Taimekasvatus (0)

1 Hindamata

Söödatehnoloogia kordamisküsimused
1)Mullaviljakus ja maade hindamine
Mullaviljakuse all mõistetakse mulla võimet varustada taimi vee, õhu ja toitainetega . Kui täiuslikult mainitud protsess ühes või teises mullas kulgeb, sellest sõltubki kultuuride saagikus, mis on ühtlasi ka mullaviljakuse näitaja. Mulla kvaliteedi näitajaks on viljakus. Eristatakse kahte liiki viljakust :

looduslik- tekib looduslike tingimuste mõjul

efektiivne – inimese kaasabil tekkinud mulla viljakus (kuivendamine, metsaraie, väetamine, muldade harimine)
Mullaviljakus on muutuv näitaja. Eesti muldi hakati hindama tootmisnäitaja järgi 17.sajandi teisel poolel, tänapäeval eristatakse Eestis 10 erinevat mulla koniteedi klassi: 1) klass 91-100 hindepunkti, 2) klass 81-90 hindepunkti(h.p.), 3) 71-80 h.p., 4) 61-70 h.p., 5) 51-60 h.p., 6) 41-50 h.p., 7) 31-40 h.p., 8) 21-30 h.p., 9)11-20 h.p., 10) 1-10 h.p.
Keskmine on 35-50 hindepunkti. Looduslikel rohumaadel 10-20 hindepunkti.
2) Mulla mehhaaniline koostis ja mullalõimis
Muldade tootmisvõime oleneb mulla liigist ja mehaanilisest koostisest. Eristatakse mulla osi :

ibe – mulla osad, mis on väiksemad kui 0,01mm

savi – 0,01-0,1mm

liiv- 0,1-1mm

kruus – 1-10mm

kivi – üle 10mm
Mullas oleva savi ja liiva sisalduse järgi eristatakse 9 mullalõimise liiki:

sõreliiv e. l1- 0-5% savi, ülejäänu liiv

sidusliiv e. l2 – savi3-5%, ülejäänu liiv

saviliiv e. sl –savi 10-20%

kerge liivsavi e. ls1 – savi 20-30%

keskmine liivsavi e. ls2 – savi 30-40%

raske liivsavi e. ls3 – savi 40-60%

kergesavi e. s1 – savi 50-60%

keskmine savi e. s2 – savi 65-80%

raske savi e. s3 – savi 80-100%
Mulla harimise seisukohalt loetakse liivmuldi kergeteks , on põuakartlikud ja kergesti haritavad. Liivsavi ja saviliiv mullad on keskmise raskusega e. parasmullad. Savimullad on rasked ja niisked ning raskesti haritavad. Liivmuldadel moodustuvad mullaharimisega ümarad või pähkeljaid struktuurid . Keskmise raskusega muldadel tekivad rombjad või selinderjad struktuurid. Rasketel muldadel plaatjad struktuurid, kus vesi ja õhk halvasti liiguvad.
Muldadekeemiline koostis sõltub muldade lähtekivimist, mille peal või millest muld tekkis. Eesti mullad on tekkinud vanaaegkonda jäävatest settekivimitest , need on lubjakivi , dolomiit , mergel savid ja liivakivid. Lubjakivi, dolomiit, ja mergel sisaldava kaltsiumi. Liiv ja liivakivi ( lõuna –Eesti) sisaldavad räni. Devoniajastu Kesk- Eesti savi (deluur) sisaldab Al, Fe, räni ja kaaliumi .
Mulla keemiline koostis oleneb kihtidest.
3) Mullatekke elementaarprotsessid
Mulla tekkes eristatakse 7 olulist protsessi :

huumuse akumuleerimine - surnud taimeosade varisemine ja lagunemine . Mulla pinnale moodustub must, pruun või hall orgaaniline kiht – varisekiht, kõige pindmine .

kamardumine – künnikiht moodustub lagunenud orgaaniline aine ja mulla mineraalide segunemisel ( mutid ja vihmaussid). Mulla pinnal hallikas või must kiht, mida tumedam , seda viljakam.

turvastumine- soostumine , veerikkas hapniku vaeses keskkonnas, kus taimse varise lagunemine peatub. Mulla pinnale koguneb pruun või must lagunemata taimeosade kiht

leostumine – mullas olevad Ca ja Mg karbonaadid lagunevad happeliste väetiste (taimeosade) tõttu ja laguproduktid liiguvad vihmaveega sügavamatesse mulla kihtidesse. Ülemised kihid hõrenevad, muutuvad happeliseks

leetumine – protsess, kus mulla mineraalid lagunevad orgaaniliste hapete toimel. Laguproduktid liiguvad sügavuse suunas. mulla kihti tekib valkjas toitainete vaene ja ilma mikroobideta e. surnud kiht. Muld mutub happeliseks. Tekitavad eelkõige okaspuud . Nende varis jätab mulda palju happelisi aineid

lessiveerumine – protsess, kus sademete veega peened savi osakesed ja ibe kantakse sügavamatesse mulla kihtidesse. Savirikkad sügavamad kihid muutuvad vettpidavaks ja mulla ajutiselt või alaliselt märjaks – muld on savistunud

gleistumine- leiab aset veerikkas ja hapniku vaeses keskkonnas, kus mikroorganismid oma elutegevusega muudavad Fe2O3 liikuvaks FeO –ks. FeO ühineb savi mineraalidega ja mulda tekkivad hallikad, sinakad või glei osad. Gleist tekib mulda vettpidav ja õhu liikumist takistav mulla kiht.
4) Kamar - karbonaatmullad
Kamar-karbonaatmullad on kõrge karbonaatsusega, muldade areng vältab veel pinnakihtide karbonaatidest leostumise staadiumis . Alltüübid.

huumuskarbonaadid e. rendsiina – kujunevad välja kamardumis protsessina, Põhja – ja Lääne –Eesti aladel, kus pindmise huumuskihi paksus võib olla mõni cm-20cm, selle all lubjakivi või dolomiit. Looduses kadakakarjamaad. Huumus 4-8%, pH 5,5-8, N0,2-0,3%, P ja K üle 10 mg/ 100g mullas. Need mullad on parandamatud, kasutatakse looduslike karjamaadena.

tüüpilised kamar-karbonaatmullad ( K’, K’’, K’’’...K’’’’’) – levinud Põhja – ja Lääne –Eestis. Mulla profiil : künnikiht, sisseuhte kiht ja lähtekivim. pH 5-9, P ja K 8-20mg, huumus 3-8%. Eesti kõige viljakamad

leostunud kamar-karbonaatmullad (Ko) – levivad Kesk – Eestis. Leostumis protsessi tulemusel pH 5-7, N 0,1-0,2%, P ja K alla 10mg, huumust 2-4%. Niiskepoolsed põllumullad. (Arukased, sinililled)
5) Leetunud mullad
Leetunud e. leetjad kamar-karbonaatmullad (K1) – moodustuvad kamardumise ja lessiveerumise protsessi tulemusel. Levivad Kesk-Eestis. Huumust 2-5%, pH 5-7, N ,01%,P ja K 2-8mg. Need on märjad põllumullad, mis vajavad künnialuse kihi kobestamist ja väetamist.
6) Soostunud kamarmullad
a) gleistunud kamarmuld – tekib kamardumise ja gleistumise protsessiga. Levinud enamasti Põhja- ja Lääne- Eestis. Pindmine kiht huumus, selle all sisseuhtekiht gleipesadega. pH 6, huumus 3-10%, N 0,2-0,3%, P ja K alla 10 mg. Märjad põllumullad, vajavad kuivendamist ja mineraalväetisi.
b) kamargleimuld (G) – tekib kamardumise ja gleistumise käigus, kus huumuskihi all tekib lausaldane gleikiht. Märjad rohumaa mullad. Levinud Põhja- ja Lääne- Eestis. pH 6-7, N 0,2-0,3%, p ja K alla 10 mg. Vajavad kuivendamist ja mineraalväetisi.
c) turvastunud kamargleimuld (G1) – tekib kamardumise ja soostumise tagajärjel. 30 cm turvast , selle all gleikiht. Põhja- ja Lääne –Eesti rohumaade mullad. pH 4-6, huumus 10% piires, N 0,2-0,3%, P ja K alla 10 mg. Alaliselt märjad, vajavad kuivendamist ja mineraalväetisi.
7) Soostunud leetmullad
a)gleistunud kamarleetmuld (Lkg) – moodustub leetumise ja soostumise protsessiga. Pindmine huumus e. külvikiht (A1), siis leetkiht (A2), milles rooste ja gleipesad. pH 4-5, huumust 2-3%, N 2km) ja tagasi lauta põhjustab piimatoodangu languse kuni 20% ööpäevas. Sõltuvalt piimatoodangust vajavad lehmad karjamaarohtu ööpäevas 60-80 kg. Täiskasvanud lehma kohta arvestatakse karjamaa pinda keskmiselt 0,5 ha., niisutamise korral 0,3 ha.
Lehmade koplid peaksid olema võimalikult ruudu- või ristküliku kujulised . Teravnurksete koplite korral tallavad loomad liigselt rohtu ja sõtkuvad kamara puruks.kahte karjarühma või erinevat veisetõugu ei ole soovitatav karjatada kõrvuti olevates koplites.
Ööpäevaringset režiimi võib rakendada siis, kui ööpäeva kaskmine õhutemperatuur on üle 10 C – alates mai kolmandast dekaadist kuni septembri teise dekaadini. Piimalehmadel kulub rohu söömiseks 6-12 tundi, lamamiseks ja mäletsemiseks 6-9 tundi, karjamaal liikumiseks 1-3 tundi, seismiseks ja mäletsemiseks 1-2 tundi ning vee joomiseks 0,2-0,4 tundi. Lisaks karjamaarohule vajavad kõrgetoodangulised lehmad ka jõusööta 100-250 b üke kilogrammi piima kohta. Karjatamisperioodil vajavad lehmad ka soola ja on vaja anda ka kuivainerikkaid koresöötasid. Kevadel tuleb alustada lehmade karjatamist mõne tunni kaupa päevas ning pikendada karjatamisaega paari tunni võrra 10-12 päeva vältel. Sügisel alates septembri teisest või kolmandast dekaadist on vaja anda lisaks karjamaarohule ka talviseid kiudainerikkaid söötasid.
Piimalehmadele arvestatakse joogivett ööpäevas 40-80 liitrit.lehmade karjatamisperioodi pikkus on 130-150 päeva.
75) Noorloomade karjatamine
Noorloomadele sobivad väga hästi alusheinte rohked kultuurkarjamaa või loodusliku karjamaa parandatud rohukamarad. Noorveiste karjatamine soodustab loomade jõudlusomaduste täielikumat väljaarenemist, karastab ja tugevdab tervist.
Noorloomade karjamaad peavad asuma parasniisketel mineraal - või turvasmuldadel kas lautade lähedal või neist eemal. Viimasel juhul on vaja ehitada karjamaale varjualused, kuhu noorveised saavad varjuda. Lehmade ja noorveiste eraldi karjatamine on pidur haiguste levikule. Karjamaapinda arvestatakse noorloomadele olenevalt vanusest 0,15-0,25 ha. Karjamaarohtu tuleb arvestada ööpäevas üle 1a.vanusele noorloomale 30-40 kg ja kuni 1a. vanusele 15-25kg . karjamaarohuga kaetakse noorveiste söödatarve karjatamisperioodil täielikult ilma lisasöödata. Juurde tuleb anda vaid mineraalsööta.
Lehm- ja pullmullikaid tuleb karjatada eraldi. Noorveiste karjamaa tuleb jagada 8-10 kopliks sellise arvestusega, et ühes koplis karjatatakse neid 3-4 päeva. Kuni 1- aastastele noorveistele arvestatakse joogivett ööpäevas 10-15 liitrit ja 1-2-aastastele 25-40 liitrit.
Noorveiste karjatamisperioodi pikkus on 155-170 päeva.
76) Vasikate karjatamine
Vasikate karjamaad peavad paiknema lautade lähedal kuivemal või parasniiskel viljakal mullal. Karjatamisperioodil vajavad vasikad mitmesuguseid lisasöötasid ning vihmaste ja jahedate ilmade korral on vaja neid pidada laudas.
Vasikatele sobivad 10-15 cm kõrgused alusheinarohked kultuurkarjamaa rohukamarad. Karjamaapinda arvestatakse vasika kohta 0,08-0,1 ha. Päevas 10-15 kg karjamaarohtu. Vasikate karjamaa jagatakse 8-10 kopliks ja igas koplis karjatatakse 3-4 päeva.vasikate joogitarve on karjamaal 10-20 liitrit, kusjuures vesi peab olema puhas ja eelsoojendatud. Vasikate karjatamisperioodi pikkus on 105-120 päeva.
77) Hobuste karjatamine
Hobuste karjatamisel eraldatakse 5-8 tallilähedast koplit või karjatatakse neid lammaste , vasikate, või se´igade koplites. Hobused söövad lehmadest ja teistest loomadest järelejäänud karjamaarohu enamasti ära ning vähendavad sellega karjamaade järelniitmise vajadust. Hobustele on kohasem vanem karjamaarohi. Karjatamine on eriti oluline noorhobustele, kes vajavad peale karjamarohu ka pidevat liikumist ja karastumist.
Hobuste karjamaad peavad paiknema võimalikult kõva pinnasega tasastel mineraal muldadel. Turvasmuldadel ja mätasterohkel rohukamaral karjatamise korral on hobustel mitmesuguseid jalgade vigastusi. Täiskasvanud hobustele arvestatakse karjamaapinda 0,4-0,5 ha, noorhobustele 0,2-0,3ha. Hobustele eraldatud karjamaa jagatakse 8-18 kopliks, kus karjatamise kestus ühes koplis on 3-4 päeva. Karjamaarohtu arvestatakse hobuse kohta noorhobustele 30-40kg ja täiskasvanud hobustele ja varssadega märadele 50-60 kg. Karjamaarohuga kaetakse hobuste söödatarve täielikult. Hobuseid karjatatakse järgmiste karjatamisrühmadena : a) varssadega märad, b) noorhobused, c) vabad märad ja d) täkud.
Joogivett tarvitavad täiskasvanud hobused 40-60 ja noorhobused 20-30 liitrit päevas. Vesi peab olema eelsoojendatud ja puhas.
Hobuste karjatamisperioodi pikkus on 140-160päeva.
78) Lammaste karjatamine
Lambad söövad peaaegu kõiki kõrrelisi ja liblikõielisi heintaimi ning paljusid rohundeid. Lammastele sobivad alusheinterohked kultuurkarjamaade või looduslike karjamaade rohukamarad. Lammaste karjamaad peavad paiknema parasniisketel või kuivemapoolsetel mineraalmuldadel. Märgadel muldadel lambad haigestuvad.
Karjamaapinda arvestatakse täiskasvanud lamba kohta 0,1 ha. Lammaste karjamaa jagatakse püsi- ja elektritaraga 10-15 kopliks, kusjuures ühes koplis karjatatakse 2-3 päeva.
Karjatamisperioodi algul moodustatakse lammastest järgmised karjatamisrühmad : a) talledega uted , b) vabad uted ja noorlambad, c) jäärad.
Karjamaal võivad lambad olla ööpäevaringselt. Peab aga arvestama, et kui karjamaa ei paikne lautade läheduses, siis tuleb ehitada varjualused.
Joogivett vajab lammas karjatamisperioodil ööpäevas 10-12 liitrit, see peab olema eelsoojendatud. Lisasöötadest vajavad lambad karjatamisperioodil peamiselt mineraalsöötasid, mis peaksid olema neile kättesaadavad varjualustes iga päev.
Lammaste karjatamisperiood on 160-200 päeva.
79) Sigade karjatamine
Sigade karjatamine on rakendatav noorsigade ja sugusigade korral. Sead söövad meelsasti suhteliselt kiuvaeset karjamaarohtu, kus ristikute osatähtsus on kuni 70% ja aasnurmikat ning harilikku aruheina 30% piires. Karjamaarohtu arvestatakse sea kohta päevas 5-15 kg. Sigade karjamaad peavad paiknema sigalate lähedal parasniisketel viljakatel muldadel. Karjamaapinda arvestatakse ühele põrsastega emisele 0,18-0,2 ha, noorseale 0,1 ha. Sigade karjamaa jagatakse 8-10kopliks. Ühes kolis karjatatakse 3-4 päeva. Karjakoplite tarad ehitatakse 5-traadiliste püsitaradena: esimene traat 10, teine 25, kolmas 40, neljas 65 ja viies 10-105 cm. Alt esimese ja teise traadi võib asendada laudadega .
Karjatamisrühmad sigade puhul : a) põrsastega emised , b) vabad emised, c) noorsead ja d) kuldid.
Tuhnimise vältimiseks karjatatakse sigu tühja kõhuga kaks korda päevas, iga kord 2-3 tundi. Karjatamisperiod kestab 100-110 päeva.
80) Lindude karjatamine
Kanad , kalkunid ja haned on suured rohusööjad ning nendele on otstarbekas rajada farmide lähedale omaette karjamaa. Karjamaarohuga saab katta ligikaudu 60% lindude suvisest söödatarbest. Lindudele sobivad hästi liblikõieliste ja aluskõrrelisterohked kiuvaesed rohustud, mis tuleb rajada viljakatele parasniisketele muldadele .
Karjamaapinda arvestatakse ühe hane ja kalkuni kohta 10 m2, kanale 1,5-2 m2. lindude karjamaa jagatakse 15-20 kopliks, ühes koplis karjatatakse linde 1,5-2 päeva. Lindudel on harjumus süüa rohtu väga madalaks.
Lindude karjakoplid peaksid olema piiratud 1-1,5 m kõrguste võrktaradega. Linde karjatatakse päevas 9-12 tundi. Ööseks aetakse linnud varjualustesse või lauta.
Joogiveetarve on väga suur hanedel. Kanadele ja kalkunitele arvestatakse vett 0,2-0,5 liitrit päevas. Lindude karjatamisperiood kestab 110-120 päeva.
81)Heinategemine
Rohumaade kasutamine
Peab olema reeglipärane. Varase arengukiirusega rohustuid tuleb suve jooksul karjatada 5-7 korda. Ära söödud rohu kõrgus ei tohiks olla väiksem aluskõrrelistel 2-3 cm ja pealisk 5-6 cm. Kõige madalamat ärasöömist talub ainult karjamaaraihein. Vaheaeg karjatamisel peab suve esimesel poolel 15-20 päeva ja teisel päeval 25-30 päeva. Keskmise arengi kiirusega karjamaid saab suve jooksul karjatada 4-5 korda. Ja nende vahea alg 20 p ja suve teisel poolel 30 p. Hilise areng taimi saad karjat 3-4 korda ja vahea I p 30 pä ja s II poolele 35 päeva.
Mitteniiteliste rohumaade kasutamisel on oluline rohusaagi õegeaegne koristamine ja see on heintaimede kõrsumise lõpul kuni õisikute moodustumiseni. Alates õisiku loomisega väheneb kiiresti heintaimede valgu sisaldus ja suureneb seedumatu ligniini hulk. Ligniini sisalguse 1 ühiku suurenemine rohusöödas põhjustab seeduva energia vähenemist 3-4 üh võrra. Seeduv energia väheneb eriti kiiresti ohtetul lustel, päide- rool , roog aruheinal, rõrgel-raikaerikul, ja soo-nurmikal. Rohu niitmise hilinemisega st pärast õitsemist, väheneb seeduva valgu hulk liblikõielistel kesk 0,3 % ööpäevas ja kõrrelistel 0,5 % päevas. Rohu niitmisee sagedus varase ja kiire arenguga liikidel, nagu kerahein , 4 korda. Keskmisega 3 korda ja aeglase arenguga liikidel 3 korda suvel. Kui esimene niide koristatakse heintaimede õisiku loomise alguses siis teine rohusaak sadakse 30-35 päeva möödudes. 3 Rohusaak 40-45 päeva hiljem ja 4 rohus mis saadakse keraheinalt ja hübriid lutsernilt tuleb korist mitte hiljem kui Okt alguses. Rohu niitmise kõrgus suve esimesel poolel 6-10 cm maapinnast. Suve teisel poolel peab olema niidu kõrgus 10-14 cm. Rohumaade niitmist saab alust kõigepealt sellistelt niitudelt, mis alustavad kasvu varakult ja need on mineraal mullal asuvad põldheina rohustud. Teises jrk alust niitmist min m olevatelt kult niitudelt. 3 jrk turvasmuldadel paikn kult niidud. 4 võivad jääda looduslikud luhad .
Heinategu on ilmselt vanim rohusöötade konserveerimisviis. See põhineb niiskussisalduse vähendamisel alla 17-18%, millega seiskub mikroorganismide ja seente aktiivne elutegevus. Ennesõjaaegsetes taludes olid hein ja põhk veiste põhilised söödad, kuid juba siis tehti taludes algust ka silo valmistamisega, sest silotegemisel saab heintaimi koristada vanemas arengufaasis, toitainetesisaldus on kõrgem ja seeduvus parem. Ka ilmastik mõjutab silo tegemist vähem kui heinategu.
Heinateo eelisteks on selle lihtsus, väiksem tehnikavajadus ja veoste kaal, samuti on tagasihoidlikumad nõuded säilituskohtadele ja kasutamisele.
Silo ja heina osatähtsuse üle on palju vaieldud, kuid on selge, et heinast ei loobuta kunagi, kuigi selle osatähtsus, võrreldes varasemaga, väheneb.
Hea heinategemise aeg on lühike, praktiliselt juuni kolmas dekaad . Varasel kevadel võib see alata ka enne. Varem saab sellist rohtu küll sileerida, kuid säilituskuivaks kuivatamine on raske ja kuumadel suvekuudel võib hein uuesti niiskuda ja hallitama minna. Juuli alguseks peaks esimene niide tehtud olema, sest kiusisalduse tõusu ja proteiinisisalduse vähenemise tõttu langeb siis järsult heintaimede toiteväärtus. Mõnel suvel on võimalik heina teha ka ädalast augusti algul või juuli lõpul
Sademete ja kuiva ilma perioodid vahelduvad Eestis sageli, nii et niitmise, kaarutamise, kogumise, veo, ja hoidlassepaneku võimsus peaks võimaldama varuda kogu hein ühe nädala jooksul.
Niitmine katkestab toitainete juurdevoolu taimesse ja veel elavad taimerakud hakkavad elutegevuseks kasutama taimedes leiduvaid toitaineid. Niiskusesisalduse alanedes need nn. hingamiskaod pidevalt kahanevad ja lakkavad kõrrelistel 50-45%-lise ning liblikõielistel 65-60 %-lise niiskusesisalduse juures, kui taimed lõpetavad oma elutegevuse. Üldjoontes arvestatakse, et toitainete kaod veel elavate taimerakkude korral on 1-2 % ööpäevas.
Heintegemise ladusaks kulgemiseks ja kuivatamisega kaasnevate kadude vähendamiseks tuleb võimalikult lühendada kuivatamisaega ja võimalusel valida vähem kuivamist nõudev varumisviis. Nii on lahtise heina kogumise koos järelventileerimisega hoidlas otstarbekam kui heina pikema aegsem kuivatamine. Seda eriti vihmastel suvedel. Põuasel heinaajal pole see nii oluline.
Heinategemise suurim takistaja on vihm . Kõige kahjulikum on see kuivatamise teisel poolel, kus peale otseste toitainete kadude tekib mikroorganismide elutegevuse tagajärjel heinas ka loomadele mürgiseid ühendeid.
Kui mahaniidetud rohtu pole vihma tõttu tõttu võimalik kuivatada, tuleb see kohe koristada siloks ja mitte oodata selle riknemist, sest siis ei saa enam ka korralikku silo.
Heina niitmiseks kasutatakse meil latt -ja rootorniidukeid.
Kaarutamise eesmärk on kuivatamise kiirendamine. Kaarutamise vajalik sagedus oleneb saagikusest ja ilmadest. Keskpärastes tingimustes piisab ühekordsest kaarutamisest päevas. Esimest korda tuleks kaarutada kohe pärast niitmist, et niidumasina poolt jäetud tihe ja vastu maad olev kaar laiali lüüa, siis pääsevad päikesekiired ning kuivem ja soojem õhk paremini kuivavate taimede juurde. Vihmastel suvedel on kaarutamine tõhusam, sest kaarutamisega viiakse kaar ka uuele tahenenud kohale. Ka pärast vihma tuleb kaarutada.
Hein kuivatatakse niidul säilituskuivaks, siis tuleb see umbes 30%-lise niiskusesisalduse juures vaalutada, seejärel muutub kuivem hein liiga hapraks ja kaarutamise-vaalutamisega kaasnevad suured varisemiskaod.
Heinaküün peaks kindlasti olema ventileeritav. Heinaküüni tühjendamine ja täitmine on lihtsam, kui õhujaotuskanalid ja – restid on põranda sees. Neid võib edukalt valmistada madalakvaliteedilisest puidust, vanadest raudteelipikutest jm.
25-45%-lise niiskusesisaldusega hein kogutakse niidult lahtiselt, tervena, või pika (15 cm) hekslina. Võimalikke koristusviise on 3:
1) Vaalud lükatakse lohistiga kokku ja sealt tõstetakse veokile
2) kogutakse kogurhaagistega ja veetakse nendega hoiukohta
3) Pannakse käsitsi rõuku või kolmjalgadele ja veetakse säilituskuivana küüni
Rõugus kuivatamisel paigaldatakse redelid teljega põhja-lõuna suunas, et päike soojendaks rõugu mõlemat poolt võrdselt . Esimesed hangutäied pannakse horisontaallati servadesse ja alles seejärel keskele . Rõuku pandav suur hangutäis tõstetakse eelnevalt maas väiksematest kokku nii, et heinakõrred oleksid võimalikult ühes tasapinnas. Sellistest hangutäitest moodustatud rõuk ei võta nii kergesti vett sisse. Rõugu hari tuleb teritada ainult väikeste hangutäitega ja need patsutatakse hanguga kinni. Seejärel rõuk riisutakse rehaga kergelt üle. Rõugu tegemisel peab jälgima, et mõlemad küljed ja hari oleksid võrdese tiheduse ja paksusega. Rõugus saab edukalt kuivatada ka ristikut ja lutserni .
Järel kuivatatakse küünis kihtide kaupa. Esimene 2,5, teine 1,5 ja kolmas 1,5 m. iga järgmine kiht pannakse eelmise peale siis, kui alumine on kuivanud 25%-lise niiskusesisalduseni. Uue kihi asetamise järel ventileeritakse kaks ööpäeva vahetpidamata. Hiljem ainult päeval, orienteeruvalt 9.00 – 19.00. kuivatamise lõpetamisel ventileeritakse ainult keskpäeval, kui õhk on kõige kuivem.
18 – 25%-lise niiskusesisaldusega heina kogumisel lisandub veel pressimine kas suurtesse rullidesse või väikese tihedusega risttahukakujulistesse pallidesse. Küünis virnastatakse hein kogu virna kõrguses (5m) korraga. Pressitud heina virnastamisel tuleb pallid paigaldada ülekattega, et ei tekiks õhukanaleid, mille kaudu õhk kasutult väljuks. Selliste kanalite avastamisel ventileerimisel tuleb need lahtise heinaga täita.
5-10 kg soola lisamine 1 tonnile heinale võimaldab heina säilitada 2-3% võrra niiskemana.
Lutserni ja ristiku puhaskülvidest on tänapäeval otstarbekam valmistada kuivsilo , mitte heina. Neid niidul säilituskuivaks kuivatades on varisemiskaod väga suured. Küünis ventileerida on võimalik, kuid siis tuleb vähendada kihtide paksust.
Heinavirna kuivuse kindlakstegemiseks tuleb siis, kui ventilaator on vähemalt 6 tundi seisnud, see käivitada ja liikuda kerges riides üle virna. Kui virnast läbitulev õhk on kohati isekuumenemisele iseloomuliku lõhnaga ja ümbritsevast õhust soojem, või kui virna peal on kondenseerunud veest märgi kohti, siis tuleb ventileerimist jätkata. Kui selliseid kohti ei ole, tuleb mõne päeva pärast uuesti kontrollida.
Heina isekuumenemine võib viia ka heina isesüttimiseni. Selleks on vaja, et õhuhapnik pääseks virna sisse ja tekkiv soojus saaks liialt hajuda ümbritsevasse keskkonda. Kõige ohtlikum on selles suhtes 30%-lise niiskusesisaldusega heinavirn. Kui aga heinavirn on ventileeritav, siis seda ohtu ei ole, sest läbi virna liikuv õhk jahutab ka heina maha.
82) Rohusilod ja silode konservandid
Noor rohi on veiste parim suvine sööt, talvine sööt on kvaliteetne rohusilo.
Sileerimine on taimse materjali säilitamisviis õhuvabas happelises keskkonnas. Happeline keskkond tekib piimhappekäärimise tulemusena. Sileerimine ei suurenda söödavust ja toiteväärtust, vaid ainult säilitab seda.
Sileeritav materjal
Haljasmass peab olema puhas, see ei tohi sisaldada mulda ega riknenud taimejäänuseid. Sileerimine on mikrobioloogiline protsess, mis soodustab piimhappebakterite tegevust ja pidurdab kahjulike võihappebakterite, roisubakterite, hallitusseente ja pärmide kasvu. Viimaseid leidubki suurel hulgal mullas, väljaheidetes ja taimejäänustes. Rohu puhtuse kindlustab niidetava pinna tasandamine juba rohumaa rajamisel ja 8 cm kõrgune niitmine. Pori ja sõnniku silosse viimist traktoriratastega tuleb võimalikult vältida.
Silokonservante lisada rohu hekseldamisel või kohe pärast seda. Rohus olevad suhkrud hakkavad niitmise järel lagunema H2O ja CO2-ks, eraldades soojust. Selline hingamisprotsess kulgeb õhuhapniku juuresolekul. Õhukesed rohukihid tuleb kiiresti tallata ja katta. Nii väldime õhu juurdepääsu ning järelejäänud hapnik tarvitatakse kiiresti ära. Algab piimhappekäärimine. Kui haljasmassis on küllaldaselt piimhappebaktereid, siis moodustub järelejäänud suhkruist piimhape. Kui on enamuses teised, kahjulikud mikroobid , tekib lisaks äädikhapet, CO2, H2 jt. mittevajalikke ühendeid. Kahjulikud mikroobid lagundavad ka valkaineid, nii et moodustuvad ammoniaak ja amiinid . Need valekäärimise produktid seovad konserveerimiseks vajalikku piimhapet ja vähendavad tunduvalt silo söödavust.
Mõõdukalt väetatud ja varajases arengufaasis koristatud rohus ei jätku tavaliselt suhkruid selleks, et saavutada hapustamiseks vajalik piimhappekogus. Ka piimhappebakterite lisamine silojuuretise näol ei suuda seda alati kindlustada ja tekib võihappekäärimise oht, mille tagajärjel silo omandab ebameeldiva võihappelõhna ja rikneb. Kogemused on näidanud, et sellisel juhul on 3 võimalust vältida võihappekäärimist:

koristada rohi vanemas kasvufaasis , siis jätkub suhkruid tema hapustamiseks, kuid seejuures alaneb toiteväärtus

tõsta närvutamisega rohu kuivainesisaldust, siis ei ole konserveerimiseks nii palju piimhapet vaja ja pH näitu ei ole tarvis nii madalale viia, saadavas söödas on vähem hapet, mis loomale on igati sobivam . Närvutamiseks peab aga olema ilus ilm, et rohi närbuks lühikese ajaga , muidu on toitainete kadu suur. Närvutamine on otstarbekas ainult 1-2 päeva jooksul: rohi ei tohi kaarde seisma jääda, vaid vajab pidevat õhustamist.
Kriitilise pH näit sõltub materjali kuivainesisaldusest.

lisada Eestis väljatöötatud ja katsetatud konservante, nagu bensoehapet, silobeni või superbeni, mis väldivad valekäärimist väiksema koguse piimhappe tekke juures ja toitainete kaod on väiksemad
Silo liigid
Märgsilo saadakse, kui koristatud värske rohi sileeritakse kohe hoidlasse. Materjali vähese kuivainesisalduse tõttu on võihappekäärimise suur oht. Samuit võivad kergesti areneda teised kahjulikud bakterid . Olenevalt materjali sileerivusest on vaja lisada kindlustuslisandit vastavalt normile . Keemilised lisandid on tavaliselt tõhusamad ja neil on ka konserveeriv toime. Samuti võivad need oluliselt parandada silo stabiilsust. Silojuuretise lisamine piimhappebakterite näol omab kaudset mõju, kiirendab käärimist ja pH langust. Sellega pidurdatakse juba käärimise alguses valed käärimisprotsessid
Närbsilo - Kui ilm võimaldab, on sileerimisel soovitatav rohi eelnevalt närvutada. Ilusate ilmadega võib muljutud rohu kuivainesisaldus tõusta 25-40%-ni juba ülepäevas kuivamise järel. Närvutatud materjali suur eelis on see, et käärimisprotsessis ei eraldu enam mahla. Paranevad käärimistingimused ja väheneb vale käärimise oht. Närvutatud rohu vaal on põllul enamasti ebaühtlane, mis võib põhjustada ka silo ebaühtlase käärimise. Kindlustuslisandi valikul tuleb arvestada, et bensoehappe baasil valmistatud lisandid suurendavad silo stabiilsust.
Kuivsilo – Niidetud ja muljutud rohi lastakse põllul kuivada 40-60 %lise kuivainesisalduseni. Ilusa kuiva ilmaga kulub selleks 1,5-2 päeva. Kui närvutusaeg pikeneb, kaasneb sellega riknemisoht ja toitainete kadu. Sellises materjalis on käärimise ulatus tunduvalt väiksem ja pH jääb kõrgeks. Kui rohu kuivainesisaldus on üle 35%, siis tõenäoliselt õnnestub sileerimine ka ilma kindlustuslisanditeta. Tegelikult on võihappekäärimise oht siingi olemas, kui materjal jääb ebaühtlaseks. Samuti on selline materjal kore ja võib hoidla avades, või kui silosse tungib õhku, kergesti kuumaks minna. Kindlustuslisanditeks sobib silojuuretis. Silo aeroobset stabiilsust aitavad parandada bensoehappe baasil valmistatud kindlustuslisandid. Lisand võib olla ka kombineeritud . Kombinatsioon, kus on ühendatud nii keemilise kui ka bioloogilise lisandi mõju, on piisavalt efektiivne kuivema materjali jaoks.
Silode konservandid
Bensoehape või tema sool on taimedes levinud ühend ning loomadele kahjutu. Eriti tugevalt mõjub bensoehape hapus keskkonnas, hoides ära pärmide ja hallituste kasvu ning kindlustab silo hea säilivuse ka pärast hoidla avamist. Oma mõjult on ta analoogiline närvutamisega, ta ei pidurda märkimisväärselt piimhappekäärimist.
Sobib mahlakale taimsele materjalile (nt. mais, raps) , sest väikese lahustuvuse tõttu on välditud konservandi väljajuhtimine koos mahlaga .
Siloben on 30-35%-line naatriumbensoaadi lahus bensoehappe tootmise reaktsioonivees. Siloben on läbipaistev lõhnata vedalik, külmub – 15 kraadi juures, sulamisel tekkinud sade lahustub enamasti uuesti üles soojas segamisel.
Sobib närvutatud rohu s.h ka kuivsilo valmistamiseks, kus puudub võihappekäärimise oht, aga nõrga tihendamise tõttu tekib isekuumenemise oht. Isekuumenemine tekib siis, kui õhk pääseb silo virna sisse kile katkemisel ja silo söötmisel. Konservant väldib silo hallitamist ja kuumenemist
Superben erineb siloberist sellele lisatud urotropiini poolest ja on seetõttu tõhusam.
Külmub alles alla – 25kraadi juures ja selle sulamisel ei teki sadet. Superben sobib valgurikka noore rohu sileerimiseks kõrgetoodanguliste lehmade jaoks. Konservant kaitseb valku enneaegse lagundamise eest vatsas ja kindlustab looma parema varustatuse valguga, ühtlasi kõrgema piimatoodangu.

.DOC Laadi alla originaalfail 22 lk · .doc · 77 allalaadimist

50 punkti Autor soovib selle materjali allalaadimise eest saada 50 punkti.

~ 22 lehte Lehekülgede arv dokumendis

2009-02-03 Kuupäev, millal dokument üles laeti

77 laadimist Kokku alla laetud

0 arvamust Teiste kasutajate poolt lisatud kommentaarid

kuusiku Õppematerjali autor

muld,harimine väetamine

konspekt

Sarnased õppematerjalid

doc

Rohumaaviljeluse kordamisküsimuste vastused

1 1) Rohumaade majanduslik ja keskonnakaitseline tähtsus Eeslis võivad olla mürgised; kuid on ka selliseid, mis suurendavad rohuseeduvust. Rosetjad rohundid (varretu Eesti suhteliselt niiske klnma ja mitmekesine mullastik soodustavad rohumaaviljelust. Heintaimede osa ohakas, nurmenukk). Kõrged rohundid (kõrvenõges, angervaks, tuliohakas) Eestis on asendamatu ja mitmekülgne õimaldaad toota loomadele täisväärtuslikku põlnsoota, säilitavad 9) Kõrreliste ja liblikõieliste rühmitamine taimede kõrguse ja lehtede paiknemise alusel ja tõstavad inullav iljakust Liblikõielised rohumaataimed seovad õhulämmastikku |a säästavad suuri 1) Pealisheinad- Taimede kõrgus on 0,8-1,8 meetrit

Taimekasvatus

docx

Agronoomia

Agrokliima Eesti kliima kujundamisel mõjutavad kõige enam Läänemeri ja Atlandi ookeani kirdeosa, põhja jäämeri ning suur ida- euroopa tasandik. Mereline kliima läheb üle kontinetaalseks kliimaks, eriti kagu suunas. Suurt mõju avaldab (sügisel ja talvel,) meie kliimale tsüklonite tegevus. Temperatuuri tõstab golfihoovus. Taime kasvu seisukohalt kõige olulisemaid soojusreziimi iseloomustavaid näitajaid on efektiivsed temperatuurid. Selle all mõistetakse üle 5 kraadi C ulatuvaid temperatuure. Efektiivseteks temperatuurideks nimetatakse üle + 5 kraadi ööpäeva keskmist temperatuuri, millest on lahutatud viis kraadi. Kui need kokku liidame, saame efektiivsete temperatuuride summa. Agrometeoroloogias kasutatakse aktiivsete temperatuuride mõistet. Aktiivsete temperatuuride summa nendeks nimetatakse ööpäevade keskmisi temperatuure, mis ületavad 10 kraadiseid temperatuure, kusjuures mingit maha arvamist ei tehta. Muld Mullaks nimetatakse maakoore pind

Agronoomia

pdf

Agronoomia

Agrokliima Mõjutab Läänemeri, Atlandi ookean, Ida- Euroopa tasandik ja Põhja jäämeri. Meie territooriumil läheb mereline kliima üle mandriliseks, eriti kagu suunas. Suurte veekogude lähedus mõjutab temperatuure. Taimekasvule oluline soojusreziimi iseloomustab efektiivsed temperatuurid, selle all mõistame üle +5 kraadi temperatuure, siis taimed kasvavad ja arenevad. Aktiivsed temperatuurid- ööpäeva keskmised temperatuurid, mis ületavad 10 kraadi päevas. Muld- maakoore pindmine kobe kiht, mida aktiivselt kasutavad kõrgemad taimed ja mikroorganismid, mis muudetakse organismide ja nende laguproduktide poolt. Muld moodustub eri kivimitele, eestis: jää- ja pärast settekivimid, oluliseks muldi kujundavad faktorid rohelised taimed, mikroorganismid ja teised elusorganismid. Kõige olulisem on viljakus- võime varustada kasvavaid taimi toiteelemenditega ja veega, ning taimejuuri hapnikuga. Põhja- Eesti- viljakad aluselised mullad( ei kasva lina- liiga aluseline) Lõuna-

Agronoomia

doc

Taimetoiteelemendid

Taimetoiteelemendid Loengu konspekt 1) N taimetoitelemendina ja N- väetise liigid N on mineraalväetis. Esineb taimeded rakutuumas ja rakuplasmas nukleiinhapete, valkude, fermentide, ensüümide ja vitamiinide koostises. Taimedes olev üldlämmastik jaguneb kahte rühma : a) valklämmastik jaguneb lahustumise järgi nalja fraktsiooni : albumiinid, globuliinid, gluteliinid, prolamiinid b) mittevalguline lämmastik jaguneb 5 rühma : nitraat lämmastik, NH4-N, amiidne lämmastik, amiin lämmastik, aluselised lämmastiku ühendid (solaniin) Taimed omastavad lämmastikku mullast nitraatidena ja amooniumlämmastikuna. NH4-N ühineb taimekudedes mingi dikarboonhappega ja moodustub primaarne aminohape. NO3-lämmastik on loomadele ohtlik kui kuivaines on 0,07% , surmav 0,2%.taimedele ohtlik kui taime kuivaines on 0,1 %. Vees olev NO3-lämmastik on inimesele ohtlik kui on 22mg/l, loomadele ohtlik 45mg/l. Lämmastiku varu muldades 1,5-15t/ha, sellest omastatav 5-10

Taimekasvatus

doc

Botaanika loengukonspekt

Botaanika loeng 04.09 Botaanikat võib jagada: · Taime morfoloogia · Taime anatoomia · Taime füsioloogia · Taime geneetika · Taime embrüloogia · Taime ökoloogia · Taime geograafia Roheliste autotroofsete taimede põhiülesanne on fotosüntees(orgaanilise aine tootmine). Loomaarsti ja botaanika seos looma terviserikke korral kasutame rohtu Paljudel juhtudel on taimed kahjulikud, põhjustavad tervisehäireid võ rikuvad loomakasvatuslikku toodangut(piimale värvi anda, liha maitse, lambavill). Taimerakk · Koosneb rakkudest, erineb loomarakkudest ehituselt o Rakukest o Vakuoolid rakumahlaga o Kuju ja suurus väga mitmesugune(oleneb asukohast). Optimaalne on ümmargune kuju, sest soojakadu väikseim o Ainuraksed on kerakujulised Kuju järgu on kaks rühma: 1. Parenhüümsed rakud pikkus ja laius enamvähem samad 2. Prosenhüümsed rak

Bioloogia

doc

Taimekasvatuse eksami kordamisküsimused

Taimekasvatuse areng ja lähitulevik, taimekasvatuses kasutatavad uurimismeetodid Taimi hakati kasvatama juba kiviajal. Taimekasvatus sai alguse subtroopilises kliimavöötmes. Vanemad taimekasvatuse piirkonnad olid Hiina, India , Iraan , Süüria ja Mehhiko ning Peruu. Kesk-Aasias ja Taga-Kaukaasias. sai taimekasvatus alguse 7-6 tuhat aastat e.m.a., Volga- ja Kubanimaal 4-3 tuhat aastat e.m.a. Igas piirkonnas oli juhtivaks kultuuriks erinev kultuur: · Kaug-Idas - riis · Lähis-Idas ja Kesk-Aasias - nisu ja oder, · Aafrikas - sorgo · Ameerikas mais 1. Põldkatsete meetod - uuritakse sordi, külvise kvaliteedi, külviaja, külviviisi jms. mõju saagile ja selle kvaliteedile Põldkatsete puuduseks on töömahukus ja kordumatus täpselt samasuguste tingimuste puudumise tõttu 2

Taimekasvatus

docx

Agronoomia alused-Konspekt

loomapõhised söödad (kellele mida söödad ja miks jne), mürgiseid taimi peaks tundma jne. ala mida hobune sööb ja miks ta peab tihti sööma jne ja loomasöödad eraldi ka, eri teraviljade, kartulite jms kohta pead oskama rääkida Proteiin Üks reaalsemaid teid söötade valgu puudujäägi katmiseks on selliste taimede kasvatamise suurendamine, mille toorproteiini sisaldus on suurem. Kõige parimaid tulemusi andvateks meetmeteks on: 1) laiendada liblikõieliste heintaimede kasvupinda ja intensiivistada kõigi heintaimede viljelemist; 2) kasvatada enam ida-kitsehernest; 3) laiendada kaunviljade kasvupinda; 4) kasvatada rohkem rapsi ja teisi valgurikkaid kultuure. Rohusöödad rahuldavad veiste energia-, proteiini-, vitamiini- ja mineraalainete targe ning on vajaliku mahukuse ning koredusega. Loomad on oma evolutsiooni käigus kõige paremini kohastunud aastatuhandeid põhisöödaks olnud heintaimede keemilisele koostisele. Oluliseks tuleks pidada ka heintaimede vil

Kategoriseerimata

doc

Agrokeemia konspekt - Taimede mineraaltoitumine

Agrokeemia on teadus, mis tegeleb taimede toitumise ja väetamise küsimustega. Agros (kreeka.k) põld põllukeemia jaguneb taimekaitseks ja väetusõpetuseks. Agrokeemia on teadus, mis uurib taime, mulla ja väetise vahelisi vastastikuseid seoseid. (Akadeemik D.N. Prjansnikov). TAIM Prjanisnikovi kolmnurk. Vaatles agrokeemiat kui keemilist mikro- teadus, jättes välja mulla mikro- org organismid. . MULD VÄETIS Agrokeemia on rakendusteadus, mille ülesandeks on oskusliku väetamise kaudu suurendada põllukultuuride saaki, parandada saagi kvaliteeti ja tõsta mullaviljelust, nii et sellega ei kaasneks keskkonnareostuse olulist suurenemist. Agrokeemia on jätkuks keemiale, taimefüsioloogiale ja mullateadusele. Inimene Loom

Taimekasvatus

Rohkem sarnaseid