Institutsioon: sõna-, muusika-, tantsulavastusi esitav kunstiasutus. Kindel sotsiaalne organisatsioon, mida teatritegijad vajavad, et majanduslikult hakkama saada ja et teater kui kollektiivne kunstiala toimiks kindlate reeglite järgi, mis soodustaksid loomingulist tegevust. Käitumisvorm: niiöelda mäng, vemp, teesklus igapäeveelus. Kunstiala: tegeleb visuaalsete, liikuvate kujundite loomisega 5. Defineerige mõisted mõisted näidend, etendus, lavastus. Näidend on teatris esitamiseks mõeldud dialoogiline tekst. Kõik näidendid kokku moodustavad näitekirjanduse ehk draamakirjanduse ehk dramaatika. Lavastus on kirjaniku, lavastaja, näitlejate, kunstnike jt loodud teos. Lavastuse aluseks on tavaliselt näidend, kuid lavastus ei ole näidendi esitamine teatris, vaid enamasti ikka näidendi tõlgendus, see tähendab iseseisev kunstiteos. Lavastus on füüsilisel kujul olemas vaid selle ettekandmise ehk etenduse ajal
Sotsiaalsed ja kultuurilised normid teatris, mis reguleerivad teatritöötajate ja publiku käitumist. c) kunstiliik d) institutsioon, mille tegevust reguleerib etendusasutuse seadus. Näidend draamavormis kirjanduslik tekst, teatris esitamiseks mõeldud dialoogiline tekst. Lavastus kirjaniku, lavastaja, näitlejate, kunstnike, heliloojate jt koostöös loodud teos, mida esitatakse reaalses teatriruumis. Virtuaalne kunstiteos, mis realiseerub etendustes. Lavastus on invariant, kõigi toimuvate etenduste ühisosa. Etendus lavastuse ühekordne esitamine, variant. Teatri uurimise ajalooline perspektiiv teatrihoonete ajalugu Teatri uurimise esteetiline ja teoreetiline perspektiiv kunstiteose uurimisel keskmes. Uuritakse teatri enda toimemehhanisme ja nende tähendusi, tehakse teoreetilisi üldistusi teatri toimimise kohta, kas on universaale teatri kirjeldamiseks
Teatriteaduse mõisted: Näidend – draamavormis kirjanduslik tekst, mis on mõeldud teatris esitamiseks Lavastus – kirjaniku, lavastajate, näitlejate, heliloojate jt koostööl loodud teos, mida esitatakse reaalses teatriruumis Etendus – lavastuse ühekordne esitamine Näitleja – reaalne inimene, kes kehastab laval tegelast Tegelane – fiktsionaalne olend draamatekstis Roll – tegelane näitleja kehastatuna Tuntud teatriteoreetikud: P.Brooke, K.Stanislavski, B.Brecht / P.Pavis, E.Fischer- Lichte, H-T.Lehmann Teatrikriitika funktsioonid: jäädvustamine, tagasiside teatrile, teatri vahendamine publikule: informeerimine, tähenduste selgitamine, hindamine ja väärtustamine
tajutakse kehaliselt (nt atmosfäär, mõjumine) · Teatriantropoloogia näitlejate tehnika uurimine · Teatrisotsioloogia psühholoogia tasandil uurimine · Publiku- ja retseptsiooniuuringud kuidas publik etenduse vastu võtab 2. Mis eristab teatrit teistest kunstiliikidest? Teatri tegemine on etlemiskunst. Kirjandusteos tehakse liikuvaks, näitlejad toovad teksti kehakeele abil vaatajani. Teater on publikust sõltuv kunst. 3. Kuidas suhestuvad draama ja teater omavahel? Draama on näitekirjandus. Draama tähistab ka sõnateatrit. Tragöödia ja komöödia kõrval tähistab ta zanrit ja põhiliiki lüürika ja eepika kõrval (dramaatika ehk draama). Draama oluliseks tunnuseks on tegevuslikkus. Draama on orienteeritud teatrile. Kirjanik peab näidendit kirjutades kas otseselt või kaudselt silmas teatrit ning selle tehnilisi võimalusi. 4. Millised on teatrikunsti liigid (ja nende alaliigid)?
tajutakse kehaliselt (nt atmosfäär, mõjumine) · Teatriantropoloogia näitlejate tehnika uurimine · Teatrisotsioloogia psühholoogia tasandil uurimine · Publiku- ja retseptsiooniuuringud kuidas publik etenduse vastu võtab 2. Mis eristab teatrit teistest kunstiliikidest? Teatri tegemine on etlemiskunst. Kirjandusteos tehakse liikuvaks, näitlejad toovad teksti kehakeele abil vaatajani. Teater on publikust sõltuv kunst. 3. Kuidas suhestuvad draama ja teater omavahel? Draama on näitekirjandus. Draama tähistab ka sõnateatrit. Tragöödia ja komöödia kõrval tähistab ta zanrit ja põhiliiki lüürika ja eepika kõrval (dramaatika ehk draama). Draama oluliseks tunnuseks on tegevuslikkus. Draama on orienteeritud teatrile. Kirjanik peab näidendit kirjutades kas otseselt või kaudselt silmas teatrit ning selle tehnilisi võimalusi. 4. Millised on teatrikunsti liigid (ja nende alaliigid)?
- komöödia - draama). Dramatiseering eepilise teose ümbertöötlus näidendiks. Dramaturgiline tekst teistele tekstidele tuginev, teatris esitamiseks mõeldud draamateos (nt luulekava). Alustekstide suhtes on see tõlgendus. Kuuldemäng lugemiseks/kuulamiseks raadios esitamiseks mõeldud draamateos. Liberto muusikalise lavateose lühike sisukirjeldus Stsenaarium filmi või saate kirjanduslik alustekst Lavastus kirjaniku, lavastaja, näitlejate, kunstnike jmt loodud teos. Lavastus on füüsilisel kujul olemas vaid selle ette kandmise ajal. Etendus lavastuse 1x esitus. Retsitatiiv lauldes kõnelemine Parateatraalne eksperiment lava ja saali eraldusjoone lõplik kadumine, näitlejate ja vaatajate muutumine mingi ühise tegevuse osalisteks ning teatri kui kunsti ülekasvamine. Genoteksti - mõtteline konstruktsioon, mis väljendab draama ja teatri ühismõõtmelisust, nende seotust mingi ajastu ja kultuuri teatrikoodiga, mis on olemas veel enne konkreetse
TEATRITEADUSE ALUSED, MÕISTED 1. Theatron – Vana-Kreeka keeles vaatemängu koht, vaatamise viis Etenduskunstid – performing arts – laiem valdkond kui teater, hõlmab tantsu, tsirkust, muusikat jne Näidend – draamavormis kirjanduslik tekst, teatris edastamiseks mõeldud Lavastus – koostöös kirjaniku, lavastaja, näitlejate, helilooja jne loodud teos, mida esitatakse teatris Etendus – lavastuse ühekordne esitamine, variant Näitleja – reaalne inimene, kes kehastab tegelast Tegelane – fiktsionaalne olend draamatekstis Roll – tegelane näitlejana kehastatuna, näitleja + tegelane = roll 2. Teatriuurimise perspektiivid (kuidas uuritakse): Ajalooline teatriuurimise perspektiiv – alates Vana-Kreekast, kuidas teater kultuurides välja kasvas, Roomas, Euroopas jne Esteetiline ja teoreetiline teatriuurimise perspektiiv – kunstiküsimused,
Etenduskunst(id)- laiem valdkond kui teater, hõlmab tantsu, tsirkust, muusikat, tegevuskunsti vms Näitekunst- teatri ja näitlemise sünonüüm Näidend- draamavormis kirjanduslik tekst, teatris esitamisex mõeldud dialoogiline tekst Lavastus- kirjaniku, lavastaja, näitlejate, kunstnike jt koostöös loodud teos, mida esitatakse reaalses teatriruumis. Virtuaalne kunstiteos, mis realiseerub etenduses. Etendus- lavastuse ühekordne esitamine Lavastuse põhiinfo- kavalehed, afišid, flaierid jne Teatriantropoloogia tegeleb teatri tekke, piiride ning f-de uurimisega Publiku- ja reseptsiooniuuringud uurivad teatripubliku ja etenduse vastuvõttu Sõnateater e draamateater põhineb kirjalikul tekstil- näidendil. Peamised väljendusvahendid on näitleja kõne ja mäng. Ooper- klassikaline, rangelt reglementeeritud muusikateatri žanr Operett- koomilise sisuga muusikaline teos, kus laulud vahelduvad dialoogide ja
TEATER Etendusest võtavad osa- näitlejad, näitekirjanik, lavastaja, kuntsnikud ja vaataja ühislooming. Etenduse aluseks on näitekirjaniku tekst ja draama. MÕISTED DIALOOG- kahe või enama inimese kõne MONOLOOG- kõne iseendaga REMARK- sulgudes olevad märkusede REPLIIK- dialoogis osaleva tegelase tekst BUTAFOORIA- järgi tehtud esemed (asjad) REKVISIIT- lava peal olevad esemed (asjad) Lavastuse tegevused on- väline- tegelased tulevad, lähevad. - sisemine- tegelased räägivad, mõtlevad, tunnevad. Näidendi aeg on olevikus
suunas teistega lavaruumisja -ajas, mida hakati tähistama sõnaga ,,misanstseen" direktori assistendi ülesandeks oli jälgida, et näitlejad laval üksteist ei varjaks. Ta võis teha märkmeid näitlejate paigutamise kohta fikseeritud misanstseenid, seda tööd nimetati juba stsenaariumi kirjutamiseks. Abitöölisest ehk assistendist saab lavastaja. Teater vajas kedagi, kes oleks suutnud oma autoritahtega asendada kaotatud norme ja reegleid. Nii tekkis teatris uus lavastuse valmimise skeem, mis üldjoontes kehtib tänapäevani. Direktor hiljem direktsioon keskendus nüüd täielikult ettevõtte majanduslikule küljele, jättes üldise kunstilise juhtimise peanäitejuhi hooleks. Sealjuures võis proovide korraldamise ja lavastuse tehnilise külje eest hoolitseda ka assistent ehk lavastusjuht. Vastutus konkreetse tüki eest lasus aga lavastajal, kes tihti oli kutsutud teatrisse väljaspoolt.
sotsiaalse probleemiga, kusjuures vastasseis on lahendamatu, põhjustab kannatusi ning lõppeb harilikult kangelase hukkumisega. Draama (kr `tegevus'), dramaatika põhizanre "kõrge" tragöödia ja "madala" komöödia vahel. Ajalooliselt hilisem, tekkis valgustusajal 18. saj seoses kolmanda seisuse esilekerkimisega Draama kajastab keskklassi argielu ja moraali (D. Diderot, G. E. Lessing) 19. saj lõpust tõusis draama juhtivaks zanriks. Ainestiku , tegelaskonna jm tunnuste järgi on eristatud erinevaid draamazanreid: karakterdraama, ideedraama, konversatsiooninäidend, olustikudraama, ajalooline draama, dokumentaaldraama jne Tegelaste arvu järgi mono-, duodraamat. Inimesekujutus draamas. Dramaatika kui inimesekesksem kirjandusliik. Teatris valitseb näitleja: elav inimene laval, kellele tekst peab andma materjali. Näitleja lavalolemine on seejuures täiesti reaalne, otseselt meeltega tajutav.
Samas ei saa välisatada, et mõni idee on teistest eelistatavam. Lüürika ood, sonett, eleegia, hümn, haiku jne väljendab siseilma elamusi, tundeid ja mõtteid. Iseloomustab subjektiivne ehk isiklik sisemine enesevaatlus jne. ,,Mina" avamine. Eepika eepos, romaan, novell, jutustus, muinasjutt jne keskendub välismaailma kirjeldamisele ja jutustamisele. Eepikat huvitab objektiivne ,,teise" ja ,,nende" jälgimine. Dramaatika tragöödia, draama, komöödia, stsenaarium jne tegevuse vahetu kujutamine, otsene kõne ja dialoog. Seda kannab konflikt subjektiivse ja objektiivse kokkulangemine või vastuollu sattumine, intriig. Rõhk sõnal ,,meie". Seega keskenduvad ilukirjanduse kolm põhiliiki inimese siseilma, välisilma ja nende kahe kokkupuute kujutamisele. Need kolm põhiliiki on tihedalt üksteisega seotus tihti võib ühe zanri tundemärke näha teise omas.
Ta arvas, et lavastaja peab tundma ja valdama näitlejatöö elemente. Ta tõlgendas klassikat kaasaja vaimus. Lavastas erinevates zanrites lavastusi. Tegi lavastusi ka nö leitud ruumides. 6. Voldemar Panso suhtumine kirjandusse. Panso eesti kirjanduse lavastajana, lähemalt kaks lavastust. Panso jaoks oli väga tähtis autori süvamõtte avamine. Ta respekteeris kirjaniku poolt loodud väga. Juba algaja lavastajana oli näha tema nõudlikus lavastuse algmaterjali suhtes. Samuti kujunesid välja tema püsiautorid: Juhan Smuul, A.H. Tammsaare. Panso oli pea kõigi Smuuli näidendite esmalavastaja. Tammsaare ,,Tõe ja õiguse" dramatiseeringuid tegi ta 4 korral. Sageli tegi ta oma lavastuste tarvis ka ise dramatiseeringuid, valdavalt eesti autorite teostest. Neis dram. peitus ka originaalsest lähtuvate kindlate ideeliinide väljatoomine. Oma teksti loomisel olid tal kindlad eetilised põhimõtted.
ilukirjanduslike elementidega. USAs on selle populaarseks vormiks eluloo pikantne pihtimus. Laiemas tähenduses on mitte-väljamõeldis igasugune dokumentaaltekst. Kirjandus seega fluktueerib, olles vaheldumisi kirjavara või sellest sõltumatu, nihkudes kaunite kunstide suunas ja kaugenedes neist taas. Kuid kirjanduse eristamiseks on olemas kriteeriumid. Suurteose ehk kaanon on kujunenud ilusa ja üleva kategooria põhjal. See arusaam on mõjustatud Platoni esteetikast, mille kohaselt kunst peab lähenema absoluutsele ilule. Kui kirjandus neile kategooriale vastab, on ta tõeline. Isegi tänapäeval, kus absoluutsed kategooriad enam ei kehti, kipuvad traditsioonilisemad seda liini järgima. Mõnikord räägitakse kirjandusele omasest struktuurist ja keelest. Retoorika määrab teksti kuuluvuse. Kirjanduse keel on kujundlik. Kui on tegemist mittekujundliku keelega, pole see enam kirjandus. Kuid ka teaduse keel võib olla kujundlik ja metafoorne
Pooldas heal kirjandusel rajanevat realistlikku teatrit, valdas rahvuslikku omapära lavalist väljendamist, folkloorihuvi. Olustlikulisrealistlik suundumus kõlab ka lavakujunduses, realistlikud osapooled koos tinglike märkidega (maalitud taust), naiivrealistlik. Brechti teatri ideaalid. Sotsiaalset olustikku uurida ja analüüsida. Ird oli olmerealismi esindaja, Tammur aga sotsialistliku realismi ajal lavastaja. Tammuri jaoks oli oluline, et lavastus oleks ideeliselt selge ning mõningate romantiliste sugemetega. Tema stiil oli jõuline: kontrastid, tugevad kired, dünaamilised massistseenid. 4. Mida kujutab endast psühholoogiline realism teatris? Nimetage kaks lavastajat, kelle rezii on psühholoogilis-realistlik. Põhjendage. Psühholoogiline realism on midagi tavalist, midagi mis ei ole uuenduslik. See on piiritlemata ja hinnangulisena kasutatav. Psühholoogilist realismi iseloomustab sisu puudumine. Alusepanijaks peetakse 50-60
Lunarahaks pidi kuningas loovutama ühe kristlaste linna. Kui Fernando sellest kuuleb, siis ta keeldub sellisest vahetuskaubast. Hispaania sõjavägi tõttab printsi päästma. Fernando sureb enne, sest on nõrgaks jäänud. Tema vaim ilmub Hispaania sõjaväele ja rist käes juhib nad mauride vastu. Maurid lüüakse puruks tekib küsimus, kas Calderon usub vaime või mitte. Tegu siin zanriprobleemidega, nimelt ,,Kindlameelde prints" on tõsine vaimulik draama, ,,Nähtamatu daam" aga meelelahutuslik näitemäng. Teispoolsus ei saanud olla meelelahutuse aineseks. Komöödias pidi kõigele leiduma lihtne ja loomulik seletus. Metafüüsiline ei saanud olla naeruobjektiks, pidi olema lihtne ja objektiivne seletus. Calderoni näidenditele omased salatoad, salauksed, varjatud väljapääsud, maskeeritud uksed tema näidendid justkui kahe põhjaga sahtlid. Reaalsus kaotas oma piirjooned, reaalsus muutub millekski ebakindlaks
heerostest, kreeklaste legendaarsetest esivanematest. Dramaatilise pinge ning konflikti allikaks said nende head ja halvad teod, perekonnasuhted ning oma vanemate pattude pärast kannatanud laste saatus. Enamiku kreeka näidendite sündmustik oli vaatajatele tuttav, sest süžeed rajanesid rahva usundi-ja kultuuripärandil, neist osa tunti Homerose aegadest. Seoses Dionysose kultusega arenes, kui üks tema koostisosi, atika draama oma kolmes harus: tragöödia, komöödia ja saatürdraama.(Nahkur, A.2005, lk 28) Tragöödia lähted kajastasid Dionysose usundi “kannatlikku” külge tema kõlbelises ümbermõtestamise, komöödia oli seotud karnevali pärase küljega. Oma arenenud kujul eemaldusid need mõlemad žanrid kaugele rituaalse mängu vahetust vormidest. Mis puutub saatüridraamasse (saatürid – metsadeemonid, sarvede ja sabaga olendid, Dionysose kaaslased), siis see ei etendanud
kreeklaste legendaarsetest esivanematest. Dramaatilise pinge ning konflikti allikaks said nende head ja halvad teod, perekonnasuhted ning oma vanemate pattude pärast kannatanud laste saatus. Enamiku kreeka näidendite sündmustik oli vaatajatele tuttav, sest süzeed rajanesid rahva usundi-ja kultuuripärandil, neist osa tunti Homerose aegadest. Seoses Dionysose kultusega arenes, kui üks tema koostusosi, atika draama oma kolmes harus: tragöödia, komöödia ja saatüridraama.(Nahkur,A.2005, lk 28) Tragöödia lähted kajastasid Dionysose usundi "kannatuslikku" külge tema kõlbelises ümbermõtestuses, komöödia oli seotud karnevalipärase küljega. Oma arenenud kujul eemaldusid need mõlemad zhanrid kaugele rituaalse mängu vahetuist vormidest. Mis puutub saatüridraamasse (saatürid metsadeemonid,
Dokumentaaldraama-1960 saksa.Lähimineviku poliitilised sündmused,fasism,IIMS. Süü ja vastutuse probleemid.Taotles objektiivsust. Peter Weiss-eesmärk näidata faktide varal kapitalistliku süsteemi pahupoolt."Juurdlus"-Auschwitzi koonduslaagri juhtide üle peetud protsessi materjalid."Marat/Sade"(kasutab teater teatris tehnikat)-Marat kaitseb revolutsiooni kui sots õigluse tööriista de Sade'i anarhilise ja individualistliku vaatekoha vastu. Postmodernistlik draama:*mitmetähenduslik ja mänguline kujutusviis*vihjelisus ja tsitaadid nii klassikalisest kui ka popkultuuri tekstidest*mäng kultuurielementidega võtab sageli iroonilise või paroodilise värvingu*visuaalsed kujundid,piltide keel*klassikalise draamavormi radikaalne lammutamine. Peter Handke-teatritõelus,mis toimib oma seaduste järgi.Uurib teatri ja keele suhet reaalsusega.Näidend"Kaspar"-keele abil vormitakse Kaspar individuaalsuse kaotamise hinnaga ,,normaalseks" ühiskonnaliikmeks.
· kohaühtsus välditagu tegevuskoha vaheldumist (Kohaühtsust Aristoteles ei maini, seda tegi esimesena itaallane Castervetro 1576 oma Aristotelese kommentaaris) · tegevustiku ühtsus. Mida mõistatakse tegevusühtsuse all? · tegevus keskendub ühele tegevusliinile; · kõik toimuv on kausaalses seoses; · suletus; · finaalsus. Gustav Freytag ("Draamatehnika" 1863) kirjeldas draama tegevuse arengut järgmise skeemiga: Klassitsismi draamakontseptsiooniga ei sobi kokku Shakespeare'i looming, Ibseni ja Brechti eepiline draama, absurdidraama, mitte-euroopa näitekirjandusliku traditsiooni jm. Avatud vorm dramaatikas · koha ja ajaühtsusest ei peeta kinni · stseenid vahelduvad kiiresti ja hüppeliselt · tegevusühtsus ei kehti, stseenid ei ole omavahel põhjuslikus seoses, vaid lihtsalt
Kreeka teater Kreeka draama on välja kasvanud Dionysose auks peetavatest pidustustest. Aga see pole ainuke draama allikas. Draama tekkimise küsimuses on mõndagi vaieldavat, kuid võib kindlasti väita, et draama algeod sisaldusid juba rahvaloomingus, lüürilises luules (näiteks, pulma- ja nutulauludes), milles leidus mõningaid miimilise mängu ja dialoogi elemente. Paljudel juhtudel eraldus koorist eeslaulja, kellega kooril arenes dialoog. Miimilised mängud koos maskeerimisega (kasutati mõne jumala, deemoni ja eriti loomade maske) etendasid tähtsat osa põllunduskultustes: viljakuspidustuste ajal kujutati neis mängudes vana surma ja uue sündi, noore võitu vana üle, viljakusdeemoni surma ja ülestõusmist. Õgimine, suguline ohjeldamatus, ropendamine pidid kindlustama hea viljasaagi, loomade sigivuse ja toidukülluse-aasta. Kreeka kultusliku draama näidiseks võib olla püha mäng müsteeriumide ajal, mida peeti Eleusises
Selline olukord on tüüpiline realistlikule romaanile. SIIRDKÕNE kaudne sisemonoloog, kus jutustaja vahendab tegelase kõnet. TEOSE KOMPOSITSIOON Ilukirjanduslikku teost võib üles ehitada mitut moodi. Teose väline ehitus e kompositsioon ( peatükid, vaatused, stroofid ) on seotud siseehituse e struktuuriga ( nt sündmuste ja karakterite arendamine, rütmistamine). Kompositsiooni osised on kirjeldus, jutustus, dialoog, monoloog, portree, looduspilt, süzeelise ülesehituse astmed jm. Süzee arenduses võime leida üldkehtivaid seaduspärasusi, jagunemist põhielementideks e astmeteks: ekspositsiooniks e sissejuhatavaks lähteosaks, dispositsiooniks e arenduseks, kulminatsiooniks e haripunktiks, peripeetiaks e pöördeks, konklusiooniks e lõpplahenduseks. Nende põhielementidega liituvad üksikutes teostes veel proloog ja epiloog. PROOSATEOSE TEGELASED
öeldakse, ja see, mida mõeldakse. Koomika loomise vahendid koonduvad peramiselt 3 vormi: Situatsioonkoomika kui mängumaaks on naljakad olukorrad, ootamatud ebaõnnestumised, äravahetamised või lihtsalt tavatu käitumine. Karakterkoomika seisneb tegelaste isikuomaduste või kalduvuste (ahnuse, hooplemise, lihtsameelsuse vm.) koomilises liialdamises. Sõnakoomika põhineb valdavalt vaimukal dialoogil. Draama on tõsise sisu, keerulise konflikti ja elulise sündmustikuga näidend, milles esitatud konfliktid on rasked, kuid ühel või teisel viisil lahendatavad. Tragöödia ehk kurbmäng on lahendamatul konfliktil põnev draamateos, mis lõpeb kangelase hukkumise või mõne muu katastroofiga. See zanr käsitleb inimese elu kõige pöhilisemaid küsimusi: inimene ja jumal, inimene ja saatus, inimene ja ühiskond... Tragöödia
Dramaatika Põhiomadused a)Dialoogivorm b)Olevikus kulgev tegevus c)Tegevuse pingeline areng Teater jaguneb :a)Vaatused b)pildid c)Stseenid Euroopa draamakirjandus kasvas valja Vanas-Kreekas, veini ja viljajumala dionyssuse pidudel Konflikti liigid: a) saatusega, jumalatega b) teise inmeseg c) ühiskonnaga d) ise endaga Dramaatika kolm põhizanrit:a)Tragoodia b)komoodia c)Draama Draamat iseloomustavad:a)Traagiline voi koomiline eluvaatus b)Tosine sisu c)Keerulised konfliktid d)Toetruu Tragoodiat iseloomustavad:a)Lahendamata konfliktid b)Loppeb kangelase surmaga voi mone muu katastroofiga c)Pinge tekkimine d)Tegelased on kindla eesmärgiga Dramatiseering: algse teose muutmine näidendiks Ülesehitus:1. kspositsioon – teose sissejuhatav osa, kus tutvustatakse tegelasi, tegevusaega ja – kohta;2.sõlmitus – sündmus, mis toob esile tegelastevahelise vastuolu, käivitab tegevustiku;3. dispositsioon – teema arendus, kus avanevad tegelastevahelised suhted ja nende areng;4. kulminatsio
o Tartu Uus Teater – autoriteater o Kanuti Gildi Saal – nüüdistants o MTÜ R.A.A.A.M. – kultuurilooline ja dokumentaalteater o Teater NO99 – postdramaatiline teater 6. Väljendit „eesti teatri esimene postmodernist“ kasutatakse ühe lavastaja kohta. See on Mati Unt. 7. Mõisted: o Roll – tegelane näitleja kehastuses o Etendus – lavastuse ühekordne esitamine o Näitleja – mängib etenduses tegelast o Lavastus – teatrikunsti teos, mis realiseerub etendustes o Näidend – draamavormis kirjalik tekst o Tegelane – fiktsionaalne olend 8. Autori kommentaar näidendi tekstis on remark. 9. Kahekõne ehk tegelaskõne on dialoog. 10. Sünonüümsed mõisted: o Režissöör – lavastaja o Koreograaf – tantsuteatri lavastaja o Dekoratsioon – lavakujundus
Dramaatika zanriline klassifikatsioon TRAGÖÖDIA, KOMÖÖDIA, DRAAMA Komöödia (praegused) alazanrid: farss e jant; vodevill; kõrgkomöödia; intriigi-, sitatsiooni-, karakterkomöödia, konversatsiooni- e salongikomöödia Aristoteles draamavormist Pärast neid määratlusi rääkigem sellest, milline peab olema sündmuste ülesehitus, sest see on tragöödias esimene ja tähtsaim asi. Oleme öelnud, et tragöödia on lõpetatud ja tervikliku tegevuse jäljendus, sellise, millel
hariduse. Teda valiti korduvalt riigiametisse, kuid poliitikas ta läbi ei löönud, aga see tõttu oli ta kirjanduses poole osavam. Ta on kirjutanud antiikteadete kohaselt 123 näidendit, millest suurem osa olid menukad.24 korral päris ta võidupärja, jäämata kordagi viimaseks. Aga meile on säilinud ainult seitse tragöödiat. Ta loomingus kujuneb tragöödia lõplikult lüürilisest kantaadist draamaks. Ta kõige suuremaks saavutuseks draama teemal oli kolmanda näitleja juurdetoomine, mis võimaldas tegevust mitmekesistada. Ainestik pärineb temalgi enamjaolt kangelaskujudest ja müütidest. Sophoklese meisterlikumad teosed on `'Antigone''. Tragöödia konflikt seisab Antigone ja Kreoni valitseja kohustuse vahel. Kirjutamata ja kirjutatud seaduste vahel, kus Antigone maksab oma 7
oktoobril galaetendusega. Päeva jooksul esitleti veel fotorohket raamatud ,,Eesti Draamateater 100" (autorid Katrin Hallas-Murula, Kristel Pappel ja Haldja Jalajas), mis räägib hoone saamisloost ja teatritegemisest nende seinte vahel teatrimaja avamisest kuni Teise maailmasõja lõpuni. Eesti Draamateater on Eesti suurim sõnateater, praegu on siin 37 näitlejaga püsitrupp ja 4 koosseisulist lavastajat. Igal hooajal on teatris kümmekond esietendust, jooksvas repertuaaris on üle 20 lavastuse. Aasta jooksul annab Eesti Draamateater ligi 500 etendust ja neid vaatab üle 100 000 vaataja. Kuigi nimi ei viita rahvusteatrile, on Eesti Draamateater seda rolli sisuliselt täitnud juba pikka aega. Algaastatest tänaseni on pööratud suurt tähelepanu maailmaklassika lavastamisele ning kaasaegsele uue dramaturgiale eri maadest. Järjepidevalt on tehtud koostööd kaasaegsete eesti autoritega. 1920. aastatel, pärast ühe tollase
analüüsida tema lavastajatööd. Põhitähelepanu suunan lavastaja ja näitlejate suhtele. Töö hüpotees seisneb selles, et Andres Noormets on väga mitmekesine lavastaja, kuid tema loomingust saab siiski välja tuua mõned esilekerkivad jooned. Valisin selle teema, sest olen ka varem Andres Noormetsa lavastajatööd uurinud ning tema loominguline käekiri pakub mulle huvi. Töös olen kasutanud nii internetiallikaid kui ka raamatut ,,Ugala aja lugu". Andres Noormetsa lavastuse ,,Nagu poisid vihma käes" prooviperioodi käisin ise 2006. aastal jälgimas ning kasutan seda lavastust lavastajatöö kirjeldamiseks. Samuti kasutan lavastaja intervjueerimisest saadud materjali. 2 Koostöö näitlejatega Andres Noormets on teinud koostööd erinevate teatrite näitlejatega. Tema lavastajakoht Endlas (varem Ugalas) on aga põhjustanud tihedama töö kindlate
terviklikke näidendeid. Tema 40 näidendist on säilinud 11, millest paljud on pealkirjastatud selle järgi, mida kehastab koor; "Ratsanikud", "Herilased", "Linnud", "Pilved", "Konnad". Sophokles, Aristophanes ja Aischylos. Keskaja teater Draama saavutas kõrgtaseme XIV XV sajandil. Antiikne teater hävitati varakeskajal kiriku poolt täielikult. Teater tekkis täiesti uutel alustel. Lähtepunktiks jumalateenistus. Tekkis liturgiline draama: piiblitekstide ettekanne dekoratsioonide ja kostüümidega. Kujunesid välja piibliainelised draamad müsteeriumid. Vanim XII sajandi keskel " Aadama mäng". Lihavõtete ajal kannatusmängud ehk passioonid. XV sajandist on teada ilmalikke müsteeriume, näiteks Trooja sõjast. Ilmalikumad olid miraaklid, kus kujutati pühakute imetegusid: näiteks neitsi Maarjast. Keskaja lõpus populaarsed moraliteed, õpetlikud näidendid, mille tegelasteks olid üldistatud allegoorilised kujud.
.........................................11 2.2. Ankeetküsitlusel saadud andmete analüüs....................................................14 2.3. Intervjuude tulemused............................................................................24 KOKKUVÕTE...........................................................................................27 KASUTATUD ALLIKAD..............................................................................31 LISAD SISSEJUHATUS ,,Teater on kaduv kunst, ta kaob kohe ära!" on olnud Rakvere Teatri tunnuslauseks alates 1996. aastast, mil teatri juhtimise võtsid üle peanäitejuht Üllar Saaremäe ning direktor Indrek Saar (Karulin 2013: 8). Teatri kaduvus ja lühiajalisus ongi selle kunstiliigi üheks tunnuslauseks. Etendused ja teatrikunst on looming, millesse panustavad väga paljud inimesed. Etenduste keskmiseks kestvuseks on kaks tundi. Uurimistöö käigus tahan välja selgitada, kas teatrikunsti eesmärgiks ongi saavutada vaid
Draamakirjanik teeb seetõttu valiku: kõik mitteoluline jääb välja; ta valib need sündmused, millel on oluline tähtsus. See keskustus nõuab ka tihedust. Et võitluste käik on koondatud lühemale ajale ja sündmuste käigust valitud olulised momendid, siis koondub nendesse ka rohkem tegevust ja tegelasi, kelle mõtted ja väljendused on olulised ja meeleolud ning elamused intensiivsed. 4. Dialoogiline vorm Draama vormiliseks iseärasuseks on dialoogiline sõnastus. Dialoog ehk kahekõne oli algselt kõne kahe isiku vahel, nüüd aga kahe või mitme isiku vahel ristlev kõnelus. Iga üksiku tegelase kõneosa dialoogis nimetatakse repliigiks. Sageli esineb draamas ka monoloog ühe tegelase ulatuslikum kõne mis annab seda edasi tegelase mõtteid, et neid teatavaks teha vaatlejale. Temaatilise terviku säilitamise huvid ja lavatehnilised põhjused, nagu dekoratsiooni, kostüümide ja lavasisustuse muutmine, tingivad draamateose jaotamist vaatusteks
saanud juba anekdoodi tegelased). Autoreid huvitas kitsa ringkonna eluolu (n-ö kuldne noorus, kelle jõudeaeg möödus pidutsedes). Ei kasutatud mõistet ,,absoluut", seda asendas mõiste ,,juhus". Teatris kujunesid välja kindlad tüübid - grupid samastumise alusel. Tegelasteks olid nt hetäär, ori, rikas noormees. Enam ei olnud tähtis individuaalne nimi. Näidenditest kadus koor avanes privaatse suhtluse valdkond. Muusika kaob üleminek puhtal kujul draamale. Tervikuna pole ühtki Kesk- Atika komöödiat säilinud. 8. Uus-atika komöödia sidemed filosoofiaga ja Menandrose looming Aristoteles lõi peripateetikute koolkonna, kelle huviobjektiks oli inimloomus kuivõrd mõjutab see inimese saatust. Ta alustas inimloomuste süstematiseerimist. Filosoofide mõtisklused inimkarakterite üle mõjutasid ka teatrit. Huvitava süzee jaoks oli vaja lihtsustatud tegelastüüpe, kuna
annaabi.ee 
Sisene Facebook'ga
Sisene Google'ga
Sisene LinkedIn'ga
