Tsiviilõigus eksamiks (0)

1. Milliseid suhteid reguleerib avalik õigus ja milliseid  eraõigus ? 
  
Avalik  õigus  reguleerib  riigi  ja  teiste  avalikku  võimu  teostavate  institutsioonide 
(KOV,   ülikoolid   jt)  suhteid.  Eraõiguse  alla  kuuluvad  normid,  mis  reguleerivad 
inimeste ja ka vabatahtlikul alusel 
põhinevate eraõiguslike ühenduste (nt ühingute) õigussuhteid.  
 
2. Millised on eraõiguse põhilised valdkonnad?  
 
Tsiviilõigus ,  äri-  ja  ühinguõigus,   tööõigus ,  majandusõigus,  rahvusvaheline 
eraõigus. 
 
3.  Millised  on  tsiviilõiguse  põhilised  valdkonnad  ja  milliseid  suhteid  need 
käsitlevad? 
 
Tsiviilõiguse valdkonnad: tsiviilõiguse üldosa (reguleerib tähtsamaid eraõiguslikke 
suhteid),  võlaõigus  (käsitletakse eelkõige 
võlasuhte   tekkimise,  lõppemise,  aga  ka  rikkumise  probleeme),   asjaõigus  
(peamisteks objektideks on  valdus , omand vallasasjale ja kinnisasjale ning piiratud 
asjaõigused  näiteks  pant  ja   kasutusvaldus ,  perekonnaõigus  (käsitleb  abielu, 
sealhulgas abieluvararežiimi, vanemate ja laste vahelisi suhteid, eestkostet ja 
hooldust ),  pärimisõigus  (vara üleminek pärimise teel).   
 
4.   Millistel   juhtudel  kasutatakse  seaduse  rakendamisel   tõlgendamist   ja 
millistel analoogiat? 
 
Tõlgendamine- Kui tahetakse teada, kas  rakendatav  norm sobib 
konkreetsete asjaolude  puhul või  mitte.   Analoogia -  Siis  kui on  seaduselünk ning 
on vaja see  lünk  ületada, siis kasutatakse analoogiat.  
 
5. Mis on nõue ja millest see võib tuleneda? 
 
Nõue on õigus nõuda  teiselt  isikult teo tegemist või sellest hoidumist. Nõue võib 
tuleneda nii tehingust (eelkõige lepingust) kui ka 
seadusest.  
 
6. Mida nõue sisaldab? 
 
Kui  nõue  tuleneb  seadusest,  peab  seadus  sisaldama  vastavat  sätet  (nõude  alust). 
Nõude aluses 
sisalduvad nõude täitmise eeldused ja õiguslik tagajärg.  
 
7. Milliseid õiguse subjekte seadus eristab? 
 
Õigusteooria eristab objektiivset ja subjektiivset õigust. Obj. õiguse all mõistetakse 
kehtivate  õigusnormide  kogumit.  Subj.  õiguse  all  mõistetakse  õigusobjektile 
kuuluvat õigustust teatud viisil käituda.  
 
8. Millised võimed iseloomustavad füüsilist isikut? 
 
 Füüsilise  isiku   õigusvõime   all  mõistetakse  võimet  omada  tsiviilõigusi  ja  kanda 
tsiviilkohustusi.  Õigusvõime:  tekib  sünniga,  lõpeb  surmaga.   Teovõime :  täielik, 
piiratud.   Otsusevõime :  õigesti  hinnata  seda,  kuidas  tehing  mõjutab  tema  huve. 
Deliktivõime : alates 14a  
 
9. Milliseid eraõiguslikke juriidilisi isikuid Eesti õigus tunneb? 
täisühing,  usaldusühing , osaühing,  aktsiaselts , tulundusühistu,  mittetulundusühing , 
sihtasutus .  
 
10. Milliseid avalik-õiguslikke juriidilisi isikuid Eesti õigus tunneb? 
 
Riik, kohaliku omavalitsuse üksus, muu  avalikes  huvides loodud juriidiline isik.  
 
11. Millal tekib füüsilise ja juriidilise isiku õigusvõime? 
 
Füüsilise  isiku  õigusvõime  tekib  sünniga  ja  lõpeb  surmaga.  Juriidilise  isiku 
õigusvõime tekib ettenähtud  registrisse  kandmisega ja avalik-õiguslikul juriidilisel 
isikul  seaduses  sätestatud  ajast.  Jur.  isiku  õigusvõime  lõpeb  registrist 
kustutamisega  (eraõiguslik  juriidiline  isik)  ja  seaduses  ettenähtud  korras  (avalik-
õiguslik juriidiline isik).  
 
12. Kuidas kindlaks teha, kas juriidiline isik on avalik-õiguslik? 
 
Vaatan   äriregistrist  järele,  kas  antud  juriidiline  isik  on  avalik-õiguslik  või  siis 
eraõiguslik. (?) 
 
13. Mida mõistab seadus õiguse eseme all? 
 
Esemete  all  mõistetakse  asju,  õigusi  ja  muid  hüvesid,  mis  võivad  olla  õiguse 
objektiks . Ese on kehaline, kui see on  meeltega  tajutav, ruumiliselt 
piiritletav ja reaalselt valitsetav.  
 
14. Kas loom on asi? 
 
Loom ei ole asi. Loom on erikategoorias, loomad ei saa olla õigussubjektid.  
 
15. Milliseid asju seadus eristab? 
 
Kinnis -ja   vallasasi ,   asendatavad   ja  asendamatud  asjad,  jagatavad  ja  jagamatud 
asjad.  
 
16. Mis on asja oluliseks osaks ning mille poolest see erineb  mitteolulisest ja 
näilisest 
osast? 
 
Asja  oluliseks  osaks  on  osa,  mida  ei  saa   asjast   eraldada,  ilma  et  asi  või  sellest 
eraldatav osa 
häviks  või   olemuselt   muutuks  (nt  maatükil  olev  hoone).  Mitteoluline  osa  saab 
asjast eraldada, ilma et asi või eraldatav osa oluliselt muutuks või kui asi ja selle 
osa  on  eri  isikute  omandis.  Sellised  osad,  mis  paistavad   kinnisasja   või  ehitise 
oluliste osadena, tegelikult seda aga ei ole, on 
näilised osad.  
 
17. Mida mõistetakse tehingu all? 
 
Tehing on toiming või omavahel seotud toimingute kogum, milles sisaldub kindla 
õigusliku 
tagajärje  saavutamisele  suunatud  tahteavaldus .  
18. Milliseid  tehinguid  eristatakse  osalejate  arvu alusel? 
 
Sõltuvalt  tehingus  osalejate  arvust  võib  tehing  olla:  ühepoolne  –  vajalik  on  ühe 
isiku tahteavaldus; 
mitmepoolne – vajalik on kahe või enama isiku tahteavaldus.    
 
 
19. Milliseid tehinguid eristatakse õiguslike tagajärgede alusel? 
 
Tehingud   jagunevad  kohustus-  ja  käsutustehinguteks.  Nende  tehingute  puhul 
kehtib eraldamisprintsiip.  
 
20. Mis on kohustustehingu üldiseks  sisuks ? 
 
Loob  kohustuse  teha  (või  jätta  tegemata)  teise  isiku  kasuks  mingi  tegu,  loob 
kohustuse arvestada teise poole õiguste ja  huvidega  ja annab teisele isikule õiguse 
nõuda kohustuse täitmist.  
 
 
 
21. Mis on käsutustehingu üldiseks sisuks? 
Käsutustehing  aga põhjustab õigusemuudatuse, kuid ei kohusta mingiks teoks või 
tegemata jätmiseks. Sellest tulenevad ühtlasi piirangud  võlaõiguse  reeglite 
rakendamisel asjaõiguslikes tehingutes. Käsutustehingute sisu on aga valdavalt 
seadusega ette antud (vt  AÕS  § 1), et sellega teha õiguse esemetega (asjad, 
õigused) seotud  õigussuhted  ka kolmandatele isikutele kergestiarusaadavateks. 
22. Mis on abstraktsioonipõhimõtte sisuks? 
Abstraktsioonipõhimõttest tulenevalt kehtib asjaõiguskokkulepe sõltumatult 
kohustustehingu 
olemasolust või kehtivusest. Abstraktsioonipõhimõte teenib asjaõigusliku 
määratluse selgust ja kaitseb õiguskäivet sellega, et kausaaltehingu puudused ei 
puuduta  tehingulist omandamist 
kolmanda isiku poolt. Saksa tsiviilõigus lähtub abstraktsioonipõhimõttest, mille 
kohaselt käsutustehing on  abstraktne , olles kohustustehingust õiguslikult eraldatud. 
23. Mis on tahteavalduse koostisosadeks? 
on tähtis mitte  paljas   tahe , vaid selle tahte avaldamine, 
mis peab õiguslikus toimingus aset leidma. Seega koosneb tahteavaldus kahest 
elemendist: 
_isiku poolt kujundatud ja teatud õigusliku tagajärje saavutamisele suunatud 
tahtest; 
_ selle tahte avaldamisest vastuvõtjale. 
24. Milliseid  tahteavaldusi  eristatakse avaldamise viisi alusel? 
Tahteavalduse tegemisel eristatakse  tahteavaldust , mis on: 
_ suunatud kindlale isikule; 
_ suunamata kindlale isikule. 
25. Millal tahteavaldus jõustub (muutub kehtivaks)? 
Kindlale isikule suunatud tahteavaldus muutub kehtivaks kättesaamisega.Kindlale 
isikule suunamata tahteavaldus muutub kehtivaks tahte väljendamisega. 
26. Millal tuleb tahteavaldust tõlgendada ja kuidas seda tehakse? 
Tahteavalduse tõlgendamise ülesandeks on  avaldaja  tegeliku tahte 
kindlakstegemine. 
Tõlgendamine sõltub sellest, kellele tahteavaldus on tehtud. 
Kindlale isikule tehtud tahteavaldust tuleb tõlgendada (vt TsÜS § 75 lg 1): 
_ vastavalt tahteavalduse  tegija  tahtele, kui tahteavalduse saaja seda tahet teadis 
või pidi 
teadma; 
_ vastavalt sellele, nagu tahteavalduse saajaga sarnane mõistlik isik seda samadel 
asjaoludel 
mõistma pidi, kui tahteavalduse saaja avalduse tegija  tegelikku  tahet ei  teadnud  ega 
pidanudki teadma. 
Kindlale isikule suunamata tahteavaldust tuleb tõlgendada vastavalt tahteavalduse 
tegija tahtele. Kui selline tahteavaldus on suunatud avalikkusele, tuleb seda 
tõlgendada nii, nagu mõistlik isik seda mõistma pidi (vt TsÜS § 75 lg 2). 
27. Milliseid tahteavalduse vormi liike TsÜS eristab ja mis on nende 
tunnusteks? 
Tehingu võib teha mis tahes vormis, kui seaduses ei ole sätestatud selle 
kohustuslikku vormi 
(TsÜS § 77 lg 1). Selles sättes leiab väljenduse vormivabaduse põhimõte. 
Seadusega ettenähtud vormis tehtud tehingut saab muuta üksnes samas vormis, 
milles tehing on 
tehtud, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Poolte kokkuleppega ettenähtud 
vormis tehtud tehingut saab muuta muus vormis üksnes siis, kui pooled on selles 
kokku leppinud. 
Kirjaliku vormi tunnuseks on tahteavalduse omakäeline allkirjastamine avaldaja 
poolt. Kui 
seadus nõuab tehingu, täpsemalt tahteavalduse kirjalikku vormi, peab 
tehingudokument olema tehingu teinud isikute poolt omakäeliselt  allkirjastatud  (vt 
TsÜS § 78 lg 1). 
Kirjaliku vormi kõrval on seaduses sätestatud ka kirjalikku taasesitamist 
võimaldav vorm. See vorm erineb kirjalikust  vormist  avaldaja omakäelise allkirja 
puudumise poolest. Selle vormi 
puhul peab tehing olema tehtud püsivat kirjalikku taasesitamist võimaldaval viisil 
ja sisaldama tehingu teinud isikute nimesid, kuid ei pea olema omakäeliselt 
allkirjastatud (vt TsÜS § 79). Elektroonilise vormi põhierinevuseks kirjalikust 
vormist on see, et elektroonilise vormi puhul allkirjastatakse tahteavaldus 
elektrooniliselt . Õiguslikult loetakse  elektrooniline  vorm võrdseks tehingu kirjaliku 
vormiga, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti (vt TsÜS § 80 lg 1). TsÜS-i alusel 
saab väita, et elektrooniline  allkiri  on  üldmõiste  ja  digitaalallkiri  üks elektroonilise 
allkirja liike (vt TsÜS § 80 lg 3). 
28. Mis on  tingimuslik  tehing ja milliseid tingimusi TsÜS eristab? 
Tingimuse all mõistetakse tulevast sündmust, mille toimumine ei ole kindel. On 
tehing , mis on tehtud edasilükkava või äramuutva  tingimusega .(TsÜS § 102) 
Eristatakse 
edasilükkavat ja äramuutvat (lõpetavat) tingimust (vt TsÜS § 102 lg 1) ning 
võimatut ja seadusevastast tingimust (vt TsÜS §-d 108 ja 109). Tehing on tehtud 
(vt TsÜS § 102 lg-d 2 ja 3): 
_ edasilükkava tingimusega, kui tehinguga kindlaksmääratud õiguslike tagajärgede 
tekkimine 
sõltub asjaolust, mille kohta ei ole teada, kas see saabub või ei saabu; 
_ äramuutva tingimusega, kui tehinguga kindlaksmääratud õiguslike tagajärgede 
lõppemine 
sõltub asjaolust, mille kohta ei ole teada, kas see saabub või ei saabu. 
Tingimus on võimatu, kui juba tehingu tegemise ajal on teada, et see ei saabu (vt 
TsÜS § 108 
lg 1).  
Tingimused ei või olla  vastuolus  seaduse, heade  kommete  või avaliku korraga. 
Selle eeldusega vastuolus olevat tingimust sisaldav tehing on reeglina tühine. See 
tuleneb nii tehingu tühisuse üldsätetest (vt TsÜS § 86 lg 1 ja § 87) kui ka 
edasilükkava tingimuse erisättest (TsÜS § 109 lg 1). 
29. Mis on tähtaeg ja  tähtpäev ? 
Tähtaeg on kindlaksmääratud  ajavahemik , millega õiguslikud tagajärjed on seotud 
(TsÜS § 134 lg 1). Tähtpäev on  tähtaega  lõpetav ajahetk (vt TsÜS § 135 lg 2). 
30. Millal on tehingu kehtivuseks vaja kolmanda isiku nõusolekut? 
Teatud juhtudel teeb seadus kehtivuse sõltuvaks kolmanda isiku nõusolekust. Selle 
põhjusteks on: _ tehingus osaleva isiku kaitse (nt seadusjärgse esindaja nõusolek 
alaealise tehinguga); _ kolmanda isiku kaitse, kui tehing puudutab tema õigust (nt 
järelpärija nõusolek eelpärija poolt tehtud tehinguga). 
31. Kas õigustamata isiku käsutustehing saab olla kehtiv? 
Õigustamata isik on isik, kes ei ole käsutatava õiguse  omaja  või kellel puudub 
käsutamisõigus. Reeglina ei ole õigustamata isiku  käsutus  kehtiv. Seaduses on 
sätestatud aga ka erandid. 
Õigustamata isiku käsutus (vt TsÜS § 114): 
_ on kehtiv, kui selleks oli õigustatud isiku eelnev nõusolek; 
_ muutub kehtivaks, kui õigustatud isik kiidab käsutuse tagantjärele heaks. 
32. Millal on tehing tühine? 
Tühine on näiteks tehing: 
_ mille tegi piiratud teovõimega isik (TsÜS § 10, § 11 lg 1, § 12, § 13 lg 1); 
_ mille puhul ei ole järgitud seaduses sätestatud vormi (TsÜS § 83 lg 1); 
_ mis on vastuolus heade kommete või avaliku korraga (TsÜS § 86 lg 1); 
_ mis on vastuolus seadusest tuleneva keeluga (TsÜS § 87); 
_ mis on näilik (TsÜS § 89 lg 2). 
 
 
33. Mille poolest erineb tühistatav tehing tühisest tehingust? 
Tehingu, mis on tehtud olulise eksimuse, pettuse,  ähvarduse  või vägivalla mõjul, 
võib seaduses 
sätestatud korras tühistada. Tühistatud tehing on see  kehtetu  algusest peale. 
Tühistatav on ka 
tehingu osa, kui tehing on  osadeks   jagatav  ja võib eeldada, et see oleks tehtud ka 
tühistatud osata. Tuleb silmas pidada, et tehingu tühistatavusega ei kaasne 
automaatselt tehingu tühisust. Tühistatavus annab vaid õiguse otsustamiseks, kas 
muuta tehing tühiseks või jätta kehtivaks. Seega on tühistatav tehing vahevormiks 
kehtiva ja tühise tehingu vahel. 
34. Mis annab aluse tehingu tühistamiseks? 
Tehingu tühistamise eeldusteks on (vt TsÜS § 90 lg 1): 
_ oluline eksimus, 
_ pettus, 
_ ähvarduse ja vägivalla kasutamine. 
35. Milliseid esinduse liike TsÜS eristab? 
Esindusõigus on õiguste kogum, mille piires esindaja saab tegutseda esindatava 
nimel. Selle 
õiguse võib anda tehinguga ( volitus ), kuid see võib tuleneda ka seadusest 
( seadusjärgne  
esindusõigus; vt TsÜS § 117). 
Esindaja kasutamist piirab seadus ainult  sedavõrd , et esindaja kaudu ei või teha 
tehingut, mille seadusest või kokkuleppest tulenevalt peab tegema isik isiklikult (vt 
TsÜS § 115 lg 2). 
 
36. Mis on volitus ja kellele selle võib anda? 
Volituse  all mõistetakse tehinguga antud esindusõiguste kogumit, mille piires 
esindaja saab 
tegutseda esindatava nimel (vt TsÜS § 117). 
Volituse andmine toimub esindatava poolt vastava tahteavalduse tegemisega 
(TsÜS § 118 lg 1): 
_ esindajale või 
_ isikule, kellega tehingu tegemiseks volitus antakse või 
_ avalikkusele. 
 
37. Mis on  volikiri ? 
Volikiri on volituse kohta antud kirjalik dokument (vt TsÜS § 125 lg 5;  TsMS  § 
221 lg 2). Tavakeeles mõistetakse volituse all sageli just volikirja. 
 
38. Millal on tegemist volitusega õigusnäivuse tõttu? 
Kui esindajal ei ole tehingu tegemise hetkel volitust (volituse andmine on kehtetu 
või vaidlustatud, volitus on lõppenud või ei kata tehtavat tehingut), ei kohusta tema 
poolt  tehtav  tehing esindatavat. Esindaja tehingupartner aga ei tarvitse teada, kas 
volitus (veel) kehtib või mitte. Seda silmas pidades on seaduses sätestatud esindaja 
tehingupartneri kasuks, et puuduva volituse korral vastutab esindaja (vt TsÜS § 
130). 
Volituse puudumisel loetakse volitus aga esindatava poolt antuks, kui (vt TsÜS § 
118 lg 2): 
_ esindajana tegutseva isiku  avaldused  või käitumine mõjutavad teist isikut 
mõistlikult 
uskuma, et sellele isikule on antud volitus tehingu tegemiseks, ning 
_  esindatav  teab või peab teadma, et isik tegutseb tema nimel esindajana ja talub 
selle isiku 
sellist tegevust. 
 
 
39. Millal volitus lõpeb? 
Volitus lõpeb, kui (vt TsÜS § 125 lg 2): 
_ esindaja on teinud tehingu, milleks volitus oli antud; 
_ tehingu tegemine, milleks volitus oli antud, on muutunud võimatuks; 
_ volituse tähtaeg möödub; 
_ saabub äramuutev tingimus, millega on seotud volituse lõppemine; 
_ esindatav võtab volituse tagasi või esindaja  loobub  volitusest; 
_ lõppemise alus tuleneb volituse andmise aluseks olevast tehingust; 
_ esindatav  sureb ; 
_ esindatavaks või  esindajaks  olev juriidiline isik lõpeb; 
_ kuulutatakse välja esindatava pankrot; 
_ esineb muu seaduses sätestatud volituse lõppemise alus. 
Eeldatakse, et volitus lõpeb ka siis, kui (vt TsÜS § 125 lg 4): 
_ kuulutatakse välja esindaja pankrot; 
_ esindaja sureb; 
_ esindaja üle  seatakse  eestkoste. 
 
 
40. Milline on volituse lõppemise mõju kolmandale isikule? 
Kui volitus on antud tahteavaldusega kolmandale isikule või avalikkusele või kui 
esindatav on sellest kolmandale isikule või avalikkusele teada andnud, loetakse 
volitus kolmanda isiku või avalikkuse suhtes kehtivaks, kuni seda ei ole samal 
viisil tagasi võetud või selle lõppemisest teatatud. Sama kehtib ka volituse 
piiramise korral (vt TsÜS § 127 lg-d 1 ja 2). 
Kui volituse kohta on välja antud volikiri, loetakse volitus kehtivaks seni, kuni 
selle kohta väljaantud volikirja ei ole esindatavale tagasi antud või kehtetuks 
kuulutatud (vt TsÜS § 127 lg 3). Kui volikirja originaaleksemplar või algärakiri on 
esindatavale tagasi antud, siis ei saa esindaja seda enam kolmandale isikule esitada. 
Koopia volikirjast ei asenda volikirja. 
Kui volikirja ei ole tagasi antud, loetakse volitus siiski lõppenuks kolmanda isiku 
suhtes, kes 
tehingu tegemisel esindaja volituse lõppemist teadis või pidi teadma (vt TsÜS § 
127 lg 4). 
41.  Mille  poolest  erineb  hea  usu  põhimõtte  rakendamine  võlaõiguses  teiste 
tsiviilõiguse valdkondadega võrreldes?  
Hea  usu  põhimõtet  kui  õiguse  normi  peetakse  võlaõiguse  kõrgeimaks  normiks. 
Hea  usu  põhimõttest  lähtuva  käitumise  tunnusteks  on  ausus,  lojaalsus,   õiglus , 
koostöö, teise poole huvidega   arvestamine   jms.  Hea  usu põhimõte  võib olla oma 
õiguslikult  jõult  kõrgem  kui  seadus,  tava  või  leping.  See  tuleneb  sättest,  mille 
kohaselt võlasuhtele ei kohaldata seadusest, tavast või tehingust tulenevat, kui see 
oleks hea usu põhimõttest lähtuvalt vastuvõtmatu (VÕS § 6 lg 2). 
42. Millised enesekaitse võimalusi tsiviilõigus lubab?  
Hädakaitse ja  hädaseisund  
43. Mida mõistetakse hädakaitse all ja milliste  eelduste   olemasolul  võib seda 
kasutada?  
Hädakaitse  all  mõistetakse  tegu,  mis  on  vajalik  vahetu  õigusvastase  ründe 
tõrjumiseks.  Tegu  ei  ole  õigusvastane,  kui  isik  tõrjub  vahetut  või  vahetult 
eesseisvat  õigusvastast  rünnet  enda  või  teise  isiku  õigushüvedele,  kahjustades 
ründaja õigushüvesid, kuid ületamata seejuures hädakaitse piiri ( KarS  § 28 lg 1). 
Teisiti  öeldes,  hädakaitseks  tehtud  tegu  ei  ole  õigusvastane,  kui  seejuures  ei 
ületatud hädakaitse  piire  (TsÜS § 140).  
44.  Mida  mõistetakse  hädaabi  all  ja  milliste  eelduste  olemasolul  võib  seda 
kasutada? 
Hädakaitse  hõlmab  ka  teise  isiku  õigushüvede  kaitset.  Sellist  kaitset  nimetatakse 
hädaabiks. Hädaabiga kaitstavate isikute ring ei ole piiratud. Põhimõtteliselt võib 
igaüks abistada igaüht. Vajalik on vaid, et rünnataval on kaitsetahe ja et ta soovib 
abi. 
45.  Millal  võib  isik  oma  õigustatud  huvi  kaitsta  teise  isiku  õigustatud  huvile 
kahju tekitamisega?  
Kui  on  tegu  hädaseisundiga.  Hädaseisundi  all  mõistetakse  vahetut  ohtu  enda  või 
teise isiku õigustatud huvile, mida saab kõrvaldada üksnes teisele õigustatud huvile 
kahju  tekitamisega.  Erinevalt  hädakaitsest  on  siin  tegemist  ohuga,  mis  ei  seisne 
õigusvastases ründes. Sisuliselt on tegemist ühe  õigushüve  päästmisega teise hüve 
ohverdamise või kahjustamise hinnaga. Selline päästmine on õigustatud ainult siis, 
kui päästetud hüve oli ohverdatud hüvest olulisem. 
 See  määratlus  põhineb sättel, mille kohaselt tegu ei ole õigusvastane, kui (vt KarS 
§ 29): 1) isik paneb selle toime, et kõrvaldada vahetut või vahetult eesseisvat ohtu 
enda  või  teise  isiku  õigushüvedele;  2)  valitud  vahend  on  ohu  kõrvaldamiseks 
vajalik ning 3) kaitstav huvi on kahjustatavast huvist ilmselt olulisem.  
TsÜS edastab sama regulatsiooni lühemalt: isik, kes tekitab kahju ennast või teist 
isikut või vara ähvardava ohu tõrjumiseks, ei tegutse õigusvastaselt, kui (vt TsÜS § 
141  lg  1):  1)  kahju  tekitamine  on  vajalik  ohu  tõrjumiseks  ja  2)  kahju  ei  ole 
ähvardanud ohuga võrreldes ebamõistlikult suur. 
46. Millal lubab tsiviilõigus kasutada  omaabi ?  
Laiem  käsitlus   
Saksa  õiguskirjanduses  mõistetakse  omaabi  all  eraõigusliku  nõude  täideviimist 
privaatse jõuga.  
Omaabi rakendamine eeldab, et: 1) sissenõutav nõue on olemas; 2) avaliku võimu 
abi  ei  ole  õigeaegselt  kättesaadav;  3)  kohese  sekkumiseta  on   sissenõudmine  
ohustatud.  
Lubatud  omaabivahendid  on:  1)  asja  äravõtmine,  hävitamine  või   rikkumine ;  2) 
kohustatud  isiku  kinnivõtmine  põgenemiskahtluse  korral;  3)  kohustatud  isiku 
vastuhaku  kõrvaldamine.  
Omaabi ei tohi minna kaugemale, kui on vaja ohu ärahoidmiseks.  
Kitsam käsitlus  
Eesti õigus tunneb ainult valdaja omaabi, mille kohaselt valdaja võib oma valdust 
omavoli vastu jõuga kaitsta, ületamata seejuures hädakaitse piire (AÕS § 41 lg 1). 
Kui  asi  võetakse  valdajalt  ära  omavoliliselt   salaja   või   vägivallaga ,  on  valdajal 
õigus  (vt  AÕS  §  41  lg-d  2  ja  3):  1)  teolt  tabatud  või  jälitatud  omavoli  tarvitajalt 
vallasasi  kohe  ära  võtta;  2)  omavoli  tarvitaja  kinnisasjalt  eemaldada  ja   kinnisasi  
oma võimu alla tagasi võtta. 
Valdaja õigust omaabile võib kasutada ka isik, kes  teostab  tegelikku võimu asja üle 
valdaja  korralduste  kohaselt tema  majapidamises  või ettevõttes (AÕS § 41 lg 4).  
47. Mis on aegumise sisuks?  
Kui  isikul on õigus nõuda  teiselt  isikult  teatud teo tegemist  või sellest hoidumist 
(nõue), siis peab ta arvestama sellega, et see nõue aegub seaduses sätestatud tähtaja 
(aegumistähtaeg)  jooksul.  Pärast  nõude  aegumist  võib  kohustatud  isik  keelduda 
oma  kohustuse  täitmisest  (vt  TsÜS  §  142  lg  1).  See  ei  tähenda  aga  nõude 
lõppemist.  Nõue  püsib  edasi,  kuid  kohustatud  isik  võib oma  kohustuse  täitmisest 
keelduda. Aegumisele  alluvad  ainult nõuded, mitte aga absoluutsed õigused. 
48. Milliseid aegumistähtaegu TsÜS eristab?  
Tehingust tuleneva nõude  aegumistähtaeg  on 3  aastat  (TsÜS §  146  lg 1).  Ehitise 
puudustega  seotud  nõuete  aegumistähtajaks  on  5  aastat,  kui  nõue  tuleneb:  1) 
töövõtulepingust (TsÜS § 146 lg 2; vt ka VÕS § 646); 2) müügilepingust (TsÜS § 
146  lg  2;  vt  ka  VÕS  §  222);  3)   ehitamisel   kasutatud  toorme  või  materjali 
puudustest (TsÜS § 146 lg 3).  
Kõigil  ülalnimetatud  juhtudel  pikeneb  aegumistähtaeg  10  aastani,  kui  kohustatud 
isik rikub oma kohustusi tahtlikult (TsÜS § 146 lg 4). Aegumistähtaeg on 10 aastat 
ka  kinnisomandi  ülekandmise,  kinnisasja  asjaõigusega  koormamise,  asjaõiguse 
ülekandmise või lõpetamise või asjaõiguse sisu muutmise nõudel (TsÜS § 146 lg 
5).  
Korduvate kohustuste või ülalpidamiskohustuse täitmise nõude aegumistähtaeg on 
3 aastat iga  üksiku  kohustuse jaoks (TsÜS § 154).  
Seadus  võimaldab  asjaosalistel  aegumistähtaega  kokkuleppeliselt  ka  muuta. 
Tehinguga võib aegumistähtaega lühendada, kuid vastavat kokkulepet ei arvestata, 
kui  kohustatud  isik  rikkus  oma  kohustusi  tahtlikult.  Pikendada  võib 
aegumistähtaega,  mis  on  lühem  kui  10  aastat,  kuid  mitte  rohkem  kui  kümne 
aastani. Õigus  loobuda  aegumise kohaldamisest on välistatud (vt TsÜS § 145). 
49.  Millal  ja  millistes  piirides  tohib  seaduses  sätestatud  aegumistähtaega 
kokkuleppeliselt muuta?  
Seadus  võimaldab  asjaosalistel  aegumistähtaega  kokkuleppeliselt  ka  muuta. 
Tehinguga võib aegumistähtaega lühendada, kuid vastavat kokkulepet ei arvestata, 
kui  kohustatud  isik  rikkus  oma  kohustusi  tahtlikult.  Pikendada  võib 
aegumistähtaega,  mis  on  lühem  kui  10  aastat,  kuid  mitte  rohkem  kui  kümne 
aastani. Õigus loobuda aegumise kohaldamisest on välistatud (vt TsÜS § 145). 
50. Mis on aegumise katkemine?  
Aegumine   katkeb  ja  algab  otsast  peale:  1)  kas  kohustatud  isiku  poolt  nõude 
tunnustamisega  (TsÜS  §  158  lg  1)  2)  või  täitedokumendi  täitmiseks  esitamisega 
(TsÜS § 159 lg 1).  
Nõude  tunnustamine  seisneb  õigustatud  isikule  võlgnetava  osalises  tasumises, 
intresside   maksmises,   tagatise   andmises  või  muus  teos  (TsÜS  §  158  lg  2). 
Täitedokumendi  esitamisel  ei  loeta  aegumist  katkenuks  (ja  uuesti  alanuks),  kui 
(TsÜS  §  159  lg  2):  1)  täitedokumenti  ei  võeta  täitmiseks;  2)  täitedokument 
võetakse enne täitetoimingut tagasi; 3) tehtud täitetoiming tühistatakse. 
51. Mis on aegumise peatumine?  
Erinevus  katkemise  ja  peatumise  vahel  on  selles,  et:  1)  katkemise  korral  algab 
aegumine  algusest  peale,  2)  peatumise  korral  jätkub  aegumine  peatumise-eelsest 
seisust.  
Aega, mille kestel aegumine oli peatunud, ei arvestata aegumistähtaja hulka (TsÜS 
§ 168 lg 1). Seaduses on sätestatud ka minimaalne aeg, mille jooksul nõue ei aegu 
pärast peatumise lõppemist. Selleks on kaks kuud, kui seadus ei näe ette pikemat 
tähtaega  (vt  TsÜS  §  168  lg  2).  Pikem  tähtaeg  –  kuus  kuud  –  on  ette  nähtud 
aegumise  peatumisel  teovõimetu  isiku  puhul  (vt  TsÜS  §  165  lg  2)  ja  pärimise 
korral (vt TsÜS § 166 lg 2).  
Seaduses  on  eraldi  reguleeritud  peatumine:  1)   hagi   esitamisega  ja 
vahekohtumenetluse  korral  (TsÜS  §-d  160  ja  161);  2)  kohustuse  täitmisest 
keeldumise õiguse puhul (TsÜS §-d 162 ja 163); 3) perekonnaõiguslikel põhjustel 
(TsÜS  §  164)  4)  piiratud   teovõime   ja  pärimise  korral  (TsÜS  §-d  165  ja  166);  4) 
läbirääkimiste korral (TsÜS § 167). 
52. Mis on leping ja millistes õigusvaldkondades seda kasutatakse?  
Leping on tehing kahe või enama isiku (lepingupoole) vahel, millega  lepingupool  
kohustub või lepingupooled kohustuvad midagi tegema või tegemata jätma.Leping 
on  lepingupooltele  täitmiseks  kohustuslik.  Lepingu  võib  sõlmida  suuliselt, 
kirjalikult  või  mistahes  muus  vormis,  kui  seaduses  ei  ole  sätestatud  lepingu 
kohustuslikku vormi. Lepingu sisu peab olema vastavuses kehtiva seadusandluse, 
heade kommete ning isiku põhiõigustega. 
Võlaõigus, asjaõiguses. 
53. Kuidas nimetatakse lepingupooli võlaõiguses ja kuidas asjaõiguses?  
Võlaõiguses  oferent  ja   aktseptant ;  asjaõiguses  omanik  ja   omandaja .  (Seda  asja 
tuleb kusagilt üle vaadata, indeed) 
54. Millises vormis leping sõlmitakse?  
Lepingu võib sõlmida suuliselt, kirjalikult või mistahes muus vormis, kui seaduses 
ei ole sätestatud lepingu kohustuslikku vormi. 
55. Mis on  pakkumus ? Pakkumus ( ofert ) on lepingu sõlmimise ettepanek, mis on 
piisavalt  määratletud  ja  väljendab   pakkumuse    esitaja   (oferendi)  tahet  olla 
ettepanekule  nõustumuse  andmise  korral  sõlmitava  lepinguga  õiguslikult  seotud. 
(VÕS § 16) 
56. Millised õiguslikud tagajärjed on pakkumusel?  
Pakkumuse  üldist  kehtivust  reguleerivad  tahteavalduse  kehtivuse  sätted.  Kindlale 
isikule  tehtud  pakkumus  muutub  kehtivaks  kättesaamisega,  kindlaksmääramata 
isikule  tehtud  tahteavaldus  aga  tahte  väljendamisega  (vt  TsÜS  §  69  lg  1). 
Tahteavaldus  loetakse  kättesaaduks,  kui  see  on  (vt  TsÜS  §  69  lg  2):  1) 
kohalviibivale  avalduse  saajale  isiklikult  teatavaks  tehtud;  2)  eemalviibiva 
tahteavalduse  saaja  elu-  või   asukohta   jõudnud  ja  saajal  on  mõistlik  võimalus 
sellega tutvuda.  
Et kaitsta pakkumuse esitajat, ei näe seadus ette pakkumuse igavesti kestmist. Kui 
nõustumuse  andmise  tähtaeg  on  pakkumuses  määratud,  kehtib  pakkumus  selle 
tähtaja  lõpuni.  Nõustumust  ei  ole  õigeaegselt  antud,  kui  see  ei  jõua  pakkumuse 
esitajani nõustumuse andmise tähtaja jooksul (vt VÕS § 17 lg-d 1-3). 
57. Mis on nõustumus?  
Nõustumus  ( aktsept )  on  otsese  tahteavaldusega  või  mingi  teoga  väljendatud 
nõusolek sõlmida leping. (VÕS §20 lg1) 
58.  Kuidas  käsitletakse  pakkumusega  võrreldes  olulisi  muutusi  sisaldavat 
nõustumust?  
Pakkumusega võrreldes olulisi muudatusi sisaldavat vastust pakkumusele loetakse 
pakkumuse  tagasilükkamiseks  ja  samal  ajal  uueks  pakkumuseks.  Ebaolulisi 
muudatusi  sisaldav  vastus  loetakse  aga  nõustumuseks,  kui  pakkumuse  esitaja  ei 
teata  viivitamata,  et  ta  ei  ole  muudatustega  nõus.  Sel  juhul  on  lepingu  sisuks 
pakkumuse  tingimused  koos  nõustumuses  sisalduvate  muudatustega,  kui 
pakkumuses või nõustumuses ei ole väljendatud teistsugust tahet (vt VÕS § 21 lg-d 
1  ja  2).  Milliseid  muudatusi  lugeda   olulisteks   ja  milliseid  mitte,  seda  tuleb  igal 
konkreetsel juhul eraldi otsustada. 
59. Millised on nõustumuse hilinemise õiguslikud tagajärjed?  
Kuigi  seaduses  on  sätestatud,  et  pakkumus  lõpeb,  kui  sellele  ei  ole  õigeaegselt 
nõustumust  antud  (vt  VÕS  §  19  lg  1),  on  sellele  reeglile  sätestatud  ka  mitmed 
erandid.  Kui pakkumuse tegija  saab  nõustumuse  kätte  hilinemisega  ja  hilinemine 
on  tingitud  selle  hilinemisega  ärasaatmisest,  siis  ei  loeta  lepingut  reeglina 
sõlmituks.  Nõustumus  loetakse  sel  juhul  uueks  pakkumuseks.  Kuid  pakkumise 
tegija  võib  lugeda   hilinenud   nõustumuse  õigeaegseks,  kui  ta  selle  kättesaamisest 
viivitamata   teatab   nõustumuse  esitajale  (vt  VÕS  §  22  lg  2).  Leping  loetakse  sel 
juhul sõlmituks hilinemisega tehtud nõustumuse kättesaamisest.  
Kui  hilinemisega  saabunud  nõustumuse  puhul  on  pakkumuse  esitajale  ilmne,  et 
nõustumus  on   saadetud   ära  õigeaegselt,  kehtib  see  õigeaegselt  saadetud 
nõustumusena. Hilinenuks loetakse nõustumus üksnes siis, kui pakkumuse esitaja 
teatab teisele poolele viivitamata hilinemisest. Sel juhul loetakse nõustumus uueks 
pakkumuseks (vt VÕS § 22 lg 3).  
Kui  pakkumuse  esitaja  ei  ole  nõustumust  üldse  või  õigeaegselt  kätte  saanud 
asjaolude  tõttu,  millest  tulenevat  riisikot  ta  ise  kannab,  loetakse  nõustumus 
õigeaegselt  kättesaaduks  ja  leping  sõlmituks  ajal,  mil  nõustumus  oleks  kätte 
saadud, kui takistust ei oleks olnud (vt VÕS § 22 lg 4 ning TsÜS § 69 lg-d 3 ja 4). 
60. Millal loetakse leping sõlmituks? 
Leping loetakse sõlmituks ajast, mil pakkumuse esitaja nõustumuse kätte sai. 
 
61.  Tsiviilõiguse  valdkonna  seadused  on  küllaltki  abstraktsed  ega  sisalda  sageli 
üksikjuhtumite  regulatsioone.   Viimased   tuleb  tuletada  seaduse  tõlgendamise  teel. 
Seaduse  tõlgendamise  all  mõistetakse  tegevust,  mille  abil   tõlgendaja   teeb  endale 
selgeks, kas rakendatav norm sobib konkreetsete asjaolude puhul või mitte. Teisiti 
öeldes, tuleb välja selgitada selle õigusnormi mõte, millele soovitakse  tugineda . 
62.   Võlasuhe   on   õigussuhe ,  millest  tuleneb  võlgniku  kohustus  teha   võlausaldaja  
kasuks teatud tegu või jätta see tegemata ning võlausaldaja õigus nõuda võlgnikult 
kohustuste täitmist.  
63. Tehingulised, seadusjärgsed ja lepingulised võlasuhted. 
64. Dispositiivsuse põhimõte toetab üksikisiku õigust kujundada oma õigussuhteid 
oma soovi kohaselt ja omavastutuslikult. Selle põhimõtte kohaselt võib võlasuhte 
poolte  või  lepingupoolte  kokkuleppel  võlaõigusseaduses  sätestatust  kõrvale 
kalduda. 
65.  Kohustuse  ehk  võla  all  mõistetakse  võlgniku  kohustust  võlgnetava  soorituse 
tegemiseks. 
Vastutus kujutab endast aga võlgniku sunniviisilist allutamist võlausaldaja 
poolt kohaldatavatele õiguskaitsevahenditele.  Võlgnik  vastutab üldjuhul kogu 
oma varaga.  Erandiks  võib olla nt pärija vastutus pärandaja võlgade eest. 
66.  Tükivõlg  on  individuaalse  iseloomuga  kohustus,  mille  sisuks  on 
individuaalsete  tunnustega  asja   üleandmine .  Liigivõlg  on  kohustus  üle  anda 
liigitunnustega 
asi. 
Eriliigilise 
kohustusena 
käsitletakse 
seaduses 
ja 
õiguskirjanduses rahalist kohustust. Rahalise kohustuse all mõistetakse kohustust 
maksta  teisele  isikule  teatud   rahasumma .  Seaduses  on  sätestatud  ka 
alternatiivkohustus,  st  võimalus  täita  üks  mitmest  määratud  kohustusest. 
Alternatiivkohustus võib tuleneda nii tahteavaldusest kui ka seadusest. 
67.   Võlgnik   peab  kohustuse  täitma  vastavalt  lepingule  või  seadusele.  Seejuures 
tuleb lähtuda hea usu ja mõistlikkuse põhimõttest, arvestades tavasid ja praktikat. 
Kohustus  loetakse  kohaselt  täidetuks,  kui  see  on  täidetud  vastuvõtmiseks 
õigustatud isikule õigel ajal, õiges kohas ja õigel viisil. 
68.  Võlgniku  kohustus  kindlaksmääratud  soorituse  tegemiseks  võib  tähendada 
kohustuse  täitmist  nii  võlgniku  enda  kui  ka  mõne  kolmanda  isiku  poolt.  Kui 
võlgnik  ei  pea  kohustust  seadusest,  tehingust  või  kohustuse  olemusest  tulenevalt 
täitma  isiklikult,  võib  kohustuse  osaliselt  või  täielikult  täita  kolmas  isik.  Kui 
kolmas isik täidab kohustuse, vabaneb võlgnik täitmise kohustusest. 
69.  Tavaliselt  peab  võlgnik  täitma  kohustuse  võlausaldajale.  Kui  võlausaldaja  on 
talle  kohustuse  täitmisena  pakutu  vastu   võtnud ,  siis  eeldatakse,  et  täitmine  oli 
täielik,  täitmisena  pakutu  oli  võlgnetav  ja  kohustus  on  täidetud  nõuetekohaselt. 
Kuid  lepingust  või  võlasuhte  olemusest  võib  tuleneda,  et  kohustus  tuleb 
võlausaldaja  asemel  täita  kolmandale  isikule.  Sel  juhul  on  tegemist  lepinguga 
kolmanda isiku kasuks. Kolmas isik võib nõuda sellise lepingu täitmist, kui see on 
ette nähtud lepinguga või tuleneb seadusest. Sellist lepingut kolmanda isiku kasuks 
nimetatakse  ehtsaks  lepinguks.  Kui  kolmandal  isikul  lepingu  täitmise  nõudmise 
õigus puudub, on tegemist ebaehtsa lepinguga. Sel juhul võib täitmist nõuda ainult 
võlausaldaja. 
70.  Kohustuse  täitmise  aeg võib olla  määratud tähtpäeva  või  tähtajaga.  Tähtpäev 
on  kindel  päev,  mil  kohustus  tuleb  täita.  Tähtpäev  määratakse  kas  tähtaja  või 
kindlaksmääratud  sündmuse  või  konkreetse  kuupäeva  fikseerimisega.  Kui 
kohustuse  täitmise  aega  ei  ole  kindlaks  määratud  ja  see  ei  tulene  ka  võlasuhte 
olemusest,  peab  võlgnik  kohustuse  täitma  mõistlikult  vajaliku  aja  jooksul  pärast 
võlasuhte tekkimist, arvestades eelkõige kohustuse täitmise kohta, viisi ja olemust 
71.  Võlasuhe  lõpeb  kas  kohustuse  kohase  täitmisega  või  muultehingust  või 
seadusest  tuleneval  alusel.  Järgnevalt  käsitletavad  võlasuhte  lõppemise  alused  on 
üldjuhul 
eelduseks  kogu võlasuhte lõppemisele. Kuid need võivad kaasa tuua ka kas ainult 
ühe või 
mõne  kohustuse  lõppemise.  Võlasuhe   tervikuna   lõpeb  nt  ülesütlemisega, 
üksikkohustus aga 
selle  kohustuse  täitmisega.  Kohustuse  lõppemisel  lõpevad  ka  sellega  seotud 
tagatised ja 
kõrvalkohustused, kui seadusest ei tulene teisiti. 
72.  Kohustuse  rikkumine  on  võlasuhtest  tuleneva  kohustuse  täitmata  jätmine  või 
mittekohane 
täitmine, sh täitmisega viivitamine. Mittekohase täitmise alla mahuvad veel 
täitmine: valele isikule, vales kohas, valel viisil, ebapiisava kvaliteediga. 
73.  Võlgnik  vastutab  kohustuse  rikkumise  eest,  v.a   juhud ,  mil  rikkumine  on 
vabandatav. Üldiselt eeldatakse, et kohustuse rikkumine ei ole vabandatav. Sellest 
tulenevalt 
peab  võlgnik  vastutusest  vabanemiseks  tõendama,  et  esines  asjaolu,  mille  tõttu 
rikkumine on 
vabandatav. 
74.  Kohustuse  rikkumine  on  vabandatav,  kui  võlgnik  rikkus  kohustust  asjaolu 
tõttu, mida ta ei 
saanud mõjutada (vääramatu jõud) ja mõistlikkuse põhimõttest lähtudes ei saanud 
temalt ka 
oodata,  et  ta  lepingu  sõlmimise  või  lepinguvälise  kohustuse  tekkimise  ajal  selle 
asjaoluga 
arvestaks.  Vääramatuks  jõuks  peetakse  asjaolu:  mis  takistab  kohustuse  kohast 
täitmist, mille tekke põhjus asub väljaspool võlgniku mõjuulatust, mille saabumine 
on   ootamatu   ja  millega  arvestamist  ei  saa  võlgnikult  oodata,  mille  saabumist 
võlgnik ei saa vältida. 
75.  Võlgniku  viivituse  korral  on  rakendatavad  enamik  seaduses  sätestatud 
õiguskaitsevahenditest.  Kohustuse  täitmisega  viivitamise  korral  tuleb  arvesse 
eelkõige: kahju  hüvitamise   nõudmine , lepingust taganemine, hinna  alandamine . 
76.  Mitterahalise  kohustuse  täitmist  ei  saa  nõuda,  kui  see  on  võimatu  või 
võlgnikule  ebamõistlikult   kulukas .  Mittenõuetekohasel  täitmisel  on  võlausaldajal 
ka täitmise parandamise nõue. 
77.  Võlgnik  võib  keelduda  oma  kohustuse  täitmisest,  kuni  võlausaldaja  on 
rahuldanud  võlgniku  sissenõutavaks  muutunud  nõude  võlausaldaja  vastu,  kui: 
võlgniku nõue ei ole piisavalt tagatud ning, võlgniku nõude ja kohustuse vahel on 
piisav seos ning, seadusest, lepingust või võlasuhte olemusest ei tulene teisiti. 
78. Kui võlgnik rikub kohustust, võib võlausaldaja koos kohustuse täitmisega või 
selle asemel 
nõuda võlgnikult kohustuse rikkumisega tekitatud kahju  hüvitamist , v.a juhul, kui 
võlgnik 
kohustuse  rikkumise  eest  ei  vastuta  või  kui  kahju  ei  kuulu  seadusest  tulenevalt 
hüvitamisele 
muul  põhjusel . 
79.  Mittevaralise  kahju  hüvitamist  saab  nõuda  seaduses  sätestatud  juhtudel: 
kehavigastuse  või   tervisekahjustuse    tekitamise   korral,  isikuõiguste  (vabadus,  au) 
raske rikkumise korral, isiku surma põhjustamise või talle raske kehavigastuse või 
tervisekahjustuse 
tekitamise korral, asja hävimise või kaotsimineku korral, kui kahjustatud isikul on 
hävinud või kaotsiläinud asja suhtes eriline huvi. 
80. Lepingust taganemine ja lepingu  ülesütlemine  on ühepoolsed kujundusõigused, 
mille eesmärgiks on võlasuhte  lõpetamine , kui teine pool lepingut oluliselt rikub. 
Taganemisõigus  tuleneb  kas  seadusest  või  lepingust  ning  taganemine  vabastab 
mõlemad 
lepingupooled kohustuste täitmisest.  Taganemise korral  võib  kumbki lepingupool 
nõuda  tema  poolt  lepingu  alusel  üleantu  tagastamist  ning  saadud  viljade  ja  muu 
kasu väljaandmist, kui ta ise  tagastab  kõik lepingu alusel  saadu . 
 
 
 
 
81.  Mida kujutab endast lepingu ülesütlemine? 
  -    lepingu ülesütlemine vabastab mõlemad pooled nende lepinguliste kohustuste 
täitmisest(vt VÕS § 195 lg 1). Ülesütlemist kasutatakse kestvuslepingute puhul (vt 
VÕS § 195 lg 3).Erinevalt taganemisest tuleb ülesütlemise korral tagastada üksnes 
selle, mis on ette üleantud lepingu lõpetamisele järgneva aja kohta (vt VÕS § 195 
lg 5). 
82.  Milliseid kohustuse täitmise takistusi seadus reguleerib? 
Mitterahalise kohustuse täitmist ei või nõuda, kui kohustuse täitmine on 
võimatu (vt VÕS § 108 lg 1 ja lg 2 p 1). Seega seadus reguleerib võimatute 
kohustuste täitmist ? 
83.  Milliseid tagajärgi võib kaasa tuua võlgniku  viivitus ? 
Kohustuse täitmisega viivitamise korral tuleb arvesse eelkõige: 
_ kahju hüvitamise nõudmine; 
_ lepingust taganemine; 
_ hinna alandamine; 
_ viivise nõudmine. 
84.  Milliseid tagajärgi võib kaasa tuua võlausaldaja  vastuvõtuviivitus ? 
Vastuvõtuviivitus ei vabasta võlgnikku kohustuse täitmisest. Samuti ei anna see 
võlgnikule 
õigust lepingust taganemiseks ega  kahjude  hüvitamise nõudmiseks. Samas piirab 
vastuvõtuviivitus 
võlgniku vastutust. Võlausaldaja vastuvõtuviivituse korral vastutab võlgnik oma 
kohustuse rikkumise eest üksnes juhul, kui ta põhjustas selle tahtlikult või raske 
hooletuse 
tõttu (vt VÕS § 119 lg 2). 
85.  Mille poolest erinevad osa-, ühis- ja solidaarvõlgnikud? 
Osavõlgnikud  on isikud, kes peavad täitma ühe ja sama osadeks jagatava 
kohustuse võrdsetes osades 
Ühisvõlgnikud on isikud, kes peavad täitma ühe ja sama kohustuse üksnes ühiselt 
Solidaarvõlgnikud peavad täitma kohustuse solidaarselt, mis tähendab, et 
võlausaldaja võib