Juhtimine ja õigus I. osa
Sissejuhatus õigusesse
Urmas Arumäe
Äriõiguse loengukonspekt
Juhtimine ja õigus I. osa Sissejuhatus õigusesse
Loengukonspekt
Toimetaja Urmas Arumäe
Autor Urmas Arumäe
©
Urmas Arumäe, 2012
ISBN 978-9949-30-611-4 (I. osa)
Trükk EBS
Print OÜ
Kõik õigused käesolevale väljaandele on kaitstud. Ilma autoriõiguse omaniku
eelneva kirjaliku loata pole lubatud ühtki selle väljaande osa paljundada ei
mehhaanilisel, elektroonilisel ega muul viisil.
2
Sissejuhatus
Omades märkimisväärset ettevõtja ja ärijuhi kogemust ning olles juba aastaid
tegelenud peamiselt ettevõtluse ja juhtimise eriala üliõpilastele õigusainete
õpetamisega ning pea sama kaua ka vandeadvokaadina äriklientide nõustamisega,
on autoril olnud piisavalt aega kogeda Eesti ettevõtluskeskkonda ja saada
aimu probleemidest organisatsioonide valitsemisel ja juhtimisel. Teisiti öeldes on autori
praktiline tegevus ning akadeemilised huvid liikunud alati juhtimise ja õiguse või
siis juhtimis- ja õigusteaduse piirimail. Nii sündiski pealkiri „Juhtimine ja õigus“,
mis oma
sisult on organisatsiooni valitsemise ja juhtimise õiguslik käsitlus ja mida
võib nimetada ka äriõiguse õpikuks.
Äriõiguse kursuse eesmärk on anda tulevastele ja ka juba tegutsevatele ettevõtjatele,
omanikele ja juhtidele põhiteadmised organisatsiooni valitsemise ja juhtimise
õiguslikust korraldusest. Eesti ettevõtlusmaastik peaks
muutuma õiguslikult
korrektsemaks, kus ei
tehta liigpalju elementaarseid juriidilisi vigu juhtimisel,
lepingute sõlmimisel või töösuhete korraldamisel ning vaidluste korral ei joosta
esimese asjana kohtusse. Autor soovib, et Eestil läheks paremini – selle
eelduseks on
hästi korraldatud ja toimiv vaba ettevõtlus.
Käesolev
loengumaterjal on koostatud EBSi ettevõtluse ja juhtimise eriala
magistritaseme (MA, MBA ja
EMBA ) üliõpilastele õigusainete (koondnimega
äriõigus) õppimiseks. Loengumaterjale saab kokku viis ja nende sisu on
kokkuvõtvalt järgmine: 1) Sissejuhatus õigusesse (õiguse entsüklopeedia ja
tsiviilseadustiku üldosa seadus); 2) Organisatsiooni ja juhtimise õiguslik korraldus
(äriseadustik ja juhtimisega seonduv õiguslik korraldus); 3) Äritehingute õiguslik
korraldus (võlaõigus); 4) Äriressursside õiguslik korraldus (sh asja- ja tööõigus,
intellektuaalne omand) ning 5) Vaidluste lahendamine (sh nii era- kui avalik
menetlus).
Loengumaterjali eesmärk on olla tudengitele abiks
loengute jälgimisel. Aine
omandamiseks tuleb täiendavalt lugeda vastavat kirjandust, artikleid ja õigusakte,
mida õppejõud täpsustab loengu käigus.
Loengumaterjal on koostatud autori kirjutatava äriõiguse õpiku alusel, mis ilmub
esimesel etapil samuti viies osas ja seejärel koguteosena. Seetõttu puuduvad
loengumaterjalis viited allikatele, kuna kõik
asjakohased viited on ära toodud õpiku
käsikirjas ja hiljem ka õpikus. Tudengitel on võimalus käsikirjaga tutvuda ÕISi või
Moodle vahendusel. Kavade kohaselt peaks õpik ilmuma nii
paberkandjal kui e-
õpikuna. Õpiku
sisuline ülesehitus järgib traditsiooniliste USA äriõiguse õpikute
ülesehitust.
Head mõtestatud lugemist!
Autor
August 2012
3
I. osa. SISSEJUHATUS ÕIGUSESSE 1. ptk Sissejuhatus õigusesse Õpiväljund
Sissejuhatus õigusesse on õigusõpetuse
sissejuhatav kursus , mille teemade raames
saavad
tudengid üldised teadmised õiguse ja õiguskorra olemusest, funktsioonidest,
õiguse allikatest, õigusnormi ja õigussuhte üldistest teoreetilistest alustest ning
õiguse
rakendamise ja tõlgendamise metodoloogilistest käsitlustest. Sissejuhatav
kursus annab lühiülevaate ka õiguse ajaloost, riigi ja territoriaalse kogukonna
õiguslikust korraldusest, õigussüsteemidest, rahvusvahelise ja siseriikliku õiguse
vahekorrast ning õigussüsteemi kujundamisest ja toimest õigusriigis.
Kursuse läbinud üliõpilane peaks orienteeruma eesti õigussüsteemi ja õigusteooria
põhiküsimustes, oskama lahendada vastavaid kaasusi ning olema ettevalmistatud
äriõiguse järgnevate kursuste omandamiseks.
4
Sisukord
Sissejuhatus ......................................................................................................................................................... 3
I. osa. SISSEJUHATUS ÕIGUSESSE .............................................................................................................. 4
1. ptk Sissejuhatus õigusesse ....................................................................................................................... 4
Õpiväljund ............................................................................................................................................................ 4
Sisukord ................................................................................................................................................................. 5
Õiguse
eelastmed , ehk mis oli enne õigust? (Slaid 1) ................................................................................... 8
Õiguse mõiste. (Slaid 2) ........................................................................................................................................... 10
Õiguse idee. (Slaid 3) ................................................................................................................................................ 12
Mis on äriõigus? (Slaid 4) ....................................................................................................................................... 14
Õiguse allikad (1). (Slaid 5) ................................................................................................................................... 16
Õiguse allikad (2). (Slaid 6) ................................................................................................................................... 18
Õiguse allikad (3). (Slaid 7) ................................................................................................................................... 20
Õigusnorm (1). (Slaid 8) ......................................................................................................................................... 22
Õigusnorm (2). (Slaid 9) ......................................................................................................................................... 24
Õigussuhe. (Slaid 10) ................................................................................................................................................ 26
Õiguse
realiseerimine . (Slaid 11) ........................................................................................................................ 28
Õigusrikkumine ja juriidiline vastutus (1). (Slaid 12) ............................................................................... 30
Õigusrikkumine ja juriidiline vastutus (2). (Slaid 13) ............................................................................... 32
Õigusrikkumine ja juriidiline vastutus (2 järg). (Slaid 13 järg) ............................................................. 34
Õiguse tõlgendamine. (Slaid 14) ......................................................................................................................... 36
Õiguse süsteem. (Slaid 15) ..................................................................................................................................... 38
Territoriaalne
kogukond . (Slaid 16) .................................................................................................................. 40
Territoriaalkorporatsioon. (Slaid 17) ............................................................................................................... 42
Riik (1). (Slaid 18) ..................................................................................................................................................... 44
Riik (2). (Slaid 19) ..................................................................................................................................................... 46
Euroopa Liit (1). (Slaid 20) .................................................................................................................................... 48
Euriipa Liit (2). (Slaid 21) ...................................................................................................................................... 50
Euroopa Liit (3). (Slaid 22) .................................................................................................................................... 52
Euroopa Liit (4). (Slaid 23) .................................................................................................................................... 54
Euroopa Liit (5). (Slaid 24) .................................................................................................................................... 56
Euroopa Liit (6). (Slaid 25) .................................................................................................................................... 58
Õigusaktid ........................................................................................................................................................... 60
Kirjandus ............................................................................................................................................................. 61
2. ptk Sissejuhatus tsiviilõigusesse .......................................................................................................... 63
Õpiväljund .......................................................................................................................................................... 63
Tsiviilõiguse mõiste. (Slaid 1) .............................................................................................................................. 64
Tsiviilõiguse põhiprintsiibid. (Slaid 2) ............................................................................................................. 66
Tsiviilõiguse allikad. (Slaid 3) .............................................................................................................................. 68
Tsiviilõiguste ja –kohustuste tekkimise alused. (Slaid 4) ........................................................................ 70
Õigusjärglus. (Slaid 5) .............................................................................................................................................. 72
Isikud (1). (Slaid 6) ................................................................................................................................................... 74
Isikud (1 järg). (Slaid 6) .......................................................................................................................................... 76
Füüsilise isiku teovõime piiramine. (Slaid 7) ................................................................................................ 78
Juriidiline isik (1). (Slaid 8) ................................................................................................................................... 80
Juriidiline isik (2). (Slaid 9) ................................................................................................................................... 82
Juriidiline isik (3). (Slaid 10) ................................................................................................................................ 84
Esemetest üldiselt. (Slaid 11) ............................................................................................................................... 86
5
Kasu, kulutused, väärtus ja vara. (Slaid 12) ................................................................................................... 88
Tehingutest üldiselt. (Slaid 13) ............................................................................................................................ 90
Tahteavaldus ja tehingu vorm. (Slaid 14) ....................................................................................................... 92
Kehtetud
tehingud . (Slaid 15) .............................................................................................................................. 94
Tingimuslik tehing. (Slaid 16) .............................................................................................................................. 96
Esindamine . (Slaid 17) ............................................................................................................................................. 98
Tähtaeg ja tähtpäev. (Slaid 18) .......................................................................................................................... 100
Aegumine . (Slaid 19) .............................................................................................................................................. 102
Tsiviilõiguste
teostamine . (Slaid 20) ............................................................................................................... 104
Õigusaktid ........................................................................................................................................................ 106
Kirjandus .......................................................................................................................................................... 107
Autor .................................................................................................................................................................. 108
6
Minu õpilastele! 7
Õiguse eelastmed, ehk mis oli enne õigust? (Slaid 1) Enne õigust olid
tava ja
moraal , mida nimetatakse ka
õiguse eelastmeteks. Tava ja
moraal ei ole kadunud ka tänapäeval – iga
ajaga käivad kaasas omad tavad ja
kombed. Inimkäitumine toimubki seaduste järgi ja
kommete kohaselt.
Tava võib määratleda kui
kirjutamata seadust, mis võib tänapäeval väljenduda nt
etiketis ja viisakuses,
heades kommetes ja traditsioonides.
Tava tekib erinevates
inimkooslustes teatud käitumise järgimise ja tunnustamise tulemusel.
Tava on tihedalt seotud
kultuuriga . Erinevates kultuurides on erinevad tavad ja
kombed. Kui isik satub teise kultuuriruumi ning tundmata selle tavasid ja kombeid
neid seetõttu (või tahtlikult) rikub, satub ta kindlasti oma käitumisega kentsakatesse
olukordadesse. Tulemuseks on, et teda peetakse ebaviisakaks. Ebaviisakas ei saa olla
lõputult – kui isik oma käitumist kehtivale tavale ja kommetele ei alluta, järgneb
sotsiaalne surve ja hukkamõist, mis tõenäoliselt päädib
rikkuja vastavast
inimkooslusest ‘väljaheitmisega’.
Ka
moraal on seotud kultuuriga. Samuti on moraal seotud mõistega
kõlblus,
kusjuures eesti õigekeelsussõnaraamat paneb nende kahe mõiste vahele
võrdusmärgi. Ka
ladinakeelne ’moralis’1, millest pärineb mõiste ’moraal’, tähendab
kombekust ja kõlbelisust. Seega on moraal ja kõlblus mõisted, mis tähistavad
inimese
sisemise kultuuri seisundit , ehk tema sisemist sundi, südametunnistust ja
hoiakuid
teatud sotsiaalsete väärtuste tunnustamisel (nagu mis on halb ja hea). See,
kes eirab kehtivaid väärtusi, on teiste
silmis ebakultuurne (kõlvatu, moraalitu) ja
halb inimene. Ka halba inimest ei kannata keegi liiga pikalt välja.
Kui tava rikkumise ja moraali mittejärgimise tulemuseks on ebaviisaka või halva
inimese sotsiaalne hukkamõist, siis õigusnormi järgimata jätmise tulemuseks on
õigusrikkuja suhtes kohaldatav riiklik sund ja
karistus .
Tava ja moraal on sotsiaalseteks harjumusteks, mis korrastavad inimkäitumist.
Moraali ja tava struktuur koosneb käitumisreeglitest ehk moraali- ja tavanormidest.
Moraali- ja
tavanormid kui tüüpilised sotsiaalsed normid on üldise
iseloomuga ja
üldkohustuslikud.
Õiguse ajaloolise arengu seisukohalt tuleb muistseid tavasid ja moraalinorme
käsitleda
arhailise õigusena, mida iseloomustab stabiilsus, mis seisneb peamiselt n-ö
‘
isade pärandi’ hoidmises. Arhailine õigus on ühelt poolt väärtushinnang, et kõike,
mis on vanematelt saadud, tuleb hoida ja võimalikult muutumatuna järgnevatele
põlvedele edasi andma (kõlblus). See hõlmab ka hoiakut, et iga teoga tuleb
vastutada nii eelneva kui järgneva põlve ees.
Teisalt iseloomustab ‘isade pärandi’
hoidmist käitumine järjepidevuse ja stabiilsuse hoidmisel (tava), kus iga muutuse
suhtes ollakse umbusklik, kuna selles nähakse järjepidevuse ja stabiilsus rikkumist.
Selline püüd stabiilsuse poole on hoiakuna ja käitumisena ajas muutuv,
ehkki selles
protsessis osalejad seda ise ei pruugi tajuda – toimuvad ju sellised muudatused
aeglaselt, mitme generatsiooni jooksul. Arhailise õiguse näitena on toodud ka
veritasu2 ja taliooni3.
1 Kreeka keeles on moraali tõlkevaste
eetika .
Filosoofiliselt saab sõnade eetika ja moraal tähendusi eristada.
2 Veritasu on õigusmõistmise vorm, mis põhineb i dsetel tavadel ja arusaamistel aukoodeksist.
3 Talioon on
Hammurapi seadustest tuntud üldine karistuspõhimõte:
"silm silma, hammas hamba vastu". 8
Õiguse'eelastmed'
Õiguse'eelastmed'
Tava'
Moraal'
02.09.12'
EBSi'õiguse'ja'avaliku'halduse'õppetool'
1'
ü
Tava võib määratleda kui kirjutamata seadust.
ü
Moraali ja
kõlblust võib määratleda kui inimese sisemise
kultuuri seisundit.
9
Õiguse mõiste. (Slaid 2) Üks esimesi üldist tunnustust leidnud õiguse tähustusi on meieni jõudnud
rooma juristi Celsuse mõttena
Corpus Iuris Civilis’e
digesta ehk põhijao alguses, et
õigus on
teadus heast ja õiglasest.
Juriidilises mõttes võiks ’õigus’ tähendada sotsiaalset korda, mis reguleerib inimeste
omavahelisi suhteid, ehk siis
kehtivate õigusnormide kogumikku (nimetatud ka
positiivseks õiguseks või
õiguseks objektiivses mõttes), inglise keeles
’law’.
Positiivsest õigusnormist tulenev igaühe õigustus on
subjektiivne õigus, inglise
keeles
’right’.
Ülaltoodu jätkuks saame küsida,
mis on õiglus?
Küsimust õiglusest käsitletakse erinevates valdkondades, nagu nt eetikas, õiguses,
aga ka argielus. Väärtusõpetusena uurib eetika, millistest printsiipidest peaks oma
käitumises ja otsuste langetamisel lähtuma üksikisik. Õigusteadus, mis on seotud nii
väärtuste kui eetikaga, otsib
muuhulgas vastust küsimusele, kas õigus on õiglane.
Õgusteaduses
kesksel kohal hea ja kurja probleem, see on sügavalt eetiline teadus.
Argitasandi dilemmaks on, kuidas leida õiglane lahendus mõnes konkreetses
situatsioonis. Ka poliitikas peaks
fookuses olema õiglus, kui arutatakse millistest
printsiipidest tuleks lähtuda riigielu korraldamisel.
Mõiste ’õiglus’ on kasutusel kõige sagedamini samas kontekstis mõistega ’võrdsus’.
Seda kinnitab ka meie PS § 12 tekst, mille kohaselt
"Kõik on seaduse ees võrdsed",
mistõttu ebavõrdsus oleks meelevaldne ja ebaõiglane. Võtame ’õigluse’ teema
siinkohal kokku eesti õigusteadlase ja filosoofi Ilmar
Tammelo tõdemusega, et
„Tung
õigluse poole on omane meile kõigile. Ebaõiglust põlgab igaüks…“.
10
Õiguse'mõiste'
Õigus'
Objek/ivne' Subjek/ivne'
õigus'
õigus'
02.09.12'
EBSi'õiguse'ja'avaliku'halduse'õppetool'
2'
ü
Õigus on sotsiaalne kord.
ü
Õigus objektiivses mõttes on kehtivate õigusnormide
kogumik.
ü
Õigus subjektiivses mõttes on õigusnormist tulenev igaühe
õigustus.
11
Õiguse idee. (Slaid 3) Õiguse mõiste ja õiguse idee puhul on meil tegemist üheliigiliste mõistetega. Õiguse
idee koosneb kolmest põhielemendist: 1) õiglusest; 2) õiguslikust garanteeritusest; 3)
eesmärgipärasusest.
Õiglus on inimeste koosluse põhiväärtus. Õiglus ei esita õigusele nõuet „igaühele
võrdselt“, pigem on see nõue „igaühele oma“. Nii kohtleb õigus alaealist soodsamalt
kui täiskasvanut.
Õigusteoorias tehakse vahet kahesugusel õiglusel – võrdsustaval
(ius commutativa) ja
jaotaval
(ius distributiva). Võrdsustav õiglus realiseerub valdavalt eraõiguse
valdkonnas nt
kahjude hüvitamisel,
jaotav õiglus aga riigi suhtumises kodanikesse.
Õiguse
garanteeritus (õiguskindlus) peab tugevdama usaldust õiguskorra vastu.
Õigus peab olema kindlustatud riigi autoriteediga ja vastava riiklikku iseloomu
omava õigustrakendava
tegevusega .
Õiguse eesmärgipärasust iseloomustab suunatus korra ja julgeoleku loomisele
teatud inimkäitumises, mis leiab oma väljenduse õigusnormides.
Omades nüüd teatud ettekujutust ’õguse’ ja ’õigluse’ mõistemääratlusest, on
otstarbekas esile tuua need õiguse koostisosad, milleta on õigust selle objektiivses
mõttes raske ette kujutada.
Õigus on terviklik nähtus, ning seega ei saa alahinnata ühtki tema järgnevat osist,
kuigi just normid kujutavad endast õiguse tuuma.
Õhtumaise ehk lääneliku õiguse struktuuri kindlad elemendid on:
1) normid ehk kindlad ettekirjutused käitumiseks;
2) normide
autoriteetne allikas;
3) normide kajastumine inimese käitumises;
4) norme tagavad
organid ja nende töö;
5) tihe seos kõigi eelnevate osade vahel.
6)
Õiguse ülesannetena, ehk olulisemate funktsioonidena võib esile tuua:
1) inimeste vastastikuse kaitse ja heaolu tagamine;
2) sotsiaalse koostöö organiseerimine;
3) koordinatsiooniküsimuste lahendamine.
12
Õiguse'idee'
Õiguse'idee'
Õiglus'
Õiguskindlus'
Eesmärgi0
pärasus'
02.09.12'
EBSi'õiguse'ja'avaliku'halduse'õppetool'
3'
ü
Õiglus on inimeste koosluse põhiväärtus, mis esitab
õigusele nõude „igaühele oma“.
ü
Õiguse garanteeritus (õiguskindlus) peab tugevdama
usaldust õiguskorra vastu läbi kindlustatuse riigi
autoriteediga ja vastava riiklikku iseloomu omava
õigustrakendava tegevusega.
ü
Õiguse eesmärgipärasust iseloomustab suunatus korra ja
julgeoleku loomisele teatud inimkäitumises.
13
Mis on äriõigus? (Slaid 4) Kõige levinum üliõpilaste vastus on: äriõigus on see, mis kirjas äriseadustikus. Kui
surfata õigusteenuseid osutavate büroode veebilehtedel , leiab tihti, et osutatakse
teenuseid äriõiguse valdkonnas (inglise keeles
Business Law). Varul
et al. juhivad
lugeja tähelepanu sellele, TsÜS-i üldsätted kehtivad muuhulgas ka ühingu- ja
äriõiguse suhtes, jättes
viidatud allikas siiski defineerimata, mis on äriõigus. Samas
on Varul
et al. täpsustanud:
Äriõigus ehk kaubandusõigus on eelkõige ettevõtjate (kaupmeeste) vahelisi suhteid reguleeriv õigus.
Eesti äriseadustik on sisuliselt äriühingute seadustik, sisaldades seega vaid ühe tüüpilise
kaubanduskoodeksi osa – norme ettevõtjate, eelkõige äriühingute kohta.
Lepingud , sh lepingud
ettevõtjate vahel, reguleerib võlaõigusseadus tsivi lseadustiku
osana . Seega võib öelda,
et Eesti
nüüdisaegses eraõiguses ei ole alust äriõigust eraldi õigusvaldkonnana eristada. Äriseadustik,
mis sätestab normid äriühingute kohta, on käsitletav kui tsivi lõigusnorme sisaldav seadus, mis
reguleerib teatud li ki juriidiliste isikute asutamist, tegevust ja lõpetamist.
Seega on viidatud seisukohalt äriõigus kaubandusõiguse sünonüüm, mille eraldi
õigusharuna (ilmselt just õigusharu peeti silmas, mitte, nagu kirjutatud,
õigusvaldkondi: era- ja avalik õigus) eristamiseks puudub nüüdisaegses eraõiguses
alus.
Tiivel peab aga äriõigust ühinguõiguse üheks valdkonnaks. AS Äripäev kirjastab
sarja „Äripäeva käsiõpikud“, mille õigussarja üks käsiõpik kannab nimetust
„Äriõigus. Näidised ja kommentaarid“, mille
sisuks on äriseadustiku
kommentaarid. Riigiteataja süstemaatiline liigitus äriõigust kui õigusharu või kui
koodeksit /seadustikku ei tunnista.
Loetelu võiks jätkata, aga lõppjärelduseks on üks
– äriõigus on defineerimata ja selle mõiste kasutus on üsna
kaootiline .
Autori seisukoht on, et äriõigus ei ole õigusvaldkond, õigusharu ega
viita mingile
muule juriidilisele instituudile, -terminile või koodeksile/seadustikule. Äriõigus
polegi õigus -
äriõigus on õppeaine! See on õppeaine, mis on mõeldud ja disainitud
peamiselt ettevõtluse ja juhtimise erialade tugengitele, andmaks neile vajalikud
teadmised ettevõtluse ja juhtimise, laiemalt majandustegevuse 4 , õiguslikust
korraldusest. Õpetatav aine ei piirdu kaugeltki äriseadustikus sätestatuga –
käsitlemist leiavad ka tsiviilõiguse üldküsimused, asjaõigus, lepinguõigus (ehk
võlaõigus) ja paljud muud õigusteemad, ehk siis põhimõtteliselt need, mis leiavad
käsitlemist käesolevas õppeaines.
4 Majandustegevus on iga iseseisvalt teostatav, tulu saamise eesmärgiga ja püsiv tegevus, mis ei ole seadusest tulenevalt
keelatud. Vt majandustegevuse seadustiku üldosa seaduse § 3 lg 1.
14
Mis$on$äriõigus?$
!Äriõigus!on!õppeaine!$$
02.09.12$
EBSi$õiguse$ja$avaliku$halduse$õppetool$
4$
15
Õiguse allikad (1). (Slaid 5) Õiguse allikate all tuleb mõista õiguse esinemise vormi. Õiguse kujunemise saab
jagada
tinglikult kaheks – õiguse eelajalooks ja õiguse ajalooks. See jaotus põhineb
sellel, kas kirjalikke õiguse
allikaid leidub
(ius scriptum ) või neid ei leidu
(ius non scriptum). Selline õiguse kujunemise käsitlus annab alust ka õiguse allikate
jaotamisele kaheks –
suulised allikad
(ius non scriptum) ja kirjalikud allikad
(ius
scriptum).
Nagu
eespool osundasin, eelnesid õigusele, kui inimeste omavahelisi suhteid
reguleerivale sotsiaalsele korrale, moraal ja tava, mis olid valitsevaks inimeste
kooselus juba enne õigust.
Moraali ja tava kui allikate kõrval ei tohi unustada õiguse eelajaloo perioodi
kohtupidamist, milleks reeglipäraselt kokku tuldi ja kus otsuseid langetati. Kuigi
moraal ja tava on õiguse eelastmed, ootab teatud tava- ja moraalinormidest
kinnipidamist meilt ka tänapäeva ühiskond, kes nii ei tee, seda ähvardab isoleerituks
jäämine. Tavaõigus tekkis sugukonna, hõimkonna või kogukonna sees ja arenes seni,
kuni seda hakati kirja panema.
Kirjalike allikate iseloomustamiseks tuleb sissejuhatuseks osundada, et õigusnormid
lähtuvad peamiselt riigist, aga ka kohaliku omavalitsuse üksustest. Muud kirjalikud
allikad lähtuvad nt riikidevahelistest lepingutest.
Normatiivse reguleerimise mõte seisneb võrdses ja määratletud nõudmises kõigile
õiguslikus elus
osalejatele käituda vastavalt normis sisalduvale regulatsioonile.
Õiguskorra normatiivsus tähendab seda, et on olemas teatud käitumise etalon,
määr, seotus või kohustuslikkus, millega saab mõõta inimkäitumise kohustuslikkust.
Mandri-Euroopa õiguskultuur
toetub põhimõtteliselt kahele arusaamisele õigusest:
loomuõigusele5 ja
positivismile6. Jutt on kas rohkem pragmaatilistest või rohkem
kõlbelistest ideedest õiguse mõistmisel ja tähistamisel.
Õiguse allikate klassifitseerimise osas tuleb rõhutada, et Eesti õiguskord kuulub
germaani õiguse perekonda. Seetõttu tuleb lähtuda sellest, et õiguse allikat
määratletakse tavaliselt kui ühiskonna tahtel põhinevat õigust. See
tahe väljendub
kahes vormis: ta on õhiskonna mõne organi otsus ja siis on tegemist seadusega või
kirjutatud õigusega. Kui aga tahe on ühiskonnas paljukordse kordamise tõttu
muutunud üldtunnustatud reegliks7, siis on tegu
tavaõigusega. Mõlemal juhul võime
rääkida positiivse õiguse allikatest. Tuleb siiski mainida, et tavaõigusel on kalduvus
muutuda ajas samuti kirjutatud õiguseks.
5 Loomuõiguse all mõistetakse põhinorme, mis vastavad inimese loomusele. Positi vse õiguse normid on loomuõiguse
vaatenurgast ainult siis tõelised, kehtivad ja õiglased, kui nad vastavad loomuõigusele. Sel ele vastandub õiguspositivism.
6 Positi vne õigus, mida ka objektiivseks õiguseks nimetatakse, on kirjutatud kujul esitatud õigusnormide kogum. Mõistet
kasutatakse sageli vastandina tavaõigusele või loomuõigusele.
7 Ilus on seisukohal, et tava muutus tavaõiguseks seoses ri
kide tekkimisega.
16
Õiguse'allikad'(1)'
Õiguse'allikad'
Suulised'
Kirjalikud'
Moraal'ja'tava'
Õigusnormid' Muud'allikad'
02.09.12'
EBSi'õiguse'ja'avaliku'halduse'õppetool'
5'
ü
Tava võib määratleda kui kirjutamata seadust.
ü
Moraali ja
kõlblust võib määratleda kui inimese sisemise
kultuuri seisundit.
ü
Õigusnormid lähtuvad peamiselt riigist, aga ka kohaliku
omavalitsuse üksustest.
ü
Muud kirjalikud allikad lähtuvad nt riikidevahelistest
lepingutest.
17
Õiguse allikad (2). (Slaid 6) Kui klassifitseerida õiguse allikaid õigusakti vastuvõtnud organi tegevuse sisu järgi,
saame n-ö
õiguse allika formaalse jaotuse: 1) riigi seadusandlike organite
(legislatiivorganite) vastu võetud õigusaktid ehk seadusandlikud
aktid (legislatiivaktid); 2) riigi täitevorganite (eksekutiivorganite) vastu võetud õigusaktid
ehk haldusaktid (eksekutiivaktid) ja 3) riigi seadust rakendavate organite
(jurisdiktsiooniorganite) vastu võetud rakendamisaktid (jurisdiktsiooniaktid).
Kui klassifitseerimise aluseks võtta see, millist ülesannet õigusakt õiguskorras
täidab, saame n-ö
õiguse allika funktsionaalse jaotuse: 1) seadusandlikku funktsiooni
(legislatiivfunktsiooni) täitev õigusakt; 2) haldusfunktsiooni (eksekutiivfunktsiooni)
täitev õigusakt ja 3) rakendamisfunktsiooni (jurisdiktsioonilist funktsiooni) täitev
õigusakt.
Kui lähtuda sellest, milline on õiguse allika juriidiliselt jõust tulenev koht õiguskorra
hierarhias, saame n-ö
õiguse allika vertikaalse jaotuse: 1) seadused; 2) seadusest
madalamal olevad õiguse allikad.
Õiguse allikaid saab klassifitseerida ka nende kuulumise järgi teatud
õigusvaldkonda. Nii saame n-ö
õiguse allika horisontaalse jaotuse: 1) eraõigusesse
kuuluvad õiguse allikad; 2) avalikku õigusesse kuuluvad õiguse allikad.
Käsitleme järgmisel slaidil lähemalt õiguse allikate vertikaalset jaotust.
18
Õiguse'allikad'(2)'
Õiguse'allikate'klassifikatsioon'
Formaalne '
Funktsionaalne'
Ver8kaalne'
Horisontaalne'
jaotus'
jaotus'
jaotus'
jaotus'
02.09.12'
EBSi'õiguse'ja'avaliku'halduse'õppetool'
6'
ü
Õiguse allika formaalse jaotuse: 1) riigi seadusandlike
organite (legislatiivorganite) vastu võetud õigusaktid ehk
seadusandlikud
aktid
(legislatiivaktid);
2)
riigi
täitevorganite
(eksekutiivorganite)
vastu
võetud
õigusaktid ehk haldusaktid (eksekutiivaktid) ja 3) riigi
seadust rakendavate organite (jurisdiktsiooniorganite)
vastu võetud rakendamisaktid (jurisdiktsiooniaktid).
ü
Õiguse allika funktsionaalse jaotuse: 1) seadusandlikku
funktsiooni (legislatiivfunktsiooni) täitev õigusakt; 2)
haldusfunktsiooni (eksekutiivfunktsiooni) täitev õigusakt
ja
3)
rakendamisfunktsiooni
(jurisdiktsioonilist
funktsiooni) täitev õigusakt.
ü
Õiguse allika vertikaalse jaotuse: 1) seadused; 2) seadusest
madalamal olevad õiguse allikad.
ü
Õiguse allika horisontaalse jaotuse: 1) eraõigusesse
kuuluvad õiguse allikad; 2) avalikku õigusesse kuuluvad
õiguse allikad.
19
Õiguse allikad (3). (Slaid 7) Põhiseadus ehk
konstitutsioon on riigi kõrgeim õigusakt, mis määrab ära riigi
korralduse ning inimeste õigused ja kohustused. Põhiseadus on teiste seaduste
suhtes ülimuslik. Just põhiseadus annab õigusliku aluse ja volitusnormid madalama
taseme õigusaktide kehtestamiseks. Madalama taseme õigusaktid (nt seadused)
peavad seetõttu olema kooskõlas põhiseadusega. Põhiseadus võetakse vastu
rahvahääletusel.
Rahvusvahelise õiguse üldtunnustatud põhimõtted ja normid on Eesti
õigussüsteemi lahutamatu osa. Eesti liitumisel Euroopa Liiduga muutus
Euroopa
Liidu õigus Eesti õiguskorra lahutamatuks osaks. Sellest tulenevalt on Euroopa
Liidu õiguse teatud osa Eesti Vabariigi põhiseaduse suhtes ülimuslik. Euroopa Liidu
õigus jaguneb selles osas kaheks: 1) vahetult kohaldatav ja 2) vahetult
mittekohaldatav.
Vahetult kohaldatavad on Euroopa Liidu
esmase õiguse allikad nagu: Euroopa Liidu
lepingud, nende
protokollid ja ühinemislepingud, lepingutele lisatud
deklaratsioonid ning Euroopa Liidu poolt sõlmitud rahvusvahelised lepingud. Siia
tuleb lisada veel ka Euroopa Liidu õiguse üldpõhimõtted, mille peamine
kasutusalaks on esmase õiguse allikate tõlgendamine.
Euroopa Liidu
teisese õigusena on vahetult kohaldatavaks allikaks Euroopa Liidu
määrused, mis on siseriikliku õiguskorra suhtes ülimuslik ja mille kohaldamiseks ei
ole ette nähtud riigisiseseid kehtestamisprotseduure. Vahetult mittekohaldatavateks
Euroopa Liidu õiguse allikateks on Euroopa Liidu
direktiivid , mis tuleb liikmesriigil
oma õiguskorda üle võtta ja vastava õigusliku korraldusena siseriiklikult kehtestada.
Millises vormis ja millise meetodiga, on liikmesriigi otsustada.
Täitmiseks on kohustuslikud üksnes sellised õiguse allikad, mis on avaldatud.
See põhimõte kehtib nii Euroopa Liidu õigusallikate kui riigisiseste õigusallikate
suhtes.
Ka
Euroopa Kohtu otsused on Eesti õiguskorras käsitletavad õiguse
allikana , mis
tuleneb Euroopa Liidu õiguse ülimuslikkusest.
Seadused on põhiseaduse järel õiguse kõige olulisemad allikad. PS § 104 on
nimetatud
konstitutsioonilised seadused, milliste vastuvõtmine on Riigikogule
kohustuslik. Nimetagem seaduste käsitluse all ka presidendi eriõigust seadluste
andmisel (sisuliselt dekreediõigus).
Siseriiklikud
määrused õiguse allikana on mõneti
komplitseeritud teema.
Siseriiklikke määrusi annavad Vabariigi Valitsus ja
ministrid seaduste alusel ja
seaduste täitmiseks (vt PS § 87 p 6 ja § 94). Selline õigus on ka kohaliku omavalitsuse
üksuste volikogudel (vt PS § 157), mida kohaliku omavalitsuse üksuse volikogud
saavad teha oma määrusega. Siiski ei saa kohaliku omavalitsuse üksuse määrusi
panna samale pulgale riigiorganite antud määrustega. Seda põhjusel, et kohaliku
omavalitsuse üksus ja selle organ (
volikogu ) ei ole
riigiorganid . Määrused on
funktsionaalselt seadusandlikud aktid ja formaalselt haldusaktid.
Seadustes tuleb anda selge määrusandluseks selge
volitus . Seega delegatsiooninorm
peab sisalduma seaduses. Kui delegatsiooninormi seadusest ei tulene, ei ole
täitevorganitel õigust määrusandlusega materiaalõigust luua.
20
Õiguse'allikad'(3)'
ne'
Põhiseadus'
Rahvusvaheline'
'ver2kaal s'tu
õigus'(EL'õigus)'
likate jao
Seadused'
'al
Siseriiklikud'
Õiguse
määrused'
02.09.12'
EBSi'õiguse'ja'avaliku'halduse'õppetool'
7'
ü
Põhiseadus ehk konstitutsioon on riigi kõrgeim õigusakt,
mis määrab ära riigi korralduse ning inimeste õigused ja
kohustused.
ü
Rahvusvahelise õiguse üldtunnustatud põhimõtted ja normid on Eesti õigussüsteemi lahutamatu osa. Eesti liitumisel
Euroopa Liiduga muutus
Euroopa Liidu õigus Eesti
õiguskorra lahutamatuks osaks.
ü
Seadused on põhiseaduse järel õiguse kõige olulisemad
allikad.
ü
Siseriiklikud määrused on funktsionaalselt üldiselt
seadusandlikud aktid ja formaalselt haldusaktid.
21
Õigusnorm (1). (Slaid 8) Inimkäitumises valitseb kindel kord, nagu ka juriidiliste isikute käitumises, mis pole
midagi muud kui inimkäitumise organiseeritud erivorm. Nimetatud kindel kord
inimestevahelistes suhetes saavutatakse nende suhete reguleerimisega üldiste
reeglite abil. Nimelt määratakse üldiste reeglite abil kindlaks käitumisvariandid
kõigi nende jaoks, kes satuvad reeglis kirjeldatud olukordadesse. Üldist reeglit tuleb
mõista kui normi.
Sotsiaalne reguleerimine on süsteem, mille elemendid on sotsiaalsed normid ja mis
on üksteisega teatavas suhtes. Nagu iga teine süsteem, toimib sotsiaalne
regulatsioon suhteliselt automaatselt ja see teeb ta teistest süsteemidest suhteliselt
eristatavaks.
Sotsiaalse regulatsiooni süsteeme on ühiskonnas mitmeid ja nende olemus sõltub
nende üldiste ja üldkohustuslike käitumismastaapide iseloomust, mis on antud
reguleerimise liigi normatiivseks aluseks, lähtepunktiks. Iga sotsiaalse korra aluseks
on vastavad sotsiaalsed normid. Nii moodustavad õiguskorra normatiivse aluse
õigusnormid, korporatiivse korra aluse korporatiivsed normid. Kõik sotsiaalsed
korrad sisaldavad reegleid, mis nõuavad, et need, kellele nad on suunatud, vastavalt
käituksid.
Tavanormid reguleerivad suurt hulka inimestevahelisi suhteid: on tavaks tuttavaid
vastastikku
tervitada , soovida häid pühi, õnnitleda sünnipäeva puhul jne.
Tavanormid võivad ajas muutuda (nii ei ole nt enam üldlevinud tavaks, et mees
aitab naisele mantli selga – selle tulemuse on ühiskonnas saavutanud
feministid ),
kuid kehtivatest tavanormidest kinnipidamist ootab kogu ühiskond.
Samuti on ka õiguskorra aluseks olevate õigusnormidega – ka neist
kinnipidamine on kogu ühiskonna ootus. Samas on sotsiaalseid norme, mis on aluseks ja
järgimiseks vaid neile, kes satuvad kitsalt nende sotsiaalsete normide mõjusfääri või
nendes reeglites kirjeldatud olukordadesse. See puudutab nt religioosseid, aga ka
korporatiivseid norme.
Sotsiaalse korra hulka kuulub ka õiguskord, mille normatiivse aluse moodustavad
õigusnormid.
Õigusnormi funktsiooni käsitlusi on õiguskirjandusest leida erinevaid. Peamistena
võib nimetada järgmisi: 1) sisemise rahu kindlustamine (konfliktide ennetamine ja
nende lahendamine); 2) vabaduse kindlustamine (kaitse
sekkumise eest
isikuvabadustesse, kaitse riigi sekkumise eest, vabaduse realiseerimise
garanteeritus); 3) õigusliku võrdsuse tagamine; 4) sotsiaalse tasakaalu ja sotsiaalse
kindlustatuse tagamine; 5) sotsiaalsete protsesside juhtimine; 6) isikute käitumise
suunamine ja juhtimine; 7) ühiskondlike suhete
stabiliseerimine ; 8) inimeste
sotsialiseerumise tagamine.
Mis on õigusnorm? Kindlasti mitte üksnes käsud ja keelud! Õigusnormi eesmärk on
õiguslike tagajärgede esilekutsumine, mis võimaldabki elu reaalselt korraldada.
Õigusnorm on oma loogiliselt vormilt hüpoteetiline lause:
kui konkreetsed elulised asjaolud vastavad normi faktilisele koosseisule, kehtib nende eluliste asjaolude suhtes õiguslik
tagajärg. Normi loogikast lähtudes koosnebki iga täielik õigusnorm kahest osast:
abstraktsest faktilisest koosseisust ja
õiguslikust tagajärjest. Faktiline koosseis on elulised
asjaolud kui eeldus, mille saabudes on midagi lubatud, keelatud või kästud.
Õiguslik tagajärg on
lubamine (õigustus), käsk või keeld ise.
22
Õigusnorm*(1)*
Sotsiaalsed*korrad*
Moraalikord Tavakord Õiguskord Korporatiivne Religioosne kord kord 02.09.12*
EBSi*õiguse*ja*avaliku*halduse*õppetool*
8*
ü Iga sotsiaalse korra aluseks on vastavad sotsiaalsed
normid.
ü Kõik sotsiaalsed korrad sisaldavad reegleid, mis nõuavad,
et need, kellele nad on suunatud, vastavalt käituksid.
ü Õiguskorra normatiivse aluse moodustavad õigusnormid.
ü Kehtivatest õigusnormidest kinnipidamine on kogu
ühiskonna ootus.
23
Õigusnorm (2). (Slaid 9) Eluliste asjaolude (juriidiliste faktide) kirjeldust õigusakti
kehtimise jaoks
nimetatakse õigusnormi
hüpoteesiks.
Juriidilisi tagajärgi nimetatakse aga kas
dispositsiooniks või
sanktsiooniks, kusjuures
dispositsioon näitab, milline peab olema inimeste käitumine, kui nad on sattunud
hüpoteesis kirjeldatud olukorda,
sanktsioon näeb ette mõjutusvahendid, mida
võetakse rakendada isikute suhtes, kes ei käitu õigusnormi nõuete kohaselt.
Ilma hüpoteesita on õigusnormi ette kujutada võimatu, sest hüpoteesi puudumisel
kaotaks õigusnorm igasuguse seose reaalse eluga ja tal puuduks praktiline tähendus.
Küll võib õigusliku tagajärje saabumine toimuda kas õiguspäraselt käitudes või
õigusrikkumist toime pannes. Esimesel juhul leiame me õigusliku tagajärje
dispositsioonist, teisel juhul sisaldub õiguslik tagajärg sanktsioonis. Riiklikku sundi
rakendatakse vaid siis, kui tegemist on ‘haige õigusega’.
Paljudele õigusnormidele
pole sund üldse omane.
24
Õigusnorm*(2)*
Hüpotees*
Dispositsioon*
Sanktsioon*
02.09.12*
EBSi*õiguse*ja*avaliku*halduse*õppetool*
9*
ü Eluliste asjaolude (juriidiliste faktide) kirjeldust õigusakti
kehtimise jaoks nimetatakse õigusnormi
hüpoteesiks.
ü Juriidilisi tagajärgi nimetatakse aga kas
dispositsiooniks või
sanktsiooniks, kusjuures dispositsioon näitab, milline peab
olema inimeste käitumine, kui nad on sattunud
hüpoteesis kirjeldatud olukorda, sanktsioon näeb ette
mõjutusvahendid, mida võetakse rakendada isikute
suhtes, kes ei käitu õigusnormi nõuete kohaselt.
25
Õigussuhe. (Slaid 10) Õigussuhe koosneb kolmest elemendist: subjektidest,
objektidest ja sisust.
Sisu. Õigussuhe on
tüüpiline inimkäitumise akt. Kui õigusnorm on üldine
käitumiseeskiri, siis õigussuhe on võrreldes õigusnormiga alati konkreetne.
Õigussuhtes leiavad antud abstraktsest faktilisest koosseisust tulenevad õiguslikud
tagajärjed oma konkreetse väljenduse. Sellest tuleb aru saada nii, et
õigussuhtes
osalevad isikud realiseerivad oma subjektiivseid õigusi ja juriidilisi kohustusi,
mis on teine õigussuhet iseloomustav tunnus.
Subjektiivset õigust on liigitanud: 1) tagatud õiguse sisu alusel ; 2) objekti järgi,
millele subjektiivsed õigused on suunatud ja 3) üksikisiku (kodaniku) riigi suhtes
oleva avaliku huvi alusel.
Tagatud õiguse sisu alusel subjektiivne õigus liigitatud: 1) absoluutseks
subjektiivseks õiguseks; 2) relatiivseks subjektiivseks õiguseks ja 3) konstitutiivseks
subjektiivseks õiguseks.
Objekti järgi, millele subjektiivsed õigused on suunatud, on subjektiivsed õigused
eraõiguses liigitatud: 1) subjektiivseteks isikuõigusteks; 2) subjektiivseteks
perekonna õigusteks ja 3) subjektiivseteks varanduslikeks õigusteks.
Üksikisikul, eriti kodanikul, on teatud huvid avaliku võimu kandjate suhtes. Sellised
subjektiivsed õigused avalikus õiguses liigitatud: 1) subjektiivsed õigused avalikust
elust osavõtuks; 2) üksiku subjektiivsed õigused ühisolemisele ja 3) subjektiivsed
vabadusõigused.
Õigussuhte subjektideks on isikud, kes kannavad oma subjektiivseid õigusi ja juriidilisi
kohustusi, ehk siis kõik need isikud, kellel ei ole seaduslikke takistusi õigussuhetes
osaleda.
Õigussuhetes võivad osaleda nii füüsilised isikud (inimesed) kui juriidilised isikud (era- ja avalik-õiguslikud).
Õigussuhte objekti all tuleb mõista
neid materiaalseid, vaimseid ja sotsiaalseid hüvesid, mille puhul ja millega ühenduses üldse tekkis vastav sotsiaalne side inimeste vahel. Seda tuleb mõista nii, et õigussuhte objektiks on nii kehalised
esemed (asjad), nende päraldised, õigused ja nõuded, hüved, aga ka elu ja tervis,
ehk siis subjektiivse õiguse ja juriidilise kohustuse kandja huvid kõige laiemas
mõistes.
26
Õigussuhe(
Sisu(
ÕIGUS&SUHE)Subjek=d(
Objek=d(
02.09.12(
EBSi(õiguse(ja(avaliku(halduse(õppetool(
10(
ü
Õigussuhe on tüüpiline inimkäitumise akt. Õigussuhe on
õigusnormi alusel tekkiv sotsiaalne side õiguse subjektide
vahel, kus
osalejate käitumises realiseeruvad nende
subjektiivsed õigused ja juriidilised kohustused.
ü
Õigussuhte subjektideks on isikud, kes kannavad oma
subjektiivseid õigusi ja juriidilisi kohustusi, ehk siis kõik
need isikud, kellel ei ole seaduslikke takistusi
õigussuhetes osaleda.
ü
Õigussuhte objekti all tuleb mõista neid materiaalseid,
vaimseid ja sotsiaalseid hüvesid, mille puhul ja millega
ühenduses üldse tekkis vastav sotsiaalne side inimeste
vahel.
27
Õiguse realiseerimine. (Slaid 11) Õiguse realiseerimise käsitlemisel võib rääkida realiseerimise kolmest viisist: 1)
kasutamine; 2) kinnipidamine ja 3) rakendamine.
Neist
kasutamine ja
kinnipidamine, kui õiguse vahetu realiseerimise viisid,
realiseeritakse õigussuhte subjektide vahetu käitumisega. Seega võivad õigust
vahetult realiseerida kõik isikud, viies oma faktilise käitumise vastavusse
õigusnormis etteantud käitumise nõudega, seeläbi õigust kasutades või sellest kinni
pidades. Ja nii ka igapäevaselt toimub, ehkki sageli ei pane me seda tähelegi.
Keerulisem on õiguse realiseerimise kolmanda
viisiga – õiguse
rakendamisega ehk
subsumeerimisega. Õiguse rakendamine ei realiseeru õigussuhte subjektide vahetu
käitumisega, vaid see on
riikliku tegevuse eriliik.
Subsumeerimine seisneb konkreetsete eluliste
asjaolude võrdlemises õigusnormis
esitatud abstraktse faktilise koosseisuga ning kui nende omavaheline seos on
tuvastatud, õigusliku tagajärje osas
lõppjärelduse tegemises:
Konkreetsed elulised
Õigusnormi faktiline
Kahe eelmise VÕRDLUS LÕPPJÄRELDUS
asjaolud
koosseis
ja SEOSE
TUVASTAMINE õigusliku tagajärje osas
28
Õiguse'realiseerimine'
Kasutamine'ÕIGUSE'REALISEERI+MINE'Kinnipidamine'Rakendamine'02.09.12'
EBSi'õiguse'ja'avaliku'halduse'õppetool'
11'
ü
Kasutamine ja
kinnipidamine, kui õiguse vahetu
realiseerimise viisid, realiseeritakse õigussuhte subjektide
vahetu käitumisega.
ü
Õiguse rakendamine ei realiseeru õigussuhte subjektide
vahetu käitumisega, vaid see on riikliku tegevuse eriliik.
29
Õigusrikkumine ja juriidiline vastutus (1). (Slaid 12) Isikute käitumine on kas õiguspärane (mis on
soovitav ) või õigusvastane (mis on
taunitav ).
Õiguspärane käitumine on õigusnormidega ettenähtud kohustuslik, soovitav või lubav isiku
käitumine. Kui mingi eluline asjaolu pole õigusega reguleeritud, tuleb seda käsitleda kui
õigussubjekti õiguspärast käitumist.
Õigusrikkumine, vastupidiselt eelmisele, on käitumine, milles isik eirab õigusnormidega
kehtestatud keeldu, ei täida oma
juriidilist kohustust või ületab vastavale käitumisele
õigusnormidega lubatud piirid. Õigusrikkumine on autori hinnangul üldmõiste, mis
hõlmab õigusvastase käitumise sõltumata õigusharust (nt nii karistus- kui tsiviilõiguses).
Avaliku korra kaitse (korrakaitse) puhul kasutatakse
KorS järgi mõistet
korrarikkumine.
Õigusrikkumist liigitatakse õigusharulise kuuluvuse, kahjulikkuse astme, aga ka
rakendavate mõjutusvahendite (sanktsioonide) iseloomu järgi kuritegudeks, väärtegudeks,
tsiviilõigusrikkumisteks ja distsiplinaarõigusrikkumisteks.
KarS § 3 määratleb, et süütegu on karistusseadustikus või muus seaduses sätestatud
karistatav tegu. Süüteod on kuriteod ja väärteod.
Kuritegu on
karistusseadustikus sätestatud
süütegu, mille eest on füüsilisele isikule põhikaristusena ette nähtud rahaline karistus või
vangistus ja juriidilisele isikule rahaline karistus või sundlõpetamine. Kuritegude puhul
kohaldab karistust kohus.
Samuti sätestab KarS § 3 väärteo mõiste, mille kohaselt on
väärtegu on karistusseadustikus
või muus seaduses sätestatud süütegu, mille eest on põhikaristusena ette nähtud
rahatrahv või
arest .
Väärtegu on kuriteole lähedane mõiste. Formaalse tunnuse järgi eristab väärtegu vaid
kergem karistus.
Väärtegude puhul kohaldavad karistusi selleks vastavat pädevust omavad riigiorganid ja
ametiisikud (nt politsei ja
piirivalve , toll, inspektsioonid). Aresti võib
kohaldada üksnes
kohus.
Tsiviilõigusrikkumise all tuleb mõista
lepingulise kohustuse mittetäitmist või kahju
õigusvastast tekitamist. VÕS § 100 sätestab, et kohustuse
rikkumine on võlasuhtest tuleneva
kohustuse täitmata jätmine või mittekohane täitmine, sealhulgas täitmisega viivitamine.
Samas VÕS § 1043 sätestab, et teisele isikule (kannatanu) õigusvastaselt kahju tekitanud isik
(kahju
tekitaja ) peab kahju hüvitama, kui ta on kahju tekitamises süüdi või vastutab kahju
tekitamise eest vastavalt seadusele. Vastutust tsiviilõigusliku kohustuse rikkumise eest
kohaldab kahjustatud pool, kahju tekitamise korral aga kannatanu. Nii kahjustatud poolel
kui kannatanu võivad vajadusel pöörduda oma õiguste kaitseks kohtusse.
Distsiplinaarõigusrikkumise (distsiplinaarsüüteod ja -üleastumised) all tuleb tänapäeval
mõista avalikus teenistuses töötavate ametnike poolt ja muudel seadusega ettenähtud
juhtudel süüteo toimepanemist. Distsiplinaarkaristusi kohaldab isik või
ametiasutus (tööandja, kes on ametniku ametisse nimetanud) süüliselt käitunud ametniku suhtes
juhindudes töötajate distsiplinaarvastutuse seadusest (TDVS).
Kuni 31.03.2013. a. kehtib n-ö vana ATS, mille § 84 järgi on distsiplinaarsüütegudeks: 1)
teenistuskohustuste süüline täitmata jätmine või mittenõuetekohane täitmine, sealhulgas
teenistuses joobnuna
viibimine ; 2) ametiasutusele süüline
varalise kahju tekitamine või
niisuguse kahju tekkimise ohu süüline loomine ja 3) vääritu tegu. Ametnikele
määratavateks distsiplinaarkaristusteks on vana ATS § 85 lg 1 järgi: näiteks 1)
noomitus ; 2)
rahatrahv; 3) teenistusest vabastamine. 1. 04.2013. a. kehtima hakkava n-ö uue ATSi § 69
kohaselt on distsiplinaarsüütegu teenistuskohustuse süüline rikkumine ja § 70 järgi
on distsiplinaarkaristuse liikideks: 1) noomitus; 2) põhipalga vähendamine kuni 30 protsenti
kuni kuueks kuuks ja 3) teenistusest vabastamine.
30
Õigusrikkumine+ja+juriidiline+vastutus+
Õigusrikkumine+
Tsiviilõigus?
Korrarikkumine+
Distsiplinaar ?
rikkumine+
(süüteod)+
õigusrikkumine+
Kuriteod+
Väärteod+
02.09.12+
EBSi+õiguse+ja+avaliku+halduse+õppetool+
12+
ü
Õigusrikkumine on käitumine, milles isik eirab
õigusnormidega kehtestatud keeldu, ei täida oma
juriidilist kohustust või ületab vastavale käitumisele
õigusnormidega lubatud piirid.
ü
Tsiviilõigusrikkumise all tuleb mõista lepingulise kohustuse
mittetäitmist või kahju õigusvastast tekitamist.
ü
Distsiplinaarõigusrikkumise tuleb tänapäeval mõista
avalikus teenistuses töötavate ametnike poolt ja muudel
seadusega ettenähtud juhtudel süüteo toimepanemist.
ü
Korrarikkumise all tuleb mõista süütegusid, mis jagunevad
on kuriteoks ja väärteoks.
Kuritegu on
karistusseadustikus
sätestatud süütegu, mille eest on füüsilisele isikule
põhikaristusena ette nähtud rahaline karistus või
vangistus ja juriidilisele isikule rahaline karistus või
sundlõpetamine.
ü
Väärtegu on karistusseadustikus või muus seaduses
sätestatud süütegu, mille eest on põhikaristusena ette
nähtud rahatrahv või arest. Väärtegu on kuriteole
lähedane mõiste. Formaalse tunnuse järgi eristab väärtegu
vaid kergem karistus.
31
Õigusrikkumine ja juriidiline vastutus (2). (Slaid 13)
Objekti all tuleb mõista neid õigushüvesid, mille vastu on õigusrikkumine suunatud.
Nendeks võivad olla nii isiku elu ja tervis, kui ka tema vara või muude õigused.
Objektiivne koosseis koosneb kolmest elemendist: teost (ka
tegevusetus ), tagajärjest ja
põhjuslikust seosest nende kahe vahel.
Õigusrikkumise objektiivne koosseis:
Õigusvastane tegu
OBJEKTIIVNE
KOOSSEIS
Kahjulik tagajärg
Põhjuslik seos
Teo
õigusvastasust välistavad järgmised asjaolud nagu hädakaitse (KarS § 28; TsÜS §
140) ja hädaseisund (KarS § 29; TsÜS § 141).
Iga õigusrikkumisega kaasneb
vastutus kui esineb
tahtlus ja õigusrikkumise koosseis
ning kui puuduvad õigusvastasust välistavad asjaolud. Vastutus on käsitletav
juriidilise vastutusena vaid siis, kui on rikutud õigusnormi – vastasel juhul on
tegemist
vastutusega tava rikkumise ja moraali mittejärgimise eest (vt ka pt 1.1.1).
Juriidiline vastutuse puhul rakendatakse riiklikku sundi, mis seisneb õigusrikkuja ja
tema käitumise riiklikus hukkamõistmises ning temale iskliku,
organisatsioonilise või varalise iseloomuga kitsenduste tekitamises.
Õigusharude järgi võib juriidilist vastutust liigitada kriminaalvastutuseks,
haldusvastutuseks,
tsiviilõiguslikuks
(ka
varaliseks)
vastutuseks ning
distsiplinaarvastutuseks.
Juriidilist vastutust kohaldava organi järgi saab eristada kohtulikku vastutust ning
haldusvastutust.
Kaitsekorra tagamise viisist tulenevalt saab eristada karistavaid mõjutusvahendeid
(
kriminaal - ja haldusõiguslikud sunnivahendid ning distsiplinaar- ja mõned
tsiviilõiguslikud sanktsioonid) ja õigusttaastavaid mõjutusvahendeid (üldjuhul
õigusrikkumisele eelnenud olukorda ennistavad tsiviilõiguslikud sanktsioonid).
32
Õigusrikkumine+ja+juriidiline+vastutus+(2)+
Subjekt +
ObjekJivne+
ÕIGUSD
SubjekJivne+
koosseis+
RIKKUMINE+
koosseis+
Objekt+
02.09.12+
EBSi+õiguse+ja+avaliku+halduse+õppetool+
13+
ü
Subjekti all tuleb mõista õigusrikkujat, kes omab
õigussubjektsust ja deliktivõimet. Subjektiks võib olla ka
juriidiline isik.
ü
ü
Subjektiivse koosseisu all peetakse silmas subjekti suhtumist
toimepandud
õigusvastasesse
teosse
ja
selle
tagajärgedesse, ehk siis süü küsimust.
ü
Objekti all tuleb mõista neid õigushüvesid, mille vastu on
õigusrikkumine suunatud. Nendeks võivad olla nii isiku
elu ja tervis, kui ka tema vara või muude õigused.
ü
Objektiivne koosseis koosneb kolmest elemendist: teost (ka
tegevusetus), tagajärjest ja põhjuslikust seosest nende
kahe vahel.
33
Õigusrikkumine ja juriidiline vastutus (2 järg). (Slaid 13 järg)
Õigusrikkumise puhul tuleb käsitleda
õigusrikkumise koosseisu (subjekt ja objekt,
subjektiivne- ja objektiivne koosseis). Iga õigusrikkumise liik omab ühesugust
universaalset õigusrikkumise koosseisu.
Subjekti all tuleb mõista õigusrikkujat, kes omab õigussubjektsust ja deliktivõimet.
Subjektiks võib olla ka juriidiline isik.
Subjektiivse koosseisu all peetakse silmas subjekti suhtumist toimepandud
õigusvastasesse teosse ja selle tagajärgedesse, ehk siis süü küsimust. Isiku süü
vormideks on
tahtlus ja
ettevaatamatus. Tahtlus omakorda jaguneb
kavatsetuseks,
otseseks - ja
kaudseks tahtluseks. Ettevaatamatus jaguneb aga
kergemeelsuseks ja
hooletuseks.
Õigusrikkumise subjektiivne koosseis:
Kavatse-‐
tus
Otsene
Kaudne
(tahtlus)
tahtlus
tahtlus
SUBJEKTIIVN
E KOOSSEIS
(ettevaatama
tus)
Kerge-‐
Hooletus meelsus
34
Õigusrikkumine+ja+juriidiline+vastutus+(2)+
Subjekt+
ObjekJivne+
ÕIGUSD
SubjekJivne+
koosseis+
RIKKUMINE+
koosseis+
Objekt+
02.09.12+
EBSi+õiguse+ja+avaliku+halduse+õppetool+
13+
ü
Subjekti all tuleb mõista õigusrikkujat, kes omab
õigussubjektsust ja deliktivõimet. Subjektiks võib olla ka
juriidiline isik.
ü
ü
Subjektiivse koosseisu all peetakse silmas subjekti suhtumist
toimepandud
õigusvastasesse
teosse
ja
selle
tagajärgedesse, ehk siis süü küsimust.
ü
Objekti all tuleb mõista neid õigushüvesid, mille vastu on
õigusrikkumine suunatud. Nendeks võivad olla nii isiku
elu ja tervis, kui ka tema vara või muude õigused.
ü
Objektiivne koosseis koosneb kolmest elemendist: teost (ka
tegevusetus), tagajärjest ja põhjuslikust seosest nende
kahe vahel.
35
Õiguse tõlgendamine. (Slaid 14) Enne abstraktse õigusnormi rakendamist konkreetsetele elulistele asjaoludele peab
õiguse
rakendaja endale selgeks tegema õigusnormi sisu ja mõtte.
Õiguse tõlgendamine on tihedalt seotud eelkäsitletud õiguse rakendamisega ehk
subsumeerimisega, kuna
kohtupraktika peamiseks funktsiooniks ongi õiguse
tõlgendamine ja tõlgenduste põhjendamine.
Kohtul lasub ka roll n-ö lünkade täitmisel, ehk siis olukorra lahendamisel, kus
konkreetse olukorra lahendamiseks seadusesäte puudub, kuid selline õigusnorm
peaks olema. TsÜS-i § 4 juhendab kohtunikku kasutama analoogiat:
Õigussuhet reguleeriva sätte puudumisel kohaldatakse sätet, mis reguleerib reguleerimata õigussuhtele
lähedast õigussuhet, kui õigussuhte reguleerimata jätmine ei vasta seaduse mõttele ega eesmärgile.
Sel ise sätte puudumisel lähtutakse seaduse või õiguse üldisest mõttest.
Seadus annab kohtule ka õiguse seadusega
vastuolus oleva otsuste tegemiseks.
Selline võimalus sisaldub
expressis verbis nt VÕS-i § 6 lg 2:
Võlasuhtele ei kohaldata seadusest,
tavast või tehingust tulenevat, kui see oleks hea usu põhimõttest
lähtuvalt vastuvõtmatu.
Õiguse tõlgendamisel ei ole kohus siiski täiesti vaba, sest kohtunik ei tohi anda
seaduses kasutatud terminitele ja reeglitele subjektiivset tähendust ehk otsustada nii,
nagu tundub talle õige ja õiglane. Kohtunik peab oma otsustusvabadust kasutama
üldistes huvides ja objektiivselt.
Õiguse tõlgendamisel on mitmeid
meetodeid :
Grammatiline ehk
keeleline tõlgendamine tähendab õigusakti sõnastuse
uurimist ja
sõnade mõtet. Selle protsessi käigus tuleb lähtuda kas sõna õldisest tähendusest või
siis eritähendusest (nt mingi erialane termin või sõna juriidiline tähendus). Samuti
uuritakse sõna vastavust grammatikareeglitele. Grammatiline tõlgendamine on
üldjuhul esimene etapp, millest liigutakse teiste meetodite juurde.
Süstemaatiline tõlgendamine tähendab, et uurimisobjektiks on õigusnormide
omavaheline mõtteline seos, sest sageli
selgub sõna mõte alles seoses teksti muu
osaga. See tõlgendamismeetod on õigusnormi koha leidmine õiguse süsteemis,
õiguse valdkonnas, õigusharus. See on ka meetod põhiseadusliku riive ja/või
õigusakti põhiseadusega kooskõlas olemise väljaselgitamiseks.
Geneetiline ehk ajalooline tõlgendamine uurib õigusnormi vastuvõtmisel valitsenud
seadusandja eesmärke ja õigusakti n-ö tekkelugu, kontrollides, kas teatud terminile
varasemalt antud tähendus on tänapäeval sama ja sellisena kasutatav. Varuli
et al. järgi kaasneb ajaloolise tõlgendamisega reeglina ka kontroll, kas kehtiv regulatsioon
tagab nende funktsioonide täitmise, mida seaduse koostajad silmas
pidasid ja kas
see on kooskõlas teiste seaduste ning õiguse üldise arenguga.
Teleoloogiline tõlgendamine peab välja selgitama õigusnormi
otstarbe ja eesmärgi ning
selle väärtussüsteemi. Eriti on see vajalik õiguse üldpõhimõtete kohaldamisel, et
välja selgitada, milline põhimõte on antud asjaoludel enam seaduse mõtte ja
eesmärgiga kooskõlas. Siin (nagu ka ajaloolise tõlgendamise korral) on allikateks
õigusakti seletuskiri (kui selline on kohustuslik), erinevat protokollid ja
stenogrammid, aga ka asjaosaliste (sh erakondade ja juhtivate poliitikute) või eriala
ekspertide arvamused, ilmunud
teadusartiklid jt. Kui nimetatud allikatest
õigusnormi eesmärk ei ilmne, tuleb Varul
et al. järgi selle väljaselgitamisel lähtuda
objektiivsest mõistlikult eeldatavast eesmärgist. Viimast toetab ka nt TsÜS-i § 83 lg 1
säte ja mõte.
36
Õiguse'tõlgendamine'
Õiguse'tõlgendamise'meetodid'
Gramma@line'
Süstemaa@line'
Genee@line'
Teleoloogiline'
02.09.12'
EBSi'õiguse'ja'avaliku'halduse'õppetool'
14'
ü
Grammatiline ehk
keeleline tõlgendamine tähendab õigusakti
sõnastuse uurimist ja sõnade mõtet.
ü
Süstemaatiline tõlgendamine (nimetatud ka süstemaatilis-
loogiline tõlgendamine) tähendab, et uurimisobjektiks on
õigusnormide omavaheline mõtteline seos, sest sageli
selgub sõna mõte alles seoses teksti muu osaga.
ü
Geneetiline ehk ajalooline tõlgendamine uurib õigusnormi
vastuvõtmisel valitsenud seadusandja eesmärke ja
õigusakti n-ö tekkelugu, kontrollides, kas teatud terminile
varasemalt antud tähendus on tänapäeval sama ja
sellisena kasutatav.
ü
Teleoloogiline tõlgendamine peab välja selgitama õigusnormi
otstarbe ja eesmärgi ning selle väärtussüsteemi.
37
Õiguse süsteem. (Slaid 15) Õiguse moodustavad erinevad
õigussugukonnad.
Viimased ühendavad lähedasi
õigusperekondi. Õigusperekonnad jagunevad
õiguskordadeks ja need omakorda
õigusvaldkondadeks. Õigusvaldkonnad jagunevad
õiguse alavaldkondadeks,
kuhu võivad lülituda ka
õiguse kõrvalvaldkonnad. Kõige alamal astmel on
õigusharud ja nende
kodifitseerimine , olgu siis konkreetsete seaduste ja koodeksite
või muude õigusnormide kujul.
Õiguse
taksonoomia :
ÕIGUS
Õigus-‐
Õigus-‐
sugukond perekond
Õiguskord
Õigus-‐
valdkond Õigusharu
Kodi `itsee-‐
rimine
Õigussugukonnad võib jagada ajalooliselt kujunenud ja õigusteadusliku
sekkumiseta arenenud õiguseks (arhailine õigus), mille olemasolu ei saa ka
tänapäeval eitada. Samuti religioosseks või ilmalikuks õiguseks ja nende
alasugukondadeks (islami õigus, läänelik õigus jt).
Õigussugukonnad
ja/või
nende
alasugukonnad
ühendavad
lähedasi
õigusperekondi. Vaatame allpool lähemalt ilmaliku õiguse õigusperekondi.
Suurtest õigusperekondadest rääkides peetakse võrdlevas õigusteaduses silmas
eelkõige 18.-20. sajandil riigi, õiguse ja õigusteaduse arengu käigus järk-järgult
väljakujunenud õigussüsteeme.
Õiguskorra all tuleb mõista konkreetse riigi õigussüsteemi kui
tervikut . Sarnase
õiguskorraga riigid kuuluvad samasse õigusperekonda.
Juba rooma õiguses jagati õiguskord kahte suurde
õigusvaldkonda:
eraõiguseks ja
avalikuks õiguseks õiguseks
(ius privatum ja
ius publicum), mida võib nimetada ka
õiguse allikate horisontaalseks jaotuseks.
Õiguse jagunemine era- ja avalikuks õiguseks on iseloomulik mandrieuroopalikele
õigussüsteemidele, kuhu ka Eesti kuulub. Samas tuleb rõhutada, et nt üldise õiguse
(common law) maades jagatakse õigus üldiseks õiguseks
(common law või
case law või
precedent) ja õigluse õiguseks
(equity law).
Vajadus era- ja avaliku õiguse rangeks eristamiseks tekkis seoses uue põhikorra
kujunemisega, mille aluseks seati põhiseadus. Põhiseaduse lahutamatuks osaks on,
nagu eespool viidatud, riigikorra ammendava kirjelduse kõrval kodanike
põhiõiguste
kataloog .
Kui jaotus era- ja avalikuks õiguseks on Euroopas üldlevinud, siis sellest tulenev
õigusharude õiguslik korraldus on riigiti (tulenevalt nt õiguskultuurist, tavast või
ideoloogiast), aga ka koolkondlikust kuuluvusest üsnagi erinev.
Seisukohtade paljusus valitseb ka ühe riigi õigusteadlaste vahel ja nii on see ka Eestis.
38
Õiguse'süsteem'
Romaani'
Islami'õigus'
õigusperekond'
Arhailine'õigus'
Germaani'
Heebrea'õigus'
õigusperekond'
Läänelik'õigus'
AngloLAmeerika'
Religioossne'õigus'
Kanooniline'õigus'
õigusperekond'
Skandinaavia '
Hindu'õigus'
õigusperekond'
Quasiläänelik'
Sotsialismileeri'
õigus'
õigusperekond'
igussugukonnad
Läänelik'õigus'
Õ
KaugLIda'
Ilmalik'õigus'
Quasiläänelik'
igusperekonnad
õigusperekond'
õigus'
Õ
MiJeläänelik'
õigus'
Aafrika'
MiJeläänelik'õigus'
õigusperekond'
02.09.12'
EBSi'õiguse'ja'avaliku'halduse'õppetool'
15'
ü
Õigussugukonnad võib jagada ajalooliselt kujunenud ja
õigusteadusliku
sekkumiseta
arenenud
õiguseks
(arhailine õigus), mille olemasolu ei saa ka tänapäeval
eitada. Samuti religioosseks või ilmalikuks õiguseks ja
nende alasugukondadeks (islami õigus, läänelik õigus jt).
ü Õigussugukonnad
ja/või
nende
alasugukonnad
ühendavad lähedasi
õigusperekondi.
39
Territoriaalne kogukond. (Slaid 16) Territoorium on
piiritletud maa-, vee- ja/või õhuala, mida
institutsioon , isik ja isikute
kollektiiv või elusolend kontrollib, haldab ja/või kasutab. Tänapäeval on riigi
territooriumiks maa-ala, mis on kindla riigivõimu jurisdiktsioonile allutatud. Territooriumid
on oluliseks tunnuseks ka territoriaalse kogukonna väiksematele liikidele.
Kogukond tähistab inimeste
naturaalset ühendust, mis kujuneb (ei ole loodud või asutatud)
tänu sisemisele, vaid talle omastele tõukejõududele ja sisemistele seostele. Kogukonnal pole
eesmärki väljaspool ennast – on vaid mõte kogukonnast, mida realiseeritakse eksistentsiga.
Kogukond on piiratud vaid tema enese olemusega.
Territoriaalsel kogukonnal kui
sotsiaalsel tegelikkusel puudub eesmärk väljaspool
iseennast ning tema sihid on immanentsed. Territoriaalset
kogukonda ei asutata – ta avaldub ja toimib
tänu sisemistele, vaid talle omastele tõukejõududele ja sisemistele seostele.
Territoriaalne kogukond on enesekorralduslik, territooriumiga seotud muutuva
liikmeskonnaga inimkooslus, mille ajaliste
olekute jada nimetatakse
protsessiks -
territoriaalne kogukond on protsess. (Slaid 16).
Territoriaalne kogukond ei ole juhitav protsess juhtimise klassikalises tähenduses. Juhtimine
toimub territoriaalse kogukonna institutsioonide (esinduskogu ja administratsioon) kui
avalik-õiguslike organisatsioonide tasandil.
Eri liiki kogukonnad on olemuslikult erinevad, kuid eri liiki kogukondade
paradigmad on
olemuslikult sarnased.
Territoriaalset kogukonda juhivad ja/või suunavad paradigmad
nii
otseste eeskujude kui ka eraldi reeglite kaudu, kutsudes
kogukonnas esile muutusi.
Eelnenud diskussiooni käsitlusest saab territoriaalse kogukonna kontekstis kokkuvõtvalt
järeldada, et
territoriaalne kogukond ei ole traditsiooniline organisatsioon , vaid protsess,
mida juhivad ja mõjutavad muudatused paradigmades.
Alljärgnevalt mõned
selgitused Slaid 16 joonise juurde:
kui
liikuda joonise kohaselt protsessi algusest (ringi alumises keskosas) päripäeva ja
hinnates paradigmaga
seonduvaid staadiume, siis
esmalt tuleb rõhutada iga alguse puhul
teatud
kohanemise staadiumi, mille tulemusena tekib
pre8 ehk
eelolek. Uue
paradigma evolutsiooniline areng viib meid
hic et nunc 9 staadiumisse ehk
tavaolekusse. On võimalikud
ja iseenesest ka loomulikud nii
kriisid kui (revolutsioonilised) muutused (näiteks kasvõi
kohaliku volikogu või külavanema valimised, mis võivad kaasa tuua kriise ja viia oluliste,
sh revolutsioonilisteks nimetatavate muudatusteni). See omakorda viib meid
post10 ehk
järeloleku staadiumisse, millele järgneb kohanemise periood, mille edukal läbimisel
protsess jätkub ja algab uus ring. Kui
kohanemine uue ja määrava paradigmaga ei õnnestu,
võib see kaasa tuua ka kogukonna kui protsessi lõppemise (siinkohal ei sobi näiteks
valimised, vaid pigem riigikorra muutused, küla või kogu väikevalla väljasuremine jms).
Territoriaalne kogukond on territooriumiga seotud inimkooslus, mille õiguslikuks vormiks
on
territoriaalkorporatsioon ja mille juriidiliseks
isikuks on esinduskogu (järgmine Slaid 17).
8
Pre- (kohustused+
Tehingud+
Sündmused+
Muud+
Õigusvastased+
toimingud +
teod+
02.09.12+
EBSi+õiguse+ja+avaliku+halduse+õppetool+
4+
ü
Tehing on suunatud õigusliku tulemuse
saavutamisele .
ü
Sündmused on sellised tegelikkuse asjaolud, millede
tekkimine või
kulgemine ei sõltu inimtahtest.
ü
Muud toimingud on sellised õiguspärased teod, kus
kaasnevad õiguslikud tagajärjed konkreetse teoga
seadusest tulenevalt.
ü
Õigusvastase teo korral keegi rikub teise subjektiivseid
õigusi ja sellega ka objektiivset õigust.
71
Õigusjärglus. (Slaid 5) Õigusjärgluse all mõistetakse
isikuga lahutamatult mitte seotud tsiviilõiguste ja –
kohustuste täismahulist üleminekut ühelt isikult teisele.
TsÕS-i § 6 lg 1 ja 2 kohaselt:
Võivad tsivi lõigused ja -kohustused üle minna ühelt isikult teisele (õigusjärglus), kui need ei ole
seadusest tulenevalt isikuga lahutamatult seotud. Õigusjärgluse aluseks on tehing või seadus.
Õigused ja kohustused antakse üle üleandmise tehinguga (käsutustehing). Iga õigus
ja kohustus tuleb eraldi üle anda, kui seadusest ei tulene teisiti. Seadus on
õigusjärgluse aluseks nt seadusjärgse pärimise puhul (PärS § 9 lg 1 ja § 10 lg 1).
Teoreetiliselt võib õigusjärgluse liigitada kaheks: 1) üldõigusjärglus ja 2)
eriõigusjärglus.
Ehkki kehtivad tsiviilseadused ei tunne mõistet üld- ja eriõigusjärglus, tuntakse neid
tsiviilmenetlusõiguses (
TsMS § 209 lg 1 ja§ 210 lg 2).
Üldõigusjärgluse puhul lähevad õiguse
omandajale üle kõik õiguse üleandja
õigused ja kohustused (nt pärimise korral).
Eriõigusjärgluse puhul läheb õiguse omandajale üle kas üks või mõni õiguse
üleandja õigus ja kohustus (nt tehingu alusel üleantavad õigused ja kohustused).
Isikuga lahutamatult seotud on õigused ja kohustused, mida ei saa isikust lahutada.
Selle nt on autoriõigus (AutÕS § 11 lg 2) või õigus saada ülalpidamist abikaasalt või
vanemalt (PKS §-d 21-22 ja § 60 jj). Seetõttu ei saa nimetatud õigusi ka pärandada.
72
Õigusjärglus*
Õigusjärglus*
Üldõigusjärglus*
Eriõigusjärglus*
(universaalõigusjärglus)*
(singulaarõigusjärglus)*
02.09.12*
EBSi*õiguse*ja*avaliku*halduse*õppetool*
5*
ü
Üldõigusjärgluse puhul lähevad õiguse omandajale üle
kõik õiguse üleandja õigused ja kohustused.
ü
Eriõigusjärgluse puhul läheb õiguse omandajale üle kas
üks või mõni õiguse üleandja õigus ja kohustus.
73
Isikud (1). (Slaid 6) Isik tähendab õiguslikus mõttes õigussubjektiks olemist, ehk siis füüsilist või
juriidilist isikut, kellel on teatud subjektiivsed õigused ja kes kannavad teatud
subjektiivseid kohustusi. Isikut kui õigussubjekti iseloomustavad tsiviilõiguslikus
mõttes eelkõige õigus- ja teovõime.
Õigusvõime all tuleb mõista õiguslikult tagatud võimalust omada kõiki
tsiviilõigusi ja kanda kõiki tsiviilkohustusi. Õigusvõimet tuleb käsitleda
õigussuhte kontekstis, ehk siis nt kui õigust olla omanikuks, lepingupooleks, omada
autoriõigusi, olla aktsionäriks või osanikuks jne, unustamata siiski ka üldisi isiksuse
õigusi, nagu õigus elule, eraelu kaitsele jt.
Õigusvõime on universaalne -
igal füüsilisel isikul on ühetaoline ja piiramatu õigusvõime. See tähendab, et õigusvõime ei sõltu inimese võimest oma tegudega
õigusi ja kohustusi omandada. Õigusvõime on ühetaoline nii imikul kui
täiskasvanul, sõltumata sellest, kas nad ise sellest teadlikud on või mitte.
Tuleb siiski rõhutada, et teatud juhtudel võib isiku konkreetseid tsiviilõigusi piirata.
Nii võib kohus teatud ajaks piirata või välistada isiku õigusi, võttes süüdimõistetult
lisakaristusena kuni kolmeks aastaks teataval ametikohal töötamise või teataval
tegutsemisalal tegutsemise õiguse, kui isik mõistetakse süüdi kutse- või
ametiõiguste kuritarvitamise või ametikohustuste rikkumisega seotud kuriteo eest
(KarS § 49). Samuti võib kohus kohaldada süüdimõistetu suhtes ettevõtluskeeldu
tähtajaga üks kuni viis aastat, kui isik mõistetakse süüdi nt ametiõiguste
kuritarvitamise või ametikohustuste rikkumisega seotud kuriteo eest (KarS § 491 lg
1).
Õigusvõime on küll tsiviilõiguse instituut, aga selle on tähendus ka haldus- ja
kohtumenetluses ning muudes avaliku õiguse valdkondades.
Oluline on osundada sellisele mõistele nagu
tsiviilkohtumenetlusõigusvõime,
milline
on
tsiviilkohtumenetluse
(vt
TsMS
§
201)
instituut.
Tsiviilkohtumenetlusõigusvõime on isiku võime omada tsiviilmenetlusõigusi ja
kanda tsiviilmenetluskohustusi.
TsÜS § 8 lg 1 järgi on
füüsilise isiku teovõime võime iseseisvalt teha kehtivaid tehinguid , ehk siis tekitada tehingute tegemise läbi muudatusi oma õigustes ja
kohustustes, neid omandades, muutes või lõpetades.
Erinevalt õigusvõimest eeldatakse teovõime puhul, et isik saab adekvaatselt aru oma
tegude tähendusest.
Teovõime kõrval tuleb eristada
deliktivõimet, s.o võimet aru saada oma teo
õigusvastasusest (vt täpsemalt VÕS §
1052 ). Deliktivõime omab tähendust kahju
õigusvastase tekitamise korral, tähendades võimet vastutada ise tekitatud kahju eest.
Teo- ja deliktivõimet ühendavaks mõisteks on seaduses määratlemata üldmõiste –
tegutsemisvõime. Viimast saab määratleda kui isiku võimet oma tegudega
omandada tsiviilõigusi ja –kohustusi ning ise vastutada.
Samuti vajab rõhutamist
tsiviilkohtumenetlusteovõime instituut (TsMS § 202. Sama
põhimõte
laieneb ka
halduskohtumenetlusele
ja
haldusmenetlusele.
Tsiviilkohtumenetlusteovõime on isiku võime oma tegudega kohtus teostada
tsiviilmenetlusõigusi
ja
täita
tsiviilmenetluskohustusi.
Seega
on
tsiviilkohtumenetlusteovõime üldisest teovõimest kitsam ja ei sisalda tehingute
tegemise võimet.
74
Isikud'(1)'
Isikud,'nende'õigus'ja'teovõime'
Füüsiline'isik'
Juriidiline'isik'
Õigusvõime'
Teovõime'
Õigusvõime'
Teovõime'
02.09.12'
EBSi'õiguse'ja'avaliku'halduse'õppetool'
6'
ü
Füüsiline isik on inimene.
ü
Juriidiline isik on inimeste moodustatud organisatsioon.
ü
Õigusvõime all tulerb mõista õiguslikult tagatud võimalust
omada kõiki tsiviilõigusi ja kanda kõiki tsiviilkohustusi.
ü
Teovõime all tuleb mõista isiku võimet iseseisvalt teha
kehtivaid tehinguid, ehk siis tekitada tehingute tegemise
läbi muudatusi oma õigustes ja kohustustes, neid
omandades, muutes või lõpetades.
75
Isikud (1 järg). (Slaid 6) Seaduse tekst on juriidilise isiku õigusvõime küsimuses üsna
lakooniline , nimetades,
et
juriidilise isiku õigusvõime on
võime omada tsiviilõigusi ja kanda
tsiviilkohustusi. Juriidiline isik võib omada kõiki tsiviilõigusi ja -kohustusi, välja
arvatud neid, mis on
omased üksnes inimesele. Eraõigusliku juriidilise isiku
õigusvõime tekib seadusega ettenähtud
registrisse kandmisest (TsÜS § 26 lg 1 ja 2).
Seega alates registrisse kandmisest saab juhatus võtta ühingule kohustusi ja alates
registrisse kandmisest on ühingul teatud tsiviilõigused, mida teised isikud peavad
austama.
Kui õigusvõime
instituudi osas võib füüsilise ja juriidilise isiku vahel täheldada
teatud
sarnasust , siis teisiti on juriidilise isiku teovõimega.
Tegelikult seadus otsesõnu
juriidilise isiku teovõimest ei räägigi. Samas tuleb
tõdeda, et ainuvõimalik on, et juriidilise isiku õigus-, teo- ja ka deliktivõime tekivad
samaaegselt. Oleks raske ette kujutada, et pärast juriidilise isiku registrisse kandmist
(õigusvõime tekkimist) tuleb veel aasta-paar oodata, kuni ühing ‘küpseb’, enne kui
saab teo- ja deliktivõimeliseks.
Juriidilise isiku teovõime instituuti on võimalik tuletada TsÜS § 31 lg 5 tekstist, mille
kohaselt
juriidilise isiku organi tegevus loetakse juriidilise isiku tegevuseks. See
ei ole autori arvates ideaalne sõnastus, sest juriidilise isiku organ on
samasugune fiktsioon kui juriidiline isik ise. Samas on võimalik TsÜS § 31 lg 5 sõnastusest
aimata, mida seadusandja on mõelnud. Ja mõeldud on ilmselt seda, et
juriidilise isiku teovõime väljendub juriidilise isiku organite liikmete võimes teha juriidilise isiku nimel kehtivaid tehinguid. Tõsi, peamiselt puudutab see küll
juriidilise isiku juhatuse kui seadusjärgse esindaja taset.
Varul
et al. on rõhutanud, et esindusorgani liikme poolt tehtava tehingu ja selle
tagajärgede
omistamine juriidilisele isikule eeldab kahe tingimuse täitmist: a) tehing
on tehtud kehtiva esindusõiguse alusel (s.t esindusüigust ei ole piiratud
ühisesinduse kaudu, ehk siis
registrisse kantud välised esindusõiguse piirangud); b)
tehing on tehtud juriidilise isiku nimel. Samuti osundavad nimetatud autorid
sisesuhetest tulenevatele piirangutele: a) piirangud, mida on võimalik registrisse kanda,
kuid mida ei ole registrisse kantud (nt ühingulepingust või põhikirjast tulenev
esinduspiirang, mida pole registrisse kantud, kuid millest tehingu teine pool teab
või peab teadma – autori märkus); b) piirangud, mida ei ole võimalik registrisse
kanda (nt nõukogu või üldkoosoleku nõusoleku
eiramine tehingu tegemisel
juhatuse liikme poolt – autori märkus).
Eelnenust saab järeldada, et ilma inimesteta ei ole organisatsioone (sh ühinguid)
nagu ei ole ilma inimesteta ka ühingutel organeid.
76
Isikud'(1)'
Isikud,'nende'õigus'ja'teovõime'
Füüsiline'isik'
Juriidiline'isik'
Õigusvõime'
Teovõime'
Õigusvõime'
Teovõime'
02.09.12'
EBSi'õiguse'ja'avaliku'halduse'õppetool'
6'
ü
Füüsiline isik on inimene.
ü
Juriidiline isik on inimeste moodustatud organisatsioon.
ü
Õigusvõime all tulerb mõista õiguslikult tagatud võimalust
omada kõiki tsiviilõigusi ja kanda kõiki tsiviilkohustusi.
ü
Teovõime all tuleb mõista isiku võimet iseseisvalt teha
kehtivaid tehinguid, ehk siis tekitada tehingute tegemise
läbi muudatusi oma õigustes ja kohustustes, neid
omandades, muutes või lõpetades.
77
Füüsilise isiku teovõime piiramine. (Slaid 7) Tulenevalt asjaolust, et teovõime tähendab võimet teha iseseisvalt kehtivaid
tehinguid, mis eeldab piisavat intellektuaalset taset ja sellega kaasnevat
arusaamisvõimet tehingust ja selle tagajärgedest, on seadusega reguleeritud füüsilise
isiku
teovõime piiramine. Piirangute seadmisel lähtub seadus kahest olulisest
kriteeriumist –
vanus ja
vaimne tervis. Nii on täielik teovõime 18-aastaseks saanud
isikul (täisealisel). Alla 18-aastasel isikul (alaealisel) ja isikul, kes vaimuhaiguse,
nõrgamõistuslikkuse või muu psüühikahäire tõttu kestvalt ei suuda oma tegudest
aru saada või neid juhtida, on piiratud teovõime.
Täisealise isiku piiratud teovõime mõjutab isiku tehingute kehtivust üksnes
ulatuses, milles ta ei suuda oma tegudest aru saada või neid juhtida. Vastavalt TsÜS
§ 9 lg 1 võib kohus vähemalt 15-aastase alaealise piiratud teovõimet laiendada, kui
see on alaealise huvides ja alaealise arengutase seda võimaldab. Nimetagem
siinkohal kaks tüüpilisemat alaealise teovõime laiendamise võimalust, kus on suure
tõenäosusega kohane väita, et tegemist on teovõime laiendamisega alaealise
huvides:
abiellumine ja
ettevõtlusega tegelemine.
Vaimsest seisundist tulenevalt piiratud teovõimega isik on seda objektiivselt oma
seisundi tõttu, mis tugineb psühhiaatrilisele ekspertiisile. Inimese psüühiline
seisund võib olla muutuv, mistõttu võib ta ühtede tehingute tegemisel olla piiratud
teovõimega ja teiste tegemisel teovõimeline. Piiratud teovõimet tuvastatakse
üldjuhul mingi nõude üle käiva vaidluse käigus või siis seoses
eestkostja määramisega. Oluline on siiski
veelkord rõhutada, et teovõime kitsendamine või
laiendamine on kohtu pädevuses.
Tehingute tegemisel tuleb arvestada sellega, et piiratud teovõime võib olla erineva
ulatusega. Nii võib eristada nelja kastegooriat tehinguid:
Piiratud teovõimega füüsiliste isikute tehingud
Õigus teha tehinguid
seadusliku esindaja
Õigus iseseisvalt
Keeld iseseisvalt
Seadusliku esindaja
tehinguid teha
tehinguid teha
tehtud tehingud
nõusolekul
Kuna piiratud teovõimega isik ei ole iseseisvalt võimeline tegema kehtivaid
tehinguid ja kui ei ole järgitud TsÜS § 10-13 sätestatut, on õiguslikuks tagajärjeks
tehingu tühisus. Tühisel tehingul ei ole algusest peale õiguslikke tagajärgi (TsÜS §
84 lg 1) - tühine tehing on
kehtetu .
Seega alaealiste isikute puhul kehtib põhimõte, et neil peab olema
seaduslik esindaja. Seaduslikuks
esindajaks lapsele on tema vanemad. Kui alaealisel
vanemaid ei ole, määratakse talle
eestkostja. Eestkostja määratakse ka piiratud
teovõimega täiskasvanule.
Ka teovõimelise isiku vaimutegevus võib olla
ajutiselt häiritud, mille tulemusena
isik ei suuda tegelikkusest adekvaatselt aru saada. Selline häire võib olla põhjustatud
haigusega, ravimitega, joobega vms. ja sellist olukorda nimetatakse
otsusevõimetuseks.
78
Füüsilise'isiku'teovõime'pi ramine'
Alaealiste'teovõime'li gitus'gruppidesse'
15A18'aastased'
alla'7Aaastased'
7A18'aastased'
alaealised ,'kel e'
alaealised'
alaealised'
teovõimet'on'
laiendatud'
02.09.12'
EBSi'õiguse'ja'avaliku'halduse'õppetool'
7'
ü
Täielik teovõime on 18-aastaseks saanud isikul.
ü Kohus võib vähemalt 15-aastase alaealise piiratud
teovõimet
laiendada, kui see on alaealise huvides ja
alaealise arengutase seda võimaldab.
ü Piirangute seadmisel lähtub seadus kahest olulisest
kriteeriumist –
vanus ja
vaimne tervis.
79
Juriidiline isik (1). (Slaid 8) Varul
et al. järgi on
juriidiliseks isikuks selline isikute ja varade ühendus, mida kehtiv õiguskord on isikuna tunnustanud. Tuntumad juriidilise isiku mõistet
käsitlevad teooriad on:
fiktsiooniteooria , orgaaniline teooria, sihtvara teooria ja
juriidiline teooria.
Fiktsiooniteooria kohaselt on algseks ja tõeliseks õigussubjektiks inimene.
Juriidiline isik on üksnes väljamõeldis, ehk fiktsioon, mis võimaldab teatud
inimkooslusi käsitlega õigussubjektidena, tagades seeläbi neile kooslustele
tegevuseks ja õiguskäibeks vajaliku õigusvõime. Fiktsiooniteooria ei tunnista
juriidilise isiku teovõimet, kusjuures teovõime küsimus lahendatakse esinduse
instituudi kaudu. Fiktsiooniteooria ei võimalda ka juriidilise isiku huvides
tegutseva füüsilise isiku tegevuse omistamist juriidilisele isikule.
Orgaaniline teooria, ehk reaalse sidususe teooria kohaselt tuleneb juriidilise isiku
õigussubjektsus õiguse enese mõttest. Juriidilist isikut peetakse reaalseks ja
tegelikuks, oma tahet omavaks subjektiks. See teooria peab nii füüsilist kui juriidilist
isikut samavõrd reaalseteks, püüdes sellega neid kahte võrdsustada. Vahe on vaid
selles, et juriidiline isik koosneb paljudest isikutest. Juriidiline isik on teovõimeline ja
tegutseb oma organite kaudu, nagu see põhimõtteliselt on lahendatud kehtivas
õiguses (TsÜS § 31 lg 5) - juriidilise isiku organi tegevus loetakse juriidilise isiku
tegevuseks.
Sihtvara teooria võrdsustab juriidilise isiku eesmärgistatud varakogumiga, jättes
tähelepanuta juriidilise isiku organid ja nende liikmete kaudu õiguskäibes. See
teooria ei võimalda ka juriidilisi isikuid,
millistel vara puudub.
Juriidilise teooria antud mõistemääratlusele viitasime käesoleva alapunkti alguses:
juriidiliseks isikuks on selline isikute ja varade ühendus, mida kehtiv õiguskord on
isikuna tunnustanud. Selline käsitlus on teistega võrreldes kõige praktilisem ja
vastab valdavale arusaamale juriidilisest isikust.
Juriidilise isiku käsitlus nõuab ka juriidilise isiku kui täielikku õigusvõimet omava
õigussubjekti piiritlemist teistest sarnastest isikute ühendustest või kooslustest.
Sellisteks
saab
kehtiva
õiguse
järgi
pidada
kvaasiühinguid,
territoriaalkorporatsioone, teatud asutusi ja välismaa äriühingu
filiaale (vt Slaid).
Slaidil on järgitud kehtivas õiguses sätestatut, mille kohaselt on riik, kohaliku
omavalitsuse üksus ja muud
avalikes huvides loodud isikud avalik-õiguslikuks
juriidiliseks isikuks (TsÜS § 25 lg 2) ja sellel joonisel ei kajastu. Samas on autor
seisukohal, et riigi juriidiliseks isikuks peaks olema Riigikogu, nagu kohaliku
omavalitsuse üksuse juriidiliseks isikuks peaks olema volikogu. Autor lähtub
fiktsiooniteooriast, mille kohaselt, nagu eespool öeldud, on algseks ja tõeliseks
õigussubjektiks inimene. Juriidiline isik on üksnes väljamõeldis, ehk fiktsioon, mis
võimaldab teatud inimkooslusi käsitlega õigussubjektidena, tagades seeläbi neile
kooslustele tegevuseks ja õiguskäibeks vajaliku õigusvõime. Autor toetub ka enda
territoriaalse kogukonna käsitlusele, mille kohaselt on territoriaalkorporatsioon vaid
territoriaalse kogukonna õiguslik vorm, riik, vald, linn või küla aga
territoriaalkorporatsiooni liigid.
80
Juriidiline)isik)(1))
Isikute)miBejuri dilised)
kooslused )
Riigi)ja)KOVi)
Kvaasiühingud)
TerritoriaalH
asutused)ja)nende)
Välismaa)
korporatsioonid)
allasutused)
äriühingu)filiaal)
KorporaEivsed)
Isikulised) ) )
(asutamisel)
(
seltsing ,)vaikiv)
olevad))
seltsing))
02.09.12)
EBSi)õiguse)ja)avaliku)halduse)õppetool)
8)
ü Juriidilise isiku käsitlus nõuab ka juriidilise isiku kui
täielikku õigusvõimet omava õigussubjekti piiritlemist
teistest sarnastest isikute ühendustest või kooslustest.
Sellisteks
saab
kehtiva
õiguse
järgi
pidada
kvaasiühinguid, territoriaalkorporatsioone, teatud asutusi
ja välismaa äriühingu filiaale.
ü
Kvaasiühing on mittetäielik ühing, nagu n asutamisel olev
äriühing.
ü
Territoriaalkorporatsioon on territoriaalse kogukonna
õiguslik vorm. Selle väiksemad liigid (n küla või
alevik ) ei
ole kehtiva korra kohaselt juriidilised isikud.
ü
Riigi ja kohaliku omavalitsuse üksuse asutused ja nende allasutused ei ole juriidilised isikud (n
ministeerium , amet,
osakond jt).
ü
Välismaa äriühingu filiaal ei ole juriidiline isik.
81
Juriidiline isik (2). (Slaid 9) Nagu eespool nimetatud jagatakse kehtiva õiguse kohaselt isikud kaheks –
füüsilisteks ja
juriidilisteks isikuteks.
Juriidiline isik on seaduse alusel loodud
õigussubjekt (TsÜS § 24). Juriidilised isikud on omakorda jaotatud veel kaheks -
eraõiguslikuks ja avalik-õiguslikuks juriidiliseks isikuks. Juriidilise isiku olemusest
on üldiselt üsna keeruline aru saada, kuna see pole ruumiliselt piiritletav ega
tajutav. Juriidiline isik saab eksisteerida vaid
abstraktselt . Juriidililise isiku
määratlus omandab n-ö käegakatsutava sisu kehtiva õiguskorra poolt tunnustatud
eraõiguslike juriidiliste isikute liikide (nagu nt osaühing, mittetulundusühing,
sihtasutus ) ja avalikavalikõiguslike juriidiliste isikute (nagu nt riik ja kohaliku
omavalitsuse üksused, Rahvusraamatukogu) kaudu. Toome slaidil ära juriidiliseks
isikuks olevad kooslused.
Nagu eelmise slaidi osas kommenteeritud, on ka sellel slaidil kajastatud kehtiva
õigusega haakuv avalik-õiguslike korporatsioonide käsitlus. Kui lähtuda autori
toetumisest fiktsiooniteooriale ja tema territoriaalse kogukonna käsitlusest, tuleks
avalik-õiguslike korporatsioonide hulka arvata nii Riigikogu kui kohaliku
omavalitsuse üksuse volikogu.
Vastavalt TsÜS § 25 lg 1 on
eraõiguslik juriidiline isik erahuvides ja selle juriidilise
isiku liigi kohta käiva seaduse alusel loodud juriidiline isik. Siin on
tähelepanuväärsed kaks mõistet: ’erahuvides’ ja ’liigi kohta käiva seaduse alusel’.
Mõiste ’erahuvides’ kasutamine seaduse tekstis ei ole juhuslik, vaid tuleneb avaliku-
ja eraõiguse eristamise
teooriatest . Üldtuntumad on kolm teooriat:
huviteooria ,
subordinatsiooniteooria ja
subjektiteooria . Juriidilise isiku käsitlemisel saab
juhinduda veel alljärgnevast:
Asutamise korra teooria, mis väljendub seaduse tekstis
’liigi kohta käiva seaduse alusel’, tähendab seda, et kehtib õigusakt (seadus), mis
sätestab selle, kuidas vastava huvi korral asutada teatud liiki eraõiguslik juriidiline
isik. Nii sätestab TsÜS § 25 lg 1 eraõigusliku juriidilise isiku liikidena täisühingu,
usaldusühingu,
osaühingu,
aktsiaseltsi,
tulundusühistu,
sihtasutuse
ja
mittetulundusühingu. ÄS omakorda reguleerib nimetatud ühingutest osade liikide
asutamise, tegevuse, lõpetamise jms küsimused. Tulundusühistu, sihtasutuse ja
mittetulundusühingute sünd, tegevus, lõpp jms on reguleeritud vastavate
eriseadustega.
Äriühingud (TÜ, UÜ, OÜ, AS ja TulÜ),
mittetulundusühingud ja
sihtasutused.
Kui rääkida juhtimisstruktuurist, siis on Varul
et al. asunud seisukohale, et
aktsiaseltsi, osaühingu, tulundusühistu ja mittetulundusühingu
juhtimisstrruktuur on korporatiivne, ehk siis korporatsioonile omane. Täis- ja usaldusõhingu puhul
korporatiivne
juhtimisstruktuur puudub - kuna selliste ühingute osanikest on ÄS §
88 lg 1 (vt ka § 128 lg 1) kohaselt igaühel õigus ja kohustus osaleda täisühingu
juhtimises. Juhatus (ka nõukogu) kui juhtorhan puudub. See ei välista, et
ühingulepinguga võidakse juhtimise õigus anda ühele või
mitmele osanikule.
Sihtasutuse puhul saame rääkida korporatiivsest juhtimisstruktuurist piiratud
ulatuses, kuna sihtasutusel pole liikmeid ja seetõttu ka liikmete üldkoosolekut kui
kõrgeimat juhtorhanit.
82
Juriidiline)isik)(2))
Juriidilised isikud
Korporatsioonid
(laiemas tähenduses)
Asutused
Eraõiguslikud
Avalik-õiguslikud
Eraõiguslikud0
Avalik-
(ühingud)
(sihtasutused)
õiguslikud
(advokatuur jt)
Korporatsioonid
Isikuteühingud
(kitsamas
Tüüpilised Sihtasutused e
(TÜ, UÜ)
asutused (Tartu
fondid tähenduses)
Ülikool, (Hüvitusfond,
Rahvus- Haigekassa,
Kapitaliühingud
raamatukogu jt)
Töötukassa jt)
Mittetulundus -
(AS ja OÜ) ning
ühingud
tulundusühistu
02.09.12)
EBSi)õiguse)ja)avaliku)halduse)õppetool)
9)
ü
Juriidiline isik on seaduse alusel loodud õigussubjekt.
ü Juriidilised isikud on omakorda jaotatud veel kaheks -
eraõiguslikuks ja
avalik-õiguslikuks juriidiliseks isikuks.
83
Juriidiline isik (3). (Slaid 10) Eraõiguslike juriidiliste isikute üksikute liikide olulisematest tunnustest saab esile tuua
järgmisi:
Täisühing on äriühing, milles kaks või enam osanikku tegutsevad ühise ärinime all ja
vastutavad ühingu kohustuste eest solidaarselt kogu oma varaga (ÄS § 79). Täisühingu
osanikuks võib olla füüsiline isik või juriidiline isik. Keelatud on täisühingu osanikuks olla
kohaliku omavalitsuse üksusel. Täisühing asutatakse ja see tegutseb ühingulepingu alusel,
põhikirja ei ole. Juhtimises on õigus ja kohustus osaleda kõigil osanikel, kui
ühingulepinguga ei ole juhtimise õigust üle antud ühele või mitmele osanikule.
Korporatiivne juhtimisstruktuur puudub.
Usaldusühing on äriühing, milles kaks või enam isikut tegutsevad ühise ärinime all ja
vähemalt üks neist isikutest (täisosanik) vastutab ühingu kohustuste eest kogu oma varaga
ning vähemalt üks neist isikutest (usaldusosanik) vastutab ühingu kohustuste eest oma
sissemakse ulatuses. (ÄS § 125 lg 1). Usaldusühingule kohaldatakse täisühingu kohta
käivaid sätteid kui seadusest ei tulene teisiti. Usaldusosanikul ei ole õigust usaldusühingut
juhtida ega esindada kui ühingulepinguga ei ole ette nähtud teisiti.
Osaühingut ja
aktsiaseltsi käsitleme siinkohal põgusalt ja võrdlevalt koos. Osaühing on
äriühing, millel on
osadeks jaotatud osakapital (ÄS § 135 lg 1).
Aktsiaselts on äriühing,
millel on aktsiateks jaotatud
aktsiakapital (ÄS § 221 lg 1). Mõlemad on piiratud vastutusega
kapitaliühingud, kusjuures osalus omandatakse panuste tegemisega vastavalt kas osa- või
aktsiakapitali, millega omandatakse osa või
aktsia (d). Aktsia on
jagamatu väärtpaber, osa on
teatud tingimustel
jagatav ja selle kohta ei või väärtpaberit välja anda. Kapitaliühing võib
kuuluda ka ühele isikule. Osa võõrandamisel kolmandale isikule on teistel osanikel
ostueesõigus, kui põhikiri seda ei välista – aktsiate võõrandamisel kolmandatele isikutele ei
ole teistel aktsionärisel ostueesõigust, kui põhikiri seda ei luba. Osanikud ja aktsionärid ei
vastuta isiklikult äriühingu kohustuste eest. Erinev on ka kapitalinõue. Erinevalt aktsiaseltsi
aktsiatest
ei
kuulu
osaühingu
osad
kohustuslikule
registreerimisele
Eesti
Väärtpaberikeskuse peetavas Eesti väärtpaberite keskregistris. Igale osanikule kuulub üks
osaühingu osa, aktsionärile võib kuuluda rohkem kui üks aktsiaseltsi aktsia. Nii osaühingul
kui aktsiaseltsil on korporatiivne juhtimisstruktuur (üldkoosolek, nõukogu ja juhatus).
Samas osaühingul ei pea olema nõukogu, aktsiaseltsil on see kohustuslik.
Tulundusühistu on äriühing, mille eesmärgiks on toetada ja soodustada oma liikmete
majanduslikke huve läbi ühise majandustegevuse, milles liikmed osalevad. Ühistu asutajaid
peab olema vähemalt 5 (lubatud on ka 3, kui need on ise ühistud). Tulundusühistud võivad
tegutseda nii kapitaliõhingutena (miinimumkapitali nõue 2 500 eurot) kui ka
mittekapitaliühingutena. TulÜ juhtimisstruktuur on korporatiivne.
Mittetulundusühing on kahe või enama isiku vabatahtlik ühendus, mille eesmärgiks või
põhitegevuseks ei või olla majandustegevuse kaudu tulu saamine (MTÜS § 1 lg 1).
Kapitalinõue puudub. MTÜ juhtimisstruktuur on korporatiivne.
Sihtasutus on eraõiguslik juriidiline isik, millel ei ole liikmeid ning mis on loodud vara
valitsemiseks ja kasutamiseks põhikirjaliste eesmärkide saavutamiseks (SAS § 1 lg 1). Nagu
nimetuski ütleb, ei ole sihtasutus ühing vaid eraõiguslikuks juriidiliseks isikuks olev asutus.
Sihtasutusel ei ole liikmeid vaid üks või mitu asutajat. Sihtasutus asutatakse
asutamisotsusega, kuid sihtasutuse võib asutada ka testamendi alusel.
Avalik-õiguslike juriidiliste isikute osas nimetagem vaid, et kehtiv õigus peab avalik-
õiguslikeks juriidilisteks isikuteks riiki, kohaliku omavalitsuse üksust ja muud juriidilist
isikut, mis on loodud avalikes huvides ja selle juriidilise isiku kohta käiva seaduse alusel
(TsÜS § 25 lg 2). Muude avalik-õiguslike juriidiliste isikute all tuleb mõista selliseid, mis on
asutatud nende isikute kohta käiva seadusega: Eesti
Pank , Tartu Ülikool, Eesti
Kultuurkapital jt. Nende ühiseks tunnuseks on, et nende olemasolu ja toimimise suhtes on
avalikkusel kõrgendatud huvi.
84
Juriidiline)isik)(3))
Eraõiguslikud)juri dilised)isikud)
MiHetulundusI
Äriühingud)
ühingud)ja)
sihtasutused)
TÜ)
MTÜ)
UÜ)
SA)
OÜ)
AS)
TulÜ)
02.09.12)
EBSi)õiguse)ja)avaliku)halduse)õppetool)
10)
ü
Täisühing on äriühing, milles kaks või enam osanikku
tegutsevad ühise ärinime all ja vastutavad ühingu
kohustuste eest solidaarselt kogu oma varaga.
ü Usaldusühing on äriühing, milles kaks või enam isikut
tegutsevad ühise ärinime all ja vähemalt üks neist
isikutest (täisosanik) vastutab ühingu kohustuste eest
kogu oma varaga ning vähemalt üks neist isikutest
(usaldusosanik) vastutab ühingu kohustuste eest oma
sissemakse ulatuses.
ü
Osaühing on äriühing, millel on osadeks jaotatud
osakapital
. ü
Aktsiaselts on äriühing, millel on aktsiateks jaotatud
aktsiakapital.
ü
Tulundusühistu on äriühing, mille eesmärgiks on toetada ja
soodustada oma liikmete majanduslikke huve läbi ühise
majandustegevuse, milles liikmed osalevad.
ü
Mittetulundusühing on kahe või enama isiku vabatahtlik
ühendus, mille eesmärgiks või põhitegevuseks ei või olla
majandustegevuse kaudu tulu saamine.
ü
Sihtasutus on eraõiguslik juriidiline isik, millel ei ole
liikmeid ning mis on loodud vara valitsemiseks ja
kasutamiseks põhikirjaliste eesmärkide saavutamiseks.
85
Esemetest üldiselt. (Slaid 11) Esemete all tuleb mõista asju, õigusi ja muid hüvesid, mis võivad olla õiguse
objektiks (TsÜS § 48). Asi on kehaline ese (TsÜS § 49 lg 1). Asjade all tuleb mõista nii
kinnis - kui vallasasju, aga ka nõudeid, õigusi, patenti jms, mida saab kasutada ja/või
võõrandada. Muude hüvede all peetakse silmas nt selliseid kehatuid esemeid nagu
elekter ja soojusenergia. Siia võib lisada ka internetiühenduse. Vastavalt TsÜS § 49 lg
3 on eraldi esemeteks ka loomad, kelle suhtes kohaldatakse asjade suhtes kehtivaid
sätteid.
Asjade
liigituse sätestab seaduses järgmiselt (TsÜS § 50 – 52):
Kinnisasi on maapinna
piiritletud osa (maatükk). Asi, mis ei ole kinnisasi, on
vallasasi . Seaduses sätestatud
juhtudel kohaldatakse vallasasjale
kinnisasja kohta sätestatut.
Asendatav on vallasasi,
mida käibes määratakse arvu, mõõdu või kaalu järgi ning millel puuduvad seda
teistest sama liiki asjadest eristavad tunnused (nt
kott nisujahu). Poolte tahtel võib
asendatavale asjale anda poolte suhtes asendamatu asja omaduse, samuti vastupidi.
Äratarvitatav on vallasasi, mis otstarbekohasel
kasutamisel (nt toiduainete söömine)
lakkab olemast või võõrandatakse. Äratarvitatavaks loetakse ka vallasasi, mis
kuulub asjade kogumisse, mille otstarbekohane kasutamine seisneb üksikute asjade
võõrandamises (edasimüügi eesmärgil soetatud vallasasi – kaup laos).
Asja oluline osa on selle
koostisosa , mida ei saa
asjast eraldada, ilma et asi või sellest
eraldatav osa häviks või oluliselt muutuks. Asi ja selle olulised osad ei saa olla eri
isikute omandis.
Kinnisasja olulised osad on sellega püsivalt ühendatud asjad, nagu
ehitised, kasvav mets, muud taimed ja koristamata vili. Kinnisasjal paiknev
tehnovõrk või -
rajatis , mis on ehitatud kinnisasjale asjaõiguse alusel või mille suhtes
kehtib seadusest tulenev talumiskohustus, ei ole samuti kinnisasja osa. Alles
asjaõiguse (nt hoonestusõigus) lõppemisel muutub maatükile jäänud ehitis maatüki
oluliseks osaks.
Ehitise olulised osad on asjad, millest see on ehitatud või mis on
sellega püsivalt ühendatud ja mida ei saa eraldada ehitist või eraldatavat asja
oluliselt kahjustamata (
tellised , aknad, uksed jt). Seni kuni ehitisele pole nt
küttesüsteemi paigaldatud ning see seisab ehitusplatsil montaaži ootel, ei ole
tegemist ehitise olulise osaga.
Asja mõtteline osa on tegelikkuses piiritlemata ja selle
suurust väljendatakse murdosana asjast (TsÜS § 56). Intellektuaalselt huvitava
seisukohana ei oma selline abstraktsioon praktilist tähendust, kuid seadusandja on
siinkohal loodetavasti silmas pidanud mitte asja mõttelist osa, vaid omandi mõttelist
osa asja suhtes.
Kaasomandi esemeks on terve asi, mitte asja mõtteline osa.
Päraldis on vallasasi, mis, olemata peaasja osa, teenib peaasja ning on sellega seotud
ühise majandusliku eesmärgi ja sellele vastava ruumilise seose kaudu. Nii võib olla
kiriku päraldiseks orel, viiuli päraldiseks
poogen ja kingade päraldiseks
kingapaelad. Asja omandamise ja valdamise, samuti kinnisasjale ehitamise kohta
käivad
dokumendid , kaardid ja plaanid on asja päraldised. Majandus- või
kutsetegevuses
kasutatava kinnisasja päraldisteks on muu hulgas sellel asuvad
masinad ,
seadmed , tööriistad ja muud vallasasjad, mis on vajalikud korrapäraseks
majandus- või kutsetegevuseks kinnisasjal. Põllumajanduslikuks otstarbeks
kasutatava kinnisasja päraldisteks on muu hulgas selle majandamiseks kasutatav
põllumajandusinventar, masinad ja loomad, samuti maatüki
saadused , mis on
vajalikud majandamise jätkamiseks järgmise saagini.
86
Esemetest&üldiselt&
Esemed&
Asjad&
Loomad&
SubjekBivne&
õigus&
Muu&hüve&
Kinnisasi&
Vallasasi&
02.09.12&
EBSi&õiguse&ja&avaliku&halduse&õppetool&
11&
ü
Asi on kehaline ese. Asjade all tuleb mõista nii kinnis- kui
vallasasju.
ü Esemeteks ka
loomad, kelle suhtes kohaldatakse asjade
suhtes kehtivaid sätteid.
ü
Muude hüvede all peetakse silmas nt selliseid kehatuid
esemeid nagu elekter ja soojusenergia. Siia võib lisada ka
internetiühenduse.
ü
Õiguste all tuleb mõista isikule kuuluvaid õigusi
(omaniku-, valdaja vt õigused).
87
Kasu, kulutused, väärtus ja vara. (Slaid 12) Vastavalt TsÜS § 62 on esemest saadavaks
kasuks eseme
viljad ja eseme kasutamisest
saadavad eelised (kasutuseelised). Viimased saadakse reeglina valduse abil.
Asja
vili on asjast loodusjõul või inimese kaasabil tulenevad saadused (nt
põllumajandussaadused), samuti tulu, mida asi annab õigussuhte tõttu (asja
kasutamisest saadav tulu). Õigusvili on tulu, mida õigustatud isik saab õigusest
vastavalt selle eesmärgile, samuti tulu, mida õigus annab õigussuhte tõttu (nt korteri
üürimisest saadav tulu).
Esemele tehtud
kulutused on: 1) vajalikud, kui nendega säilitatakse eset või kaitstakse
seda täieliku või
osalise hävimise eest; 2) kasulikud, kui nendega eset oluliselt
parendatakse; 3) toreduslikud, kui nendega taotletakse peamiselt eseme
mugavust ,
meeldivust või ilu. Vilja väljaandmiseks kohustatud isik (nt üürnik) võib nõuda vilja
saamiseks tehtud kulutuste hüvitamist asja omanikult ulatuses, mis on vajalik asja
korrapäraseks majandamiseks ega ületa vilja väärtust (TsÜS §-d 63–64). Seaduse
(AÕS § 88 lg 1) mõtte kohaselt võib üldjuhul nõuda vajalike kulutuste hüvitamist,
teatud tingimustel ka kasulike kulutuste hüvitamist (VÕS § 1042 lg 1). Siiski kehtib
siin üks
raudne reegel – leppige enne kulutuste tegemist asja omanikuga kulude
hüvitamine kirjalikult kokku – nii pole välistatud ka toreduslike kulutuste
hüvitamine omaniku poolt.
TsÜS § 65 sätestab, et
eseme väärtuseks loetakse selle harilik väärtus, kui seaduse või
tehinguga ei ole ette nähtud teisiti. Eseme harilik väärtus on selle kohalik keskmine
müügihind (
turuhind ). Kuidas igal
konkreetsel juhul turuhind kujuneb või kuidas
seda leitakse, on praktika küsimus ja igaüks peab vajadusel (eriti vaidluse korral)
turuhinda tõendama.
Vara on isikule kuuluvate rahaliselt hinnatavate õiguste ja kohustuste kogum, kui
seadusest ei tulene teisiti (TsÜS § 66). Spetsiifilise varakogumina kuulub vara võiste
alla ka ettevõte (TsÜS § 661).
88
Kasu,&kulutused,&väärtus&ja&vara&
Viljad&
d&
Kasu&
Eelised&
Vajalikud&
seotu
a&
Kulutused&
Kasulikud&
Asjag
Toreduslikud&
Väärtus&
Harilik&väärtus&e&
turuhind&
02.09.12&
EBSi&õiguse&ja&avaliku&halduse&õppetool&
12&
ü Esemest saadavaks
kasuks on eseme viljad ja eseme
kasutamisest saadavad eelised (kasutuseelised).
ü Esemele tehtud
kulutused on: 1) vajalikud, kui nendega
säilitatakse eset või kaitstakse seda täieliku või osalise
hävimise eest; 2) kasulikud, kui nendega eset oluliselt
parendatakse; 3) toreduslikud, kui nendega taotletakse
peamiselt eseme mugavust, meeldivust või ilu.
ü Eseme harilik
väärtus on selle kohalik keskmine
müügihind (turuhind).
89
Tehingutest üldiselt. (Slaid 13) TsÜS § 67 järgi on tehing toiming või omavahel seotud toimingute kogum, milles
sisaldub kindla õigusliku tagajärje kaasatoomisele suunatud tahteavaldus.
Tehinguid saab
subjektide arvu järgi jagada ühepoolseteks ja mitmepoolseteks.
Ühepoolne tehing on tehing, mille tegemiseks on vajalik ühe isiku tahteavaldus (nt
testament ).
Mitmepoolne tehing on tehing, mille tegemiseks on vajalik kahe või enama
isiku tahteavaldus. Mitmepoolsed tehingud on lepingud.
Tehinguid saab liigitada ka nende
funktsiooni järgi kohustustehinguteks ja
käsutustehinguteks.
Kohustustehing on tehing, mille põhiliseks funktsiooniks on soorituskohustus ja
sellega ka võlasuhte rajamine. See toimub üldjuhul lepingu teel. Tüüpilisim näide on
siin müügileping, millega müüja võtab kohustuse asi üle anda ja omand üle kanda.
Kuni selle kohustuse tegeliku täitmiseni jääb müüja asja omanikuks.
Ostjal tekib aga
müügilepinguga õigus nõuda asja üleandmist ja omandi ülekandmist.
Käsutustehing on kohustuslepingu täitmise tehing. Vastavalt TsÜS § 6 lg 3 tuleb iga
õigus ja kohustus eraldi üle anda, kui seadusest ei tulene teisiti. Nii tuleb kinnisasja
tehingus võõrandamislepingule lisaks sõlmida ka kinnisasja ülekandmise leping.
Tulenevalt asjaolust, et paljud käsutustehingud on reguleeritud asjaõiguses,
nimetatakse neid ka asjaõiguslikeks tehinguteks. Tiivel võrdleb kohustus- ja
käsutustehinguid
selliselt , et kohustustehing loob kohustuse, kuid ei põhjusta
õigusemuudatust, käsutustehing aga põhjustab õigusemuudatuse, kuid ei kohusta
mingiks teoks või tegemata jätmiseks. Võrdluseks tuleb veel nimetada ka seda, et
kui kohustustehing on dispositiivne, siis käsutustehingute tingimused on seadusega
imperatiivselt ette kirjutatud.
Käsutus- ja kohustustehingutel tehti vahet juba Rooma õiguses ning nende
teoreetiline käsitlus põhineb Saksa õiguse lahutamis- ja abstraktsioonipõhimõtte
teoreetilisel käsitlusel.
Tehingute liigitamisel poolte õiguste ja kohustuste tasakaalu järgi saame ühekülgsed
ja vastastikused tehingud.
Ühekülgsetes tehingutes on kohustused vaid ühel tehingu poolel. Nii on ühekülgse
tehingu nt
kinkeleping (VÕS §-d 259 ja 263), kus
kinkijal on kohustus tasuta
kingisaaja üle andma tal e kuuluva eseme ja tegema võimalikuks omandi
ülemineku kingisaajale või tasuta varalisest õigusest kingisaaja kasuks
loobuma või muul vi sil
kingisaajat rikastama. Kinkija peab andma kingisaajale üle kingitud eseme või tegema võimalikuks
kingisaajale sel e valduse saamise muul viisil ning kõrvaldama kõik takistused eseme valdamiseks.
Vastastikustes tehingutes on kohustused mõlemal poolel. Vastastikusteks ehk
sünallagmaatilisteks on eelkõige kohustused tasulistest lepingutest (müük, üür,
töövõtt jne), seejuures ka kohustused, mis tekivad lepingust taganemisel (VÕS § 189
lg 1) või tühise lepingu tagasitäitmisel alusetu rikastumise sätete järgi. Kõige
tüüpilisemaks vastastikuseks lepinguks on müügileping, millest tekib müüjal
kohustus anda üle asi ja ostjal kohustus asi vastu võtta ja selle eest maksta.
Müügilepingus on
ostuhinna tasumise kohustus vastastikune (sünallagmaatiline)
müüja kohustusega anda ostjale üle nii müüdud eseme
valdus kui ka omand ning
ostjal on VÕS-i § 111 lõigete 1 ja 3 järgi õigus keelduda ostuhinna tasumisest, kuni
müüdud ese ei ole talle üle antud või kui see on üle antud oluliste puudustega.
90
Tehingutest*üldiselt*
Ühepoolsed*
Subjek2de*arvu*järgi*
Mitmepoolsed*
ud
Kohustustehing*
hing
Funktsioon*järgi*
Käsutustehing*
Te
Ühekülgsed*
Õiguste*ja*kohustuste*
tasakaalu*järgi*
Vastas2kused*
02.09.12*
EBSi*õiguse*ja*avaliku*halduse*õppetool*
13*
ü
Ühepoolne tehing on tehing, mille tegemiseks on vajalik ühe
isiku tahteavaldus (nt testament).
ü
Mitmepoolne tehing on tehing, mille tegemiseks on vajalik
kahe või enama isiku tahteavaldus.
ü
Kohustustehing on tehing, mille põhiliseks funktsiooniks
on soorituskohustus ja sellega ka võlasuhte rajamine.
ü
Käsutustehing on kohustuslepingu täitmise tehing.
ü
Ühekülgsetes tehingutes on kohustused vaid ühel tehingu
poolel
ü
Vastastikustes tehingutes on kohustused mõlemal poolel.
91
Tahteavaldus ja tehingu vorm. (Slaid 14) Tehingu tegemiseks on vajalik
tahteavaldus. Tahteavalduse tehingu tegemiseks võib teha
mis tahes viisil, kui seadusega ei ole ette nähtud teisiti.
Otsene on tahteavaldus, milles
sõnaselgelt avaldub tahe tuua kaasa õiguslik tagajärg. Otsese tahteavalduse nt võiks tuua
raha maksmise kassapidajale, mis õiguslikult tähendab soovi sõlmida ostu-müügileping.
Kaudne on tahteavaldus, mis väljendub teos, millest võib järeldada tahet tuua kaasa õiguslik
tagajärg. Selle nt võiks olla peanoogutus või käetõstmine oksjonil, mille õiguslikuks
tähenduseks on nõusolek pakkumine vastu võtta. Ka
vaikimist või
tegevusetust loetakse
tahteavalduseks, kui vaikimise või tegevusetuse lugemine tahteavalduseks tuleneb
seadusest, isikute kokkuleppest või nendevahelisest praktikast. Kui pooled on kokku
leppinud või see on nendevaheline praktika, et kui ühe poole tehtud pakkumust teatud aja
jooksul sõnaselgelt tagasi ei lükata, siis tähendab
vaikimine nõusolekut.
Tehingu võib teha mis tahes
vormis, kui seaduses ei ole sätestatud tehingu kohustuslikku
vormi (TsÜS § 77 lg 1 ja VÕS § 11 lg 1). Kõige levinum tehing on
suuline tehing, milliseid me
igapäevaselt ja märkamatult sõlmime. Kui pooled on teinud tehingu teatud vormis või on
tehingu vormis kokku leppinud, siis eeldatakse, et kehtivad selle vormi kohta seaduses
sätestatud nõuded. Seadusega ettenähtud vormis tehtud tehingut saab muuta üksnes samas
vormis, milles tehing on tehtud, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Nii ei saa muuta
notariaalset tõestatud lepingut lihtkirjaliku lepinguga – vastupidi aga küll. Poolte
kokkuleppega ettenähtud vormis tehtud tehingut saab muuta muus vormis üksnes siis, kui
pooled on selles kokku leppinud. Seaduses on sätestatud järgmised tehingu vormid:
Kui seaduses on sätestatud tehingu
kirjalik vorm, peab tehingudokument olema tehingu
teinud isikute poolt omakäeliselt
allkirjastatud , kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Allkirja
mehhaanilisel teel jäljendamine loetakse omakäelise allkirjaga võrdseks üksnes juhul, kui
selle kasutamine on käibes tavaline ja teine pool viivitamata ei nõua omakäelist allkirja. Kui
seaduses on sätestatud
tehingu kirjalikku taasesitamist võimaldav vorm, peab tehing olema
tehtud püsivat kirjalikku taasesitamist võimaldaval viisil ja sisaldama tehingu teinud isikute
nimesid , kuid ei pea olema omakäeliselt allkirjastatud. Tehingu kirjaliku
vormiga loetakse
võrdseks tehingu
elektrooniline vorm, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Elektrooniliseks
allkirjaks on ka
digitaalallkiri . Kui seaduses on sätestatud tehingu
notariaalne kinnitamine,
peab tehingudokument olema kirjalikult koostatud ning tehingu
tegija allkiri notari poolt
kinnitatud. Seaduses sätestatud juhtudel võib allkirja tehingudokumendil kinnitada notari
asemel ka muu isik. Tehingu notariaalset kinnitamist asendab tehingu notariaalne
tõestamine. Seaduse või poolte kokkuleppega ettenähtud juhtudel peab tehing olema
notariaalselt tõestatud. Tehingu notariaalse tõestamise õigus on Eesti
notaril . Seaduses
sätestatud juhtudel on tehingu notariaalse tõestamise õigus notari asemel ka muul isikul.
Kohtu kinnitatud kompromissileping on tsiviilkohtumenetluse instituut. Kohtuliku
kompromissiga muudetakse seni vaieldav või
ebaselge õigussuhe vaieldamatuks ja
kinnitatakse kohtu määrusega. Seega ei allu kohtuliku kompromissi leping üksnes
võlaõigusele, vaid ka tsiviilkohtumenetluse regulatsioonile.
Vastavalt TsÜS § 83 on tehingu seaduses sätestatud vormi järgimata jätmise korral tehing
tühine, kui seadusest või vormi nõudmise eesmärgist ei tulene teisiti. Kokkulepitud vormi
järgimata jätmise korral on tehing tühine, kui seadusest või poolte kokkuleppest ei tulene
teisiti.
92
Tehingu(vorm(
Kirjalik(
id( Kirjalikku(taasesitamist(võimaldav(vorm(
m
or
Elektrooniline(
u(v
Kinnitatud(
Notariaalne(
hing
Tõestatud(
Te
Kohtu(kinnitatud(
kompromiss (
Suuline(
02.09.12(
EBSi(õiguse(ja(avaliku(halduse(õppetool(
14(
ü
Suuline leping on leping nagu iga teinegi, kui sellest
peetakse kinni ja kui selle sõlmimine ei ole vastuolus
kehtiva õiguskorraga.
ü
Kirjaliku vormi puhul peab tehingudokument olema
tehingu teinud isikute poolt omakäeliselt allkirjastatud,
kui seaduses ei ole sätestatud teisiti.
ü Kui seaduses on sätestatud
tehingu kirjalikku taasesitamist võimaldav vorm, peab tehing olema tehtud püsivat
kirjalikku taasesitamist võimaldaval viisil.
ü Tehingu kirjaliku vormiga loetakse võrdseks tehingu
elektrooniline vorm. Elektrooniliseks allkirjaks on ka
digitaalallkiri.
ü Kui seaduses on sätestatud tehingu
notariaalne kinnitamine,
peab tehingudokument olema kirjalikult koostatud ning
tehingu tegija allkiri notari poolt kinnitatud.
ü Seaduse või poolte kokkuleppega ettenähtud juhtudel
peab tehing olema
notariaalselt tõestatud.
ü
Kohtu kinnitatud kompromissileping muudab seni vaieldav
või ebaselge õigussuhe vaieldamatuks ja kinnitatakse
kohtu määrusega.
93
Kehtetud tehingud. (Slaid 15) Tahteavalduse puudused võivad põhjustada tehingu tühisuse või anda aluse tehingu
tühistamiseks.
Tühisel tehingul ei ole algusest peale õiguslikke tagajärgi. Tühise tehingu alusel
saadu tagastatakse vastavalt alusetu rikastumise sätetele, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti.
Juhul kui tühine tehing vastab mõne teise tehingu tunnustele, mis ei ole tühine, kehtib
viimane, kui võib eeldada, et pooled oleksid teinud sellise tehingu, kui nad oleksid
teadnud algselt soovitud tehingu tühisusest. Tehingu ühe osa tühisus ei too kaasa teiste osade
tühisust, kui tehing on osadeks jagatav ja võib eeldada, et tehing oleks tehtud ka tühise
osata.
TsÜS § 86 järgi on
heade kommete või avaliku korraga vastuolus olev tehing tühine. Tehing on
heade kommetega vastuolus muu hulgas, kui pool teab või peab teadma tehingu tegemise
ajal, et teine pool teeb tehingu tulenevalt oma erakorralisest vajadusest, sõltuvussuhtest,
kogenematusest või
muust sellisest asjaolust, ja kui: 1) tehing on tehtud teise poole jaoks
äärmiselt ebasoodsatel tingimustel või 2) pooltele tulenevate vastastikuste kohustuste
väärtus on heade kommete vastaselt tasakaalust väljas. Tarbijakrediidilepingute puhul
eeldatakse, et pooltele tulenevate vastastikuste kohustuste väärtus on heade kommete
vastaselt tasakaalust väljas muu hulgas, kui tarbija poolt tasumisele kuuluva krediidi
kulukuse määr ületab krediidi andmise ajal Eesti Panga viimati avaldatud keskmist
krediidiasutuste poolt eraisikutele antud tarbimislaenude kulukuse määra enam kui kolm
korda. Näitena võib tuua ka käendaja sõltuvuse perekonnaliikmest jt.
Seadusest tuleneva
keeluga vastuolus olev tehing on tühine, kui keelu mõtteks on keelu rikkumise korral tuua
kaasa tehingu tühisus, eelkõige juhul, kui seaduses on sätestatud, et teatud tagajärg ei tohi
saabuda (TsÜS § 87). Kohtu või muu seadusega selleks õigustatud ametiasutuse või
ametiisiku poolt antud
käsutuskeeldu rikkuv käsutustehing on tühine. Tühine on ka
täitemenetluses,
hagi tagamiseks või pankrotihalduri poolt tehtud käsutus, mis rikub
eelmises
lauses nimetatud käsutuskeeldu. Kui isiku kinnistusraamatusse kantud õiguse
käsutamise õigust on kindla isiku kasuks piiratud, kohaldatakse asjaõigusseaduse § 561
lõikes 2 sätestatut. (TsÜS § 88).
Näilik tehing on selline, mille puhul pooled on kokku
leppinud, et tehingu tegemisel tehtud tahteavaldustel ei ole avaldatud tahtele vastavaid
õiguslikke tagajärgi, sest pooled tahavad jätta mulje tehingu olemasolust või varjata
tehingut, mida nad tegelikult teha tahavad. Näilik tehing on tühine.
Piiratud teovõimega isiku ühepoolne
tehing, on tühine, kui puudub seadusliku esindaja eelnev nõusolek (TsÜS § 10).
Tehingu, mis on tehtud olulise eksimuse, pettuse, ähvarduse või vägivalla mõjul, võib
seaduses sätestatud korras
tühistada. Seadus võib sätestada muid aluseid, mille esinemise
korral võib tehingu tühistada. Kui tehing on seaduses sätestatud alustel ja korras tühistatud,
on see algusest peale kehtetu. Tühistatud tehingu järgi saadu tuleb tagastada vastavalt
alusetu rikastumise sätetele, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti.
Eksimus on ebaõige
ettekujutus tegelikest asjaoludest.
Pettus on isiku
tahtlik eksimusse viimine või eksimuses
hoidmine temale ebaõigete asjaolude avaldamise teel, eesmärgiga kallutada isik tehingut
tegema. Isik, kes tegi tehingu õigusvastase
ähvarduse või
vägivalla mõjul, võib tehingu
tühistada, kui ähvardus või vägivald oli vastavalt asjaoludele nii vahetu ja tõsine, et ei
jätnud tehingu teinud isikule mingit mõistlikku valikut.
Tehingu
tühistamine toimub avalduse tegemisega teisele poolele, teise poole puudumisel
avalduse tegemisega avalikkusele (adekvaatse levikuga ajaleht, Ametlikud Teadaanded jt).
94
Kehtetud'tehingud'
Vastuolu'heade'kommete'
või'avaliku'korraga'
Vastuolu'seadusega'
Käsutuskorda'rikkuv'
hingud '
Tühised'tehingud'
Näilik'
d'te
Pi ratud'teovõimega'isiku'
tehtud'
tu
Oluline'eksimus'
Kehte
Tühistatavad'tehingud'
PeFus'
Ähvardus'ja'vägivald'
02.09.12'
EBSi'õiguse'ja'avaliku'halduse'õppetool'
15'
ü
Tühisel tehingul ei ole algusest peale õiguslikke tagajärgi.
ü Tehingu, mis on tehtud olulise eksimuse, pettuse,
ähvarduse või vägivalla mõjul, võib seaduses sätestatud
korras
tühistada.
95
Tingimuslik tehing. (Slaid 16) Tingimuse all mõeldakse
tulevast sündmust, mille toimumine ei ole kindel. Seadus
tunneb edasilükkava ja äramuutva
tingimusega tehinguid.
Tehing on tehtud
edasilükkava tingimusega, kui tehinguga kindlaksmääratud
õiguslike tagajärgede tekkimine sõltub asjaolust (edasilükkav tingimus), mille kohta
ei ole teada, kas see saabub või ei saabu. Tehing on tehtud
äramuutva tingimusega, kui
tehinguga kindlaksmääratud õiguslike tagajärgede lõppemine sõltub asjaolust
(äramuutev tingimus), mille kohta ei ole teada, kas see saabub või ei saabu. (TsÜS §
102)
Tingimus loetakse saabunuks ka juhul, kui selle saabumist takistas hea usu
põhimõtte vastaselt pool, kellele tingimuse saabumine ei ole kasulik. Tingimust ei
loeta saabunuks, kui selle saabumisele aitas hea usu põhimõtte vastaselt kaasa pool,
kellele tingimuse saabumine on kasulik. Edasilükkava tingimusega tehtud tehingu
puhul tekivad ja äramuutva tingimusega tehtud tehingu puhul lõpevad tehinguga
kindlaksmääratud õigused ja kohustused tingimuse saabumisel. Kui tehinguga on
ette nähtud, et tingimuse saabumisel tekivad või lõpevad tehinguga
kindlaksmääratud õigused ja kohustused kindlaksmääratud ajal enne tingimuse
saabumist, peavad pooled tingimuse saabumisel täitma tehingust tulenevaid
kohustusi tehinguga kindlaksmääratud ajast alates. (TsÜS § 104-105).
Hõljumisaeg on
ajavahemik tehingu tegemisest kuni tingimuse saabumiseni või selle
saabumise võimatuse ilmnemiseni. Tingimusliku tehingu teinud isiku poolt
hõljumisajal tehtud käsutustehing on tingimuse saabumisel tühine, kui
käsutustehing välistab või piirab tingimusega seotud õigusliku tagajärje saabumist.
Tühine on ka täitemenetluses, hagi tagamiseks või pankrotihalduri poolt tehtud
käsutus, mis välistab või piirab tingimusega seotud õigusliku tagajärje saabumist
(TsÜS § 106).
Edasilükkava tingimusega tehingu puhul võib tehingupool, kelle õiguse tekkimine
on seotud tingimusega, nõuda tingimuse saabumisel tehingu
teiselt poolelt
kahju
hüvitamist, kui tingimusega seotud õigus ei teki või ei teki ettenähtud kujul teisest
poolest tuleneva asjaolu tõttu. Äramuutva tingimusega tehingu puhul on kahju
hüvitamise nõudeõigus tehingupoolel, kelle kasuks endine õiguslik olukord oleks
pidanud taastuma (TsÜS § 107).
Tingimuste kokkuleppimisel tuleb silmas pidada, et kokkulepitavad tingimused ei
oleks
võimatud ega
seadusevastased. Võimatu on tingimus, mille kohta on tehingu
tegemise ajal teada, et see ei saabu. Kui tehinguga kindlaksmääratud õiguste või
kohustuste tekkimine on seatud sõltuvusse võimatust tingimusest, on tehing tühine.
Kui tehinguga kindlaksmääratud õiguste või kohustuste lõppemine on seatud
sõltuvusse võimatust tingimusest, loetakse tehing tehtuks selle tingimuseta.
Kui tehingus sisalduv edasilükkav tingimus on vastuolus seaduse, heade kommete
või avaliku korraga, on tehing tühine. Kui tehinguga kindlaksmääratud õiguste ja
kohustuste lõppemine on seatud sõltuvusse seaduse, avaliku korra või heade
kommetega vastuolus
olevast tingimusest, loetakse tehing tehtuks selle tingimuseta.
(TsÜS § 108-109).
96
Tingimuslik*tehing*
Tingimuslik*tehing*
Edasilükkav* Äramuutev*
?ngimus*
?ngimus*
02.09.12*
EBSi*õiguse*ja*avaliku*halduse*õppetool*
16*
ü Tehing on tehtud
edasilükkava tingimusega, kui tehinguga
kindlaksmääratud õiguslike tagajärgede tekkimine sõltub
asjaolust (edasilükkav tingimus), mille kohta ei ole teada,
kas see saabub või ei saabu.
ü Tehing on tehtud
äramuutva tingimusega, kui tehinguga
kindlaksmääratud õiguslike tagajärgede lõppemine sõltub
asjaolust (äramuutev tingimus), mille kohta ei ole teada,
kas see saabub või ei saabu.
97
Esindamine. (Slaid 17) Tehinguid ei pea alati isiklikult tegema – seda saab teha ka esindaja
kaudu. Esindusõigus on õiguste kogum, mille piires esindaja saab tegutseda
esindatava nimel. Esindusõiguse võib anda tehinguga (volitus), kuid see võib
tuleneda ka seadusest (seadusjärgne esindusõigus) (TsÜS § 117).
Piiratud teovõimega isikute puhul teenib
seadusjärgse esindusõiguse instituut nende
isikute kaitse eesmärki. Neile on seadusjärgseks esindajaks vanemad ja eestkostjad
(PKS § 120 lg 2 ja § 179 lg 1). Juriidiline isik kui fiktsioon ei saagi ise õiguskäibes
osaleda – selleks on juriidilisel isikul vastavad organid. Juriisdilise isiku
seadusjärgseks esindajaks on juhatus või seda asendav organ (TsÜS § 34 lg 1).
Korteriomandiseaduse § 21 kohaselt on piiratud esindusõigus ka
valitsejal . Vaieldav
on, kas
prokuura on seadusjärgne või tehinguline volitus. Autor on seisukohal, et
prokuura puhul on tegemist juhatuse liikme seadusjärgse esindusõigusega sarnase,
kuid piiratud esindusõiguse instituudiga. Nimetagem seda siis seadusjärgseks
eriesindusõiguseks. Peamiseks
vaheks juhatuse liikme ja prokuristi vahel on, et
prokurist ei osale äriühingu
juhtorganite otsustusprotsessides.
Üld- ja erivolituse iseloomustamiseks tuleb öelda, et üldvolitus on esindajale antud
õigus kõigi volitajat puudutavate tehingute ja toimingute tegemiseks. Erivolitus on
aga piiratud kindla toimingu või tehinguga (konkreetse asja
ostmiseks konkreetse
hinnaga). Kui seadusjärgse esinduse
ulatuse määrab seadus, siis
volituse ulatuse
määrab
esindatav , kuid tasub tõsiselt kaaluda enne kui üldvolitus anda!
Sealjuures volitust tõlgendatakse selliselt, nagu pidi esindatava tahteavaldust või käitumist
mõistma isik, kellele volitus anti või kes avalikkusele suunatud tahteavaldusele või
esindatava
avaldusele või käitumisele tugineb (TsÜS § 120 lg 2).
Ühis- ja üksikvolitus tähistab olukorda, kas volitus on antud ühele esindajale (üksikvolitus) või mitmele
isikule (ühisvolitus või ühine esindamine). Kui viimase puhul volitusest ei nähtu
eraldi esindamise keeld või piirang, siis eeldatakse, et iga esindaja võib esindatavat
iseseisvalt esindada (TsÜS § 122 lg 1).
Välis- ja sisevolitusest tuleb TsÜS § 118 lg 1 järgi
aru saada nii, et volituse andmine toimub esindatava poolt vastava tahteavalduse
tegemisega esindajale (sisevolitus) või isikule, kellega tehingu tegemiseks volitus
antakse (nt tehingupartnerile), või avalikkusele (kaks viimas koos kui välisvolitus).
Põhimõtteliselt võib volitamise korral olla tahteavaldus antud mis tahes
vormis, kui
seadus ei nõua konkreetset vormi (TsÜS § 118 lg 3). Üldreeglina tuleks järgida
põhimõtet, et volitus oleks
vormistatud vähemalt samas vormis kui selle alusel
tehtav tehing.
Volitaja võib anda esindajale
edasivolitamise õiguse. Kui volitus on antud tehingu
tegemiseks, mille puhul ei saa mõistlikult oodata selle tegemist esindaja poolt
isiklikult, siis eeldatakse, et esindajal on edasivolitamise õigus (TsÜS § 119 lg 1).
Seaduslik esindaja võib anda teisele isikule volituse tehingu tegemiseks (TsÜS § 119
lg 2), mitte aga enda kui seadusliku esindaja esindamiseks.
Volituse lõppemine. Seadusjärgne esindusõigus lõpeb seadusega ettenähtud alustel ja
korras. Volitus lõpeb TsÜS § 125 lg 2 toodud alustel. TsÜS § 125 lg 5 reguleerib
olulist põhimõtet. Nimelt kui volituse kohta on antud kirjalik dokument (volikiri),
tuleb see pärast volituse lõppemist esindatavale tagastada. Reegel, et volitus tuleb
tagastada, on küll imperatiivne, kuid võib arvata, et seda tihti ei täideta. Siit siis
soovitus nõuda volituse lõppemisel volikirja tagastamist.
98
Esindamine)
Esindusõigus)
Seadusjärgne)
Tehinguline)
Vanemad)ja)
ÜldD)ja)
ÜhisD)ja)
VälisD)ja)
eestkostjad)
Juhatus)
Prokurist)
erivolitus)
üksikvolitus)
sisevolitus)
02.09.12)
EBSi)õiguse)ja)avaliku)halduse)õppetool)
17)
ü Esindusõigus on õiguste kogum, mille piires esindaja saab
tegutseda esindatava nimel. Esindusõiguse võib anda
tehinguga (volitus), kuid see võib tuleneda ka
seadusest (seadusjärgne esindusõigus).
99
Tähtaeg ja tähtpäev. (Slaid 18) Seda teemat käsitlevad neli TsÜS-i paragrahvi on väga olulised mitte ainult
tsiviilõiguse eesmärke, vaid õigusselguse huve laiemalt. TsÜS-i tähtaja ja tähtpäeva
sätteid kohaldatakse muuhulgas ka tsiviilkohtumenetluses (TsMS § 62 lg 1),
halduskohtumenetluses (HKMS § 5), haldusmenetluses (HMS § 33 lg 1) ja
pankrotimenetluses (PankrS § 3 lg 2).
Tähtaeg on TsÜS § 134 lg 1 ja 2 järgi kindlaksmääratud ajavahemik, millega on
seotud õiguslikud tagajärjed. Tähtaeg määratakse aastate, kuude, nädalate, päevade,
tundide või väiksemate ajaühikute või kindlalt
saabuva sündmusega.
Tähtaja kulgemine algab
järgmisel päeval pärast selle kalendripäeva või sündmuse
saabumist, millega määrati kindlaks tähtaja algus, kui seadusest või lepingust ei
tulene teisiti.
Tähtaeg lõpeb tähtpäeva saabumisel (TsÜS § 135).
Kui tähtaeg on ajavahemik, siis
tähtpäev on ajahetk, millel on õiguslik tähendus ja
millega tähtaja kulgemine lõppeb. Varuli
et al. järgi tähtajaga kaasneb alati tähtpäev,
kuid tähtpäevaga ei pea kaasnema tähtaega. Tähtpäeva saabumisega tähtaeg lõpeb
ehk möödub.
Seega on väär tavapärane mõistekasutus, et “tähtaeg on saabunud” või et lepingu
“täitmise tähtaeg on ... – st mingil konkreetsel kuupäeval”16. Arusaadavalt on õige
antud näidete puhul kasutada mõisteid “täghtpäev on saabunud” või et lepingu
“täitmise tähtpäev on...”.
TsÜS § 136 järgi määratakse tähtpäeva saabumine tähtaja või kindlaksmääratud
sündmusega. Kui tähtpäeva saabumine on määratud aastates arvutatava tähtajaga,
saabub tähtpäev viimase aasta vastaval kuul ja päeval. Kui tähtpäeva saabumine on
määratud kuudes arvutatava tähtajaga, saabub tähtpäev viimase kuu vastaval
päeval. Kui tähtpäeva saabumine on määratud päevades arvutatava ajavahemikuga,
saabub tähtpäev ajavahemiku viimasel päeval. Kui tähtpäeva saabumine on
määratud teatud kuupäeva, kellaaja või sündmuse toimumisega, saabub tähtpäev
sellel kuupäeval,
kellaajal või sündmuse toimumisel. Kui tähtpäeva saabumine on
määratud päevast väiksema ajaühikuga arvutatava tähtajaga, saabub tähtpäev selle
ajaühiku saabumisel.
Kui määratav tähtpäev satub kuule, milles vastavat kuupäeva ei ole, loetakse
tähtpäev saabunuks selle kuu viimasel päeval. Kui tahteavalduse tegemiseks või
kohustuse täitmiseks ettenähtud tähtpäev satub riigipühale või muule
puhkepäevale, loetakse tähtpäev saabunuks puhkepäevale järgneval esimesel
tööpäeval.
Tähtaja määramisel loetakse päevaks ajavahemikku keskööst keskööni.
Vastavalt TsÜS 137 kui tähtpäeva saabumine on määratud päevades või suuremates
ajaühikutes arvutatava tähtajaga,
möödub tähtaeg tähtpäeva saabumise päeval kell
24.00, kui seadusest ei tulene teisiti. Majandus- või kutsetegevuses tegutsevale
isikule tähtaja jooksul edastamisele kuuluv tahteavaldus tuleb talle
edastada ja
tähtaja jooksul tema suhtes tehtav toiming teha
hiljemalt tähtpäeval selle koha, kus
tahteavaldus tuleb edastada või toiming teha, tavalise tööaja lõpuks.
16 Sel es osas patustab ka seadusandja ise. Ni on pealkirjastatud AÕS § 252 “Ehitise saatus hoonestusõiguse tähtaja
saabumisel”, ehkki jutt on tähtpäeva saabumisest.
100
Tähtaeg(ja(tähtpäev(
ine(
Aastates(arvutatav( ( ( ( ( ( (
(TsÜS((136(lg(2)(
vi mase(aasta(vastaval(kuul(ja(päeval(
um
Kuudes(arvutatav( ( ( ( ( ( ( (
(TsÜS((136(lg(3)(
vi mase(kuu(vastaval(päeval(
Nädalates(arvutatav( ( ( ( (
saab
(TsÜS((136(lg(5)(
vi mase(nädala(vastaval(päeval(
va(
Päevades(arvutatav( ( ( ( ( (
(TsÜS((136(lg(6)(
vi masel(päeval(
äe
tp
Päevast(väiksema(
ajaühikuga(arvutatav( ( ( ( ( ( ( ( ( ( ( ( ( ( (sel e(ajaühiku(saabumisel(
(TsÜS((136(lg(10)(
Täh
Kindla(kuupäeva,(kel aaja(
või(sündmuse(toimumisega(( (
sel el(kuupäeval,(kel aajal(või(
(TsÜS((136(lg(7)(
sündmuse(toimumisel(
02.09.12(
EBSi(õiguse(ja(avaliku(halduse(õppetool(
18(
ü
Tähtaeg on kindlaksmääratud ajavahemik, millega on
seotud õiguslikud tagajärjed.
ü
Tähtpäev on ajahetk, millel on õiguslik tähendus ja millega
tähtaja kulgemine lõppeb.
101
Aegumine. (Slaid 19) Ka aegumine teenib õigusselguse huve.
TsÜS § 142 sätestab aegumise mõiste, mille kohaselt
õigus nõuda teiselt isikult teo tegemist või sellest hoidumist (nõue) aegub seaduses sätestatud tähtaja
(aegumistähtaeg) jooksul. Pärast nõude aegumist võib kohustatud isik keelduda oma kohustuse
täitmisest. Seaduses sätestatud juhtudel nõudeõigus ei aegu.
Oluline on rõhutada, et kohus või muu vaidlust lahendav organ võtab nõude aegumist
arvesse
ainult kohustatud isiku taotlusel (TsÜS § 143). Seega nt kui
kostja ei taotle kohtult
aegumise kohaldamist, ei saa kohus seda omal algatusel kohaldada.
Koos põhikohustusest tuleneva nõudega aegub ka kõrvalkohustusest (eelkõige käendus)
tulenev nõue, kuigi see ei oleks eraldi veel
aegunud (TsÜS § 144). Vastavalt TsÜS §-le 146 on
tehingust tuleneva nõude kolm aastat. Ehitise puuduse tõttu töövõtulepingust tuleneva nõude
aegumistähtaeg on vi s aastat. Ehitise puuduse tõttu müügilepingust tulenev nõue ei aegu enne vi e
aasta möödumist ehitise valmimisest.
Kui ehitise puuduse on põhjustanud eesmärgipäraselt ehitise valmistamiseks kasutatud toorme või
materjali puudused, on sel e toorme või materjali puudustest tuleneva nõude aegumistähtaeg vi s aastat.
Eelnimetatud nõuete aegumistähtaeg on
kümme aastat, kui kohustatud isik rikkus oma
kohustusi tahtlikult.
Kinnisomandi üleandmise nõude, kinnisasja asjaõigusega koormamise, asjaõiguse üleandmise või
lõpetamise või asjaõiguse sisu muutmise nõude aegumistähtaeg on kümme aastat (TsÜS § 146 lg 5).
TsÜS § 147 järgi algab aegumistähtaeg
nõude sissenõutavaks muutumisega, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Nõue muutub
sissenõutavaks alates ajahetkest, mil õigustatud isikul on õigus nõuda nõudele vastava kohustuse
täitmist.
Kui õigustatud isik võib nõuda teiselt isikult teatud teost hoidumist, algab teost hoidumise nõude
aegumistähtaeg kohustuse
rikkumisest .
Kokkulepitud tasu maksmise nõude aegumistähtaeg algab sel e aasta lõppemisest, mil nõue muutub
sissenõutavaks. Kui nõue muutub sissenõutavaks arve esitamisega, algab nõude aegumistähtaeg sel e
kalendriaasta lõppemisest, mil õigustatud isik võib arve esitada.
Seadusest tuleneva nõude aegumistähtaeg on
kümme aastat selle nõude sissenõutavaks
muutumisest, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. TsÜS § 150 järgi on kahju õigusvastasest
tekitamisest tuleneva nõude aegumistähtaeg
kolm aastat ajast, mil õigustatud isik kahjust ja kahju hüvitama kohustatud isikust teada sai või pidi teada
saama. Kahju õigusvastasest tekitamisest tulenev nõue aegub, sõltumata käesoleva paragrahvi lõigetes
1 ja 2 sätestatust, hiljemalt kümne aasta möödumisel kahju põhjustanud teo tegemisest või sündmuse
toimumisest.
Alusetust rikastumisest tuleneva nõude aegumistähtaeg on
kolm aastat ajast, mil õigustatud isik teada sai või pidi teada saama, et tal on alusetust rikastumisest
tulenev nõue. Õiguse rikkumise korral algab rikkumise teel saadu väärtuse hüvitamisele suunatud
alusetu rikastumise nõude aegumistähtaeg ajast, mil õigustatud isik rikkumisest ja kohustatud isikust
teada sai või pidi teada saama.
Alusetust rikastumisest tulenev nõue aegub, sõltumata käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatust,
hiljemalt kümne aasta möödumisel alusetu rikastumise toimumisest. (TsÜS § 151).
Kui samasisulise nõude võib esitada nii seadusest kui tehingust tuleneval alusel,
kohaldatakse nõude aegumisele tehingust tulenevaid nõude aegumistähtaegu, mida aga ei
kohaldata aegumise erijuhtudele.
Seadus võimaldab aegumise
katkemist ja
peatumist. Aega, mille kestel aegumine oli
peatunud, ei arvestata aegumistähtaja hulka. Nõue ei aegu enne kahe kuu möödumist
aegumise peatumise lõppemisest, kui seaduses ei ole ette nähtud, et nõue ei aegu pikema aja
jooksul.
102
Aegumine(
Nõue(
Aegumistähpäev(
Õigus(keelduda(
täitmisest(
02.09.12(
EBSi(õiguse(ja(avaliku(halduse(õppetool(
19(
ü
Nõue on õigus nõuda teiselt isikult teo tegemist või sellest
hoidumist.
ü
Aegumistähtpäev on ajahetk, millel on õiguslik tähendus ja
millega tähtaja kulgemine lõppeb.
ü Pärast nõude aegumist võib kohustatud isik
keelduda oma kohustuse täitmisest. Seaduses sätestatud juhtudel
nõudeõigus ei aegu.
103
Tsiviilõiguste teostamine. (Slaid 20) Õiguste teostamisel ja kohustuste täitmisel tuleb toimida heas usus, ehk siis järgida ühte
tsiviilõiguslikku põhimõtet, millest oli
juttu eespool. Tsiviilõiguste teostamine lubatud
seadusvastasel viisil, samuti selliselt, et õiguse teostamise eesmärgiks on kahju tekitamine
teisele isikule (TsÜS § 138 lg 2). Heausksust eeldatakse, kui seadus seob õiguslikud
tagajärjed heausksusega (TsÜS § 139).
Seaduse mõte on, et kui isik omab mingit õigust, peab ta saama seda ka teostada, maksma
panna, sest muidu ei tarvitse keegi seda õigust arvestada. Õiguskord keelab tegeliku või
oletatava õiguse omavolilise maksmapaneku. Juhul kui tekib vaidlus, peab isik pöörduma
riigi sunniaparaadi (nt kohus) poole. Alati pole aga võimalik riigi sunnijõudu kasutada või
selle saabumist ära oodata. Sellisteks juhtudeks on seadusandja näinud isikule tema õiguste
kaitseks ette jõu kasutamise. Selleks peavad olema täidetud kindlad eeldused. Sellisteks jõu
kasutamise instituutideks on
hädakaitse ja
hädaseisund.
Hädakaitse kui õigusinstituut on põhjalikult läbi töötatud karistusõiguses, mistõttu tuleks
selle instituudi kohaldamisel juhinduda karistusseadustiku regulatsioonist ja
kohaldamispraktikast. Hädakaitse tähendab, et isiku suhtes on toimunud õigusvastane
rünnak ning selle ründega ohustatakse või rünnatakse mingeid õigushuvisid. TsÜS § 140
sätestab, et
hädakaitseks tehtud tegu ei ole õigusvastane, kui seejuures ei ületatud hädakaitse
piire .
Hädakaitsega kaitstakse
individuaalseid hüvesid (isiku enda elu ja tervis, tema omand,
vabadus jms)
rünnete vastu. Hädakaitse eelduseks on, et ründajaks on inimene. Kui
ründajaks on nt loom (v.a. inimese poolt kallale ässitatud loom), on tegemist
hädaseisundiga, millest tuleb juttu allpool. Samas hõlmab hädakaitse instituut ka teistele
isikutele kuuluvate õigushuvide kaitset. Igaüks võib abistada igaüht, ehkki pigem on meie
tavakäitumisele iseloomulik, et abi ei pakuta. Sellist teiste isikute õigushüvede kaitset
nimetataksehädaabiks. Vajalik on vaid, et rünnataval on
kaitsetahe ja et ta soovib abi.
Inimese tegevus, mis ründab isiku õigushüvesid ja mille vastu võib astuda
teostama hädakaitset on nt mingi relvaga ähvardamine,
koera kallaleässitamine17, kinnistule või
eluasemele tungimine jt. Valdusega seotud õigusvastase ründe puhul kuulub kohaldamisele
asjaõiguslik omaabi instituut (AÕS § 41). Valdaja võib oma valdust omavoli vastu jõuga
kaitsta, ületamata seejuures hädakaitse piire.
Hädaseisundiga kaitstakse
isikute õigustatud huvisid (füüsilised,
varalised , vaimsed ja
emotsionaalsed )
vahetu ohu vastu. Hädakaitsest eristab hädaseisundit see, et puudub
vahetu õigusvastane rünne. TsÜS § 141 lg 1 sätestab, et
Isik, kes tekitab kahju ennast või teist isikut või vara ähvardava ohu tõrjumiseks, ei tegutse
õigusvastaselt, kui kahju tekitamine on vajalik ohu tõrjumiseks ja kahju ei ole ähvardanud ohuga
võrreldes ebamõistlikult suur.
Siin olen nt
toonud olukorda, kus
kahe elamu (A ja B) vahel on elamu A juurde kuuluv puukuur. Elamu A süttib põlema. Elamu B omanik
lükkab nimetatud puukuuri traktoriga kokku, et tuli ei kanduks puukuuri kaudu edasi
elamule B. Ni
kõrvaldas elamu B omanik ohu tal e kuuluvale elamule (huvile), põhjustades sel ega elamu A omanikule
kahju, kuid antud juhul ei olnud kahju tekitamine suure tõenäosusega õigusvastane. Tegemist oli
päästmisega teise isiku hüve ohverdamise või kahjustamise hinnaga.
Kahju tekitanud isik peab hüvitama kahju, mille ta ohtu tõrjudes tekitas, vaid siis, kui
tõrjutud oht oli tema enda põhjustatud ja/või kui tekitatud kahju oli ähvardanud ohuga
võrreldes ebamõistlikult suur.
17 Vt RKKKo 3-1-1-95-06 p 10.
104
Tsivi lõiguste+teostamine+
HÄDAKAITSE+ja+HÄDASEISUND+
Inimese+rünne+isiku+
Oht+enda+või+teise+isiku+
hüvede+vastu+
õigustatud+
huvidele)Hädakaitse+
Hädaseisund+
02.09.12+
EBSi+õiguse+ja+avaliku+halduse+õppetool+
20+
ü
Hädakaitsega kaitstakse individuaalseid hüvesid (isiku
enda elu ja tervis, tema omand, vabadus jms) rünnete
vastu.
ü
Hädaseisundiga kaitstakse isikute õigustatud huvisid
(füüsilised, varalised, vaimsed ja emotsionaalsed) vahetu
ohu vastu.
105
Õigusaktid
Eesti Vabariigi põhiseadus
Rahvusvahelise eraõiguse seadus
Tsiviilseadustiku üldosa seadus
106
Kirjandus
Anepaio, T.
et al. Sissejuhatus õigusteadusesse. Tallinn:
Juura , 2003.
Arumäe, U. Juhtimine ja õigus I. osa. Sissejuhatus õigusesse. Äriõiguse õpiku
käsikiri. Tallinn: Andresson Consulting
Network , 2012.
Kull , I. Hea usu põhimõte lepinguõiguses ja selle kohaldamise kohtupraktikast. −
Riigikohus 2001.
Lahendid ja Kommentaarid. Tallinn: Juura, 2002, 1158 – 1170.
Kull, I., M. Käerdi, V. Kõve. Võlaõigus I. Üldosa. Tallinn: Juura, 2004.
Köhler, H.
Tsiviilseadustik . Üldosa. Tallinn: Juura, 1998.
Lahe, J. Kahju tekitaja süü
presumptsioon . −
Juridica , 1, 2002, 30–36.
Opermann, T. Euroopa õigus. Tallinn: Justiitsministeerium, Juura, 2002.
Saare, K. Asutamisel olev äriühing kui juriidiline isik. − Juridica 1996, 6, 262–265.
Saare, K. Eraõigusliku juriidilise isiku tegutsemine oma organite kaudu ning
vastutus nende tegude eest. Läbiva vastutuse printsiip. − Juridica 2000, 4, 203–211.
Saare, K. Esindusorgani liikme käitumise omistamisest eraõiguslikule juriidilisele
isikule seoses vastutuse küsimusega. − Juridica 2003, 10, 673–683.
Varul, P. Eesti õigussüsteemi taastamine. − Juridica 1999, 1, 2–4.
Õppematerjal kohtunikele 2003. Eraõiguse põhiprobleeme.
Koost . V. Kõve ja T.
Tampuu. Tartu: Eesti Õiguskeskus, 2004.
Doktoriväitekirjad: Kull, I. Hea usu põhimõte
kaasaegses lepinguõiguses.
Juhendaja P. Varul. Tartu,
13.12. 2002.
Saare, K. Eraõigusliku juriidilise isiku õigussubjektsuse piiritlemine. Juhendaja P.
Varul. Tartu, 2.07.2004.
Teadusmagistritööd: Avi, A. Tühine tehing. Juhendaja P. Varul. Tartu, 27.05.2004.
Hallik , L. Tahteavaldus tsiviilõiguses. Juhendaja P. Varul. Tartu, 15.06.2005.
Kingisepp , M. Tarbijalepingute õiguslik reguleerimine. Juhendaja P. Varul. Tartu,
27.06.1997.
Kuurberg, M. Heade kommetega vastuolus olevad tehingud kui tühised tehingud.
Juhendaja P. Varul. Tartu, 15.10.2004.
Lappert, P.. Ebaõiglased lepingutingimused tarbijalepingutes. Juhendaja P. Varul.
Tartu, 6.11.1998.
Saare, K. Eraõigusliku juriidilise isiku õiguslikust seisundist iseseisva
õiguskandjana. Juhendaja I. Kull. Tartu, 16.12.1999.
Vallikivi, H. (2001). (Vallikivi 2001)Välislepingud Eesti õigussüsteemis. Tallinn:
Õiguskirjastus.
107
Autor
Autor, Urmas Arumäe, on EBSi õiguse ja avaliku halduse dotsent ja vandeadvokaat.
Esimene magistrikraadile vastav teaduskraad omistati talle Tartu Ülikooli
õigusteaduskonnast (LL.M). Sellele
lisandusid rahvusvahelise ärijuhtimise
magistrikraad (MBA) EBSist ning Euroopa Liidu õiguse magistrikraad (LL.M)
Stockholmi Ülikoolist. 2010. aasta suvel omistati talle EBSist juhtimisteaduste
doktori
kraad (Ph.D).
Ta on tegutsenud avalikus sektoris. Ta oli Eesti Vabariigi justiitsminister (1994),
Tallinna Kesklinna Haldusnõukogu liige (1993-1996),
Viimsi vallavanem (2005-2008)
ja Harjumaa Omavalitsuste Liidu esimees (2006-2010). Hetkel on ta Viimsi
Vallavolikogu liige.
Erasektoris on ta olnud tegev peamiselt vandeadvokaadina ning rahvusvahelise
audiitorbüroo PricewaterhouseCoopers
legal partner -ina, aga ka külalislektorina
mitmes ülikoolis ja arvukatel koolitustel. Tal on praktilise ärijuhtimise kogemus
mitmete äriühingute nõukogu ning juhatuse liikmena. Ta on Advokaadibüroo
Andresson Consulting Network asutaja, vandeadvokaat ja
senior partner.
108
5 punkti
Autor soovib selle materjali allalaadimise eest saada 5 punkti.
~ 1 leht
Lehekülgede arv dokumendis
2014-01-19
Kuupäev, millal dokument üles laeti
1 laadimist
Kokku alla laetud
0 arvamust
Teiste kasutajate poolt lisatud kommentaarid
AnnaAbi
Õppematerjali autor
annaabi.ee 
Kõik kommentaarid