mahatallamist Silo söötmine väljas (karjamaal) Silo söötmine laudas, silorullid tuuakse lauta, kus need ülessulavad, silo laotatakse söödalavale. Ute kohta peab olema tagatud 0,4 m söödafronti Silo söötmine laudas Skandinaavia tüüpi metallsõim, millest saab sööta lammastele kõiki söötasid Skandinaavia tüüpi metallsõim. Täiskasvanud lammaste ja
1. primaarsed ehk esmased kultuurtaimed (nisu, riis, oder, mais, kartul) valis inimene metsiku floora hulgast 2. sekundaarsed ehk teisesed kultuurtaimed (rukis, kaer, tatar) levisid esialgu umbrohtudena 3. uuskultuuride rühm valitakse looduslike liikide hulgast ja mõned aretatakse kunstlikult- triticale (nisu ja rukki hübriid) 4. Kultuurtaimed, mis on minetanud oma majandusliku tähtsuse (sosnovski karuputk) 3. Taimede kasvu- ja arengutegurid- valgus, soojus, vesi, õhk, muld ja keskkonna reaktsioon Valgus Taimekasvuks oluline valguse spekter jaguneb kolmeks osaks: ultraviolet ,infrapunane-, fotosünteetiliselt aktiivne kiirgus(FAR) Infrapunane kiirgus soodustab taimerakkude kasvu ja väljavenimist ning aitab taimel omandada kindalt kuju. Ultraviolettkiirgus mõjutab fotosünteesi vähe, aga väldib taimede väljavenimist FAR:Sinakas valgus on tähtis lehtede kasvuks, punakas spektriosa soodustab taimede õitsemist. Soojus
Sünteesiprotsesse organismis nimetatakse anaboolseteks e. assimilatsiooni protsessideks. Ainete lagunemise ja sünteesiprotsesse kokku nimetatakse ainevahetuseks e. metabolismiks. Toitainete saamist söötadest, ettevalmistamist organismi pääsemiseks ja nende omastamist nimetatakse toitumiseks. SÖÖTADE JA LOOMA KEHA KEEMILINE KOOSTIS Söötade ja looma keha koostises leidub peaaegu kõiki tänapäeval teadaolevaid keemilisi elemente. Ent nendest kuus süsinik, vesinik, hapnik, lämmastik, kaltsium, fosfor moodustavad mitmesuguste ühenditena (valgud, rasvad, süsivesikud jt.) taime- ja loomorganismist põhiosa 98,5 %. Keemilise koostise andmed näitavad, kui palju toitaineid sööt sisaldab. Nende andmete põhjal on võimalik teataval määral otsustada sööda toiteväärtuse üle. Sama skeemi ja metoodika järgi määratakse ka looma keha keemiline koostis. Kõik söödad ja looma keha koosnevad veest ja kuivainest. Kuivaine jääb järele pärast vee
inimese poolt ümber kujundatud looduslikku kooslust, mis sellisena püsib mõõduka inimmõju, eeskätt niitmise ja karjatamise abil. Poolloodusliku kooslusena mõistetakse puisniitu, puiskarjamaad, rannaniitu, lamminiitu, soostunud- ja sooniitu, loopealset, kadastikku, nõmme või aruniitu. Kuni 20. sajandi keskpaigani toodeti taludes põhiline rohusööt poollooduslikelt rohumaadelt. 1939. aasta põllumajandusloenduse andmetel oli kultuurrohumaid vaid 3,4% kogu rohumaa pindalast. Mehaniseeritud tootmisele üleminekuga kaasnes madalama tootlikkusega rohumaade kasutamata jätmine ja seetõttu on viimase poole sajandi jooksul poollooduslike koosluste pindala oluliselt kahanenud. Puisniitude pindala on viimase 70 aasta jooksul vähenenud ligi sada korda, praegu on Eestis niidetavaid puisniite u 1500 ha. Eestis on heas seisukorras loopealseid 9000, hooldatavaid luhtasid u 15000, puiskarjamaid 3000 ha. 2007. aasta põllumajandusstatistika järgi kasvatati
Ainete lagunemise ja sünteesiprotsesse kokku nimetatakse ainevahetuseks e metabolismiks. Toitainete saamist söötadest, ettevalmistamist organismi pääsemiseks ja nende omastamist nimetatakse toitumiseks. Toitumise all mõistetakse seda, mis toimub loomadele antud söödaga loomorganismis. Loomade söötmine on inimese praktiline tegevus, mis on seotud loomade söötmise korraldamisega ja söötade etteandmisega. 2) Söötade ja looma keha keemiline koostis. Süsinik, vesinik, hapnik, lämmastik, kaltsium, fosfor–moodustavad mitmesuguste ühenditena (valgud, rasvad, süsivesikud jt) taime-ja loomorganismist põhiosa. Kõik söödad ja looma keha koosnevad veest ja kuivainest. 4 SÖÖT Vesi Kuivaine Toortuhk
kihiviisiline Harimissügavus 5...7 5...7 7...9 Viimane harimine 5...7 cm sügavuselt KARTULI MAHAPANEKUEELNE MULLAHARIMINE · Kartulipõllu muld peab olema haritud umbrohupuhtaks, peensõmeraliseks ja sügavalt kobedaks, kus on hea aeratsioon, mida kartuli mugulad, juured ja stoolonid vajavad kasvamiseks ja hingamiseks. · Seemnemugulate idanemise ja stoolonide moodustamise ajal vajab kartul kobedat mulda, kuna tärklise suhkrustumine idanemisprotsessis vajab rohkesti hapnikku. · Stoolonid saavad normaalselt areneda üksnes kobedas mullas, sest suuremõõtmeliste rakkude tõttu ei suuda
TERAVILJAD.Kordamine taimekasvatuse üldkursuse eksamiks HMK katteseemnetaimed Klass Üheidulehelised Selts Kõrrelised Sugukond kõrrelised Teraviljad jagatakse kahte rühma nende bioloogiliste, morfoloogiliste ja majanduslike omaduste järgi: soojanõue, niiskus, reageerimine päeva pikkusele, tera pikivao ( keskvao ) esinemine, idujuurte arv, algarenemine, tali- ja suvivormide esinemine. Tüüpilised ehk I rühma teraviljad : Nisu, oder, rukis, kaer Hirsilaadsed ehk II rühma teraviljad : Mais, hirss, sorgo, riis Roheline revolutsioon : Roheline revolutsioon oli 1940ndatest kuni 1970ndate lõpuni arengumaades toimunud põllumajandustoodangu järsk suurenemine. Rohelise revolutsiooni tegi võimalikuks uute ja produktiivsete taimesortide (eeskätt teraviljasortide) kasutuselevõtuga
• 1929. a. Maardus segafosfaat • 1956. a. Maardus pulbriline lihtsuperfosfaat • 1971. a. Maardus granuleeritud lihtsuperfosfaat • 1969. a. Kohtla-Järvel lämmastikväetiste tehas – AS Nitrofert Väetiskoguste väljendamise viisid: • Füüsilistes kogustes – Kg, t, g, Mg • Tingväetisena – Ammooniumsulfaat (20,5% N) – Superfosfaat (18,7% P2O5) – Kaalisool (41,6% K2O) • Toimeainena – Lämmastik – N – Fosfor – P2O5 – Kaalium – K2O • Toiteelemendina NPK Taimede toitumine Taimetoiteelemendid on keemilised elemendid, mis on vajalikud taimede kasvamiseks ja arenemiseks ning milledest ühtegi pole võimalik asendada talle omaste funktsioonide tõttu mõne teise elemendiga. Taimedes on kokku avastatud üle 70 keemilise elemendi. Kõige enam
vajalik utele tagada puhta joogivee saadavus. Kohe peale poegimist ei soovitata sööta teravilja. Imetamisperioodil on uttede piimatoodangu suurendamiseks sobilik kasutada juurviljade söötmist. Talviste söötade kulu aastas: Kui lambad on tiinuse ja imetamise ajal laudas ning neid on kavas sööta heinaga, tuleb varuda orienteeruvalt 400 kg heina, 70 kg teravilja ja 10 kg mineraalsööta ute kohta aastas. Heina-silotüübilise söötmise puhul vajatakse ute kohta aastas 800 kg silo, 100 kg heina, 70 kg jõusööta ja 10 kg mineraalsööta. Lammaste karjatamine Kultuurrohumaade rohi. Utt sööb päevas 7-8 kg karjamaarohtu. Eestis karjatatakse lambaid ligikaudu 160-180 päeva aastas, enamasti kultuurrohumaadel. Lambakarjamaadeks sobivad kõrreliste-liblikõieliste segud. Lammaste karjamaad peavad olema kuivad. Karjatamiskoormus kultuurkarjamaadel 8-10 utte/ha. Ühele utele 0,125 ha karjamaad. Karjatamiskoormus sõltub karjamaade saagikusest. Koplite tarastamine.
tungida läbi elektritara pigem altpoolt roomates kui üle hüpates. Karjatamise korraldamisel peaks teadma, et kits otsib vihma eest varju ja talle ei meeldi märjaks saada. Võrreldes veise ja lambaga võib märjaks saanud kits kiiremini haigestuda, sest kitsel on rasvaladestus minimaalne. Vabapidamisel ja karjatamisel peaks kitsedel olema võimalus vihmaste ilmade korral varjuda avatud varjualustes, kergehitistes, küünides. Talvel on kitsede põhisöödaks hein või silo. Lisaks võib anda ka jõusööta ning kartulit ja juurvilja, rohusöötade vähesuse korral ka põhku. Kits ei ole võimeline seedima taime raku kestaaineid nii hästi kui veis, sest sööt on vatsas lühemat aega. Kuna põhus on raku kestaaine osakaal suur, siis ei sobi põhk kitsedele põhisöödaks. Kitsedele sobib kõige paremini peenekõrreline leherikas hein ja silo. Päevas võiks arvestada heina emaskitsedele 1,5...2 kg.
Mulla veereziimist oleneb otseselt toiteelementide omastamise ulatus. Tähtsat osa etendab ka mullalahuse reaktsioon, enamus meil kasvatavatest kultuuridest eelistab nõrgalt happelist või neutraalset (pH KCl5,6...7.2). taim seab toitelahusele nõude, et too sisaldaks kõiki vajalike toitesooli parajas vahekorras 2. Liikuva lämmastiku allikad ja kao võimalused mullas – lämmastik on ainus toiteelement, mida mulla mineraalosa ei sisalda. mullas oleva lämmastiku kandjaks on mulla orgaaniline aine: huumus, taimejäätmed ja organismid. Taimedele omastavate lämmastikühendite allikaks on: *Org aine lagunemisel vabanevad ammooniumühendid, mis aastas moodustavad 1...2%(30...90kg/ha)lämmastiku üldvarust mullas. *Õhulämmastikku siduvate mikroorganismide kaudu mulda toodud lämmastik
hukkub. Tolmjad osakesed, mis hõljuvad õhus, langevad taime lehtedele. Nad vähendavad valguse intensiivsust, ummistavad õhulõhesid ja vähendavad sellega fotosünteesi ja kasvu. II rühm 1. kasvusubstraadid; Muld on vanim aianduses kasutatav kasvusubstraat, mida tänapäeval kasutatakse vaid paljasjuursete istikute kasvatamisel avamaal. Katmikaianduses reeglina mulda enam ei kasutata. Mulla puudused kasvusubstraadina: 1) muld on raske ja see muudab tema transpordi kalliks, 2) muld on tihe ja eriti potitaimede kasvatamisel jääb taime juurtele vähe õhku, 3) enne katmikalal kasutamist tuleb muld steriliseerida, sest mullas leidub alati patogeene. 4) tänapäeval on raske leida mulda, mis ei sisaldaks herbitsiidide jääke. Orgaanilise päritoluga substraadid Orgaanilise päritoluga kasvusubstraadi komponentidest on tuntuim ja enim kasutatud rabaturvas. Rabaturba eelised mineraalmulla ees: 1) rabaturvas on puhas (ei sisalda patogeene),
mida mulla mineraalosa ei sisalda.. mullas oelva lämmastiku kandjaks on mulla orgaaniline aine: huumus, taimejäätmed ja organismid. Taimedele omastavate lämmastikühendite allikaks on: o Org aine lagunemisel vabanevad ammooniumühendid, mis aastas moodustavad 1...2%(30...90kg/ha)lämmastiku üldvarust mullas o Õhulämmastikku siduvate mikroorganismide kaudu mulda toodud lämmastik. Eristatakse kahte gruppi mikroorganisme: sümbiootilised mikroorganismid, mis seovad suurtes kogustes lämmastikku(50....200kg/ha) ja vabalt elavad bakterid, seened, vetikad jms, mis võivad aastas siduda õhulämmastikku kuni 50 kg/ha o Sademeteveega mulda sattuv nitraatlämmastik(10...15kg/ha) o Org väetistega mulda antud N, ksujuures 1tonni sõnnikuga antakse mulda 5kg/ha N,
Juure muudendid (risoom, sibulad, säilitusjuured jne). Juuremügarad, mükoriisa. Parasiidid, poolparasiidid. Juur on tipmise kasvukuhikuga radiaalsümmeetriline maasisene organ, millel pole kunagi lehti. taime kinnitamine pinnasesse. Ülesanded: # vee ja mineraalainete vastuvõtt ja transport, # mõnede orgaanilisete ainete süntees, # säilitusorgan, paljunemisvahend, hingamisvahend, ronimisvahend. Liigitatakse: pea, külg, lisa- ja idujuur. Idujuur idandil esinev esmane juur, tekib diferentseerumata idukoest. Peajuur juurestiku keskne, idujuurest tekkiv juur, tavaliselt kasvab vertikaalselt maasse. Külgjuur peajuurest lähtuvad harud, tekivad endogeenselt steeli välimisest rakukihist e. peritsüklist. Juurevööndid: Kasvukuhik seal paiknevad poolduvad initsiaalrakud; pealt katab juure kübar, Pikenemis- e. kasvuvööde pooldumised harvemad, toimub rakkude kiire kasv; 2- 5mm., .Eristumisvööde, Differentseerumis- e
TAIMEKASVATUS KORDAMISKÜSIMUSED 1.Kultuurtaimede saagi organid 1.JUUR-peet, kaalikas, naeris, porgand, petersell, redis, mustjuur 2.VARS-kõrrelised ja liblikõielised 3.VÕRSE OSAD Hüpokotüül-peet, kaalikas, naeris Vars-nuikapsas, söödakapsas, kartul, lina, kanep Leht-salat, spinat Lehe osad-seller, tubakas, sibul 4.ÕIED-lillkapsas, brokkolikapsas, humal 5.SEEMNED JA VILJAD-teraviljad, kaunviljad, õlitaimed, viliköögiviljad (hästisäilitatavad võrreldes teiste taime osadega) 2.Teraviljade külvisenormid (kg/ha) ja 1000 seemne mass (g) Külvisenormi all mõistetakse pinnaseühikule külvatavate idanevate seemnete arvu või külvise massi kg/ha. Esimesel juhul näidatakse idanevate seemnete arv 1 m 2 kohta
Juure muudendid (risoom, sibulad, säilitusjuured jne). Juuremügarad, mükoriisa. Parasiidid, poolparasiidid. Juur on tipmise kasvukuhikuga radiaalsümmeetriline maasisene organ, millel pole kunagi lehti. taime kinnitamine pinnasesse. Ülesanded: # vee ja mineraalainete vastuvõtt ja transport, # mõnede orgaanilisete ainete süntees, # säilitusorgan, paljunemisvahend, hingamisvahend, ronimisvahend. Liigitatakse: pea, külg, lisa- ja idujuur. Idujuur idandil esinev esmane juur, tekib diferentseerumata idukoest. Peajuur juurestiku keskne, idujuurest tekkiv juur, tavaliselt kasvab vertikaalselt maasse. Külgjuur peajuurest lähtuvad harud, tekivad endogeenselt steeli välimisest rakukihist e. peritsüklist. Juurevööndid: Kasvukuhik seal paiknevad poolduvad initsiaalrakud; pealt katab juure kübar, Pikenemis- e. kasvuvööde pooldumised harvemad, toimub rakkude kiire kasv; 2-5mm., .Eristumisvööde, Differentseerumis- e
annaabi.ee 
Sisene Facebook'ga
Sisene Google'ga
Sisene LinkedIn'ga
