Kirjandusteooria (1)

KIRJANDUSTEOORIA

… on ilukirjanduse olemust ( kirjandusteoste vormilist ja kujunduslikku külge ning kirjandusfilosoofiat ) , ülesandeid, väärtushinnanguid uuriv teadus. Uuemas kirjandusteoorias on oluline koht loomingupsühholoogial ja teose kunstilise ehituse ning struktuuri uurimisel .
Ilukirjandusele ehk belletristikale on on iseloomilik esteetiline sihiasetus ja piltlik -kujundlik väljendusviis. Väljendudes kujundite kaudu talle eriomases kunstilises vormis, kutsub ilukirjandus lugejas esile sügava kaasaelamise. Seetõttu tunnetatakse teost lugedes tavaliselt hoopis sügavamalt kõiki elunähtusi, mida see peegeldab.
Esteetika – teadus ilu olemusest looduses ja kunstis, kaunite kunstide seaduspärasustest ja nende mõjust inimesele. Esteetika uurib kunsti ja tegelikkuse suhteid, kunstimaitset, väärtushinnanguid, otsib vastust küsimustele: mis on ilu? Milline peab olema lugejat kaasahaarav kunstiteos ? Miks teos lugejale mõjub ja kuidas ta seda teeb?
Esteetiline nii elus kui kunstis jaguneb nelja põhikategooriasse: ilus ( kaunis ), ülev, traagiline ja koomiline .
ILUS ( kaunis ) – sellesse kuuluvad nähtused, mis kutsuvad meis esile positiivse esteetilise suhtumise ja vastavad meie ilusa ideaalile. Kui esteetiline suhtumine muutub negatiivseks, siis on tegemist vastandnähtusega – inetuga. ILUSA mõiste muutub koos ühiskonna arenguga. Kuigi igal ajajärgul on oma ilusa-ideaal, peitub selles ka üldinimlik sisu, mis teeb ta mõistetavaks järgnevatele põlvkondadele. Sageli samastatakse ilusa ja esteetilise mõiste, mis pole aga päris õige. Kuigi kõik ilus on esteetiline, ei ole siiski iga esteetiline nähtus ilus. Ilusaks ei pea me tavaliselt koomilisi nähtusi. Sellel esteetika kategoorial on olemas ka varjundeid, näiteks veetlev, graatsiline , peen jt.
ÜLEV – siia kuuluvad nähtused, mis haaravad oma erakordse jõu ja võimsusega, kutsudes esile tundeid, äratavad vaimustust ning entusiasmi . Kirjandusteostes on ülevate tunnete äratajaiks ja kandjaiks eriti suured positiivsed tegelaskujud, nagu näiteks antiikkirjandusest Prometheus, kes kehastab inimkonna võitlust vabaduse ja õnne eest.
Ülev on tihedalt seotud ilusaga. Aga inimese väline inetus ei takista sisemise suuruse mõjulepääsu. Nii jätab üleva mulje V.Hugo romaanis „ Jumalaema kirik Pariisis “ eemaletõukavalt inetu küüraka Quasimodo suur inimlik kiindumus ja hingeline õilsus. Lüürikas väljendavad ülevat hümnid ja oodid.
TRAAGILINE - põhineb tegelikkuses esinevail sügavail vastuoludel ja kokkupõrkeil. Üldiselt mõtleme traagilise all olukordi , kus õilsate taotlustega võitlus põrkab kokku üle jõu käivate takistustega, mis toob kaasa hävingu. Kujutatakse suuri kannatusi ning äratatakse kaastunnet kangelase vastu. Sageli on traagiline seotud ülevaga. Traagiline on ainult selline kannatus ja hukkumine, milles avaldub kangelase kui inimese väärtus. Traagilise mõju on seda suurem, mida iseloomulikumad on kujutatud ajajärgule kangelase kokkupõrked, nt Kitzbergi „ Libahundis “ Tiina ja Tammaru talurahva kokkupõrge tähendas ajajärgu suurte põhijõudude esiletõstmist ning inimväärikuse kaitset ( vabadus, õnn – orjameelsus, ebausk ). Traagiline võib olla ka tavalise inimese kaastunnet äratav hukkumine.
Traagilises kirjanduses on iseloomulik vana ja uue vahelise võitluse näitamine. Kirjanduses on traagilise peamiseks žanriks tragöödia.
KOOMILINE – siia kuuluvad need naljakad nähtused elust, kirjandusest ja kunstist, mis tekitavad ühiskondliku kõlapinnaga naeru. Seega ei ole kõik, mida peetakse naljakaks, veel koomiline. Koomiline ja naljakas ei ole sünonüümid. Koomiline on esteetiline nähtus, selle juured peituvad ühiskondlikes suhetes. Koomiline on peamiselt tegelikkuse reaalselt olemasolevate vastuolude ja kontrastide peegeldus.
Koomilise väljendusvahendid ja keelelis -stilistilised võtted on väga mitmekesised. Põhilisteks avaldusvormideks on humoristlik, satiiriline ( terav pilge isiku või ühiskonna pahede, nõrkuste ja puuduste aadressil ) , groteskne ( kujutusviis, mis põimib koomilist ja jubedat, tõelist ja fantastilist, ülevat ja madalat, inimlikku ja mitteinimlikku, osutades nõnda inimloomuses ja maailma elus kätkevale kohutavatele deformatsioonide võimalusele), irooniline ( peenekoeline varjatud pilge, milles esineb korraga kaks tähendustasandit – see, mida öeldakse, ja see, mida mõeldakse, nt nimetatakse rumalat targaks või laiska hoolsaks ) , millele lisanduvad varjundid ( peen- ja jämekoomika, situatsiooni- , karakteri - ,sõnakoomika, tragikoomika jt ).
Koomilist võib esined kõigis žanrides, põhielemendiks on ta komöödias, farsis ( pilkeline, jämekoomika võtteid – äravahetamised, kahemõttelisused – kasutav komöödia ), vodevillis ( kerge lühikomöödia laulu ja tantsuga ), humoreskis ( lühike lugu, milles heidetakse heatahtlikku nalja mingi nähtuse, isiku või tema omaduse üle ), naljandis, pilkelaulus, kuplees ( koomilise või satiirilise sisuga nalja- või pilkelauluke, mis algselt koosnes kahest, hiljem neljast riimitud värsist ) jt.
KUJUNDILISUS
Ilukirjandust eraldab kõigist teistest sõnalise väljenduse vormidest tema spetsiifiline omadus – kujundilisus. Kujundi all mõtleme piltlikku kujutust, mille kaudu kirjanik näitab ning üldistab tegelikkuse olulisi ja iseloomulikke külgi. Ilukirjanduslik teos käsitleb elu kogu tema täiuses.

Kunstilise kujundi liigid

Karakter , tegelaskuju. Kuju all mõtleme pilti, mis me saame tegelasest, jälgides tema iseloomu ja saatust nende ühtsuses. Oma abstraktsed ideed ja üldised moraaliprintsiibid kehastab kirjanik just konkreetsetes tegelaskujudes, nt vabadusvõitluse ideed kehastab Tasuja, Mogri Märt Kitzbergi „ Kauka jumalas” aga omandikire laostavat mõju inimesele.

Looduskirjeldused, -pildid. Looduspildid kujundina annavad võimaluse näidata looduse tajumise iseloomu inimeste, samuti autori enda poolt, nende mõtteid ja tundeid. Nt L.Koidula oma luuletuses „ Miks sa nutad , lillekene “ annab kastepisarais lille poole pöördudes edasi oma isiklikke tundeid ja mõtteid kodumaa saatuse suhtes. Looduskirjeldused kunstilise kujundina täiendavad inimelust antud pilti, suurendavad teose emotsionaalsust ja elulisust.

Esemed kujundina aitavad avada tegelaste iseloome, nende kaudu kirjeldatakse inimeste elutingimusi erinevatel aegadel.
Tähtsuse suhtes eristatakse

• põhikujundeid , nagu näiteks teose peategelased, põhilise tähtsusega suuremad sündmused, teose peatükid ja alaosad
  
• kõrvalkujundeid , nagu näiteks teose kõrvaltegelased, looduse ja esemete kirjeldused jms, mis aitavad esile tõsta põhikujundite elulist usutavust.
  

ILUKIRJANDUSLIKUD STIILID
Stiil – kirjanikule, koolkonnale, voolule, ajastule iseloomulik väljendusviis ja loominguline eripära; avaramas tähenduses ka maailmanägemisviis ja teose põhihäälestus. Stiili olemust on erinevad koolkonnad mõistnud erinevalt. Stiili klassifitseeritakse kõrgeks (emfaatiline, kõrgendatud, pidulik, nt klassitsismis), keskmiseks (neutraalne) ja madalaks (argipäevane, lihtkõneline); kirjaniku individuaalstiiliks; žanristiiliks (eepiline, lüüriline, dramaatiline); epohhi- või voolustiiliks (nt romantiline, sentimentaalne stiil); keelekasutuse valdkonna järgi ajakirjandus -, teadus-, administratiiv- e kantselei-, ilukirjandusstiiliks.
Stiilikujundid on ilukirjanduskeele loomise vahendid, mis saavutavad kunstilise mõju kontekstis sõnade erilise tähendusliku seostamise, erilise lausestuse või häälikulise instrumentatsiooni kaudu. Vastavalt sellele jagunevad stiilikujundid kolme põhirühma: kõne-, lause- ja kõlakujundid.
TÜÜPILISUS JA ISELOOM
Ilukirjanduslike teoste üheks oluliseks üldiseks omaduseks on tüüpilisus. Tüüpilisuse all mõtleme iseloomuliku, olulise ja seaduspärase esiletõstmist kujutatavas nähtuses või olukorras. Et kirjandusteose huviobjektiks on inimene, avatakse tüüpilist kõigepealt inimese iseloomu ja tema saatuse kujutamise kaudu.
Iseloomu ehk karakteri all mõtleme inimese kõiki põhiomadusi, mis kujundavad niihästi tema isiksuse, tema suhtumise teistesse inimestesse kui ka tema enda individuaalsed iseärasused. Tervikliku karakteri loomiseks kasutab autor järgmisi vahendeid: annab tegelasele nime, kindla välimuse, ameti, päritolu ja vanemad, iseloomustab teda käitumise ning tunde- ja mõttemaailma varal , samuti tema asendi kaudu tegelassüsteemis ( pea-, kõrval-, episoodiline tegelane ).
Kirjandusteose tegelased esinevad kas algusest lõpuni kindlakskujunenuna või neid on näidatud arenemises, kujunemis - ning muutumisprotsessis. Esimesel juhul on tegemist püsiva ehk staatilise, teisel korral aga areneva ehk dünaamilise iseloomuga . Tegelase arenemist jälgitakse kõige sagedamini romaanides.
Tüüp on ilukirjandusliku teose selline kuju, kelle iseloomus ja saatuses väljenduvad ilmekalt teatud inimrühma põhilised loomuomadused, ühiskondliku arengu põhilised seaduspärasused. Nt F. Dostojevski „ alandatud ja solvatud “ inimesed, A.Puškini nn liigsed inimesed – Jevgeni Onegin jt.

Tüpiseerimise põhivormid

• Tegelaskujude loomine paljude elu jooksul kohatud inimeste iseloomujoontest, seostades neid fantaasia abil tervikuks.
  
• Tegelaskuju loomine teatava elust võetud inimese põhjal. Niisugust inimest kutsutakse prototüübiks.
  

Karakteri kujutamise viisid

• Otsene iseloomustamine – antakse edasi vahetud iseloomujooned, samuti inimese välimus.
  
• Kaudne iseloomustamine – kasutatakse erinevaid vahendeid, mis esinevad tavaliselt üksteisega läbipõimitult, kusjuures mõni neist võib olla domineerival kohal.
  

• tegelaste elulugu
  
• käitumine
  
• elamuste kujutamine
  
• maailmavaade
  
• suhtumine loodusesse
  
• harjumused ja maneerid
  
• tegelaskõne, keel
  

ILUKIRJANDUSLIK TEOS
Teose ainestik – inimeste elu ja nende mitmekesine tegevus
Teose sisu – elu sel kujul nagu kirjanik on seda tunnetanud ja teoses vastavalt oma ideaalidele ja maailmavaatele kujutanud
Teose vorm – teose sisu väljendamiseks kasutatud vahendid oma kõigekülgsuses. Kirjandusteose vormi algelemendiks on sõna.
Teema – teoses käsitletav elunähtuste ring, nt armastus, sõprus, töö, kodumaa, loodus, sõda, võitlus jne. Teema ühendab sisu tervikuks. Teema jaguneb pea- ja kõrvalteemaks.
Probleem – kirjaniku poolt teoses ülestõstetud põhilise tähtsusega eluline küsimus
Idee – kirjandusteose peamine mõte, mis järeldub tekstist. Väljendab autori suhtumist nähtustesse, tegelastesse.
Alltekst – teksti peidetud mõte
Detail – teose osis , mis ilmestab motiivi, nt iseloomustab tegelast või tegevusaega ja –kohta.
Motiiv – teose kõige väiksem terviklik osa, mis kujutab tavaliselt mingit sündmust; jagunevad pea- ja kõrvalmotiivideks; peamotiivid kannavad teose sündmustikku. Luulemotiivid on enamasti lüürilised
( lahkumine , üksildus, surm, öö ), draamamotiivid konflikte sisaldavad ( kättemaks, saatuslik eksitus , kadunud poeg ), ballaadimotiivid müstilised ja üleloomulikke elemente sisaldavad ( taaskohtumine varasurnud armsamaga ). Püsi- e kordusmotiivid võivad läbida kogu teost ( nt tapmise motiiv Dostojevski romaanis „ Kuritöö ja karistus” ) või kirjaniku loomingut.
Faabula – teose sündmuste loogiline ajalis-põhjuslik järgnevus; sündmusi antakse edasi nii, nagu need elus enamasti esinevad.

Süžee – teoseks arendatud faabula, teose aluseks olevatest sündmustest jutustamise järjekord. Süžee elemendid: ekspositsioon e sissejuhatav osa, sõlmitus, dispositsioon e teose arendus, kulminatsioon , pööre, konklusioon e teose lõpetus. Võivad esineda ka proloog ja epiloog, moto e epigraaf.

Konflikt – kokkupõrge, huvide ja eesmärkide põrkumine teoses. Välise, tegevusliku konflikti kõrval võib rääkida ka tegelase sisekonfliktist, milleni viivad vastuolulised tunded, kired, kalduvused ning kohustused ja moraalsed veendumused.
Intriig – teose sündmuste kulg tegevuste ja vastutegevuste ahelana
Moto – teisest kirjandusteosest valitud juhtmõte, mis selgitab peatüki või kogu teose ideed, tõstab esile olulist.
Raamjutustus , - novell , -romaan – kompositsioonivõte; üks jutustus sisaldab endas veel teise jutustuse või terve seeria jutustusi. Tegelaseks jutustaja , kes on kõrvaltvaataja rollis. Jutustaja esinemine ja tema seisukohad, arvamused, mis esitatakse teose alguses ja lõpus, raamivad teost. Nt Boccaccio „ Dekameron “.

KIRJANDUSE PÕHILIIGID

Liik ehk žanr on väljakujunenud struktuuri ja sisutunnustega kirjandusvorm. Nt eepika žanrideks on eepos , romaan, jutustus, novell jne. Igal žanril võib omakorda olla alažanre ehk žanritüüpe, nt romaanižanril arenguromaan , kiriromaan. 20.sajandil piirid eri žanride vahel sulandusid ning tekkisid uued žanrid, mitmesugused vahe- ja liitvormid ( proosapoeem, lugemisdraama, kuuldemäng, filmistsenaarium, telenäidend ).
Eepika põhitunnuseks on jutustaja ja tema poolt jutustatava olemasolu. Jutustaja vahendab kuulajale või lugejale toimuvaid, enamasti juba minevikus toimunud sündmusi. Teose aluseks olevatest sündmustest võib jutustada samas järjekorras, nagu nad toimusid, aga ka ümberpööratud järjekorras, lõpust alguse poole suundudes. Suurvormides ( eepos, romaan ) jutustatakse aeglase põhjalikkusega, rahulikult ning laia haardega, üksikasjalikult on välja arendatud kõrvalliinid ja episoodid, kasutatakse kordusi, tagasihaardeid. Novellis jt väikevormides aga antakse sündmustikku edasi tihendatult ja valikuliselt. Kujutatakse nii tegelikkuses aset leidnud kui ka väljamõeldud, kuid tõelähedasi sündmusi paljude tegelastega. Vanemas kirjanduses on peaasjalikult tähelepanu all suhted kas tegelaste endi või tegelaste ja ühiskonna vahel, uuemas seevastu isiksuse minapilt ja tunnetuslikud küsimused. Jutustamine võib toimuda autorikõnes ( kõne, milles autor võtab sõna omaenda nimel, esitab oma seisukohti kommentaaride või repliikide kujul, astub dialoogi tegelase või lugejaga, sekkub otseselt tegevuskäiku.) või siirdkõnes ( kaudne sisekõne, otsese ja kaudse kõne tunnustega segavormiline väljendusviis, kus pole täiesti selge, kas jutustab jutustaja või tegelane; grammatiliselt segunevad või sulanduvad kokku 1.ja 3.isik; jutumärke ei kasutata ), erinevad võivad olla vaatepunktid ( autor, minavorm , raamjutustus ). Eepilisi teoseid on loodud nii proosa- kui ka värsivormis. Erinevaid kirjanduse struktureerimise viise, jutustamise tehnikaid uurib narratoloogia . Pastišš on teos, mis teadlikult jäljendab ühe või mitme kirjaniku, koolkonna, ajastu stiili, sõnavara, lausestust vm. Enamasti on tegemist mängulise laenamise või tsiteerimisega, harvem originaalsuse puudumisega. Erilist huvi on pastišš pälvinud postmodernismis, mis käsitlevad kirjanduslikke tekste tihedas omavahelises põimingus ( intertekstuaalsus ). Allusioon – varjatud vihje teisele kirjandusteosele, üldtuntud isikule, sündmusele või faktile, nt Juuda tegu, Tootsi taskud, Potjomkini küla. Allusioonid võivad lisada tekstile sügavust ja laiemat kandvust.
Lüürika aluseks on elamus , väljendumine toimub vahetult, suure emotsionaalsusega – seda nim lürismiks. Esitusviis on monoloogiline, autor esineb enamasti minavormis. Esikohal on seotud kõne. Lüürikas esineb keele kogu muusikaline element – rütm, riim, refrään, kordus. Põhinõudeks on kujutatud elamuse ühtsus.
KIRJANDUSTEOSE VAATEPUNKT
Romaani tegevus avaneb lugejale alati mingist vaatepunktist. Kirjandusteose VAATEPUNKT on paik või teadvus, kust teose sündmustikku nähakse. Kirjandusteose JUTUSTAJA on hääl, mis edastab teose sündmustikku. Kui teos on kirja pandud MINA – JUTUSTUSENA, on olukord lihtne: mina-jutustaja kõneleb toimunust oma vaatepunktist lähtudes. Mina-jutustus on alati piiratud vaatepunktiga jutustus, sest jätab avamata teiste tegelaste siseelu .
Piiratud vaatepunktiga jutustus kasutab vahel sisemonoloogi ja teadvuse voolu tehnikaid. SISEMONOLOOG on tegelase sisekõne. See lähtub üldiselt vajadusest otsida mingile küsimusele vastus, tegelase kõnevool areneb oma sisemisest loogikast lähtudes. TEADVUSE VOOL on lähedane sisemonoloogile, ent teadvuse vool kujutab tegelase mõtteid hüplikena. Teadvuse vool on tegelase tunnete ja mõtete üleskirjutus, selle eesmärgiks on avada tegelaste sisemaailma täielikumalt, kui seda teeb sisemonoloog. Modernistlik romaan võib olla täielikult kirjutatud tegelase teadvuse vooluna.
TEMA – JUTUSTUS ehk kolmandas isikus jutustus võib samuti edastada vaid ühe tegelase piiratud vaatepunkti. Iga mina-jutustuse võiks ümber kirjutada tema-jutustuseks, ilma et vaatepunkt muutuks. Ent sageli pole tema-jutustuse vaatepunkt piitatud ühe tegelase taju-ulatusega. Võib juhtuda, et tegemist on KÕIKETEADVA JUTUSTAJAGA: sündmusi jälgiks nagu jumalik pilk, kelle vaatepunkt on piiramatu. Kõiketeadev jutustaja võib oma teadmisi lugejaga jagada erineval määral: ta võib loos toimunut selgitada, arutada ja analüüsida, või vastupidi, ta võib piirduda vaid sündmuste kiretu esitamisega. Sageli esitab kõiketeadev jutustaja lühiiseloomustusi, võtab mõnesse lausesse kokku olulisemad iseloomujooned. Selline jutustaja suudab tavaliselt ka tegelaste mõtteid lugeda. Vaatepunkt on seega liikuv – erinevad tegelased saavad õiguse loo maailma oma silmadega vaadata. Nii tekib olukord, kus sündmusi näidatakse mitme nurga alt: kord avaldatakse meile ühe tegelase suhe toimunusse, siis jälle teise, siis aga lisatakse sündmusele kommentaar sündmustevälisest vaatepunktist. Selline olukord on tüüpiline realistlikule romaanile.
SIIRDKÕNE – kaudne sisemonoloog, kus jutustaja vahendab tegelase kõnet.
TEOSE KOMPOSITSIOON
Ilukirjanduslikku teost võib üles ehitada mitut moodi. Teose väline ehitus e kompositsioon ( peatükid, vaatused, stroofid ) on seotud siseehituse e struktuuriga ( nt sündmuste ja karakterite arendamine, rütmistamine). Kompositsiooni osised on kirjeldus, jutustus, dialoog , monoloog , portree, looduspilt, süžeelise ülesehituse astmed jm. Süžee arenduses võime leida üldkehtivaid seaduspärasusi, jagunemist põhielementideks e astmeteks: ekspositsiooniks e sissejuhatavaks lähteosaks, dispositsiooniks e arenduseks, kulminatsiooniks e haripunktiks, peripeetiaks e pöördeks, konklusiooniks e lõpplahenduseks. Nende põhielementidega liituvad üksikutes teostes veel proloog ja epiloog.
PROOSATEOSE TEGELASED
Proosateose tegelased on teose kõige olulisemaks komponendiks. Nad viivad sündmustikku edasi, nende kaudu avaneb teose ideestik. Jagunevad tähtsuse järgi teoses:

Peategelane ( kannab teose ideelist põhiraskust, juhib ja kannab sündmustikku)

Kõrvaltegelane ( on peategelas(t)e teenistuses ning jääb tähtsuselt nende varju)

Episoodiline tegelane ( esinevad teoses põgusalt)
Tegelased võivad olla kas muutuvad (nt peategelase kasvamine lapsest täiskasvanuks) või muutumatud ja lamedad või sügavad. Kahe viimase tunnuse puhul on olulised kolm aspekti:

• Tegelase keerukus ( kas tegelane on lihtsakoeline või keerulise siseeluga)
  
• Tegelase areng ( kas tegelane on muutuv või muutumatu)
  
• Tegelase kujutamise määr ( kui lähedalt ja üksikasjalikult on tegelaskuju teoses välja joonistatud)
  

Lame tegelane on lihtsakoeline ja muutumatu, teda pole lähedalt kujutatud. Selline tegelane on sageli taandatav ühele ideele või iseloomujoonele, sageli on lamedad tegelased antud tüüpidena.
Sügav tegelane on keeruline ja arenev, autor on teda kujutanud detailselt.Selline tegelane on võimeline lugejat üllatama.
Kuidas analüüsida tegelast ?
Tegelast saab analüüsida nelja aspekti kaudu:

• Bioloogiline aspekt – Milline on tegelase päritolu ja välimus? Perekonnaromaani puhul on kasulik joonistada tegelaste sugupuu .
  
• Psühholoogiline aspekt – Milline on tegelase siseelu: millised mõtted, soovid ja lootused suunavad tema käitumist?
  
• Sotsiaalne aspekt – Milline on tegelase ühiskondlik positsioon ( amet, elukoht, varanduslik seisukord , klassikuuluvus)? Millised on tema suhted ümbritsevate inimestega?
  
• Kujundlik aspekt – Mida ütleb tegelase nimi tegelase kohta? Mida kõneleb tegelase välimus ta maailmavaate kohta?
  

Tegelaskuju loovad suhetegrupid

Tegelase suhe loo jutustajaga, kui selleks pole tegelane ise (Kuidas esitab jutustaja tegelast? Kas jutustaja valgustab tegelase siseelu või näitab teda vaid tegevuses? Millistest tegelase elu tahkudest teoses juttu tehakse, milliseid välditakse? Kas jutustaja esitab tegelasest koondportree?)

Tegelase suhe iseendaga (Milline on tegelase enesehinnang? Kas tegelane on enesekeskne või huvitub pigem teistest inimestest? Kas ta tegeleb eneseanalüüsiga ja teadvustab endale oma käitumise motiive? Milline on tegelase suhe oma minevikuga ja tulevikuga?).

Tegelase suhe teiste tegelastega (Kuidas suhtub tegelane teistesse tegelastesse? Mida märkab ta teiste tegelaste juures? Mida saab tegealse kohta järeldada tema tutvusringkonna põhjal? Kuidas suhtuvad temasse teised tegelased? Millise mulje ta jätab? Kelle vaatepunktist tegelast näidatakse?).

Tegelase suhe ümbritseva maailmaga (Kuidas suhtub tegelane teda ümbritsevasse maailma? Kas ta elab loojana või tarbijana ? Milliseid võimalusi näeb tegelane maailmas?)
EEPIKA
LÜÜRIKA
DRAMAATIKA
LIITVORMID
Eepos

• kangelas- ja kunsteepos
  

Romaan (vt lisalehelt)
Novell

• novellett, miniatuur , sketš, etüüd,
  
• humoresk , satiir ,följeton pamflett
  

Jutustus Olukirjeldus
Valm
Rahvajutt :

• muinasjutt , naljand, anekdoot, muistend , legend, pajatus , vanasõna, mõistatus, aforism
  

Kroonika Reisikirjeldus
Memuaarid
Marginaal
Referaat
Traktaat
Rahvalaul

• regivärsiline e vanem
  
• riimiline e uuem
  

Hümn Ood
Eleegia
Satiir
Epigramm
Epitaaf
Mõttesalm
Läkitus
Pastoraal
Sonett
Haiku
Tanka
Tragöödi Komöödia
Tragikomöödia
Lühikomöödia

• jant e farss
  
• vodevill
  

Draama Poeem
Ballaad
Lüroeepiline rahvalaul
Värssromaan
EEPOS – lugulaul, eepika suurvorm, enamasti värsivormiline teos maailma loomisest, jumalate ja kangelaste tegudest, saatuslikest võitlustest, müütilistest või tegelikest ajaloosündmustest, looduskatastroofidest.
Eepostele iseloomulikke jooni:

Eepos on absoluutsete tõdede maailm, milles on hinheline ja hingetu pool.

Ajakategooria on subjektiivne, eksisteerib vaid minevik , tulevikku ei ole, on ainult tagasipöördumine õnnelikku minevikku , kuldsesse aega – ei ole traditsioonilist ajaarvestust.

Vanusekategooria puudub, tegelaste vanus ei oma tähtsust, pole oluline ka tänapäevases mõistes põlvkondadevahelises suhtlemises ( tegelane võib olla nt 200aastane või valitseda 28 800 aastat, abielluda endast mitusada aastat vanema või nooremaga jne ).

Saatusekategooria – kõikidel asjadel , jumalatel ja inimestel on oma ette määratud saatus ( fatalism ), mida võivad väljendada vaimud, nt hea või halb saatusevaim. Saatuse määramine ei ole ühekordne toiming, vaid pidevalt toimuv protsess – iga hetk otsustatakse saatust – seepärast tuleb ohverdada ja paluda.

Probleemidering – kodumaakaitsmine, ühtse kuningavõimu toetamine , feodaalide omavahelised tülid. Üks neist on alati.

Esituslaad on ülev, paatoslik , iseloomulikud suured ja õilsad tunded, imed ja maagia , ürgse looduse osalemine teoses või selle kujutamine.

Eeposte kangelased ei ole ideaalsed, neil on alati ka puudusi. Nende vigadest sünnivad konfliktsed olukorrad, mis moodustavad eepose telje. Kangelasteks inimesed ja müütilised tegelased.

Eepostes hinnatakse kõrgeid eetilisi väärtusi – sõprust, ausust, arukust, ustavust jne.
Kangelaseeposes on kesksel kohal heeros, rahva suurkuju, keda juhivad ürgjõulised tunded – võitlusiha, patriotism, armastus, viha. Ta saadab oma teekonnal korda rohkeid kangelastegusid, kuid teda tabavad ka rängad katsumused – saatusele või vaenlasele allajäämine, surm. Eepose elukujutust iseloomustab avarus, monumentaalsus, tõstetud tundetoon. Sagedane on üleloomulik element, kõik on eeposes suurem ja võimsam kui elus. Esinevad rohked kordused, kasut püsimotiive, - epiteete , perifraase ( ümberütlusi ), algriimi ( alliteratsioon , assonants ), värsimõõtudest antiikset heksameetrit, vanaprantsuse aleksandriini, blank- ( riimita värss, harilikult viiejalaline jamb ) ja regivärssi. Jutustamistoon on rahulik ja aeglane, sõnastus arhailine ja lihtne või pidulik.
Eeposed on tekkeloolt kahesugused: 1) rahvaeeposed – tekkelt varasemad, anonüümsed, suuliselt põlvest põlve edasi antud. Tuginevad müütidele, muinasjutumotiividele ja ajaloopärimustele ning nad on alles palju hiljem kirja pandud. Vanim osaliselt säilinud eepos on „ Gilgameš “ (3.a-tuh eKr ). Esmakordselt maailmakirjanduses tõusevad siin inimese surelikkuse ja elu mõtte küsimused. Kreeklase „ Ilias ” ja „ Odüsseia “ ( u 1000 eKr ), india „ Mahabharata “( 2.a-tuh eKr)
Põhisisuks on hõimudevaheline võitlus. 2) kunsteeposed – hilisema tekkega, kirjanike poolt loodud. Pikemad luuleteosed, mis võivad toetuda rahvaluuleainesele. Näiteks: Vergilius „ Aeneis “- roomlaste eepos, eestlaste „ Kalevipoeg “
Erivorm on koomiline eepos kui üleva eepose paroodia , enamasti esinevad selles loomtegelased. Rahva teadvuses ja ajaloolises arenemises olulist osa etendanud eepost nim rahvuseeposeks. Selleks võib olla nii rahva- kui ka kunsteepos.
JUTUSTUS – suhteliselt vaba eepikažanr, mis asub romaani ja novelli vahel. Struktuurilt ja kompositsioonilt romaanist lihtsam ja mahult enamasti lühem. Piirdutakse enamasti ühe vaatepunktiga, ühe teema ja väiksema arvu tegelastega. Novellist erineb hajusama vormi, väiksema kunstilise tiheduse ja sündmuste rahulikuma ning sujuva arendamise poolest. Väldib fantastikat.
KROONIKA – ajaraamat, ajaloolisi sündmusi ajalises järjestuses esitav jutustus. Neid läbib põhiidee, sündmuste olemuslikke seoseid ega põhjusi ei selgitata, ka inimesekujutusse ei süveneta. Esinevad proosa- ja värsivormis. Tuntuim eesti kroonika on Läti Henriku Liivimaa kroonika. Ajalooaineline ilukirjandus tugineb kroonikais talletatud faktidele ja kirjeldustele, kasutab ka nende vormivõtteid (stiil, leksika)
MARGINAAL – märkus raamatu või käsikirja valgel äärel, ääremärkus; kirjandusliku žanrina esseistika väikevorm, lüürilise, mõtiskleva, arutleva iseloomuga lühikirjutis, mõttekild või kommentaar kirjanduslikel, filosoofilistel, moraaliõpetuslikel jm teemadel . Eesti kirjanikest tuntuim autor F. Tuglas .
NOVELL – vanemas tähenduses uudisjutt; lühike proosajutustus ühe süžeeliini ja ühe teema või konflikti ümber keskendatud väheste tegelastega. Juba Vana-Kreekas jutustati novellilaadseid lugusid , nt lood Arionist ja Polykratese sõrmusest. Žanri rajas Giovanni Boccaccio oma klassikalise novellikoguga „ Dekameron “ ( 1348- 1353 ). See koosneb sajast raamnovellist, jutustajaiks kümme noort inimest. Tihedalt läbi komponeeritud ja peasündmuse ümber keskendatud novellid , mille tegevustik areneb põnevuse astme üha tõustes, kuni jõuab ootamatu ja üllatusliku lõpplahenduseni ( puänt ). Sellist n-ö lukustava lõpuga novellitüüpi – suletud e toskaana novelli viljeldakse tänini.
Selle kõrvale tekkis ka teine, vabama ja lõdvema struktuuriga nn cervanteslik novell ( M.de Cervantes Saavedra järgi ).
19.saj lõpul tekkis traditsioonilise novelli kõrvale tšehhovlik e avatud novell ( A.Tšehhovi järgi), mille süžeearendus ei pruugi viia puänteeritud lõpuni. Selleasemel annavad seal tooni pinnaalused peidetud värelused, argipäevased toonid, impressionistlikud ( subjektiivsed, kiiresti möödalibisevad aistingud ja muljed, mänglevad, varjundirohked ) meeleolud, kuna sündmused võivad koguni puududa. Pärast II maailmasõda on novellivorm muutunud veelgi avatumaks – suurenenud on huvi inimsuhete , ka kaasaedsete poliitiliste ja sotsiaalsete probleemide vastu, novellides esineb argipäevast dialoogi, kõnekeelt, sisemonoloogi. Oluliseks võtmeks on montaaž, fragmentaarsus, esineb groteski , satiiri, eluprobleemide põhimõttelist lahendamatust. Eriti lühikest novelli nim novelletiks.
Tuntumad eesti novelliautorid: E. Vilde , F. Tuglas, P. Vallak , G. Helbemäe, K. Ristikivi , A. Valton jt
SKETŠ – dramaatiline stseen , humoristlik või satiiriline lühikomöödia päevakohasel teemal ja efektse koomilise puändiga. Võib olla väheste tegelastega või ka väike mononäidend. Neid esitatakse pikema etenduse eel- või vahemänguna, kirjandusliku kabaree ja varieteeteatri etenduse numbrina.
ETÜÜD – visandliku ülesehitusega, kunstiliselt lõpetamata proosa väikepala, võib saada aluseks ulatuslikuma ja terviklikuma teose loomisele. Lähedane teistele proosa väikežanridele, nagu laast ja sketš.
PAMFLETT – ühiskondlik-poliitilisi või üksikisikuga seotud negatiivseid nähtusi paljastav ja naeruvääristav satiirilist laadi teos
TRAKTAAT – uurimuslik teos, mis sisaldab mingi eriküsimuse arutelu.
TANKA – jaapani klassikalise luule vorm, koosneb 31 silbist, mis asetsevas viies reas ( 5 – 7 – 5 – 7 – 7 silpi ), riim puudub. Tankast on tekkinud haiku.
VALM – õpetliku sisuga lühike mõistuluuletus või –jutt, mille tegelasteks on loomad, harvem esemed, jumalad või inimesed. Otsese tähenduse all peitub teine, olulisem tähendus, mille nimel lugu jutustatakse ja mis avaneb valmi lõppu paigutatud moraalis. Kuulsad valmikirjanikud: Aisopos (Kreeka), Jean de la Fontaine (Prantsusmaa), Ivan Krõlov (Vene), Jakob Tamm.

DRAMAATIKA

NÄIDEND – teatris esitamiseks mõeldud dialoogiline tekst. Kõik näidendid kokku moodustavad näitekirjanduse e dramaatika.
DRAAMA – tähistab peamiselt žanrit (tragöödia, komöödia, draama), vahel ka põhiliiki (lüürika, eepika, dramaatika e draama)
TRAGÖÖDIA – mõiste pärineb Vana-Kreeka viljakus- ja veinijumala Dionysose surma ja ülestõusmist kujutavatest rituaalidest. Sõna tuleneb kreeka keelest (tragoidia ´ kits ´, ´sokk´ + oide ´laul´) ja tähendab ´sokulaul´. Dionüüsiatel ohverdati sokk. Hiljem sai keskseks teemaks inimelu üldistav käsitlemine. Tuntumad autorid Sophokles, Euripides , Shakespeare , Racine , Corneille.
Klassikalist tragöödiat iseloomustavad:

• kangelane, eriline inimene, enamasti jumal või ülik
  
• kangelase eetilisus
  
• traagiline situatsioon, õnnetus, kuhu tegelane satub mingi juhusliku eksimuse tõttu ja mis põhjustab talle kannatusi
  
• positiivse lahenduseta olukord
  
• õnnetu lõpp
  
• värsskõne
  

KOMÖÖDIA arenes välja Dionysose pidustuste lõbusamast ja erootilisemast osast. Klassikalises mõttes on komöödia tragöödia vastand , madal žanr, mille tegelased on lihtsad inimesed, situatsioonid igapäevased ja keel argine. Kaasajal piirangud puuduvad. Komöödia lõpp tavaliselt õnnelik, sündmustik kutsub esile naeru, mõjub puhastavalt ja löögastavalt. Naeruvääristatakse enamasti ühiskonnas ilmnevaid pahesid.
Koomika allikad:

• situatsioonikoomika – naljakas olukord
  
• karakterkoomika – naljakas tegelane, tema taunitavad omadused tuuakse esile liialdatuna
  
• sõnakoomika – kasutatakse naljakaid sõnu, väljendeid, võrdlusi, irooniat jms
  

Tuntumad autorid E.Vilde, Shakespeare, Moliere , J.Smuul jpt
Sarkasm – terav pilge
Farss – labasevõitu situatsioonikoomika (nt libastumine banaanikoorel), liialdused, tüüptegelasel põhinev naljalugu
Jant – lihtne lühike naljalugu
Sketš – lõbus-irooniline naljalugu või dialoog, enamasti lühem kui jant. Kasutatakse estraadikavades
Satiir – ühiskondliku pahe või kitsaskoha teravmeelne või irooniline hukkamõist
Komöödia ja tragöödia piirimaile jäävad tragikomöödia ja must komöödia, kus mõlemad on tihedasti põimunud.
Näitekirjanduselt ja teatrilt oodatakse eriliste, pingeliste, mõjuavaldavate sündmuste kujutamist. Dramaatika esimese definitsiooni esitas kreeklane Aristoteles oma traktaadis „Luulekunstist”, milles ta väitis, et kõikidele kunstidele on omane jäljendamine ( mimesis ), kuid nad erinevad üksteisest väljendusvahendite, teemade ja väljendusviiside poolest.
DRAAMA on tõsise konfliktiga näidend, kus traagiline ja koomiline element vahelduvad. Tuntud autorid H. Ibsen , A.Tšehhov, A. Kitzberg , J.Tätte jt.
Käsitlusalusest lähtuvalt võib nimetada järgmisi alaliike :

• karakterdraama – keskmes tegelate kujutamine
  
• psühholoogiline draama – tegelaste hingeelu kujutamine
  
• olmedraama – igapäevaelu kujutamine
  
• ideedraama – mingite ideede kujutamine, propageerimine või kritiseerimine
  
• ajalooline draama – keskmes ajaloolised sündmused
  

TUNNUSED: tegevuslikkus ja dialoogilisus.
Draama on orienteeritud teatrile. Kirjanik peab näidendit kirjutades kas otseselt või kaudselt silmas teatrit ning selle tehnilisi võimalusi. Erandi moodustavad lugemisdraamad, millel on enemasti suur maht, keeruline probleemistik või mille lavastamist takistab lavatehnika võimaluste piiratus . Lugemisdraamasid saab kõigele vaatamata ka lavastada, sest teksti võib kärpida, sisu edastada teatrikunsti vahenditega, sisse tuua Jutustaja jms. Põhimõtteliselt on võimalik ju teatris mängida kõike: näidendeid, proosapalu, luulekavu, dokumentaalsel materjalil (ajaleheartiklitel, intervjuudel, päevikutel, dokumentidel) põhinevaid tekste. Näitekirjandus on kirjanduse ja teatri otsene lõikumispunkt.
Draama ja eepika erinevused.

Draamas ei ole enam jutustajat, kes vaataks tegelasi kõrvalt, seletaks lugejale / vaatajale nende käitumist, räägiks olulistest minevikusündmustest. Suurem osa loo jälgimiseks ja tegelaste mõistmiseks olulist infot tuleb esitada tegelastel endil. Näidendi lugemist või etenduse vaatamist on tihti võrreldud kellegi eraellu läbi lukuaugu või läbipaistva seina piilumisega.

Draamas on liikumine ajas ja ruumis keerulisem. Tihti on näidendites üks tegevuskoht või siis toimub üks vaatus ühes, teine teises kohas. Selle peamiseks põhjuseks on arvestamine teatri võimalustega – lavakujunduse pidev vahetamine on keeruline ja kulukas. Kui aga osutub ilmtingimata vajalikuks tegevuskohtade ja –aegade näitamine, siis enamasti märgitakse seda teatris üksikute detailidega, nt vihmavarju avamine võib tähendada tegelase väljumist toast ; üksik palmipuu Aafrikat; koolimütsi pähepanek lapsepõlve jne.

Draamas on inimese siseelu kujutamine keerulisem. See avatakse tavaliselt tegelase kõne, käitumise või ruumi abil. Tegelane võib oma tunnetest ja mõtetest rääkida sisekõnes, mis esitatakse monoloogina, või siis dialoogis mõne oma usaldusisikuga. Tegelase psüühikat on võimalik näidata tema hääle, miimika žestide, käitumise või ka välimuse kaudu. Inimese siseelu võib ilmsiks tulla ka tema isiklikus ruumis ( kodu kujunduses ja korrasolekus, kuulatavas muusikas jne).

Draama keskendub enamasti inimestevahelisele suhtlemisele ja suhetele ning elu teatraalsusele. Kui inimesed omavahel suhtlevad, siis tekivad nende vahel ka erinevat laadi suhted. Tihti kasutatakse dramaatikas teatraalseid võtteid, mis mõjuvad eriti efektselt teatris: roll rollis (tegelase esinemine kellegi teisena, kes ta tegelikult ei ole, nt Piibeleht esineb Vestmanni ees ärimehena), teater teatris („Hiirelõksu” etendus „Hamletis”) jms. Selliste võtete kasutamine draamas ja teatris toob esile ka igapäevaelu teatraalsuse.

Draama on mõeldud eelkõige teatris esitamiseks. Kirjanikud arvestavad teatri võimaluste ja vahenditega.
DRAMATISEERING – eepilise teose teksti ümbertöötlus näidendiks. See võib olla autoritruu ja püüda võimalikult täpselt edasi anda algteose ideed ja ülesehitust, samas võib sellega ka vabalt ümber käia teksti kärpides, tõlgendades või midagi lisades.
LIBRETO – muusikalise lavateose tekst või tantsulavastuse lühike sisukirjeldus .
STSENAARIUM – filmi või saate kirjanduslik alustekst
LAVASTUS – kirjaniku, lavastaja , näitlejate, kunstnike jt loodud teos. Aluseks tavaliselt näidend, kuid lavastus ei ole näidendi esitamine teatris, vaid enamasti ikka näidendi tõlgendus, see tähendab iseseisev kunstiteos.
ETENDUS – lavastuse ühekordne esitamine
REPLIIK – ühe tegelase kõnevoor, vastulause
REMARK – tegelaskõnet kommenteeriv ja täiendav märkus, mis on enamasti pandud tekstis sulgudesse. Selle ülesanne on täpsustada visuaalset pilti (lavakujundust, tegelaste välimust, käitumist), täpsustada dialoogi ja helitausta (tegelase intonatsiooni, pause, muusikat), kommenteerida tegelase käitumist või autori suhtumist.
Lisaks remarkidele kuuluvad remarkteksti hulka ka autori nimi , teose pealkiri, žanrimääratlus, tegelaste loetelu, osutused tegevusajale ja –kohale. Mõnikord on autor oma kunstiliste põhimõtete selgitamiseks kirjutanud näidendile ees- või järelsõna, mis samuti kuulub remarkteksti hulka.
Draamateose kompositsioon
KOMPOSITSIOON ehk ülesehitus on kunstiteose osade süsteem, nende seostatus tervikuks.
VAATUS on draamas ja teatris suurem lõik, mis on enamasti pausidega järgmisest lõigust eraldatud.
PILT ehk STSEEN on vaatuse väiksem lõik. Stseeni piiri märgib tegevusaja, -koha või tegelaskonna muutumine.
ETTEASTE piiri märgib tegelaskonna muutumine. Ühe etteaste piires on sama tegelaskond ning tegevusaeg ja –koht. Etteaste võib kattuda pildi ehk stseeniga.
SULETUD VORM on klassikaline näidenditüüp, mida iseloomustavad

• endassesuletud lugu (lugu algab sündmuse algusest ja lõpeb intriigi lahenedes);
  
• korrapärane ülesehitus (sissejuhatus, konflikt, lahendus);
  
• aja-, koha- ja tegevusühtsus (omavahel seotud sündmuste ahel ühes tegevuskohas piiratud aja jooksul);
  
• kõrvalliinide allutatus põhitegevusele (kõrvaltegelased on peategelas(t)e või –teema avamise teenistuses);
  
• funktsionaalsus (kõik üleliigne on kõrvaldatud)
  

SISSEJUHATUSES ehk ekspositsioonis räägitakse enne lavaloo algust toimunud sündmustest, tutvustatakse tegelasi ja taustsüsteemi. Klassikalises draamas esitatakse ekspositsioon tihti monoloogilise proloogi vormis või dialoogina usaldusisikuga.
TEEMA ARENDUS ehk dispositsioon peab looma konfliktid ja pinged ning püüdma neid arendada ja lahendada.
KULMINATSIOON ehk haripunkt – koht näidendis, kus selgub , kuidas konfliktid lahendatakse ja millises suunas hakkavad hargnema edasised sündmused.
LAHENDUS ehk konklusioon lõpetab tegevuse, lahendab konfliktid ja paljastab saladused . Lahenduseni võib jõuda sündmuste käigus või mingi välise jõu sekkumise abil ( nn deus ex machina ehk jumal-masinast-lahendusprintsiip). Klassikalises draamas esineb sageli ka epiloog.
Tegelase analüüs
Tegelaskontseptsioon tähendab tegelase olemust. Millise tegelase / inimesega on tegemist? Tegelase olemust võib hinnata järgmistel skaaladel ning nende lõikumispunktis moodustubki tegelaskontseptsioon.
Personifikatsioon – tüüp – karakter
Personifikatsioon on mingi abstraktse mõiste isikustamine ja illustreerimine. Nt keskaegses moralitees „Igamees” on tegelased Surm, Sugulus, Rikkus, Tarkus, Hääd Teod jt.
Tüüp on üheplaaniline tegelane, kes esindab mingit sotsiaalset gruppi (pintsaklipslane, kuntsnik, laps) või inimtüüpi (introvert, ekstravert, intrigant , kehkenpüks). Tüübi puhul domineerib grupile omane isikupäraste omaduste üle. Teatriajaloost on tuttavad commedia dell ´arte tüüpilised tegelased Arlekiin , Pierrot, noor armastajapaar, ihne ja torisev isa jne.
Karakter on isikupärane tegelane. Keerukas isiksus vajab mitmekülgsemat tutvustamist ning sellepärast on karaktereid rohkem peategelaste hulgas ning kõrvaltegelased jäävad draamavormi kontsentratsiooni tõttu enamasti tüüpideks. Komöödia tegelased on tihti kõik tüübid, kuid tragöödia soosib karaktereid. Nt Hamlet ja Piibeleht on karakterid, kuid Ophelia ja Sander pigem tüübid. Piir karakteri ja tüübi vahel ei ole väga kindel.
Ühemõõtmeline – mitmemõõtmeline tegelane
Ühemõõtmeline tegelane esindab mingit üht omadust või nähtust.
Mitmemõõtmeline tegelane on mitmekülgne isiksus. Ka tüüp võib olla mitmemõõtmeline, kui teda iseloomustavad erinevad omadused. Peategelased avanevad ja täienevad tavaliselt igas stseenis, kõrvaltegelased jäävad tihti ühemõõtmeliseks.
Muutumatu – muutuv tegelane
Muutumatu tegelane ei muutu tegevuse käigus, kuid ta võib uutes situatsioonides avaneda.
Muutuv tegelane arenev tegevuse käigus kas järk-järgult või murranguliselt. Peategelased on enamasti muutuvad (nt Hamlet, Piibeleht). Tragöödias ja draamas muutuvad tegelased tihedamini kui komöödias.
Avatud – suletud tegelane
Avatud tegelane ja tema teod on arusaadavad ning motiveeritud.
Suletud tegelane on raskestimõistetav ning ning tema käitumine mitmeti tõlgendatav. Nt Hamlet on vaataja jaoks üsna avatud tegelane, sest ta seletab oma tundeid ja käitumise põhjuseid monoloogides, kuigi teistele tegelastele jääb ta suletuks. Piibeleht on samuti avatud, Ophelia aga suletud tegelane.
Tegelaskuju loomise tehnikad
remargid
kõnekad nimed
vastand- ja liitlastegelaste süsteem
lavakujundus
ENESE- VERBAALNE MITTEVERBAALNE muusika
KOHANE + sõnavara füüsis, kostüüm helid
VÕÕR- murre, släng miimika, žestid
KOMMENTAAR liikumine, hääl
Monoloog,dialoog intonatsioon
Tegelase analüüsimisel tuleks küsida viis olulist küsimust:

Kes ta on? Milline ta välja näeb? Millised on ta sotsiaalsed omadused ( vanus, sugu, haridus, religioon , sotsiaalne staatus)? Milline on tegelase iseloom? Millised on ta suhted iseenda, teiste tegelaste, näidendi teema, maailmaga?

Miks ta räägib ja tegutseb? Millised on tegelase rääkimis- ja tegutsemismotiivid? Millised esteetilised ja eetilised väärtushinnangud suunavad ta tegutsemist ?

Kus, millal ja kellega ta räägib? Millis(t)es ruumi(de)s asub tegelane? Kes on tema dialoogipartnerid ja kes ei ole?

Mida ta räägib? Mida tegelane tahab näidendis öelda? Millise teemaga ta on seotud?

Kuidas ta räägib? Milline on tegelase sõnavara, lauseehitus, esitusviis jne ? Mida ta rääkimise ajal teeb?

VÄRSIÕPETUS

Värsiõpetus on luulet käsitlev kirjandusteooria haru, mis uurib luule rütmi, riimi , häälikulist ja stroofilist korrastatust jmt.
Ilukirjandusliku teksti kaheks traditsiooniliseks esitusviisiks on seotud ja sidumata kõne. Seotud kõnet kutsutakse poeesiaks e luuleks, sidumata kõnet ilukirjanduslikuks proosaks.
Proosat iseloomustab sõnade ja lausete selline vaba esitamisviis, nagu on omane kõnekeelele. Seotud kõne on arenenud laulust, mistõttu iseloomustab teda sõnade rütmiline ühendamine. Rütmi aluseks on samasuguste või sarnaste nähtuste ( häälte, liigutuste ) korrapärane vaheldumine . Seotud kõne rütmi põhitegureiks on silpide pikkuse, silpide hulga ja rõhutõusude ning –languste korrapärane vaheldumine. Rütmi saame ka ühetaoliste lausete või lauseliikmete kunstilisel kordamisel. Sageli lisanduvad rütmiga veel riim ja väline esitusviis (värsid, salmid ).
Värss on luuletuse rida, mille kujunemise aluseks on rütm. Rütmilise kõne jaotamine värssideks toimub kindla seaduspärasusega. Rütmi reeglipärasuse värsis kindlustab värsimõõt e meetrum. Värsimõõdu all mõtleme rütmi põhitegurite – silpide hulga, väldete, rõhutõusude ja –languste süsteemikindlat rakendamist.
Värsisüsteemid:

Välteline ( aluseks silpide välteline vaheldumine ) – kujunes välja kreeka antiikses luules, aluseks välteline e kvantiteeriv süsteem. Pikkade ja lühikeste silpide korrapärast rakendamist antiikses värsis hakati kutsuma värsimõõduks ( pikk silp ---, lühike ). Niisugust pikkade ja lühikeste silpide ühendit, mis värssides reeglipäraselt kordub ja mis tingib värsi sisemise rütmi, nim värsijalaks. Levinumad värsijalad on:

• Trohheus – koosneb ühest pikast ja ühest lühikesest silbist: Õhtu, kokku, kanda
  
• Jamb – koosneb ühest lühikesest ja ühest pikast silbist: ju siin, poeem, emalt, vanaks
  
• Daktül – koosneb ühest pikast ja sellele järgnevast kahest lühikesest silbist: kukkuda , võitmine, heituma
  
• Spondeus – rõhuline ja rõhuline, - - : ringtee , suits siis
  
• Anapest – rõhutu, rõhutu, rõhuline, : tule nüüd, kadus õnn
  
• Amfibrahh – rõhutu, rõhuline, rõhutu : kuu hõbetab, öövaikuses
  

Silbiline ( aluseks silpide arvu reeglipärasus värsis ) – kasut eriti tšehhi, prantsuse, poola keeles, eesti keeles näit prantsuse klassitsistliku värssloomingu tõlkimisel ( Moliere´i „ Naiste kool “)

Silbilisrõhuline - riimiga seotud värssides on silpide arv võrdne. Värsi hääldamist värsimõõdu rõhkude järgi, mis ei lange ühte sõnarõhkudega, nim skandeerimiseks. Kasut sageli kunstluules, nt:
Kes neid teab, kuis kõik see algas,
peiu vaikib, neiu salgab.
Juhtus, mis peab juhtuma:
läki pulmi pidama .

Rõhuline – põhineb loomulike sõnarõhkude enam-vähem ühtlasel esitusel. Igas värsis on võrdne arv
( 3 ) rütmi rõhke, silpide arv on aga ebavõrdne: 9, 7, 7, 8.

Vabavärss
Värsse saab rühmadesse paigutada mitmel moel. Kõige levinum on sama arvu värsiridade grupeerimine salmideks – stroofideks: kahekaupa ( distihhon ), kolmekaupa ( tertsett ), neljakaupa ( katrään ). Ühes luuletuses võivad kõik stroofid olla võrdse värsiridade arvuga või jaguneda erineva värsiarvuga stroofideks. Näiteks inglise sonett koosneb kolmest katräänist ja ühest distihhonist ( 4 + 4 + 4 + 2 ), itaalia sonett kahest katräänist ja kahest tertsetist ( 4 + 4 + 3 + 3 ).
Tertsiin koosneb kolmerealistest stroofidest ( tertsettidest ), millele luuletuse lõpus järgneb üksik, sisult eelnevat kokku võttev värss. Iga salmi keskmine rida riimub järgmise salmi esimese ja kolmanda reaga . Igas salmis eraldi riimuvad esimene ja kolmas rida. Viimase kolmikvärsi keskmine rida riimub üksiku reaga luuletuse lõpus. Näidis:
HAMLETI PROLOOG Gustav Suits
1
Teed loogelised kokku toonud siin a
kui sügiseks ju hämardumas kevad; b
saand kaksikvennaks suve rõõm ja piin . a
Me tundnud kõik ju õhku jahenevat b
näind lehte kolletavat haljas puus c
näind valgust varjudega seginevat. b
Kuid saak nii mitme salvedes on uus, c
maast uhked ülenevad kojad, majad, d
kui märgid näha päikeses ja kuus. c
Ei tõuse üksi tummad tunnistajad, d
mis tehtud, teoksil aja umbses sõus: e
ju helisevad võidupidu kajad, d
on nagu ainest kerkiks vaimu tõus. E
Sonett on luuletus, mis koosneb 14 värsist. Itaalia ehk Petrarca sonetis on kaks ühiste riimidega nelikut ja kaks kolmikut. Üks iseloomulikemaid riimiskeeme on : abba, abba, cdc, dcd. Esimeses osas antakse teema, mida arendatakse tõusva pingega kuni 8.rea lõpuni, teises osas varieeritakse või süvendatakse teemat, kuni saabub mõjus lõpp. Sonetis tervikuna on 154 silpi, iga värsirea pikkus peaks piirduma 11 silbiga . Lisaks kõigele peab soneti riim olema kõlav, puhas, sundimatu. Klassikalises sonetis lisandus täisriimi nõue. Itaalia soneti kõrval on tuntud ka inglise ehk Shakespeare´i sonett, mille stroofiskeem on 4 + 4 + 4 + 2 värssi. Aegade vältel on sonetireegleid eiratud ja püütud siduda mõne teise luule- või stroofivormiga. Luulemeisterlikkuse proovikiviks on sonetipärg, mis koosneb 15 sonetist.
Ülesanne: Loe läbi J.Sütiste luuletsükli „ Arm “ 17.sonett. Analüüsi selle vormi, kujundeid, kandvat teemat ja ideed, pane vabas vormis olulisemad mõtted kirja.
ARM
Juhan Sütiste
Kui lõpeb suvepäeva viimne vine
ning hämariku vari laineil käib.
kui põhjarannik kõrgekaljuline
veel uhkemana merest tõusvat näib –
siis tuled Sa, mu arm, nii uhkel astel,
kui astuks kingult alla nõtke kask .
Su juuksed lõhnavad öö kergel kastel,
näos kumab eha vastuhelgi vask.
Sa tuled, rõivais kodunurme hingus
ja silmis vete rahuline läik.
All kividel jääb vaikseks mere hingus
ning lehestikus taltub tuule käik.
Kui koduranna öö, kus torm ei puhke –
mu arm on vaikiv, aga rangelt uhke.

RIIM

Riimiks nim kahe või mitme sõna sise- või lõpphäälikute kokkukõla värsside lõpul. Kui sõnade häälikuline kokkukõla on alates pearõhulisest silbist täielik, siis on riim täisriim ( päid:häid, tohib:rohib, puul:tuul ). Osalise häälikulise kokkukõla puhul esineb irdriim ( süsi:rühi, lint: kink , noore: soone ). Kui riimsõna koosneb mitmest sõnast, siis nim riimuvaid sõnu liitriimiks
( püstipäi: müüri jäi, joosta : soos ta ).
Silpide arvu järgi jagunevad riimid :

Ühesilbilised e meesriimid ( vend: end, voog : roog, sööb: lööb )

Kahesilbilised e naisriimid ( valu: salu, takti : katki, jõuab: sõuab, kivi: rivi )

Kolmesilbilised e libisevad riimid ( silmale: ilmale, tumestab: jumestab, laotama: kaotama )

Neljasilbilised e ülilibisevad riimid ( laigulised: maigulised )
Asukoha järgi stroofis jagunevad riimid:

Paarisriim ( skeem: a a b b )

Ristriim ( a b a b )

Süliriim ( a b b a )

Segariim – riimi kasutamine ilma kindla seaduspärasuseta, kasut enamasti vabavärsis.
Üle pimeneva palu a
Ruttab rahvas ummisjalu a
Kõigil on silmad vesised. b
Naisi, orbusid ja mehi c
Täis on murepõld ja rehi , c
Kambrid ja kambriesised. b
( Betti Alver )
Tavaliselt paiknevad riimid värsirea lõpus ( lõppriim ), kuid tuntakse ka algus- ja siseriimi ( kes vöö pani vööle, läks teisele tööle ).
Ülesanne: analüüsi riimi.
MAGAV MAAILM E. Niit
On suurde lumevaipa Võib üle puusanuki
end mässind maailm. tal sõita suusamees
Ta midagi ei taipa ja soojad tuletukid
sest kinni on ta silm. tal läita nina ees
Ning lill ja loom ja rohi
kõik magab sügavalt.
Vaid metsa magus nohin
on kuulda teki alt.
STILISTILISED KUJUNDID

KÕNEKUJUNDID

LAUSEKUJUNDID

KÕLAKUJUNDID

Epiteet
Inversioon
Assonants
Võrdlus
Kordus

• Anafoor
  
• Epifoor
  
• Parallelism
  
• Refrään
  

Alliteratsioon
Onomatopöa
Anagramm
Riim
Troop

• Metafoor
  
• Personifikatsioon
  
• Perifraas
  
• Sümbol
  
• Allegooria
  
• Metonüümia
  
• Sünekdohh
  
• Hüperbool
  
• Litootes
  
• Oksüümoron
  

Retoorilised vahendid

• Ret küsimus
  
• Ret hüüatus
  
• Ret pöördumine
  

Anakoluut
Ellips
Antitees
Kalambuur
Kiasm
Eufoonia
Kakofoonia
Troop on kõnekujund, milles sõnu ja väljendeid kasutatakse ülekantud tähenduses.
Metafoor – ühe olendi, eseme või nähtuse omadused omistatakse teisele sarnasuse põhjal. Sisult on metafoor kaudne võrdlus. Kui võrdluses esineb see, mida võrreldakse ( põhikujutlus ) ja see, millega võrreldakse, siis metafooris jääb põhikujutlus ära. Metafoori on mõnikord võimalik määrata ainult aimamisi. Sõnade ja väljendite metafoorne tähendus ilmneb alati kontekstis. Näiteks: päike= tulisilm , kuldratas, taevalamp; Kadriorus hõõgab nüüd vahtrate leekivat kulda; metafoorsed epiteedid hall elu, hele naer, kuldsed uned, arg vihmasadu ; hea maitse(stiilitunnetus), tähtis nina(esileküündiv inimene),
Sageli haarab metafoorne väljendus kogu lauset, lausete rühmi, vahel isegi kogu teost. Neil juhtumeil on tegemist laiendatud metafooriga: päevade kaupa saeb hambuline metsapiir sinist taevakummi, mind otsitakse jo teises ilmas tikutulega taga ( haige inimese kohta, kes ootab surma ).
Personifikatsioon – isikustamine
Perifraas e ümberütlus – rõhutab nähtuse mõnd väljapaistvat joont, selle nimetust teisiti ümber öeldes, Näide: Lauluisa (Kreutzwald), Kirjaneitsi (Koidula); kasutatakse ka mõistatustes.
Sümbol e võrdkuju on metafoorne kõnekujund, mille puhul üldtuntud kujund, pilt või märk asendab teatud abstraktset mõistet. Üksiku ja konkreetse kaudu väljendatakse üldist, näiteks öö on konkreetselt ööpäeva üks osa, kuid üldistatuna tähendab surma. Koit ja hommik on vabaduse ja nooruse sümbol, meri avaruse ja vabaduse, rist usu ja süda armastuse sümbol.
Allegooriaks on metafoorne kõnekujund, millega elunähtust või mõistet väljendatakse mõne elulise kuju kaudu. Jänes kehastab argust, vikatimees surma, rebane kavalust, jänes argust, eesel rumalust. Allegooria kehastab midagi, sümbol tähendab või tähistab.
Metonüümia e ümbernimetus on kõnekujund, milles ühe mõiste nimetuse asemel võetakse teine nimetus kindla suhte põhjal. Näiteks: kirjaniku teose asemel ütleme autori nime, nagu lugesimeTammsaaret, kõik inimesed = kogu maailm, abiline =parem käsi, päike=valguseandja, kroonitud pea=kuningas, Berliini müüri langemine =kommunistliku süsteemi kokkuvarisemine .
Sünekdohh on kõnekujund, mille tervik asendatakse osaga ja vastupidi või kasutatakse mitmuse asemel ainsust: Eestlane pole unustanud oma rahvust ( ainsus mitmuse asemel ), kogu linn oli tuledes ( tervik osa asemel ).
Hüperbool – kunstikavatsuslik suurendamine . Näiteks: Kolmas venda vennikene / laulis , et mered mürasid / kaljud vastu kärasivad / puie ladvad paindusivad / mäekingud kõikusivad / pilved lausa lõhkesivad. ( „ Kalevipoeg “ )
Oksüümoron on kujund, kus ühendatakse vastandlikud, teineteist loogiliselt välistavad mõisted. Taotlus olla teistsugune, avada nähtuse keerukust ja vastuolulisust on eriti noorte luulesse toonud oksüümorone: räiged rõõmud, õitsvad vereloigud, oksendav rõõm, kuum lumi, elav laip , särav pimedus, õpetatud loll , olla mittemidagiütlevalt paljulubav, olemise talumatu kergus, karjuv vaikus, kõik ja ei midagi.
Litootes – kunstikavatsuslik vähendamine. Näiteks: tegi toa tuule peale / maja marjavarre peale / koja kobrulehe peale. ( Rahvalaul )
Inversioon - ebaharilik sõnade järjekord lauses , enamasti kasut luules. Näide: Peeter peeni, mees madala; Mis säält paistab päälta ladva ?
Anafoor – sõna või sõnaühendi kordus värsside, stroofide või lausete alguses. Näide: Tamula kohiseb, Tamula mühiseb, Tamula kohal müriseb talvine tuul
Epifoor – sõna, sõnaühendi kordus värsside, stroofide võu lausete lõpus. Näide: Sel aastal tuleb kevad teisiti / tiu-tiu!ja teisiti, see aasta tuleb teisiti / ja kevad teisiti ja tuleb teisiti / tiu-tiu!ja teisiti ja hoopis teisiti.
Parallelism – mõtteriim, stiililine võte värsis või proosas, korduse liik, mis seisneb ühe ja sama mõtte kordamises sõnaliselt pisut teisendatud kujul, kuid nii, et struktuuriline joonis jääb enam-vähem samaks. Luules koosneb parallelism peavärsist, mis esineb tavaliselt värsirühma alguses, ja paralleelvärssidest. Iga uus kordus rikastab ja süvendab peavärsi mõtet või meeleolu, lisab uusi tunde- või tähendusvarjundeid. Parallelism on ka eesti regivärsilise rahvalaulu iseloomulikem kujund ja läbiv struktureerimisprintsiip.
Retoorilised vahendid – tunderõhu saavutamiseks tarvitatav lause, mis ei vasta vormilt ega intonatsioonilt väljendatavale sisule või kõneolukorrale.Kujundid on

• Ret hüüatus – hüüdlause vormis tunde- või suhtumisväljendus
  
• Ret küsimus – formaalne, ainult stiilivõttena asetatud küsimus, millele ei oodata vastust; väljendab hüüatuslikku imestust, kaastunnet, vaenulikkust, eitust: „ sois kas neis valmivad viljade voosid?” ( G. Suits )
  
• Ret pöördumine – poeetiline üte, apostrofeerimine ( pöördumine eemalviibiva isiku või esivanemate poole, samuti jumalate, muusade või ka elutute esemete, koha, abstraktse mõiste poole nii, nagu oleksid nood kohal ), tunderõhuline pöördumine loodusnähtuste, eemalviibijate jne poole: „ Teid ma teretan, Eestimaa pojad” ( L.Koidula )
  

Retoorilised lausekujundid ei ole alati üksteisest rangelt eristatavad, sõltub kontekstist, kas lauset lugeda retooriliseks pöördumiseks või hüüatuseks.
Anakoluut – hakklause, vastuoluline, ühildamata lause: algusosa läheb ühte, lõpp teise suunda, nt „ Sa tead ju, mida ma – aga unustagem parem see!”. Teadlik stiilivõte, millega markeeritakse kõneleja mõtte hüplemist, ka hingelise rahutuse seisundit või soovi tegelikke mõtteid varjata.
Ellips – väljajätteline lause, ilma et muutuks mõistmatuks lause mõte; enamasti jäetakse välja alus või öeldis.
Antitees e vastuseade – vastandlike mõtete kõrvutamine. Näide: Kui tahad mind vihata – vihka siis mind / Ma lähen ja leinan ja – armastan sind… ( A.Haava)
Kalambuur e sõnamäng – tekib sõnade ( eriti homo- ja sünonüümide) ootamatul ja naljakal kõrvutamisel. Näide: Arvud 11 ühed ei salli üksteist (I. Laaban ); Kes mängib masti, saab purje pealekauba (A.Alliksaar)
Kiasm e ristlause – Näide: Oo hing, kas tunned , kuhu surevad / kõik sihita teed?/ Oo hing, kas tead, kuhu lõpevad / kõik teeta sihid? (E.Enno)
Eufoonia – heakõlalisus, ilukõla
Kakofoonia – pahakõla, koondab endasse raskesti hääldatavaid häälikuid, silpe või sõnu.
Anagramm – tähtede ümberpaigutamisega nimes, sõnas või lauses moodustatud uus sõna või lause, millel on teine tähendus ( nt sai – isa, asi – ais ). Paljud kirjanikud on niimoodi tuletanud oma varjunimed, nt Uno Laht – Onu Thal.
Onomatopöa – foneetiliste vahenditega antakse edasi loodusele iseloomulikke kuuldelisi omadusi
Assonants – täishääliku kordus kahe või enama sõna pearõhulises silbis
Alliteratsioon – kaashääliku kordus kahe või enama sõna alguses värsis või proosaluuletuses