Karjatamise mõju taimekooslusele (0)

EESTI MAAÜLIKOOL
Põllumajandus- ja keskkonnainstituut
Leana Lõhmus
LUIII
Karjatamise mõju taimekooslusele
( luhad , rannaniidud, aruniidud )
Referaat aines „Pärandkooslused“
Tartu 2012

Sisukord

Sisukord 2
Sissejuhatus 3
1.Karjatamise ajaloost Eestis 4
2. Karjatamisviisid 5
3. Karjatamiskoormus 7
4. Karjatamise mõju 7
Luhad 7
Rannaniidud 8
Aruniidud 10
Kokkuvõte 13
Kasutatud allikad 13

Sissejuhatus

Taimekooslus on koos kasvavate taimede kogum. Kooslus säilib suht. ühesugusena teatavate ökoloogiliste tingimuste ja kasutamisviisi korral. Lamminiidud ehk luhad on jõgede või järvede kallastel asuvad ja nende poolt üleujutatavad looduslikud rohumaad. Enamasti on need tekkinud inimtegevuse tulemusena. Rannaniidud on mere rannikul soolase vee mõju piirkonnas paiknevad poollooduslikud kooslused. Aruniidud on niidud, mis asuvad turvastumata ja üleujutuseta muldadel. Jaguneb: looniidud e. alvarid e. loopealsed, pärisaruniidud, nõmmeniidud ja paluniidud. Karjatamise mõju taimekooslustele oleneb väga paljudest asjaoludest.
Referaadi esimeses peatükis on ülevaade karjatamise ajaloost Eestis. Teises peatükis erinevad karjatamisviisid ja karjamaade pinnast. Kolmandaks peatükiks on selgitus, et mis on karjatamiskoormus ja viimases peatükis karjatamise mõjust.
Kasutatud materjalideks on raamatud ja internet .

1.Karjatamise ajaloost Eestis

Eesti alale on tõenäoliselt kõik koduloomaliigid sisse toodud. Üksikuid koduloomade luid on leitud juba Eesti hilisneoliitilistest asulatest- Akalist, Tamulast ja Saaremaalt Loona asulast. Karjakasvatusega hakati Eestis tegelema neoliitikumi lõpul, kui siinsetele aladele rändasid sisse venekirveskultuuri hõimud. Kuna nende puhul on tegemist rändkarjakasvatajatega, ei ole neist maha jäänud ka hästiväljendunud kultuurkihiga asulakohti. Loomaliikidest on esindatud veis , siga, kits ja/või lammas. Kuna sellel perioodil (II at. eKr) kliima jahenes, siis pidurdas see tõenäoliselt karjakasvatuse arengut. Soodsamad tingimused püsisid saartel ja rannikualadel .
Vanema pronksiaja (II at. eKr keskpaik -X saj. eKr) asualid ja kalmistuid on väga vähe leitud. Seetõttu ei ole midagi teada ka karjakasvatuse arengust sellel perioodil. Tõenäoliselt on sel perioodil Eestisse sisse toodud ka koduhobune . Nooremaks pronksiajaks (X-VI saj. eKr) on karjakasvatus laiemalt välja kujunenud, seega võib oletada, et eelneval perioodil toimus järk-järguline üleminek küttide-kalurite- korilaste elatusviisilt karjakasvatusele.
Rauaaja varasematest perioodidest ei ole asulaid ega linnuseid teada või on need pronksiaegsete muististega segunenud. Seetõttu ei saa jälgida karjakasvatuse arengut sellel perioodil. Eelviikingi- ja viikigiaegsete asulate ja linnuste luumaterjalis torkab kohati silma hobuseluude rohkus . Lõuna-Eestis näib olevat suur tähtsus seakasvatusel. Hilisrauaajal on hobuseluude osatähtsus enamikus uuritud piirkondades suhteliselt väike.
Keskaegsetes materjalides sõltub erinevate loomaliikide osatähtsus suurel määral sellest, kas tegemist on linnaga või asulaga. Asulates on tavaliselt ülekaalus veiseluud. Äärelinnade luumaterjal sarnaneb asulate omaga. Kesklinnade luumaterjalides domineerivad sageli sealuud (Lõugas jt 2004).
1873-1943 aastate paiku mäletati veel aegu, mil karjakopleid ja kultuurheinamaid peaaegu polnudki , eriti metsakarjamaadel ohustasid kariloomi metsakiskjad. Sellel ajal leidus rahvatraditsioonis mitmeid kujutlusi ja uskumusi. Näiteks valmistati vastla - või tuhkapäeval metsik. Metsik oli õlest tehtud inimene, millel olid ka riided seljas . See pidi olema karjakaitsja, kaitsma loomi kogu suve igasuguste äparduste ja metsloomade eest. Veel oli vanal ajal ka selline komme , et kevadel kui kari esimest korda välja läks, tuli üks nõid karja välja laskma . Sellel ajal olid küla karjamaad kõik ühes, aedasid vahel ei olnud. Kõik käisid ühes nii lehmad , hobused ja härjad ( Loorits 2001)

2.Karjatamisviisid

Meie looduslike rohumaade taimekooslused on kujunenud pika aja jooksul inimese majandusliku tegevuse tulemusena metsaraie ja sellele järgnenud niitmise ning karjatamise tagajärjel. Paljude sajandite jooksul on karja söödavajadusi katnud suvel karjamaarohi, talvel hein, iga- aastane ühekordne käsitsi niitmine mõjutas looduskeskkonda vähe. Rohumaa taimekoosluste kujunemist mõjutab tugevasti kasutusviis. Ühesuguse mullastiku ja veereziimi tingimustes põhjustab tugev karjatamine eri rohukamara moodustumist, võrreldes ainult niitelise kasutamisega. ( Krall jt 1980).
Karjatamise viisist sõltub söödud rohu kogus, rohu söödavus(%) ja loomade toodanguvõime ning karjamaa kestus. Karjatamist on võimalik korraldada kahel viisil: 1) süsteemitu ehk vabakarjatamine ja 2) süsteemikindel ehk ratsionaalne karjatamine, mis jaguneb a)kopliviisiline, b(portsjoniviisiline, c)karjamaade vahelduv kasutamine, d)niiteline kasutamine ja e) ketitamine.
Süsteemitut karjatamist kasutati varasematel aegadel laialdaselt. Tänapäeval võib seda kohata saartel ja laidudel ning mõnes looduslike piiretega (jõed, merelaht ) suletud maastikul . Sellist karjatamisviisi kasutatakse põhiliselt Lääne-Eestis ja saartel lihaveiste karjatamiseks ranna piirkondades, kuid kohtab sageli ka mandril . Lisaks heintaimedele kärbivad lihaveised ka pajuvõsa. Lammaste karjatamine kuivadel paepealsetel muldadel aitab tõrjuda kadakate vohamist . Süsteemitu karjatamise viis seisneb sellest, et loomadele antakse korraga kätte kogu karjamaa.
Kopliviisilisel kasutamisel on karjamaa jaotatud osadeks - kopliteks. Karjatatakse järjestikku vastavalt rohu kasvule. Mõnepäevase karjatamise järel ühes koplis järgneb seal pikem vaheaeg. Heintaimede bioloogilised nõuded on rahuldatud ja rohi kasvab hästi.
Portsjonviisiline karjatamine kujutab endast sisuliselt ühepäevakoplite täiendatud süsteemi. Igapäevakoplite ehitamine ei ole otstarbekas, mistõttu jagatakse karjamassiiv elektrikarjuse abil. Kopliviisilisel karjatamisel on piiratud maa-ala, aga aeg ei ole piiratud. Loomadel on palju vaba aega koplis liikuda ja tallata. Portsjonviisilisel karjatamisel on piiratud nii maa-ala kui aeg. Portsjonkarjatamisega kindlustatakse rohu ühtlasem ja täielikum ärasöömine (Older 2007)
Karjamaade pind on viimastel aastatel seoses lüpsilehmade laudaspidamisega vähenenud. Samas kultuurrohumaade roll rohumaaviljeluses oli, on ja jääb.
Kultuurkarjamaade rajamise eelduseks on sobiliku maa olemasolu farmi ümbruses. Olenevalt karja liigist ja loomade arvust planeeritakse vajaminev (kultuur)karjamaa pindala. Põhiliseks faktoriks, mis mõjutab looma toodangut ja juurdekasvu on just looma poolt söödud rohukogus. Söödud rohu kogus (söömus) sõltub rohu maitsvusest, mida omakorda mõjutavad eelkõige karjamaa botaaniline koosseis, taimede arengufaas ja kasutatud väetisekogused. Söömusele avaldavad väga olulist mõju veel rohutagavara, looma kaal ja isu, tervislik seisund, vanus, väljalüps jms faktorid (Eesti Põllu - ja Maamajanduse Nõuandeteenistus 2012)

3. Karjatamiskoormus

Karjatamiskoormus on lehmade arv eraldatud karjamaaosal (elektrikarjus) või kopliviisilisel karjatamisel kopli ühel hektaril. Loomade arv piiratud karjamaaosa ühel hektaril sõltub rohutagavarast ja taimiku söödavusest. Intensiivse rohukasvu korral peaks lehmade arv olema 80-100, keskpärastes tingimustes 50-60. kevadel võib karjatamiskoormus olla suurem, aga sügisel võiks lehma kohta pinda rohkem olla. Rohu kõrgus pärast karjatamist mõjutab rohukasvu intensiivsust. Suve esimesel poolel võib rohu madalamaks karjatada, sest siis kasvab rohi kiiresti. Sügisel on rohukasv aeglane ja siis ei tohi liiga madalaks karjatada. Normaalne karjatamiskõrgus sõltub rohukamara tüübist, olles pealiskõrreliste- rohkel 5-6 cm ja aluskõrreliste karjamaal 4-5 cm. Pärast karjatamist sügisel eo tohi liiga palju rohtu talve alla jätta. Sobivaim on ühtlane mõõdukas karjatamine. Kui seda pole võimalik teha ja karjamaal on rohkesti rammutukkasid, siis tuleb sügisel niita (Older 2007).

4. Karjatamise mõju

Luhad

Lamminiidud on enamasti olnud kasutusel heinamaadena ning ainult kuivemaid ja küladele lähemal asunud lammialasid on ka karjatatud. Algselt mõjutaski luhaniitude kujunemist kõige tugevamalt karjatamine: tõenäoliselt aeti kariloomi luhtadele juba 3000–4000 aastat tagasi. Loomad mõjutasid siinse koosluse arengut taimi valikuliselt süües – vähemsöödavad liigid said eelisseisundi (Suurkask 1999). Karjatamine luhtadel on siiski suhteliselt vähe levinud, sest loomade jalad lõhkusid õrna niidukamarat ning tallasid selle mätlikuks, mis muutis edaspidise niitmise väga raskeks. Luhtade niitmine sõltus suuresti sademetest ja üleujutuste kestusest. Tänu viljakusele olid lamminiidud loomadele talvise sööda varumise väga tähtsateks kohtadeks . Hilisematel aegadel on luhakooslusi kujundatud neid järjepidevalt niites. (PKÜ 2012).
Joonis 1. Näide lamminiidust.

Rannaniidud

Karjatamine on rannaniitude peamine kasutusviis, Õigesti kasutatuna on rannaniidud oma rikkaliku söödataimede produktsiooniga heaks looduslikuks karjamaaks.
Kariloomad mõjutavad rannataimestikku paljakssöömise, tallamise, kulutamise ja laigutise väetamisega (sõnnik, uriin). Need mõjutused stimuleerivad taimeproduktsiooni ning rohu juurdekasv saab jätkuda hilissügiseni. Tänu karjatamisele moodustub kulu väga vähesel hulgal, samal ajal aitab tallamine ja segamine kaasa ka kulu kiiremale lagunemisele. Kui karjatuskoormus on piisavalt suur, säilib ala liigirikkus . Taimedest paljaks trambitud alad loovad konkurentsinõrkadele taimedele võimaluse end sisse seada. Roostik , st. pilliroo ja kõrkjate vöö hoitakse madalana. Väljauhutud adru ja muu heitmaterjal trambitakse katki ja laotatakse laiali. Loomade tallamise tagajärjel toimub ka teatud maaerosioon. Kõrgvesi kannab ära osa maast ja sel moel hoiab rannaniidu niisugusel tasemel, mis võimaldab jätkuvat soolase vee mõju. Tallamine teeb ülemised mullakihid kompaktsemaks ning soola väljauhtumine on raskendatud. Seetõttu on rannakarjamaadel mulla soolasisaldus kõrgem kui sama piirkonna mittekarjatatavatel aladel. Tallamine põhjustab ka mätastumist, eriti märjal maal. Mättad tekitavad suurema mikrokeskkondade variatsiooni floora ja fauna jaoks. Mätaste moodustumine rannaniitudel võrreldes sisemaa niiskete niitudega on mõõdukas. Seetõttu tekib mererannikul tunduvalt vähem probleeme spetsiaalseid hooldusabinõusid vajavate mätlike maadega.
Karjatamise tagajärjed sõltuvad kariloomade liigist ja tõust, nende arvust pinnaühiku kohta, karjatamissesoonist ja karjamaa aedikuteks jaotamisest.
Looduskaitse seisukohalt on veised sobivamateks loomadeks rannaniitude pideval karjatamisel. Veised lähevad meelsasti toitu otsima ka madalasse vette ning saavad sel viisil takistada roo levikut. Samas ei söö nad rohtu oma sõnnikult, sinna moodustuvad sügisepoole kõrgekasvulise ja lopsaka taimestikuga nn. sõnnikumättad.
Hobustele meeldib kõige rohkem kõva ja kindel maa, kuid ka nemad võivad minna vette pilliroogu sööma. Hobused hammustavad madalalt ja kuival maal jääb taimestik madalakspöetud. Hobused söövad ka veisesõnnikulaikudelt ning hoiavad kõrged luht-kastevarre mättad madalaina.
Mõnedel rannaniitudel karjatatakse lambaid , sageli koos veistega. Lambad valivad söödataimi nõudlikumalt kui veised. Neile meeldivad taimed süüakse tihti ära päris maapinna lähedalt, ülejäänud taimed jäävad aga kasutusest täitsa välja. Selle tulemusena võib lambaaiast osa olla madalakspöetud, samal ajal kui rohu ja jämedamate liikide seemnekandjad varred on alles ning annavad karjamaale mätliku ja “väljakasvanud” ilme. Lambad söövad tavaliselt ka angervaksa, mille veised ära põlgavad. Nad võivad efektiivselt takistada kibuvitsa, kadaka jt. põõsaste pealetungi. Lambad ei taha minna märjale maale ning reeglina väldivad seetõttu roo söömist.
Rannaniidule on parimaks lahenduseks veiste karjatamine koos teiste kariloomadega (Lotman 2011 ).
Joonis 2. Näide rannaniidust

Aruniidud

Aruniidud levivad kuivadel või parasniisketel aladel. Aruniitude taimkatte kujunemisel on oluline osa heinaniitmisel ja karjatamisel. Puurinne enamasti puudub, kui aga esineb, siis nimetatakse kooslust puisniiduks. Kui inimmõju - niitmine või karjatamine lakkab, hakkab niit võsastuma ja muutub metsaks (Tartu Ülikool 2008).
Joonis 3. Näide aruniidust.
Karjatamine toimib kooslusele samamoodi nagu looduslikud tegurid, näiteks suured rohusööjad loomad või tuli. Seetõttu saavad poollooduslikes kooslustes hakkama paljud looduslikud taime- ja loomaliigid, kes kultuurkooslustes vastu ei peaks. Tugevam inimmõju aga kahandab liigirikkust, näiteks rohukamara ümberkündmine, väetamine või mürgitamine (Kukk 2012)
Karjatamise mõju taimestikule oleneb väga paljudest asjaoludest: taimestikust , mullastikust, kariloomade liigist, tõust, soost, vanusest ja konkreetsete isendite eelistustest , karjatamiskoormusest, karjatamishooaja kestusest ja ajast, aga ka näiteks ilmast. Eri liiki kariloomad eelistavad süüa erisuguseid taimi. Veised ei ole taimeliikde suhtes kuigi valivad, kuid eelistavad pigem keskmise- ja kõrgemakasvulisi mahlakamaid taimi ning väldivad nagu hobusedki väljaheide ümbruses kasvavaid taimi. Kitsed ja lambad närivad meeleldi ka puude- põõsaste lehti ning koort. Hobused söövad mitmesuguseid taimi, samuti puude lehti ja koort.
Pärandkooslustele sobivad paremini väiksema kasvuga vähenõudlikud tõud. Näiteks sellised Eesti algupärased loomatõud nagu eesti hobune, eesti maatõugu veis ja lammas. Hobused ja veised ei sobi tallamisõrnadesse kooslustesse.
Pikaajalisel karjatamisel väheneb nende liikide osatähtsus, keda loomad toiduks eelistavad. Soovitatav on karjatada eri koduloomi üheskoos või vaheldumisi . See annab rohukamarale ühtlasema koormuse, võimaldab kasutada sööta ratsionaalsemalt ning ühtlasi säilib looduse mitmekesisus. Karjatamise mõjul muutub ala kindlasti mosaiiksemaks, sageli ka mätlikumaks. Sobiva karjatamiskoormuse valikul tuleb arvestada kooslusetüüpi, mulla iseloomu, saagikust ja tallamiskindlust, karilooma liiki, tõugu, iga ja energiavajadust, karjatamise aega ning kestust ja ilmastikku. Karjatamiskoormus tuleks hoida pigem mõõdukas kui väga väike või suur. Vähese koormuse puhul jääb osa taimi söömata ning need hakkavad domineerima. Optimaalsest suurema koormuse puhul on väljaheidete kogumid, trambitud kogumiskohad ja teerajad liiga ulatuslikud ärasöödud taimede taastumine aeglane või puudulik. Mõlemal juhul liigirikkus kahaneb. Sobivaks peetakse, kui vähemalt pool karjamaast on söödud madalmuruseks. Madalmurusus sobib teatud niiduliikidele, kuid ei sobi samas paljudele teistele.
Karjatamisperioodi jooksul on otstarbekas muuta kariloomade hulka karjamaal. Kui kariloomade arv ei muutu, jääb suve algul, kui heina kasv on kiirem, osa sellest söömata. Ent samas võib suve lõpul tekkida toidupuudus. See ei ole hea ei loomade ega koosluse seisukohast , aastate jooksul võib see põhjustada hilise arenguga liikide huku . Selle vältimiseks on otstarbekas hoida loomade hulk kevadsuvel küllalt suurena ja seda suve jooksul vähendada, viies osa loomi teistele karjamaadele. Alternatiivina võib kasutada koplite süsteemi. See aitab vältida ülekarjatamist just sellistes oludes, kus karjatamiskoormus on küllalt suur.
Otstarbekas võib olla karjamaa suve teisel poolel üle niita. Samamoodi võiks teha koplisüsteemi korral, kui kari viiakse teise koplisse. Seda eriti siis, kui karjatamiskoormus on väike, loomad on söönud heina väga valikuliselt või kasvab karjamaal hulgaliselt vähesöödavaid taimi. Sel viisil vähendatakse söömata jäänud taimede konkurentsieelist ning karjamaa püsib loomadele sobivama liigilise koosseisuga. Kui ala on karjatamise järel põhiosas madalmurune ning söömata taimi ei ole hulganisti, ei pea karjatamise järel maha niidetud taimi karjamaalt koristama , need võib jätta samasse kõdunema. Poollooduslikes kooslustes karjatatavatele loomadele ei tohi anda lisasööta ja niit ei tohi olla ühine karjamaa kultuurrohumaaga. Ka niidu kasutamine vaid öökarjamaana ei ole õige pärandkoosluse hooldamise võte. See toob kooslusesse väljast sisse lisatoitaineid, mistõttu rohustu muutub lopsakamas ja vaesub. (Kukk jt 2004)

Kokkuvõte

Esimesed kariloomad olid veis, siga, kits ja lammas. Karjakasvatus on laiemalt välja kujunenud nooremaks pronksiajaks (X-VI saj. eKr). Karjatamisviise on kaks. Nendeks on süsteemitu ehk vabakarjatamine ja süsteemikindel ehk ratsionaalne karjatamine. Viimane jaguneb veel omakorda jaguneb kopliviisiline, portsjoniviisiline, karjamaade vahelduv kasutamine, niiteline kasutamine ja ketitamine. Karjatamiskoormus on lehmade arv eraldatud karjamaaosal või kopliviisilisel karjatamisel kopli ühel hektaril. Luhad, rannaniidud ja aruniidud on kõik kasutusel karjamaana, sest kui neid ei kasutataks siis võivad need võsastuda. Karjatamise mõju taimestikule oleneb väga paljudest erinevatest asjaoludest: taimestikust, mullastikust, kariloomade liigist, tõust, soost, vanusest ja konkreetsete isendite eelistustest, karjatamiskoormusest, karjatamishooaja kestusest ja ajast, aga ka näiteks ilmast. Eri liiki kariloomad eelistavad süüa erisuguseid taimi. Pikaajalisel karjatamisel väheneb nende taime liikide osatähtsus, keda loomad toiduks eelistavad. Üldiselt mõjub karjatamine taimekooslustele hästi.

Kasutatud allikad

Raamatud:
1. Loorits O. 2001. Endis-Eesti-elu-olu IV. Eesti kirjandusmuuseum, Tartu, 316 lk.
2. Krall H, Pork E jt. 1980. Eesti NSV looduslike rohumaade tüübid ja tähtsamad taimekooslused. Eesti NSV Põllumajandusministeeriumi Informatsiooni ja Juurutamise Valitsus, Tallinn, 87 lk.
3. Kukk T, Sammul M jt. 2004. Pärandkooslused Õpik-käsiraamat. Pärandkoosluste kaitse ühing, Tartu, 255 lk.
4. Lõugas L, Maldre L jt. 2004. Koduloomad ja karjakasvatus muinasajast kaasajani. Tallinna Raamatutrükikoda, Tallinn, 14 lk.
5. Ess M, Older H jt. 2007. Rohumaaviljeluse, karjakasvatuse ja haljastuse integratsioon. OÜ Vali Press, Tallinn, 258 lk.
Interneti:
6. Pärandkoosluste Kaitse Ühing. 2011, Loopealsed. Kättesaadav: http://www.pky.ee/index.php?option=com_content&view=article&id=35&Itemid=13 (viimati külastatud 16.01.2012)
7. Lotman A. 2011, Rannaniidud. Kättesaadav http://www.roheline.ee/books/kkj296.html
(viimati külastatud 16.01.2012)
8. Eesti Põllu - ja Maamajanduse Nõuandeteenistus. 2012, Karjamaad. Kättesaadav http://www.pikk.ee/est/taimekasvatus/rohumaaviljelus/kultuurrohumaadeplaneerimine/karjamaad
(viimati külastatud 19.01.2012)
9. Kukk T. 2012, Pärandkooslused: kas pärandame nad tulevikule? Kättesaadav http://www.loodusajakiri.ee/eesti_loodus/index.php?id=755 (viimati külastatud 16.01.2012)
10. Suurkask M. 1999, Soomaa luhaniidud. Kättesaadav http://www.loodusajakiri.ee/eesti_loodus/EL/vanaweb/9910/luhad.html (viimati külastatud 19.01.2012)
11. Taru Ülikool. 2008 Aruniidud. Kättesaadav http://bio.edu.ee/taimed/general/aruniit.ht m
(viimati külastatud 19.01.2012)
14