Taimekasvatuse arvestuse konspekt (0)

1. SISSEJUHATUS TAIMEKASVATUSSE Orgaanilised väetised ehk sõnnikud on:
1) Vedel sõnnik ehk läga (6% kuivainet); Tuleb lautadest, kus on restpõrand ning sealt valgub see vastavatesse mahutitesse. 2) Poolvedel sõnnik. (12% kuivainet);
3) Tahke   sõnnik   (üle   20%   kuivainet);   Tuleb   lautadest,   kus   restpõrandat   pole,   kuid   sõnnikule visatakse näiteks põhk peale ning pärast kasutatakse vastavalt. 4) Ja paljud teised- nt. saepuru, põhk, turvas ja nii edasi. Need, kes orgaanilist väetist ei saa või ei taha kasutada, kasutavad haljasväetist. Kündes täidetakse kolme tehnoloogilist ülesannet:
1 Mulla pööramine;
5) Murendamine-kobestamine;
6) Väiksemas ulatuses segamine. Kõrrekoorimise ehk randaalimine – on mulla pindmise (7-12 cm) kihi pööramine, murendamine-
kobestamine, segamine ja umbrohujuurte ning võsundite läbilõikamine. Kultiveerimine  – Selle ülesandeks on mulla pindmise kihi kobestamine, segamine, umbrohtude
hävitamine, väetiste ja herbitsiidide mulda viimine. Enamlevinud kultivaatorid on C ja S piidega. Rullimine – Selle eesmärk on tihestada mullapinda, parandada mulla ja seemnete vahelist kontakti
ning tasandada maapinda. Äestamine  –   See   on   pinnale   jäänud   seemnete   mullaga   katmine,   -mullakooriku   hävitamine,
tihenenud mulla õhustamine ja umbrohutõrje. 2. TERAVILJADE AGROTEHNIKA Otsekülv – Tegemist on meetodiga, mille puhul mullaharimist ei toimu ning külvatakse otse maha. Tavapärane   mullaharimine  -   Selle   puhul   toimib   kõrrekoorimine,   sügiskünd,   libistamine,
kultiveerimine ja külvamine. Minimeeritud   mullaharimine  –   Kõrrekoorimine   toimub   enamasti   sügisel   või   künnitakse
madalkünniadraga kevadel. Seejärel külvatakse vili maapinda. Selle mullaharimise viisil pole mõtet
teha kultiveerimist. Künni asendamise eelised kobestamisega on kütuse- ja ajakulu vähenemine. Aja ja kütuse rahaline
kokkuhoid sõ ltub sellest, kui kiiresti ning kui laialt tööd tehakse. Mulla tihenemine sõltub ratta
asukohast künnil. Mulla  tihedust  suurendavad nii  liigniiske kui  ka väga kuiva  mulla harimine.
Künnivaos sõitmine eeldab kitsamat rehvi. Lisaks, mida kuivem on muld, seda väiksem on selle
tihenemine. Kui traktori rehvirõhk on vale, siis muld tiheneb tugevasti, künniga kobestatakse ning
halveneb mulla struktuur. Lisaks tiheneb künnikihi alus. Mulla kapillaarid on peenikesed torud, mis viivad vihma vee maa sisse, et see vagudesse ei koguks.
Kui on päikseline ilm, siis läbi nende hakkab põhjavesi välja aurama niisutades maapinda ühtlaselt. Talivili reageerib taime/vilja vigastamisele ülihästi. 1


3. VÄETAMINE Teraviljade toitumise seisukohalt tähtsad toiteelemendid on:
• Põhitoiteelemendid - lämmastik, fosfor ja kaalium;
• Makroelemendid - kaltsium, magneesium ja väävel;
• Poolmikroelemendid - raud, mangaan;
• Mikroelemendid - boor. Need elemendid on vajalikud taimede kasvuks. Neid saadakse loodusest. Väetist antakse külveelsel
andmisajal, külviaegne andmisajal (kombikülvikutega) ja külvijärgsel andmisajal. 4. TAIMEKAITSE Seemnete   puhtimine   (lahusega,   mitte   pulbriga)   –   kaitseb   idaindeid,   tõusmeid   ja   noori   taimi
seemnelt, mullast, taimejäänustelt ja õhust lähtuvate haigustekitajate eest. Teravilju kahjustavad
oluliselt tõusmepõletikud, juuremädanikud, nõgihaigused ja nii edasi. Talivilju kahjustab lumiseen.  Umbrohutõrtje  -  Kasvuaegselt  esimene   taimekasvatustöö.   Kasutatavaid   preparaate  nimetatakse
herbitsiidideks.   Herbitsiidid   on   valiva   (kitsa   toimespektriga)   ja   üldhävitatava   toimega   (laia
toimespektriga). Kõik kõrrelised taimed on üheidu lehelised, ülejäänud on kaheidu lehelised. Kasvuregulaator   –  Eesmärk   on   taime   kõrre   tugevamaks   muutmine   ning   selle   läbi   taimede
lamandumise vältimine. Putukamürgid ehk insektsiidid – Ülesandeks on hävitada kõik taimedest toituvad putukad. Kõik
insektsiidid   mõjuvad   putukatele   erinevalt.   Süsteemse   toimega   insektsiidid   imenduvad   taime
kudedesse ja muudavad taimemahla putukatele mürgiseks. Kontaktsed insektsiidid tungivad läbi
kahjuri organismi söötmürgina või hävitavad kahjurit läbi tema kehapinna. Fungitsiidid  –   Mikroseente   poolt   taimedele   põhjustatavate   kahjustuste   kaitseks   ja   raviks
kasutatavad vahendid. Seni on arvatud, et see pole mesilastele kahjulik, kuid üha enam on tulnud
esile tõendusmaterjali, et see mõjutab ka mesilasi. Neonikotinoidid – Putukate närvisüsteemile mõjuv mürk, mis levib iseseisvalt üle kogu taime ning
on putukatele on surmav. Euroopa Liidus on selle kasutamine keelatud, kuna see suurendab oluliselt
mesilaste suremust. Preparaadid – Mõeldud haiguste tõrjumiseks. Neid kasutatakse taimede hilisemas kasvufaasis, kui
taimede lehtedele hakkab lööbima haiguseid (nt. jahukaste, roosted, laiktõved). Preparaate on nii
raviva, kui ka haigusi tõrjuva toimega. 5. KORISTAMINE JA KUIVATAMINE Teraviljad valmivad Eestis enamasti augustis. Põuasema ja kuumema Suve korral ka juuli lõpus.
Kui  niiskusesisaldus teraviljal on suurem  kui 14%, tuleb teravilja kuivatada. Niiskem vili
hakkab isekuumenema ning arenema hakkavad hallitusseened. 2


Kuivatamiseks sobivaid kuivatitüüpe on mitmeid:
• Trummelkuivatid
• Punkerkuivatid
• Šahtkuivatid Mis teeb tavapärasest mullaharimisest mullaharimise? – Kündmine Otsekülvi plussid ja miinused? – Plussid, hea, lihtne kiire, rahaliselt soodsam. Miinus, ei saa nii
head saaki, peab rohkem taimekaitsevahendeid kasutada. 6. TERAVILJAD / TAIMED Taime (vilja) kasvufaasid  – 00 - tärkamine; 10 - lehtede kasv; 20 - võrsumine; 30 – kõrsumine
(lihtne lugeda viljapeas pähikuid); 40 - viljatupe paisumine; 50 - loomine; 60 - õitsemine; 70 -
seemne moodustumine - piimküpsus; 80 - vahaküpsus; 90 – täisküpsus. Suviteraviljad  –   Nendeks   on  oder,  kaer,  suvinisu  ja   mittekõrrelistest   teraviljadest  tatar.
Suviteraviljad on lühikese 80-120 päevase kasvuajaga. Kasvuajal vajavad suviteraviljad aktiivsete
temperatuuride summat 1300-1400 kraadi. Puuduseks on lühike kasvuperiood, mistõttu kasutavad
nad   halvemini   toitaineid   ja   talviseid   veevarusid.   Võrsumist   mõjutavad   päevapikkus,   taimiku
tihedus,   temperatuur   ning   mulla   toitaine   ja   niiskussisaldus.  Suviteraviljad   võrsuvad
taliteraviljadest   vähem.  Lisaks   on   suviviljade   saak   väiksem,   kui   taliviljadelt,   mis   tähendab
väiksemat tulu. Taliteraviljad – Nendeks on talinrukis, -nisu, -oder ja talititrikale. Nende peamiseks iseärasuseks
on   see,   et   nad   vajavad   jahedamat   keskkonda,   kui   suviteraviljad.   Sügisene   kasv   peatub,   kui
õhutemperatuur on alla 5°C. Taliteraviljade kogu elutsükkel on 270…360 päeva. Nisu  –   Suvinisu   minimaalne   idanemistemperatuur   on   2°C.   Idanevad   seemned   ja   tõusmed   on
öökülmadele   vastupidavad.   Suvinisul   on   suur   veevajadus.   Suvinisu   kasvuperiood   on   98   -   105
päeva. Talinisu terad idanevad +2°C juures. Talinisu tärkab 7 - 9 päevaga. Kasvuperioodi pikkus
olenevalt sordist on 270 - 350 päev. Talinisu on niiskuselembeline. Oder – Kasvuaeg on tal umbes 70-110 päeva. Oder on temperatuuri suhtes vähenõudlik. Seemned
hakkavad idanema 1-2°C juures. Niiskuse  suhtes  on oder vähenõudlik. Idanemiseks on vajalik
veehulk 50% terade massist. Kaer – Kaer hakkab idanema 2-3°C juures.  Kaer on niiskusenõudlik. Idanemiseks vajab ta 60%
vett terade kuivmassist. Muldade suhtes on kaer vähenõudlik. Rukis – Seemned hakkavad idanema 1-2°C juures. Kasv peatub rukisel, kui õhusoojus on alla 5°C.
Rukki juurestik on ulatuslik ja sügavale tungiv. Lisaks on ta toitainete suhtes vähenõudlik. Rukis on
tuultolmleja taim. Titrikale  – Saadud erinevate nisu liikide ning rukki ristamiste tulemusel. Tritikales on üritatud
ühendada nisu kõrge kvaliteet hea saagivõime ning rukki vastupidavus keskkonnatingimuste suhtes. Tatar – Soojust armastav taim, mille seemned alustavad idanemist 7-8°C juures. Tatra kasvuaeg on
sõltuvalt sordist 60…120 päeva.  Harilik hernes – Liblikõieline sammasjuurtega rohttaim. Vars on tal õõnes, kergelt neiljakandliline
ning  varre  pikkus  sõltub  sordist.  Hernele  ei  sobi  liigniisked  ja õhuvaesed  mullad.  Soodsaimad 3


kasvukohad on liivasavi või saviliiva mullad. Kasvatatakse enne ja peale teravilja. Talle sobivad
kõik mullaharimisviisid. Kultiveerida tuleb põld 6-10cm sügavuselt. Idanemistemperatuur 1-2 °C.
Hernele   sobivad   hästi   madala   lämmastikusisaldusega   väetised.   Väetised   võiksid   sisaldada
mikroelemente. Herne kahjurid on hernekärsakas, hernemähkur, lehetäi ja herneripslased. Haigused
on jahukaste, hahkhallitus ja närbumistõbi. Põlduba – Püstine kuni 2m kõrgune taim, mille juured ulatuvad 90cm sügavuseni. Taim 30-40%
ulatuses risttolmleb. Põlduba võib stressi mõjul kaotada 70-80% õitest ja kauntest. Seemned on
helerohelised-helepruunid. Uba on niiskusetundlik ning talle ei sobi kuivakartlikud mullad. Kuivuse
suhtes   on   taim   tundlik.   Põldoa   seemnete   vahekaugus   võiks   olla   20-45cm   ning   soovitatav   on
sügiskünd. Kultiveerida 6-8cm sühavusele. Orgaanilised väetised pikendavad kasvuiga. Sobivad
väetised mis on madala lämmastikusisaldusega. Kahjurid on lehetäi, hernekärsakas, laikpõletik ja
šokolaadilaiksus. Kartul  – Kuulub maavitsaliste sugukonda ja perekonda. Mitmeaastane rohtne taim. Elutsükkel
toimub idanemisest mugulate moodustamiseni. Varred on kolme- või neljakandilised ning enamasti
püstised. Koosneb: õiest, vili, lehed, külgmine vars, peavars, stoolonid, emamugul, juured, mugul.
Õis koosneb viiest tupplehest, kroonlehest, tolmukast ja emakast. Kartulimugul on muundunud
vars, moodustudes mullasisese varre külgharu ehk stolooni tipu jämenemisel toitainete kogunemise
tulemusel. Kartul on tundlik põua suhtes. Sellel ajal vajab ta kindlasti niisutust. Kartul kasutab ka
vett väga effektiivselt. Ennem mahapanekut peam muld olema hästi haritud ja kobe. Eemaldada
ennem mahapanekut kivid. Vältima peab mulla tihenemist. Mugulate mahapaneku ideaalne aeg on
aprilli lõpus – mai keskpaigani. Vagude laius ja kaugus teha võimalikult suur. Optimaalne sügavus
10-15cm. Raps  – Kuulub kapsasrohu perekonda. Suviraps tärkab kevadel 5-12 päeva pärast külvi. See on
külmakindel   ja   külvatakse   mai   alguses.   Taliraps   on   talivili,   mille   elutsükkel   on   350   päeva.
Külvatakse agusti 1. Pooles. Külviga hilinemisel saadakse vähem seemet. Külvisenorm on 200
seement 1 m2. Väetakse lämmastikväetisega ning annuse suurus on õige siis kui selle mõjul rapsi
varred kõtrade raskuse all vilti vajuvad. Raps on täisküps kui põld muutub pruunhalliks. Kahjurid
on hiilamardikad, ristikõieliste maakirbud ja valgemädanik. 7. SEEMNE EHITUS / TERAD Seeme koosneb järgnevatest osadest:
 Kest  – Koosneb mitmest kihist. Kõige välimine on viljakest, mis kujuneb sigimiku seinast. Moodustab teramassist ligikaudu 6%.  Endosperm  –   Koosneb   pikkadest   rakkudest,   mis   on   täidetud   ümarate   tärklise   teradega. Proteiinisisaldus on suurem väljaspool.  Idu – Asub tera alusel viltuselt. Idus on arenenud üks või mitu idujuure alget. Idu osakaal terast on väga väike (rukkil, nisul oral 1,5-3%; kaeral 3-4% ja maisil 10-12%).  Aleuroonkiht – Asub seemnekesta ja endospermi vahel. See on proteiinirikas.
 Kilbike – Asub endospermi ja idu vahel. Terade keemilne koostis:  Tärklis – Peamine varutoitaine.
 Roosuhkur – Peamiselt idus (1,5% teramassist).  Toorproteiin – Sisaldub terades 6-22%.
 Toorrasv  – Kõige enam kaera- ja maisiteradest. Nisul on seda 1,4%, rukkil ja odral 1,2%, kaeral 2,6% ja maisil 4%. Rasv on koondunud idudesse.  Toortuhk – Asub peamiselt sõklades ja kestades. Selles on palju fosforühendeid. 4


 Kiud  – Koondunud sõkladesse ja rakuseintesse. Sõkladega kaetud terad on kiurikkamad kui suure või paljasteralised. 8. ROHUMAAD JA ROHUMAAVILJELUS Rohumaid tuleb uuendada kui karjamaad on hõredad ja väikese saagiga, umbrohu osakaal ületab
saagis   30%,   esinevad   talvekahjustused   või   ebatasasused.   Rohumaid   saab   uuendada
pealtparandamise ehk renoveerimise ja uuskülvi teel. Pealtparandamine  –   Loodusliku   või   külvatud   rohukamara   ümberkujundamine   soovitud
kasutusotstarbega ja kõrgema saagiga rohukamaraks. Rohumaal säilitatakse vana rohukamar. Rohumaa   uuskülv  –   Vana   rohukamar   hävitatakse   ennem   uue   rohumaa   rajamist.   Võidakse
kasvatada ka vahekultuurina teravilja 1-2 aastat (nt. nisu, oder või kaer). Selleks, et rohumaal kulutusi kokku hoida tuleks vähem külvata. Mullaharimise   vajalikud   töökäigud:   Orgaaniliste   väetiste   laotamine,   kündmine,   libistamine,
mineraalväetiste   laotamine,   kultiveerimine   (1-2   korda),   kivide   korjamine,   rullimine,   külvamine,
rullimine. Külviaeg - Heinaseemne külviks on kaks perioodi - varakevad ja juuli teine pool kuni augusti algus. Külvisügavus  -   Heinataimedel   peaks   olema   külvisügavus   1-2cm.   Liblikõieliste   puhul   tuleb
heiataimede seemnete inokuleerimine liigiomase mügarbakteriga. Külvijärgne hooldamine:
• Mullakooriku purustamine peale vihmasadu;
• Mehaaniline umbrohu tõrje - Umbrohtude pealtniitmine. Esimest korda niidetakse, kui umbrohu kõrgus on üle 20 cm. Teist korda niidetakse juba madalamalt, 5-10cm kõrguselt; • Karjatamine - Soodsate ilmastiku tingimuste korral on võimalik karjamaid karjatada ka suve teisel poolel. Vastasel juhul on soovitatav saak teha siloks või söödaks; Karjamaade ratsionaalse kasutamise tagamise võtted:
• Varajane karjatamise algus kevadel;
• Karjamaade vahelduv kasutamine;
• Karjatamisviis;
• Loomaliikide ja rühmade karjatamise korraldamine; Närbsilo  – Tegemiseks tuleb niidetud rohumassi närvutada kuni kuivaine sisaldis on ca 33-35%.
Sileeritav   mas   tuleb   tihendada   ning   hermeetiliselt   sulgeda.   Halvasti   tihendatud   ja   korralikult
kinnikatmada siloauku, silopalli satub käärimise lõppedes õhk, mis põhjustab massi kuumenemist ja
riknemist. Märgsilo – Tegemise  eeliseks on sõltumatus ilmastikust. Vähesed sademed ei takista rohtu õigel
ajal korjamiseks. Puuduseks on sellest eralduv mahl. Kuivsilo – Valmistamise eesmärk on sileeruvuse tahamine ilma konservantideta.  Heina ja silo värvus ja lõhn – Hästi sileeritud rohi on käärimisel läinud kollakasroheliseks nõrgalt
käärinud silo on tumerohelise värvusega. Väärtuslik hein on hallikasroheline, kaua maas olnud hein
on pleekinud heleda värviga ning vihma saanud hein on tumeda värvusega. Hästikäärinud silo on 5


hea   lõhnaga.   Riknenud   silo   on   käärinud   lõhnaga   ja   kuumenenud   silo   on   tubaka   lõhnaga.
Hästikuivatatud hein on rohumaa lõhnaga, hallitama läinud hein lihtsasti äratuntava lõhnaga mis
annab tunna et hei ei saanud järelvalmida. Silo toiteväärtus on suurem kui heinal. 6