Riskianalüüsi referaat (2)

SISUKORD
HÄDAOLUKORRA SEADUS Vastu võetud 15. juunil 2009. a 4
1. peatükk 4
ÜLDSÄTTED 4
2. peatükk HÄDAOLUKORRAKS VALMISTUMISE KORRALDUS 5
1. jagu Hädaolukorra riskianalüüsi koostamise korraldus 5
2. jagu Hädaolukorra lahendamise plaani koostamise korraldus 6
3. jagu Õppused 6
3. peatükk HÄDAOLUKORRA LAHENDAMISE KORRALDUS 6
1. jagu Hädaolukorrast teavitamine ja massiteabevahendi valdaja kohustused 6
2. jagu Eriolukord 7
1. jaotis Eriolukorra väljakuulutamine ja lõpetamine 7
MAAKONNA NING VALLA JA LINNA RISKIANALÜÜSI METOODIKA 8
1. peatükk 8
ÜLDSÄTTED 8
2. peatükk 8
TÖÖKORRALDUS 8
3. peatükk 9
RISKIANALÜÜSI KOOSTAMINE 9
ÕNNETUSE TOIMUMISE TÕENÄOSUSE HINDAMISE TABEL 12
ÕNNETUSTE TAGAJÄRGEDEST TINGITUD KAHJUDE KRITEERIUMID 12
KEMIKAALISEADUS 13
1. peatükk 13
ÜLDSÄTTED 13
2. peatükk 14
KEMIKAALIKÄITLUSE KORRALDUS 14
§ 12. Ohtlike ainete piirnormid looduses 15
§ 13. Ohtlike kemikaalide käitlemise kitsendused suurõnnetuse ohuga ettevõttes 15
KESKKONNAMÕJU HINDAMISE JA KESKKONNAJUHTIMISSÜSTEEMI SEADUS 17
1. peatükk ÜLDSÄTTED 17
2. peatükk KESKKONNAMÕJU HINDAMINE 17
1. jagu Kavandatava tegevuse keskkonnamõju hindamine 17
TÖÖTERVISHOIU JA TÖÖOHUTUSE SEADUS 23
1. peatükk ÜLDSÄTTED 23
2. peatükk TÖÖKESKKOND 23
3. peatükk TÖÖANDJA JA TÖÖTAJA KOHUSTUSED JA ÕIGUSED 27

HÄDAOLUKORRA SEADUS
Vastu võetud 15. juunil 2009. a

1. peatükk

ÜLDSÄTTED

§ 1. Seaduse reguleerimisala

Käesolev seadus sätestab kriisireguleerimise, sealhulgas hädaolukorraks valmistumise ja hädaolukorra lahendamise ning elutähtsate teenuste toimepidevuse tagamise õiguslikud alused. Käesolev seadus reguleerib ka eriolukorra väljakuulutamist, lahendamist ja lõpetamist ning kaitseväe ja Kaitseliidu kasutamist hädaolukorra lahendamisel, päästetöö tegemisel ja turvalisuse tagamisel .
§ 2. Hädaolukord ja kriisireguleerimine
(1) Hädaolukord on sündmus või sündmuste ahel, mis ohustab paljude inimeste elu või tervist või põhjustab suure varalise kahju või suure keskkonnakahju või tõsiseid ja ulatuslikke häireid elutähtsa teenuse toimepidevuses ning mille lahendamiseks on vajalik mitme asutuse või nende kaasatud isikute kiire kooskõlastatud tegevus.
(2) Kriisireguleerimine on meetmete süsteem, mis hõlmab hädaolukorra ennetamist, hädaolukorraks valmistumist, hädaolukorra lahendamist ning hädaolukorrast põhjustatud tagajärgede leevendamist.
§ 3. Vabariigi Valitsuse kriisikomisjon
(1) Vabariigi Valitsuse kriisikomisjon:
1) jälgib ja analüüsib üleriigilise kriisireguleerimise süsteemi, sealhulgas hädaolukordadeks valmistumise, hädaolukordade lahendamise ning elutähtsate teenuste toimepidevuse tagamise toimimist;
2) analüüsib hädaolukordade tekkimise tõenäosust ja teeb Vabariigi Valitsusele ning pädevatele asutustele ettepanekuid hädaolukordadeks valmistumise, hädaolukordade lahendamise ja elutähtsate teenuste toimepidevuse korraldamise kohta;
3) abistab vajaduse korral üleriigilise mõjuga või eriti rasket hädaolukorda lahendavaid asutusi teabevahetuse korraldamisel ja hädaolukorra lahendamise koordineerimisel;
4) abistab vajaduse korral eriolukorra juhti eriolukorra väljakuulutamise põhjustanud hädaolukorra lahendamise koordineerimisel ja teabevahetuse korraldamisel ning täidab muid eriolukorra juhi antud ülesandeid;
5) annab arvamuse hädaolukorra riskianalüüsi koostamise juhendi kohta;
6) annab arvamuse toimepidevuse riskianalüüsi koostamise juhendi kohta;
7) annab arvamuse hädaolukorra lahendamise plaani koostamise juhendi kohta;
8) annab arvamuse toimepidevuse plaani koostamise juhendi kohta;
9) kiidab heaks hädaolukordade riskianalüüside kokkuvõtte;
10) annab Vabariigi Valitsusele arvamuse eriolukorra väljakuulutamise või lõpetamise vajaduse kohta;
11) teeb vajaduse korral Vabariigi Valitsusele ja eriolukorra juhile ettepaneku õigusaktides sätestatud meetmete rakendamiseks eriolukorra ajal;
12) teeb vajaduse korral Vabariigi Valitsusele ettepaneku taotleda hädaolukorra lahendamiseks rahvusvahelist abi;
13) teavitab avalikkust hädaolukorrast Vabariigi Valitsuse poolt kehtestatud alustel ja korras;
14) täidab muid seadusest ja põhimäärusest tulenevaid ülesandeid.
§ 4. Regionaalne kriisikomisjon
(1) Päästeameti kohalik päästeasutus moodustab oma tegevuspiirkonnas alaliselt tegutseva regionaalse kriisikomisjoni.
(2) Regionaalne kriisikomisjon:
1) jälgib ja analüüsib kriisireguleerimise süsteemi, sealhulgas hädaolukordadeks valmistumise, hädaolukordade lahendamise ning elutähtsate teenuste toimepidevuse tagamise toimimist regioonis;
2) analüüsib hädaolukordade tekkimise tõenäosust ja teeb Vabariigi Valitsuse kriisikomisjonile ning pädevatele asutustele ettepanekuid hädaolukordadeks valmistumise, hädaolukordade lahendamise, elanikkonna turvalisuse tagamise ja elutähtsate teenuste toimepidevuse korraldamise kohta regioonis;
3) vaatab läbi kriisikomisjoni tegevuspiirkonda puudutava hädaolukorra riskianalüüsi osa;
4) abistab vajaduse korral eriolukorra juhti eriolukorra väljakuulutamise põhjustanud hädaolukorra lahendamise koordineerimisel ja teabevahetuse korraldamisel ning täidab muid eriolukorra juhi antud ülesandeid;
5) abistab vajaduse korral üleregioonilise mõjuga hädaolukorda lahendavaid asutusi teabevahetuse korraldamisel ja hädaolukorra lahendamise koordineerimisel;
6) otsustab regionaalse kriisireguleerimisõppuse korraldamise;
7) teavitab avalikkust hädaolukorrast Vabariigi Valitsuse kehtestatud alustel ja korras;
8) moodustab vajaduse korral territoriaalse kriisikomisjoni, määrates selle esimehe, kehtestades põhimääruse ja kinnitades koosseisu;
9) täidab muid seadusest ja põhimäärusest tulenevaid ülesandeid.
§ 5. Kohaliku omavalitsuse kriisikomisjon
(1) Kohaliku omavalitsuse üksus, milles elab alla 40 000 elaniku, võib moodustada ühise kriisikomisjoni ühe või mitme kohaliku omavalitsuse üksusega.
(2) Kohaliku omavalitsuse kriisikomisjoni esimees on vallavanem või linnapea .

2. peatükk
HÄDAOLUKORRAKS VALMISTUMISE KORRALDUS

1. jagu
Hädaolukorra riskianalüüsi koostamise korraldus

§ 6. Hädaolukorra riskianalüüs
(1) Hädaolukorra riskianalüüs on dokument, milles kirjeldatakse üleriigilisel ning vajaduse korral regionaalsel ja kohaliku omavalitsuse tasandil:
1) hädaolukorda;
2) hädaolukorda põhjustavaid ohtusid;
3) hädaolukorra tõenäosust;
4) hädaolukorra tagajärgi;
5) muud olulist hädaolukorraga seotud teavet;
6) viiteid mudelitele , allikmaterjalidele ja muule sellisele teabele, millest tulenevalt on riskianalüüs tehtud.
(2) Vabariigi Valitsus kehtestab korraldusega nende hädaolukordade nimekirja, mille kohta koostatakse riskianalüüs, ning määrab hädaolukorra riskianalüüsi koostamiseks pädevad täidesaatva riigivõimu asutused. Vabariigi Valitsus hindab vähemalt üks kord kahe aasta jooksul vajadust muuta nende hädaolukordade nimekirja, mille kohta on vaja koostada riskianalüüs.

2. jagu
Hädaolukorra lahendamise plaani koostamise korraldus

§ 7. Hädaolukorra lahendamise plaan
(1) Hädaolukorra lahendamise plaan on dokument, milles kirjeldatakse üleriigilisel ning vajaduse korral regionaalsel ja kohaliku omavalitsuse tasandil:
1) hädaolukorra lahendamise korraldust;
2) hädaolukorra lahendamise juhtimisstruktuuri;
3) hädaolukorra lahendamisel osalevate asutuste või isikute ülesandeid;
4) hädaolukorra lahendamisel osalevate asutuste või isikute teabevahetuse korraldust;
5) avalikkuse hädaolukorrast teavitamise korraldust;
6) rahvusvahelise koostöö korraldust hädaolukorra lahendamisel;
7) muid olulisi hädaolukorra lahendamisega seotud küsimusi.
(2) Vabariigi Valitsus kehtestab korraldusega nende hädaolukordade nimekirja, mille kohta koostatakse lahendamise plaan, ning määrab hädaolukordade lahendamise plaani koostamiseks pädevad täidesaatva riigivõimu asutused. Vabariigi Valitsus hindab vähemalt üks kord kahe aasta jooksul vajadust muuta nende hädaolukordade nimekirja, mille kohta on vaja koostada hädaolukorra lahendamise plaan.

3. jagu
Õppused

(1) Õppus käesoleva seaduse mõistes on ühe või enama hädaolukorra lahendamise protseduuride ja võimekuse kontrolli eesmärgil korraldatud, kõiki pädevaid asutusi hõlmav, staabi- ning välikomponendist koosnev kriisireguleerimisõppus.
(2) Üleriigiline hädaolukorra lahendamise õppus korraldatakse vähemalt üks kord nelja aasta jooksul.

3. peatükk
HÄDAOLUKORRA LAHENDAMISE KORRALDUS

1. jagu
Hädaolukorrast teavitamine ja massiteabevahendi valdaja kohustused

§ 9. Hädaolukorrast teavitamine
(1) Füüsiline isik on kohustatud viivitamata teatama ühtsele hädaabinumbrile 112
(2) Asutus või juriidiline isik on kohustatud viivitamata teatama Siseministeeriumile oma ülesannete täitmisel või tegevusalal tekkinud hädaolukorrast või sellise hädaolukorra tekkimise vahetust ohust.
(3) Avalikkust tuleb viivitamata teavitada hädaolukorra tekkimise vahetust ohust, hädaolukorrast ja selle lahendamisest, kui teavitamata jätmine võib ohustada inimeste elu või tervist, tekitada suure varalise kahju või häirida muul viisil oluliselt tavapärast elukorraldust.
§ 10. Massiteabevahendi valdaja kohustused hädaolukorrast teavitamisel
Massiteabevahendi valdaja avaldab muutmata kujul ja tasuta Vabariigi Valitsuse, kriisikomisjoni, eriolukorra juhi, eriolukorra tööde juhi ja ministeeriumi või muu hädaolukorda lahendava asutuse teated hädaolukorra tekkimise vahetu ohu, hädaolukorra ja selle lahendamise kohta, sealhulgas teated eriolukorra väljakuulutamise, muutmise või lõpetamise kohta. Teade avaldatakse viivitamata või teate esitaja määratud ajal.
§ 11. Psühholoogilise kaitse korraldus
(1) Psühholoogilise kaitsena käesoleva seaduse tähenduses mõistetakse riigi tegevusi eesmärgiga tagada hädaolukorrast või hädaolukorra ohust tingitud ebaõige teabe ja paanikat tekitavate meeleolude levimise ärahoidmine.
§ 12. Hädaolukorra lahendamise juhtimine
(1) Hädaolukorra lahendamist juhib hädaolukorra lahendamise plaanis määratud täidesaatva riigivõimu asutus või ametiisik .

2. jagu
Eriolukord

1. jaotis
Eriolukorra väljakuulutamine ja lõpetamine

§ 13. Eriolukorra väljakuulutamise alus ja tingimused
(1) Vabariigi Valitsus võib loodusõnnetusest, katastroofist või nakkushaiguse levikust tuleneva hädaolukorra lahendamiseks kuulutada välja eriolukorra.
(2) Katastroofina käesoleva seaduse tähenduses mõistetakse suuremõõtmelist õnnetust või avariid , eelkõige:
1) keskkonna ulatuslikku keemilist, bioloogilist või radioaktiivset saastumist;
2) ulatuslikku tulekahju või plahvatust;
3) raskete tagajärgedega laeva-, lennuki-, rongi- või muu transpordivahendi õnnetust
(3) Nakkushaigusena käesoleva seaduse tähenduses mõistetakse nakkushaigust nakkushaiguste ennetamise ja tõrje seaduse tähenduses ning loomataudi loomatauditõrje seaduse tähenduses.
§ 14. Eriolukorra väljakuulutamise kord
(1) Eriolukorra väljakuulutamise otsustamiseks kutsub peaminister või tema äraolekul teda asendav minister viivitamata kokku Vabariigi Valitsuse istungi, kus kuulatakse ära Vabariigi Valitsuse kriisikomisjoni arvamus eriolukorra väljakuulutamise vajaduse kohta.
§ 15. Vabariigi Valitsuse korraldus eriolukorra väljakuulutamise kohta
(1) Vabariigi Valitsuse korralduses eriolukorra väljakuulutamise kohta sätestatakse:
1) eriolukorra väljakuulutamine;
2) eriolukorra väljakuulutamise põhjus;
3) eriolukorra piirkond;
4) eriolukorra juht;
5) asutused ning avaliku halduse ülesandeid täitvad isikud, kes on kohustatud rakendama meetmeid eriolukorra väljakuulutamise põhjustanud hädaolukorra lahendamiseks ning juhinduma eriolukorra juhi korraldustest;
6) muud Vabariigi Valitsuse poolt kasutusele võetavad meetmed eriolukorra väljakuulutamist põhjustava hädaolukorra lahendamiseks;
7) massiteabevahendite valdajate kohustus avaldada korraldus viivitamata ja muutmata kujul.

MAAKONNA NING VALLA JA LINNA RISKIANALÜÜSI METOODIKA

1. peatükk

ÜLDSÄTTED

§1. Kehtivusala
Maakonna ning valla ja linna riskianalüüsi metoodika (edaspidi riskianalüüs) on juhindumiseks maakonna ning valla ja linna territoriaalse riskianalüüsi koostamisel.
§2. Riskianalüüsi eesmärk
(1) Riskianalüüsi eesmärk on välja selgitada ja hinnata maakonna ning valla ja linna territooriumil esineda võivaid õnnetusi ja nende tekkimise tõenäosust, saamaks ülevaadet sellest, mis ohustab riigi julgeolekut, inimeste elu ja tervist, kahjustab oluliselt keskkonda.
(2) Riskianalüüsi tulemused on aluseks kriisireguleerimisplaanide koostamisel, maakonnaplaneeringute koostamisel, valla ja linna üld- ja detailplaneeringute koostamisel, ehitiste ja rajatiste projekteerimisel ning kriisireguleerimisalase koolituse planeerimisel ja korraldamisel.
§3. Mõisted
(1) risk – võimalus, et õnnetus juhtub mingi aja jooksul koos tagajärgedega, mis tabavad elu ja tervist, elutähtsaid valdkondi, keskkonda või vara;
(2) tagajärg – õnnetusest tingitud kahju elule ja tervisele, elutähtsate valdkondade toimimisele, keskkonnale või varale;
(3) tõenäosus – mõõdetavate kriteeriumide põhjal eeldatav õnnetuste esinemissagedus teatud ajaperioodi vältel;
(4) riskianalüüs – võimalike õnnetuste ja riskiallikate süstemaatiline kindlaksmääramine, hindamine ja ennetusmeetmete kavandamine;
(5) riskiallikas – objekt, süsteem või nähtus, mis teatud tingimustel võib põhjustada õnnetuse;
(6) riskiklass – numbri ja tähekombinatsioonist koosnev hädaolukorrale määratud ohtlikkuse aste, mis sõltub hädaolukorra tekke tõenäosusest ja sellega kaasnevatest tagajärgedest;
(7) ohustatud objekt – elu ja tervis, elutähtis valdkond , keskkond või vara, mis on õnnetuse korral ohus;
(8) õnnetus – ootamatu ja ettekavatsemata sündmus, mis kahjustab elu ja tervist, elutähtsat valdkonda, keskkonda või vara ning võib areneda hädaolukorraks;
(9) algsündmus – sündmus, mis põhjustab otseselt õnnetuse või algatab õnnetust põhjustavate sündmuste ahela.

2. peatükk

TÖÖKORRALDUS

§4. Töökorraldus
(1) Maavanem , vallavanem või linnapea korraldab riskianalüüsi tegemist ja moodustab riskianalüüsi komisjoni (edaspidi  komisjon  ), kelle ülesanne on riskianalüüsi tegemine.
(2) Maavanem, vallavanem või linnapea:
1) määrab komisjoni juhi;
2) määrab riskianalüüsi tegemise ajakava ;
3) otsustab täiendavate töögruppide moodustamise ja vajalike spetsialistide kaasamise;
4) tagab komisjonile ja täiendavatele töögruppidele vajalikud töövahendid ja -ruumid.
(3) Komisjoni juht:
1) juhib ja koordineerib riskianalüüsi tegemist;
2) määrab komisjoni liikmete tööülesanded ja töövormi;
3) teeb ettepaneku täiendavate töögruppide moodustamiseks ja vajalike spetsialistide kaasamiseks.
(4) Komisjoni juht vastutab:
1) riskianalüüsi sisu õigsuse ja metoodikale vastavuse eest;
2) riskianalüüsi tegemise ajakavast kinnipidamise eest.

3. peatükk

RISKIANALÜÜSI KOOSTAMINE

§5. Riskianalüüsi tegemise etapid
(1) Riskianalüüsi tegemine koosneb järgmistest etappidest:
1) teabe kogumine;
2) võimalike õnnetuste väljaselgitamine;
3) võimalike õnnetuste tõenäosuse väljaselgitamine;
4) võimalike õnnetuste tagajärgede hindamine;
5) riskiklassi määramine ja riskide järjestamine;
6) ennetusmeetmete kavandamine;
7) riskianalüüsi vormistamine ja kokkuvõtte koostamine.
§6. Teabe kogumine
(1) Võimalike õnnetuste väljaselgitamisel, nende tõenäosuse ja tagajärgede hindamisel võtab komisjon aluseks järgneva taustinformatsiooni:
1) asustuse tihedus;
2) ohtlikud ettevõtted, suurõnnetuse ohuga ettevõtted ja neis käideldatavad ained, tööstuse kontsentratsioon;
3) kaitseväe ja Kaitseliidu objektid (avalik osa ja riigisaladustega kaitstud osa);
4) infrastruktuuri paiknemine (side ja teede infrastruktuur , elektri-, gaasi-, soojus -, vee- ja kanalisatsioonisüsteemid, jäätmekäitlus);
5) sotsiaalsfäär (haiglad, koolid, kinnipidamisasutused jne);
6) maastiku reljeef, pinnase geoloogia;
7) kaevandused , karjää rid;
8) metsamassiivid , sood ja rabad ;
9) looduskaitsealad;
10) veehaarded ja -valgalad, veereþiim;
11) ilmastikuolud;
12) muu piirkonna iseärasustest tulenev teave;
13) toimunud õnnetuste statistika;
14) kohalike olude tundmine ;
15) ekspertarvamused;
16) ehitiste, seadmete ja süsteemide tehnilised andmed;
17) olemasolevad õnnetustele reageerimise plaanid;
18) varem teostatud riskiuuringud;
19) eri valdkondade inspekteerimiste aruanded ;
20) erinevad andmebaasid ja erialakirjandus;
21) piirkonna kaardid.
§7. Võimalike õnnetuste väljaselgitamine
(1) Komisjon selgitab kogutud informatsiooni põhjal välja kõik õnnetused, mille toimumine antud maakonna või omavalitsuse territooriumil on võimalik.
(2) Riskiallikad klassifitseeritakse:
1) paiksed riskiallikad (üksikobjektid, metsamassiivid, turbarabad , kommunikatsioonide trassid, sõjaväeosad jne);
2) liikuvad riskiallikad (kõik transpordivahendid – aluseks võtta nende seotus liikumisvoogudega jne);
3) asukohata riskiallikad ( keskkonnatingimused , loodusnähtused jne);
4) sotsiaalsed riskiallikad;
5) elanikkonna turvalisust destabiliseerivad riskiallikad.
(3) Õnnetuste väljaselgitamisel võetakse aluseks järgmise liigitus:
1) tulekahjud ;
2) plahvatused;
3) transpordiõnnetused;
4) õnnetused ohtlike ainetega;
5) joogivee reostus ;
6) õnnetused veekogudel;
7) kommunaalsüsteemide avariid;
8) elektrienergiasüsteemide avariid;
9) sidesüsteemide avariid;
10) avariid gaasitorustikul;
11) üleujutused;
12) varingud (kaevandused, karjäärid, hooned, rajatised);
13) erakorralised loodusnähtused (tormid, lumesajud jne);
14) epideemiad;
15) loomataudid;
16) sotsiaalsed ohud (tööpuudus, joogivee puudus jne);
17) muud võimalikud õnnetused.
§8. Võimalike õnnetuste tõenäosuse hindamine
(1) Õnnetuse tekke tõenäosuse kindlaksmääramisel tuginetakse selle võimalikele põhjustele, õnnetuste statistikale ja eksperthinnangutele. Õnnetuse tekke tõenäosuse kindlaksmääramiseks tuleb nimetada ja kirjeldada neid ennetavaid meetmeid, mis on rakendatud algsündmuse tekke tõenäosuse vähendamiseks.
(2) Õnnetuste võimalikud põhjused:
1) tehnoloogia ja nõuete eiramine ;
2) inimlikud eksimused või tahtlik ebaõige käitumine (väärad otsused, ebakompetentsus, hooletus , võimete ülehindamine, väsimus, ülekoormusega töötamine, juhtimisvead, vale töökorraldus, tahtlikud õnnetuste tekitamised);
3) inimese emotsionaalne ja tervislik seisund;
4) tehnilised rikked (vead ja häired seadmetes , seadmete kulumine , praakseadmete teadmatu kasutamine jne);
5) välised tegurid (piirkonna looduslikud ja geograafilised iseärasused, ilmastikunähtused, asustustihedus jne);
6) sotsiaalsed ja majanduslikud tegurid (nt elektriliinide vargused ).
§9. Võimalike õnnetuste tagajärgede hindamine
(1) Riskianalüüsis kirjeldatakse õnnetuse kõiki võimalikke tagajärgi.
(2) Tagajärgede hindamiseks on tarvis analüüsida õnnetuse mõju ja sellest tulenevalt selgitada, kas õnnetuse tagajärjed on lokaalsed või ohustavad need laiemat ümbruskonda.
(4) Riskianalüüsi käigus kaardistatakse riskiallikad ja nende poolt ohustatud alad.
(5) Õnnetuse tagajärjed liigitatakse ohustatud objekti alusel nelja valdkonda, sõltuvalt sellest, kas õnnetusest tingitud kahju on tekitatud:
1) elule ja tervisele;
2) elutähtsate valdkondade toimimisele;
3) keskkonnale;
4) varale.
(6) Õnnetuse tagajärgedest tingitud kahju suuruse kriteeriumid varale määrab kindlaks komisjon, lähtudes kohalikest oludest .
§10. Riskiklassi määramine ja riskide järjestamine
(1) Igale analüüsitud õnnetusele määratakse riskiklass. Riskiklass tuleneb õnnetuse toimumise tõenäosusest ja õnnetuse tagajärgede raskusastmest.
(2) Kui ühte õnnetust on analüüsitud mitmes osas, siis antakse talle ka mitu erinevat riskiklassi.
§11. Ennetusmeetmete kavandamine
(1) Komisjon töötab iga õnnetuse riski vähendamiseks välja meetmed ennetavate meetmete rakendamiseks.
(2) Ennetusmeetmed jaotatakse:
1) ettepanekud vajaliku kaitstuse taseme tagamiseks;
2) ettepanekud operatiivjõudude vajaliku efektiivsuse tagamiseks;
3) ettepanekud informatsiooni edastamiseks elanikkonnale;
4) ettepanekud planeerimise ja projekteerimise osas.
§12. Riskianalüüsi vormistamine
(1) Riskianalüüs vormistatakse riigi- ja kohaliku omavalitsuse asutustele kehtestatud dokumentide vormistamise ja riigisaladuste tagamise nõuete järgi paberkandjal ning pealkirjastatakse «N piirkonna – riskianalüüs»;
(2) Riskianalüüsi dokumendi tiitellehele järgneb kooskõlastuste leht ja koostajate nimekiri.
(3) Riskianalüüs koosneb järgmistest peatükkidest:
1) piirkonna iseloomustus;
2) piirkonda iseloomustavad kaardid ja skeemid ;
3) õnnetuste statistika;
4) keskkonnamõjud;
5) olemasolevad riskianalüüside andmed;
6) õnnetuste riskianalüüs;
7) lisad (riskimaatriks, riskitabelid (lisa 4) ja riskikaart) 
 

ÕNNETUSE TOIMUMISE TÕENÄOSUSE HINDAMISE TABEL

Tõenäosus
Sagedus
Mittetõenäoline (1)
Vähem kui kord 25 aasta jooksul
Vähe tõenäoline (2)
Vähemalt kord 25 aasta jooksul
Tõenäoline (3)
Vähemalt kord 5 aasta jooksul
Väga tõenäoline (4)
Vähemalt kord aastas
Sage (5)
Vähemalt kord kuus

ÕNNETUSTE TAGAJÄRGEDEST TINGITUD KAHJUDE KRITEERIUMID

Klass/aste
Elu ja tervis
Elutähtis valdkond
Keskkond
Vara
Puudub/A
Ei ohusta
Ei ohusta
Ei ohusta
Ei ohusta
Piiratud/B
Tervisehäired ja vigastused, mis ei vaja haiglaravi ning millega ei kaasne jäädavaid kahjustusi.
Lühiajalised häired valdkonna toimimises.
Kahjud, mis kaovad ise ilma muid tagajärgi põhjustamata või on likvideeritavad päästetööde käigus.
Kahju suurus
Tõsine/C
Haiglaravi või jäädavad tervisekahjustused.
Vajalik tagavarasüsteemide või alternatiivmeetmete rakendamine.
Täielikult taastuv või taastatav kahju, mis mõjutab ümbritsevat elukeskkonda või millest tulenevalt tuleb kehtestada ajutisi piiranguid.
Kahju suurus
Raske/D
Õnnetused, mis lõppevad surmaga või kus kannatanute arv ületab piirkonda teenindava tervishoiuasutuse võimalused.
Valdkonna ajutine mittetoimimine vähendab oluliselt elukeskkonna ohutust.
Elukeskkonna pikaajaline või tõsine kahjustus, mis on suuremas osas taastuv või taastatav.
Kahju suurus
Väga raske/E
Hukkunute arv üle 10; kannatanute arv ületab riikliku tervishoiusüsteemi poolt tagatud efektiivse teenindamise võimalused.
Vajalik asustatud piirkonna evakueerimine.
Valdkond on täielikult lakanud toimimast.
Taastumatu ja taastamatu või lokaalset elukeskkonna hävingut põhjustav kahju.
Kahju suurus
 
 

KEMIKAALISEADUS

1. peatükk

ÜLDSÄTTED

§ 1. Seaduse reguleerimisala
(1) Käesolev seadus annab õigusliku aluse kemikaali käitlemise korraldamiseks ja kemikaali käitlemisega seotud majandustegevuse piiramiseks ning sätestab käitlemise põhilised ohutusnõuded ja kemikaalist teavitamise korra.
§ 2. Kemikaali mõiste
(1) Käesolevas seaduses käsitatakse kemikaalina ainet või valmistist, mis on kas looduslik või saadud tootmismenetluse teel.
§ 3. Kemikaali identifitseerimine
(1)  Kemikaal identifitseeritakse aine või valmistise nimetuse ja rahvusvaheliselt tunnustatud koodide alusel.
(2) Aine nimetus peab iseloomustama selle koostist ja struktuuri.
§ 4. Kemikaali käitlemine
Kemikaali käitlemine on kemikaali valmistamine, töötlemine, pakendamine, hoidmine, vedamine, müümine, kasutamine ja kemikaaliga seonduv muu tegevus.
§ 5. Ohtlik kemikaal
(1) Ohtlik on kemikaal, mis oma omaduste tõttu võib kahjustada tervist, keskkonda või vara.
(2) Ohtliku kemikaali käitlemise korraldamisel võetakse aluseks:
1) käideldavate kemikaalide summaarse ohtlikkuse alammäär;
2) käideldavate kemikaalide summaarse ohtlikkuse lubatav määr;
3) käitlemiseks lubatud kemikaali piirkogus.
§ 6. Ohtlik ettevõte ja suurõnnetuse ohuga ettevõte
(1) Ohtlik on ettevõte, kus kemikaale käideldakse summaarse ohtlikkuse alammäärast suuremas koguses.
(2) Ohtlike ettevõtete kategoriseerimisel kehtestatakse käideldavate kemikaalide summaarse ohtlikkuse suurim lubatav määr.
§ 7. Pädev riigiasutus
(1) Kemikaalide Teabekeskus on pädev riigiasutus, kelle ülesanded on:
1) koguda teavet Eestisse sissetoodud või Eestis toodetavate suure või keskmise tootmismahuga, ohtlike või uut ainet sisaldavate kemikaalide kohta;
2) hinnata teavitatavast kemikaalist johtuvat riski ning teabe vastavust rahvusvahelistele ja Eesti õigusaktidele, vajaduse korral nõuda täiendavat teavet, teha ettepanekuid riski vähendamiseks;
3) teavitada nõusolekust keelustatud ja rangelt piiratud käitlemisega kemikaali sisseveoks, kui see toimub vastavuses rahvusvaheliste ja Eesti õigusaktidega;
4) vahetada teavet teiste riikide pädevate riigiasutuste ja rahvusvaheliste organisatsioonidega.
§ 8. Kemikaaliohutuse Komisjon
(1) Kemikaaliohutuse Komisjoni ülesanded on:
1) analüüsida kemikaaliohutuse aktuaalseid probleeme ja teha valitsusasutustele ettepanekuid kemikaalidest johtuva ohu vältimiseks või vähendamiseks;
2) teha Vabariigi Valitsusele ettepanekuid kemikaalikäitlust reguleerivate õigusaktide väljatöötamiseks, muutmiseks või täiendamiseks;
3) anda eksperdihinnang kemikaaliohutuse või sellega seotud õigusaktide eelnõudele;
4) anda valitsusasutustele eksperdiabi ja konsultatsioone kemikaaliohutuse alal;
5) teha ettepanekuid kemikaaliohutusalaste uuringute läbiviimiseks, trükiste väljaandmiseks, õppe ja täiendusõppe korraldamiseks ning terminoloogia ühtlustamiseks;
6) kavandada ja koordineerida kemikaaliohutuse nõupidamiste korraldamist;
7) töötada välja kemikaaliohutuse arengukava.

2. peatükk

KEMIKAALIKÄITLUSE KORRALDUS

§ 9. Keelustatud ja rangelt piiratud käitlemisega kemikaalide sisse- ja väljaveo ning käitlemise kord
(1) Keelustatud ja rangelt piiratud käitlemisega on kemikaalid , mille käitlemine on kas keelatud või on kindlaksmääratud otstarbel, tegevusalal või tähtaja jooksul lubatud.
§ 10. Ohtlike kemikaalide identifitseerimine, klassifitseerimine, pakendamine, märgistamine ja arvestamine
Ohtlike kemikaalide identifitseerimise, klassifitseerimise, pakendamise, märgistamise ja arvestamise kord ohtlikus ettevõttes kehtestatakse sotsiaalministri määrusega.
§ 11. Ohtlike kemikaalide käitlemise korraldus
(1) Sotsiaalministri määrusega kehtestatakse:
1) ohtlike ainete loetelu ;
2) ohtlike ainete piirnormid töökeskkonnas;
3) elanikkonnale ja loodusele ohtlike kemikaalide käitlemise piirangud.
(2) Majandusministri määrusega kehtestatakse:
1) nõuded kemikaali käitlemise seadmele, lähtudes kemikaali ohtlikkusest ja käitlemisviisist;
2) ohtlike ettevõtete ohtlikkuse kategooriad ning kemikaalide summaarse ohtlikkuse määra ja alammäära arvutamise juhend;
3) ohtliku kemikaali künniskogus ja käitlemise piirkogus suurõnnetuse ohuga ettevõttele.
(3) Teede- ja sideministri määrusega kehtestatakse, lähtudes kemikaali ohtlikkusest:
1) nõuded kemikaali hoiukohale, peale-, maha- ja ümberlaadimiskohale ning teistele kemikaali käitlemiseks vajalikele ehitistele sadamas, autoterminalis, raudteejaamas, lennujaamas;
2) nõuded veovahendile;
3) tervisele, varale või keskkonnale kemikaalist johtuda võiva kahju vältimist või vähendamist võimaldavad nõuded veose jälgimisele ning veole teedel, veeteedel, õhu kaudu ja posti teel.
(4) Siseministri määrusega kehtestatakse:
1) ohtlikus ettevõttes riskianalüüsi tegemise kord ning õnnetuse ärahoidmise ja õnnetuse korral tegutsemise nõuded;
2) suurõnnetuse ohuga ettevõtte teabelehe, ohutusaruande ning hädaolukorra plaanide koostamise ja esitamise kord;
3) suurõnnetuse ohuga ettevõtete loetelu.

§ 12. Ohtlike ainete piirnormid looduses

Ohtlike ainete piirnormid looduses kehtestatakse keskkonnaministri määrusega.

§ 13. Ohtlike kemikaalide käitlemise kitsendused suurõnnetuse ohuga ettevõttes

(1) Suurõnnetuse ohuga ettevõttes käitlemiseks lubatud ohtlike kemikaalide piirkoguse määramisel võetakse aluseks:
1) teabeleht või ohutusaruanne;
2) ettevõtte varasem kogemus ohtlike kemikaalide käitlemisel;
3) käideldavate kemikaalide ohtlikkus ja ohtude koosmõju võimalus;
4) töötajate kvalifikatsiooni tase;
5) ettevõtte valmisolek tegutsemiseks suurõnnetuse korral;
6) riskianalüüs võimaliku raskeima tagajärjega suurõnnetuse kohta;
7) tagatise suurus võimaliku raskeima tagajärjega suurõnnetuse tekitatud kahju hüvitamiseks.
(2) Käitlemiseks lubatud ohtlike kemikaalide piirkogused suurõnnetuse ohuga ettevõttes kuuluvad uuesti läbivaatamisele järgmistel asjaoludel:
1) käesoleva paragrahvi lõike 1 punktide 1, 4, 5 ja 7 osas on toimunud olulised muudatused;
2) ettevõttes hakatakse kasutama seni arvesse võtmata ohtlikku kemikaali või uut käitlemisviisi;
3) ettevõttes kavandatakse ohtliku kemikaali käitlemist üle määratud piirkoguse.
(3) Vabariigi Valitsus võib keelustada või piirata suurõnnetuse ohuga või ohtliku ettevõtte tegevust järgmistel asjaoludel:
1) ettevõtte tegevus tekitab ettenähtava suurõnnetuse ohu;
2) järelevalvevolitusi omavad valitsusasutused on esitanud põhjendatud taotluse;
3) valla- või linnavolikogu , kelle haldusterritooriumil ohtlik ettevõte asub, on esitanud Siseministeeriumi kaudu põhjendatud taotluse;
4) ettevõttes on toimunud ohtliku kemikaaliga seotud suurõnnetus;
5) ettevõtja on käesoleva paragrahvi lõike 1 osas esitanud väärandmeid;
6) ettevõtja on esitanud Kemikaalide Teabekeskusele väärandmeid käideldavate kemikaalide omaduste ja hulga kohta;
7) ettevõtja ei ole esitanud siseministri kehtestatud korrale vastavat teabelehte või ohutusaruannet ja hädaolukorra plaani.
(4) Kui suurõnnetuse ärahoidmine nõuab kiiret tegutsemist, on järelevalveasutusel vastavalt oma pädevusele õigus ajutiselt peatada ettevõtte tegevus ning kehtestada keelde ja piiranguid, teavitades sellest viivitamatult Vabariigi Valitsust.
(5) Käesoleva paragrahvi lõikes 4 nimetatud tegevuse peatamine, keelud ja piirangud kehtivad kuni vastavasisulise otsuse langetamiseni Vabariigi Valitsuses.
§ 14. Suurõnnetuse ohuga ettevõtte asukoht
Valla- või linnavolikogu otsustab suurõnnetuse ohuga uue ettevõtte asukoha oma haldusterritooriumil ettevõtja esitatud ohutusaruandest lähtudes.
§ 15. Tingimused kemikaali käitlemiseks
(1) Ettevõtja on kohustatud:
1) kemikaali käitlemisel rakendama vajalikke abinõusid kemikaalidest johtuda võiva kahju vältimiseks, arvestades kemikaali hulka ja ohtlikkust;
2)  pidama käideldavate kemikaalide arvestust;
3) teavitama Kemikaalide Teabekeskust teavitamisele kuuluvast kemikaalist;
4) viivitamatult informeerima päästeasutust ja kohalikku omavalitsust reostusest ja õnnetusest;
5) tagama ohtlikule ettevõttele ja selle tegevusele kehtestatud nõuete ja piirangute täitmise.

KESKKONNAMÕJU HINDAMISE JA KESKKONNAJUHTIMISSÜSTEEMI SEADUS

1. peatükk
ÜLDSÄTTED

§1. Seaduse reguleerimisala
(1) Käesolev seadus sätestab eeldatava keskkonnamõju hindamise õiguslikud alused ja korra, keskkonnajuhtimis- ja keskkonnaauditeerimissüsteemi korralduse ning ökomärgise andmise õiguslikud alused eesmärgiga vältida keskkonna kahjustamist ning kehtestab vastutuse käesoleva seaduse nõuete rikkumise korral.
(2) Käesolevat seadust ei kohaldata:
1) strateegilisele planeerimisdokumendile, mille ainus eesmärk on riigi julgeolek või tsiviilkaitse;
2) rahandus - või eelarvekavale, -programmile ja -strateegiale;
3) strateegilisele planeerimisdokumendile, mille alusel kavandatavat tegevust kaasrahastatakse Euroopa Liidu struktuurifondidest või Euroopa Põllumajanduse Arendus- ja Tagatisfondist aastatel 2004–2006.
§2. Keskkonnamõju hindamise ja keskkonnamõju strateegilise hindamise eesmärk
(1) Keskkonnamõju hindamise eesmärk on:
1) teha kavandatava tegevuse keskkonnamõju hindamise tulemuste alusel ettepanek kavandatavaks tegevuseks sobivaima lahendusvariandi valikuks , millega on võimalik vältida või minimeerida keskkonnaseisundi kahjustumist ning edendada säästvat arengut;
2) anda tegevusloa andjale teavet kavandatava tegevuse ja selle reaalsete alternatiivsete võimalustega kaasneva keskkonnamõju kohta ning negatiivse keskkonnamõju vältimise või minimeerimise võimaluste kohta;
3) võimaldada keskkonnamõju hindamise tulemusi arvestada tegevusloa andmise menetluses.
(2) Keskkonnamõju strateegilise hindamise eesmärk on:
1) arvestada keskkonnakaalutlusi strateegiliste planeerimisdokumentide koostamisel ning kehtestamisel;
2) tagada kõrgetasemeline keskkonnakaitse ;
3) edendada säästvat arengut.

2. peatükk
KESKKONNAMÕJU HINDAMINE

1. jagu
Kavandatava tegevuse keskkonnamõju hindamine

§3. Keskkonnamõju hindamise kohustuslikkus
Keskkonnamõju hinnatakse, kui:
1) taotletakse tegevusluba või selle muutmist ning tegevusloa taotlemise või muutmise põhjuseks olev kavandatav tegevus toob eeldatavalt kaasa olulise keskkonnamõju;
2) kavandatakse tegevust, mis võib üksi või koostoimes teiste tegevustega eeldatavalt oluliselt mõjutada Natura 2000 võrgustiku ala.
§4. Keskkonnamõju
Keskkonnamõju käesoleva seaduse tähenduses on tegevusega eeldatavalt kaasnev vahetu või kaudne mõju inimese tervisele ja heaolule, keskkonnale, kultuuripärandile või varale.
§5. Oluline keskkonnamõju
Keskkonnamõju on oluline, kui see võib eeldatavalt ületada tegevuskoha keskkonnataluvust, põhjustada keskkonnas pöördumatuid muutusi või seada ohtu inimese tervise ja heaolu, kultuuripärandi või vara.
§6. Olulise keskkonnamõjuga tegevus
(1) Olulise keskkonnamõjuga tegevus on:
1) nafta töötlemine, välja arvatud naftast ainult määrdeainete tootmine;
2) kivisöe või põlevkivi gaasistamine või vedeldamine, kui päevas kasutatakse toorainet 500 tonni või rohkem;
3) soojuselektrijaama või muu põletusseadme ehitamine, kui selle nominaalne soojusvõimsus on 300 megavatti või rohkem;
4) tuumaelektrijaama või muu tuumaseadme ehitamine, sulgemine või dekomisjoneerimine, välja arvatud uurimisseade lõhustuva või tuumasünteesmaterjali tootmiseks või töötlemiseks, kui selle maksimaalne soojusvõimsus ei ületa ühte kilovatti püsivat soojuskoormust;
5) tuuleelektrijaama püstitamine veekogusse;
6) tuumkütuse tootmine või rikastamine, kiiritatud tuumkütuse töötlemine või kasutatud tuumkütuse või radioaktiivsete jäätmete käitlemine;
7) kasutatud tuumkütuse või radioaktiivsete jäätmete ajutise või lõpphoiustuspaiga ehitamine;
8) malmi või terase esmane sulatamine;
9) metallimaagist, rikastatud maagist või vanametallist värviliste metallide tootmine metallurgilise või keemilise protsessi või elektrolüüsi abil;
10) asbesti tootmine, asbesti või asbesti sisaldavate toodete töötlemine või käitlemine, kui asbesttsemendi valmistoodangu maht ületab 20 000 tonni aastas, hõõrdematerjalide valmistoodangu maht ületab 50 tonni aastas või muude valmis asbesttoodete valmistoodangu maht ületab 200 tonni aastas;
11) aine tootmine tööstuslikus mahus keemilise protsessi abil, kui mitu seadet on järjestatud ja omavahel funktsionaalselt seotud ning toodavad orgaanilisi või anorgaanilisi põhikemikaale, fosfor-, lämmastik- või kaaliumväetisi liht- või liitväetisena, taimekaitsevahendeid või biotsiide, ravimeid keemilise või bioloogilise protsessi käigus või lõhkeaineid;
12) puidust või sama laadi kiudmaterjalist tselluloosi, paberi või papi tootmine, kui valmistoodangu maht on vähemalt 200 tonni päevas;
13) kiirtee , 2100 meetri pikkuse või pikema peamaandumisrajaga lennuvälja, üle kümne kilomeetri pikkuse nelja sõidurajaga tee püstitamine või ühe või kahe sõidurajaga tee ehitamine vähemalt nelja sõidurajaga teeks ;
14) uue raudteeliini ehitamine või uue raudteejaama ehitamine, kui ühe rajaga raudteeliini puhul on vähemalt neli jaamateed ja kahe rajaga raudteeliini puhul vähemalt viis jaamateed, olemasoleva raudteejaama laiendamine, kui laiendamise tulemusel on raudteejaamas ühe rajaga raudteeliini puhul vähemalt neli jaamateed ja kahe rajaga raudteeliini puhul vähemalt viis jaamateed, või olemasoleva raudteejaama jaamateede pikendamine pikkuseni vähemalt 1000 meetrit, kui raudteejaamas on ühe rajaga raudteeliini puhul vähemalt neli jaamateed ja kahe rajaga raudteeliini puhul vähemalt viis jaamateed;
15) siseveekogus sadama või sellise veetee püstitamine, mis on projekteeritud 1350 tonni ületava veeväljasurvega aluste jaoks;
16) sadama või maismaaga ühendatud kai püstitamine, kui see teenindab 1350 tonni ületava veeväljasurvega aluseid;
17) mere süvendamine alates pinnase mahust 10 000 kuupmeetrit , merepõhja tahkete ainete uputamine alates ainete mahust 10 000 kuupmeetrit, muu veekogu süvendamine alates pinnase mahust 500 kuupmeetrit või muusse veekogusse tahkete ainete uputamine alates ainete mahust 500 kuupmeetrit;
18) põhjavee võtmine üle 200 000 kuupmeetri aastas;
19) veejuhtme püstitamine, kui keskmine vooluhulk ületab 100 miljonit kuupmeetrit aastas või kui veehaardes oleva vee keskmine vooluhulk on üle 2000 miljoni kuupmeetri aastas ja veejuhtme kaudu ärajuhitava vee hulk ületab viit protsenti veehaarde aastasest keskmisest vooluhulgast;
20) reoveepuhastusseadme püstitamine, kui selle võimsus on üle 150 000 inimekvivalendi;
21) tundlikule suublale hüdroelektrijaama, tammi , paisu või veehoidla püstitamine või selle rekonstrueerimine;
22) ohtlike jäätmete põletamine, keemiline töötlemine või ladestamine;
23) tavajäätmete põletamine või keemiline töötlemine üle 100 tonni ööpäevas või tavajäätmete prügila püstitamine, kui selle üldmaht on üle 25 000 tonni;
24) vähemalt 1,5 hektari suuruse alaga prügila sulgemine;
25) maagaasi kõrgsurvetrassi, nafta- või keemiatoodete või muude vedelainete transportimiseks üle 40 kilomeetri pikkuse ja 800 millimeetrise läbimõõduga torustiku püstitamine;
26) merepõhjast või maismaalt ööpäevas üle 500 tonni nafta või üle 500 000 kuupmeetri maagaasi ammutamine;
27) niisuguse linnu-, sea- või veisefarmi püstitamine, kus saab kasvatada rohkem kui 85 000 broilerit või 60 000 kana , 3000 nuumsiga arvestuskaaluga igaüks üle 30 kilogrammi, 900 emist, 450 lüpsilehma, 600 lihaveist või 900 kuni 24 kuu vanust noorveist;
28) pealmaakaevandamine suuremal kui 25 hektari suurusel alal või turba kaevandamine suuremal kui 150 hektari suurusel alal või allmaakaevandamine;
29) pealmaakaevandamise lõpetamine suuremal kui 25 hektari suurusel alal või turba kaevandamise lõpetamine suuremal kui 150 hektari suurusel alal või allmaakaevandamise lõpetamine;
30) kõrgepingeliini püstitamine, kui selle pinge on üle 220 kilovoldi ja pikkus üle 15 kilomeetri;
31) üle 100 hektari suuruse pindalaga metsamaa või märgala muutmine, nagu kuivendamine või raadamine ;
32) naftatoodete terminali püstitamine, kui selle kogumahutavus ületab 100 000 kuupmeetrit;
33) keemiatoodete terminali püstitamine, kui selle kogumahutavus ületab 5000 kuupmeetrit D- või C-kategooria kemikaali, 500 kuupmeetrit B-kategooria kemikaali või 50 kuupmeetrit A-kategooria kemikaali;
34) selline tegevus, mille keskkonnamõju hindamise kohustus on määratud tegevuse aluseks oleva strateegilise planeerimisdokumendiga.
(2) Lisaks käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatule on otsustaja kohustatud analüüsima käesoleva paragrahvi lõikes 3 nimetatud kriteeriumide alusel, kas järgmiste valdkondade tegevusel on oluline keskkonnamõju:
1) põllu-, metsa- ja kalamajandus;
2) maavaravaru kaevandamine või kaevise rikastamine, geoloogiline uuring, üldgeoloogiline uurimistöö või maavaravaru kaevandamise lõpetamine;
3) energeetika;
4) metallide tootmine, töötlemine või ladustamine , kaasa arvatud romusõidukite ladustamine;
5) mineraalsete materjalide töötlemine;
6) keemiatööstus;
7) toiduainetööstus;
8) tselluloosi-, paberi-, puidu- või tekstiilitööstus või nahaparkimine;
9) kummitööstus;
10) infrastruktuuri ehitamine või kasutamine;
11) jäätmemajandus või reovee käitlus;
12) turismimajandus ;
13) pinnatöötlus või -viimistlus orgaaniliste lahustite abil;
14) vineeri või puitkiudplaatide tootmine;
15) grafiidi (tempersüsi) või elektrografiidi tootmine põletamise või grafiidistamise teel;
16) ohtliku kemikaali, kaasa arvatud kütuse ladustamine;
17) loomakorjuste või loomsete jäätmete kõrvaldamine või taaskasutus;
18) vee erikasutus;
19) puhke-, spordi- või virgestusalade rajamine;
20) keraamika- või klaasitööstus;
21) sette ladustamine;
22) muu tegevus, mis võib kaasa tuua olulise keskkonnamõju.
(3) Otsustaja teeb otsuse käesoleva paragrahvi lõikes 2 nimetatud valdkondades kavandatava tegevusega kaasneva keskkonnamõju olulisuse kohta, lähtudes:
1) tegevuse ala ja selle lähiümbruse keskkonnatingimustest ;
2) tegevuse iseloomust, kaasa arvatud selle tehnoloogiline tase, loodusvarade kasutamine, jäätme- ja energiamahukus, ning lähipiirkonna teistest tegevustest;
3) tegevusega kaasnevatest tagajärgedest, nagu vee, pinnase või õhu saastatus, jäätmeteke, müra, vibratsioon , valgus, soojus, kiirgus ja lõhn;
4) tegevusega kaasnevate avariiolukordade esinemise võimalikkusest;
5) käesoleva lõike punktides 1–4 nimetatuga kaasneva mõju suurusest , ruumilisest ulatusest, kestusest, sagedusest ja pöörduvusest, toimest, kumulatiivsusest ja piiriülesest mõjust ning mõju ilmnemise tõenäosusest.
§7. Tegevusluba
Tegevusluba käesoleva seaduse tähenduses on:
1) ehitusluba või ehitise kasutusluba;
2) keskkonnakompleksluba, vee erikasutusluba , välisõhu saasteluba , jäätmeluba, ohtlike jäätmete käitluslitsents või kiirgustegevusluba;
3) maavara kaevandamise luba, geoloogilise uuringu luba või üldgeoloogilise uurimistöö luba;
4) eeldatavalt olulise keskkonnamõjuga kavandatavat tegevust lubav käesolevas paragrahvis nimetamata muu dokument.
§8. Arendaja
(1) Keskkonnamõju hindamist korraldab isik, kes kavandab tegevust ja soovib seda ellu viia.
§9. Otsustaja
Otsustaja on tegevusloa andja.
§10. Keskkonnamõju hindamise järelevalvaja
(1) Keskkonnamõju hindamise järelevalvaja on Keskkonnaministeerium , kui Keskkonnaministeerium on tegevusloa andja või kui tegevusega eeldatavalt kaasnev keskkonnamõju võib ulatuda teise maakonda , piiriveekogule või merele või olla piiriülene.
(2) Keskkonnamõju hindamise järelevalvaja ülesanded on:
1) vajaduse korral kontrollida kavandatava tegevuse keskkonnamõju hindamise algatamise või algatamata jätmise otsuse õiguspärasust;
2) kontrollida keskkonnamõju hindamise programmi vastavust käesoleva seaduse §-s 13 sätestatud nõuetele ning teha otsus keskkonnamõju hindamise programmi heakskiitmise kohta;
3) teavitada avalikkust keskkonnamõju hindamise programmi heakskiitmisest;
4) kontrollida keskkonnamõju hindamise litsentsi olemasolu eksperdil;
5) kontrollida keskkonnamõju hindamise menetluse vastavust õigusaktide nõuetele;
6) hinnata keskkonnamõju hindamise aruande vastavust heakskiidetud keskkonnamõju hindamise programmile ja käesoleva seaduse §-s 20 sätestatud nõuetele, teha otsus aruande heakskiitmise ning keskkonnanõuete määramise kohta;
7) teavitada avalikkust keskkonnamõju hindamise aruande heakskiitmisest ning keskkonnanõuete määramisest;
8) keskkonnamõju hindamise järelhindamine.
§11. Keskkonnamõju hindamise algatamine ja algatamata jätmine
(1) Arendaja esitab otsustajale õigusaktis sätestatud juhul ja korras tegevusloa taotluse.
(2) Kui arendaja taotleb luba, mille taotlemisel peab muu hulgas esitama ehitusprojekti ning kavandatava tegevuse keskkonnamõju on hinnatud nimetatud ehitusprojekti koostamise käigus, jätab otsustaja kavandatava tegevuse keskkonnamõju hindamise algatamata, kui tal on tegevusloa andmiseks piisavalt teavet.
(3) Kui kavandatava tegevusega kaasneb eeldatavalt oluline keskkonnamõju, võib otsustaja jätta kavandatava tegevuse keskkonnamõju hindamise algatamata selles osas, mille keskkonnamõju on juba hinnatud tegevuse aluseks oleva strateegilise planeerimisdokumendi elluviimisega kaasneva keskkonnamõju strateegilise hindamise või kavandatavaks tegevuseks vajaliku teise tegevusloa menetlemise käigus, kui otsustajal on tegevusloa andmiseks piisavalt teavet ning kavandatava tegevuse keskkonnamõju aruande heakskiitmisest ei ole möödunud rohkem kui neli aastat.
(4) Kavandatava tegevuse keskkonnamõju hindamise algatamise või algatamata jätmise otsuses peavad olema:
1) otsustaja nimi ja kontaktandmed ;
2) kavandatava tegevuse nimetus ja eesmärk;
3) kavandatava tegevuse keskkonnamõju hindamise algatamise või algatamata jätmise põhjendus;
4) piiriülese keskkonnamõju hindamise algatamise korral teave piiriülese keskkonnamõju hindamise algatamise kohta;
5) teave kavandatava tegevuse keskkonnamõju hindamise menetluste liitmise kohta;
6) teave vajalike keskkonnauuringute kohta.
§12. Keskkonnamõju hindamise algatamisest ja algatamata jätmisest teatamine
(1) Otsustaja teatab kavandatava tegevuse keskkonnamõju hindamise:
1) algatamisest liht- või tähtkirjaga menetlusosalistele ja arendaja kulul ametlikus väljaandes Ametlikud Teadaanded 14 päeva jooksul keskkonnamõju hindamise algatamise otsuse tegemisest arvates;
2) algatamata jätmisest arendaja kulul koos tegevusloa andmise või sellest keeldumise avalikustamisega;
3) algatamata jätmisest liht- või tähtkirjaga menetlusosalistele ja arendaja kulul ametlikus väljaandes Ametlikud Teadaanded 14 päeva jooksul keskkonnamõju hindamise algatamata jätmise otsuse tegemisest arvates, kui tegevusloa andmisest või selle andmisest keeldumisest avalikult ei teatata.
(2) Kavandatava tegevuse keskkonnamõju hindamise algatamise või algatamata jätmise teade peab sisaldama vähemalt:
1) otsustaja nime ning otsustaja kontaktisiku nime ja tema kontaktandmeid;
2) kavandatava tegevuse lühikirjeldust ja eesmärke;
3) teavet kavandatava tegevuse keskkonnamõju hindamise algatamise või algatamata jätmise kohta;
4) teavet käesoleva seaduse § 11 lõike 8 punktide 4–6 alusel;
5) kavandatava tegevuse keskkonnamõju hindamise algatamise või algatamata jätmise otsusega tutvumise aega ja kohta.
§13. Keskkonnamõju hindamise programm
Pärast kavandatava tegevuse keskkonnamõju hindamise algatamise otsuse tegemist koostab ekspert või eksperdirühm eksperdi juhtimisel koos arendajaga keskkonnamõju hindamise programmi, milles esitatakse:
1) kavandatava tegevuse eesmärk;
2) kavandatava tegevuse ja selle reaalsete alternatiivsete võimaluste lühikirjeldus;
3) teave kavandatava tegevuse ja selle reaalsete alternatiivsete võimaluste keskkonnamõju hindamise sisu kohta, sealhulgas teave kavandatava tegevuse ja selle reaalsete alternatiivsete võimaluste eeldatavate mõjuallikate, mõjuala suuruse ning mõjutatavate keskkonnaelementide kohta;
4) keskkonnamõju hindamisel kasutatava hindamismetoodika kirjeldus;
5) kavandatava tegevuse ja selle reaalsete alternatiivsete võimaluste keskkonnamõju hindamise ning selle tulemuste avalikustamise ajakava;
6) andmed arendaja kohta ning eksperdi nimi või eksperdirühma koosseis.
§14. Ekspert
(1) Keskkonnamõju hindab või hindamist juhib füüsiline isik, kellel on keskkonnamõju hindamise litsents , või juriidiline isik asjakohase litsentsiga töötaja kaudu (edaspidi ekspert).
(2) Eksperdil on õigus keskkonnamõju hindamiseks moodustada eksperdirühm, mille koosseisu võivad kuuluda asjakohase litsentsita pädevad isikud.
(3) Ekspert peab keskkonnamõju hindamisse kaasama eriala spetsialiste, kui tema kvalifikatsioon ei ole keskkonnamõju hindamiseks piisav.
§15. Keskkonnamõju hindamise litsents
(1) Keskkonnaminister annab keskkonnamõju hindamise litsentsi (edaspidi litsents) füüsilisele isikule, kes:
1) on omandanud riiklikult tunnustatud kõrghariduse või sellele vastava välisriigi kvalifikatsiooni keskkonnakaitse, bioteaduste, füüsikaliste loodusteaduste , põllumajanduse, metsanduse, kalanduse, tervise, tehnikaalade või ehituse õppesuuna õppekava järgi;
2) omab vähemalt kaheaastast töökogemust loodusteaduste või keskkonnakaitsega seotud tegevusalal;
3) on läbinud keskkonnamõju hindamise alase koolituse vähemalt 40 tunni mahus ja sooritanud positiivse tulemusega vastava eksami;
4) vähemalt neljal korral on osalenud eksperdirühma töös;
5) on tasunud riigilõivu.
(2) Litsentsi saamiseks esitab litsentsi taotleja keskkonnaministrile:
1) litsentsi taotluse;
2) haridust tõendavad dokumendid ;
3) eelnevat töökogemust tõendavad dokumendid ;
4) kinnituse keskkonnamõju hindamise alase koolituse läbimise ja eksami sooritamise ning eksperdirühma töös osalemise kohta.
(3) Litsentsi taotluses peavad olema:
1) taotleja ees- ja perekonnanimi , isikukood, alalise elukoha aadress ja kontaktandmed;
2) töökoht ja töökoha aadress ning kontaktandmed;
3) andmed käesoleva paragrahvi lõike 1 punktides 1–4 nimetatud kvalifikatsiooni kohta;
4) tegevus- ja mõjuvaldkonnad, mille keskkonnamõju soovib taotleja hinnata;
5) taotleja allkiri selle kohta, et taotluses esitatud andmed on tõesed;
6) kuupäev.
(4) Keskkonnaminister annab taotlejale litsentsi viieks aastaks, määrates taotluses olevate andmete ning taotleja kvalifikatsiooni alusel tegevus- ja mõjuvaldkonnad, mille keskkonnamõju litsentsi omanikul on õigus hinnata. Litsentsi kehtivusaeg algab litsentsi andmise kuupäeval.
(5) Litsentsile kantakse:
1) dokumendi nimetus – «Keskkonnamõju hindamise litsents»;
2) litsentsi registreerimisnumber, andmise kuupäev ja kehtivusaeg;
3) litsentsi omaja ees- ja perekonnanimi, isikukood, alalise elukoha aadress ja kontaktandmed;
4) tegevus- ja mõjuvaldkonnad, mille keskkonnamõju on litsentsi omanikul õigus hinnata;
5) litsentsi andja nimi ja allkiri;
6) Keskkonnaministeeriumi väikese riigivapi kujutisega pitsati jäljend.
(6) Litsentsi kehtivuse pikendamiseks esitab isik kirjaliku taotluse vabas vormis. Litsentsi kehtivust pikendatakse, kui taotleja on kogu litsentsi kehtivusaja jooksul vähemalt neljal korral eksperdina osalenud keskkonnamõju hindamises.
(7) Keskkonnaminister võib peatada litsentsi kehtivuse üheks aastaks või tunnistada litsentsi kehtetuks, sellest litsentsi omajat eelnevalt kirjalikult teavitades, kui:
1) taotleja on esitanud andmeid, mis ei vasta tegelikkusele;
2) litsentsi omaja ei täida keskkonnamõju hindamise nõudeid;
3) litsentsi omaja on esitanud keskkonnamõju hindamise aruandes valeandmeid;
4) litsentsi omaja on andnud keskkonnamõju hindamise aruandes vale hinnangu.
(8) Litsentsi kehtivuse peatamise korral peab isik läbima keskkonnamõju hindamise täienduskoolituse vähemalt 40 tunni mahus ning sooritama vastava eksami. Isik võib litsentsi alusel tegevust jätkata, kui keskkonnaminister on oma otsuse litsentsi kehtivuse peatamise kohta tühistanud. Keskkonnaminister tühistab oma otsuse litsentsi kehtivuse peatamise kohta, kui isik on läbinud keskkonnamõju hindamise täienduskoolituse ja sooritanud vastava eksami ning esitanud seda tõendava dokumendi.
(9) Litsentsi kehtetuks tunnistamise korral määrab keskkonnaminister tähtaja litsentsiga lubatud tegevuse lõpetamiseks.

TÖÖTERVISHOIU JA TÖÖOHUTUSE SEADUS

1. peatükk
ÜLDSÄTTED

§ 1. Seaduse reguleerimisala
(1) Käesolev seadus sätestab töölepingu alusel töötavate isikute ja avalike teenistujate (edaspidi töötaja) tööle esitatavad töötervishoiu ja tööohutuse nõuded, tööandja ja töötaja õigused ja kohustused tervisele ohutu töökeskkonna loomisel ja tagamisel, töötervishoiu ja tööohutuse korralduse ettevõtte ja riigi tasandil, vaidemenetluse korra ning vastutuse töötervishoiu ja tööohutuse nõuete rikkumise eest.
(2) Käesolevat seadust kohaldatakse ka:
1) kinnipeetava tööle vanglas vangistusseaduses sätestatud erisustega;
2) õpilase ja üliõpilase tööle õppepraktikal;
3) juriidilise isiku juhatuse või seda asendava juhtorgani liikme tööle;
4) füüsilisest isikust ettevõtja tööle käesoleva seaduse § 12 lõigetes 7 ja 8 sätestatud ulatuses.
[RT I 2007, 3, 11 – jõust. 1.07.2007]
§ 2. Töötervishoid ja tööohutus
(1) Käesolevas seaduses mõistetakse töötervishoiuna töötaja tervisekahjustuse vältimiseks töökorraldus- ja meditsiiniabinõude rakendamist, töö kohandamist töötaja võimetele ning töötaja füüsilise, vaimse ja sotsiaalse heaolu edendamist.
(2) Käesolevas seaduses mõistetakse tööohutusena töökorraldusabinõude ja tehnikavahendite süsteemi sellise töökeskkonna seisundi saavutamiseks, mis võimaldab töötajal teha tööd oma tervist ohtu seadmata.

2. peatükk
TÖÖKESKKOND

§ 3. Üldnõuded
(1) Töökeskkond on ümbrus, milles inimene töötab.
(2) Töökeskkonnas toimivad füüsikalised, keemilised, bioloogilised, füsioloogilised ja psühholoogilised tegurid ei või ohustada töötaja ega muu töökeskkonnas viibiva isiku elu ega tervist.
(3) Piirnorm on ohuteguri parameetri ajaühikus mõõdetud keskmine väärtus, mis 8-tunnise tööpäeva (40-tunnise töönädala) jooksul töötajale mõjudes ei põhjusta tervisekahjustust.
(5) Kui õnnetuse või haigestumise ohtu ei ole võimalik vältida või kui töökeskkonna ohuteguri parameetrit ei ole võimalik viia vastavusse kehtestatud piirnormiga tehnilisi ühiskaitsevahendeid või töökorralduslikke abinõusid kasutades, annab tööandja töötajale isikukaitsevahendid .
§ 4. Töökoht
(1) Käesolevas seaduses mõistetakse töökohana füüsilisest isikust ettevõtja või äriühingu ettevõtte, riigi või kohaliku omavalitsuse asutuse, mittetulundusühingu või sihtasutuse (edaspidi ettevõte) territooriumil või tööruumis paiknevat töötamiskohta ja selle ümbrust või muid töötamiskohti, kuhu töötajal on töötamise ajal juurdepääs või kus ta töötab tööandja loal või korraldusel.
(2) Tööandja kujundab ja sisustab töökoha nii, et on võimalik vältida tööõnnetusi ja tervisekahjustusi ning säilitada töötaja töövõime ja heaolu.
(3) Kui tööprotsessiga kaasneb ohtliku suitsu, tolmu, gaasi, auru või vedeliku eraldumine koguses, mis võib töötaja tervist kahjustada, tuleb vältida heitme levikut töökeskkonda, tagada selle eemaldamine tekkekohast ja muutmine kahjutuks.
(4) Terviseriski vältimiseks või vähendamiseks peavad töökohas olema kaitse-, pääste- ja esmaabivahendid, ohutusmärgid ning muud ohutusvahendid. Esmaabi korralduse ettevõttes ja ohumärguannete kasutamise nõuded kehtestab sotsiaalminister oma määrusega.
(41) Töökoht ja töövahendid peavad olema tehniliselt heas seisukorras ja korrapäraselt hooldatud. Ohtude vältimiseks ettenähtud kaitsevahendid ja ohutusseadised peavad olema korrapäraselt hooldatud ja kontrollitud. Kõik leitud puudused, mis võivad mõjutada töötajate ohutust ja tervist, tuleb kõrvaldada võimalikult kiiresti.
(42) Kui töökohas on ohualad, kus töö laadi tõttu esineb õnnetuse või tervisekahjustuse oht, tuleb need alad märgistada ning rakendada abinõusid, et sinna ei pääseks erijuhendamiseta või eriväljaõppeta töötajad ega teised isikud. Kui ohualasse sisenemine on siiski vajalik, võib seda teha ainult erijuhendamise või eriväljaõppe saanud töötaja juuresolekul. Ohualal töötajate kaitseks tuleb rakendada asjakohaseid abinõusid.
(43) Töökoha territoorium , trepikojad, liikumisteed ning töö- ja olmeruumid peavad olema piisavalt valgustatud. Valgustite paiknemine ei tohi töötajat ohustada. Valgustus peab tagama ohumärguannete ja hädaseiskamislülitite hea nähtavuse.
(44) Välitöö tuleb korraldada nii, et seal paiknevad töökohad, liikumisteed ja muud tööga seotud piirkonnad ning töövahendid, mida töötajad töö käigus kasutavad, ei ohustaks inimesi ega takistaks sõidukite liiklust .
§ 5. Töövahend
(1) Töövahend on masin, seade, paigaldis, transpordivahend , tööriist või muu tööks kasutatav vahend. Töövahendi kasutamine – sellega töötamine, selle käivitamine, seiskamine, transport, teisaldamine, paigaldamine, parandamine, seadistamine, hooldus ja puhastamine – ei tohi ohustada töövahendi kasutaja ega teiste isikute tervist ning töö- ja elukeskkonda.
(2) Tööandja tagab, et töövahend sobib tööülesande täitmiseks, vastab kasutaja kehamõõtmetele ning füüsilistele ja vaimsetele võimetele.
(3) Tööandja tagab, et töötaja kasutusse antav töövahend on projekteeritud ja valmistatud nii, et:
1) on tõkestatud pääs selle ohualale;
2) juhtimisseadis vastab ergonoomianõuetele;
3) kõrge või madala temperatuuriga pinnad on isoleeritud või piirestatud;
4) see vastab elektri-, tule- ning plahvatusohutusnõuetele;
5) on välditud juhukäivitus ning et vajaduse korral on võimalik töövahend või selle osa kohe seisata, energiavarustus katkestada ja ohtlik leke tõkestada;
6) müra, vibratsiooni, kiirguse ja muude ohutegurite tase on võimalikult madal ega ületa piirnorme.
§ 6. Füüsikalised ohutegurid
(1) Füüsikalised ohutegurid on:
1) müra, vibratsioon, ioniseeriv kiirgus, mitteioniseeriv kiirgus (ultraviolettkiirgus, laserkiirgus, infrapunane kiirgus) ja elektromagnetväli;
2) õhu liikumise kiirus, õhutemperatuur ja -niiskus, kõrge või madal õhurõhk;
3) masinate ja seadmete liikuvad või teravad osad, valgustuse puudused, kukkumis- ja elektrilöögioht ning muud samalaadsed tegurid.
(2) Tööandja peab rakendama abinõusid, et füüsikalistest ohuteguritest tulenevat terviseriski vältida või viia see võimalikult madalale tasemele .
(3) Tööandja tagab, et radioaktiivset ainet kasutades või seda ainet sisaldava töövahendiga töötades järgitaks kiirgusseaduses sätestatud ohutusnõudeid ning et aine või töövahend ei satuks kõrvalise isiku kätte.
(4) Töökoha sisekliima – õhutemperatuur ja -niiskus ning õhu liikumise kiirus – peab olema tööülesande täitmiseks sobiv, tagada tuleb töökohtade varustatus värske õhuga. Sobiva sisekliima määramisel tuleb arvestada töötajate arvu ruumis, töötajate vaimset ja füüsilist koormust, tööruumi suurust, kasutatavate töövahendite spetsiifikat ning tehnoloogilise protsessi laadi.
(5) Töökeskkonna müra ja vibratsioon peavad olema sellise tasemega, et nende kahjulik toime töötajale oleks välditud või viidud võimalikult madalale tasemele ka pikaajalise töötamise vältel. Kontsentreerumist, mõtlemist, otsustamist ja suhtlemist vajava töö puhul ei tohi müra segada tööülesande täitmist. Müra ei tohi segada helisignaalide arusaadavust.
§ 7. Keemilised ohutegurid
(1) Keemilised ohutegurid on ettevõttes käideldavad kemikaaliseaduse § 5 lõikes 1 määratletud ohtlikud kemikaalid ja neid sisaldavad materjalid.
(2) Ohtlike kemikaalide ja neid sisaldavate materjalide käitlemist reguleerivad kemikaaliseadus ja käesolev seadus.
(3) Ohtlike kemikaalide ja neid sisaldavate materjalide kasutamise nõuded kehtestab Vabariigi Valitsus.
§ 8. Bioloogilised ohutegurid
(1) Bioloogilised ohutegurid on mikroorganismid ( bakterid , viirused, seened jm), sealhulgas geneetiliselt muundatud mikroorganismid, rakukultuurid ja inimese endoparasiidid ning muud bioloogiliselt aktiivsed ained, mis võivad põhjustada nakkushaigust, allergiat või mürgistust.
(2) Kaitseks töökohas toimivate bioloogiliste ohutegurite eest peab tööandja võtma tarvitusele abinõud, arvestades ohuteguri nakatamisvõimet.
(3) Bioloogilistest ohuteguritest mõjutatud töökeskkonna töötervishoiu ja tööohutuse nõuded kehtestab Vabariigi Valitsus.
§ 9. Füsioloogilised ja psühholoogilised ohutegurid
(1) Füsioloogilised ohutegurid on füüsilise töö raskus, sama tüüpi liigutuste kordumine ning üleväsimust põhjustavad sundasendid ja -liigutused töös ning muud samalaadsed tegurid, mis võivad aja jooksul viia tervisekahjustuseni.
(2) Psühholoogilised ohutegurid on monotoonne või töötaja võimetele mittevastav töö, halb töökorraldus ja pikaajaline töötamine üksinda ning muud samalaadsed tegurid, mis võivad aja jooksul põhjustada muutusi töötaja psüühilises seisundis.
(3) Töötaja füüsilise ja vaimse ülekoormuse vältimiseks peab tööandja kohandama töö töötajale võimalikult sobivaks . Töökoha kujundamisel ja töö korraldamisel peab arvestama töötaja kehalisi, vaimseid, soolisi ja ealisi iseärasusi, tema töövõime muutumist tööpäeva või vahetuse jooksul ning võimalikku pikaajalist üksinda töötamist.
(31) Suure füüsilise või vaimse töökoormuse, pikaajalises sundasendis töötamise või monotoonse töö puhul peab tööandja võimaldama tööpäeva või töövahetuse jooksul töötajale tööaja hulka arvatavad vaheajad .
§ 10. Rasedad ja rinnaga toitvad töötajad
(1) Rasedatele ja rinnaga toitvatele naistele peab tööandja looma sobivad töö- ja olmetingimused.
(2) Tööandja järgib rasedate ja rinnaga toitvate naiste töölerakendamisel nende ohutuse tagamiseks õigusaktidega sätestatud piiranguid.
(3) Töötervishoiu ja tööohutuse nõuded rasedate ja rinnaga toitvate naiste tööks kehtestab Vabariigi Valitsus määrusega.
(4) Tööandja on kohustatud andma rasedale arsti otsuses näidatud ajal vaba aega sünnituseelseks läbivaatuseks, mis arvatakse tööaja hulka.
(5) Last rinnaga toitval emal on õigus saada lisavaheaegu rinnaga toitmiseks kuni lapse poolteiseaastaseks saamiseni. Lisavaheaeg antakse iga kolme tunni järel kestusega iga kord mitte alla 30 minuti. Kahe või enama kuni poolteiseaastase lapse toitmiseks antava vaheaja kestus peab olema vähemalt üks tund.
§ 101. Alaealised ja puudega töötajad
(1) Alaealistele ja puudega töötajatele peab tööandja looma sobivad töö- ja olmetingimused.
(2) Tööandja järgib alaealiste töölerakendamisel nende ohutuse tagamiseks õigusaktidega sätestatud piiranguid.
(3) Tööandja on kohustatud töö- ja teenistussuhteid reguleerivates seadustes sätestatud korras andma tema ettevõttes tööõnnetuse või kutsehaiguse tagajärjel töövõime osaliselt kaotanud töötajale võimaluse jätkata sobival tööl ettevõttes.
(4) Puudega töötaja töö, töövahendid ja töökoht tuleb kohandada tema kehalistele ja vaimsetele võimetele. Kohandamine seisneb tööandja ehitise, tööruumi, töökoha või töövahendi puudega isikule ligipääsetavaks ja kasutatavaks muutmises. See nõue kehtib ka üldkasutatavate liikumisteede ja olmeruumide kohta, mida puudega töötajad kasutavad.
§ 11. Tööolme
(1) Olmeruumid on riietus-, pesemis -, tualett- ja puhkeruumid, soojakud välitöödel, einestamisruumid ning muud elukondlikud ruumid.
(2) Töötajate olmeruumid peavad olema ehitatud ja sisustatud, arvestades töötingimusi ning töötajate arvu ja soolist koosseisu.
(3) Tööriietust kandvatele töötajatele on vaja ette näha riietusruumid ning töötajatele, kes töötavad välitöödel, ka soojak ja riiete kuivatusruum.
(4) Töö laadist olenevalt peab töötajatel olema võimalus kasutada puhkeruumi , kui see on vajalik töötajate tervise ja ohutuse tagamiseks. Puhkeruum peab olema küllaldase suurusega ning sisustatud laudade ja seljatoega istmetega. Puhkeruumis ei tohi suitsetada.
(5) Töö laadist olenevalt peab töötajal olema võimalik kasutada pesemisruumi, mis on varustatud valamute või duššidega ning sooja ja külma veega.
(6) Tööandja tagab, et olmeruume hoitakse puhtana ja neid koristatakse vähemalt üks kord päevas.
(7) Olmeruumid peavad olema ventileeritavad ja nende temperatuur peab vastama kasutusotstarbele.
(8) Töötajatele peab olema tagatud nõuetele vastav kvaliteetne joogivesi koos ühekordsete või pestavate jooginõudega.

3. peatükk
TÖÖANDJA JA TÖÖTAJA KOHUSTUSED JA ÕIGUSED

§ 12. Üldsätted
(1) Tööandja tagab töötervishoiu ja tööohutuse nõuete täitmise igas tööga seotud olukorras.
(2) Tööandja ei tohi lubada tööle asuda töötajal, kellel puuduvad vajalikud erialateadmised ja oskused ning töötervishoiu- ja tööohutusalased teadmised.
(3) Kui töökohal töötavad samal ajal vähemalt kahe tööandja töötajad ja üks tööandja korraldab töid, vastutab see tööandja töötervishoiu- ja tööohutusalase ühistegevuse eest.
(31) Kui töökohal töötavad samal ajal vähemalt kahe tööandja töötajad ja puudub tööandja, kes korraldab töid, sõlmivad tööandjad kirjaliku kokkuleppe töötervishoiu- ja tööohutusalase ühistegevuse ning tööandjate vastutuse kohta. Kui kokkulepet ei ole sõlmitud, vastutavad tööandjad kahju tekkimise korral solidaarselt.
(4) Käesoleva paragrahvi lõikes 3 nimetatud ühistegevus tähendab, et selles osalevad tööandjad kooskõlastavad oma tegevuse ohtlike olukordade vältimiseks ning teavitavad üksteist ja oma töötajaid või töökeskkonnavolinikke ohtudest, mis ühisel töökohal töötamisega võivad kaasneda, ning tagavad, et nende tegevus ei ohusta teisi töötajaid.
(5) Tööandja ja töötajad on kohustatud ohutu töökeskkonna nimel tegema koostööd. Selleks konsulteerib tööandja eelnevalt töötajate, töökeskkonnavoliniku või töötajate usaldusisikuga kõigis töökeskkonnaga seotud küsimustes, mis puudutavad töökeskkonna parandamise abinõude kavandamist, esmaabi andmise, päästetööde tegemise ja töötajate evakueerimise eest vastutavate töötajate määramist, töötervishoiu ja tööohutuse alase väljaõppe kavandamist ja korraldamist ning uue tehnoloogia ja töövahendite valikut ja rakendamist. Tööandja arvestab võimaluse korral tehtud ettepanekuid ning kaasab töötajad kavandatu elluviimisesse.
(6) Tööandja teavitab oma ettevõtte tegevusega seotud ohtudest ja nendest hoidumise abinõudest teist tööandjat, kelle töötajad täidavad tööülesandeid tema ettevõttes ning kes omakorda peab teavitama oma töötajaid enne tööülesannete täitmisele asumist sellel töökohal esinevatest ohtudest ja juhendama, kuidas neist hoiduda. Samuti tuleb teatavaks teha päästetööde ja esmaabi andmisega seotud abinõud ning nende eest vastutavad töötajad.
(7) Füüsilisest isikust ettevõtja tagab igas tööolukorras temale kuuluvate töövahendite, isikukaitsevahendite ja muude seadmete korrasoleku ja nõuetekohase kasutamise.
(8) Kui füüsilisest isikust ettevõtja töötab töökohal samal ajal koos ühe või mitme tööandja töötajatega, peab ta teavitama töid korraldavat tööandjat või tema puudumisel teisi tööandjaid oma tegevusega seotud ohtudest ja tagama, et tema tegevus ei ohusta teisi töötajaid. Töid korraldav tööandja või tema puudumisel teised tööandjad peavad füüsilisest isikust ettevõtjat teavitama käesoleva paragrahvi lõikes 6 sätestatust.
§ 121. Tööandja ennetustegevus
(1) Tööandja ennetustegevus on meetmete kavandamine ja rakendamine terviseriskide vältimiseks või vähendamiseks ettevõtte töö kõikides etappides ning töötaja kehalise, vaimse ja sotsiaalse heaolu edendamiseks.
(2) Tööandja rakendab käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud meetmeid järgmiste üldiste ennetuspõhimõtete alusel:
1) riskide tekkimise vältimine;
2) vältimatute riskide hindamine;
3) riskide kõrvaldamine nende tekkekohas või kui see ei ole võimalik, nende vähendamine vastuvõetava tasemeni;
4) ohtliku teguri asendamine ohutu või vähem ohtlikuga;
5) töö, töökoha ja töökorralduse kohandamine töötajale võimalikult sobivaks;
6) töövahendite ja -meetodite kohandamine tehnika arengule;
7) ühiskaitsemeetmete ja -vahendite eelistamine isikukaitsevahendite kasutamisele;
8) ühtse ja üldise ennetuspoliitika väljatöötamine, mis hõlmab tehnoloogiat, töökorraldust, töötingimusi, sotsiaalsuhteid ja töökeskkonnaga seotud tegurite mõju.
(3) Töötervishoidu, tööohutust ja -hügieeni käsitlevate meetmete kavandamine ja rakendamine ei tohi tuua töötajatele kaasa rahalisi kulutusi.
§ 122.  Tööandja makstav haigushüvitis
(1) Tööandja maksab töötajale hüvitist haigestumise või vigastuse neljanda kuni kaheksanda kalendripäeva eest 70% töölepingu seaduse § 29 lõikes 8 sätestatud korras arvutatud töötaja keskmisest töötasust (edaspidi haigushüvitis).
(2) Tööandja ei maksa haigushüvitist:
1) töötaja haigestumise või vigastuse korral, mille eest Haigekassa maksab kindlustatud isikule haigushüvitist ravikindlustuse seaduse § 54 lõike 1 punktide 6 ja 7 ning § 56 lõigete 12 ja 13 alusel;
2) ravikindlustuse seaduse §-s 60 sätestatud juhtudel.
(3) Tööandja maksab haigushüvitist haiguslehel märgitud töö- või teenistuskohustuste täitmisest vabastuse neljandast kalendripäevast alates.
(4) Tööandja maksab haigushüvitist, kui töötaja on tööandjale haiguslehe esitanud hiljemalt 90. kalendripäeval, alates töövõimetuslehel märgitud töö- või teenistuskohustuste täitmisele asumise päevast.
(5) Tööandja maksab haigushüvitise välja palgapäeval, kuid mitte hiljem kui 30 kalendripäeva jooksul alates nõuetekohaselt vormistatud haiguslehe esitamisest tööandjale.
§ 13. Tööandja kohustused ja õigused
(1) Tööandja on kohustatud:
1) viima läbi süstemaatilist töökeskkonna sisekontrolli, mille käigus ta kavandab, korraldab ja jälgib töötervishoiu ja tööohutuse olukorda ettevõttes vastavalt käesolevas seaduses või selle alusel kehtestatud õigusaktides sätestatud nõuetele. Töökeskkonna sisekontroll on ettevõtte tegevuse lahutamatu osa, millesse on kaasatud töötajad ja mille aluseks on töökeskkonna riskianalüüsi tulemused;
2) vaatama igal aastal läbi töökeskkonna sisekontrolli korralduse ja analüüsima selle tulemusi ning vajaduse korral kohandama abinõud muutunud olukorrale;
3) korraldama töökeskkonna riskianalüüsi, mille käigus selgitatakse välja töökeskkonna ohutegurid, mõõdetakse vajaduse korral nende parameetrid ning hinnatakse riske töötaja tervisele ja ohutusele, arvestades tema ealisi ja soolisi iseärasusi, sealhulgas eririske käesoleva seaduse §-des 10 ja 101 nimetatud töötajatele ning töökohtade ja töövahendite kasutamisega ja töökorraldusega seotud riske. Riskianalüüsi tulemused vormistatakse kirjalikult ja neid säilitatakse 55 aastat;
4) töökeskkonna riskianalüüsi alusel koostama kirjaliku tegevuskava, milles nähakse ette ettevõtte kõikidel tegevusaladel ja juhtimistasanditel korraldatavad tegevused töötajate terviseriski vältimiseks või vähendamiseks, nende ajakava, teostajad, ning eraldama selleks vajalikud vahendid;
5) korraldama uue töökeskkonna riskianalüüsi, kui töötingimused on muutunud, töövahendeid või tehnoloogiat on vahetatud või uuendatud, kui on ilmnenud uued andmed ohuteguri mõju kohta inimese tervisele, kui õnnetuse või ohtliku olukorra tõttu on riskitase esialgse tasemega võrreldes muutunud või kui töötervishoiuarst on tervisekontrolli käigus tuvastanud töötaja tööga seotud haigestumise;
51) tagama, et ohualal töötab ainult asjakohase erijuhendamise või eriväljaõppe saanud töötaja või tööd tehakse sellise töötaja järelevalve all;
52) teavitama alaealist ja alla 15-aastase alaealise seaduslikku esindajat alaealise tööga seotud riskidest ning tema ohutuse ja tervise kaitseks rakendatud abinõudest;
6) teavitama töötajaid töökeskkonnavolinike, töökeskkonnanõukogu liikmete ja töötajate usaldusisikute kaudu ohuteguritest, töökeskkonna riskianalüüsi tulemustest ning tervisekahjustuste vältimiseks rakendatavatest abinõudest;
61) rakendama töötaja tervisekahjustuse vältimiseks ja käesoleva seaduse §-des 6-9 loetletud töökeskkonna ohutegurite mõju neutraliseerimiseks töö- ja kollektiivlepingutes sätestatud abinõusid;
62) korraldama töötervishoiuteenuste osutamist ja kandma sellega seotud kulud;
7) korraldama käesolevas või muudes seadustes või nende alusel kehtestatud õigusaktidega sätestatud korras tervisekontrolli töötajatele, kelle tervist võib tööprotsessi käigus mõjutada töökeskkonna ohutegur või töö laad , ning kandma sellega seotud kulud. Töötajate tervisekontrolli korra kehtestab sotsiaalminister;
71) korraldama sotsiaalministri poolt käesoleva lõike punkti 7 alusel kehtestatud korras tervisekontrolli öötöötajatele nii enne öötööle asumist kui ka regulaarsete vaheaegade järel töötamise ajal ja kandma sellega seotud kulud;
8) määrama ettevõttes esmaabi andmiseks töötajad, võttes arvesse ettevõtte suurust ja jagunemist struktuuriüksusteks, ning korraldama neile oma kulul väljaõppe. Ettevõtte mitme territoriaalselt eraldatud struktuuriüksuse või vahetustega töö korral peab igas struktuuriüksuses või vahetuses olema kohal vähemalt üks esmaabiväljaõppe läbinud töötaja;
9) tagama kõigile töötajatele esmaabivahendite kättesaadavuse. Esmaabivahendeid tuleb hoida nõuetekohaselt märgistatud ja kergesti juurdepääsetavas kohas;
10) viima töötaja töö- ja teenistussuhteid reguleerivates seadustes sätestatud korras tema nõudmisel ja arsti otsuse alusel ajutiselt või alaliselt teisele tööle või kergendama ajutiselt tema töötingimusi;
11) oma kulul andma töötajale isikukaitsevahendid, tööriietuse ning puhastus- ja pesemisvahendid, kui töö laad seda nõuab, ning korraldama töötajale isikukaitsevahendi kasutamise väljaõppe;
12) tutvustama töötajale töötervishoiu ja tööohutuse nõudeid ning kontrollima nende täitmist;
13) korraldama töötajale enne tööleasumist või töö vahetamist töökohale ja ametile vastava tööohutus- ja töötervishoiualase juhendamise ja väljaõppe. Juhendamist või väljaõpet tuleb korrata, kui töövahendeid või tehnoloogiat vahetatakse või uuendatakse;
14) koostama ja kinnitama ohutusjuhendi tehtava töö ja kasutatava töövahendi kohta ning andma töötajale juhised keskkonna saastamisest hoidumiseks;
15) kõrvaldama töölt alkoholi-, narkootilises või toksilises joobes või psühhotroopse aine mõju all oleva töötaja;
(2) Tööandjal on õigus kehtestada ettevõttes õigusaktides ettenähtust rangemaid töötervishoiu ja tööohutuse nõudeid.
§ 14. Töötaja kohustused ja õigused
(1) Töötaja on kohustatud:
1) osalema ohutu töökeskkonna loomisel, järgides töötervishoiu ja tööohutuse nõudeid;
2) järgima tööandja kehtestatud töö- ja puhkeaja korraldust;
3) läbima tervisekontrolli vastavalt kehtestatud korrale;
4) kasutama ettenähtud isikukaitsevahendeid nõuetekohaselt ning hoidma neid töökorras;
5) tagama vastavalt väljaõppele ja tööandja antud juhistele, et tema töö ei ohustaks tema enda ega teiste elu ja tervist ega saastaks keskkonda;
6) kohe teatama tööandjale või tema esindajale ja töökeskkonnavolinikule õnnetusjuhtumist või selle tekkimise ohust, tööõnnetusest või tööülesande täitmist takistavast tervisehäirest ning kõikidest kaitsesüsteemide puudustest;
7) täitma tööandja, töökeskkonnaspetsialisti, töötervishoiuarsti, tööinspektori ja töökeskkonnavoliniku töötervishoiu- ja tööohutusalase korralduse;
8) kasutama töövahendeid ja ohtlikke kemikaale nõuetekohaselt;
9) hoiduma omavoliliselt lahti ühendamast, muutmast või eemaldamast töövahenditele või ehitistele paigaldatud ohutusseadiseid ja kasutama neid seadiseid nõuetekohaselt.
(2) Töötajal on keelatud töötada alkoholi-, narkootilises või toksilises joobes või psühhotroopse aine mõju all.
(3) Töötajal on õigus:
1) nõuda tööandjalt töötervishoiu ja tööohutuse nõuetele vastavaid töötingimusi ning ühis- ja isikukaitsevahendeid;
2) saada teavet töökeskkonna ohuteguritest, töökeskkonna riskianalüüsi tulemustest, tervisekahjustuste vältimiseks rakendatavatest abinõudest, tervisekontrolli tulemustest ja tööinspektori ettekirjutusest tööandjale;
3) tõsise ja vältimatu õnnetusohu korral peatada töö ning lahkuda oma töökohalt või ohualalt;
4) keelduda tööst või peatada töö, mille täitmine seab ohtu tema või teiste isikute tervise või ei võimalda täita keskkonnaohutuse nõudeid, teatades sellest viivitamata tööandjale või tema esindajale ja töökeskkonnavolinikule;
5) nõuda tööandjalt arsti otsuse alusel enda üleviimist ajutiselt või alaliselt teisele tööle või oma töötingimuste ajutist kergendamist;
51) nõuda enda üleviimist sobivale päevasele tööle, kui ööajal töötamine on isikule arsti otsuse alusel tervise tõttu vastunäidustatud ning tööandjal on võimalik töötajat vastavale tööle üle viia;
6) saada tööst põhjustatud tervisekahjustuse eest hüvitist võlaõigusseaduses sätestatud ulatuses;
7) pöörduda töökeskkonnavoliniku, töökeskkonnanõukogu liikmete, töötajate usaldusisiku ja tegevuskohajärgse tööinspektori poole, kui tema arvates tööandja poolt rakendatavad abinõud ja antud vahendid ei taga töökeskkonna ohutust.
§ 15. Õnnetusoht ja õnnetusjuhtum
(1) Käesolevas seaduses mõistetakse õnnetusohuna olukorda, mis võib lõppeda õnnetusjuhtumiga töökohal. Õnnetusjuhtum käesoleva seaduse tähenduses on töökohal toimunud tulekahju, plahvatus või muu juhtum, mis võib ohustada töötajate ja teiste isikute elu ja tervist.
(2) Võimaliku õnnetusjuhtumi puhuks on tööandja kohustatud:
1) korraldama sideühenduse hädaabinumbriga 112;
2) ettevõtte suurusest ja tegevuse laadist olenevalt määrama kindlaks tegevuskava inimeste ohualast väljaviimiseks ja päästetööde tegemiseks;
3) määrama inimeste ohualast väljaviimise ja päästetööde tegemise eest vastutavad töötajad, korraldama neile väljaõppe ning teavitama nendest ettevõtte töötajaskonda. Nende töötajate arv, väljaõpe ja nende käsutuses olev varustus peavad vastama ettevõtte suurusele ja ohu eripärale;
4) määrama kindlaks töövahendite seiskamise ja väljalülitamise korra;
5) andma töötajatele juhised töö peatamiseks ja ohualalt lahkumiseks tõsise ja vältimatu õnnetusohu tekkimisel.
(3) Tööandja on kohustatud õnnetusohu tekkimise korral teatama ohust ja rakendatavatest abinõudest võimalikult kiiresti kõigile töötajatele, kes on või võivad sattuda tõsisesse ohtu.
(4) Töötajad peavad tõsise ja ähvardava õnnetusohu korral võtma tarvitusele abinõud vastavalt oma teadmistele ja kättesaadavatele tehnilistele vahenditele võimalike tagajärgede vältimiseks ka sellisel juhul, kui vahetu ülemusega ei ole võimalik kohe ühendust saada.
(5) Tõsise ja vältimatu õnnetusohu korral peab töötajatel olema võimalik lahkuda oma töökohalt või ohualalt kiiresti ja ohutult. Selleks peavad evakuatsioonipääsud ja -teed olema takistuseta ning varustatud piisava turvavalgustusega ja evakuatsioonimärkidega.
(6) Tõsise ja vältimatu õnnetusohu korral oma töökohalt või ohualalt lahkumisest peab töötaja esimesel võimalusel teatama tööandjale. Omavoliliselt lahkunud töötajat ei tohi selle eest karistada ega asetada ebasoodsasse olukorda.
(7) Tööandja ei tohi kutsuda töötajaid tööd jätkama enne, kui õnnetusoht on kõrvaldatud.
(8) Tööandja peab registreerima kõik ettevõttes tekkinud olukorrad, mis oleksid võinud lõppeda õnnetusjuhtumiga, ja nendest töötajaid teavitama ning rakendama abinõusid selliste olukordade kordumise vältimiseks.